Reede, 18. juuli 2008

Uljas neitsi - Nargen Opera


Jõudsime P-ga juba varakult Laulasmaale ja käisime rannas, et ennast õigele „lainele“ saada etenduse jaoks. Kui oma kohtadele läksime 10.reas, siis selgus, et P sealt kõll midagi ei näe. Napilt enne algust mõtlesin, et küsija suu peale ei lööda ja palusin, kas me võiksime vabade kohtade olemasolul istuda P-ga esimesse ritta. Ja see õnnestuski!

Ilm oli fantastiline – soe ja mahedalt küpse kollase valgusega mis paistis näitlejate peale ja rannamändide vahelt. Taevane valguskunstnik mängis samuti oma rolli.

Kirjutades neid ridu mõtlen ma pidavalt, et kuidas hinnata sellist tükki, kus käega katsutavas ulatuses, ehk sõna otseses mõttes ots minu ees mängivad sellised näitekunsti tippmesitrid nagu Ita Ever ja Maria Klenskaja. Nad on täiesti vormis mängima, teevad seda sellise lusti ja süvenemisega. Muusikaline kujundus on maestro Tõnu Kaljustelt, kes on tõesti tabanud hästi lavastuse tunnetust ja koomikat. Kunstniku töö on peamiselt olnud sisustada köök ja vaipadega täita paadike liival ning muidugi leida sobivad kostüümid. Lavastaja on loonud mõnusa rütmi, kus stseenid vahetuvad lahedalt ja on erinevate kooslustega stseene, kuid lõpuks saavad kõik kokku...See kõik oleks justkui täiuslik. Kõik peale ühe. Kivirähk on kirjutanud ühe pagana kehva näidendi. See on esimene kord kui temas pettun. Isegi idee on ju hea – neli pensionipõlve veetvat naispiraati vajavad, et nende „ühine“ tütreke jätkaks nende piraaditraditsioone. Too aga on huvitatud pigem ajaloo õppimisest ülikoolis. Lahe stardipakk, kuid see jooks ise kuni finišini on küll selline, et näitlejad mängivad mis jaksavad, ületades oma enese võimeid, kuid seda mida mängida, seda nagu polekski.

Ja oi milline meistriklass oli lihtsalt vaadata kuidas Ita Ever mängib. Tema hääl on täiesti fenomenaalne. Ja silmavaated. Samuti tema oskus anda sõnadele kaalu, mängides tempoga kui ka loomulikult žestidega. Samuti Maria Klenskaja. See kui ta esimest korda lavale tuli –pime piraat ja hirmutas ja paugutas oma püssiga, see kuidas ta näost läks täiesti punaseks mängides juskui viimse hingetõmbeni, see oli tase! P ei saanud naeru pidama ja minu 7 aastane küsisi vist 7 korda, mis selle näitleja nimi on, kes Ellat mängib...

Samuti ei jäänud palju alla ka ülejäänud 3 – Mari Lill, Ester Pajusoo ja Ragne Pekarev. Kõik olid kuidagi omas elemendis ja kõik said mängida hooga ja ennast välja. Meeldejäävaimad stseenid olid Ita Everi ja Maria Klenskaja, ehk Tamaara ja Brunhildi rummijoomisstseen. Ragne Pekarevi Odüsseia jutustamine, Mari Lille „ühe vana hea mereröövlite laul“-u laulmine ja Ester Pajusoo oma lõpupüandiga. Kõigile jagus tipphetki. Ja ometi olid need naljad just sellised, et minu 7 aastane lõpus õnnest õhkas, et ta pole kunagi naljakamat teatrit näinud. Muideks, kuigi ta naeris Maria Klenskaja tegelase peale ja oli sellest kõige rohkem õhinas, siis kui ma temalt koju minnes küsisin, siis ta ütles, et talle hoopis Ester Pajusoo piraat oli kõige rohkem meeldinud. Ma arvan, et see on tema rahulik iseloom või siis mingi muu põhjus, miks ta just Esteri välja valis. Parim nali oli minu meelest see kui Mari Lill määris Ita Everi jalga hoolikalt ja kiitis, et ikka peab salviga määrima see on hea. Ita Ever ei tahtnud kohe mitte sellist „naiselikku“ värki, mis piraatidele ei sobi ja puikles vastu. Lõpuks küsis, et kas see salv tõesti ka tema puujalale „tervislik“ on :)

Hinnang: 3- (seda tükki hinnata on võimatu. Kui hinnata sisu, mis minu jaoks kõige tähtsaim, siis ma annaksin 1, aga kui hinnata näitlejaid, siis 5. Ehk siis sisu olulisus kallutab vaaekausi natuke alla poole, aga sellegipoolest soovitan ma kõigil oma lastele minna näitema Ita Everi fantastilist mängu. Siis on neil oma lastele kunagi võimalik rääkida, et nad on sellist rahva armastatud ja hinnatud näitlejannat oma silmaga näinud laval. Sest tegelikult paarist ropust sõnast (lits) hoolimata, arvan ma, et see tükk ongi nagu sobilikum just nimelt laste intellektuaalsele tasandile.)
Tuttavaid nägusid oli publikus seekord vähe näha. Kuigi taasesietendumise puhul olid kohal ka kirjanik Andrus Kivirähk ise ja samuti lavastaja Taavi Teplenkov. Publiku hulgas oli Karl Martin Sinijärv ning Arvo Kukumägi, kes etenduse lõppedes läks lava taha ja andis Ita Everile niiiiiiiiiiiiii südamliku kalli, et see võttis ka endal südame soojaks. Kokkuvõttes oli lahe, et P seda tükki nägi. Tema jäi igatahes ülimalt rahule.

Kommentaare ei ole: