Pühapäev, 13. juuli 2008

Tunnete tektoonika - Endla

Eric-Emmanuel Schmitt -i kirjutatud näidend, ehk sama mees, kelle sulest on pärit Oscar ja Roosamamma (mille on näiteks lavale seadnud Rakvere teater ja Nukuteater), on kõige ehtsam "Prantsuse melodraama". Ehk meeste ja naiste - erinevuste, tavade, suhete ja stiili vaatajate ette laotamine. Ja minule sellised kammerlikud mõne tegelasega draamad meeldivad, kuigi kõigi etenduse komponentide kohta kiidulaulu väga suure häälega ei laula, on siin nii mõndagi just sellist, mida mulle teatris vaadata meeldib. Peaksin ehk kohe ka ära mainima, et mu naisele see tükk ei meeldinud. Tema meelest oli see võlts ja ebareaalne. Mina vastupidiselt temale tundsin otse vastupidi. Eelkõige sellepärast, et vaheajal kohvikus vesteldes ma pakkusin välja etenduse teise vaatuse lahendi, mis teostuski enamvähem just nii nagu mina oma peas seda ette kujutasingi. Võibolla on siin tegemist naiste ja meeste erinevusega, ehk etenduse on ju ka kirjutanud mees. Võibolla see sellepärast ongi mehe mõttemaailma jaoks reaalsem?

Okei, kahtlemata läheb see naine ka minu meelest ektreemsusteni ja palju "selliseid" naisi on üldse olemas, kes sellist vaeva näeksid ja kellel üldse oleks võimalik midagi nii suurelt ette võtta?

Et sisu mitte väga ette ära rääkida, sest osa selle etenduse võlust on ikkagi see, et ei tea, mida see naine plaanib, võib ehk sissejuhatuseks õelda, et kogu laviin saab alguse väikesest mängust, mida naine plaanib oma "elu suure armastuse" vastuarmastuse testimiseks. (Hmm siit üks olulisi elu õppetunde - inimeste tunnetega EI TOHI MÄNGIDA!!!) Kahjuks ei lähe kõik nii nagu naine ette arvestab. Ja sellest saab alguse sündmuste jada, mis viib paratamatu katastroofini. Veel üks ere näide sellest, kui naine mõtleb ja analüüsib enda jaoks suhte nüansse üle. Mehed tavaliselt ei ole nii peenekoelised - me oleme lõppkokkuvõttes ju üpris selgelt tõlgitavad (või oleme me seda ainult iseendile?)

Ühesõnaga mõtteid äratas see etendus minu jaoks palju. Terve autosõit tagasi koju vaidlesime etenduse üle K-ga. Küll selle sisuliste teemade kui ka lavastuslike komponentide üle. Teda häiris veel ka stseenide vahetus selles tükis. Ehk hämaras saalis tulid tegelased lavale ja siis tulede süttimisel algas tegevus. Ja nii rohkem kui 10 korda, ehk alati kui stseen vahetus. Minu meelest oli see hoopis nagu vaheldus, ehk miks vahest ka mitte nii? Neid sujuvaid stseenist stseeni minekutega lavastusi on ju suurem osa, või ma eksin? Igal juhul mind see ei häirinud.

Tegelikult häiris mind ainult paar asja selles etenduses. Üks oli näitlejanna nimega Kaili Närep. Olen teda nüüd näinud suve jooksul 3-4 erinevas rollis ja võin õelda, et mulle pole ta üheski neist meeldinud. Aga õnneks oli tema tegelaskuju kõrvaline ja seega ei rikkunud see kogupilti. Teine asi oli natuke hullem. Nimelt näitlejad puterdasid sõnadega. Ehk on jäänud pikk paus eelmisest korrast, aga mind häirib, kui näitleja olles alustanud millegi ütlemist meenub õige sõna ja siis öeldakse uuesti, mõnikord poole sõna pealt. Seda on natuke raske seletada. Ja kõik näitlejad seda apsu ei teinud, aga mõni tegi mitu korda.

Üle pika aja meeldis mulle Carmen Mikiveri roll. Sõnulseletamutult tunnen ma talle kaasa tema esimesest "suurest veast" peale. Oli kohti, kus ma tundsin, kuidas ta tunneb oma tegelase valu. Rõdule oli näha kuidas ta silmad helkisid, justkui oleks sealt nutt kohe välja tulemas.

Teine ja ehk kogu etenduse kõige parem roll on Helle Kuninga -lt. Tema ema, kes "ei tea asjast midagi", esitab mitu vapustavat misanstseeni. Kuid kõige mõjuvam on tema monoloog tütrele, kus jutkui tema südame põhjast soovib, et ta oleks omalajal tütre asemel saanud poja. See on nii valus, aga samas ilmestab terve tema "õrna ja väikese linnu-suguse naise" olemuse.

Indrek Taalmaa oskab vastavalt rollile olla kas ülepakkuv komöödiameister või siis nagu käesolevas tükis - tagasihoidlik meesterahvas, kes on sattunud armastuse kaotanud naise laastavasse ja julma mängu. Mis võibolla on hoopis temale endale võidukas?

Veel üks lahkarvamus oli meil K-ga Piret Laurimaa suhtes. Minule väga meeldis kuidas ta luuletusi luges, aga temale ei istunud see üldse.

Võibolla ongi nii, et kui etenduses üks asi häirib nii, et kogu etendus ei meeldi, siis otsid a leiad kriitikat ka asjade kohta, millele ehk muidu polekski eriti tähelepanu pööranud. Minu meelest oli selles tükis isegi terakene Bergmanit sees, aga nii kõrgele tasemele see siiski ei küündi.

Rollijoonised on kohati ka natuke mustvalged. Näiteks see kuidas Carmen Mikiveri tegelane kohtub Indrek Taalmaa tegelasega kohvikus. See kuidas Mikiver selle lahendab on minu meelest väga eluline ja ma loen selle taustalt näiteks naise enesekaitselist ründavat ja tõsist maneeri. Mis kahtlemata on just see "mustem" muster (vastupidesilt sellele "valgele", mida ta kasutas etenduse alguses kui armastus oli veel olemas ning ka siis kui ta "mängis sõpra"). Aga K-d see hoopis häiris.

Kummaline ja huvitav oleks veel teada kuidas teistele "meestele" ja "naistele" see tükk mõjus? Kas ka nii, et mees mõistab ja naise jaoks on see eluvõõras?

Ahjaa, minule see valguskaart meeldis. Näiteks kirikstseen oli hoopis teistsugune ja muidu kah andis see hämarus kuidagi omaette laengu kogu tükile. Eks sellised suhterägastikud asuvadki meie meelte hämaratel aladel.

Hinnang: 4- (minu meelest on see soovitatav just nimelt naisterahvastele, suhte-õppetunnina "Kuidas ei tohi teha" või "Kuidas lahti saada mehest" või "Kuidas töötab mehe enesekaitsemehhanism suhtes". Minule see draama meeldis, kuigi ka siin nihkuti kokkuvõttes liiga palju sellele vihkamise poolele nagu Vihurimäes. Aga siin ei jää midagi kirjeldamata, ettemängimata taustast, nagu eelmainitul.)

Suur tänu ka eraldi Carmen Mikiver-ile, kes vaevus kummardama ka rõdul istunud mõnele üksikule inimesele, seda pandi tähele!!!! (keegi teine ei vaevunud!)

Kommentaare ei ole: