Kolmapäev, 16. juuli 2008

Janu - Endla

Tõeline eksistentsiaalne kräpppp!!! Inimesed, te olete hoiatatud! Loomulikult kui Teid ajab naerma ninaaugud kinni toppinud Lauri Kink või see kuidas joodikud viina võtavad ja „elu üle arutlevad“, siis see on Teile sobiv meelelahutus. Mina mõtlesin, et oleks pidanud vaheajal minema ära, kuid kahjuks ei läinud. Aga lõpus ei plaksutanud kah. Minu kõrval istunud poisid ka ei plaksutanud. Sest see oli ikka selline saast, et ma ei uskunud, et selliseks jamaks on Eesti teater võimeline!

Mind paneb tõsiselt hämmastama, kuidas selline tekst sai Näitemänguagetuuri näidendivõistluse võita? On ju varasematel aastatel võitnud saanud loorbereid sellised tükid nagu „Rongid siin enam ei...“, „Palju õnne argipäevaks“ jms tipp-tekstid...Haistan küll mingit kahtlast värki. Nimelt žürii esimees oli ei keegi muu kui ise Andres Noormets, kes selle nüüd ka lavale tõi. Miski selles võrrandis ei klapi. Lisaks on ta võtnud ka kunstniku ja muusikalise kujundaja rollid enda kanda. Ja kui kunstnikutöö lihtsalt on puudu selles tükis, siis muusikalise kujundusega on täiesti metsa pandud. Eriti sellise „ürgeestlastliku“ stoori taustaks ei kõla ühtki eesti laulu. Alles kummardamisel lastakse Mati Nuude -t...

Mis mind veel häirib on see, et kuidas nad julgevad mingeid paralleele tõmmata Tätte Meeletu –ga. Ok, öelda reklaamis, et „tegemist ei ole“ Tätte Meeletuga, see on aga siiski täiesti lubamatu assotsiatsioon! Sest millegi nii heaga ei saaks sellel etendusel pidagi pistmist olla. Kui lavastajal on veel mingidki asjad varrukas, nagu näiteks ema hommikune kiirustamine ja Lii Tedre ning Helle Kuningas teevad mis suudavad, siis kahjuks seda etendust ei saagi päästa mitte miski, sest selle sisu ja vorm on minu meelest teatrisaali sobimatud. Selline mulje on, et on üritatud kunsti teha sellise koha pealt, millest teatrikunsti lihtsalt ei saa teha.

Kes küll läheb teatrist sellist asja otsima? Kuidas Endla kunstiline nõukogu sellise üldse lavale lubas. Täielik inimeste mõnitamine ja publiku aja raiskamine. Selliste tükkide pärast kunagi Endla oma vaatajad kaotaski. Ehk siis tulevikus peab hakkama olema ettevaatlikum. Hakkama Endla tükkide kohta rohkem ette uurima, enne kui julgeb minna. Ja ometi on neil repertuaaris ka sellised pärlikesed nagu Karge meri, Vee mälu, Tunnete tektoonika ja Kangelane! Ago Anderson -gi sai Vargamäe Kuningriigis päris vahva rolliga hakkama, kuid siin on ta jälle tagasi see, keda ma lavalt vaadata ei taha. Täiesti õnnetult kehvasti mängivad Puudersell ja Närep. Oh, mul ei ole mitte kui midagi head öelda kui et: inimesed, olete hoiatatud! Siiski, kui midagi kedagi otsida, siis juba mainitud Tedre ja Kuningas ning ka Sten Karpov ei tee endale häbi vaid on sellises rämpsus osalemise „ohvrid“.

Muidugi variant on ka see, et võibolla lihtsalt ma ei mõista „geniaalsust“... Igatahes mina sellist „teatrit“ ei oska austada. Põhjamaist ängi saab mitu korda paremas vormis ja sisus kui vaadata näiteks Ugala „Runar ja Kyllikki“ –t või kasvõi Draamateatri „Jõgi voolab läbi linna“ (kuigi see pole ka just igaühele soovitatav, on see ikkagi kordi parem). "Meeletu"-ga pole sellel tõesti midagi pistmist. Mida küll see lavastuse kodulehel mõeldud lause "See on teekond maailma sisemusse." tähendab? Kui keegi saab aru, andke mulle ka teada! Võibolla see seletab lahti ka kogu tüki mõtte?!

Hinnang: 1 (Aasta kehvim tükk, punkt)

Kommentaare ei ole: