Pikk film sellest, mis New York –i nelikul toimumas 3-4 aastat pärast seda, kui sari lõppes. Ajaliselt on seal kokku umbes 5 osa materjal, kuid loomulikult ühes suures paketis koos ja minul igatahes ei hakanud hetkeksi igav. Jah, mis sellest, et kogu sisu on enamvähem teada kohe algusest peale, aga need mõnusad südamlikud ja naljakad hetked, mis selle paratamatu lõpuni viivad, ongi see, milleks ka seda telesarja hindasin.
Ehk lähtekohakd on see, et Carrie kihlub Mr.Big-iga ning hakkab planeerima pulmi; Charlotte-il on lapsendatud laps ning elab oma abikaasaga tema enda jaoks õnnelikku elu; Miranda on Steve-iga koos ja nende laps ka juba selline mudilane; last but not least Samantha on kolinud Los Angeles-i oma filmistaarist boyfriendiga, kelle managerina ta endiselt töötab, kuid sõidab New York-i igal võimalusel...
Siin oli seda „armastust“, mida niiväga alati igal poolt leida püüan. Kuigi minu puhul pole selgelt tegemist sihtgrupiga, sest see on ikka ehtne naistekas. Aga jäin minagi ei-tea-millal selle telesarja kammitsaisse. Jälgisin kusagilt esimese hooaja poole pealt kuni lõpuni, ehk 6. hooaja viimase osani välja.
Ja kuigi armastus on oluline ja eriti selle film puhul, siis millegipärast on hoopis see nelja naise vaheline sõprus minu meelest kogu filmi (ja sarja) telgjooneks ning kõige ilusamaks kogu asja juures. Oleks ju nii tore omada 3 sellist sõpra, kellega koos minna läbi elu. Kuigi ma ei tea kus kohast sellise aja võiks võtta? Eriti need kellel on endal pere, ei need jõua ennast jagada nii paljude teistega. Pole ju ka otsest vajadust, sest „parim sõber“ on kodus alati olemas.
Sellest kõigest ebareaalsest hoolimata nautisin ma seda filmi nagu mistahes osa sellest telesarjast. Minu lemmik neljast sõbrannast on Carrie, teiste kiiksud (välja arvatud ehk Miranda) on liiga üle paisutatud. Kuid filmi koomikat juurde annavad nad ehk just sellevõrra enam.
Oli ka paar kohta, kus mul pisara silma kiskus ja ma olin õnnelik, et saal oli üpris tühi ning sain rahulikult kellegi tähelepanuta „kõõksuda“. Ei tea mis mul nende emotsioonidega viltu on. Lapsepõlves ilmselt on mingi kiiks läbi käinud, et mind vahest raamatud ja filmid, harva ka teater – nutma ajab (ok, vahest isegi mõne laulu sõnad). Ma lohutan ennast sellega, et ehk mul pole siis kivist süda...
Aga tagasi filmi juurde – Sarah Jessica Parker meenutab mulle hirmsasti Madonnat. Oma inetuses on ta päris kena või peaks ütlema huvitav. See moe-paraad mis seal disainerkleitide ja -kingade näol läbi käis on kindlasti väärt vähemalt Oscari nominatsiooni. Lisaks meeldis mulle väga see soundtrack. Suuremalt jaolt vanad head tuttavad lood. Kellegi näitlejameisterlikkus küll otseselt silma ei torka, rohkem nagu ansamblimäng ja vanade tuttavate karakterite taaselustamine.
Hinnang 5- (muidu oleks võinud ka 5 panna, aga selleks peaks olema originaalne. Kõrge hinnang on tingitud ka kindlasti sellest, et käin viimasel ajal jube vähe kinos ning isegi DVD-sid ei vaata nagu vanasti – mäletan, et oma rekordaastal vaatasin üle 450 filmi, nüüd on hea kui 100 täis tuleb. Aga seda filmi julgen soovitada kõigest hoolimata ikka ainult selle sarja fännidele. Kui see sari ei meeldinud, siis pole ka seda pikka filmi mõtet vaadata.)
Ahjaa, meeldejäävaim stseen oli see, kui Carrie aastavahetusel Miranda juurde läks – see ilmestabki seda, miks mulle Seks ja Linn meeldib. Aga ega mulle vähem korda läinud ka see, kui Carrie nendele kingadele sinna oma vanasse „uude koju“ järele läks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar