Teisipäev, 8. juuli 2008

Hüvasti, relvad - Ernest Hemingway

Olen kuulnud ja lugenud, et "Hüvasti relvad" on paljude lemmikraamatuks või vähemalt lemmikraamatute nimekirjas. Mina lugesin selle raamatu nüüd näiteks „Seltsimees laps“ (Leelo Tungal) raamatule otsa ning pean tunnistama, et HR ei kannata isegi võrdlust välja. Leelo kasuks.

See on ilmselt üks esimesi Hemingway kirjutatud raamatuid. Ja on temas ju kohti mis mõjuvad ning lõpp on väga eba-ameerikalik, mis on minu meelest iseenesest hea, kuid lõppkokkuvõttes jääb kogu raamat minu jaoks siiski täiesti keskpäraseks.

Raamatu suurimaks probleemiks on dialoogid. Need on nii kohtlased ja minu jaoks võõrad ning isegi kuidagi ebaehedad. Eriti need vestlused armunute vahel. Kuna ma ise sõjas pole olnud, siis neid sõjajutte ei jää muud üle kui uskuda. Tavaliselt ongi minu maitse selline, et ootan nendes sõjaraamatutes alati neid kohti, milles on kirjutatud muust kui sõjast. Ehk armastusest, igatusest ja muust sõjaga seonduvast kuid otseselt mitte lahingutegevusest ja sõjasündmustest kirjeldusi. Selle ramatuga oli aga otse vastupidi. Ja kui tavaliselt mulle dialoog meeldib ja ma ootan just neid vestlushetki raamatutes, siis selles raamatus nautisin just neid kirjeldavaid lõike, kuigi kahjuks oli neid väga vähe (tavaliselt peatükkide alguses ainult).

Ma pean tunnistama, et ega ma pole eriti palju Hemingway raamatuid lugenud ka, see käesolev oli kõigest kolmas. Kuid eelmised kaks – „Kelle lüüakse hingekella“ ja „Ja päike tõuseb“ – olid minu meelest märksa paremad. Eriti „Kellele lüüakse...“, mis on üks mu lemmikraamatuid.

Olen näinud ka üht eluloofilmi just ajast kui Hemingway ise Euroopasse sõtta läks ja mulle tundub, et selles raamatus on päris tubli annus seda tema päris elulugu sees. Peakski uurima natuke rohkem Hemingway tausta, sest targad inimesed oskavad ikka mainida, mida tarka Hemingway ise oma loomingu kohta on öelnud või tsiteerida Hemingway kuulsaid ütlemisi. Ma tean ise ainult seda tema Eestlaste ja sadamate lauset...

Aga jah, eks ta kummaline ole niimoodi kergelt materdada sellist armastatud kirjanikku, aga midagi pole teha, maitse üle ei vaielda ja lõppude lõpuks on see kõigest minu arvamus.

Hinnang: 2+ (ei julgeks küll kellelegi soovitada, just selle kehva dialoogi pärast-võibolla on asi tõlkes? Samas, eks see raamat ole igale Hemingway fännile kohustuslik. Mina soovitaksin hoopis tema „Kellele lüüakse hingekella“, see on palju küpsem, huvitavam ja mõtlemapanevam.)
K ütles, et temale lapsena lugedes meeldis see raamat väga ja ta luges seda mitu korda, aga nüüd kui ma talle selle ette lugesin, siis temale samuti need dialoogid ei istunud. Kuigi see atmosfäär, mille ta loob selles raamatus on väga ehtne, eriti see kui nad seal luuravad silla juures ja üks tegelane omade käest kuuli saab - see koht mõjus mulle ehk veel kõige rohkem. Naljakas, et roppude sõnade asemel olid kolm punkti, aga sellele antakse järelsõnas seletus.

Kommentaare ei ole: