Pühapäev, 20. juuli 2008

Me tusameele talv - John Steinbeck

Ma olen kui puuga pähe saanud! See raamat on vapustav! Kuidas sellise asja suudab üks inimmõistus konstrueerida? Nii mitmetasandalise, nii peene süsteemi, nii psühholoogiliselt tugeva teose? See on minu jaoks mõistusevastane! Sellel raamatul on nüüdsest koht minu elu 10 parima raamatu hulgas. Sõnadega on raske kirjedada selle raamatu mitmeplaanilisust ning seda kuidas see kõik kokku jookseb. Igal tegevusliinil raamatus on kaalu kokkuvõttes ja see on ainult üks selle raamatu geniaalsustest.

Ettevaatust, edasi räägin ma raamatu sisust, ehk kui Sa pole lugenud ja tahad lugeda seda raamatut, siis ma ei soovita lugeda kriipsude vahele jäävat teksti.

--------------------

Raamatu algusest peale samastusin ma peategelase Ethaniga. Ja see oli võtmeks, miks mind huvitas tema isiklik käekäik. Natuke ebakonventsionaalne, aga just nende äärealadel ma ennast ära tundsingi. Tema väline suhtumine rahasse. See on just nii nagu minul, raha pole oluline. Samas mingi ühiskondlik positsioon teda väljapool eei morjenda ja minuga on täpselt samuti. Armastab oma naist ja pere ja elabki natuke nagu oma naise õnne nimel. Täpselt nagu mina (kuigi eks nii minul kui temal ole omad egoistlikud „kalduvused“ ka).

Kuid siis umbes poole raamatu peal, kui mulle sai selgeks, et asi pole nii lihtne nagu see peale poole paistab, siis vähehaaval kadusid ka sarnased jooned minuga. Kuigi lõppkokkuvõttes tunnen ma ikkagi, et samastusin temaga, mis sest, et ma ei usu, et ma oleks millegiks selliseks valmis kunagi mistahes hingepiinade pärast.

Kusagil 210 leheküljest alates on selline ilus proosa, et ma nautisin lisaks sellele vapustavalt heale sisule seda, kuidas kirjanik oma laused on üles ehitanud. Pärast Hemingway „Hüvasti, relvad“ -raamatut on sellise mahlaka ja paljutähendusliku dialoogi lugemine kui muusika kõrvadele. Seal oli lauseid, mida ma oleksin tahtnud üles kirjutada. See kuidas kirjanik on tabanud lastega pere olumust ja sidemeid ning isa mõtisklusi oma pere üle, see on täiesti fenomenaalne. Sellise jaoks peab elust maha kirjutama. Ni täpselt lihtsalt pole võimalik asju välja mõelda.

Pole ka ime, et Steinbeckile anti pärast selle raamatu ilmumist Nobeli preemia. Ta on tõesti seda väärt, kuigi ma pole tema teisi raamatuid veel lugenud. Võtan tema kirjanduse oma iga-aastasesse kavva nagu Tammsaare.

Tegelikult on ju tunne, et Ethan on tõesti südamest hea ja üdini aus inimene. Eks ta paneb ju ka oma aususe proovile pidevalt raamatu vältel, kuid kui inimestele ütled ausalt välja negatiivseid asju enda või oma tegemiste kohta, siis sinust lugupidavad inimesed võtavad seda irooniliselt ning selles oma „mitte tahtmises et see tõsi oleks“, nad ei usugi seda. Muidugi inimene peab olema oma olemuselt selline naljatlev ja irooniline nagu seda oli Ethan. Tema enda abikaasagi ju ei saanud aru, et millal ta jälle nalja viskas ja millal ta tõsine oli. Kuid samuti ülemus tööl ja ka teised.

See tema suur plaan, sellest saab aimu esimesena ehk sellest, et ta nii hooletult räägib edasi, et tema ülemus on ebalegaalselt maale tulnud. Ja siis need intsidendid püssiga (mis hiljem selgub oli tal poes ikkagi plaanitud „röövi“ pärast) ning see 1000 dollari andmine David-ile. Justkui teades, et ta kirjtuab sellega alla tema surmatunnistusele ning see kasseerib talle palju raha sisse. Kuna too pärandab kindlasti oma väga vajaliku maa (sellele tahetakse ehitada lennuvälja).
Muidugi kõik see vedamine veel lisaks, et pangaröövi ta tegema ei peagi, raha jooksub ise talle sülle. Sest „raha sünnitab ju raha“. Ja seda kergem Ethanile. Kõik justkui voolaks ise selles suunas, nagu ta plaaninudki on.

Paha tehes ja oma plaani punudes läheb ta nii hoogu, et unustab kõik ümbritseva. Peaasi, et temal endal on hea. Asi läheb ju nii kaugele, et teda palutakse linnapeaks. Ehk rahaga kaasneb ka võim ja uute rahategemiskanalite juurde tulek – täpselt nagu veereb lumepall.

Kuid siis, kui see kõik talle näkku paisatakse. Kus ta näeb kui tema enda tütar on täpselt samasugune kui tema ise. Ning teiselt tema ena poeg on ohvriks sellisele õelusele ja teise inimese kadedusele. Siis saab ta järsku aru, mille kõigega ta on hakkama saanud. Kui paljusid ümbritsevaid inimesi tegelikult mõjutavad sellised õnnetused. Eriti kui paha juhtub heala inimesele, siis on see veel eriti valus kõrvalt vaadata.

Samas tuues sisse lõbunaise, on näha kui enesekesksed me inimesed tegelikult kõik oleme. Tollelgi oli ju juba välmis vaadatud, kuidas ta edasi hakkama saab kui igakuised tšekid exabikaasalt peaksid lakkama tulemast.

Lõpp jäi mulle natuke segaseks, et kas ta tappis end ka ära või lihtsalt nende žilettidega vigastas end. Aga see ehk polegi oluline. Oluline on see, et ta tahtis ju amuleti tagastada, et siis saaks vähemalt teised head. Et ta polnud läbinisti mäda, vaid tegutses ju omamoodi teiste pealesunnil, ümbritseva keskkonna stressist.

Kuigi minu jaoks ta sinna lainetesse oma verest punaseks värvunud kivikesega hukkuski.

--------------------

Mis mind kõigele lisaks psühholoogilisest aspekstist huvitab on see, et kas sellest raamatust saavad üheselt aru need inimesed, kellel endal on lapsed ja kellel neid pole. Kas sellisel juhul on selle mõjumise tugevuse kriteeriumiks empaatiavõime või siis ettekujutlusvõime, ehk see kui „endal oleks lapsed“ ja kuidas sellise nägemine mõjuks inimesele endale, kui oma laps on sama ilge kui Sina ise. Samuti need lõigud lastest ja perest kogu raamatu jooksul, kuidas neist võib aru saada inimene, kellel endal peret ja lapsi pole. Kas selliste inimeste jaoks tõusevad mingid teised liinid või mõtted olulisemaks? Kas neile see raamat üldse korda läheb? Ja kas nad tunnetavad seda hingepiina, mida Ethan ja kes tahes lapsevanem kes seda raamatut loeb?

Hinnang: 5+ (minu jaoks geniaalne raamat! Selliseid on tõeliselt väha, kui pärast raamatu lugemist ahmid õhku, et kuidas ühe inimese aju on suutnud midagi sellist produtseerda? See on üliinimlik. See on geniaalne! See on uskumatult vapustav! Ja lisaks oskus sõnu ritta seada. Igas mõttes Kirjandus suure algustähega! Väga, väga soovitatav kõigile ja „eriti“ neile, kellel endal on pere ja kes on oma olmeolukorrast paremuse poole edasipürgiv inimene! Nutti peab olema, aga kas ja mis mahus on moraalne minna üle laipade? Kas eesmärk annab õiguse kasutusele võtta mistahes abinõud? Kas mõtlema peab ainult iseenda heaolule ja teistest inimestest pole vahet? Oh, see raamat äratab nii palju huvitavaid küsimusi tereveks eluks lahendamiseks kuid samas seda kõike kõrvalt vaadates, ehk lugedes on lihtsam leida ka enda jaoks need vastused!)

Pärast sellist pärli on nii raske midagi lugeda... ma ei usu, et sellel aastal veel midagi nii head mu ette satub. Aga eks tuleb otsida, et saaks raputatud ka teiste tunnete kohalt. Vinge, vinge elamus!

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Pigem tundis Ethan milankunderalikku peapööritust ning hülgas poolenisti trotsist oma põhimõtted, et teha headmeelt naisele. Teisisõnu, ta mõistis, et töötab ühiskonnale vastu ning jõu raugedes lasi lihtsalt end voolul kanda. Eks olnud Marullogi kunagi temasarnane põhimõtetega mees, kes uskus aususesse, kuid kes murdus ja hülgas aususe ellujäämise eesmärgil.
Mis puudutab lõppu, siis konkreetselt pole öeldud, kas ta jäi ellu, kuid ta tegi selle nimel tõsiseid pingutusi. Kivi oli juba enne punaka värvusega niisiis võib välistada variandi, et Ethan enesega juba midagi teha jõudis. Lõpus juhtus minu arusaamise järgi aga see, et ta mõistis järsku vajadust jääda ellu oma laste nimel, et nende tuli ei kustuks.

BTW Sellist sõna nagu ebalegaalne ei ole olemas. On illegaalne. Ning ei, selleks ei pea olema kari lapsi, et Steinbecki mõista, sest meie armastatud John ei räägi mitte perekonna lugu, vaid ennemini ikka tugevate ideaalidega inimese lugu, kes tajub nende konfliktsust võrreldes teda ümbritseva mandunud ning kalkuleeriva ühiskonnaga.

Danzumees ütles ...

Sa tõlgitsed seda raamatut nii nagu Sinul ei oleks lapsi... võibolla, on, ega sellel ei olegi vahet. Aga ma arvan, et inimene kellel on lapsed, see saaks sellest asjast teisiti aru. Ma arvan nii. Ja ma ei ütle, et minu tõlgitus oleks õigem kui Sinu oma... pigem arvan ma vastupidi - täiesti võimalik, et ma näen asju lihtsalt teiselt tasandilt (võibolla ka muudel põhjustel - vanus, läbielatud olukorrad, sugupool). Aga seegi tõestab veelkord, et selle raamatu geniaalsus seisneb ka selles, et on võimalik nii mitmel eri tasandil sellest aru saada :) onju?!

Sorry selle "ebalegaalsuse" pärast. Kui mu blogi rohkem loed, siis ma olen siinseal selgitanud, ja vabandanud ette taha, et mu tekstid kubisevad vigadest. Elan teist keelt rääkivas ühiskonnas ning ma kirjutan palju ja kiiresti ning ei kirjutaks üldse seda blogi üldse kui peaksin hakkama korrektsusele mõtlema. Tahan oma mõtted lihtsalt üles tähendada. Sorry seega veelkord.