Põrutasime kohe hommikul Kambja suunas, sest K ema sõbranna pidas seal oma juubelit. Sünnipäev oli juba tegelikult kevadel, aga kuna suvel kõik puhkusel ja sellepärast eriti hea pidada.
Siit meie juurest on sinna umbes 2 tunni tee. Tavaliselt teeme ka seiklusrada, ehk sõidame mööda tillukesi külavaheteid. On huvitavam ja tegelikult võidab nii aja kui teepikkusega. Mu ema on sündinud Kambjas ja meie sugulasi on sinna surnuaiale maetud. Aga ma ei mäleta enam täpselt ei seda, kus see surnuaed asub ega ka seda, kus need hauad seal on. Seega K soovi seda otsima minna, ma laitsin maha. Ma ei ole ka "surnuaia inimene", ehk katsun neist võimalikult kaugele hoiduda.
Kui olime K ema sinna peole jätnud, otustasime ühel söödapõllul raksus käia, sest seal oli niiiiiiiiiiiiii palju herneid! Mingi auto tuli aga kohe ja me lõpuks meie saak oligi ainult paar peotäit - Kristin -ile "mammusid" (nagu tema neid kutsub).
Tegelikult kogu mõte üldse K ema viima minna oli see, et saame samaga käidud Otepää linnuses Pärija -t vaatamas. Viimase aja kehv vedamine tükkidega, pani meid aga plaani muutma ja kuigi minu süda tilkus verd, olime sunnitud sellest tükist loobuma. Ah ega see lastega täiskasvanute-teatri vaatamine pole ka suurem asi. Eriti selle kõige pisemaga. Mis sellest, et ta on sellise rahuliku kallakuga. Ega see pole ju ka 100% kindel. Mingit palagani veel, kus on tantsu ja laulu. Siis ta tähelepanu ei haju, aga sellest Pärijast ma ei teadnud muud kui seda, et seal mängivad Kersti Kreismann, keda ma niiiiiväga oleksin tahtnud näha ja Külli Teetamm, kes samuti viimasel ajal on pärast lastesaamist nagu tagasi vormi saanud (viidates Nõks -ule).
Aga Tartus ju Hansapäevad ja muidugi ka raamatuantikvariaadid. Mis on Tartus käies kõik kohustuslik läbi kammida. Seekordne saak oli kehva, ainult 3 raamatut. Aga seda ka peamiselt sellepärast, et lapsed ei viits ju niimoodi raamatupoodides istuda. Mina võin täiesti unustada end neid uurima...
Muidugi suureks tagant tõukajaks oli ka nälg, ehk lubasime, et kui Tartusse jõuame siis sööma. P tegi meie kõigi eest otsuse ära - pizzale. Eesti pizzad võrreldes Rootsi omadega just eriti ei hiilga. Ja sellepärast on alati selline suur risk nendega....Aga me sattusime sellisesse kohta, mille nimi on La Dolce Vita. Jumal tänatud, et konditsioneeri puudumine meid ukselt sisse astudes ja seda kuumust tundes, tagasi välja ei tõuganud, sest see koht osutus vapustavalt heaks. Me kõik viiekesi pugisime oma pizzad suure isuga ära. Isegi P, kes tavaliselt jaksab ainult poole süüa. Ma arvan, et paljuski seisnes nende saladus selles, et nad kasutavad mozzarella-t oma pizzajuustuna. Nagu ehtsas Itaalia pizzeerias. Nimelt kui ma kunagi Milaanos pidin pikemalt viibima, õpetasid kohalikud, et Itaalias tehaks pizzad ainult mozzarellaga. See ongi nende jaoks pizzajuust! Samuti see kuhi krevette ja sinihallitusjuustu...mmmmmmmmmmmmm. Soovitan väga ja ise kui Tartusse järgmine kord satun, siis lähen ka kindlasti uuesti sinna! "Artiste" oli vist selle pizza nimi, ainult me lasin veel kappareid ja sinihallitusjuustu lisada. Teised sõid teisi pizzasid ja need olid ka kõik tasemel.
Edasi käisime S-le pluusi otsimas ja leidsime ka mingi variandi, mis talle meeldis. Minu meelest ta võiks natuke tütarlapselikumaid riideid kanda, aga talle meeldivad sellised tagasihoidlikud. Hea veel, et mitte musta värvi. P-le leidsime ka ühtteist. Ja Kristinile võiks ju osta neid massiliselt, sest pisikeste laste riided on nii nunnud, aga seekord hoidusime teadlikult. See eest kolasime natuke Hanspäevade laadal. Sest eks ta üks suur laat ongi. Ostsime kotitäie kraami ka kaasa ja pärast mindi veel koduteel nende suitsujuustu rõngaste pärast tülli. P lihtsalt armastab neid "üle kõige maailmas".
Edasi põrutasime Pühajärve äärde ujuma. See osutus päeva kõige vahvamaks ideeks! Ilm oli soe, vesi oli 22 kraadi! Ja rand õhtusel ajal üpris tühi, mis sobis meile fantastiliselt. Tegim hullult palju pilte. Lisaks on Pühajärve rannahoone juures mõnus mänguväljak, kus me ka pärast rannarõõme veel vähemalt tunni veetsime. kiiged ja ronimismaja, mida veel on lahedaks päevaks vaja. Eks see ära tulemine natuke torssis laste saatel oli, aga kogu päev oli meid kõiki ära väsitanud. Nüüd veel K ema Kambjast kaasa ja tagasi kodu poole.
Jube lahe päev oli! Kui P. meelest olid suitsujuusturõngad, siis minu meelest on iga lastega veedetud päev "maailma parim"!!!
Siin tuleb mini-pildiseeria Pühajärves ja järve ääres tehtud fotodest:
Mõista, mõista mis see on? Jalad vee peal, tüdruk vee all? Vastus: S. laseb liugu.
Mööda põhja ujumise maailmameister.
Merineitsi Pühajärves.
"Ma nägin vee all niiiiiii pikka kala" ;-)
"Kas siit saab üles?"
"Vaade on siit parem kui meetri kõrguselt maapinnast. Seda tuleb tunnistada..."
P kiikus nii suure hooga, et ma ei tundnud on "jänese"poissi äragi!
See nägu ütleb kõik meie päeva kohta!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar