Kolmapäev, 23. juuli 2008

See, kes ma kunagi ei olnud - Majgull Axelsson

Lugu MaryMarie-st, ühest naisterahvast, kes kuulus sõprade klubisse, kes kutsusid end Piljardiklubi Tulevik. Ainult, et piljardiga nad selles klubi ei tegelenud keegi. Selliseid vahvaid leide ja huvitavaid sõnamänge või lihtsalt põnevaid lausemoodustusi oli raamat täis. Ka muidu jooksis raamat väga ladusalt, mõnes mõttes oma ette teada olevale lõpuni. Sest kogu lugu oli ju sellest, et naine oli oma mehe tapnud.

Kogu lugu on killukestena mitmes ajas ehk enne tapmist, pärast tapmist ja „võimalikud juhtumised“. Suurem osa raamatust oligi „võimalikud juhtumid“. See on ju ka pealkirjast välja loetav – See, kes ma kunagi ei olnud. Ja see fakt muudab minu jaoks selle raamatu tobedaks. Ok, eks ilukirjandus ole ju kõik üks suur väljamõeldis ja sellist asja kirjanikule ette heita on omamoodi kummaline. Kuid mulle meenus film nimega Yella. Kus samuti naisterahvas-peategelane sureb filmi alguses, kuid kogu film oli sellest, mis „oleks vüinud juhtuda“. Siin on sisu natuke teine, aga põhinõte sama. Ja minu meelest on see nagu lugeja petmine. Ehk lugu, mida lugesin, seda ju nagunii ei juhtunud, aga kui raamatus veel omakorda sisuliselt seda kõike ei juhtunud, siis muudab see kogu tegevuse nagu mõtetuks.

Samas sisukust selles raamatus on ning kuigi on teada, et ta oma mehe tapab, on kuni lõpuni üleval huvi, et kuidas ja mis selleni teda tõukas. Aga kuna seda ei saagi teada või õigemini kirjanik lahendab oma raamatu kõige olulisema sõlme minu jaoks mitte huvitaval teel, siis muudab see raamatu minu jaoks keskpäraseks. Kuna „sisu“ on minu jaoks raamatu puhul kõige olulisem.

Mis mulle veel oluline on, on see kui pärast lugemist saab raamatu sisu le arutleda, et miks nii ja milliste motiividega keegi tegutses. Selle raamatu puhul seda ei toimunud. Ehk siis oli üks raamat, aga enam homme ma seda ei mäleta.

Mingi kummaline tunne on lugeda Eesti kirjanike raamatuid Rootsis ja vastupidi Rootsi kirjanike raamatuid Eestis. Ja milegipärast Rootsi kirjanikud kasutavad tihti oma raamatute tegevuskohtadena mingeid tänavanimesid ja linnajagusid. Ja see äratundmisrõõm on nii vahva. Hoopis teistmoodi, kui Eesti kohanimedega. Ma ei oska seda seletada, miks see nii on. Aga ju see on seotud mingi sõnuleseltamatu seosega inimestega, kellega seost ei ole õigust omada. See midagi elust ja enda eksistentsist suuremat.

Hinnang: 3 (ei julge kellelegi soovitada, kuid kes naudib head proosat ja sisu ei pea kõige olulisemaks, see võib sellest raamatust igasuguseid huvitavaid kõnekäändeid üles kirjutada. Ja nautida mõningaid sõna- ja mõttemänge. Aga jah...tegelikult seda kõike ju polnud, või mis osad olid ja mis mitte? Aga kas see ongi lõppude lõpuks oluline?)

Kommentaare ei ole: