Mamma mia! tõesti! Kriitikute maatasa tegemine ei mõjuta minu arvamust sellest filmist mitte kõige vähematki. Jah, ma saan aru, et lauluhääled suuremalt jaolt oli nii kehvad, et igakord kui keegi laulma hakkas, siis see „lauluhääl“ oligi „nali“. Jah, ma tean, et kogu see stoori oli etteiamatav ja parajalt kitš. Jah, see oli naistekas. Jah, tobe ja nõme ja mis kõik veel. Aga kogu see kompott kokku tegi mulle hea tuju, rõõmsa meele ja paitas mu südant!
Loo lähetekohaks on see, et tütarlaps (Amanda Seyfried) on leidnud oma ema päeviku ning sellest selgub, et tal on kolm potentsiaalset isa. Olles just abiellumas, saadab ta kutsed kõikidele kandidaatidele, et see „õige“ välja selguks ja ta tema peigmehele üle annaks. Mehed ilmuvadki kohale, kuid sama põnev kui see fakt on tulevasele pruudile, on see õudusunenägu pruudi emale.
Meryl Streep näitab jälle oma koomilist annet, kuigi dramaatilistes (loe: „tobeda teksti“ või „ABBA laulude“ ettekandmisel) lõikudes väljendub tema tõeline näitlejameisterlikkus. Koomilisel rindel on tal kaks kõva tegijat mõlemalpool kõrval – Christine Baransky ja Julie Walters. Baransky „Does Your mama know“ lauluga koos etendatud stseen, kus noor must poiss temaga flirdib, on ehk üks filmi pärlitest. Kuigi kõik ilusamad ja paremad ABBA laulud on ikka Meryl-i esitada. Tema countrylaulja hääl küll hästi popmuusikasse üle ei kandu, kuid ikkagi on lahe tema ponnistusi vaadata/kuulata.
Kõige paremaks ja hinge minevaimaks stseeniks on see, kui tema tütar palub just temal aidata ennast pulmadeks valmis panna ja siis Meryl laulab selle laulu, mille sõnad lähevad otse mu hinge (ilmselt iga lapsevanem selles kohas mõtleb oma lastele ja kuidas me kõik oma lastest kunagi „ilma jääme“). Ehk sellest, kui üürikeseks on lapsed meiega. Ühel hetkel saadad nad unisena kooli ranits seljas hommikul ja järgmisel hektel ongi nad suured ja võid olla õnnelik kui Sul lubatakse hetkeks nende elust osa saada. Sest eks siis kui nad juba lasteaeda lähevad, pole nad enam päriselt Sinu. Siis on nad lasteaia, kooli, ülikooli ja teiste inimeste omad. Kuigi kui oskad oma elu õieti elada ja austad oma lapsi, siis nad ehk vahest harva tulevad ja on „hetketi“ veel ka oma ema-isa omad. See mõte on nii kurb ja nii armas samal ajal.
Ja muidugi kohe otsa „The winner takes it all“, mille Meryl laulab juba oma endisele peikale (Pierce Brosnan -le), kes abiellus „teise naisega“. „Tell me does she kiss, like I used to kiss You. Does it feel the same, when she calls Your name....“ See on kahtlemata minu lemmik Abba laul ja see sobis sellesse hetkel kui loodud. Meryl Streepi häälest ära ja rabe hääl mõjus dramaatilisena ning pikendas seda „südamlikku“ osa selles muidu nii koomilises ja lõbusas filmis.
Mul tuli naeratus näole juba esimestest kaadritest, kui pruut sõidab paadiga ja laulab „I have a dream“ ning viib kutsed postkasti ning kui need südamlikud hetked välja arvata, kui mul nutuklomp oli kurgus, kuni lõpuni välja oli naeratus näol ja tuju laes.
Lisaks veel need kolm pruudi-isa kandidaati – Pierce Brosnan, Stellan Skaarsgard ja Colin Firth. Kõik parajalt erinevad tüübid ja kõik fantastiliselt head omas elemendis. Mul oli nii hea meel, et Rootsi näitleja oli ka kampa kutsutud. See tundus kuidagi õige. Ja nii Björn Ulvaeus kui ka Benny Andersson ABBA-st vilksatasid ekraanilt läbi (üks „klaverimängija“, teine „ingli“ rollis). Kunagi vaatasin intervjuude saadet nendega Rootsi televisioonist ning mulle jäi mulje, et mõlemad mehed oleks nõus küll ABBA kokkutulekuga, isegi väga ja ka Anni-Frid, oleks ehk nõus, kuid Agnetha (see blond), tema enam ei taha. Ja sellepärast ka ABBA jääb ajalukku. Siiski tore, et selline muusikal on sündinud nende „vanade heade laulude“ põhjal, sest laulud oma kitšilikkuses ja jutustavas stiilis sobisid kui valatud sellise muusikali kokku panemiseks. Kuigi mõned laulud olid ka sbivamaks ümber tehtud.
Hinnang: 5- (kohati liiga paroodiliseks läks see laulmise pool ja see näitleja kes mängis peigmeest mõjus liiga võltsina. Sellepärast mitte päris täiuslik, kugi palju puudu ei jäänud kah. Kuid igati soovitatav neile, kes tahavad head tuju, kuulata head muusikat kehvade lauljate (heade näitlejate) poolt kuid igatahes naerda, naerda ja veelkord naerda. Minule meeldis väga! Ja Meryl Streep on ikka maailma parim naisnäitleja IMHO.)
2 kommentaari:
Tere siit kaugelt, jälle, khmkm - nagu armastas ütelda Jaan Kross.
Soovitan:
www.hoiaeestimaapuhas.blogspot.com
Sa ilmselt küsid, miks?
Soovitus on: krüpteeri enda/oma vabalaske-ila, seda ON paha ja piinlik lugeda. K-d tunnen, ta ei ole nii debiilne, nagu Sa serveerid etc... Sinu nö arvamused ehk, khmkm, kriitka näitlejate/lavastajate aadressil... Mammamia, kes sa selline üldse oled, et JULGED niimoodi mögiseda?! Ja veel: mõttetu (loe siit) , kirjutatakse kahe t - ga. Selget enesekriitilist suhtumist soovides, ja lootuses, et loed neid kirjaridu kümneid kordi, olles põlvili. Sinu teejuht nõidusunest ärkamisse.
Oma netilehekülgede reklaamiks peab enne minult luba küsima. Olgu, jätan selle kommentaari seekord alles, aga tulevikus kustutan lubamatud reklaamid.
Mis puutub muusse, siis siin ja edaspidi lasen oma ilal tilkuda täpselt nii nagu soovin "siin ENDA blogis". Kui on paha ja piinlik lugeda, ei pea üldse lugema. Keegi pole kohustatud seda blogi lugema.
Millist K-d sa tunned? Aga kedagi debiilseks pole ma nimetanud, ega kedagi "debiilsena" serveerinud. Olen kommenteerinud enda pilgu läbi nähtut ja kuuldut ning esitanud seda enda arvamusena. Ühegi inimese kohta isiklikuks ma pole läinud ja ei peagi seda vajalikuks. Kui aga mõni on roninud lavale ennast näitama ja minu makstud teatri või kinopiletiraha olen amatöörlusele maksnud, siis selle kohta on mul õigus tunda puudutatuna (viidates näiteks Risto Kübarale ja Rasmus Kaljajärvele). Kumbagi ei pea ma debiilseks. Kaugel sellest. Lihtsalt minule nende näitlemisoskus ei meeldi ja ma tahaks et nad areneksid näitlejana. Kuid, et nad areneksid kusagil mujal, mitte minu silme ees. Ma ei tahaks pieltiraha maksta nende töö eest, sest see ei vääri seda. Samas aga ei saaks muidu neid teisi, (minu meelest) "häid" näitlejaid näha. Sellepärast olen sunnitud tegema kompromisse. Kahju, et enda kunstielamuse arvelt.
Ja muideks ma tean, et mõttetu kirjutatakse kahe t-ga. See oli näpukas. Ma kirjutan neid asju siin blogis enda lõbuks üles, eelkõige iseendale ning kui kiiruga satuvad trükivead sisse, siis on see minu enda asi. See blogi kubiseb kirjavigadest ning neid tuleb ka edaspidi.
Kordan, ei ole vaja lugeda minu blogi - katsu leida enda jaoks midagi huvitavamat (loe: intellektile sobivamat, nagu see Sinu blogi). Ma ei saa aru, miks Sa seda blogi siin üldse loed kui see Sulle üldse ei meeldi. Ilmselt on see Sinu nö. vabalaske-ila krüpteerimine (tegelikult ootad iga päev uusi postitusi). Niimoodi ma igatahes seda igapäevast külastamist tõlgendan (see on ju loogiline).
Võibolla peaksingi oma blogi panemagi koodi alla. Ainult, et siis ei saa ka sina seda fännida. Ja kui tahan kirjutan kolme n-iga fännnida! See on minu blogi ja kirjutan mida iganes soovin ja kuidas soovin. Katsu nüüd elada sellega, minu "suurim" austaja (nii tore on teada, et mu kirjutistel on austajaid). Ja jäta ikka edaspidi ka kommentaare, see teeb mu päeva põnevaks (ainult ära reklaami enda kirjutisi ilma minult eelnevalt luba küsimata)! Aitäh!
P.S. Kuigi ma pole ajakirjanik, ei hariduselt, ega ametilt, on mitmed väljaanded trükkinud ära ka lõike mu blogist. Näiteks Pimedate Ööde Filmifestival on kasutanud oma filmide tutuvustamisel minu kirjutisi... iga filmi kohta ma ei viitsigi "hästi" ja täpselt kirjutada. Kirjutan nii kuidas parajasti tuju on. See on ju minu enda blogi, ise tean kuidas teen.
Postita kommentaar