Pean tunnistama, et läksin seda tükki kerge eelarvamusega vaatama. Noh, Ugala eelmise suve tükk jäi toona vaatamata ning lisaks osaleb seal Piret, kes K endine naabritüdruk. Ja muidu ju Ugala tükid ikka „tavalislt“ vähemalt meeldinud, aga tihti on neil lausa supertase. Viimast korda ilmselt üle pika aja on võimalik laval koos näha Maria Soomets-a, Hilje Murel-it koos oma nüüdseks juba endiste töökaaslastega. Aga külajant, kas seda ikka viitsib vaadata ja kui kõrget taset selliselt ikka oodata. Sügavust ju sellistel pole ja laadanalju on ju elu jooksul kuuldud kah.
Ma ei saanud oma eelarvamustega olla kaugemal tõest kui ma oli. Nimelt on see kõigi aegade parim „külajant“. Kohe alghetkedest, kui Aarne Soro tuleb lavale ja hakkab publikuga suhtlema. Tal olid seal mingid omad tuttavad esimeses reas. Loob vahva meeleolu nii et neid mõningaid vihmapiisku mis kohe etenduse alguses rahvast värskendab, neid ei pane õieti tähelegi. Sest lahe lauludega lugu saab sellise hoo sisse, et hoia piip ja prillid!
Lugu ise räägib kolmest vandersellist, ehk juurikate juurijast (Ott Aardam, Karol Kuntsel ja Aarne Soro), kes rändavad külast külla, tunnevad end lõbusalt ja kiikavad kauneid tüdrukuid. Peamiselt nalja tegemise eesmärgi, aga kui keegi „õige“ peaks ette sattuma, siis miks ka mitte tõsisematel eesmärkidel. Muidugi viimasel õhtul, just selles külas, leiavad kõik kolm endale sobivad silmarõõmud. Igal mehel on isemoodi karakter ja see teeb asjast omakorda naljakama ja mahlasema. Aardam on paaris Maria Soometsa „Naabri Mariga“, Karol Kuntsel Jaana Kukk –e tegelaskujuga ja Aarne Soro saab endale külahullu Epu, ehk Hilje Murel -i.Oma küla kutid saavad muidugi haisu ninna ning kadedus,kõige eestlaste lemmikiseloomujoon, lööb välja. Lisaks on kogu supi sisse segatud konstaabel Andres Tabun, kes on viimase paari aasta jooksul tõusnud sellise säraga Eesti teatritaevasse ja see roll ei ole erand. Järjekordne täistabamus! Oktoobris tuleb temaga peaosas Ugalas välja etendus Linnapea – seda lähen absoluutselt kindlalt vaatama! Ja kõigele lisaks ilmib välja ka ühe vanderselli päris abikaasa ja kõike kroonivad veel toredad külaneiud ja vahvad moosekandid – nii akordioni, triangli kui ka kitarriga.
Laulud on toredad ja sobivad etendusse nagu osa teksti. On nii kurbi tõsisemaid kui ka loomulikult lõbusaid viisikesi, mille üle muheleda. Naerda saab palju ja just sellist vahvat heatuju naeru. Näitlejad on toredad, selline Lutsulik tunne jääb. Pole grammigi kehvem näiteks tema Suve-st, pigem hoopis parem! Lisaks vahva kava, mis oli nagu päikesevari. Seal sai ka teada, et näitekirjanik, kes elas eelmise sajandi alguses, suri juba 28 aastaselt, aga jõudis pärid mitu näitemängu ja hulganisti laule kirjutada.
Jaana Kukk sattus meie ette pidevalt lavale ja kui hea oli kuulda tema head lauluhäält nii lähedalt. Hilje Murel oli nii tundmatuseni muutunud – lahe! Karol Kuntsel oli habemega, ja see sobis talle suurepäraselt ning Kadri Lepp oli jälle nii pisikeses osas, aga ta on nii kena, et torkas selles hoolimata silma! Ja kuna Aarne Soro lubas endast pilte teha etenduse ajal, siis ma ka tegin mõned oma mobiiliga – üks näide on selle postituse all. Soro -l on Naabri Mari -s küll üks kõige värvikamaid kõrvalrolle sellel aastal Eesti teatrites!
Hinnang: 4- (üks selle suve suuri postiivseid üllatusi. Ma pole kunagi ühtki „külajanti“ nii kõrgelt hinnanud, ehk kui hinnata seda oma žanris, siis kindel 5+!!! Näiteks sain ma sellest etendusest hingele palju rohkem kui Vihurimäe –st. Kõigil kellel vaja head tuju, kõigil kellele meeldib rahvalik huumor ja lahedad laulud ja hästi lauldud laulud ja lahe muusika, siis see on täiesti kohustuslik. Mina igal juhul soovitan soojalt. Ma pidevalt muhelen veel selle tüki peale järele mõeldes. Ugala on kahtlemata üks Eesti parimaid teatreid – neil õnnestuvad nii komöödiad, draamad kui ka kasvõi murdes esitatud tõsielu-etendused! WOW)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar