Kuna eelmisel ööl sai neid kirjutatud tekste öösel blogisse kopeeritud ja mitu osa Big Brother –it vaadatud, siis magasin pool päeva maha. Või noh, kuhugi üheteistkümneni. Ja ma vihkan selliseid päevi. „Raisatud päevi“.
Õhtuks olid piletid Vihurimäe etendusele ja kuna Alatskivi on jube kaugel, siis enam vähem kella neljast pidime juba ära sõitma. Need vahepealsed tunnid läksid lastega tegelemiseks ja loen parajasti ka üht kummalist raamatut K-le ette – Michael Faber-i Naha all.
Just lugemise ajal, kui K lõikas oksakääridega vaarikate vahelt heina ära ja samaga vanu kuivanud vaarikataimi jooksis midagi üle meie õunapuude salu. Jube kiiresti vudis. See oli siilipoiss. Muidugi jooksime kohe fotoka järele. Siilipoiss muidugi ehmus meie paanikast ja jäi turvalisust otsima ühe õunapuu juurde. Vaesekene ei teadnud mida teha. Meie muidugi klõpsisime pilte teha ja tõime talle pisikese kausikesega piima. Kui me siis natuke eemale läksime hakkas ta hullupööra seda piima lakkuma. Vaeseke oli vist nii näljas, et oma julgustüki pärast meile vahele jäigi. Tegelikult oleme igal aastal oma aias teda liikumas näinud. Muidugi ei tea kas see on ikka sama siil, aga ta oli päris suur siili kohta.
Nüüd siis on pidevalt piimakauss õues teda ootamas. Meie siilipoissi...
2 kommentaari:
Olen kuulnud, et jutt siilide piimajoomisest olla müüt; piim mõjuvat siilidele täitsa pahasti.
Aga eks ta vast ise teab paremini.
Aitäh Anonüümne kommentaari eest! Kummaline, aga nüüd kui Sa seda ütled, siis minulegi meenub see tuttavana, et siilidele piima pole hea anda. Koristasin piimakausi õuest ära.
Aga ta vaeseke oli tookord tõeliselt näljane ja limpsis kogu ette antud piima ära...
Postita kommentaar