Altskivi lossi küljele oli Vanemuine üles ehitanud tribüünid ja lava. Ehk niiöelda oli see koht muudetud Vihurimäeks. Kohe etenduse alguses oli kusagilt lossiakendest kosta ka kahe peategelase Catherine ehk Helena Merzin-Tamm -e ja Heathcliffi ehk Marko Matvere hääli. Lavale saabus teenijanna Ellen ehk Külliki Saldre, kes oli ka kahe peategelase kirglike armumängude tunnistajaks.
Kahjuks ka armastusloo armastusstseenid peaaegu sellega piirdusid, välja arvatud veel mõned hetked Isabella ehk Helen Rekkori ja Heathcliffi vahel. Seda peamiselt noore neiu suunalt armunoolte pildumisega. Ja päris lõpus insestimaiguline armastus Catherine-i ja tema venna laste vahel, ehk Ott Sepp ja Helena Merzin oma teises rollis. Sest kogu ülejäänud tükki täitis vihkamine ja kättemaks. Kaks teemat, mis mind tavaliselt eemale tõukavad.
Mõtlesin juba kevadest saadik, et kas loen enne selle raamatu läbi, sest öökapil on see Varamu sarja raamat mul juba pikemat aega. Siiski otsustasin seda tükki minna vaatama puhta lehena, et sisu tuleks mulle üllatusena. Kuidagi on mul ka õnnestunud selle raamatu ekraniseeringutest kõrvale jääda. Ehk võrdlusmoment puudub mul täiesti. Samas tunnen, et pean kindlasti selle raamatu läbi lugema, et teada saada kas tüesti seda armastust oli selles loos nii vähe? Kuigi eeldusi oli nagu enamaks.
Kuna mul endal see raamat lugemata, ei oska ma ka adekvaatselt hinnata milline näitlejatest sobis oma rolli ja milline mitte, oskan ainult öelda, mis ja kes mulle meeldis ja mis/kes mitte.
Üldiselt meeldis mulle teine vaatus tunduvalt rohkem kui esimene. Võibolla sellepärast, et seal oleks nagu olnud Matveret rohkem ja Merzinit vähem, vastupidiselt esimesele vaatusele. Stseenidest läksid kõige rohkem korda ikka need action lõigud – Matvere ratsutamised, akna lõhkumine, „noore daami riietega vannis käimine“, püssipaugud, tittede loopimised ja muu kärts ja mürts, mis tegelikult minu jaoks andsid sellele etendusele mingi erilise maigu. Tihti siis ikka teatris näeb kui päikeseloojang taustaks sõidetakse hobuse ja vankriga lavale?! Kunstnikutöö oli ka muidu täiesti tipptase! Eriti kostüümide kohalt! Sellist uhket inglise mõisamoodi ei näe just eriti Eesti teatrite lavadel (viimati olin nii vaimustuses kostüümikunstnike tööst Ugala Anna Karenina -t vaadates). Eriti see esimese vaatuse Merzini kleit - V A P U S T A V!!!
Aga sisulistest stseenidest mõjusid kõige rohkem kahe „kiisu“ kaklus Heathcliffi pärast, Hele Rekkor -i ehk Isabella armastuskõned (tegelikult peaaegu kõik tema stseenid), aga mu lemmik kogu etenduses oli see tunne mis mul tekkis Ott Sepp –a ja Marko Matvere dialoogi ajal. Kuidas mõlemast õhkus isa-poja armastust teineteise suunas. Kuigi isa pole tegelikult selle poisi isa. Samas on ta tema elu päästja ning hoidja ja kasvataja. Poiss tunneb ka oma kasuisa läbi ja lõhki. Ei karda teda nagu kõik teised ning mis kõige tähtsam, ei põlga teda nagu teised. Ja veel see stseen, kus Hethcliff nõuab Ellenilt ehk Külliki Saldre -lt, et ta hoolitseks selle eest, et teda pärast surma Catherine-i kõrvale maetaks. Nii, et isegi vaheseina poleks. See stseen oli väga väga hea ja pingestatud, aga kahjuks puudus see taust sellele, ehk see armastus mis Heathcliffi ja Catherine'i vahel oli ehk kunagi olnud, seda tükis välja ei mängitud...välja mängiti viha, petmine ja kättemaks...
Näitlejatest üldiselt meeldisid mulle kõik peale Helena Merzin-Tamm –e. Kelle kiunuv hääl ja montoonselt öeldud absoluutselt kõik laused jätsid mulje nagu tegemist oleks mõne „kooliteatri näitlejaga“. Liiga suur amps tema jaoks. Kahtlemata on ta kena naine, aga see ei tee temast head näitlejat ja kahtlemata mitte Catherine-i. Kuigi kohe etenduse alguses, kui tema mängustiil veel polnud ära tüüdanud (ja pahas mõttes amatöörlus polnud veel välja löönud) nad isegi Matverega paarina sobisid. Samas Matvere jõuline meheroll, oli väga hea. Aga ma polegi temalt kehva rolli vist kunagi näinudki. Samas, ega ta viimastel aastatel eriti ei mängi ka. Kuigi jah, Ohtlik Lend ju telekast, aga teatris vist viimati Rosencrantzis ja Guildensternis... (filmis ju vahepeal veel ka Georg -is). Ja minu meelest tal on seda „Kohalolekut“ suure K-ga. Ehk mingit erilist lavalist sarmi. Samuti nagu ka Külliki Saldre-s. Tema roll on selline tugisammas kogu etendusele, ehk ajad ja inimesed tema ümber muutuvad, aga tema on ikka seal kõige keskel. Kuigi teise vaatuse lõpuks oli ju ka tema „vanemaks“ jäänud. Samuti oli Ott Sepp väga hea, kuid täielik avastus oli neiu nimega Helen Rekkor. Minu teada õppis ta hoopis lavastajaks Viljandi kultuurikolledžis. Aga võta näpust, selline näitlejatalent! Kui vaja siis jõuline, kui vaja siis tagasihoidlik. Ja puhas diktsioon ning külav hääl. Ta mängis Merzini nii üle, et kogenud näitlejanna pärast hakkas lausa kahju. Väga hea leid! Huvitav kas see, et tema nime taha polnud sulgudesse ka „külaline“ kirjutatud, kas see tähendab, et Vanemuine on veel ühe andka noore oma truppi rabanud? Raivo Adlas oli nii nagu tema ikka, Aga sellisena ta sellesse rolli sobis. Kütsar mulle muidu ei meeldi, aga selles rollis ei saa talle ka midagi ette heita, ehk üllatas positiivselt.
Hinnang: 3+ (kuna läksin sealt seda „armastust“ otsima, aga leidsin eest vihkamise ning alati kui Helena Merzin lavale tuli, ootasin, et millal ta sealt lahkub, sellepärast ei saa ka kõrgemalt hinnata. Üle pika aja oli tunda kuida tõesti näitleja võib tükki rikkuda. Aga soovitada julgeks seda tükki sellegipoolest. Actionit on palju ja Alatsikivi loss ja tema ümbrus sobib hästi selle tüki jaoks. Üldse on loss fantastiliselt ilus ja kuna teda pidevalt renoveeritakse, siis üha ilusamaks muutub. Need siksakk müüriääred ja „valvavad mehenäod“, mis on teiselepoole lossi tornide alla kivisse raiutud, see on midagi erilist. Mis sest, et Šotimaal asuva lossi koopia).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar