Tegemist oli päris omalaadse kuid toimiva ja kokkuvõttes elamusliku projektiga. Ühelt poolt ju teater neljas pildis, samas ka ekskursioon läbi ajaloo ning kahtlemata andis hea raami asjale Loone Otsa muhe persoon ning isiklikud märkused kultuuriajaloolistel teemadel.Tänaseks on küll juba mitmed faktid ununenud, aga ehk see, mis meelde on jäänud oli siis just minu jaoks oluline. Ja kui tõsiselt nendesse faktidesse lõpuks üldse uskuda võibki kui giid ja etenduse juhendaja pr.Ots juba sissejuhatavas kõnes ütleb, et Stalker võitis Cannes-i festivalil Hõbekaru :) Kui teadupäerast jagatakse Cannes-is Kuldseid palmioksi, ning Hõbekarud on rohkem Berliini festivali rida... aga ega see sellisel ilusal suvepäeval mere ääres polegi nii oluline. Faktid on faktid ja ajalugu on ajalugu... kui palju lõppude lõpuks me kindlalt neid asju teada võimegi, mida täpsemalt toimus 13-sajandil Tallinna külje all. Aga vahva on igal juhul selliseid nägemusi kuulata vaadata. Eriti kui on kaasatud sellised mõnusad ja head näitlejad nagu Marika Vaarik, Hilje Murel, Indrek Taalmaa ja Jüri Aarma. Lisaks oli ju veel osalemas ooperilaulja Väino Puura ning mõned amatöörid, kes oma olemuselt kuidagi sobisid nendesse pisikestesse rollidesse.
Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe olnud, jagati kogu teatripromenaadi lõpuks ka suppi :) Kummaline, aga samas miks ka mitte :) Näidend lõpeb Patarei vanglas ning viimane pilt räägib "Meelusikast"... sellele otsa natuke "vanglasuppi", nagu seda nimetati, süüa - maitses väga hästi :)
Esimene pilt mängiti Linnahalli ääres. Jalgupidi meres. Hilje Murel hoor Kristini rollis olli kui tulesäde. Tahtis ennast "mehe osta", et too temast ausa naise teeks. Aga muidugi kes hoora tahab... Ja naistel ikka kohe kättemaks varuks... ainult et kõik ei lähe ju nii nagu tahaks...
Teises pildis tuleb taevast alla Taani lipp... Loone Otsa teooriad selle kohta olid minu siiani teada olnud infokildudes hoopis erinevad. Lisaks ma ei teadnud isegi seda, et see juhtus mitte kaugel sellest rannaäärsest mängukohast. Indrek Taalmaa ja tema kostüüm ning muidugi ka Mariak Vaarik Vaike rollis olid lausa imelised... kahju, et see kõik oli nii lühike... oleks tahtnud veel ja veel neid vaadata... Ka Rein Pakk oli vahva oma kuldses ürbis... muidugi fantastiline ilm ja sini-sinine meri mängisid ka oma rolli :)
Kolmas pildike oli ehk kõige parem neljast. Juba see kuidas Loone Ots tituleeris Pitka oma tolleaegseks lemmikpoliitikuks. Ju see omapärane austus andis ohjad kirjutamaks ka midagi "loole" kõige lähedasemat. Kuigi ega need pisiked pildid mingit "lugu" väga jutustada ei jõuagi. Aga see paadimüümise jant, toimis minu jaoks hoopis teisel tasandil. Nimelt see kõik mis seda lugu ümbritses :) Alates sellega, et kui Marika Vaarik Ja Rein Pakk tulevad mäest alla ja mingid suvalised inimesed, kes mereäärde on tulnud jalutama küsivad Vaariku käest: "Jõudu pererahvas, ei tea, kas siit üles minnes jõuab kuhugi välja ka?"... Kõik purskasid muidugi naerma... ei tea kui palju on tänapäeval Eestis eestlaseid, kes ei tunne Marika Vaarikut ära, et tema rätikusse ning taluriietesse riietatuna "kahtlust ei ärataks" :))) Edasi need infokillud olid selle looga seoses minu meelest kõige huvitavamad - see, et Pitka oli veelgi suurem kui Indrek Taalmaa. Ja et ta oli ühtlasi nii täiskarsklane (no see pole just midagi erilist, aga...) kui ka taimetoitlane! :) Ja siis see lugu Arthur Ransome-ist. See kirjanik, kes oli kunagi ka spioon Venemaal... nii põnev ajalugu... lisaks, et ta abiellus Tallinnas! Ja tema oli ka Oscar Wilde-i homoseksualismi käsitleva kohtuprotsessi juures kaitsjaks... see ma arvan, oli Otsa pikantne ebatõene fakt... aga Ransome oli Wilde-i uurija küll ning kirjutanud temast ka olulise raamatu Oscar Wilde: A Critical Study (1912).
Lisaks lasti kahurist just selle etenduse ejal pauku, mis oli omakorda plussiks...
Neljandaks pildiks saime lisaks teatrile ka Patarei vangla ekskursiooni :) Loone rääkis muuseas ka Jaan Krossi loo, ehk kui Kross seal surmamõistetute kambris "ootas oma tundi"... siis järsku tuli Saksa sõdur, avas sõna lausumata nende kongi ukse. Ja kadus. Kõik uksed olid avatud ning Kross ning mitmed muud surmamõistetud läksid vanglast välja ning minema sealt... poole tunni pärast tuldi aga ning lasti need tüübid maha, kes ei taibanud sealt vanglast minema minna. Viimased vangid olevat olnud veel tolles vanglas 2000ndate algusaastatel. Päris armetu koht. Tegime P-ga fotosid... sildid "Siit edasiminek keeltud - lastekse maha"... vms... päris omapärane elamus... Ning muidugi need kaks suurt meest - Indrek Taalmaa ja Rein Pakk - ühel on mesi ja teisel lusikas... väga vahva elamus. Igas mõttes!
Hinnang: 3 (teatrina on neid killukesi raske hinnata. Ühelt poolt oli see ju nö ajaloopiltide dramatiseering. Karakterid jõutakse küll kiiruga luua, kuid samas jäävad lood teineteisest kaugeks ning üksikuna liiga pisikeseks sketšiks. Siiski näitlejad on head ning tervikuna kogu üritus igati kordaläinud. Muidugi palju sellele annab juurde hoopis see Loone Otsa giidijutt, mis polegi ju teater. Aga natuke interaktiivne hoiak ning see, et kogu mängimine toimub otse käega katsutavas ulatuses ning lisaks väga suur rõhk on pandud korralikele kostüümidele... see kõik kokku aga jättis kuidagi professionaalse tunde. Kaks tundi läks nagu lennates. Sai midagi teada, natuke mängu nautida ja muidugi lasta ettekujutlusel lennata :) Lavastaja Mäeots ise olevat sealt kandist pärit...)
Tekst etenduse kodulehelt:
Tallinna Merepäevad 2009
promenaaditeater
DANNEBROG, PITKA JA KEISRID
Etendus „Dannebrog, Pitka ja keisrid” on Ain Mäeotsa nägemus merepromenaaditeaterist Tallinna rannal. Omalaadselt lavastatud jalatuskäiku on võimalik nautida ainult Tallinna Merepäevade raames. Merepromenaaditeater „Dannebrog, Pitka ja keisrid“ on uudne keskkondlik teatrilahendus rannapromenaadil, otse Tallinna ajalooliste sündmuste keskel. Jalutuskäik Kultuurikatlast supikatlani neljas pildis – kaks hetke mängivad kaugemas, kaks lähemas minevikus. Igaüks, kes julgeb ajalukku jalutama tulla, saab lõpuks maitsta ka ehtsat eesti kööki! Kumb pool on tugevam, kas need, kel võim, või need, kes Tallinnast lõpuks Eesti linna teevad? Teel Kultuurikatlast Patarei vanglani kohtab võimsaid valitsejaid, kuulsaid kaupmehi ja suuri sõdalasi. Lisaväärtus on tutvumine Patarei vangla sisemusega.
Lavastab Ain Mäeots (Teater Vanemuine), kunstnik Tiiu-Ann Pell.
Koos Tallinnaga mängivad Hilje Murel, Marika Vaarik, Indrek Taalmaa, Rein Pakk, Doris Tislar, Sten Robert Pullerits, Mati Tikk, Väino Puura, Jüri Aarma. Igal etendusel saadab ajarändureid kultuuriloolasest autor Loone Ots.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar