kolmapäev, 22. juuli 2009

Raimonds - Endla


Läksin millegipärast seda tükki vaatama ootuses teada saada midagi Raimonds Paulsist ja/või lätlastest või midagi sinnapoolegi. Noh, eks sain ju teada seda, et mõned tuttavad laulud lapsepõlvest, nagu näiteks Miljon tulipunast roosi (Pugatšova lauldud Miljon arlek ros), Merevaik (Vello Orumets laulis seda vist) või Rumal süda on Paulsi kirjutatud. Seega on tal päris tugevad mõjutused ka Eesti popmuusika ajaloole. Kuid tegelikult oli see "lugu" ikka hoopis ühest Eesti tüdrukust - Sirjest. Eks muidugi see ajastu, mil Pauls oli "kõva sõna", see ongi justkui Sirje eluloo saatjaks.

Lugu saabki alguse sellest, et kõik näitlejad tulevad lavale ning lisaks Sirjele on nad kõik väham või rohkem seotud Sirjega - vanemad, vanavanemad, endised peikad ja sõbrannad. Iga näitleja ütleb mikrofoni ühe laulu pealkirja, mida nemad üksi või kellegagi koos hiljem esitavad - kuid seda tehakse justkui vana hea vikerraadio soovikontserdi stiilis. Ehk selge - tükk rõhub nostalgiasoonele. See mulle iseenesest meeldib. Nostalgitseda on mõnus... miks mitte :) Kuid veel enne mainib Konferansjeena laval olev Indrek Taalmaa "masu" ning ongi teatrielamus kohe alguses rikutud. Ma ei tea kui palju inimesi tegelikult lähevad teatrisse ning tahavad, et seal neile tuletatakse seda meelde? Seega kerge madalalt lendamise märk on kohe kirjas. Kuid esimese laulu esitab kohe algusesse Ireen Kennik ning teeb seda väga ilusti, tuues mulle millegipärast meelde lapsepõlvest Heli Läätsa, kelle mõned laulud meeldivad mulle siiani (näiteks see Mikk Mikiveriga koos tehtud ilus ballaad - kuigi see ei ole Paulsi laul - tõin siia lihtsalt näite). Aga Kenniku laulule lisaks torkas kohe silma ka naiste kostüümide ilu. Mul on tunne, et oma hingelt olen ma kusagilt sealt ajastust pärit, sest need olid tõeliselt ilusad kleidid ning minu poolest võiks ka tänapäeval naised sellised välja näha nagu selles etenduses. Maitse asi muidugi.

Ja siis sain puuga pähe! Esimese vaatuse teine laul, mille pealkirja ega sõnu ma ei mäleta.... see oli tõeliselt ILUS!!!! Hiljem selgus, et see ongi kogu etenduse nael. Mul tulid külmavärinad! Tambet Seling on ka täiesti vingelt hea laulja, lisaks sellele, et ta on üks Endla parimaid meesnäitlejaid. Vapustavalt ilus!!! (Kui keegi peaks teadma, mis laul see oli, palun jätke kommentaari! Oleksin ülimalt tänulik!) Ma oleksin kogu teatritüki soundtracki nõus ostma lihtsalt selle laulu pärast. Tegelikult olidki minu jaoks Selingu lauldud laulud kõige ilusamad ja paremad. Ka see hilisem duett peaosalise Sirjet mänginud Liis Laignaga oli üks etenduse ilusamaid.

Muidugi eks põlv hakkas nõtkuma ikka nende tuntumate laulude taktis kergemini, nagu Indrek Taalmaa Miljon tulipunast roosi. Sellele aitas kaasa ka punane valgustus. Väga tabav ja hea valguskaart oli üldse. Nii hea kui kasutatakse valguskunstikku, sest eriti selliste etenduste puhul on vaja seda "kunsti" sisse tuua mistahes kõrvalvahenditega.

Ehk siis lugu ise rändab läbi Sirje elu. Alates tema lapsepõlves ja sellest kuidas Stalini ajal tema isa "ära viiakse". Sirje - tarmukas tüdruk nagu ta on (Laigna on täiesti superhästi sobiv sellesse rolli! Ja ülisümpaane, mis siis sellest, et teda on kuidagi kummaline või võõrastav vaadata blondi parukaga - ikkagi "eesti linalakk" ju :)) kirjutab Stalinile kirja, et tema isa on vaja koju saata Venemaalt. Muidugi isa ei tule, aga tuleb vastus Stalinilt...

Edasi Sirje ja meesteotsingud ning esimesed töökohad. Tehasest nopibki ta üle ühe lõnguse, kellega reede õhtuti "teatriõhtut" koos vaadata... muidugi teatriõhtut vaatab Sirje üks...mees jääb kohe magama :) Ja siis ainuke naljakoht - küll juba tuttav nali ja mitu korda igal pool tehtud. Aga see kuidas Taalmaa ja Närep selle välja mängivad on fantastiliselt hea! Nimelt Soome televisiooni reklaamid... vähemalt minu generatsiooni lapsepõlve osa...

Ja nii kuni vanadekoduni välja. Lõpuks saab teada ka sülgikeetmiskunsti saladusi. Sült on üldse läbiva sümbolina pidevalt vahepeal laval ja siis jälle lava taga. Igatahes on see uhke sült justkui püha... (minu lemmiktoit...seega seda kallerdust vaadates esimesest reast hakkas nälg piinama küll :)) Võibolla võiks selle lavastuse olemuslikkuse ja sellise süldimuusika vedada isegi mingisuguseid paralleele. Kuigi etendusel ei olnud midagi tegemist süldimuusikaga... ma mõtles lihtsalt sellise rahvalikkuse tasandilt või just olemuslikult mõttelt.


Nagu juba mainitud olid minu meelest kõige tugevamad lingid selle etenduse puhul Liis Laigna ja Tambet Seling, kostüümid ja umbes 4 laulu. Ja kindlasti ka klaverimängija ning sült :) Näitlejatest/lauljatest positiivselt meeldejäävatena mõjusid veel Indrek Taalmaa, Ireen Kennik ja Kaili Närep. Kohati ka Veljo Reinik, kuid tema osalusel tehtud mingi kajavate sõnadega (teised osalised olid vist Lauri Kink ja keegi naistest - vist Karin Tammaru, kuna nad olid nii kaugel, siis ei saanud täpselt aru), sellest lõigust ei saanud mitte midagi aru. Kogu tekst läks isegi esimese rea jaoks kaduma. Midagi vist Stalinist nad seal rääkisid, tegid mingeid arusaamatuid poose ja häälitsusi mikrofoni, aga tekstist jäi justnagu mulje, et vist lauseid ajaga edasi liikumiseks nad seal ütlesid, aga jah, mitte kui miskit ei saanud aru. Sellepärast ootasin, et see lõik saaks lihtsalt mööda... Täiesti kummaline möödalaskmine. Omamoodi oli näha Enn Keerd-i jälle laval, ei tulegi kohe meelde, et kus ta viimati mängis (vist "Tumedad hirved"). Ta rohkem viimasel ajal lavastajana ja minu meelest üpris hea lavastajana Endla ridades. Lapsepõlves oli ta üks mu Endla lemmikuid lavajõude. Esimest korda jäi vist silma "Naine kütab sauna" filmist.

Minu jaoks oli täiesti müstiline, kuidas alati kui Lauri Kink laval midagi tegi, siis publik reageeris kuidagi eriliselt. Peamiselt naerdes. See on vist pärnakate mingi oma värk, sest minu meelest on teda tavaliselt piinlik vaadata ja tekib alati kerge amatöörlik tunnetus tema mängus, kuigi Revidendis õnnestus tal päris hästi... Igatahes on ta vist Pärnakate enda üks lemmikuid. Aga jah, Raimondsit vaadates ma ei saanud sellest aru. Lii Tedre oli kuidagi kurva olemisega. Eks tema ehk teab kõige paremini seda teekonna aega nendest näitlejatest...muidugi Vlassov ka. Vlassovil on ikka uhke juuksepahmakas :) Triin Lepik ja Ahti Puudersell ei torganud millegagi silma... Lepik oli vist ainus, kes "ainult" tausta laulis...

Ahjaa üks asi, mis veel meenub on see, et Reinik mõjus mingitel hetkedele Krjukovlikuna oma habemega. Kuigi minu meelest oli see kuidagi kummaline, mitte orgaaniline :) Aga ehk see olen ainult mina...eks igaühe enda asi... ei tea, mis "habeme-mood" see noortel meesnäitlejatel viimasel ajal on kasutsele võetud - Võigemast ju kah :)))


Hinnang: 3- (Sellist revüü-teatrit on raske hinnata draamatükkidega võrdselt. Tegelikult on see võimatu. Sellepärast on see hinnang ainult indikaatoriks minule endale. Sest ilusaid laule oli palju, kuid lugu oli liiga lihtne ja lahja. Natuke isegi selline tobedusse kalduv.Aga samas näitlejad olid tublid, suurem osa neist. Mitu huvitavad lauluannet. Raimondsist ei saanud midagi teada, peale tema muusika. Aga ehk see ongi ühele eestlasele piisavalt oluline info läti helilooja kohta, ikkagi oleks tahtnud midagi rohkemat. Soovitada ei julge, samas ajaviiteks, miks mitte. Igav, ega päris piinlik ka polnud, aga ei midagi tõeliselt "erilist", peale selle ühe - Tambet Selingu lauldud laulu. Noh ja kleidid ju kah... Aga sellest tegelikult ei piisa...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

RAIMONDS
Muusikaline lavastus.

Tegijad
Autor ja lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Feliks Kütt
Lauluõpetaja Toomas Voll (külalisena)
Kontsertmeister Evald Raidma (külalisena)
Osades Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Närep, Karin Tammaru, Lii Tedre, Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Veljo Reinik, Tambet Seling, Indrek Taalmaa ja Jüri Vlassov
Tutvustus
„Raimonds“ on lavastus elu pisiasjadest, sekeldustest, unistustest, suhetest – kõigest sellest, millest koosnevad meie päevad. Lavastuses esitavad näitlejad Raimonds Paulsi surematuid laule. „Raimondsis“ on möödunud aastakümnete nostalgiat ja püsimajäävat elujaatust.
Etendus kestab 2t 10min

3 kommentaari:

merleke ütles ...

"Raimondsit" ei ole näinud, aga küsiks su käest revüüteatri mõiste kohta. Kas näiteks Linnateatri "Eesti teatri laulud" liigituks ka revüüteatriks? Kui jah, siis mulle tundub, et saaks küll draamatükkidega võrdselt hinnata. Võib-olla on küsimus just selles, kuidas teha? Ma oleks ka oodanud, et saaks Paulsist midagi teada.

Danzumees ütles ...

Minu meelest Eesti teatri laulud millegipärast ei liigituks revüüteatri alla. Kuigi tegelikult miks mitte? Aga võrrelda saab ju kõike kui väga tahta... ka õunu ja apelsine :) Kuid siiski mul on tunne, et selles võrdluses pole võrreldavad samas seisus nagu näiteks kaht draamatükki omavahel võrreldes. Ühelt ootad ju rohkem sisu, teiselt head muusikat... või umbes nii ma mõtlen...

Aga tegelikult ega Raimonds ka puhas revüüteater vist pole. Seal on seda "teatrit" selleks tsipa palju... samas kui Eesti teatri lauludes puudus üldse selline narratiiv... Ah ma ei oska vist seda praegu kiiruga sõnastada, mida ma täpsemalt mõtlen.

Kristiina ütles ...

Sain jälle aimu, kui erinevalt võib teatrit vaadata. :) Mina nägin selles tükis midagi hoopis muud: valusatest asjadest rääkimist läbi kergete toonide, mis ei teinud neid vähem hirmsateks, pigem vastupidi. Lihtsaks ja lahjaks ei oskaks kuidagi seda lugu nimetada, kuigi pealiskaudsel vaatamisel see ilmselt nii välja näeb tõesti.
Lühidalt on mu mõtted siin kirjas, kui sind peaks huvitama:
http://kristiina288.blogspot.com/2009/12/raimonds.html
Aga ma ei armasta teatrianalüüsi pikalt kirja panna, sellepärast väga palju sealt ei leia.