Sofi Oksanen - Baby JaneKirjastus: Tänapäev
Tõlkija: Tiina Pappel
229lk
Tegevus toimub: Helsingi 1995-2002
Seda raamatut peetakse lesbiromaaniks. Mida ta kahtlemata ka ju on. Juba kaanepildist võib seda eeldada ning sisulises mõttes ju kirjeldab Sofi Oksanen "lesbide" elu. Kuid ometi oli see minu meelest nii paljugi rohkemat kui lihtsalt üks "lesbiromaan". Armastus selles suhtes ületab minu meelest sugupoolte piirid, et mis paarisuhetesse puutub ja armastusse üldisemalt, siis need tegelikult ju on universaalsed teemad. Armukadedus, enese ja teise leidmine, kooselamise mured ja rõõmud, oma koha leidmine nii teises inimeses kui ühiskonnas. Need kõik on ju olulised ka igale heterole, samuti nagu homoseksuaalsetele inimestele. Vahet pole. Kõik me saame ühtviisi haiget, kõik me otsime, vajame ning hindame armastust. See on üks olulisemaid elu tasandeid, selleta oleks väga raske ning ma usun, et mingis mõttes vajame seda nagu õhku, vett või toitu.
Armastusest mõelda oma mõtteid on üks asi, kuid näha seda kõrvalt nii nagu Sofi seda kirjeldab, on justkui olla teise inimeste suhtele nii lähedal, et peaaegu võib tunnetada seda valu, elujanu või janutust, mida tema tegelased tunnetavad. Nii osavalt kirjeldab ta asju, nii osavalt seab sõnadesse tunded, olustiku või ka juhtumid, et ei jää muud üle kui imestada - kuidas ta seda oskab?
Baby Jane on ühe päeva raamat, lühike ja põnev... ehk pigem sobivam oleks öelda kaasakiskuv. Selle elulised olukorrad ning mõtted tekitavad tunded nagu oleks järjekordselt tegemist millegi autobiograafilisega. Nii ehedalt sügava tundemaailmaga on Oksaneni tegelased, et nad tunduvad tõesti nagu tegelased päris elust... meie igaühe kõrvalt.
Lugu on justkui ühe suhte anatoomia. Tütarlaps, kes saabub kusagilt kolkast linna, Helsingisse. Tal tekib esimene lesbiline suhe. Kummaline suhe, mida varjutab armsama lähedane side endise tüdruksõbraga. Koos hakatakse leidma vorme raha teenimiseks, ära elamiseks ning ka lõbujanu rahuldamiseks. Kuid kõik need inimesed on katkiste hingedega. On imelisi kordi kus teine inimene suudab parandada teise inimese hinge, kuid tihti üks katkine hing lõhub teist katkist hinge veelgi enam. On võimalus, et koos kellegi abiga leitakse tee välja oma olukorrast ja on võimalus, et eksitakse veelgi enam ära oma sisemaailma segadustesse.
Võibolla see, et ma leidsin enda eluga paralleele. Tunnen ja tean selliseid inimesi... ja ma ei pea siin silmas üldsegi seksuaalses mõttes, vaid just nimelt selliste mõtete ja tunnetega inimesi. Vähamalt ma ise arvan nii. Kunagi 10-15 aastat tagasi puutusin Soomes kokku ka Turu linna lesbide seltskonnaga. Sellepärast oli see nagu meeldetuletus sellest tunnetusest, mida sellel ajal mõtlesin ning millised tunded mul tekkisid nende elu ning igapäevaprobleeme lähedalt nähes. Oksaneni raamat on selles suhtes autentne... kõige kohta võiks öelda, et nii just ongi.
Ja lisaks sellele tugevale loole, mis on mitmekihiline ja Sofile omaselt huvitavalt kokku põimitud nii ajahüpete kui üldse kogu kombineerimisega. On peamiseks tugevuseks ikkagi need tunded, mis selle raamatu ridadesse on peidetud. Mind isegi mingis mõttes ärritab, kui inimesed takerduvad millessegi nii pinnapealsesse nagu näiteks see, et kes siis lõpuks seal selle tapatöö teeb... Kuid sellele, keda see tõesti huvitab... siis (siinkohal ei tasuks edasi lugeda, kui on plaanis endal seda raamatut lugeda) minu meelest usaldas Pigi ka selles viimase "ülesande" ikkagi Bossale.
Raamatu pealkiri on ehk viide filmile "Whatever happened to Baby Jane?", mis on üks minu suuri lemmikuid... See omakorda tekitas minus mõtte, et kas peategelase nimi oli Jane? Et sellepärast ka pealkirjaks "Baby JANE"... sest nii mõneski mõttes oli see "jane" alles justkui mingi laps, natuke naiivne, natuke isekas, natuke nagu "Baby"...ja lesbipaari "naispool". Kuigi filmiga seoses - seal ju üks õde hoolitses teise eest... kuigi need karakterid iseenesest ei läinud üldse raamatukarakteritega kokku. Minu meelest oleks palju paremini sobinud selle raamatu pealkirjaks hoopis "Ballad of Lucy Jordan"... minu jaoks oli raamatu olulisemate mõtete võti ning seos just nimelt selles viites (Marianne Faithul-i laulu sõnadele). Lauludest rääkides, siis kummaline, et tsiteeritud oli nii Madonnat kui Marianne Faithful-i - esimene on minu suur lemmik ning teise laulusõnu olen alati imetlenud...kuigi tegelikult "selle" laulu on kirjutanud ameerika poeet ja laulukirjutaja Shel Silverstein.
Mõeldes kogu raamatule tagasi, siis olulisemad pidepunktid või mõttesõlmed, mis meenuvad on kõigepealt üldse maatüdruku linnakolimine... edasi see lesbidevaheline kastisüdteem... naiselikud naised pole nö. hinnas... siis see armukadedus Bossa vastu ning soov ise olla see, kellest armastatu "sõltub"...petmine mehega ja kaugenemine - kui õudne on tegelikult see, kui partner petab hoopis ootamatut sugupoolt oleva inimesega. See on nagu löök kuhugi lubamatusse piirkonda. Samuti mõjuks ilmselt heterosuhtes, kui üks partneritest homoseksuaalsesse suhtesse astuks... pussitamine...leppimine...suur "plaan" ja finiš. Vahepealset ilmestamas armastuse keerdkäigud, noorte linnainimeste pidutsemine ning raha teenimine....ja seda siiski üpris ebatavalisel viisil...
Kusjuures ma arvasin, et Pigil on Aids...et sellepärast see tema depressiivsus ning see, et ta ei luba kellelgi peale Bossa oma asju ajada ning üldse kogu see "lõpp"...
Kas sellest suhtest üldse olekski võinud midagi tulla? Juba see kolmas osapool, mis paratamatult pidevalt kummitas... see kurbus, miks Pigi ainult purjuspäi peategelasega oli... ja üldse kaks depressiivsuse all kannatavat inimest, isegi kui neil ongi "erinevad" haigused ning ravimid...kas see pole siiski natuke nagu kahe alkohooliku või narkosõltlase suhe - juba eos hukule määratud?
Hinnang: 5 (seletasin ja põhjendasin ehk piisavalt juba eelneva tekstiga oma tipphinnangut. Lisan vaid niipalju, et Sofi on tõesti üks praeguse aja parimaid kirjanikke maailmas ning ma ei jõua ära oodata tema järgmist romaani! Kõik tema kolm seniilmunud romaani on ka mu aasta lemmikraamatud siiani... ja neid on juba umbes 40 tükki loetud... Baby Jane on kahtlemata üks kurvemaid raamatuid, mida ma üldse kunagi olen lugenud... Pigi oli ju alles 34 aastane... umbes sama vana kui mina... mis küll inimese ajab nii kaugele? Ma ei oska sellest aru saada... elus on ju nii palju põnevat ja huvitavat ja head ja ilusat... olgugi et palju kurba ja ebameeldivat ka, aga lõppude lõpuks kaalub ju ikka hea paha üle... minu meelest küll...ning kunagi ei tea, mis järgmise kurvi taga ootab... Aitäh Sofi nii hea kirjanduse eest! Ja palun kirjuta ruttu-ruttu uus raamat :))
Mõned mõjunud või originaalsed lõigud raamatust:
Olime oma ala pioneerid. Nüüd saab samu kaupu igalt teiselt võrguleheküljelt ja sinna vupsab pidevalt uusi kuulutustekülgi juurde. Aga meie olime esimesed ja sattusime otse spermasoonele, mis oli oodanud meie teenust ja Pigi koorepisaraid.
...
Linnamäele oli Pigi korterist vaevalt pool kilomeetrit. Järgmise suveni oli aasta.
...
Pigi oli rahulik ja minul oli Pigiga koos alati selline tunne nagu oleksin lõbusõidul valges kabrioletis, kus sohver hoolitseb juhtimise eest ja mina lihtsalt olen ja naudin Pariisi suvistel bulvaritel tuult oma palgel.
...
Mu enese depressiooniga ei kaasnenud ärevust, see oli üksnes... kaev, millest ma eriti aktiivselt välja rabelda ei püüdnudki, sest ei jaksanud. Ristisingi oma depressiooni proua Kaevuks, sest lihtsam on hakkama saada asjadega, millel on nimi.
...
Bossa oli maitseta, värvita, kujuta, aga siiski kõikjal. Nagu hapnik. Võitmatu. Võimatu oli temast lahti saada.
...
„Mäletad, kuidas ma alati sinu üle naersin, et sul ei ole ühtki tõelist sõpra?“ jätkas Pigi. „Noh, nüüd olen ma ise sellises olukorras, et mul ei ole isegi kaaslasi. Oma süü muidugi. Mul on kogu aeg automaatvastaja peal olnud ja kellegi helistamispalvetele ma vastanud ei ole. Keegi ei kutsu sind lõputult, kui sa kunagi ei lähe...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar