Suhtlen, järelikult olen! - NUKU Noortestuudio

Tere tulemast suhetesanatooriumisse!

Kui publik on üles ovaalsaali viiva trepi ees olevast uksest sisse lastud, võtavad meid vastu valges kitlis neiud - "suhtesanitarid". mõni samm ülespoole ning trepikäsipuudelt on alla hüppamas mõned neurootilised noored, kes ilmselt pole oma suhterägastikega hakkama saanud või siis proovivad hoopis oma suhete eest põgeneda?! Saalis on ka ainus meessanitar, kes teatab, et mobiiltelefonid pole selles kohas lubatud. Kui potentsiaalsed patsiendid on endale kohad leidnud võib see suhtesasipundarde lahtiharutamine alata.

Ülesehituselt on lavastus sketšipõhine. Üks jutt, kas dialoog või kambakesti tegevus järgneb teisele ning saab kohe aru, et tegemistahe on noortel suur. Sära silmis ja mängurõõm neist välja pakatamas. Noored on üpris erineva mängustiiliga. Tundus, et mõnel oli ka loomulikku annet ja eelduseid, aga mõnedel on veel väga pikk tee minna näitlejaks saamiseni ja eks kõigil ilmselt neil polegi sellised ambitsioonid. Tore on ju ka lihtsalt kambavaimu ja koostegemise rõõme tunda ning arendada oma esinemisjulgust ja - oskuseid. Lavastaja-juhendaja Mihkel Tikerpalu on nendega ka selgelt kõvasti tööd teinud, sest lavastuse näol oli tunda just sellist mõnusat kambavaimu ja meeskonnamängu ühtsust - keegi ei hakanud soleerima ega tähelepanu endale kiskuma... kuigi sellises olukorras on see pigem reegel, et keegi ikka...

Need erinevad väiksed lood või ideepojad, mida NUKU Noortestuudio näitlejatibud esitavad on erineva sisukusastmega. Näiteks ehitatakse suhtetorni, nagu mängides Jenga mäng - altpoolt võetakse kast ja pannakse ülespoole. Iga kastipanija nimetab, mida ta oma elukaaslaselt ootab. Naljakal kombel üks blond tütarlaps suutis loetleda järjest kõik, mis minuga näiteks ei sobitu :) No mitte, et ma ennast pakukski (need lapsed on mu enda laste vanused :)), lihtsalt naljakalt jäi kõrvu... aga huvitaval kombel jäi tema just võib-olla "sellepärast" sellest lõigust meelde. Mõni lõik oli jällegi puhas puändiga sketš - just selliseid oleks tahtnud palju rohkem, sest need on ka sisukamad. Üks selliseid oligi mis kõige paremini kogu lavastusest meelde jäi (alumisel fotol) "kõhus on kõdi" -lugu. Isegi kui see on juba vana-tuttav nali, siis ikkagi oli see kogu etenduse pärl. Veel meeldis ka tunde-nägudega kastide lõik ning kastide tõstmisega sõbra leidmine (või kaotamine... oleneb, kes on valmis jagama ja kes tahab appi tulla jne). Tervikuna meenutas midagi justlõpetanud lavakooli kursuse Impeerium -lavastust, ainult Impeerium oli isiklikum ja tugevama tekstiga võib-olla ka sellepärast, et seal noored rääkisid konkreetselt, mida nemad teevad, tahavad, kus kohast tulevad... NUKU Noortestuudios ei olnud see nii isikustatud, vaid üldisem ja segasem.

Mis seal salata, minusuguse vanuri jaoks oligi seal kõike seda natuke vähe, mida enda jaoks noppida. Samas kõige peamine põhjus minu jaoks oli lihtsalt minna avastama, kas ehk on keegi silmatorkavalt hea, kelle arengut juba sellisest näitleja algfaasist jälgima hakata... Õnneks ma nende nimesid ei tea ja sellepärast jäävad ka mu kiidusõnad adressaadid üldiseks, kuigi vähemalt parimad poisid võib järgmisest lausest küll välja peilida. Nimelt meeldisid mulle üks tüdruk ja üks poiss, kes mängisid sanitare (see ainuke meessanitar - tal oli päris hea häälematerjal) ja üks poiss ning üks tüdruk, kes mängisid patsiente... Ja selle meespatsiendi nimi öeldi vist ainsana ka välja - Sander (aga samas olid veel üks poiss ja kaks tüdrukut päris head). Tegelikult olid nad kõik veel üsna toored, seega üpris võrdsel lähtepositsioonil ning kõigil potsentsiaali saada ka tulevikus näitlejaks. Tüdrukutes oli natuke särtsakust ja mängulisust laval rohkem, päris mitu poissi võiksid olla head filminäitlejad, sest filmilint intensiivsemat mängu ei kannata ning need poisid vähemalt esika ajal olid veel mõnevõrra krambis ja kaugelt liiga tagasihoidlikud oma mänguga. Samas kogu ettevõtmine ja Noortestuudios osalemine oli ilmselgelt hea harjutamine ka näiteks lavakooli eksamiteks... treenitud ja timmitud monoloogid või esitused ning esimesed lavakogemused pealtvaatajatega ja kogenud näitlejate pakutud juhendamine ning õpe kohe omast käest võtta :) Hoian igal juhul silma peal tulevastel EMTA ja TÜVKA eksamitel osalejatel, kas ehk mõni nendest nimedest vilksab ka sisse... Ja muidugi hoian ka pöidlaid! :)

Vaadates trupiliikmete nimekirja - kes mida tegi, siis said noored kätt proovida ka kunstilise tausta poolel, nagu helikujunduse ja valguskujundusega. Nukud aitas seada Katri Pekri ja liikumise aitasid luua Kaisa Selde ja Siim Tõniste - kõik profid tegijad, kellelt noortel kindlasti ülihea teadmisi ja oskuseid ammutada.

Etenduse pikkuseks on märgitud kodulehel 1h ja 15 minutit, kuid esietendus kestis kõigest 55 minutit. Ei tea, kas midagi olulist jäi välja või oli lihtsalt kõik eeldatust sujuvam ning proovisaalist päriselt lavale jõudes kiirem?

Noored ise on ka selle loo autoriks ju sellepärast tunnetasin ma mõnedes kohtades siirast naiivsust ja mõnes kohas oleks tahtnud vastu vaielda, sest mina (lapse)vanemana näen asja teisiti. Eks ka suhtlus vanemate ja laste vahel on üks suhtlemise kui laiema teema osasid, sellest lennati kahjuks üle (liiga) põgusalt. Aga no kes see noor ikka vanematega suhtlemisest rääkida tahab, palju põnevamad on ju loomulikult suhtlused omasugustega. Need ongi olulise(ma)d. Keegi neist ütles, et suhtlemine on suhteline... aga mis siin ilmas poleks suhteline? Võib-olla mõjub see sõnakõlksuna, kuid tegelikult on see tühi sõnakõlks. Sellepärast mõjusidki need lõigud palju tugevamalt, kus oli sisu olemas ja mitte lihtsalt tegevus ilma emotsioone sisaldavate või tekitavate dialoogideta ehk tegeliku suhtluseta.

Noored muidugi võivad sellest lavaloost muud ja rohkematki välja lugeda, milleni minu mõistus oma mätta otsast ei saagi küündida. 

Hinnang: 2 (oleme ausad - mina polnud sihtrühm. Ma arvan, et sihtrühm võiks olla selline 10-20? võib-olla aasta nooremad, aasta vanemad... ma ise sain isaks 22-aastaselt ja usun, et see oleks juba natuke üle sihtgrupi, aga inimesed on muidugi erinevad... Samas meeldivad mulle mõnikord ka väikelaste nukumängud, kui leian sealt enda jaoks midagi üles. Leidsin ka siit midagi, ent seda jäi elamuse tekkimise mõttes väheseks. Need hinnangu punktid ei olegi niivõrd sisu eest, vaid pigem huvitava võimaluse eest tutvuda uute näitlejahuvilistega ning üldisemalt noorte mõttemaailmaga - mis neid kõnetab, kuidas ja kus kohast king pigistab. Seda sealt natuke ikka sai... kuigi oleks tahtnud ka seda veel rohkem. Tüki tugevaim väärtus on nende noorte silmade sära ja loomingutahe ning mängulised katsetused. Ja ei peagi kohe ja kõik õnnestuma. Kõige paremini õpibki kukkudes.... peaasi on teha, sest tegemata ei saa ei kukkuda ega areneda! Ei õpi ka midagi. Tublid noored on need NUKU Noortestuudio näitlejatibud! Ja tublid juhendajad ka! Olgu neil jaksu ka edaspidi selliseid põnevaid väljakutseid pakkuda tulevastele kolleegidele ja mantlipärijatele :))

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Rünno Lahesoo fotod):

Suhtlen, järelikult olen!

JAGA

1 H 15 MIN|NOOR 12+, TÄISKASVANU|OVAALSAAL

NUKU noortestuudio lõpulavastus

Ainult 5 etendust!

Mäng suhetega

Suhted on kõikjal meie ümber – tihtipeale tihedasse sasipuntrasse põimunud. Suhted rõõmustavad ja hirmutavad, lõbustavad ja kurvastavad, nendeta ei saa, ent nendega kaasnevad ka mured.
NUKU noortestuudio ammutab materjali meie ümber tihedasti põimunud suhtevõrgustikust ning lahkab suhtekliinikus üksindust, noorte esimesi romantilisi tundeid ja muudki, mida inimeste vastastikune olemine iga päev pakub.

NUKU noortestuudio on NUKU teatri juures tegutsev 2-aastase õppega teatristuudio, kus näitlejate, lavastajate ja loomeinimeste juhendamisel omandavad teatrikunsti algteadmisi 15–18aastased kooliõpilased. "Suhtlen, järelikult olen!" on kaks aastat stuudis õppinud noorte lõpulavastus. Noortestuudio on mõeldud noortele, kellele pakuvad huvi nukuteater täiskasvanutele ja visuaalsed väljendusvormid, aga ka füüsiline teater, improvisatsioon ja muusikaline eneseväljendus. 

Mängivad

NUKU noortestuudio õpilased Alari Errit, Birgit Murd, Desire Raudsepp, Helena Jõgi, Katriin Rebeca Selirand, Keijo-Johann Norden, Lotta Pärnpuu, Maria Helena Seppik, Maria Kaljula, Marie Loviise Mänd, Melmariin Salumäe, Mihkel Viinalass, Pirte Laura Lember, Sander Etverk, Triin Heidov.

autorid Mihkel Tikerpalu ja trupp
lavastaja Mihkel Tikerpalu
kunstnik Iris Pähn (NUKU noortestuudio)
koreograafid Kaisa Selde ja Siim Tõniste
helikujundajad Mait Visnapuu ja stuudiolased Helena Jõgi, Alari Errit, Villem Roosa
valguskujundajad Erik Pello ja stuudiolased Mihkel Viinalass, Keijo-Johann Norden
nukustseenide seadja Katri Pekri

Sobilik noortele (al 12 a) ja täiskasvanutele
Kestus 1 h 15 min

Esietendus 12. juunil 2018 NUKU teatri ovaalsaalis.
Viimane etendus 16. juunil 2018

Lõikuspeo tantsud - Rakvere Teater

5 õde ja nende Aafrikast hiljuti naasnud vend elavad koos ühes Iirimaa külas. On 1930ndad ning üks saatuslik suvi, mil nende elumuutused saavad alguse. Naised on kõik väga erinevad. Vanemal õel Kate'il (Ülle Lictfeldt) on majas juhi positsioon. Ta muretseb ka kõigi teiste eest emalikult. Christinal (Silja Miks) on poeg (Märten Matsu) ja poja isa (Tanel Saar), kellega ta pole küll abielus, aga kes käib mõnikord talle lubadusi andmas. Kosib küll abikaasakski, kuigi pulmadeni on ikka ja alati mõni nädala-kahene reis ees ... Naine laseb unistustel lennata mehe juttudega kaasa... mis seal kolkakülas ikka teha... Pragmaatilisem ja otsekohesema ütlemisega Margaret (Anneli Rahkema) on jõulisem õdedest ja hakkamasaaja tüüp, kes suitsetab ning on mõnevõrra ägedama loomuga kui teised. Rose (Liisa Aibel) on kerge arengupeetusega, kuid igati rõõmsameelne ja särasilmne. Ka temal on poisid peas... õigemini üks, kes teda oma roosinupuks kutsub. Kuigi õhus on pidevalt elektrit, et midagi selles asjas pole õige (lisaks too mees on juba abielus). Viies õde on kaunitar Agnes (Natali Väli), kellel ka süda tahab tuksuda Christina poja isaga samas rütmis... mehi ju külas vähe ja kokkupuuteid nendega veelgi vähem... Kõige lisaks on ka too Christina peika Gerry üks naistemees, kes ilmselt olekski võimalusel iga naisega, kes talle teepeal ette jääb... Ka õdede vend (Peeter Raudsepp) on oma Aafrikareisil natuke kruvid logisema põrutanud ning päris täie mõistuse juures ta ei näi enam olevat. See, mida ta seal kaugel koges ja nägi mõjutas teda tugevalt. Kuigi ka muidu on endisel kirikuisal tervis kehvapoolne.

Lugu tõukubki nendest 8st tegelasest-karakterist, nende olukorrast selles ajas ja selles kohas. Omavahelistest liinidest ning 5 õe majapidamisest ning rõõmudest ja muredest. Loo põhijutustajaks on Christina poeg, kes tegevustikus sees on 7-aastase lohet lennutava poisikesena, ent samas justkui tagasivaatavalt loob jutustades raamistiku toimuvale ning lõpus valgustab ka mis tegelastest edasi sai...

Rakvere Teatri tänavuaastase suvelavastuse toimumiskohaks on leitud uus, huvitav mängukoht Arkna mõisas. Ühest küljest sobib see - kergelt ajahambapooltpuretud vana karjalaut - just selle loo tegevustiku atmosfääriks kui loodult. Teisalt on publik pandud istuma nö. mõlemale poole tegevustikku. Samuti mängitakse mõlemas otsas. Keset hoonet on ka ümmargune pöördlava ja vana raadio, mis mängib omakorda üht rolli lavastuses. Kuid paratamatult jääb alati osa publikust tegelaste seljataha. Üheks suurimaks etteheiteks oli vähemalt minu jaoks jutustaja, ehk Märten Matsu karakteri seismapanemine keset lava ja praktiliselt 95% ajast tuli vaadata tema selga. Eks sellises olukorras ju pilk läheb rändama ning tekst ja kontakt tegelase ja looga kaduma. Eriti ei saanud ma sellest aru selles valguses, et ta seisis "pöörd"laval, mille oleks võinud panna rahulikult keerlema. Hämmastav möödalaskmine. Ühel hetkel kuulsin tema jutustusest, et üks õdedest oli leitud surnuna, aga kuidas ta selleni jõudis, jäi vaadates hämaraks. Pärast kojusõites ja teatrikaaslasega arutades sain teada, mis oli juhtunud. Ja lisaks seda, et ka teine õde juba enne teda oli ära surnud. See oli tegelikult lõppkokkuvõttes üheks olulisemaks võtmeks vähemalt minu mõttekäikude jaoks selle looga seonduvalt. Ja kui mul oleks see jäänud päris sealt kontekstist kätte saamata, oleks üks oluline kild jäänud puzzlest puudu. Selles mõttes nendel, kes sattusid istuma välisuksele lähemates sektorites, nende jaoks see tegelane seal jutustas, teisele poole keeras ainult kahel korral paariks sekundiks näo ja kohe jälle tagasi teisele poole...

See mõttekild, mis sellega seonduvalt mul tekkis on see, et ma tegelikult ei mõista, miks inimesed oma kodust tahavad ära minna... Ka nendel kahel õel oli ju kodus olemas tugi teiste õdede näol. Ja kui Sul on paha ja raske, siis on seda kodus palju lihtsam kannatada kui kusagil külas või võõrsil. Kodus on sellest lihtsam üle olla ning kasvõi keeta teed, kuulata muusikat ja tantsida koos õdedega. Muidugi, eks sisemine tung suunab oma õnne üles otsima ja nende kahe puhul sai saatuslikuks ilmselt ühest küljest soov leida endale mees, aga kodukülas õiges vanuses mehi enam saadaval polnud, kõik olid juba võetud või siis võtmist mitte väärt. Teisalt tundsid nad ilmselt, et on ristiks oma töötavatel õdedel kaelas pärast kudumistööst ilmajäämist. Naiste majas on kõik naised võrdselt võimekad tegema vajalikke töid ning nõnda tuligi minna... Kuid siiski ma arvan, et kui nad oleksid koju jäänud poleks nende saatus nii kurb olnud.

Huvitav, et selle loo on kirjutanud mees, ehk siis Brian Friel. Mingis mõttes on see isegi naistekas ja kesksed tegelased on naised ning just nende mõttemaailm ja sisekosmosed. Kui hästi Friel seda tabanud on, seda saavad hinnata muidugi eelkõige naised (mehena tundus päris ehe ja söödav), aga põnevalt erinevateks on ta need õed loonud. Igale ühele neist andnud materjali mängimiseks ning enda huvitavaks tegemiseks. Mille ka Rakvere Teatri tugevatest ja ainult väga tugevatest naisnäitlejatest koostatud õdede ansambel elavalt ning kaasakiskuvalt lavale loob. Ülle oma aldi ja teatava kurvameelsuse noodiga (ja kurbade silmadega!) teeb oma Kate'i tõsisemaks ja kammitsetumaks, samas ka tugevamaks kui ehk teised õed (va. Anneli-Maggie, kes on sama tugev). Ülle Kate on hoolitsev ja muretsev, ent samas ka õiglustunnet täis. Alati kõige hullemaks valmis ja võib-olla just seetõttu ka kaitsepositsioonil. Tal on raske end vabaks või lõdvaks lasta, kuigi õed suudavad oma mölluga ta ka nii kaugele viia, et ta vähemalt korraks hetkeks unustab ennast. Eks ka naer ja rõõm ja tants on nakatav. Ülle Kate siiski on kõige kiiremini ennast koguv ja pärast üht järjekordset möllu, kus kleidid kaovad pealt ning õed oma öösärkide väel korraks vabaks lasevad, on just tema see, kes kõige kiiremini endale kleidi tagasi selga paneb. Muide lavastuslikust küljest (lavastaja Eili Neuhaus) on just need tantsulõigud kulda väärt. Lõhuvad ängi ning tasakaalustavad iirilikku masendust just sobival määral. Samuti meeldis väga viiulimängijate kasutamine ning üldse muusikaline kujundus. Äratuntavad muusikapalad (a la "What shall we do with a drunken sailor") ja väga maitsekalt sobivad konteksti ning kohati on isegi integreeritud tükki sisuliselt.

Silja Miks'i Christina on kogu aeg kergelt närviline ja kui rääkis siis ei kunagi rahulikult, vaid alati hoides mingit tooni oma hääles. Minu jaoks oli küll mõnevõrra imelik, et kuigi on just tema väikse poisi ema, siis tegelikult Ülle ja Anneli karakterid on poisiga palju lähedasemad ja soojemalt hoolitsevamad. Silja mängib Christina küll iseseisvaks naiseks ja aimata võib ka oma põhimõtetes veendumuslikkust, aga kui poja isa kohale ilmub, on kõik põhimõtted kui peoga pühitud. Huvitav sisemine kontrast. Millegipärast mõjus see tema karakter kohati isegi ärritavalt rumalalt, aga no mis Sa teed sellises olukorras... armunud ongi natuke rumalad mingis mõttes... Anneli suitsetav ja tugevaloomuline ja otsekoheste ütlemistega, kahe jalaga maapeal ning ühtlasi veendunud vanatüdruku olekuga Maggie mõjus kogu selles trupis kui sõõm värsket õhku muidu nii hapuksaetud atmosfääris, kus kõik pulbitseb pinna all. Üks tegelane, kellel on kõik väljaspoole näha. Kuid Anneli mängitud karakter on nii elulähedane, et sealt võib eluliselt tõmmata pärisinimesteni paralleele, et need, kes tunduvad, et kannavad kogu oma tundemaailma väljaspool, nendel on mõned sügavad saladused nii sügaval, et nendeni ei jõuagi keegi. Sest selline jõulisus on tavaliselt poos ning kaitsevall, millest läbi on väga raske murda. Siiski võib arvata, et tema elas õdedest kõige kauem ja kõige paiksemana. Liisa Aibeli Rose oli minu meelest kõige õnnestunum karakter seekordses Lõikuspeo tantsude versioonis (olen varem näinud Priit Pedajase lavastust Eesti Draamateatris Lavakooli noorte näitlejaõpilaste omaaegses diplomilavastuses ning Meryl Streep'i filmi aastast 1998). Liisa mängib oma Rose'i natuke rohmakaks maanaiseks, kes pole just kõige teravam pliiats karbis, kuid teeb selle tasa oma rõõmsameelsuse ja särasilmse naerunäoga. Igavene laps, kes poeb laua alla peitu kui tuju tuleb...  kuigi ka tema on siiski juba naine oma sooviga leida endale meest. Üks selline ongi tal natuke pea sassi ajanud, kuid kahjuks on tegemist abielus mehega, keda õdede hoiatusel ei saa tõsiselt võtta. Aga kuidas Sa siis ei võta kui teine mesijuttu ajab ja kingitusi teeb... Ajaks ka täiemõistuslikul naisel sellises olukorras pea segi... Lavastuslikust küljest vaadates oli sellist, jällegi hoopis teistsugust naist, sinna vahele väga vaja. Andis omalt poolt särtsu juurde, just tänu Liisa valitud mängumaneerile. Kuigi üks loo dramaatilisemaid hetki on see kui Rose ära kaob ja kui ta siis hiljem välja ilmub ning Kate temalt aru pärib, et kus too ikkagi oli ja mis on juhtunud, siis Liisa mängib seda nii hingestatult, et vähemalt minu jaoks jäi õhku tunne, et seal on midagi veel juhtunud, mis tegelikult loos endas välja ei tulegi. Mõnus kui näitleja oma mänguga avardab sisu ja tagamaid ning lavastaja ei mämmuta kõike viimseni vaatajale lahti. Eili usaldab oma vaatajat, et tollel on mõtlemisvõime ning soov ja himu ise asju edasi mõelda (olen seda tema varasemates tükkides samuti tähele pannud ja nautinud).

Viies õde - Agnes on koduperenaine. Tegelikult hoolitsevad nad koos Rose'ige kodutööde eest, sest teised õed käivad tööl (huvitav misanstseen, et ka naised omavahel vajavad teistele meeldetuletamist, et ka kodus tehtavad tööd võtavad aega ja vaeva ning võivad olla veelgi raskemad kui tasustatud palgatööd.. muidu heidetakse seda ikka meestele ette, et nemad ei hinda seda naiste kodust vaeva). Natali loodud Agnes on ka mõnevõrra vaiksem ja tundub hoidvat rohkem oma mõtted ja tähelepanekud enda sees. Samas need "sees-hoidjad", ehk introverdid on iseendale kõige ohtlikumad. Depressioon võib olla palju kergem tulema. Sellepärast ka ilmselt selline kurb lõpp, kuigi tema oli ilmselt noorim neist õdedest... Psühholoogilise teatri mõttes oli minu jaoks tema ja Gerry suhe kõige huvitavam kõikidest tüki liinidest. Friel siiski muidu elulisuse ja ka oma iirilikkusega ei lase sellel armastusel õitseda... kuid romantikat toob see sellegipoolest hetkeks sisse. Eili lahendab lavastuslikult ka seda romantikat mõnusalt rõhutades, nii sinise valgustusega kui ka lavalise liikumisega, kus nad vaikselt teineteisest möödudes korraks rivates teineteise käest kinni võtavad - pisike detail, mida ei pruugi märgatagi inimene, kes sellest tükist romantikat ei otsi ega oota... sest kohe sellele järgneb korralikum omavaheline "hetk" ja (muidugi) vahelejäämine õele... Vahemärkusena muide Frielil endal oli 5 last -  4 tütart ja 1 poeg...

Peeter Raudsepp mängib seda ainukest venda ja minule tema mahlakas hoogsus, natuke peast segi olevale mehele kohaselt väga meeldis. Peeter annab oma mänguga mõista, et tema karatkteri tervis käib hooti üles-alla. Need "üleval" hetked siis kui ta õdedega suhtlema tuleb, halvemad hetked jäävad ilmselt lavatagusevarju. Peeter oli ka ainuke näitleja, kelle kohta arvamus mul teatrikaaslasega täiesti lahku läks. Mina ootasin, et ta jälle tuleks ja natuke naljaka olemisega õdede supi segi keerab ja õhustikku nagu natuke hoopis teistsuguse energiaga sisse lõikab ning korraks jahutab pea sellest pingelisemast atmosfäärist. Ka mõned koomilised visandid on temaga seonduvalt tekstis...eriti mis puudutab tema toapoisi nime... Mu teatrikaaslane seevastu pööritas iga kord silmi kui Peeter jälle lavale tuli (aga see on tema isiklik kiiks). Arvan, et tunnetan küll seda mingit teatavat Raudsepa omapära (sametiselt pehme ja mahe hääl näiteks), aga minule see vastupidiselt just väga meeldib. Kunstniku omapära ongi tavaliselt tegelikult tema tugevuseks ja minu arvates Peeter oskab enda oma väga hästi ära kasutada. Nii hea oli teda mängimas jälle üle aastate näha (viimati... kui ma ei eksi, siis nägin teda mängimas koos TÜVKA näitlejaõpilastega, just selle lennuga kus oli ka Natali Väli).

Märten Matsu mängu ma ei oska kommenteerida, sest nagu mainisin, oli ta seljaga minu poole praktiliselt terve oma kõnelise osa. Küll aga ütlen nii palju, et väga hästi sobis ta selleks nooreks poisiks. Ja see ei häirinud üldse, et kohati oli ta ju päris pisike poisike, siis jälle jutustajana noormees. Märten on oma poisikeselikkusega hetkel Rakvere Teatri lavastajate jaoks hea materjal. Mõnus, et siin oli tal päris teistsugune kui varem, nii hoiab eemal ka žanrislepid.

Üllatavalt, valmistas mõningase pettumuse Tanel Saar. Võib-olla just sellepärast, et ootused temale olid vast ehk kõige suuremad. Oli ta ju kaasatud teisest teatrist ning mingil määral oleks eeldanud siis mingit tema erilist sobivust või äsja füüsilise magistrantuuri lõpetanu teatavat sobivust just sellesse rolli. Oleks ta sedasorti meestüüp kelle kohta arvaks, et ta naistel kõigil pead segi ajab või mingigi sisuline põhjendus, aga ainus mille ma letti oskaks lüüa, on trupile lihtsalt võõra vere sissetoomine. Rakvere Teatri tavapubliku jaoks põnevust ja erilisust juurde. Ja eks minagi mõtlesin selle lavastuse trupi teadasaamisel, et põnev, et just tema on kaasatud. Rolli teeb ta lihtsalt, vaatab tihti altkulmu, mis on Taneli eripäraks. Kuid midagi erilist ma välja tuua ei oska. Nataliga neil on teatav keemia selles ühes stseenis kuid Siljaga keemiat ei tunnetanud. Võib-olla oleks tahtnud natuke rohkem kergemat tegelast Gerryst. Selline kelle mõte võiks ühel päeval hüpata siia, teisel sinna, ühel päeval abiellub ühe naisega, teisel juba teisega ja vahepeal käib Hispaanias sõjas ka ära. Praegu jah, jäi see Gerry minu jaoks natuke liiga tõsiseks ja seega ka tõsiselvõetavaks, mis omamoodi selle karakteriga kokku ei sobitunud. Ja ega Tanel Saar oma karakterit kuidagi erilisel kombel ei proovi lahendada ka.

Eili lavastjana tundub olevat oma nägemusega ning siin kogu eriline lavaasetus ja tantsuliste liikumiste ning elava muusika sissetoomine on rikastanud kogu tervikut. Sellega tervikut ka ilusamaks teinud. Iiri lood võivad olla muidu üsna ängistavad ja eks seda kurbust on ka siin omajagu, kuid on ka valguskiiri ja õdede omavahelist soojust, näiteks teineteise pärast muretsemiste läbi. Ta on hoidnud ja mõnusalt tasakaalukalt rõhutanud naiste erinevusi. Lasknud näitlejate omapäradel neid karaktereid rikastada ja seeläbi eluliselt usutavatena mõjuda. Ainuke etteheide on see pöördlava vähene kasutamine... kõik monoloogidepidajad või seletajad oleks võinud ringi seal tiirelda. Kuna see ring oli täpselt keskel, siis nõnda oleks jagunud fookusesolevat tegelast kõigile külgedele võrdselt. Lavastuse kõige tugevam stseen oli samuti seotud tantsuga, kui muusika mõllab ja õed võtavad oma pealiskleidid ära ning naudivad hetkeks teineteisega koos tantsimist... punane valgus toob isegi mingi ohutunde õhku, aga seda ilmselt vaid vanima õe mõttemaailmast johtuvalt. Öösärkides on nad ju peaaegu alasti... see on hetk kui nad lasevad end korraks haavatavaks kõik koos ja kaotavad kontrolli ning on täiesti vabalt. Mõnus tunne, kontrastiks sellele, kuidas nad tegelikult pidevalt enda ja teiste õdede käitumisele ja ähvardavatele ohtudele pidid mõtlema. Olles pidevalt teadlikud, et nad kõik läheksid esimese püksikandja sabas, kui sobiv selline isend vaid välja ilmuks ja sõrmegagi neid kaasa kutsuks. Mõnusalt on Eili ka lavastaja Frieli lohe-teemat koos kunstnikuga sümboolselt sisse jätnud. See annab tõlgendusvõimalusi ning mis peamine, paneb hallid ajurakud tööle - väiksel poisil väike lohe, suurel poisil suur lohe. Lisaks on lohelennutamine alati lõbus ning kurvameelne lõpp saab suure lohega justkui kaugemale lennutatud... ja eks kaugele lendas pesast ka selle lohe lennutaja...

Hinnang: 4 (Eriline mängukoht annab kahtlemata palju lisa, kuigi mängu asetuslik külg sellisel laval natuke võtab ära ka, jääb see kokkuvõttes ikkagi plusspoolele. Oli iirilik lugu, aga õnneks ei ole rõhutatud vaesust või räpasust, mis pahatihti ka selliste lugudega kaasas käib. Lavastuse tugevamad hetked olidki seotud "tantsudega". Ja kuigi meestega oli seal kolkakülas kehvad lood, siis ei puudunud ka romantika. Jäi mulje, nagu kogu lavalugu oligi rohkem (kõige paremas mõttes) naistekas. Meelde tuli seda vaadates, et on ka üks teine 5 õe lugu, nimelt Türgi hiljutine film, mis palju auhindu võitnud (mh. Stockholmi filmifestivali publikulemmik) - "Mustang". Päris huvitav oleks ka seda kunagi laval näha. Ehk isegi dramaatilisem ja mõjuvam lugu kui Lughnasa tantsud. Aga eks neid 5 õe lugusid ole ju veel... ka näiteks "Süütud enesetapud".. Eriline nauding oli vaadata neid viit Rakvere Teatri tippnaisnäitlejat oma rollides, kui erinevad ja kui hästi nad suudavad tekitada dramaatilist pinget. Suurepärane! Tegelikult oli suure loo sees tegemist mitmete lugudega, sest iga tegelane varjas endas oma teekonda, oma kohta selles tervikus, oma lugu.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Brian Friel "Dancing at Lughnasa"

LÕIKUSPEO TANTSUD

Tundeline draama / Suvelavastus Arkna mõisa karjalaudas

Lavastaja Eili Neuhaus
Kunstnik Reili Evart
Liikumisjuht Helen Solovjev
Muusikud Liisa Lehtpuu, Miina Roost, Ulrika Saar
Tõlkija Joel Sang
Osades Liisa Aibel, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Natali Väli, Märten Matsu, Peeter Raudsepp, Tanel Saar (VAT Teater)

Ainult need, kes riskivad kaugele minemisega, saavad teada kui kaugele on võimalik minna.

„Lõikuspeo tantsud” on südamlik lugu 1930ndate Iirimaa väikeses külakeses elavast perekonnast. Viiel õel tuleb vaestes oludes ja konservatiivses ühiskonnas iga hinna eest hakkama saada. Nad elavad koos oma venna Jackiga, kes on äsja naasnud Aafrikast, kus töötas 25 aastat misjonärina. Vallaslapsena sündinud Michael Evans meenutab ühte erakordset suve, kui lõikuspeo aegadel külastas tema ema ja tädisid ootamatult tema isa Gerry Evans.

Viis õde ja meeltesegaduses vend, abieluväline laps, maakonna kauneim kavaler, esimene raadio ja kogukonna traditsioonid, uskumised ja lõputu igatsus. Lugu sellest, kuidas kõik muutub liiga kiiresti ja kuidas tegelikult ei muutu midagi. Elu näib kui kohmakas tuulelohe, mis ootab õiget tuult, et siis parajal momendil pööraselt õhku tõusta ning tantsu vihtudes kõrgele ja kaugele lennata.

Esietendus 14. juunil 2018 Arkna mõisa karjalaudas.

Popimad lood blogis alates 01.01.2018 kuni tänaseni

Pole juba pikemat aega teinud kokkuvõtet siinse lehekülje külastatavuse kohta. Nüüd juba poolteist aastat järjekindlalt kirjutan teatrielamuste peegeldused siia üles ja see on hea ning sobiv takt, et jõuda muude tegemiste kõrvalt oluline üles tähendada. Kui vähegi jõuaks, siis tegelikult tahaks ka loetud raamatutest jälle kirjutama hakata. Kuid hetkel hoian natuke aega seda liini, et vähemalt etendused, millele teatrid on kutsed saatnud, siis vähemalt nende kohta saaks mõtted üles tähendatud. Eks sinna vahele mahub ka mingeid üldisemaid kokkuvõtted ja eks pisut kriitikatki, kuigi viimasel ajal olen märganud, et saan mingisugusegi elamuse mistahes teatrikülastusest. Vanadus? Austus loojate suhtes? Teatriarmastus? Kaldun arvama, et segu neist kõigest, aga ju see ka ealiste iseärasustega on kuidagi seotud... Tänagi vaatasin NUKU noortestuudio tükki ja no tore näha tegemistahet ja lusti noorte silmades, kuigi mul oleks nii palju norida ja teabmis suurt elamust ma ka sellest napist tunnist ajast ju ei saanud, aga no raske on kirjutada noortest pahasti. Ei taha kellegi teatritegemiserõõmu ära võtta. Pole see ka ilmselt nende süü, lihtsalt see ei kõnetanud mind (vanurit)... samas kui mõni väiksematelegi mõeldud lastelavastus võib väga palju emotsioone, mõtteid või lihtsat esteetilist elamust pakkuda... Plaanin sellest noorte tükist siiski ka kirjutada ja üritan seda teha võimalikult läbi sellise prisma, et leida kiitmismaterajali üles ning las see suurem kriitika jääda juhendajate teha.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma praegu siin kirjutada. Plaan on teha kokkuvõte, kui palju ja mida loetakse...

Google analytics tegelikult teeb kogu arvestuse minu eest ära, seega ei ole mingit eksimust liitmistes, ega ka vaeva võtta välja raporteid. See süsteem on ka nii tark, et ei arvesta näiteks lihtsalt teksti ülekerimist, tuleb tõesti lugemiskiirusel lehte keerutada allapoole, et see arvesse läheks (olen kontrollinud). 

Päevadel kui ma ei kirjuta midagi, siis kukub loetavate lugude number 350 kanti. Kui kirjutan siis võib see olenevalt huvist tõusta ka üle 1000. Praegusel hetkel viimase 30 päeva jooksul on siit blogist loetud 13 317 lugu (selles on kordused sees, ehk eri arvutitest sama lugu lugenud inimeste numbrid on eraldi kokku arvutatud). Erineva IP aadressiga külastajaid on praegu kuus keskmiselt 4000-5000. Eks need numbrid on tihedalt seotud sellega kui tihti ma kirjutan ning on kasvamas. Lisanduvad ju üle 800 Facebookis ja üle 100 inimese Instagrammis jälgijaid, kes suuremas osas blogi pikka teksti ei loegi ja piirduvad lühemate arvamustega (Instagrammis vähemalt suve lõpuni kirjutan lühidalt kõikidest teatrikülastustest, oleneb muidugi Insta juttude populaarsusest, aga suure tõenäosusega edasi liigun seal FB ja blogiga samasse rütmi... peegeldan tagasi emotsioone ikka nendest teatritest, kes seda ise tahavad. Aga Instagrammist tuleb siiski see kõige esimene, vahetum ja kiirem emotsioon).

Kõige rohkem külastatakse blogi ajavahemikus 20:00-23:00. Kuudest on kõige populaarsem Jaanuar - aastakokkuvõtted on ikka läbi aastate olnud popid ja eks inimesed loevadki külmal ajal muidu ka rohkem ning see tõstabki numbrid üles. Nädalapäevade mõttes on kõige popim esmaspäev ja iga nädalapäevaga külastajate arv nädala jooksul langeb, jõudes oma madalseisu laupäeval ning põrkab pühapäeval neljapäevaga võrdsele tasemele. 

Otsingumootoritest 95% tulevad inimesed Google'i kaudu, 2,6% Bing'i ja 1,8% neti.ee kaudu. Lehekülgedest on suurim osa lugejaid saabunud Facebook'i kaudu. Natuke ka yksainus.blogspot.ee , maemaailm.blogspot.ee ja blog.tr.ee kaudu. Ning loomulikult teatrite leheküljed, mis viitavad siinsele blogile. Viimasel 3 kuul on need Piip ja Tuut Teater, Rakvere Teater, Teater Must Kast, NUKU, Ugala (Mee hind), RAAAM (Praegu pole aeg armastuseks)... neid on veel, aga tõin ära edetabeli ülaotsa nimed.

Popimad otsingud, mille järgi siia on jõutud (viimase 12 aasta jooksul) - konkurentsitult populaarsem on muidugi "Danzumees"

Edasi: 

Sünnipäevaluuletus

Tõde ja õigus

Sofi Oksanen Puhastus

Hingede öö

armastus

teater

Keisri hull

Mees kes teadis ussisõnu

Lohetätoveeringuga tüdruk

Draamateater

Doris Kareva

NO99

Kes kardab Virginia Woolfi

Iha jalakate all

Kuidas seletada pilte surnud jänesele

Augustikuu

jne jne jne

Tundub, et kirjanduslikud teemad on otsijate jaoks vaatet populaarsemad kui muud... Samas, eks teatri kohta loetakse siit muidu ja siis otsides leitakse ka kirjanduslikke teemasid.

Ja lõpuks ringiga selle pealkirjas toodud edetabeli juurde. Ehk TOP 20 loetumat käesoleval aastal kirjutatud teksti. Kirjutan sulgudes juurde ka numbri, mitu erinevat inimest vastavat teksti on lugenud tänaseks päevaks. Näib, et populaarsemad tekstid on tihti ka need, millele teatrid on ise oma Facebook'i lehel teinud viite, kuid eks see tabel näitab ka üldisemas plaanis, mis inimesi rohkem huvitab. Eelmisel aastal kirjutatud lavastuste kohta, mis on tänaseks üle 1000 lugeja kogunud: 1. "Lendas üle käopesa" - Rakvere Teater (2252), 2. "Viimane võllamees" - Rakvere Teater (2004), 3. "Ja peaksin sada surma ma" - Lavakool (1929), 4. "Praegu pole aeg armastamiseks" - RAAAM (1647), 5. "Ivanov" - Eesti Draamateater (1510), 6. "Tom Sawyeri seiklused" - TeMuFi (1471), 7. "Perplex" - Polygon Teater (1433), 8. "Hüljatud" - Vanemuine (1409), 9. "Praktiline Eesti ajalugu" - Tartu Uus Teater (1172), 10. "Bon Voyage ja teised valed" - NUKU (1165), 11. "Peks mõisatallis" - Must Kast (1141), 12. "Midagi on viltu" - Kammerteater (1102), 13. "Kirsiaed" - Tallinna Linnateater (1094), 14. "See hetk" - Tallinna Linnateater (1075). 7 lavastuse lood on üle 900 lugejaga ning mitmed neist tõusevad üle tuhande veel enne selle aasta lõppu.

Kõik siin edetabelis olevad pealkirjad on klikitavad lingid, juhul kui kellelgi on jäänud lugemata, aga soovib siit otse liikuda teksti juurde:

1. HULLEMAST HULLEM - Rakvere Teater (2960)

2. SWEENEY TODD - Vanemuine (1630)

3. 2017 TEATRIAASTA kokkuvõte, osa 2. Edetabel kõikidest eelmisel aastal nähtud lavastustest (1479)

4. ENNE MEID OLI VEEUPUTUS - NUKU/Vaba Lava (1263)

5. 2017 TEATRIAASTA kokkuvõte, osa 3. Edetabelid eelmise aasta näitlejatest, kunstnikest ja teistest teatrijõududest (1225)

6. 2017 TEATRIAASTA kokkuvõte, osa 1. Parimad eelmise aasta stseenid ja muud teatrihetked (1116)

7. PUUDUTADA KUUD - Rakvere Teater/Fine5 Tantsuteater (1042)

8. KENTSAKAS JUHTUM KOERAGA ÖISEL AJAL - NUKU (855)

9. SUVETEATER 2018 (850)

10. p(ÖÖ) - NUKU (713)

11. FILMIAASTA 2017 kokkuvõte (624)

12. MEES, KES TEADIS USSISÕNU - Vanemuine (592)

13. CABARET SIBERIA - Piip ja Tuut Teater (579)

14. 21.SAJANDI SUURIMAD ROLLID EESTI TEATRIS (507)

15. OODATES - Movement in Principles (504)

16. PROHVET - Teater Must Kast (502)

17. TEATRILIIDU AASTAAUHINNA NOMINENDID koos minu kommentaaridega (404)

18. KALEVIPOEG - Vanemuine (391)

19.-20. VÄIKE GAVROCHE - NUKU (379)

19.-20. MORTEN MORTENSONI AED - Teater Kelm (379)

Loomad - Piip ja Tuut Teater

2 maailma parimat klouni on sedapuhku võtnud püstijalakomöödia žanri ja teinud sellest piibujatuuduliku naljapeo. Peo, millest loomulikult ei puudu ka pannkoogitornid jäätisega! :)

Tollel päiksepaistelisel pühapäeval oleks olnud niiiiii palju teha aias. Kui see oleks ükskõik millise teine teatri etendus, oleksin ilmselt loobunudki aiatööde kasuks... Aga ma teadsin, et Piip ja Tuut on ju kohal, kõigi oma klounimaailma kiirete siginate-saginate... ja kui nemad on kohal, siis pean seda ka mina olema!

Piibu ja Tuudu mängumajal on selline imeline aura, et kohe kui üle läve sisse astud, tunned, et oleksid nagu tulnud Pibule ja Tuudule koju külla. Piip võtab Sind seal tavaliselt juba enne etenduse algust vastu ja "teeb asja" ka mõne sõnaga... teda jagub kõikjale ja kõigi jaoks. Pärast aitas ka pannkoogitellimusi võtta vastu ja muidugi tegi ta seda temalikku huumorit kasutades. Eks need nende etendused ole ju tavaliselt natuke rohkem lastele (peale Cabaret Siberia ja Hamleti ja neist teine sobib tegelikult ka lastele), aga iga kord on seal ka palju täiskasvanuid, kes on tulnud vaatama ilma lasteta. Tegelikult see "Loomad" lavalugu on ka üks selliseid, mis on täiesti võrdväärselt kõikidele vanustele. Võib-olla isegi mõned naljad ainult täiskasvanutele, aga eks Haide ja Toomas oma klounininade tagant otsustavad ka publiku pealt, kas on vaja täiskasvanute naljad lapsikumaks muuta või mitte... mõnedes kohtades mõned võõramad sõnad lastele ka lahti seletada... Ja nad teevad seda nii, et täiskasvanute jaoks mõjub see kui üks lisa-naljakiht juurde, aga lastele loomulikult hoopis harivalt! Kuigi, kuigi - haritust saavad ka täiskasvanud... näiteks seda, et ilvesed ei näe punast värvi... seega soovitavad Piip ja Tuut, et tasub oma naise punane suusakostüüm selga panna metsa minnes! :)

Püstijalakomöödiale omaselt on anekdootlikud sketšid seotud üheks pikaks looks, mis on Piibul ja Tuudul isegi rohkem ja paremini seotud kui tavalised püstijalakomöödiad. Nende lood ei ole ka kõik nende enda kesksed, mis on tavaliselt üks püstijalakomöödiate tunnuseid. Kuid eks nad viskavad ka enda üle nalja, sest eks neil seal majas juhtub ju igasugust ning lapsed oma otsekohesuses ja maailmaavastuslikus huvis võivad mida iganes küsida või kommenteerida. Kuigi, eks Piip ja Tuut võivad ju neid "nalju" ka välja mõelda... kuid see kuidas nad neid esitavad - no mina uskusin küll iga sõna, et päriselt nii ongi juhtunud. Näiteks keegi olla Piibult küsinud, kas nad on Tuuduga emased või isased :) Ja kaks 5 aastast tüdrukut arutasid (vist pannkooke süües), et Piip küll tegelikult loom ei ole, sest tal paistsid mütsi vahelt juuksed... Ja ega rohkem polegi vaja, et terve publik, lapsed kaasa arvatud naerma purskaksid. Lapsed tunnevad, kui targad nad on, et nemad ju ometi saavad ise aru, et tegelikult see on hoopis Piip, mitte jänes, keda ta esitab. Aga täiskasvanute mõtted liiguvad sellele, et see tarknina on kindlasti üks varasemaid jõuluvana tegeliku mina avastajaid vms... :)

Muidugi tehakse palju tähelepanekuid ka meid praegusel hetkel ümbritsevast maailmast. Piibu ja Tuudu kontekstis võib-olla see polekski nii oluline ja näiteks poliitiline huumor, selleks, et see toimiks peaks olema teravalt lõikav, kuid eks Haide ja Toomas saavad sellest ise ka aru ja sellepärast tõmbavad nad enda "sellised" naljad ka õigetesse värvidesse, a la "Ega Kersti Kaljulaid ei ole kukk - ta on kana!" Ja ka lapsed saavad sellest naljast aru... Seda siiski mitte presidenti torgata püüdes või halvustades, vaid lihtsalt loomadega seonduvate lahedate naljade kontekstis. Ja kes meist poleks naernud ka enda üle, et lapsena sai mõeldud mingeid lolluseid, mis praegu tunduvad absurdsed ja tobedad. Mina näiteks mõtlesin sõimevanuses, et koerad on meessoost ja kassid on naissoost või seda, et kui ma kärnkonna puudutan, siis tulevad mulle endale kätele kärnad... nii palju kontekste, mis võib-olla Piibu ja Tuudu lugudes otse ei kõlagi, aga inimaju loob ju kontekste ning toob igasuguseid naljakaid ja tobedaid mõttekilde meelde, mis on otsesemalt või kaudsemalt ka nende lugudega või lihtsalt loomadega seotud. Sugupoolte teemas lipsab ka terve etenduse ainuke mage nali sisse, nimelt "näotu on olla sugupooletu" (sellel on vähemalt minu jaoks tavapärasusest erinevate solvamise maik küljes)... see ei sobi ja kuna kogu muu huumor on maitsekas ja muhe, siis must täpp värvilisel joonistusel tõmbab endale (võib-olla isegi alusetult) liiga palju tähelepanu ning jääb meelde, sest kõik ülejäänu on hea huumor (ma ei märganud seda üksi, vaid mu tütar tõi selle ka pärast elamuse üle arutledes välja).

Muidugi on nendes lugudes ka hea annus äratundmist, sest eks loomadel on tihti mõne inimese nägu ning kui taipad mõne sellise seose ära, siis on kohe veel mitmekordselt naljakas. Sedasi saab aru, et nad otsapidi räägivad ka Sinust endast ja Sinu maailmast ja sellised seosed toovad nii karakterid kui kogu loo lähedasemaks ja mõjuvamaks.

Haide Männamäe ja Toomas Tross Piipu ja Tuutu mängides on stiilipuhtad, nad hoiavad oma karakteri-liini läbi etenduste ja sellel äratundmisel on mingi turvalisusetunne. Nii hea ja kindel on nende etendusi vaadata, sest Sa tead, et Sulle nad meeldivad ja ükskõik mis tükki nad ka ei mängiks ja kas see lugu, mida nad siis mängivad või elustavad ka päriselt on piisavalt sisukas, siis nemad kahekesi on selles igal juhul kindlalt lahedad. Minu "Piibu ja Tuudu" fäni-karjäär on küll vaid kõigest aasta pikkune ja sellepärast ei saa veel liiga kindlalt selles osas sõna võtta, aga ma kaldun arvama, et kõik mis nad teevad, see meeldib minule... ja seda just sellepärast, et nende lugusid ei mängikski nagu Haide ja Toomas, vaid hoopis Piip ja Tuut. Ja sellepärast ongi nendega alati "kindla peale minek"! Kuid oma näitlejaoskustega saavad nad hiilata veel eriti sellistel hetkedel kui nad väljuvad sellest tavalisest Piibu või Tuudu loorist. Tegelikult on see ju fenomenaalne, et nad näitlevad tegelasi, kes omakorda näitlevad kedagi. See filter teeb ju karakteritest topeltkarakterid ja tegelikult on juhuseid kui isegi tripeltkaraktereid! Nad on oma olemuselt nii erinevad kuid samas täiendavad teineteist ja moodustavad omavahelise mänguga harmoonia laval. Soleerimata või tegelikult ka soleerides, aga täpselt võrdselt, on neil pika koosmängu tulemusel tekkinud täielik teineteisemõistmine ning kokkumänguoskus, mida on võimatu saavutada muudmoodi kui päevast päeva, aastast aastasse nii teatri kui eluteatri laval koos mängides. Seda fenomenaalsust on naudinguline ja imetlusväärne tunnistada. Iga kord!

Hinnang: 4 (Oleksin ju võinud ka kohe teksti alguses hinnangu ära anda, aga nagu Piip ju Tuut "ma lõpulaulu alguses ära ei laula!" :) Küll nad on kahekesi armsad ja naljakad. Iga kord ma mõtlen, et kuidas ma pole üldse "klounide" ja "klouninaljade" -inimene, aga iga kord hämmastun nagu uuesti ja uuesti kuidas ma võisin aastaid nii rumal, kitsarinnaline, eelarvamuslik tobu olla. Oleksin võinud juba 20 aastat seda lahedat huumorit nautida. Lasta end lõbustada, minu meelt lahutada täiesti orginaalsel, "piibujatuudulikul" kombel. Nad on täiesti originaalsed, isegi hetkedel kui mõni nali tundubki tuttav kusagilt mujalt, siis just see kuidas nad oma hääle ja tegelikult terve keha ja olemusega neid jutustavad, siis saab sellest midagi uut. Ka Loomades oli paar nalja, mida ma juba varem olen kuulnud, aga need olid terviku teenistuses. Tegemist pidavat olema ühe eelmise Piip ja Tuut Teatri lavastuse järg. Mina seda "Elu õied" lavastust ei näinud, aga ei tundunud kuidagi, et "Loomade" vaatamisel sellega seosest puudust tundsin. Samas kui mõelda nendele neljale nähtud Piibu ja Tuudu Teatri lavastusele tagasi, siis hetkel oleks soovituste järjekord järgmine... kaks esimest olid nõksu kõrgema hinnanguga kui kolmas ja neljas... aga eks seegi räägib enda eest, et ka sellele neljandale siin andsin tugeva hinnangu!:
1. Cabaret Siberia
2. Hamlet
3. Lõvi Lõrr ja jänes Jass
4. Loomad
Järgmiseks on tulekul eelmise aasta teatriliidu aastaauhinnale nomineeritud "Pimedas ja teki all" Pärnus, juuni lõpus. Tule ka ja siis saad pärast minu arvamusega enda oma võrrelda! :))

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on leitud guugeldades, ilma viiteta autorile ja ilmselt pärit hoopis ühest teisest lavastusest, mis kasutab sama taustakujundust):

Piip ja Tuut püstijalakomöödias LOOMAD

Piip ja Tuut Teatri teine pere stand-up, kus kõlavad ennemuistseid lood, mis on nii tänapäevased, et te ei usu oma kõrvu. See on jätk eelmise suve hittlavastusele Elu õied, mis lõppes pöörase Karulooga.

Piip ja Tuut kehastuvad loomadeks, kes peegeldavad meie inimloomust. Vaataja võib mõneski loomas ära tunda oma naabri või lapse õpetaja, oma abikaasa või sootuks iseenda.
See on kiire moondumismäng, kus laval on rohkem loomi kui näitlejaid.

Autorid, näitlejad ja lavastajad - Haide Männamäe ja Toomas Tross

Kestus ca 1 tund.

Sweeney Todd - Vanemuine

Mida me teeksime tänasel päeval ilma Vanemuiseta? Ükski teine teater ei tundu enam kallite muusikaliõiguste ostmisega riskivat... Selles mõttes tuleks juba eoses suhtuda järgnevasse teatrielamuse peegeldusse, sh. eriti kriitikasse, läbi teatava prisma - mul on tegelikult väga hea meel, et vähemalt 1 eesti teater korralikke maailmakuulsaid ja üle maailma mängitavaid muusikale koju kätte toob ja veel emakeeles! Aitäh!

Sissejuhatuseks võin öelda, et minu läbi aegade 3 eestikeelset lemmikmuusikali on endiselt Vanemuise "Evita" (Tiit Ojasoo lavastus) Tartu Raekoja platsil, Smithbridge Productions'i "Vampiiride tants" Tallinna Linnahallis (Ivo Eensalu lavastus) ja Comedy Productions'i "Chicago" Tallinna Lauluväljakul (Marko Matvere lavastus). Hiljutine Vanemuise "Hüljatud", mis peaaegu esikolmikusse sisse murdis, andis lootust, et kohe-kohe tuleb veel kõvem pauk, mis ometi ühe nendest (praeguseks ilmselt juba teatavate ajaloolisusest tingitud romantiseeritud mälestuste tõttu  eriliselt tugevaks on südames muutnud) tipplavastustest troonilt lükkab. Ei juhtunud seda veel Hüljatutega, ega juhtunud seda ka Sweeney Todd'iga. Võib-olla see polegi enam võimalik? Võimalik oleks see ehk vaid juhul kui tuleks mingi muusikal, millel on sisu, muusika, lavastaja, karakterid näitlejad, koreograafia, kunstniketööd ning kõige tipuks kogu atmosfäär nii tugev, et lihtsalt tuleb see muusikalide kuldne trio vähemalt kuldseks kvartetiks muuta. Kas ehk saab Vanemuise järgmine muusikal - "Kaunitar ja koletis" sellega hakkama... seda näitab aeg. Endiselt ootan ja loodan, et keegi kunagi Moulin Rouge'i filmi teatrimuusikaliks, koos kõigi trikkide ja eestikeelsete versioonidega popklassikalauludest ära teeb - see oleks vast üks võidu valem!

Kui nüüd võtta need eelloetletud olulisimad komponendid, siis Sweeney puhul olid paigas 8st 5 - lavastaja, kunstnik, huvitavad karakterid, koreograafia ja atmosfäär. Ülejäänud kolmes oli pisut arenguruumi...

Praeguseks peaaegu 90 aastane helilooja Stephen Sondheim on muuhulgas ka näiteks West Side Story muusikali üks autoritest. Usun, et ta on koos Andrew Lloyd Webberiga maailma tuntumaid muusikalide heliloojaid. Ühtlasi on ta ka Oscari võitja - Madonna Dick Tracey filmis esitatud laulu eest. Sweeney Todd'i muusikal nägi esimest korda ilmavalgust aastal 1979, kuid vähemalt sama kuulus on ka selle muusikali põhjal 2007. aastal valminud mängufilm (Johnny Depp'iga peaosas). Paratamatult mõjutab see kui filmi oled näinud ka muusikali suhtumist - lugu on ju teada ja seega sisulisi üllatusi vähem. Ette on teada ka karakterid ja nende surmad ning muidugi "lihapirukad". Mõned sisulised keerdkäigud tulevad filmis paremini välja, aga muusikalilaval toimuval on jällegi palju suurem mõjuvus koos elava muusika ning otse silme all lahtihargneva looga.

Üheks muusikali nõrgemaks küljeks peangi selle lugu. Kuigi muusikalidele kohaselt trafaretselt lihtne - paralleelsena jooksevad kättemaksu- ja armastuslugu, mis oma keerdkäikudega teineteisega ajuti ristuvad, ainult, et neid "keerdkäike" polegi eriti. Lisaks kättemaksule ei saa unustada ka "lihapirukaid", mis kogu loole markantset vürtsi lisavad. Olemuslikult "õuduslugu", kuigi pigem "südame-pahaksajamise-lugu". Huvitava ääremärkusena ajas kellegi juuksetuttide või sõrmeküünte leidmise jutt lihapirukatest südame ehk isegi vähem pahaks kui vanamehe intsestlik soov abielluda oma kasutütrega... Kuid seda vast eelkõige Lauri Saatpalu rolli täistabamuse tõttu.

Sisu mõttes tuli filmis natuke paremini esile see inimeste hull himu nende pirukate järele, mis omakorda lisaõõvastust tekitas. Oli seda ju ka teatrilaval, kuid vähem. Teatris tuli jällegi see kohtunik Turpini nilbus paremini välja (kuigi ka filmis Alan Rickman kehastas seda väga mõjuvalt). Ega need suured maailmanimega staarid muidu nii armastatud ja kuulsad poleks kui nende rolliloome tase nii vinge poleks. Selles mõttes ongi raske võrdluses peale jääda, ent oli ometi mõningaid täiesti võrdväärseid tipprolle ka teatrilaval, mis stseeniti isegi ületasid oma välismaalastest ametivendi ja -õdesid. Juba mainitud Lauri Saatpalu teeb üldse ühe oma parimatest rollidest - tõsine, kuri, armujanus, vastik, nilbe, krobeline ja kandiline vanamees, kes on kogu kurjuse kehastus selles lavaloos. Nii, et kättemaksu ja õiglust janunev Sweeney ja lihtsalt ärikasumi ja armastuse peale väljas olev proua Lovett oma mõrvarlike kalduvustega on kui õigustatud tegutsemisega tavakodanikud. Lauri tegelane on tõeliselt vastik, kuid seda mitte ainult sisuliselt, vaid need tema kehahoiakud, ülioluline täpne tempo mõnedes misanstseenides (näiteks üks põnevamaid hetki on lavastuses siis kui ta Sweeneyle külla läheb ning Sweeney napilt äsjamõrvatud kerjusnaise habeajamistoolilt kõrvaldada jõuab - Lauri ei aeglusta hetkekski sammu, samas kui Rasmusel tooliga on mingid probleemid - väga ehedalt mõlemalt poolelt mängitud ning lavastaja Tanel Jonasel filigraanselt õnnestunud pingeline misantseen), aga ka dramaatilisus ning noaga lõigatav pinge, mille ta iga kord lavale endaga kaasa toob! Vapustavalt hea roll! Ja väga mõnusalt ehtsa ja usutava dramaatilisusega ülesehitades kohtuniku laulud. Ükski tema laul ei olnud hetkekski tasapaks, kõik olid kui miniteekonnad kusagilt kuhugi erinevate tõusude ja mõõnadega. Ja selles suhtes oli ta tegelikult ainuke laulja laval (teine Lauri, ehk Lauri Liiv natuke kasutas seda ka), kes sellist dramaatilist jutustamist lauldes valdas. Mitte pingutades piinliku täpsusega noodis olla ning pingutada hästi ja selgelt laulda, see tuli nagunii kaasa professionaalsusega. Pöörasin sellele eraldi tähelepanu ning lausa ootasin ja vaatasin kuidas ja kas keegi teine ka sellise laulmismaneeriga oma rolli lahendab, aga ei, ainult Laurid oskasid seda trikki (Priit ilmselt proovis, aga see otsus mängis talle hoopis vastu Tobiase-karakteri olemuslikkuse tõttu).

Teine, kelle muusikalipeaosa on saanud pikalt oodata, ometi kui tegemist on lausa suurepärase lauljaga - Maria Annus! Olen ühe oma lemmiknaisnäitleja kallal viimasel ajal natuke nurisenud, et rollid on muutunud kuidagi sarnasteks ja laval on jäänud üllatusi väheseks. Kuid proua Lovett'i mahlane karakter on ka Maria mängule sära silma toonud. Milline segadust sees kandev naine, naljakas ja seeläbi ju ka hirmus karakter tal õnnestus luua. Kuigi teda pole peaosalisele kohaselt piisavalt pidevalt laval, mängib ta oma karakteri sama suureks kui nimitegelane. See roll on kuidagi nii õigel ajal Mariale tulnud (või no täpsemalt ikka juba tükk aega - loe:"liiga kaua" ootame ju tema suurt muusikalirolli!). Ja tema kehastus proua Lovett'iks on vaatajale-kuulajale puhas nauding!

Ja muidugi Sweeney ise, ehk Rasmus Kull. Olen tema mängu kahest eelmainitust vähem näinud ja võib-olla seda suurem avastuslik üllatus seostus just temaga. Päris suures osas natuke altkulmu vaadates mängides, annab ta sellega oma Sweeneyle teatava hirmsa efekti karakterile juurde, mis sobib ja mõjub. Kuid eriti imeline oli ta hetkedel kui ta laulab. Millegipärast mõjus tema laul nagu vanad-head-tipplauljad - selge diktsioon, häälelt ilmselt tenor, on Sweeney partii tegelikult rohkem baritoni või isegi bassi oma, kuid Rasmuse häälele sobib see valatult või on ta lihtsalt nii osav häälekasutaja. Vaimustav! Ilmselt muusikali parim lauluhääl. Ja just see diktsioon sinna juurde, mida on muusikateatris kerge kaotada. Lihtsalt vaimustav roll!

Ära tahaks ka märkida, et Lauri Liiv annab igale muusikalile nii palju juurde. Seekord ebameeldivaks ja kõhukaks kohtuniku abiliseks tehtud, aga no tema muusikalilauludele sobilik häälematerjal oli igas tema väiksemas või suuremas laulus imeline. Lisaks teatav karikatuursus, mis ta oma rollile annab, sobib väga hästi ja loob temast arvestatava tegelase, kuigi otseselt seda tegelast seal väga vaja polegi. Pirjo Jonas, inglihäälse Johannana, mõjus eriti hästi kui ta poisiks oli maskeeritud, see andis talle võimaluse natuke karakterit mängida ka, muidu Johanna roll on kõrvalisem ning selline hädine roosamanna-tütarlaps, kellel polegi nagu erilist sisu. Pirjo sopran on imeline ja konkureerib Rasmusega parima lauluhääle tiitlile. Kuna see laulupartii ning roll ise ei ole nii sisukas, siis kahjuks jääb karakter ebahuvitavamate sekka. Valter Soosalu oli kahtlemata esietenduse publiku suurim lemmik. Eks muidugi see tema võlts-itaallasest Pirelli on ka üks humoorikamaid ja karikatuursemaid karaktereid kogu loos ja sellepärast on publiku poolehoidu ka lihtsam endale saada selliste lihtsamate vahenditega. Aga tuleb arvestada, et midagi ei saa Vanemuise tipptasemel muusikalidega ärahellitatud muusikalidepublikult lihtsalt "niisama" - eks see publikulembus oli igati väljateenitud osava ja märkitabava mänguga. Eriti filmi näinud inimeste jaoks, sest Boratina tuntud Sacha Baron Cohen'i kingad on ühed suurimad täitmiseks. Minu jaoks võib-olla õige pisut selle võrdluse tõttu jäigi nagu Valteril üks tasand puudu. Filmi Pirelli oli pikk ja Tobiase vastu karm ning temas oli sellist sobivat kõrkust, mis Valteril on puudu. Valter Soosalul on liiga heasüdamlik olek (silmad?) mida ta pole tahtnud mingite hoiakute või nõksudega muuta. Eks muidugi see teeb tema Pirellist jällegi temaliku, aga lõppkokkuvõttes mõjus ta ehk natuke kellegi teise kui Pirellina - teatava klounina nii Sweeney kui publiku jaoks, aga oleks tahtnud veel mingit tasandit juurde - seda "õudusele ja kurjusele" viitavat pahalasekihti. Kerjusnaisega oleks võinud sisulises mõttes olla vastupidi, et teda ei tunnistaks ilusa Lucyna ning ta poleks varajatud kerjusnaisena, sisu mitteteadvate jaoks jääb see "üllatus" sedapidi arusaamatuks. Mul on küll ülimalt hea meel, et Laura Kalle on muusikali kaasatud. Tema heast lauluhäälest sai aimu eelmise aasta vaimustavast kupleest lavastuses "Siuru õhtu 100". Lavakas rohkem minu teada dramaturgiks õppinud Laura on tegelikult üks huvitavamaid Ugala lavajõude, aga siin etenduses on ta liiga kõrvaline ning ei eristu mitmetest teistest, väiksematestki taustategelastest. On ka kaks tegelast, kelle asemel ma ilmselt oleksin eelistanud dublante. Priit Strandbergi draamatekstid ja karakteriloome oli küll igati paigas - seda nii allasurutud abilisena Pirellile kui ka hiljem surmahirmus lihapirukate tegeliku liha päritolu avastajana keldris, aga tal oli ilmselgelt püüd ka oma karakteri lauluhääl muuta selliseks hädiseks ja karakterile vastavaks, kuid millegipärast selline lahendus ei toiminud. Võib-olla sellepärast, et teiste lauluhääled on üks võimsam kui teine? Ma pole ka Priidu laulmisega muidu eriti kursis, kuigi tean, et musikaalne ta on, aga tema Toby lauluhääl üllatas ning mitte positiivses mõttes. Samas oli ilmselt tema taotlus karakteriseerida seda Toby jaoks kuid kahjuks ei mõjunud see ei usutavalt ega ka nauditavalt. Vastupidiselt Priidule oli mu arvamus Kalle Sepp'a suhtes. Tema laulmine oli okei, aga karakteriloome jällegi tunduvalt kõigist teistest näitlejatest vähem professionaalsem. Ma ei ole kunagi varem teda teadlikult ei laval mängimas ega ka laulmas näinud-kuulnud (tean, et ta mingis telesaates on kuulsust niitnud, kuid ma pole vaadanud eesti laulusaateid juba aastaid), võib-olla lihtsalt oli ta stiil võõras minu jaoks (ma ei tea põhjust, kuid ka karakter sellisena ei mõjunud usutavalt). Kahtlen, kas ta on kunagi saanud näitlemiskoolitust, sest mingi baas oleks nagu olnud puudu ja loomulikkusest seda ka ei tulnud. Temale oli usaldatud ka minu lemmiklaul selles muusikalis, ehk "Johanna sind viin siit"... ja selles kohati tulid mingid dramaatilised noodid sisse väikse mõnusa käreda värinaga, mis sobis hästi, kuid tegelane ise oli üheplaaniline, ilma igasuguse sisuta. Lisaks näitlejana täiesti ebausutav nö. "esimese armastajana". Selles suhtes ma arvan, et tema puhul on rollijaotuses viga tehtud. Kuigi võib loota, et kui see roll rohkem sisse mängida ning esikanärvi pole, siis asi paraneb ning tal õnnestub mingeid nüansse tuua ka oma mängu. Samas oma tüpaažilt ei anna ta kuidagi "armunud poisikese" mõõtu välja. Tema olek laval lihtsalt ei sobi Anthonyks ja selles pole Kalle ise süüdi. Pean ka üles tunnistama (kuigi sellel siinsele arvamusele pole vähimatki mõju), et kuna seda rolli mängib ka Jaanus Tepomees, siis see oli minu jaoks ainuke roll, mida juba enne esietenduse nägemist lootsin, et mängiks teise koosseisu näitleja.

Iir Hermeliin, kes on loonud väga tabava viktoriaanliku lava-atmosfääri, särab oma kunstnikutööga veel mitmete, nii suuremate kui väiksemate detailidega. Tabav leid oli lihunik-habemeajaja Sweeney tool, millest on mööda liumäge mugav oma mõrvaohvreid keldrisse lasta ja efektne lavalt vaatamiseks ka. KOSTÜÜMID! Wow! Ainuke silmiriivav kummalisus oli Lauri Liiv-i kohtuniku abi paljad sääred... miks? Imelikuna mõjus, nagu tõrvatilk meepotis, sest kõik ülejäänu koos kostüümidega on ilmselt üks aasta parimaid kunstnikutöid. Hea koostöö ka videokunstnik Taavi Varmiga, kelle aknatagused elemendid tihti atmosfääri aitasid luua. Jällegi viktoriaanlikkust rõhutavad suured hammasrattad või siis "veri" - ehk kogu videokunst oli veelgi üks oluline hüpe lavastusliku täiuslikkuse suunas.

Esietendusel olid mõned kummalised valguseviperused, mis küll kogupilti ei rikkunud, aga silma torkasid sellegipoolest ja ei lasknud mõjule pääseda täpsel ja teraval valgusrežiil, kuigi hämarad ja pahaendelised toonid töötasid hästi kaasa. Janek Savolainen'i koreograafiat oleks tahtnud veel ja veel. Eriti mõnusad olid tantsude finaalid, kui tekkisid ilusad kujundkombinatsioonid. Milline lahe pikem lõik üldse igas mõttes, nii lavastuslikult, muusikaliselt, laulu mõttes, kunstiliselt ja eriti tänu liikumisele oli see erinevate meeslaipade ülevalt tasandilt ükshaaval lihapiruka materjaliks alla tulemine ning jällegi lahe finaal (mida võib näha siinse teksti algusfotol).

Ma ei tea kui palju Pirjo Jonas varem on tõlkeid teinud, aga kuna juba kõrva jäi, siis mingid laulusõnad olid imelikult pikkade ridadega, mida justkui tuli tegelasel suruda ühte lausesse või veel samasse nooti. Lisaks mingist professionaalsest kretinismist ja kuna originaaltekst jooksis inglise keeles üleval tablool, siis paratamatult lugesin aeg-aegalt ka seda teksti toetuseks ning saateks ning isegi selle vähese lugemise peale jäid silma mõned sõnamängud, mida inglise keelest ilmselt ei andnud kuidagi eesti keelde üle tuua. Samas mõned nendest sõnamängudest on õnnestunud tõlkida ka ja publiku reaktsioon nendele oli ka kohe ilmne (tavaliselt oli see seotud naerupahvakutega), näiteks surmale viitavad väiksed kalambuurid.

Tanel Jonas, kes selle kõik sidus üheks võimsaks, põnevaks ja eriliseks vaatemänguliseks muusikalilavastuseks on loorbereid väärt. Tantsud, laulud, draama-osad, ajastatud stseenid ning toimivad pisemad misanstseenid sellises suures masinavärgis ja sujuv voolavus - kõik toimis kõrgtasemel. Põnevuspinge ja armastuse segamine nii, et see ei läheks läägeks, vaid säiliks kergete koomiliste kalduvustega ajastu-õuduka joon, see kõik on väga hästi õnnestunud. Mitmed väiksed lahendused, nagu proua Lovett'i ahju jõudmine - vajavad kindlasti natuke rohkem mõtlemist ning leiutamist, kuidas neid sättida, et asi toimiks ja Tanel on nii mitmeski kohas need põnevalt ja hoogu või elevust lisades huvitavalt lahendanud.

Eraldi tahaks kiita Vanemuise koori, kes mitu korda pakkusid külmavärinaid, kui nad võimsa hooga mõnesse rahulikku ja vaiksemasse stseeni sisse sõitsid. Eks natuke läheb see kiidulaul ka muusikajuhi kapsaaeda, aga no muusikaline taust ja orkestratsioonide võim ja ägedus valitsesid mitmetel kordadel läbi etenduse. Kuigi minu meelest selle muusikali jällegi üks nõrgemaid külgi on selle muusika. Ei saa ka öelda, et Sondheimi muusika minule ei meeldiks, aga Sweeneys ei ole ei kuulsaid laule ega ka muidu erilisi emotsiooneäratavaid muusikapalu. Ainult tänu Vanemuise Sweeney Todd'i muusikalistele jõududele on need emotsioonid siia suudetud sisse tuua.

Hinnang: 4 (Publiku elav kaasaelamine aitas luua veel omakorda atmosfääri. Üldselt ma arvan, et ega väga palju kõrgemat hinnangut ma sellele materjalile ei saakski anda. Tanel Jonas on selles mõttes suutnud sellest ikka väga palju lavale pigistada. Mitmed laulvad näitlejad näitasid enda kõrgvormi ja Iir on teinud tabava ja viktoriaanlikku ajastuatmosfääri edastava kunstnikutöö. Kõik need eelmainitud võnked ideaalist on tervikut mitte eriliselt mõjutavad pisidetailid. Kindlasti ei jäta see lavastus külmaks, aga mis mind mõnevõrra ikkagi rohkem häirima jäi oli see sisuline lihtsus. Sisu tugevust on hea hinnata näiteks sellega, kas pärast etendust Tartust Tallinnasse sõites on autos midagi teatrikaaslasega arutada, vaielda või järelmõtiskleda. Seda Sweeney ei paku. Sweeney pakub hetkes olemist ja selle hetke nautimist - puhast ja kõrgeklassilist meelelahutust. Ent kui sisu on vähevõitu, siis hakkab toolipeal pikalt istumine tekitama nihelemist ja väsimust ning minu jaoks oligi see 3 tundi antud kontekstis liiast. Ma väsisin selle vaatamisest ära, ju oma roll sellel oli mängida ka faktil, et sisu oli juba tuttav. Samas on seda kõike eelmainitud "head" kolme tunni pikkuses niiöelda kogu raha eest!)

Esietenduse publik tõusis heldelt aplodeerides seisma. Eriti ei oodatudki, vaid inimesed olid kõik kohe peaaegu püsti (minu ees istunud Nele-Liis Vaiksoo oli vist saalis teine tõusja - ja tema teab ilmselt väga hästi, mis sellise töö tegelik väärtus on). Muusikalide esietenduste omapära - on ju lauljad ja muusikud nii pika etteastega ühele poole saanud, andnud endast palju ning enam-vähem ju igati õnnestunult - ikka tõustakse lõpus püsti... Mina olen otsustanud püsti tõusta vaid sellisel juhul kui olen tõesti midagi harukordset kogenud (selle istumajäämisega mitte austusetust välja näidata soovides, vaid pigem kui tõusen, siis oleks sellel mingi eriline väärtus, kasvõi siis ainult minu enda jaoks). Käesoleva aasta siiani 79 teatrietenduse kohta on seda juhtunud 3 korral. See on iga 25 teatrikülastuse kohta 1 kord (ja neist kolmest korrast 1 on selline kui ma tegelikult seesmiselt tõusin, aga keha ei kuulanud meele sõna, seega füüsiliselt jäi istuma). Jätkan seda liini. Minu reas oli siiski veel ka üksikuid teisi, kes päris seisvate ovatsioonide vääriliseks seda Sweeneyt ei pidanud. Kuigi võimas ja uhke elamus oli see nii ehk naa ja Tanel Jonaselt (ning mitmelt teiseltki trupist) üks tippklassi töö.

Muide aplaus võis olla üks Eesti teatrite aplausipikkuse rekordeid. See muudkui kestis ja ei tahtnudki lõppeda! Ka sellisel asjal on oma väike elamuslik lisaefekt! ;)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinset fotod on Maris Savik'u tehtud):

Sweeney Todd

• SUURES MAJAS

Muusikal

Helilooja ja laulusõnade autor Stephen Sondheim
Näidendi autor Patrick Quentin
Tõlge eesti keelde Pirjo Jonas
Lavastaja Tanel Jonas
Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos
Dirigent Taavi Kull
Kunstnik Iir Hermeliin
Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla Teater)
Videokunstnik Taavi Varm
Koreograaf Janek Savolainen

OsadesRasmus Kull või Priit Volmer (RO Estonia), Maria Annus või Hele Kõrve (Tallinna Linnateater), Pirjo Jonas või Maria Listra, Jaanus Tepomees või Kalle Sepp (ETA revüüteater „Starlight Cabaret”), Sepo Seeman või Lauri Saatpalu, Priit Strandberg või Kaarel Targo (Must Kast), Lauri Liiv või Peeter Veltmann, Valter Soosalu, Laura Kalle (Teater Ugala) või Merili Johanson, Simo Breede, Artur Nagel ja Oliver Timmusk

Ooperikoor ja balletirühm

„Sweeney Todd“ ei ole nunnu lugu lihapirukatest. „Sweeney Todd“ on lugu taevani kisendavast ebaõiglusest ja sellele järgnevast kättemaksust. Algul küll õiglane ja ilus, mürgitab kättemaks lõpuks mõistuse ja inimesed, kes sellega kokku puutuvad, mattuvad lõpuks vere, hulluse ja laipade alla. Aga siis laibad kaovad ja proua Lovetti poest hakkab tulema meeldivat pirukalõhna…

Habemeajaja Benjamin Barkeril oli armastav naine ja kena tütar. Kuni päevani, mil ta mõisteti süüdi kuriteos, mida mees polnud toime pannud, ning pagendati igaveseks. 15 aastat hiljem naaseb ta Londonisse Sweeney Toddi, meisterliku pardurina, kelle suurimaks sooviks on maksta kätte tema kannatused põhjustanud kohtunik Turpinile ning tolle ustavale käsilasele Beadle Bamfordile.

„Sweeney Todd: Fleet Streeti põrgulik pardur“ on ohjeldamatult iseäralik ja sünge muusikaline põnevik aastast 1979, millele on muusika ja laulusõnad kirjutanud Stephen Sondheim. Muusikali esietendus toimus 1979 Broadwayl ja 1980 West Endis, see on võitnud Tony auhinna parima muusikali kategoorias ja Olivier’ auhinna parima uue muusikali kategoorias.

Ekraniseering aastast 2007, mille peaosades Johnny Depp ja Helena Bonham Carter, pärineb Tim Burtonilt. See tõi filmile kaasa parima kunstnikutöö Oscari, Deppile komöödia- või muusikaližanri parima meesnäitleja Kuldgloobuse ning Burtonile sama žanri parima filmi priisi.

Esietendus 2.06.2018 Vanemuise suures majas

Muusikali “Sweeney Todd” litsents kuulub Music Theatre Internationalile (MTI).

Muusikal? Ohjeldamatult iseäralik muusikaline triller. Soovitame vaadata.

Esituskeel: eesti
Tablool: inglise, soome
Nutiseadmes: inglise, soome, vene