Oktoober 2019 - teatrikuu kokkuvõte

Oktoober oli, nädalasest Singapuri-komandeeringust hoolimata, üks teatritihedamaid kuid käesoleval aastal. Märtsikuu 21 lavastust oli ja ilmselt ka jääb aasta kõige tihedamaks, aga oktoobri 18 on ka päris korralik number, et sellest üks korralik kuukokkuvõte koostada. Ehk siis sedapuhku oli siin tabelites esile päästa ka pisut raskem.

Oktoober tõi Eestisse vähemalt 2 kobedat rahvusvahelist teatrifestivali - Kuldne Mask Eestis (mis ka nüüd oktoobri lõpus läbi sai) ja noorele vaatajale mõeldud NAKS (mis jätkub ka veel novembri esimesel päeval - kus lisaks välismaistele, on tõeliselt selle aasta noorte- ja lasteteatrite tipud koos - Dekameron, Ernesto küülikud ja Lohe needus, kui mainida vaid mõned ja lisaks ka mitu esietendust, sh. Zuga "2+2=22" ning Piip ja Tuut Teatri miisukal "Kassid")

Kui nüüd vaadelda terve aasta lõikes oktoobris saabunud "tippe", siis aasta TOP10 nimekirjadest said täiendust mh. parim autoriteater, parim naiskõrvalosa, parim uus näitleja, parim indie-teater, parim helilooja, parim visuaal-tehnilised lahendused/videokujundus, parim valguskunstnik, parim koreograafia, parim välismaine dramaturgia, parim dramatiseering, parim põnevik ja parim laste-ja noorteteater.

Blogi külastuste arv tõusis oktoobri keskel jälle üle 20 000 korra kuus ja kogu külastuste arv on nüüd ületanud 1,5 miljoni piiri (rohkem kui Eestis elanikke! :)). Oktoobris ilmunud lugudest oli konkurentsitult populaarseim septembrikuu teatrikuu kokkuvõte. See ilmselt näitab, et nimekirju on lihtne ja mugav lugeda ja eelkõige lugejanumbritele tuginedes võib väita, et siia tullaksegi eelkõige otsima nö. "soovitusi". Teatrielamuste peegeldustest loeti oktoobris pea 700st erinevast majapidamisest juba septembri lõpus ilmunud lugu Ugala "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". See on rohkem kui 1 suure saali täis rahvast. Tore! Vastutusrikas ka. Instagrammi jälgijate arv on ületanud 800 piiri ja FB leht üle 1100.

Kuid siin siis need oktoobrikuu tipud Eestimaa teatrilavadelt:

PARIM TEATRIELAMUS
1. Karlova Teater "Minu haukuv koer"
2. Ugala/TÜ VKA "Kuidas minust sai HAPKOMAH"
3. Theatrum "See laps"

Olgu lisatud, et 1. ja 2. olid väga võrdsed ja mõtlesin kumba siin eelistada, aga võidu võttis see väga eriskummaline, aga samas vägagi õnnestunud Karlova Teatri originaalne lähenemine ökokatastroofi teemale. Napilt Ugala ja TÜ VKA noorte näitlejaõpilaste narko-loo ees. Kolmandaks 10 raputavat lugu sisaldav Theatrumi laste ja lapsevanemate seoseid uuriv-näitav-luubiallapanev kollaaž.

PARIM LAVASTAJA
1. Taago Tubin "Minu haukuv koer" (Karlova Teater)
2. Kaija M Kalvet "Jõud" (Must Kast)
3. Eili Neuhaus "Onu Vanja" (Rakvere Teater)

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA
1. Toomas Täht "Minu haukuv koer" (Karlova Teater)
2. Indrek Sammul "Tikud (eskiis)" (Kuldne Mask Eestis festival off-programm)
3. Taavi Teplenkov "Tikud (eskiis)" (Kuldne Mask Eestis festivali off-programm)

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA
1. Ingrid Isotamm "Minu haukuv koer" (Karlova Teater)
2. Tatjana Manevskaja "Utoopia (eskiis)" (Kuldne Mask Eestis festival off-programm)
3. Birgit Landberg "Jõud" (Must Kast)

PARIM MEESKÕRVAOSA NÄITLEJA
1. Indrek Sammul "See laps" (Theatrum)
2. Kristjan Üksküla "See laps" (Theatrum)
3. Velvo Väli "Onu Vanja" (Rakvere Teater)

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
1. Liina Olmaru "See laps" (Theatrum)
2. Karin Lamson "Serjoža, täitsa tobu (eskiis)" (Kuldne Mask Eestis festival off-programm)
3. Jaune Kimmel "Onu Vanja" (Rakvere Teater)

PARIM UUS NÄITLEJA (keda mina pole varasematel aastatel laval näitlemas näinud)
1. Tatjana Manevskaja "Utoopia (eskiis)" (Kuldne Mask Eestis festival off-programm)
2. Rainer Elhi "Kuidas minust sai Hapkomah" (Ugala/TÜ VKA)
3. Karmel Naudre "Kuidas minust sai Hapkomah" (Ugala/TÜ VKA)

PARIM AUTORITEATER
1. Kaija M Kalver "Jõud" (Must Kast)
2. Paul Piik/Paavo Piik/Henrik Kalmet "Pidusöök" (Endla)

PARIM INDIE-TEATER
1. "Minu haukuv koer" Karlova Teater
2. "See laps" Theatrum
3. "Jõud" Must Kast

PARIM DRAMATURGIA (kodumaine originaal)
Paul Piik/Paavo Piik/Henrik Kalmet "Pidusöök" (Endla)

PARIM DRAMATURGIA (välismaine esmakordselt eesti laval)
Eric Coble "Minu haukuv koer" (Karlova Teater)

PARIM DRAMATISEERING
Jim Ashilevi "Kuidas minust sai Hapkomah" (Ugala/TÜ VKA)

PARIM ALLA 30.a NÄITLEJA ROLL
1. Karin Lamson "Serjoža, täitsa tobu (eskiis)" (Kuldne Mask Eestis festival off-programm)
2. Jaune Kimmel "Onu Vanja" (Rakvere Teater)
3. Mihkel Kallaste "Püksid maha!" (Apollo Film Productions)

PARIM ÜLE 60.a NÄITLEJA ROLL
1. Tatjana Manevskaja "Utoopia (eskiis)" (Kuldne Mask Eestis festival off-programm)
2. Hannes Kaljujärv "Onu Vanja" (Rakvere Teater)
3. Toomas Suuman "Onu Vanja" (Rakvere Teater)

PARIM KUNSTNIK
Irina Marjapuu "Onu Vanja" (Rakvere Teater)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK
Wu Lei "Lageda laulud" (Vanemuine)

PARIM HELILOOJA
Tõnu Kõrvits "Lageda laulud" (Vanemuine)

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS
Mart Rauba "Kuidas minust sai Hakomah" (Ugala/TÜ VKA)

PARIM LAUL TEATRIETENDUSES, MIDA VAREM POLE EESTI KEELES KUULNUD
"Narko-räpp" Sass Henno ja Mart Rauba kirjutatud lugu etendusele "Kuidas minust sai Hapkomah" (Ugala/TÜ VKA)

PARIM VIDEO/VISUAAL/TEHNILISED LAHENDUSED
Alyona Movko "See laps" (Theatrum)

PARIM VALGUSKUNST
Rene Liivamägi "Minu haukuv koer" (Theatrum)

PARIM KOREOGRAAFIA TANTSUETENDUSES
Wang Yuanyuan "Lageda laulud" (Vanemuine)

PARIM KOREOGRAAFIA MITTE-TANTSUETENDUSES
Jaanika Tammaru "Kuidas minust sai Hapkomah" (Ugala/TÜ VKA)

PARIM TANTSIJA TANTSUETENDUSES
Gus Upscotch "Lageda laulud" (Vanemuine)

PARIM TANTSIJA MITTE-TANTSUETENDUSES
Miika Pihlak "Kuidas minust sai Hapkomah" (Ugala/TÜ VKA)

PARIM ANSAMBLIMÄNG
"Minu haukuv koer" Karlova Teater

PARIM DRAAMA
"Minu haukuv koer" Karlova Teater

PARIM KOMÖÖDIA
"Pidusöök" Endla

PARIM PÕNEVIK
"Kuidas minust sai Hapkomah" Ugala/TÜ VKA

PARIM MUUSIKALINE/TANTSULINE/EKSPERIMENTAALNE LAVASTUS
"Jõud" Must Kast

PARIM LASTE- JA NOORTELAVASTUS
"Kuidas minust sai Hapkomah" Ugala/TÜ VKA

SUURIM POSITIIVNE ÜLLATUS/AVASTUS
1. Tatjana Manevskaja "Utoopia (eskiis)" (Kuldne Mask Eestis festival off-programm)
2. Nikolai Bentsler "Püksid maha!" (Apollo Film Productions)
3. Tarmo Männard "Õuduste kool" (Kellerteater)
4. Zuga Ühendatud Tantsijad

KÕIGE ROHKEM KAHJU, ET NÄGEMATA JÄI
"Gorge Mastromase rituaalne tapmine" Tallinna Linnateater
(lähen seda novembris vaatama ja kirjutan hiljem ka pikemalt)

ENIM MAINITUD TEATRID SIIN PARIMATE SEAS, ehk OKTOOBRIKUU "TEGIJAD"
10 x UGALA koostöö TÜ VKAga
8 x KARLOVA TEATER
8 x KULDNE MASK EESTIS festivali OFF-PROGRAMM
7 x THEATRUM
7 x RAKVERE TEATER

Blogis ilmunud populaarseim lugu:
September 2019 - teatrikuu kokkuvõte

Instas ilmunud populaarseimad teatripeegeldused (sama arv südameid):
Karlova Teater "Minu haukuv koer" ja Endla "Pidusöök"

FBs ilmunud populaarseim jutt/viide:
Karlova Teater "Minu haukuv koer"

Pool novembrit viibin USAs komandeeringus ja teisel poolel saabub ju PÖFF ning siis on õhtud filme täis, aga teatririndel on praeguseks hetkeks kavas vaadata vähemalt järgnevad 8 lavastust:
Piip ja Tuut Teater "Miisukal"
EMTA Lavakool/Kuressaare Teater "Liiga palju armastust"
Vanemuine "Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast"
VAT Teater "Kauka jumal"
Rakvere Teater "Made in China"
TeMuFi "Kihk"
Kellerteater "Kodukäijad"
Tallinna Linnateater "Gorge Mastromase rituaalne tapmine"

Üleval on kasutatud Gabriela Liivamägi fotot oktoobrikuu suurimast teatrielamusest "Minu haukuv koer".

Kuidas minust sai HAPKOMAH - Ugala

Kui Danzumees Ugala teatrimajja jõudis, oli pidu juba alanud :)

Endast kolmandas isikus rääkimine ei ole okei. Sorry... delete last comment... teisalt... mis tehtud, see tehtud... mõnikord on okei olla mitte okei... Elab üle? Kas elab? Alla ju ometigi mitte? Aga tõesti, kohe kui Ugala uks sai avatud, hakkas kostuma tümpsu kusagilt kaugelt... kõndides väikse saali suunas selle mussi volüüm muudkui pumpas tugevamalt ja tugevamalt... Väiksesse saali sisenemiseks peab kõigepealt trepist alla minema - seal toimub turvakontroll ja paberite küsimine... Ja neid siin "ööklubis" ei küsita ainult "liiga noore väljanägemisega" inimestelt, vaid kõigilt! :) Ja siis teisest trepist üles, mis viib saali... iga trepiastmega möllas techno üha kõvemini ja kõvemini. Just enne saaliukseni jõudmist lõi järsku elevus sisse... see sama teatav ärevus, nagu astukski öökluppi!

Ja sinna astudes - kuumad tantsivad kehad... Olin tulnud täiesti valedes riietes... Ent saaliuksel seisev turvanaine suunas ka hoopis saalis asuvate toolide suunas... Olin juba peaaegu ütlemas, et ei - ma tahan tantsida... Aga tal oli selline kavalkelmikas pilk, mis andis mõista, et siin me vaidlema ei hakka eksole... Tahtsin veel küsida, et miks ta Ugala publikuteenindajaks on maskeerunud... aga juba potsatasingi oma toolile maha ja leppisin kurva tõsiasjaga - kui tantsida tahan, siis sedapuhku vaid "seesmiselt" ehk mõtteliselt...

Juba nägingi neid, kes tantsima seekord siiski olid lubatud... higist leemendavad, aga no täpselt nagu mina - kui juba, siis täiega... Hakkasin vaikselt uuesti tõusma, et teha see 1 samm ja teistega koos möllata, aga juba põrkasingi lava 4nda seina vastu ja teatrikaaslane pärast pisukest turgutust lohutas, et see klubi ei ole vanuritele... minusuguseid peavad oma passi vaatama ja äärmisel juhul varjatult kodus rahmeldama kui tuju tuleb...

Okei... Leppisin... seekord... Pekki, nii vana ma ju ka veel pole!

No vähemalt tahaks ju siis miskit head-paremat süüa saada... Mis menüüs on?! Ahaaaa... mu lemmikroog... muahhhhaaahhhhaaa - värsked näitlejatibud!!! See on selline roog ja need on "sellised" tibud... kellest pealevaadates alati kohe aru ei saa, kas on liha luudel või mitte... selleks peab neid enne natuke mäluma ja siis seedima...

Seega pidusöök alaku!

Jah, kuigi alguses tõesti oleks pidutsenud noortega, siis üsna kiiresti sain aru, et lavaltoimuv elu pole nii äge ja lahe midagi, nagu esialgu paistab. Tegelikult on isegi väga hea meel, et kuigi omal ajal sajakümnega kihutades juba asjad sinna suuna liikusid, nagu nendel tegelastel siin, siis siiski "viimasel hetkel" keerasin paremale ära... Kirjutasin sellest pikalt ja laialt, miks ja kuidas, Musta Kasti ja Silver Kaljula etenduse "5 grammi sisemist rahu" ühenduses ning ei hakka seda kordama, kes soovib, klikib siia ja loeb täpsemalt.

Narko-teema on oluline ja sellest tuleb rääkida. Võimalikult palju. Pole need jamad ju kuhugile siit meiegi riigist kadunud. Ise küll sellistes sfäärides enam ei liigu... sellepärast pole mul ka nö. "vanu" sõpru. Ent ka "Kuidas minust sai HAPKOMAH" tõi meelde igasuguseid elupildikesi... ja mitte ainult seda kuidas me Tallinna Mööblimaja lähedal või Bussijaama ligidal (Katusepapi piirkonnas) oma "kraami" järel käisime. Ükskord näiteks, pärast mingit järjekordset pidu, keegi tellis litsid... a mitte selleks, et nende semmida või "lähemaid suhteid" arendada ja ammugi mitte selleks, et neid sellest rängast ametist "päästa". Ta pani nood tube kraamima. Eekide-ajal oli hetk, kus hind samal "teenusel" oli praktiliselt sama.

Ma ei ole seda Hapkomah'i raamatut lugenud ja üldse tegelikult hoidun sellistel teemadel ka teatrist, raamatutest ja isegi filmidest. Lihtsalt kogu see pull sai liigagi lähedalt läbielatud ja kõik need lood on üht või teistviisi juba tuttavad. Mitte, et poleks erandeid või need lood ei mõjuks enam, lihtsalt on mingi sisemine tõrge. Samas just näiteks 2016.aasta suurimate teatrielamuste teravaima tipu seast leiab sama teemat käsitleva, Diana Leesalu lavastuse "Inimesed, kohad ja asjad". Seevastu minu teatrikaaslase jaoks on see võõras elu ning tema ütles, et ei tea "neid selliseid lugusid".

Tõesti, Hapkomah selgelt teab, millest ta räägib. Selline see ühe narkomaani argipäev välja näebki. Ja muide lühikese aja jooksul juhtub ühe narkomaani elus väga palju. Pidevalt toimub midagi. Nii ka siinses Vallo Kirsi lavastuses. Vallo üks suurimaid tabamusi oma seekordse lavastusega on just selle "kiire" elu ja pidevate "eluuudiste" eetrisse paiskumise ehe tunnetus. Kogu aeg on "action". Noorte näitlejate power ja ägedus omalt poolt rõhutab seda muidugi ka. Aga tahaksin  just seda eraldi rõhutada, et kuigi võib näida, et tegemist on millegi väga kontsentreerituga, siis tegelikkuses just nii palju narkari elus juhtubki ja pidevalt.

Teisalt lavastusliku külje pealt natuke "kooliteatri lavakavalikult" mõjusid need "kooris näitlemised", kus kas koos edastatakse teksti või siis läbisegi kordamööda näitlejad räägivad, seistes praktiliselt ühes reas. Vaataja seisukohalt raske ka jälgida, sest kord ütleb üks midagi, siis ei tea, kes ja kus järgmisena hakkab rääkima... Kuigi tervikut see ei riku, lihtsalt liialt kulunud võte. Mõtlesin küll, et võib vabalt olla ka hoopis lavastaja väikse vimkaga otsus - tegemist ongi ju alles "ülikooliõpilastest näitlejatega" ning sellisel juhul on selline viide hoopis kõrgemal tasemel mõtestatud ja ma võtan oma vingu tagasi. Ning tõesti, kogu kontseptsioon, kus teatrisse saabuja saab juba saabudes tunda, et ta tuleb midagi "erilist" vaatama - see töötas! Ja lavategevus on mõnusalt hoogne ja suuremas osas ka usutav. Ainuke koht, millele veel tahaks luubi hetkeks peale panna, on IT firma lõik... minule mõjus see, nagu hotelli vastuvõtt või catering-firma, kus töötajatel on sarnased riided... äärmisel juhul veel ka pank.. aga millises firmas, kus töötavad IT arendajad või isegi koodikirjutajad, sellised inimesed on? Võib-olla oli eesmärgiks kontrastlik iroonia narkari ja tema jaoks kõik "halli massina näiv"... ja pisut muikvele nad seal ju vaatajaid ajasid ka, ent ometi pisut segadusseajav.

Jim Ashilevi on isegi raamatut lugemata arusaadavalt teinud hea dramatiseeringu. Seda nii dünaamiliselt vahelduvate stseenide läbi, kus tegevustik muutub monoloogist ja publikule jutustavast dialoogideks või põnevateks misanstseenideks, kus osalevad mitmed või kõik näitlejad. Olulised laused pannakse korduma ja nõnda jäävad need olulisimad mõtted pähe kummitama, nagu näiteks narkootikumide esmakordse katsetaja "refrään" - "Üks kord ja ei kunagi enam".

Kärt Petseri paljuski tekstil baseeruv videokujundus, ilmselgelt koostöös lavastajakontseptsiooni ja dramatiseeringuga, säilitab raamatuliku peatükkide tunnetuse, mis on stiilne. Luues taustaseinale ühe tasandi lavastusele juurde. Ja kuigi lugu minu jaoks liigagi tuttavana tundus, siis kahtlemata jäin ka mina teatrielamusega vägagi rahule. Sass Henno ja Mart Rauba vinged ja vahedad räpisõnad ning Jaanika Tammaru seatud liikumine! Muide täiesti arvestatavad tantsulõigud seal etenduse alguses - nauding! Kunstnik Nele Sooväli on toonud lavale turnimisredelid ja kuigi minu teatrikaaslast ei morjendanud see üldse, siis ma nii väga oleksin tahtnud näha neid vaibakloppimis-turnikaid, või kollaseks värvitud lasteaedade redeleid, mis oleks andnud pisut elulisema viite. Ent eks nad oma multifunktsionaalsusega töötasid ka sellisena.

Minu jaoks oli see etendus põnev ikkagi eelkõige tänu uute näitlejatega tutvumisele. Ja kohe alustuseks võib öelda, et kõik need 7 noort näitlejat meeletult meeldisid. Mõnega läks natuke aega, aga lõpuks võitsid nad kõik mu enda poolele. Eelkõige peategelast kehastanud Rainer Elhi. Esialgu meenutas ta natuke nooremat Toomperet ja kui sellest oma teatrikaaslasele sosistadest eitava pealiigutuse vastuseks sain, siis peatselt märkasin ka ise, et Raineril on teine, enda oma tunnetus laval. Jutustajast tegevustikku sisenemine ja siis jälle tagasi publiku teejuhiks astumine polegi teabmis kerge ülesanne, säilitades tegelase olemust, kuid teisalt siiski inimesed ju käituvad peegeldusega teistele inimestele omade eripäradega. Puht näitlejatehniliselt kindlasti üks tugevamaid kui isegi mitte kõige tugevam roll laval. Ei oskagi midagi ette heita või isegi konstruktiivset kriitikat teha. Teine, kes läbivalt oma seekordses rollis meeldis ja kellest kohe esimesest stseenist alates oli aru saada, et teda on huvitav laval jälgida, on Karmel Naudre. Eriti loomulik ja hea üleval fotol olevas Anja-lõigus! Piisavalt särtsu, kiiret liikumist, head energiat kiirgav ja ümberkehastumisvõimekusega. Ja eelkõige huvitav noor näitleja, keda tahad vaadata ja jälgida.

Maria Paiste on üks neid, kes juba oma välimuselt on "näitleja". Mingi sõnulseletamatu üleolev hoiak - mina olen siin näitleja, mina saan teile seda lugu mängida ja teie vaatate mind - mitte seda oma käitumisega välja öeldes, vaid sõnastan iseenda alataju, milliseid impulsse too, Maria mängu vaadates, ajule edastas. Ruuben-Joosua Palu on hetkel huvitavas vanuses, nagu pisut veel poisike, aga kui ta tahab, siis juba mees. Meeldis tema tõsimeelsus selles rollis, isegi kui tegemist oli mõne otseselt seda mitte-nõudva misanstseeniga, siis eks ju kõik võtsid oma rolle siin väga tõsiselt, aga temast paistis seda teatud hetkedel omapäraselt välja, mis küll mõjutas rolli ainult siis kui vaja, aga ometi oli alltekstina pidevalt olemas, andes huvitava mitmeplaanilisuse ta karakterile.

Miika Pihlak oli tegelikult kõige esimene, kelle lavalisele liikumisele tähelepanu pöörasin. See mees OSKAB tantsida! (Hehh... nagu noor mina... :)) Ja loomulikult automaatselt mõjus ka sümpaatsena näitlejana (I'm "Danzumees" after all). Tükk aega stseenides silm pidevalt otsis teda, kuigi teadlikult ei olnud vajagi just tema karakterit jälgida. (Ei tea, kas isalik poolehoid, et kuidas ta järgmise stseeni lahendab või kuidas ta seal kõrval hakkama saab? Et kõik tuleks ikka ägedalt välja! :)) Samas õige nõksu võrra oli läbipaistvat "mängimist" hallipäise, kätest tunde kaotanud tegelasena etenduse teises otsas. Seda päris 100% alla ei suutnud neelata. Eks muidugi tegemist oli ka ju alles esietendusega ja selline on just üks tüüpilisi konarusi, mis muutub siledaks kohe kui näitleja on saanud rolli natuke mängida ning leidnud selle "õige keele" stseeni jaoks ning valitud vorm muutub mugavaks ning loomulikuks ka mängija enda jaoks. Marion Tammet'it ma tükk aega ei pannud üldse tähele. Praktiliselt pool etendust jäi ta kuidagi märkamatuks - laval, kus polnud ju eriti palju näitlejaid. Jah, eks ma muidugi nägin teda ja meeldis tema omapärane ning huvitav välimus komplektis kräsupeaga, aga Marioni mängu sain süüvida ikkagi alles siis kui tuli tema pikem monoloog (tegelase nimi vist oli Sveta?) See tundlikkus ja õrnus ning tugevus ühes stseenis koos - unustasin karbi korraks lahti! Huvitav kuju. Pärast seda üht stseeni oli ta laval järsku "olemas", ka siis kui ta stseeni keskmes ei olnud. Üks lavastuse teravamalt lõikavaid lauseid - "On ju reede..." on ka tema öelda.  Ja muidugi see kolakas, mis ta esikal veel vasta pead sai turnides... tundsin peaaegu seda ise ja tahtmatult ütlesin autch! Loodetavasti ta ei saanud väga haiget - igatahes väga profilt, nagu midagi poleks juhtunud jätkas oma stseeni.

Laast, aga kindlasti mitte liist - Mihkel Kuusk. Temaga läks mul kõige rohkem aega. Tundsin algusest peale teatavat "enda näitamise soovi" tema lavaliselt olekult ja mängult ning olin juba peaaegu lootust kaotamas, et kas tõesti siis üks seitsmest näitlejast ikkagi "ei toimi" nö. selle TÜ VKA lavakooli kursaga esmakohtumisel... Olen varem Mihklit näinud nii Linnateatri "Vürst Gabrielis" kui ka Ugala "Once"is... esimeses meeldis, teises mitte eriti ja just sama tunnetus, mida Once-is tema mängu vaadates, hakkas kanduma üle ka siia... Kuid siis saabus "habemega vanamees"... Ja kuigi minule meeldib, kui vanu mehi mängivad laval vanad meesnäitlejad, siis antud kontekstis poleks seda ju saanud niiehknaa... Aga see, võib-olla kogu lavastuse raskeim karaktermäng nii hästi, puhtalt, ausalt ja usutavalt mängida - uskumatu! Selline täistabamus väga kummalisest (ja raskest) kohast leida... tõstan austusest mütsi ja olen ütlen siiralt, et olin vaimustuses. Leppisin kohe, igas mõttes, Mihkli mänguga selles hetkes ära. Karakternäitlejal on vaatet kõige raskem sellisel mänguväljal, kus terviku toimimisel on vaja edastada usutavust. Karakternäitleja ei saa lihtsalt mängimata mängida, mis on ju ka kunst omaette, aga karakternäitlejal on vaja kasutusele võtta teadmised, oskused ja elulised kogemused ning tähelepanekud, millest kokku sellegipoolest luua vaatajatele allaneelatav versioon kellestki, keda näitleja loomuldasa ei olegi. Mihkel teeb sellega, arvestades tema võrdlemisi lühiajalist mängukogemust, väga hea rolli.

Hinnang: 4
TÜ VKA lavakooli 13.lennu tudengite esimesest diplomilavastusest saadav teatrielamus on väga tugev. Ja väga tugev näitaja ka tuleviku tegemistele mõeldes. Märk on maha pandud, millest paremini teha on juba paras väljakutse. Eks muidugi kogu aeg kogutakse kogemust juurde ja õppetöö käib ju veel alles, aga esimesed tiibadekatsetused näitavad, et need juba natuke kannavad. Kui kaugele ja kui tugevalt, seda näitavad alles järgmised lavastused. Igatahes JUHHUU, mul on 7 uut näitlejat, kelle arengut jälgida!
Arvestades kui suured kingad jätsid endast eelmine, ehk 12. Viljandi kooli näitlejate lend, siis neid täita saab olema raske... aga mitte võimatu... Lavastus on küll noortekas, aga arvestades esietenduse vaatajate keskmist vanust ning kuidas publik reageeris, siis olen kindel, et seda võivad sama edukalt vaadata ka keskealised. Eriti soovitav on see veel keskkooliealistele, kellele mõned ropumad sõnad on allaneelatavad ning karm tegevustik ja samas lavastaja valitud noortekalik, ent samas ometi täiskasvanute teatrikeel, annavad laiema sihtgrupi kui vaid "keskkooliõpilased". Teema on ju ülioluline ja sellest peab ja tuleb rääkida. Lisaks on oluline panna inimesi märkama märke, teisalt mitte alati esitama hinnanguid inimestele, kes sellest jamast tahavad ja kogu hingest proovivad välja tulla. Jah, minagi olen proovinud neid mürke... vedas, et ei langenud sügavamale lõksu... Aga kus ma oleksin praegu, kui seda ikka endaga kaasas kannaks teiste inimeste silmis? Inimene on see, kes ta on - jah, ise sisemuselt oma kogemuste summa, aga teistele siiski see inimene, keda nad oma silme ees näevad. Mul ei ole õigustust narkomaanidele. Nad on ise selle jama endale kaela tõmmanud, muide mitte alati ise süüdi olles, sest üsna tihti alaealisena, nooruse rumalusest lõksu sattunud.

Lihtne on hukka mõista... palju raskem on mõista... Aga kumb neist on "suurem" inimene?

Tekst lavastuse kodulehelt (1.foto autor on Heigo Teder, fotod 2 ja 3 on Maris Savik'u tehtud):

Kuidas minust sai HAPKOMAH
HAPKOMAH

LAVASTUSMEESKOND

Dramaturg

Jim Ashilevi

Lavastaja

Vallo Kirs

Kunstnik

Nele Sooväli

Muusikaline kujundaja

Mart Rauba

Laulusõnad

Sass Henno ja Mart Rauba

Liikumisjuht

Jaanika Tammaru

Videokunstnik

Kärt Petser

Valguskunstnik

Villu Konrad

Lavastaja assistent

Tõnis Veelmaa (TÜ VKA)

Laval

TÜ VKA teatrikunsti 13. lennu tudengid Rainer Elhi, Mihkel Kuusk, Ruuben-Joosua Palu, Miika Pihlak, Karmel Naudre, Maria Paiste ja Marion Tammet

LAVASTUSE TUTVUSTUS:

Ühe allakäigu lugu

On aeg rääkida narkosõltuvusest ausalt ja ilustamata. Ja mis kõige tähtsam – kartmatult. Lavastus “Kuidas minust sai HAPKOMAH” põhineb samanimelisel raamatul, milles sisalduvad lood narkosõltuvusest Eestis jahmatasid tuhandeid lugejaid juba siis, kui need ilmusid järjejutuna portaalis Nihilist.fm. Autor pseudonüümiga HAPKOMAH rääkis brutaalse detailitäpsusega sellisest Eestist, mida keegi meist ei taha tunda, kuid mis ometi varitseb siinsamas kõrval: kõrvalkorteris, kõrvaltoas, kõrvalistmel. Kroonik HAPKOMAH seab meid fakti ette: see kõik on reaalne. See juhtub meiega siin ja praegu. “Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll,” ütleb 2016. a ilmunud raamatu eessõna.

Need “sõnumid teispoolsusest” annavad hääle neile, kellelt see on ära võetud; kel pole seda kunagi olnudki. Need on lood Eestist, mida on seni peetud mugavamaks ja turvalisemaks jätta rääkimata. See aeg on nüüd otsa saanud. Meie enam ei vaiki.

Etenduse-järgne vestlusring

16., 17., 18., 29. ja 31. oktoobril järgneb etendusele vestlusring. Narkootikumidega seotud teemadel arutlevad publikuga spetsialistid Viljandi haiglast ja politseist. Vestlusring algab viis minutit pärast etenduse lõppu väikeses saalis ja kestab umbes 30 minutit.

NB! Lavastus sisaldab tugevaid heli- ja valgusefekte, visuaalselt häirivaid stseene ja sobib vaatamiseks alates 14. eluaastast.

Etendus on ühes vaatuses ning kestab üks tund ja 25 minutit.

Esietendus: 16. oktoober 2019

Kankaan - Peterburi Riiklik Muusikalise Komöödia Teater - Kuldse Maski Festival Eestis

Teatrifestival Kuldne Mask Eestis, said eile õhtul tõelise AVAPAUGU! Peterburi Muusikalise komöödia teatri, ameerika helilooja Cole Porteri armastatud Broadway-muusikali "Kankaan", ungari lavastaja KERO, vaimustavalt vaatemänguline ja vapustavalt mitmete, ühel mängulaval toimuvate pildivahetustega ja ligemale poolesaja inimesega trupi Tallinna "külalis"(!!!)etendus oli TEATRIIME! Eks siin ju natuke aitas kaasa ka pöördlava, aga isegi seda arvesse võttes, siis kohtusaali muutmine tänavakohvuks, sealt edasi kõrtsilokaaliks, siis jälle vanglaks või ballisaaliks või buduaariks või... uskumatu!

Peaosalised Natalia Dievskaja ja Kirill Gordejevi maailma tipptasemel lauluhääled ja hämmastavalt tugev trupp, kes nagu kõik oleksid ühtlasi nii näitlejad, lauljad kui ka kõrgetasemelised tantsijad! HÄM-MAS-TAV!

Lugu räägib muidugi armastusest, esialgu keelatud armastused, mis kaht inimest ju kohe nagu magnetina teineteise ligi tõmbab. Kuigi selle "keelu" on nad ju kõigest ise teineteisele peale pannud :) Teine paralleelne liin jutustab kunstnikust ja kunstikriitikust ning Pariisi boheemlaslikust atmosfäärist, kus seiklevad tänavapoeedid ja toimuvad duellid, kõrgub vastehitatud Eiffeli torn ning kõigil on õitseb rinnas armumine, hingerõõm ja lõbujanu.

Kõige keskmes, selles 19.sajandi lõpus "keelatud" tants Kankaan, mille seadusliku lubamise eest võitlevad nii vabal ajal tantsijatena leiba teenivad pesunaised, nende pühendunud, baaripidajast juht Simone kui ka Simonesse armunud kohtunik.

Kõik kokku natuke üle 3 tunnine show, millele otsa tuli veel 10 minutit kestev, seisvate ovatsioonidega kiidu- ja austusavaldus publiku poolt. Festivalile kohale oli sõitnud ka lavastaja ise!

Need lauljad oma häältega tõid mitu korda külmavärinad. Dievskaja pani oma hääde kohati nii Zaz'i kui Edith Piaf'i värinaid, siis jälle võimsat ja selget Celine Dioni või rokilikku Alla Pugatšovat, kuidas parajasti laulu loomusega sobitus. Muidugi oma hääl kujunes sellest kõik kokku ning see on tal fantastline. Rääkimata kaugele kiirgavast ilust. Gordejevi võimas hääl on absoluutne maailma tippklass. Jõuline, aga järgmisel hetkel juba soovi korral Porteri muutes üllatavalt ja sobivalt hoopis vene romansiks. Tõeline "esimene armastaja". Muide Kirilli rollideprismas ja muusikalide CVs on rollid nii "Meister ja Margarita"s kui "Vampiiride tants"us.

Eriti pahviks lõi ungarlanna Viktoria Barta koreograafia. Wow! Juba pikemat aega (viimati Estonia "Viiuldaja katusel" paar aasta tagasi) pole saanud sellisel tasemel tantse näha muusikalides. Kohe esimese tantsu sees, kui märkasin vogue'i elemente, mõtlesin, et geniaalne! Kuid edasi sai lisaks loomulikult kankaanile ja Broadway-stiilidele, nii elemente lüürilisest moderntatsust, crumpimisest (tõesti! 1892.aasta ja see sobis!), balletist, stompimisest, steppimisest (mille sees oli ka moonwalk'i) - kõikvõimalikke praeguse aja ja ka klassikalisi tantsustiile! Olin nagu kommipoodi eksinud poisike, kes avastas ühe lemmikkommi teise järel, neid tantsustiile sealt noppides. Üks minu lemmikfilme on "Moulin Rouge" Nicole Kidmani ja Ewan McGregoriga peaosades. Kui seal filmis võeti vabadus mixida tänapäevaseid poplaule tolleaegses Pariisis toimuvaga, siis siin võeti sarnane vabadus tantsustiilidega. Mingis mõttes "vendadeks/õdedeks" võibki Kero lavastust ja Baz Luhrmanni filmi pidada.

Ühel hetkel, keset teist vaatust pandi ka terve puupüsti täis Alexela Kontserdimaja suur saal laulma "vabaduse hümni" püstijalu. "La Liberte!" Braaavo! See trikk töötas juba piisavalt emotsionaalselt ülesköetud publiku peal, nagu sõõm külma vett kuumal suvepäeval. Mõnusalt osavalt oli poliitiline sõnum siia ka sisse kodeeritud, et selle muukis sealt (sõnadest) lahti ainult see, kes soovis, kuid sama hästi võis võtta ka lihtsalt hea meelelahutusena. Muusikalipublik ju ei otsigi midagi sügavamat, aga seda üllatavam oli seda siia kavalalt sissepeidetuna avastada. Niimoodi tehti vanasti, kui oli vaja sõnumeid peita ning võimule nende nina all midagi turvalise kunstikihi all näkku määrida. Minule selline meeldib ja annab hea tunde, et praeguses Eestis enam pole selleks vajadust, aga võib, kui tagab :)

Tegelased üldse liikusid palju läbi terve saali, publiku vahel ja külgedel, mis kandis kuidagi eriliselt Pariisi tegelastega kaasa. Paar näitlejat tulid suisa ja vaatasid silmasisse või laulsid oma superheade häältega käeulatuse kaugusel. See muutis veel kõik kuidagi erakordseks. Unustamata suurepärast orkestrit ning nende seadete loojat. Selles sümbioosis oli samaaegselt nii prantslaslikku kui ka venelikku. Ning need võrratud kostüümid. Selles produktsioonis polnud millegagi tagasi hoitud.

Ei olnud üldse valmis selleks, et aasta suurim muusikali-lavastuse-elamus niimoodi järsku kohale lajatab! Tase! C'est magnifique!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed pressifotod):

MUUSIKALISE KOMÖÖDIA TEATER - KANKAAN

• KUUPÄEV: 18-10-2019
• AEG: 19:00
• KOHT: ALEXELA KONTSERDIMAJA
• EESTIKEELNE SÜNKROONTÕLGE
  Peterburi Valitsuse Kultuurikomitee toel 
  Peterburi muusikalise komöödia teater
  Cole Porter
  KANKAAN
  Muusikal kahes vaatuses
  Venekeelne tekst: Polina Melkova
  Laulutekstid: Susanna Tsirjuk
  Lavastaja: KERO
  Muusikajuht ja dirigent: Aleksei Nefedov
  Kunstnik-lavastaja: Tamaš Rakai
  Kostüümikunstnik: Agnes Djarmati
  Koreograaf: Viktoria Barta
  Valguskunstnik: Peter Šomfai
  Kostüümikunstniku assistent: Katalin Bom
  Lavastaja assistent: Tamaš Panik, Sofia Krõlova
  Muusikajuhi assistent ja kontsertmeister: Jelena Bulanova
  Arranžeeringute ja orkestratsioonide autor: Darja Novoljantseva
  Vastutav kontsertmeister: Valeri Prudnikov
  Balletijuht: Ivan Dremin
  Osades: Natalia Dievskaja, Agata Vavilova, Kirill Gordejev, Jevgeni Širikov, Jevgeni Zaitsev, Igor Kroll, Aleksandr Suhhanov, Vera Svešnikova, Jelena Bahtijarova, Ivan Korõtov, Aleksandr Lenogov, Marat Ramov, Vassili Gluhhov, Vladimir Jaroš, Fjodor Ossipov, Andrei Matvejev, Sergei Braga, Viktor Tšubarov, Aleksandr Šaporov
  Ansambel ja ballett: Anija Agibajeva, Tšulpan Aimetova, Viktoria Barkanova, Jelizaveta Beloussova, Natalja Burtassova, Marianna Ovtšarenko, Viktoria Vjatkina, Vassili Gluhhov, Renat Daškin, Jevgenia Dementjeva, Eldar Džemilev, Anton Dumtšikov, Jekaterina Zernova, Andrei Kaznatšejev, Aleksandr Kanev, Nikolai Karš, Deniss Konovalov, Sergei Koržavin, Marina Krasnojarskaja, Olga Krasnõhh, Aleksandr Kurjata, Aleksandr Malinovski, Maria Markunina, Maria Martirosjan, Maria Mukupa, Darja Pašinskaja, Roman Petrušenko, Anton Plavskii, Marat Ramov, Maria Rešavskaja, Natalja Rjabikova, Pavel Sidorov, Anton Stepanov, Andrei Suntsov, Iskander Fahrutdinov, Anastassia Tšjornaja, Roman Šopotov
  Etenduse kestus 3 tundi
  16+

Teatrisoovitused novembriks ja mida ise soovin vaatama minna

 

Mustvalge aeg on teel...
Ongi jäänud veel pool viina- ehk vihmakuud ja kosja-/hinge-/tahma-/külma-/mardi- ja kadrikuu võtab teatepulga üle. Ja muide siis on üldse vaid kaks kuud seda aastakümmet veel järel!

Kui õues on külm ja hall, seda suurem põhjus on mõned head õhtud teatrielamusi nautida - need on ju tihti värvikad ja pakuvad hingesooja. Ja kui ongi mõni kurva alatooniga või veelgi mustvalgem kui peatselt saabuv "talvekuu", siis seda mõnusam on tagasi naasta pärast teatrit argireaalsusesse, onju?! Kõik on vaatenurga küsimus.

Üht või teistpidi saab teatrist viit head M-i - Meelelahutust, Meelekosutust, Meenutamisväärset, Mängu ja Mõtteainest. Ok, neid m-e ja teisi tähti võib sealt rohkemgi saada :)

Ise sõidan pikemasse komandeeringusse 5.-17.11 teisele poolele maakera ning seega jääb järgmine teatrikuu mõnevõrra poolikuks, kuid juba praegu on paigas vähemalt 5 teatrikülastust, mille peegeldusi pärast etenduste nägemist ja lavastuste kogemist ka siit lugeda saab (haa, olen provokatiivne ja võin vajadusel kaitsta, miks ma sõnu "lavastus" ja "etendus" siin sellises kontekstis kasutan... aga loodan, et mõistad ise ka ;)) :

Piip ja Tuut Teatri miisukal "Kassid"
Vanemuise heroiline tantsuvestern vähese jutuga  "Teravmeelne hidalgo don Quijote La Mancast"
Tallinna Linnateatri Priit Piusi debüütlavastus "Gorge Mastromase rituaalne tapmine"
Rakvere Teatri Lennuki autoriteater "Made in China"
Kellerteatrile spetsiaalselt Indrek Hargla poolt kirjutatud 2 lühilavalugu, koondnimega "Kodukäijad"

Lisaks lähen vaatama ka lavakooli noorte "Liiga palju armastust", aga sellest ma ei kirjuta.

Seekordsed teatrisoovitused ja soovid novembrikuuks jagasin viide tabelisse. Pikkuse... või no pigem siis "lühiduse" järjekorras. Esimeseks 1 ja kõige soovituslikum tantsulavastus. Teiseks 8 soovitamisväärset laste- ja noortelavastust. Kolmandaks 16 lavastust, mida mängitakse novembris ja mille vaatamisplaanid on mul juba selleks aastaks tehtud, kuid mida veel "soovitada" ei oska. Neljandaks 16 lavastust, mis kahjuks novembris on juba välja müüdud, kuid millele soovitan piletijahti pidada tulevikus. Viiendaks 23 magusaimat novembrimarja Eestimaa teatripõllul - ehk minu KUUSOOVITUSED! Ja kuuendaks, ehk lõpetuseks tervelt 60 erinevat lavastust, mida ma ise veel näinud ei ole ja soovitada ei oska, aga mida näha tahaks - ja neid kõiki etendatakse novembrikuus! (Need, millest olen varem kirjutanud, leiduvad lingid pealkirjadele klikkides.)


TANTSULAVASTUS

Romeo ja Julia - Vanemuine (imeilus muusika ja omapärane vaatenurk Shakespeare'i klassikale)


LASTE- JA NOORTETEATER

1. Ernesto küülikud - Teater Must Kast (fantaasiarikas, mänguline, lõbus ja põnev)
2. Momo - NUKU (ilus, huvitav, mõtlemapanev ja leidlik)
3. Jõud - Teater Must Kast (noortekas, mis on fun, aga ka sisukas ja olulise sõnumiga)
4. p(ÖÖ) - NUKU (vahva mäng neile, kes magama kardavad minna)
5. Ooperisümbioos Hansuke ja Greteke - Piip ja Tuut Teater (ideaalne moodus tuua inimesi ooperile ligi)
6. Kas kalad magavad - VAT Teater (kurb monoteater, kus on mitmed mõtlemapanevad laused)
7. Röövel Hotzenplotz - NUKU (rõõmus ja äge mäng trummilöökide taktis)
8. Õuduste kool - Kellerteater (lasteõudukas, mõnusalt jutustatud lood)


MIDA NOVEMBRI MÄNGUKAVADEST ISE VAREM VÕI HILJEM VAATAMA LÄHEN

1. Teatrisaaga W - Vanemuine (Vanemuise 150.juubelilavastus)
2. Kodukäijad - Kellerteater (Indrek Hargla 2 spetsiaalselt Kellerteatrile kirjutatud lugu saavad kammerlikul laval elavaks!)
3. Made in China - Rakvere Teater (Urmas Lennuk!)
4. Päikese lapsed - Eesti Draamateater / Tallinna Lavakool
5. Gorge Mastromase rituaalne tapmine - Tallinna Linnateater (Priit Piusi esimene lavastajatöö)
6. Faehlmann - Vanemuine (Kõiv ja Vahing natuke hirmutavad, aga huvitav ajalooline teema)
7. Linnade põletamine - Eesti Draamateater
8. Pidusöök - Endla
9. Kuidas minust sai hapkomah - Ugala (narkoteema, mida mängivad Viljandi lavakooli noored - põnev!)
10. Oliver Twist - Endla
11. Miisukal "Kassid" - Piip ja Tuut Teater (Värskelt Viljandi lavakooli lõpetanud on Piibi lavastamisel)
12. Liiga palju armastust - Kuressaare Linnateater ja Tallinna Lavakool
13. Võrk - Eesti Draamateater
14. Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast - Vanemuine (vähese tekstiga tantsulavastus)
15. Madama Butterfly - Vanemuine (maailmakuulus ooperiklassika)
16. 2 + 2 = 22 - Zuga Ühendatud Tantsijad (pole veel kunagi Zuga-lavastusi näinud... varsti pole enam vöördžin)


NOVEMBRIS "VÄLJA MÜÜDUD", AGA KINDLASTI SOOVITAN JÄRGNEVATEKS KUUDEKS VARAKULT PILETID HANKIDA - TÕELISELT VÄÄRT ELAMUSED!

1. Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4 - Tallinna Linnateater - Tammsaare üks parimaid, lavastatud küigi aegade kõige paremini!
2. Kes kardab Virginia Woolfi? - Tallinna Linnateater - kammerlik ja vinge versioon modernsest klassikust
3. Aeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater - ilus ja kurb, ajaga mängimine, mis mõjub
4. See hetk - Tallinna Linnateater - surmaootavad elavad- supertrupp ja sügav sisu
5. Kalevipoeg - Vanemuine - rahvuseepose vääriline lavastus
6. Inimesed, kohad ja asjad - Tallinna Linnateater - oluline lugu, väga huvitavate lavastajatrikkidega
7. Mineku eel - Tallinna Linnateater - kurb lugu, aga huvitavalt konstrueeritud - Florian Zeller
8. Etturid - Ugala - emtsioone ja palju mõtlemisainet pakkuv Eno Raua lugu metsavendlusest
9. Väike prints - Tallinna Linnateater ja Tallinna Lavakool - fantaasiarikas klassikatõlgendus, eriline
10. Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus - Tallinna Linnateater - huvitav ja kaasatõmbav seiklus väikses ruumis
11. Surmkindlad asjad siin elus - Ugala - väga tänapäevane ja oluline ning liigutav
12. Igatsus - Tallinna Linnateater - Tšehhovlik mitte-Tšehhov
13. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala - seiklusrikas ja vägevalt äge lavastus
14. Kant - Tallinna Linnateater - huvitavad pildid vananemisest ja huvitav mäng teenri ja tema peremehe vahel
15. Kaks vaest rumeenlast - Tallinna Linnateater - kreisi absurd, põnev ja on huvitavalt lavastatud/mängitud
16. Kuni ta suri - Rakvere Teater - kammerlik, hea võimalus nautida head mängu ja üht vene kurva alatooniga komöödiat

NOVEMBRIKUU SUURIMAD SOOVITUSED, KUHU PRAEGUSE HETKE SEISUGA VEEL PILETEID ON SAADAVAL

Kuld! Nr 1 soovitus! Beatrice - Vanemuine - Eesti oma scifi! Ja veel milline! Nii mõtlemapaneb ja huvitav!
Hõbe -  Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse - Vaba Lava Narva/Vene Teater - sellist teatrit pole eestis enne nähtud! Täiesti eriline lavastus.
Pronks Tartus -  Kaukaasia kriidiring - Vanemuine - Jah, Vanemuise laval on Kaukasuse mäestik ja mäng käib selle jalamil, nõlval ja isegi ronides!
Pronks Tallinnas -  Dekameron - VAT Teater - 6 kelmikat lugu, mis panevad naerma, kaasaelama ja nautima noorte näitlejate metsikult särasilmset mängu. Üks aasta lahedamaid ja vahvamaid lavastusi!
5. Piip ja Tuut Hamlet - Piip ja Tuut Teater - Nii ägedat Shakespeare'i pole te veel kunagi varem näinud! Hamlet, aga megavahvate kiiksudega!
6. Hüljatud - Vanemuine - imeilus uus lavastusversioon modernsest klassikast ja praegusel hetkel kõige võimsam muusikal eesti lavadel
7. Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater - Lennuklikult lennukas Lutsu adaptsioon kogu Kevade-Suve-Sügise-Talve saagast
8. Midagi tõelist - Vanemuine - ilmselt kõige põnevam põnevik hetkel Eesti lavadel ja seda mängitakse istudes - fotoseina abil.
9. Ükssarvikute farm - Rakvere Teater - Lennuk äratab ellu Eesti kirjanduse 3 naiskangelast ja paneb nad Peeter Rästase vanaema kappidesse elama
10. Minu eesti vanaema - Vaba Lava/RAAAM - kurb, aga väga põnevate piltidega elulugu
11. Once - Ugala - hea muusikal, mis läheb hinge ja tõmbab peategelastele kaasaelama. Sisukam kui suuremosa muusikale, eriline lavastus ka.
12. Kiskja - VAT Teater - Eesti oma põnevik tänapäeva klubimaailmast, enesekindlusenõustajatest ja noortest... lõpuks keerab täiesti küüsinärivaks trilleriks kätte ära.
13. Ööpiltnikud - ERM-i Teater - ilus lavastus viib 1930ndate Tartu Saksa Tütarlaste erakooli, kuhu saabuvad kahtlase kuulsusega mehed Eesti ajaloost.
14. Minu haukuv koer - Karlova Teater - absurd ja maagiline realism, lavastus, mis algab rahulikult, aga jõuab täiesti kreisisse kohta välja.
15. Naiste kool - Vanemuine - meganaljakas, uusversioon Moliere'i klassikust. Mõnusalt lavastatud ja hästi mängitud meelelahutus.
16. Alias - VAT Teater - Kivirähk, kammerlikult kahe naise mängituna ja Merle Palmiste üllatab oma teistsuguse rolliga, Piret Rauk on ka väga hea.
17. Teineteiseta - Vanemuine - kammerlik lugu endistest armastajatest, kes võib-olla armastavad ikka teineteist, aga on teineteiseta.
18. Puudutada kuud - Rakvere Teater/Fine5 Tantsuteater - harukordne õnnestumine segada draama ja tantsulavastust. Eesti ärikate ja välismaa-tuttavate aeg.
19. Hullemast hullem - Rakvere Teater - Kreisi, ülevõllikomöödia, mis on päriselt ka väga naljakas.
20. Mees, kes teadis ussisõnu - Vanemuine - Pepeljajevi kineetiline teater, Kivirähki modernne klassika täiesti erilises kuues.
21. Noored hinged - NUKU - Ilus Tammsaare-tõlgendus ja noored, head näitlejad.
22. Tere, kallis! - Vanemuine - Värske eesti oma dramaturgia, kus nii mitmedki asjad jooksevad huvitavalt kokku ja tekitavad sooja tunde hingesügavustesse.
23. sest meid on õpetatud madusid kartma - Teater Kelm - indie-teater, kus jutustatakse üks suur, aga lisaks mitmeid väikseid lugusid - tõmbab endaga kaasaelama ja kaasamõtlema.


LAVASTUSED, MIDA NOVEMBRIS MÄNGITAKSE, MIDA ISE KA NÄHA TAHAKS, SEST POLE VEEL NÄINUD

1. Ilusad inimesed - Tartu Uus Teater - huvitav trupp... ja no ilusaid inimesi vaataks iga kell...
2. Kauka jumal - VAT Teater - klassika ja Taalmaa esimest korda VATi kambas... lisaks võimalus näha Karolin Jürise uut rolli.
3. Kihk - TeMuFi - Pääru Oja ja noor Viljandi lavakooli näitlejatudeng - lugu, mis räägib nii armastusest kui tänapäevastest muredest
4. Doktor Dolittle - Endla
5. Zarah Leander - Karlova Teater - elulugu ja Ingrid Isotamme kehastuses Zarah!
6. Daamid - Endla
7. Misantroop - Theatrum
8. Lotomiljonärid - Ugala - Andres Noormetsa uuslavastus...
9. Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi - Ugala - muusikat täis.. muusikal? saab näha...
10. Me armastame ja ei tea midagi - Endla
11. Urmas Vadi eksklusiivsetel tekstidel - Improteater Impeerium
12. Laval koos Anne Veesaarega - Improteater Impeerium
13. Kujutluse võim - Improteater Impeerium
14. Öökuninganna - Vana Baskini Teater
15. Romeo ja Julia - Estonia
16. Wilded - Teater Varius
17. Anonüümne igatsus - ühekordne projektiteater
18. Carmen - Vanemuine - See muusika on jumalik... ja lavastust kiidetakse ka.
19. Tuli mees naise juurde - Vene Teater
20. Kolm meest, naine ja kontsert
21. Tütarlaps kuldsest läänest - Estonia
22. Charoni koor - Vene Teater
23. Järgmine peatus: Kosmos - Kuressaare Linnateater
24. Röövsaak - Kuressaare Linnateater
25. Mõmmi ja sõbrad
26. Astuge edasi - Rakvere Teater - avastasin, et see on mul Rakvere kavast nägemata... aga nüüd on ka viimased etendused!
27. Lapsepõlvebänd - Vanemuine - hea trupp, tahaks kuulata nende lapsepõlvelemmikuid...
28. Topeltwoody - Teoteater
29. Between dreams and drowning - Paide Teater/Sõltumatu Tantsu Lava - Paide Teatri Ursel ja hiljuti NUKUga liitunud Steffi on teadatuntud head tantsijad... nüüd on nad laval koos!
30. Närvipundar - Teoteater
31. Viis õhtut - Vene Teater
32. Zoika korter - Vene Teater
33. Piip ja Tuut piparköögis - Piip ja Tuut Teater - No need on ju Piip ja Tuut... järelikult saab lisaks piparkookidele ka palju nalja!
34. Enneminevik - Kanuti Gildi Saal
35. Sonimine kahele - Vene Teater
36. The kid - Point
37. Olümpia - Vene Teater
38. Eesti mees ja tema poeg - Endla
39. Celebration piece - Tallinna Tantsuteater - isegi see pisike lõik, mida on näidatud, annab aimu, et need 2 meestantsijat on selles lavastuses väga võimekad tantsijad...
40. Alice Imedemaal - Estonia
41. Alice Imedemaal - Goltsman Ballet - värvikirev, rõõmus ja uhkete kostüümide ning tantsudega!
42. Improgeddon - Eesti improteatrid
43. Ruslan ja Ludmilla - Vene Teater
44. Kummitused - Endla
45. Kohtume kell 8 Noa laeval - Ugala - lastekas, mis tundub igati huvitav.
46. Ristumine peateega - Von Glehni Teater
47. Kas hakkame seksima? - Vana Baskini Teater
48. Punamütsike - Estonia
49. Tähtis on olla tõsine - Vene Teater
50. Goodbye, Berlin! - Vene Teater
51. Sõnum pudelis - Bel Etage & Utopia Entertainment
52. Sipsik ja vana aja asjad - Estonia
53. Luba, et lendad - OMAtsirkus
54. Kosmonautika päev - Vene Teater
55. Ainukordsus - Eesti Tantsuagentuur
56. Fluids - Sõltumatu Tantsu Lava
57. Tuleriit - Teoteater
58. Okasroosike - NUKU - uuslavastus vanast armsast muinasjutust ja supernäitlejate esituses.
59. Mia saladus - Teatribuss
60. Trikid noateral - Kellerteater - midagi erilist... sõnadeta... lastekas...

100M MORE - Tartu Uus Teater ja TÜ VKA/ Puumees - Tartu Uus Teater

Mul on käsi tõrkunud kirjutamast oma kahest elamusest, mida pakkus Tartu Uus Teater kevadhooajal. Üks minu lemmikteatreid ja palju lemmiknäitlejaid (sh. "musirullid" viimasest TÜ VKA lavakoolilennust). Ja no ega näitlejatele ei saagi etteheita midagi kummaski lavastuses, aga tervikuna jätsid mõlemad rahulolematuse tunde sisse. Ja no kui ei meeldi, siis... nagu mu hea sõber ütleb - što padelaješ?

Aga vot kirjutan ikkagi, et märk jääks maha... Ja kuigi tervikute kallal võib nuriseda, on mõlemas siiski kiitmisväärset ka. Üks neist kahest pakkus ühe kunstilise komponendi, mis istub mu terve aasta edetabeli tipus, aga neid tibusid loeme täpsemalt alles paar kuu pärast. Kuigi jah, mõlemad lavastused on mängukavadest juba tänaseks kadunud. Pigam jäävadki "performanssidena" kusagile teatrimällu.

Kuna kirjutasin värskelt etenduste toimumise õhtul kondikava arvamusest üles, siis parafraseerin neid värskeid kevadisi mõtteid sellega, mis tunded on jäänud alles, ehk mida olen nendest elamustest kaasa haaranud tänasesse päeva.

100M MORE

Võtame ühe osa NO-teatrit, ühe osa Von Krahli Teatrit, ühe osa avantgardi, ühe osa muusikali, ühe osa poeetilist teatrit ja ühe osa katastroofifilmi, ühe osa Pepeljajevi kineetilist teatrit, mitu osa Läti kirjaniku merehäda, tsipa rõvedustki, ühe osa tantsuteatrit, natuke apelsine (TÜ VKA eelmisest lavastuses), pisut aegluupi, mõned Fosselikud kordused, Renatekeerdlikkustki vilksatas, kaotame neljanda seina ja uurime publikult "mida nemad...", ärme unusta ka live-videot lõiguti projitseerida suurelt seinale ning panna üht paati seilama nii laval kui õhulainetel, päästmatud ajame heeliumiga nunnuda häältega "mõistu"kõnt puhuma ja viskame sinna Elar Vahter'i debüütlavastuse sisse Viljandi lavakooli 12.lannu näitlejatibud ning nõnda saame meeskond "100m more" seiklustest osa nii lavaltegutsejad kui publik.

Mnjahhh... esimese suure lavastuse lõks oli liialt suur, et sellesse mitte astuda - Elar paneb siia kõik õpitu kokku, gaziljon ideed ja rohkem veel. Paraku ajab liiga palju nänni kõhu ka valutama. Minu jaoks käivitus või käivitas miski kogu lavaloo alles lõpu eel - umbes sellest ajast kui paar õhku tõusis. Pärast seda hakkas delfiinihüpetega elamuse väärtus kasvama, kuni laheda ja erilise finaalini välja, mis oli üldse seekordse teatrielamuse terviku vesiroosiõis!

Lavastusele tänu sain teada, et Elar on ise lõpetanud merekooli (olen ka ise merd sõitnud... küll vaid pool aastat, aga meremehe pass on taskus), tõstis see minu silmis Elari kui lavastaja aktsiaid. Meremehed ju oskavad lugusid jutustada! :) Järelikult, kuigi siin ta lõi nii palju ässasid-mõtteid/ideid lauale, aga küll tal leidub neid tagataskus veel ja veel! See esimene nüüd päris kaptenimõõtu veel välja ei andnud, aga madruse või isegi pootsmani oma küll! Ja ega kohe otse merekoolist kaptenipabereid ei saagi - enne tuleb ikka natuke meremiile ka koguda ;) Kuigi laval mängiti merd, siis mere-tunne tekkis vaid korraks - tänu suhukallatud veega tekitatud mulinale, kusagil etenduse keskel.

Viljandi lavakooli"lastele" on see viimaseks "kooli"etenduseks ja kuidagi kurvaks teeb see meele, kuigi ootusärevaks ka. Kogu trupp - Silva, Karolin, Loviise, Hans Kristina, Stefan, Mathias Einari ja Kristjan andsid endast justkui 101%. Ja minu vaatenurgast veel Mari Anton suisa 102! Nii tublid ja head on nad absoluutselt kõik ja ma ei jõua ära oodata, millal neid jälle mängimas näeb!

Hinnang: 3

---------

PUUMEES

Valguskunstnik Rene Liivamägi autoriteater. Juba sisututvustus andis mõista, et tegemist on millegi isikliku, intiimse ja elulisega - kõik eeldused millekski väga hingeminevaks oli olemas! Ja tõesti, kui lugu hakkas pihta - küsimused publikule ja puutöötund.... tunduski, et see jookseb seda rada. Mõnusad mõtlemispausid, mil tegelased tegutsesid, aga ilma tekstita. Huvitavad kunstnikuideed multifuntsionaalsest lavakujundusest, muutsid muidu teatava sarnasuse Kristjan Suitsu "Kalevipoja"le siiski natukenegi erinevaks. Küll oleks võinud pisutki puidu lõhna saalis olla (nagu jällegi Suitsu "Metsa fortes"), sest tegemist ju puu-teemaga ning kogu lava täis puitmaterjali... aga pigem valitses mingi muu lõhn.

Anneli Rahkema ja Helgur Rosenthali naine ja mees oli vastavalt eesti naise ja eesti mehe arhetüübid. Teatav keemi oli täiesti olemas. Kusagil taga toimetamas ka (üle mitme-setme aasta taas laval!!!) Margus Mikomägi, vana mehena.... kas ehk selle sama noore mehe vanem versioon?

Ja siis vilksatab inglitiibadega vana mehe kontuurlik kogu vaid silmapilguks! Võimas! Kogu lavastuse tipphetk! Tõesti, selle loo auteuriks on valguskunstnik - pole kahtlustki! Ja siin paneb ta veel eriliselt võimsa ja märgilise tähendusega pitseri oma loomingu portfooliosse - valguskunst ja -kujundus on  suisa maagiliselt hea, kuni lõpukujundini välja!

Paraku siin mu kiidusõnad lõppevadki. Sellest kohast kui Anneli mängist pikemaks kaob ja toimub mingi unenäoline arusaamatu kunstiliseks ja sisu mõttes segasemaks muutuine ja sõnad lähevad väga harvaks ning peamiselt luuleliseks (kuigi mitte eriti heaks)... ja neid mõttepause tuleb õige tihedalt ja pikalt, jooksevadki siinse vaataja mõtted laiali... tõstatuvad küsimärgid ka seninähtu kohta... Kes see sätendava kuue ja juustega mees valgusest ilmus? Miks ta Shakespeare'i tsiteeris? Milleks kogu see "Murumängude" teleshoe, mis üldse tervikusse ei sobitu? Nii eklektiline - tükk siit, tükk sealt... ja mis kõige hullem - veniv...

Puumees vanana oli rohkem peast puu kui puuTÖÖmees. Õieti ei näinudki, mida ta seal lattide taga toimetas. Arusaamatu. Kas lavastaja ise vaatas seda lavastades viimastest ridadest ja nägi, mis mulje see kaugemalt jätab? Üldiselt minule meeldivad vanad mehed laval ja kui seda oma teatrikaaslasele ütlesin (kes on naisterahvas), siis tema arvates sellised kasimata pussakad loovad pigem räpase tunde. Minul seevastu tekkis hoopis selline mõte, et Margus võiks koos Tiit Alte ja Jaan Toomingaga mängida edukalt usutavalt kolme venda. Mõelda vaid kui Tšehhovi 3 õde kirjutada ümber kolmeks vennaks, kes näiteks elavad linnas ja tahavad ära maale? või hoopis istuvad vanglas ja ootavad sealt väljapääsu? Võiks olla päris huvitav :)

Aga see teater minule küll hinge ei pugenud. Poolteist tundi ja pool sellest segane ja veniv.

Hinnang: 2

Tekstid lavastuste kodulehtedelt (Kasutatud on Gabriela Liivamägi tehtud fotosid):

100 M MORE

TÜVKA 12. lennu viimane diplomilavastus

Laval TÜVKA 12. lennu tudengid:

MARI ANTONKAROLIN JÜRISE
LOVIISE KAPPER
SILVA PIJON
HANS KRISTIAN ÕIS
MATHIAS EINARI LEEDO
STEFAN HEIN
KRISTJAN POOM

Lavastaja

ELAR VAHTER (TÜVKA)

Kunstnik

TUULI OMLER (TÜVKA) 

Dramaturg

SVEN KARJA (Vanemuine) 

Liikumisjuht

HANNA JUNTI

Videokunstnik

MARIA ELISAVETA ROOSALU (TÜVKA) 

Valguskunstnik

HENRIK MÜTT (TÜVKA) 

Kostüümikunstnik

KREET KÄRNER (EKA) 

Muusikaline kujundaja

MARIANNA LIIK (EMTA)

Esietendus

9. mai 2019

Kestus 

2 h 

Liikumatult vaatasid nad seda, kartes isegi silmi pilgutada.

Mida nad seal küll näevad? Ma mõtlen, et…
Ta surus hambad kokku - Ja ta ninasõõrmed värisesid -
Olles puudutatud isemoodi oma häbelikeis tundeis.
Grüntal ei suutnud tagasi hoida kerget naeratust.
Jaan nikutas peaga:  jumal seda teab.
Ja nad istusid taas liikumatult.

Läti kirjanduse suurkuju ja esimene arvestatav realist Rudolfs Blaumanis (1863-1908) kirjutas sada kakskümmend aastat tagasi novelli "Surma varjus", milles talvise kalapüügi ajal eraldub jäätükk ning grupp inimesi jääb merevangi. See on see hakatus ja lähtepunkt, kust oleme edasi mõelnud, abiks ka mitmete teiste kirjanike looming.

Mõtlesime füüsilise ja vaimse vangistuse ajalisusest ja suhtelisusest. Ja muidugi ka merest, karmist ja kaunist, mis mõnikord annab ja teinekord võtab.

----------------

PUUMEES

Rustikaal-romantika

Laval

MARGUS MIKOMÄGI
ANNELI RAHKEMA (Rakvere Teater)
HELGUR ROSENTHAL
HENRI OTSING
PEEP PEEDUMÄE

Autor-lavastaja, kunstnik ja valguskunstnik 

RENE LIIVAMÄGI

Kostüümikunstnik

KRISTJAN SUITS (Tallinna Linnateater)

Muusikaline kujundaja ja originaalmuusika autor

TANEL KADALIPP 

Videokunstnik

CARMEN SELJAMAA

Dramaturgiline abi

KITI PÕLD

Esietendus

2. märts 2019

Lisainfo

Etendus on ühes osas ning kestab 1h 30min

Rustikaal-romantika, mehelikult õrn ja karedalt tundlik lavastus, mis on inspireeritud päris elust ja päris inimestest. Lavastus ühe puutöömehe eluteest, tema sobitumisest maailma, kus peale puude ja puidu on ka naised, teised mehed, edu ja võitlus. Lugu mehe leppimisest maailmaga ja maailma leppimisest mehega.
Stiililt pigem visuaalne haiku kui suurte sündmustega romaan. Naistele rangelt soovitatav, et mõista ka teist, hapramat sugu.

Autor ja lavastaja Rene Liivamägi:
See lugu on inspireeritud ühest tavalisest puutöömehest.
Minu Vanaisast. Tema kirjutistest ja kritseldistest.
Tema käsitööst. Tema elust. Ja mõnest loost.
See lugu on Minu mälestus, oletus, fantaasia.
Koht, kus kohtuvad hall argipäev ja helesinine unistus.
Kus on naeru. Ja kurbust. Ja olemist. Ja otsinguid.
See lugu on tavalisest Mehest, kes kord oli poisike.
Kes kasvas, kes õppis, kes õpetas.
Kes armus. Kes andus.
Kes oli isa, vanaisa, vend, onu, onupoeg.
Kel olid omad väikesed head. Ja mõned suured vead.
Kes oli rõõm ja kurvastus.
Kes oli Meie Elu.
Kes oli Armastus.
Kellest sai.
Puumees.