2019.aasta ja 2010ndate aastakümne loetumad lood

Siin on edetabeli kujul Danzumehe-blogi 2019.aasta loetumad lood. Sulgudes on number, mitme erineva IP numbriga aadressidelt seda on lugemas käidud, ehk mitmel ekraanil on teksti keritud selle algusest lõpuni lugemiskiirusel.
Lisaks ka terve kümnendi loetumad lood. Nende kahe tabeli alusel saab kergelt teha järeldusi, kuidas ka vanemaid tekste tullakse siia lugema ning seega blogi omaette väärtuseks on vast seegi, et praegusest ajastust ja teatrist meie ajastul "jääb jälg maha"!
Nii leiavad ehk ka tuleviku teatriuurijad siit enda uurimistele alusmaterjali ja juhtnööre :)

Ilmselgelt kiitvad tekstid pälvivad rohkem tähelepanu (aga ma sellepärast küll kedagi kiitma siin ei hakka), kuid lugejanumbri kasvatab suureks ikkagi see, kui seda palju jagatakse sotsiaalmeedias. Olen ka testinud jättes ise teksti "jagamata", pannes selle lihtsalt ilma viiteta blogis üles. Sellisel juhul on lugejate arv tavaliselt 100 ja 200 vahel. Kohe kui jagan seda Facebookis, on lugejate arv üle 300, tihti isegi üle 400.

Kokku kirjutasin möödunud 365 päeva jooksul siin blogis ja instagrammis kokku 254 teatriteemalist lühemat või pikemat arvustust, peegeldust, kokkuvõtvat-, soovituslikku- või hoiatavat teksti.

Kuid siin siis lugejaarvude põhjal 2019.aasta lugude TOP10:
(klikkides pealkirjadele avaneb tekst)

10. Mõrvad Rue Morgue'il - Kellerteater (1054)

09. Surmkindlad asjad siin elus - Ugala (1059)

08. Kirvetüü - Vanemuine (1154)

07. Õnnelik tund - Pullitalliteater (1264)

06. Eesti jumalad - Paide Teater (1336)

05. Once - Ugala (1368)

04. Soovitused maikuuks ja mida ise soovin ja plaanin vaadata veel enne suve (1437)

03. 2018 Teatriaasta Tipud. 3.osa - Suur teatriaasta kokkuvõte - Danzumehe "Eesti teatriaasta parimatest parimate edetabelid" (1521)

02. Suveteater 2019 (1559)

01. 2018 Teateriaasta Tipud 2.osa - TOP 100 parimat teatrielamust - Edetabel (1688)

Kuna teatrist hakkasin kirjutama juba enne vastmöödunud aastakümmet, siis on huvitav vaadata üle millised 2010ndate jooksul, ehk terve kümnendi 01.jaanuar 2010 - 31.detsember 2019 vahel ilmunud lugudest need loetumad on:

10. August 2018 - teatrikuu kokkuvõte (2327)

09. Viimane võllamees - Rakvere Teater (2329)

08. Suveteater 2018 (2913)

07. Suveteatrikava 2017 (3108)

06. Praegu pole aeg armastamiseks - R.A.A.A.M. (3216)

05. Ivanov - Eesti Draamateater (3320)

04. Lendas üle käopesa - Rakvere Teater (3769)

03. Vari - Juhan Liiv (4202)

02. Hullemast hullem - Rakvere Teater (4407)

01. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater (6061)

Instagrammis 2019.aastal ilmunud teatriarvustustest kõige rohkem südameid (loetlen üles need, mis kogusid vähemalt 40) :

17. VAT Teater - Kiskja (40)
17. Emajõe Suveteater - Kadri (40)
17. Endla - Pidusöök (40)

16. Kinoteater - Gesamtkunstwerk (41)
16. Kinoteater - Titaanide heitlus (41)

15. Ugala - Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi (43)

14. VHK / Theatrum - Ihnus (44)
14. Rakvere Teater - Nagu peeglis (44)

13. Tallinna Linnateater - Südameharjutus (45)
13. Piip ja Tuut Teater - Piip ja Tuut lähevad kosja (45)
13. VAT Teater - Kosmilised saialilled (45)

12. Vanemuine - Kaukaasia kriidiring (46)

11. Ugala - Once (47)

10. Kinoteater / Von Krahli Teater - Monument (49)
10. Ekspress Meedia teatriprojekt - Hakkame, mehed, minema (49)
10. Ugala - Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus (49)

09. Tallinna Linnateater - Gorge Mastromase rituaalne tapmine (50)

08. Paide Teater / Sõltumatu Tantsu Lava - Between dreams and drowning (51)

07. Piip ja Tuut Teater - Me mängime armastust (52)

06. Vanemuine - Naiste kool (53)
06. Eesti Draamateater - Nukumaja, osa 2 (53)

05. NUKU - Apelsinitüdruk (54)

04. Margus Tabor - Mammaga mandri, ehk Mamma-lood Tallinna moodi (56)
04. Raadi Suveteater - Pidu tuli (56)

03. Vanemuine - Kirvetüü (57)

02. Tallinna Linnateater - Kommuun (64)

01. VAT Teater / TÜ VKA näitlejaõppe 12.lend - Dekameron (71)

(ülal on kasutatud Marten Puidak'u tehtud fotot aastakümne kõige loetuma teksti juurest - Eesti Noorte Muusikaliteatri lavastuse kohta "Sofia" - ilmus lavastuse esietenduse, ehk 2018.aastal)

Ilusad inimesed - Tartu Uus Teater

Mõtle kellelegi, keda Sa ei tunne, aga kes on Sinu meelest hästi ilus.

Raske ülesannet, ma tean, aga proovi!

Oma naine/oma mees... need ei lähe arvesse...

Ikka ei tule nagu kedagi pähe?

Jah, mõni, kellel on kena näolapp, või mõni teine, kes on treenitud kehaga, nö. enda eest hoolitsevad inimesed... aga millegipärast ei tahaks nende kohta öelda kohe, et nad "ilusad" on...

Selleks, et keegi oleks "ilus", selle tingimuseks oleks nagu natuke ka see, et teaks, kes see inimene päriselt ka on. "Kes" all mõtlen ma siin tegelikult "milline". Ehk see sama kulunud väljend "kes on ilus ka seestpoolt". Ükski välise iluga tüüp ei ole tegelikult "ilus", kui seda ei toeta sisemine ilu. Kummaline, aga inimene võib olla ka ilus ainult tänu tema sisemisele ilule, aga vastupidi see ei kehti.

Piret Jaaks intervjueeris rida inimesi, kes enda välimuse eest ilusana tundmise nimel hoolitsevad ning kelle jaoks nende ilu on ka mingis mõttes nende elu mõjutanud. Nende intervjuude sütitusel on autor loonud niiöelda anekdootlike lugude paraadi ja köitnud need üheks tervikuks, lavastades ise selle kammerlikult nelja näitlejaga. Näitlejad esitavad siin tosinkonnas loos (kui mu arvepidamine sassi ei läinud, siis esimeses vaatuses 7 ja teises 5 lugu) peamiselt mono- või dialoogidena (1-2 enamate tegelastega ka) neid elulisi biograafiapildikesi, ent mõnes loos kohtume juba ka varem teisest loost tuttavate tegelastega, mis omakorda annab juurde põimitud sidusust ning murrab pisut seda hakitust, mis mõjub natuke, nagu üksteise järel jutustatavate anekdootide rongi. Muide selle rongi osa vagunitest kolisevad, osa sõidavad ladusalt, osad on tühjemad, teised rohkem täis, nagu sellist tüüpi lavastustega ikka. Mõni vagun jõuab kohale, mõni mõtte, mõni läheb rohkem teistega kokku, mõni üldse mitte, mõne tunned ära enda elust, mõnega saad aru, et see on lihtsustatud või hoopis dramaatiliselt liialdatud.

Kuna minu jaoks olid kõik need lood juba vägagi tuttavad, siis kalduks liigitama seda lavastust pigem noortekaks. Noored, kes pole neid asju juba paljudest teistest lugudest ja ehk eelkõige elust endast jõudnud veel üles noppida, saaksid seda teatrietendust vaadates teatud inimtüüpide tundmises kiirkursuse. Ka mina vaatasin seda oma tütrega, kes vähemalt alguses leidis oma sidusused üles (ja naeris paarile esimesele loole täie mõnuga), kuigi pärast etendust tervikule tagasi vaatas üllatavalt hoopis minustki kriitilisemalt. Niiet mine siis võta kinni, kellele see tegelikult kõige õigem vaatamiseks oleks...

Minu, kui keskealise ja maailma juba mitme tahu pealt näinud, ning isegi neid asju kogenud, mõelnud, ei saanud ma praktiliselt midagi uut siit ei teadma ega ka tundma. Inimesi on igasuguseid ja neil on kõigil enda nägemused, elust, iseendast ja oma kohast maailmast. Oma väljavaadetest. Tihti vägagi egokesksed ning nii ju peabki. Mõni elab ehk teise, näiteks oma elukaaslase või oh-hoidku-sellest, aga ka laste elu. Kuid haiget saame me ikka ise, enda välimusest oleme ise kõige teadlikumad ja ka meie enda silmades on meie enda jaoks see, mida ilusaks peame... "Ilu" on ehk liialt tunnetuslik ja isiklik, et sellest teemast sellise vaatenurga alt oleks võimalik huvitavat lugu luua? Ei tea...

Ei tahakski nende lugude sisse siin sügavuti eraldi sellepärast minnagi, kuigi mingil määral paljastan aimu saamiseks mõned liinid karakteritest kirjutades. Ka lavastuslikult oli see üsna lihtne ja konkreetne - üks "stseen", ehk üks "lugu" ehk üks "elupilt" teise otsa. Välja arvatud lõpp, kui mänguruum silmeall muutus. Sellel on oma võlu ja ohhoo-efekt, kuigi asja mõttest ma päriselt aru ei saanudki. Kas taheti näidata, et oma varjatud uste, seinte ja "kardinate" taga elavad kõik oma elu, enda kiiksudega ning kuigi oleme ühed inimloomad, siis siiski oma sarnasuses ka väga erinevad ja erinevatest eludest-kodudest-taustsüsteemist... Ei tea. Ja kui see iva, ehk mõte sealt ise kohale ei tulnud, kas siis ongi vaja seda "kaevata"? Oli lihtsalt visuaalselt lavastuslikult efektne võte ning hetk aega mõelda just nähtud seoste ja eelkõige nende "tüüpide" üle.

Ja need "tüübid", ehk siis näitlejate loodud karakterid oligi minu jaoks selle lavastuse huvitavaim ja tugevam osa. Siin on neid erinevates võtmetes loodud. Eks need karakterid on ka siin elulisemad ja elukaugemad - mõni absurdlik, mõni vägagi psühholoogilisrealistlik ja kas mitte inimesed päriseltki meie ümber ei ole niiöelda "igat masti". Mõnikord ei taha kohe uskuda, et keegi on selline või teistsugune, teine on jällegi hämmastavalt sarnaste eluvaadete ja prioriteetidega, nagu sa ise. Kõik risti-rästi ummamuudu ja isesugused, aga sarnaste elementidega, millest siis iga inimese loomus ja mõttemaailm alati täiesti isesuguseks kokku koguneb, saades mõju sotsiaalsest olukorrast ja eelkõige elukogemustest alates sünnist saadik.

Kõige ägedam näitlejatöös on minu jaoks selline mäng, mida "mängitakse", aga mängitakse usutavalt, nagu see võiks ollagi "selline" inimene, kuigi näitlejatööna on ikkagi loodud "karakter". Lisaks näitleja varasemate rollidega võrreldes on see uutmoodi lahendatud ja eriti veel kui nii, nagu keegi teine varem pole üht karakterit just niimoodi lahendanud ja ometi näed, et selline tüüp võiks just selline ollagi. Samamoodi on tipptulemus, kui mängitakse nii psühholoogiliselt täpselt ja ka iga muus mõttes tabavalt, et unustad vaadates, et tegemist on üldse näitlemisega- näitleja laval "ongi" see tüüp, kes kõigi silme all tegelikult ju hoopis näitekirjaniku sõnu lausumas. Lisaks on veel mitmeid lähenemisi, mis võivad samuti tavalisest suurema elamuse pakkuda - energia, erilisus, tabamine, ehmatamine, ümberkehastusvõime, kastist väljas kuigi ikkagi "päris" jne jne jne. Selles lavastuses saab kohata nii üht kui teist tippklassi.

Kuna, nagu mainitud, mängivad näitlejad siin mitmeid erinevaid karaktereid, siis eelkõige tahaks esile tuua neist nelja, sest need eristusid ja andsid just mängulises mõttes suurima elamuse. Kõigepealt Katrin Pärn, kes kehastub ühes loos habemega meheks. Lisaks on väliselt tal ka tätoveeringud ja kõhu kasvatab ta ka vaid hetkega endale ette. Kuid üks asi on see väline, näitlemise mõttes tuleb see ka niiöelda "välja kanda" või just nimelt "sisemine välisele toeks anda" ja seda ka Katrin siin teeb. Ja oi kuidas veel! Korraliku bassiga ning liigutused, ega mitte miski ei reeda, et selle tegelase sees võiks tegelikult olla naine. Kuid lisaks ehitab ta siin oma karakteri üles napisõnalise ja teisel mehel rääkida laskva baaripidaja tüüptegelasena, ainult, et sellist tüüpi ju praktiliselt alati loovad (ja on) mehed. Nagu näitleja, kes mängib karakterit, kes on teatud tüüpi, aga samas on tal omad eripärad ja kogu stseenivalemi sees hoiab ta allahoidlikult kliendi jutuvajaduse rahuldamise eest ära, austades teda siiski kuulamisega, kuigi selgelt ta sees kõik "keeb". Olemata siiski vait, vaid ikka vajadusel sõna sekka öeldes. Katrini tippvorm jätkub... Alles sellel sügisel ehmatas ta ka teise ümberkehastamisega - Vanemuises, teise auteur'i, ehk Tiit Palu autoriteatris "Tere, kallis!", kus ta lahendab oma tegelase hoopiski teistmoodi kui kõiki tema varasemad ja erinevad kui need siinsed!

Henessi Schmidt teeb ühe absurdse (ja võiks isegi arvata, et ülemängides) rolli tibina, kes hämmastaval kombel mõjub siiski ehedana. Sellised tüübid on ka tegelikult olemas (kuigi neid päris elus keegi rambivalgusesse ei pane). Ma arvan, et kui ma üldse ei teaks, et tema selles lavastuses mängib ja oleksin näinud tema karakterit laval sellelt pinnalt, siis oleksin tükk aega pidanud mõtlema, kellega siin on tegemist?! Muide vastukaaluks üks teine roll siin samas lavastuses temalt, kus ta vastupidi, on noor naine, täpsemalt noor tark naine, kes on vanema kolleegi ja naisterahva eelarvamuste ohver, kuigi "ohver" ta ei ole, sest omab piisavalt enesekindlust "väikestest" inimestest üleolemiseks. See kahe karakteri paar ja peaaegu kõrvuti mängitult, annab aimu, et Henessis on mõõtmata palju võimekust luua erinevaid ja mitmetasandilisi, nii psühholoogilisi kui karikatuurseid tegelasi. Ei oskagi eelistada üht teisele tema puhul ja seegi räägib tema nõnda varakult ja kiiresti avastatud (ta lõpetas lavakooli alles sellel suvel) laiast mänguväljakust. Kuigi üks monoloog, mis ka tal siin mängida on ja kelle "olekust" päris täpselt aru ei saa ja jääb tunne, et ta ise ka ei saa täpselt aru, keda ta mängib (on see vanem naine? eelmisest sajandivahetusest? välismaalane? liiga mitu küsimust jäi õhku rippuma). See tegelane vajaks ehk veel tööd - voolimist ja karakteri sissepuhumist.

Roland Laos'e täiuslikkust taga-ajav perfektsionist, kes jõuab küll selleni, et ta ei leiagi seda, keda ta otsib... ent samaga leiab ka lahenduse lepituseks enda jaoks. See tegelane "töötab" ja mõjub koomilisena just tänu sellele tõsidusele ja isegi teatavale kehahoiakule ning üldse hoiakutele, millega Roland oma tegelase loob. Ilmselt ka terve näidendi kõige koomilisem tegelane paaris sellega, et kõrvaltvaatajana saad aru, et tegelikult on see ju ka kurb. Kahju, et see kohe nii alguses ta ära on, võiks ilmuda alles lõpupoole. Muide neid lugude-lõike oleks veel ühel või teisel moel võinud ümber paigutada, et tempo oleks kasvav, üha mõjuvam - praegu käis see üles-alla... ainult esimene lõik - Maarja ja Joosepi lapsesünd tänapäevases maailmas avas õiges kohas ukse kogu etendusele, ehk kohe alguses. Rolandi mängukeelest veel rääkides, siis mul on ikka veel selline tunne, et ta pole veel kõiki oma mänguregistreid lahti teinud, aga selgelt need on temas olemas. Ehk siis ootame edasi ja ühel hetkel võime kõik üllatuda, mis selles näitlejas veel kõik peidus on. Kuid see varvaste-fetišit põdev ekstsentrik on kahtlemata tabamus!

Psühholoogilise realismi mänguvõtme kõige eredam õnnestumine tuli Helgur Rosenthalilt. See harvanähtav mäng, mida ei tajugi mänguna, kui ei ole näitleja mitmeid ja mitmeid varasemaid rolle näinud. Teisalt jällegi tabab ta midagi väga olemuslikku oma tegelasega ja sellise tüübi aimatavatest eripäradest. Räägin siin tema loodud ettevõtte juhi ja -omaniku rollist, kes on üht keskealist naismüüjat vahetamas välja noorema vastu. Kuigi tegelikult me ju ei tea, kas ta tõesti plaanis seda vahetust juba eoses uut töötajat tööle võttes või ajas lihtsalt kade teine töötaja ta nii kaugele... Kuid see kuidas ta seda meest mängib, on midagi erilist. Inimene on ju tundlik ja tihti me näeme ning kuuleme ja tõlgendame enda jaoks vastavalt selle järgi kõike, mis jõuab silmade ja kõrvade ja ninani. Aga lisaks on veel tajutav - 6D reaalsus, mida me näiteks kinolina kaudu näitlejatelt ei saagi saada, vaid saamegi ainult teatrist ja just seda "tajutavat" tajub tema tegelasest siin. See aus ja õige tüüp, mis siiski on "loodud". See karakter jõuabki kohale just teda enda ees tegutsemas nähes, kuuldes ja tajudes.

Lisaks ja lõpetuseks tahaksin karakteritest ära märkida ka Katrin Pärna sotsiaalmeedia-ohvri. Karl Markeni valguskujundust näeb ja tunneb kaasamängimas ka. Ja tajumisest rääkides, siis teatavat indie-teatri hõngu saab siit puhttunnetuslikult ammutada.

Hinnang: 4-
See lavastus ei olnud minule. Elulähedus ja silt "baseerub tegelikel juhtumitel" on küll alati ka pisut positiivse varjundiga, aga ma ei saanud siit lugudest seda, mida oleksin tahtnud või ega ma ju ei teadnudki midagi "tahta", aga ei saanud midagi sellist, mis oleks andnud minule midagi mõtlemiseks või avastuslikku. Ja ega ju ei peagi alati sellist saama. Mis siin päikse alla üldse veel "uut" on? Aga need lood ei kõigutanud, ega kõnetanud mind sisuliselt (mõni tegelane ja/või tema olukord ju küll) ja olin kuidagi leppinud sellega peaaegu üsna algusest peale... kuigi sisuliselt paar esimest lugu olidki vast tugevaimad ja ühendusiloovamad, mida nii tihti näpuga pole varem näidatud kui hilisemates stseenides toimuvad-öeldavad asjad. Tartu Uue Teatri uute draamalavastuste mõttes niiöelda "vaheaastaks" kujunenud teatriaastal pakutavast oli see siiski minu jaoks aasta selle teatri tugevaim elamus (olgu lisatud, et nii Kremli ööbikuid kui Unusta/Unista nägin juba aasta varem). Tänu näitlejate heale tööle sain siit siiski hoopis selle töö nüansse nautida. Avastada neid nelja näitlejat, aga ka üldse selle kunsti võimalusi ja kasutamismeisterlikkuse välgatusi. Tegemist ei ole millegi moraliseerivaga, vaid pigem siiski meelelahutuse valdkonda kuuluvaga. Kuigi kuna üks taotluseid on jääda ikkagi kerge ja humoorikate pitsidega looritatud stseenide all siiski tõsiseks, siis ei saagi täpselt aru, mis taotlus on ja mida öelda tahetakse või kellele ja miks? Aga mina vaadetes ja kuna neid lugusid oli nii palju, siis igavust siiski ei tundnud... kuigi kui lood ei kolksu kohale siis ju peaks? Ei teagi kas ja kellele seda võiks soovitada, aga aasta keskmisest elamusest oli see minu jaoks küll positiivsemal poolel. Teatrikaaslaseid oli mul seekord kaasas 2 ning kuigi ühe meelest esimene pool oli okei, siis teine andis põrmustava hinnangu kogu tervikule, öeldes samuti, et tema jaoks oli puudu teravus ning miski, mis oleks köitnud.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi fotod):

ILUSAD INIMESED

Lugusid ilust ja tolmust

Laval

HENESSI SCHMIDT
KATRIN PÄRN
ROLAND LAOS või SIIM TÕNISTE
HELGUR ROSENTHAL

Autor-lavastaja

PIRET JAAKS

Kunstnik

GABRIELA LIIVAMÄGI

Liikumisdramaturg

SIIM TÕNISTE

Helikunstnik

MARTIN RÄSTA

Valguskunstnik

KARL MARKEN

Lavastuse assistent

HELEN KIVI

Litereerija

BIRGIT MALKEN

Produtsent

MAARJA MÄND

Esietendus

22. november 2019 Tartu Uues Teatris

Kestus

Lavastus on kahes vaatuses ja kestab 2h30min

Ilutööstuse aastakäive on sadu miljardeid eurosid. See kasvab üha. Näib, et me ei tunne, et oleksime sündinud piisavalt ilusatena. Miks me ennast muudame? Mida või keda me otsime? Vastust teab vaid tolm.

“Ilusad inimesed” on Tartu Uue Teatri lavastus, mille jaoks intervjueeris näidendi autor 2019 kevadtalvel inimesi, kes hoolivad oma välimusest ning tunnevad, et ilu on neid mõjutanud ja saatnud läbi elu. Need intervjuud saidki sädemeks selle loo sünnil.

*
NORMAN: Milline sa välja näed?

MIA: Mul on perfektselt sümmeetriline nägu ja mul pole ainsatki kortsu. Mul on suured silmad, kõrge kaarega kulmud, kitsas nina ja lopsakad huuled. Mul on väga hoolitsetud käed. Ja jalad. Mu nahk on kuldseks päevitunud ja mu kehal ei ole karvu. Mu pikad heledad juuksed läigivad vitaalselt. Mul on ideaalsed proportsioonid - sihvakad jalad, liivakella kujuline keskkoht ja täidlased rinnad. Mu puusad ei ole liiga laiad ega liiga kitsad. Mu rasvkude ei ladestu ebaühtlaselt kintsudele või tagumikule. Mu tagumik on ideaalselt ümar ja prink. Ma ei näe välja päevagi vanem kui kakskümmend kuus. Gravitatsioon ei mõju mulle, ega sikuta mu nahka maapinna poole. Ma olen täiuslik naine.

NORMAN: Ah soo! Aga ma tahaksin sult küsida, et mis sa arvad, kas see võiks sobida… Et see naine, kes mulle meeldima hakkas, on minust palju vanem?

*

Lavastus on osa Piret Jaaksi loomeuurimusest Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis.

Piip ja Tuut ooperis - Hansuke ja Greteke - Piip ja Tuut Teater - Oopersümbioos

Seekordne Piibi ja Tuudu lavastus valmis tegelikult hoopis Tartu päevaks, kuigi mina noppisin selle elamustepagasisse (juba kooliaasta alguses) Kultuurikeskuses Kaja.

Tegemist on niinimetatud "ooperisümbioosiga", kus on draama ja ooper sobivas suhtes segatud üheks uueks kunstivormiks. Eesti esiklounidele lisaks olid Hansukese ja Gretekese rolli kaasatud Tuuri Dede ja Maris Liloson ning klaveril saatis neid Siim Selis.

Engelbert Humperdinck'i ooper (Piip ja Tuut muidugi suutsid sellest nimest väänata kohe kätluses ühe nalja naelapea pihta) sisaldab mitu väga tuttavat laulu, millest kuulsaim on ilmselt "hanepoegade laul"". Tead ju küll - "lumi tuli maha ja valgeks läks maa..."

Ja appi kui head hääled on Tuuril ja Marisel (Haidel ja Toomasel muidugi ka), aga no ooperidiivad polnud siin üldsegi "diivad", vaid mõnusalt lastesõbralikult lapsikud. Esimest korda kui nad oma operaatlikku võimast häälekõla ilmutasid, panid minu ees istunud pisikesed poisid käed kõrvadele. Ent üsna pea olid need käed jälle kadunud ja täie õhinaga elati terve (lühike) tund aega seiklustele kaasa ja vahet enam polnud, kas ooperlaulude või Piibi ja Tuudu lollitamiste taktis.

Tegelikult kohe alguses kui etendus algab ja lavakujunduseks, mis ongi tegelikult kogu stsenograafia - on mingid rullidel hoidikud, kus luuad tagurpidi rivis peal - luuotsad taevapoole. Kord täitis see metsa-funtsiooni, siis jälle sai neist kaks luuda katuseks kokku otsapidi panna kahelt poolt ning tekkis maja. Ja muidugi oli ka "nõialuud" kohe varnast võtta. Eriliselt vahvaks kujunestki "nõia-lõik"! Sest kes ikka "nõid" tahab ühes vahvas mängus olla, eks! :) Kusjuures täitsa põnev ju ka, aga isegi mitte kõige pisem vaataja saalis ei hakanud nutma! Sest kes ikka nutab kui nõiajaht Piibi ja Tuudu moodi on nii vahva ja äge, et Piip ja lõkerdab ka täiesti pidurdamatult naerda! :)

Ja temaga kooris kajas terve Kultuurikeskus Kaja rõkkavast naerust, sest ühtviisi naersid nii vanad kui noored - lapsed, vanemad ja kõige rohkem veel vanavanemad! :) Vahva oli märgata, et minu ees ja kõrval oli ka vene keelt rääkivaid lapsi. Piidi ja Tuudu huumor on täiesti universaalne! Kuigi eks seal ole nii nalju lastele kui ka otseselt nalju täiskasvanutele, aga need on nii kavalalt proportsioonis ja maitsekad, et igaüks leiab enda naljad kerge vaevaga ise üles. Kõige rohkem võidavad veel minusugused, kes oskavad lapsemeelsuse, nagu nupust peale keerata! Sedasi saab kellele tahes suunatud huumorile kõik naerud täiega kaasa naerda! :)

Tegelikult maru kaval moodus tuua läbi sellise "ooperisümbioosi" lapsed ooperile lähemale. Ütlemata nutikas. Niimoodi kui see pisik juba kusagilt sisse tuleb ise, siis võib tee ooperite juurde avastada varakult ning nõnda nautida neid terve elu. Sellise "Hansukese ja Gretekese" peale võib mõni saada inspiratsiooni ise ka heliloojaks või lauljaks hakata!

Kõigele lisaks veel suurepärane ja fantaasiarikas ning õigete värvidega valguskujundus kogu seda ägedat seiklust ja mängude mängu saatmas. No tõesti vaimustav, lõbus ja lahe!

Lisamärkusena ei saa jätta mainitama, et kuigi see etendus ju tegelikult ei toimunudki Piibi ja Tuudu "enda" mängumajas, vaid hoopis mustamäel, siis pannkoogitegemise käis ka Kajas asja juurde. Ja üldsegi mitte kajana, vaid ikka täitsa päriselt! Nagu selle vahva klounipaari etendustega ikka!

Hinnang: 4-
See hinnang on täiskasvanute teatritega võrreldes, ehk ilma lasteteatri hinnaalanduseta, aga tegelikult ons žanris oleks hinnang täiesti puhas 5. Ma ei tea, kas nad seda veel mängida võtavad, aga kindlasti-kindlasti tasub oma pipid ja kratid ja tatid ja tited kõik seda vaatama viia. Eriti soovitatav on saata vanavanemad lastelastega seda vaatama. Aga ausalt, minul ka igav ei olnud. Piibi ja Tuuduga ei ole kunagi!

Tekst lavastuse kodulehelt:

PIIP JA TUUT OOPERIS
HANSUKE JA GRETEKE

Piip ja Tuut on nagu Hansuke ja Greteke Engelbert Humperdincki samanimelisest lasteooperist. Piip ja Tuut nagu oskaksid ooperit laulda, vähemalt nad ise arvavad nii, kuigi pole varem laulnud ja natukene nagu ei oska ka. Selle eest Maris Liloson ja Tuuri Dede oskavad väga hästi ja nad ongi varem mitu korda ooperit laulnud, sest nad on ooperilauljad. Klaveril saadab Siim Selis ja nii sünnibki ooperisümbioos, mille käigus saab 45 minutiga vaatajatele selgeks kogu Hansukese ja Gretekese lugu ning ette kantud kõige kaunimad laulud, nagu näiteks: „Üks mehikene elutseb männikus“ või „Lumi tuli maha ja valgeks läks maa“.

Kestus 50 minutit. Peredele.

Lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross
Laval Tuuri Dede, Maris Liloson ning Piip ja Tuut
Klaveril Siim Selis

Esietendus 29.juunil 2019 Vanemuise kontserdimajas Tartus

Nüüd ka terve etendus youtube'is üleval: 

Teater. Muusika. Kino. Teatriankeet hooajast 2018/2019

Ajakiri "Teater. Muusika. Kino" jõudis veel enne aastavahetust uue ja aastakümne viimase numbri valmis, milles sõna saavad ka 26 teatrikriitikut, et võtta kokku nüüdseks tervikuna möödunud teatrihooaeg 2018/2019.

Kui varsti hakatakse kokkuvõtteid tegema 2019.aasta ja 2010ndate aastakümne kohta, siis tegelik teatrihooaeg  kestab septembrist maikuu lõpuni. Lisades sinna juurde ka suveteatri, keskendubki TMK kokkuvõte lavastustele, mis said esietenduse ajavahemikus 1.09.2018 - 31.08.2019

Kolmandat aastat järjest oli ka minul au selles osaleda koos 25 teise Eesti teatrivaatleja, -peegeldaja ja -kriitikuga. Traditsiooniliselt (edetabelite fännina), lugesin ka seekord erinevate arvajate mainitud nimetused kokku ning koostasin edetabelid. Kui Teatriliidu aastaauhindade otsustajate arv on kõigest käputäis võrreldes siinse arvajate arvuga, siis pigem näitavad need tabelite tipud isegi paremini ära tegeliku tipu. Sellepärast, kuna 26 inimese otsused, mida ja keda mainida olid üsna piiratud, siis joonistusid välja ka need teravikud juba alates 3st häälest. Võib-olla 3 häält isegi ei olegi veel siinses kontekstis näitaja, aga kindlasti on näitaja kui hääli on andnud 5-6 või 7 kriitikut.

Jagan siin neid kokkuarvutamise tulemusi, aga mainin siiski ära ka kõik need, keda mainiti vähemalt 3 korda. Sama arvu hääli saanud nimetused märgin sama postitsiooniga. Rõhutan veel, et kuigi siin on minu panus ka sees, siis ei kuva siinne minu, vaid nende 26 inimese arvamuste tippude kattuvusi.

Olgu lisatud, et tänavu oli ankeedi koostaja Madis Kolk pisut muutnud küsimusi ja see on tervitatav - nii käime ajaga kaasas. Samas pole olulisimad aasta tippe kokkuvõtvad küsimused ka puudu, ehk mõjuvaimad lavastused, rolliloomed ja dramaturgia ning võimalus oli ka mainida muid kunstilisi silmajäämisi.

Pärast tippude tabeleid jagan ka enda vastuseid ankeedi küsimustele. Terves mahus on võimalik kogu arvamuste paraadi lugeda siit:
http://www.temuki.ee/archives/2188


PARIM, OLULISIM VÕI PÕNEVAIM LAVASTUS HOOAJAL 2018/19:

1. SURMKINDLAD ASJAD SIIN ELUS (Ugala, lavastaja Andres Noormets)
2. RAHVAVAENLANE (Eesti Draamateater, lavastaja Kertu Moppel)
3. KIRVETÜÜ (Vanemuine, lavastaja Ain Mäeots)
3. NAINE MERELT (Ugala, lavastaja Andres Noormets)
3. HINGEDE ÖÖ (Tartu Uus Teater//Labürintteatriühendus G9/Tartu Ülikooli Muuseum, vastutav lavastaja Maret Tamme)
4. PERFORMANCE STL-is (STL, lavastajad Stepanov/Astrov)
4. KAITSEALA (Paide Teater, lavastaja Jan Teevet)
5. VÄIKE PRINTS (EMTA Lavakool/Tallinna Linnateater, lavastaja Elmo Nüganen)
5. MONUMENT (Kinoteater/Von Krahli Teater, lavastaja Priit Võigemast)
5. PÕUD JA VIHM... (Eesti Draamateater, lavastaja Priit Pedajas)
5. VALGETE VETE SINA (EMTA Lavakool, lavastaja Renate Keerd)
5. MOBIILSED DEFINITSIOONID (Tartu Uus Teater, lavastaja Kadri Noormets)


MÕJUVAIM LAVALINE KOHALOLU VÕI SOORITUS HOOAJAL 2018/19:

mehed:
1. ANDRUS VAARIK - Mineku eel (Tallinna Linnateater)
2. LEMBIT PETERSON - Kuningas Lear (Theatrum)
3. SANDER ROOSIMÄGI - Vihmausside elust (Tallinna Linnateater)
3. AARNE SORO - Surmkindlad asjad siin elus (Ugala)
3. SANDER REBANE - Märter (Endla)
3. KAROL KUNTSEL - Naiste kool (Vanemuine)
3. JAAN REKKOR - Nukumaja, osa 2 (Eesti Draamateater)
3. IVO UUKKIVI - Rahvavaenlane (Eesti Draamateater)
4. SANDER REBANE - Gesamtkunstwerk (Kinoteater)
4. EGON NUTER - Kant (Tallinna Linnateater)
4. JAAK PRINTS - Pilgatud pimedus (VAT Teater)
4. KARL LAUMETS - Leek (Teatri- ja Muusikamuuseumi projekt)
4. EDUARD SALMISTU - Miks Jeppe joob? (Rakvere Teater)
4. JAAN REKKOR - Mõnus maatükk (Eesti Draamateater)
4. PAVEL SEMJONOV - Hingake! Ärge hingake! (STL)

naised:
1. KERSTI HEINLOO - Nukumaja, osa 2 (Eesti Draamateater)
1. HELE KÕRVE - Vihmausside elust (Tallinna Linnateater)
2. TEELE PÄRN - Gesamtkunstwerk (Kinoteater)
2. RAGNE PEKAREV - Persona (Vanemuine)
3. URSULA RATASEPP-OJA - Mineku eel (Tallinna Linnateater)
3. ANNE TÜRNPU - Rahvavaenlane (Eesti Draamateater)
3. KAIE MIHKELSON - Põud ja vihm... (Eesti Draamateater)
3. LIISA SAAREMÄEL - Leek (Teatri- ja Muusikamuusemi projekt)
3. TEELE PÄRN - Põud ja vihm... (Kinoteater)

ansambel:
1. NUKUMAJA, OSA 2 (Eesti Draamateater, lavastaja Mehis Pihla)


SÄRAVAIMAD HETKED JA PÕNEVAIMAD SUUNDUMUSED DRAMATURGIAS HOOAJAL 2018/2019

1. JULIA AUG - MINU EESTI VANAEMA (Vana Lava Narva/R.A.A.A.M.)
2. ANDRA TEEDE - SÜDAMES SÜNDINUD (Tervise Arengu Instituut/Taevas Ogilvy)
3. ANDREW BOVELL - SURMKINDLAD ASJAD SIIN ELUS (Ugala)
3. JIM ASHILEVI - UNUSTA/UNISTA (Tartu Uus Teater)
3. PAAVO PIIK ja TRUPP - Gesamtkunstwerk (Kinoteater)
3. MARTIN ALGUS - MIDAGI TÕELIST (Vanemuine)
4. OTT KILUSK - KIRVETÜÜ (Vanemuine)
4. LUCAS HNATH - NUKUMAJA, OSA 2 (Eesti Draamateater)
4. IBSEN/MOPPEL - RAHVAVAENLANE (Eesti Draamateater)
4. BIOFILM SISTERS/MALMBORGID - ALL THAT GOES RIGHT (Kanuti Gildi Saal)
4. KAUNISSAARE/PILV, GASTEVI ALUSEL - OOMEN (projektiteater)
4. KUUSIK/SÖÖT - KUIDAS ÖELDA JAH? (Vaba Lava)


Minu ankeedivastused on siin:

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2018/19 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii eesti kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne).

„Suundumusi“ pole möödunud hooajal täheldanud – on väga eriilmelist ja huvitavat dramaturgiat ja seda nii kodu kui välismaist, koreograafilist kui sõnalist ning erinevatele sihtgruppidele. Loetlesin üles 12 aasta parimat dramaturgiat, neist 5 olid kodumaised originaalid, 4 dramatiseeringut (2 kodumaisest, 2 välismaisest alusmaterjalist) ja 3 välismaist näidendit. Neist 12st tooksin omakorda välja pooled:

Ott Kiluski auhinnatud „Kirvetüü“ (Vanemuine), Jim Ashilevi „Unusta/Unista“ (Tartu Uus Teater), Martin Alguse „Midagi tõelist“ (Vanemuine),  Karl Koppelmaa „AV Maria“ (Teater Kelm), Florian Zelleri „Mineku eel“ (Tallinna Linnateater) ja Andrew Bovelli „Surmkindlad asjad siin elus“ (Ugala).

2. Kolm parimat, olulisimat või põnevaimat lavastust hooajal 2018/19.

(Selle vastuse raames võib esile tõsta lisaks režiile ka teisi lavastusterviku komponente – stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne –, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)

Valin need kolm välja hoopis oma mõjuvuse ja ERILISUSE alusel. Ühtlasi just lavastajatööna pean neid ka praeguseks hetkeks 2019.aasta tugevaimateks lavastajatöödeks. Ain Mäeotsa „Kirvetüü“ (Vanemuine), mastaapne ja võimas, samas huvitav ja põnev, ent ka korralik nostalgialaks Eesti väikelinna elust 90ndatel. Juri Muravitski „Ära imesta kui sinu maja süütama tullakse“ (Vaba Lava/Vene Teater), industriaalse muusikaga, industriaalses tegevustikus mõrvalugu. Uskumatult äge, kus iga tegelane esitab oma rolli läbi etenduse tantsides ning igaüks neist eri stiilis, kuigi tegemist on eelkõige draamaetenduse, mitte tantsuteatriga. Ja see muusika ning tegelikult ka tugev lugu – kunagi varem pole midagi sellist näinud ega kogenud. Vapustav! Ja kolmandaks Tiit Palu „Kaukaasia kriidiring“ (Vanemuine). Palu on pannud keset Vanemuise suurt lava Kaukasuse mäestiku ja trupi näitlejad loovad oma tegelased ja mängivad selle mäestiku jalamil, nõlvadel ja mäe otsas. Lisaks on see nii muusikal, draama kui mõistuteater. Väga eriline lavastustöö. Muravitski lavastustöödega pole varasemalt tuttav, aga nii Mäeots kui ka Palu teevad oma viimaste aastate parimad tööd nende lavastustega. 

3. Mõned näited mõjusaimast lavalisst kohalolust või sooritusest hooajal 2018/19. (Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus.)

Meesnäitlejad – Sander Roosimägi HC Andersenina, muidu pisikeste apsudega, kuigi tugevasisulises lavastuses „Vihmausside elust“ Tallinna Linnateatris. Nagu just õigest ajastust pärit Ringo Ramul „Etturid“ Ugalas. Nii Sandri kui Ringo puhul võib vaid imestada kui küpsed ja meisterlikud rollid on suutnud nõnda noored näitlejad lavale tuua – Bravo! Karol Kuntsel oleks nagu saanud kätte midagi eriliselt magusat – just nii hoogsalt ja naudinguliselt läheneb ta oma tegelasele, Moliere’i klassikas „Naiste kool“ (Vanemuine) nii, et plaane ja tasandeid on selles veidrikus rohkem kui mõnes psühholoogilise draama peategelases. Ott Sepp Vanemuise „Kirvetüü“s on nagu sõõm värsket õhku – ja ometi on see tegelane tuttav päris elust. Selline karakterroll, mis tuleb talle õigel ajal, kuna sellist ei mängiks suurem osa teistest näitlejatest välja. Aarne Soro „Surmkindlad asjad siin elus“ - oluline, mõjuv ja hämmastavat võõristust tekitav šedööver Ugalas, auhinnatud (ja igati õigustatult) Andrus Vaarik dementse ja naise surma üleelava pereisana Tallinna Linnateatri „Mineku eel“, võimas Lembit Peterson „Kuningas Lear“ Theatrumi muidu üsna ebaõnnestunud lavastuses ja Guido Kangur „33 variatsiooni“ (Vanemuine) - läbitunnetatud, ennastunustav ja seeläbi vaimustav, igas mõttes väga tugevas lavastuses ja trupis.

Naisnäitlejad – Carmen Mikiver „Mulla all“ (Apollo Film Productions) - jõuline, alguses näiliselt lihtsalt lahendatud, aga pärast selgus, et hoopis eriti sügavalt. Kersti Heinloo „Nukumaja, osa 2“ (Eesti Draamateater). Riina Maidre „Juudit“ (RAAAM). Piret Simson „Ööpiltnikud“ (ERMi Teater), kõrvalosa, mis jahmatab - julgelt "mängitud", aga ometi mõjub humoorikast alatoonist hoolimata ehedalt. Mari Lill „Nukumaja, osa 2“ (Eesti Draamateater). Marika Barabanštšikova „33 variatsiooni“ (Vanemuine) on tehtud sellise sisemise põlemise ja armastusega oma rolli vastu, et see paistab esimesest stseenist kuni viimaseni saali ära. Elisabet Reinsalu „Mineku eel“ nutvad silmad lõikasid end minu südamesse nii sügavale, et mõnikord tulevad need jälle uuesti ja uuesti meelde, kuigi rolli nägemisest on juba aasta. Ursula Ratasepp „Mineku eel“ teeb midagi harukordset - julge mäng ning selle mängu kihtide vahele on peidetud nii palju, et pärast kogu rolli nägemist, on sellele mõtlemine ja analüüsimine teater iseenesest - julged valikud ning "mängimine", mis on selgelt mänguline, kuigi samas väga usutav ja intelligentne. Karin Tammaru „Märter“ (Endla), Ragne Pekarev oli läbi ja lõhki raamatukogutädi„33 variantsiooni“ (Vanemuine) lavastuses ja iga tema stseen oli täielik nauding - mõnusalt mänguline ja täis positiivset energiat.

4. Eredaim teatritegu hooajal 2018/19.

(Siinkohal võib arvestada ka LAVAVÄLIST teatrimaailma, tuua välja tegu, mis mõjutanud teatrielu, arvestada ka teatripoliitilisi ja teatrielu tervikuna puudutavaid sündmusi, tuua välja mõni sõnavõtt, akt, otsus, üritus, hariduseluga seotud või administratiivne tegevus, …)

Kellerteatri avamine. Teatrifestivalid rikastasid meie teatripilti ka rahvusvaheliselt. Eraldi üritusena tahaks välja tuua juba uue hooaja algusest huvitava ja elamusliku Kuldse Maski off-programmina korraldatud eesti noorte lavastajate lavastuseskiisid vene tänapäeva tugevate dramaturgide tekstidest.

5. Hooaja olulisemad teatritekstid või dialoogid, mis on aidanud kaasa teatri mõtestamisele (pidades silmas nii nende tekstide autoreid, toimetajate tööd, dramaturgide mõtteavaldusi meedias, sündmusi uues meedias või turundustegusid).

Eriti meeldis Luule Epneri artikkel TMK 2019.aasta veebruarikuu numbris „Uusi katsetusi kaasaegse tragöödiaga“. Puhas nauding on lugeda ja kaasa mõelda nii laiahaardelisele, samas sügavutiminevale teatri mõtestamisele.

Lisaks EV100 teatrisarja erinevad tervik-peegeldused. Minu jaoks esimene suurem ja huvitavam oli Heili Sibritsa kirjutatud, millest kumas läbi ka autori enda kirjutamise, jagamise ja seostetegemise mõnu. Sümpaatne, vahetu ja "päris".

Isiklikus plaanis olen nautinud terve aasta Jaak Alliku tegemisi, seda nii näiteks eelmainitud Kuldse Maski festivali off-programmiga seonduvalt kui ka (muidu väga hüpliku tasemega Vikerraadio teatrisarja) "Teatrivaht" saates osalemist, rääkimata artiklitest.

6. Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?

Eesti Teater on heas olukorras. On palju teatreid ja tegijaid, saalid on täis ja tase on üldises plaanis tugev. Teravaid tippe on alati vähe, aga halba teatrit on varem olnud palju rohkem. Praegu saab pettumuse osaliseks teatris harva kui natukenegi valida, mida vaadata. Samas tõesti mugavustunde märke on ka õhus ja sellepärast neid suuri üllatusi ja võimsaid teatrielamusi on väga vähe. Juba teist aastat järjest ja seda selle aja jooksul umbes 400 erineva nähtud lavastuse põhjal, ei ole ainsatki puhast 5 hinnanguga teatrielamust (viimane selline tuli välja 2017.aasta oktoobris - "Ivanov"). 

Viljandis lõpetas 2018.aasta kevadel lavakooli harukordselt tugev lend ja tahaks, et need noored teatritegijad saaksid kohe ja palju igal pool mängida. Loodetavasti ka teised teatrid kui VAT Teater ja Ugala leiavad nad üles.

Tõeliselt hea meel on Von Krahl 2.0 üle ja ootused on kõrgel. 

Kellerteater tuli ja tegi põnevusteatri. Loodan, et see ei jää ainsaks žanriteatriks, sest ilmselgelt publik oma piletiostuga näitab, et piir pole veel saavutatud ja teretulnud on ka näiteks armastuslugude/armusuhete teater. Miks ka mitte poliitiline teater. EKRE „tsirkus“ peab ju varsti ära lõppema, sest ükski õudusunenägu ei kesta igavesti.

Ma olen tuul - Paide Teater / Vaba Lava

Fosse on üks kuratlikult keerukas autor. Kui ma esimest korda kuulsin, et Paide poisid võtavad ta käsile, ei saanud ma üldse aru - miks? Miks teha midagi raskesti seeditavat ja nišipublikule kui maailmas on nii palju huvitavaid näidendeid, mida meil pole veel lavastatud. Ei tea tausta, aga ju oli lavastaja Johan Elm'i jaoks idee fixe "Mina olen tuul" lavale tuua. Varem on Fosset Maarjamaal katsetanud närida vähemalt nii Lembit Peterson Theatrumis paaril korral (kaasa arvatud ka seda sama näidendit) kui ka Madis Kalmet Tallinna Linnateateris ("Sügise unenägu"), Heidi Sarapuu Variuses ning lavakooliaegselt ka Robert Annus VAT Teatris (ühislavastusena koos kursavend Uku Uusbergiga, kes targu toona võttis hoopis Albee enda lavastuse materjaliks). Minule pole ükski neist nähtud Fossedest meeldinud. Ainuke, kes ta minu jaoks "söödavaks" on siiani suutnud teha, on Tamur Tohver Polygon Teatris ja seda kavalalt ja kunstiliselt huvitavalt segades Mrožekiga lavastuses "Maja", ent ka selles mikstuuris oli just Fosse see nõrgem lüli...

Ja nüüd siis Johan Elm. Johan on selgelt "minu" lavastaja. Tema tundlik, ent ometi jõuliselt klaar väljenduslaad on jõudnud võita mu südame juba kõigest kahe tööga - lavakooliaegne "Noad kanade sees" ja tänavuaastase Kuldse Maski off-programmi eskiis, mille ta tegelikult valmistas ette vaid loetud tundidega. Kuid juba tõesti nende kahe tööga on ta minu jaoks end huvitavaks lavastajaks teinud. Just tema pärast eelkõige tahtsin siiski ka oma Fosse-eelarvamused alla suruda ning seekorset versiooni "Mina olen tuul"est vaatama minna. Üks Johani võimeid on keerulised asjad arusaadavaks muuta ning mis seal salata, lootus oli, et ta teeb seda ka Fossega.

Hmmm, kuidas nüüd võtta... Ka Paide poiste Fossega ma päriselt siiski rahule ei jäänud, aga... jah, Aga Johani võimekus minule Fosset lähemale tuua toimis. Ma arvan, et murdsin enda peas mingi teatud koodi, mis ka näiteks selle "Mina olen tuul" tegelikult võiks minu jaoks tööle panna. Nimelt terve etenduse aeg ei saanud lahti mõttest, et mis siis kui neid kahte meest mängiksid hoopis vanemad mehed? Näiteks Jaan Rekkor ja Ain Lutsepp? Või vähemalt üks vanem ja teine noorem? Kogu selle Fosse-rütmiga, oma mõminate ja jahhide ja ei'dega, mida korratakse iga repliigi vahele - need oleks nagu kaks karust kalameest paadis või pigem traaleril, mõlemad vähese jutuga tõsised mehed, aga üht neist painamas eksistentsiaalsed probleemid ja see paneb ta sõnu otsima... juttu tegema... leidmaks vormi end vaevavat sõbrale sõnastada... teine, tajudes sõbra vaeva, ei oska ka kuidagi turgutada teist rääkima ja siis see ongi selline mehiste meeste ebamehelikult habras vorm sõbraga suhelda... keset merd... kahekesi merel...

Tabavalt on seda kutsutud ka "mereltoimuvaks Godot'd oodates". Ei, ta ei anna end isegi nii lihtsalt kätte kui Beckett. See kihtide vahele peidetud lugu on pigem tundmustel töötav. Selle niiöelda tuumikloo jutustamisega on siin siiski saadud hakkama - see on isegi pisut liigagi ühemõtteliselt laval. Jättes siiski õige natuke ka igale vaatajale vaba voli tõlgendada seda nii, nagu ise soovib. Üks huvitavamaid teooriaid on minu arvates selline, et tegemist on tegelikult ühe ja sama, enesetappu teha kavatseva mehe kahe erineva poolega ning kogu dialoog on tegelikult sisemine dilemma, milles võitlevad kaks poolt - üks külg, mis proovib leida elust jõudu, teine, mis langeb üha sügavamale depressiooni.

Minule isiklikult siiski meeldib rohkem mõelda, et need seal merel olid kaks sõpra, kellest üks vaevu-vaevu saab üle huulte oma appikarje, sest ta on langenud apaatiasse ning isegi meri teda enam ei huvita, teine, kes neelab konksu alla ning proovib oma sõbrale sisendada elamise mõnu ning tuua välja häid asju, et teine leiaks oma mojo jälle üles. Kuigi, kas see on üldse võimalik, et keegi teine saab kedagi teist päästa? Mul on kartus, et sellisest olukorrast väljatulemiseks on ikkagi vaja inimesel endal leida üles see tee. Samas kui apaatses olekus ju "tee otsimine" polegi kellegi vastava meelelaadiga inimese võimete piirides... pigem võib vast see siis vaid "juhtuda kogemata", näiteks läbi armumise?

Elm'i lavastuses on minu jaoks mõned probleemid, mis on probleemid eelkõige minu enda jaoks. Mõni teine ei pruugi üldse suhestuda nendesse samalt pinnalt. Kuid lubage üks positiivne noot - tavaliselt maailmas mängitakse seda vaid natuke üle tunnipikkusena. Paide poiste Fosse on kodulehel eeldatavalt lubatud pooleteisetunnine - mis minu arvates on hädavajalik Fosselike rütmimängude tegelikuks harmooniaks muutumisel. Paraku Vaba Laval külalisetendusena nähtud versioon kestis etendus hoopis kõigest tund ja 20 minutit. Ma oleksin tahtnud selle "lubatud" 10 minutit lavastuse esimese poole pausideks. Sellepärast, et see vestlus kahe mehe vahel oleks kandvam, laevamiljöös orgaanilisem ning mitte nii "me mängime Fosset" vastu vahtimist. Selleks, et nende kalamehelikkus ja mõmisemine ning ohkavalt jahhitamine veelgi paremini tööle hakkaks.

Lugu hakkaski tööle alles söögitegemise stseenist, mis oli kusagil etenduse keskkohas. Alles siis leiti (minu arvates) õige tempo üles... Lõpu "riskimine" oli Johani seekordsetest lavastuslikest nõksudest lemmiklahendus. Aeglaselt edasi liikudes, kuigi tegelikult ju oli tegemist "ohtliku" olukorraga - sellega tabati Fosselikku vastuolulisust - aeglane liikumine, aga tegelikult eluohtlik käitumine.

Norida tahaks ka tõlke kallal või pigem selle kallal kuidas see tõlge lavale on jõudnud. Mõnes kohas jäi tunnetus eestikeelseks mugandamise vajalikkusest (olen lugu näinud ka norrakate enda lavastatuna), millepärast vingus vaid perfektsionist minus, aga mõtlesin seda rohkem kui kord teksti kuulates. Kunstnik Eugen Tamberg on viimasel ajal minimalistlikke lahendustega mitu korda võlunud, aga siis on saanud vastukaalu kostüümidest... seekord meeldisid need lainteks muutuvad kangad... Ja mastiköied aitasid luua atmosfääri ja muutsid paadi suuremaks purjekaks.

Iga uue muusikalise kujunduse ja helikunstiga saab uuesti ja uuesti tõdeda, milline väärtus on Kirill Havanski Paide Teatri jaoks. Ka seekordne oli igati tasemel. Seekord mitte niivõrd muusikaline, aga need kohinad ja naginad ja lained tõid natukenegi mere saali küll. Päris ausalt öeldes, siis ainult helikujundus tõigi.

Paide boybandist olid laval seekord vaid Joosep Uus ja Johannes Richard Sepping. Ma ei oska kommenteerida nende mängu, sest midagi ette heita mul pole (aga erilist vaimustus ka ei tekkinud - kõik oli ok). Mul lihtsalt oli soov näha vanemaid mehi nendes rollides. Või vähemalt ühes neist rollidest (ükskõik kummas, aga parem kui mõlemas). Ehk oleks see paadi natuke kreeni ajanud, sellisena mõjus siiski pisut klanitud (nii lavastaja kui Sepping olid ka habemed ära ajanud - kuigi see käiks ju meremehelikkuse juurde hästi) ja torm kõigest veeklaasis. Kuigi noore mehe eluväsimus on vast valusamgi kui vana mehe oma?

Hinnang: 3
Mu kriitika on vaid armastusest ja austusest. Tegelikult kokkuvõttes siiski üllatusin, et see minule niigi palju  meeldis. Midagi nendes meestes on, et nad suudavad tundeid luua. Ja pean siin silmas kogu truppi ja Fosset veel takkapihta. Võib-olla ongi see just nimelt "meestekas"... kuigi tegelikult ma ei julgeks seda soovitada ei naistele ega meestele. Vaid neile, kes teavad, mida "Fosse" tähendab. Tavateatrikülastaja jaoks võib see mõjuda võõralt, raskestiseeditavalt ning igavalt või isegi tüütult. Samas üllatusin, et kummalisel kombel minu ümber istunud noored näisid olevat lummatud lavaloost, aga vanemad inimesed haigutasid ja isegi demonstratiivselt häälekalt! Üks teatrikriitik suisa lahkus keset etendust - ei tea, mida ta enda arvates vaatama oli tulnud või tekkis tal mingi eraeluline paanika, et lihtsalt tuli keset näitlejate mängu saalist ära minna... sest see "Fosse" mida pakuti, oli küll kahtlemata piisavalt hea, et nende lainete vahel paratamatu lõpuni loksuda.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod pärinevad Paide Teatri FB seinalt):

PAIDE TEATER JA VABA LAVA

“MA OLEN TUUL” ON MINIMALISTLIK, NAPI SÕNAKASUTUSEGA NÄIDEND, MIS ON AGA OMA SISEILMA POOLEST VÄGA RIKAS. AUTOR ON ASETANUD KAKS AINSAT TEGELAST KESET TINGLIKKU MERD, KESET TÜHJUST, MILLES NAD PEAVAD ÜLES LEIDMA SELLE, MIS NEID ELUS HOIAKS. JA SIIS VEELKORD OTSUSTAMA – KAS MA TAHAN SEDA?

PAIDE TEATER ON OMA ESIMESEL TEGEVUSAASTAL MÄNGINUD POST-DRAMAATILISE TEATRI VAHENDITEGA. “MA OLEN TUUL” ON PAIDE TEATRI ESIMENE LAVASTUS, MIS POST-DRAMAATILISUST ENDALE SIHIKS EI VÕTA.

MÕISTA ENDA KÕRVALSEISJAT ON PARATAMATU JA INIMLIK SOOV, MIDA ME KÕIK JAGAME. TEDA AIDATA ON JUBA VALIK. SEE EI PRUUGI OLLA LIHTNE, SEE VÕIB OLLA PIINLIK, AGA ENNE, KUI TUUL JÄLLE TÕUSEB, PEAME ME JU MIDAGI TEGEMA.

“MA OLEN TUUL” ON PAIDE TEATRI NING VABA LAVA NARVA JA TALLINNA TEATRIKESKUSTE KOOSTÖÖLAVASTUS.

NARVAS TOIMUVATEL ETENDUSTEL ON SUBTIITRITEGA SÜNKROONTÕLGE VENE KEELDE

ETENDUS KESTAB 1,5 TUNDI

ESIETENDUS 05.12.2019

AUTOR JON FOSSE

TÕLGE EVA EENSAAR-TOOTSEN

LAVAL JOOSEP UUS // JOHANNES RICHARD SEPPING

LAVASTAJA JOHAN ELM

KUNSTNIK EUGEN TAMBERG

HELIKUNSTNIK KIRILL HAVANSKI

PRODUTSENT HARRI AUSMAA

Kommuun - Tallinna Linnateater

Taanlaste kirjutatud "Kommuun" on minu jaoks eelkõige "ühe lahkumineku lugu". Jah, siin ümber ja allhoovustes on kihte palju, kuid loo selgroog, millega kõik need ülejäänud kihid suhestuvad on just nimelt ühe mehe ja naise lahkukasvamine ning selle mõju suletud ühiskonnale, nagu pere, milleks antud juhul on küll hoopis laiendatud pere, ehk kommuun.

Taustaks on ehk hea teada, et autorid Mogens Rukov (lahkus muide meie hulgas 2015.aastal) ja Tomas Vinterberg on need mehed, kes oma filmiga "Perekonnapidu" (Festen/Celebration... Toompere lavastas selle intsestist rääkiva valusa ja realistlikku loo Rakvere Teatris "Pidusöök" nime all) aastal 1998 alustasid (eriti taanlaste, aga ka teiste filmirežissööride) viljeletud Dogme-stiili. See Perekonnapidu kasutas ka alapealkirja Dogme nr.1. Sellele järgnes Lars Von Trier'i Dogme nr.2 ehk Idioodid (lavastatud Von Krahli Teatris ja mängisid toonased Viljandi lavakooli õpilased) jne. Dogme oma olemuselt järgib reegleid, mis muudavad filmi realismile võimalikult lähedaseks. Ka "Kommuunis" võidutseb realismilähedus, kuigi ka sellel lool baseeruva filmi on autorid ise teinud, polnud see siiski Dogme-reegleid järgiv, kuigi sisustilistiliselt "samma suunda" - realism. Tegelikult ka autobiograafiline ja sestap ehedus kumab läbi. Usun, et paljuski just sellepärast iga lahutatud vanemate laps või ise purunenud suhte üle elanud inimene leiab siit palju samastumise- ja paralleelidetõmbamise võimalusi.

Noor abielupaar - Erik ja Anna - saavad päranduseks maja. Otsustavad muuta selle ühiselamuks ning proovida kommuunielu, ehk kollektiivset majapidamist teiste, toredate inimestega. Riburada neid saabubki oma asjade ja eludega nende hipilikku, 70ndate ajastu ellu. Praegusel ajal tundub see nagu valgusaastate kaugusel, ent ka meie pere (kui mina polnud veel aastanegi) kolisime 70ndatel Tallinnasse, ühiselamusse. Sealt edasi ühiskorterisse, mis oli 3 pere poolt jagatud, ühise köögiga. Tänapäeval on vast ainult üliõpilastel sellise elu elamine vastuvõetav ja isegi siis tegelikult vaid "olude sunnil".  Kuid tolles ajastus oli see üsna tavaline ja paljude inimeste jaoks täiesti soovitud valik.

Üheks olulisemaks faktoriks siin näitemängus on ka Eriku ja Anna teismeline tütar Freja. Kui abielupaari suhe mõraneb ning tekib "uus naine" kommuuni, siis mõraneb ka kogu kommuuni sisekliima. Elamine-olemine läheb raskeks kõigil teistel kaasasukatel, aga kuidas see veel kõik last mõjutab. Sellest tõstatuvad mitmed huvitavad filosoofilised dilemmad ja küsimärgid. Näiteks... Lapsevanemad saavad ju valida, kas nad saavad lapse või mitte, aga koos positiivse otsusega võtavad nad endale ka teatud kohustused. Lisaks saavad nad oma last kasvatada ja suunata, et too kujuneks teatud suunas. Laps oma vanemaid valida ei saa. Laps ei saa ka oma vanemaid ümberkasvatada enda vaeva ja panustamisega. Seega ei saa eeldada ka laste austust ja ammugi mitte armastust oma vanemate suunal. See ei ole iseenesest mõistetav. Vanematel tuleb see oma normaalseks lapsevanemaks olemisega nö. väljateenida. Tavaliselt on see juba algselt peres olemas, kui vanemad oma beebi eest hoolt kannavad ning teatava usalduse sellega kätte saavad, aga seda ei tohi lasta kaduda, kui lapses ego ja isiksus pead tõstab. Iga toimiv ja hea suhe vajab tööd, nii ka lapse ja vanema oma. Aga siin on just vanem see, kes selle töö peab tegema. Teine mõte, mis ka pähe torgatas on "kodutunne". See on tihti need inimesed, kes meile lähedased on, segatuna oma asjade ja teatud koha iseärasustega - lõhnad, asukoht, mälestused. Iga koht ei ole automaatselt "kodu". Kodu ei ole ka alati see koht, kus vanemad elavad. Aga kodu on kahtlemata üks inimese põhivajadusi. See on üks suurimaid stressilööke, kui see ära võetakse - eriti veel lapse jaoks. Mõnikord võib side koduga olla isegi suurem kui side vanema(te)ga. Meie, inimeste, sisekeemia on nii keeruline. Mõni ongi "koha"inimene, mõni üldse mitte. Mõni on väga perekeskne, mõni teine üldsegi mitte. Ükski pole õigem teisest, kõik on lubatud, kui inimene seda ise tahab või pigem on, sest ei saa enda minale midagi parata. Selliste olemuslike otsustega tulebki lähtuda enda egost, sest muidu pole võimalik tunda end õnnelikuna. Ja kellelgi pole õigust enda õnne ja heaolu nimel nõuda teiselt inimeselt midagi, mida tema ei soovi. Ka lapselt mitte. Võib-olla ongi selle näidendi teksti ja loo suurim väärtus, mida see 40-50 aasta tagune aeg meile suudab loodetavasti meelde tuletada ja selgeks teha. Isegi kui meie ego ongi praegusel ajal ja ajastul ülearenenud enda heaolu nimel kõike ja kõiki allutama.

Lavastaja Elmo Nüganen on suhtunud siin seda lugu lavale tuues igati austusega sellesse aega ja nendesse oludesse. Muusikaliste kujundajate tandem Riina Roose ja Jaak Jürisson aitavad sellel teel vastava ajastu lauludega. Ja laule on siin nii lühemalt kui pikemalt mitmeid tolle ajastu lemmikuid - näiteks Beatles'i Hey Jude ja Joni Mitchell'i "Big yellow taxi" aitavad muidu üsna tõsistest toonidest loo "üles tõsta" ja tekitada helgeid ning lõbusamaid hetki, mis ju tegelikult on ühe kommuunielu üks eesmärke - nautida teineteise seltsi ja teha asju koos. Üks laul lõi eriti publikul kulmud lakke, nimelt kitarrisaatel esitatud hümn naiste päevadele, ehk "Halvad päevad"... võttis läbi laulu korduvalt muigama. Ja nagu näis, siis minu ümberkaudsed, eriti naised - pihku itsitama.

Ka Kristjan Suits oma kunstnikutööga lisab neid ajastunoote juurde - kettaga telefon, piim pudelis ja veelgi mõningaid avastuslikke detaile vaatajale, et sõrmega 70ndatele osutada. Elmo on mõnes kohas taani keele teksti tegelastele jättes tahtnud rõhutada toimumiskohana (tüki alguses ka lavalmainitud) Kopenhaagenit, kuigi see on vaid armas austusavaldus, ent võiks tõesti toimuda ka sama hästi 70ndate alguse Eestis (no välja arvatud ehk toona Volvo valimine Kommuuni autoks - see on ikka pigem tolle ajastu taanlastele omane - meil olid ju sellel ajal ainult sapakad, mossed, žigullid ja Volgad).

Selles suheterägastikus puudatakse veel mitmeid ja mitmeid teemasid, nagu mitmete inimestega magamine, noore naise ja natuke vanema mehe suhe, kellel on oma värskest pruudist vaid mõni aasta noorem tütar, ent samaga ka noore naise kasuemaks olemine endast vaid mõni aasta nooremale. Ühe jaoks on esimese tõsisema armastuse ja suhteprobleemid sellised, mis teisel alles hiljuti üle elatud. Egoism suhtes ja soov teist inimest omada või vähemalt mitte jagada. Eriti kommuunis, kus kõik on nagunii jagamise peale üles ehitatud. Kas inimeste jagamine pole siis üks neist? Järsku lõppenud suhte järel jääb tunne, et see pole veel päriselt läbi, vaid tegemist on vaid halva unenäoga. Omanikuinstinktid nii mitmel tasandil. Ja see on vaid vähene, mida sellest kogu loost annab veel kõvasti rohkem lahti harutada ja ära tunda. Igaüks ju endale tuttavamate teemade pinnalt eriti.

Esimese vaatuse järel vaheajale minnes mõtlesin, et tükk on küll okei ja no suurepärase ansamblimängu ja tõeliselt heade näitlejatega, ent ometi kuidagi liialt tuttav ja isegi leierdatud juba iga kandi pealt. Lavastuslikult oli mõnus, et muusikat on sellises mahus sissetoodud ja need üles-alla tujud, millega mängiti, aga tegelikult siiski ei midagi erilist või sellist, mida juba näinud-kogenud-mõelnud ei oleks. Millest siis toimus läbimurre keskpärasest heaks teises vaatuses? Tean täpselt - stseeniga, kus öösel soovib Erik tööd teha, aga tema tütar Freja tahab temaga rääkida. Segades isa, aga paljastades väga olulisi mõtteid ja nende kahe ühise ja eraldi lugude sisulisi sõlmkohti. Nüganen ja näitlejad on loonud sellise naturalistliku stseeni, et ma unustasin hetkeks, et üldse viibin teatrisaalis. Sisenesin nende inimeste eluolustikku võrdeliselt olukorraga, mil loen raamatut ja kujutan nii ehedalt kõike ette ning olen niimoodi loos sees, et unustan, et loen, vaid tõesti olen selles loos ise kohal. Sellest olukorrast "ärgates" tekitas see positiivses mõttes ehmatuse. See ei ole seal mina, kes emast lahku läinud isaga räägib. See pole ka minu tütar, kes oma tähtsat juttu tuleb minule rääkima (õnneks ei pea ma ka tema vahel valima) ja ometi sellise maatriksi ma sealt lahti kodeerisin kui hetkes sellele "unustusele" järele mõtlesin. Vot see on TEATER!

Kui rääkida näitlejatest, siis on mul vaid ülivõrdes kiidusõnu kõigi kohta. Ka kogu ansamblimängule. Samas järelmaitsena mõtlesin, et midagi oli ikkagi nagu liimist lahti ka. Tütar Freja lonkas selgelt oma jalga, aga seda sisuliselt ei seletatud (kas näitleja on oma jalga vigastanud? ent ometi jääb see laval seletamatuks). Ka Külli Teetamme ja Andres Raagi "paar" oli oma usutavuselt kohati nii ja naa. Rain Simmul eraldivõetuna kummaline kogu kontekstis ning Marko Matvere valitud "tehtud" prantslane eraldiseisvana raske sulatada... ent ometi kõik see kokku mõjus ühtse ansamblina, kelle konarused asetusid teineteise konarustega kohakuti, moodustades elulise elava organi - kommuunipere.

Valus ja südantlõhestav Hele Kõrve Anna pakkus huvitava duaalse dilemma. Ühest küljest tundsin ära enda ema, kes ka isaga lahutas. Teisalt iseenda, sest usutavasti kui mind maha jäetaks, oleksin samasugune. Lisamärkusena, et ma ei taha oma ema moodi olla, aga keegi ei saa endale ju parata. Samuti, nagu ei saa parata Anna, et Erik ta maha on jätnud ja teise naise leidnud. Meie, vaatajad võime hinnata kuidas tahame, et küll see mees varsti kahetseb, et noore naise pärast oma pere jätab, aga seda ei saa tegelikult keegi teine öelda. Me ei tea, mida Erik tunneb. Anna, kes ta kõrval on aastaid elanud ei suuda seda mõista, meie ammugi mitte. Näeme, et Anna on igati tore ja üldse mitte lämmatav naine, kes iga kell oma mehe küljes ripub ning tolle igast sammust teadma peaks. Sellised asjad lihtsalt polegi tavaliselt pinnapeale näha. Seda tunnevad inimesed oma sügaval sisemuses. See, kuidas Hele Annat laval välja elab, kuidas langeb enda madaldamisse või kaitseb tütart, teisalt jällegi tahab olla õiglane kommuuni arvamuse suhtes, see on üks kompleksne karakter... nagu inimesed ju ongi. Ja Hele tabab nii mitmeid kihte, et kõige lahtimuukimiseks oleksa vaja korduvat vaatamist. Ma ise istusin viimases reas ning just Hele pärast eelkõige oleksin tahtnud seda kõike lähemalt näha, et tabada ka tema näoilmed muutuseid ja lähemalt tunnetada seda kaksipidisust, kus ta üritab olla tütre pärast tugev, aga siis ikkagi murdub, sest keegi pole armastuses NII tugev.

Teine selle lavastuse lemmikkarakter on Sandra Uusberg'i loodud 24-aastane "uus naine". Vaadates mõtlesin kui lihtne on seda tegelast hukka mõista. Usun, et ka Sandra kui inimene ei tunneks samamoodi, vähemalt mitte kõrvaltvaatajana, nagu see noor naine selles loos. Ent ta selgelt näitlejana mõistab oma tegelast ning selle kanali kaudu saab ka vaatajana teda mõista. Sest ega me ju ka temale ei saa me siin midagi ette heita. Tema elab enda elu ja tahab ise oma elus kõige paremini tunda - nii hästi kui võimalik. Juhtumisi on ta armastatu pagasiga ja see pagas on veel sellises kommuunis pidevalt tema nina all. Raske koorem kui see niimoodi järsku Sulle kaela kukub. ja ega ta ei saa ju ka sellele midagi parata, et ta just Erikut armastab ning temaga koos elada tahab. Psühholoogiliselt näitleja jaoks raske end murda, aga Sandra teeb seda nii usutavalt, et mina kui selliste inimeste kergekäeline hukkamõistja sain ka aru, et tal on kõigeks siin ju õigus - nii oma kohale kui oma armastatule.

Menage a troi kolmas osapool, ehk Erik, keda kehastab Indrek Ojari psühholoogilise realismi võtmes nii, nagu selline inimene võiks ka päris elus olemas olla. Indrek justkui ei mängiks siin, vaid ta lihtsalt ongi Erik. Näitlemise meistriklass - sest just sedasi ongi see tegelane nagu päris. Just sedasi vaatajana saadki temast ja tema olukorrast aru. Kuigi tema tundeid ise ei tunne, siis tunneb, mida ta tunda võiks.

Ursula Ratasepp, Külli Teetamm, Rain Simmul ja Andres Raag on kõik enda kiiksudega (kaaselanikud kommuunis). Ursula tegelane vast kogu kommuuni kõige ehtsam lillelaps, kes ei taha paha kellelegi ja no "ei" ütlemisega meestele ta ka sellepärast ilmselt hakkama ei saa. Külli ja Andrese abielupaar sõdib ja lepib (teise "just selline" olemisega), nagu üks tavaline abielupaar ikka. Rain Simmul mõjus kuidagi vanemana oma rollis, kui see tegelane ehk päriselt on ja see tunne tekkis detailidest, nagu Raini tegelase flirt Hele omaga. Sestap vast ainuke, kelle osatäitmine minu jaoks päris 100% end ei õigustanud, kuigi ega mul Raini mängule ka etteheiteid ei ole ja tegelikult tollel, vaba armastuse -ajastul ammugi vanustest ju ei hoolitud.

Nii ütlemata hea meel on selle üle, et Marko Matvere oma endise koduteatri trupis külalisena kaasa jälle teeb üle mitmete aastate. See lõbus ja kokkav prantslane on kui sõõm värsket õhku seal Põrgusaali kuumaks ja tõsiseks köetavas atmosfääris. Ja ega ju tegelikult ei peakski just Marko seda rolli millegi erilise sobituvuse tõttu mängima, seda võiks mängida kes tahes Linnateatri meesnäitlejatest, aga just Marko annab nii palju juurde tervikule oma mängulise tegelase, muusikalise sisendi ja ka muidu kohalolemisega ning fännidele ka selle harukordse võimalusega teda draamarolli jälle mängimas näha. Ja nooruke Aurora Aleksandra Künnapas, keda ma ei mäleta, et oleksin varem laval näinud, oma rahulikkuse ja teistmoodi tonaalsusega kui see "elav" kommuuniasukate kamp, toob omapoolse tasakaalu. Füüsiline väljenduslaad on veel siitsealt rabe ja vajab õppimist-kohanemist, aga suulises mõttes igati õiges kohas. Tekitas kaastunnet, aga andis aimu, et see tüdruk, keda ta mängib, mõtleb oma peaga ja sellepärast ta saab nii ehk naa oma elus hakkama. Ükskõik kas vanematega koos elades või oma "tegeliku suurperega".

Isiklikult kohati häiris valgusrežii ebaorgaanilisus, kui stseeni keskel see muutus ühest teiseks, teisalt kogu üldine erinevate valgustite ja valgusega mängimine kunstiliste kujunditenajällegi meeldis. Reet Aus on toonud selgelt aimatavad 70ndad sisse, aga ometi mitte neid üleliia ninaalla toppides - sümpaatselt, puhtalt, ausalt. Kristjan Suitsu kunstnikutöö ei avaldunud minu jaoks muljet siin niivõrd tema tavaliselt suurepäraste stsenograafiavõtetega - ruum on ja ruum on "lahendatud", aga pigem meeldis tema töö detailides. Isegi "kommuuniliikmete foto" on seinal rippumas, rääkimata kogu taimekasvatusest, mida koduses majapidamises üks kommuun kindlasti võiks ja peaks kasvatama. Ainuke pisut kahtlane tunne jäi dušinurgast. Klaasist duši liuguksed võeti USAs kasutusele 60ndate lõpus, aga 70ndatel Taanis päranduseks saadud majas mõjus see õige natuke võõralt. Kuigi jah, võimalik ta puhtfüüsiliselt oli.

Hinnang: 4
Valus, aga helgete nootidega. Ajastu- ja elupildike, mis on üles ehitatud armastusele, inimeste egotunnetusele, lahutusele, koha- ning kodutundele ja jagamisele. Psühholoogilise realismi musternäide. Segatuna osavalt muusikaga, mis omakorda ei lase kõigel liiga tõsiseks minna. Ent tõsiseks ta paratamatult läheb ja peabki minema. Kuivõrd on see ikkagi võimalik, et täiskasvanud inimesed oma ühise elamise üle lasevad ka teistel otsustada. Mis sellisest elamisest ikkagi tuleb? Ja kuidas inimsuhete muutumise tulemusel edasi minna? Mis on "pere" ja mis on "kodu" ning kuidas suhtub nendesse mõistetesse keegi, kes juba lapsena sellises, tavamõistes erilises olukorras üles kasvab, kus "pere" ja "kodu" mõisted ongi pisut nihkes? See lugu ja lavastus ei anna hõbekandikul kätte lihtsaid vastuseid, aga annab võimaluse vaatajal enda seest need vastused mõeldes üles leida. Lisaks annab ka kaasaelama kutsuva loo ja võimaluse heita pilk minevikku ning sealt midagi enda jaoks kaasa võtta. Rääkimata võimalusest läbi elada üks lahutus, ilma ise haiget saamata, aga olla tunnistajaks, kuivõrd haiget see inimestele ja nende lähikondsetele teeb. Ja oleme ausad - tegelikult tegi siinse suhte purunemise vaatamine pärisel ka haiget.

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Kommuun

Autorid Mogens Rukov ja Thomas Vinterberg, 

lavastaja Elmo Nüganen

Trupp

Mogens Rukov, Thomas Vinterberg

AUTORID

Elmo Nüganen

LAVASTAJA

Eva Velsker

TÕLKIJA

Kristjan Suits

KUNSTNIK

Reet Aus

KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Neeme Jõe

VALGUSKUJUNDAJA

Riina Roose, Jaak Jürisson

MUUSIKALISED KUJUNDAJAD

Arbo Maran

HELIKUJUNDAJA

Osades:
Hele Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Külli Teetamm, Marko Matvere (külalisena), Sandra
Uusberg, Ursula Ratasepp, Andres Raag, Aurora Aleksandra Künnapas
(külalisena)

Lavastusest

Esietendus: 7. detsember 2019
Mängukoht: PõrgulavaKestus: 2 tundi 50 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Abielupaar Erik ja Anna otsustavad proovida päranduseks saadud majas kollektiivset eluviisi. Nad loodavad, et kui nende loodud kommuuni liikmed on võluvad, tolerantsed, targad, poliitiliselt aktiivsed, soojad ja lahked inimesed, siis on nad kõik koos teel täiusele. Ka nende teismeline tütar Freja otsib uue elukorralduse keskel oma identiteeti täiskasvanute maailmas ...

„Kommuun“ jõudis esmakordselt lavale 2011. aastal Viini Burgtheateris. Mogens Rukovi ja Thomas Vinterbergi kahasse kirjutatud näidend on inspireeritud Vinterbergi kommuunis veedetud lapse- ja nooruspõlvest.