Kolmapäev, 9. september 2020

Habras ilu - Fine5 Tantsuteater

Sisenedes Fine5 "Hapra ilu" maailma, ehk astudes saali, kus toimub etendus, näeb selles mõneti steriilses ja heledas ruumis kõigepealt maas nelja valget üleelusuuruses "telegraafilinti" - kirjutamata paberlina publikust kuni tagaseinani. Kohe tulevad sinna ka 4 inimest, kes liiguvad neid pabereidpidi, aga pigem vigaselt, kortsutades, mitte otse, vaid need käkra ajades. Lava eesotsast tagumise seinani välja. See on "sisemine". Siis hakkavad need inimesed värisema - see on "väline". Andes mõista mingist haigusest... Parkinsonist... Hetkega toimub adumine, et just sellega ulatatakse kätte lavaloo "võti". Edasi (no tegelikult ju seda algust muidugi ka) tõlgendab juba iga vaataja oma peas isemoodi... Nagu tantsu ja mistahes (peamiselt) sõnadeta esitlusvormi etendus- (või ka muud) kunsti vaadates. See on ju ka osa vaatamise ja avastamise võlust. Sellepärast ei pretendeeri minu arvamus ja lahtitõlgendus siin absoluutsele tõele. See on vaid ühe vaataja seoste ja tähelepanekute tõlgendus. Sestap on huvitav igaühel vaadata ja lugeda lahti enda "lugu" neid siis võrrelda ja kuigi vaidlemisel pole mõtet, sest kõigil on ühtviisi õigus, annab see võimaluse näha teise silmade läbi midagi ning võtta või jätta sellest mis tundub õige või vale kõrvutades, laiendades enda kogetut. Sellepärast kutsungi lugema seda, kuidas mina selle loo enda jaoks sisemise silma kaudu lahti mõtestasin...

Kõigepealt tuleb öelda, et Tiina Olleski loodud ja koreografeeritud tundeline lavalugu mõjus väga isikliku ja kas siis seeläbi, aga ühtlasi ka väga sügavana. Viis siinkirjutaja kuhugi, kuhu tavaliselt mõtted ei kandu, kui just ei ole olukorras, mil vaatad ja jälgid inimest, keda proovid mingil põhjusel lahtimõtestada. Nagu öeldud, siis antud juhul olid minu tundmused seotud haige inimese vaatamisega. Laval on 4 väga eriilmelist, ent ometi ühtset tantsijat, kes minu jaoks moodustasidki ühe terviku - ühe inimese 4 mina. Eks seda tulebki ju harva ette, kui inimese sisemus on täiuslikus harmoonias ning meeles ja sees kõik ühtne. Ka mina vaadates tundsin ühel ja samal hetkel nii sügavat kurbust, ent ka mõtestatud liikumise koordineeritust ja kanaliks olemist loojutustamisele ning kõigele lisaks ilu inimestes. Vaatlesin, jälgisin, mõtlesin, tõlgendasin-mõtestasin ning samal ajal ka istusin ning tundsin oma kohta ajas ja ruumis ning seda kõike samaaegselt. Nii on ka need tantsijad vahepeal sünkroonis, siis jälle mõni neist lendleb rõõmsa liblikana, samal ajal kui teine on vaevatud või liikumatu ning kolmas seisab hoopis pea peal! Vahepeal lähevad mõtted lendu, üks mõte jookseb teistel eest, siis jälle tuleb teine või kolmas järele ning läheb möödagi ja muutub tähtsamaks - peamiseks, sellega on järsku kiire. Mõni jällegi kustub. Samuti nagu need minad meie sees - mõni annab alla, mõni ei pööra tähelepanu, mõni proovib, aga tal pole üksi piisavalt jõudu. Kui inimene on terve, siis on need sisemised minad jõulisemad, suudavad toimida nii koos kui lahus. Haarata inimese jaoks nii välise kui ka tegeleda sellega, mis toimub sees, mõttemaailmas. Väliselt tundub teistelegi kõik normaalne. Ja seda isegi siis kui sees on midagi, mingi osis, üks või mitugi minadest "katki". Kui inimene on haige, siis võib näida, et vahepeal tulevad inimesel selgusehetked - ta virgub ja suudab toimetadagi midagi. Ja juba järgmisel on ta jälle endassetõmbunud ning halvemal juhul ei saa temaga isegi kontakti. Seda nägin ja lugesin üheks tervikuks seotud "Hapra ilu" liikumise-mõttekildudest.

Tegelikult ju vaid "phuhhh" ja inimene võibki olla sellises olukorras. On see siis liiklusõnnetus, talvel jääpurika pähekukkumine või mõni haigus, mis ei "hüüa tulles"... ja isegi kui hüüab, siis ei pruugi sellele tänapäeval teadaolevate vahenditega midagi parata (nagu parkinson või dementia või mõni muu, mis viib meele sinna, kus kõik need sisemised minad enam pole inimese enda kontrolli all). Inimene ja eriti tema mõistus on habras. Ilu veelgi hapram. Ilu kaob ka ajaga, kui seda üldse on kunagi olnudki. Õnneks on "ilu" siiski vaataja silmades ja nõnda pole see inimese enda jaoks nii tähtis. Sellest saavad teised midagi. Kui vajavad, kui tahavad... kui see üldse nendeni jõuab. Ja see on oluline. See annab. See toidab. Ja ega "ilu" ole ju isegi alati mitte väline ja silmakoobastes asuvate silmadega nähtav, vaid võib-olla hoopis sisemise silmaga ja sisemine ilu... 

Imeline, kui see, mida vaatad, sind niimoodi suudab liigutada. Tekitada seoseid. Lummata ja enda looga kaasa ning sisse tõmmata, et unustad, et vaatad, vaid elad sellele kaasa, mis laval toimub ning üldsegi mitte tantsijatele, kelle liikumist jälgid, vaid sellele ühtsusele, mis moodustub vaadatavast ja enda peas loodud loost. See on ilus. Habras ja ilus. Nagu uni, millest etenduse lõppedes ärkad ja saad aru, et käisid kusagil mõttega kohas. Ma ei tunne Tiinat, aga tean kui ilus tantsija ta ise on. Nüüd sain teada, kui ilus ta ka seest on, sest sellist ilu saab luua vaid inimene, kes on ise ilus ja väga-väga sügava hingega.

Imelised, isiksustega tantsijad on siin seda Tiina "inimest loomas". Koos ja eraldi üheaegselt. Igaüks tuues oma eripäraga ühe inimese eripalgelisuse ja värvikirevuse, muidu sellesse steriilsesse ümbrusesse. Helen Reitsnik on terav ja täpne. Vilgas, väike, aga liikudes korraga kõikjal ja lava on kogu aeg teda täis. Tugev ja habras nii kordamööda kui ka korraga. Olga Privis üdini naiselik, kord malbe ja pehme, siis jälle jõuline, isegi sõdalane, südamlik ja karm nii kordamööda kui ka korraga. Simo Kruusement toob sisse mehise elemendi - jõulisuse. Teha-jaksamise, alalhoidlikkuse, vastupidavuse. Tantsijana metsikult šarmantne, samas (tänu ilmselt juustele) mingi punk- vastuvõitlemine, eristumine - seegi "mina" meist ju paljudes olemas (ja seda kõike olenemata sugupoolest, ka see jõulisus teatud olukorras, teatud eluhetkel). Ja muidugi Renee Nõmmik, kes minu jaoks oli selle inimese kõige sügavam mina, teisalt see "kõige sügavam" oli ka see, mis "väljapoole" kõige rohkem paista. Üdini tõsine, üdini kurb, üdini isiklikult läbitunnetatud. Kõige enam oli see just tema, kes taandus, kustus, tõmbus teiste vahel keskele, taustale, eemale, ka publikule kõige kättesaamatum ja ühtlasi kõige valusam.

Kristina Viirpalu-Tudeberg on loonud imeilusad kostüümid. Värvideks sinakashall silmatoon, valge puhtus, millele kreemjam toon "elu andmiseks" ning punane - veresoon. Ei tea kunstniku mõtteid või kas tal oligi mingit muud taotlust peale ilu ja seda need kostüümid kehastasid, aga minu jaoks tõesti tekkis assotsiatsioon "silmade", ehk hinge peegliga - silmad on need mis mõnikord räägivad, isegi kui suu ja keha seda teha ei suuda. Silmadest võib lugeda nii palju. ja kui suudab sealt lugeda, siis on "side olemas". Fine5 valguskunstnik, kelle töö on alati eraldi väärtusega, oli seekord etenduse niiöelda valguse käes toimudes, ehk avatud akendest tuleva luumeniga justkui nähtamatu. Eks seegi "valgus" muidugi "valitud", sest valguse oleks võinud aknaid kattes ka ära võtta. Kuna 27.augusti, ehk teise etenduse ajal oli päiksevalgus eriti soe, siis andis see oma pitseri ka atmosfäärile, kas siis Antsuga kokkuleppes või omaloominguna, ent see töötas lavastusele kasuks. Andis "looduse" ja "loomulikkuse". Sealjuures väga huvitavale Valentin Silitsenko helimaastikule vaatet vastukaaluks. Sest muusika oli elektrooniline, tehniline, kuid huvitav ning just selle koreograafiaga sümbioosis ning oma intensiivsuse muutustega omas nagu eraldi oma režiid.

Jätan targu draamaetendustega võrdsel skaalal selle seekord hindamata, aga jättes kõrvale balletid, on see minu käesoleval aastal nähtud viiest, tinglikult nimetades moderntantsulavastuste etendustest tugevaim. Ühtlasi kõige rohkem emotsioonetekitavam ja isegi koreograafiliselt kõige komponeeritum ja külluslikum. Minu, hetkel veel ühe käe sõrmedel kokkuloetaval korral nähtud Fine5 lavastustel on alati midagi öelda ja seda mitte suurte, üldsuste, ühiskonna pinnalt, vaid pigem intiimsemalt, inimeselähedasemalt, isiklikumalt. Igaühele, tema isikliku elu pinnalt. See tekitab tunde lähedaletulekust, hingepugemisest ja vaid nii ongi võimalik vaatajat liigutada. Tema mõtted käivitada ja samaga endaga kaasa kiskuda. "Habras ilu" tõestas seda taaskord. 

See polnud kerge vaatamine, aga selles oli ilu. Habrast, kaduvat ilu, mis veel nii kaua on meiega, kui ta "on". Ja see annab. See toidab.

Tekst lavastuse kodulehelt:

“HABRAS ILU”- LAVASTUS TEISTSUGUSEST ILUST

Lavastusega "Habras ilu" võtab Fine5 Tantsuteater ette teekonna kehameele sügavamale territooriumile, pindmistest mõtte- ja liikumiskihtidest kaugemale, et uurida inimese elupulsi tuksumist selle hapramas staadiumis. Õigusega olla muutuv, teistsugune ja sellest erilist ilu ammutav. See on samm võõrandumise poole argise plastikmaailma olmelisetest peibutustest ja välise kattevõõba pealetungivast lummusest.

Koreograaf Tiina Olleski sõnul on lavastuse loomise inspiratsiooniallikaks parkinsonismist mõjutatud keha jälgimine: „Vaadeldes oma ema, kuidas ta mõte töötab, kuidas keha liigub ja toimib, märkasin tema teistsuguses olemises midagi väga kõnekat ja ilusat. Selles hapras staadiumis kohtuvad vaimu ja füüsise erilisus, elutarkus ja loomulikkus, mis inspireerisid mind koreograafina. Lavastuse eesmärgiks pole parkinsonismi ilmingute kopeerimine või reprodutseerimine laval, pigem viis läbitud loomeprotsess meid eemale paljudest harjumuspärase tantsumaastiku loomekujunditest, et leida teistsuguse liikumisteksti kujundikeel. Oluline on minu jaoks ka see, et vaatajate ette astuvad sügavama elu- ja lavakogemusega tantsija-isiksused. Usun, et see rännak julgustab meid kõiki nägema, et tantsukunst on rikas ja võib ka meie kultuuriruumis olla aktsepteeritud täiskasvanud, küpse inimese tõsiseltvõetava loomingulise väljendusvahendina."

See Fine5 Tantsuteatri uuslavastus on neile, kes märkavad ja usaldavad end jälgima elavat keha, meis kulgevat aega ja olemise haprust, sest kõige imelisemad asjad siin maailmas on ühtaegu nii tugevad kui ka väga õrnad – loodus, inimsuhted, vabadus, inimese keha.

Tantsijad: Helen Reitsnik, Olga Privis, Renee Nõmmik, Simo Kruusement

Kostüümikunstnik: Kristina Viirpalu-Tudeberg

Muusika: Valentin Siltsenko

Valgus: Ants Kurist

Kommentaare ei ole: