Esiti tundus, et jaanuarikuu ei saa kuidagi jalgu alla, aga siis tuli üks, teine ja tagatipuks kolmaski suurepärane teatrielamus, mida kõigile üsna või isegi väga tugeva kindlustundega soovitada. See kolmas, mis kogu jaanuari teatrikuud kroonib, ilmus silme ette eile, ehk kuu kõige viimasel päeval (sellest ka hetk Siim Vahuri fotol, ehk Ugalas Diana Leesalu lavastatud Martin McDonagh'i lugu, mis viib Iirimaale, ühe väikse saare väikse kogukonna sekka, aastal 1934 - "Inishmaani igerik").
Keskpäraseid ja isegi alla selle lavastusi oli küll ka, aga komponente nendestki ja peaaegu igast nähtud 8 lavastuse etendustest, keda või mida on ikkagi võimalik niiöelda "aasta tipptasemena" siin, esiti ju vaid ühe kuu kokkuvõttes esile tuua väga hea tööga, leidus mõistagi rohkematest, kui vaid neist kolmest suurimast tervikelamusest. 8 lavastust ei ole ka teabmis palju ning mitmeid, väga oodatud ja sh. jaanuaris esietendunud lavastusi, jõuan mina vaatama alles veebruaris (nt. Uku Uusbergi autorilavastust "Vaikus"). Praeguse seisuga on veebruaris ees juba 12 lavastuse etendused, aga kuna teatriaasta alles kogub hoogu uuslavastustega, siis võib mõni veel lisanduda, mida saab hakata kuu aja pärast "kokku võtma".
Hinnata või mitte hinnata saab ikkagi vaid neid, mis nähtud ja seega on eilsega lõppenud teatrikuu autahvel sedapuhku selline:
SUURIM TEATRIELAMUS
1. Ugala "Inishmaani igerik" (autor Martin McDonagh, lavastaja Diana Leesalu)
2. Kellerteater "Verejälg" (autor Douglas Post, lavastaja Vahur Keller)
3. Südalinna Teater "Lüüa või mitte?" (autor Aleksei Žitkovski, lavastaja Dan Jeršov)
Eile esietendunud "Inishmaani igerik" oli küll 3 ja pool tundi pikk, aga kordagi ei vaadanud kella. Nii intensiivne, äge ja huvitav oli kogu aeg. Suurepäraselt lavastatud, sisukas ja läbinisti meisterliku trupi poolt mängitud! Ugalal on üks tõeliselt väärt väärtlavastus lisandunud repertuaari! Kindel soovitus!
Kellerteatri 50ndate Londonis lahtrihargnev jälgede ajamisele üles ehitatud mõrvalugu on stiilne ning tegelikult monolavastus, kuigi tegelasi on siin mitu ning hiljem lausa hämmastud, et kas tõesti üks näitleja suutis tekitada tunde, et laval on täitsa arvestatav, kammerlik küll, ent siiski mitme näitlejaga trupp. Lahedaid lavastuslikke lisandeid sisse toodud, nagu laul ja mustkunst(ikatsetused).
"Lüüa või mitte?" selles on küsimus. Karate on ju veel eriti selles mõttes üks eriline spordiala... Peamiselt 2 näitleja võimuvõitlus - treener ja treenitav - kumb jääb peale... kas selles on üldse küsimus? "Küsimusi", millega selles lavaloos karateed harjutatakse, on vägagi mitmeid ja üks huvitavam kui teine.
PARIM LAVASTAJATÖÖ
1. Diana Leesalu "Inishmaani igerik" (Ugala)
2. Vahur Keller "Verejälg" (Kellerteater)
3. Dan Jeršov "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)
Kõik kolm lavastust väga erinevad. Leesalu oma kõige suurejoonelisem, suure lava tükk, koosneb igasugustest lavastuslikest komponentidest, aga vaatet suurimat edu kogu tervikus pakuvad selle loo lavaline voolavus, toimiv tempostatus, kõigi komponentide kokkusulamine, vahvad, randoomsed liikumislõigud, Iiri tunnetus, väikeküla tunnetus, kiiksudega tegelaste orgaaniline psühholoogiline usutavus, läbimõtestatus (ja kogu supertrupp).
Kelleril on kammerlikku lavastusse nii palju ja nii ilusti mahutatult ning elamuslikust suurendades suudetud sisse tuua. Kogu teekond staatilises lavaruumis sedavõrd dünaamiliseks muudetud koos taustavideo abiga ning publik on pandud peategelase pihku ning temaga kaasas käima ja koos ajusid ragistama, et see teekond ise on üks suur nauding ning lõpplahendus vaid üks kirss kogu maitsval tordil.
Jeršovi treeningsaali atmosfäär ning mitmed "üllatused" on magusad, ent see voolavus etenduse-eelsest kui lõpuni välja väga puhas, aga leidlike paralleelidega, mis visatakse niimoodi õhku, et iga kogeja saab ise kinni püüda kui tahab ja mõelda, kas see oli nüüd sellele või teisele viide... või ka lihtsalt lavalugu jälgida.
PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJATÖÖ
1. Tatjana Kosmõnina "Diiva" (Südalinna Teater)
See oli nii eriline roll... kahestunult mängitud nii, et näitlejanna suure osa rollist kandis enda ees nukku. Seejuures ei jäänud näitlejanna selle varju, vaid tema mäng tuli kõige eriskummalisemalt võimendatultki esile. Aga siis oli ka selle nukuta imelisi misanstseene. Tatjana on üks Eesti teatri tippudest ja seda mitte ainult Südalinna Teatris vaid üldse. Ei osanud jaanuarikuust kedagi siia kõrvale tuuagi.
PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJATÖÖ
1. Andres Roosileht "Verejälg" (Kellerteater)
2.-3. Dmitri Kosjakov "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)
2.-3. Stanislav Kolodub "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)
Andres Roosileht mängimas mitut rolli ja kõiki neid väga erineva isikupäraga, et vaatajal ei lähe need hetkeksi segamini. Justkui skiso ning enne vaatama asumist, olingi kindel, et lõpuks kindlasti selgub, et süüdlane ongi tegelikult peategelane ise. Aga see on siiski märksa komplitseerituma lahendusega. Ja Andrese väsimatu, tegelikult kogu etenduse üksi kandmine on imetlusväärne!
Dmitri Kosjakov ja Stanislav Kolodub treenitava ja treenerina, noorem neist seejuures sensei ja vanem õpipoiss... See pingestatus, millega Stanislav mängib, tundub, et seda õhkub lavaruumi igast tema sõnast ja ka lihtsalt olemusest. Dmitri kogu rollikaar on eriline. Kahe näitleja rollidünaamikate erinevus on üks ülesehituse huvitavamaid kontseptuaalsuseid - Stanislav on konstantselt jõuline, aga Dmitri jõulisus on pidevalt vaikses tõusujoones. Ühel hetkel need lihtsalt peavad põrkuma...aga mis siis saab? :)
PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ
1. Luule Komissarov "Inishmaani igerik" (Ugala)
2. Garmen Tabor "Inishmaani igerik" (Ugala)
3.-4. Terje Pennie "Inishmaani igerik" (Ugala)
3.-4. Margaret Sarv "Inishmaani igerik" (Ugala)
Garmen Tabori jõulisus, Terje Pennie detailirohkus, Margaret Sarve äge hoogsus - nagu tulesäde oma punaste juustega. Aga ma lihtsalt pidin panema Lulli siin tippu, kuna nii vähesega annab ta nii palju! Joodiknaise "seisvad silmad", õigel hetkel oma teravuse õhku paiskamiseks elavnemine. Kuivõrd eriline see kõik kokku mängutehniliselt on - tõeline maestra! Aga tegelikult viimset kui üht, ehk kõiki selle lavastuse rolle oli suur lust vaadata ja jälgida. Kõik tegid väga head näitlejatööd. Keegi ei soleerinud, et tõusnud peaossa, ideaalne ansamblimäng, ent ometi said kõik ka särada autori ja lavastaja poolt antud osades.
PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ
1. Alden Kirss "Inishmaani igerik" (Ugala)
2. Aarne Soro "Inishmaani igerik" (Ugala)
3. Jass Kalev Mäe "Inishmaani igerik" (Ugala)
Alden lausa üllatas selle erilise mängulisusega "loodud karakteriga". Ja kannab oma loodu algusest kuni lõpuni valitud registrites ka välja. Üldsegi mitte ühe dimensiooniga, nagu kõrvalosadel kombeks. Väiksed nüansid, mis kokku moodustavad eraldiseisva tervikliku karakteri.
Jah, me oleme juba "sellist" Aarnet ka varem näinud, aga siin on seda tüüpi ikkagi veidi täiustatud ning nii mahlaselt laval välja mängitud, et teeb vähemalt minu relvituks igasuguse kriitika mõttes nii ägedale mängule. Lust ja lõbu vaadata ning nautida iga tema lavategevustes osalemise hetke! Nagu sai äsja Tatjana kohta öeldud, nii võib ka Aarne kohta öelda, et mitte ainult Ugala, vaid terve Eesti teatrimaastiku üks tippudest (ma ei hakka siin teisi ja mõistagi juba korüfee staatuses Luule Komissarovit ja teisi üles loetlema - nemad on seal nagunii ka).
PARIM ANSAMBLIMÄNG
1. Ugala "Inishmaani igerik"
2. Vanemuine "Ütlemata"
3. Südalinna Teater "Lüüa või mitte?"
Tegelikult võiks kõik Inishmaani näitlejad eraldi esile tuua kui kogu Jaanuari paremiku, aga see kokkumäng oli ka ikka imeline. Terje Pennie ja Garmen Tabori sõprus on siin õdede mängimise näol eriliseks tuumaks, aga sinna juurde 30.lennust Ugalas maandunud trio ja no neid ringe kokku vedada võiks veelgi... aga see tekitab ka erilise ansamblimängu tippklassi tunnetuse kokku!
"Ütlemata" koosneb ju tegelikult suures osas monoloogidest, ent seda hämmastavam on, et lavastuslikult on suudetud jätta järelmaitsena vägagi ansambliühtsuse ja -koosvaimu terviklikkusega väga mõnus tunnetus.
PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
1. Johannes Valdma "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)
2. Martin Mikson "Inishmaani igerik" (Ugala)
Tõele au andes, kui poleks Martinil olnud see kivimoodustis sedavõrd propilik ja justnagu lõpetamata, ehk mingi viimase lihvi lisamata, et muuta see veidigi looduslikumaks, siis oleks ta siin esikohal peajagu üle teiste, sest kõik mis oli loodud taamale ja külapoekesse, odavasse üürikorterisse ning üldse kõik-kõik ja siis see üks asi...
Johannes Valdma apsuvaba ja väga tugeva atmosfääriga lavaruumi loodud tervik napsas ainult Martini kivide jäljendamatuse tõttu esikoha endale. Lisaks veel kõik "üllatused", nagu vimplid ja "pöördlava" ning ikkagi kogu see karate-trenni riietevahetuseruumi ja treenerite ruumi "vibe" - ideaalne. Lisaks kuna viiteid oli ka arvutimängule, siis kavalused, kuidas koos valguskunstnikuga see oli lahendatud. "Devil is in the details" :)
PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK
1. Martin Mikson "Inishmaani igerik" (Ugala)
2. Inga Silinja/Daniil Zandberg "Diiva" (Südalinna Teater)
3. Johannes Valdma "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)
Oh need Iiri põlled ja nii palju õigeid ning selgelt uuritud ja läbimõeldud ideesid, mida Martin Mikson on Inishmaani tegelastele selga pannud! See on juba selline üsna aasta TOP10 tase.
PARIM GRIMM/JUUKSESEADED
1. Ugala grimmitiim "Inishmaani igerik"
Kütsari pidevalt "seisvad" juuksed ning punapäisuse lisamine Iiri inimestele, Luule joodiknaise sorakil juuksed ja no nii-nii mitu detaili, mis lihtsalt panid kõik teised grimmitööd sel kuul sedavõrd kahvatuma, et siia kõrvale ei saagi teisi grimmitubasid seekord tuua, ehkki nii mõndagi oli ju ka näiteks Rakveres ja Südalinnas tehtud :)
PARIM VALGUSKUNSTNIK
1.-4. Anton Andrejuk "Diiva" (Südalinna Teater)
1.-4. Rene Liivamägi "Ütlemata" (Vanemuine)
1.-4. Mari-Riin Paavo "Inishmaani igerik" (Ugala)
1.-4. Anton Andrejuk "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater)
See oli taaskord Anton Andrejuki "kuu". Kuivõrd fantaasiarikkad ja erinevaid, täiesti eraldi panuse tervikrežiisse lisavad olulised täiendused need valgustused tal on. Eriti mõjuvaks on osutunud mitte ainult värvi ja suurte valgusmängude lavastusse lisamine, vaid ka spotiga rõhutus, millel on konkreetne mõte sees. Näiteks näidata just sellisena teatud tegelast (nt. üksik Diiva "troonil"), nagu vaja või joonida midagi sellega alla. Üks kahtlemata meie valguskunsti tippe just teatrilavastuste sisemaailmaga mõtestatud kaasamängul.
Rene Liivamäel on Vanemuise lavastuses üks teatriime valdkonda kuuluv lahendus ja tegelikult peamiselt sellepärast on tal ka siin tabelis sõnaõigus.
Mari-Riin Paavo kokkumäng kunstnikutöö ja lavastajaga on lausa imeliselt hästi õnnestunud. Oluliseks tõuseb ka see, mida erilist põhilavast taamal toimumas! Kokkumäng kunstniku maalituga, tekkisid tormised lained või siis kui tänu valgusele ka jälle sirmitagune sai lavaks. Aga ka ees põhilaval temalgi oli üks spotiga lahendus, mis andis väikse ja pea märkamatu detailiga väga olulise dünaamika valguskaardi ja -režii tervikusse (muidugi mõista võis neid rohkemgi olla, aga vahepeal olin selle lavastuse loo ja näitlejatööde lummas sedavõrd sees, et ei jõudnud kõiki detaile ühe vaatamisega endasse ahmidagi). Tegelikult on kõik need 4 väljatoodud valguskunstnikutööd sellised, mida võiks teatud mõttes teineteisele eelistada, ehk tuleb veel veidi seedida, mis järjekorras neid tegelikult eelistada.
PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK
1. Britt Urbla Keller "Verejälg" (Kellerteater)
2. Kreete Kamber "Eesti 2052" (Ideekarje/TÜVKA/EKA)
3. Margo Siimon "Inishmaani igerik" (Ugala)
Britt Urbla Kelleri fotode ja videotega taust tõusis monolavastuses näitlejale korduvalt partneriks. Eriti lummav oli vesi, ehk Thamesi sillerdus kuskil silla all.
Kreete Kamber ja tema "Lennart Meri" ning just nõnda täpselt suunatuna, oli väga vahva lavastuslik komponent, mis toimis.
Margo Siimoni "kinovaatamine" ja just "sedasi" viis kogu publiku Iiri väikesaare kinno kaasa nii, et polnud tegelikult oluline, mis seal taustal "ekraanil" ka näha oli, vaid just kogu see tekitatud kino-vaib.
PARIM ORIGINAAL-HELILOOMING
1. Veiko Tubin "Inishmaani igerik" (Ugala) - selle klausliga, et ei tea, kus läheb originaali ja laenatu piir
2. Sander Pruel "Kramer Krameri vastu" (Rakvere Teater)
Kõik Inishmaani iirilikud laulud ning üldse kogu muusikaline pool andis kindlasti palju juurde atmosfäälile. Ma ainult ei tea, millises mahus sellest oli Tubini enda loodu ja kas tal seal oli kujundusse laenatud ka ühtteist. Eriti meeldis üks laul, mis tuli fonona tantsule taustaks. Kuna näitlejatest üks - Alden Kirss teeb oma bändiga väga vahvat Iiri muusikat, siis "tahtsin" ette kujutada, et ehk on temagi sõrm selles mängus...kuigi ilmselt mitte, sest see Aldeni bänd teeb peamiselt ingliskeelset muusikat. Aga oleks lahe, kui see oleks olnud tema laul olnud :)
Sander Pruel on heliloojana minu jaoks võrdlemisi uus tutvus (varasemast James Browni lokirullide -lavastuse muusikat kahjuks ei mäleta). Eriti meeldisid Krameris tema kidramuusikaga mingid lõigud seal vahel, aga tegelikult oli muusika tervikkujunduses üsna eripalgeline. Aga jah, positiivset tähelepanu tekitas eelkõige rokilikumale viitav.
PARIM MUUSIKALINE- või HELIKUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA
1. Andreas Kalvet/Kasper Sebastian Silla "Eesti 2052" (Ideekarje/TÜVKA/EKA)
2. Veiko Tubin "Inishmaani igerik" (Ugala)
3. Vahur Keller "Verejälg" (Kellerteater)
Kogu see Eesti 2052 live-kujundus oli minu jaoks vaatet kogu lavastuse kõige vingem osa. Vabandan. Aga see lihtsalt oli tervikuna Kalvetilt puhas nauding!
Kelleril õige ajastu muusikat siin-seal õiges kohas ning Tubinit juba kiitsin, aga tegelikult kogu terviklik muusika olulisus selles lavastuses ning valikud igas mõttes maitsekad (ja huvitavad).
PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUSE SEADE
1. Ingmar Jõela "Inishmaani igeri" (Ugala)
Assa raks! Iirimaa, kusagil maakohas... muidugi iiri muusika ja iiri tants on olulised. Aga tegelikult need veidi isegi justkui näiliselt randoomsed tantsulõigud kogu lavastusvoolus sees, oli üks mu lemmikuid kogu selle lavastuslikus ideestikus. Natuke tõi meelde Nüganeni, kelle lavastustes vanasti ka tegelased (näiteks Karin. Indrek. tükis) järsku reas õlgu tõstes läbi lava kõrvuti liikusid ("elutants"). Aga Jõela on riskinud kohati väga keerulise koreograafiaga ning tõesti pannud selle trupi need liigutused ja kombinatsioonid ka ära tantsima! Ma võtan mütsi peast ja kummardan maani! See andis tõesti palju ja ühtviisi nii hoogsust lavastusele, üldist dünaamikat kui ka puhast silmailu! Nii hea meel, et meil on draamalavastuste juures Eestis sellised, ma ütleks liikumisseadete tipud, nagu Ingmar, Rauno ja Olga. Selline kuldne trio ja nende liikumiste juures on alati huvitav jälgida, kes mida välja mõtleb, kes suudab trupi tõesti ka liikuma panna ning millises mahus. Eelmisel aastal ilmutas end ka Pääsu-Liis Kens, keda loodan, et kaasatakse ka rohkem draamalavastuste liikumisseadmiste juurde, sest näen, et seal võib olla ka seda peidus, mida mainitud kolmes (ja no kindlasti on neid veelgi- eelmisest aastast meenuvad näiteks mida Maria Solei Järvet tegi Pinocchiole, Piret Torm-Kriis Seto odüsseiale, Kristina Raja Kinoteatri lühkarite 2.osale jne).
PARIM DRAAMANÄTLEJAST TANTSIJA
1. Alden Kirss "Inishmaani igerik" (Ugala)
2. Margaret Sarv "Inishmaani igerik" (Ugala)
3. Aarne Soro "Inishmaani igerik" (Ugala)
Tegelikult peaks siia kogu Inishmaani igeriku trupi ridamisi üles loetlema, sest isegi Luule Komissarov istudes vihtus kaasa tuhatnelja! Aga Alden Kirss pani korralikult end vähemalt minu kaardile, professionaalsest kretinimismist näiteks jala tõstmise kõrgus, liigutuste lõpetamised... oh la la!
PARIM/ERILISIM NÄITLEJAST MUUSIK LAVAL
1. Margaret Sarv "Inishmaani igerik" (Ugala)
2. Aivar Tommingas "Ütlemata" (Vanemuine)
3. Alden Kirss "Inishmaani igerik" (Ugala)
Oli see nüüd plokkflööt ja oli see nüüd live-esitus, aga WOW Margaret Sarv! Nii mõjuv. Aivari ja Aldeni pillimänguoskus on juba ilmselt laiemalt ja lavastusteväliseltki teada, aga tahaks just need siin veel ka eraldi esile tuua, sest olid tähelepanuväärsed. Muidugi kogu "Ütlemata" bänd.
PARIM MUUSIKUTE KOOSLUS LAVAL
1. Ardo Ran Varrese bänd (+Aivar Tommingas+Jüri Lumiste+Reimo Sagor/Veiko Porkanen) "Ütlemata" (Vanemuine)
PARIM/ERILISIM NÄITLEJAST LAULJA LAVAL
1. Reimo Sagor "Ütlemata" (Vanemuine)
2. Alden Kirss "Inishmaani igerik" (Ugala)
3. Andres Roosileht "Verejälg" (Kellerteater)
Kas Sa teadsid kui hea laulja on Reimo Sagor? Aga voh! No siin see kärisev hääl veel juurde või isegi kui sellega midagi varjati, siis tulemus toimis igatahes! Alden Kirss laulab küll vaid väga väikse lõigu laval, aga sai kohe aru, et isegi liikumise pealt on mehel lauluhääl hea. Tõsine üllataja oli ka Andres Roosileht... no mida kõike see tema roll selle Verejäljes ei sisalda! Üks üllatus ajab teist taga ja see laulmine ning need laulud ise ka seejuures - bravo - võib mingit ägedat muusikali karakterrolli teha... no eks tal varasemate rollide seas üksjagu Eesti Nuku- ehk praeguse Eesti Noorsooteatri muusikalidest laulmisi mitmeid.
PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA
1. Mari-Liis Lill/Siim Nurklik "Ütlemata" (Vanemuine, lav. Mari-Liis Lill)
Minu jaoks oli siin väga palju tuttavat juba varasematest tõsielulistest filmidest ja lugudest, aga eks need teatud kurvad alkoholismi või vägivallaga lahendavate täiskasvanutega peredes on ka palju šabloonilikku. Kurb. Ise ka vägivaldse kasuisa võimuvalla alt pääsenuna olen muudetud juba võrdlemisi tefloniks selliste lugude suhtes. Õudne tunnistadagi, ehkki appi ruttaksin kohe kui päris elus midagi näen ja märkan. Olen seda teinud ka. Isegi oma ema ja kasuisa kaklusele vahele minnes ja öeldes bodybuilderist kasuisale, et enne lööd mind, aga mu ema Sa ei puutu. Siin selles lugude valikus oli minu jaoks siiski vaid 3 sellist ainult, mis mind kaasa tõmbasid. Mis natukegi eristusid. Aivar Tommingase esitus seejuures, Reimo Sagori jutustatud-mängitud gay-lugu ja isa-tütre vestlus Jüri Lumiste ja Mirjam Aavakivi mängitult. Mängulises mõttes Piret Laurimaa hingestatus ja Külliki Saldre kahjuks ka veidi liiga tüüpiline, nähtamatuid silmaklappe kasutav "ema"... Ehk pigem tänu näitlejatele andis see minule siiski ka midagi rohkemat. Aga publik oli selgelt rohkem liigutatud mu ümber ning mõistan neid. See ongi väga olulise sisuga dramaturgia. Sellepärast Mari-Liis Lill vääriks eraldi igasuguseid kiidusõnu, et ta tegeleb selliste oluliste teemade teatrilavale toomisega, mis on meie enda ühiskonna mädapaised. Aga nendega on ka seetõttu väga lihtne samastuda ning enda või lähedaste eludest ära tunda. Ja seega ei tohiks päris külmaks kedagi jätta (ehkki jah, mind paraku seekord... ja eriti esimene vaatus peale Tommingase lõigu jättis... liiga palju "sellist" koos ühes lavaloos vist kah...). Aga palun seekord minu järgi mitte otsustada. See tõesti läheb suuremale osale publikust vägagi korda (minu nähtud täiesti rea-etendusel seisis publik püsti... mina ja mõned veel siiski mitte) ning just olulisuse tõttu tõstaksin selle dramaturgia ikkagi esile.
PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI TEATRITE LAVAL
1. Douglas Post "Verejälg" (Kellerteater, lav. Vahur Keller)
2. Aleksei Žitkovski "Lüüa või mitte?" (Südalinna Teater, lav. Dan Jeršov)
3. Mihhail Durnenkov "Diiva" (Südalinna Teater, lav. Dmitri Petrenko)
Verejälg viib 1957.aasta Londonisse. Mõrvamüsteeriumit lahendama ning lahendus on võrdlemisi eriline. Ma küll ei tea, kuidas seda olekski võimalik ära lahendada lihtsalt vaadates, ehkki üks komponent sellest lõpplahendusest käis küll peast läbi.
Lüüa või mitte? on teatud mõttes eestistatud, mis andis kuidagi nii palju. Teemad ju universaalsed ning ka meie, ehk eestlaste jaoks aktuaalsed.
Diiva algab kohe enesetapu-üritamise ärahoidmisega. Viib otsapidi teatri- ja filmimaailma, mis juba olemuslikult on kultuurist huvitatud inimestele kõnekad teatrilaval alati.
PARIM KORDUVLAVASTUSE ALUSMATERJAL
1. Martin McDonagh "Inishmaani igerik" (Ugala)
Üle 25 aasta tagasi lavastati seda materjali Eestis viimati ja nagu siitki tabelite tippudest aru ei saaks, oli see kindlasti õige aeg uuesti lavaletoomiseks ning igati vaatamist ja soovitamist väärt. Aga lisaks on siin mingeid komponente, isegi kui tegevustik toimubki 1930ndate Iirimaal, meilgi vägagi aktuaalsed just praegu (näiteks poliitkorrektsus). Martin McDonagh on igatahes teretulnud nähtus meie teatripildis alati (va. võiks nüüd jätta "Lenane'i iluduskuninganna" töötlused veidikeseks ajaks rahule ja võibolla ka "Üksildane lääs" on viimasel ajal juba piisavalt lavadel olnud) ja ka ise oma filmidegagi alati meid eestlaseid kõnetav. Sama lugu teatris tema lavalugudega. Need on alati mingite tõsisemaste nootidega, aga ei jäta ka kuivale ka komöödiasõpru... isegi kui see huumor tihti ongi süsimust. Ja see "Inishmaani igerik" pole (õnneks) erand.
(ülal on kasutatud Siim Vahuri tehtud fotot lavastuse "Inishmaani igerik" misanstseenist)
