Otsustasin loobuda Coca Cola -st ning tegelikult ka kõikidest teistest limonaadidest. Nimelt ma ei mäleta, kas on kunagi läinud nädalat ilma Coca Cola -ta alates sellest päevast kui ma esimest korda selle mõnuainepudeli oma huulile tõstsin... no võibolla dieeti pidades ehk sai mõni aeg ka ilma oldud. Kuid ma mäletan, et isegi siis rikkus mu dieedi see ära, et hakkasin Light Colat jooma, kuna "light-is on ainult alla ühe kalori detsiliitri peale!"... noh, igatahes ei toiminud see dieedijoogina :)
Ja ega ma siin seda nii suure kella külge ei julgeks panna kah, kui mul juba 16 limonaadidevaba päeva seljataga ei oleks. Pean tunnistama, et see on olnud natuke nagu narkosõltuvusest võõrutamine. Esimesed 4 päeva olid ikka väga rasked...õudne suhkruvajadus oli ning eks ma siis mingite teiste asjadega üritasin seda ka korvata...aga limonaade suhu ei pistnud. Põhimõtteliselt! Tegelikult neljas päev oligi kõige raskem. Mäletan, et otsaette tuli higi ja mõtted olid ainult selle ümber, et niiiii tahaks koolat :)
Tänaseks on aga see himu enamvähem kontrolli all. Eks ma muidugi "tahaks"... aga kuna on juba nii mitu päeva seljataga, siis see omakorda annab jõudu olla limonaadi tsölibaadis. Järgmiseks võiks neist magusatest mahladest ja muust ebatervislikust loobuda, aga selle operatsiooni võtan ette pärast pühi...
Muideks kehakaalulule pole see, natuke üle kahenädalane limonaadistreik veel mõjunud. Võibolla võtab kauem aega, sest ju ma olen seda suhkrut asemikuna kuidagi muudmoodi ikkagi tarbinud. Aga üks samm korraga! Läbi raskuste tähtede poole :)))
Eelmisel esmaspäeval, umbes lõuna ajal, astus mu kontori uksest sisse Eesti Rahvastikuminister. Eks see oli natuke enne teada ka, et "võibolla" ta tuleb, aga ega kunagi ju ei tea ka, mida olulisemat sellistel inimestel võib viimasel hetkel ette sattuda.
Aga ta tuli ning koos temaga umbes 8 liikmeline delegatsioon. Ma olen praeguse valitsuse liikmetest varem kohtunud pea-, majandus ja kommunikatsiooni-, rahandus-, välis- ja kultuuriministritega. Ehk Palo on seega kuues minister. Ma pean tunnistama, et ma ju teadsin ennegi, et ta on kena ja meeldiv inimene, kuid temaga näost näkku vesteldes oli ta veel kenam ja veel meeldivam. Ta tundis ennast kohe nagu kodus, kuigi meil ju remont käimas ning kõiksugused kastid seinte äärtes ning kardinaks lihtsalt mingi riie. Aga ta tuli ja istus mu külaliste-disaintoolile ning vestles nii mõnusalt, nagu me juba ammused tuttavad. Jah, ma tean, et poliitikud ju peavadki olema sellised, aga sellegipoolest kõik ju ei ole. Mul tekkis natuke koolipoisi tunne ning istuda ei julgenudki...muidugi eelkõige sellepärast, et kaaskonnas oli ka mitu naisterahvast veel (kantsler, konsul jne) ning kuidas ma siis ikka istuda saan...mats ma ju olla ei taha :)
Kolm asja, mis mul eriliselt meelde jäid on esiteks see, et ma hämmastusin kui pikk ta on! Ok, mitte nii pikk kui mina ja ammugi mitte nii pikk kui mu töökaaslane, aga kogu oma kaaskonnast oli ta vist küll kõige pikem. Teiseks see, et ta küsis Eesti Spa-de kohta. Ja kui siis sellest sai räägitud, et mis ja kus on ilusamad jne...siis tema omalt poolt kiitis Värska Spa-d, sest ta on osaliselt sealtkandist... nii õige suhtumine, isegi kui see teema polegi otseselt tema rida... Ja kolmandaks oli see, mida ta küsis ära minnes. Nimelt, et kui me Eestist räägime rootslastele, et mida me siis kiidame? Mu kolleeg, kellele see küsimus ehk kõige otsemalt oli suunatud, loetles need tavalised asjad, et Tallinn ning tema vanalinn ning teised linnad oma looduse või muude vaatamisväärsustega. Minister küsis: "Aga Eesti ilusad naised?" Mu kolleeg läks hämmingusse hetkeks ja ütles, et seda teemat ta ei julge puudutada. Eelkõige sellepärast, et Rootsis on selline film tehtud nagu "Torsk på Tallinn", mida paljud on näinud ning mis ehk alandab mõnes mõttes Eesti(s elavaid) naisi. Ja sellepärast ta hoidub sellest teemast, kuigi teab väga hästi, et Eestis on ilusad naised...
Vaene mees põdes seda tükk aega hiljem, et kas ikka ütles õieti. Ma ütlesin, et ärgu põdegu. Võibolla oligi konksuga küsimus, et näha kuidas reageerime :)
Vaatasin, et Urve Palo on lõpetanud minuga sama kõrgkooli, kuid keskkooli lõpetaski Värskas (sündinud on ta Haapsalus 10.06.72). Ta kuulub sotsdemmide erakonda ning on majanduse taustaga, ehk raamatupidamist, eksporti, reklaami ning ettevõtte juhtimist on tema CV-s. Räägib vene ja inglise keelt. Ehk üpris tagasihoidlik keelteoskus, aga ehk need kaks on ka ühe Eesti ministri jaoks kõige olulisemad. Minu jaoks on oluline, et ei peaks häbenema inglise keelt mitterääkiva ministri pärast (olen seda kunagi minevikus pidanud tegema)...sest kui inimene inkat ei oska, siis ma leian, et võiks jääda taustategijaks.
Ministri põhilistest Rootsi visiidi teemadest võib lugeda siit. Minu meelest ta on kõikide aegade üks kenamaid poliitikuid. Väga sümpaatne mulje jäi.
Järgmisel päeval ta käis ka Stockholmi Eesti Koolis külas. P tuli koju ning rääkis õhinaga, et neil käis minister koolis. Ma küsisin, et mis Te temaga siis seal tegite? P ütles: "Noh, ta ütles, et ta tuli sellepärast Rootsi, et tahtis teada kas me laulda ka oskame? Noh ja me siis laulsime talle, et ta näeks, et me oskame." Ise nii tähtis, sest minister oli rahule jäänud :)))
Alustasin selle raamatu lugemist kohe kui sain teada, et raamatu järgi valminud film linastub Stockholmi filmifestivalil. Kuid aega polnud ning jõudsin filmi nägemise ajaks umbes pool raamatut läbi lugeda. Reeglina ma neid raamatuid loen üliharva, millest valminud film mul juba nähtud (erandina näiteks Patricia Highsmith -i Talendikas hr.Ripley), teistpidi küll...mulle isegi väga meeldib loetud raamatute järgi tehtud filme vaadata, näha teise inimese nägemust samadest asjadest mida mina olen ette kujutanud raamatut lugedes ning tõdeda kord korra järel kui hea on ikka raamat ning kui kehv on selle kõrval film.
Kummalisel kombel, täpselt nagu "Talendikas hr.Ripley"-ga, osutus minu meelest film paremaks kui raamat. Ei tea kas see on seotud siis kuidagi sellega, et millise meediumi kaudu lugu esimesena jõuab minuni, et see mõjub originaalina ning kuidagi paremana. Ei tea. Film oli palju sentimentaalsem...mul tulid isegi pisarad silma ning mitmes kohas :) Raamatut lugedes läks mul ka ühes kohas meel härdaks, kuid päris pisarad jäid tulemata.
Lugu jutustab 14 aastasest tüdrukust Lily-st, u. 50-60ndate aastate Ameerikas. Ta elab suure süütundega, sest ta laskis oma ema maha kui ta oli kõigest 4 aastane. Isa on vihane ning kibestunud inimene, kes oma tütrelgi elu põrguks teeb. Tüdrukut käib hoidmas musta nahavärviga Rosaleen. Elatakse mustade jaoks keerulisel ajal. See oli nö. valgete ülevõimu ajastu, kuid mustadel tekib võimalus ka valida presidenti. Rosaleen lähebki hääletama, kuid satub rassistide küüsi. Eluga pääsemiseks põgeneb ta koos Lily abiga, viimase ema jälgedes, linna nimega Tiburon. Saatus viib neid kolme mustanahalise õe, August-i, June-i ja May koju, kus nad leiavad peavarju. August tegeleb mesilaste pidamisega, June tegeleb muusikaõpetamisega ning May on kerge mõistusehälbega. Lisaks käib majas abiks noormees nimega Zach. Siin hakkavad hargnema lahti nii Lily ema ajalugu kui ka kõigi teiste tegelaste eraelud. Kulmineerudes muidugi mitmete küsimuste lahenemisega. Kes ikkagi tappis Lily ema? Kuidas Lily ema on seotud Tiburoniga? Miks keegi Lily-d ei armasta...isegi ta enda ema ja isa? Kuidas võib ema oma lapse hüljata? Kuidas ülitundlik May vastu peab kõikidele elumuredele? Miks June on ebaviisakas Lily vastu? Mis sünnib ühe mustanahalise poisi ja valgenahalise tüdrukuga kui nad ninapidi tihti koos on? Kas nahavärv on probleem ning kelle jaoks ja millepärast? Küsimusi on veel ja veel ning tegelikult kõik on kuidagi seotud tegelaste soojade tunnetega, mis annab sellise sooja atmosfääri kogu raamatule.
Ebaoriginaalsusest hoolimata, mulle üldiselt meeldis see lugu. Kui veel korraks võrrelda filmiga, siis raamat on ehk natuke usutavam. Film, eriti alguses, on ikka kergelt ebareaalne. Lisaks pärast filmi nägemist rikkus see mu fantaseerimise ära. Tegelased olid mul enne enda ettekujutatud, kuid siis hakkasid tegutsema need samad näitlejakujud mu vaimusilmas...ning mõnevõrra filmist ikkagi nihkes looga. Kuid ehk see selline emaduse, õetunde ning inimliku kaastunde, armastuse ja hoolivuse segu, selles oli midagi erilist siiski. Lisaks see võõra ajastu tugev tunnetus ning lõunaosariikide värviliste valus teema suutis ka mind mingil määral liigutada. Sellest on juba nii palju räägitud, et need probleemid ei tundu üldse võõrana ega ka kaugena enam...mis sellest et ma pole isiklikult selliste probleemidega oma päriselus kokku põrkunud.
Kirjanik Sue Monk Kidd -i kohta on võimalik lugeda rohkem tema kodulehelt. Tänaseks on sellelt ameeriklannalt ilmunud juba 5 raamatut.
Hinnang: 3+ (Tegemist on pesuehtsa naistekaga ning usun, et vähesed mehed sellest eriti palju midagi saavad. Kuid kui meeldivad sellised inimsuhete lood, mis vahest on natuke imalad ja vahest kõditavad mingeid tundenärve, siis miks ka mitte... kuid tegelikult selliseid lugusid on juba küll ja küll. Ma ise poleks ehk siiski hakanud lugema üldse, kui oleksin ette teadnud mis raamatuga tegemist on. Aga ei tea kah...polnud ju päris maha visatud aeg kah... kokkuvõttes selline keskmine, aga pigem tasub vaadata film ära.)
Loo lähtekoht: Lugu Bobby Sands-ist, IRA liikmest, kes 1981.aastal juhatas näljastreiki ning osales ka mitte-pesemisprotestis, millega IRA vangid lootsid saavutada poliitilise vangi staatust. Film ongi Sands-i surmaeelse 6 nädala sündmuste dramatiseering.
Arvamus: Cannes-i filmifestival pälvis seisvad ovatsioonid. Euroopa filmiakadeemia auhindade jagamisel kandideerib. Kriitikud kiidavad, festivalivõite tuleb paremalt ja vasakult... Filmi võib tinglikult jagada kolme ossa. See mis sünnib enne näljastreiki. Papi külaskäik. Ja streik ise.
Ma pidin kohe eraldi vaatama, kes selle filmi operaator on. Sean Bobbitt teeb sellise fantastilise töö, et mul jäi suu lahti! Nii detailselt planeeritud kaameratööd kohtab ikka väga harva...viimati meenub selline tase Wong Kar Wai Fa yeung nin wa, ehk In the mood for love -filmi kaamera taga lausa imesid teinud Christopher Doyle. Lisaks see "kakapruun" toon, milles filmi edastatakse, see tekitab tunde, et tõesti ninasõõrmete sees on seda rõvedat haisu tunda. ÖÄK!
Kõige šokeerivam ei ole see rõve make-up ning surmad ja piinamine...vaid see, et kõik see sündis minu eluajal! Alles 27 aastat tagasi (muideks Bobby Sands surigi 27 aastaselt ja muideks ta oli ka Briti Parlamendi liige, minu meelest seda filmis ei mainitud)! Kui palju sellist "piinamist" ning inimesevastasust sünnib praegu kusagil riikides (vanglates)? Iraagi sõjas ameeriklastel olid umbes sarnased kombed...Britid ja Ameeriklased - Bush ja Blair...sellel teemal võiks pikemalt mõelda edasi, kas pole tõsi? Kuid ikkagi minnes tagasi sellesse aega ning IRA tegevuse juurde. Bobby Sands pandi vangi relvade omamise pärast. Streik kestis 66 päeva. Matustele tuli üle 100 000 inimese. Lisaks suri 9 inimest selle streigi käigus. Pärast tema surma tõstis IRA taas oma pead ning naases uute rahutuste korraldamistega.
Näitlejatööd on samuti uskumatult head! Peategelast mängiv Michael Fassbender teeb vapustava töö oma rollis. Nii enne streiki, olles tugevaks vestluspartneriks papile, kui ka see hirmus nälgimine. Siis mängis juba rolli ka juba kiidetud make-up...mis oli täpselt nii rõve, et film mõjuks. Samuti pappi mänginud Stuart Graham on üks huvitav näitleja. Kuid minu jaoks oli see film ikkagi operaatori pärusmaa ning seeläbi ka režissöritöö hea saavutus.
Hinnang: 4- (Kõigest sellest heast tehnilisest poolest hoolimata, ei saanud ma aru sellest isekusest. Sandsil oli ka väike poeg. Selline aadete eest seismine...mida ta lõppude lõpuks sellega saavutas? Ei midagi, britid jätkasid ikka samas vaimus. Selliseid asju tuleb ikka ajada teisiti. Ta oli vanglas olles vabakutseline ajakirjanik ning luuletaja...kas tal seda kaudu ei oleks olnud võimalust mõjutada asjade käiku? Ma lihtsalt ei mõista selliseid inimesi...nagu terroristid, kes lähevad vabasurma oma aadete eest. Mõni võiks öelda, et mul pole lihtsalt sellist iseloomu. Mina arvan, et mul on vastutus oma laste ees ning miski pole neist tähtsam. Kuid tehniliselt poolelt oli film täiesti laitmatult tipptase.)
Sedapuhku rida keskmise tasemega filme, mis minu jaoks ehk lahutasid meelt, kuid ununevad kiiresti ning sellepärast sügavuti analüüsima ei hakka. Kõikide vaatamisest on kulunud ka juba mõni aeg, mõnede puhul ei ole värke vaatamisjärgne tunne enam meeleski...
Loo lähtekoht: Kool Pariisis. Klassitäis teismelisi. Terava keelega noored. Noor meesõpetaja peab nendest jagu saama ning neile tarkust pähe toimetama. See pole kerge ülesanne, sest iga laps klassis on omamoodi isiksus ja paratamatult tekivad konfliktid.
Arvamus: Võta päris õpetaja ja päris klassitäis lapsi, kolm kaamerat ning õpetaja enda kirjutatud raamat oma õpetajatööst. Viska nad kõik filmile, loksuta ning saad loo ühest aastast Pariisi eri kultuuritaustaga lapsi täis koolist ja sealt ühe klassi anatoomiast. Õpetaja on osav ja suudab alati õpilaste kiiretest sõnavalingutest üle olla. Kuid tegemist on rohkem prantslaste jaoks olulise küsimusega, ehk kuidas erinevad sisserändajad suhtuvad prantsuse keelde. Milliseid probleeme see tekitab. Huvitav, et filmi vaadates tekkis täiesti selline tunne, nagu oleks ise ka selles klassis ning õpiks kaasa...ma usun, et see oli ka tegijate taotlus. Kuid ometi jäi see liiga kuivaks minu jaoks ning natuke liiga pikaks. Kuigi ma arvan, et õpetajatele see film meeldiks. Paljud õpetajad ongi väitnud, et selline ongi nende argipäev. Ehk film on väga ehtne. Kummaline, et eriti mingeid taustalugusid ei räägitud...what you see is what you get. Vaataja on täpselt nagu ühena seal koolis teiste seas.
Hinnang: 3+ (Prantsusmaa tänavune Oscarisaadetis, Cannes-i filmifestivali võitja... auhinnatiitleid küllaga, kuid film ise pole minu meelest sisult eriti originaalne. Samas huvitav ja jälgitav, eriti noorte vahetu näitlemise ning sõnaosavuse pärast. Samas ei midagi erilist.)
Loo lähtekoht: Lugu kahest poisist, alates nende keskkooli east kuni kolmekümnendate eluaastateni...ehk sellest kuidas kahest noorest saavad pätid.
Arvamus: Oi kuidas mulle meeldis see muusika. Laul laulu järel tekkis tunne, et filmi muusika ongi palju parem kui see film :) Kuid tegelikult oli ka palju vaatamisväärset. Kahati põnev, kohati huvitav, sest nendel inimestel on nii erinev kultuuritaust kui meil, eestlastel... ilmselt on vaesus ning kuritegevus sealmaal palju tavapärasemad nähtused kui siin maailmanurgas. Kui on olemas terved vaeste majadekompleksid. Karm. Karm on ka kriminaalne elu. Võim on alati ohtlik selle haldajale. Kadedus ning kurjus on tugevad relvad nende käes, kes seda võimu ihkavad ära võtta. Looduseski jääb tugevam ellu. Muidugi kurb, sest süütud pered, kes sellistes mängudes osalejaid leinama jäävad..milles nemad süüdi on? Samas kuidagi kaugeks ja võõraks jäi see natuke.
Hinnang: 3+ (Huvitav pildike, hea muusikaga, maailm lõunatipu lähistelt. Häris see, et see on võõrkeelse Oscari kandidaadi kandidaat, kuid umbes 60-70% filmist on ingliskeelne. See on ju ebaaus! Kuid miinused ja plussid kokku lugedes jäävad plussid peale)
Loo lähtekoht: Henry VIII ja tema teise naise (ja tolle õe) suhete lugu.
Arvamus: Mulle ei meeldi sellised liba-ajaloolised lookesed nagu "Teine Boleyni tüdruk", kus tehakse enda fantaasia järgi mingeid ajaloolisi fakte ümber ning neid siis üritatakse "tõelise" pähe minule müüa. Näiteks Vanemuises lavastatud "Koidula veri" oli algusest peale selline "meelega" ajalugu väänav ning see andis isegi põnevust ning omamoodi väärtust loole juurde...
Samas, filmis on tõeliselt muljet avaldav näitlejatearmee. Ja nende jälgimine on ju lausa nauding. Ja lugu ju iseenest on ka olemas, ehk kokkuvõttes on ikkagi päris vaadatav. Kostüümid mulle eriti küll ei meeldinud ning see on kostüümidraama jaoks vist juba päris kõva kriitika.
Hinnang: 3+ (ehk 6/10, parema meelelahutuse puutes söödav, kuid muidu "ühe ristiga mürgiseen" :) Ei, nali naljaks, ei julge eriti soovitada. Kuid ise nautisin just nimelt näitlejaid.)
Loo lähtekoht: Üksikhooldajast isa on joodik, elule jalgu jäänud, ülekaaluline ja üdini ebameeldiv inimene. Tema poeg peab ise muretsema, kus kohast süüa saab, kuidas koolis saab käidud. Kõige tipuks tuleb tal ka öösel maani täis isa järel tolle okset koristada ning hoolitseda selle eest, et too tema magamisaset täis ei tee. Isas on aga maagia peidus ning see võib osutuda "päästerõngaks".
Arvamus: Väga masendav film. Muideks tegemist on tänavuse Singapuri Oscarisaadetisega. Ja ometi elasin ning tundsin kaasa sellele poisile...ikka lootsin ning ootasin, et kohe ta õnn muutub... kohe kui isa hakkas jalgele saama..kohe ärkas ka jälle lootus. Mul on tunne, et tegemist oli ehtsa mustkunstnikuga. Kui polnud, siis mind pettis küll ära, lihtsalt nii ehedad on tema liigutused ning kogu "esinemine". Mõnes mõttes oligi ju tegemist vapustava mustkunstniku ära kasutamisega. Kogu lugu oleks justkui konstrueeritud selle "inimese" ümber. See aga teeb natuke filmist ühekihilise.
Hinnang: 3 (Näitlejad on head. Nad on täiesti võõrad ning nende mängumaneer isegi on võõras, kuid samas huvitav. Väike poiss on kuidagi ehtne. Mind küll ei häirinud hetkekski. Jäin igatsema mingite kõrvalliinide või komplitseeerituma tausta järele. Samuti huvitav oleks olnud teada, mis edasi saab. Lahendusi on ju nii palju, kuid lugu jäi nagu selles suhtes poolikuks. Kas poisiga on kõik korras või mitte, kas sellest, mida ta isalt õppis, oli piisav et end elatada... või oligi tõesti film lihtlabane mustkunstniku näitamine...tema isikuga lõppes ka kogu film...)
Loo lähtekoht: Kohaliku maffia käsilased tapavad väljapressimise käigu ära mehe, kellelt neid saadeti Maffia raha ära tooma. Üks meestest leiab selle raha tapetu kodust ise üles kuid ei anna seda edasi oma ülemustele. Valetades, et ta pole midagi leidnud. Sellest saab üks närvipinge kruvimine alguse.
Arvamus: Seda filmi reklaamitakse kui ladina Ameerika Pulp fictionit. Lubage naerda! millegi nii originaalseni ei jõua see film mitte hetkekski, isegi mitte oma parimatel hetkedel. Ta jääb kohe mitu pügalat allapoole. Ma isegi ei leia filmide stiilides sarnasusi. Pigem on sel midagi sarnast ehk Denzel Washingtoni filmiga Man on fire...kui stiilile mõelda..sisult selline üpris tavaline maffia värk. Ei midagi uut päikese all.
Minu jaoks hakkas lugu ise ka lohisema. Mul oli isegi nii igav vahepeal, et kontrollisin mitu korda kella :) Miks seda poleks lühifilmina võinud teha.
Lisaks näitlejad olid kohutavad. Eriti see ülivihast maffiapealikku mänginud mees. Keegi ei ole selline päriselus. Ega maffiamehed ka "loomad" ei ole teiste inimestega su´heldes :) Aga muidugi mõned võivad ju võtta seda komöödiana..ma mõtlen seda karakterit. Mina ei suutnud.
Hinnang: 3- (Koer pureb koera ei mõjunud "hea maffiafilmina". Kuid maffiateemad on alati sellised põnevad juba oma olemuselt, ehk kehv maffiafilm on siiski enamvähem keskmine tase. Mul rikkus kinoelamuse väsimus ning pidev ootus, et asi ühelepoole jõuaks. Eriti tobe oli see helistaja..kõik oli kuidagi vindi võrra üle keeratud. Ja see ei sobinud üldse. Siis juba oleks pidanud rohkkem vinte keerama, nagu Pulp Fictionis :) Ahjaa lahe nimilugu on filmil, ja üldse oleks võinud selliseid ladina rütme rohkem olla)
Loo lähtekoht: Kaks tai poissi armuvad. Ühe jaoks oleks see armumine võimalik, teise jaoks mitte. Lisaks vaevab ühe poisi elu tema pere tabanud tragöödia ning teine poiss tegeleb oma ansambli ja eduka heliloominguga.
Arvamus: Liiga kummaline tundus see kõik. Alustades juba näitlemisstiilist. Minu jaoks mõjus mõnede näitlejate mäng lausa võltsina. Kuid mõtlik ja mehelikum poiss oli sümpaatne. Mingil hetkel märkasin, et tahan talle head.... lootsin ka juba, et ta leiab selle muusikupoissi armunud tüdrukust endale uue "armastuse"... See armunud muusikapoiss pani ka teise kummalisse olukorda, lauldes seda armastuslaulu kõigi ees. Selline käitumine on natuke isekas. Kuid võibolla ta tundis, et teises poisis on ka need tunded olemas, sest suudlus, mida ema pealt nägi...
Võiks arutada selle filmi põhjal, et kus läheb see piir, kus vanemal on õigus oma teismelise lapse ellu sekkuda. Alguses ju isa laseb tütrel minna kauaks kodust kaugele...ja mis sellest sai...siis aga ema piirab oma poja valikuid armastuse suhtes, sekkudes väga konkreetselt oma poja tulevikku. Ja mis sellest saab... Minu meelest peavad olema olemas teatud reeglid, kuid teiste inimeste tunnete valikusse sekkuma minna ei tohi...olgu ta siis kasvõi oma laps. See pole aus ning võib jääda kummitama kogu elu lõpuni. See on ka andeksandmatu. Kellegil pole õigus kellegi valikuid hukka mõista..sest paraku armastus ei küsi ju tulles, et kas tahad sellesse või teise armuda?!
Hinnang: 3 (soovitatav Gay-teemadest huvitatuile. Natuke nagu armastusfilm, kuid samas ka peredraama. Kummaline film. Samas jääb kummitama nagu mõni laul... mind päris külmaks ei jätnud, aga ega see film mulle ei meeldinud ka.)
Loo lähtekoht: Lily Owens on 14 aastane tüdruk, kes elab virsikufarmis oma ilge isaga. Pisikese lapsena laskis ta pool kogemata oma ema maha ning nüüd on tal hoidjaks must naine nimega Rosaleen. Üks juhtum viib teiseni ning nad peavad põgenema üks ühel teine teisel põhjusel sellest linnast. Teejuhiks tütre emast järele jäänud esemed. Need viivad neid ühte roosasse majja, kus elavad kolm mustanahalist õde - May, June ja April...sellest saab alguse mesilaste, nahavärvi ning loomulikult armastusega ja südamlikkusega vürtsitatud lugu.
Arvamus: Mul on hetkel just see raamat pooleli ning omamoodi on kahju, et tean millega kogu lugu lõpeb. Samas on harukordne tunne, et film oli veelgi sentimentaalsem ja hinge minevam kui raamat!!! Raamatust aga rohkem ja täpsemalt siis kui selle läbi saan.
Filmis teevad ju kaasa sellised mustad diivad nagu Queen Latifah, Jennifer Hudson ning Alicia Keys, samuti Oscarikandidaat paari aasta tagant filmist Hotel Rwanda - Sophie Okonedo. Lisaks neile mustadele naistele ka üks valge...lapsetähest noorukipõlves ikka näitlejana jätkav Dakota Fanning. Ja näitlejad on kuidagi väga hästi valitud. Eriti huvitav oli muidugi Alicia Keys-i näha näitlemas, sest teised on juba tuttavad staarid. Hudson mulle kuidagi ei istu...ma polnud ka tema Oscarivõiduga nõus. Kuid kogu ansamblis upub ta endast tugevamate näitlejate vahele nii, et tema amatöörlust ei märkagi. Ning kõigele lisaks ei saa muidugi unustada Paul Bettanyt, kes vastiku ning ilge isana mõjub veel kõige ehedamalt.
Film on väga värviline (nagu "mustade" filmide ning ka muusikavideote puhul minu meelest üpris tavaline) ning see lisab omakorda soojust. Tegemist on ka sellise nutma ajava looga, kogu kinosaal luristas nutta. Ning neid nutukohti on rohkem kui üks. Film alguses mõjub küll kuidagi liiga ülepingutatud ja ebaloomulik, kuid siis kui selle "suhkrusiirupiga" ära harjub...et see niiii imal on... siis harjub ka kogu filmi tempo ning sisuga. Kinos on nutmine ju lubatud...vähemalt see pole "keelatud" ning kui tegijad tundeid nii palju suudavad liigutada, ju nad siis on oma tööd ka hästi teinud. Kaamera on kui sula mesi ning muusika toestab just sobival määral. Mis siis sellest, et sellise sisuga filme on juba küllalt tehtud...hea asja korral küll küllale liiga ei tee :) Ja minule meeldis.
Kuidagi kummaline, et see nahavärvi probleem on ikka tänasel päeval veel aktuaalne ning ikka veel leidub üleolevaid "hulle", kes arvavad, et rass annab üleolekuks õigused. Kuigi filmi puhul on tegemist minu meelest eelmise sajandi keskpaigaga....või millal see nüüd oligi, kui mustad esimestes osariikides hääleõiguse said.
Muidugi kõige rohkem läksid mulle hinge ikkagi "valge" tüdruku ja tema ema teema... ma ju pidevalt arvasin, et süüdi on ikkagi isa... Aga samas ka May-ga juhtuv oli täielik pisarate kiskuja. Armas ning südamlik film. Kindlasti küll ka naistekas, aga mis siis :)
Hinnang: 4 (ehk 7-8/10 minule meeldivad sellised nutma ajavad draamad. Kus peamiseks teemaks inimsuhted, kuid natuke on ka tegemist mustade-valgete teemaga Ameerika lõunaosariikides. Näitlejateks peamiselt oscarivõitjad ning -kandidaadid või muud selle kaliibriga tegijad. Ehk film justnimelt minule. Kuigi natuke selline teismeliste tütarlaste pilgule mõeldud ning ehk ka natuke musta nähavärviga inimestele. Kuid südamlikkus ning lähedaste armastamine ja armastuse igatsemine...need teemad on ju universaalsed ning peaksid mõjuma absoluutselt kõigile...isegi kui see kõik serveeritaksegi nii imalas kastmes :))
Tänu ETV arhiivile, korraldasime meiegi tänasel "reede õhtul" siin Rootsis "teatriõhtu" ning vaatasime ühte etendust, mille kohta ma oma 2008.a. suveteatri kokkuvõttes juba avaldasin kahetsust, et see mul nägemata jäi. Kuid kummaline, aga kui tahtmine on niiiii suur, siis olen tähele pannud, et mõned asjad jõuavad kõigest hoolimata minuni (suur aitäh ning kummardus Teile - ETV ja Gerda Kordemets!). Ning muidugi eriline tänu selle eest, et selle "arhiivi" üles riputasite!!!
Lavastus töötas televersioonis ideaalselt. Selline tunne oli, nagu istuks esimese reas ning kohati ju lausa näitlejatega silmitsi :) Ning need stseenide vahetuste ajal näidatud kaadrid maatalust ning heinast ja muust teemasse liituvast, see mängis nii palju kaasa ning aitas seda "õiget" tunnet luua.
Tegemist on Jaan Kruusvalli kirjutatud näidendiga Eesti maakodust ning maainimestest. Peresuhetest ning igatsusest teise inimese läheduse või kasvõi hea sõna järele. Kõike seda läbi teada-tuntud "eestlaslikkuse". Selles tükis oli seda mingit 1980-ndate etenduste hõngu, kõige paremas mõttes. Kuigi ajaliselt asetus see ehk veelgi varemasse aega. Vähemalt etenduse alguses. Etenduses liigutigi kiiresti ajaliselt edasi ning tundus nagu see oleks hõlmanud kokku umbes 30 aastat? Ja ajalises mõttes on seda minu jaoks küll raske paigutada kuhugi. Kas need olid 50ndad, 60ndad ja 70ndad? või 10 aastat edasi? Ainukese vihjena ehk Leontiine lauldud laul Roosidest..mis on vist pärit 80ndatest. See aga lükkaks veel ühe kümnendikuga need stseenide ajad edasi... Kui keegi raamatust lugedes või kusagilt mujalt oskab öelda, siis andke palun teada!
Loo mõttes tundsin ma sellele heale Eesti mehele (või kui eestlane ta lõppude lõpuks oligi, sest nimi oli ju Gerhard? Ehk siiski viide Saksa päritolule ning sõjajärgsetele aastatele?) sügavalt kaasa. Millegipärast on see nii, et sellised head inimesed, ükskõik kuidas nad ei ürita, ei saa nad kurjadelt inimestelt ei headust, ei austust rääkimatagi armastusest. Mõtted mis mul tekkisid just loo seisukohalt, on peamiselt seotud eestlaseks olemisega. Miks tihti meie külmus ei lase meil nii kergelt tunnistada oma armastust, tihti isegi mitte iseendale? Millised töörabajad me oleme...ja mul on tõesti tunne, et see on "harjumusest". See kes on ludri ning laisk lapsena, sellest tihti ei saa ka täiskasvanuna tööinimest. Kuigi "lootust" ju on alati....seda tahtis minu meelest selle lõpuga näidata ka Kruusvall. Aga samas oli see ju mingis mõttes lugu ka naiselikust kadedusest. Kadedus ema pärast, kadedus eelmise naise pärast, kadedus lapse kasvatamise pärast...neid kõiki teemasid riivatakse pindmiselt kuid oskuslikult etendatuna mõjusid need minule küll sügavamalt. Kuid lugu oli ju ka mehelikust kadedusest...omandi, raha ning töökuse pärast. Ikka see suur eestlaslik kadedus :) Ja me ei märkagi tihti seda enda ümber, sest see on juba nii loomuomane. Omamoodi kurb...mis siis et paljudele on see ka edasiviivaks tõukeks.
Kaks stseeni, mis mulle eriti mõjusid, olid mõlemad seotud sellega, kui Leontiine ütles Gerhardile, et too ei lähe kuhugi tema juurest. Sest karmi Eesti maanaise koore all oli samuti teise inimese lähedust vajav hing ja süda (palju neid inimesi ikkagi on, kes seda oma sügavaimaski sopis ei võiks endale seda tunnistada?). Ta ei osanudki teisiti oma armastust välja näidata... eriti keset seda kõike apaatiat ning masendust (mis minu meelest on ilmselgelt kahetsusest elamata elu pärast). Ühe korra saab etenduse jooksul ka naerda, kuid isegi see toimub nö. läbi pisarate. Ma mõtlen seda kirja saamise lugu. Kas pole masendav...kuid see, et kõige oma töörabamise kõrvalt see mees kõike märkas ning sealjuures südamest hoolis sellest oma kummaliselt sissekolitud kodust ja seal elavast perekonnast...see oli nii südantsoojendav. Sest nii kaua kui on selliseid inimesi, niikaua on ka armastust, südamlikkust ja headust siin ilmas.
Lavastaja Enn Keerd on valinud õiged toonid selle loo jutustamiseks ning aja edasiliikumine on hästi märgata, kuigi mingeid erilisi lavastajatrikke ta ei kasuta...ega see selliste lugude puhul pole ka minu meelest vajak ning isegi sobilik. Kõige rohkem on seda aja edasiliikumist märgata muidugi Indrek Taalmaa mängitud Gerhardist...naised ju ei vanane :) (Keerd on gentleman!)Kuid sellegipoolest teeb väga tugeva rolli ka Leontiinena Carmen Mikiver. Ka tugeva kolmanda sambana seisis...või tegelikult suurema osa oma lava ajast oli voodil - Helle Kuningas. Huvitavalt sarnane kolmnurk samade näitlejatega oli ka etenduses "Tunnete tektoonika" - mees, naine ja ema... kuid kui näiteks võrrelda neid inimesi, keda need samad näitlejad mängivad selles viimati mainitud etenduses... siis sellest selgub ka nende näitlejameisterlikkus...nad kõik kolm loovad täiesti teistsugused karakterid ja ometi on nö. varjatud valu kõigis kolmes mõlemates etendustes. Fantastiline!
Võikollases üüs on Taalmaa tõeliselt tugev ja turske mees, kui ta alguses saabub. Kuid pärast, vana ja väetina, on ta justkui teine inimene. Kuid ometi särab tema näost samasugune soojus... ma usun, et inimesed tegelikult ka päriselus oma loomu poolest ei muutu enam täiskasvanud eas. Carmen Mikiveri apaatiline ja toimekast ning töökast maaelust pensionipõlveks väsinud naine, on minu jaoks mõnevõrra võõras, sest nii minu vanaema omal ajal kui ka kõik teised tublid Eesti talupidajad või loomade talitajad...ei neid pensionipõlv heiduta...ikka pannakse sama hooga edasi... hommikul vara lehma lüpsma ja loomadele süüa viima, perele süüa ja pesu pesta ja heinamaale või lund rookima... Helle Kuningas mängis sama tugevalt kui ta on mänginud kogu minu teadliku elu. Vapustav näitlejanna, täiesti tippvormis (tahaks hirmsasti näha tema duetti Siina Ükskülaga etenduses "Vaimude tund Jannseni tänavas" jõulude ja uusaasta vahel)! Ning Lii Tedre, kelle häält ma jumaldan, ilmus küll vaid hetkeks lavale, kuid sellest hoolimata jõuab teha karakteri, kelle taust koos Gerhardiga ning Gerhardi "valikust"... jätab palju sügavama loo etendusse sisse kui need mõned minutid laval olemist ehk eeldaksid...ja seegi ongi ju näitlemisoskus... kuigi eks teksti tugevus annab ka mängu sellisena kätte. Viies tegelane, ehk Leontiine laiskvorsti, alkohoolikut ning allasurutud kättemaksuihaga poega mängib Lauri Kink, kellelt ma siiani eriti häid rolle pole näinud. Ausalt öeldes otse vastupidi. Kuid selles rollis mõjus ta just õige näitlejavalikuna. Ta oskas oma karakteri mängida selliseks vastikuks ning ebameeldivaks...kuigi ehk tsipakene rohkem oleks seda vinti võinud veel keerata. Vähemalt mulle tundus nii...eriti Taalmaa partnerina, sest Taalmaa ei ole "tagasihoidlik" näitleja ning tema karakter oli nii tugev. Kuid lõppkokkuvõttes päris rahuldav roll, kuigi ebameeldiv tegelane ja nii tugevatele partneritele paratamatult jäi ta ikkagi kõvasti alla.
Kunstnikutöö oli igati sobilik, samas läbi televiisoriekraani jäi natuke see tuppa minemine (näiteks karkude järele) segaseks... see ehk oleks nõudnud mingeid paremaid lahendusi. Ja nende puulattidest tehtud konstruktsioonide liigutamine jäi natuke arusaamatuks. Samas Taalmaa vanemaks tegemine oli grimmeerijatel igati õnnestunud ja ka muud just karakterite juures kasutatud kunstikukäsi (kostüümid jms) igati tuntav ning hea. Muusikaline kujundus mulle esimese vaatuse keskel ei meeldinud (seal oli kasutatud mingit metalset teknolikku instrumenti, mis minu meelest mõjus imelikuna), kuigi see laul mis vaatuse lõpus tuli, see oli väga hea. Huvitav, mis laul see oli? Endlas kasutatakse ka tihti valguskunstnikku, kuid teleri vahendusel sellest niiväga hästi ei saa aru, igatahes kõik toimis hästi ning "pilt" oli veenev ja tundus peaaegu sama ehtne suurelt teleriekraanilt ja kodukino kaasabil, nagu oleks ise Endas kohal olnud :)
Hinnang: Väga tugev 4, peaaegu plussiga (Selline tunne tekkis natuke, nagu Ratatouille-i multifilmis, kui toidukriitik head toitu süües rändab oma unelmas lapsepõlve... mul tuli ka etendust nautides ehtsalt meelde aeg suviti maal vanaema ja vanaisa juures, kui oli vaja lambad koplist lauta ajada või puulattidelt koor ära võtta või haina riisumine ńing üldse heina-tegemine. Kui mõnikord sai koos vanaemaga ärgatud, et saaks vanaisaga piima koos "pukile" viia. Selline soe ja hea tunne. Kellel pole selliseid hetki lapsepõlvest või muidu elust võtta ning kes "Eesti inimese stereotüüpsest tundeelust" on tüdinenud, see ehk vaidleb mulle vastu, kuid minule see lavastus väga meeldis. Eriti just selle tugeva (mis sellest et üpris tavalise) loo pärast, aga ka tugeva näitlejakolmiku pärast.)
Siin on päris huvitav artikkel Indrek Taalmaast (aastast 2007). Näiteks tema unistus on töötada Elmo Nüganeni lavastajakäe all... ja huvitav, kas see Toominga "Hamlet" läks mul kuidagi märkamatult mööda või Petersoni Hamleti pärast jäeti plaan katki?
Osades: Indrek Taalmaa, Carmen Mikiver, Lauri Kink, Helle Kuningas ja Lii Tedre
Tutvustus: Eesti näitekirjanduse minimalismimeistri Kruusvalli seni lavastamata näidend maalib valusa pildirea inimlikust otsingust, igatsusest kaaslase ja kodu järele. Naise juurde tuleb mees. Töökas ja aus inimene, kes ehitab uuesti üles laokile jäänud talu, parandab, talitab, hoolitseb ja hoolib. Kuidas saada kõrvuti töö ja olmega sujuma ka suhted? Kas me teame, mida me tahame elult, lähedastelt, iseendalt? Kas oskame näha – tõeliselt näha ja hoida – teist, kallist, enda kõrval?
ROOSA: Oled alles kõva töömees, Gerhard. Aga ütle! Kus sa ka vahepeal elasid siis... Enne meile tulemist.
GERHARD: Proovisin siin, proovisin seal – kusagil polnud meeltmööda. Kas ei meeldinud inimesed või ei meeldinud loodus, maastikud – emb-kumb. Muudkui aga jalad jälle selga, ja edasi!
ROOSA: Ja igal pool oled nii rahmeldanud.
GERHARD: Igal pool! Kõikjal, kus midagi viltu või logises – panin käe külge.
ROOSA: Kas mõni inimene vähemalt aitäh ütles?
GERHARD: Mõni inimene ei ütelnud aitäh kah mitte. Aga ongi mul seda aitähhi vaja.
LEONTIINE: Kas kohtasite oma teel ka palju ilusaid lesknaisi?
GERHARD: Ega ma... ainult ilusate lesknaiste pärast maailmas kola. Ma olen otsinud kodu, oma kodu – kus võiks rahulikult töötada. Ja kui aeg niikaugel – kustuda.
NB! Lavastuse pealkirja on autor laenanud Hendrik Adamsoni samanimeliselt murdekeelselt luuletuselt, näidend aga on eesti kirjakeeles.
Siiani olen televiisooris olnud korduvalt, esinenud mängufilmis, osalenud dokfilmis ja reklaamides. Ajalehes on minust mitu korda kirjutatud ja olen neile ka intervjuusid andnud. Olen laulnud ning ka tantsinud nii teatrilaval kui mujal ning isegi Linnahallis. Olen pidanud seminare ja isegi sellel laupäeval ilmub siin Rootsis minu osalusel koostatud ajaleht, kohaliku Äripäeva (Dagens Industri) vahel :) Kuid siiani pole ma kunagi veel raadios teadlikult esinenud, muidugi laulupidude ja muude selliste asjade raames ehk. Nüüd sai siis ka see trikk tehtud :) Edevusehunnik nagu ma olen ei osanud "ei" öelda :)
Siin on Klassikaraadio tekst laupäeval 06.12 kell 18:15 eetris oleva kohta saate kodulehelt:
Lavatagused sel nädalal: arvustus ja tagasiside
Kui palju on teatrietendustele arvustusi? Kui palju ilmub seda leheveergudel ja palju kirjutatakse blogides? Kes loeb arvustusi? Arvamused ja tagasiside – kuidas see mõjub etenduse vaatajatele ja etenduses osalejatele?
Stuudios on vastuseid otsimas ja probleemi üle arutlemas blogipidaja danzumees.com Rootsist, teatri- ja kultuurikriitik Valle-Sten Maiste ning sarja autor Karina Talts. Kuula laupäeval kell 18.15.
Nii tore vestlus oli. Ma ei tea küll, mis sellest saatesse jõuab, sest me rääkisime umbes pool tundi. Pärast tekkisid muidugi igasugused mõtted, et miks ma nii ei öelnud või miks ma sellest või teisest asjast ei rääkinud...aga eks ta sai siis umbes selline nagu mu blogigi..."ehtsad mõtted just selles ajahetkes".
Ah et miks ma Kate Winslet-i foto siia päisesse panin? Ikka sellepärast, et ta on üks mu suuri lemmikuid...ja Vanity Fair-i järgi läks sellise foto saavutamiseks 6 tundi! Ta portreerib sellel 1967.aastast pärit filmis Belle de Jour koduperenaisest prostituuti mänginud Catherine Deneuve-i. Ja film mida ma hetkel kõige-kõige rohkem ootan on "The reader" (Kate, mängib seal natsi), ehk Bernhard Schlink-i raamatu "Ettelugeja" järgi tehtud ekraaniteos (see on üks mu lemmikraamatuid...üks püandirikkamaid)... Vapustav foto, kas pole?!
Aga tagasi tulles raadiosaate juurde, siis ei saa midagi öelda, inimesed on leidlikud...sest kui ikka tahad teada, kes mõne blogi taga on, siis Eesti on küll nii pisike küla, et üht või teist kaudu on seda ikka võimalik kindlaks teha.
Kogu jutuajamise suurimaks šokiks oli see kui saatejuht küsis, et kas ma tean, et mitmed teatriinimesed mu blogi loevad... Ma pole sellele kunagi eriti mõelnud (välja arvatud kord kui Kristiina ütles, et Pärnu teatri omad kindlasti on sattunud...). Ma peaksin vist hakkama neid tekste siin täpsemalt üle lugema ja vigu parandama ning mõtlema rohkem läbi, mida ma ikka konkreetset millegi või kellegi kohta ütlen... ma ju selline latatara, et muudkui aga lasen asju eetrisse ilma pikemalt põdemata. Ikka selle suure "ausa hetkearvamuse" nimel. Sest mida rohkem järele mõtled, seda kaugemale tegelikust arvamusest see tekst ju nihkub...nüüd ma ei teagi mida teha. Karina, kes seda "Lavatagused" saadet teeb oli nii meeldiv ja mitu korda ütles, et kui oluline ja hea on kui keegi oma arvamused ja kogemused niimoodi blogi kaudu avaldab...et see andis kohe tugevalt energiat ja isu ja mõtteid ka edasi seda jätkata, mida siiani tehtud. Ainult, et ehk peakski siin ainult teatrile keskenduma ning teiste teemade jaoks kõrvalblogid tegema. Ei tea. Mõtlen sellele kunagi kui rohkem aega on, seniks aga samas vaimus :)))
Avastasin pool kogemata, et Ugala järgmise aasta etenduste piletid on 4. ja 5. detsembril Ugala kassast ja Piletimaailmast ostes soodsamad!!! Ma muidugi ahmisin kah paar asja, mis mu plaanidega kokku sobivad :)
Aga kui midagi soovitada, siis näiteks minule väga meeldisid "Anna Karenina", "Börs ja börsitar" ning "Helesinine vagun".
Loo lähtekoht: Inspireeritud tõelistest juhtumistest, mis leidsid aset 20ndate Los Angelesis. Lugu räägib ühest naisest, kelle poeg salapäraselt kaob samal ajal kui naine ise peab tööl olema. Politseil oli sellel ajal kehv maine rahva seas, sest korruptsioon lokkas. Hea maine saavutamiseks tehti kõik. Eriti jälgiti, et politsei ei jääks üheski teemas tobedasse olukorda. Samas sõideti selle saavutamiseks üle kõigist, mis või kes ette jäid. Nii ka lapse kaotanud naine... talle määritakse pähe mingi suvaline leidlaps ja tembeldatakse hulluks ning pannakse hullumajja, sest ta ei taha seda "enda meelest võõrast last" omaks võtta.
Arvamus: Väga põnev, kriminaalsete sugemetega tõsielulugu on ühtlasi ka ajastudraama, põnevik ning isegi kohtudraama. Tiivustatuna väga heade näitlejatega. Eesotsas muidugi Angelina Jolie-ga, kellele hullumajastseenide mängimine pole ju sugugi võõras. Mõned aastad tagasi võitis ta ühe sellise filmiga ("Girl interrupted") isegi Oscari. Kuid see film on hoopis teist sorti... Kui nüüd näitlejatest rääkida, siis kindlasti tahan mainida ka hullu Gordonit mängivat Jason Butler Harner-it, kes teeb endast tõeliselt vastiku, irvitava karakteri. Ta võib siit saada veel omale tõuke, et rohkem huvitavaid rolle saada, sest ta on seda igati väärt. Ja unustada ei saa ka ühte mu suurt lemmikut - John Malcovich-i, kes pastori rollis, oma lokkis juustega mõjub seekord (nagu alati) värskendavalt ning kergelt hulluna. Kunagi ju ei tea, mis tal rolli sees sügavamal peidus on...sedapuhku aga üdini positiivne roll, mis ehk on ebatavaline tema puhul. Samas väga hästi ning edukalt tuleb ka selline roll tal välja. Viitsiks ta ainult rohkem filmides mängida.
Kuid peale Jolie, ehk polnudki see film "näitlejate film" niiväga, kui see oli režissör Clint Eastwoodi talendi järjekordne võidukäik. Ta on mingile heale loomingulisele soonele sattunud (va.Flags of our fathers)...nimelt Mystic river, Million dollar baby, Letters from Iwo Jima ning nüüd see...mitmeski mõttes natuke teistsugune film kui need kolm mainitud filmi, kuid nii mõneski mõttes ka sarnane. Erinev ehk sellepoolest, et Changeling on selline meodraamalik film, kui sarnane oma viimseni stiliseerituse poolest. Ajastu hõng on nii hästi tabatud...tegevus saab alguse aastal 1928...ehk 2 aastat enne Clinti enda sündi... Kuigi tegevuste põhirõhk lükkubki sujuvalt sinna tema sünniajaga samasse kanti. Trammis Los Angelesi tänavatel ning vanad autod...lisaks kõik see mood ja inimeste välimus...ma olen vist seda juba maininud, et ma tunnen, et olen sellest ajastust pärit :) Mulle meeldiks igapäevaselt niimoodi riides käia ning ka vaadata naisi, oma tugevate laineliste soengute ning munakübaratega...nii ilusaks meigitud ja nii ilusate riietega...selle ajastuga samastuda selle filmi läbi oli nagu balsam hingele :) Sest tundub nagu Clint teaks alati viimse detailini kõike sellest, mida ta ta teeb.
Filmis on konstrueeritud harukordne olukord, mis tõsieluainest oma geniaalsust ammutab. Nimelt tavaline naine, kes satub politsei hammasrataste vahele. Ta ootab oma kadunud poega koju...muretseb, helistab kõikjale, on närvis...ning siis ühel päeval teatab politsei, et nad on leidnud ühe poisi, kes väidab, et tal on just kaudunud poisiga sama nimi. 5 kuud on kulunud ning muidugi selles vanuses poisid võivad kiiresti muutuda ja ema on ka hämmingus...ühelt poolt ta ju näeb, et poiss ei ole tema poja moodi, teisalt talle pressitakse poiss kätte ning öeldakse, et lihtsalt selline olukord muudab poissi tundmatuseni. Samas kui koju minnes selgub, et poiss on ümberlõigatud ning ta on 8 sentimeetrit tema pojast lühem. Lisakinnitust annavad veel õpetaja ning hambaarst, et see ei ole tema poeg... Politsei oli aga sellel ajal nii mõjuvõimas, et kui nad midagi pähe võtsid, siis nii oligi. Naine pandi vägisi hullumajja ning enne välja ei saa, kui tunnistab, et leitud poeg on tema oma...sest politsei ei saa jääda kehva valgusesse ning seda suurepärast kuulsust, et nad selle poisi leidsid, selle aupaistel oli neil ju hea peesitada. Enam ei saa midagi muuta...muidu on ju "politsei loll". Harukordne olukord ning selline vaiksemat sorti naine ka, kelle jaoks ehk kõik käis liiga ruttu ja ta sattus täiesti sellesse harukordselt hästi konstrueeritud elulisse lõksu.
Hinnang: 5- ( ehk 9/10... väga hea film! Väga ajastutruu ning kuna tegemist on ju tõstielulise juhtumiga, siis ei teki kahtlust sisulises õigsuses ning juhtumiste võimalikkuses. Kuid lisaks kõigele oli filmil selline mõnus ajastukohane jazzilik muusika, mille ju nagu ikka viimasel ajal oma filmides, on Clint ise kirjutanud! Ja kõik see tehniline pool operaatorite väga oskuslik töö ja monteerijate üpris raske kuid huvitav kokkulõige...see kõik kokku jättis ülimalt kvaliteetse ning haritud täiskasvanutele kohase ja sobiva meelelahutuse, kui sellist väga rasket teemat (laste surmad ja psühhopaadid) üldse meelelahutuseks ongi paslik nimetada... Kuid soovitan küll! Saab kaasa elada ning mingeid kummalisi tundmusi tunda...ja lõpp paneb samuti mõtlema...ma arvan, et ma isana oleksin üpris sarnane Jolie ema karakterile...kuigi ma poleks ehk suutnud olla nii rafineeritud ning tagasihoidlik ja viisakas.)
Appiiiiii! Ma tunnen ennast juba nagu mingi filmidesse uppunu. Raamat on pooleli juba umbes kuu aega. Teatrisse ei saa enne kui alles detsembri keskel (Linnateatrisse nende uut lavastust "Iguaani öö" vaatama). Kontserdid ja kõik muu on töö ja filmide kõrvalt olnud kadunud...aga nüüd lihtsalt vägisi murravad ka teised teemad läbi... Ma olen teatri-narkomaan ning kui natuke aega ei saa teatrist mõelda-rääkida...siis mul tekkivad kõrvalnähud :)
Sellepärast otsustasin tõeks teha plaani kirjutada üles teatri ja teleteatri rollid, mis mulle nii terve elu kui ka viimase aja jooksul eriliselt hinge on läinud. Üritan need siin minu jaoks olulisuse järjekorras ära tuua, ehk alates olulisemast...kuid tegelikult on see enam vähem selline järjekord, millises nad meenuvad. Aga seegi on ju tegelikult näitaja. Arvestama peaks ehk seda, et ma lapsepõlvest väga palju ei mäleta ning mu tugevamalt teadlik teatriskäimisperiood algas alles 90ndate alguses. Sellegipoolest on mõned rollid vanematest tükkidest lihtsalt nii tugevalt läbi tele-ekraani mõjunud, et nad on isegi siia nimekirja jõudnud! Läheb siis lahti:
1. Jüri Krjukov Draamateatri etenduses Ämbliknaise suudlus. Tema homoseksuaalne vang, kes peab pressima oma kongikaaslaselt-dissidendilt infot välja, jutustades lugusid ning jagades temaga oma "emalt saadud pakke"...see võibki jääda selleks kõige-kõige rolliks, mida mu silmad kunagi näinud on. Malviuse lavastuses ei mängigi keegi peale Krjukovi ja Lutsepa. Ja Krjukov ei lange üldsegi mingitesse stereotüüplikesse nüanssidesse, mida gayde puhul näitlejad ikka armastavad kasutada. Ta teeb selle rolli nii ehedalt, et mul lihtsalt pole piisavalt kiidusõnu...aga kiidusõnad ongi need, mida ma tahan ka kõigile järgnevatele 29-le rollile jagada.
2.-3. Aarne Üksküla ja Linda Rummo Endla etenduses Kes kardab Virginia Woolfi. No on alles paar! Ei jää samade rollide eest Oscarid võitnud Richard Burtonile ning Elizabeth Taylorile grammigi alla. Pigem näitavad täiesti omaette klassi! Šapiro lavastuses on selline kammerlik õhkkond, nagu Albee selle tüki kirjutanud ongi...ainult neljale näitlejale... Psühholoogiline mäng väljamõeldud pojaga. Tundub nagu, et näitlejad naudivad, panevad kogu oma jõu rollidesse ning lõpuks on nad surmväsinud. Alati kui ma seda tükki lindilt vaatan, siis elan niimoodi kaasa, et tunnen natuke sarnaselt lõpus, nagu nemadki, kogu seda emotsioonide karusselli läbi sõites.
4.-5. Elle Kull teleteatri etenduses Rudolf ja Irma ning Hele Kõre Linnateatri etenduses Karin. Indrek. Mõlemad naised peavad läbi tegema sellise rännaku paljajalu oma põlevatel tunnetel, et see mis neil vaatajani jõuab, on midagi üleloomulikult originaalset, siirast, näitlejameisterlikkuse tipptaset mistahes mõõteskaala järgi ning tagatipuks ka veel harukordselt ilusat. Irma-le on ju lihtne kaasa tunda ja see äratab ka emotsioonid iseendas väga lihtsalt, kuid Karinile kaasatundmisega läheb juba raskemaks. Ta on täiesti isemoodi naine kogu oma mõttemaailmalt ning käitumismallilt, et see lööb ka tunded iseenda sees kuidagi sellisesse marru või õigem oleks ehk öelda segadusse.
6.-7. Indrek Taalmaa Vanemuise etenduses Adolf ja Hilja Varem etenduses Kollontai. Ma ei tea, mis võimas vägi seal Draamateatri väikses saalis valitses tollel õhtul, kui Taalmaa Tallinat külastas, aga ma pole vist kunagi monotükkis näinud, et keegi oleks terve lava ja tegelikult kogu saali endaga täitnud. See oli Hitler vs publik. Ja publik oli alamhitatud :) Muidugi, et Taalmaa minu välja valis oma teksti sisse paaril korral, siis eks see ju tõstis veel eriliselt selle rolli väärtust minule..ma olin ju tema sõber Julius :) Hilja Varem Kollontaina on vähemalt sama võimas. Oi kuidas see naine mulle meeldib. Kui ma oleksin tema eakaaslane, siis oleksin temasse ilmselt olnud kõrvuni armunud... Nii tugev naine, nii tugev isiksus...väga harv nähtus Eesti laval. Diiva!
8.-9. Harriet Toompere ja Margus Prangel etenduses Põrgu wärk. Elokene ja Fridakene mängisid mõlemad end justnimelt selle etendusega minu "heade näitlejate" nimistusse. Enne seda tükki polnud mul kummastki erilist arvamust. Koomilised rollid on minu arvates need kõige raskemad. Inimesi naerma ajada tundub juskui võimatu missioonina, kuid nii Margus kui Harriet olid nii vapustavad nii eraldi kui koos!
10. Triinu Meriste Ugala etenduses Anna Karenina. Ma arvan, et ma pole kunagi enne ega ka pärast näinud sellist rolli sisse minekut. Triinu nuttis ja vappus üle kere veel mitu minutit pärast etendust..kui ta kolmandat ja vist isegi neljandat korda kummardamas käis. Uskumatu, aga ta oli tõesti sellel õhtul ANNA!
11.-12. Luule Komissarov ja Andres Tabun Ugala etenduses Runar ja Kyllikki. Luule suudab seel ikka üllatada ning teha sellise sügava ja haavatud ema rolli. Mul tulevad külmavärinad sellele tagasi mõeldes. Tabun on kindlalt mänginud praeguse hetke Eesti teatri tippnäitlejatet nimistusse. Roll rolli järel tuleb ta välja tugevate rollide ning minu jaoks see Soome mõrvalugu näitab tema energilisuse sära veel kõige eredamas valguses. Ma vaatan teda alati suu ammuli ning ei saa temalt laval silmi! Luulega sobisid ka nii hämmastavalt hästi kokku!
13.-14. Liina Vahtrik etenduses Külmetava kunstniku portree ja Liina Olmaru Linnateatri tükis Sild. Mõlemad Liinad on teineteisest erinevad nagu päev ja öö, kuid ometi ühendab ńeid talent. Vahtrik on selline koomiline talent, et mind lausa hämmastab, et teda teatrisse kiiremas korras tagasi ei kutsuta. Olmaru tundlik mängumaneer oli tõesti justkui silläärel tasakaaluhoidmine. Mõlemad mängisid tüki veel oma tugevusest hoolimata veelgi tugevamaks.
15.-16. Kersti Kreismann teleteatri etenduses Truu naine ja Leila Säälik Ugala etenduses Kõik aias. Mõlemad daamid on Eesti Teatri praeguse hetke suured tegijad. Nendes rollides olid nad oma tipu alguses. Mõlemad säravad igal sekundil, igas liigutuses, sõnas ja ilmes. Muidugi väga huvitav ja hea tekst annab rollidele palju juurde. Kuid minu jaoks on nad ületamatud. Somerset Maughamit on üldse vähe Eesti teatris dramatiseeritud...selle-eest Albee-st ei saa iialgi küllalt!
17.-18. Maria Soomets etenduses Keiserlik kokk ja Priit Võigemast etenduses Ruja. Mõlemad rollid väga värsked...alles sellest aastast. Kuid mõlemad on pälvinud kõikide poolt ühise kiidulaulu, sest need rollid on täiesti hämmastavalt elavad laval. Neist ei saa nagu küll ning tahaks muudkui lisa. Nii nüansirikkad ja Võigemasti puhul kindlasti ka osavalt parodeeritud...Muia Veetamme olemust ma ei tea, sellepärast on Soometsa isikutabavust raske hinnata, kuid see polegi oluline, sest roll on täiesti Eesti koomika tippe!
19.-20. Rain Simmul ja Marko Matvere Linnateatri etendustest, vastavalt Tõde ja õigus.2.osa ja Palju õnne argipäevaks. Simmuli hingestatud Puškini lugemine...ma oleksingi seda jäänud kuulama ja kuulama ja kuulama. Matvere mömm-mees, oma homoseksuaalsete sugemetega koomikas, kui ta üritab Tätte voodisse ronida, sest "ta kardab üksi magada"...no ega enam paremaks minna ei saa. Matvere veel selline tõsine mees kah. Selline õnnestumine!
21. Anu Lamp Linnateatri etenduses Karin. Indrek. Minu meelest on see sügav ja tugevat kaastunnet nõudev roll liiga vähese tähelepanu osaline. Minu jaoks oli see midagi sarnast, mida Simmul tegi Tõe ja õiguse teises osas. Anu rolle võiks muidugi ridamisi siia veel tuua, aga millegipärast on just see tema arsti roll mulle eriliselt mõjunud.
22.-24. Kolm nimiosa, ehk Anne Reemann Linnateatri etenduses Ay Carmela! Katariina Lauk Linnateatri Romeo ja Julia etenduses ning laast, aga mitte liist Katrin Karisma Pipi Pikksukk nimelises supertükis. Absoluutselt kõik kolm on nii vitaalsed nii mõjuvad, et mulle jäävad nad südamesse kuni elu lõpuni. Kõik elasid oma rolli niimoodi sisse, et välja tulid sellised "klassika" mõõtu rollid.
25. Tõnu Kark Noorsooteatri etenduses Meistriklass. Nii sürr, Kark ongi Stalini teisik :) Ma võin seda videolt muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti vaadata, kuid sellest on võimatu tüdineda. Tõeline nauding!
26. Argo Aadli Linnateatri etenduses Tšapajev ja pustota. Jälle üks lahe koomiline roll...minule kogu etenduse nael kui ta läks sinna jaapani firmasse intervjuule. No lihtsalt ei ole võimalik sõnadega kirjeldada seda, millise koomilise tipprolliga Aadli hakkama saab!
27. Ain Lutsepp Draamateatri etenduses Ämbliknaise suudlus. Mäletan kuidas mõtlesin, et kuidas ta suudab nii pikalt istuda vastu voodiäärt, ilma et tal mingit tooli all on. See on siiani minu jaoks müsteerium. Kuid sellel ajal oli tema mängumaneer teistsugune ning ta oli ise ka nagu hoopis teine näitleja. Enne või nüüd, ikka üks Eesti teatri tipptegijaid. Ja see roll ei ole minu meelest kergemate killast. Luua karakter üpris väheste vahenditega...väga õnnestunud roll, kuigi jääb natuke Krjukovi varju.
28. Angelina Semjonova Draamateatri etenduses Kolm õde. Angelina PALUN TULE TEATRISSE TAGASI! Tema duša, tema romansid ja duetid Tõnis Mäega. Kõik see ümbrus ja see see suur kamp näitlejaid ning kõige selle keskel säras minu meelest veel kõige eredamalt just nimelt Angelina.
29. Ines Aru Salong teatri etenduses Kassimäng...see mida nad Carmen Mikiveriga tegid seal mängides Kassimängu...see oli nii naljakas, et ma ei saanud naeru kuidagi pidama,. Kuid ka tema partnerlus Luulega kui ka Silviaga...Ines Aru on minu lemmik! Nii armas inimene, et see paistab temast lavale välja ning otse vaatajate hingedesse. Vapustav naine!
30. Rein Malmsten Ugala etenduses Kohtunik Di. Olen seda näinud ainult korra oma elus - teleri vahendusel. Ja siis olid värvid ka negatiivis, kuid kõigest sellest hoolimata on see tema roll mulle sügavalt meelde talletunud. Ja minu teada polegi ETV seda rohkem näidanud...nii kahju, et etendused niimoodi vahest ei tea kuhu kaovad...mõnda näidatakse ju ainult korra ja kõik... Aga Rein Malmsteni hääl ning olek, selles oli midagi kordumatut...ja ometi tema poeg tuleb päris hästi tema jälgedes...ehk jõuab ka kunagi selleni välja...suure tõenäosusega...sest kuigi teda siin tabelis pole, meenub mulle kohe mitu tema tükki, kus ta on olnud väga hea...
...aga 30 rolli sai järsku täis...ning missioon on täidetud. Kunagi ehk mõtlen juurde ja ümber, aga praeguse hetke valik on just selline :)
Kuna mul on terve hunnik filme üles tähendamata siia bloggi ja tahaks juba muudest asjadest ka kirjutada (üht ja teist on ju ka muidu elus juhtunud...mitte ainult kino ja kino), siis otsustasin teha sellise kokkupakitud postituse, kus on rida keskmisest kehvemaid filme. Mitu kärbest ühe hoobiga, nagu öeldakse...porikärbest :) Ettevaatust, järgnevate filmide kirjelduste järgi võiks tunduda, et ma olen mingi kibestunud inimene...ma lihtsalt olen kogunud siia kokku sellised jampsid, mis viimasel ajal mu ninaette on kinos sattunud. Parematest filmidest kirjutan eraldi ja pikemalt :) _______________________________________________
Ballast (USA 2008) režissör ja stsenarist: Lance Hammer olulisemad osatäitjad: Micheal J. Smith Sr., JimMyron Ross, Tarra Riggs Loo lähtekoht: On kaksikvennad, kelles üks sureb. Teine on masenduses. Surnud venna majja asub selle pärndusena saanud ex-naine ja poeg. Varsti täidab venna surma pärast masenduses oleva, elava venna päevi ainult vennanaine oma pojaga... Arvamus: Ei meeldi mulle sellised väikse eelarvega filmid, kus otseselt pole mingit erilist lugu. Ma kannatan selle käsikaamera rappumise ära, kui on tõeliselt põnev või omapärane lugu tegijatel rääkida...aga paljalt realistliku pildikese edastamine masendusest välja pürgimisest...ei selliseid filme on juba 13 tükki tosinas. Hinnang: 2+ (ehk 3/10, Näitlejatel ju viga polnud...päris ehe tundus kõik, aga see mõttetu masenduse vaatamine ja mustade igapäevaelu koos oma narkoprobleemide ning relvadega. Kõik see on juba nii ära tüüdanud) _________________________________________________
Slepe lásky (Slovakkia 2008) režissör: Juraj Lehotsky stsenarist: Marek Lescák, Juraj Lehotsky Dokumentaalfilm Loo lähtekoht: erinevad episoodid pimedate inimeste armastuse kohta. Nii pimedad omavahel, kui nägija-pime, kui ka pime koos nägeva lapsega jne. Arvamus: Liiga sürr ning kohati lavastatud. Ja see kõik mõjus ikkagi kuidagi sobimatult ning igavalt. Ma ei mõtle neid pimedaid inimesi vaid puht filmitehniliselt. Pimedad inimesed on ju toredad oma nägijatest erineva käitumisega. Ma polegi mõelnud, et neil pole ju vaja lampi. Nad nagunii ei näe ning selliseid silmi avavaid asju ju oli, kuigi ega nad minule kui inimesele midagi juurde ei anna. Ma ei tunne ühtki pimedat, kuid usun, et võiksin olla temaga sõber kui kellega tahes teise inimesega. Ma võiksin talle raamatuid ette lugeda ja arutada elulistel teemadel hoopis sellisest teisest "vaate"vinklist. Kuid see film mulle ei meeldinud. Oleks võinud olla ehtsad lood, mitte selline poollavastatud värk. See oligi see mis mind häiris ehk kõige rohkem. Hinnang: 2+ (ehk 4/10, ma usun, et see film ei ole kõigi jaoks ning minule nende hulgas. Kuigi varem olen pimedatest filmidest leidnud ennast intrigeerivaid teemasid, siis siin neid polnud. Ja tegemist on tagatipuks tänavuse Slovakkia Oscarikandidaadiga!) ___________________________________________________
Home (Šveitsi, Prantsusmaa, Belgia 2008) režissör: Ursula Meier stsenaarium: Antoine Jaccoud, Olivier Lorelle jt. olulisemad osatäitjad: Isabelle Huppert, Olivier Gourmet Loo lähtekoht: Pere elab eraldatud elu ühe suletud mootoritee ääres. Planeerides oma suvepuhkust ja tundes lõbu sellisest hipilikust elamisest selgub järsku, et mootoritee avatakse. Elu pöörab end peapeale, sest endisest "vabast" elust ei ole ühtki mõnu järel. Isegi avatud aknaga pole telefoniga rääkida võimalik...see ei või millegi muuni välja viia kui välja kolimiseni...ainult, et kõik ei ole sellega nõus... Arvamus: Ma läksin seda filmi vaatama ilma mingisuguste ootusteta. Ainult oma lemmikut prantsuse näitelejat Isabelle Huppert-i selle aasta annust tahtsin kätte saada. Ja sain ka. Ta on nii hämmastavalt huvitav isiksus, nii kena ja omapärase olemusega, täiesti lummav! Ja seda ma sealt ka sain. Ainult et kahjuks sedapuhku see lugu oli selline liiga lihtne ja igav. Vähemalt minu jaoks. Huvitav, et seda Olivier Gourmet-i alati isa või politseiniku rollis kasutatakse...ta kohe on selline :) Aga film jah, ärritas rohkem kui pakkus naudingut. Kuid ei ärritanud mõtlema vaid oli lihtsalt selline ärritav...ma ei suutnud mõista, miks sellest kohast nii kümne küünega enam kinni hoida, kui see pole enam selline rahulik ja omaette...ehk see, millepärast sinna üldse ilmselgelt kunagi jäädigi elama. Hinnang: 2+ (Hinne on nii kõrge ainult Isabelle pärast. Anytime...ükskõik kui kehvas filmis...ma lähen teda ikka vaatama :) Aga kes Huppert-i ei fänni, see ma ei tea, mida sellest filmist võiks leida :)) ___________________________________________________
olulisemad osatäitjad: Catherine Deneuve, Jean-Paul Roussillon, Anne Consigny, Mathieu Amalric, Melvil Poupaud, Hippolyte Girardot, Emmanuelle Devos, Chiara Mastroianni Loo lähtekoht: Pere koguneb jõuluks kokku. Pereemal on vähk ning tal on vaja kedagi, kes talle on doonoriks. Õnneks ka üks järeltulijates on sobiv. Kuid kogu pere vahel on palju segaseid suhteid. Ja niimoodi koos ühe katuse all olles muidugi kõik need plahvatavad leekidesse. Kõige suurem on ehk vaen vanema tütre ja keskmise poja vahel. Kuid samas on seal ka pinnapealseid armastusi ning petmisi, haiguseid ja saladusi...nagu igas peres...või noh, igas suuremas prantsuse filmiperes :) Arvamus: Hoolimata sellest, et seal mängib Catherine Deneuve ja mitmed teised prantsuse suured staarid (näiteks Tuukrikell ja liblikas ning viimasest James Bondist tuttav Mathieu Amalric), see film oli niiiiii pikaks venitatud, et ma väsisin ära juba üpris varsti. Kõik selline tavaline jura, mida mitte ainult prantslased on juba kordi teinud. Ei pakkunud see mingit mõtlemisainet, vähemalt minu jaoks. Hinnang: 2 (Huvitav oli näha Catherine Deneuve-i mängimas koos oma lihase tütrega...ja tütar mängib tema pojanaist...mitte tütart:) nimelt koos Marcello Mastroianniga on neil ju Chiara Mastroianni :) Aga lugu ise ei kanna... see on liiga tavaline ning need suured saladused ei ole ka piisavalt huvitavad. Ainuke rõõm ongi näha meistreid oma töös...eriti muidugi Catherine Deneuve-i...Ta on on nii "Calm, cool & collected", isegi kui vähk teda kimbutamas) __________________________________________________
Wendy and Lucy (USA 2008) režissör: Kelly Reichardt stsenaarium: Kelly Reichardt, Jonathan Raymond olulisemad osatäitjad: Michelle Williams, Will Patton, Wally Dalton Loo lähtekoht: Tüdruk on otsustanud Alaskasse minna elama. Teel sinna ühes Oregoni väikelinnas, kaob tal koer ning film ongi sellest kuidas ta oma koera taga otsib. Arvamus: Ma ei saa aru, miks oli vaja teha film sellest kuidas üks tüdruk oma koera otsib? Kinos oli ka režissör ise kohal ning ega ta seda lahti ei seletanudki. Jäi mulje, et ta tahab filme teha, sest õpetab filmitegemist ka koolis ning siis mingi aja tagant on vaja tal oma pisikesi filmikesi teha. Ausalt jäigi selline filmikooli pikaks venitatud etüüdi mulje. Võibolla ma olen lihtsalt rumal ning ei saanud aru, miks see film hea oli? Kuigi Michelle Williams ju on kaastunnet äratav ning selline babyface. Aga ehk koerafännidest väiksed tüdrukud, kes sellega samastuda suudavad, neile see film ka midagi pakub, ei tea. Hinnang: 1 (Üks aasta igavamaid filme. Liiga vähesele oli ehitatud terve täispikk mängufilm...ja režissör on veel uhke, et selle tegemine läks maksma 300 tuhat dollarit...hmmm...see ju üle 3 miljoni krooni...no ei saa aru...ilmselt Williams ja Patton tegid selle pro bono:) Stockholmi filmifestivali suurim pettumus...jälle selline masendavates toonides väikefilm, mis mulle üldse korda ei lähe ilma tugeva storyline-ta. Inimlik film, jah seda küll, aga sellest ei piisa, vähemalt minu jaoks.) __________________________________________________
Downloading Nancy (USA 2008) rezissör: Johan Renck stsenaarium: Pamela Cuming, Lee Ross olulisemad osatäitjad: Maria Bello, Jason Patric, Rufus Sewell, Amy Brenneman Loo lähtekoht: Naine tahab teha enesetappu, kuid mitte seda ise teha, vaid läbi interneti leiab ta kellegi, kes on nõus seda korraldama...kuna ta enda elu on löinud rappa...mees armastab ainult golfi mängida... Arvamus: Jälle üks käsikaameraga masendab väikefilm. Ma ei saa aru, miks Maria Bello, kes viimasel ajal on päris särava tähena säranud, pidi sellise rämpsu ette võtma? Rootslasest režissör tõi küll festivalisaali puupüsti täis, kuid keegi ei plaksutanud...kuidas sellise peale plaksutadagi. Lugu on liiga nõme, et sellest üldse filmi teha...miks on vaja kellegil, et ta tapetakse, kui on võimalik lihtsalt ise tablette võtta? Ja sellest selline show korraldada. Kas tõesti selleks, et keegi võiks rääkida hiljem ka mehele...et too oli siga... selleks on võimalik ka kiri jätta... Nii tobe ja lauslollust ma ei salli. See film oli ere näide sellest. Hinnang: 1 (Appi!!! Milleks selline film üldse tehti? Ainuke asi, mis tuleb küll öelda, et see muusika sobis sellisesse filmi kui valatud...selline repressiivne technolaadne undamine. Tõeline rämpsfilm...ma pigem vaataksin isegi mingeid tobedaid Hollywoodi komöödiad...aga mitte selliseid...tõeline ajaraisk.)
Loo lähtekoht: Film algab sellega kuidas marxistlik revolutsionäär Ernesto "Che" Quevara on üks olulisemaid inimesi Fidel Castro juhitavas vastuhakkajate rühmituses. Film räägibki Kuuba Rolutsioonist, sellest kuidas neil õnnestus luua piisavalt suur maa-alune armee, et kukutada Fulgencio Batista diktaatorlus. See on esimene osa kaheosalisest filmist. Teine osa peaks keskenduma Kuuba revolutsiooni järgsetele aastatele, ehk Boliivia revolutsioonile ja selle alapealkirjaks on Guerrilla.
Arvamus: Cannes-i festivalil näidati juba mõlemad filmid ära, ehk kokku 4 tundi...Stockholmi filmifestivalil sai näha ainult esimest osa. Film on jagatud kahte ajastusse. 1954-1959, ehk revolutsiooniaastad ning 1964, mis on filmis mustvalgete kaadritega, keskendub intervjuule Che-ga ning tema pöördumisele ÜRO poole.
Film on ühe mehe eluperioodi kirjeldamine kuid samas ka ühe olulise ajaloolise sündumuse taaselustamine. Ning mõjubki väga dokumentaalfilmilikult. Pidevalt on põnev ning tekib tunne, nagu osaleks ise nende sündmuste keerises. Eriti just mõne sellise noore algaja rollis, nagu need kaks, keda Che oma armeesse võtta ei taha :) Kuid minu jaoks oli see kõik kuidagi kauge ning emotsioonitu.
Tegelikult on suures plaanis Che-d väga vähe (on, aga vähe), ülisuurest rääkimatagi ning sellepärast ei teki ka sidet selle karakteriga. Kuigi selge, et Del Toro mängib väga hästi ning ehk just täpselt nii, nagu Soderbergh oma filmis tahab...teava distantsi pealt. Kõik arvamused jäävad vaataja otsustada. Midagi ette lahti ei nämmutata ja sellepärast müts maha. Kuid mina, suur "lugude armastaja", jäin ilma oma nö "loost". See kõik oli filmilises mõttes liiga lihtne. Jah, viimane, tegelik rünnak, see oli ju väga põnev ja ka see metsas armee kogumine. Kuid see kõik jäi ikkagi kuidagi pinna-alla vaatamata, liiga külmaks. Naisrevolutsionäär tuli ja oli, kuid mingeid tundeid ei olnud. Ja sellepärast ei saanud ma selle filmiga ka kuidagi kontakti.
Filmis on ka üks pullivend, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, aga tema tõi natukenegi sellist kergemat sisse, tasakaaluks kõigele sellele tõsiselt "meestefilmile". Hmmm, võibolla oligi taotlus teha selline ehtne meestekas, sest ühtki armastusliini ju ka polnud ja tunnetele eriti ei rühutud. Ikka sõda ja dokumentaalne emotsioonitus.
Minu meelest oli sellele loole nö. eelnevatest sündmustest, ehk Che nooruspõlvest rääkiv, mõne aasta tagune Diarios de motocicleta, üks selle kümnendiku parimaid filme, kuid "Argentiinlane", ei küündi ka oma parimatel hetkedel sellele tasemele...kahjuks.
Hinnang: 3+ (ehk 6-7/10, Võibolla teine osa toob Che natuke vaatajale lähemale ning tekib ka side ning siis saab filmi ümberhinnata. Kuid seniks ei ole midagi teha. Mul oli küll kahtlemata põnev ja sellised filmid on minu meelest olulised ja neid on alati huvitav vaadata. Isegi kui endal otsest sidet pole teemaga. Kuid kuna ootused olid kõrgemad ja Mootorratta Päevikud oli nii hea...siis lootsin rohkem teada saada Che-st kui isikust ning saada aimu tema tagamõtetest või sellest, miks ta Castro hõlma alla puges ja millest talle see kommunism pähe lõi...aga need küsimused jäävad kuidagi õhku rippuma. Samas mõningaid vastuseid ka film pakub, ehk päris ajaraiskamine ka polnud ja tehniliselt oli ju ka tegemist suurte oskuste ning ka paraja rahakotiga. See lõpustseen mõjus ainult natuke tobedalt...ei saanud aru, miks seda sinna vaja oli...ehk sellepärast, et elu läheb edasi ja Che on ikka "suur nina".)
Festival sai läbi ning üldiselt peab tõdema, et ma ei jäänud üldse rahule sellel aastal. Filmide tase oli üpris keskpärane... tippfilme, ehk 5 tärni filme festivali raames kinos nägin ainult 3 - The "Wrestler", "Changeling" ning "Fuel". Jäi mulje nagu suurem osa filme olid sellised käsikaameraga, masendavad üllitised, mis on tehtud vähese rahaga. Ma arvan, et suurimad pettumused olid ehk kõige odavam film - Wendy and Lucy ning kõige kallim film Australia. Kuid samas üllatavalt kesine oli ka Steven Soderbergh-i Che - The Argentine....aga see oli ka esimene osa nö. kaheosalisest filmist...ehk teine annab natuke tausta, sest see esimene oli küll väga pinnapealne. Paljukiidetud Benicio del Toro ei saanud oma annet välja näidatagi õieti. Samuti mulle eriti ei meeldinud Sundance-i suur hitt "Ballast" ega ka mu suure lemmiku, Isabelle Huppert-iga "Home". Catherine Deneuve ise küll säras filmis Un conte de Noel, kuid film ise jäi kuidagi kesiseks peamiselt ehk sellepärast, et see oli ka liiga pikaks venitatud.
Sellel aastal linastus festivalil umbes 150 pikka mängu- ja dokfilmi. Millest olen jõudnud vaadata festivali eel ja selle jooksul kokku 34 filmi.
Festival auhinnad jagunesid järgnevalt: Parim film võistlusprogrammis: "Frozen river" (režii Courtney Hunt) Parim debüütfilm: "Hunger" (režii Steve McQueen) aunimetus debüütfilmile "Johnny Mad Dog" (režii Jean-Stéphane Sauvaire) Parim naisnäitleja: Zuzana Bydzovska ”The Country Teacher” Parim meesnäitleja: Michael Fassbender ”Hunger" Parim stsenaarium: Erik Hemmendorff ja Ruben Östlund ”De ofrivilliga” Parim operaator: Divis Marek ”The Country Teacher” Parim muusika: Krister Linder “Downloading Nancy” Parim lühifilm: ”Megatron” (režii Marian Crisan) FIPRESCI: ”Better Things” (režii Duane Hopkins) Publiku lemmik: ”De ofrivilliga” (režii Ruben Östlund)
Võitjatest on minul nägemata Johnny Mad Dog, Megatron ja Better things.Dowlaoding Nancy-s võis ju hea muusika olla, aga film oli ise täiesti möga. Country teacher ja Hunger olid sellised keskmised, ehk ei midagi erilist ja Frozen river ning De Ofrivilliga päris head. Mul on veel umbes 20-st filmist kirjutamata...katsun selle vea parandada peatselt, kuid seniks siin on minu TOP lemmikud sellelt festivalilt: 10. Rachel getting married (r: Jonathan Demme) 09. Duchess (r: Saul Dibb) 08. Gomorra (r: Matteo Garrone) 07. De Ofrivilliga (r: Ruben Östlund) 06. Mermaid (r: Anna Melikyan) 05. Fuel (r: Josh Tickell) 04. Changeling (r: Clint Eastwood) 03. In Bruges (r: Martin McDonagh) 02. Happy-go-lucky (r: Mike Leigh) 01. Wrestler (r: Darren Aronofsky) PARIM FILM!!!
Minu parima meesnäitleja auhind läheb Mickey Rourke -le filmis THE WRESTLER ning parima naisnäitleja auhind Angelina Jolie-le filmist CHANGELING. Parim stsenaarium HAPPY-GO-LUCKY ja IN BRUGES ning parim dokumentaalfilm FUEL.
Loo lähtekoht: Film algab aastal 1939. Kõrgemast soost briti proua saab päranduseks Austraalias karjafarmi. Ta rändab kohale. Kohalik rikkur loodab selle võileivahinna eest endale saada, sest eeldab, et naisel pole huvisid Austraaliasse pikemaks ajaks jääda. Kuid kui naine kohale jõuab teeb ta tutvust ilge päranduse järelevaatajaga ning olude sunnil otsustab ta vallandada ning ise rantšo-pidamise oma õlgadele võtta. Kuna aga tal on ka 2000 pealine kari, mis kõige lisaks tuleb toimetada punkist A punkti B, siis saab tema teejuhist Austraalias ka tema karjapidamisabiline ja armastus. Samal ajal puhkeb teine maailmasõda ning jaapanlased pommitavad Austraaliat. Ehk üks suur segu armastust, sõda ja elust suuremaid tundeid nende keeristest.
Arvamus: Sattusin Euroopa esilinastusele vaatama seda niiiiiiikaua oodatud, Baz Luhrman-i Moulin Rouge-ile järgnevat filmi!!! Õnneks järgmist ei pea enam kaua ootama, sest suure tõenäosusega on ta režissöriks juba 2010.aastal ilmuvale Wicked, mis on üks parimaid muusikale, mida ma teatrilavadel oma elus näinud olen. Kuid kahjuks Austraalia uppus iseenda pompöösuse sisse. Ma ei tea kas tõesti see suur ootus mingi sarnase ime järgi nagu seda oli Moulin Rouge! või tõesti need kümned apsud, mille sisse filmitegijad komistasid olid põhjuseks, miks see film ei töötanud minu jaoks absoluutselt. Ja ometigi olen ma just selliste suurte armastusfilmide fän olnud (näiteks Titanic)...aga kõigest järjekorras.
Film on suur, tõeliselt suur. Kahe riigi rahad on kokku aetud ja kõiges on mindud välja väga võimsale. Ainuke asi, et mina kui üpris võhik Austraalia ajaloos, lootsin sellisest filmist midagigi teada saada Austraalia kohta. Ainsad asjad, mida siis kokkuvõttes teada sain oli see jaapanlaste pommitamine, mis toimus natuke pärast Pearl harbour-it (muideks Pearl harbouriga on film millegipärast natuke ka sarnane) ning see, et kui aborigeen sureb, siis teised tema pereliikmed enam tema nime suhu ei tohi võtta. Ja see oligi KÕIK!!! Ehk tüüpiline Hollywoodi superüllitis massidile, kes käivad kinos ainult vaatamas ning mitte kaasamõtlemas, ega endale midagi kõrvataha panemas. Ja pilt on ju ilus...suured maastikuvaated üldplaanis, suudlused lähivaates, kostüümid, soengud, lihastes mehed ja kaunid naised...kõik see tavaline Hollywoodi värk. Aga ka pildil olid väiksed apsakad...eriti mis puudutab CGI-d, näiteks see hobuse jala murdumine või ka kogu see pommitamine...kõik tundus liiga "tehtud". Isegi see karja jooksmine ning seal kaljuäärel ratsutamine... jne jne
Montaaž oli kohati väga kummaline. Tundus, et tegijatel venis film liiga pikaks (see versioon mida mina nägin kestis üle kahe ja poole tunne) ning neil oli vaja järsku lõigata see lühemaks. Mõnes kohas on see lausa kummaline, näiteks kui see paks joodik liitub karjaajajatega...sealt oli kindlasti mingi lõik vahelt puudu.
Näitlejatest oli kõige vingem otse loomulikult Oscarivõitja Nicole Kidman. Eriti see stseen, kui ta kõrgi linnapreilina peab aborigeenipoisile kaastunnet avaldama ning laulab "Somewhere over the rainbow" :) See kuidas ta läheb 9 aastase poisi juurde ning ütleb "I would like to extend my condolnces"...see ongi ehk filmi parim nali...sest kogu see huumor on natuke selline üle teatraliseeritud ning tobe. Näiteks see kui ta ümmargused prillid ees autos sõidab....et see tema kõrk olemus peaks siis rahva naerma ajama. Ja eks ta ju mõned ajab kah :)
Teisi näitlejaid tegelikult eriti ei pannudki tähele Nicole kõrval. Hugh Jackman oli sinne ilmselt naiste jaoks topitud...kunagi projekti alguses pidi selles rollis olema Russell Crowe, võibolla siis oleks sealt ka mingi karakter välja tulnud, aga Jackman oli minu jaoks küll tühi koht. See segaverelise lapse Nullah-i näitleja oli ju laps ning iseenesest ta ei häirinud mind, ainult et seda lauset "ma laulan Su enda juurde", seda oli filmis kasutatud küll natuke liiga mitu korda, et see mingeid tundeid oleks äratanud. Vana hea Bryan Brown on kuidagi nii vanaks jäänud, kuid tasemel ikka. Tegelikult on ta nüüd vanana mulle just hakanudki meeldima. Ja kahtlemata oli tore näha Moulin Rouge-ist tuttavat "narkoleptilist Argentiinlast", kes sedapuhku mängib venelasest salooni-pidajat ning Sõrmuste Isanda filmidest tuttavat Faramir-i, kes Austraalias ongi see kõige "kurja juur". Kuid kõigi karakterid jäävad kuidagi poolikuteks, peale Kidmani oma. Ei saa neist õieti sotti.
See, et see film on tobe, selles olin ma veendunud umbes kohas, kui poiss hüpnotiseeris pullikarja...kuid pidevalt ootasin ja lootsin, et siiski saab mingist otsast kinni haarata, tuleb mingigi püant või midagigi, miks seda filmi tasuks kellelegi soovitada...aga seda ei tulnud. Mina suur piripill ei saanud isegi silma märjaks, kuigi mõned saalis nuuksusid küll...aga minu jaoks see tobe tekst ning mitmete tegelaste poolt tobe käitumine (huhh meenud just Jackmani ex naise vend, kes lihtsalt heast peast läheb vabasurma jäädes jaapanlasi "kinni hoidma"...tegelikult ta ei hoiagi seal kedagi kinni. Lapsed saavad ilusasti paati ning alles siis ta otsustab lihtsalt lollilt mööda randa joosta, et japsid ta rahumeeli maha saaksid lasta...selline lauslollus ärritab mind nii hirmsasti, et ma ei suuda sellist filmi positiivselt hinnata).
Hinnang: 2+/5 (pluss on seal taga ainult Nicole Kidmanile...või 10 palli süsteemis 4/10... mõtlesin küll, et kirjutan pikalt ja korralikult, aga praegu tunnen kuidas viha keeb, et kogu see suur ootus läks luhta, et tahaks selle filmi ruttu unustada ja oodata ning loota, et Luhrmann järgmisega tagasi sadulasse saab. Sellepärast ka mõtled hüplevad siia-sinna ning ma ei suuda keskenduda... Austraalia tegelikult oligi selline enamvähem stiilipuhtas western-i stiilis film. Kuid lisaks ka kostüümidraama, sõja- ning armastuslugu...ainult et lugu oli imeõhuke ning absoluutselt kõik oli etteaimatav ja 100 korda juba varem tehtud. Kõike oli ehk liiga palju ning tahetakse vist võimalikult paljudele meeldida - filmis oli ju ka kõik rassid ning mitu erinevat rahvust esindatud...Ei mõista kuidas nad nii metsa selle kõigega sõitsid... Aga samas kui on väistav tööpäev seljataga ning ei viitsi millelegi mõelda lihtsalt passida midagi...siis selleks see ehk ka kõlbab...aga ka sellisel juhul soovitan ma hoopis midagi muud...näiteks ühte vägaväga head Austraaliast ja aborigeenidest rääkivat filmi, mis on ka väga põnev ja hästi näideldud - Rabbit-Proof Fence. See oli tõeliselt hea film igas mõttes, pärineb aastast 2002! Aga Austraalia oli umbes sama imal ja lääge kui see postituse alguses olev foto:) Ja ega seda keemiat ning armastust kah sealt ekraanilt läbi kuidagi ei tulnud...selline igatsus või hirm, et teine inimene on surma saanud ju oli, aga ikkagi kuidagi tobe oli kõik.)
