Intervjuu Raivo E.Tamm'ega - 1.osa

Sellel nädalal esietendub minu arvates käesoleva suve kõige põnevama materjali järgi tehtud lavastus. Rakvere Teatri kutsel oli mul au teha intervjuu "lõpuks" Rakvere Teatrisse oma tee leidnud, Eesti komöödianäitlejate lipukandja - Raivo E.Tamm'ega, ajalehe Postimees RT suveteatri lisasse.

Ajaleheruum on teadagi väga piiratud ning lisaks oli ju trükitud intervjuus kõige olulisem ära tuua just nimelt suveteatriga seotud küsimused-vastused, ent meie intervjuu kestis peaaegu poolteist tundi, mille käigus saime Raivoga nii hea kontakti, et oleks kahju kõik see muu jutt jätta igaveseks kadunuks ühe teatriarmastaja kõvakettale. Seega teatri ja intervjueeritava loal toon selle jutuajamise siin terves mahus ära. Ilma ilustamata, ilma poliitiliselt- või grammatiliselt korrektseks muutmata. Just nii ehedalt nagu see tollel maikuu õhtul kõlas.

Leheartikli maksimaalne lubatud tähemärkide arv oli 15000 ning ma ei tea, kas üldse kõik need 15000ki ära trükiti. Terves mahus on see lugu pea 45 000 tähemärki (jah, intervjuu tegemise kõige ajamahukam osa on selle puhtakskirjutamine... ja sellise pikkusega loo jaoks läks selleks peaaegu 8 tundi... Kuid see oli seda väärt, eriti kui nüüd tuua see põnev vestlus ja meenutamine ära tervikuna. Kusjuures lisaks "Viimase võllamehe" tegemise juttudele oligi kõige põnevam minu jaoks just see meenutamiste ja tuleviku osa. Lood Aarne Üksküla, Hendrik Toompere jt kohta.... hmmm... see ongi ju siis terve intervjuu :) Kuna jutt on tõesti pikk, aga hiiglama põnev ka, siis toon selle ära kahes osas :)

Inimestele, kes pole kunagi Raivoga kohtunud, lisan omalt poolt, et kogu selle esimese kohtumisega, jättis ta endast väga südamliku ja armsa inimese mulje, kes väga oma naist Helenat austab ja armastab ning tundub, et just praegu on ta väga rahul ja õnnelik üldse oma eluga. Ja põnevil sporditegemisetuhinast ning uutest ja vanadest teatri- ja teletöödest... aga hing kripeldab ka millegi suure ja võimsa järele... Ehk aitab ka see "Viimane võllamees" teed selle suure värgi juurde sillutada... eks näis... sporditegemine ju kindlasti!

Siin siis see artikkel-intervjuu 1.osa. Head lugemist:

On 18.mai õhtupoolik... kohtume Raivoga E. Tammega ühes kohvikus, et ajada mõni sõna juttu Rakvere Teatri suvelavastusest „Viimane võllamees“ (mille on kirjutanud iiri näitekirjanik ja filmirežissöör Martin McDonagh ning lavastajaks Üllar Saaremäe), näitlemisest ja muustki, mis ellu just praegu kütet annab. Raivo on just eelmisel päeval võitnud auhinna “Aasta telesarjanäitleja 2017” ning saabub loomulikult ka meie kohtumisele otse telekaamerate eest. Kui ma teda näen, siis natuke isegi ehmatan... „Oi, Sa oled nii kõhna! Näed välja nagu poisike!“ (Raivo on minust 8 aastat vanem, aga oma viimase aja trennidega teinud läbi korraliku muutumise ja ma ei tundnud küll, et endast vanemale inimesele otsa vaatan). Eriti kuna just päeval kui tööjuures ütlesin, et õhtul Raivot intervjueerin, sain kuulda kommentaare a la „Raivo E.Tamm on nii paksuks läinud!“ Aga võta näpust... sport teeb imesid! Kuid selle spordi sees on ikkagi inimene ja selliseks saavutuseks peab olema erilist tahtejõudu. Tänavuaastane Ironman 70.3 „Hea Eeskuju“ saadik on oma tiitlit igati väärt! Kuid alustame algusest...

Kelleks Sa tahad saada kui suureks saad?

• (vaatab aknast välja kaugusse, muigab kavalalt, aga ütleb tõsiselt) Eesti Vabariigi presidendiks

Kas Sa näitled ka igapäevaelus?

• Eks ikka, eks ikka, ma arvan, et tavalisest teatrist võid veel kuidagi hoiduda, aga eluteatrist ikkagi ei suuda.

Praegu ka näitled? Nö.“intervjueeritavat“? 

• Ma olen kõrgendatud meeleolus küll praegu… jaa.

Kõigepealt palju õnne eile võidetud auhinna eest – Aasta telesarjanäitleja 2017!

• Aitäh!

Mida Sulle üldse tähendavad auhinnad ja tunnustus? Ja millist tunnustust vajad või ootad kõige rohkem?

• Väga palju tähendab. Ma olen tahtnud ja igatsenud tunnustust. Kuidagi mu elus on väga palju ennustatud läbi aegade auhindu. Kui ma olen teinud mingi uue rolli, siis kolleegid on alati öelnud, et “oh, Sa nii lahedalt paned, et siit tuleb kindlasti hooaja parima meesnäitleja preemia”. Ja kui kõik kogu aeg sulle seda räägivad ja sugereerivad, siis see ju ikkagi mõjub. Ja siis kui auhindamisperiood kätte jõuab, siis loodad… Vahest olen nominent olnud, aga vahest isegi mitte nominent. Ja auhindadeni pole jõudnud. Eks see siis ju ikka mõjub. Ma olen ju samasugune inimene, nagu kõik. On olnud mul ka kibestumisi ja lootusetusehetki ja sellist tunnet, nagu Eino Baskinil oli, et ei tulegi mingit tunnustust elu lõpuni. Tema ootas seda ju täiesti aktiivselt ja avalikult andis seda kõigile teada, aga sealt ei tulnud mitte midagi. Mul oli ka sihuke tunne, et äkki siis minu elu saab samasugune olema. Mingi hetk mõtlesingi, et äkki oleks jube uhke ja võimas elu lõpuni eesti teatris vastu pidada kui kõik Sulle ennustavad auhindu, aga Sa ei saagi ühtki auhinda. Lahe oleks. Ja siis kui see esimene tuli - Näitlejate Liidu auraha, siis mu esimene reaktsioon oligi küsimus, et kas sellest loobuda saaks. Mõni teine oleks rohkem seda väärt kui mina. Kindlasti on veel eakamaid näitlejaid, kes ei ole saanud tunnustust, äkki te mõtlete ümber ja võtate mõne eakama kandidaadi... Aga selgus, et see ei ole võimalik. Mulle see väga meeldis, mis Maiken siin hiljaaegu ütles, kui see tohutu skandaal siin oli lauluõpetajatega. Ma arvan, et selle põhjus on see, et Eestis tunnustatakse inimesi vähe. Ja ma arvan, et on selliseid kibestunud inimesi palju, kes võivad olla väga head professionaalid ja väga head tegijad , aga keda ei ole kunagi tunnustatud ja siis tuleb kibestumus ja tekivad ka sellised skandaalikesed.

Ja tihti ei olegi ju inimene prohvet enda maal, vaid siin on ju eestlaseid, kes saavad soomlastelt ja mujalt auhindu…

• Mina sain ka Seenelkäigu eest Tiburoni (USA) festivalil parima meesnäitleja preemia ja samamoodi ka minu abikaasa Helena (Merzin) sai ju parima naisnäitleja preemia Venemaal festivalil. See on jah nii, et mujal hinnatakse võib-olla rohkem kui siin. Ma arvan, et see on kõik kuidas minu teatritegemine on alguse saanud - ikkagi komöödiateatrist. Ja nii nagu nüüd paar aastat tagasi Vanemuine esitas mind 2014. loomingu eest aasta Riiklikule Kultuuripreemiale, siis seal oli ka põhjendatud, et ma olen pikka aega pildis olnud kui üks põhilisemaid komöödia- ja satiiri valdkonna näitlejaid. Aga selliseid kunagi ei tunnustata või ei kiputa sellises valdkonnas inimesi tunnustama. Ja no ega ma ei saanud ka muidugi seda Riiklikku Kultuuripreemiat. See põhjendus oli küll ilus ja tore, aga see ei mõjunud küll kellelegi kuhugi. Ei saanud ma seda preemiat ja samamoodi ju ka Seenelkäiguga olin esitatud Riiklikule Kultuuripreemiale koos produtsendi ja režissöör-operaatoriga, seda me ka ei saanud. Ja võib-olla oli ka liiga naljakas film, et preemiat anda...

Minu meelest oli piisavalt tõsine ja teistmoodi… Aga kus kandis Sa praegu üldse pesa pead, kas Sa oled Tartu või Tallinna inimene…

• Ma olen kogu aeg Tallinnas elanud, ma ei olegi kuskil mujal elanud. Ainult Tallinnas, elu aeg.

(vahepeal saabub ettekandja ja võtab meie tellimuse, aga mõlemad spordimehed pärast kella 18 ju ei söö… Raivo võtab taimetee ja mina mulliga vee).

----------------------

Aga nüüd siis hoopis suveks Rakverre?

• Jaa, jaa.

Mängid ju erinevates meediumites - kinos, teles, teatris ja nende erinevates vormides, mis on Sinu meelest suveteatri plussid?

• Kunagi kui need siin Eestis alguse said, siis ikkagi projektiteatrina. Plussid on see, et tekivad sellised kooslused, mida ei näe muidu. Sellised kolleegid saavad kokku laval, kes muidu üldse kokku ei puutuks. Praegu see on Rakvere Teatri etendus - teatritrupp mängib seal, mind on siis lihtsalt külalisena võetud, aga enamalt jaolt on ikkagi need suveasjad ju sellised, et on kõik projektina võetud nii, et kõik on siit-sealt. Sellistes kooslustes ma olen väga palju mänginud, mille üle mul on ka väga hea. Ma poleks muidu kunagi selle või teise näitlejaga kokku puutunudki laval. Mulle meeldib ka sellepärast just seriaalides mängida, et muidu ma võib-olla poleks elu sees ninapidi kokku saanud ei Kaljo Kiisa ega Lembit Ulfsakiga.

Mis tunne on mängida just Rakvere Teatri trupis? Kas on keegi, kellega on kohe eriliselt hea keemia?

• Jah, ma just mõtlesin selle intervjuu peale, et kui see küsimus tuleb, siis ma kindlasti ütlen, et tõesti lahe, et see materjal on niivõrd hea! Me täitsa pugisesime mõnust ja naerust lugemisproovides. Tõesti imehea materjal ja ma ütleks, et see on täiesti nagu kaasaegne Shakespeare. Seal on kõike, saab nalja, aga seal on ka selliseid ootamatuid pöördeid ja dramaatilisi hetki. Üks selline hetk on - ma ise tunnen niimoodi, partnerilt partnerile - Toomas Suumaniga. Meil on üks hetk, kus me üksteisele silma vaatame. See on nagu sihuke hästi lahe hetk, selline kus ma tunnetan kõikide selliste...

Seda õiget keemiat?

• et see on nagu järsku seal etenduses sees sihuke sügav Shakespeare’lik hetk, kus pilgud kohtuvad. See hetk on praegu küll niimoodi seatud, et Suuman on seljaga saali sellel hetkel, et minu silm on näha, aga mina näen Suumani silma… sellepärast mulle film meeldib, et filmis oleks rohkem silma näha, teatris ei pruugi kuskilt 8ndast reast alates võib-olla enam silma nii hästi näha olla.

Kuidas Sa McDonaghiga suhestud? Oled Sa varem tema kirjutatud materjaliga tuttav? Võib-olla on Sul isegi oma lemmik tema kirjutatud näidendite-filmide seast?

• Filmidest ma ei teagi, aga kunagi… ma olin siis vist ise veel Linnateatris kui tehti “Inishmaani igerikku”. See oli vist üks esimesi. Ega ma rohkem vist ei olegi näinud...Ma mäletan, et minule ikka meeldis...

Teda on näiteks lavastatud veel NO-teatris “Padjamees” ja siis on Rakvere Teatris ja Vanemuises lavastatud “Mägede Iluduskuninganna” ja samuti nii Rakveres kui Tartus tehtud “Connemara. Üksildane lääs”. Ning lisaks veel Draamateatris “Inishmore’i leitnant”

• Aa, vat Padjamees mulle ei meeldinud millegipärast ja see lavastus mulle ei meeldinud. Midagi käis niivõrd vastu seal. “Mägede Iluduskuningannat” ma pole näinud. Connemarat ma vist isegi tean ja olen näinud. Ja Draamateatris jah, seal Uukkivi tulistas kahe püstoliga, seda ma olen näinud... Aga seal ma mäletan... on väga kerge minna publiku naerutamise teed. Temaga peaks olema väga ettevaatlik, kui Sul on juba tekst niivõrd hea, siis ma arvan, et ei ole vaja väga karakteritega üle pakkuda. Võiks olla kõik napim ja minimaalsem.

McDonaghi lood on ikka üht või teistpidi seotud kas füüsilise või psühhilise vägivallaga... kui võtame märksõna „vägivald“, mis see Sinu jaoks tähendab ja kas see võib olla meelelahutuslik?

• Selle “Viimase võllamehe” puhul on nii, et seal juhtub üks väga vägivaldne akt.. ma ei taha seda ära rääkida… aga minu meelest see saab olema üks kõige naljakam hetk selles etenduses. Seal on see nii ära pööratud

Sisulises või lavastuslikus mõttes?

• sisulises ikka… nii ongi kirjutatud. Meie lihtsalt teeme nii nagu kirjutatud on. Meie selles mõttes mingit omapoolset vinti seal ei keera. Aga niimoodi ta siis võib olla küll jah meelelahutuslik… Eks kuskil tuleb meelde midagi ka filmidest nähtust, et võib olla küll, aga… Üldiselt ma ikkagi olen väga vägivalla vastu.

Kas Sul on enda elus mingeid kogemusi või oled midagi lugenud, õppinud mida saad selles McDonaghi tükis ära kasutada?

• Nii konkreetselt ei oska mingit näidet tuua. Lihtsalt ma ka endale proovin sisendada ja mõelda, et ma ei hakkaks ülemängima. Meil on küllaltki palju veel proove ja ma ise kardan, ma ei tea, kas on põhjust või ei ole, aga ma kardan, et sa ju tahad - lavastaja istub ju seal ja sa ju tahad kogu aeg tore ja huvitav olla. See võib lõppeda sellega, et pika prooviperioodi jooksul võid hakata ülemängima.

Kui küsida Su praeguselt lavastajalt Üllar Saaremäelt, et mida Raivo paremini saaks teha, mis Sa arvad, et ta vastaks?

• Ei tea, ma natuke panen tähele seda, et ta mulle nagu ei ütle üldse midagi. Ma arvan, et Üllar on natuke pimestatud sellest, et ta mu lõpuks kätte sai. Ta on mind juba 20 aastat proovinud sinna teatrisse saada külalisena.

Või mis Sa arvad kui temalt küsida, et miks just Raivo on hea sellesse rolli?

• Ma küsisin seda ise ka, et mitmes variant ma siin olin. Ma tean, aeg-ajalt vabakutselise elu on selline, et umbes keegi kukub jooma või etenduste ajad ei klapi või mida iganes ja siis kutsutakse. Ööselgi vahest helistatakse ahastuses, et kuule mis Sa teed praegu. Tule... .

..päästa välja?

• jah… nii mul on olnud ja ma hakkasin mõtlema endamisi, et kui mina oleks lavastaja siis ma ei oleks Raivo E.Tamme kutsunud selle rolli peale. Mina kujutaks ette, et jube hästi sobiks Hannes Kaljujärv selle osa peale. Ja ma küsisin Üllari käest otse, et mitmes variant ma olin ja umbes, et kas keegi jälle ei saanud? Siis ta ütles, et “eieieiei, sellist asja ei ole”. Tema ei ole kunagi kedagi teist sellele mõelnud. Ta teadis, et see tükk on tulemas, ta ootas seda ja kui see tuli, ta kohe sai käpa peale seal Inglismaal ja tellis ja nii kui ta selle läbi luges... Ta oli just mind enne ühe teise tüki peale tahtnud ja helistanud mulle… Mul olid ajad kinni ja siis, nii kui ta selle sai ja luges, siis mõtles, et see on Raivo… Aga Kaljujärv just äsja oli tal seal ka, eksole...

See eelmiste suvede McDonagh - “Üks pealuu Connemaras”...

• jaa…

Mis Sa arvad, millise teatrimaitsega inimestele ”Viimane võllamees” meeldiks?

• ma arvan, et võibki täiesti öelda, et see on just Eesti publikule. Mis võiks tuua näiteks... ütleme Vadi “Nukitsamees 2” või jumala eest inimestele, kellele meeldib Shakespeare. Minu meelest ta on nii tugevalt, ma ütleks “tänapäeva Shakepeare”.. see asi… seal on nihukest rahvalikku laia joont.. aga mitte üle piiri minevat, natuke nalja ja väga ootamatuid pöördeid, ülihea tekst, vaimukas tekst

Niiet inimesed, kes pärast autoga ära sõidavad, siis neil on millest omavahel vestlelda-arutada?

• Ja ütleme, selle tüki lõpp on.. tihti peale ma olen seda kõrvalt ka näinud ja ise tundnud, et võib-olla nagu väga hea asi ja loed või vaatad ja lõpp on sihuke “phhh”... et mis see nüüd siis oli, et lõpp nagu kukub tolksti ära. No sellel tükil on väga uhke lõpp ka. See on midagi nii ootamatut, mis seal lõpuks juhtub ja väga lahe...jah.

Võib-olla oskad ka kirjeldada inimgruppi, kellele Sa seda tükki kohe üldse ei soovitaks?

• no lapsed. Seal mingi vanusepiirang isegi vist pandud...

Alates 12 vist on soovitatav…

• jah, ma arvan küll, et lastele ei ole seal.. tihtipeale ma olen seda nii palju teatris näinud, et emad-isad võtavad oma väikse lapse kaasa, et “oh ta on meil kõike näind, oh ta teab kõike”, aga ma olen näinud küll seda, siis see terve pere istub saalis niimoodi, et kõigil on piinlik ja kõigil on paha...

Kas näitlejatel on ka imelik mängida kui on vastav tekst ja lapsed vaatamas?

• ja, on-on!

Kas on keegi, keda Sa isiklikult tahaksid, et seda tükki kindlasti näeks?

• ma ei tea… tulgu kõik vaatama!

Kas see karakter, keda Sa seal mängid on midagi täiesti uus Sinu jaoks või võid ka paralleele tõmmata kellegagi, keda juba mänginud oled? Ja juhul kui on midagi sarnast, kas Sa üritad teha seda teadlikult teistmoodi?

• ikka kindlasti üritan teistmoodi teha. Ma üritan alati midagi uut pakkuda. Mul on omal mingisugune enesekordamise foobia. Ma ei oska praegu küll paralleeli tuua.

Mis Sulle selles karakteris endale kõige rohkem meeldib või ei meeldi? Mis on kõige töödnõudvaim nüanss selle karakteri juures?

• No ta on sihuke… tegevus toimub 60ndate keskel ja ma arvan, et ta on selline selle aja tüüpiline pereisa, kes ütleb oma abikaasale halvasti ja teised iseloomustavad, et ta on selline käre mees. Aga samas ta on küllaltki vilka ja kiire mõttekäiguga ja küllaltki kiire ja terava ütlemisega... Ja vaimukate ütlemistega.

Peale Sinu enda, mis Sa arvad, milline näitleja üllatab vaatajaid oma rolliga kõige rohkem?

• Ma ei tea niimoodi öelda. Ma just mõtlesin seda, et minu roll on tituleeritud kui peaosaline, aga ma ei tunne, et ma oleks selle tüki peaosaline. Minu meelest võiks ükskõik keda seal peaosaliseks nimetada. Praktiliselt kõik on kogu aeg laval, kõigil on palju tegemist. Kui ei ole ka teksti, nad on kogu aeg aktiivselt sees. Meil ongi nagu üks seltskond, kes istub kõrtsis, omavhel tuttavad. Tuleb üks võõras ja siis hakkab juhtuma. Selles mõttes seal on nagu ühiskonna või universumi mudel. Kellelgi ei ole vaja nahast välja pugeda, kõik peavadki olema - ma arvan võimalikult lihtsad, võimalikult orgaanilised. See seltskond - see üks küla rahvas. Ja ma arvangi, et mida orgaanilisem, mida lihtsam sa oled, seda lahedam see tükk saab olema. Kui keegi hakkab seal midagi väga üritama - nalja teha või karakterit väänama, siis on väga kerge libastuda selle asjaga. Selles mõttes, see on sihuke tükk, et tekst pähe - publik saali, et seal ei ole kellelgi vaja üllatada midagi. Mida lihtsam Sa suudad olla, seda pööraselt naljakamaks see asi läheb.

Aga sellest prooviperioodist veel, et kes teil trupis tüki väliselt kõige rohkem nalja viskab?

• Mina olen selline, kes igast asjast leiab seose, see mul lihtsalt on nii, et ma tahan kogu aeg mingeid lugusid rääkida, aga ma püüan ennast tagasi hoida, sest mul on vahest niisuke tunne, et ma äkki häirin prooviperioodi sellega, et ma kogu aeg mingeid naljalgusid vahele räägin. Kuigi kõik naeravad küll ja on tore. Aga ma olen siin ennast ka natuke tagasi hoidnud, et kui niimoodi võtta, siis minu jaoks veel natuke ikkagi võõras kollektiiv, mis ma seal ikka esinen - teeme tööd parem. Ma olen ennast tagasi hoidnud.

Kui Sul on proovide vahel 5-10 minutit paus, mida Sa sellel ajal teed?

• Enamalt jaolt ma olen rohkem omaette. Paistab, et seal on selline suur suitsetajate seltskond ja nemad lähevad kõik suitsunurka. Ja neil on seal omad jutud rääkida. Mina suitsu ei tee ja no ikka vaatad juba ja mõtled järgmist stseeni ja...

Tükki mängitakse sellises huvitavas kohas, nagu Tapa-Loobu ristis... kas sellel on tükiga sügavam seos?

• Ei, ei ole, see on lihtsalt mingi vanaaegne kuivati. Müürid on sellised suured paekivist..

Aga see “Tapa - Loobu”...

• Aaahaa… ehheii (pugistab naeru) Sellepeale ma ei ole mõelnud… Loobu rist öeldakse muidu… aga Tapa…Loobu… jahh… Aga muidu on ta välja kuulutatud, et Loodi kuivati, et seal seda Tapa - Loobu’t vist ei ole nagu afišeeritud.

Minule jäi see just esimesena silma, et “Tapa-Loobu rist” + McDonagh… selge… tapa või loobu... Kui Sa leiaksid Harry Potteri võlukepi Tapa raudteejaamas perronilt 9 3/4, siis mida Sa võluksid?

• Sõjad võluks ära kõik rahuks, mis siin muud ikka...

Millest tahaksid loobuda? Ja esimene asi, mis meelde tuleb, millest ei loobuks mingi hinna eest?

• Hmmm… (intervjuu kõige pikem mõttepaus…) mitte millestki ei taha loobuda…

Ma tahaks pekist loobuda…

• (muigab) no sellest ma olen juba loobunud… see on ise ära läinud. Aga ma olen tegelt praegu rahul. Elus on väga hästi kõik.

---------------------

Kas on mingit sorti rollid, mida Sa kohe eriti praegu mängida tahaksid?

• Klassikat tahaks mängida. See on nüüd juba üks vana lugu, et kui ma olin Vanalinnastuudios, siis meil seal aeg-ajalt Eino Baskiniga tekkisid mingid arusaamatused. Kuidagi meil lõpuks enam ei klappinud need asjad üldse. Sellepärast ma sealt teatrist ka ära tulin... ise. Tema märkused mulle olid väga kummalised. Ütleme, et kui ma mingi rolli tegin, ükskõik kui ka keegi teine lavastas või tema ise ja ta pärast kas mõnel üldkoosolekul või kuskil siis kommenteeris või rääkis peale esietendust, siis minule oli põhimärkus (Raivo imiteerib Baskinit üks-ühele): “Liiga noor. Liiga noor”... Ma nagu ei kõlband mitte ühtegi rolli, ma olin igal pool liiga noor. Ja no tema jaoks, mulle tundus, et see hetk Aarne Üksküla vanus oli see, kust näitleja vanus algab. Mina olin liiga noor jah… Ja kuidagi üldse see rollide jagamine oli ka - ma jäin tihti ikkagi kuhugile tahaplaanile. Me tegime ühte tükki, see oli “Presidendi sõber”. Aarne Üksküla oli peaosas ja siis pärast esietendust ta rääkis kõigist ja minul oli üks väike suts Aarne Ükskülaga. Tulin ja ma esitasin selle väikse sutsu koos Ükskülaga kahekesi laval niimoodi, et alati ma sain aplausi selle eest. Vaheaplaus, keset etendust, kui ma lavalt ära läksin. Ja räägib siis Eino Baskin ja räägib kõigist. Ja minust mitte sõnagi. Ja oligi kõik, lõpetas ära. Siis Üksküla ütles, et noo, aga Raivo Tamm… Siis kõik hakkasid naerma, et ”no jumal, no tõesti no, et kuidas Sa Raivo ära unustasid, ta ju sai aplausi lausa ja...” Ja siis vana Baskin - polnud ta midagi unustanud - ta nimme ei rääkinud minust. Ja siis (jälle ehtsa Baskini häälega) “Ja, ma pean ütlema, et Raivo Tamm on hea näitleja.”

Kõik?

• Jah, kõik. Terve see trupp oli: “noo, jaa, ja siis…” Siis Aarne Üksküla tõusis püsti… ta andis mulle eriala koolis ka… ja ütles, et ”jah, väga õige! Ja ma arvan, et see tänane asi näitas seda, et oleks aeg hakata Raivo peale repertuaari üles ehitama ja ka klassikat pakkuda”. Ja kõik plaksutasid… vana Baskin oli… (Raivo ainult puhiseb Baskinlikult) no ei tulnud sealt midagi...

Kas Vanalinnastuudio jäigi Sinu jaoks viimaseks koduteatriks?

• Ei. Linnateatris olin ka. Vahepeal olingi aasta vabakutseline, kuna loodi siis Von Krahli Teater ja Jalakas kutsus mind hästi palju sinna. Ja siis ma seal olin ja need tükid läksid maha, sest Von Krahl ei mänginud kunagi midagi kaua. Ja siis Nüganen tuli ja kutsus mind Linnateatrisse. Aga seal ka kuidagi lõppes see asi sellega, et mul seal ka midagi eriti teha ei olnud. Või ma ei olnud rahul vähemalt ja mul jälle tuli igalt poolt mujalt nii palju huvitavaid pakkumisi. Ma siis tundsin, et ma ei taha endale ühtegi ülemust. Tahangi ise otsustada - ise teha.

Vabakutselisena oled ju nö. „ettevõtja“, ehk ise enda boss. Aga igas lavastuses ju boss on ikkagi lavastaja või ei ole nii? Kuidas Sa lavastajale allud?

• See on hoopis teine asi.

Kes on Su enda lemmiknäitleja(d)? Kelle tegemistega Sa tahaksid kursis olla ja kelle töid alati võimalusel näha. Kellele Sa alt-üles vaatad?

• Eesti teatris?

Eestis või välismaal…kuidas Sa tunned…

• Eks välismaal on neid ikkagi rohkem. Kuigi siin Eesti näitlejate kohta midagi halvasti ka ei ütle. Aga jalust rabanud on ikkagi need Hollywoodi staarid rohkem. Viimane oli see.. mul on nimedega nii halvasti… See kus DiCaprio mängis ja nimi umbes nagu ka McDonagh...See Wall Streeti hunt… see hästi kõhna pika näoga, kes on hästi palju kaalus ka alla võtnud ja pärast mängis veel mingis kauboi-filmis… see kes tegi seda - kahekesi istuvad ja söövad ja taob vastu rinda...

Aaaaa… jaaa… Matthew McConaughey!

• Vot tema! Tema oli seal, kuidas ta õpetab seda… See oli midagi nii ogarat, et see oli küll, see kus ma mõtlesin, et ma ei usu oma silmi, et ma midagi nii head praegu näen. Kui meil on ka olnud mingid perioodid kus on Hollywoodi filme arvustatud halvasti, aga tegelikult ma olen ikkagi näinud seal ka väga häid asju. Ja muidugi, kes mind jällegi niimoodi jalust rabas, see oli selles “Vääritud tõprad”...

Christoph Waltz?

• See esimene monoloog seal, see phhh...

võtab sõnatuks?

• jah. Tõesti ma arvan, et see on nii universumi tipptase. Aga no eesti teatris, kus ma ikka täiesti vapustatud sain, see oli see NOdvenatsat.

Aaa… noorte oma…

• see oli mul ikka niimoodi, et ma konkreetselt nutsin rõõmust. Sellest, mis ma nägin. Ja mul oli kohati sihuke tunne, et ma vist pole Eesti teatris üldse midagi nii head näinud. Ja mul on väga hea meel kui sellised noored peale tulevad. Sealt ei ole kedagi ükshaaval välja tuua või noh, samas ütleme jälle, seal see väike tüdruk, kes teeb alguses seda Lenini monoloogi.

Teele Pärn…

• siis ma mõtlesin küll, et kuidas see võimalik on. Kuidas ta suudab midagi sellist teha. Siis kohe nagu mõtled enda peale ja ma olin täiesti veendunud, et mina ei suudaks. Ma ei suudaks sihukest asja esitada. Niimoodi esitada. Selline teksti maht ja sihu-ke-panna-nii-moo-di-et.. et noh… ja ma pärast ütlesin nende kursuse juhendajale Mart Kolditsale vaheajal, et ma olen vapustatud, milline löögirusikas… see kursus on selline löögirusikas, et ülivõimas. Koldits nagu ehmatas ära… ja arvas, et ma teen talle nalja. Aga ma olin tõesti... ma olin nii vaimustuses!

Kas Sa oma esimest rolli ka veel mäletad?

• Minu esimene roll oli Ugala Teatris - ameerika kosmonaut. Dajan Ahmetoviga kahekesi rippusime lae all. Ja no me olime ikka üliuhked selle üle, sest me ju alles õppisime. Ja see et Komissarov… no Dajan oli arusaadav, et kui nõukogude kosmonaut, siis Dajan muidugi, eksole, aga see, et mind valiti ameeriklast mängima, lae alla rippuma, ma olin selle üle väga uhke. Ja ma arvan, et teised kursusel olid ikka väga kadedad, sest teised pidid kolhoosis kartuleid korjama ja meie olime Ugalas proovides. Ja ma nägin kogu prooviperioodi ja laval oli ju vana Malmsten ja Komissarov ise. Noh, ma ikkagi pean seda oma professionaalse näitlejakarjääri alguseks, kuigi ma ei olnud veel näitlejadiplomit saanud. See 15.september 85 - ma loen sealt oma näitejakarjääri. See algas varem kui teistel minu kursusekaaslastel. (muutub mõtlikuks) Dajani enam ei ole.. ja…

Jahh…

• Aga enne seda tegin ma kooliajal veel, Esimesel kursusel kui Riho Rosberg oli veel meie kursusel. Tema mängis siis seal kooliteatris Maret Toomeri juures. Ja sealt üks poiss, Virko Annus, võeti sõjaväkke. Siis oli Moliere’i “Naeruväärsed eputised”. Ma mängisin seal tüdrukute isa. Õppisin sisse. Nendel oli ka oma publik olemas ja me tegime neid etendusi seal Kalevi ujula kõrval, Pioneeride Palees, või mis ta oligi. Sealt ma sain publikut esimest korda tunda. Ja siis tuli see “Sajandist on pikem päev” Ugalas ja siis muidugi järgmine oli juba “Sorry, me oleme tulekul”.

Kas on endiselt mingitpidi teistmoodi tunne ka, kui mängid mõne oma lavakaaegse kursakaaslasega või on praeguseks juba nii palju vett ookeani voolanud, et kõikide heade kolleegidega, kellega kunagi koos oled mänginud on samamoodi nostalgiline või armas uuesti koos mängida? .....

Homme 2. osa...

Homme on täna! - Point

Vaatasin ja mõtlesin, et ei tohiks väsinuna sellist asja vaadata... Nimelt selle asemel, et anda energiat, tundsin kuidas see kõik minust viimsegi energia välja imeb.

Mulle väga meeldib Tõnis Niinemets ja tema hoogne ja 101% kohalolev mängustiil... Alati kergelt kelmikad rollid (kuigi siiani lemmikroll temalt on hoopis Bloody Mary psühhopaat, mis tegelikult oli ka tehtud selle sama energia pealt, ent meisterlikult hoopis õõvapoole kaldu).
Ta oskab nalja teha, oskab enda pealt karaktereid välja tuua ning palju naljakat juttu ajama ei peagi kui kisub juba suu muigele.

Veel mõtlesin, et kuna "power-up" komöödia see minu jaoks just ei ole, siis Apollo kinos seda vaadates ning publik samuti on tulnud seda kui "kino" vaatama (kinokrõpsud näpus), siis pigem sobiks sellele nimeks "popcorn" komöödia. Selline kerge soolaga kuid muidu üsna maitsetu asi, mida filmile saateks endale sisse ajad... ja pärast on tunne, nagu midagi tegelikult head ega toitvat ei söönudki...

Jah, üks kahest, kas ma olen tüdinud Eesti poliitikute kallal närimisest või olen lihtsalt liiga palju head USA stand-up'i vaadanud... Kõik ju teavad juba, et Keskerakondlased on ridamisi suuremas osas kriminaalid või muidu peast soojad... eriti just need vene juurte ja nimedega selles erakonnas, kes häälekamad on olnud. Samuti Jürgen Ligi spordilembusest ei kisu naeru välja, sest pigem on see vinge, et ta oma eas nii heas vormis on. EKRE ja Vabaerakonnad teevad lihtsalt kurvaks. Samuti ei tundnud ennast nendest lugudest ära kus vinguti töötegemise ja stressi kallal. Mul ei ole stressi eriti, mitte sellisel moel, nagu Tõnis rääkis. samuti meeldib mulle minu töö ja töökaaslased. Need situatsioonid ja teemad lihtsalt ei kõnetanud mind üldse.

Ilmselt on tunduvalt raskem teha nalja aktuaalsete ja eluliste teemade kallal, sest need ei pruugi haakida kõiki vaatajaid. Stand-up on selles mõttes peen kunst... ometi mõned koomikud seda päris osavalt valdavad (näiteks Last comic standing finalistid)... Lihtsam on ehk karakteritega nalja teha, sest inimtüüpe on lihtsam ära tunda nin ja need kisuvad kergemalt kaasa kui nö. tunned kellegi või isegi iseenda ära. Samuti kui koomik iseenda üle nalja viskab või räägib olukordadest, millesse ta sattunud on ning mitte üldistades seda endale ja vaatajatele... me kõik ei ole sarnased, sarnaste vaadete ega tunnetega. Kuigi ka näiteks poliitilist huumorit on siiski võimalik päris tabavalt teha. Viimasel ajal näiteks Samantha Bee oskab just õigeid nuppe vajutada.

Samas ei saa ka öelda, et ma seal täiesti tuimalt oleks vaadanud... mõned korrad ajas muigama küll... Tõnis kiskus rahva küll korralikult kaasa. Publikus oli ka neid (naisterahvaid), kes ei saanud naeru üldse pidama ja aplaus oli ka tormiline... seega viga oli imselgelt minus, mitte selles, mida lavalt pakuti.

Ja lavalt pakuti justkui humoorikas kastmes eneseabiõpetust... (jällegi... mina eneseabiraamatuid ei loe, ega nendest tavaliselt midagi saa... võib-olla jällegi midagi, mis ei lasknud asjaga kaasa viia ja nautida?)

Mind naerutas kordades rohkem Aadli ja Ojari "Once upon a time in Estonia"... mida sai eelmisel aastal samas saalis vaadatud. Ent ka seal oli nali mitte ainult tänapäeva eluolust, vaid pigem konkreetsetes karakterites ja situatsioonides, milles nemad kui tegelased olid laval.

Plusspunktid Tõnisele "danzu" eest :) Miinuspunktid vanade naljade ja tuttavate lõikude eest... Näiteks Evelin Võigemasti Sugu: N "spordikommentaar" emavõistlusest oli huvitavamalt hoogu koguv ja kahtemata ka sisukam kui Homme on täna! spordikommentaari stiilis lõik. Kastist välja najad on kõik juba tehtud-kuuldud...

Hinnang: 2 (teatrina seda pole mõistlik vaatama minna... tegemist on stiilipuhta stand-up'iga. Lisaks on kasutatud selgelt elemente, mis toovad esile, et tegemist on "tuuriga" - a la "Tere Tallinn"... see mõjus isegi võõristavana, aga no Niimets&Co ongi tõesti viimased kuud päevast päeva mööda Eestit veerenud. Tüki kodulehel on väljas numbrid: vaatajaid 24012, antud 56 etendust, läbitud 12400km. Minu nähtud etendus olevat juhtumisi olnud kogu tuuri kõige viimane. Niinemets ise paneb tõesti vingelt - sellise energiaga, et lubatud 1 ja poole tunni asemel, kestis kogu show peaaegu 2 tundi... kuna minule pakutav jutt eriti ei meeldinud ja päevast juba väsinud ka, siis pean tunnistama, et ootasin vähemalt viimane tund aega, et asi juba lõpeks... aga seda muudkui tuli ja tuli ja tuli, nagu kuulipildujast ning sellepärast kukkus kolinal ka hinnang muudkui allapoole...)

-----------
Tekst piletimüügiportaalist (foto on Postimehest):

TÕNIS NIINEMETS power-up comedy HOMME ON TÄNA!
Laval: Tõnis Niinemets
Lava taga: Birgit Kermes, Kertu Moppel, Mehis Pihla, Karl Kermes
Visuaalid: Mihkel Uba / Ghostwalker
Tehnika: Petri Parrik / Blackout
Produktsioon: Karl Kermes / POINT
Maailm muutub kiiremini, kui varem. Sa ei saa aru, kuhu see kõik liigub? Sa ei ole kindel, kas Sa oled õigel teel? Võiks ju olla keegi, kes annaks vastuseid, keegi, kes aitaks meil kohaneda. Keegi, kes pakuks häid, uusi, geniaalseid lahendusi kõikidele küsimustele.
Siin Ta on! TÕNIS NIINEMETS teab lahendusi! TÕNIS NIINEMETS ja power- up comedy annavad Sulle jõudu täna ja homme ja edaspidi. Ära oota, sest TÄNA ON HOMME!

Sinised kilesussid jalas - Tallinna Kammerteater

Indrek Taalmaa mängib juba üle 5 aasta seda tükki. Üle terve Eesti. Ent ometi on tihti märge juures, et piletid on välja müüdud... järelikult läheb rahvale hästi peale.

Ja hästi peale ta läkski. Ja eelkõige just sellepärast, et oli rahvalik. Igaüks kui just mitte oma tutvusringkonnast, siis ühiskonnast muidu, tunneb ära need 6 inimtüüpi, keda Taalmaa tüki jooksul kehastab. Millegipärast oli mul eelarvamus, et tegemist on millegi labase ja tobedaga. Labane see küll polnud. Tobenaljakas kohati küll, kuid seda tasakaalustades muu huumoriga. Kohati võib-olla mitte just selle kõige peenema huumoriga, ent selle jällegi korvab Indrek oma näitlemisoskusega. Ropendatakse ainult siis kui karakter on vastavat tüüpi, kes ilma roppusteta lihtsalt muidu poleks usutav.

Monoloogide läbivaks teemaks on raha... või pigem selle puudumine. Samuti on läbivaks suhtlemine publikuga... 4ndat seina siin otseselt pole. Selles mõttes isegi stand-up'ilik, selle parimas mõttes. Esitatav Kivirähki tekst on selgrooks ning isegi lihaks, ent igal õhtul kindlasti saab see mäng olema natuke omamoodi. Indrek haarab lennult ning suhtleb vaatajatega ja eks kindlasti erinevate õhtute publik läheb ka erinevas mahus kaasa. Ka mina sain oma osa - olin küll muusika valjemaks/vaiksemaks keeraja, küll vastasin küsimustele, milline kala mulle maitseb ning millise lotonumbri pakun või mis marki autoga ma sõidan... Kahjuks sain ka iga kord korralikult häbistatud... aga see oli täiesti okei... sest kellele muule see ikka korda läheb peale iseenda :)

6 tegelast, kelleks Taalmaa kehastub on kõik üsna erinevad inimtüübid ja Indrek teeb neid ka väga erinevat moodi. Pooled naise, pooled mehed. Ja tema "naised" on nii mõnusalt teistsugused kui tavaliselt naisi mängivad mehed teevad. Värske lähenemine. Ja pingega. Ja täie pühendumusega. Sellise pühendumusega, et mina kui vaataja unustasin, et naiseriietes on Taalmaa... läksin täiega kaasa tema karakteritega. Selles suhtes meeldis veel kohe eriti see kõige esimene naine, kes oli kurb ja rahatu üksikhooldajaema... kes salaja laste eest raamatuid sööb...
Teine on kirikuõpetaja, kellel on 300 aastat vana kasutatud mööbel... kolmas tibi, kes häälega terve ima on läbi sõitnud ning kelle sõbranna Marist ei saa Antarktikasse kaasa võtta, sest talle meeldivad mustvalged asjad liiga palju.. nimelt Hiinas sai ta Pandaga lapse... nejas on natuke eatanud hiphopparist naistemees, kes iga naisega, kellega kohtub tita teeb, kuid kellel ei õnnestu ühtki töökohta pidada. Viies - naine, kelle elu abikaasaga käib rangelt eelarvet järgides ning viimane, ehk 6. üksik paadunud vanapoiss, kelle suurimaks sooviks oleks võita lotoga vähemalt 20 krooni, et endale raamat osta... Raamatukoguraamatuid ta käib ka nuusutamas, ent sealsed raamatukogutädid on teda juba imelikult hakanud vaatama ja ära ajama....

Nagu karakteritest võib välja lugeda, siis naer läbi pisarate... ehk tekst on naljakas, ent karakteritest tegelikult hakkab kahju, sest nad on sellised natuke ühiskonna hammasrataste vahele jäänud...

Lisaks assisteerib Taalmaad ka meikar/riietaja, kes karakterivahetuste ajal abiks on... muusika on ka väga maitsekalt kergelt sisuga seotud - kas siis HU? Depressiivsed Eesti väikelinnad või Toe Tag'i Pankrot või Dagö või Jaan Pehk... mõnus.

Üldse oli mõnus ja muhe õhtu. Lastele otseselt ei sobi, aga täiskasvanutele mõnus, naerutav teatrielamus, mis ei püüagi olla enamat kui ta on - ühe näitleja meisterlik karakterite paraad.  Sest suurem osa nalju hakkabki elama just tänu sellele osavale koomikale, mida Taalmaa oskab neisse sisse süstida ja välja lasta. Kui neid tegelasi esitaks keegi teine, siis usun jääks see elamus palju vaesemaks. Seega kui otsustada, kas tükki minna vaatama või mitte, peaks seda peamiselt tegemagi sellelt pinnalt kas Taalmaa meeldib... ja alles teisena, kas Kivirähki huumor naerutab... Minu ankeedis on mõlema taga linnuke, sellepärast olin kohe väga rahul!

Hinnang 4 (Lahe õhtu Vabriku tänaval! Samal ajal kui teatriõhtu kellaajal oli Tallinnas õues +23 kraadi sooja ja säras päike... Säras Indrek Taalmaa tervelt kuues erinevas rollis jahedas Tallinna Kammerteatri saalis. Olen kuulnud erinevaid arvamusi varem selle tüki kohta... kes peab seda huumorit lihtsakeseks, kes kiidab, et tahab seda juba kolmandat korda vaadata, kes naudib Indrek Taalmaa vaimustavalt tehtud karaktereid, kes naudib Kivirähkilikku huumorit... Minu jaoks oli see üks muhe meelelahutus, mis mõjus millegipärast üllatavalt naljakalt. Eriti kui minna nende naljade ja tegelastega kaasa ning võtta Indrekuga suhtlemist midagi mõttetut kartmata osa. Siis läheb ta ise ka hoogu rohkemgi veel :) )

------------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit: kultuurikava.ee):

„SINISED KILESUSSID JALAS“
Monokomöödia kahes osas
Osades Indrek Taalmaa
Grimm Irina Suuder
Etendus kestab koos vaheajaga 2h
Naljakas ja tempokas karakterite kaskaad, kus üks näitleja kehastab nii mehi kui naisi, noori ja vanu ning ümberkehastumine toimub publiku silme all.

Riverside Drive - Teater Kelm

Uus teater on ilma suurema kisa-kärata sündinud Tallinna vanalinna... Nii põnev!

Eestvedajateks (draamalavastustel) viimase lavaka lennu lõpetanud noored vabakutselised, kes tegelikult tänaseks on vaid pooleldi "vabakutselised"... sest teine pool neist on kutsutud ja mängimas Kuressaare Linnateatri trupis. Lisaks on neil mõnevõrra tegutsemist ka VAT Teatriga seonduvalt (siiani olen nendega kohtunud sealsetes tükkides "Revolver" ja "Don Quijote") ja minu meelest oma lavaka diplomietendustes ("Uhkus ja eelarve" ning "Elagu, mis põletab!") on nad veel eriliselt särada saanud.

Sedapuhku siis päris oma teatri lippu lehvitades. Ja kohe alustuseks peaks ütlema, et selle lipu alla ja nende trummi taktis lähen ma kindlasti veel marssima...

Teatrisaal ise meenutas mulle Helsingis ja Stockholmis elades külastatud põrandaaluseid piraatkinosid. Suitsused ja boheemlaslikud pesad, milles oma rolli mängib juba justkui iseenesest kaasa tugev atmosfääritunnetus. Mõnusalt kitsas ja intiimne, kus laval toimuv on sõna otseses mõttes käeulatuses ning kontakti mittesaamine näitlejatega on täiesti välistatud, sest antud juhul oled justnagu ise osalisena... istumas Jimi ja Fredi kohtumise asukohaks olevas pargis... nende vastaspingil.

Tegelikult tuleks kogu teatrielamuse kirjeldust alustada päris esimesest stseenist, kui näitlejad pole veel lavale saabunud. See oli üks erilisemaid alguseid... lavastaja Priit Pääsuke (kelle kohta ma tutvustusest lugesin, on vähemalt sama suur Woody-fän kui ma isegi - paljulubav!), kes selle lavastusega teeb oma teatrilavastuse debüüdi, on loonud täisti sürri tunnetuse salli. Lava tagaseinal jookseb video (ilmselt Riverside Drive'i tänavalt... või ilmselt lihtsalt mingilt "New Yorgi tänavalt", kus on tihedam liiklemine), kuid see sumune ja tossune õhk ja valgus, mis tekib filmi kuvamisest seinale, loob täiesti erilise tunnetuse saali. Justkui 3D efekti. See imeb endasse ning on piisava pikkusega, et oodata tegelaste saabumist ning kui see tegevus lõpuks lahti läheb, oledki juba täiesti sees ja põnevil, mis toimuma hakkab. Geniaalne!

Jim, kes on näitekirjanik ja keda esitab Bert Raudsep (ning keda tahaks teatris palju tihedamalt mängimas näha) on tulnud parki kohtuma kellegagi... Ta on teatavatel põhjustel ärevil...

...ja siis kõnetab teda mingi asotsiaali moodi, kuid siiski puhaste riietega mees, aga no kui on kinnastel niimoodi sõrmeotsad ära lõigatud ja neid ei kasutata ei bodypumbiks ega rattasõiduks, siis on sellel teatav eelarvamusi tekitav efekt... Mees pole muidu ka klanitud ning teatava kehakeele ja lõunasöögi söömisega pargipingil - seega tavaline 9st 5ni tööl käiv kontorirott ta igatahes ei ole - mees, kellel nimeks Fred ja keda kehastab Jürgen Gansen. Ta on ka natuke ründav ja toob rahutust ja ärevust - mis on tema motiivid ja ega kogu eesmärk pole otseselt selge...

Tasapisi selgub, miks Jim on pargis ja Fred pakub ennast talle appi... Fred-ist saab Jimi jaoks midagi psühholoogilaadset, sest Jimil on sees segadus ja eluolu on kriisis. Mängu siseneb naine... armuke... keda natuke (absurdi sobivalt) ülemängivalt esitab Lauli Otsar (kuid kes on mõnusalt Woody päriselu ex-abikaasat ja endist muusat Mia Farrow'd meenutav). Võib-olla veelgi suurema energia ja sisemise põlemisega teeb oma rolli ka Jürgen. Isegi Bert ei ole endale tavalise flegmaatilise mängustiiliga, vaid selgelt ärritatud ja ärevil, ent siiski palju vähema energia... või õigem oleks just öelda sisemise põlemisega kui tema kaks partnerit. Kuid see muudab tüki orgaanilisemaks, sest kõik inimesed ei olegi ju samasugused. Samas mõtlen viimasel ajal tihti just selle näitlejate "mängimise" peale, et kõige tabavam on ikkagi kui näitleja esitab oma loomulikkusele sobivaid rolle või siis otseselt ei "mängi vägisi", vaid leiab õiged toonid ning olemuse iseendast kui tahabki mingit tüüpi otseselt esitada. Kohe kui hakatakse "mängima", siis see ei tööta ja mõjub võõristavana. Selles mõttes meeldis mulle Lauli roll "Revolveris" temalt seni nähtud kolmest rollis kõige enam. Mul on tunne, et täpselt nagu ta ise pole veel 100%, nõnda ka mina ammugi suutnud veel tema mängudega nii hästi suhestuda (erandina just see "Revolver", kus ta mulle tõsiselt meeldis). Jürgen on nõksuvõrra rohkem sinapeal sellega, mida või pigem keda ta laval kujutab. Õigemini see rada, millega ta esitas kassi "Uhkuses ja eelarves" ning nüüd Fred-i "Riverside Drive"-s, see sobib tema sisemise keemiaga ning see tõmbab kaasa ja annab hoogu kogu tükile. Tõeline energiapomm ütleks :) Tema väljakutse ilmselt ongi nüüd hoopis teistsuguseid, ent toimivaid energiavälju ja kakteriseerimist endast avastada. Sest tegelikult ka ühes karakteris võib olla mitmeid toone, mis muudavad tegelase veelgi huvitavamaks ja mängujälgimise nauditavamaks. Kuigi tõesti, siin oli just kõik nii nagu peab... Temalt nähtud siiani 3 rolli põhjal (ma tema lavakaaegseid rolle Giurgea lavastuses Veider orkester, ega ka Toikka Ekke Mooris ei mäleta enam nii hästi) ei julge ma väga pikaleulatuvamaid järeldusi veel teha.

Bert Raudsep oli justkui tasakaaluks ja selles mõttes tema mäng oli küll ühest küljest tuttavlikum, kuid samas ka siduvam ja noorte hoogu ohjes hoidev... psühholoogilisemgi - kui nii võib öelda... ja kahtlemata dünaamilisem, sest tema rollijoonisest võiks välja tuua terve teekonna - skeptilisus alguses, vaikselt sisse tuues hirmu, avanemine, kõhklused ning lõpuks tegustemisvalmidus. Tema hoiab ka natuke publiku endaga kaasas, sest tema "kännu otsast" publik kogu lugu peamiselt jälgibki.

Woody tekstid ja filmidki võib ju laias laastus jagada kaheks - mängulised seiklused, kus on oma annus absurdi ja/või koomikassegi (või muusse konkreetsesse žanri) ulatuvaid sekeldusi... ja teiseks inimsuhtedraamad, mis on suuremas osas kas koduses miljöös või siis muidu keskendunud pere/paarisuhte vahelistele teemadele. Riverside Drive on natuke segu neist mõlemast, ehk ühest küljest on sürr olukord, kus keegi võõras (või on see peategelase teine sisemine mina?) tulnud kui ei-tea-kus-kohast ning võtnud endale vägisi suunava ja abistava rolli teise inimese elus ning teine inimene läheb veel sellega kaasa... Kuigi kas keegi kunagi päriselt ka nii teeks... sügavalt kahtlen :) Olles olukorras, kas jätta oma naist maha ning minna armukesega... samas kui armuke on kohe tulemas temaga kohtama...

Kangesti jääb tunne, et siin võiks rohkem mõelda tausta ja kogu loo ning tegelaste sidusust ning tekitada endale teooriaid, sest ilma selleta jääb kogu tükk kuidagi hõredaks ühe tervikliku teatrielamuse kohta. Paratamatult jääb selline tunne, et see on nagu lühinäidend, mis oleks laval venitatud terveks pikaks lavastuseks. Kusagilt on jäänud silma, et Teoteater ongi seda mänginud kui suurema lavastuse osana (ma pole kursis ega näinud Topeltwoodyt, millele viitan)... ja ilmselt toimiks see ka antud juhul paremini kui pakutaks kas siis teist osa (mis edasi saab) või mingit teist näidendit koos Riverside Drive'ga (peale vaheaega).

Nii palju kui seda on, on see mõnus absurd ja põnevus ning elekter - kuhu asi küll välja jõuab - on kuni lõpuni õhus ja lavastaja poolt hästi üles ehitatud. Ja olgu see veelgi juhuks kui keegi kriitilisematest rõhutustest võis midagi muud välja lugeda siis üle korratud, et kõigi kolme näitleja mängu on väga põnev jälgida.

Hinnang: 3 (imelik, aga kõige suuremaks puuduseks oli see, et oleks tahtnud rohkem... seega see mis oli, oli ju hea ning hinnang võiks või peaks olla kõrgemgi... Ent see hinnang siin on tervikelamuse eest. Ning selleks, et kõrgemat hinnangut anda oleks olnud vaja rohkem lugu, rohkem sisu... Selles mis oli, oli sisukus olemas ja mäng põnev ja mänguline! Woodyle tehti igatahes au. Ja lavastajal tuleb ka kindlasti silma peal hoida.)

Tekst (ja siinsed fotod) teatri FB lehelt:

Woody Allen "Riverside Drive“

Lavastaja: Priit Pääsuke
Dramaturg: Karl Koppelmaa
Kunstnik: Karoliina Kull
Muusika: Sten Sheripov
Valguskunstnik: Triin Suvi

Osades: Lauli Otsar, Jürgen Gansen, Bert Raudsep

Woody Alleni klassikaline elegantne, psühholoogiline, absurdne, realistlik ja sürrealistlik näidend ühes vaatuses.

Esietendus: 5.05 aadressil Vene 33

Pääsme hind on annetuspõhine (alates 15 eurost) ning neid saab lunastada Kultuuriklubi Kelmi kassast. Õpilastele ja tudengitele kehtib õpilaspileti alusel soodustus (8eurot).

Hall päev New Yorgis, isegi kergelt udune. Eraldatum koht Hudsoni kaldal, kust on võimalik vaadata laevu ja New Jersey rannikut. Näitekirjanik Jim ootab kedagi: vaatab aeg-ajalt närviliselt käekella, kõnnib edasi-tagasi. Ta üritab helistada, kuid vastu ei võeta. Tibutab uduvihma. Ta soojendab käsi, tõmbab niiskuse tõttu krae üles. Üks kasimata, pügamata hulkur jõllitab kirjanikku. See on Fred. Jim märkab kahtlast kõhedusttekitavat tüüpi. Ta on häiritud - tema kohtumine ei vaja kõrvalisi silmapaare. Lõpuks ligineb Fred Jimile ja hakkab rääkima.

Lavastaja Priit Pääsuke: “Woody Alleni fännina olen näinud ära pea kõik tema filmid. Tema loomingut iseloomustab hea dialoog, värvikad karakterid ja oskus inimese puuduste üle leebelt nalja visata. Woody Allenit pole Eesti teatris palju lavastatud ja mind haaras selle materjali lihtsus, absurd ja psühholoogiline pingestatus. Lavastamisega olen varem kokku puutunud nii filmirežissööri (“Must Peeter” ,“Impromptu”) kui ka produtsendina (“Polaarpoiss”). Mõni aeg tagasi tekkis mul suurem huvi teatri vastu ja nii alustasin õpinguid EMTA lavakunstikooli ning BFM-i ühismagistrantuuris filmi- ja teatrilavastamise erialal. Woody Alleni „Riverside Drive“ on minu lavastajadebüüt teatris.”

Suveteatrikava 2017

Tuli siin sõber I.-ga juttu, et mis suvel teatrites toimumas ning andsime teineteisele nõu ja võrdlesime plaane. Sellest tekkis mõte need võimalused ja mõtted ühte kohta kokku koguda, mida "suurel" Eestimaa pinnal tänavu teatritel pakkuda on 1.juunist kuni 31.augustini. Et miski kahe silma vahele ei jääks ning ühtlasi soovitada ja natuke läbi mõelda, mida ikkagi nii rikkalikust valikust võtta, mida jätta... Eks muidugi pole see siin 100% täiuslik ning juurde võib ka veel lisanduda teisi lavastusi.

Teen seda nagu ikka endale meeldivas vormis, ehk edetabelite näol :)
Igaühel on ju vabadus silm kinni pigistada edetabeli kohalt ning võtta seda lihtsalt informatiivse nimekirjana.

Toon ära 2 tabelit. Esiteks need tükid, mis juba nähtud, alates kõige suurema elamuse jätnutest liikudes edasi üha väiksema elamuse andnud tükkideni. Kuigi etteruttavalt võib öelda, et peaaegu kõik väärt elamuse andsid. Tasemevahede eristamiseks lisan ka numbrilise hinnangu. Teises tabelis tükid, mis veel nägemata, aga edetabelivormingusse ajan need selle järgi, mida kõige rohkem näha tahaksin ja mida kõige rohkem ootan. Kuna Tallinna Linnateater mängib augustikuus oma tavapärast mängukava täie hooga ja mul on juhtumisi kõik seal mängukavas olevad tükid nähtud, võib esimesest tabelist välja peilida ka Linnateatri lemmiktükkide edetabeli :)

Varem nähtud 2017.a suvel etenduvate tükkide edetabel
1.Tallinna Linnateater - Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4. (5+)
Meisterlik Tammsaare lugu meisterlikus Nüganeni lavastuses. Üks läbi aegade Eesti teatrilavastuste tippe! Hele Kõrve tipproll!

2.Tallinna Linnateater - Kes kardab Virginia Woolfi? (5+)
Kiselovi lavastatud intiimne psühholoogilise mängu tipp. Albee teatriklassika. Vapustavad rollid. Publik on eriliselt lähedal kõigele tegevusele.

3.Tallinna Linnateater - Aeg ja perekond Conway (5+)
Ajaga mängimine kõige imelisemal kombel. Kurb ja ilus. Tõeline pärl Eesti teatrite mängumaastikul! Nüganeni iga lavastus on suursündmus ja see pole erand. Ja millised näitlejatööd - tõeline meistriklass.

4.Tallinna Linnateater - Krabat (5+)
Uskumatult mänguline. Diana Leesalu fantaasiarikas lavastus järgib hästi raamatut. On natuke gootilik, nagu peab ja nii mitmekülgsete ideedega. Päris võlumine laval muudab kogu etenduse veelgi maagilisemaks.

5.Lavakas - Elagu, mis põletab! (5+)
Oi kuidas Hiiumaal elavatel ja sinna sõita saavatel inimestel veab! Eesti kunsti vingeimate tegijate algusaastatest ja Pariisi elust rääkiv tükk naaseb sealses muuseumis lavale!!! Oi vaataks hoobilt seda uuesti! Viimane lavaka lõpetanud lend koos Anu Lambiga teevad sellise vinge ja põneva ja liigutava tutvustuse/kursuse/rännaku vaatajatele, nagu vanadel headel aegadel Viinistu tükkides... isegi veelgi parema, sest kõik on veelgi intiimsem...

6.Tallinna Linnateater - Inimesed, kohad ja asjad (5)
Valus tükk sõltuvusest ja sellest, kuidas see ümbritsevatele inimestele mõjub. Leesalu lavastuslikud trikid on muutumas tema kaubamärgiks. Samas ei muutu asi kaoseks, vaid kõik on väga puhas ja stiilsete fantaasiarikaste lahendustega. Evelin Võigemasti senise karjääri parim roll.

7.Estonia - Viiuldaja katusel (5-)
Malviuse lavastus. Viimseni lihvitud. Hea muusika, head laulud. Malmsten on väga tasemel, samuti Helgi Sallo ja Liina Vahtrik. Ja eriti meeldisid tantsud! Läheb hinge ka.

8.Kinoteater - Aadama õunad (4+)
Suveteatrina kuidagi nii ehe. Samas sügava sisuga ja kaasakiskuv. Väga heade näitlejatöödega. Märt Avandilt tema siiani parim roll. Priit Võigemasti ja Henrik Kalmeti lavastus. Põnev mängukoht ja kogu teatrikülastus oli elamus.

9.Tallinna Linnateater - Suveöö unenägu (4+)
Shakespeare. Mahlane tekst. Rohumaa lavastus, mille kallal võib ka natuke norida, aga võimsa elamuse pakub. Mitmeid häid rolle! Eriti jäi meelde Maiken Schmidt ja Indrek Ojari. Muidugi ka Aadli ja Tabor jne jne jne...

10.Kuressaare Linnateater - Paljasjalgne Debora (4+)
Raivo Trass lavastus on täiesti eriline. Punane poetess on rahvalik. Väga huvitav tekst ja huvitavalt komponeeritud. Andres Raagilt ja Arvi Mägilt eriti head rollid, aga kõik olid head. Tahaks uuesti näha.

11.Tallinna Linnateater - Igatsus (4+)
Boydi kirjutatud Nüganeni lavastus on Tšehhovlik. Anne Reemanni on nii hea vaadata!

12.Tallinna Linnateater - Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus (4+)
Leesalu lavastatud huvitav matk ühel väiksel lavalt, kus rändajateks väike tüdruk ja tema ropendav kaisukaru.

13.R.A.A.A.M - Aleksei Karenin (4)
Nii sobiv mängukoht - Tapa raudteejaam ja huvitav lähenemine tuttavale Tolstoi klassikale - Anna Karenina petetud mehe silmade läbi. Tommingas särab ja eriti vinge k¨rvalrolli teeb Terje Pennie! Lavastab Eestis esmakordselt Sergei Pesegov.

14.Ugala - Kõrboja perenaine (4)
Tammsaare. Ehe mängukoht, palju näitlejaid. Urmas Lennuki ümbertöötlus oleks minu meelest olla natuke julgem, ikka kangesti Kõrboja peremehe moodi oli. Vallo Kirsi lavastus oli mastaapne ja mänguline. Lastele ka väga meeldis, isegi 10 aastasele.

15.Kinoteater - Once upon a time in Estonia (4)
Tõeliselt naljakas! Oleks sellel olnud parem lavastuslik külg ka, oleks see võinud olla tipp, aga eks sellise tüki puhul ongi kõige olulisem, et tekst oleks naljakas ja näitlejad oskaksid sellist materjali mängida. Ja no võib-olla Eestis Ojari ja Aadli ainukestena saavadki sellega sellisel tasemel hakkama. Nii hea tuju sai ja meele väga mõnusalt lahutatud.

16.Eesti Draamateater - Armunud Shakespeare (4)
Malviuse lavastus ja Ellen Cairns-i West Endi tasemel kunstnikutöö. Tuttav Oscaritevõitja filmi järgi... Ikkagi Tom Stoppardi näpud on olnud mängus...Kelmikomöödia, mis on rohkem armastusdraama... Nigula ja Krumm peaosades... Malmsten, Vaarik, Klenskaja ja Kaljuste jäid meelde kõrvalosadest. Aga tegelikult hea ja suur trupp oli tervenisti. Võimas.

17.Vanemuine - Julie ja tähed (4)
Ideaalne tükk ilusasse suveõhtusse. Ajaloolise taustaga ja ehedas kohas, Loone Otsa kirjutatud 19.sajandi lugu. Tolleaegsest seltskonnast, teadusest, kunstist ja armastusest... Maria Annus ja Marika Barabanštšikov säravad ja Kasterpalu on lavastanud huvitavate nõksudega. Sellel suvel on kaasatud Kristjan Sarve asemel Raivo E.Tamm.

18.Eesti Draamateater - Becket ehk Jumala au (4)
Pedajase põnevalt lavastatud Anouilhi klassika. Robert Annus teeb oma senise karjääri parima rolli ja ta on ikka nii hea seal, et külmavärinad tulevad. Huvitav teekond on lavastatud Katariina kiriku piiratud lavale - lugu ise on väga mastaapne ja võimas - kuningad, ajalugu ja usuteemad.

18.Tallinna Linnateater - Aju jaht (4)
Diana Leesalu filigraanselt täpselt paikapandult, kuid siiski kelmikalt lavastatud õuduskomöödia hullumaja ülevõtnud hulludest ja sinna saabunud pahaaimamatust ajakirjanikust. Vinte ja üllatusi keeratakse teineteise peale järgemööda. Kui poleks näinud Vanemuise sama tükki mõned aastad tagasi, oleks olnud ka uudsuse tunne loos ja üllatusi rohkem... muidu võiks see tükk olla üsna tipus. Kõik 3 näitlejat on superhead ja mängivad tõeliselt hoogsalt ja ägedalt. Üks parimaid lõppe...

19.VAT Teater - Müller peab lahkuma (4)
Margo Tederi lavastatud lastevanemate koosolek, kus õpetajast tahetakse lahti saada, aga kõik ei lähe päris nii, nagu arvata võiks... Lapsevanemad ongi nõmedad ja siin on see puust ja punaseks... Arvasin küll selle lõpupuändi ära ja sellepärast kiskus isiklikku elamust õige pisut alla, aga päris hea tükk sellegipoolest.

20.Kell10 - Tõde, ehk valetamise meistriklass (4)
Roman Baskin on väga hea näitleja ja siin teeb ta kahtlemata ühe oma parimatest rollidest. See kuidas Roman endast laval välja läheb - see on efektne näitlemise meistriklass. Mul ongi tunne, et ta on näitlejana parem kui lavastajana. Tüki on kirjutanud sama mees, kes kirjutas Theatrumi Isa... võiks arvata, et mingi tavaline segaduste komöödia, aga tükk on palju huvitavam ja sügavam labasest komöödiast. Elina ja Helena teevad ka väga head rollid naise ja armukesena...

21.Theatrum - Joobnud (4)
Justkui kärglavastus, milles stseenid vahelduvad ja jätkuvad läbisegi. Purjus inimesi on tegelikult natuke nõme vaadata, aga seal on sisu rohkem kui mulle esialgu vaadates tundus. Lembit Petersoni lavastus on huvitav ja trupp ka väga hea.

22.Tallinna Linnateater - Jäneseurg (4)
Olin varem näinud filmi samast alusmaterjalist. Nicole Kidmaniga peaosas. Elisabet Reinsalu ei jää küll grammigi alla, kuigi kõige rohkem meeldis mulle hoopis Rain Simmuli mäng seekord. Sisu on valus, tegemist on lapse surmaga ja sellega kuidas see üks pere mõjutab. Eriti kui surma põhjustaja elab ja tahab ema-isaga kohtuda... Madis Kalmeti lavastus on puhas ja eriliste efektideta, aga materjal nõuabki seda.

23.Estonia - Linnukaupleja (4)
Mänguline operett, komöödia ja palju sisukam kui tavalised operetid. Armastuskolmnurgad ja risti-rästi segamini armupaarid. Kuid kogu show varastavad endale Argo Aadli ja Jan Uuspõld professoritena, kes lolle ei salli, aga neil tuleb siiski ühest teha loomaaiadirektor... Lavastaja Marko Matvere astub ka korra lavale joodeldamislauluks.

24.Polygon - Perplex (4)
Väga huvitav lugu - absurdilik teekond läbi 2 (või enama) paari elu. Justkui puzzle, mille tükid kuidagi kokku ei sobitu, aga lavastaja Tamur Tohver on sellest hoolimata need tükid kokku üheks pildiks sidunud, mis toimib ja üllatab igas järgnevas stseenis ühe uuesti ja uuesti. Mait Jooritsa senise karjääri parim roll!

25.Estonia - Luikede järv (4-)
Klassikalise balleti tähtteos seekord Toomas Eduri lavastusena. Aaaahhhh - Tšaikovski!!! Ja Estonia ballett on vägagi tasemel.

26.Tõstamaa Suveteater - Karlsonson (4-)
Auteur Gerda Kordemetsa kirjutatud-lavastatud Tõstamaa tükid kuuluvad praeguseks juba igasse suvve, nagu herned ja maasikad... kusjuures söögist rääkides - sealse suveteatri kohvik on teatrikohvik nr.1 Eestis ja seda konkurentsitult ning juba ainuüksi tasub ka sinnasõit alati ära. Ent tegelikult need tükid on ka alati hästi kirjutatud ning harv võimalus on näha Kersti Tombakut mängimas. Ta on nii eriline ja alati üllatav. Seekord lausa mitmete rollidega ja see on nii äge!

27.Estonia - La Traviata (4-)
Klassika. Võimas. Ilus. Neeme Kuninga lavastus naases Estonia repertuaari juba 8 aastat tagasi... aga seda on ikka väikeste vahedega hea üle vaadata/kuulata...

28.VHK ja Theatrum - Väga haige (3+)
Noored mängivad silmade särades. Vanamuusika ja lauludega vürtsitatud. Humoorikas Kristjan Üksküla lavastus. Moliere'i klassika. Mõnusalt lõbus ja hea tuju garanteeritud.

29.Tallinna Linnateater - Tagasitulek isa juurde (3+)
Nägin seda Šapiro lavastust veel Lembit Ulfsakiga. Harukordne võimalus näha Elmo Nüganeni mängimas ja ta on ikka väga hea. Ulfsaki rolli pärib endale Raivo Trass ja ega tedagi laval viimasel ajal tihti näha ei saa. Kõiv-u jutud lihsalt ei puuduta mind isiklikult ja samuti ei mõjunud ka see lugu minule eriti. Lavastus on küll huvitavalt tehtud... kalapüügistseen Ulfsaki ja Nüganeniga on endiselt tugevalt meeles...

30.Estonia - Pipi Pikksukk (3+)
Lindgreni klassika pole päris sama tase kui Karisma ja Salloga lapsepõlves nähtu, aga ajab asja ära. Ikka hoopis teistsugune. Dvinjaninovi lavastu. Ingel Marlen Mikk, kes minu nähtud versioonis Pipit mängis on ise alles laps ja sobis ehedalt Pipiks.

31.Teater Kelm - Riverside Drive (3)
Huvitav uus teater on Eestis. Põnev lavastuse algus kui näitlejad veel laval pole... Ja Woody Alleni lugu ise hargneb ka põnevalt, sest ei saa aru hästi, mis värk on ning muidu on ka meelelahutuslik, aga kahjuks jääb lõpuks natuke hõre või liiga lihtsa/kerge asja tunne. Üle väikse pausi sai näha jälle mängimas Bert Raudsep-a.

32.Komöödiateater - Hollywoodi filmitähed (3)
Sallo ja Karisma on äge paar ja algus on paljulubav - 2 oscarivõitjat, kes päris elu omavahel rivaalid ja hästi läbi ei saa, on tulnud kokku, et mängida ühes filmis. Sellest tekib palju sekeldusi. Ent just samal ajal vaatan telesarja kus rolle mängivad oscarivõitjad Susan Sarandon ja Jessica Lange. Kahjuks detailirohkuse ja süvitiminemise tõttu tuleb telesari võitjana sellest duellist välja.

33.Tallinna Linnateater - Köster (3)
Ei meeldinud seekord Kivirähki Kevade ümbertöötlus. Ta on Köstrist teinud nii halva inimese ja minu nähtud korral rikkus alarm tükivaatamise ära. Tammearu on siiski tasemel.

34.R.A.A.A.M - Hullumeelse päevik (3-)
Argo Aadli oma tuntud headuses ja ka Madis Kalmeti lavastus on puhas ning nauditav, nagu tema lavastused ikka ja alati on. Aga lugu ise on natuke liiga lühike ja kontide otsas pole minu jaoks piisavalt liha ühe tervikteatrielamuse jaoks.

35.Tallinna Linnateater - Kriipsud uksepiidal (3-)
"Suur mees juba" Leesalu lavastatu ja Kaarel B.Väljamäe kirjutatuna mõned aastad tagasi oli väga hea. Sellepärast olin kruttinud samade tegijate uue lavastus ja näitemängu suhtes ootused liiga üles. Liiatigi kui seekord lubati 1 Piusi asemel kahte. Lõppude lõpuks pettusin. Ei tea, kas viga oli selles, et mulle ei meeldinud loo rütm, kus alguses on lõbus lasteaia aeg, aga mida etendus edasi, seda tõsisemaks, kurvemaks ja masendavamaks see muutub. Oleks olnud vastupidi, oleks ehk jäänud parem maitse. Leesalu on lavastanud küll mõnusalt, tuli nostalgiliselt oma vennaga öised vestlused pimedas toas meelde, kui uksevahelt vanemate toast voogas veel mingit lambivalgust... Aga kohe kindlasti ei meeldinud mulle see, et Piusi vennad mängivad vendasid. Mingit mänguvõlu polnud. Nad ongi ju vennad. Ehedus oleks pidanud siin tulenema materajalist ja millegipärast jäin just mängu tagaigatsema.

36.R.A.A.A.M - Vanapagan (1)
See oli rõve, ropp, solgitud Tammsaare. See polnudki Tammsaare. Polnud midagi eestlaslikku. Jah võib ju õigustada, et asi on toodud tegijate meelest "põnevalt" tänapäeva ja litsimajja ning elujätiste sekka ja mida iganes. Aga minu jaoks see ei toiminud ja mul oli ebameeldiv seda vaadata. Piin! Täielik saast kokkuvõttes. Kahju oli headest näitlejatest, kes ju endast parimat just sellise nägemuse jaoks andsid.

************************

2017 TOP Suveteatriootus (tärniga märgistatud tükkidele olen juba saanud kutsed või ostnud piletid ära. Trellidega tükke ei lähe kindlasti vaatama. Samuti ei lähe vaatama tükke, mis on "joone all".)

1.Rakvere Teater - Viimane võllamees***
Terve teatriaasta üks huvitavamaid asju - Martin McDonagh-i kirjutatud, ehk oodata on palju üllatavaid pöördeid. Lisaks lavastajaks on Üllar Saaremäe ja mängivad head Rakvere Teatri näitlejad ning nagu sellest kõigest oleks veel vähe, lisaks on ka kaasatud Raivo E.Tamm! See saab magus olema! Kogu asi toimub Tapa-Loobu risti lähedal... huvitav kas tapetakse või loobutakse??? :)

2.Kukruse Polaarmõis esitleb - Provintsitraagikud***
Eili lavastab Tšehhovit! Mängima on kutsutud mu suur lemmik Anne Reemann... rääkimata sellest, et kaasa teevad ka Ülle, Hannes ja Arvi Mägi. Põnev mängukoht ka - Ontika mõis...

3.R.A.A.A.M - Praegu pole aeg armastamiseks***
Jällegi väga huvitav trupp - Kristo, Ott Kartau, Tõnn, Harriet, Mari-Liis Lill ja Martin Kõiv. Ja lavastaja eesotsas ka põnev. Lubatakse naeru ja kurkukraapivat valu. Vast ikka armastust ka... Tutvustuses on juttu midagi umbes sellest, et mingile mehele ennustatakse, et ta naise juurde tuleb öösel keegi mees... kuidas sellele reageerida, et võitjana välja tulla... Naiste kavalus sellistes olukordades on ju teada... huvitav, kas sealt saab näpunäiteid kuidas antud olukorras mees peaks tegutsema :)

4.Vanemuine - Roosi nimi***
Lugesin üsna hiljuti Eco tähtteose läbi. Meeldis see krimka pool sellest ja see sobib ka paremini lavale kui kogu see ususõda. Loodetavasti rõhuasetud ongi sellel... Mängukoht ju ideaalne... Vanemuise suvetükid on tihti väga head elamused olnud. Mäharilt pole ka mõnda aega juba suuremat rolli näinud.

5.TeMuFi - Lembitu-kuningas ilma kuningriigita***
Mitmeski mõttes on see selle suve oodatuim tükk. Natuke on hirm, et kogu suur ettevõtmine on liiga suur ja kas tekst või lugu ka sealt välja tugevalt koorub, aga no teema on igati põnev ja usun, et see saab tõsiselt võimas ettevõtmine meestel olema. Lisaks on mitmeid näitlejaid kaasatud, keda eriti tihti ei näe siin Tallinna kesklinna teatrites ja seda põnevam. Mängukoht on ka superäge!

6.MTÜ Oad - Meri muigab meitele vasta!***
No piisaks täiesti, et trupis on Ojari-Aadli-Alo Kõrve ja ma oleks platsis... Aga siin on Maiken Schmidt ka ning lugu ise ka tundub olevat lahe... mingi kuulus lavastaja saabub Kihnu muusikali lavastama... Loodetavasti saab kihnu memmede leelotamist ka kuulata... sest selliste näitlejatega saab nalja kindlasti.

7.Saueaugu Teatritalu - Me olime kodutütred***
Kasterpalu on üks mu lemmiklavastajaid. Tema materjalivalik on tihti hea ning kuigi sedapuhku mängitakse õues, loodan ma, et tuleb kehv ilm ja 3 naisnäitlejaga tükk kolitakse sisesaali. Usun, et see sobiks siseruumi paremini... samas, ega ma ju materjali ei tea... Aga väga head 3 naist on mängimas!

8.Pikk Mari - Pärast proovi***
Bergmani kirjutatud - põnev mängukoht - Madis Kalmet lavastab - Guido Kangur, Riina Maidre, Anne Veesaar mängivad...

9.Ugala - Gogoli disko***
Ma loodan, et see lugu saab olema nii, nagu kirjeldatud on, et milline oleks Viljandi sellisel juhul kui Eesti oleks Vene tsaaririigi osa. Selline utoopis... see oleks põnevalt mänguline vaadata... Aardam lavastab ja kõik head Viljandi näitlejad mängivad. Ja juba Foto Janek Vadist Gogolina on 5+ :)

10.Kuressaare Linnateater - Madu oma rinnal ###
Kahju, et seda saarel mängitakse, mul ei ole seal ööbimiskohta ja seega ei saa seda vaatama minna :( Nii tahaks Mirtel Pohla ja Triinu Meriste koos mängimas vaadata (kolmandat naist ma veel ei tea... aga varsti näidatakse neid järgmisi VKA tibusid kindlasti siin-seal rohkem... Materjal on küll üks selle suve põnevamaid ja kui nad peaks selle "mao" mandrile peaks tooma, siis olen kohal! Tagatipuks on lavastajaks ka üks mu lemmikuid - Peeter Tammearu.

11.Endla - Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola***
15 meest mängivad nii naisi kui mehi... Suvi ja Pärnu ja see tükk... selle ümber saab ühe korraliku päeva korraldada... Tirin kõik oma lapsed ka seda kaasa vaatama... Eelmise suve Kõrboja perenaine neile väga meeldis... Seekord saab ehk rohkem nalja ka :)

12.Eesti Draamateater - Eluhingus***
Pean tunnistama, et võtsin selle oma teatrisuve kavva ainult selle põhjal, et David Hare on selle tüki kirjutanud. Muu info lihtsalt tuli hiljem.

13.VKA ja Rakvere Teater - Kellavärgiga apelsin***
Ma tahaksin selle tüki panna palju kõrgemale siin tabelis, sest nii põnev trupp ja Tanel Ting, kes on mu selle praeguse lõpetava VKA lennu lemmiknäitleja, aga olen neid noori alles ühes tükis näinud ja telesarjades, seega on põnev näha neid mängimas nüüd. See materjal on ainult selline kahe otsaga asi. Film mulle väga ei meeldinud. Nägin seda küll lapsena ja võib-olla ma ei saanud kõigest aru... aga ma arvan, et see töötakski teatrina paremini...

14.Lavakas - Ja peaksin sada surma ma***
Laulu- ja jutuõhtu 28.lennu noorte näitlejatega, keda on lavastanud Anne Türnpu ja Eva ning Mart Koldits. Augustis ja tüki algusaeg kell 21... see saab olema sume...

15.Kultuurikaevandus - Kaevurite päev
Ma pole päris veel otsustanud, kas võtan 2 korda nii pika sõidu ette... Kütuserahast on kahju... Ontika mõisa plaan on juba kindel... Aga see muidugi on hullult hea trupiga - Ülle, Terje Pennie ja Anne Paluver.... kuigi ega Terjegi oma nime taha vist perekonnanime ei vaja... sest teisi Terjesid Eesti draamalaval pole praegu? Lisaks Mait Joorits, kelle mänguga sain sõbraks Polygoni Perplexis... tahaks seda sõprust toita... Ja maru põnev ka, et teine vaatus mängitakse maa all :)

16.VAT Teater - Eine murul***
Muidu tavarepertuaari tükk, aga mul õnnestus nüüd suveks saada pilet sellele. VAT - mu suur lemmik... see on teater, kus tahaks kõik ära näha ja see tundub muidu ka põnevalt katsetuslik ja teistmoodi... tõukub ju see kogu lugu multifilmist... lahe :)

17.Kell10 - Magamistubades
Põnev trupp ja mugavalt Tallinna lähedal - Ohtu mõisas. Baskini lavastamisega on mul comme si comme ça... eriti kui ta lavastab Aycbourni komöödiaid... aga jah, Hilje Murelit tahaks väga näha ja Kreismann, Veinmann ning Piret Krumm tõmbavad ka magnetina kohale...

18.Sundown Entertainment - Grace ja Glorie***
Seda mängitakse juba nii mitu suve ja kiidulaul on liiga kõva, et seda ignoreerida. Nägin kunagi Ugala versiooni sellest tükist ja mõtlesin, et jätan seekordse vahele... aga no lemmikud Hilje Murel ja Ülle Kaljuste ju mängivad... saab näha kui erinevad nad on väga heast Ugala duetist Kadri Lepp-Leila Säälik...

19.Kell10 - Omade vahel***
Lähen seda vaatama puhtalt näitlejate pärast. Kõik 5 - Ita, Hilje, Maria Peterson, Roman ja Alo Kõrve...

20.Hiiu Öko - Mamma lood ehk hiiu eluvilosoohvia ###
Kahjuks see jääbki mul nägemata... mitu suve juba olen lootnud näha, aga mul ei ole Hiiumaal ööbimiskohta ja midagi pole teha... Margus Tabor on üks mu lemmikuid näitlejaid ja see kuidas ta raadios kunagi neid mamma-lugusid tutvustas... nii-nii tahaks näha... õnneks on välja müüdud ka, niiet ei olegi midagi teha.

21.Pärnu Suveteater - Klarissa kirjad***
Eesti inimeste armastuslugu, väljasmaa armastuslugude vahel oleks mõnus küll vaadata... ja mängimas on Piret Laurimaa ja Sepo Seeman...

22.Eesti Kontsert - Nurjatu saar ###
Äge ooper, kus osalemas pop-lauljad ja Marko Matvere... aga nendel 2 päeval kui sead Saaremaa Ooperipäevadel mängitakse, need ei sobi ja no Saaremaa mängukohana ka mitte... niiet loobun kurbusega...

23.Tõstamaa Suveteater - Tõeajastu lõpp***
Gerda Kordemets + Tõstamaa = kindel suveteatrikülastus! Kõik Tõstamaa tükid on mulle eranditult meeldinud. Ja mis suvi see on kui ei saa Kersti Tombakut näha mängimas...

24.Nukuteater - Mees, kes ei teinud mitte midagi***
Mu soov seda vaatama minna on käinud üles ja alla... Alguses öeldi, et sellest tuleb visuaalteatri lavastus ja olen nüüdseks aru saanud, et visuaalteater ei ole teatrivorm, mis on minu jaoks... mina tahan lugu, aga need upuvad visuaalidesse ja rõhk on minu jaoks vales kohas... Ent nüüd on selgunud ka see, et tegemist on hoopis muusikaliga... ja trupis on Lauri Saatpalu... ja tagatipuks on kaasatud üks mu lemmiklavastajaid - Aare Toikka... nüüd olen dilemma ees... kas juba niigi tihedasse teatrisuvesse mahutada veel see ka...

25.Lavakas ja Von Krahli Teater - Kogudus***
Noorte tegemistega tuleb kursis olla... paar päeva tagasi sai mängitud ühes Iiri reklaamis, kus peaosas oli üks selle lennu tüdrukuid. 2 esimest kohtumist selle lennuga olid väga huvitavad. Ja mu sees on hakanud see Nodvenatsat kasvama ja ma isegi tunnen, et tegin võib-olla neile natuke liiga sellega. Sest see on kindlasti üks neist tükkidest, millele ma kõige rohkem tagasi mõtlen selle aasta tükkidest. See oli ikka hullult võimas ja hea. Ja Impeerium ju ka...

26.Emajõe Suveteater - Tagahoovish***
Oskar Luts... lubatakse hoogsat lavastust ja lavastajaks Ain Mäeots, kes alati lavastab huvitavalt ja minu maitse ühtib tema ilumeelega. Ja mängivad Liina Tennosaar, Marje Metsur, Andres Dvinjaninov, Margus Jaanovits, Karol Kuntsel ja Silver Kaljula!

27.Tallinna Kammerteater - Midagi on viltu***
Mikita kirjutatud näidend!

28.NO99 - NO33 Revolutsioon***
Mul on pilet sellele alles septembriks. EV100 Teatrilugude sarja esimene osa...

29.Piip ja Tuut - Hamlet
Klounide Hamlet... sellest on siit-sealt kostunud, et tegemist on millegi erilisega ja mul on Piibu ja Tuudu teater veel täitsa külastamata ka... ühel augustiõhtul võtan võib-olla ette esimese kohtingu nendega.

30.Kukruse Polaarmõis esitleb - Kui seda metsa ees ei oleks***
Urmas Lennuki kirjutatud... Eili Neuhausi lavastatud ja vist veel kõige rohkem Ülle pärast lähen seda vaatama...

31.Theatrum - Misantroop###
Mängitakse saarel, seega jääb see mul nägemata... kuna mul pole seal ööbimisvõimalust

32.Müüdud naer - Saaks veel Eestissegi
Mängitakse liiga kaugel, muidu läheks küll ja vaataks Toomas Suumani mängu... ja sisu tundub ka minule... Kui juhtumisi lähen lõunasse triatlonile, siis võib-olla teen ikkagi ühe kaare sisse ja õnnestub näha... eks näis...

33.Kirimäe Rahvamõis - Maailma lõpp###
Olen seda tahtnud näha ka varasematel suvedel... kahju, et info tuli nii hilja, et kõigil kolmel esituskorral on mul juba teatripiletid olemas teistele etendustele... Andres Tabun ja Andres Lepik kahekesi mängivad. Jack Londoni ja Jevgeni Griškovetsi ainetel loodud komöödi, mille sisukirjeldus tundub väga huvitav ning sellist kahe mehe arutelu oleks põnev kuulata. Vanameistrite esituses kindlasti väärt vaatamist.

34.Misanzen - Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu.###
Mängitakse liiga kaugel ja seega jääb suure tõenäosusega nägemata. Visuaalteatri jutt räägitakse ka sellega seonduvalt, seega pole kindel, kas tahangi... Tahaks näha Edgar Valter-i lugu küll... sellepärast see dilemma...

35.Point - Homme on täna***
Olen venitanud selle vaatamaminekut... nüüd on Tõnis kindlasti arendanud välja kõige toimivamad naljad ja teinud selle nii heaks kui see olla võib :)

36.Komöödiateater - Elu on parim meelelahutus
Ühe mu lemmiknäitleja - Andrus Vaariku - monotükk... Juba on siit-sealt häid sõnu olnud kosta...

37.Tallinna Kammerteater - Sinised kilesussid jalas***
Kivirähk + Taalmaa = kindlasti peaks vaatama... olen mõnede lugudega tuttav raamatu läbi, võib-olla kõigi lugudega... aga fotode põhjalgi tahaks neid karaktereid laval näha küll.. See võib muidugi ka ülemängituna olla tobenaljakas ja siis ma pettun... sellepärast olengi siiani jätnud selle kõrvale...

38.Luke Mõisa Teater - Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...
Muusikaline lavastus - head Vanemuise näitlejad... kahju, et nii kaugel mängitakse... muidu olek see kõrgemal siin tabelis. Ent suure tõenäosusesega piletiraha + kütuseraha jne... seega jääb vist minu jaoks ära...

39.Kinoteater - Murru vangla projekt***
Ma ei tea, kas see on selline tükk, kus igaüks käib omaette justkui vanglaekskursioonil ja kuulab kõrvaklappidest juttu? Kui nii, siis olen juba ette pettunud... aga kui näitlejad elustavad oma mänguga vanglalugusid, siis see võib-olla suve parim ja põnevaim tükk... tegijad on igatahes huvitavad.

40.Vana Baskini Teater - On alles perekond
Ene Järvist pole nii kaua mängimas näinud, et tema pärast eelkõige läheks... aga seal on mõned tegijad veel... samas on natuke kahtlane ka, et kas see materjal on ikka piisavalt huvitav...

41.VAT Teater - Kuidas ma koera sõin***
Lauri Saatpalu monotükk... sellest tükis on räägitud eriti palju siis kui autor seda esitas... aga nüüd siis eesti keeles... võiks ette võtta küll...

42.Vana Baskini Teater - See on minu pidu ja teen mis tahan
Egon Nuter ja Anne Veesaar... ma ei tea, kas ma tahan seda näha või mitte... kui on sobiv vaba õhtu...

43.Tallinna Kammerteater - Oranžid tropid kõrvas
Indrek Taalmaa monotükk... olen kahevahel... Kui keegi ütleks, et see on rohkem Adolf ja vähem Teatrikokk, siis läheks kindlasti vaatama...

44.TeMuFi - Tom Sawyeri seiklused***
VKA endised ja praegused teatrikooli tudengid mängimas, eesotsas Silver Kaljula ja Kaarel Targoga, kes mõlemad kuuluvad minu jaoks noorte näitlejate seast parimate sekka... Tom Sawyeri lood on juba lapsest peale väga meeldinud ka... aga jah... tegijate pärast eelkõige lähen ikkagi seda vaatama...

45.Virumaa Muuseumid - Kaera-Jaan ja kadunud lambad
Palmse mõisas oleks mõnus teatrit vaadata küll... Lavastajaks Ivo Eensalu, kelle eelmine mõisatükk meeldis väga... seekord ei ole näitlejad minu jaoks nii ahvatlevad kui eelmine kord. Aga selle eest lugu on ju "lammastest" ja see on igati positiivne :)

46.Emajõe Suveteater - Üle linna Vinski
See lugu on hea, aga tuttav ja vaevalt, et Tartusse sõitu eraldi sellepärast ette võtan... kui just millegi muuga ühenduses, sest tegijad on ka head. Ja ju seegi näitab midagi, et seda juba mitu suve mängitakse.

47.Rändteater Vaba Vanker - Eestlaste muistne lugu ja eestlaste muistne sugu###
Mängitakse vaid korra (ja mul on teisele tükile selleks päevaks piletid). "Eestluse" teema on alati paeluv. See ju puudutab meid kõiki eestlaseid. Tegijad on ka huvitavad. Pole neid tükk aega juba näinud.

48.Tallinna Kammerteater - Lollidemaa
Taalmaa Adolf oli nii võimas ja ma pidevalt ootan temalt samasugust pauku... siiani pole veel saanud, aga ei tea ju kus nurgataga see ootel on...

49.Tartu Uus Teater - Sümfoonia ühele. Allegro con moto
Monotükk ja Aleksander Eelmaaga mul on nii ja naa... mõnikord meeldib väga tema tundlik mängumaneer. Suvel mängitakse Saueaugul ja ma kaldun arvama, et see jääb mul nägemata... kuigi ka Ardo lavastustööd tahaks näha.

50.Teatribuss - Pettsoni ja Finduse rebasejaht***
Kuna tuuakse koju kätte... siis tirin noorima lapse seda vaatama... ikkagi ju Pettson ja Findus...

51.Miksteater - Saabastega kass
Ei lähe vist spetsiaalselt selle lasteloo pärast Haapsallu sõitma. Muidu Katrin Kalma ja Mart Toome mängu tahaks küll näha...

52.Piip ja Tuut - Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu
Vanalinna päevadel vanalinnas - armastuslugu... ajalooline..  võib olla päris hea ju...

53.Teatribuss - Kadunud Jõmmu
Iseenesest huvitav lavastusena, aga lapsed ei viitsi seda vaatama minna ja ma enda pärast ei hakka reisima, et seda vaatama minna.

54.Prem Productions - Iloona ja Jussineni huvitav elu
Näitlejate pärast tahaks näha... ma ei tunne neid raadiotegelasi, aga millegipärast on tunne, et see on labane huumor... võib-olla teen ülekohut. Uuris ja kui tundub hea, siis võib-olla ikkagi lähen vaatama...

55.Estonia - Armujook
Malviuse lavastus... ta lavastab nii puhtalt ja võimsalt. Aga kuna see on ka tavarepertuaaris, siis võib-olla jõuab pärast tihedat suve ka.

56.Tallinna Kammerteater - Parimad palad vol.2###
Enne ei vaata kui on suurem osa Kammerteatri tükke nähtud...

----------

57.Haapsalu Kultuurikeskus - Südamega läbi müüri
Ma usun, et jätan Haapsallu sõitmata selle tüki pärast, aga kui lapsed tahavad Valget Daami minna vaatama, siis nende pärast ju võiks...

58.NO99 - Päev pärast vaikust
Tundub kahtlane... räägitakse, et eriti palju juttu ei räägita ja ma arvan, et kujutan seda tervet ettendust ette ka seda nägemata. Selline tunne on, et raamatulugemine ajal, mille ma muidu kulutaksin selle tüki vaatamisele oleks paremini ja sisukamalt kulutatud aeg.

59.Nukuteater - Krõll
See võiks olla päris nunnu... aga mul pole enam nii väikseid lapsi... ise vaataks vist küll.. :)

60.Von Krahli Teater - Sünnisõnad
Ma ei tea, kas ma Tormise järgmist tsüklit lähen vaatama... ma ei tea, kui palju selles on muusikat ja kui palju teatrit...

61.Estonia - Rinaldo
Ooper. Isegi võiks kunagi vaadata, aga kuna see on ka tavarepertuaaris, siis küll jõuab...

62.NO99 - Kõnts
Ei tundu minu maitse. Kõntsa sees püherdamine... Keegi tuttav käis seda vaatamas ja ütles pärast seda, et tema enam Eesti teatrit näha ei taha... kahju, et ta NOsse sattus... see on ikka teatud maitsega inimestele.

63.NO99 - Unistajad
Ei taha kisamist, lärmi ega Death Metalit. Keegi rääkis, et suur osa tükist toimub kusagil lina all ja näidatakse hoopis jälle läbi video.. oh ma ei viitsi...

64.Von Krahli Teater - Forbidden colors
Kui ma seda vaatama läheks, siis ainult sellepärast, et klassivend Rauli sõrmed on mängus... ja natuke ka huvitava mängukoha pärast... Muidu tundub, et see on rohkem audiovisuaalne "installatsioon" ja mitte otseselt teater? Kui selgub, et on rohkem teater, siis lähen ikkagi vaatama.

65.Must kast - Kaksismaa rahvalaul
Soomlastega kahasse... pole minu maitse...

66.Küla Villa - Kraaniga hunt Bangkokist
Ma ei ole kindel, kas Normann kannab ühe teatritüki välja. Mul on eelarvamused. Ju ma pean veel kasvama...

67.Piip ja Tuut - Loomad
Ei mahu vist seekord tihedasse suvve.

68.Lutsu Teatri Selts - Täiesti salajane
Mängitakse liiga kaugel.

69.Lutsu Teatri Selts - Kapiukse kollid
Mängitakse liiga kaugel.

70.Aabrami hobulausujad - Südamesalu salavägi
Imelik kooslus. Mängitakse küll lähedal minu maamajale, aga ma olen liiga skeptiline selle kogu ettevõtmise suhtes.

71.Jõgeva Linna Teater - Piimamees Tevje
Näidendi pärast tahaks näha, aga see on nii kaugel ja teatrisuves on nii palju veel, mis välja jääb enne seda.

72.T-Teater - Krabatimäng
Iseenesest Krabati vaataks kõigvõimalikes vormides ja esitustes, aga kuna kava on nii täis, siis ei jõua seda seekord.

73.Alle-Saija Teatritalu - Surnud hinged
Huvitav materjal, aga nii kaugel ja Linnateateris sai seda hiljuti nähtud üliheas esituses.

74.Metsateater - Vabaduse metsa vaikuses
Noorte värk. Usun, et ei jõua seda oma tihedasse teatrikavva sobitada.

75.Alle-Saija Teatritalu - Vikingitütar Ragna
Liiga kaugel. Ja lastetükk... jääb minu jaoks ära...

76.Komöödiateater - Elagu eurotoetused!
Tundub labane komöödia ja seal on trupis näitlemas inimesi, keda ma ei taha näha.

77.Prangli Reisid - Latern
Nähtud nii heade näitlejate esituses juba, et ei vaja ülevaatamist tundmatute näitlejatega.

78.Alle-Saija Teatritalu - Kardemoni linna rahvas ja röövlid
Liiga kaugel. Ja lastetükk, ja materjal ka tuttav... jääb minu jaoks ära...

Kuku

Läksime teisipäeval poole seitsme ajal teatrisse ja maja ees seisis politsei ja kiirabi... Mõtlesin, et see on kellelegi teisele... mitte Kukule...

Sain Kukuga tuttavaks aastal 2009, kui tema vastasmajja kolisin. Kohtunud olin temaga juba "Georg"-i võtetel mõni aasta enne seda ja üldse "kartsin" teda juba lapsena vanadest eesti filmidest - Karikakar, Ideaalmaastik ja muidugi eelkõige "Adalbert, paks koer! Kooki ja moosi pealikule!" -Arabella, mereröövli tütar -filmist.

Kuid kohe kui tuttavaks saime, saime ka sõpradeks. Naine oli alati natuke pahane, kui ta ootas, et me kuhugi läheksime ja mina kusagilt tulin, aga Kuku samal ajal oli hoovis... Muidugi jätkus meil juttu pikemaks... ja Kukuga vesteldes kadus aeg ja ruum... sest tal oli alati 100 asja toimumas ning kuna ma ajasin välismaal eesti asja, siis ta tundis alati südamest huvi minu tegemiste vastu. Lisaks oli tal alati mitu projekti plaanis ning ikka tahtis ta teada, kas sellele rahalist tuge oleks võimalik saada. Näiteks oli tal plaanis meie hoovi teha suvelava...

Aga need tema jutud... oh need jutud... ikka oli tal mõni filmimine Madagaskaril ees või kutse Moskvasse mõne kuulsa režissööri poolt või siis Ameerikast aetakse teda taga mõnda uude filmiprojekti... Samasse lahterdasin ma tema jutu ka sellest, et ta Kivirähki Rehepapis mängima hakkab... Aga selle kohta ma temalt ikka küsisin, et kuidas selle tegemisega läheb... tema vastu, et raha pole ja lükatakse ikka edasi...  no selge...

Kuku oli tihti hommikul varakult üleval ja ajas asju hoovipeal või siis jalutas Dianaga (Kuku koer). Kui ma jooksmisega hakkasin tegelema ja maratonidel osalema ning hommikujooksule minnes temale vahele jäin, siis ta ikka rääkis, kuidas tema ka kunagi maratone jooksis. Ta "on" oma elu jooksul 51 maratoni jooksnud... See avaldas muidugi algajale jooksjale muljet... ükskord siis mõtlesin, et vaatan marathon100 lehelt, et mis tulemustega ta need maratonid on jooksnud, aga ülla-ülla... Arvo Kukumäe nimel polnud ainsatki maratonitulemust... hmmm, ju see andmebaas on siis nii puudulilk... Ka siis kui Pariisi maratoni jooksin, ütles ta, et on Pariisis mitu (ma ei mäleta täpselt mitu) oma 51st maratonist jooksnud. Kusjuures hämmastav oli see, et see maratonide arv, mis ta jooksnud on, oli alati just nimelt 51. Sest ka siis kui läbi aastate muidu jooksmisest rääkisime, oli ta ikka just 51 maratoni jooksnud... tal ju sobivalt kerge kaal ka jooksmiseks... Hakka või tõesti uskuma...

Viimasel 3-4 aastal hakkas ta järsku mind kallistama kui me kohtusime. Ja ikka ütles ta mulle kui hea mees ma olen. Ma ei tea kus kohast ta seda võttis, aga see läks mulle hinge. Minu meelest oli hoopis tema üks südamlikumaid inimesi, keda ma oma elus olen kohanud. Mõnikord tal isegi vestluse ajal läks miski nii hinge, et pisar tuli silma.

Kord oli ta endale uue telefoni ostnud (vist eelmisel aastal) kui ma tulin jälle kusagilt koju ja ta mind enda juurde kutsus. Palus, et ma õpetaks tal seda ja teist seal telefonis teha... Ma mõtlesin, et ju on mingi nutitelefon, aga ei, selline vanamoodne nökats. Kõikide "pruutide" numbrid seal reas... Marit tuli ka vist siis just koju ja eks ta nöökis Maritiga, et läheb ühe või teise pruudi juurde... Aga, ega Marit pole ka suupeale kukkund ja selliste juttudega juba korralikult karastatud (Kukuga muidu ei saakski), pani Kuku paika nagu niuhti...
Kõva naistemees ta ju oli ka, aga seda ikka rohkem Kuku-maailmas... vähemalt viimasel ajal... Tal oli ikka oma Marit... Ja Marit on nii vinge naine, et ainult nii vinge suudabki Kuku-maailma muu maailma sisse mahutada...

Minu jaoks Kuku kõige parem ja hingeminevaim film on tema elust tehtud dokumentaal "Kuku: mina jään ellu"... Kuku kutsus selle esikale ja nutsin lahinal seda vaadates... Võib-olla ma ei tahtnudki nii palju oma naabrimehe kohta teada saada, aga samas, film ise oli nii õige ja aus ja võib-olla just sellepärast ka nii mõjuv. Kuku ju armastas jutte vesta küll, aga mida ta tegi, tegi alati enda ees ausaks jäädes... Ja see viimane... lõpuks päriselt valmis saanud Rehepapp, ehk "November"... selle filmiga oli Kuku tõsiselt rahul ning selle üle uhke. Kuigi üldiselt filmikunsti suhtes oli ta parajalt kriitiline (isegi mõne filmi suhtes kus ta ise osales). Talle ei meeldinud kui tema kui vaatajaga manipuleeriti või ta nägi filmitegemise tagamaad filmi vaadates (ja seda nägi ta praktiliselt alati). Ega meie maitsed alati ei ühtinud, sest ta lihtsalt oli palju vähemate filmidega rahul. Aga nendest rääkida, tahtis ta küll ja alati tundis huvi, mida head ma viimasel ajal näinud olen. Eriti Pöffi filmidega seonduvalt oli meil juttu pikemalt. Samuti rääkisime teatrist, sest ma ju vaatan rohkem kui keskmine inimene ja ikka soovitasin ning jutustasin talle, mis minule korda on läinud. Ja ta palus Maritil need ikka üles märkida... Alles hiljuti soovitasin sõltuvusest rääkivat Linnateatri tükki "Inimesed, kohad, asjad"... tegime Maritiga salaplaani, et ei räägi talle, millest see on... Siis ühel päeval ta ütles, et nad lähevad seda vaatama ja ma kiitsin Evelini ning seda kui ägedalt see on lavastatud, aga ei sõnagi sisust... Aga no kui nad seda vaatamas käisid, siis Kukule see ei meeldinudki... mul jäigi uurimata täpsemalt, et miks, aga no võib isegi arvata... Ja mul tekkis endal hoopis pärast nõme tunne, et miks ma just seda tükki pidin talle soovitama...

Natuke möödaminnes, aga selgelt uhkusega südames rääkis ta tihti kuidas Kristo Viiding ja teised noored filmitegijad temalt nõu käisid küsimas... ja kuigi setu, polnud ta tegelikult (tarkuste) jagamisega kunagi kade. Ka kiidusõnadega ta kitsi polnud, loomulikult ainult siis kui talle tõesti midagi meeldis... Näiteks üks viimaseid soovitusi temalt oli Keith Richardsi eluloo raamat... Ja no eriti naiste aadressil meeldis tal ilusaid sõnu jagada... Väga kiitis ta Rea Lesta, kellega ta koos Novembris mängis... Temas olevat seda filmigeenilisust, mida kohtab harva. Ja Kuku juba teab selliseid asju. Mõni aasta tagasi kui ta Kivirähki Kukule kirjutatud "Kaheksa varbaga kuningas" tükki plaanis teha, siis ta hirmsasti tahtis seal mängida koos Harriet Toomperega. Siis oli Harriet ees ja taga tema juttudes ja kiitis teda ka taevani. Kui ta siis lõpuks seda tükki vaatama kutsus, ei mänginudki seal Harriet, vaid hoopis Piret Kalda... neil oli Piretiga laval ka keemia tegelikult täitsa hea, Piret laskis sellel olla heaga "Kuku-show" ja see töötas hästi... ja ega ma ei tihanudki siis küsida, et kuhu Harriet jäi...

Neid mälestusi võikski siin heietama jääda... ühe armsa inimese ja huvitava karakter-filminäitleja võrra on meie maailm nüüd vaesem... Ta rääkis mulle eelmisel aastal mitmel korral, et ta sureb järgmine aasta ära... mina muidugi vastu, et ah mis Sa plärad, Cher, Sina ja prussakad, need ei kao siit maailmast ka pärast tuumapommi... aga näe, võta näpust...
Oma südames hoian Kukuga vestluseid oma elupäevade lõpuni...
Kalli-kalli, Kuku! Loodetavasti saad oma lava seal teisel pool valmis selleks ajaks kui mina sinna jõuan... Ja kindlasti siis jookseme mõne maratoni seal koos ka!

Perplex - Polygon Teater

Tunnetuslikult oma keeleoskusest lähtuvalt mõtlesin, et sõna "perplex" tähendab keeruline, mitmetasandiline ja otseselt mitte lihtsalt arusaadav. Ent sõnaraamat annab perplex-sõnale inglise keelest hoopis kolm tõlget - "kimbutama", "hämmeldama" ja "kimbatusse viima". Kui neile tõlgetele mõelda, siis neil on kõigil kolmel erinev tähendus. Polygon Teatri värskeimale lavaloole ongi just see võõrkeelseks jäetud "perplex" täiuslik pealkiri, sest sisulises mõttes tegelased nii kimbutavad teineteist, pea kõikides lühilugudes või õigem oleks vist öelda - stseenides - hämmeldavad teineteist ning korduvalt ja nii tahtlikult kui ka tahtmatult viivad teineteist kimbatusse. Ja kõigele lisaks on lugu (õigem oleks öelda "lood") ise mingis mõttes ka keeruline, mitmetasandiline ja otseselt mitte kohe lihtsalt arusaadav.

Kui tervikule tagasi mõelda, võis Saksa teatrimees Marius von Mayenburg vabalt teha nimekirja maailmas veel ikka valitsevatest teemadest, mis inimesi hämmeldavad, viivad kimbatusse või kimbutavad ja pannud need sobivas järjekorras ritta ning ehitanud nende ümber voolava loo, justkui teekonna, et need kõik järgemööda üle vaadata. Alates naiste ja meestevahelistest suhetest ja/või suhete purunemistest, võõrtööjõust ja seeläbi immigrantidest, inimeste alandamistest, ja jumaldamistest, alasti olemisest ja selle mõjust ümbritsevatele inimestele, natsidest, homoseksualismist, lapse kamandamisest, alkoholijoomisest ja eks mõnede jaoks ole ka kostüümipeod ja karnevalid selline kimbatusse viiv olukord, eriti kui mõni arvab ise, et näeb millegi- või kellegimoodi välja, olemata seda, ent sinul tuleb sellest hoolimata viisakalt ära arvata, kelle või millega on tegu...

Ent voolav lugu ei ole iseenesest mõistetavalt voolavalt lavastatav, kuid Tamur Tohver on saanud sellega suurepäraselt hakkama. Fookuses olevate tegelaste vahetumine, stseenide ja tabuteemade absurdi-ilutulestik toimub 2 tundi jutti nii sujuvalt, et kusagilt ei paista ei traagelniite ega isegi tuledega kustutamisega stseenide katkestusi, et tihedalt vahelduvate lugude ja teiste või uute tegelastega ühest olukorrast teise edasi minna. Kõik on voolavuses, kõik järgneb sujuvalt või tihti isegi kasvab lahedalt eelmisest välja.

See aga ei tähenda seda, et loos endas poleks U-pöördeid, kurve, plahvatusi, täielikku pimedust ja suurt valgustatust. Kui aus olla, siis üks üllatus ajab pidevalt teist taga ja mõni küsimärk visatakse juba üsna alguses õhku, mis saab vastuse alles lõpus... Polygon Teater väga tihti uute tükkidega välja ei tule ja tundub, et kui midagi valitakse, siis ikka midagi erilist ja kahtlemata huvitavat.

Nagu muusikas on suurte rahadega kombineeritud pop-lood, mida raadiod käiavad söögi alla ja söögi peale ja siis on indie-muusika, mille omamoodi väärtuseks on see, et kõik ei ole klants ja lakiga vastu pead silutud siledate poiste ja tüdrukute justkui masinliku täpsusega paikapandud noodid, nii võiks võrrelda ka suuri eelarvelisi ja pikalt mängukavades hoitavate tükkidega "pop"-repertuaariteatreid "indie"-Polygoniga, kes käib oma rada ja teeb kõik oma asjad hingega ning mitte sellest johtuvalt, et pakkuda oleks kõigile midagi. Kunstilises mõttes saab sedasi olla enda vastu ausam ja teha ainult väärt kraami, millesse eranditult ise usud ja tegelikult ka teha tahad. Ja see "hingega tegemine" ei jää ju publikule ka märkamatuks. Ehtsad asjad võluvad ja annavad elamuse. Nad on vahetumad ja panevad ka ajurakud tööle.

Teisalt oli see tükk nagu pusle. Tükk tüki haaval tekkis tervikpilt, kuigi kõik esialgu väga otseses seoses ei tundunudki olevat. Hetkeksi ei muutunud tükk labaseks, ega isegi mitte tobenaljakaks, nagu tavaliselt selliste lugudega on, kus tõsiste teemade üle ja nendega nalja tahetakse teha. Kõik jäi maitsekuse piiridesse, kuigi päris mitme kahtlase teemaga kurameeritigi.

Näitlejatööd, nagu lugu ise on samuti huvitavad. Ma olen pärast Mait Jooritsa kooliaegseid töid leidnud tema mängus harva midagi uut ja huvitavat. See šabloon, millega ta oma rolle on teinud, sellega sain tema baka-lavastustest peale tuttavaks, ehk enda meelest hammustasin tema stiili läbi ja minule see maitses peaaegu alati sarnaselt. Ja korraga siin on ta uue lavastajaga koostöös, täiesti teises trupis ja ma ei näe enam selle vana šablooni järgi tehtud rolli. Korraga on ta järsku minu jaoks kogu trupi huvitavaim näitleja, temas on tugev elektrit täis pinge sees (see tegelikult on olnud ka tema varasemates rollides, ent siin see ei mõju enam ülemängimise, ega ülepingutamisega ega tuttavlikult Maitjooritsalikuna). Mitmetest läbivalt temaga rollist rolli kaasas käivatest olemusikest maskidest on ta end täiesti välja mänginud Perplexi erinevates tegelastes. Siiralt loodan, et see siinne rollide kavalkaad pole mitte erand, vaid Mait ongi vanast kramplikkusest lahti saanud ja šablooni lõhkunud ja minema visanud või lihtsalt sellest välja kasvanud. Igatahes täiesti uus lähenemine ja uus hingamine temalt minu meelest. Wow!

Elina Purde mäng on seevastu sobinud minu keemiaga juba enam vähem tema teatrikooli tükkidest saadik. See mingis mõttes avatus ja julgus (või mitte otseselt julgus, aga ma ei leia paremat sõna siia hetkel) aitab tal rollid muuta elavaks, ehtsaks ja seeläbi usutavaks ning huviga jälgitavaks. Tal on ajaga veel tekkinud hea sisetunne tempo liigutamiseks kiirest aeglaseks ja vastupidi. Anda ja võtta tähelepanu (mis võib-olla kunagi alguses polnudki ta tugevamaid külgi, aga seda selgemini praegu märgatav).

Ragne Veensalu olen saanud laval näha võrdlemisi vähe pärast tema kooliaegseid töid, kuid juba kooliajal tehtud rollidega ja üldse oma tugevate karakteritega kursusel oli ta tähelepanuväärselt huvitav. Kuid huvitav nii siin lavastuses kui varem pigem just sellepärast, et minule tema mängustiil meeldib.

Kõige vähem haakusin ma Roland Laose mänguga. Ma arvan, et tema rollilähenemised teatrikoolis ja hiljem Draamateatris ning ka Vaba Lava tükkides on olnud kõik sarnase sisemise põlemisega. Kõik on puhtalt ära mängitud, aga puudu on just see eelnevalt kirjeldatud "indie"-faktor, mille PolygonTeatri võrdluses suurte repertuaariteatritega tõin. Roland mängib küll ära ilmselt mistahes karakteri, nagu ka Perplexis, ent see miski tunnetus või konks või karedus, mis haagiks mind tema karakterit huviga jälgima, see on puudu. Ta on liiga sile. Liiga kala vees, liiga märkamatu. Teeb ära, aga ei puuduta. Samas hääl ja materjal on mehes olemas. Võib-olla see tuleb katsetades, mängides, tüpaaživastastest julgustükkidest. Ma ei saa aru, kas ta on liiga siiras, sellisel juhul temast pole midagi huvitavat leida ja seda ma ei usu, vaid pigem on mul tunne, et ta ei ole päriselt lahti. Kas ta ei lähe lõpuni välja või on vaja, et aeg ja elukogemus kriimustaks, karmistaks tooks sooni sisse. Ma ei tea, kas ma oskan seda paremini seletada, mida ma öelda tahan. Ta pole kunagi ebameeldiv, et ei tahaks näha midagi kui tema peaks mängima, aga siiani ma ei tunneta ka, et tema pärast midagi vaatama läheks. Variant on muidugi, et mina vaatajana pean kasvama, et saada aru tema mängunüanssidest.

Neli näitlejat tegelikult mängivad terve trobikonna tegelasi. Vahepeal ka tervet tükki läbivate tegelastena uuesti lavale tulles, muutis ka see virrvarr omakorda kogu lugu põnevamaks. Eriti kuna isegi karakterite muutudes nimed jäid samaks... absurd, eksju! Aga täiesti okei, sest tegemist oligi absurdiga :)

Kui võtta, mis tegelased minu jaoks kõige huvitavamad olid, siis esimesena meenuvad kohe "nats", jonniv laps ja enda meelest täiesti arusaadavas "põhjamaises" kostüümis teemaõhtule saabunud tütarlaps :)

Lavakujunduslikult väga palju kunstnikutööle rõhku pole pandud, ei tea kas mastaabilt tegelikult üsna suure lava tühjus ja seal tegutsevad 4 näitlejat said tänu sellele rohkem tähelepanu ning justkui euroalustele ehitatud voodi, mille sügavamat tähendust transpordist ja kaupade vedudest ma otsima ei hakkaks. Lihtsalt kuidagi sinna alla peidetud prügiga moodustas vajaliku terviku ja vajadusel sai natuke seda ka ümber kombineerida. Kogu kujundus või selle vähesus veelgi rõhutas indielikkuse tunnetust.

Live-helinduse eest hoolitses Mart Soo, kes lisaks muusikale tõesti tekitas ka huvitavaid ja lavastust täiendavaid helisid. Lisaks oli kaasatud koreograafina Siim Tõniste. Füüsilisust ja liikumiskombinatsioone oli ju küll tükis... või siis see kuidas Roland Laos liikus saunalinaga osavalt nii, et õiged kohad jääks kaetuks... tantse või erilist akrobaatikat igatahes ma tähele ei pannud :)

Hinnang: 4 (Tamur Tohveril on "nina" hea materjali peale ja tänu sellele võib Polygoni uusi lavastusi alati huviga oodata. Lavastuslikult põnevaid keerdkäike ning üllatusi pakkuv 2-tunnine teekond läbi absurdsete inimloomariigi suhete siirude ja viirude. Ainult, et seekord ka päris mitmel korral nõelaga pistes... Aga me inimesed olemegi ju kummalised loomad ning kõikvõimalikud asjad hämmeldavad või kimbutavad meid. Ja päris mitmed asjad, olukorrad ja teised "loomad" viivad meid ka kimbatusse. Sest pea miski pole ju ainuüksi meie kontrolli all... isegi me ise oleme oma elu-olukordade, kasvatuse ja käitumismallide orjad. Ja täpselt nii perpleksne nagu elu, nõnda saame "huvitavamaid" kurioosiume näha ka selles tükis nö. luubi all. Igav ei hakka hetkeksi, aga saab hämmelduda, kahtlemata ja korduvalt)

PS. kui on ilm jahe, pange end soojemalt riidesse... alati saab vähemaks võtta. On mõnusam tükile keskenduda ja pole ju vaja, et ilm muudaks olemise veelgi perpleksemaks :)

Tekst lavastuse kodulehelt
(sealt on päris ka siinsed fotod):

Marius von Mayenburg
PERPLEX

Elina Purde (Pähklimägi), Ragne Veensalu, Roland Laos, Mait Joorits, Mart Soo

Lavastaja: Tamur Tohver

Lava ja kostüüm: Ellen-Alice Hasselbach
Koreograaf: Siim Tõniste
Muusikaline kujundus ja elav esitus: Mart Soo
Valgus: Tamur Tohver, Aleksander Erstu

Tõlkija: Liis Kolle

Produtsendid: Kristel Treier ja Tamur Tohver
Esietendus 27. aprillil 2017
Etenduse pikkus 1 tund 55 minutit.

Eva ja Robert naasevad puhkuselt. Majas on miski häirivalt teisiti. Tuled ei sütti, potilill on uus. Kelle elamusse üldse nad sattusid? Puhkuse ajaks elamise eest hoolitsema palutud peresõbrad Judith ja Sebastian tõstavadki nad välja, kuulutades elamise omaks. Algab sekelduste rada, kus pole võimalik saada selgust, kes keda üle trumpab. Teenijal lastakse surra, ilma et ta viilugi aprikoosi saaks, positsiooniga intelligendid ei kaota pead elektriarve üle näägeldes, samal ajal kui alaväärsed lihtinimesed Platonit, Darwinit ja Nietzschet tsiteerides elu mõtet leida püüavad… multiplexne perplex. Vägisi meenub Luarvik Luarvik, kes ise endale peale tuli, kuni Robert loo lõpus avab paki- mis muudab kõik…

Lavastus käsitleb koomilise võimendatud identiteedimuutuse läbi ühest küljest kaasaegse inimese sisemist ja välimist kahepaiksust, multipidetust. Selle käigus tehakse tiir peale erinevatele nähtustele- hoolimatus, uudishimu, võimuiha, hirm, armastus, seksuaalsus, aga ka inimeste toimetulek, suhe ja positsioon ühiskonnas.

Tegemist on maailmas paljulavastatud universaalse tekstiga, mis kajastades põnevaid suhteid ja tõsist sõnumit, teeb lõbusaid vormi- ja sisuhüppeid. Tegelikkus ja näivus, juhuse osakaal elusündmustes, mäng identiteedimuutustega ja pidevalt muutuva reaalsusega, mille käigus nelja protagonisti tegelik ja varjatud maailm rollide vahetumisega üksipulgi lahti ja kokku keritakse. Koomiline absurd, mis tõmbab vaiba jalge alt. Kuid teeb hellaks.

See on lugu sallivusest, teineteisega arvestamisest. Perplex on pidev identiteedi vahetamine – sama, mida teevad näitlejad õhtust õhtusse, aga tegelikult me kõik. Kõlab nagu diagnoos? Vahelduvad perspektiivid, hetked põimuvad üksteisesse. Midagi ei ole enam kindlat, väärtused ei kehti: millest kinni hoida, mida minna lasta? Hetk tagasi veensin sind mind usaldama ja kohe teen kannapöörde- reetes kõik, kaasaarvatud iseennast. Mis on püsiv?

Marius von Mayenburg, sünd. 1972, on saksa edukamaid kaasaegseid näitekirjanikke ja lavastajaid. Näidendi esmalavastus toimus 2010. Näidend on tõlgitud üle 30sse keelde ja lavastatud paljudes välisriikides.