neljapäev, 22. märts 2012

Eesti Teatriliidu teatriaasta auhindade nominendid 2011. aasta loomingu eest - ennustused ja kommentaarid

Auhinnad antakse üle rahvusvahelisel teatripäeval 27. märtsil Eesti Nuku- ja Noorsooteatris.

AASTA LAVASTUS
(Annab välja Teatriliidu juhatus)


1. "Gilgameš ehk igaviku nupp". Von Krahli Teater. Idee ja lavastus Peeter Jalakas, dramaturg Tarmo Jüristo, tehnilised lahendused Enar Tarmo, muusika Erkki Hõbe, videokunstnik Emer Värk, kunstnik Liisi Eelmaa, valgus Oliver Kulpsoo, helikujundus Renzo van Steenbergen.


2. "Haldjakuninganna". Vanemuine. Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp, lavastaja, koreograaf, lavakujundus ja video Saša Pepeljajev (Venemaa), kostüümikunstnik Liisi Eelmaa.


3. "Parsifal". Rahvusooper Estonia. Muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer, dirigent Risto Joost, lavastaja Nicola Raab (Saksamaa), kaaslavastaja ja lavavõitluskoreograaf Ran Arthur Braun (Iisrael), kunstnik Robert Innes Hopkins (UK), valguskunstnik David Cunningham (Šotimaa).


4. "Three Kingdoms". Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival). Autor Simon Stephens (UK), lavastaja Sebastian Nübling (Saksamaa), kunstnik Ene-Liis Semper, muusikaline kujundaja Lars Wittershagen (Saksamaa), valguskunstnik Stephan Mariani (Saksamaa).

Kommentaar: Wow, 2 neljast on muusikalavastused, 1 on rahvusvaheline koostööprojekt, vähemalt 2 neist on Kultuuripealinna projektid ja ükski neljast pole selline traditsioonilises mõttes pikaaegne repertuaariteatri mängukava tükk (mõni võib ehk vaielda Three kingdomsi koha pealt, aga sedagi mängitakse vaid lõiguti ning ikkagi vaid ühe hooaja). Kas see on valem kunstilise taseme kõrgemale saamiseks - lühiaegne kontsentreeritud pingutus? Kahjuks või õnneks ei saa ma siinse valiku üle nuriseda ega seda ka kiita, sest neljast lavastusest õnnestus minul näha vaid ühte ainukest - Gilgameši. Ja see oli küll võimas! Igal tasemel kõrgeklassiline. Eriti torkas silma ja jäi meelde just lavastaja- ning kunstnikutöö fantaasia mitmekülgsuse pärast. Palju häid sõnu on õhku visatud ka Pepeljajevi Haldjakuninganna kohta. Pepejajevi lavastajatrikkiderikkad lavastused on nüüdseks juba legendaarsed ning usutavasti Haldjakuninganna juttude ja fotode põhjal pole erand. Kolmest nägemata tükist tahaks just seda kõige rohkem näha. Parsifal, ehk Rahvusooperi suvelõpus vaid loetud kordadel esitatud 5-tunnine Wagneri mammutooper on samuti palju kõlapinda saanud. Mina nägin 1 suvi varem etendatud Wagnerit ning ju tase oli seekord nii palju kõrgem (seda polnud ka ilmselt raske kõrgemaks ajada), siis see kindlasti veel omakorda tõstis Parsifali väärtust. Suuremas osas välismaiste jõududega etendatud... NO99 ühisprojekt Three kingdoms on samuti palju kõlapinda saanud. Kriitika selle tüki kohta on küll minu meelest suuresti olnud ka negatiivse poole kaldu. Eriti siis kui seda alles hakati mängima. Võibolla läks sissemängimisega aega, kuigi mul on tunne, et selle tüki väärtust peavad kõrgemaks pigem just nimelt teatrikriitikud ning kunstigurmaanid, kes ei suuda enam traditsioonilisest teatrist huvitavaid külgi ning head naudingut üles leida.

Ennustus: Isiklikult hoian Gilgamešile pöialt, sest see oli tõesti vinge elamus. Kunstilises mõttes täistabamus igal tasasndil (sisu mõttes mul on mõned väiksed reservatsioonid, aga tegemist on ju klassikaga, niiet mis seal ikka), ehk just see, mida selles kategoorias autasustataksegi. Lisaks on ju tegemist EESTI TEATRIauhindadega ja see on ikkagi ainsana tõesti Eesti jõududega tehtud ja ainuke, mis on EESTLASE lavastatud.
-------------------------------------------------

Sõnalavastuste auhinnad
Žürii: Ivika Sillar (esinaine), Katri Aaslav-Tepandi, Sven Karja, Monika Larini, Meelis Oidsalu, Ene Paaver, Raivo Trass

AASTA LAVASTAJA

1. Marat Gatsalov – “Tühermaa”. R.A.A.A.M.
2. Peeter Jalakas – “Gilgameš ehk igaviku nupp”. Von Krahli Teater.
3. Elmo Nüganen – “Aeg ja perekond Conway”. Tallinna Linnateater
4. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper – “The Rise and Fall of Estonia”. Teater NO99.
5. Ingomar Vihmar – “Saatuse heidikute kuu”, “Õitseng”. Eesti Draamateater.

Kommentaar: Minu eelmise aasta 10 lemmiklavastaja seast on selle žürii 5 väljavalitu hulgas tervelt 2 - Jalakas ja Nüganen. Minu "selle sajandi" 5 lemmiklavastaja hulgast on samuti 2 esindatud - Nüganen ja Ojasoo. Nüganen peab just parajasti 50-juubelit. Aeg ja perekond Conway on ainukese erandina neist kõigist "ilus" (kurb ka, kuid eelkõige ilus). Tühermaa oli hämar ja kõle, Gilgameš nagu midagi pärast apokalüptilist kaost. The rise and fall of Estonia oli minu jaoks üldsegi film, mitte teater, sest vaatasin seda kinolinalt kaubanduskeskuse kontserdisaalis. Kuid samuti selline pilla-palla, ahmiv, matsutav ja röökiv. Saatuse heidikute kuu alkoholiaurudega ja vaene ning Õitseng on lausa häbiplekk selles nimekirjas. Mis mõttega see žürii seda aasta parimate lavastuste sekka on tõstnud on minu jaoks täielik müstika. Minu meelest oli see lavastusena nõrk ja teostuselt isegi praak. Ehk siis minu jaoks oleks nendest kandidaatidest väärt võitu ainult Nüganen ja Jalakas. Ja ma loodan südamest, et Nüganen võidab, kuigi mõnda žüriinime lugedes tundub, et enne tõuseb päike läänest, kui see seekord juhtub. Samas ma loodan, et kui see juhtub, et see ei juhtu siis sellepärast, et mehel juubel on. See tõesti oli parim lavastajatöö minu meelest eelmisel aastal. Nii mitmed valikud ja kunstiline üleüldine tase oleks midanud olema nomineeritud parima lavastusena. Ja kui Nüganen ei võida, siis oleks võitu väärt ka Jalakas. Just nimelt see, kuidas ta nende lõpmatute üllatustega suutis selle suure, võimsa kultuurikatlasaali täita ja justkui elava organismina hingama. Kui tegelikult ka võtta lihtsalt lavastajatööd eraldi sellest tervikust, siis võtab ikka õhku ahmima küll! Gatsalov tegi midagi erilist. Ka Tühermaa särab ideederohkuse ning julgete valikutega. Tasandid, nagu hämaras valguses toimuv tegevus, viimseni läbi komponeeritud sürr sisu, mis paneb just läbi lastuse mõtlema ja mõtteid edasi arendama. Kuigi mitte nii vinge kui kaks eelmainitut, siis kahtlemata hea töö. Ojasoo live-film oli ka "lavastatud" hästi. Sisu jättis minu jaoks kohati soovida, aga see on minu isiklik kiiks ja pole ju seotud "lavastajatööga" sõna otses mõttes. Mingid tuttavad nõksud ka varasematest kumasid läbi (katuse-monoloog -> trepi-monoloog), kuid põhimõtteliselt ma ei pidanud seda TEATRIlavastuseks. Saatuse heidikute kuu ja Õitsengu lavastanud Vihmari nomineerimise kriteeriume oleks huvitav kuulda. Kui tema "lavastused" kõrvutada teiste siinsete lavastajaTÖÖDEGA, siis jääb mulje, et see ei kannata nende kõrval üldse kriitikat. Kas tema tööd on lihtsalt tahetud tunnustada nagu üldisemas plaanis, aga tema võidu korral peaks see žürii küll need lavastused üle vaatama ja võrdlema mõttega. Midagi erilist ei suuda ma kummastki meenutada ja seda eriti just lavastajatöö seisukohalt. Saatuse heidikute kuu oli küll muidu päris vaadatav, aga Õitseng oli ka sisulises mõttes nõrk. Võibolla see vaadtes lihtsalt hajutas mu tähelepanu lavastajatöö seisukohalt. Igatahes tõeliselt üllatav on Vihmari nime siin valikus näha.

Ennustus: Olen näinud kõiki viit lavastust, aga miks mul küll on selline tunne, et žürii annab selle auhinna kellele tahes, aga mitte Nüganenile, kellele see tegelikult kuuluks. Igatahes ma loodan ja ennustan, et austades ka Teatriliidu juhatust, kes nomineeris Gilgameši kui parima lavastuse, siis lavastaja-auhinna saab sellelt žüriilt Peeter Jalakas. Olen žürii töös tõeliselt pettunud, kui selle peaks saama Vihmar. Teades mõne liikme armastust "The ride and fall of Estonia" vastu, siis ei imestaks, kui Ojasoo/Semper tandemit pärjataks, aga tegelikult ma usun, et kõige kõvemat konkurentsi pakub Jalakasele hoopis Gatsalov.

AASTA KUNSTNIK

1. Liisi Eelmaa – “Gilgameš ehk igaviku nupp” ja “Madame Bovary”. Von Krahli Teater.
2. Iir Hermeliin – “Amy seisukoht” Tallinna Linnateatris ja “Peko” Vanemuises.
3. Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür- “Noor Eesti”. Rakvere Teater.
4. Ene-Liis Semper – “The Rise and Fall of Estonia” (Teater NO99) ja “Three Kingdoms” (Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival))
5. Ervin Õunapuu –“Võlanõudjad”. Eesti Draamateater.

Kommentaar: Vat see on alles pähkel. Kuigi kahe neljast "Aasta parima lavastuse" nominendi juures on kunstnikutööd teinud Liisi Eelmaa, see peaks mingis mõttes andma talle tugevama lähtekoha. Kuid teatrikunstnikud on viimastel aastatel ja eriti just sellel viimasel aastal nii vinget tööd teinud ja tase on nii kõrgele aetud, et ei oskagi ette kujutada, kuhu siit veel edasi?! Teatri mõttes võiks vabalt selle aasta tituleerida teatrikunstnike aastaks. Puudu on ju nimistust veel Aeg ja perekond Conway "ilu" loojad Freibergs/Pasternaka, Nukuteatri Libahundi kostüümide autor Grete Laus (kuigi seda ilmselt ei saanudki hinnata "sõnalavastuste" žürii ning muusikalavastuste kunstnikutöid on ju veel hulgaliselt kõrgetasemelisi, Riina Degtjarenko Jaan Umbi loo (NB! nii suure lava) mere- ja ranna-miljöö, Maarja Meeru Amadeusi "lihtsuses peitub jõud" andekas ja atmosfääri- ja ajastutunnetuslik lähenemine ja miks ka mitte Kathrin Hegedüschi The Black rideri vallatud kostüümid ning kogu kunstiline lähenemine. Eelmaa tööd on ikka viimaste aastate ühed mõjusaimad. Üldse on hetkel töötavate eesti teatri naiskunsnike nimistu VAPUSTAV, mõelga kasvõi selle nimistu töödele: Eelmaa, Semper, Hermeliin, "Stitch", Aus, Raud, Pählapuu, Unt, Tool, Degtjarenko, Jänes jne jne jne... No ok, mõned mehed on ikka ka - Õunapuu, Vaus, Vahtre ja Laagriküll näiteks :) Lisaks need külalised, mille üle meil ka praktiliselt alati hea meel on. Aga mis ma tahtsin öelda, siis kunstnike taseme üle me küll kurta ei saa. Nemad tükki ikka naljalt ära ei riku. Ja teatritel ka peaks valikut olema, keda kaasata...

Ennustus: Siin äratoodud nominentidest 4 on ju kaljukindlad, ma mõtlen Eelmaa, Semper, Hermeliin ja Õunapuu. No kes veel, eks?! Ja koh eriliselt hea meel on mul selle üle, et 3 noort meest pääsesid ka nimistusse! Sest see, mis nad Rakvere Teatri suvelavastusse sisendina andsid, oli silmapaistev osa tervikust. Alates kogu lavaümbruse konstrueerimisest ühtseks tervikuks koos lavakujundusega - see on ju juba nagu Londoni West End! kuid üldse see puine ilus ja eestlaslik puudutus vastava teema toetuseks. Igati uhke ja mõttekas. Hermeliini on vaatet kiidetud Amy seisukoha pärast rohkemgi, aga ma ei saa üle ega ümber selles Peko puuriitade kujundusest. Ideaalne! Kuigi see surmastseeni värk ja mõned muud lahendid olid tiba kitš ja ilmselt röövib ka seekord temalt selle auhinna, oli ikkagi kõiges tema töös nii palju head, et minagi oleks tema nomineerinud. Ja mis aasta see oleks kui Semperit nimistus poleks? :))) Seekord ma küll temale auhinda ei annaks, see oleks liialdus minu meelest, sest ta on olnud nii palju parem varem, aga samas ma pole ka käinud seda Three Kingdoms-it. Ehk kui selle eest peamiselt, siis ma ei oska kaasa rääkida. Õunapuu annab oma lahendustega nii palju dimensiooni juurde Veneetsia kaupmehele ja atmosfääri koos tervet lava tagaseina katvate arhitektuuritausta-filmidega, et kahtlemata on see väärt sellist tähelepanu. Kuid kui ma mõtlen kõikidele nendele kunstnikutöödele, siis minu jaoks Liisi Eelmaa töö 2011.aastal oli fenomenaalne. Julge, uhke, võimas, fantaasiarikas, lavastustervikut toetav, värviline, mitmekülgne ja amüsantne :)

AASTA MEESPEAOSATÄITJA

1. Lauri Lagle – Jaan Umb lavastuses “Jaan Umbi lugu”. Eesti Draamateater.
2. Ain Lutsepp – Mark Rothko lavastuses “Punane”. Eesti Draamateater.
3. Aivar Tommingas – Major Steve Arnold lavastuses “Kontsert diktaatorile”. Vanemuine.
4. Juhan Ulfsak ja Erki Laur – Gilgameš ja Enkidu lavastuses “Gilgameš ehk igaviku nupp”. Von Krahli Teater.
5. Ivo Uukkivi – Jaan Mõtus lavastuses “Pulmad”, Ichiro lavastuses “Õitseng”, Toomas lavastuses “Kuni inglid sekkuvad”. Eesti Draamateater.

Kommentaar: Siinkohal tekkis mul tõsine kahtlus žüriitöö adekvaatsuses. Aasta parim meespeaosa on jäetud täiesti nomineerimata - Indrek Sammul Salierina Ugala Amadeusis. Ma pole küll näinud Tommingase rolli, kuid ülejäänud nominatsioonidest võiks konkureerida Sammuli ennastunustava ja ühe "aastakümne rolliga" vaid Lutsepa Rothko. Tundub, nagu tegemist oleks mingi apsuga. Kas nad unustasid Amadeusi või ei kvlifitseerinud see millegipärast tänavu või ei näinud žürii-liikmed seda lavastust? Täiesti hämmingut-tekitav. Lagle Jaan Umb oli raske roll ja ta teeb ühe väga korraliku karakteri koos murdekeele ning muidu raskete ülesannete ideaalse täitmisega. Sest mida see tapmisstseen oli kui üks elektrit-täis näitlejamäng ja suurel laval täita kogu saal iseenda tegevusega, see on eriline. Lutsepp on mäletamist mööda Eesti meesnäitlejast võitnud kõige rohkem kordi seda auhinda. Ja Mark Rothko roll on täistabamus - näitlemise meistriklass. Tema mängu on siiras mõnu vaadata. Kohe kui ta lavale tuli ja lihtsalt vaatas nagu mingit kunstitööd, sain ma aru, et sellest tuleb hea tükk. See lavastus on väike ja intiimne, Lutsepp koos Uusbergiga veavad seda vankrit küll koos, aga kogu asja muudab meistriteoseks just nimelt Lutsepa mäng. Ulfsak ja Laur rändavad Gilgamešis ja on kogu selle lavastuse sees justkui nupud. Palju ka füüsilist mängu ning üldse teistmoodi mängu kui ülejäänud nomineeritud. Mõnevõrra isegi üllatav, et nemad siin nimekirjas on ja veel koos. Õigemini koos neil ongi piisavalt powerit. Uukkivi vinge vorm jätkub. Viimasel ajal mistahes ta teeb on suurepärane või vähemalt hea. "Pulmad"-e joodikut teeb ta hoopis teisiti kui mõned aastad tagasi, mil ta millegipärast pidevalt joodikuid mängiski. Temas on sügavust ja isegi sellises jamas nagu "Kuni inglid sekkuvad" oli tema üks paremaid komponente. "Õitseng"-ut ei suutnud ka Uukivi päästa, kuigi temale seal midagi etteheita pole. Minu jaoks oli nominenti seast puudu ka Võigemast "Koletis kuu peal" ning Suuman-i kaksikroll, mis on tõesti 2 väga tugevat erilist ja erinevat rolli Rakvere Teatri lavastuses "Eksperiment õhupumbaga".

Ennustus: Nad võivad muidugi tahta Uukkivi heale vormile anda au, sest ka eelmisel paaril aastal on temalt nii mõndagi, mida esile tõsta. Kuid ma siiski loodan, et nad ei saa mööda vaadata Ain Lutsepp-a uskumatu jõu ja erinevate tundeaktsentidega mängitud rolli ning just tema viib nomineeritute seast auhinna koju. Seda nimistut vaadates ja rolle kõrvutades oleks see vaatet ainuvõimalik. Kuigi kaks meest on ikkagi kaks meest... Samas kui auhinna võtab Erki Laur-i "kõrvalosa" ja aastate pärast vaadatakse, kes veel oli nomineeritud ja nähakse Lutsepp-a Rothkot kaotamas, siis mis mulje see lugejale jätaks. Nojah, palju neid selliseid teatrifanaatikuid ikka on, kes neid rolle kõiki näinud on ja "mäletavad". Igatahes minu jaoks jäävad sellest aastast 2 meesrolli küll peajagu üle teiste meelde - Lutsepp "Punases" ja Sammul "Amedeus"-is.


AASTA NAISPEAOSATÄITJA

1. Mari Abel – Emma Bovary lavastuses “Madame Bovary”. Von Krahli Teater.
2. Kersti Heinloo – Josie Hogan lavastuses “Saatuse heidikute kuu”. Eesti Draamateater.
3. Hele Kõrve – Seta Tomasian lavastuses “Koletis kuu peal”. Tallinna Linnateater.
4.Anu Lamp – Esme Allen lavastuses “Amy seisukoht”. Tallinna Linnateater.
5. Katariina Unt – Nisa lavastuses “Nisa”. VAT Teater.

Kommentaar: Mari Abel on saanud väga palju kiita Madame Bovaru eest. Mina selles midagi erilist ei leidnud. Mitte, et see halb roll oleks olnud, palju parem kui seda ümbritsenud tükk ise. Heinloo oli küll särav ja energiline ja igati äge "Josie" O'Neill-i kirjutatud maailmaklassikas, kuid samuti roll teiste seas ning Heinlool on olnud ka paremaid, seega ei kuidagi märgilise tähendusega. Samuti oli Hele Kõrve väga hea Koletis kuu peal - kurb tükk ja Kõrve mäng selles on väga armas ja hingeminev. Tema rollid paraku on veel võrdlusneeduses "Kariniga" ja tegelikult minule isiklikult väga meeldis, et žürii suutis sellest üle olla ning väärt rolli nomineerida. Anu Lamp näitlejanna, kes mängib näitlejannat ja ühtlasi Amy ema on tõesti aasta suurroll. Ja seda mitte lihtalt naisnäitlejate kategoorias, vaid ma paneks tema rolli koos Lutsepa Rothko ja Sammuli Salieriga ajalooraamatutesse kirja kui selle aasta 3 vingeimat rolli Eesti teatrites. Katariina Unt monotükis suudab mängida teise kultuuri naist nii ehedalt. Kohati vaimukalt, kohati jahmatavalt, aga kogu aeg kaasakiskuvalt. Lisaks geniaalselt lihtsate kuid eriliste trikkidega (näiteks meenub ikka tema "antiloop" :))

Ennustus: See auhind on kahe naise jagada - Anu Lamp ja Katariina Unt. Mina kaldun Anu poole. See roll oli ka minu jaoks aasta naispeaosa. Ja oleks väga rahuldustpakkuv kui vähemalt üks auhind läheks tõesti sellele, kes oligi aasta parim! Riigi kultuuripreemia juba anti talleselle rolli eest. See fakt iseenesest võib žüriid muidugi kõigutada. Ja sellisel juhul oleks auhinna vääriline vaid Katariina. Kuigi mul on tunne, et žürii peab kolmandaks variandiks ka Mari Abelit.

AASTA MEESKÕRVAOSATÄITJA

1. Alo Kõrve – Alan Conway lavastuses “Aeg ja perekond Conway”. Tallinna Linnateater.
2. Risto Kübar – Trikster lavastuses “Three Kingdoms”. Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival).
3. Jaan Rekkor – Phil Hogan lavastuses “Saatuse heidikute kuu”. Eesti Draamateater.
4. Aarne Soro – erinevad rollid lavastuses “Mee hind”, Klaasimeister lavastuses “Läbi klaasi”. Ugala Teater.
5. Sergo Vares – rollid lavastuses “Rise and Fall of Estonia”. Teater NO99.

Kommentaar: Risto Kübara roll on ainsana nimistust mul nägemata. Kuid mul on nii hea meel, et Alo Kõrve ja Aarne Soro on nomineeritud. Alo Kõrve rahulik ja mingis mõttes isegi tagasihoidlik roll on tegelikult kohal tüki vaatet kõige olulisemas stseenis ja paljuski on see just tema ülesehitada. Ajastu-tükkidega on näitlejameisterlikkuse üheks näitajaks see, kui usutavalt sa tõesti oma näitleja suudada vananema panna. Lisaks see karakater, millele justkui ei keskenduta, kuid Alo loob täiesti selle karakteri võibolla kogu tugeva naisansambliga võrseks meeskarakteriks. Tegelikult meeldis mulle ka Mart Toome "paha" tegelene samuti, kuigi oleme ausad - see tükk on naisnäitlejate tulevärk! Aarne Soro mesinik ja mesilane ja üldse kogu panus Ugala ja Eesti teatripilti on juba ammu väärt tähelepanu! Kuigi mina oleks ta nomineerinud pigem peaosalisena, sest ta on laval peaaegu igas Aardami Mee hinna lookeses. Nad olid seal kõik "peaosas" :) See algus, kui ta mesinkuna lavale tuleb ja suudab ise säilitada tõsist nägu... Ma saan ju aru küll, et tavaliselt näitlejad juba pika harjutusperioodiga tüütuseni mõtlevad esitatavaid nalju läbi ning seeläbi kaob ka spontaanne naerukõdi. Kuid selles tükis on ta praktiliselt interaktiivne ning see on juba hoopis teine mängumaa :))) "Läbi klaasi" oli ta küll nö. kõrvalosas ja üpris mõjuv ka, kuid pigem on see nominatsioon tulnud ikka tänu "Mee hinnale". Rekkor Saatuse heidikute kuus oli väga kõva sõna. Tema joodik on mõnusa jõu ja särtsuga mängitud. Kuigi mitte aasta parim, ega ka Rekkori enda parim, on see igati hea töö. Sergo Vares oma monoogiga rändab Andres Mähari jälgedes. Teeb hea rolli, kuid kas nominatsiooni väärt... ma ise oleks nomineerinud Tõnn Lambi Kihvadest, Tanel Ingi Postmodernsetest leibkondadest või juba mainitud Mart Toome.

Ennustus: Väga raske on seda läbi žürii silmade näha. Ma usun, et žüriil tekib siin peamisel dispuut, kumba NO-teatri näitlejat autasustada. Ma usun, et üks kahest, kas Sergo Vares või Risto Kübar viib auhinna koju. Kaldun arvama, et Kübar. Mis muidugi ei võta minult õigust hoida pöidlaid Aarne Sorole ja Alo Kõrvele. Ma ise ilmselt sellest nimistust pärjaks Soro.

AASTA NAISKÕRVALOSATÄITJA

1. Marika Barabanštšikova – Emmi Straube lavastuses “Kontsert diktaatorile”. Vanemuine.
2. Ülle Kaljuste – Madle, Jaan Umbi ema lavastuses “Jaan Umbi lugu”. Eesti Draamateater.
3. Mirtel Pohla – rollid lavastustes „Rise and Fall of Estonia“ (Teater NO99) ja „Three Kingdoms“ (Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival)).
4. Elina Reinold – Tanja lavastuses “Tühermaa”. R.A.A.A.M.
5. Marika Vaarik – rollid lavastuses “Rise and Fall of Estonia”. Teater NO99.


Kommentaar: Mul ei ole õnnestunud näha Marika Barabanštšikovat Kontsert diktaatorile tükis ega ka Mirtel Pohlat Three kingdoms-is. Ülle Kaljuste väike piprane roll kogu meeskarja keskel on äge naisterahvas, kes on mere ääres kasvanud ja mere karmust näinud ning kogenud. Seda kõike kanaliseerib ta vaatajatele ning minu jaoks oli see ka üks aasta naiskõrvalosatäitmisi. Mirtel Pohla ja Marika Vaarik live-filmis Rise and fall of Estonia on samuti oma ülesannete kõrgusel. Huvitav, et kolmas naine on kõrvale jäetud, kuigi ma ei ütleks, et õigustatult. Võibolla oleks võinud neid kolmekesi koos sealt nomineerida, nagu Gilgameši rändureid... Mõlemad naised väärivad auhindu ka varasemate rollide eest ning kui ma õigesti mäletan, siis Mirtel alles hiljuti võitiski. Elina Reinoldi ema roll Tühermaal on marginaalne ning mitte otseselt wow-efekti esilekutsuv. Ta tõesti on toetav roll, mitte iseenesest tähelepanuväärne. Ma usun, et žürii proovib siin tasa teha eelmisel aastal häbiväärselt unustatud Antigone- roll, mille eest Elina sai pärjatud küll välismaalaste poolt, kuid "omad" ei taibanud seda KUI hea ta tegelikult oli. Minu jaoks oli tema näitlemine Antigone ainus tõeline väärtus. Kui minul oleks olnud sõnaõigust, oleksin hea meelega näinud nomineeritute seas Aeg ja perekond Conway naisi, kuigi õnneks tõstetakse neid esile ühes teises kategoorias. Carita Vaikjärv, kes on kurbade naishingede kehastamises lausa meister, on järjekordselt jäetud tähelepanuta. Kuigi tema roll Pormodernsetes leibkondades oleks olnud seda väärt. Samuti Peko naised, eesotsas tema ema mänginud Merle Jäägeriga. Luule Komissarov Kollases nooles ning võibolla eelkõige Mari Pokinen Hedda Gableris. Kuid mul on tunne, et otse teatrikooli lõpetanuid ei julge tähtsad žüriiliikmed nii kõrgele aupaistele lasta. Noored lähevad veel uhkeks ära... sama lugu oli eelmiste lõpetajatega, ehk Sandra Uusbergiga Põrgupõhja uues vanapaganas...

Ennustus: Kui meeskõrvalosa auhinnavõitjas ma siiski olen üsna kindel, siis naiskõrvaosa võitjat ma absoluutselt ei oska ennustada. Kui minu tahtmine saaks, siis võidaks Ülle Kaljuste, kuid ma ei usu, et auväärt žürii talle just selle rolli eest auhinda annab. Pigem kaldun The rise and fall of Estonia naiste poole. Kuigi sama hästi võib Elina Reinold saada kahe rolli, ehk Antigone-ga kahasse selle auhinna... Ja Marika Barabanštšikova rolli ma polegi ju näinud... ehk viib ka Vanemuine mõne võidu koju... Siiski mul on tunne, et Elina Reinold võiks selle žürii arvates olla parim. Minu pöidlad on sellegipoolest Ülle jaoks peos.


ZÜRII ERIAUHIND

1. “Aeg ja perekond Conway” lavastuse naisnäitlejate esileküündiv ansamblitunnetus (Anne Reemann, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Elisabet Tamm, Külli Teetamm ja Sandra Uusberg). Tallinna Linnateater.

2. Põhuteater. Enneolematu idee, uue teatripaiga-teatriruumi avastamine, loomine ja kodustamine. Mõõtkavad rahvusvahelised. Kultuuripealinna sümbolasutus. Teater NO99.

3. Märt Meos. R.A.A.A.M. Ühemehe teater. Teatrimänedžerluse ja vastupidavuse etalon.

4. Aleksandr Pepeljajev. Tõstes esile aastatepikkuseid viljakaid katseid isikupärase kineetilise teatri printsiipide toomisel Eesti teatrisse ning tulemuslikku tööd Eesti draamanäitlejatega, mille hulgast žürii märgib ära 2011. aasta tööd: "Gizzelle" (Tallinna Linnateater, EMTA lavakunstikool) ning "Haldjakuninganna" (Vanemuine).

5. Sugrierror.com. Anne Türnpu, Eva Klemets, Mart Koldits. Hõimurahvaste pärimuskultuuri hoidmise ja väärtustamise missiooni eest.

Kommentaar: Aeg ja perekond Conway naispere on minu jaoks üks tükike Eesti teatri tippu. Mul on nii hea meel, et neid esile tõstetakse. See ilu, millega nad mängivad ja see ilu, mida üldse Linnateater selle tükiga annab on hinge toitev ning minu jaoks vääriks see lavastus ning selle erinevad komponendid võimalikult palju tähelepanu. Tegemist on minu meelest meistriteosega. Kuid tõesti nii kõrgeklassiline naisnäitlejate trupp - see on nagu peaaegu liiga palju magusat... peaaegu :) Põhuteatrisse jõudsin ma Hirvekütti vaatama. Hea lavastus, hea elamus. Kuigi külm ilm ja sellest tingitus kannatused oleks võinud vabalt selle pihuks ja põrmuks teha. Põhuteater on ju "põhust". Nappides riietetes näitlejad olid sangarid, eriti naised, kes ei saanud väga palju soojagi endale teha. Kuid kahtlemata oli see üks Kultuuripealinna sümboleid ning rahvusvaheline mõõde - see on mõnda eriauhinda nii ehk naa väärt. RAAAM-i lavastused on mulle vägagi korda läinud, kuigi viimasel ajal ei saa ma aru, miks see tase üha kukub minu jaoks. Kui enne oli Viinistu kunstnike-tükkide valguses kindel sinna suunda suvel sammud seada, siis nüüd olen muutunud ettevaatlikuks. Lisaks see kuidas tavapublikut koheldakse, vähemalt sellel korral kui mina käisin Tühermaad vaatamas, siis ma isegi mingis mõttes solvusin kogu korralduse peale. Aga noh, mis meist pisikestest vaatajatest... Ah, ega asi nii hull ka pole. Peaasi ju, et teatrit tehakse ja võimalikut mitmekülgset ning on võimalus näha ka vabakutselisi andekaid näitlejaid, mida ka tavaliselt RAAAAM on väga hästi ära kasutanud. Nüüd kus lavastuste arv on kasvanud, siis loomulikult muutub ka tase ebaühtlasemaks, see on täiesti mõistetav. Enam ei ole kogu tähelepanu vaid ühel suvetükil. Eks häidki tükke võib seeläbi rohkem tulla. Täitsa kahju kohe, et suvel jäi Kordemetsa lavastus nägemata. Kuid õnneks kriitika oli hea ning järgmisel suvel vast jätkatakse... Pepejajevi tööd oleks samuti pidanud juba Margarita ja meistriga ühenduses esile tõstma. Tema ideede rohkus ning üllatavad fantaasiarikkad lavastajatrikud on publiku täiesti ärahellitanud. Tema pikaajalist tööd Lavakaga on täiesti õigustatult esiletõstetud, kuigi Gizzelle polnudki tulemusena minule meeltmööda, siis lavastajatöö taset ei saa eirata. Sugrierror on ainuke nominentidest, mis minul jäi kahjuks kogemata.

Ennustus: Märt Meosi on viimase aasta jooksul korduvalt esiletõstetud. Ta on ju vinge tööga hakkama saanud tõesti, et seda RAAAM-i ajab ja hoiab. Pepeljajev peaks varem või hiljem ühe auhinna meilt saama. Ja kuigi ma väga-väga ise loodan, et võitjaks osutub Aeg ja perekond Conway naiskond, siis ennustan ma hoopis Põhuteatri võidukäiku. Võibolla siiski Meos..... ei ilmselt ikka rahvusvahelise ja mastaapsuse ning tegelikult ka laiemalt kui ainult Eesti teatrimaailmaga seonduvalt pärjatakse Põhuteater.
--------------------------------------------------

AASTA MUUSIKALAVASTUS
Žürii: Kerri Kotta (esimees), Alvar Loog, Tiina Mattisen, Kristel Pappel, Raili Sule

1. Aile Asszonyi – nimirollide särava ja mitmeplaanilise tõlgitsuse eest lavastustes „Manon Lescaut“(Rahvusooper Estonia) ja "Maria Stuarda" (Teater Vanemuine).

2. Rauno Elp – Amfortase ja Lescaut’ kunstiküpsete osatäitmiste eest lavastustes "Parsifal" ja "Manon Lescaut". Rahvusooper Estonia.

3. Mihkel Kütson – tulemusrikka töö eest Vanemuise teatri orkestri mängutaseme arendamisel ja "Maria Stuarda" muusikalisel ettevalmistamisel.

4. Karmen Puis – Elisabetta I ja Hanna Glawari rollide väljapaistva ja kunstiliselt veenva esituse eest lavastustes "Maria Stuarda" ja "Lõbus lesk" (Teater Vanemuine).

5. Arvo Volmer ja Rahvusooper Estonia orkester – mastaapse ja kõrgetasemelise esituse eest R. Wagneri lavamüsteeriumis "Parsifal".

Kommentaar puudub, sest ainukestki mainitud lavastust ei õnnestunud näha. Aile on ehk kõige rohkem tähelepanu pälvinud viimasel ajal, kuid kuidas kaaluda ühte naislauljat ja tervet Rahvusooperi orkestri tööd... Kaalukausid ei ole võrdsed. Parsifal oli ka ilmselt "aasta ooperisündmus". Karmen Puis-i nominatsiooni üle on samuti hea meel ja Elp on tõesti vingete töödega ilmselgelt hakkama saanud, sest kõik räägivad Parsifalist ja Manon Lescautist. Ennustaks siiski, et Volmer ja orkester võtavad võidu... Näitlejad/lauljad saavad niigi alati palju rohkem tähelepanu.
--------------------------------------------------


AASTA BALLETILAVASTUS
Žürii: Enn Suve (esimees), Juta Lehiste, Elena Poznjak-Kõlar, Tiiu Randviir

1. Anatoli Arhangelski – suurepärase karakteritunnetusega loodud rollide eest ballettides “Rosalinde” ja “Manon”. Rahvusooper Estonia.

2. Ilja Mironov ja Nashua Mironova - suurepärane duett balletilavastustes “Casanova”, “Pähklipureja”. Vanemuine.

3. Eve Mutso – eredalt loodud nimiosa eest balletis “Manon”. Rahvusooper Estonia.

4. Alena Shkatula – isikupäraste ja hingestatud osatäitmiste eest ballettides “Manon” ja “Rosalinde”. Rahvusooper Estonia.

5. Sergei Upkin – kõrgel tasemel osatäitmised ballettides “Othello” ja “Manon” (Rahvusooper Estonia) ja “Kuritöö ja karistus” (MTÜ Päikesevanker).

Jälle olen sunnitud jätma kommenteerimata, sest lihtsalt ei näinud ainsatki nominatsiooni. Pähklipurejale oli küll pilet, kuid olude sunnil käis seda hoopis mu naine koos lapsega vaatamas. Kõik muidugi kahisesid Manon-ist, seega võitjat ennustaks sellega seonduvalt. Ainult, et viiest nominendist neli ongi sellega seotud! Isiklikult minule Arhangelski varasemad rollid ei ole meeldinud, seega kuigi ta oli reklaamikampaaniaga seonduvalt kõikidel linna postritel pool aastat, siis tema ma jätaksin kõrvale. Upkin kandideerib absoluutselt igal aastal ja teda jõuab alati premeerida. Mina paneksin oma panuse Šoti Ballet-i esitantsija Eve Mutso-Oja Manon-i nimiosalise rollile.
-------------------------------------------------

AASTA TANTSULAVASTUS
Žürii: Mall Noormets (esinaine), Kristiina Garancis, Heili Lindepuu, Raido Mägi, Anu Ruusmaa

1. Fine 5 "Enne kui minna, ma ütlen". Südamlik, intiimne nakatava esituskultuuriga kaasahaarava mängulisusega lavalugu.

2. Henri Hütt & Mihkel Ilus "Kapriisid". Kahe noore mehe visuaalse dominandiga mõtisklus pungi ja kirurgilise kliinilisuse esteetikas. Kanuti Gildi SAAL.

3. Krista Köster & Kristina Paškevičius "Camouflage". Meeskonnatöös väärtustatud urbanistlik kehamugav tantsusläng. Kanuti Gildi SAAL.

4. Mai Murdmaa "Kuritöö ja karistus". Murdmaalike juba tuntud ja ka üllatuslike semiootiliste väljendusvahendite kogum rõhuga Sergei Upkini orgaanilisel, tehniliselt virtuoossel peaosal. MTÜ Päikesevanker.

5. Oksana Tralla "Väike prints". Läbikomponeeritud tervik, mis mõõdab elu filosoofilisi baasküsimusi elava heli, tundliku anima ja jõulise koreograafia koosloomes. Rahvusooper Estonia.

Iga aasta kui auhindu jagatakse mõtlen ma, et nüüdsest hakkan rohkem jälgima Eesti tantsumaastikku ja millegipärast ei tule sellest kunagi midagi välja. Fine5, Mai Murdmaa ja Oksana Tralla (Titova) on minu meelest tihti oma töödega auhindu väärt. Ülejäänud nominendid on minu jaoks võõrad. Mai Murdmaa "Kuritöö ja karistus" on siiski päris palju järelkaja saanud. Ka nende kõrvu, kes muidu tantsulavastusi vaatama eriti tihti ei jõua. Kuigi selle põhjal ei otsusta ma midagi, kuid ennustan siiski...

MUUSIKA-, BALLETI-, JA TANTSULAVASTUSE ERIPREEMIA

1. Teater Vanemuine muusikalavastuste trupp – Henry Purcelli semi-ooperi "Haldjakuninganna" originaalse ja julge tõlgendamise eest. Nauditav lavamaagia, meisterlik kunstide ühtepõimumine.

2. Toomas Siitan – eesti muusikaloo seisukohalt olulise teose (J. V. Mederi ooper "Kindlameelne Argenia") väljatoomise ja muusikalise ettevalmistustöö eest.

3. Märt-Matis Lille ilmaliku müsteeriumi "Elupõletajad ja armastajad" trupp – kontsert-lavastuse fantaasiarikka lahendamise eest.

4. "Helde puu" lavastuse kollektiiv (Marina Kesler, Tauno Aints, Tõnu Kaljuste, Maret Tamme, Ann Mirjam Vaikla) – omanäolise tantsulavastuse eest Nargenfestivalil.

5. Tiit Helimets "AEG". Kui muusika sulab kehadesse, käivitab need ja paneb ka liikuma. Kui noodid heliredelil tantsiks. Rahvusooper Estonia.

Ennustan Vanemuise muusikalavastuste truppi võitu. Kuigi Helde puu -tiim on samuti tähelepanuväärne... no kui täpne olla, siis tähelepanuväärsed on ju kõikide kategooriate kõik nominendid ning samuti need head tööd, mis nominentide sekka ei mahtunud.
-----------------------------------------------

AASTA TEATRITÖÖTAJA
Žürii: Aime Unt (esinaine), Sirli Bergström, Teet Ehala, Pille Jänes, Anu Konze, Roland Leesment, Külli Root

ETENDUST ETTEVALMISTAVAS KATEGOORIAS

1. Rahvusooper Estonia kostüümiosakond – balleti "Manon" ettevalmistamine. Suure hulga väga detailiderohke ning tehniliselt keeruka teostusega kostüümide valmistamine.

2. Aarne Hansalu – dekoratsiooniala juhataja alates 1988. Teatris alates 1981. 2011.a. esietendunud lavastuste, millest on esile tõstetud "Maria Stuarda", "Lõbus lesk", "Peko", "Mary Poppins" ettevalmistamine Vanemuise teatris.

3. Raul Õitspuu – mitmekülgsete oskustega lavameister. Tehniliste lahenduste väljamõtlemise ja teostamise, dekoratsioonide valmistamise eest VAT Teatri lavastustele "Hea, paha ja inetu", "Nisa", "Kihvad", "Help", "The Black Rider" ning koostöös Kuressaare Linnateatriga "Morten lollide laeval".

Kommentaar ja ennustus: Peko dekoratsioonid, ehk peamiselt puuriidad olid uhked ja kogu lavaehitus, mida võib ju dekoratsioonideks pidada. Samuti Hea, paha ja inetu dekoratsioonid. Morteni lavalahendus oli huvitav, kuigi mõni asi on tehtud varem põnevamalt - näiteks ujumine :) Pean silmas Nukuteatri, kui ma ei eksi siis Kuldvõtmekeses :) The black rider, Nisa ning Kihvad sai ju ka nähtud. Mina ennustaks siiski kas "terve" Rahvusooperi kostüümiosakonna või Õitspuu võitu. Kuidas üldse 1 töötaja saab üle kaaluda terve osakonna inimeste töö?

ETENDUST TEENINDAVAS KATEGOORIAS

1. Gennadi Gorjajev – lavatehniline juht, kes suhtub oma töösse loominguliselt ja paindlikult tegemata allahindlust parima tulemuse nimel. Lavastuste "Kollane nool", "Läbi klaasi" ja "Inetu" väga professionaalne lavatehniline teenindamine ja meeskonna juhtimine.

2. NO99 lavatehniline meeskond – lavastuste “Katuselt”, “Three Kingdoms”, “Misery”, ”Appi, tulmukad!” ja Põhuteatri lavastuste teenindamine. Eraldi tõstetakse esile suurprojekti “The Rise and Fall of Estonia”, kus loomingulise ja tehnilise meeskonna koostöös vändati 13 etendust järjest 2,5-tunnine film reaalajas (aluseks valguse, kujundusdetailide, heli-ja videoefektide partituur).

3. Priidu Adlas – valguskunstnik-kujundaja. Loomingulise ja professionaalse töössesuhtumise eest. Esile tõstetakse lavastusi "Koletis kuu peal", "Vaata, ma kukun", "Amy seisukoht", "Gizzelle" (Tallinna Linnateater); "Kaks pead", (Nargenfestival); "Tasandikkude helinad" (Saueaugu Teatritalu) ja "Tuhkatriinumäng" (Eesti Draamateater).

Kommentaar ja ennustus: Nähtud sai nomineeritutest Läbi klaasi, Kollane nool, Katuselt, Misery, Appi tulmukad!, The rise and fall of Estonia, Koletis kuu peal, Vaata ma kukun, Amy seisukoht, Gizzelle ja Tuhkatriinumäng. Kui Priidu Adlast siiani pole pärjatud, siis on selleks küll viimane aeg! Tema valguskunst on tõeline tippklass. Olen mitmeid kordi märganud eraldi just nimelt tema valgustust ja muidugi mitte ainult sellel aastal vaid juba õige pikka aega. Igatahes peaks tema võitma. Siin on ainult üks suur aga. Tema, ehk 1 inimese vastukaaluks on terve NO99 lavatehniline meeskond! Kuidas hinnata kõrgemalt 1 inimese tööd kui terve meeskonna? Arvestades veel Põhuteatri teenindamise lisaefekti... no mul on igatahes Priidust kahju ja loodan, et kui nad teda ei pärja, siis vähemalt nomineerivad kiiresti uuesti.

ADMINISTRATIIV- JA HALDUSTÖÖTAJA KATEGOORIAS

1. Lui Lääts – lavastusala juhataja.1964.aastast alates on ta töötanud lavatöölise, lavamasinistina, pillikandjana, pealavamasinistina, pealavameistrina. Vastutab 1992. aastast alates kõigi teatris valmivate uuslavastuste valmimise ja igal õhtul "Vanemuise" kolmes majas toimuvate etenduste kvaliteedi eest.

2. Meelike Aav – raamatupidaja. Ta on nii välis- kui siseaudiitorilt vaid kiidusõnu pälvinud oma kõrge professionaalsuse, korrektsuse eest. Eesti Draamateatri muutumisel sihtasutuseks ning oma ajaloolise maja kapitaalse mitmeetapilisel renoveerimisel on nende keeruliste sammude majandamine sujunud ladusalt ja märkamatult tänu ka Meelike Aava professionaalsele tööle.

3. Triin Sinissaar – dramaturg. Loomingulise sisu ja administratiivse asjalikkuse valdamise ning lõppematu teatrimaagiasse uskumise eest. 2011.aasta tähtsamad tööd Linnateatris: uue dramaturgia seminari "Lava-saar" ettevalmistamine ja läbiviimine (koostöö Eesti Teatri Agentuuriga); Tallinn2011 ja Eesti Teatri Agentuuri koostöös kultuuripealinna raames toimunud näidendivõistluse "New Baltic Drama" läbiviimise Linnateatri poolne koordinaator; David Hare'i näidendi "Amy seisukoht" tõlge ja osalemine näidendi lavastamisel Linnateatris dramaturgina; raamatu "Elmo Nüganen. Esimene vaatus" ettevalmistamine ja toimetamine.

Ma ei oska teiste kohta sõna võtta. Aga ma südamest loodan, et Triin võidab. Kuigi tal on tegemist justkui elutöö-preemiatele kandideerivate kaasnominentidega. Loen hetkel Nüganeni sooja raamatut ning naudin kogu südamest. Samuti Amy seisukoht oli üks õnnestumine Linnateatrile ja seega lisapunkt Triin Sinissaarele. Kuid see kuidas on sõnastatud Lui Lääts-a kaastekst tema nominatsioonile, ütleb justkui ära, et see tema viib võidu koju.
-------------------------------------------------


Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
Annab välja Teatriliidu juhatus

1. Heili Einasto – eessõna raamatule "Tantsupoliitika. Riiklikud rahvatantsuansamblid, representatsioon ja võim" (TLÜ Kirjastus, 2011 ); "Aeg kui voolavate kehade muster" (Sirp, 13.10.2011); "Tantsudraama hiilgus ja viletsus – "Manon" Estonias" (Sirp 17.06.2011).

2. Madis Kolk – "Eesti teater 21. sajandil" (Vikerkaar 4-5, 2011); "Uussiiralt autoriteatrist, ajaloost ja vabadusest. Eesti näitekirjandus 2010" (Looming 4/2011); "Teatri taassünd teraapilisest teesklusest" (Sirp, 21.01.2011); "Läänemaise teatri kõrbeaskees" (Sirp, 13.05.2011).

3. Alvar Loog – "Et me suuri surnuid ei kepiks keegi ..." (Sirp, 23.12. 2011); "Ökopunkari viha, armastus ja surm" (Postimees, 06.06.2011); "Parsifal" – noormehest sirgub lunastaja" (Postimees, 29.08. 2011) "Fantaasia ja mehaanika tippkohtumine ooperilaval" (KesKus 3/2011).

Kommentaar ja ennustus: Aitäh Teatriliidu juhatus ning mu palvet kuulda võtsite! No vaevalt, et see nüüd minu teene on, aga ma olen siin kirunud, et oleks aus ikka artiklid või kirjutised ka ära tuua, mille eest nominatsioonid on pälvitud. Niimoodi on kohe põnev lugeda väärt asju! Keegi ju ei jõua absoluutselt kõike kriitikat läbi lugeda ning sellise eraldi artiklite äramainimisega saab parimatest aimu. Ehk siis 1 tantsu, 1 sõnalavastuste ja 1 muusikalavastuste kriitik. Mind paneb suisa imestama, et Kolk on siiani auhinnata. Kuigi ma alati ei olegi nii vaimustuses tema lugudest ja ammugi mitte ühel nõul temaga, siis antud artiklid on ehk suuremagi väärtusega kui lihtsalt "kriitika". Ehk on nüüd lõpuks tema käes kord? Kas mitte Loog ei võitnud eelmisel aastal? Samas alles hiljuti võitis minu meelest ka Oidsalu järjest aastatel. Einasto artikleid pole ma veel jõudnud üles otsida. Kuid Loog kirjutab ka tänavu, vabandage väljendi eest - pagana hästi... no igatahes kohati. Mina isiklikult annakski just nimelt "kriitika"auhinna Loogile. Kuid ma ennustan, et Liit pärjab Madis Kolk-i, sest muidu saavad kolki... no ei, tegelikult ka, tema tööle oleks samuti austust vaja :) Samas ikka selle aasta tööle au andes, siis Loog peaks võidu võtma... kui just Einasto kriitika-tekstid tõesti paremad pole...
-------------------------------------------------


AASTA SÕNALAVASTUSE MUUSIKALINE KUJUNDUS VÕI ORIGINAALMUUSIKA
Žürii: Olav Ehala (esimees), Kadri Hunt, Margo Kõlar, Helena Tulve

1. Erkki Hõbe – originaalmuusika lavastustele „Gilgameš ehk igaviku nupp". Von Krahli Teater.
2. Liisa Hirsch – originaalmuusika lavastusele "Tuhkatriinumäng". Eesti Draamateater.
3. Tõnis Leemets – originaalmuusika lavastusele "Edu". Tartu Uus Teater.
4. Kristjan Priks – originaalmuusika lavastusele "Peko". Vanemuine.
5. Tanel Ruben – originaalmuusika lavastusele "Nisa". VAT Teater.
6. Allan Segall – originaalmuusika lavastusele "Ajuloputus". Nuku-ja Noorsooteater.

Kommentaar: See kategooria on eriliselt magus tänavu! Siin on nii palju väärt nominente, et täiesti õigusega on see venitatud kuue nominendi pikkuseks. Tegelikult on isegi kahju, et sellest hoolimata on veel välja jäänud Ismo Laakso 12karamazovit punk-romansside-rokk kavalkaad, Mart Soo Hea, paha ja inetu filmimuusika aineline live-muusika taust... ilmselt lihtsalt ei saanud originaalmuusikaga võrdselt võtta. Lisaks Robert Vaigla kaamoslik kitarr Mees, kes teadis ussisõnu taustal ja vahel, Sandra Z Appi tulmukad! tõsine-popmuusika ning muidugi Veiko Tubin eesotsas nimilauluga ettendusele "Vaata ma kukun". Ehk oleks sellelgi kategoorial vajadus olnud eriauhindade kategooriale? Igatahes on minu aasta tippude nimistus olemas ka Erki Hõbe, Kristjan Priks ning Tanel Ruben. Hirschi muusikat ma ei mäleta, kuigi muusikal oli Tuhkatriinumängus roll küll. Tõnis Leemetsa Edu muusikat mäletan, kuid varem on tema muusika meeldinud rohkem. Ilmslet mängib rolli siin ka see, et lavastus ise või pigem selle tekst oli kohutavalt nõrk. Majandusinimesena ütleks, et allpool igasugust arvestust. Just majanduslikust aspektist selliste igapäevaste ja vanade mõtete reastus ning kohati lausa tobedusse langev lapsik tekst võttis ka seda saatva muusika nautimise võimalikkuse ära. Ajuloputus ongi ainus, mis mul nägamata ja setõttu kuulmata. Kuid Hõbe Gilgameši muusika oli fantaasirikas ning sobiv ja huvitava ja kõik need muud positiivsed omadussõnad sinna otsa. Priksi Peko muusika oli rokk ja folk ja kui vaja siis isegi popp. Sobis nagu valatult etendusse ning lisaks ilmestasid seda mõned sobivad laulud, millega originaalmuusika kokku sobis. Tanel Rubeni muusika Nisale oli mõnusalt etniline ning tema mängimine ka muude helide tekitamisel, kui otseselt taustamuusika, andis etendusele päris mõnusat lisatunnetust.

Ennustus: Päris raske töö žüriil sellel aastal. Nii palju häid heliloojaid, kuid kuna minu maitse ühtib vähemalt kolme nominatsiooni puhul, siis paratamatult loodan ja ühtlasi ka ennustan ühe neist võitu. Seega kas Hõbe, Priks või Ruben. Kui Hõbe on hõbe, siis Priks või Ruben võiks olla kuld... Aga tegelikult pean ma tunnistama, et minu jaoks oli vist sedapuhku hoopis Hõbe kuld. Ma küll väga kardan, et "Eesti" žüriil on ikka kombeks hinnata välismaalasi ja seega kõige eelduspärasem on, et Segall viib võidu koju. Kuid ma siiski usun nendesse, žüriisse kuuluvatesse heliloojatesse, keda ma ise väga austan, et neil on julgust ja sisu eestlasele anda auhind ja selleks võiks olla... ainus naishelilooja Liisa... ei, ma ikka loodan, et minu valik, ehk Erki Hõbe.
---------------------------------------------------

SALME REEGI AUHIND
Lastelavastuste auhind, mille võib saada kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest nii lavastaja, näitleja, kunstnik kui ka iga teine lavastuse osaline.
Žürii: Kirsten Simmo (esinaine), Eva-Liisa Linder, Ilona Martson, Reeda Toots, Jaanus Vaiksoo

1. Miksteatri lavastuse "Telefonilood" trupp: Kaido Rannik, Aita Vaher ja Kristo Toots – eimillestki loodud rikkaliku lavastuse eest hingeliigutaval teemal.

2. Kaili Viidas Endla teatri lavastuse "Põrrr...!!!" autori, lavastaja ja kunstnikuna – originaalse idee ja kogu ruumi hõlmava kujunduse sõlmimise eest põnevaks vaatemänguks, mis pakub meeldejääva reisi päriselule külla, ning teiseks lennuka osatäitmise eest lavastuses "Aladdini imelamp".

3. Kaspar Jancise ja Aare Toikka koostöö lavastustes "Hea, Paha ja Inetu" (VAT Teater) ja "Morten lollide laeval" (VAT Teater / Kuressaare Linnateater) – andekate lahenduste otsingul sündinud vaimukate ja fantaasiarõõmsate lavastuste eest.

4. Taavi Tõnisson – meisterliku rollikäsitluse eest Eesti Nuku- ja Noorsooteatri lavastuse "Ajuloputus" peaosas ning hingestatud ajasilda pakkuva lavastajatöö eest "Cosette’is".

5. Ugala teatri "Kardemoni linna röövlite" lavastusmeeskond: Vallo Kirs, Jaanus Laagriküll, Artur Linnus, Rait Õunapuu, Tanel Kadalipp, Marika Palm, Maaja Hallik, Jaan Jaago – eheda, stiilse, muusikaküllase ja kaasakiskuva trupivaimuga lavastuse loomise eest.

Kommentaar: Telefonilood, Põrr, Ajuloputus, Cosette ja Kardemoni linna röövlid on kahjuks nägemata. Väga oleks tahtnud näha nominendina Viimsi Suveteatri Limpa ja mereröövleid. Aga võibolla sattusid žüriiliikmed seda nähema päeval, mil oli halb ilm... sest imelik, et Taavi Tõnissoni puhul pole tema ülilahedat Padjamees isega äramärgitud :( Kaili Viidas Aladdini imelambis meeldis nii minule kui minu 5-aastasele printsess-baleriinile. Kes muidugi tahtis ise nii uhkeid riided endale ning kelle jaoks Kaili oli tõeline printsess :) Jancis ja Toikka Hea, paha ja inetu oli mitte ainult laste- ja noortelavastusena üks minu TOP 10 lastustustest eelmisel aastal, vaid üleüldse üks aasta tipp-teatrielamusi! Uskumatult andekalt oli tõesti see film suudetud ldramatiseerida ning nii pisikesele lavale nii suureks lavastada! Mul on nii kahju, et Ugala oma lastetükke Endla ja Rakvere kombel Tallinnasse alati ei too ning Kardemoni rahvas ja röövlid jäid seetõttu nii minul kui lastele nägemata. Ugala, Endla, Rakvere ja VAT, kui jätta otseselt lastele lavastav Nukuteater kõrvale on täiesti tasemel tükke teinud igal aastal ja lausa mitmeid. Millegipärast Endla lastekad on kohe eriliselt lemmikud. Tekkis veel küsimus, et millal see Estonia Pipi Dvinjaninovi lavastusena välja tuli. See oli ju ka väga vahva! Päris originaalne lähenemine tuua kogu tegevus karussellile. Tükk ise ka Vinter/Vilimaa/Vetemaa klassikaga sarnane. Kuigi eks oma lapsepõlve Pipi ju ikka alati jääb selleks kõige-kõigemaks. Võibolla sellepärast ei saanud ka žürii seda nii kõrgelt hinnata? Miksteatri Telefonilood võtan kindlasti veel ette!

Ennustus: Ma nii väga tahaks, et Jancis-Toikka tandem võidaks, kuid kardan, et seekord läheb see mujale. VAT ju alles eelmisel aastal võitis... Ugala tükki on küll kiidetud päris palju... Siiski ma loodan, et Taavi Tõnisson Nukuteatri esinäitlejana jätaks tema koduteatris jagatavatest auhindadest ühe ka oma teatrisse. Ta on minu meelest nii laste kui täiskasvanud Nukuteatri publiku suur lemmik ja just seda auhinda igati väärt kohe nüüd ja praegu!
-----------------------------------------------

Priit Põldroosi auhind
Antakse teatrimõtte arendamise, pikaaegse teatriuurimusliku või teatripedagoogilise tegevuse eest.
Žürii: Lea Tormis (esinaine), Ingo Normet, Kalju Orro, Peeter Tammearu, Margot Visnap

1. Ene Paaver – paljude oluliste teatriraamatute (nt. Mikk Mikiverist, Jüri Järvetist, Voldemar Pansost jt.) süvenenud, täpse ja autoritundliku toimetamistöö eest. Samuti Eesti Draamateatri regulaarse näidendiraamatute sarja koostamise ja uute algupärandite esimese avaliku lugemise õhtute järjepideva korraldamise eest Draamateatris.

2. Pille-Riin Purje – näitlejaloomingu pikaajalise väärtustamise eest, järjekindla ja pühendunud jälgimise ja jäädvustamisega. Nii regulaarsetes teatriartiklites ja raadiosaadetes kui ka ulatuslikes monograafiates Jüri Krjukovist, Jüri Järvetist (Reet Neimari käsikirja lõpuleviimine ja publitseerimine), “Johannese passiooni” lavastusest. 2011. aastal lisandus raamat “Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist”.

Kommentaar ja ennustus: Huvitav, et Nüganen oma kursuse juhendamise eest siin nomineeritud pole. Tegemist on väga hea kursusega, kes juba kooliajal teevad vägitegusid ning nende bakalaureuselavastused on lausa pikisilmi ootamist väärt! Üldse on kuidagi harva siin Lavaka pedagooge näha kandideerimas, kas see pole piisavalt oluline statuudi saamiseks või milles on huvitav asi? Eelmine tema lend, ehk 20. on üks Eesti teatrielu rikastavamaid. Kui ei tea paljude näitlejate kohta, et mis lennust nad ikkagi on täpsemalt, siis 20.lennu omi teab ikka päris kindlalt. Põldroosi auhinna nominendid on ikka tavaliselt raamatute koostajad/kirjutajad. Ja oh kuidas mulle meeldib, et Pille-Riin jälle nomineeritud on. Ma ise pole Dan Põldroosi raamatut ette võtnud, ausalt öeldes ma pole seda veel ostnudki, kui kultuuriteadlik ja sama suur teatriaustaja on raamatut kiitnud, seega ilmselt tuleb see kavva võtta. Selle eest võib Pille-Riini jäädagi tema muu töö eest tänama selle kategooria nominatsiooniga. Kuigi juba mitmendat aastat järjest läheb see minu teada tema kõrvalt kellelegi teisele. Kahtlustan, et ka tänavu. Ene Paaver, kui talle Draamateatri näidendite-raamatute eest siiani pole veel auhinda antud, siis on see aeg küll käes. Kummaline olukord - 2 nominenti - mina olen ühe poolt, aga ennustan teise võitu. Kuidas seda nimetatakse? Argpükslus? Ebaeneseusk? Teiste maitsetes kahtlemine? Iseenda maitses kahtlemine? Mida iganes. Ma hoian ikkagi Pille-Riinile pöidlaid :)

Kahju, et omadramaturgi auhinda seekord välja ei anta, kuid ka muidu on auhindadega tehtud muudatusi. Paljud neist muutuvad üle-aastasteks. Ma ausalt öeldes leian, et see on ka õige. Reet Neimari nimelise, ehk kriitikaauhinna kohta eraldi ei mainita, aga see võiks küll jääda iga-aastaseks. Muidu ei näri kahe aasta materjali keegi läbi...

Ehk siin on siis täpsemalt:
Alates 2012. aastast on toimunud muutus nimeliste auhindade kätteandmisel. Iga-aastaseks jäävad Salme Reegi, Ants Lauteri ja Voldemar Panso (antakse üles 30. november) nimelised auhinnad. Üle aasta hakatakse välja andma Georg Otsa, Natalie Mei, Priit Põldroosi, Helmi Tohvelmani (kõik antakse välja 2012. aastal, järgmine kord 2014. aastal), Otto Hermanni, Rahel Olbrei, Aleksander Kurtna, Karl Aderi ja omadramaturgia auhinda (antakse järgmine kord 2013. aastal, seejärel 2015. aastal jne).

Huvitav, kellele lähevad seekordsed Lauteri auhinnad? Kuni 10 aastat teatritööd teinud näitlejad ja lavastajad kvalifitseeruvad, ehk viimast aastat saavad võita veel 20.lennu näitlejad, Võigemast ja Aadli on ainsana neist selle auhinna saanud... Kuigi tavaliselt võidab 1 nais- ja 1 meesnäitleja, siis mitte alati ei ole see nii... Alati ei võida ka just see, kellel on "viimane võimalus"... Kuid auhinnata on ju veel 20.lennust kõik tüdrukud! Esimeseks meenuvad Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Elisabet Tamm, Kadri Lepp, Maria Soomets ja Carita Vaikjärv. Meestest võivad selle vabalt saada ka veel Ott Aardam ja/või Alo Kõrve või miks ka mitte Karol Kuntsel... Samas alati auhinnatakse ka juba ette ära hilisematest lendudest, kellel ka peatselt "aeg hakkab kukkuma". Seega ma ei imesta kui järgmisest lennust pääsevad löögile näiteks Koldits, Avandi, Ojari, Prints või Klemets. Või isegi 22.lennust - Kübar, Peterson, Urke, Salurand, Vares, Ratasepp, Luik või Lagle... Naised muidugi on laste pärast mängust väljas olnud ning seetõttu rolliprismad pole nii pikad kui meestel, aga sellest hoolimata minu arvates võiks selle saada keegi järgnevatest - naistest: Hele Kõrve, Elisabet Tamm, Eva Klemets (tänu lavastajatööle ka!), Evelin Võigemast või Maria Soomets (tänu lavastajatööle ka!) ja meestest: Ott Aardam (tänu lavastajatööle ka), Mart Koldits (tänu ainult lavastajatööle), Alo Kõrve, Jaak Prints või Indrek Ojari.

Rohkem infot teatriauhindade kohta leiab http://www.teatriliit.ee/teatriauhinnad
PS. Teatripäeva läkitus tuleb tänavu John Malkovichilt!
-------


Teatri aastaauhindade laureaadid 2011. aasta loomingu eest on:

Parima lavastuse auhind
***"Gilgameš ehk igaviku nupp". Von Krahli Teater. Idee ja lavastus Peeter Jalakas, dramaturg Tarmo Jüristo, tehnilised lahendused Enar Tarmo, muusika Erkki Hõbe, videokunstnik Emer Värk, kunstnik Liisi Eelmaa, valgus Oliver Kulpsoo, helikujundus Renzo van Steenbergen.

Sõnalavastuste alal
Lavastaja auhind
***Peeter Jalakas – "Gilgameš ehk igaviku nupp" Von Krahli Teater.

Kunstniku auhind
***Liisi Eelmaa – "Gilgameš ehk igaviku nupp" ja "Madame Bovary". Von Krahli Teater.

Meesnäitleja auhind
***Juhan Ulfsak ja Erki Laur – Gilgameš ja Enkidu lavastuses "Gilgameš ehk igaviku nupp". Von Krahli Teater.

Naisnäitleja auhind
***Katariina Unt – Nisa lavastuses "Nisa". VAT Teater.

Meeskõrvalosa auhind
***Risto Kübar – Trikster lavastuses "Three Kingdoms". Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival).

Naiskõrvalosa auhind
***Mirtel Pohla – rollid lavastustes "Rise and Fall of Estonia" (Teater NO99) ja "Three Kingdoms" (Teater NO99, Münchner Kammerspiele ja Lyric Hammersmith (World Stage Festival)).

Sõnalavastuse eriauhind
***Põhuteater. Enneolematu idee, uue teatripaiga-teatriruumi avastamine, loomine ja kodustamine. Mõõtkavad rahvusvahelised. Kultuuripealinna sümbolasutus. Teater NO99.

Muusikalavastuste alal
***Aile Asszonyi – nimirollide särava ja mitmeplaanilise tõlgitsuse eest lavastustes "Manon Lescaut" (Rahvusooper Estonia) ja "Maria Stuarda" (Teater Vanemuine).

***Karmen Puis – Elisabetta I ja Hanna Glawari rollide väljapaistva ja kunstiliselt veenva esituse eest lavastustes "Maria Stuarda" ja "Lõbus lesk" (Teater Vanemuine).

Balletilavastuste alal
***Alena Shkatula – isikupäraste ja hingestatud osatäitmiste eest ballettides "Manon" ja "Rosalinde". Rahvusooper Estonia.

Tantsulavastuste alal
***Oksana Tralla "Väike prints". Läbikomponeeritud tervik, mis mõõdab elu filosoofilisi baasküsimusi elava heli, tundliku anima ja jõulise koreograafia koosloomes. Rahvusooper Estonia.

Muusika-, balleti- ja tantsu eripreemia
***Teater Vanemuine muusikalavastuste trupp – Henry Purcelli semi-ooperi "Haldjakuninganna" originaalse ja julge tõlgendamise eest. Nauditav lavamaagia, meisterlik kunstide ühtepõimumine.

Parima teatritöötaja kategoorias
Etendust ettevalmistavas kategoorias
***Rahvusooper Estonia kostüümiosakond – balleti "Manon" ettevalmistamine. Suure hulga väga detailiderohke ning tehniliselt keeruka teostusega kostüümide valmistamine.

Etendust teenindavas kategoorias
***Gennadi Gorjajev – lavatehniline juht, kes suhtub oma töösse loominguliselt ja paindlikult tegemata allahindlust parima tulemuse nimel. Lavastuste "Kollane nool", "Läbi klaasi" ja "Inetu" väga professionaalne lavatehniline teenindamine ja meeskonna juhtimine.

Administratiiv- ja haldustöötaja kategoorias
***Lui Lääts – lavastusala juhataja. 1964. aastast alates on ta töötanud lavatöölise, lavamasinistina, pillikandjana, pealavamasinistina, pealavameistrina. Vastutab 1992. aastast alates kõigi teatris valmivate uuslavastuste valmimise ja igal õhtul "Vanemuise" kolmes majas toimuvate etenduste kvaliteedi eest.

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
***Madis Kolk – "Eesti teater 21. sajandil" (Vikerkaar 4-5, 2011); "Uussiiralt autoriteatrist, ajaloost ja vabadusest. Eesti näitekirjandus 2010" (Looming 4/2011); "Teatri taassünd teraapilisest teesklusest" (Sirp, 21.01.2011); "Läänemaise teatri kõrbeaskees" (Sirp, 13.05.2011).

Sõnalavastuse muusikalise kujunduse või selleks puhuks kirjutatud originaalmuusika auhind
***Erkki Hõbe – originaalmuusika lavastustele "Gilgameš ehk igaviku nupp". Von Krahli Teater.

***Kristjan Priks – originaalmuusika lavastusele "Peko". Vanemuine.

Ants Lauteri nimeline auhind
***Hele Kõrve – Katerina Sergejevna Odintsova, "Isad ja pojad", Anna Marmeladov, "Tšapajev ja Pustota", Eugenie Loyer, "Vincent", Karin, "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.", Seta Tomasian, "Koletis kuu peal", Amy Thomas, "Amy seisukoht", osalemine lavastustes „Eesti teatri laulud“ ja „Tallinna Linnateater laulab.Õnnelik õhtu“ (Tallinna Linnateater). Renita filmis „Mina olin siin“ (OÜ Amrion).

***Taavi Tõnisson – Muhv, "Jälle need naksitrallid", Peremees, "Troll-Poiss", Papageno, "Võluflööt", Ben, "Romeo ja Julia", Kukk, "Väga lihtne lugu", Utešitelnõi, "Mängurid", Vares Abraksas, "Väike nõid", Andrew, ahv Dave "Ajuloputus" ja lavastus "Cosette". (Eesti Nuku- ja Noorsooteater).

Georg Otsa nimeline auhind
***René Soom – muusikalise ja lavalise väljendusrikkusega loodud ooperi-ja operetirollid, millest esile tõstetakse: Onegin (Tšaikovski "Jevgeni Onegin"), Cervantes/Don Quijote (Leigh` "Mees La Manchast"), Schaunard (Puccini "Boheem"), Guglielmo ja Papageno (Mozarti "Cosi fan tutte" ja "Võluflööt"), Achillas (Händeli "Julius Caesar"), Marullo (Verdi "Rigoletto"), Dandini (Rossini "Tuhkatriinu"), Boni ja Edwin (Kálmáni "Silva"), Dr. Falke ( Straussi "Nahkhiir"), Ben (Menotti "Telefon"), Escamillo ja Morales (Bizet` "Carmen"). Auhinna määramisel arvestati osalemist Nargen Opera projektlavastuses ning meisterlikke soolokavu kammerlauljana.

Salme Reegi nimeline auhind
***Kaili Viidas Endla teatri lavastuse "Põrrr...!!!" autori, lavastaja ja kunstnikuna – originaalse idee ja kogu ruumi hõlmava kujunduse sõlmimise eest põnevaks vaatemänguks, mis pakub meeldejääva reisi päriselule külla, ning teiseks lennuka osatäitmise eest lavastuses "Aladdini imelamp".

Priit Põldroosi nimeline auhind
***Pille-Riin Purje – näitlejaloomingu pikaajalise väärtustamise eest, järjekindla ja pühendunud jälgimise ja jäädvustamisega. Nii regulaarsetes teatriartiklites ja raadiosaadetes kui ka ulatuslikes monograafiates Jüri Krjukovist, Jüri Järvetist (Reet Neimari käsikirja lõpuleviimine ja publitseerimine), "Johannese passiooni" lavastusest. 2011. aastal lisandus raamat "Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist".

Natalie Mei nimeline auhind
***Iir Hermenliin – järjepideva silmapaistva loomingulise panuse eest eesti muusikalavastuste kujundamises. Esile tõstetakse lavastusi "Nukitsamees", "Deketiiv Lotte" ja "Mary Poppins". Vanemuine.

Kristallkingakese auhind
***Sandra Uusberg – Maria, "Vahepeatus" (R.A.A.A.M); Angela, "Kiivad armastajad"; Juula, "Põrgupõhjas uus Vanapagan" (Emajõe Suveteater); Nabra, "Peko" (Vanemuine); Käthchen, "The Black Rider" (VAT Teater); Suzanne, "Üsna maailma lõpus", Rowena, "Biloxi blues", Joan Helford, "Aeg ja perekond Conway" (kõik Tallinna Linnateater).

***Jevgeni Grib – rollide eest lavastustes "Bernarda Alba maja" (Tallinna Balletikool), "Vestlus luigega" (Tallinna Tantsuteater), "Aeg" (Rahvusooper Estonia), "Helde puu" (Nargenfestival).

laupäev, 10. märts 2012

Maja - PolygonTeater


Käsi südamel, ma sõna otses mõttes kartsin seda tükki. Mrožek oma absurdiga ja Fosse... Kas kaks näitekirjanikku, kes pole "minu heinad" võivad kuidagi kakofooniana kokku kõlada harmooniliselt? Kas miinus üks ja miinus kaks summana annavad positiivse lahendi? Näitetrupp on ju põnev - Nukuteatrist tuttav ja vaimustava 20.lennu Karin Rask, kes on kuidagi kogu ülejäänud kambast kõrvale jäänud ning alles viimastel aastatel justkui teatri juurde tagasi saabunud... Üks Eesti teatrite vingemaid meeshääli - Janek Joost, kes absoluutselt igas rollis on siiani minu meelest säranud. Ja Kärt Tomingas, keda võib Eesti teatris näha nagu kuuvarjutust, aga kes Soomes on nii mõnegi armastatud rolliga hakkama saanud. Kas ja kuidas ta oma Muumi-häälega suudab tõsise täiskasvanute tüki jaoks nendest hommikust-õhtuni DVD-delt ja videotelt kõlavatest foonidest lahti rebida ning luust ja lihast karakteri luua... Siiani olen teda vist ainult näinud Pinteri "Sünnipäevapidu" lavaka-aegses lavastuses ning filmis "Need vanad armastuskirjad" ja neidki ju mitte lavalt live-s...

Ma ei oska seletada, mis paneb absurdi elama. See on üks, vabandage väljendi pärast, kuradi keeruline žanr. Ühest küljest peaks see kas jahmatama oma allegooriatega või naerma ajama oma mingis mõttes omapärase naljaga. Mõlemad "toimivad" absurdsed vormid vajavad väga head kirjanikusulge. Võibolla on see ka minu isiklik kiiks, et seda on lihtsalt minule raske "maha müüa" kas usutava, toimiva või mõtteid tekitavana. Võibolla ka lihtsalt sellepärast, et ma pole kõige teravam pliiats pakis ning eriti õhtul, kui tavaliselt on teatrivaatamisaeg, pole meel enam kõige erksam. Sellepärast jõuab kirjutatud absurd võibolla isegi lihtsamalt kohale kui esitatud?!

Fosse-t sai näha-kuulda hiljuti Theatrumi "Üks suvepäev" lavastuses ning see oli ka mu eelmise aasta üks suurimaid pettumusi. Ma muidugi ei osanud ka oodata sellist paigalseisvat tükki, kus elu lihtsalt oli juba enne lavastust sealt välja pigistatud. Fosse stiil oma korduste ja maneeridega, probleemi kihtide vahele peidetud valuga vajab tõelist meistrikätt ja seda mitte ainult lavastajalt vaid eriti näitlejatelt, kes selle elustavad ning tegelikult kogu mosaiik-maali laval tervikuks seovad ja vaataja ette toovad. See on nii stiilne, aga ainult siis kui seal elu sees on. Tähendab lavastaja on suutnud näitlejad ise seda "mängima tahtma" pannud. Ja näitlejad ei väsi nende kordustega selle stiili elustamisest kuni see tõesti laval õide puhkeb. Võrdleks seda enda tööga - kui ma pean esitama mõnda ettekannet, mille tausta ma tugevalt ei tunne, mis on minu jaoks igav ja võibolla ka läbielamata, siis sellest head ettekannet ei tule. Kui ma aga saan selle geniaalsusest aru, võib hoopis ise märkamatult kasvatada endale tiivad ning nautida teistele info jagamist, millesse endal on nii sügav usk ja veendumus või uhkus või mistahes muu positiivne tunne. Sellised ettekanded jõuavad ka kuulajani kohale.

Aitab juba sissejuhatusest...
PolygonTeatri hinge, Tamur Tohvri tõlgendus on sõna otses mõttes geniaalne! Isegi kui Mrožek ja Fosse ongi negatiivsed muutujad, siis sellisel juhul matemaatilisse võrrandisse neid asetades polnud tegemist mitte summa vaid korrutisega, sest see tulemus oli küll igati postiivne.

Kui päris aus olla, siis esialgu ma ehmatasin ära küll, kui Joost ja Rask saabusid majja ning korrutasid ja korrutasid seda "Me oleme siin kahekesi üksi" motiivi ning kui majja sissetunginud pidulised ei leidnud eest pidu, kuhu nad tulnud olid ja ei suutnud ka ise siis mingit pisikest pidu püsti panna... Ebanormaalsed inimesed, ebaloomulik käitumine, väsitav, isegi uinutav... Kuni järsku käis mingi murdumine minu sügaval sisemuses. Ma leidsin ühe iva üles ja teise ning kogu see süsteem muutus minu jaoks stiilseks. Kusjuures tagantjärele tervikule mõeldes oli selle lavastusterviku kõige geniaalsem komponent minu jaoks just nimelt nende kahe näidendi kokkukirjutamine-sobitamine. Mõlema keskmes ehk neljanda tegelasena kaasa mängimas "Maja". Fosse "Keegi tuleb ju ikka" lõikudes on maja, mille üks noorpaar on ostnud, et seal "kahekesi üksi" olla. Kartes, et muu maailm neid üht või teistmoodi teineteisest lahku tahab rebida... ja siis astubki mängu "teine naine"... naine, kes neile selle maja müüs. Kes jõuliselt tungib nende eraellu. Ohumärk nii tegelastele kui vaatajaile sädemeks mõttepoegade sünniks. Kuigi, nagu Fosse ka ilmselt näidata on tahtnud, tekitame me endale sellistes olukordades peamiselt pseudoprobleeme, mille tagajärjel me võimegi ise oma suhted rappa ajada. Või miks ka mitte antud olukorras, nagu ja tihti päris elus, süüdistada mõtete jõudu - kui me midagi mõtleme, siis lõppude lõpuks võibki nii minna. Seda tuleb ju tõesti elu jooksul päris tihti ette... Kas poleks mõtet natuke elu nautida ja lasta sellel omasoodu voolata. See on üks asi, mida ma nüüd varsti neljakümneseks saades, olen hakanud aru saama. Kolmekümneselt ma tahtsin kõige isand olla oma elus ja määrata kõige takti ise. Väljapoole paistab(ja paistis) see vanematele inimestele kärsitusena ja eks see ju mingis mõttes seda võib ka olla, kuigi tegelikkuses on see lihtsalt kontroll... võibolla isegi enesekaitse või hoopis uudishimu. Asju pole vaja tegelikult üle mõelda. Mõelda kindlasti. Mittemõtlevad ja mõttelaisad inimesed on rumalad ja igavad. Kuigi mõnikord on ju mõnus ka peal lasta puhata ja lihtsalt meele ära lahutada mõtlemata...

Nonii aitab kah filosoofeerimisest :)
Mrožeki maja on tühi. Seal peaks justkui toimuma pidu, aga seda pole. Kolm sõpra, kes on seda pidu tulnud sealt otsima arvavad, et nendega mängitakse mingit halba nalja ning pidu on, aga nad ei suuda seda sealt üles leida või ehk on siiski tõesti pidu kusagil mujal või siis juba toimunud ja nad on sellele hiljaks jäänud. Oma pidu üles lüüa nad ei suuda või ei julge, sest äkki ikkagi kusagil on mingi pidu või äkki see kohe tehakse nende eest ära, äkki nad kohe leiavad selle üles... Ja mis pidu see üldse on... äkki see on hoopis matus? Kas matus üldse on pidu? Justkui kolm noort rumalat inimest või miks just noort... kes ootavad alati, et nende eest asjad ära tehtaks, et siis nemad saaks ainult sõitu nautida... Väike elavnemine tekib sellest kui üks neist otsustab ennast üles puua ja oh seda pettumust kui ta hakkab ümber mõtlema... oleks mingigi pidu... Kas see on Mrožeki irvitamine meie - inimloomade - üle? Pidu iga hinnaga? Ja peaasi, et keegi teine selle korraldaks? Keegi teine maksaks kinni?

Kõik kolm näitlejat on mingis mõttes erineva energiaga. Nad on erinevad ka kahes erinevas loos, mis vahelduvad pidevalt. Ja see vahelduvus teeb tüki elavamaks. Õigemini hea, et natuke ägedama loomu ja tunnetusega "Pidu" tasakaalustab väga pinnapealt rahulikku, ent seest siiruviirulist "Keegi tuleb ju ikka"-t. Lavastuse kunstnikutöös on oluline koht ka valgustusel. See pääseb ideaalselt mõjule. Nii see, mis toimub lava kohal kui ka näiteks elavad küünlad eemal laudadel või kasvõi valgus aknataga. Romantika, rahu, ärevus, lõbu ja kurbus - kõik on kuidagi ka valguse kõrvalmõjuga läbi komponeeritud.

Tulles tagasi näitlejatööde juurde, siis kõik kolm osalenud näitlejat teevad ju kaks rolli. Kõige suurema põnevusega ootasin Kärt Tomingase mängu. Kui alguses tundus tema hääl natuke kiiskav ja häirivgi, siis üpris kiiresti harjus sellega ära. Ja kui ta tegi seda "võõra naise" rolli, kes noorpaari rahu ja harmoonia teket tuli rikkuma, seal oli ta hoopis teine tüüp, teistsuguse tooniga. Tema kaks karakterit erinesidki teineteisest vaatet kõige rohkem. Kuigi ta on teada-tuntult seotud muusikaga, siis ma arvasin (võiks vist ausalt öelda, et kartsin), et ühel hetkel ta ka kindlasti hakkab laulma, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. Mitte, et mul midagi Kärdi laulu või muusika vastu oleks - otse vastupidi, aga hea just, et seekord oli tegemist läbi ja lõhki draamarolliga. Ta oli igati usutav ka "Peo" stseenide noorena, kes ju tegelasena mõjus isegi nooremana kui teda esitanud näitleja. Kuid niimoodi tekkis sellesse karakterisse positiivses mõttes sürr dimensioon. Sest mis tüübid need üldse sellised olid seal? :)

Janek Joost on tõesti hea iga kord. Mees kahe tüdrukuga, kes minu meelest kordagi ei pälvi kummagi tüdruku sellesuunalist tähelepanu, et nad seal peo-otsingutel näiteks armuks temasse või teeks oma olemise väikse flirdiga lõbusamaks. Ja sellest hoolimata mõjus see kõik orgaanilise ning õigena just nii. Teine roll - mees, keda naine süüdistab tegudes, mida ta teinud pole - pääses aga ta eriti hästi just loomulikkusega võidule. Temaga oli lihtne samastuda. Üleüldse on tema heas, korralikult mehiselt kõlavas hääles väge ja ka vaikselt rääkides dramaatilist kõla, mis ei vea teda ja tema tegelasi kunagi ilmselt alt.

Karin Rask pääseski minu jaoks eriti tugevalt esile selle neurootilise naisena, kes oma mehes näeb petjat ning teiste naiste võludele allaandjat. Temas on vajalikku energiat, et laval elu ja mingis mõttes isegi närvi lisada. Kuigi tema kaks karakterit olid jällegi minu jaoks teineteisele kõige sarnasemad, siis ega polnudki vaja neid rohkem eristada kui juukseid kokku pannes või lahti lastes (sama tegi ka Kärt oma juustega). Kuigi samas isegi see oli tarbetu detail. Ka ilma selleta sai erinevatest tempodest ja energiatest piisavalt aimu, et kummas tegevuses parjasti laval toimetatakse.

Kokkuvõttes võibki tõdeda, et alguses tundus tükk liikuvat suure hooga suunda, mis minule ei meeldi, ent ometi sai lõppkokkuvõttes sellest kõigest hoopis midagi erilist ja head. Kui alguses ma mõtlesin, et kuidas küll niimoodi kaks erinevat näidendit on teineteisega kokku traageldatud, siis lõppkokkuvõttes oli see hoopis kogu asja võlu, et need kihid kattusid, sobitusid ja täiendasid ja toetasid teineteist. Kui alguses ma mõtlesin, et näitlejate mäng tundub igav ja nad justkui ise ei usuks, mida nad seal teevad, siis lõppkokkuvõttes läksid nad kõik nii hoogu, et selline kasvamine mõjus pige kasvule fantastiliselt kaasa. Ka mõtteid tekkis iga hetkega juurde ning just niimoodi tasapisi kasvades sai nendega sobiva tempoga oma peas tegeleda.

Hinnang: 4 (Esimene vaatus 3+, teine 5-, kokku seega tugev 4. Esimese vaatuse lõppedes kuuldus nii siit kui sealt, et "uni tuleb" seda vaadates. Ma ise jõudsin juba enne esimese vaatuse lõppu selle tüki mõju sisse... Kiusasin oma teatrikaaslast terve vaheaja oma mõtetega, sest tundsin iseenda selles mehes ära... selles mehes, kes naisega uude majja oli kolinud. Mitte, et mu enda naine oleks selline, nagu tema naine, vaid pigem just nimelt iseenese selle mehe mõtetest ja käitumisest, mida ma selle karakteri olekust ja sõnadest välja lugesin. Ma tundsin tema rasket olukorda. Kuidas ta ei saanud kuidagi teise inimesearvamist või pigem tundeid suunata või mõjutada, need olid juba tekkinud. Ja inimene hoiab oma sisemisest häälest kinni ning naljalt ei usalda teisi iseendast rohkem. Mitte siis kui emotsioonid on mängus.
Atmosfäärina jäi tunne, nagu tegemist oleks selle etenduse näol millegi intiimse ja eksklusiivsega. Palju vaatajaid sinna ju ei mahugi ning ega see väga laiadele massidele pole ka mõeldud. Kindlasti on seda vaatama minnes vaja stiiliaistingud teravaks nühkida ja kindlasti ei tasu seda vaadata väsinud peaga. See on teater mõtlevale inimesele. Ja kui see krõps käib ära, nagu minul käis, siis lõpuks on tõeliselt hea meel sellise elamuse üle. Kodutee läks ka vesteldes tüki üle ning siiani võiks veel nii mõnegi mõtte üle arutleda või vaielda :) Selline ongi hea teater!)

PS. Kusjuures nii ehedalt mängisid kõik, et minu taga istuv mees oleks kohe alguses läinud näitlejatele ust avama, kui tema proua poleks suutnud teda tagasi hoida. Ja üpris häälekat kaasaelamist suutsid näitlejad oma eheda mänguga selles mehes veel esile kutsuda :)

Tekst lavastuse kodulehelt:

fosse /mrožek / tohver : maja

„Inimesed! Inimesed! Kus on pidu?“ S. Mroźek, “Pidu”

On maja. Majja murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Nemad on inimesed, kes otsivad teisi inimesi, ent kas keegi ikka tuleb? On maja. Majja tulevad mees ja naine. Nemad on inimesed, kes ei otsi kedagi. Nemad tahavad olla üheskoos üksinda, kuid keegi tuleb ju ikka? Kolm semu, üks naine ja mees, üks võõras. Kes kelleni jõuab, kas paneme meie pidu või paneb pidu meid?

„Me jääme alati üksinda kokku, hakkame olema üksinda teineteises“ J. Fosse “Keegi tuleb ju ikka”

Slawomir Mroźek (1930) on maailmas üks enim mängitud absurdiklassikuid, Jon Fosse (1959) on kaasaegne norra kirjanik ja dramaturg, keda on nimetatud Samuel Becketti ja Harold Pinteri mantlipärijaks. Nende kahe tugeva 1962. ja 1996. aastal kirjutatud lugude ühenduses pakub “Maja” lõbusaid äratundmisi meie kaasaegsest manipuleerivast tarbijaühiskonnast, mis elatub stampmõtlemisest, lakkamatust uue naudingu otsingust ja glamuurist. Mängust, mis käib meiega ja üle meie peade. Samal ajal meenutab “Maja” , et seesmise valmisolekuta muutusteks saab ihatud üskiolekust üksindus ning algab igatsus… mille järele?

mängivad: kärt tomingas / janek joost / karin rask

dramaturg / lavastaja: tamur tohver

kunstnik: reet aus

helilooja: peeter rebane

valgus: petri parrik / tamur tohver / reet aus

teostus: tamur tohver / keiu virro / kristjan rohioja

esietendus: 17. veebruar 2012 kell 19 laitse graniitvillas, laitses

piletid 13/15 € aadressilt pilet@poly.ee ja telefonil 5281148 Gerli ( ka teave õhtusöögist ) ja Piletilevist

pressiteave etendusest telefonilt 515 8118

lavastaja tamur tohver :

“Üksinda teineteises. Seni kuni enda eest põgeneme, saab keegi meid ikka kätte. Niipea kui püüame teist enda taha varjata, tuleb keegi ju ikka. Keegi koputab, kõik nad on ukse taga, keegi ei lepi kohaga, kus nad on ega inimestega seal! Ainult tõeline on hea. Ilma tõeta pole midagi võimalik. Pidu algab, kui tõeline on kohal. Vaata mulle silma- siis saame valida uksi, millele koputada! Igal pool, kogu aeg ja koos karjaga ei pea kloppima…”

PolygonTeater ja Laitse Graniitvilla jätkavad Talveteatri traditsiooni, mis algas 2011. aasta jaanuaris etendusega Boob teab

esmaspäev, 27. veebruar 2012

Oscarite ennustus 2012

Kõigest paari tunni pärast hakatakse Hollywoodis järjekordselt jagama filmimaailma ihaldatud kuldmehikesi. Sedapuhku juba 84.korda. Kõik, kes selle võidavad või oleme ausad, ka kandideerivad Oscarile, kirjutatakse ajalukku.
Tänavu on mul õnnestunud suurem osa kandidaatidest ära vaadata, õigemini kõik põhikategooriate kandidaadid ning seetõttu on lootust, et ka ennustamine läheb ehk mõnevõrra rohkem täppi. Ainus õiglane vorm "ennustada", on muidugi need enda arvamised ENNE auhindadejagamist teatavaks teha. Üks hea vorm selleks on ka blogi ära kasutamine. Pärast on see must-valgel kirjas ning tagasivõtta pole enam midagi võimalik.
Pikema jututa panen oma kristallmuna tööle ning vaatan, mida see mulle sealt vastu peegeldab...

Parim film
Ennustan: Artist
Võib ohustada: Hugo või Help
Minu lemmik: War Horse

Nägin Artisti Pöffil ja kuigi see meeldis minule, ei läinud see kuidagi eriliselt hinge. Vinge teostus kahtlemata. Austusavaldud vanadele filmidele. Armastuslugu. Komöödia. Mingis mõttes ju isegi muusikal, sest tegemist on tummfilmiga ning kogu tegevust saadab muusika. Kuigi peaosades olid prantslased, siis kõrvalosad olid kaetud ameerika filmistaaridega.
Järeltulijad oli ju mõnus draamakomöödia, kuid oleme ausad - mitte midagi sellist, mis peaks ajalukku minema. Lugu mehest, kelle naine on koomas ja suremas ning nüüd tuleb mehel oma kahe tütre ning kogu elukorraldusega ise hakkama saada. Naine tegelikult enne õnnetust juba oli nö. meest maha jätmas ja selle info teadasaamine viib Clooney mängitava mehe road-tripile. Ta tahab, et kõik olulised naise elus figureerivad inimesed teaksis ja saaksid naisega hüvasti jätta - naise armuke kaasa arvatud...
Extremely loud & indredibly close on lugu poisist, kes oma isaga mängis mõistatuste-lahendamise mänge. Isa hukkub 9/11 kuid poiss loodab, et kui ta nende viimase ühise mängu isaga lõpule viib ning ajab jäljed lõpuni, saab ta mingi teate oma isalt. See sisaldab ka New York-i "Black"-perekonnanimedega inimeste külastamist. Kaasa selle missiooniga läheb ka imelik vanamees, kes poisi vanaema juures on allüürnikuks. Väga ebameeldiv poiss on selles rollis ja ju ta on mingi haigusega ka, mis muudab õhustiku närviliseks. Kuigi film läks mulle hinge, häiris see siiski natuke liiga palju.
Koduabiline oli minu jaoks 5-tärni film, üks eelmise aasta parimaid. Tegelikult mingis mõttes naistekas, aga samas ka oluline killuke Ameerika lähiajalugu. Ehk aeg, mil mustad naised käisid valgetel inimestek koduabiliseks, kuid neid peeti madalamaks rassiks. Samas nad usaldasid oma kõige kallima ja olulisema - oma lapsed nende mustade naiste hoole alla. Tihti oli lapse ja koduabilise side palju tugevam kui ema ja lapse oma...
Hugo Cabret' leiutis oli tehniliselt tõeliselt vinge, kuid minu jaoks liiga lastekas. Samas teema jällegi seotud filmiajalooga, nagu Artisti omagi. Maagiline teostus ja natuke läheb hinge ka. Orb, kes rongijaamas kellade eest hoolitseb, leiab endale uue kodu, läbi seikluste koos ühe tüdrukuga.
Südaöö Pariisis oli päris lahe meelelahutus, kui see lõpus poleks moraalitsevaks ameerikafilmiks muutunud. Ajas tagasiminek ja elades unistuste-ajastu Pariisis - oh milline võimalus see peategelase jaoks oli. ja kes meist ei tahaks ajas rännata :)
Edu valem ja Elupuu on minu meelest kõige vähem Oscarikandidatuuri väärt. Edu valem on üpris tüüpiline spordifilm. Alguses on kõik halvasti - tiim ei saa hakkama, kaotatakse ja ollakse naerualused. Siis treener mõtleb midagi välja ja tehakse rekordeid ning võidetakse ja muudkui võidetakse. Lõpuks siis üks kahest, kas kõik kas laguneb või lõpuks see oodatud suurvõit tulebki... Igav ja etteaimatav. Pitt pole ka mu lemmikuid, seega ei saa ma sellest melust aru. Elupuus oli ühtkomateist huvitavat ka, aga need olid ideed, mis tervikus ei jõudnud minu jaoks kuhugile. Paljudest asjadest ma lihtsalt ei saanud aru...
Sõjaratsu on vana-hea Spielbergi pisaratekiskuja. Elust suurem draama, mis aistab pereväärtuseid ja kõike seda, millest vanad head lood räägivad. Lugu hobusest, kes rändab läbi sõjakeeriste tagasi oma peremehe juurde. Jõuab olla nii inglaste, sakslaste kui prantslaste käes. Minu lemmik sellest valikustm kuigi mitte just selline tüüpiline "aasta lemmikfilm", millele oleks hea täie südamega pöialt hoida.
Ja võit läheb ju nagunii Artistile...

Kõik kandidaadid:
Artist (The Artist)
Järeltulijad (The Descendants)
Extremely Loud & Incredibly Close
Koduabiline (The Help)
Hugo Cabret' leiutis (Hugo)
Südaöö Pariisis (Midnight in Paris)
Edu valem (Moneyball)
Elupuu (Tree of Life)
Sõjaratsu (War Horse)

Parim meespeaosa
Ennustan: Jean Dujardin
Võib ohustada: George Clooney
minu lemmik: Jean Dujardin

Clooney mängis ju hästi, aga Dujardin tegi tummrolliga ikka natuke erilisema rolli. Clooney tegelikult oli ikka vana-hea Clooney...
Üllatavalt hea, pisike filmike oli A better life. mehhiko pagulastest USAs, kes tahtis jalgu alla saada, et oma pojale hea elu kindlustada. Pojale, kelleganad kahekesi koos elavad. Kõik muidugi ei lähe nii ilusti... Oldmani kandidaatu oleks pidanud juba ammu teoks saama. See Plekksepa, rätsepa film oli küll stiilne ajastuatmosfääri mõttes, kuid sisuliselt minu jaoks pettumus...

Kõik kandidaadid
Demian Bichir (A Better Life)
George Clooney (Järeltulijad)
Jean Dujardin (Artist)
Gary Oldman (Plekksepp, rätsep, sõdur nuhk)
Brad Pitt (Edu valem)

Parim naispeaosa
Ennustan: Viola Davis
võib ohustada: Meryl Streep
minu lemmik: Meryl Streep

Meryl oli lihtsalt ülimalt võimas. Ainuke neist kandidaatidest, kes tõesti pakkus WOW-elamuse. Aga Help-i mustad naised tegid ka head tööd. Glenn ja Rooney on täide siin kategoorias ja Michelle oli küll Marilynilik, ainult, et igasuguse Marilyniliku seksikuseta...

Kõik kandidaadid:
Glenn Close (Albert Nobbs)
Viola Davis (Koduabiline)
Rooney Mara (Lohetätoveeringuga tüdruk)
Meryl Streep (Raudne leedi)
Michelle Williams (Minu nädal Marilyniga)

Parim meeskõrvalosa
Ennustan: Christopher Plummer
võib ohustada: Max von Sydow
minu lemmik: Kenneth Branagh

Selle kategooria kandidaatidega pole ma üldse nõus. Kui siis Branagh ja von Sydow..

Kõik kandidaadid:
Kenneth Branagh (Minu nädal Marilyniga)
Jonah Hill (Edu valem)
Nick Nolte (Võitleja)
Christopher Plummer (Beginners)
Max von Sydow (Extremely Loud & Incredibly Close)

Parim naiskõrvalosa
Ennustan: Octavia Spencer
võib ohustada: ei keegi
minu lemmik: Jessica Chastain

Kõik kandidaadid:
Berenice Bejo (Artist)
Jessica Chastain (Koduabiline)
Melissa McCarthy (Pruutneitsid)
Janet McTeer (Albert Nobbs)
Octavia Spencer (Koduabiline)

Parim lavastaja
Ennustan: Michel Hazanavicius
võib ohustada: Terrence Malick või Martin Scorsese

Kõik kandidaadid:
Woody Allen (Südaöö Pariisis)
Michel Hazanavicius (Artist)
Terrence Malick (Elupuu)
Alexander Payne (Järeltulijad)
Martin Scorsese (Hugo Cabret' leiutis)

Parim originaalstsenaarium
Ennustan: A separation
võib ohustada: Südaöö Pariisis või Artist
minu lemmik: A separation

Kõik arvavad, et Woody võidab. Mu seitsmes meel ütleb, et Pöffilgi linastunud Iraani film oli nii tugeva stsenaariumiga, et see lihtsalt peab Woodyle seekord ninanipsu tegema...

Kõik kandidaadid:
Artist
Pruutneitsid
Riskipiir (Margin Call)
Südaöö Pariisis
A Separation

Parim mugandatud stsenaarium
Ennustan: Järeltulijad
võib ohustada: Hugo või Märtsi iidid
minu lemmik: Järeltulijad

Kõik kamdidaadid:
Järeltulijad
Hugo Cabret' leiutis
Märtsi iidid (The Ides of March)
Edu valem
Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk

Parim animafilm
Ennustan: Rango
võib ohustada: Chico & Rita
minu lemmik: Saabastega kass

Hämmastav, et aasta parimad multikad ei pääsenudki kandideerima... Ja kõige jubedam on see, et Kung Fu panda 2 siin nimekirjas on...

Kõik kandidaadid:
Üks kass Pariisis (Une vie de chat)
Chico & Rita
Kung fu panda 2
Saabastega kass (Puss in Boots)
Rango

Parim võõrkeelne film
Ennustan: A separation
või ohustada: In Drakness
minu lemmik: A separation

Selles kategoorias ma tihti saan pimestatud oma lemmikust ja siis pettun, kui mingi muu film võidab. Aga seekord peaks see võit ikka tõesti Iraani minema...

Kõik kandidaadid:
Rundskop (Belgia)
Hearat Shulayim (Iisrael)
In Darkness (Poola)
Monsieur Lazhar (Kanada)
A Separation (Iraan)

Parim operaatoritöö
Ennustan: Elupuu
võib ohustada: Artist
minu lemmik: Elupuu

kaameratöö oli tugevaim osa Elupuust, aga muidugi mustvalge vallatus võib ka võidu viia...

Kõik kandidaadid:
Artist
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Elupuu
Sõjaratsu

Parim montaaž
Ennusan: Artist
võib ohustada: Hugo
minu lemmik: Artist

Kõik kandidaadid:
Artist
Järeltulijad
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Edu valem

Parim kunstnikutöö
Ennustan: Hugo
võib ohustada: Harry Potter või Artist

No kui nad tahavad Harry filmidele ühe oscari anda lõpu puhul...

Kõik kandidaadid:
Artist
Harry Potter ja surma vägised, Osa 2
Hugo Cabret' leiutis
Südaöö Pariisis
Sõjaratsu

Parim kostüümikunstnikutöö
Ennustan: Artist
võib ohustada: W.E.
minu lemmik: Artist

Ma pole näinud Jane Eyre-i ja W.E-d, aga olen kuulnud, et mõlema filmi kostüümid on tegelikult aasta tugevaimad...

Anonüümne (Anonymous)
Artist
Hugo Cabret' leiutis
Jane Eyre
ME. Usume armastusse (W.E.)

Parim grimm
Ennustan: Iron lady
võib ohustada: Harry Potter
minu lemmik: Raudne leedi

No Merylist tehtud vanur oli vinge... aga Harryga hüvastijätt ja Oscar sellele filmile oleks austusavaldus kogu seriaalile. Alfred Nobbs oli filmina minu jaoks pisut pettumus. Nii tobe, et peategelane pidevalt omaette rääkis ja ma ei saanud sellest kuidagi üle. Muidu ajastu, mil naised end meheks pidid maskeerima ja kogu see lugu oleks võinud teistsuguse teostusega olla palju parem.

Kõik kandidaadid:
Albert Nobbs
Harry Potter ja surma vägised, Osa 2
Raudne leedi

Parim filmimuusika
Ennustan: Artist
võib ohustada: Plekksepp, rätsep... või Sõjaratsu
minu lemmik: Artist

Tintini seiklused: Ükssarve saladus
Artist
Hugo Cabret' leiutis
Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk
Sõjaratsu

Parim filmilaul
Ennustan: Muppetite laul
võib ohustada: ei keegi
minu lemmik: Man or Muppet

Kõik kandidaadid:
"Man or Muppet" - Muppetid (The Muppets)
"Real in Rio" - Rio

Parim heli
Ennustan: Hugo
võib ohustada: Sõjaratsu või Transformerid
minu lemmik: Hugo

Kõik kandidaadid:
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Edu valem
Transformerid: Kuu varjukülg
Sõjaratsu

Parim helimontaaž
Ennustan: Hugo
võib ohustada: Drive, Transformerid või Sõjaratsu

Kõik kandidaadid:
Ohtlik sõit (Drive)
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Transformerid: Kuu varjukülg
Sõjaratsu

Parimad eriefektid
Ennustan: Ahvide planeedi sünd
võib ohustada: Harry Potter või Hugo
minu lemmik: Ahvide planeedi sünd

Vinged arvutiahvid, kes on tegelikult inimesed!

Harry Potter ja surma vägised, Osa 2
Hugo Cabret' leiutis
Tõeline teras (Real Steel)
Ahvide planeedi sünd
Transformerid: Kuu varjukülg

Parim dokumentaalfilm
Ennustan: Paradise lost 3
võib ohustada: Undefeated
minu lemmik: Paradise lost

Hell and Back Again
If a Tree Falls
Paradise Lost 3: Purgatory
Pina
Undefeated

Parim lühidokumentaal
Ennustan: Saving face
võib ohustada: Gos is the bigger Elvis või Tsunami film
minu lemmik: Saving face

Hirmus happega põletatud naiste film on see Saving face... aga Tsunami mõjutas tervet riiki ja rahvast...

Kõik kandidaadid:
The Barber of Birmingham
God is the Bigger Elvis
Incident in New Baghdad
Saving Face
The Tsunami and the Cherry Blossom

Parim lühianimatsioon
Ennustan: The fantastic flying books
võib ohustada: La Luna või Wild life
minu lemmik: Lendavad raamatud

Kõik kandidaadid:
Dimanche
The Fantastic Flying Books of Mr. Morris Lessmore
La Luna
A Morning Stroll
Wild Life

Parim lühifilm
Ennustan: Raju
võib ohustada: Shore või Atlantic või Pentecost

Pole ühtegi näinud, ainult reklaame ja kadunud lapse film müjust kõige tugevamalt...

Kõik kandidaadid:
Pentecost
Raju
The Shore
Time Freak
Tuba Atlantic

reede, 24. veebruar 2012

2011. aasta DMA - Danzumehe (Pop)Muusikaaasta Aunimetused

Käesolev aasta oli minu jaoks palju muusikarohkem kui viimased paar-kolm. Seda peamiselt kolmel põhjusel:
1.Kui ma teen enesetunde-jookse, kuulan tihti iPodi ning selleks, et välja peilida sobivad laulud oma playlisti, tuleb kuulata tõeliselt palju materjali läbi. Ja üldse iPod on nii mugav ja lihtne meelelahutus, jis telefoniga koos on pidevalt nagunii kaasas ja miks siis mitte lasta muusikat endale kõrvadesse...
2.Kuulan autos palju rohkem muusikat kui varem. Kuna raadiojaamade muusikavalikuga on nagu on, ehk just seda, mille järele endal on parajasti isu, seda ju sealt ei tule ning sellepärast on jällegi vaja kuulata palju muusikat läbi, et panna sobiv muusika enda jaoks kokku, e tsiis autos seda samuti nautida.
3.Hommikuti mängis meil eelmisel aastal praktiliselt alati Raadio Uuno, sest Eplik ja Ots ruulisid ja rokkisid lainepikkuseidpidi. Nüüd kus Eplik on läinud ja mingi teine mees on asemel, pole sellel enam sellist tera. See teine mees lihtsalt pole see. Tema tekst ja naljad ja... no lihtsalt, tase on madalam...kahjuks. Ent sellegipoolest see Uuno seal külmkapiotsas mängib edasi. Ainult, et enam ma seda niimoodi ei "kuula".

Ka kontserte sattus eelmisel aastal tavalisest enam ette. Tegelikult käiks ju palju tihedamalt live-muusikat kuulamas, kui raha oleks rohkem ja spordi ja teatri pärast nii palju kodust ära ei oleks. Laste ees on niigi konstantselt süümekad... Lihtsalt tuleb teha valikud... ja siin on mu eelmise aasta muusikavalik... mõned lemmikud jõudsid minuni viibega, mõned tulid tugevalt mängu alles aasta viimastel päevadel. Päris mitu uut artisti-avastust oli ka, kuid mul on tunne, et käesolev aasta tuleb kohe eriti "avastuste"rohke.

Kuigi muusikatabelid on tavaliselt mu tabelitest kõige enam kriitikat pälvivad, sest millegipärast inimesed eeldavad minusuguselt teatri, kirjanduse, kunsti ja kultuurihullult teistsugust maitset, siis ega oma maitsele ei saa ju midagi parata. Ma lihtsalt kuulan peamiselt maistream-pomuusikat, sest ajanappusel jõuan vähem tuhnida uues ja huvitavas. Kuid kui midagi avastan sealt "teiselt poolt", siis seda mõnusamalt võib see mulle pähe pesa punuda. Ja eks lapsepõlvest tuleme ju kõik... no mida tahta mehelt, kelle suurimateks muusikalisteks mõjutajateks on olnud Madonna, Roxette, Celine Dion, George Michael, Richard Marx ja Ameerika latiinode freestyle-muusika. Noh ja üldisemalt USA edetabelimuusika...
Siinkohal vist ei saa mainimata jätta, et eesti muusikast lapsepõlve-lemmikud olid Ivo Linna/Rock Hotel ja Marju Länik :)

2011.aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras (võitjad, koos täiendavate edetabelitega selguvad lähiajal):

Arvesse lähevad need laulud/plaadid, mis esmakordselt kuuldud või mis muutunud "lemmikuks" ajavahemikus 01.01.-31.12.2011.

PARIM INGLISKEELNE LAUL (20 kandidaati)
30 seconds to Mars - Hurricane (30 second to Mars on mul juba vana lemmik, aga millegipärast ma seda plaati kuulasin tunduvalt rohkem alles sellesuvise kontserdi mõjul. Eks need laulud kinnistusid ka lemmikutena alles nüüd - tegemist on juba 2010 välja lastud heliteosega. Juba eelmisel aastal oli Closer to the edge mu lemmikute seas... sedapuhkus neil isegi 2 kahekümne hulgas) :


30 seconds to Mars - This is war:


Adele - Set the fire to the rain (Üldiselt ma Adele-ist vasikavaimustuses ei ole. Kõik need Grammyd ja Facebooki viited räägivad küll tema väga tugevast tulemisest maailma tippu. minule meeldis küll see laul sellel suvel, eriti refrään. Kuigi plaat tervikuna on kahtlemata väga tugev muusikaelamus):


Christina Aguilera - Show me how to burlesque (avastasin laulu 2011.aasta alguses filmist Burlesque ja kuulasin seda terve aasta joostes. Kui ma ei eksi on see mul endiselt playlistil. Christina on võimas oma häälematerjaliga. Nüüd The Voice saate mõjul on ta ka muidu sümpaatseks inimeseks muutunud. Ma pole kunagi tema eriline austaja olnud, kuid iga aasta või üle aasta on tuleb temalt jälle laul, mis minule korda läheb):


Daughtry - Renegade (Daughtrylt tuli sellel aastal uus plaat ja see on kõige korralikum rock-lugu sealt. 100 miles an hour with the top rolled down... wanna be like a rebel... yessssss!):


Evanescence - Swimming home (Evanescence-i uus plaat on küll üks enim käiatud plaate mu auto plaadimängijas. Kuid millegipärast on just see aeglane laul see, mis mulle kõige sügavama mulje on jätnud siiani. Usun, et sellel aastal jätkub mu armumine Amy Lee ja tema kamba erinevatesse lauludesse) :


Fedde Le Grand ft. Ida Corr - Let me think about it (avastus spinni-trennist. Jah, tean seda laulu juba aastate tagant, kuid sellel ajal see tuli ja läks ning muljet ei jätnud. Nüüd olen kuulanud seda praktiliselt terve aasta):


Foo Fighters - Walk (Vinge laul, millest on võimatu tüdineda. Foo Fightersi muu muusika pole tavaliselt olnud minu rida, kugi nende kontserdile läheks küll. Ilmselt meeldib mulle nende popilikum pool. Selles laulus on just see hea, et on seda aeglasemat meloodilist soundi, aga see kasvab mõnusalt rajumaks ühel hetkel - I never wanna die!):


Kristina Maria - Let's play (Väga ebaromantiline, aga aasta seksikaim lugu oli minu jaoks hea pigem sellepärast, et selle rütm ühtib hästi mu jooksusammuga. Aga muidugi see sõnum on ka lahe... toob muige näole - tule mängime :)):


Lady Gaga - Bad kids (Gaga plaat tuli välja vahetult enne sedakui ma kevadel Pariisi läksin nii, et ma esimest korda kuulsin seda tervikuna oma hommikusel jooksul mööda Seine-i kallast. Ja selleks ajaks kui ma La Boule-i edasi sõitsin - seal on Eutoopa pikim liivarand - 12km, piki mida läheb ka ideaalne jooksutee, siis kuulasin seda ikka tõsiselt palju. See siin on üks ägedamaid lugusid seal, kuigi plaadi lemmikuks osutus 80ndate stiilis Fashion of his love. Samas terve plaat on täis just "minu muusikat", sellist kuldset puhast poppi. Mõnevõrra erinevaid stiile mixitud, aga tugevate meloodiatega, mis jõuavad väga lihtsalt kohale. Ka see on oskus, selliseid laule treida ma mõtlen. Gaga on üldse lahe, minu meelest - vastupiduselt mu elukaasalase arvamusele :)):


Lady Gaga - Fashion of his love:


Madonna - It's so cool (Jälle üks vana laul, mis jõudis minuni alles nüüd. Huvitav, et seda minu Celebration CD-l üldse polnudki. Aga millise jõuga see mu muusikavalikusse tulnud on - kuulan ja ootan seda pidevalt, nii autos, joostes kui ka muidu. Ja selle laulu tihe kuulamine on kandunud ka praegusesse aastasse. Sama lugu Masterpiece-iga. Eelmine aasta kui see lekitati internetti, käiasin seda youtube-ist pidevalt. Nüüd oleks vaja veel "W.E"-d minna kinno vaatama, et näha, mis kontekstis seda seal kasutatud on. Madonna on ja jääb minu jaoks selleks kõige-kõigemaks):


Madonna - Masterpiece:


Milk&Sugar vs Vaya con dios - Hey (Nah neh nah) (Teine laul kahest siin tabelis, mille avastasin, üigem oleks vist öelda "taasavastasin" tänu spinnitrennidele. Vaya Con Dios meeldis mulle kunagi just nimelt selle lauluga ja What's a woman lauluga vast ehk veelgi enam. Ja eks neil ole neid moodsaid klassikuid veel peotäis):


Moa Lignell - When I held ya (avastus Rootsi otsib superstaari saatest. Moa omakirjutatud laul - armas, lihtne ja otse südamesse. Sellest tüdrukust saab veel asja! Kuigi saate lemmik oli mul hoopis Amanda Fondell):


Pink-Fuckin' perfect (ohhh Pink on nüüd juba ammu jõudnud sinna klassi kus on Madonna ja muud nee kõige suurimad lemmikud. Tahaks öelda, et Pink võib mida tahes laulda ja see meeldiks mulle ikkagi, aga ausalt öeldes see tema uus laul pole küll suurem asi. Pink sai lapse ja see muudab mõnikord inimesi ja seda millist muusikat nad teevad. Pärast sünnitamist pani ta kohe oma kodulehele teksti üles, et ta tänab inimesi, kes on muretsenud, aga ta omalt pool vannud, et temast ei saa "mammi", vaid ikka läheb rokenroll edasi :)):


Robyn-Indestructible (jooksulugu, mis meeldib mulle eriti selle killukese instrumentaalosa pärast, mis laulu lõpupoole tuleb. Rootslased ikka oskavad seda puhast poppi teha. Kui ma Stockholmis elasin, käis Robyn ükskord isegi mu kodutänaval esinemas :)):


Sister sin - Outrage (Karjuvad naised ruulivad :) See Göteborgi bänd kõlab nagu mõni USA undergroundi punt, aga tegelikult ikka täitsa Rootsi rock. Väga "äge" ja võimas):


Sunrise Avenue-Hollywood hills (üks aasta suurimaid raadiohitte lõi laineid ka minu kõrvaklappides. Tänaseks päevaks olen küll kahtlemata tüdinenud sellest Soome bänd suurest hitist, aga ei saa seda siit listilt kõrvale jätta, sest alguses ma olin ikka täiesti vaimustuses. Teine laul nende plaadilt - I can't dance oli laul, mis mulle esimest korda tervet CD-d kuulates kõige kõvemini kohale läks. Nii imelik oli siis, kui mina juba vaikselt hakkasin sellest laulust tüdinema, siis järsku ilmus see raadiotesse):


Sunrise Avenue - I don't dance:



PARIM EESTI LAUL VÕI MITTE-INGLISKEELNE LAUL (10 kandidaati)
Eric Amarillo - Om sanningen ska fram (Rootsis oli laul minu meelest umbes pool aastat esimesel kohal. Minule see laul alguses ei jätnud mingit muljet, aga kuna kodus seda mängiti nii palju, siis järsku jõudis rütm ka minuni. Edasi jõudis see minuga kaasa jooksurajale ja ülejäänud, nagu öeldakse, on ajalugu... :


Ines - Äratatud hing (laul, mida ma kuulsin ainult raadiost ja alati ma mõtlesin, et ohohh, päris hea laul Ineselt... ma tihti mõtlen nii, kui Inest raadiost kuulen, ometi ei pööra ma tema muusikale eraldi tähelepanu. Võibolla peaks, sest tegelikult ta muusika meeldib minule, on alati meeldinud):


Laura-Võid kindel olla (Laura laulud on mõnevõrra sarnased, aga see stiil istub mulle. Siin laulus on veel Tallinn-a vanalinn sees ja see tekitab koduse, armsa atmosfääri - ma kujutan seda tunnet ette...):


Lenna - Õnnelaul (Lenna selle aasta laul on minu eurolaulu-lemmik, aga tema plaat ja üldse muusika on igatahes minu maitse. Loodetavasti ta ei lõpeta oma koostööd ka Eplikuga, sest nad tegid päris palju häis asju koos. Muidugi peab ju muusikalises mõttes ka edasimekut pidevalt toimuma ja katsetama teistega koostööd, aga Vaiko võiks ka pildile jääda... Sellel laulul on hästi mahe ja mõnus sound ning see on täiesti eriline ja eristatav. Kunstilises mõttes oluline. Pärast seda kui sai Lenna ja tema bändiga mingil öösel Shanghai tänavatel ja jazziklubides käidud, jättis ta ka inimesena ühe laheda tüübi mulje ja seda enam hakkas ka tema muusika meeldima):


Mari Pokinen - Paradiis (täielik Mari-aasta on olnud! Terve plaat on kulda väärt. Eelmisel aastal muidugi lõi kõva pitseri teadvusesse tema "No näed" ja nüüd kõik ülejäänud. Üks aasta meeldejäävamaid kontserte toimus ka kevadel Linnateatri taevalaval. Kirjutasin sellest loo ka, aga kuna see on endisel lõpetamata, pole veel eetrisse paisanud. Need 3 lugu siin on samuti hingelähedaseks end mänginud. Kuna mu elukaaslase ema on kunagi tema isale lapsehoidjaks olnud, siis on isegi selline naljakas sidusus temaga olemas. Ega ta papsil kerge pole olnud... Mari muusika võlu on omamoodi ka see, et ta ise seda kirjutab ja siis teab ka seda kuidas neid laule täpselt esitada, et vajalik dramaatika lisaks emotsioone ning looks ka kuulajas emotsioonide. Ta on täiesti eriline!):


Mari Pokinen - Ta lubas:


Mari Pokinen - Vaata, ma kukun:


Melissmell - Sobre la muerte (avastus kevadiselt Prantsusmaa-reisilt. Ägedate ja eriliste häältega naised on mu nõrkus... Terve plaat oli päris põnev elamus, aga see laul eristus minu jaoks seal eriliselt. Terve suvi ja sügis sai seda autos keerutatud ja uuesti ja uuesti just see laul üles otsitud):


Unheilig - Abwarts (mul on tunne, et ma avastasin Unheiligi ja olen nakatanud seda kuulama terve massi inimesi Eestis :) No on eriline bänd, kes ka saksakeelsena võiks terves maailmas läbi lüüa. Ise kuulan neid nii köögis, autos kui joostes. Rajumad sobivad jooksuks täiesti ideaalsed ja aeglasemad lähevad sügavale hinge):


Unheilig - Spiegelbild


AASTA UUSTULNUK (5-10 kandidaati)
2NE1
Alexis Jordan
Ed Sheeran
Loreen
Melissmell
Moa Lignell
Sister Sin

AASTA KONTSERT (3-5 kandidaati)
Hurts (25.01. Kalevi Spordihall,Tallinn)
Mari Pokinen (18.02. Linnateatri Taevalava, Tallinn)
30 seconds to Mars (21.06. Tallinna Lauluväljak)
Roxette (18.07. Saku Suurhall,Tallinn)

AASTA PLAAT (10 kandidaati)
Adele - 21
Daughtry - Break the spell
Ed Sheeran - +
Evanescence - Evanescence
Ewert and the two dragons - Good man down
Kelly Clarkson - Stronger
Lady Gaga - Born this way
Mari Pokinen - 22
Melissmell - Ecoute S'il Pleut
Sister sin - True sound of the underground

Vanadest lemmikutest kuulasin kõige rohkem Amy MacDonald-i, Pink-i, Madonna, Hedvig Hanson-i, Maian Kärmas-e, Daughtry, Shakira, Unheilig-i ja Emilie Autumn-i plaate.

Parimad selguvad koos Danzumehe Filmi, Kirjanduse, Teatri ja Televisiooni lemmikutega peatselt.

esmaspäev, 6. veebruar 2012

Duetid - Ugala


Peter Quilter oleks nagu Eesti teatri viimaseaja "avastus". Draamateatris lavastas Ingomar Vihmar tema "Hiilgav!"-a; Endlal tuleb Andres Dvinjaninovi lavastusena välja "Boyband" ning Oleg Titov lavastas Ugalas selle "Duetid". Boyband jääb minul nägemata, sest ma pole nõus raha maksma Koit Toome vaatamise eest. Ta pole näitleja ning minu meelt tema ei suuda lahutada. Hiilgavat on saatnud päris korralik publikumenu, kuigi ma arvan, et selle taga on peamiselt nimed Ita Ever ja Jan Uuspõld, sest elamusena oli see pigem keskpärane ja isegi alla selle... kuigi olen kuulnud, et ajal kui mina seda nägin, ei meeldinud trupile endale seda ka mängida. Vihmari lavastused kavatsen ma üldse tulevikus vahele jätta - olen neid nüüd proovinud piisavalt, et teada, et ma lihtsalt ei haaku nendega. See pole kategooriline otsus, kui ikka keegi, kelle maitset ma usaldan, soovitab või kui mingi teatud materjal, mida ma näha tahan tuleb tema lavastusena välja, siis ma risti ette ei löö...

Kuid Ugala "Duetid" oli tegelikult üks pisike pärl! Minu jaoks 3 tähtsaimat mistahes teatrietenduse komponenti olid kõrgel tasemel: 1. tükk oli väga põnevalt lavastatud; 2. hästi mängitud ning 3. kõik neli lugu, mida tükk sisaldas, olid mingitpidi armsad ning hingeminevad. Kuna see oli minu 2012.aasta esimene teatrielamus, siis ma loodan, et tegemist on hea endega :)

Titov on toonud sisse mitmeid lavastuslikke põnevaid lahendusi. Koomika lisamiseks kasutab ta lahedalt ära varje. Paaristants oma olemuselt on ju ka "duett" ning (väga tasemel!) tantsulõigud on huvitavalt kombineeritud stseenide vahele. Sirmidega muudetakse lava lihtsalt ja kiiresti, et erinevate lugude jaoks toimumiskoha interjöör oleks samuti erinev. Väga leidlikud lahendused, mis muudavad kogu lavastuse põnevaks ideede-paraadiks.

Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin suudavad igas "elupildikeses" olla natuke isemoodi ja see ongi hea näitleja üks tunnustest - osata endast usutavalt pakkuda mitmesuguseid inimtüüpe. Eriti Carita, kes viimasel kolmel-neljal aastal pakub järjest huvitavaid... järjest huvitavamaid rolle. Tegelikult võib Tarvo kohta öelda täpselt samad sõnad. Kuigi Carital oli ju ka varasemaid häid rolle, nagu näiteks Niskamäe kirgede Martta, siis Tarvo Vridolinit panin ma esimest korda tõsiselt heas rollis alles paar aastat tagasi tähele - Limpa ja mereröövlite naljaka lilla elukana. Kuid pärast seda on ka temalt tulnud ridamisi häid asju, nagu näiteks Väikeste vanameeste pereisa Aleks.

Kuna Carita mulle nii tugevalt selles tükis imponeeris (ja ta võitis ka teistehulgas just selle rolliga aasta alguses parima näitlejanna kolleegipreemia), siis lähenen järgevates lugudekirjeldustes tema karakteritest...

Lahedalt aitab karakterite loomisele kaasa ka grimm (sh.parukad), aga nagu Nicole Kidmani Oscar-võidu-roll Virginia Woolfina filmis Tunnid, ei ole lihtsalt vinge grimmi ja päris talendita võimalik ikkagi head karakterit luua. Nii nagu Kidman oli oma Oscarit väärt, on minu meelest ka Carita (lisahammastega) vanatüdruk esimesest Duettide pildist loorbereid väärt. Tema kohmetu ja sotsiaalselt konarlik naisterahvas on ühest küljest kaastunnet-äratav, kuid teisalt siiski väikse koomilise tunnetusega. Ja õnneks mitte ülepakutult ühekülgselt äpulik, et vaataja peaks häbi enda pärast tundma, et ta sellise tüübi peale üldse naerab.

Teises pildis, mis on neljast pildist minu meelest kõige kurvem ja seda just eriti Carita tegelaskuju pärast, on ta särtsakas punapäine erasekretär ühele gay-staarikesele. Teistest kurvem on see lugu sellepärast, et kui esimeses loos tundus, et kaks inimest justkui leidsid teineteist või vähemalt oli neil lootust; kolmandas oli paar praktiliselt juba lahku läinud, kuid nad olid juba ilmselt tõelist armastust tundnud ning lahkugi lähevad nad ju lõppude lõpuks omast vabast tahtest, et olla "õnnelikumad". Ja kuna viimases loos on naine just abiellumas, siis loomulikult võib ju olla, et temalgi kõik läheb hästi... Teises pildis on naine väga heas suhtes homo-mehega, kellega tal on tõesti koos hea olla. Meeski väidab, et ta teda armastab... aga loomulikult mitte nii, nagu üks mees naist võib armastada. Vaataja näeb pealt seda... näeb seda kurbust... inimene lepiks kasvõi sõprussuhtega armastuse asemel, peaasi, et olla kellegagi koos... selle kõige juures inimesed kannavad rõõmsaid maske ning peavad olema üle oma hingevaludest. Muidugi hea, kui on vähemalt sõbrad... mõnel üksikul inimesel pole sõpru ka... Kuid armastuseta elu on ikkagi kurb ja vasturmastuseta armastus võib olla veelgi kurvem või valusam. Ei oskagi otsustada, kas see või esimene lugu ongi minu lemmik neist neljast.... Jäi mulje, et ka lavastaja oli just sellesse pilti pannud natuke rohkem seda miskit. Kasvõi need lahedad "varjupeeglid" :)

Kolmandas loos on Carita puhkusele tulnud peatselt lahutav naine. Ta mängib seda kuidagi vabalt, lõdvalt, nagu see karakter tundub olevatki. Või noh, kes meist pole purjuspeaga lõdvam oma olemiselt :) Pealegi, ta on oma mehe juba kaotanud. Too on talle sarved teinud ja nüüd ta püüab justkui veel midagi iseendale või siis oma mehele tõestada, kuigi tegelikult on mõlemal üsna ebameeldiv olla niimoodi reisil koos. Kuid kuna kallis reis oli juba enne suhte purunemist ostetud, siis midagi polnud teha... nad olid sunnitud sellesse olukorda...

Viimase pildi Carita on abiellumas, kuid satub veel kleidi pärast parajasse sekeldusse. Tegelikult rikutud kleit on vaid hoiatusmärk naisele, sest kui ta pole oma hinges kindlameelselt suhteks valmis ja vajab oma vennalt kinnitust, siis kas see armastus ikka on piisav, et elu keerdkäikudes püsima jääda? Vaataja näeb seda muidugi ka sellelt tasandilt kõrvalt, et tegemist pole naise esimese abieluga... Samas mis nõuandja see Tarvo meeskaraktergi on, kui ta ise absoluutselt ennast ühegi naisega siduda ei suuda... ei julge...


Hinnang: 4 (Aasta esimesele tükile on alati millegipärast raske hinnangut anda, kuigi see hinnang tuleb ju võrdeliselt eelmiste hinnetega, kuid ikkagi on kuidagi uue alguse tunne. Samas kindlasti mingitpidi teen selle hinnanguga tükile liiga, sest kõik oli hea, samas need lood oli väiksed ja nii hinge ka ei läinud, et oleks oma emotsioonidesse ära eksinud. Empaatia töötas küll täiskiirustel ja mõnus koregraafia tiivustas veel eriti kogu etendust. Kuigi ma olen alati kriitiline ja märkasin ise ka end otsivat kas tantsijates või tantsus vigu... mida ma lõppude lõpuks leida ei suutnud - väga tasemel tantsijad olid nii mees kui naine! Ja üldse kogu tervik - tõesti väga vinge oli see kõik! Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin on laval kohal nii teineteise jaoks kui kahtlemata ka publiku jaoks. Tegemist pole mingi hullu komöödiaga kuigi ka nalja ju saab... Kõik lood ei "pakata" ka armastusest, nagu väidab lavastuse koduleht... mõned neist "pakatavad" armastusetusest. Kuid seda rohkem südamesse läheb! Nüüd seda teksti kirjutades ja endas neid lugusid uuest seeläbi läbi mõeldes tean ma küll, mis hinnangul jääb viiest puudu... Sest tehnilises mõttes, ega sisulises mõttes midagi etteheita ma ei suuda... lihtsalt ma isiklikult ei tundnud ennast neist olukordadest ära. Need ei puudutanud mind sellelt tasandilt nagu mõned lood puudutada võivad - ma ei otsi armastust (sellest on nii kaua aega möödas. et ma enam ei mäleta seda tunnet), armastus on mul olemas, ma pole oma armastust ka kaotanud. Ei armasta vastuarmastuseta ega kahtle ka oma armastuses... Usun, et need, kes ennast sellistest tunnetest ära tunnevad, saavad tükist täistabamuse! Kuid igal juhul julgen soovitada, ei tohiks jätta kedagi külmaks!!!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Peter Quilter «Duetid»

Etenduse kestus 2 tundi ja 30 min
Lavastaja: Oleg Titov
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Osades: Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin
Tantsijad: Evelyn Uisk, Kalmer Liimets (TÜ VKA tantsukunsti üliõpilased)

Peter Quilteri "Duetid" on armastusest pakatav komöödia, mis koosneb neljast erinevast pildist ja neljast erinevast paarist, kelle elus on käes saatuslik hetk.
Ja laval on vaid kaks näitlejat.
Jonathan ja Wendy saavad kokku pimekohtingul ja mõlemad loodavad, et kuigi neil pole varem miski õnnestunud, on seekord kõik teistmoodi. Barrie ei ole tegelikult naistest üldse huvitatud, ent Janet arvab siiski, et ei tasu proovimist jätta. Shelley ja Bobby on lahutatud ja püüavad Hispaaniasse puhkusereisile sõites kokteilidesse uppudes otsi kokku tõmmata. Angela, seljas langevarju meenutav pulmakleit, on oma venna Toby meelehärmiks kolmandat korda mehele minemas. See komöödia uurib armastust ja suhteid läbi nende erinevate tahkude ning seda, miks muru ei ole enam nii roheline kui noorpõlves. "Duetid" on justkui ülistuslaul armastusele, aga ka inimhinge hullumeelsusele ja tugevusele selle suure tundega toimetulekul.

Esietendus 08.10.2011 väikeses saalis

laupäev, 4. veebruar 2012

Karin ja Pearu - VAT Teater


Anna Eesti rahvale Tammsaaret ja rahvas jookseb nagu tormi. Mina, eestlane, teiste seas :)
Ja mis siis sellest kui Tammsaare ise pole näidendit kirjutanudki, olgu see siis Lennuk, Nüganen või nagu seekord - Kivirähk - ikkagi on see Tammsaare ja tema tegelaste lugu. Või tema "lood", nagu Kivirähki kirjutatud näidendis (seal oli nimelt peidus rohkemgi kui ainult "Tõde ja õigus"). Mina igatahes läksin sealt Tammsaaret otsima ja seda ma sealt ka sain. Minu teatrikaaslane oli palju kriitilisem. Kahju, et mul polnud diktofoni, et podcastina meie vestlust eile õhtul nähtu-kogetu kohta siia üles panna. Mõtlesin siiski, et vahelduse mõttes võiks ühe nägemuse ja vaatenurga asemel 2 üsnagi vastakat seekord ära tuua, elustan selle vestluse siin mälu järgi. Enda tekstile lisan mõned mõtted juurde, mis võibolla vestluses kõik välja ei tulnudki, kuid mis siiski mu peas ringlevad seoses eile Rahvusraamatukogu keldrisaalis nähtud tükiga:

- Ei tea, mida Hele Kõrve mõtles-nägi-vaatas vaadates, kuidas Katariina Karinit mängib?
- Hmm, kas Hele oli seal ka? Ma nägin küll Alot, Anu Lampi ja Raivo Põldmaad.
- Jah seal oli veel Linnateatri inimesi.
- Ma kuulsin välja minnes, kuidas keegi neist ütles, et see oli tõeliselt hea. Minu meelest oli ka! Ma vist ei väsi Tammsaarest ja tema Tõe ja õiguse töötlustest kunagi.
- Mina olen küll väsinud. Või tegelikult mitte otseselt, sest Lennuk tegi Vargamäel väga huvitava ja üllatusi pakkuva versiooni. Aga siin ei olnud midagi uut. Mul on Tammsaare praktiliselt juba peas ja selles tükis oli teada nende tegelaste tekst juba enne kui nad oma suu lahti tegid.
- Sul oli igav?
- Jah
- Minule Katariina tõsiselt meeldis! Täiesti teistsugune ja omanäoline Karin.
- Ja, minule ta meeldis ka, aga häiris, et ta sõnadega nii palju puterdas.
- Mina ei kuulnudki seda puterdamist. Võibolla korra-paar, aga kuna ma läksin nii selle tüki sisse, siis tegelikult ei märganud tehnilisi konarusi vaid lihtsalt nautisin.
- No kuna minul oli igav, siis ma just panin eriti tähele kõike sellist. Kuigi tavaliselt oled ju Sina see, kes sellistele asjadele tähelepanu pöörab.
- Jah. Minule meeldis Raivo Trassi intensiivne mäng ka. Kui ta lavale tuli, oli terve see pisike saal teda täis. Mulle nii meeldis see kõikehõlmav energia.
- No minule just vastupidi. Kohe kui ta tuli, läks mul olemine raskeks. Ma nagu väsisin ära. See mäng polnud lihtsalt usutav. Nii tobe on kui nägu moonutatakse. See lihtsalt polnud inimene vaid pingutatud karakter.
- Minule just meeldis, et oli hoog sees. Kuigi ega näomoonutamine minule ka tavaliselt ei meeldi, oli siin ta läbinisti just selline, ehk vedas oma näomoonutused lõpuni välja.
- Eriti raske oli seda esimeses reas vaadata. Võibolla oleks selleks pidanud istuma kaugemal.
- Ei minule just meeldis esimeses reas. Niimoodi oleks nagu ise ka selles kohvikus olnud.
- Naljakas, et ma ühel hetkel vaatasin millegipärast kõrvale ja kogemata nägin teisi esimeses reas istuvaid inimesi ja neli inimest hoidsid silmi kinni. Neil oli ka raske seda nii lähedalt vaadata.
- Ma ei usu, et see oli sellepärast. Minule igatahes väga meeldis Raivo Trassi mäng. Särtsu ja elektrit täis. Hoogne. Kuigi selgelt oli näha kuidas ta tüki edenedes väsis. Lõpus enam sellist hoogu ei olnud. Huvitav kokkusattumus on see ka, et see telelavastus, mis on "Vanaisa surma" alusel tehtud, seal ju ka minu mäletamist mööda Raivo Trass ütleb lõpus selle lause: ... ei olnud ei keppi, piipu, ega ka tihast... vms... see kajas peas ka nüüd teatris :)
- Ma ei mäleta seda televastust, aga olen seda lugu lugenud. Mis asi Sulle selles tükis siis meeldis?


- No Katariina ja eriti just kõik tema tekst.
- Katariina oli tõesti hea, välja arvatud see tekstiga pidev komistamine.
- Ta on nii kena. Ja no jalad ja kõik :)
- No see jalgade jutt on ka juba ju tehtud.
- Ma ei mõelnud seda. Ta nägi väga ilus välja ja üldse sobis Kariniks. Ja oli hoopis teistsugune Karin.
- Jah, sobis küll. Karin peabki olema selline "voolav". Ja loomulik oli ta ka. Ta oli "inimene", mitte mõni pingutatult tehtud karakter. Teda ma uskusin.
- Minule meenutas tema rääkimismaneer natuke Rootsi eesti naiste maneeri. Selline kohatine aktsent nagu oleks olnud isegi juures. Aga no tema tekst oli see, mis ikka pidevalt jälle kuidagi mu tüki sisse kaasa tõmbas.
- Mis tekst?
- No näiteks see ihaldamise vajaduse lõik. Ma isegi tundsin iseennast selles ära. Ma ei arvanudki, et mul Kariniga võiks midagi ühist olla. Eriti veel mehena. Aga siiski...
- No seda tegi ju Hele Kõrve ka ja jalgade suudlemise lugu oli ka juba Linnateatris.
- Jah, aga sellise rõhuga ja just selles tükis pani mu uuesti või just nii sellele mõtlema.
- No mind pigem ärritas, et midagi uut või huvitavat pole.
- Mul on muidugi ülikehv mälu ka, niiet ma seda ihalemisvajaduse juttu nii selgelt ei mäletagi Linnateatri tükist, kuigi midagi muidugi tuleb meelde.
- Ja see Pearu mesilase jutt. Selle tegi palju huvitavamalt Velvo Väli Vargamäel.
- Jah, seda küll, aga mind see siin ka ei häirinud. See oli siin teistmoodi. Ja see Vanaisa surma lugu oma tihasega oli ju mõnusalt sisse kirjutatud.
- Ikkagi oli see kõik juba teistes teatritükkides olnud.
- See oli küll imelik, et siin kasutati sama muusikat, mida Linnateatri Karinis ja Indrekus. Kas see on mingitpidi kohustuslikus korras seotud selle looga? Ei mäleta küll, et tekstis nad oleksid just mingit konkreetset muusikat seal kuulanud. Aga jällegi, ega minu mälu pole just kõige parem.
- No see lugu oli tegelikult ju natuke võõras, mida see kelner rääkis. Ehk natukenegi midagi. Aga minule ei meeldinud see näitleja - Meelis Põdersoo.
- Minule ta küll selles rollis meeldis. Ta oli ju väga hea "Hea, paha ja inetu"-s ka.
- Ma ei tea, mis tema mängumaneeris on, mis minule ei meeldi.
- Tal on üpris spetsiifiline hääl. Selline mingitpidi terav.
- Jah, hääl võis see tõesti olla.
- Minu meelest on tal hästi tugev ja kõlav hääl. Aga see karakter, mida ta mängis oli küll kuidagi ebameeldiv. Libe ja, ja...
- ... ja jällegi päriselus mitte usutav. Ikka selline ülemängitud, kuigi mitte nii hullusti nagu Trassi Pearu. Miks üldse teha uuesti, kui ei tee paremini. Nii hästi on meeles see kuidas Üksküla rääkis seda "teise pere isa" juttu. Ta oli lihtsalt nii hea! No see pole ju võrdväärne, mida Trass tegi.
- No Üksküla on muidugi täiesti omaette tase. Aga jällegi minule meeldis just see, et Trass oli teistsugune. Omamoodi. Rikastab seda Pearude kavakaadi :)
- No Velvo Väli rikastas ja tema oli tõesti selline "teistmoodi", keda oli sellepärast ka põnev vaadata, aga siin ei olnud midagi põnevat. Ma teadsin täpselt, mis tuleb. Tegelikult Sa ise ju ka. Ütlesid ju poole peal, et küll see tihane tuleb ka veel aknale...
- Jah, aga mis sellest. Minule ikkagi meeldis. Ja ausalt öeldes meeldis Trassi just eriti näha üle pika aja. Selles oli minu jaoks hoopis mingit värskust.
- Ja kuna nad istusid kohvikus, siis tuli muidugi kohvi isu ka peale, aga vaheaega ei olnud.
- Minule meeldiski, et vaheaega ei olnud. Kohviisu küll ei tulnud, aga Karin sõi ju kooki ka... Kooki oleks küll tahtnud :)


Hinnang: 4 (Ilus ja võluv Karin... robustne, kuid mingil kummalisel tasandil armastusväärne Pearu - kui mõelda kasvõi tema armastust heleda hjäälega Krõõda vastu - silus veel teedki tolle põrmuga vankri sillaületuse jaoks, et tema armastatud naisel poleks ebamugav kirstus oma viimsele puhkepaigale sõita... Mitu olulist hetke ja lugu on Kivirähk oma näidendisse kirjutanud. Lisaks vürtsitanud seda Tammsaare teiste lugudega. Kivirähk koos lavastaja Aare Toikkaga on toonud Otsa talu peremehe Pearu Muraka ja (tolle nuabrimehe, Mäe talu Andrese minia) Karin Paasi kokku kohvikusse, kus kaks parajalt kiiksuderohket "Tõe ja Õiguse" saaga tegelast avastavad teineteises ja iseeneses ühiseid jooni. Jutustavad teineteisele lugusid ja leiavad sellest lohutust. Kõrvaltegelasena sekkub ka kohviku kelner, kes juba pikemat aega on jälginud Karinit ja tema sõbrannasid, kui nood kohvikus käivad. Alkohol teeb mehed jutukaks - muudab nad justkui võrdseteks "kohvikupreilideks" Karinile seltsiks, kes seekord on millegipärast sõbrannadeta.

Toikka on lavastanud mõnusalt need tegelased istuma kord ühe kord teise laua äärde. Laua vahetumisega vahetuvad ka lood, mõned detailid käivad ka lauast lauda kaasa, kuid nii jääb mingi mõnus kirjanduslike "peatükkide" tunnetus. Ühtlasi kaetakse terve lava tegevusega. Tammsaare karakterid on ju hästi "elavaloomulised". Ja Trassi Pearu on lausa tulesäde. Katariina Karin on küll väljapeetum, isegi Katariina loodud kujuna kuidagi kurvem kui viimaseaja eesti teatri Karinid, kuid samuti ihakab ka tema "TUNDA". Ühel hetkel ta isegi kõrvetab ennast tikuga, et tõesti lihtsalt "tunda"...

Kõik me ihkame seda, et meid armastataks ja see sõnum jäi ehk kõige rohkem sellest tükist peale. Ei ole midagi, et "kõige tähtsam on TÕDE ja ÕIGUS", veelgi "tähtsam on ELU ja ARMASTUS".. vähemalt seda nagu oleks VAT Teatri tegijad tahtnud rõhutada. Ja see oli armas. Katariina Unt ja Raivo Trass teevad minu meelest väga head rollid. Mõlemad loovad omanäolised kuid usutavad karakterid, nagu neid minu meelest varem pole loodud. Lugu tõesti on ju tuttav, aga just nende rõhkude valguses, mida seekord välja tuuakse, on ikkagi mõnus mõelda just seekordsetele teemadele, mis ka oma elu või olemisega haakuvad. Näiteks kasvõi see Karini "häbi"-teema: "Kui armastab, siis teeb ka häbi"... Ja oh kui palju häbi ma oma armsamale olen teinud... hea, mõnus vabandus omastkäest võtta - ma ju järelikult armastan... Neile, kes Tammsaarest ei tüdine, neile kohustuslik ja kindlasti väga nauditav. Neile, kes tunnevad, et aitab juba Tammsaarest, soovitan siiski kõrvale hoida. Kivirähki ju mingis mõttes on selles kogu asjas küll olemas peidus, kuid siiski väga tugevalt on see ikkagi Tammsaare. Tabasin end ka mõttelt, et seekordse tüki eriline võlu oli ikkagi just nende näitlejate tegelaste-loomes. Karin on ilmselt "eesti teatri" Julia või Martha või üks kolmest õest... Katriinal CV-s nüüd 2 neljast juba olemas...)

Tekst lavastuse kodulehelt:
KARIN JA PEARU

Autor:
Andrus Kivirähk

Lavastaja ja muusikaline kujundaja:
Aare Toikka

Kunstnik:
Kaspar Jancis

Valguskujundaja:
Sander Põllu

Video:
Peeter Ritso

Osades:
Katariina Unt, Raivo Trass ja Meelis Põdersoo

Tammsaare kangelaste kauaoodatud kohtumine.

Tammsaare Karin ja Pearu – esimesel pilgul ei seo neid tegelasi justkui mitte miski. Kuid tegelikult on nad omal kombel hingesugulased. Kumbki ei sobitu kuigi hästi oma igapäevasesse keskkonda, mõlemad on pisut lapsemeelsed, mistõttu neid ei võeta enamasti kuigi tõsiselt. Nad on jonnakad ja äraarvamatud. Ikka ihkavad ja otsivad nad meeleheitlikult midagi uut ega soovi leppida olemasolevaga. Nad tahavad mängida ja elust rõõmu tunda, mitte Paaside kombel tööd tehes ja vaeva nähes vaguralt armastust oodata. Nemad tahavad kõike ja kohe ning nende armastus on nii suur, et viib trammi alla või kõrvetab hinge surmani. Tammsaare ei lase Karinil ja Pearul kordagi kohtuda. Meie anname neile selle võimaluse.

Fotograaf: Siim Vahur

Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 45 minutit.

Esietendus 21. jaanuar 2012 VAT Teatris (Rahvusraamatukogu Teatrisaalis)