2007.aasta Kulka kirjanduspreemia kandidaadid

Siin minu jaoks tähtsaimad 5 kategooriat...

Proosa:

Tiit Aleksejev - Valge kuningriik

Nikolai Baturin - Sõnajalg kivis

Jan Kaus - Tema

Peeter Sauter - Vere jooks

Mats Traat - Naised ja pojad

Usun, et võidab Jan Kaus. Imestan, et Enn Vetemaa romaan ei ole nominentide hulgas.

Ja Mehis Heinsaar -e Artur Sandmani lugu...kas aasta alguses ilmunud ei lähe arvesse? Aga Mats Traadi raamatut ma pole veel poeski näinud...

või

Luule:

Vahur Afanasjev - Katedraal Emajões

Hasso Krull - Talv

Sven Kivisildnik - Vägistatud jäämägi

Mathura - Kohalolu

Triin Soomets - Väljas

Indrek Ryytle - Inglid rokijaamas

Mina pakuks võitjaks Afanasjevit.

Antoloogiad ja kogumikud ilmselt ei või kandideerida? Muidu oleks Viivi Luik ka olnud tegija selles kategoorias.

või

Draama:

Jim Ashilevi - Nagu poisid vihma käes

Andrei Hvostov - Henrik

Andrus Kivirähk - Syrrealistid

Minu arvates võiks võita Kivirähk. Aga usun, et võidab Hvostov.

Miks pole nimistus Karusoo Küpsuskirjand 2005, aga Under vist ei kvalifitseeru, või siiski?

Laste:

Kristiina Kass - Samueli võlupadi; Käru-Kaarel

Andrus Kivirähk - Leiutajateküla Lotte

Jaan Rannap - Roheline kindlus

Üllar & Rünno Saaremäe - Käpipuu vennaskond

Peeter Sauter - Laiskade laste raamat

Minu meelest peaks võitma Kivirähk. Usun siiski, et võidab Kristiina Kass.

Olimar Kallase Kogu lugu - see vist pole päris laste ja jälle nagu rohkem kogumik...sama viga vist Emade õhtujuttude ja Suurtelt väikestele kogumikega?

või

Tõlkekirjandus:

Bo Carpelan - Suve varjud

Nikos Kavvadias - Vahikoerad

Haruki Murakami - Norra mets

Ian McEwan - Laupäev

David Mitchell - Pilveatlas

Võitja peaks olema Aet Varik David Mitchell -i raamatuga Pilveatlas.

Miks pole nominentide hulgas Maria Drevs-i tõlgitud Audrey Niffenegger -i Ajaränduri naine?Või Leena Tomasbergi tõlgitud Andre Gide Surra, et elada?

või

Ave õde

Ühel päeval jõudsin trenni mingis kummalises melanhoolses tujus. Ave Smirnov, kes Palestras nii treener kui tantsija, oli kaasa võtnud oma õe kirjutatud luuletuste-vihiku. Ta luges paar luuletust, mis mulle otse hinge tungisid. Eriti üks luuletus mis rääkis, sellest et ärge mulle sünnipäevaks kingitusi tooge, andke mul lihtsalt olla.




See juhtus umbes aasta aega tagasi. Terve see aeg on mind need luuletused kummitanud. Hinges vahepeal kolinat teinud. Nüüd lõpuks taipasin küsida temalt seda vihikut laenuks. Millegipärast ma arvasin, et ta kindlasti pole nõus seda laenama, aga jumal tänatud ta vastas jah.



Tegemist on siis luuletajaga, kelle nimi on Ly Martson. Ave ütles küll, et tal on pikem eesnimi ja kui ma õieti aru sain, siis perekonnanimigi peaks olema vahetunud. Aga olgu see Ly Martson siis tema "kirjanikunimeks". Vähemasti nii oli kirjas kaanel.



Luulekogu nimeks on "Kandumine" ja ta on koostanud selle vihik-raamatu Tallinnas 1997. Ma väga loodan, et ei Ave, ega ta õde ei pahanda, et ma mõned luuletused siia blogisse kirjutan, et saaksin neid üha uuesti ja uuesti üle lugeda, kui meeleolu on õige...



Enne veel - tema luulekogu algab luuletus-pühendusega Juhan Viidingule. Minu meelest oleks neid luuletusi päris paslik võrrelda Viidingu omadega. Igatahes ei jää nad grammigi alla...



Liiga vara surnud emale on ta kirjutanud luuletuse
ME JUURDE VAIMUNA TULE



Läbi kaksiti kumera taeva,
üle maapealse rõõmu ja vaeva
läksid pilvede riigist ära,
päiksekiirte piiridest ära...
Miks sa jätsid meid üksi?

Heitsid elu ahelad maha,
jätsid okasteks südame taha,
veel isegi tahtmata minna
ära, vaimude kullatud linna...
Miks sa jätsid meid üksi?



Kui ma hüüan sind appi, kas tuled
või, kuulmata, sinna end suled,
kus tundmata üksindusvalu,
kus keegi ei halastust palu?
Kas sa tuled me juurde?

Aita õeraasul eneseks olla,
et ei väärataks - kõike võib olla.
Anna kindlust, et pidada vastu,
tule vaimuna temale vastu.
Ära jäta meid üksi!



Tule vaimuna, saamata kehaks,
meie lastele vanaemaks.
Läbi kaksiti kumera taeva,
sinu enese rõõmu ja vaeva
me juurde vaimuna tule.

Miks sa jätsid meid üksi?

xyxyxyxyxyxyxyxyxyxyx



ÄRA

Ärge tooge mulle jõulupakke
ega lilli sünnipäevapeoks!
Las ma olen üksi, istun vakka,
ilma et ma eluga end seoks.

Mul on kõigest üle kõriaugu,
meri ammu pole põlvini.
Minu peale koeradki ei haugu,
tüdimus käib taevavõlvini.

Ajju kerkib idioodi irve,
närvidele hakkab argimelu.
Mõistus on vaid kosmoskauge virve...
Võtku kurat seda neetud elu!



xyxyxyxyxyxyxyxyxyxyx

LEND



Olen jalutu kajakas linnas
peagi tiibadest lõppemas vaev
meeleheide vaid pekslemas rinnas
surmamõistetu elamisraev

Veeni tagasi enam ei lenda
viimne jõud lahkub lihastest peagi
vastu katuseid purustan enda
see on saatus ja võib-olla heagi



Nendes majades kuskil end peidad
tean su armastus kingiks mull'jalad
kuid su akent ei suuda ma leida
nii ma lendan ja linnale halan

Kui su kõrvu peaks jõudma mu hüüe
käed peatuseks tõsta mu hoole
seni varuks veel viimane püüe
ekslen linnas su akende poole

xyxyxyxyxyxyxyxyxyxyx



JÄTKUMINE



Ma tahan, et mul oleks väike tütar
ja et ta oleks veidi sinu moodi,
ma tahaks, et sa ta omaks võtaks
ja teda hellitaks ja temast hooliks.

Ma tahan teda kasvatada endas
ja hoida teda ihus enda ligi.
Ma loodan, et see aeg küll kiirelt lendab,
kuid kardan seda tundi ometigi.

Ma tahan teda armastada valus
sel hetkel, kui ta tajub ilmavalgust.
Ka minu ema emaks saades adus -
vaid valuga peab alustama algust.


Ma tahan, et ta kallis oleks sulle,
see, kes kord sinust endast õnnes loodi.
Mu tütar läbi valu tuli mulle
ja ta on natuke sinu moodi.

xyxyxyxyxyxyxyxyxyxyx



MA TAHAKSIN HÜÜDA, ET ARMASTAN

Ma tahaks hüüda, et armastan,
ja kõigile tahaksin hüüda,
et kõik näeksid suve mu südames,
võiksid naerdes mu liblikaid püüda.



Ma tahaksin hüüda, et armastan,
ja tunda su silmade soojust
ja näha neis Eestimaad säramas,
tema linnu ja laule ja loodust.

Ma tahaksin hüüda, et armastan,
süda vaikimist enam ei talu.
Olen otsast otsani rõõmusid täis
ja suurt, kuid nii magusat valu.

Minu musinupsurullitrulla Kristin

Kristin täna seitsme kuu vanune. Ta oli kohe hommikust peale säramas ja hoos. Näris läpaka juhet ja pressis oma head meelt ja tuju meilegi peale. Niiet kui ma lõpuks suutsin jõu kokku koguda, et sellest magnetist vabaneda - et tööle minna, olin ma paksult head tuju täis. Ta on täiesti imeline! Minu musinupsurullitrulla Kristin!

Kurbade laulude top 30

30. Autumn in Connecticut - Elmer Bernstein

29. Thunder rolls - Garth Brooks


28. So much like my dad - George Strait


27. Travelin' soldier - Dixie chicks


26. He's my son - Mark Schultz


25. Pour que tu m'aimes encore - Celine Dion


24. Different corner - George Michael

23. Winner takes it all - Abba


22. Forever young - Alphaville


21. Last song - Elton John


20. Drive - Cars


19. Woman in chains - Tears for fears


18. Nicole Kidman & Ewan McGregor - Come what may


17. River - Sarah McLachlan


16. Two beds and a coffee machine - Savage garden


15. This year's love - David Gray


14. Öppna din dörr - Tommy Nilsson


13. Walking away - Craig David


12. Blower's daughter - Damien Rice


11. Angel - Robbie Williams


10. Listen to your heart - Roxette


9. All I wanna do is make love to you - Heart


8. Frozen - Madonna


7. Hazard - Richard Marx


6. Ma ei tea - Dagö

5. Väike järv - Liisi Koikson


4. She is his only need - Wynonna


3. Foolish games - Jewel


2. Butterfly kisses - Bob Carlisle


1. Lasud - Terminaator

Päeva mõtted

Tegelikult on tänase päeva mõtted nädalavahetusel. Kogu see Eurovisioonikarussell on täie hooga keerlema läinud. Eesti valis laupäeval oma, aga laupäeval olid ka Soome ja Rootsi eelvoorud. Soomlastel oli üks päris ilus ballaad ja Rootslastel tasemel laule hulgim, teiste hulgas ka "vana hea" Tommy Nilsson. Eesti eurolaulul polnud ka suurt viga. Gerli hääl on ju võimas ning laval ta oskab särada. Ma küll hääletasin hoopis Romeo ja Julia poolt, lausa 2 korda. Hele Kõre säras laval veelgi rohkem ja Kristjan Kasearu ei suutnud ka laulu ära rikkuda. Ilus eesti keelne laul. Termikad teevad oma asja südame ja hingega. Mis sest, et vahest nad ka hinnalipiku juurde riputavad (see Romeo ja Julia muusikali piletihind oli ikka hullem rahakoorimine), aga Jaagupi sõnad jõuavad minu hingeni ja ma ei või sellele ise midagi parata.


Käisin vaatasin just oma tuledeklaratsiooni. Nii naljakas, et näitlemise eest saadud tulu eest olen ka maksnud töötuskindlustusmaksu. Sellest ei piisa, et põhikohast seda makstakse. Kummaline.


Eurolaulust veel nii palju, et minu neli lemmikut olid ka rahva meelest neli parimat, küll eri järjekorras, aga siiski. Vanilla Ninja põrumist ma küll ei mõista, arvasin, et rahvas on nende taga, aga tantsud tähtedega pani vist põntsu ära. Rahvas on ju konservatiivne, nad on juba harjunud Gerli poolt hääletama. Kõige naljakamad oli Koit Toome kommentaarid. Ta tõsimeeli arvas, et ta laul oli hea ja et ta laulab hästi. Süüdistas küll heli, küll Eesti rahvast, et nood on nii lollid, et ei tea, et tal oli kavas see laul suure eurovisiooni jaoks inglise keelde panna. Ehk siis süüdistas ka eesti keelt. No tule jumal appi. Viga oli lihtsalt selles, et laulja oli kehva ja laul ka ei kõlvanud. Kuigi jah, kui mõni naisterahvas oleks seda laulnud, siis vast pole päris viimaseks jäänud. Peale selle - Romeo ja Julia oli ju ka eesti keeles ja sai teise koha. Aga üldiselt vahetus mu edetabel selle kontserdi järgi, ehk siis enne hääletust veel korra:

1. Hele ja Kristjan - Romeo ja Julia

2. Laura - Sunflowers

3. Vanilla Ninja - Birds of peace

4. Gerli - Partners in crime

5. Ines

6. Paradise Crew

7. Deva Deva

8. Linda

9. Koit Toome

10. Soul militia


Nädala lõpus käisin ka Georgi filmis näitlemas - Vene kultuurikeskuses, aga sellest hiljem täpsemalt koos fotodega.


Lisaks veel maal, kus lugesime kõvasti Tõde ja Õiguse neljandat osa. Tegime hästi süüa ja nautisime olemist.


Mõtlesin palju ja tihti Rootsi kolimise peale. Kõik need asjad on vaja ju sättida ja korraldada. Ja tegelikult pole eriti veel mõtet sellele mõelda, sest kindlasti läheb veel vähemalt 108 päeva, kuigi ma usun, et mu boss tahab mind veel kauem kinni hoida. Ma võiks selle peale kihla vedada. Kuigi mul vaikselt hakkab tekkima tunne, et võibolla ei peakski siit ära minema. Ikkagi kodumaa ja kõik on nii hingelähedane. Äkki ma hakkan sellest kõigest nii hullult puudust tundma, et ei kannata välja. Noh, Rootsi on ju küll lähedal, aga ikkagi. Kahtluseuss igal juhul on hakanud mind juba näksima. Lapsed ja trenn on peamised, miks ei peaks seda kogu kupatust ette võtma (kuigi laste pärast nagu peaks ka). Hmmmm, peab rohkem neid asju läbi vaagima.


Tegin ka paar investeeringut. Ostsin 19. märtsiks piletid lastele ja endale Ugala külalisetendusele Krabat (Vene Draamateatris). Nii kahju, et K. ei saa meiega kaasa, sest keegi peab Kristinit valvama. Nii kahju. Ma küll mõtlesin, et viin tema siis hoopis Under -it vaatama. Me mõlemad suured luulefännid. Ja Katrin Saukas on kindlasti tasemel.


Lisaks ostsin kaks raamatut. Kuraditosin hiirelõkse, mis on selle kuu Varraku klubiraamat. Ehk Pille-Riin Purje on 13 oma saadet kirjutanud kokku raamatuks. Intervjuud Aarne Üksküla, Maria Klenskaja ja kelle kõigiga veel. Tõeline maius. Ka teine raamat on seotud teatriga. Nimelt Sajandi sada sõnalavastust. 100 -st etendusest on suurem osa õnneks uuemad, sest ega ma ju nendest vanadest palju tea. Aga leidsin üles ka Rudolf Nuude. Nii esimesel sirvimisel jäi ta silma Härra Punttila ja tema sulane Matti - lavastuse Matti -na. Ja siis sellest kuulsas Kevade versioonist, kus Kiir oli Ervin Abel ja Toots Jaanus Orgulas, seal mängis ta õpetaja Laur -i. Mina mäletan onu Rudolfit hoopis sellest ajast, kui olin umbes 4-5 aastane. Nad elasid meie all, Lomonossovi tänaval. Tema naine oli hästi armas vanamemm, kes mind hirmasti hoidis. Ma käisin tihti nende juures. Onu Rudolf oli voodihaige ja ega ta kunagi voodist tõusnudki. Mõnikord küll istus, aga tavaliselt lamas. Ja ma mäletan kuidas ma teda natuke kartsin sellepärast. See miks ma üldse ta juures käisin, oli sellepärast, et ma esinesin talle. Lugesin luuletusi ja laulsin. Mõnikord me rääkisime temaga lihtsalt "meestejuttu". Ta kutsus mind oma Väikeseks Printsiks. Nii kirjutas ka ema tema matusepärjalegi: Mälestusega, Sinu Väike Prints. Mäletan tema ära saatmist Eesti Draamateatrist. Mati Nuude, kes ka tema sugulane, oli samuti seal. Onu Rudolfi kirst oli laval. Nii õudne kui nüüd järele mõelda. Lapse hingele mõjus see väga raskelt. Pärast tema surma viis elu meid perega elama täpselt sellesse samasse korterisse. Aga ma ei mõelnud kunagi seal olles, et kohas kus seisis kapp, seal oli Ruudolf Nuude voodi ja seal suure toa akna all ma laulsin, tantsisin ja lugesin luuletusi ühele Eesti Teatri omaaegsele suurkujule. Minu jaoks oli ta lihtsalt onu Rudolf. (Nüüd ikka vanadest filmidest otsin, et kus ta on ja keda ta mängib - Vallatud kurvid, Elu tsitadellis jne jne)


Samas majas, neljandal korrusel elas helilooja Lepo Sumera. Ka teda ma natuke kartsin. Võibolla sellepärast, et tal oli suur habe. Aga tema kahe tütrega Kadri ja Giisela (kui ma õieti mäletan), nendega me mängisime hoovis kummikeksu. Hmmm, nüüd sattusin ma õige mälestuste heietamise lainele, aga veel meenub mulle (otse loomulikult) naabri Priit ja Mati. Priiduga juhtusin ma kogemata Frankfurdi lennujaamas kokku. Ta elab Portugalis ja laulab seal ooperit ja klassikat. Hästi pidid peale minema vene romansid. Aga samaga ka side katkes, sest ma ei tea kas me olime nii ähmis või lollid, et mingeid kontakte ei jätnud maha. Mati oli tollel ajal seotud mingi õlletehasega, aga temast ma ei tea kohe üldse midagi. Nende ema nägin ma Estoonia teatris ükskord, juhatas inimesi õigesse kohta istuma ja nende isa oli TTÜ (sel ajal TPI) professor. Mäletan, et tal oli oma raamatutest pungil töötuba ja neil olid Rootsi kuninga pildid kodus ja mingi kingitus, mille Rootsi kuningas oli isiklikult temale andnud. Priit mängis klaverit, Mati kitarri ja nende isa mängis viiulit.


Lisaks olid meil hoovis, ehk naabermajas Ardo Varres, kes tänaseks kasutab küll millegipärast nime Ardo Ran Varres. Ja tema suurem vend Tarvo Varres, kes viimasel ajal fotograafina tegutsenud. Ardoga seoses mulle meenub, kuidas me läksime 21.keskkooli mingit hevikontserti vaatama ja lõpuks jäi see vist katki sellepärast, et mul polnud sobivaid riideid. Tarvot nägin ma täiesti kogemata Rock Summeri lava taga, kui ta Röövel ööbikuga seal esinemas oli ja mul oli millegipärast backstage-i pass. Ardo on tänasel päeval päris arvestatav helilooja. Kui aus olla, siis ma olen natuke jälginud seda tema arengut, mulle küll tundus, et ei saa temast asja. Aga kuulates näiteks ka Eesti Teatri lauludes seda lugu mis on pärit Ma armastasin Sakslast telelavastusest. Uskumatu, fantastiline. Mul tulevad külmavärinad paljalt sellele mõtlemisest. Ardo on ikka päris andekas! Kuigi rohkem vist muusika loomise kui rollide loomisega... Võibolla see tundub minule nii sellepärast, et ma temaga lapsepõlves nii palju koos mängisin ja igasugu pulli tegin. Nende ema töötas Ajaloomuuseumis ning oli hästi naiselik ja kuidagi õrn.


Oijah, olid ajad...nüüd aga selle nädalaga edasi. Ei tea mida kõike ta endas peidab.

Rootsi Eurovisiooni 1.eelvoor

Laupäeval, samal ajal, kui Eestlased valisid Gerli Padari Partners in Crime -i Eurovisooni-esindajaks, toimus Rootsis esimene nende eelvoor. Üldiselt jäi kuidagi mulje, et neil on sellel aastal kuidagi tavalisest tantsulisemad lood. Pea igal laulul olid taustal tantsijad või tantsivad taustalauljad. Igal juhul olid kõik laulud täiesti viimaseni valmis produtseeritud ja teada tuntult eelvooru kontsert võimas show. Laulude üldtase esimeses voorus polnud küll otseselt minu maitse, aga muidugi mängib kindlasti rolli fakt, et seal rootsi keelne lugu tehakse ümber inglise keelde (kui ta peaks võitma).

Ehk siin näited nende kohta...
Parim laul, mis edasi ei saanud:
Andreas Lundstedt - Move


Ja 2 laulu, mis said otse finaali:

Anna Book - Samba Sambero


Ja vana hea Tommy Nilsson (Tema Öppna din dörr on ikka üks mu lemmikuid rootsi keelseid laule).
Tommy Nilsson - Jag tror pa människan

Jaanuarikuu filmid

20. Aunt Rose

Tõeline "camp" õudukas. Arvasin, et saab natuke judinaid seljale, aga judinad jäid tulemata. Psühhoõuduse asemel oli tegemist lihtsalt gore - vägivallaga. Poster on küll äge! Seal oli ka mingi sarnase näoga hull vanaema, aga kahtlemata on postriga natuke liialdatud. Mingi B-filmide vorpia Joshua Nelson kirjutas ja ise näitles ka. Kõik on kas kunstilise nägemuse, raha või ajude puudumisest tingitult tõeliselt kehvasti tehtud. Samas võibolla on härra Nelson järgmine Ed Wood ning kahe- kolmakümne aasta pärast andunud fännide jõuk hindab sellist stiili või õigemini stiilitust kui suurt kunsti. Võibolla ta on lihtsalt oma ajast ees. Aga ei praegu ning usun, et ka tulevikus, minule selline jamps ei meeldi. 1+

19. Black Dahlia

Hämmastavalt igav tähtede paraad. Kusjuures kõik staarid kes seotud oskavad selles filmis näidata kui kehvasti nad näitlevad. Ainukese meeldiva erandina Scarlett Johansson. Kusjuures tehniliselt oli film väga kõrgel tasemel. Operaator, muusika, kostüümid ja muu selline on laitmatu ja stiilne. Eriti mööda on pandud kivinägu Josh Hartnettiga, kes küll ilmselt on näitleja mõnede naiste ilumõiste pärast, mitte oma oskuste pärast. Hilary Swank on ka alustanud paigaljooksu.

NTM: Best sinematography, Best Art direction. 2-

18. Bubble

Soderbergh -i omapärane pisike indie film, mõjub oma sisult huvitavana. Näitlejatena on kasutatud amatööre, et saavutada ehtsuse effekti. Kõik oleks palju parem, kui see poleks nii läbipaistev ning natuke igav. Suurem osa filmist on nagu sissejuhatav draama ja lühikese filmi puhul on see natuke liiga imelik. Sest kogu sisu toimub tegelikult umbes viimase 15 minuti jooksul. Seda filmi ei julgeks küll soovitada, aga usun, et austajaid tal kindlasti oleks. Eriti originaalsuse otsijatel. 2-

17. Aislados

Hispaania film, mis toimub Ibizal. Kaks meest arutlevad kõikvõimalikel teemadel. Osalt neist mõtlemapanevad, osalt pinnapealsed. Selline meeste jutuajamine võiks vabalt töötada telefilmin ja minu meelest ei sobi kinno kohe mitte. Esitati ka vist Pöffil, aga nägin alles nüüd. 2

16. Good german

Sellel kuul juba teine Soderbergh. Mõnevõrra parem, kui Bubble, aga kokkuvõttes ei vasta absoluutselt tegijate tasemele. Black Dahlia moodi staaridest kubisev. Siin filmis ei saa aga süüdistada näitlejaid üldse filmi kehvuse eest. Cate Blanchett teeb üldse ühe 2006.aastal valminud filmide parimatest naiskõrvaosadest. Taustaks laostatud natsisaksamaa. Lisaks Clooney, Maguire ja Bridges. Vapustavalt võimas ja ilus Thomas Newman-i muusika raamimas kõike seda segadust. Ilmselt on Hollywoodis mingi trend proovida järgi teha vana Holywoodi stiili. Get over it! See lihtsalt pole võimalik (või puuduvad oskused)!

NTM: Best supporting actress-Cate Blanchett, Best music. 2

15. Good year

Üle aastate ja ootuste kehv Russell Crowe film. Selline tobemagus romantika.
Selline, inglisekeelsed saanud päranduseks Prantsusmaalt veinikasvanduse ja villa - film. Mida on 13 tükki tosinas. Kordagi tundeid ei äratanud. Tegijatest oli vahepeal päris kahju. Ja kõik oli oi-kui igav. Vahepeal siiski vilksatasid ilusad kaadrid ja Albert Finney on alati kulda väärt. Pole nüüd enam mõtet raamatut küll lugeda. Usun, siiski, et kui film veel nägemata, siis tasub pigem raamat ette võtta! 2+

14. Flags of our fathers

Clint Eastwoodi film mis toimub kahel tasandil, küll eri aegadel. Mehed kes sõjasangaritena tulnud sõjast tagasi, peavad samal ajal tegema reklaami obligatsioonidele ning samal ajal elama oma mineviku ja mälestustega sõjatandrilt. Tõsiselt närvidel hakkas Kuldgloobuselegi kandideerinud Adam Beach oma näitlemisega. Ryan Phillippe oli ehk rohkem esil kui teised ja seda ka hea põhjusega. Kuigi parimad näitlejad jäidki sõjatandrile. Teises maailmasõjas kuus meest tõstsid Ameerika lipu Iwo jima sõjatandril. Kodumaal Ameerikas keerutati sellest sangariteema üles ja meestest said rahvuskangelased. Kõik aga polnud täpselt nii nagu kodus arvati. Sellest ka psühholoogilised dilemmad ja poliitiline sigrimigri. Mind jättis kuidagi film külmaks ning loodan, et "vastaspoole pilgu läbi tehtud Letters from Iwo Jima on tükk maad parem.

NTM: Best art direction, Best sound. 3-

13. Superman returns

Tuleb tunnistada, et üllatavalt põnev ja õnnestunud Supermani film. Noh, see muidugi ei tähenda, et see mulle niiväga meeldinud oleks. Supermani filmil polegi võimalik mulle meeldida. Selline üleloomulikkus mulle lihtsalt ei istu. Aga kui jätta see sisu kõrvale, oli tegemist stiilse, ilusa ja vinge tehnikaga filmiga. Pea kaks ja pool tundi kulus väga kiiresti. Ja mu kuue aastane poiss oli vaimustuses. Tema intellektualsele tasandile see ilmselt tehtud oligi. Kuig vahel märkasin ka ise põnevusest ootamas, kas ikka pääseb Superman eluga või mitte. Sest võibolla saab ka surma, kuna tema poeg on ju ka nüüd mängus. Igatahes jäeti otsi lahti, vabalt näeme veel ka Superman return again filmi ja Superman is back the thisrd time jne...

NTM: Best visual effects, best sound. 3

12. Children of men

Aasta 2027. Ülemaailmne epideemia, Inimesed pole enam siginemisvõimelised. Filmi sisuks ongi ühe raseda naise kaitsmine ning transportimine turvalisse tsooni. Kaasa teevad Clive Owen, Julianne Moore ja Michael Caine. Julianne-i osa on küll lühike, kuid annab filmile soojust juurde, olenemata sellest mis temaga juhtub ja mis ümruses kogu tegevus toimub. Tõeline nauding on Michael Caine-i osalemine. Ja kõik see jõhkrus mõjub ning jõuab kohale. K.-le ei meeldinud see film üldse ning mul on kurikaval tunne, et see on mõjutanud ka minu objektiivsust.

NTM: Best cinematography, best art direction. 3

11. Illusionist Trilleri sugemetega armastusfilm. Viinis tegutsenus mustkunstnikust, keda mängib Edward Norton. Lisaks teeb politseinuna kaasa Paul Giamatti, keelatud armastusena Jessica Biel. Vaatasin seda kodukinost ning tunnen, et selle tõttu läks midagi olulist kaduma. Kinos vaadates oleks ilmselt tundnud isegi selle atmosfääri lõhna. Operaatoritöö oli tõeline 5+ ja omapäraselt unenäolik. Muidugi mustkunst filmis tundub natuke võlts ja tobe, sest arvutigraafikal pole tänapäeval enam piire. Kuid see polnudki nagu oluline, pigem ikka inimsuhted. Režissör on ise teinud lühijutu järgi stsenaariumi, seega on tegemist puhtalt Neil Burgeri nägemusega.

NTM: Best actor - Edward Norton, best cinematography, best art direction. 3+

10. Happy feet

Muusikast pakatav arvutianimatsioon laulvast pingviinihõimust. Kus ühel pingiviinil pole head lauluhäält kuid see eest oskab tantsida. Teised ei kiida endast erinevat olevust heaks ning ta asub teekonnale nii enda otsimiseks kui ka uudishimu rahuldamiseks. Pingiviinid on armsad ja muusika hea. Hääled lahedad, eriti Robin Williams. Lisaks häälitsevad ka Nicole Kidman ja Hugh Jackman pluss terve rida teisi staare. Aga faabula maniakk nagu ma olen, ei saa hinnata nii lõdva sisuga filmi kõrgemalt. Lastele küll väga meeldis.

NTM: Best animation, Best music, best voiceover-Robin Williams. 3+

9. Miffo

Rootsi film mehest, kes on papp. Papp kahe naise vahel. Üks, kellega koos elab, aga keda ei armasta. Teine kes on ratastoolis, kuid kes elab temast erinevas ühiskonnakihis ja kõigele lisaks on ratastoolis. Selline mõnes mõttes tüüpiline Rootsi armastusdraama, kuid samas väga armas ja kaasakiskuv. Võitis paar aastat tagasi Pöffi publikulemmiku tiitli, kuid minul ei õnnestunud toona seda näha. Jonas Karlsson -ist on saamas vaikselt üks Rootsi esinäitlejaid, ka eelmisel aastal ilmus temaga mingi film, kuid kahjuks pole mul seda veel õnnestunud näha. Kuigi jah, varsti saan palju lihtsamalt neid oma armastatud Rootsi filmikesi näha - veel 111 päeva ja Rootsi kolimine ongi ees! Miffos on ka palju sellist elulist huumorit, mille peale rootslased on meistrid.

NTM: Best actor-Jonas Karlsson, best supporting actress-Livia Millhagen. 4-

8. Dreamgirls

Unistustetüdrukud said küll šoki, nagu ka kõik teised Oscarite jälgijad. Neid jäeti parima filmi nominatsioonist ilma. Kuigi jah, ega ta ju oma sisu poolest sellini küündinudki. Kuid kõik erinevad aspektid nagu tenhiline pool, kostüümid, kunstnikud, laulud, muusika - need on täiesti tasemel. Näitlejadki on saanud kõvasti kriitikutelt kiita, kuid selle kiidulauluga ma nii väga ei ühinekski. Mis näitlejad need Beyonce ja Eddie Murphy ka on. Aga Murphyle ennustatakse isegi Oscarit rolli eest. No ok. Kogu kompott on igal juhul stiilne ja präis vaadatav.

NTM: Best supporting actress-Jennifer Hudson, best art direction, best editing, best sound, best song-Listen, best costumes. 4-

7. FC Venus

Soome eelmise aasta hitt-film naiste ja meeste vahelisest jalka matšist. Lisaks sellest, et mis tegelikult armastuses on oluline. Mõnus film, südamlik ja huvitav, peamiselt ikka inimsuhetest mitte spordist. Petteri Summanen, Minna Haapkylä, Laura Malmivaara, Taneli Mäkelä ja lisaks veel mõned Soome A-klassi filminäitlejad. Läks hinge. Kuidagi kodune. Äratab jälle küsimuse, et miks Eesti ei tee filme, nagu Sommid ja Rotsad, aga ilmselt raha taga on asi. Meil ju üldse tehakse vähe...ja Georg-i ei jõua ka kuidagi koha mitte ära oodata...

NTM: Best screenplay, best actress-Minna Haapkylä, best actor-Petteri Summanen. 4

6. Borat

Ei no, ei või midagi muud kui imestada ja kaabut kergitada. Tegemist tõesti naljaka ja vaimuka irvitamisega nii Ameeriklaste kui üldse lolli meessoo üle. Oscari kandidatuur parima stsenaariumi eest on täiesti asjakohane. Vahepeal tundub see kõik nii ehtne, ehk sellepärast vaesekesed käivadki pidevalt kohut, kuna heatahtlikke lollikesi on seal jõhkralt ära kasutatud. Igatahes on film fenomenaalne, mis sest, et suurem osa nalju on allpool vööd. Sellise hullu puhul võib selle andeks anda. Sest ta ei pretendeerigi millegile muule. Ja oi see hotellis toimub maadusstseen kaasmaalasega, see ületab küll kõik halva maitse piirid. Ptüi. Lisaks veel need eesti reklaamid seal lõpus Kasahhi hümni muusikavideos! 4+

NTM: Best screenplay, best actor-Sasha Baron Cohen, best supporting actor-Ken Davitian

5. Place in the sun

1951. aastal valminud psühholoogiline draama. Tõeliselt sügav ja inimmeelt hästi näitaks film. Mingeid paralleele võiks tõmmata Kuritöö ja Karistusega. Igal juhul on tegemist tõsiselt hea naudinguga vanade hollywoodi draamade austajatele. Elizabeth Taylor ja Montgomery Clift. Kirsiks tipul veel Shelley Winters. Milline trio! Näitlemine on südantlõhestavalt hea ja pingeline. Lugu mehest, kes rikub oma suhte rikka pere tütre pärast. Ehk tegelikult üks tüdruk on tema jaoks liiga vaene, teine rikas. Mõlemad küll armastavad meest. Mees leiab, et ainuke edasieksiteerimise võimalus on vaesest tüdrukust lahti saada ning otsustab tolle uputada. Tüdruk hukkubki, aga kõik kus tegijaid seal nägijaid. Theodor Dreiser-i raamatu ekraniseering.

NTM: Best actor-Montgomery Clift, Best supporting actress-Shellay Winters, Elizaneth Taylor. Best music. 4+

4. Blood diamond

Leonardo Di Caprio, Djimon Hounsou ja Jennifer Connelly Sierra Leone kulirahes. Inimeludel pole seal väärtust olulised on teemantid ning nende eest saadavad relvad. Väikesed poisid kisutakse jõuku, neile antakse püssid ja õpetatakse inimesi tapma. Lihtsalt ja ilma tunneteta maha kõmmutama, keda bossid käsevad. Olgu see kasvõi oma isa või ema. Näitlejatööd on tasemel, eriti Djimon Hounsou. Ma olen alati pidanud teda ilma asjata tähelepanu saavaks näitlejaks, kuid siin ta tõestab miks ta juba vähemalt kolmandat korda Oscarile kandideerib. Aafrika maastik on muidugi veel kõigele actonile lisaks, mida saab nautida. Tegemist päris meelelahutusliku vägivalla paketiga, kus ei puudu ka inimsuhted ning suured tunded, olgugi, et armastust siit väga palju ei leia. Surm, pere ja kättemaks on pigem need tunded...

NTM: Best editing, best sound, best actor-Djimon Hounsou, best cinematography. 4+

3. Pursuit of happyness

Ainus film jaanuaris, mis nutuklimbi kurku kiskus. Will Smith oskb tegelikult ka näidelda. Päris elul baseeruv, oma päris pojaga koos mängiv Smith ning suure hingega film poes kavalalt ja salamahti hinge. Mina kui oma poja isa tundsin ennast küll väga puudutatuna. Lugu on inspireeriv ja loob tunde, õigemini tahte edasi pürgida. Ja kõigele lisaks saada paremaks inimeseks. Mõnevõrra mõistmatuks jäi see, kuidas ema nii lahkelt oli nõus loobuma oma lapsest ja see jäigi filmis lahti seletamata. Ehk nõks jäi viiest tärnist puudu.

NTM: Best actor-Will Smith, best supporting actress-Thandie Newton. 4+

2. Babel

Väga osavalt kokku monteeritud mitmekihiline lugu. Kus mängitakse eri rahvuste kultuuride, eri riikide, eri aegade ja eri inimtüüpidega. Staardiest löövad kaasa Cate Blanchett ja Brad Pitt. Aga see polegi oluline. Oluline on tõeliselt huvitav sisu. Sügavus. Ning lõpp kroonib veel kõike seda. Laste püssiga mängimisel on väga kaugeleulatuv effekt. Sellise filmi kokkumonteerimiseks on vaja juba tavalisest rohkem mõistust. Tegemist pole ka mingi konkreetselt mingi näitleja superrolliga vaid pigem on kõige parem mõttes tegemist ikkagi ansamblimänguga.

NTM: Best supporting actor-Brad Pitt, Best supporting actress-Adriana Barraza, Best director-Alejandro Gonzalez Inarritu, best editing, best cinematography, best screenplay. 4+

1. Queen

Jaanuarikuu parimaks filmiks pean Helen Mirren showd. Vapustav näitlejasooritus. Võibolla kogu aastakümne tippsaavutus. Täiesti ehtne Kuninganna Eliisabet Teine. Film on omamoodi selgitus, miks kuningakoda viivitas nii kaua Diana surmale ametliku reageerimisega. Natuke puudutatakse samal ajal toimunud Tony Blair -i peaministriks saamist ja sellega kaasnenud kohmakaid olukordi. See kuidas Kuningannat kohtlema peab, milline on etikett jne. Tegelikult oli kummaline näha seda viha või vastikustunnet, mis kuninganna tundis Diane suhtes. Minu jaoks oli see natuke šokeeriv. Stsenaarium oli väga hästi kirjutatud. Ei puudunud ka head ütlused ning tundeküllased kaadrid, mis tegelikult polnud otse amerrikalikult näkku paisatud, vaid pigem mõtlemapanevad ning mõtteid äratavad. Autentsed kohad ja kostüümid. Kroonijuveelid ja ajalookaadrid, kõik kokku moodustavad päris kõrgetasemelise briti kuningliku draama.

NTM: Best actress-Helen Mirren, best screenplay, best costumes, best editing. 4+

Päeva mõtted

Täna on meil siin töö juures viktoriiniõhtu. Meie võistkond sai eelmine kord kolmanda koha, nii umbes 7-8 võistkonna hulgas. Meil on kombeks korra kuus pärast tööpäeva kokku saada ja natuke teistmoodi mõtlemisega tegeleda. Nii vahva traditsioon! Koondtabelis me nii kõrgel ei ole, sest esimesel korral panime täiesti metsa.

Pärast viktoriini kodust läbi ja trenni. Õhtul tahaks blogisse panna üles kõik jaanuarikuus vaadatud filmid (neid peaks olema 15-20). Otsustasin, et see aasta teen kuu koondkokkuvõtte vaadatud filmidest, mitte ei kirjuta neid alati pärast vaatamist kohe siia. See võtab nii palju aega ja energiat. Eriti viimasel ajal oleks asi päris hull, sest ma olen vaadanud iga päev ühe filmi. Oscarite aeg ju kah. Lisaks on veel Vanemuise Lumekuningannast kirjutamata...

Meil siin töö juures makstakse heade tulemuste puhul preemiat, kõik said. Meie osakonnas lükati premeerimist edasi seotud ühe inimesega (mitte minuga). Täitsa jama. Ma päris arvestasin, et tuleb mingi lisa süst, aga ega midagi pole teha. Juhatusel on ju õigus otsustada mida nad tahavad - seaduse piirides muidugi.

Eile vaatasime Patrikuga Supermani tagasitulekut. Kui ta harva juhtub jääma mingit filmi jälgima, siis ta elab sellesse hirmus sisse. Tundub, et talle see põnevus meeldis, kuigi vahepeal läks teise tuppa kui liiga põnevaks läks.

S-il on dieet ja ma pidin oma limonaadi peitma alla korrusele, et teda mitte ahvatleda halvale teele. Lota õps ei salli teda ja kiusab teda hinnetega, see ajab mind nii marru, aga mul pole midagi asjale parata. Mingi nägude mäng käib seal koolis. Eriti selles valguses, et teised hinded on ju viimasel ajal puhta viied.

Eile ostsime Kristiine Apollost Rootsi keele vestmiku, ikka seoses sellega, mis ümmarguselt 120 päeva pärast sünnib. Nii K. kui S. puurisid seda eile. Ma pean vist hakkam neil aitama põhja alla tegema rootsi keelele. Siis on üleminek grammi võrragi lihtsam. Lisaks oli seal müügile tulnud mingi uus Rootsi keele õpik. Selle esimese peatüki nimi on Krister. Ei tea kas mingi vihje....

Mul on töö juures uus otsene ülemus. Küll ainult kohusetäitja, aga ma pean tunnistama, et ma sain alguses tema suhtes täiesti vale sisetunde. Viimastel päevadel on ta tõestanud, et ta on väga abivalmis ja tore inimene. Temalt on päris hea nõu ja tuge minna küsima. Sain järjekordselt vasta püksa ja tõestasin endale kui halb inimeste tundja ma olen. Lihtsalt üle mõistuse. Nii lahe kui inimesed on toredad ja head!

Sain Avelt laenuks tema õe kirjutatud luuletused. Neid luuletusi lugedes kriibib hinge. Mõni mõte on nii nii kurb, et tunnen kuidas sinililled mu hingemaastikul närbuvad ja suur must pilv katab päikese. Kõik kuivab ja kõduneb ning muutub jäiseks ja külmaks. Ja selline liiv tolmab ringi, et kõik suu ja silmad saavad seda täis. Siis tuleb kohe otsa lugeda viimast luuletust, milleks on "Ma tahaksin hüüda, et armastan"....või midagi sellist. See toob päikse tagasi ja kõik on jälle soe ja hea. Neist luuletustest ma veel kirjutan.

Viimasel ajal mul on mingi sisemine probleem, et ma ei tea kas ma peaksin kirjutama positiivsemalt - ehk salgama maha negatiivsed mõtted ja tunded. Et äkki mul pole õigust rääkida kõike mida sülg suhu toob. Jätta viitamata asjadele, millele mul võibolla pole õigust. Et ma nagu reedaks teisi sellega. Ma tahaks ju ise ka olla positiivsem inimene. Sest positiivsed inimesed on omamoodi lahedad. Ülikooli ajal inimesed alati imestasid, et kuidas ma alati nii rõõmsameelne olen. Et mul nagu muresid polegi või nii. Kõige kummalisem, et ma ei teinud seda ju teadlikult. Ka praegu mulle meeldib naerda ja tunda lõbusalt ja hästi ennast. Tegelikult siin tööl ma usun on mul ka rohkem selline naerupalli maine. Samas kui ma kirjutan, siis millegipärast kukub nii palju negatiivsust välja. Mulle üldse ei meeldi enda juures see külg. Vastik. Vastikud inimesed on sellised. Sellised nagu mina.

Peaks vist rohkem teadvustama endale oma tegusid ja mitte järele mõtlema, vaid pigem ette mõtlema. Oh, kirjutades seda kõike, olen ma veel kõigele lisaks jube ego, et niimoodi enda kallal üldse mõtlen. Võibolla peaksin olema mehisem ja mitte tegelema pisiasjadega. Lähenema kõigele üldisemalt ja hoidma sisemust kõvemas varjus. Kohe päris müüri ette ehitama.

Aitab...tagasi tööle marss! Viimasel ajal ma olen hullult tööd saanud tehtud. Varsti on kõik vanad jamad kaelast ära ja puhas leht. Järgmisel nädalal kindlasti. See on nii hea tunne! Siis võin minna ja küsida endale tööd juurde! Võimas.

Teine kodu

Sisemine mingi tungiv vajadus oli sellest just praegu just siin pajatada.

Nimelt oma teisest kodust.
Leiate selle Palestra lingi alt - Linkide nimistust või lihtsalt klõpsates pealkirjale.

Kes seal korra käinud, teab mis tasemel trenni tehakse. Maailmaklass. Seda tõestavad ka medalid ja esikohad maailmameistrivõistlustelt. Nendele tüdrukutele seal pole Eestis võrdseid.

vaata kasvõi seda näidet:

IN THE MOOD

Hea tuju päikesekiired...

Esimene päiksekiir - Serrumerru - kiikab siin Londoni metroo-rongis, kui 2006. aastal Palestraga Portugalis käisime. Tagasiteel Portugalist Tallinnasse oli meil vaheööbimine Londonis, sest kogu reis tuli sedaviisi soodsam. Linnapeal ringi rändamiseks jäi hirmus vähe aega, hommikul enne lennukile minekut, nii umbes tund. Võtsin siis takso, et lastega kõik tähtsamad kohad läbi sõita. Et nad näeks nii Buckinghami paleed kui Big Beni, tagasi hotelli sõites - asjadele järgi - sattusime aga sellisesse ummikusse, et sõit kestis 10 minuti asemel 50 minutit. Muidugi olid teised juba kõik tormamas metroo peale, ja sealt edasi rongile, et lennukile jõuda. Neil kõigil ju lihtne, oma kott käevangu ja jooksu. Mina enda kotiga ja lastega ja laste kottidega jooksin küll järgi, aga inimvõimetel on piirid ("viimane kord kus reisin ilma naiseta ja võõraste inimestega kuhugi")... Nad said eelmisele metroorongile. Me võtsime siis järgmise ja olime veel täiesti kandadel, kui järsku keset kõike ühes peatuses otsustasid metrootöötajad alustada streiki. Ja sellest peatusest, alates minu rongist ükski metroo rong enam edasi ei sõitnud. Teised jõudsid õnnelikult kohale. Ma tormasin lastega maa- pinnale ja taksopeatusesse. Tänu streigile oli järjekord muidugi ilmatu pikk. Samas liikus see päris kiiresti edasi. Varsti olimegi taksos. Kuid lootus, et sellega on meie mured murtud, oli asjatu. Kõik tänavad olid umbes ning kui alguses taksojuht ütles, et meil läheb sõiduks 15 minutit, siis tegelikkuses venis see 55-ks minutiks. Kui rongile jõudsime ja lennujaama Ryan Air-i laua taha, oli kella järgi aega check-in -i sulgemiseks veel 2 minutit. Check-in ütles, et neil tuleb teine lend peale ja nad on juba check-in -i sulgenud ning avada seda enam ei saa. Pagan, ma ju lennunduses töötanud ja tean kuidas need asjad käivad. Lihtsalt ilgusest näidata oma võimu, sellepeale on iga väiklane inimene "meister". Sellel hetkel kukkus küll maailm kokku. Miks teised ei öelnud, et me kohe tuleme, olime ju telefoniteel rääkinud, et me iga kell jõuame. Kui ma ise oleksin seal olnud ning keegi oleks kohe kohe jõudmas, oleksin kindlasti oodanud (kui check-in on tehtud, siis on ju lennuki väljumiseni veel hulk aega) ja check-ini aidanud lahti hoida. Aga jah, tegelikult oma hädas oled Sa ikka üksi. Või kui nüüd päris aus olla, siis ma polnudki oma hädas üksi, sest mul olid ka kaks nutvat last, kes ei teadnud mis meist nüüd saab. Kus aga häda kõige suurem, siis abinõud tulevad ei tea kuskohast pähe. Kõigepealt muidugi uurisin, et kas ei lähe mingeid lende kohe sealt samast veel Lätti või kuhugi mujale lähedale, et saaks ümberistumisega koju. Ei olnud õnne. Siis lennujaama hotell - liiga kallis. Siis põrutasime Stanstedist läbi Victorias ümber istumisega Gatwicki. Sealt sain piletid Estonian Airile. Oh, mure murtud. Tallinnasse jõudsime veel enne teisi, sest teiste lend läks läbi Riia. Lõpp hea, kõik hea. Tänaseks ma arvasin, et tegelikult on see kõik juba ununenud, aga tegelikult ikkagi päris hästi kogu pull meeles. Kuigi eredamad hetkel olid ja toimusid ju Portugalis ja eriti sealt tehtud väljasõidul Hispaaniasse ja Gibraltarile. Sellepärast ongi see kõik muu jama nii tähtsusetu. Aga lastel oli kindlasti seiklust ja mälestusi terveks eluks ja rohkem kui mitme reisi eest.

Keskmine päiksekiir - Patrik-poiss - poseerib siin Georgi filmi jaoks saadetud foto tarbeks. Taustal on S-i koolilaud ja tegelikult kogu fotoseeria on olemas, kus Patrik on igasuguste ilmete ja suurustega. Irooniline on see, et kuna ta oleks pidanud mängima Georg Ots -a lapsena, siis valisin kõige Georgilikumad fotod välja. Vaatasin, et ta selline tumeblond pea näeks võimalikult tõmmu välja, sest Georg Otsal olid ju pruunid juuksed. Hiljem selgus, et Peeter Simm teda sellepärast just ei tahtnud, et ta on liiga tõmmu. Hehh - elu irvitas otse silma. Samas oli see ikkagi kõige parem, sest Patrik oleks pidanud suurel Estoonia laval nutma ja Tõnu Kark -u juurde jooksma ja "Isa" karjuma. Ma oleks pidanud selle nutu välja saamiseks kasutama alatuid psühholoogilisi mõjutamistegureid ja see oleks olnud hirmus ning kes teab võibolla isegi mõjutanud tema päikselist iseloomu parandamatult. Lõpp hea kõik hea.

Kõige viimane päiksekiir - Kristin - siin poseerib oma emmele. Vähe sellest, et ta nagunii kogu aeg naerab (endal hammaste tulemise aeg), siis kui talle juukseid raputada, hakkab ta häälega itsitama ja kõõksuma. Huvitav, et tegelikult laps lapse haaval on läinud nendega üha kergemaks. Ja nad on üha lõbusamad... Kuigi juba esimene oli omaette klass! Kristin saab varsti 7 kuuseks ja ta istub ilma toeta, tal on kaks hammast suus ja ta oskab tõusta toe najale seisma. Lisaks teeb ta ei-ei-ei. Raputab pead ja ümiseb midagi ei sarnast. Top Titt numero uuno!

Üks lemmiklaule läbi aegade

Kes ütles, et inimene on saar? Inimene on järv...

Nii ilus, et valus hakkab!!!!!

Liisi Koikson - Väike järv CD nimilugu

Minu sügavust pole keegi mõõtnud veel,

kaldaid kumeraid varjab roogude tihe loog.

Taeva peegeldus isemoodi on iga kord,

talveks külmuda pole osanud veel ma.

Tuule virvendus vahel rahutuks mind teeb,

rõõmus kurbus on minu sügavas selges vees.

Tormi tulemist loodan küll, kuid kardan ka,

loodan kunagi jõgi alguse must saab.

Ootan veel ja kogun vett kuni järveks saan,

ainsaks järveks joodavaks, keset kuiva maad.

Las siis lilled õitsevad, kui neil aega on,

las siis kalad ujuvad, kui neil ruumi on.

Rootsi elama

Tundub, et 1.juuni saab olema mu esimene tööpäev Rootsis, Stockholmi kesklinnas. Seega nii umbes 26.mail pühin kodumaa tolmu jalge alt ja põrutan laevaga siit minema. Võtan oma naise ja kolm last ühes ning katsume hakkama saada vahelduseks ühes teises Euroopa pealinnas. Mul ju võiks olla kahju...et sellise asja ette võtsin. Ja kuigi teatud asjadest ongi, tunnen, et see on õige samm. Just tänases päevas, just selles elufaasis. Tegelikult on see asi hõljunud õhus juba mõnda aega, aga alles nädal tagasi konkretiseerus kogu plaan kuupäevaga.

Mida ma siis tunnen, et tagaigatsema hakkan?

1. Trenni, trennat ja trennikaaslaseid. Trenn on kujunenud nii suureks osaks mu elust viimasel ajal, et ilma selleta ei oskakski nagu olla. (oi mis vahva sõna - oskakski) See on nagu mu päästerõngas selles hullus maailmas. See paar tundi 4-5 korda nädalas on see, kui ma saan oma pea täiesti tühjaks või täpsemalt öeldes täita ainult rütmide ja tantsuga ning tänu sellele püsin mingis mõttes ka mõistuse juures. Kahtlemata kaasneb trenniga ka mingi kuuluvuse efekt. Lugesin kusagilt, et inimesel on "inimlik vajadus" kuuluda ka kuhugi mujale kui oma perre ja töökeskkonda. Minu jaoks on seleks kohaks trenn. Seda kuuluvuse asja täheldan ma küll enda jaoks alles praegu seda teksti kirjutades. Ma pole sellele ennem niimoodi mõelnudki. Ja kuigi vahest teeb mind trennimuusika vihaseks, sest mõned laulud on tõsiselt ära tüüdanud ning muutunud pigem stressi allikaks kui maandajaks. SamA asi on mõne liigutusega. Aga siis tuleb jälle selline trenn nagu eile ning kõik see on käega pühitud. Naljakas, aga tegelikult sellised tunded valdavad kõiki trennikaaslaseid, ma pole mingi erand. Ja eilse trenni kohta kuulsin ka teisi rääkivat, et see oli tavalisest teistsugusem. Teistsugusem on alati positiivne nähtus, minu meelest. Ja treener...ta on nii armas oma südamlikkuses ja mures meie kõige üle. Ma tunnen mingis mõttes, et ta on hingeliselt kusagil samas kohas kus mina, hingemaastiku samal laineharjal. Jah, ega ma ju alati pole nõus kõigega mis ta arvab ja mõtleb, aga see on ju loogiline. Igal inimesel on oma mõtteilm ja kujunemist mõjutanud tegurid. Mis aga puutub tantsu ja trenni, siis selles suhtes on mul küll jäik suhtumine - see on tema loodud treening ning ta on endale juba üleriigiliselt tuntud nime teinud ning tal on täis õigus teha oma trenniga mis tal iganes pähe tuleb. Ja see mis ta teeb on tõestanud ka õige olevat, sest sellist teist tantsutrenni pole terves maailmas. Pluss ma arvan, et ka tantsijad seal trennis (siin kirjutaja välja arvatud) on täiesti omaette klass. Iga treening on nagu treeneri kunsti loomise jälgimine. Tihti tuleb sealt selliseid geniaalsuseid, et keskendumise või süvenemisega tekib raskuseid, kuna on vaja imestada, et kus kohast see kõik tal tuleb. Vapustav ja hämmastav. Tõeline geenius.

2. Töökaaslased ja mu paar sõpra (Kaisa ja Margo). Okei, ega ma ju neist ilma jää. Kõik jäävad MSN-i kaugusele. Ega ma mingi suur näost näkku suhtleja polegi. Kõige rohkem kahju on muidugi oma toa rahvast. Marion, Evelyn ja Riina. Evelyn tegelikult jääb nagunii lapsepuhkusele juba märtsis, niiet temast lahkumise pean juba enne enda kolimist " üle elama". Aga kõik kolm on nii armsad inimesed, et neist lahkumine võtab kindlasti tüki südame küljest. Lisaks veel Rutt ja Riina naabritoast ning mõned inimesed veel, kes on uskumatult armsad!

3. Eesti kultuur. Eelkõige muidugi teater! Kindlasti ei jõua ega saa ma seda enam selles mahus ahmida kui seda kohal olles. Eelminegi aasta sai nähtud umbes 35 tükki. Oh, see on juba nii valus teema, et sellele ei suuda mõeldagi. Lisaks meeldib mul käia raamatupoodides, eriti Kristiine keskuse Apollos. Aga ka antikvariaatides. Kuigi vanad raamatud mul enam vähem on juba kõik olemas, mõnede üksikute eranditega. Aga see, et see kõik on lihtsalt, kiiresti ja kergelt saadaval siin Eestis, aga mitte seal, siis see on kindlasti asi mida taga hakkan igatsema.

4. Eile vaatasime K.-ga Tätte ja Matvere Vana Kuub - DVD kontserti. Seal oli mitu laulu, mis tekitasid tunde, et neid Rootsis kuulates hakkab valus. Valu, mis võib tekkida ainult sellest, et sa pole oma kodumaal. Note to myself - hoiduda selle DVD vaatamisest seal... See juurte asi, ehk koduigatsus, seda siin Eestis elades ja olles ei mõista. See hiilib salamahti kohale ja sellest ei saa mitte kuidagi lahti. See on selline piin ja valu, et ajab nutma. Tekib tühjuse ja mõtetuse tunne. Masendus, mis valdab täiesti. Õnneks on sellele mingi ajutine rohi - beebi ja muu pere - kaasas. Sest beebit vaadates saab kõigest üle. Sest seal kus on mu kolm neiut ja maailma ägedaim 6 aastane "vanamees", seal on ka mu kodu.

1 selle aasta lühimängufilmi Oscari kandidaat

Üks huvitav 17 minutiline filmike Austraaliast. Ilmunud juba aastal 2005, aga Oscaritele jõudis see Peter Templeman -i The Saviour alles nüüd. Lugu räägib noorest usulevitajast, kellel on suhe temast vanema, abielus naisega. Naine teeb suhtele lõpu. No igatahes elu on imesid täis ja palvetel on vahest tugev jõud! Või kas imed juhtuvad ikka tänud palvetele. Ehk peaks igale imele otsima maisemaid põhjuseid?

Siin on see jagatud kaheks osaks:

2007. aasta eurolaulud

Kui pärast eurolaule tutvustavat saadet lasti Lordi laulu Hard Rock Hallelujah, siis oli selge, et Helsingisse me sellel aastal võitma ei lähe, kahjuks. Esiteks on juba lähtekoht vale. Kutsutakse 10 viisitegijat, kellele siis antakse võimalus välja punnitada midagi. Seega üllatusi oodata ei saanud. Kõik "kutsutud" tegijad on ju ammu tuttavad ja kutsutute seas polnud ka sellsieid tegelasi, kellelt oleks võinud midagi üllatavat oodata. Panen siis nad ritta, enda arust paremuse järjekorras, jõudes lõpuks kõige paremani. Kuigi ette rutates, peaksin mainima, et ainult need kolm "parimat" on midagigi väärt.

10. “1 Year from Now”, muusika Pearu Paulus, Ilmar Laisaar, Alar Kotkas, sõnad Jana Hallas,esitab Linda.

Oh, my, god! Quick start pani küll põhja võistlusele alla. Neil polnud ilmselt mingeid ideid sellel aastal. Aga mis kõige jubedam - valida laulja, kellel pole lauluhäält. Vahepealt läks ikka päris noodi kõrvalt. Ega ilus näolapp ei garanteeri edu, millal nad sellest ükskord aru saavad. Igal juhul said hakkama millegi nii koledaga, et ei mäletagi eurolaulu lähiajaloos nii kehva lauljat. Kuigi jah, laul oli samuti igav, kuiv ja elutu.

9.“Supreme Nature”, muusika Priit Pajusaar, Glen Pilvre, sõnad Arne Lauri,esitab Deva Deva Dance.

India - stiilis lauluga Eestit esindama. Aastast aastasse ikka seda sama jama pakkuda, kuigi pean tunnsitama, et mõnel eelmisel aastal mulle A.Lauri laulud on isegi väga meeldinud. Seekord aga polnud ei õiget meeloodiat, ei õiget sõnumit ei õieti miskit head. Kahju.

8.“So Much to Say”, muusika Madis Muul, sõnad Kristjan Kasearu,esitavad Kristjan Kasearu ja Paradise Crew.

No ei saa mina Kasearu fonemenist aru. Aga ma ei ole ka 10 aastane pisike tüdruk, niiet ega ma ei peagi vist sellest aru saama. See laul oli minu jaoks mõtetu, viisakalt öeldes võiks kutsuda seda saatetäiteks. Täiesti ühest kõrvast sisse teisest välja - viimane koht oleks garanteeritud.

7.“Veidi veel”, muusika Koit Toome, sõnad Fred Krieger, Berit Veiber,esitab Koit Toome.

Palun säästke mind meeslauljatest, kes arvavad, et falsetis laulmine on lahe. Mees peab ikka mehe häält tegema. Ok, kunstilises mõttes on see ehk vahest lubatud ja vahest tõesti sobib konteksti, kuid selle laulu puhul ei saanud rääkida ei ühest ei teisest. Kõigele lisaks oli laul ka mannetu.

6.“In Good and Bad”, muusika Ivo Etti ja Eda-Ines Etti, sõnad Eda-Ines Etti,esitab Ines.

Ines - suur mesilaste emme, tuli oma tarukleidiga, üritas laulda midagi sama head kui eelmise aasta Iseendale. Aga kahjuks kukkus läbi. Kui aus olla, siis ega viga polnudki otseselt laulus või lauljas. Lihtsalt see kõik on nii tavaline ja absoluutselt mäluga haakumatu. No, kui täpsem olla, siis ega see laul ikka hea ka polnud. Aga nagu näha, kuues koht, seega oli palju hullemaid.

5.“My Place” muusika ja sõnad Kaido Põldma ja Lauri Pihlap,esitab Soul Militia.

Appi, appi, falsetist laulvad mehed(wanna-be tüdrukud) on jälle tagasi. Hea valguslahendus - hästi hele - aga sellega kahjuks head asjad piirdusidki. Laul on jube, esitus veelgi jubedam. Breikareid oleks võinud rohkem näidata või olgem täpsemad, ainult neid olekski võinud näidata.

Kurb, sest see laul on nii kõrgel, lausa 5-ndaks parim...

4.“Partners in Crime”, muusika Hendrik Sal-Saller, sõnad Berit Veiber,esitab Gerli Padar.

Tantsud tähtedega Gerli näitab siin, et tantsimise lisaks oskab ta ka laulda. Ja kõvasti. Kujutan ette, et mõnele võis see tunduda karjumisena, kuid ei, noodid olid olemas ka kõvemates ja kõrgemates kohtades. Kahjuks oli laul selline keskpärane. Meeldis eriti üks koht, kus nii muusika tema hääl kui ka ilmestamiseks käega tegi nõksaku. See oli nagu selle laulu nael ning tõstis ka kogu kupatuse kergelt kõrgemale sellest prahist, mille kirjeldamisega siiani selles postituses tegelesin.

EDASI TOP3

3.“Birds of Peace”, muusika Elmar Liitmaa, sõnad Lenna Kuurmaa, Piret Järvis,esitab Vanilla Ninja.

No, see on juba päris hea! Aeglane ja kiire vaheldumisi. Lennal ja teistel on juba kogemust ka. Samas kui juba minnakse rahva ette, siis nii ägedad rockitüdrukud peaks mõtelma ka taustale, see patsiga trummar mustas poolokampsikus, no see oli natuke muust kambast väljas. Ja liiga blondeeritud Lenna, mõjub liiga tibina rocki jaoks. Ehk mitte usutavana, kuigi jah, kui ta suu lahti teeb, siis eelarvamused hajuvad, õnneks. Kui nad peaksid võitma, poleks hullu. Oleks lootust eelvoorust põhifinaaligi saada.

2.“Romeo ja Julia”, muusika Elmar Liitmaa, sõnad Jaagup Kreem,esitavad Hele Kõre ja Kristjan Kasearu.

Enne telesaadet oli see laul mu lemmik. Romeo ja Julia muusika, ehk Termikate aretatud teemat on veel täiendatud ühe laulu võrra. Teatraalne ballaad, mis lauluna ehk meeldis mulle kõige rohkem see kord, kuid vahekord Hele Kõre / Kristjan Kasearu on täiesti paigast ära. Helet tahaks palju rohkem kuulda. Tema siiras, puhas, habras hääl on kui valatud Juliaks. Aga milleks ta välimusega üle pingutati, see on müsteerium. Üldse kogu see teatraalsus on igati positiivne. Mingid muumia moodi mehed kes seal taustal liikusid jäid omamoodi arusaamatuks, aga samas rõhutasid teatraalsust, ehk teenisid selles mõttes oma eesmärki. Liitmaa on nii selle kui Ninjade laulu muusika autor ja ilmselt see stiil mulle sobib.

1.“Sunflowers”, muusika ja sõnad Sven Lõhmus,esitab Laura.

Juba Moonwalk oleks pidanud võitma! See on üpris sarnane laul, kuigi kuna originaalsusest jääb puudu, ei saa rääkida suurest vaimustusest. Samas Euroopa massid ju seda esimest laulu pole kuulnud, neile võiks pikas kollases kuninganna-kleidis võimsahäälne habras Laura mõjuda huvitava kooslusena. Tean, et paljusid häirib see kummaline inglise keelne väänamine. Mis mõjub täiesti ebanormaalsena. kuid taotluseks on hoopis massist erineda. Kuidagimoodigi, siis see on küll üks viis. See on tegelikult juba vana trikk. Ameerika edetabelitesse jõudmiseks on seda kautanud näiteks Roxette. See kriibib kõrva, jah, aga see toimib. You'll see! Ja Lõhmus tunneb asja, andke talle võimalus. Kõige tipuks toob teema, ehk Päevalilled sooja südamesse ja see on juba midagi väärt.

Laule võib koos videoga vaadata kuulata pealkirjale klõpsates. Samuti saate parimat näha/kuulata siit:

http://www.etv.ee/eurolaul/2007/playlist/index.php?laul=4

30.01.2007 Lisatud tekst:

Appi, mu edetabel on muutunud!!!! Põhjuseks see, et süvenesin 5. koha laulu sõnadesse....täieliks õudukas - Eesti naistele sellist reklaami teha!!! Häbi! Õudne! Jube! Ehk siis kogu tabel uueks....

1. Laura

2. Hele Kõre/Kasearu

3. Ninjad

4. Gerli

5. Ines

6. Koit Toome

7. Kasearu

8. Deva Deva

9. Linda

10. Soul militia - vanemad peaks neile sellise eest naha peale andma! jobukari

Parima Meeskõrvalosatäitja Oscarikandidaadid

See on esimene kategooria, kus kõik kandidaadid on nähtud. Panen nad siin enda arvamuse järgi paremuse järgi ritta. Jõudes lõpuks selle näitlejani, kellele hakkan pöialt hoidma.

5. Eddie Murphy - Dreamgirls

Selle aasta suurimas muusikafilmis, on vana hea komöödiastaar saanud kanda mõnevõrra tõsisema rolli. Ehk enda meelest "suur staar", kes oma pingeid lahjendab narootikume ninna tõmmates. Dreamgirlis on muusikaga seotud rollid täidetud pigem lauljatega. Eddie Murphy on muidugi peamiselt tuntud näitlejana, kuid samas on temalt ilmunud ka muusikaplaadid, ehk ka tema puhul on mõnes mõttes tegemist "päris" lauljaga. Seega see ei saa olla akadeemia võlumise põhjuseks. Ta täidab oma rolli täiesti ning täiuslikult. Kuid roll ise ei anna mänguruumi. Minu meelest pole see piisavalt dramaatiline. Rohkem ikkagi nagu laulja, kes annab endast kõik ja rohkem veel. Samas ei astu ta välja EddieMurphylikult tutvaliselt alalt. Ta ei paku midagi uut. Seega usun, et see et ta kandideerib on nagu austus sellele kõigele mis ta 80-ndatel tegi.

4. Alan Arkin - Little miss sunshine (Väike miss Päikesepaiste)

Rändava pere vanim liige. Vanaisa, kes aitab pisikesel lapselapsel harjutada missivõistlusteks. Kas pole armas juba see lähtekoht ise? Näitlemine on Alan Arkini tavalises - kivinäo stiilis. Tegemist ilmselt jälle austusavaldusega pika resümeega näitlejale. Koomiline potsentsiaal on just tema isiklike omapärasuste pärast mõnevõrra suurem, eriti kui tihti komöödiafilme ei tee. Usun, et tegelikud võimalused võita on üpris kasinad. Kui siis ainult nostalilistel põhjustel.

3. Mark Wahlberg - Departed (Kahe tule vahel)

See ja kaks järgmist on täiesti kandidatuuri väärt. Otseselt on rolli täitmise pärast, mitte mingitel nostalgilistel või ei-tea-mis-põhjustel. Ma pean küll tunnistama, et oma väga heast näitlemisest hoolimata oli ta minu meelest neljast kesksest tegelasest kõige nõrgem näitleja. Kuna minu jaoks üldse parim meeskõrvalosa, oli selles samas filmis - Jack Nicholson, siis tema näitlemine jäi kuidagi see varju ning ma isegi ei mõelnud kaugemale. Kui nüüd meenutada, siis tegelikult oli ta väga hea. Nii räuskava politseinikuna, kui vaikse ja tasase "tegijana". Et mitte minna detailidesse. Igal juhul väheste vahenditega on ta loonud endale karakteri.

2. Djimon Honsou - Blood diamond (Vereteemant)

See on juba tõeline näitlejameisterlikkus - alahuule väristamine ilma lõua väristamiseta, mängida silmadega välja hirm kui Su oma poeg Sind püstoliga ähvardab. Juba mitmendat korda Oscarile kandideerimas, kuid minu meelest esimest korda asja eest. Ainuke häiriv faktor on see, et tegemist ei ole mitte kõrvaosaga vaid peaosaga. See võib talle osutuda saatuslikuks. Kuid kui ta peaks ka võitma, poleks ma kurb. Tõeline action/põgenemis roll, on igas mõttes raske sellisel tasemel filmiekraanile tuua. Ja Akadeemia pani seda tähele.

1. Jackie Earle Haley - Little children (Väikesed lapsed)

Lasteahistaja roll on juba oma tõsiduse astmelt väga raske kanda. Tõeline maniakk, kes filmi lõpu poole avaneb ka kui tundeid omav ja tundlik inimene, kellele kaasa tunda on keelatud, kuid paratamatult tema näitlejameisterlikkus ei jäta ühtki inimest külmaks ning võibolla muudab meid - mitte maniakke kaasa tundma. See kuidas ta läheb ujumisbasseini paljaid lapsi passima ning jäädes vahele peab kogu rahva hulga tähelepanu ees lahkuma, see pinge mis ta suudab luua oma vastiku väikese olemisega, toob judinad seljale. Tema suhtlemine ema või suvalise armuobjektiga, kõik mängitakse välja õudsalt aga hästi. Yäkk, selliseid inimesi on tõesti meie seas. Selliste rollide jaoks tavaliselt kasutatakse make-up-i või muid ebaausaid võtteid. Aga Jackie paneb täiesti naturaalselt. Oh, õudust! Aga oi kui hästi ta sellega hakkama saab.

Meeletu

Kui nii peaks kujunema?!Sattusin sellel aastal juba teist korda teatrisse. Esimesest korrast pole jõudnud veel kirjutada, sest Oscari - kandidaatide teemad on praegu "oi kui tähtsad".

Niisiis - Meeletu. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada jälle päris algusest. Ehk siis töölt koju jõudes - naist peale võttes, selgus, et beebi oli jäänud magama ja S jäi valvesse. Auto ikka S-i vana kooli parklasse ja Taevalava suunas. 4. rida positsioon ja vaatekoht väga hea. Samasse ritta saabus Lembit Peterson oma naisega. "Küll ta on suur! Suured käed, suur pea ja laup. Vapustav presentatsioon." Taevalava kõrval olevas vaatesaalis on Voldemar Panso kuju. Selline suur ja lahmakas. Ja aukartustäratav. Jah, just see ongi õige sõna sellele suursugususele. Ja seda sama õhkus ka Petersonist. Võimas! Pean tunnistama, et vahepeal silmanurgast jälgisin, kuidas ta suhtub või käitub mingite naljade või teemaarenduste peale. Keset tükki oli üks koht, kus rahvas spontaanselt hakkas plaksutama millegi peale. Ja mind on kasvatatud nii, et mingite lavastuse sees toimuvatele asjadele poole pealt ei ole sünnis aplodeerida. Samuti nagu laulude peale, kui need lavastuse sees on. Aga hr. Peterson plaksutas ka. Ju see siis tähendab, et näitlejaid see ei sega ja ehk annab ka indu rolli sees nautimiseks.

Lavastus ise oli minu meelest väga hästi lavastatud. Eva Klemets - kui ma ei eksi siis see on tema teine lavastus (pärast Et keegi mind valvaks - etendust). Ta on päris huvitav! Temas on mingit värskust. Kuigi nägin kunagi poolteist või kaks aastat tagasi OP-i, kus näidati kuidas Meeletu proovid käisid ja räägiti kunstniku Aime Unt -iga. Ja siis ma sain aru, et Tätte (Meeletu autor) ise võttis ka lavastamisest osa. Ning kui ma õieti mäletan, siis Klemets ütles, et see rohkem sündiski nagu rühmatööna. Sest kui aus olla, siis kunstnikutöö, hoolimata oma minimalistlikkusest oli suureks osaks lavastuse liikumisele ja misanstseenidele. Viltune puukökerdis, mis toimis nii madala talumajana kui pingina, kui lauana kui voodina jne jne.

Üleseshitus - üks mees vestab oma lugu - inimestele kelle seas ta on ja ootab kedagi. Minu jaoks täiesti uudne lähenemine ning annab nii palju mänguruumi! Huvitav, et oli kasutataud ka valguskunstnikku. Sest tuled kustusid ja süttisid ja hämardusid. Ma arvasin isegi vahepeal, et tüdruk, kes peategelasele pidevalt ilmus, ongi petrooleumilambi vaim.

Ehk siis raamistik oli lavastusel tugev. Tugevad olid ka näitlejad. Publikuga vestlev Rain Simmul. Tema päevaliblikana mõjuvat pinnapealset naist mängiv Piret Kalda. "Lambivaim" Hele Kõre, külahullud - Allan Noormets, Andres Ots, Ago Roo, Marje Metsur. Kõik tasemel. Kaugemateks jäid Andres Raag ja Bert Raudsep, kuid teise puhul kindlasti sellepärast, et ta eriti peale okei seal oma rollis öelda ei saanudki. Kahtlemata tõusis esile Hele Kõre oma kõrvalosaga. Temas on seda maagilist sära, mis teeb näitlejast "staari". Ta oli just see tegelane, kes ta laval oli, mitte Hele Kõre kes mängib kedagi. See on juba midagi. Nojah, võtmata Rain Simmulilt tema sära, ka tema mõjus täpselt samuti.

Milles siis viga? Miks jäi tulemata WOW? Ehk sellepärast, et ma ei tundunud peategelasele kaasa. Kui ta tõesti armastas oma naist ja poega, miks ta võtab ette aastaks metsa kolimise? AASTAKS?! Kes teeb nii kui ta tõeliselt armastab? Eriti nähes, et naine on kuidagi ära voolamas ta käte vahelt. Ainult luuser! Tühja sellest rahast, sellest loobumine on lihtne, aga oma inimsuhetest. See, et ta pereliikmed temast juba tegelikult enne metsa minekut ei hoolinud. Selles oli ta ilmselgelt ise süüdi. Tal polnud neist ennem vahet, ega ka pärast. Ennem rabas raha kokku. Pärast tahtis neist lihtsalt lahtki saada. Huvitav kas Tätte tunneb samuti? Siis tunnen ta perele kaasa. Oleks ju vähemalt võinud neid kaasa kutsuda!

Üldse natuke kumas läbi seda Tätte lepingut Linnateatriga, et "nüüd pean kirjutama aastas 1 näidendi Linnateatrile. Ei tule midagi paremat pähe, ah kirjutan enda elust erakuna ja sellest kuidas maale elama läksin". Ei ma ei heida ette seda temale, eks iga inimene teeb oma eluga mis tahab ja ma usun, et tema kindlasti kutsus ka oma naise kaasa, mitte nagu see Meeletu "tolvan".
Minu meelest on Meeletu Tätte seni kõige nõrgem tükk (Ja milline CV tal on!!! - Sild, Palju õnne argipäevaks, Ristumine peateega, Kaev). Selline 15, 16-aastastele tüdrukutele lihtsate elufilosoofiatega ilustatud kirjutis. Nagu Eesti oma Coelho. Ehk "paneme inimese mõtlema" stiilis põhimõttega. Minule mõjus see ikkagi natuke nagu vägisi tehtud värk. Ei tea. Võibolla olen natuke ülekohtune. Sest tegelikult mulle ju see tükk meeldis. Ma leidsin sealt oma ivakese + Hele Kõre ja Rain Simmul. Aga faabulafanaatik nagu ma olen, vajan ma sisukust. Sügavamat sisukust, mitte nii pinnapealset ja "on your face".

Hindeks 4 ja meeldetuletuseks Aasta tegijateks: Meespeaosa - Rain Simmul; Naiskõrvalosa - Hele Kõre, Piret Kalda, Marje Metsur; Meeskõrvalosa - Andres Ots, Allan Noormets; Aasta Kunstnik - Aime Unt; Aasta lavastaja/lavastus - Eva Klemets/Meeletu