Võibolla...

...on tõesti aeg oma rumalate mõtetega avalikult blogimaastikult ära kolida. Ma ei taha kellelegi haiget teha oma sõnadega, vaid rohkem enda lõbuks oma tundeid ja mõtteid ja kogemusi kirja panna. Hinnanud olen ikka ainult seda, mida kinos või DVD-lt vaadanud, raamatulehtedelt lugenud või oma tööga teenitud raha eest teatris näinud... vahest ka mõningaid muid elamusi.

Kui see aga maailma ilusamaks, paremaks ja targemaks teeb, nagu arvavad inimesed. Siis võibolla tõesti peaks oma mõtteid varjama. Ainult, et kahju kui näiteks need noored näitlejad elavad mullis, kus nad arvavad, et kriitika neid ei puuduta. Sest kui juba korra avalikult lavale astud ning siis järsku kukub kolinal kõiksugu negatiivset kriitikat...siis aga tuntakse et ei pea sellele koormale vastu...minnakse teatrist ära või veel hullem - hakatakse jooma, narkootikume tarvitama jne jne. Kellele seda vaja on?

Kas OMA tunnete, elamuste, kogemuste või emotsioonide avaldamine ei ole OMA blogis lubatud? Kas HINNANGU andmine pole lubatud? Kes seda sellisel juhul keelas? Kas on mingi kirjutatmata seadus, et kui ma olen maksnud kõrget teatripileti hinda, et ma siis oma kogemusi üles ei või täheldada? Kas on olemas mingi moraalikoodeks, mis keelab laval esinevaid (ma mõtlen just "piletiraha eest ja avalikult") artiste/näitlejaid/lauljaid hinnata oma blogis? Ja lõppude lõpuks kas siis lavakunstikoolis tõesti "õpilastele" hindeid ei anta (kas need õpetajad seal kõik on moraalitud ja ebaeetilised, et lähevad "alles kujunevatele näitlejatele" hinnetega haiget tegema? Kas siis kui ma ostan tavaliselt kahekesi koos teatris käies sadu kroone maksvad teatripiletid ...ei lunasta sellega endale õigust oma muljed ja kogemused ja arvamused mälestuseks ning mitmel muul põhjusel üles tähendada. Kas kellelgi on õigus tulla ütlema teisele, mis on õige ja mis on vale inimesel oma blogisse üles tähendada?

Kokkuvõttes - kui mulle suudetakse ära seletada, et kui keegi "ronib" avalikult lavale ja küsib selle eest piletiraha, siis miks on tal õigus "mitte saada kriitika osaliseks". Kohe kui saan õigustatud argumendi, siis ma panen ka oma blogi silmapilk kinniseks. Sama on kirjandusega - kui keegi avaldab raamatu ning müüb seda avalikult. Et miks ma ei või siis seda hinnata või hinnangut anda?

Ma arvan, et pole vaja hakata avalikult teiste ees oma loomingut jagama kui on hirm kriika ees. Nii leian ma igatahes täna ja praegu. Sama on ju selle minu blogiga. Kui ma enam ei kannata kriitikat välja, siis lahkun areenilt :) Mul on selleks õigus, samas ma ei küsi ka raha oma blogi lugemise eest. Kui ma ajalehte või ajakirja kirjutaksin, mida müüakse, siis ma püsiksin ka "üldiste heade tavade juures" ning ei kirjutaks "eelkõige iseendale". Aga siin on veel nii kaua...võibolla üpris vähe aega veel... nii edetabeleid kui ka hinnanguid ja hindeid kõige "avaliku" kohta. Ja ma ei leia, et kellelgi oleks õigust tulla dikteerima, mida ja kuidas ma kirjutan (kui ma oleksin teatrikoolis, mitte avalikult mingit etüüdide tegemist hinnanud, siis ma ei paneks seda oma blogisse...nagu ei kirjuta ma siin peaaegu kunagi tööst, sest need pole ju nö."avalikud"). Kuigi arvamuse esitamise õigus on kõigil...nii ka minul :) Ma arvan, et loodan keskmisest eestlasest enam, et kõik uued näitlejad saavad tuule tiibadesse ning hea hariduse ja hea ettevalmistuse nii teatritööks kui ka kriitika vastuvõtmiseks.

Päikest, lund ja ilusat jõuluaega!

P.S. see mu kirjatöö, mille kohta see siin kõige rohkem käis, see ei ole üldse õnnestunud. Ma pole sellega ise ka rahul. Mingi lollakas... aga ei tulnud paremini kah just sellel hetkel välja.

Varastatud elu - Leena Lehtolainen

Soome ühe praeguse aja krimikirjanduse kuulsaima autori - Leena Lehtolainen -i lühijuttude valik. 9 juttu on kogutud kokku 5-st eri väljaandest, nii lühijuttude kogumikest kui ajakirjades avaldatud lood. Sellepärast on nad ka väga kõikuva tasemega - üpris igavast kuni ülipõneva ning originaalseni välja. Kokkuvõttes mõjuski "kogu natuke nagu tv-politseisari, ainult et peategelane vaheldus mitu korda.

Natuke häiris tõlge kohati ning sellise, üpris lühikese raamatu kohta on trükivigu lubamatult palju...umbes nagu toimetaja oleks jätnud enne trükki saatmist raamatu üle lugemata.

Olen ju minagi aastaid Soomes elanud ning selline "Soome tunne" tuli kohati peale küll, kuid seda nostalgilises mõttes. Ma ei usu, et keegi seda raamatule etteheitma või seda eraldi kiitma hakkaks. Lihtsalt omapärane tunne tuli vahepeal sisse just enda "ajaloole" mõeldes.

Parimad lood olid minu meelest raamatu nimiliugu

"Varastatud elu". Üpris vahvalt on tekitatud üks olukord. Nimelt kunstniku "kunstitöö" seisneb ühe logardi elu kujutamises. Selleks palkab ta "logardit" mängima ühe päriselu logardi.

"Sukapaelatüdruk". Selline kergelt lesbiliste kalduvustega naisest, kes oma armastatu nimel on valmis tegema rohkem kui seadus lubab.

"Prink pepu". Kuidas vahest on võimalik mõrvas mitte süüdi jääda, sest lihtsalt veab.

Hinnang: 3+ (Eelpool mainitud kolm lugu on küll kõvasti paremad minu meelest ülejäänud raamatust, kuigi huvitav oli ka teada saada Lehtolainen -i ühe kuulsama karakteri - Maria Kallio - politseinikuks saamise lugu)

Kõige tähtsam - EMTA XXIV lend

Nikolai Jevreinovi kirjutatud "Kõige tähtsam" oli minu esmakohtumine Lavakunstikooli tulevase, ehk 24.lennu näitlejatibudega. Ja nagu varem, nõnda ka seekord tahaks enda jaoks "esmamuljed" üles tähendada. Peamiselt ikka sellepärast, et enda üle tulevikus naerda, kuidas mu maitse ajas muutunud on ning kelle "ande" tundsin ära esimesest silmapilgust ning kelle anne on avanenud minu jaoks alles aastatega.

Kuid enne veel kui ma nende värskete...alles küpsevate näitlejate "grillimise" juurde jõuan natuke sellest tükist ka...

Lavastajaks on Hendrik Toompere, kelle käekirja on ehk ka kergelt ära tunda :) Minu meelest sai sellest tükist see, milliseks "oleks" pidanud saama Viinistus mängitud "Loojang". Vastupidiselt Loojangule, on selles tükis ehtsat, rõõmsat ning vahvat komöödiat. Kuigi lood on vahest natuke segased, on selles ikkagi originaalsust ning mingit Pelevinlikku hullust. Teise vaatuse ajal märkasin, et mingil hetkel oli mul pidevalt rõõmuirve näol...see kõik oli lihtsalt nii hea! Ja sellise lustiga tehtud!

Tegemist on mingis mõttes "lavaliste segadustega". Esimeses vaatuses tekkis mul tunne, et asi jookseb natuke rappa. Kõik on kuidagi segane ning justkui mingi paksu koorega kaetud, millest ma ei suuda läbi murda. Kuigi otsustasin igal juhul lõpuni vaadata, et nende uute näitlejatega tutvust teha. Mingil hetkel sai lugu hoo sisse ja teine vaatus oli juba sula-nauding!!!

Loo keskne tegelane on üks doktor, kes ennast maskeerib ning siis erinevate tegelastena siin-seal välja ilmub. Minu versioonis mängis teda Mait Joorits. Kohe esimesest karakterist, ehk ennustajatädist alates tundsin, et tema stiil on isegi pingutustest hoolimata natuke puine. Natuke liiga ülepingutatud, kuid mitte positiivses mõttes. Ta on küll laval, aga teda ei viitsi ega taha vaadata. Ja seda mitte ainult esimese karakteriga, vaid läbi etenduse. Tema näoilmed ja üldse näitlemine on kuidagi kooliteaterilik ning ebausutavalt üle vindi.

Tema esimeseks kliendiks on "daam koerakesega" :) Daam-Sandra Üksküla; koer - Marko Leht. Sandra Üksküla oli oma mustast parukast hoolimata positiivses mõttes äratuntav. On ta ju ka ainuke, keda juba varem olen mängimas näinud, nimelt "Vahepeatus" -es. Kuid selle, üpris väikese rolliga andis ta kindlustunnet, et see tüdruk on VÄGA hea ning lootustandev. Temas on mingi lavaline sarm, mida isegi ei ole võimalik õppida, see kas on või ei ole.

Koera mänginud Marko Leht...temast ei oska ma veel midagi öelda...see roll oli liiga pisike ning teises vaatuses talle ka suuremat rolli ei antud.

Esimene armastaja, kes nii naiste kui etenduses osalevate meeste silmarõõmuks...Mikk Jürjens -i esituses. See poiss torkas silma juba esimeses vaatuses selge ning kõlava häälega. Oma prillide ja olekuga mõjus ta ehtsalt ning kuidagi usutavalt. Selline mõnus koomikusoon on sees olemas ning hääl tundus millegipärast eriline. Tema tüpaaž on ka selline kusakaaslastega võrreldes teistsugune...natuke nagu "igavane poisike" :)

Üliõpilane, kes temasse armub ning kes on sügava hingepõhjaga...selles rollis oli Mihkel Tikeerpalu, kes minu meelest on kuidagi sobimatu oma tüpaažilt. Võibolla kui tal poleks habet...aga kuidagi ebausutavana tundus tema roll. Kui ta hingestatud üliõpilasena veel sobis... siis selline vahva ning huvitav tegelane - homopoiss, kes on sügavalt armunud teise poissi...see oli ehk veel liiga suur tükk tema jaoks. Ehk selline keskmine tase võrreldes oma kursakaaslastega.

Koomik ning samuti doktor, kes mööda lava pidevalt ringi jookseb ja vahest kapis riideid vahetab ning tohutu energiaga ikka lavale ja lavalt ära käib...selles rollis on Hendrik Toompere Jr. Minule jäi mulje, et temas on kuidagi nii palju tema isaga sarnast mängu. Ilmselt geenid ühelt poolt kuid teisalt ka kindlasti kodust "isa järgimist". Ja ega minule tema isa mängustiil ka ei meeldi eriti (kuigi Viinistus Konrad Mägi -roll oli küll väga hästi õnnestunud). Lisaks on ta sellise "avatud näoga"(ma ei oska seda paremini sõnastada) punapea...ma kujutaksin teda ehk Kiire rollis ette ja komöödias küll...aga hetkel tundub tema sobilikkuse ampluaa kuidagi kitsas. Natuke tekkis küsimus küll, et kas paps võttis poja kooli sisse :) Aga samas polnud ka "kõige hullem".

Mingi erruläinud sõdur lonkab vahepeal lavalt läbi. Sülitab aga mingit vedelikku ja kallutab kõnet pidades viinapitse põrandale. Selles rollis oli Jüri Tiidus, kes oma rohmakuse ning üheplaanilise ning igava mänguga torkas silma pigem ka sellise "kooliteatri" näitleja tasemega. Samas hinngu andmine nii väiksele rollile on natuke raske ja võibolla ka ebaõiglane. Usun, et tema suhtes eelkõige võib järgmise rolliga ka mu arvamus muutuda.

Kõige ebameeldivamalt amatöörlik oli "lavastaja" -rolli teinud Artur Tedremägi (hehee...nad ongi ju "veel" amatröörid). Seda oli ausalt öeldes natuke valus vaadata, eriti kuna nii mõnedki tema kursakaaslased olid juba täiesti "valmis" näitlejad. Just see esimene stseen, kus tal on ka midagi mängida ja öelda. See hilisem pidev läbijooksmine lavalt ainult rõhutas seda ebameeldivust. Vaene poiss...okkaline saab olema tema tee püha ande juurde. Lisaks tundus ta selline pisike, ehk laval ka sedapsi eriti mitte mõjuva mehena tunduv.

Masinakirjutajana vahva koomilise triki viskab Liisa Pulk. Ta saab päris palju mängida ning ka tõsisematel hetkedel oli väga huvitav. Üks oma kursuse parimaid. Ja ka K-le meeldis. Lesbilistest stseenides tuli ta ka väga hästi välja :) Ja kuidagi selline päikseline tüdruk. Tore, pisike ja kes teab kui laialt rollidesse sobituv. Igal juhul hea!

Langenud naine, kes oma puusi hõõrutab ja meestel päid segi ajab...lisaks paljasjalgne tantsijanna...ehk Liis Proode...tema on ilmselt selle kursuse "kaunitar". Lopsakate valgete lokkidega muudkui koristas ja kraamis :) Tema suhtes vist ainukesena läksid meie arvamused K-ga lahku. K-le ei meeldinud, aga minule küll. Kõlav selge hääl, kuid hetketi mingi S-viga viskas sisse. Kuid see ei häirinud. Selliseid ilusa näoga näitlejannasid on ikka teatrisse vaja. Samas ta polnud ka selline igav klants-tibi, vaid oskas olla nii vihane, naljatlev kui ka kurb...ja mis kõik emotsioonid tal selle tüki jooksul veel läbi ei käi. Üks suuremaid rolle. Mina usun ja ootan palju :)

Ehtsalt venelane, kes venelasest inspitsenti ja koristajat mängis või mis ta seal oli. Esimeses vaatuses ütleb mõned laused, kuid teises vaatuses tuleb lavale vist ainult päris lõpus...Jekaterina Nikolajeva. No ei saa ma teatrikoolist aru. Kolmandat lendu järjest on võetud vastu vene aktsendiga eesti keelt rääkiv naisterahvas. Ok...esimene... ma saan aru...aga juba teine oli minu jaoks mõistetamatu. Kuigi see teine meeldib mulle ehk neist kolmest kõige rohkem...ja nüüd siis veel see Jekaterina. Ma ei näe hetkel eesti teatris talle nišši...lisaks oli ta ka üpris toores. Naeratas ning oli seal teiste seas, aga ma eelistan eesti teatris ilma aktsendita inimesi. Mul on temast juba ette kahju. Aga kes teab...ega selle ühe ja esimese rolli põhjal ju ei oska midagi pikemalt otsustada, ega ennustada. Lihtsalt minu jaoks mõistmatu valik teatrikooli poolt.

Ema ja pansioni perenaise rollis säras ja toimetas Kertu Moppel. Kuidagi lihtsalt tuli tal see kõik välja. Ta on mul küll sellel positiivsel poolel, kuid midagi oli ka puudu...aga tal ju ka veel tükk maad näitlejakoolitust alles. Seega lootustandev. Ja mõned stseenid õnnestusid kohe väga hästi.

Teatridirektor ning mingi asjamees, kes ka mikrofoni möirgas...selles rollis näitles Lauri Kaldoja. Koos "lavastajat" mänginud Artur Tedremägi -ga pidevalt paaris ning nemad kahekesi olid ka need kõige ebameeldivamad nii tegelastena kui ka mängimismaneerilt. Eks kindlasti oli ka ebameeldiv roll...kuid ta oli liiga närvilise mängustiiliga. Närvilist inimest mängida niimoodi ülinärvilisena, see oli liiga üle võlli. See ei pakkunud enam minule kui vaatajale elamust vaid pigem oleks tahtnud ta vaateväljast välja sulgeda. Kuid kui järgmine kord võtab rahulikumalt ning ei tee neid "hulle silmi", ega tõmble nii palju, siis kes teab...mis moodi ta veel näidelda oskab :)

Roland Laos, Katariina Ratassepp ja Kristjan Üksküla mängida eriti ei saanudki. Kristjanit oleks eriti tahtnud rollis näha küll rohkem. Ta seal lõpus laulab rahva ära saatmiseks...aga see pole see.

Ja kõige lõppu jätsin suhkruna põhjale selle kõige parema!!! Milline vapustav koomiline talent väljendus tema "vuntsidega, prantsuskeelseid väljendeid õhku vistkavas õpetajannas"! TÄHT ON SÜNDINUD!!! Marta Laan!!!! Huvitav, kui ma seda lahedat ja originaalset kava (seinakalender) sirvisin, veel enne kui ma kedagi neist näinud olin laval, mõtlesin, et temal on ehtne selline karakternäitleja välimus. Ja kahtlemata huvitav ning kelmikas välimus. Ja laval tema vinget pinget ning kõlavat ja tugevat häält kuulates oli selge. Selle kursuse priimus on teada!!! Imestasin ühes stseenis kui ta kõva häälega karjub, kaelasooned pingul ja mõtlesin, et kaua ta hääl nii selget diktsiooni sellise pingutusega vastu peab...pidas ja pidas ning kui korraks pausi tegi pani täiega edasi. Kuid tema puhul oli peale selle, et ta oma karakteri selgelt välja joonistas ja häälematerjaliga hiilgas...ka liikumiseks annet. Panin tähele mitmest kohast täiesti fantastilisi leide. Kuigi ma ei tea, kas lavastaja need talle kätte on andnud või on need tema enda loomulikust intelligentsist õnnestumised, kuid samas...miks see lavastaja siis oma pojale selliseid asju kätte ei andnud :) Vapustav roll! Täiesti võrdväärne oma kolleegidest "valmis näitlejatega". Kõigele lisaks meenutas ta mulle noort Lia Laatsi...kuigi ma päris noort Lia Laatsi laval ju näinud polegi...aga kuidagi selline assotsiatsioon tekkis.

Lõppkokkuvõttes tekkis huvitav tunne...kui eelmises lennus olid just mehed need natuke tugevamad tegijad kui naised...siis selles lennus on just täpselt vastupidi! Naised olid pea kõik vähemalt "head" ja paar neist isegi "väga head" :)

Hinnang: 4+ (Seda etendust vaadates saab nii hea tuju, sest tegemist on sellise trallitamise, lusti ning vahva tükiga, milles on heas mõttes segunenud NO99 Perikles, Linnateatri Tšapajev ja pustota, "Lavalised segadused", commedia dell'arte, Draamateatri Julia, Ugala Koturnijad... kuigi eks see oli ju suuremalt jaolt ikka selline alles teatri "harjutamine" ning näitlejatibud ikka alles väga rohelised ning mitte veel võrreldavad nende "päris" teatrite tükkidega...aga nagu öeldud, hea tuju ning mõnus vaatamine garanteeritud. Lisaks peab Heliose kinos seda tükki vaadates kindlasti istuma lavale võimalikult lähedale. See saal muidu pole minu meelest teatri tegemiseks ja vaatamiseks sobilik, eriti sellepärast, et need viimased read on kuidagi niiiiii kaugel lavast, et sealt ei seleta isegi kissitades neid nägusid, ega ilmeid ega ka näitlemist :))

Ok, edasi ma topin need näitlejatibud enda jaoks edetabelisse. Ma tean, see on "vägistamine" ja "moraalitu" ja mis kõik veel...aga ma teen selle hästi heledaks...siis ei pea seda lugema kui ei taha :) Ja lisaks sellele, ma ei tunne neist kedagi isiklikult, seega on see puhtalt selline ühe rolli põhjal esmatunnetus. Ma ei tea, millised nad päris inimesena on ja millise tasemega nad lahkuvad teatrikoolist. Seda ma siinkohal ei hindagi...ainult selle minu jaoks "esimese" tüki näitlemist (nii kahju, et AHOI-d ei näinud, aga loodetavasti tuleb kohe varsti mõni uus bakalaureusetöö neilt...ja vähemalt sama hea!)

Hindamata, sest ma ei tea nende tasemest veel üldse mitte midagi:
Roland Laos
Marko Leht
Katariina Ratasepp
Kristjan Üksküla

13. Artur Tedremägi (Hinne 3--)
12. Jekaterina Nikolajeva (Hinne 3--)
11. Lauri Kaldoja (Hinne 3--)
10. Jüri Tiidus (Hinne 3-)
09. Mait Joorits (Hinne 3)
08. Mihkel Tikerpalu (Hinne 3+)
07. Hendrik Toompere (Hinne 3+)
06. Kertu Moppel (Hinne 4)
05. Liis Proode (Hinne 4+)
04. Mikk Jürjens (Hinne 5-)
03. Liisa Pulk (Hinne 5)
02. Sandra Üksküla (Hinne 5)
01. Marta Laan (Hinne 5+)

Restoran Ö

Üldiselt ma käin meeleldi restoranides. Eriti uutes. See pakub teatud määral avastamisrõõmu :) Küll aga pole ma veel siiani sattunud sellesse "kuulsasse" ühetähelisse Tallinna ühte "tipp-toitlustusasutusse". Ei, need jutumärgid pole mõeldud ironiseerimise mõttes vaid hoopis RÕHUTAMISE mõttes! Ma olen täiesti nõus nende kiitvate "massidega". See koht on tõesti eriline.

Mis teeb ühe restorani eriliseks? No ikka kõigepealt söök. Roman Zastserinski, kes on restorani Chéf de Cuisine, on ju võitnud mitmeid auhindu ning ma ei imesta kohe mitte kõige vähematki! Menüü on oma leidlikkuse poolest lausa oivaline. Jah, esmapilgul pani küll mõtlema, et mis...igas asjas kuidagi sibul rõhutatud... et mismoodi nagu see on "modernne Eesti köök" (ma ei söö sibulat, et pea ka sibulat mingiks "eriti" eestlaslikuks toiduaineks). Kuid loomulikult saab ju ka kõike "ilma" tellida...kuid kas see on täiusliku maitseelamuse rikkumine? Peakoka solvamine? Ei, ma ei leia nii. Kõik toitained ei sobi ju kõigile ning "kurja kokka" köögist ka õnneks mu kapriisidele kommentaare jagama köögist keegi ei tulnud :)

Samuti oli interjöör nii mõnusalt mahe, mis siis sellest, et päevavalguses tundus, et üpris tumedates toonides. Kuidagi stiilne ja mis peamine - elegantne. Ainuke komponent, mille peale hambaid või"ks" krigistada on hind. Pearoogade...noh ja ka eelroogade hinnad on ikka üle mõistuse kõrged. Muidugi esinduslikeks vastuvõttudeks või oluliste välismaiste kodanike toitlusmiseks ehk see number ei ole just see esimene, millele rõhku paned koha valikul. Eriti kui kogu söömine koos ülimalt meeldiva teenindusega on nagu lihtsast "söömisest" suurem elamus :) Aga ütleme nii, see restoran ei ole "igapäevaseks kasutamiseks". Aga eks enda positsioneerimine ju sellesse klassi, see teeb Ö restoranist omakorda elamuslikuma.

Toidu, ehk selle kõige olulisema juurde tagasi tulles...mis kõige rohkem nende kahe erineva toidu juures silma hakkas, mida meil õnnestus nautida, siis enne kõike erinevate toiduainete fantastiline sobitamine ja sobitumine! See teeb ju toidust nii põneva kui õnnestunult on pandud kokku toiduained, mida kodus ei oskaks isegi oma unistustes kokku sobitada. Ö-restoranil on see aga õnnestunud tõeliselt fantastiliselt. Lisaks tseremoniaalselt pakutud tervituspala ja kivile pandud või koos omaküpsetatud leibadega. Kõik on väga stiilne ja "erilline".

Kokkuvõttes oli see tõesti elamus. Kindlasti ka sellepärast, et sain jagada seda ühe "erilise inimesega". Äitäh Ö!

Hinnang: 4+ (kindlasti üks tipprestorane ning oleks ehk patt vinguda menüü peale, kuid ma oleksin tahtnud pigem kohe esmasel lugemisel olla olukorras, kus ma "tahan kõike", mitte olukorras, et "seda ma ei taha, seda võibolla, see on huvitav". See ongi mu ainuke "tõeline kriitika", sest eks hinnad olid ju kõrged, aga lõppude lõpuks ikkagi "elamuse" väärilised ja väärikad:))

Ahjaa...ma ise juhtusin sööma veiseliha...keele viis alla!

Misantroop - VAT Teater

Moliere-i Misantroop oli Vat Teatri külalisetendus Von Krahli teatris ning see sobis sinna ruumi, sellel õhtul fantastiliselt! Kohe alguses sai aru, et tegemist on millegi erilisega, kui lavakujunduseks on ainult suured tahvlid, seda nii taustaks kui jalgealuseks. Ja natuke nagu Von Trieri filmides - asju või piirdeid pole, need on kriidiga joonistatud. Šveitsi lavastaja Markus Zohner läheb aga veel kaugemale. Ta paneb näitlejad ka asju juurde joonistama ning neile kriipus peale tõmbama, kui mõni asi teatud kohast ära võetakse (näiteks joonistatud mütsid, joonistatud varnast:)) Seda süsteemi ei saa lahti seletadagi. Seda peab ise nägema ja kogema. Mõttena tundub see lihtsa ja geniaalsena, kuid tegelikkuses käis mul mingi krõks sees kui ma seda vaatasin ja ma sain sellesse sisse ning samaga tekkis mulle selline visuaalne nauding või "imeline tunne", vaadates just neid joonistamisi ja mahatõmbamisi. See on kahtlemata omapärane ning originaalne lähenemine. Lisaks annab mitmeid koomilisi võimalusi juurde ja annab vanale tükile uue hingamise ja särtsu sisse.

Selles tükis see sisu või lugu polegi nii tähtis. Natuke nagu vanas "Commedia dell'Arte" stiilis tükk, kus üks mees ihkab naist, keda ka teised ihkavad. Lisaks on mängus üks ilge piiga, kes kade ja paha on liiga. Ning üks hea ning tubli naine, kel mõistus kaine. Ta kindlalt armastust on väärt, isegi kui tal polegi nii imetlusväärselt pikka säärt. Hea saab palga, paha malga. Kuid uhkus ja upsakus läheb upakile veel enne kui saabub lõpuvile.

August Sanga Moliere-i värsside tõlge on suurepärane ja VAT teatri näitlejatele kuidagi väga suupärane (mäletan kunagi Noorsooteatri versiooni, kus peaosas oli Lembit Peterson. Üldiselt eriti palju ei mäletagi, sest minule see vist ei meeldinud toona). VAT-is kõik tundus nii loogiline ja see lavastajaefektide ja trikkide laval elavaks etenduseks muutmine tõesti tuli neil hästi välja! Niimoodi riimidega värsse dialoogide või ka monoloogidena lausuda, siis on näitleja justkui sõnadega alasti. Midagi varjata pole. Tekst peab olema täpne ja see tegelikult ka saavutati.

Rääkides näitlejatöödest, siis kahtlemata teeb Katariina Lauk selle aasta ühe tähtrolli. Õigemini neid rolle on ju mitu...kuid kõik on nii erinevad ja õnnestunud karakterid. Ja kui pinges ning ehedalt ta neid mängib. Eriti just see siin fotol olev Arsinoe! Nagu rohutirts oma siredate, peenete jalgadega hüples ta üle lava...samas jälle nagu kilpkonn, sest küür oli seljas. Väga huvitav karakter. Ja lisaks teeb ta ju veel 4 muud karakterit. Üks näiteks veel siin:

Kuid temale lisaks mängivad Tanel Saar, Elina Pähklimägi, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Margo Teder. Hämmastav, aga trupp elas ja hingas kui ühtede kopsudega. Sest selline täpsne koreograafi, pantomiim või kõik muud lavastaja nipid õnnestusid kui sekundi täpsusega! Ja kui tore seda kõike oli vaadata! Tore on minu meelest just õige sõna seda kirjeldama. See lust ning ka füüsiline panus, mille nad kõik etenduse sisse panevad on nii nauditav ja hea. Esimest korda meeldis mulle ka Ago Soots. Tsipakene tema S-i viga häiris ja alles etenduse lõpuks sain aru, et ta mängis kahte rolli. Need olid küll millegipärast äravahetamiseni sarnased, aga kuna ma seda sisu niiväga ei jälginudki, enne kui lõpus, siis see ei omanud erilist rolli. Meelis Põdersool on hea häälematerjal ning ta oskab oma kursavennast paremini oma keha valitseda laval, sest vahest tekkis Sootsi puhul tunne, et ta ei tea, mida oma kätega peale hakata. Põdersoo värsside lausumine oli ka kuidagi stiilne ja puhas. Soots-i naiselik olemine ja kiitsakas kõhna figuur sobis nii hästi ja andis etendusele tõesti palju juurde. Kui ta nüüd ka neist tegelastest natukenegi eraldatavad teeks. Margo Teder oli ehk kõige väiksemas rollis, kuid tema kulmudega mängimine toetas just seda, mida selline tükk koomilises mõttes pakub. Selline lollitamine annab ainult juurde. Mis sest, et see polegi komöödia kõrgvorm minu jaoks... Elina Pähklimägi sobis oma rolli hästi, kuid ka tema S susises laval ja tal on ehk vaja veel natuke hääle kõlavusega tööd teha. Diktsioon on natuke undav, kuid mitte nii palju, et tema tekstist aru ei saaks. Kuid ta on selline pikk ja kena ja mingis mõttes uljas, et kui tal see hääl ka oleks selline kõlav, siis taevas oleks ainult piiriks :) Kõige vähem meeldis mulle Tanel Saar, kes mitu korda puterdas sõnadega, aga värssides ei saa omaloomingut ka visata ja see hästi natuke häiris. Tema hääl oli ehk kõige selgema diktsiooniga (peale Katariina), kuid tema värsside lausumine oli kohati liiga monotoonne ja see võttis tema rollist elu välja. Jah liikumise ning hääle kõlavusega tasandas ta natuke, kuid ikkagi, ma ootan kergeid raevupurskeid ja siis taandumisi ja muud "näitlemist"...ka värssi näideldes.

Hinnang: 4 (eelmise teatrikülastusega võrreldes oli just seda lavastajapoolset tööd ning ideid näha ja see tõstis selle tüki kõvasti kõrgemale, kui mis ma muida sellisest tükist oleksin arvanud. Ja muidugi Katariina! Katariina Lauk on kahtlemata üks Eesti tippnaisnäitlejaid. Nii huvitavad lahendid eri rollide jaoks. See ehk oli kergelt šokeeriv, et temas kõik see sees on ning muidugi, et ta oskab ja suudab selle ka sealt enda seest välja tuua ning vaatajatega jagada! Lugude austajana ei saanud ma ju sellest etendusest mingit erilist lugu. Lisaks saali hilinejad võtsid ka selle tähelepanu algusest ära ja nõnda ma ei saanud ka mõnedest asjadest täpselt aru - eriti just sellest Tanel Saare tegelaskuju maailmavalust...et miks ta inimesi vihkab... Samas selles tükis loost aru saamine vist polegi tähtis. Pigem just selle mängulusti ja erinevate teatrivormide nautimine, mis on kõik selle sisse peidetud. Väga huvitav ja hea tükk. Väga tugev! K.-le meeldis sama palju kui minule. Vahelduseks olime ka jälle sama meelt ja sama hinnanguga. Saal oli ka puupüsti täis. Inimestel on nina heade ning huvitavate asjade peale :) Mina soovitan ka väga soojalt, kuid ette peab arvestama, et pole vaja lugu oodata, pigem just nautida visuaali ning originaalseid lahendeid ja Katariinat ning noorte, värskete näitlejate mängulusti. P.S. Nad võiksid Elina ka oma päris punti võtta. Ta kuidagi sobib sinna...)

Tekst etenduse kodulehelt:

Autor: Molière

Tõlkija: August Sang

Lavastaja: Markus Zohner (Šveits)

Tõlk-lavastaja assistent: Kirke Org

Kunstnik: Kristel Maamägi

Konsultant: Anu Lamp (Tallinna Linnateater)

Osades: Katariina Lauk, Elina Pähklimägi, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots, Meelis Põdersoo

"Ausõna, kaduda võib elamisetahe, nähes pealt, kuidas meil kõikjal laiutab pahe, mõte mõnigi kord läbi käinud on peast-minna kõrbesse siit, ära inimsoo seast."

"Kas ausus inimeste omavahelistes suhetes on võimalik?" küsib Misantroop. Alceste, misantroop, tõmbub maailmast tagasi, sest ei suuda enam taluda seal valitsevat valskust, silmakirjatsemist, tehtud rõõmsameelsust ja kahemõttelist viisakust. Ta tahab olla kaasinimeste vastu lõpuni aus ning nõuab seda ka teistelt. See viib aga kogu ühiskondliku kooselu aluseks oleva struktuuri kokkuvarisemiseni. Alceste kogub endale vaenlasi ning jätaks parema meelega selle maailma igaveseks maha. Kui vaid ei oleks Célimène'i , kes mehe teravat pilku kunstipäraselt looritab ning teda kõiki oma põhimõtteid unustama paneb.Ainulaadse käekirjaga lavastaja ja noor ja jõuline komödiantide näitetrupp, tulvil suurt mängulusti, rinda pistmas selle igavesti aktuaalse teemaga.

VAT Teatril on taaskord hea meel teha koostööd šveitsi lavastaja Markus Zohneriga, kes lavastas siin pea viis aastat tagasi cool-eepose "Kalevipoeg".
Etendus ühes vaatuses kestab 1 tund ja 30 minutit.

Sihtgrupp: noored alates 14. eluaastast ja täiskasvanud.

Esietendus: 12. oktoobril 2008 KUMU auditooriumis

Iguaani öö - Linnateater

Linnateatri Taevalaval sai veel aasta viimastel nädalatel lavaküpseks üks uus lavastus - Iguaani öö. Tegemist on Ingo Normeti korduslavastusega, ehk aastal 1976 tõi ta selle Tennessee Williams -i lühijutul põhineva klassikalise draamatüki lavale Pärnu teatris Endla. Ma pole ise seda eelmist lavastust näinud. Tean vaid, et seal olid peaosades Aarne Üksküla, Linda Rummo ja Tiia Kriisa. Küll aga olen kunagi näinud John Huston -i filmiversiooni, kus peaosades särasid Richard Burton, Ava Gardner ning Deborah Kerr. Kuid Oscarile kandideerima pääses hoopis "lesbilist õpetajannat" mänginud Grayson Hall. Kusjuures märkimata ei saa ka jätta, et Broadway originaalis mängis Maxine-i rollis Bette Davis! Tennessee Williams -i kaks kuulsaimat näidendit on ehk "Kass kuumal plekkkatusel" ja "Tramm nimega Iha".

Linnateatri lavastuses mängivad peaosades Shannon - Rain Simmul, Maxine - Anne Reemann ja Hannah - Piret Kalda. Selles "õpetajanna" rollis mängib Ene Järvis. Lisaks elustab oma Pärnuski mängitud "vanima elus luuletaja" ehk vanaisa rolli - Ago Roo. Pisitillukestes rollides osalevad ka Evelin Pang, Mart Toome, Andres Ots ning "lõbusad caballerod" Priit Võigemast ja Alo Kõrve.

Kunstnik Iir Hermeliin on kujundanud taevalava kuumaks Mehhikos mägisel maastikul, mere ääres asuvaks - võõrastemaja esiseks. Siin-seal jooksevad rõõmsad habemesse kasvanud poisid, mitte küll sombreerod aga mingid kübarad peas, plätud jalas, kitarr kaenlas - püüdmas Iguaani. Värvidena loovad atmosfääri lopsakas roheline, päikseloojangu oranž ning siin seal ka kollast ja punast. Laval on ka võrkkiik, et seal mõnusalt lesida, kui tuju peaks tulema (või kui liiga palju tequilat juba hinge taga) - siestade lubatud maa ikkagi :)

Loo lähtekohaks on see, kui üks joodikust meesgiid saabub oma rühmaga sellesse külalistemajja. Tal on "oma lõbuks" plaanis seal mõnda aega peatuda, eriti kuna ta ühe rühmaliikmega - noore tütarlapsega siivutuid asju on teinud ja nüüd üks vanem õpetajanna talle sellepärast "närvidele käib". Lisaks see noor tütarlaps unistab nüüd abielust selle giidiga. Üldse on see võõrastemaja oma vaate poolest merele kuulus ning vähetähti ei ole ka faktid, et mees naudib perenaise armutähelepanu ja võimalust soodsalt juua. Muidugi tõuseb sellest palju kära, sest "turistid" ju omavolitseva giidi tujudest ja soovidest ei soovi osa võtta. Pigem tahavad nad kohe edasi sõita. Samal ajal saabub külalistemajja ka üks kummaline paar. Naisterahvas oma vanaisaga. Naine ise on kunstnik ja teenibki elatist visandades turiste portreesid, vanaisa aga luuletab. Õigemini kunagi luuletas ja nüüd loeb oma luuletusi ette, et inimesed armust talle raha annaksid. Kõik need inimesed on vähem või rohkem üksikud. Sellest aga läheb keema üks supp, kus maitseaineteks on armastus, usk, armukadedus, pettumused ning ootused ja lootused. Ja kindlasti ka eneseleidmine.

Üldiselt avastasin end esimest vaatust vaadates mõttelt, et ma olen hämmastavas olukorras. Mulle näitlejate mäng meeldib, et mitte öelda - nad on ühed Eesti parimad. Ma naudin nende mängu, nad mängivad mõtestatult, pingega ja ometi, see lugu ja see loo tunne lavalt minuni ei jõua. Ma vaatan kuidas Rain Simmul -il, silmad peas seisavad, nagu purjus inimesel ikka, mängib intonatsioonidega, emotsioonidega, iseenda kui teiste omadega. Tema keskendumine on võimas. Kuigi ma pean tunnistama, et mulle meeldib kui ta sellest oma rahulikust ja unelevast olekust ja hääletoonist välja läheb. Karjub või vihastab või kui tema mängu tulebki sisse see "mängimine". Kõik on usutav. Lisaks see jumalateema. Mulle eriti ei meeldi, kui teatritükis sellele rõhku pannakse või kui läbi selle keegi end identifitseerida püüab või siis üldse usuteema sisse tuuakse. Kuid Simmuli puhul mõjus see kuidagi ehtsalt ja ehedalt. Nagu ta oleks ka oma elus usuküsimustele palju sisemiselt mõelnud. Maxine, ehk Anne Reemann paneb oma naeratusega terve lava särama. Selles tükis on tema sellist säravat ja vahvat rõõmsameelsust, kuid tegelikkuses on see varjutatud sügava ja sügavale peidetud kurbusega. Kuid Reemann teeb oma karakterist just sellise usutava keskealise, ikka veel armastust otsiva naise. Tema kelmikas temperament annab särtsu, kergust ja hingamist kogu tükile. Ago Roo "surmale 5 senti võlgu oleva vanamehena" oli ka väga usutav, kuigi esimestes ridades istudes oli kummaline tunda, et kui ta suu lahti tegi, siis sealt tulid alkoholilõhnad :) Rock 'n' roll, ütlen mina, kuigi mõni naisterahvas mu kõrval sellega eriti rahul ei olnud :) Mis iganes, aga minu jaoks oli ta sobivalt hirmuäratav, oma "Arnold Rüütli lokkidega"... ja see lõi nagu ühe dimensiooni etendusele juurde. Ma mõtlen just see hirm (või tema lapselapse pärast ehk hoopis lootus?)...et ta kohe kohe sureb. Evelin Pang jooksis paar korda lavalt läbi. Oleks tahtnud teda palju rohkem näha ja tema mängu vaadata. Tema pisitillukeses rollis oli kõigest hoolimata palju särtsu ning pinget. Ilmselt tema isik on mõjuavaldav...olgu kuitahes suur või väike roll. Priit Võigemast ja Alo Kõrve on sellised lõbusad hotellipoisid, kes teevad kuidagi seda mõnusat sooja olekut veelgi soojemaks. Laulavad ja jändavad külalistemaja külaliste kohvritega. Lisaks on nad ka Maxine-le, ehk Anne Reemannile abiks ning seltsiks...eriti hetkedel kui Shannon, ehk Rain Simmul temast välja ei tee. Mart Toome ja Andres Ots-a mängu hinnata on raske, sest nad küll osalevad tükis, kuid peale Mart Toome punaste põskede ja Andres Ots -a väsimuse mul midagi nende rollidest meelde ei jäänudki. Vajalikud täited tükile, ei midagi enamat.

Ja nüüd jõuan enda meelest kahe parima osatäitmise juurde. Pisikestest rollidest jäi oma rõhutatud kurva oleku ning tulihingelise pühendunud näitlemisega kõvasti mällu Ene Järvis. Need kolm-neli korda, kui ta lavale tuleb mõjuvad ning on näha kui sügavalt ta oma rolli sisse elab (ka kummardama tulles oli ta veel justkui hetkeks selles "vihas ja kurbuses"). Ta ei tee hinna-alandust isegi hoolimata sellest, et mängimismaterjali ju palju polegi. Iga väike misanstseen või hetk on ta oma rollis tugevalt sees. Kui Simmul teda hetkeksi puudutada proovib, on ta pilgust ja igast ihurakust näha viha ja tülgastust selle mehe vastu. Sellist mängimist ei õpita, see peab olema sees olemas...seda nimetataksegi minu meelest "andeks"! Kuid see kõige-kõigem selles tükis oli minu jaoks Piret Kalda. Tema oma kahe elus juhtunud "armuseiga" jutustamisega andis etendusele sisu ning tegeliku "mõtte". Ja mis ta õietigi seal tegegigi - nö. jaapani teetseremooniat vms. Mängis teega...aga kui ta Simmul/Shannonile jutustas neid oma lugusid, siis hetkeks kadus aeg ja ruum ning ma päriselt olin seal, Mehhiko rohu sees, kuulamas koos Shannoniga selle daamiliku, õrna ja kurva naisterahva jutustust, kes vist ise ka ei tea, millest ta oma elus on ilma jäänud. Ja hämmastav, aga esimeses vaatuses mind kergelt isegi häiris see tema "halli hiirekese" roll. Kuid see kõik oli üks suur karakteri ehitamine ning rolli joonistamine. See ei saanudki teisiti olla.

Piret Kalda ütleb ühe lause: "Elus on hullemaidki asju kui süütus" ning selle lause sees ja taga peitubki kogu etenduse võti minu jaoks. Sellest lausest jooksvad mõtteniidid ongi need kõige olulisemaks põhjaks sellele kurbusele, mida Piret Kalda tegelane kujutab ja miks see traagilisus mulle otse hinge puges.

Arutasime K-ga pärast teatrist lahkudes, et Piret Kalda..täpselt samuti nagu Anne Reemann, peaksid saama palju rohkem selliseid kandvaid rolle. Nad on ikka nii suured proffid Eesti teatris. Ja igatahes oma elu tippvormis. Lavastajad taguge nüüd rauda...see on niiiii tulikuum! Ja Anne Reemann on nii kena. Tema klassikaliselt kena nägu on justkui eelmise sajandi algusest, selles on midagi täiesti omapärast ja igas hetkes kordumatut. Ma lihtsalt vaatasin ja nautisin.

Lavastaja mingeid krutskeid või huvitavaid lahendusi sisse ei toonud. Kõik oli liigagi "tavapärane". Kuigi need kõige paremad tükid ehk ongi sellised "lihtsad ja sisukad", siis selliste klassikute puhul on tunne, et oleks vaja midagi "erilist". See eriline jäi lõppkokkuvõttes ikkagi puuduma sellest lavastusest. Kui just näitlejatööd kõrvale jätta.

Hinnang: 4 (Autos koju sõites üritasin pool vägisi arendada vestlust K-ga, et mis selles loos siis puudutas või mida me võiksime üldse arutada selle looga seoses. Ja ausalt öelda päris vaikseks jäime esialgu. Mõlemad tõdesime, et seda jumalajura ei viitsi lahata. Kas see assotsiatsioon, et Shannonile meeldis tegelikult ise jumalat mängida nii otsustades bussi liikumise kohta kui ka iguaani vabastamine kui ka Maxine-le mitte järeleandmisega või ka see tema suhtumine Hannahisse? Mõned inimesed on sellised, kellel on selline vajadus. Ning kummalisel kombel nende ümber teised keerlevadki sellistes rollides, nagu tema neile määrab (nagu ta olekski "jumal"). Ei, sellest pole rohkem midagi arutada. Muidugi arutasime Piret Kalda Hannah-i isikut, kuid see on lihtsalt kurb, kuidas mõni inimene läheb läbi elu ilma armastust õieti tundmata. Ei, sellest pole ka pikemat polemiseerimisainet. Jõudsime välja selleni, et K väitis, et me kõik inimesed oleme oma hinges üksi. Ma ei saanud temast aru. Mina ei ole ju üksi - tema on mul alati olemas, kui ma seda vajan ja vice versa. Sellest tõsusis meil aga hoopis teine arutelu, millel mina ei näe seost ei selle tüki ega ka oma mõttemaailmaga. Aga noh, isegi tükile kus "eriti" palju mõtlemisainet ei ole võib selle ikkagi endale "luua" :) Kuigi kui aus olla, siis seegi arutelu oleks vabalt ka muudest asjadest tekkida, mitte selle etendusega seoses. Ehk kui lõpus Piret Kalda ja Rain Simmuli "armulugude jutustamise" stseeni poleks olnud, oleks tükk jäänud ehk keskpäraseks ja kahvatuks. Nüüd aga jäi lõppkokkuvõttes mulje, et see oli üks üpris hea, kuigi Linnateatri mõistes "tavaline keskmine" tükk. Võibolla oleks rohkem tahtnudki lavastaja ideede ja mõtete sisse toomist või siis sisukamat püanti või rohkemaid mõtteteemasid ja tasandeid. Sest need üksinduse ja vabaduse ja jumala mängimise teemad ei ole piisavad. Vähemalt minu jaoks mitte. Kõigest hoolimata, näitlejate pärast tasub ikka vaadata, ma leian.)

Teater Muusika Kino Teatriankeet 2007/2008

Mul on ikka kombeks teha teatrikriitikute täidetud teatriankeetidest oma kokkuvõte, nii öelda suunda andvaks ja soovituslikuks nimekirjaks. Ehk kogun numbritena mainimised kokku ning koostan neist edetabeli.

Sellel aastal kohe kuidagi eriliselt tundus, et paljud neist "ankeeditäitjatest" pole vist eriti palju midagi Eesti teatrites vaadanud. Hämmastav, miks sellistel üldse lastakse aastast aastasse seal kaasa lüüa...nende vastused pole ju eriti adekvaatsed. Noh, pole hullu...ma arvestasin sellest hoolimata ka nende arvamused siia sisse. Kuid muidugi häbiväärne oli mõne "narri" puhul lugeda näiteks, kui nimetati parimaks kõrvalosanäitlejaks Lembit Petersoni etendusest "Linn", samas järgmisele punktile vastust kirjutades kurdeti, et kahjuks "Linn" on nägemata... no on ikka naeruväärt, kas pole? Kuid samas on ka "päris usutavaid" kriitikuid, nagu näiteks Jaak Allik, Pille-Riin Purje, Ott Karulin...ja mõned veel (Lea Tormis näiteks on alati minu jaoks arvamusliider, mis puudutab teatrit). Mis sellest, et minu maitse nendega just 100% kokku ei lange kõikides punktides, sellest hoolimata on selgelt tunda, et nad on asju näinud ning nende argumendid on piisavalt usutavad. Muideks ka täna Linnateatris olid ka kõik kolm mainitud kriitikut kohal :) Aga sellest etendusest ja lavastusest homme täpsemalt...

Aga nimekirjad said seekord siis järgnevad...arvestama peab, et teise poolaasta tükid pole siin sees, need kajastuvad järgmise aastalõpu küsitluses ning panin pea ja kõrvalosa näitljejate nimistud ühe pealkirja alla, sest need olid ankeeditäitjatel segi nagu pudru ja kapsad :) Edetabelites kajastuvad ainult need nimed, kes/mis said vähemalt 3 häält.

Algupärane teatritekst, mis oli märkimisväärne?

1. Boulgakoff
2. Sigma Tau C-705
3. Koidula veri
4.-5. Vahepeatus
4.-5. Kommunisti surm
6. Kangelane
7. Wargamäe Wabariik

Põnevaim/ootamatuim tõlkenäidend eesti teatris?

1.-2. Rock 'n' roll
1.-2. Mis juhtus pärast seda, kui Nora...
3. Nürnberg
4.-5. Kas sulle meeldib porno?
4.-5. Vene rännumehe ülestähendused
6.-9. Ohvrit mängides
6.-9. Perikles
6.-9. Linn
6.-9. Pimeda toa kuningas

Parim lavastus?

1. Wargamäe Wabariik
2.-3. Ruja
2.-3. Eesti meeste laulud
4.-6. Kajakas
4.-6. Linn
4.-6. Pikk päevatee kaob öösse
7.-10. Boulgakoff
7.-10. Mängurid
7.-10. Sigma tau C-705
7.-10. Suurema kurbuseta

Parim naisosatäitmine?

1.-2. Külli Teetamm-Nõks
1.-2. Ülle Kaljuste-Pikk päevatee kaob öösse
3.-5. Helena Merzin-Suurema kurbuseta
3.-5. Piret Laurimaa-Kajakas
3.-5. Riina Maidre-Mis juhtus pärast seda, kui Nora...
6.-9. Katariina Lauk-Pink
6.-9. Maria Soomets-Keiserlik kokk
6.-9. Merle Jääger-Suurema kurbuseta
6.-9. Ülle Kaljuste-Sügissonaat
10.-14. Elina Reinold-Vaikne muusika
10.-14. Külliki Saldre-Suurema kurbuseta
10.-14. Piret Laurimaa-Rock 'n' roll
10.-14. Ursula Ratasepp-Wargamäe Wabariik
10.-14. Ülle Kaljuste-Vaikne muusika

Parim meesosatäitmine?

1. Priit Võigemast-Ruja (kogu kriitikutemere ülekaalukalt ühehäälseim kiidulaul, mistahes kategoorias!!!)
2. Rein Oja-Sigma Tau C-705
3. Hendrik Toompere-Boulgakoff
4.-6. Alo Kõrve-Pink
4.-6. Taavi Eelmaa-Mis juhtus pärast seda, kui Nora...
4.-6. Üllar Saaremäe-Cyrano de Bergerac
7.-10. Aarne Üksküla-Wargamäe Wabariik
7.-10. Ain Lutsepp-Pikk päevatee kaob öösse
7.-10. Margus Tabor-Päike soojem, taevas sinisem
7.-10. Marius Peterson-Linn
11.-16. Aarne Üksküla-Nürnberg
11.-16. Gert Raudsep-Kommunisti surm
11.-16. Guido Kangur-Boulgakoff
11.-16. Juhan Ulfsak-Mis juhtus pärast seda
11.-16. Lembit Peterson-Linn
11.-16. Risto Kübar-Ruja
17.-19. Alo Kõrve-Vahepeatus
17.-19. Sergo Vares-Ruja
17.-19. Tiit Sukk-Pikk päevatee kaob öösse

Kohtumine Apollos

Kuna eilsel raamatujahil jäi suur osa saagist saamata, ei saanud ma kärsituna kauem oodata - tormasin täna esimesel võimalusel Apollosse. Ja muidugi läksin ma seal päris segi. Aga jätan suure häbiga kirjutamata kogu selle pika nimekirja (4 kotitäit raamatuid), mis ma seekord Rootsi kaasaviimiseks ostsin. Ühesõnaga sain enamvähem kõik millest unistanud olin ja mõned soodsad Pegasuse väikse sarja puuduvad raamatud veel peale kauba :) Jah, ma tean, ma olen hull....aga kui aus olla, siis 2 raamatut jäi ka ostmata... aga küll ma veel jõuan...

Kuid see, millepärast see raamatupoe külastus eriline oli - hoopis sellest tahtsin ma kirjutada. Nimelt istus seal just autogramme jagama üks mu lapsepõlve "suuri ja olulisi" kirjanikke - HELJO MÄND!!! Temalt on just hiljuti ilmunud uus versioon raamatust "Väikesed võililled". Tegelikult on see märksa kopsakam raamat kui see vana versioon. Nimelt on selles raamatus tervelt 52 uut lugu! "Nõukogude ajal" välja kärbitud 52 lugu, see on ju nagu pooled lood veel lisaks! Tegemist on tegelikult veel tollel ajal kirjutatud lugudega.

Seal ta istus - pisike ja nunnukene. Temaga kaasas olev naisterahvas kuulutas kõva häälega, et Apollos on autogramme jagamas Heljo Mänd! Inimesed ei julgenud ligi minna või ei teadnud keegi sellisest võimalusest. Igal juhul ma luurasin ringiga, et millise raamatuga on tegemist, sest ma polnud kindel, kas on ikka Väikesed Võililled. Kaugelt tundus see ju nii paks raamat...aga kollane kaas, see ei või ju muu olla :) Lõpuks võtsin julguse kokku ja läksin ligi. Palusin, et kas ta kirjutaks pühenduse "Kristinile". Ja muidugi oli ta lahkelt nõus. Ma ütlesin veel, et tema kirjutatud "Nõiakivi" lavastus on meil praktiliselt iga päev DVD pealt mängimas. K tuli ka sinna juurde ja ütles, et meil on isegi kõik need lavastuse laulud peas (ja see on sulatõsi!). Heljo jäi tõsiseks ja ütles, et tal on ka Nõiakivi plaanis varsti uuesti välja anda. Mul jäi veel ütlemata, et mäletan kindlalt lapsepõlvest hetke, kui "Mõmmi, Sabata krokodill ja teised" oli mu lemmikraamat ning rändas minuga kõikjale kaasa....aga olen tänulik ka sellest pisikesest kohtumisest. Ta on nii armas inimene! Heljo Mänd on muideks sündinud Narvas 11.02.1926, ehk praegusel hetkel 82 aastane!

Ja nüüd saab üks pisikene, 2-aastane tüdruk, kellel nimeks Kristin ja kes veel ise tähtigi ei tunne, jõulukingituseks raamatu, kuhu on kirjanik oma käega kirjutanud:

Kristinile

Heljo Mänd

Detsember 2008

Lõpuks ometi jälle Eestis!

Peaaegu 2 kuine vahe kodust eemal olemiseks on liig mis liig! Ma olen ikka niiii patrioot ning Eestit armastav inimene, et sellised pikad pausid mõjuvad täiesti füüsiliselt... psüühilisusest rääkimata :) Ja kui hea on jälle kodus olla!!!

Esimese asjana, mis laevalt maha sõites olin sunnitud tegema...oli sõit kummivahetusfirmasse ja autole talvekummid alla, enne kui politseile vahele jään või siis mööda "jõuludeks lubatud" lumist teed mõnesse teatrisse sõites koos autoga liugu lasen....nagu eelmisel aastal Endlast ühel õhtul koju sõites...sellel aastal enam seda närvipinget ei taha. Tookord läks ju veel hästi. Kraavi ei olnud ja saatuslikult postide vahelt läks auto läbi.

Kuid pärast kohustusi ju loomulikult lõbu. Ehk kui kummid vahetatud ning toidupoes käidud, sõitsime linnapoole tagasi, ehk täpsemalt rahvusraamatukogusse. Kus täna just sobivasti veel viimast päeva "kirjastuste suurmüük". Kuigi ega sellel üritusel enam sama maitset ei ole nagu "vanasti", kui nad alustasid nende "suurmüükidega". Sellel ajal oli ikka tunduvalt tunda hinnavahet raamatupoodidega. Nüüd aga on vaid mõned raamatud ja mõned kirjastused, kellelt on üldse "Apollo kuldkliendina" (sealt saab ju iga raamatu pealt 10% alla) sealt midagi mõtet osta. Kuid midagi siiski - Näiteks Doris Kareva uus luulekogu DEKA, mis oli Apollo alghinnaga võrreldes lausa 80 krooni odavam! Lisaks oleks Kareva tund aega hiljem ka autogramme jaganud...aga mul ju lapsed autos ootamas ning ma ei saanud neid seal nii kaua piinata. Niigi läks ju kaua. Aga raamat on mul nüüd siis laual ja ma juba piilusin sinna. Minu meelest algab kogu ideaalse luuletusega "Intro":

Tere. Tulin tagaukse kaudu.
Ega palju öelda ole mul.
Tulin, kandes kaasas oma laulu -
noor ja lootustandev. Aga hull.

Rohkem veel kui minu enda häbi,
painab meie aja häbi mind.
Kui ma tulin tagahoovist läbi,
nägin mõnda, millest tardus hing.

(1976)

Oi kuidas ma armastan selle naise ajusid. Ta justkui tunneks kus on mul need tundeniidid ning mängib nendega just nii, nagu "minule" meeldib, et ta seda teeb. Vapustav, vapustav inimene... Eesti Luulekuninganna.

Aga sellele maiuspalale lisaks rändas minuga kaasa ka Eesti Raamatu "Nüüdisromaani" - sarjast paar raamatut, sest need on raamatupoes ülikallid, aga seal müügis olid 35-65% odavamad.

Ohhh... ja muidugi veel lasteraamatuid ja muid jõulukinkideks sobivaid...ja uus Rein Raud (Vend) ja Kivirähk-i uus Näidendite raamat. Seal on tegelikult kõik juba tuttavad lood, peale uue "Ingel, Ingel vii mind taeva", aga ka see on mul teatrikavas veebruarikuus. Ja teistehulgas ka see vapustavalt lahe, raadiokuuldemänguna tuttav: "Üks udune päev". Tal on ikka nii hea huumorisoon! Mul tuleb alati muie näole, kui ma mõtlen sellele "Salme Reegi" loole :)

Kui ma siis sealt välja tormasin, hõikas veel Maughami raamatute müüja: "Noormees! Noormees! ...see Kogutud lühijuttude teine osa tuuakse 15 minutiu pärast!"...naljakas, aga ma olen nüüdseks siis juba nii vana, et mulle mõjub komplimendina, kui keegi kutsub mind "noormeheks" :))) Uskumatu! Aga ootama jääma ma kahjuks ei saanud...ikka nende autos ootavate laste pärast. Aga eks muidugi Apollost saab ju seda ka hiljem osta. Peabki nagunii minema Kersti Kreismanni raamatule järele, sest see oli just üks neid "tavahindadega" raamatuid sellel suurmüügil. Ja tahaks ka veel Eesti Jõulumuinasjuttude raamatut, mis kirjastusel pidavat lõpuni väljamüüdud olema...aga mõnedes raamatupoodides pidavat veel mõned olema...

Ja paari päeva pärast saab jälle teatrisse ka... nii lahe on kodus olla! Igal pool ümberringi on eesti teater, eesti kirjandus, eesti tv, eesti ajalehed/ajakirjad, eesti muusika, eesti kino, eesti keel... milline luksus :)

Laste kooli jõulupidu 2008.

Juba teist aastat järjest, on meie aasta "esimeseks jõulupeoks" kooli pidu. Ainult, et kui eelmine kord sai pärast pidu või õigemini juba poole peo pealt tormatud Eesti, siis seekord pidime veel nädalaks siia paikseks jääma. Ja kui eelmisel aastal olime K-ga kohvikus kassapidajad (eelkooli, ehk P-i klassi lippu kõrgel hoides), siis seekord oli meie ülesanne S-i klassi vanemate ridades pärast pidu koristada.

Nagu fotolt näha, pidin kingipaki pileti (mis veel hetkel asub Kristini käes) hoopis mina jõuluvanale ulatama. Sest millegipärast on 2 aastasele jõuluvana "hirmsaks" muutunud :) Eelmine aasta polnud mingit probleemi, isegi sülle minna istuma, aga mingi imelik must kass on vahepeal Kristini ja jõuluvana vahelt läbi jooksnud. Ei tea, miks "teadvusega" on tekkinud ka "hirm"... Aga ega me ei kiusanud ega käskinud teda siis kah, kui ta ei taha...kommikoti andis jõuluvana minule ka ilma luuletuse või lauluta, lihtsalt selle pileti esitamisel... hmmm...Kristin ju jorutas laulda, mis siis sellest, et pidevalt üht nooti ning "natuke" karjuvas toonis ning jõuluvanale otsa vaatamata... ta ju veel ei oska :)



Pidu algas sellega, et kooli direktor esitles lavalt kooli uusi trükiseid ja plaati ja muud sellist. Üks neist trükistest on terve kooli viimase poolaasta jooksul laste joonistatud piltidest koostatud kunstikalender. Teadupärast on kalendris 12 lehte, ehk üks leht iga kuu kohta. Ja üllatus, üllatus! Veebruarikuu "pildiks" on meie oma S-i joonistatud pilt!!! Oi ta oli uhke ja meie muidugi veel uhkemad! Kuigi teda ennast natuke ärritas, et see pilt, mis sinna kalendrisse oli pandud, see oli veel nö. lõpetamata versioon...



Aga lõplik versioon on siis selline. See pidavat olema mingi jaapani multika "Naruto" tegelane. Plix joonistas selle arvuti tabletiga. Ja minul on küll niiiiii uhke tunne. Ma ostsin kohe kaks kalendrit. S saab teise kinkida oma vanaemale jõuludeks...nii äge...kõik need varjutused ja hirmunud silmad ja mõmmi läikivad silmad...WOW!



Kui eelmine aasta olid laval meie mõlemad suuremad lapsed, siis sedapuhku "suur näitlejanna" puhkas. Eelmise aasta "usuhullust Helle" roll oli tal küll minu arust üldse kahe aasta jõuluetenduste peale kõige parem "näitlejatöö"... ma imestan, et teda lausa ei kamandatud sellel aastal lavale :) Aga P pidi siis laval oma kauni lauluhäälega kogu pere eest väljas olema! Kristin vaatas sellise suure huviga ja oli vaimustuses, et tema suur vend "laval" on. Aga P hoidis vist peaaegu terve aja sõbra A käest kinni. Samuti A otsis P-i kätt, kui see millegipärast käest lahti laskis... sõbraga koos ikka parem!



A. võtab siin küll kõvasti karmimat nooti, kui teised...aga igatahes on foto tõestuseks, et mehed "laulsid".



Kuid siiski...ma söön oma mütsi ära, kui "üks neist siin fotol ei laula" :) P-l jäi vist hääl kõhtu kinni :)

Tegelikult oli kogu show väga vinge! Samal ajal kui P ja A teises lava otsas lõõritasid, toimus teises lava otsas kaklus. Nii hull, et keegi talutati lavalt minema.

Mingi lühinäidendi ajal unustas üks poiss sõnad ära ning siis teised hakkasid kõva häälega talle iga sõna ette sosistama...muidu olekski igav olnud :) Ja kui sellest veel ei piisanud...siis keset Lucia-koori lauluesitust minestas üks "tähepoiss" ära. Või ma ei saanudki aru, mis täpsemalt toimus....keset laulu läks mingi õpetaja lava äärde ja see poiss tegi paar sammu ning kukkus sellele õpetajale sülle....aga show läks edasi nagu midagi poleks juhutunudki.



Mingil hetkel tuli saali ka Lucia oma rongkäiguga...

Lucia, kes sündis 3. sajandil, kasvas üles rikkas Sitsiilia peres. Pärast seda, kui talle ilmutas end Sitsiilia märter Agatha, otsustas tüdruk pühenduda kristlusele ja neitsilikule elule. Legendi järgi torkas Lucia oma silmad välja ja saatis need kandikul ühele oma austajatest, kellele tema "silmade ilu" oli lummavalt mõjunud. Tüdruku vankumatu usk rabas austajat niivõrd, et ta astus ka ise ristiusku. Lucia aga sai silmanägemise palvetamise ajal imekombel tagasi.

Oma varanduse jagas Lucia vaestele ning keeldus abiellumast. Solvunud peigmees andis oma pruudi Rooma võimudele üles ja kaebas, et Lucia on kristlane. Karistuseks saadeti tüdruk lõbumajja. Sinna tuli ta tirida härgadega, kuna Lucia keeldus kategooriliselt ise käimast. Ime läbi jäi ta bordellis puhtaks ja puutumatuks. Seejärel püüti Luciat põletada, kuid leegid ei hakanud talle külge. Ka keev õli ei teinud neiule viga. Lõpuks kisti tal hambad suust, lõigati ära rinnad (nagu Pühal Agathalgi) ja mõõgaga torgati läbi tema kõri. Püha Lucia suri imperaator Diocletianuse ajal märtrina Sürakuusas aastal 304.

Lucia nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast lux, mis tähendab „valgus”. Piltlikult öelduna tähendab nimi Lucia „valgusekandjat” või ka „päevavalgel sündinut”. Oma „valgusekandja” rolli täitis märterneitsi Lucia eelkõige sellega, et temast sai kristlane, hiljem pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak. Lucia kultus oli keskajal laialt levinud. Praegusel ajal ongi 13.detsembril tähistatav luutsinapäev ehk Lucia mälestuspäev tuntuim Itaalias ja Rootsis.

Ka "meie" Lucial küünlad põlesid peas ning mingi sõnulseletamatu pühalik tunne tekib alati neid "Luciaks valitud" neide vaadates niimoodi jõulueel. Lisaks on minu meelest Luciaga seotud laulud alati väga ilusa viisiga.



Siin on kooli koor Luciaga eesotsas. S-i klassiõed on Lucia kõrval...ning tegelikult Lucia ise on ka ühe S-i klassiõe õde :) pisike kogukond see meil siin... kõik on omavahel kuidagi seotud või tuttavad :)

Tegelikult ei saa ma mainimata jätta, et see näidend, mis esitati pärast vaheaega - nö. Võlur Oz (mul sai selleks ajaks fotokal aku tühjaks, sellepärast kahjuks ei saa fotot siia riputada)...seal mängis üks poiss robotit nii hästi, et me kõik olime täiesti vaimustuses. Tal olid sellised vahvad breikari liigutused ja see andis kogu etendusele mingi killukese professionaalsust. Täiesti hea mõte kasutada niimoodi jõulunäidendis ära laste oskuseid! Üldse oli kogu pidu väga armas ning südamlik. Sai küll sellise ehtsa "jõulutunde" sisse!

Frozen river (Külmunud jõgi)

Frozen River (USA 2008)
Režissör ja stsenarist: Courtney Hunt (Esimene film!!!)
Olulisemad näitlejad: Melissa Leo, Misty Upham, Michael O'Keefe, Charlie McDermott

Loo lähtekoht: Lugu toimub jõulude paiku. Ühes pisikeses alevis, New York-i osariigi põhjapiiri ääres, Mohawk-i reservaadis ning Quibec-i osariigis Kanadas. Seda vahet sõidavad kaks naist, keda elu on kokku paisanud. Üks mohawk, teine valge, mõlemad üksikhooldajad. Smugeldavad pagulasi Kanadast USA-sse. Lihtsa raha ahvatlus, politseid ning mõlema naise isliku elu mured on huvitavaks põhjaks ühele külmas kliimas toimuvale ning kaasakiskuvale loole.

Arvamus: See film on praegusel hetkel sellises auhinnasajus, et ei tea millega see kõik veel lõpeb. Räägitakse isegi Melissa Leo võimalikust Oscarile kandideerimisest! Ja miks ka mitte. Ta ehitab üles üpris väheste vahenditega väga huvitava karakteri. Omamoodi kurva naisterahva, kelle suhtes paratamatult tekib sümpaatia. Tema nimeks on Ray...ja sama mehelikuna, nagu ta nimi peabki ta ehk paistma. Hoolitsedes oma laste eest nii ema kui isa rollis. Samaga tegeledes mõnes mõttes mehelikku "inimeste smugeldamisega". Kõigele lisaks päevatöö ja ostetud uue maja laen (mida muidu kätte ei saa, kui maksed poled tehtud) ja siis muidugi veel vaata, et lapsed maja põlema ei pane ning vaata kus kohast saad neile jõulukinkideks raha, rääkimata söögirahast, sest vaesed lapsed toituvad juba päevade kaupa popcornist...jne jne. Kuid väga hästi mängib ka tema "kriminaalpartnerit" Misty Upham. Kuigi talle on rohkem antud sellise vaiksema, endassetõmbunud inimese roll. Kuid kui Su laps on ära võetud...võibolla see muudabki inimese just selliseks. Samas eks temagi võtab sõna seal kus vaja. Väga usutav oli igal juhul ka tema karakter. Naise on nii mõneski mõttes üpris erinevad, kuid läbi keeruliste olukordade läbi filmi, tekib nende vahele mingi selline sõprusside, mis isegi mõjutab lõpus neid muidu nii loomulikke isekaid valikuid. Aga lõppude lõpuks inimlikkus võidab ning see on kuidagi nii lootustandev ka päris ellu (kas tõesti film võib nii palju päriselu ning alatajulisi mõtteid ning suhtumist mõjutada? Mina arvan et kindlasti!)... Lisaks veel Ray vanem poeg...aga sellel noorel näitlejal on juba tegelikult päris korralik CV :) Tema tulega mängimisest tuli oma lapsepõlv meelde. Kui tegin väikevennale pannkooke ja avatud tulega pliidilt (nagu need vanasti olid) läks pannipeal olev õli põlema...küll ma ehmatasin ära :) ei muudkui aknad lahti ja tuulutama... väga elulähedane värk jälle filmis...

Minule meeldivad sellised lood, millel on mitu tasandit ning mis tekitavad tunde, nagu mina oleksin seal nende tegelastega kaasas. Kaob nagu selline kinosaalis istumise tunne ja ununeb ümbritsev, sest lugu imeb niimoodi endasse koos naha ja karvadega. Erinevate teemade sõlmi oli ju risti ja rästi läbi kogu loo - sõltlasest mees, kes on oma pere maha jätnud; naine, kes peab oma laste eest hoolitsema, peab võitlema parema palga saamiseks, vaatama, et lastel oleks soe, katus pea kohal ja süüa laual; naine, kellel on laps ära võetud ning ta peab leidma võimaluse tolle tagasi saamiseks. Ühtlasi tegutsedes seaduste valel poolel ja olles pidevalt kahtlusalune, peitudes oma reservaadi õiguste ja kohustuste vabameelsuse taha. Sellised enda jaoks küll üpris kauged teemad, kuid ometi väga inimlikud ja usutavalt realistlikud. Muidugi üks šokeerivamaid sõlmi kogu loos on see lugu ühtede põgenike kotiga, mille smugeldajad otsustavad enda turvalisuse huvides keset teed autost välja visata...see mõjus mulle kuidagi sarnaselt nagu eelmisel aastal 4 kuud, 3 nädalat... filmi šoki-moment. Kuid ka see aitas kaasa sellele sisse-elamisele ning peaaegu, et enda nahal kõige selle tundmisele.

Jah, ma olen üpris vaimustuses sellest filmist. Ja pole ka välistatud, et vaatan selle kunagi veelkord üle. Sellest filmist õhkub mingisugust feminismi, mida ma mehena täiesti kergelt ning märkamatult seedin... on ju ka suurem osa taustategijaid naised, režissöriga eesotsas. Ja naised ongi ehk selle loo ning karmi kliima ja külma lume vastukaaluks. Kuigi karmid väliselt, siiski soojad hingelt. Emalõvid... ning mehed...peamiselt poisikesed või invaliidid, peavad muretsema, et väikevennal oleks jõuluks kuuse all kingitus või et naistel oleks tööd ja raha. Taandudes ka naiste relvade ees või sõites naiste pakiruumis. Naised, naised, naised..."tegelikult" naised keerutavadki seda meie maailma :) Me mehed oleme ainult käpardid ja nõrgad sõltlased ja kui raske asi ette peaks sattuma, siis laseme lihtsalt jalga... Okei, päris nii hull see asi "päris elus" ka pole... eks neid naisi ja mehi ole igasuguseid. Aga selles filmis siis sedapsi. Ja kõigele lisaks viis ju film tänavuse Stockholmi Filmifestivali peapreemia, ehk "Pronkshobuse" koju.

Hinnang: 4+ (Soovitan soojalt. See film muudkui kasvab mu sees...ikka veel...Karm pildike külmas atmosfääris, kuid hirmus kaasakiskuv ja põnev. Tõeline draamatriller. Lihtne ning ilma trikkide ja efektideta. Lumest hoolimata tumedates toonides. Nii nagu asi on.)

Trailer:

Minu sõltuvus mõnuainetest...

Otsustasin loobuda Coca Cola -st ning tegelikult ka kõikidest teistest limonaadidest. Nimelt ma ei mäleta, kas on kunagi läinud nädalat ilma Coca Cola -ta alates sellest päevast kui ma esimest korda selle mõnuainepudeli oma huulile tõstsin... no võibolla dieeti pidades ehk sai mõni aeg ka ilma oldud. Kuid ma mäletan, et isegi siis rikkus mu dieedi see ära, et hakkasin Light Colat jooma, kuna "light-is on ainult alla ühe kalori detsiliitri peale!"... noh, igatahes ei toiminud see dieedijoogina :)

Ja ega ma siin seda nii suure kella külge ei julgeks panna kah, kui mul juba 16 limonaadidevaba päeva seljataga ei oleks. Pean tunnistama, et see on olnud natuke nagu narkosõltuvusest võõrutamine. Esimesed 4 päeva olid ikka väga rasked...õudne suhkruvajadus oli ning eks ma siis mingite teiste asjadega üritasin seda ka korvata...aga limonaade suhu ei pistnud. Põhimõtteliselt! Tegelikult neljas päev oligi kõige raskem. Mäletan, et otsaette tuli higi ja mõtted olid ainult selle ümber, et niiiii tahaks koolat :)

Tänaseks on aga see himu enamvähem kontrolli all. Eks ma muidugi "tahaks"... aga kuna on juba nii mitu päeva seljataga, siis see omakorda annab jõudu olla limonaadi tsölibaadis. Järgmiseks võiks neist magusatest mahladest ja muust ebatervislikust loobuda, aga selle operatsiooni võtan ette pärast pühi...

Muideks kehakaalulule pole see, natuke üle kahenädalane limonaadistreik veel mõjunud. Võibolla võtab kauem aega, sest ju ma olen seda suhkrut asemikuna kuidagi muudmoodi ikkagi tarbinud. Aga üks samm korraga! Läbi raskuste tähtede poole :)))

Kohtumine Urve Paloga ja laulmine

Eelmisel esmaspäeval, umbes lõuna ajal, astus mu kontori uksest sisse Eesti Rahvastikuminister. Eks see oli natuke enne teada ka, et "võibolla" ta tuleb, aga ega kunagi ju ei tea ka, mida olulisemat sellistel inimestel võib viimasel hetkel ette sattuda.

Aga ta tuli ning koos temaga umbes 8 liikmeline delegatsioon. Ma olen praeguse valitsuse liikmetest varem kohtunud pea-, majandus ja kommunikatsiooni-, rahandus-, välis- ja kultuuriministritega. Ehk Palo on seega kuues minister. Ma pean tunnistama, et ma ju teadsin ennegi, et ta on kena ja meeldiv inimene, kuid temaga näost näkku vesteldes oli ta veel kenam ja veel meeldivam. Ta tundis ennast kohe nagu kodus, kuigi meil ju remont käimas ning kõiksugused kastid seinte äärtes ning kardinaks lihtsalt mingi riie. Aga ta tuli ja istus mu külaliste-disaintoolile ning vestles nii mõnusalt, nagu me juba ammused tuttavad. Jah, ma tean, et poliitikud ju peavadki olema sellised, aga sellegipoolest kõik ju ei ole. Mul tekkis natuke koolipoisi tunne ning istuda ei julgenudki...muidugi eelkõige sellepärast, et kaaskonnas oli ka mitu naisterahvast veel (kantsler, konsul jne) ning kuidas ma siis ikka istuda saan...mats ma ju olla ei taha :)

Kolm asja, mis mul eriliselt meelde jäid on esiteks see, et ma hämmastusin kui pikk ta on! Ok, mitte nii pikk kui mina ja ammugi mitte nii pikk kui mu töökaaslane, aga kogu oma kaaskonnast oli ta vist küll kõige pikem. Teiseks see, et ta küsis Eesti Spa-de kohta. Ja kui siis sellest sai räägitud, et mis ja kus on ilusamad jne...siis tema omalt poolt kiitis Värska Spa-d, sest ta on osaliselt sealtkandist... nii õige suhtumine, isegi kui see teema polegi otseselt tema rida... Ja kolmandaks oli see, mida ta küsis ära minnes. Nimelt, et kui me Eestist räägime rootslastele, et mida me siis kiidame? Mu kolleeg, kellele see küsimus ehk kõige otsemalt oli suunatud, loetles need tavalised asjad, et Tallinn ning tema vanalinn ning teised linnad oma looduse või muude vaatamisväärsustega. Minister küsis: "Aga Eesti ilusad naised?" Mu kolleeg läks hämmingusse hetkeks ja ütles, et seda teemat ta ei julge puudutada. Eelkõige sellepärast, et Rootsis on selline film tehtud nagu "Torsk på Tallinn", mida paljud on näinud ning mis ehk alandab mõnes mõttes Eesti(s elavaid) naisi. Ja sellepärast ta hoidub sellest teemast, kuigi teab väga hästi, et Eestis on ilusad naised...

Vaene mees põdes seda tükk aega hiljem, et kas ikka ütles õieti. Ma ütlesin, et ärgu põdegu. Võibolla oligi konksuga küsimus, et näha kuidas reageerime :)

Vaatasin, et Urve Palo on lõpetanud minuga sama kõrgkooli, kuid keskkooli lõpetaski Värskas (sündinud on ta Haapsalus 10.06.72). Ta kuulub sotsdemmide erakonda ning on majanduse taustaga, ehk raamatupidamist, eksporti, reklaami ning ettevõtte juhtimist on tema CV-s. Räägib vene ja inglise keelt. Ehk üpris tagasihoidlik keelteoskus, aga ehk need kaks on ka ühe Eesti ministri jaoks kõige olulisemad. Minu jaoks on oluline, et ei peaks häbenema inglise keelt mitterääkiva ministri pärast (olen seda kunagi minevikus pidanud tegema)...sest kui inimene inkat ei oska, siis ma leian, et võiks jääda taustategijaks.

Ministri põhilistest Rootsi visiidi teemadest võib lugeda siit. Minu meelest ta on kõikide aegade üks kenamaid poliitikuid. Väga sümpaatne mulje jäi.

Järgmisel päeval ta käis ka Stockholmi Eesti Koolis külas. P tuli koju ning rääkis õhinaga, et neil käis minister koolis. Ma küsisin, et mis Te temaga siis seal tegite? P ütles: "Noh, ta ütles, et ta tuli sellepärast Rootsi, et tahtis teada kas me laulda ka oskame? Noh ja me siis laulsime talle, et ta näeks, et me oskame."
Ise nii tähtis, sest minister oli rahule jäänud :)))

Mesilaste salajane elu - Sue Monk Kidd

Alustasin selle raamatu lugemist kohe kui sain teada, et raamatu järgi valminud film linastub Stockholmi filmifestivalil. Kuid aega polnud ning jõudsin filmi nägemise ajaks umbes pool raamatut läbi lugeda. Reeglina ma neid raamatuid loen üliharva, millest valminud film mul juba nähtud (erandina näiteks Patricia Highsmith -i Talendikas hr.Ripley), teistpidi küll...mulle isegi väga meeldib loetud raamatute järgi tehtud filme vaadata, näha teise inimese nägemust samadest asjadest mida mina olen ette kujutanud raamatut lugedes ning tõdeda kord korra järel kui hea on ikka raamat ning kui kehv on selle kõrval film.

Kummalisel kombel, täpselt nagu "Talendikas hr.Ripley"-ga, osutus minu meelest film paremaks kui raamat. Ei tea kas see on seotud siis kuidagi sellega, et millise meediumi kaudu lugu esimesena jõuab minuni, et see mõjub originaalina ning kuidagi paremana. Ei tea. Film oli palju sentimentaalsem...mul tulid isegi pisarad silma ning mitmes kohas :) Raamatut lugedes läks mul ka ühes kohas meel härdaks, kuid päris pisarad jäid tulemata.

Lugu jutustab 14 aastasest tüdrukust Lily-st, u. 50-60ndate aastate Ameerikas. Ta elab suure süütundega, sest ta laskis oma ema maha kui ta oli kõigest 4 aastane. Isa on vihane ning kibestunud inimene, kes oma tütrelgi elu põrguks teeb. Tüdrukut käib hoidmas musta nahavärviga Rosaleen. Elatakse mustade jaoks keerulisel ajal. See oli nö. valgete ülevõimu ajastu, kuid mustadel tekib võimalus ka valida presidenti. Rosaleen lähebki hääletama, kuid satub rassistide küüsi. Eluga pääsemiseks põgeneb ta koos Lily abiga, viimase ema jälgedes, linna nimega Tiburon. Saatus viib neid kolme mustanahalise õe, August-i, June-i ja May koju, kus nad leiavad peavarju. August tegeleb mesilaste pidamisega, June tegeleb muusikaõpetamisega ning May on kerge mõistusehälbega. Lisaks käib majas abiks noormees nimega Zach. Siin hakkavad hargnema lahti nii Lily ema ajalugu kui ka kõigi teiste tegelaste eraelud. Kulmineerudes muidugi mitmete küsimuste lahenemisega. Kes ikkagi tappis Lily ema? Kuidas Lily ema on seotud Tiburoniga? Miks keegi Lily-d ei armasta...isegi ta enda ema ja isa? Kuidas võib ema oma lapse hüljata? Kuidas ülitundlik May vastu peab kõikidele elumuredele? Miks June on ebaviisakas Lily vastu? Mis sünnib ühe mustanahalise poisi ja valgenahalise tüdrukuga kui nad ninapidi tihti koos on? Kas nahavärv on probleem ning kelle jaoks ja millepärast? Küsimusi on veel ja veel ning tegelikult kõik on kuidagi seotud tegelaste soojade tunnetega, mis annab sellise sooja atmosfääri kogu raamatule.

Ebaoriginaalsusest hoolimata, mulle üldiselt meeldis see lugu. Kui veel korraks võrrelda filmiga, siis raamat on ehk natuke usutavam. Film, eriti alguses, on ikka kergelt ebareaalne. Lisaks pärast filmi nägemist rikkus see mu fantaseerimise ära. Tegelased olid mul enne enda ettekujutatud, kuid siis hakkasid tegutsema need samad näitlejakujud mu vaimusilmas...ning mõnevõrra filmist ikkagi nihkes looga. Kuid ehk see selline emaduse, õetunde ning inimliku kaastunde, armastuse ja hoolivuse segu, selles oli midagi erilist siiski. Lisaks see võõra ajastu tugev tunnetus ning lõunaosariikide värviliste valus teema suutis ka mind mingil määral liigutada. Sellest on juba nii palju räägitud, et need probleemid ei tundu üldse võõrana ega ka kaugena enam...mis sellest et ma pole isiklikult selliste probleemidega oma päriselus kokku põrkunud.

Kirjanik Sue Monk Kidd -i kohta on võimalik lugeda rohkem tema kodulehelt. Tänaseks on sellelt ameeriklannalt ilmunud juba 5 raamatut.

Hinnang: 3+ (Tegemist on pesuehtsa naistekaga ning usun, et vähesed mehed sellest eriti palju midagi saavad. Kuid kui meeldivad sellised inimsuhete lood, mis vahest on natuke imalad ja vahest kõditavad mingeid tundenärve, siis miks ka mitte... kuid tegelikult selliseid lugusid on juba küll ja küll. Ma ise poleks ehk siiski hakanud lugema üldse, kui oleksin ette teadnud mis raamatuga tegemist on. Aga ei tea kah...polnud ju päris maha visatud aeg kah... kokkuvõttes selline keskmine, aga pigem tasub vaadata film ära.)

Hunger (Nälg)

Hunger (UK & Iirimaa 2008)
Režissör ja stsenarist: Steve McQueen

Olulisemad näitlejad: Michael Fassbender, Stuart Graham

Loo lähtekoht: Lugu Bobby Sands-ist, IRA liikmest, kes 1981.aastal juhatas näljastreiki ning osales ka mitte-pesemisprotestis, millega IRA vangid lootsid saavutada poliitilise vangi staatust. Film ongi Sands-i surmaeelse 6 nädala sündmuste dramatiseering.

Arvamus: Cannes-i filmifestival pälvis seisvad ovatsioonid. Euroopa filmiakadeemia auhindade jagamisel kandideerib. Kriitikud kiidavad, festivalivõite tuleb paremalt ja vasakult...
Filmi võib tinglikult jagada kolme ossa. See mis sünnib enne näljastreiki. Papi külaskäik. Ja streik ise.

Ma pidin kohe eraldi vaatama, kes selle filmi operaator on. Sean Bobbitt teeb sellise fantastilise töö, et mul jäi suu lahti! Nii detailselt planeeritud kaameratööd kohtab ikka väga harva...viimati meenub selline tase Wong Kar Wai Fa yeung nin wa, ehk In the mood for love -filmi kaamera taga lausa imesid teinud Christopher Doyle. Lisaks see "kakapruun" toon, milles filmi edastatakse, see tekitab tunde, et tõesti ninasõõrmete sees on seda rõvedat haisu tunda. ÖÄK!

Kõige šokeerivam ei ole see rõve make-up ning surmad ja piinamine...vaid see, et kõik see sündis minu eluajal! Alles 27 aastat tagasi (muideks Bobby Sands surigi 27 aastaselt ja muideks ta oli ka Briti Parlamendi liige, minu meelest seda filmis ei mainitud)! Kui palju sellist "piinamist" ning inimesevastasust sünnib praegu kusagil riikides (vanglates)? Iraagi sõjas ameeriklastel olid umbes sarnased kombed...Britid ja Ameeriklased - Bush ja Blair...sellel teemal võiks pikemalt mõelda edasi, kas pole tõsi? Kuid ikkagi minnes tagasi sellesse aega ning IRA tegevuse juurde. Bobby Sands pandi vangi relvade omamise pärast. Streik kestis 66 päeva. Matustele tuli üle 100 000 inimese. Lisaks suri 9 inimest selle streigi käigus. Pärast tema surma tõstis IRA taas oma pead ning naases uute rahutuste korraldamistega.

Näitlejatööd on samuti uskumatult head! Peategelast mängiv Michael Fassbender teeb vapustava töö oma rollis. Nii enne streiki, olles tugevaks vestluspartneriks papile, kui ka see hirmus nälgimine. Siis mängis juba rolli ka juba kiidetud make-up...mis oli täpselt nii rõve, et film mõjuks. Samuti pappi mänginud Stuart Graham on üks huvitav näitleja. Kuid minu jaoks oli see film ikkagi operaatori pärusmaa ning seeläbi ka režissöritöö hea saavutus.

Hinnang: 4- (Kõigest sellest heast tehnilisest poolest hoolimata, ei saanud ma aru sellest isekusest. Sandsil oli ka väike poeg. Selline aadete eest seismine...mida ta lõppude lõpuks sellega saavutas? Ei midagi, britid jätkasid ikka samas vaimus. Selliseid asju tuleb ikka ajada teisiti. Ta oli vanglas olles vabakutseline ajakirjanik ning luuletaja...kas tal seda kaudu ei oleks olnud võimalust mõjutada asjade käiku? Ma lihtsalt ei mõista selliseid inimesi...nagu terroristid, kes lähevad vabasurma oma aadete eest. Mõni võiks öelda, et mul pole lihtsalt sellist iseloomu. Mina arvan, et mul on vastutus oma laste ees ning miski pole neist tähtsam. Kuid tehniliselt poolelt oli film täiesti laitmatult tipptase.)

Sandsi täpsema elulooga võib tutvuda siin.

Trailer:

Entre les murs (The class / Seinte vahel); Jerusalema; Other Boleyn girl, My magic, Perro come perro (Dog eat dog), Rak haeng Siam (Love of Siam)

Sedapuhku rida keskmise tasemega filme, mis minu jaoks ehk lahutasid meelt, kuid ununevad kiiresti ning sellepärast sügavuti analüüsima ei hakka. Kõikide vaatamisest on kulunud ka juba mõni aeg, mõnede puhul ei ole värke vaatamisjärgne tunne enam meeleski...

Entre les murs (Prantsusmaa 2008)
Režissör: Laurent Cantet
Olulisemad näitlejad: François Bégaudeau
Baseerub peaosalise, François Bégaudeau enda raamatul.

Loo lähtekoht: Kool Pariisis. Klassitäis teismelisi. Terava keelega noored. Noor meesõpetaja peab nendest jagu saama ning neile tarkust pähe toimetama. See pole kerge ülesanne, sest iga laps klassis on omamoodi isiksus ja paratamatult tekivad konfliktid.

Arvamus: Võta päris õpetaja ja päris klassitäis lapsi, kolm kaamerat ning õpetaja enda kirjutatud raamat oma õpetajatööst. Viska nad kõik filmile, loksuta ning saad loo ühest aastast Pariisi eri kultuuritaustaga lapsi täis koolist ja sealt ühe klassi anatoomiast. Õpetaja on osav ja suudab alati õpilaste kiiretest sõnavalingutest üle olla. Kuid tegemist on rohkem prantslaste jaoks olulise küsimusega, ehk kuidas erinevad sisserändajad suhtuvad prantsuse keelde. Milliseid probleeme see tekitab. Huvitav, et filmi vaadates tekkis täiesti selline tunne, nagu oleks ise ka selles klassis ning õpiks kaasa...ma usun, et see oli ka tegijate taotlus. Kuid ometi jäi see liiga kuivaks minu jaoks ning natuke liiga pikaks. Kuigi ma arvan, et õpetajatele see film meeldiks. Paljud õpetajad ongi väitnud, et selline ongi nende argipäev. Ehk film on väga ehtne. Kummaline, et eriti mingeid taustalugusid ei räägitud...what you see is what you get. Vaataja on täpselt nagu ühena seal koolis teiste seas.

Hinnang: 3+ (Prantsusmaa tänavune Oscarisaadetis, Cannes-i filmifestivali võitja... auhinnatiitleid küllaga, kuid film ise pole minu meelest sisult eriti originaalne. Samas huvitav ja jälgitav, eriti noorte vahetu näitlemise ning sõnaosavuse pärast. Samas ei midagi erilist.)

Trailer:

_________________________________________________

Jerusalema (Lõuna Aafrika Vabariik)
Režissör ja stsenarist: Ralph Ziman
Olulisemad näitlejad: Rapulana Seiphemo

Loo lähtekoht: Lugu kahest poisist, alates nende keskkooli east kuni kolmekümnendate eluaastateni...ehk sellest kuidas kahest noorest saavad pätid.

Arvamus: Oi kuidas mulle meeldis see muusika. Laul laulu järel tekkis tunne, et filmi muusika ongi palju parem kui see film :) Kuid tegelikult oli ka palju vaatamisväärset. Kahati põnev, kohati huvitav, sest nendel inimestel on nii erinev kultuuritaust kui meil, eestlastel... ilmselt on vaesus ning kuritegevus sealmaal palju tavapärasemad nähtused kui siin maailmanurgas. Kui on olemas terved vaeste majadekompleksid. Karm. Karm on ka kriminaalne elu. Võim on alati ohtlik selle haldajale. Kadedus ning kurjus on tugevad relvad nende käes, kes seda võimu ihkavad ära võtta. Looduseski jääb tugevam ellu. Muidugi kurb, sest süütud pered, kes sellistes mängudes osalejaid leinama jäävad..milles nemad süüdi on? Samas kuidagi kaugeks ja võõraks jäi see natuke.

Hinnang: 3+ (Huvitav pildike, hea muusikaga, maailm lõunatipu lähistelt. Häris see, et see on võõrkeelse Oscari kandidaadi kandidaat, kuid umbes 60-70% filmist on ingliskeelne. See on ju ebaaus! Kuid miinused ja plussid kokku lugedes jäävad plussid peale)

Trailer:

__________________________________________________

The Other Boleyn Girl
Režissör: Justin Chadwick
Film baseerub Philippa Gregory romaanil.
Olulisemad näitlejad: Natalie Portman, Scarlett Johansson, Eric Bana, Jim Sturgess, Mark Rylance, Kristin Scott Thomas, David Morrissey

Loo lähtekoht: Henry VIII ja tema teise naise (ja tolle õe) suhete lugu.

Arvamus: Mulle ei meeldi sellised liba-ajaloolised lookesed nagu "Teine Boleyni tüdruk", kus tehakse enda fantaasia järgi mingeid ajaloolisi fakte ümber ning neid siis üritatakse "tõelise" pähe minule müüa. Näiteks Vanemuises lavastatud "Koidula veri" oli algusest peale selline "meelega" ajalugu väänav ning see andis isegi põnevust ning omamoodi väärtust loole juurde...

Samas, filmis on tõeliselt muljet avaldav näitlejatearmee. Ja nende jälgimine on ju lausa nauding. Ja lugu ju iseenest on ka olemas, ehk kokkuvõttes on ikkagi päris vaadatav. Kostüümid mulle eriti küll ei meeldinud ning see on kostüümidraama jaoks vist juba päris kõva kriitika.

Hinnang: 3+ (ehk 6/10, parema meelelahutuse puutes söödav, kuid muidu "ühe ristiga mürgiseen" :) Ei, nali naljaks, ei julge eriti soovitada. Kuid ise nautisin just nimelt näitlejaid.)

Trailer:

________________________________________________

My Magic (Singapur 2008)
Režissör ja stsenarist: Eric Khoo
Olulisemad näitlejad: Francis Bosco, Jathisweran

Loo lähtekoht: Üksikhooldajast isa on joodik, elule jalgu jäänud, ülekaaluline ja üdini ebameeldiv inimene. Tema poeg peab ise muretsema, kus kohast süüa saab, kuidas koolis saab käidud. Kõige tipuks tuleb tal ka öösel maani täis isa järel tolle okset koristada ning hoolitseda selle eest, et too tema magamisaset täis ei tee. Isas on aga maagia peidus ning see võib osutuda "päästerõngaks".

Arvamus: Väga masendav film. Muideks tegemist on tänavuse Singapuri Oscarisaadetisega. Ja ometi elasin ning tundsin kaasa sellele poisile...ikka lootsin ning ootasin, et kohe ta õnn muutub... kohe kui isa hakkas jalgele saama..kohe ärkas ka jälle lootus. Mul on tunne, et tegemist oli ehtsa mustkunstnikuga. Kui polnud, siis mind pettis küll ära, lihtsalt nii ehedad on tema liigutused ning kogu "esinemine". Mõnes mõttes oligi ju tegemist vapustava mustkunstniku ära kasutamisega. Kogu lugu oleks justkui konstrueeritud selle "inimese" ümber. See aga teeb natuke filmist ühekihilise.

Hinnang: 3 (Näitlejad on head. Nad on täiesti võõrad ning nende mängumaneer isegi on võõras, kuid samas huvitav. Väike poiss on kuidagi ehtne. Mind küll ei häirinud hetkekski. Jäin igatsema mingite kõrvalliinide või komplitseeerituma tausta järele. Samuti huvitav oleks olnud teada, mis edasi saab. Lahendusi on ju nii palju, kuid lugu jäi nagu selles suhtes poolikuks. Kas poisiga on kõik korras või mitte, kas sellest, mida ta isalt õppis, oli piisav et end elatada... või oligi tõesti film lihtlabane mustkunstniku näitamine...tema isikuga lõppes ka kogu film...)

Trailer:

__________________________________________________

Perro come perro (Kolumbia 2008)
Režissör: Carlos Moreno
Olulisemad näitlejad: Óscar Borda, Marlon Moreno, Blas Jaramillo

Loo lähtekoht: Kohaliku maffia käsilased tapavad väljapressimise käigu ära mehe, kellelt neid saadeti Maffia raha ära tooma. Üks meestest leiab selle raha tapetu kodust ise üles kuid ei anna seda edasi oma ülemustele. Valetades, et ta pole midagi leidnud. Sellest saab üks närvipinge kruvimine alguse.

Arvamus: Seda filmi reklaamitakse kui ladina Ameerika Pulp fictionit. Lubage naerda! millegi nii originaalseni ei jõua see film mitte hetkekski, isegi mitte oma parimatel hetkedel. Ta jääb kohe mitu pügalat allapoole. Ma isegi ei leia filmide stiilides sarnasusi. Pigem on sel midagi sarnast ehk Denzel Washingtoni filmiga Man on fire...kui stiilile mõelda..sisult selline üpris tavaline maffia värk. Ei midagi uut päikese all.

Minu jaoks hakkas lugu ise ka lohisema. Mul oli isegi nii igav vahepeal, et kontrollisin mitu korda kella :) Miks seda poleks lühifilmina võinud teha.

Lisaks näitlejad olid kohutavad. Eriti see ülivihast maffiapealikku mänginud mees. Keegi ei ole selline päriselus. Ega maffiamehed ka "loomad" ei ole teiste inimestega su´heldes :) Aga muidugi mõned võivad ju võtta seda komöödiana..ma mõtlen seda karakterit. Mina ei suutnud.

Hinnang: 3- (Koer pureb koera ei mõjunud "hea maffiafilmina". Kuid maffiateemad on alati sellised põnevad juba oma olemuselt, ehk kehv maffiafilm on siiski enamvähem keskmine tase. Mul rikkus kinoelamuse väsimus ning pidev ootus, et asi ühelepoole jõuaks. Eriti tobe oli see helistaja..kõik oli kuidagi vindi võrra üle keeratud. Ja see ei sobinud üldse. Siis juba oleks pidanud rohkkem vinte keerama, nagu Pulp Fictionis :) Ahjaa lahe nimilugu on filmil, ja üldse oleks võinud selliseid ladina rütme rohkem olla)

Trailer:

__________________________________________________

Rak haeng Siam (Tai 2007)
Režissör ja stsenarist: Chukiat Sakveerakul
Olulisemad näitlejad: Mario Maurer, Witwisit Hiranyawongkul

Loo lähtekoht: Kaks tai poissi armuvad. Ühe jaoks oleks see armumine võimalik, teise jaoks mitte. Lisaks vaevab ühe poisi elu tema pere tabanud tragöödia ning teine poiss tegeleb oma ansambli ja eduka heliloominguga.

Arvamus: Liiga kummaline tundus see kõik. Alustades juba näitlemisstiilist. Minu jaoks mõjus mõnede näitlejate mäng lausa võltsina. Kuid mõtlik ja mehelikum poiss oli sümpaatne. Mingil hetkel märkasin, et tahan talle head.... lootsin ka juba, et ta leiab selle muusikupoissi armunud tüdrukust endale uue "armastuse"... See armunud muusikapoiss pani ka teise kummalisse olukorda, lauldes seda armastuslaulu kõigi ees. Selline käitumine on natuke isekas. Kuid võibolla ta tundis, et teises poisis on ka need tunded olemas, sest suudlus, mida ema pealt nägi...

Võiks arutada selle filmi põhjal, et kus läheb see piir, kus vanemal on õigus oma teismelise lapse ellu sekkuda. Alguses ju isa laseb tütrel minna kauaks kodust kaugele...ja mis sellest sai...siis aga ema piirab oma poja valikuid armastuse suhtes, sekkudes väga konkreetselt oma poja tulevikku. Ja mis sellest saab... Minu meelest peavad olema olemas teatud reeglid, kuid teiste inimeste tunnete valikusse sekkuma minna ei tohi...olgu ta siis kasvõi oma laps. See pole aus ning võib jääda kummitama kogu elu lõpuni. See on ka andeksandmatu. Kellegil pole õigus kellegi valikuid hukka mõista..sest paraku armastus ei küsi ju tulles, et kas tahad sellesse või teise armuda?!

Hinnang: 3 (soovitatav Gay-teemadest huvitatuile. Natuke nagu armastusfilm, kuid samas ka peredraama. Kummaline film. Samas jääb kummitama nagu mõni laul... mind päris külmaks ei jätnud, aga ega see film mulle ei meeldinud ka.)

Trailer: