Petmine - Õisu mõisa projekt

Õisu Mõisast on saanud teater! Viimastel aastatel on Andres Lepik ja Janek Vadi mänginud seal Pinter/Shaffer-i "Rööv"-i, mida minul ei õnnestunud kahjuks näha (tükki on küll palju kiidetud). Küll olen ma näinud sama loo kunagist Rakvere Teatri versiooni, kus teineteisega mängisid psühholoogilisi mänge Eldor Valter ja Volli Käro. Lapsepõlves tuli see ka teatriõhtuna ning loomulikult olen ka videolt viimasel ajal seda paar korda üle vaadanud. Sellepärast jätsin pika sõidu Viljandi taha seekord tegemata.

Ent Petmist ma näinud pole ja sedapuhku tuli kuningad, ehk "omad silmad" kohale viia. Kuigi Pinter ei ole just minu "maitse" materjalina kunagi otseselt olnud. Meenuvad XIV lennu diplomilavastus Avdjuško ja Tättega "Sünnipäevapidu" ja hiljutine Peeter Raudsepp-a lavastus Rakvere Teatris - "Eikellegimaa" Käro ja Suumaniga. Rakvere Teatri "Majahoidja" ja kunagine Linnateatri Andres Noormetsa "Kojutulek" on jäänud nägemata... ehk mõnes mõttes võibolla ka teadlikult või vähemalt alateadlikult. Viga on muidugi minus, sest Pinter on Nobeli võitnud kirjanik ning väga tunnustatud ja kiidetud autor (muide ta suri 3 aastat tagasi, ehk 2008). Samas tema poolt John Fowles-i "Prantsuse leitnandi tüdruk" raamatu põhjal kirjutatud stsenaariumi aluselt tehtud film Meryl Streep-iga peaosas, on üks minu lemmikuid. Võibolla lihtsalt ei istu minule kuidas Eestis Pinterit tõlgendatakse? Või ei istu minule just tema enda kirjutatud lood, aga teiste materjali ümbertöötlejana on ta meisterlik? Ehk ajapikku selgub...

Räägitakse, et "Petmine" baseerub Pinteri enda abieluvälisel suhtel BBC ekraaninäo Joan Bakewelliga, vahemikus 1962-1969. Lavalugu hakkab hargnema aasta pärast suhte lõppu (orgininaalis 1977), kui Emma ja Jerry kohtuvad kohvikus ning Emma teatab, et ta hakkab oma mehest Robertist lahku minema ning tükk lõpeb algusega (originaalis 1968). Kuigi selliste eranditega, et 1977 ja 1973 aastatel toimuv tegevus liigub ka natuke edaspidi, siis tervikuna lugu kulgeb tagurpidi, umbes nagu film "Memento" või tegelikult veelgi sarnasem on see Francois Ozon-i filmile "5 x 2". Ja eks "Petmisest" on ka filme tehtud ja lausa mitu tükki. Eks omal ajal võis see idee olla päris innovatiivne ning originaalne, eriti teatrilaval. Häda ongi selles, et selliselt lugu jutustades on juba ette teada, mis toimuma hakkab... Ma lootsin, et mängitakse siis sellele, et selgitatakse sisulisi tagamaid, et miks ja kuidas see petmine alguse sai - et lugu on peidus mingites psühholoogilistes keerdkäikudes. Kuid selle näidendi sisu on selleks liiga "lihtsake". Mingeid tagamaid ei olegi. Lihtsalt mees tahtis naist voodisse, sest too oli ilus ja naine tahtis kodu mängida. Ja nagu ikka - mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega... stereotüübid, stereotüübid... lihtsalt ei viitsi enam sellist lihtsat lugu. Irooniline, et näidendi tekstis endas on ka sisuline viide sellele - kuna meestegelased on sõpradest "talendijaht" ja "kirjastaja", siis talendijaht on pakkunud kunagi kirjastajale ühte raamatut välja anda, mis räägib "petmisest". Kuid kirjastaja ei võta seda teha, sest "petmisest" lugusid on juba palju ning kõik need erinevad versioonid on juba ära räägitud. No Õisu mõisas hargnenud lugu oli veel eriti stamp.

Kui jällegi otsida positiivseid külgi, siis tegelikult on alati lood, mis räägivad kirjandusest või kasvõi kirjastamise kaudu ka raamatutest minu jaoks millegipärast südamelähedased. Maitsed on ju muidugi erinevad ning eks raamatuid lugedeski inimesed märkavad erinevaid asju ja oma elust tingitult panevad ka rõhku erinevatele teemadele erinevalt ja see tekitab ju ikka huvitavaid vestlusi tõlgenduste ja lugemiselamuste põhjalt. Oleks tahtnud isegi rohkem seda külge... aga eks sellest maksimaalse kaasaelamise saamiseks oleks eeldanud ka seda, et vaidlus oleks käinud mõne enda poolt loetud raamatu üle.

Samas Õisu mõis oli väga huvitava atmosfääriga ja mängis etendusele kaasa. Samuti ilm ja päikese värvivarjundid, mis akendest saali paistsid. Väga lämbe ilm pani ka näitlejad higistama, aga eks see õhustik pidigi neil seal omavahel olema pingeliselt "kuum".

Norida tahaks natuke tõlke kallal... väljandid nagu "sisseoste tegema"... no kes kasutab sellist väljendit? Kui ma ise ütlen kodus, siis ütlen ikka, et "lähen poodidesse", "lähen shoppama", "lähen ostma midagi", aga mitte kunagi ei ütle, et lähen "sisseoste" tegema. Võibolla see olen ainult mina, aga tegelikult oli seal veel selliseid kahtlase väärtusega tõlkekohti.

Lavastaja Andres Lepik on lahendanud ajas tagurpidikulgemise päris sujuvalt - huulepulgaga valgetele pindadele kirjutamisega ning selles on isegi mingit näidendile sobilikku varjatud seksualismi. Aga kõige rohkem meeldis mulle Carita Vaikjärve hoiak, kuidas ta stseenide vahetudes oma meest Robertit, ehk Lepikut pingega vaatas. See andiski lootust, et mingi tagamaa on olemas-tulemas - miks ta üldse oma meest petma hakkas... et see lugu jõuab selleni välja... kuid nagu öeldud, kahjuks ei jõua...
Janek Vadi, ehk Jerry oli suurima osa etendusest laval. Teised kaks tegelast vahetuvat stseenist stseeni. Välja arvatud see stseen, kui Emma ja Robert, ehk Carita ja Andres Veneetsias on.

Natuke toores on ka koht, kus naine oma armukesele ütleb, et ta rääkis nende omavahelisest suhtest mehele, aga hiljem selgub, et ta tegi seda juba aastaid tagasi. See mõjus naisepoolse valena, ent tavaliselt elus jätavad vähemalt osavad valetajad sellised kohad kaksipidi tõlgendatavaks. Võibolla on see iga inimese rikutuse astmest tulenev oskus. Igatahes on see näidendi üks sõlmpunkte, mida etendusest rääkivad kriitikud tihti välja toovad.

Hinnang: 3 (Olin vist üpris kriitiline? Tegelikult vaadates igav ei hakanud, sest ootasin kogu aeg, et midagi sügavamat ja huvitavamat paljastub kohe-kohe ja seda praktiliselt kuni lõpuni välja. Kuigi see lõpuks jäigi tulemata. Kogu loo oleks saanud kätte ka esimesest vaatusest. Näitlejate kohta ei oska seekord midagi erilist öelda, sest kõik oli ok, sisu oli ju ka olemas, aga see lihtsalt ei pakkunud minule isiklikult midagi. Kunstilise kujunduse kohalt oli valgusega natuke midagi tehtud, aga muidu laud-toolid-voodi-raamatud ja natuke mõisaatmosfääri kaasamängu. Kostüümidest rääkimata - need olid läbi tüki ühed-samad, kuigi aeg stseenides muutus aastatega... Tegijad on kahtlemata toetunud materjali enda kandvusele.
Lahkudes sai Õisust Viljandisse sõites natuke arutatud teatrikaaslasega petmise ja armastuse seostest, kuid tegelikult tükk seda eriti ei lahka. Me jõudsime siiski omavahelistes vestlustes ise huvitavamate ning sügavamate teemadeni mida oleks ka tükist oodanud. Küll toob tükk välja teemana andestamise ja paar võimalikku varianti edasielamiseks. Ka enesepetmise sellises olukorras. See oligi võibolla kõige suurem väärtus või mingisugunegi vastukaal sellele lihtsale loole. Kui kokkuvõttes minult küsida tüki kohta, siis "vaadatav, kuid ei midagi erilist... on ju nähtud neid stereotüüpseid petmiselugusid juba küll ja küll".)

------------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

PETMINE
(H.Pinter)

Mängivad: Andres Lepik, Janek Vadi (Ugala Teater) ja Carita Vaikjärv (Ugala Teater).

"Petmine" ("Betrayal") on 1978. aastal valminud Harold Pinteri autobiograafiliste sugemetega näidend, mille teeb põnevaks see, et tegevus algab armukolmnurga lõpp-mänguga ning vaatajal avaneb võimalus jälgida kolme tegelase püüdlusi ja üleelamisi liikudes ajas tagasi õhtusse, kus süütu ja tahtmatu MÄNG muudab igaveseks nende kolme senise elu.

Oma napi, täpse, vaimuka, terava ning eelkõige elulise dialoogiga annab Pinter meile võimaluse näidata tegelaste nii varjatud kui ka osaliselt neile endilegi teadmatuid tegutsemismotiive, mis võivad tunduda lausa absurdsetena, masohhistlikena või isegi perverssetena. Samas õhkub sellest loost mingit seletamatut soojust: oskust andestada, oskust leppida ja edasi minna.

Sport - 2011 II kvartal

Tundub, et nagu eelmine kevad-suvi, nii ka seekord, elu pressib ennast peale ja vaja on ahmida kogemusi endasse ning sellepärast jääb see kirjutamine lihtsalt suvisel perioodil natuke kõrvale.

Sellel aastal on lisandunud veel sport, mis tundub kujunevat minu keskeakriisi väljundiks, vms. Kooli ajal olin ma klassis üks kehvemaid jooksjaid, vist tagantpoolt teine-kolmas. Ja nüüd järsku, "kõrges eas", olen täiesti armunud jooksmisse. Ega ma ju veel teab mis hea ei ole. 10 km läheb natuke rohkem kui 50 minutiga, 20 km jaoks on vaja viimase jooksu põhjal täpselt 1 tund ja 47 minutit... Ent sügisel on plaanis esimene maraton läbida ja selle nimel tuleb ka kõiki muid lihaseid piinata. Sellepärast käin vähemalt paar korda nädalas spinnitrennis ja paar korda ka kangi tõstmas; sõidan rattaga looduses ja otse loomulikult jooksen nii palju kui vähegi võimalik. Kui aasta algus oligi rohkem siseruumitrennide päralt, siis mida soojemaks väljas läks, seda rohkem ka mina jõudsin jooksuradadele ja muidu õue sportima.

2011.aasta teine kvartal numbrites siis järgmine:

Aprill -
63km jooksu (6 tundi)
300 minutit kangitõstmist
770 minutit siseratast
60 minutit bodyattacki
90 minutit tantsutrenni
24 minutit, ehk 2 korda erilist võhmakat
Kokku 24 treeningkorda.

Mai -
101km jooksu (8,5 tundi)
600 minutit kangitõstmist
460 minutit siseratast
12 minutit erilist võhmakat
Kokku 25 treeningkorda.

Juuni -
130km jooksu (11,5 tundi)
61,55km jalgrattaga õues (peaaegu 3 tundi)
300 minutit kangitõstmist
840 minutit siseratast
170 minutit tantsutrenni
Kokku 31 treeningkorda

Mais olin Prantsusmaal nädal aega ja Koreas ka nädal, sellepärast jäid kõik sisetrennid ära sellel ajal, aga jooksmas sai käidud nii Pariisis kui ka La Baule-s. Eriti La Baule-is, sest seal on Euroopa pikim liivarand ning piki seda oli ideaalne joosta. Täielik paradiis! Koreas jooksma ei jõudnud, sest päevakava oli selletagi liiga tihe.

Juunis sai ostetud uus maastikuratas. Pole veel päris sõidumeheks saanud, sest alati on kas ratas maal ja mina linnas või ratas linnas ja mina maal. Peaks kiiremas korras hankima katusele rataste transportimiseks vastava hoidja. Tahaks tegelikult hoopis auto taga neid transportida, aga mul pole autol konksu ja muud varianti vist pole kui katusele...

Väikest särtsu annavad ka rahvaspordiüritused ellu juurde. Aprillist juulini jõudsin tervelt viiele jooksuvõistlusele. Alguses läks kehvemini, aga viimasel ajal hakkab juba vaikselt korralikumaid tulemusi ka tulema. Siiani parim õnnestumine on Rakvere Ööjooksult. Seal sai enne finišit kilomeetrijagu ühe noore poisiga rinda pistetud, aga viimasel hetkel ta siiski võitis mind sekundiga. Sellest hoolimata tegin oma elu jooksu. Kuigi tegelikult on kiirus isegi tunduvalt paranenud sellest ajast. Seda on selgelt näha Eesti Energia tervisejooksusarja tulemustest. Parematel päevadel on keskmine jooksukiirus kasvanud üle 12 km/h. Ja muidugi see otsus - iga pühapäev joosta 20 km on ka ennast igati õigustanud. Viimasel korral joostud 20km rekord oli vaatet kogu suve seniseks jooksukrooniks. Ka vanemates vanuseklassides on võimalik korralikult trenni tehes saavutada üha paremaid tulemusi!

Vahetult enne suve sai ka tantsutrennidest korralikumalt kinni haaratud. Lubasin treenerile sügisel jälle lavale ka tagasi minna, eks näis kas saab minust veel asja või mitte. Üks konkreetne üritus on juba tegemisel.

Ja siis muidugi see maraton... Septembris nimelt kavatsen oma elu esimese läbida.
Peas olen eesmärgid ka valmis seadnud -
Alustades tähtsamast:
1. Mitte katkestada
2. Joosta kogu tee, ehk 42,192 km
3. Tulemus alla 5 tunni
4. Tulemus alla 4:20:00

Noh, peaasi, et saaks läbitud, kõik ülejäänu on juba boonus :)

Vabrikutüdrukud - Eili Neuhaus-i ja Kukruse polaarmõisa projekt

Girlpower! No on alles vinged naised Eili Neuhaus kokku ajanud! Ma oleks pimesi ka nende naisnäitlejate osalusel lavastatava tüki peale tormi jooksnud. Selline punt tegijaid ei suudagi millegi kehvaga hakkama saada. Ja tõesti täpselt nii oligi!

Tundub, et Neuhaus oma materjalivalikuga rändab minu maitsemaastikul. "Mtsenski maakonna leedi Machbeth"-i võib nimetada lausa suursaavutuseks ja eks see jääb veel aasta(kümne?)teks meelde millegi erilisena. Järgmiseks on tulemas "Kaasavaratu" ja tema CV-s leidub ka näiteks Strindberg... "Vabrikutüdrukud" on klassikalises mõttes vaatet well-made-play, võibolla mitte eriti sügav, kui just ise sealt enda jaoks midagi sügavamat välja ei kaeva. Kuid (teatud mõttes iirilik) lugu viiest töölisklassi naisest, ehk õmblejannast, kes otsustavad hirmu ajendil võtta oma saatuse enda kätesse mõjub liigutavalt oma inimsaatuste kurbade taustadega '(või ühtlasi ka kasinate tulevikuväljavaadetega). Tükis raskeid lahendamatuid sõlmesid ega keerulisi keerdkäike ei leidugi. sisust otseselt puuduvad ka eluliselt emotsionaalsemalt mõjusad sündmused nagu armumised ja lahkuminekud ning sünnid ja surmad, ent ometi on need kõik punutud tegelaste elulugudesse, mida nad "pagasiga" karakteritena endaga kaasas kannavad.

Tükk jaguneb kahte vaatusesse nii, et esimeses tutuvustatakse karakterid, tehakse õmblejannade kehv olukord selgeks. Mingi türann-boss, keda kõik vihkavad ilmub mängu. Päriselt ei saagi aru, et mis kõik sellel mehel viga on. Esiteks need naised kardavad teda. Mingitest juttudest jääb mulje, et ta oleks justkui türann. Hiljem selgub, et ta ei tea õmblemisest palju ning ei vaevu laskumagi sellele tasandile. Siis ilmselt on ta kehv müügimees, kes ei suuda tellimusi sisse tuua. Samas kas sellises vabrikus siis direktor tegeleb ka müügitööga? Naiste jaoks tundubki mees olevat kui kõikide halbade asjade kehastus. Takistus mis tuleb ületada. Teine vaatus ongi see "takistuse ületamine", sest naised hõivavad direktorikabineti ja mõtlevad, et seeläbi ongi võimalik neil ennast kuuldavaks teha ja saavutada sellise teoga "midagi". Kuigi see "midagi" jääb ka mõnevõrra ebaselgeks, sest nad ei taha mitte lihtsalt ainult inimlikke töötingimusi vaid ikka palju enamat. Ja eelkõige vist õigust ning uhkust üles/vastu-astumisest, eneseületusest, koostegemisevaimust ja ometi võidutunnet milleski oma, suuremas osas kaotustest kaotustesse kulgevates õnnetutes eludes.

Karakteritegalerii on piisavalt kirju:

- 70ndates aastates vanatüdruk, kes elab oma 80-aastase õega koos vagurat elu. Aastakümneid õmblusvabrikus töötanud naine, kes eriti oma mõistusega ei hiilga. Ta on südamlik, heatahtlik ning vanaemalikult muretseja-tüüp. Ines Aru särab Eesti teatri komöödiakuningannana ning keerab oma täiesti loomuliku mängustiiliga vanadaamile omad vindid külge. Telefonimonoloog oma õega, kes parajasti võõraste meestega baaris purjutab on üks selle aasta lahedamaid teatrielamusi. Tõeline pärl. Ja ega iga päev ei näe Ines Aru diskot tantsimas. Tükk väärib vaatamist ka lihtsalt ainult selle rolli pärast :)

- 50ndates aastates naine, kes on matnud nii oma mehe kui lapsed. Sellest hoolimata on leidnud jõudu töötada õmblejana 30 aastat. Võibolla see vabrikutüdrukutepere ongi aidanud teda nendest raskustest üle. Kindlasti on ta proff ja temas on sisukust. Liidritüüp, kes juhibki naised oma õiguste eest võitlema. Samas esimese raskuse ees annab alla ja on valmis tagasi bossi hirmuvalla astuma. Terje Pennie võimas power kumab karakterist läbi igal sekundil, kui ta laval on. Terje mägib ennast peaosaliseks ning kogu lugu mingil hetkel nagu keerlekski peamiselt tema ümber. Eks tema karakteri taust on ka kõige traagilisem.

-40ndates aastates naine, kelle mees on vägivaldne. Seda ilmselt mitte ainult oma tegudes vaid ka psühholoogiline terrorist. Naisel on ka kaks poega, kes jäävad leetritesse. Ainsana viiest naisest ei saa ta ainult iseendale mõelda vaid peab arvestama ka kodus olevate haigete lastega. Tema nimi on Vera ja Lichtfeldt mängibki talle venelanna tausta. Ülle mäng on alati intensiivne, isegi kui ta pole peaosas ja mängu keskmes, nii ka siin. Mõnusalt vaid aimatavalt "purjus", kui ta oma selveri kotis olevate pudelitega naaseb lavale.

-30ndates aastates naine, kes lisaks õmblustööle ka töökaaslastele soenguid oskab teha. Igas kollektiivis on ju ikka "selline" ka, kes teistele vajalik mingis muus mõttes. Ta on otsustanud elust läbi minna ilma meesteta, sest ilmselt on tema vanemate kolleegide elud oma meestega ta ära hirmutanud. Milleks riskida? Milleks üldse abielu? Saab ju suurepäraselt ka üksi hakkama. Kuid nagu elus ikka - need, kes seda enesekindlat iseseisvust kõige sirgeseljalisemalt eksponeerivad, on tegelikkuses olukorra ohvrid ning ka nende südames sügaval põlev soov millegi enam järele. Marin Mägi hoiaks justkui teiste varju. Alles lõpupoole, kui ta ohjad enda kätte on sunnitud võtma tuleb ta natuke välja oma koore seest. Marin on väga armas ja see, et teised teda heaks inimeseks ja heaks töökaaslaseks peavad tuleb tema karakterist väga kergestiusutavalt välja. Nendele intensiivsematele tüüpidele mõnus vastukaal. Kõik ei saagi olla samasuguselt tugevate energiaväljadega. Paljuski tänu Marin Mägi veidi tagasihoidlikumale hoiakule, muutubki kogu kollektiiv usutavaks ning võib sobituda mistahes (Eestigi?) töökollektiivi.

- 20ndates aastates naine, unistaja, avastaja, alles enese otsimise-leidmisega tegelev tütarlaps. Peab Rebeccat (Marin Mägi) oma arvamusliidriks ja eeskujuks. Ta on alles oma iseseisva elu alguses ning tegelikult varustaja, mitte ümblejanna, nagu teised naised. Ta esindab uut generatsiooni, kelle jaoks töö ei ole otseselt püha, sest puudub tegelikult vastutus kellegi teise ees. Kui vaja võib ennast peegle ees passida või pike suitsupausi teha. Muretult ja suuremat panust andmata on tema ka kõige tõenäolisem esimene valladamise saav töötaja. Tal puudub ka selliste olukordade (koondamisoht) karastus ja sellepärast kardab kolleegidest mõnevõrra rohkem teistest sõltuvat, määramatut tulevikku. Natali Lohk ongi kui liblikas - kerge ja õrn, kes lehvib oma ilusate kostüümidega õmblejannade vahel. Tuues mingis mõttes ka värvi muidu nii valgesse, igapäevasesse ja steriilsesse särgiõmblejate tšehhi.

Kunstilises mõttes mängis mängukoht kõige suuremat rolli. Kustnikule ilmselgelt mingit eelarvet pole antud ja ega seal palju vaja pole olnud ka atmosfääri loomiseks. Palju on juba lihtsalt olemas. Ma ei saanud küll sellest irooniast aru, et miks nad valgeid särke punase niidiga õmblesid? Veidi imelik oli :)

Hinnang: 4 (Igatahes sõitu Ida-Virumaale väärt. Inimesi oli saal puupüsti täis ning näitlejannad annavad endast parimat. Iiri näitekirjaniku Frank McGuiness-i näidend sobituks nii mõneski mõttes ka Eestisse, kuigi eestlased ei ole eriti selline "vastuhakkaja" rahvas. Meil ju eriti ei streigita. Samuti ei jagata meil niimoodi oma elu avalikult teistega. Samas mõnes väikelinnas on see ehk tõenäolisem, seal ilmselt teatakse nagunii teineteisest, ka ilma "jagamata". McGuiness-i Linnateatris Eva Klemetsa poolt lavastatud "Et keegi mind valvaks" oli mõnevõrra ehk mõjusamgi, kuid ka vabrikutüdrukud jõuavad publiku südamesse väga lihtsalt ja kiiresti. Mõnusalt lähedale on lavastaja Neuhaus nad toonud ka, niimoodi jääb mulje, nagu publik oleks osa selle vabriku töölistest, kes kogu asja justkui seestpoolt saavad läbi elada. Kui nokkida millegi kallal, siis natuke sügavust oleks tahtnud juurde ja bossiks valitud meesnäitleja Hannes Prikk on olemuselt leebe ja pehmete näojoonte ning olemisega ja tema "tehtud" karakter karmist direktorist mõjus õige pisut "liiga tehtud", et seda päriselt uskuda. Kuid võibolla nagu paljude muudegi küsimärkidega selles tükis oli ka see küsimärk taotluslik - et kas tegelikult naistel oli õigus direktorit süüdistada ja kas ta ikkagi oli lihtsalt olukorra ohver ning tegelikkuses hea inimene või tõesti oma saamatuse taha varjuv paha ja õel inimene? Eks elu olegi üks suur küsimärk. Lahendusi ei leia ilmselt keegi ka Vabrikutüdrukutest. Kuigi endast üle sõita ei tasu lasta kellelgi, ei naistel ei meestel. Mõnikord on see strateegiliselt siiski vajalik või ka möödapääsmatu. Tavaliselt tuleks siiski üritada oma eluohjad tugevalt peos hoida. Ja oma otsused teha ise ja uskuda oma südame häält. Aga siiski peaks natuke enne asjad läbi mõtlema ja planeerima? Eriti tervet elu puudutavad otsused. Kuigi mõnikord on ahvatlus teha nii suur, et alles hiljem vastavalt olukorrale saab mahti edasisele mõelda. Jah, "Vabrikutüdrukud" on taustalt väga eluline. Sellepärast ongi see hea teater.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Vabrikutüdrukud
Viis naist. Üks õmblusvabrik. Viis koondamist. Üks juht. Viimane meeleheitlik samm.

Iiri näitekirjaniku F.McGuinness´i 1982. aastal kirjutatud näidend lahkab ühiskonna sotsiaalseid probleeme - töötus, koondamised, vähekindlustatus jms.

Oskuslikult on tabatud peamist põhjust, mis takistab inimest muutustega kaasa minemisel.

Tragikoomiline lähenemine sotsiaalsetele probleemidele viib üllatava avastuseni. Lahendused on ootamatult lähedal - meie endi sees.

15. – 24. juulini Kukruse Polaarmõisa kõrvalhoones.

Mängivad: Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Terje Pennie, Marin Mägi, Natali Lohk ja Hannes Prikk.

Autor: F.McGuinness
Tõlkija: Martin Algus
Lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstnik: Reili Evart

Etendus on kahes vaatuses ühe vaheajaga.

Ühe tavalise Eesti mehe suvine laupäev

Järgmisel nädalal algab tööl puhkus ning ühtlasi lõpetan oma blogipuhkuse (tänud kõigile kes kirjutasid ja tagasi blogimaailma kutsusid)! Nii mõndagi kavatsen veel suvistest elamustest üles tähendada, vähemalt kõik laekunud soovid...


Suvi on ju olnud nii ilus tänavu! Ja see tähendab muidugi seda, et on saanud palju looduses olla, sporti teha, teatris käia ja raamatuid lugeda. Head filmi pole küll kahjuks juba pikemat aega ette sattunud. Ent eks need parimad filmid tegelikult tavaliselt ilmuvadki aasta lõpus-alguses - koos Pöffi ja Oscarite-jagamisega.


Raamatutega on lood märksa paremad, kuid seda päris 5-tärni raamatut veel minu silmade ette sattunud pole sellel aastal. Samas nii mõnigi on olnud sellele päris lähedal - jaapanlased Osamu Dazai oma sünge enesetapukroonikaga - "Inimeseks kõlbmatu" ja nobelist Yasunari Kawabata kultuurišokk mehest, kes käib geišadel külas - "Lumine maa". Ning miks ka mitte tundeerk Alessandro Baricco "Novecento". Tõele au andes - pole ma spordi kõrvalt nii palju lugeda jõudnudki nagu tavaliselt.


Teatriga on samuti "keskmised" lood. Meeldinud on ju nii mõnedki - Scapini kelmused, Noor Eesti ning siiani suve parim teatrielamus - Peko, aga aasta 10 parema sekka ei paneks ma neist ühtegi. Kusjuures pool suve on praktiliselt läbi. Minu planeeritud 17-st suveteatrist on 8 nähtud - Felix Ormusson, Marquis d'Artiste, Saatuse heidikute kuu, Scapini kelmused, Unustatud hinged, Ebahaige, Noor-Eesti ja Peko. Järge ootavad veel Vabrikutüdrukud, Petmine, Pärast surma Jendalis, Ring, Vargamäe voonake, Tühermaa, Tuhkatriinumäng, Morten lollide laeval ja Läbi klaasi. Kui vähegi saaks, siis vaataks ära ka Tants aurukatla ümber (üsna suure tõenäosusega ostan esimesel võimalusel piletid ära - tegemist ju ikkagi "jooksjatega"!!!!), Sinised kilesussid jalas (täna Arukülas?!), Tuulesaared (kas keegi teab, mis valemiga sealt pärast etendust tagasi mandrile saaks?), Tasandikkude helinad (natuke hirmutav reklaamtekst - ei tea, kas seal üldse räägitakse või toimub tegevus eestlaslikus vaikuses ning "võlu" seisnebki selles?), Adamson: kujud ja killud (ilmselt ei jõua seda vaatama - kuupäevad ei klapi kuidagi), Gilgameš ehk igaviku lõpp (Von Krahlist tehakse kas väga huvitavat teatrit - "Idioodid" ja "Nora" või siis sellist jura nagu "The end" ja "Madame Bovary" - ei tea, kumba lahtrisse Gilgameš langeb?) ja Viimsi suveteatri Limpa ja mereröövlid (Ugala versioon oli väga vahva. Usun, et ka peamiselt nukuteatri näitlejatega tehtud Viimsi versioon meeldiks lastele väga). Mul olid ka päris suve alguses piletid "Head ööd, ema"-le, aga see etendus jäeti ära ning peaks nüüd veel ära vahetama need mõnele augustikuu lisaetendusele. Ehk suveteatri valikuvõimaluste üle kurta küll ei saaks. Oleks nüüd, et mõnest neist kooruks ka tõeline elamus terve teatriaasta mõistes, nagu eelmisel aastal nii mõnestki. Sest kellel nägemata, siis võib vabalt soovitada nii "Vargamäe varjus" kui ka "Iha jalakate all". Ja Linnateatris mängitakse ju seda kõige-kõigemat, ehk Tõde ja õiguse 4.osa... kui kellelgi peaks see veel nähemata olema... Isegi kui keegi vaatas televersiooni, siis kindlasti-kindlasti tasub seda minna otse ja päris teatris vaatama. See on midagi absoluutselt erilist ja võimast!


Aga tegelikult pidin ma ju kirjutama hoopis laupäevast...


Hommikul ärkasin vara, sest ees ootas pikem autosõit Raplamaalt Otepääle. Enne ju veel vaja pihutäitega vaarikaid sisse ajada, sest tänavu on vaarikad juba varakult valmis. Aiast mõni hernekaun ja maasikas ka ning teele. Kell 12 sai stardipaugu Pühajärve järvejooks. Lippasin koos tuhande jooksjaga 10,7 km ümber Pühajärve. See juba sarja 3.jooks ning siiani minu kõige õnnestunum. Kuigi teekond kulges suuremas osas ülesmäge, oli mu keskmine kiirus praktiliselt sama, mis peaaegu poole lühemal Harku järve jooksul. Ju siis ometi mu jooksukiirus on tõusuteel. Eks viimase kuu jooksul igal pühapäeval joostud 20 km on teinud ka oma töö :)


Kokkuvõttes olin keskmiste seas, aga eks siis järgmisel aastal juba tean nii mida oodata ning on lootus ka paremale positsioonile. Medal kaelas, tulemus teada, vahetasin Otepää Maximas riided ja sõitsime Tartusse sööma. Muidugi ei saa Tartus käia kunagi antikvariaatidesse astumata ja saak sai päris korralik - 6 raamatut, mille seas näiteks Calvino ja Waugh. Avastasin ka ühe antikvariaadi, kuhu ma varem polegi sattunud. Lemmikantikvariaadipidajalt küsisin juhtnööre, kus saaks Tartus head sushit või salatit. Üle Tartu sushikoht on muidugi Tokyo, kus ma juba varem käinud olen, aga see on sigakallis ja sinna ma minna ei tahtnud. Tegelikult kiskuski rohkem salatisuunas. Salatikohti otseselt soovitusena ei saanudki. Ei tea, kas Tartus ongi mõnda salatibaari? Anyway, maandusime Ristiisas, kus oli minu meelest Caesar küll väga hea, minu lõunakaaslase meelest, aga natuke liiga majoneesine. Juustkook oli küll rohkem nagu kohupiimakook, aga ka see oli päris maitsev.


Kõht pungil täis - autosse ja Värskasse. Jõudsime 5 ajal kohale. Aga teadlikult pakkisime rattad kaasa, et enne veel natuke ümbrust uurida. See oli ülihea idee, sest sellest kujunes mu elu ilusaim rattasõit. Värska kinnikasvanud metsateedel, kus inimesejalg pole juba aastaid ilmselt käinud... Kõik need värvid ja samblikud - taimed ja see ilu.... Fantastiline. Järsku märkasin midagi ereoranži maas..... korjasime oma mõlemad ratta-joogitopsid täis kukeseeni...

Enne metsast väljasõitmist leidsime paksult metsmaasikaid täis koha, ehk oma veerand tundi sai veel marju peale pugitud. Kuigi metsmaasikate aeg hakkab vist läbi saama, vähemalt nii lõunas...


Lõppude lõpuks kogunes velomeetril paarkümmend kilomeetrit neid metsaradasid kokku, mis polegi paha, sest see oli pidev mägedest üles-alla sõit.


Enne teatrit tegime veel pisikese tiiru, et Värskas üks Värska ära juua :) Ja siis etendusele.


Pekost kujunes selle suve siiani parim tükk. Sellest täpsemalt peatselt, aga mainima peab veel sedagi, et setud pidasid seal pisikest laata kah, ning Setu kali ja värskelt soolatud kurk maitses vaheajal väga hea. Soolaubadest rääkimata.

Sisaliku tee - Tartu Uus Teater

Kohe saali sisenedes haaratakse kõik publikuks saabuvad külalised näitemängu sisse, sest teekond istekohtadele käib kirstus lamava "surnu" ja teda leinavate, kahe kurvasilmse daami vahelt.

Eks kõik, mis me siin elus teeme jätab jälje. Isegi kui seda silmaga näha pole. Iga väikseimgi liigutus võib tekitada mingi tunde, iga väikseimgi mõte võib käivitada sündmusteahela.

Näitemäng laenab oma pealkirja sellest Karl Ristikivi 1972. aastal kirjutatud luuletusest:

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.

See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.

Isegi ütlemata sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.

Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Kohe esimesest stseenist alates, kui Nero Urke tegelane surnust tõuseb ja räägib sellest, et kui Sind pole Facebookis, pole Sind olemas, teadsin ma, et sellest tükist tuleb midagi minule. Midagi head ja erilist. Järgmine lõik, kui Urke tegelane on tööst ilma jäänud ning see kuidas ta räägib kuidas sellist uudist "peaks" vastu võtma ning kogu see vestlus Kristel Leesmendi tegelasega - no see toimis juba mitte lihtsalt ainult teatrina, vaid kui psühholoogilise "koolitususena"! :) Kusjuures see toimib tõesti tegelikult nii päris elus! :) Rääkimata sellest, et see jäi mul igavesti meelde ning kavatsen ka tulevikus juhuse tulles ise lasta selle käiku :) Muahhhahhhaaa - sest mina ole ka tegelikult "sisalik" :)

Ja nagu koer tunneb koera ära ja rott roti, tunneb ka sisalik sisaliku... Sest kui Leesmend sisalikuna ühest viimastest stseenidest lavale ilmub ning publiku vastu istub, vaatab ta otse mulle silma sisse ja adresseerib oma teksti minule. Näidates veel näpuga kindlustamaks, et see olen mina kellega ta räägib. Toetasin oma pea käele ning ka tema võtab sama positsiooni... no tõele näkku vaadates istus ta sellevõrra kaugel, et ta sama hästi võis ka rääkida minu ees või kõrvaloleva inimesega, aga nagu maalitud portreel olev inimene vaataks justnagu just Sinule otsa, vaatan ka see sisalik minule oma läbipuurivate silmadega...

Neid stseenilõigukesed, millest tükk koosneb, olid absoluutselt kõik minu jaoks toimivad ja sisukad. Eks mõni muidugi rohkem sisukam ja rohkem hingepugev - eriti need, millele oma eluga paralleele võib tõmmata või kusagilt lähedalt ära tunneb. Ja eriti need mõtted, mille üle isegi olen mõlgutatud. Näiteks üks lemmikkohti tükis on see kui Kristel ütleb: "No ei saa kuningaks!" Selles toonis ja ütluses ja terves lõigus on peidus päris korralik tükk lapsepõlve... kes on näinud - see saab aru :)

Rääkides üldse nendest kolmest "sisalikust", ehk näitlejatest, kes lavastuses üles astuvad, jagub mul ainult ülivõrdelisi omadussõnu nende tööle. Kui mõelda erinevate näitlejate stiilidele ja tunnetusele, kuidas mängida üldse võib, siis Nero Urke mängustiil minule kõigi eelduste kohaselt ei tohiks meeldida. Selline närviline ja rollist rolli tuntavalt temalik. Kuid ometi iga kord kui ma teda vaatan, imestan, et ta mäng on kohutavalt emotsionaalselt läbitunnetatud, pingestatud ning ma alati leian temast mingeid uusi nüansse. Temas on peidus mingi segu Urmas Kibuspuud, Adam Goldberg-i, Linnar Priimäge ja sinna sekka ka midagi ebamaist, võiks vist öelda ka androgüünset. Ma loodan, et ma ei solva sellega Urket, sest ma ei mõtle midagi paha, aga selles suhtes see Coca Cola-seina eest toimuv on justkui eneseirooniline :) Ja tema liikumine sinna juurde - no seda peab oma silmaga lihtsalt nägema, et saada seda laksu kätte.

Katrin Pärn on tõusnud komeedina (ma ei tea, kus kohast on pärit selline väljend? ja miks nii öeldakse?) praeguse hetke tippnäitlejate sekka. Naljakas väike kõrvalefekt oma stiili, mille ta on pärinud geenidega Malle Pärnalt, karakternäitlejale sobilikult omapärane (madal) hääl ja muidu rahulik olemine ja seda toetav flegmaatilisse olekusse kalduv tüpaaž muudab Katrini kameeleoniks, kui ta särtsu täis läheb. Tema hundirattad olid kõige perfektsemad ning see hoog ja energia (ehe viha), millega ta lavastajat mängis... päris huvitav oleks teada, kelle pealt ta seda ammutab või on see lihtsalt õhust võetud. Põnev oleks mõelda, et keegi ongi selline. Ja kindlasti ongi :) Ird näiteks? Või siis kellega ta räägib, on tegelikult ka olemas tal silme eest.. keegi, kes loomulikult pole tema partnernäitleja... keegi elust... kuigi tõenäoliselt on see ainult minu rändama läinud illusioon :)

Kristel Leesmendi mäng oli minu jaoks vaatet kõige suurem nauding sellest triost. Ta justkui ei mängikski. Lihtsalt on. Isegi justkui hoiaks ennast tagasi. Suruks alla. Kuid sellelt pinnalt tulevadki need kumerused, kaared, täksed ja krobelisus või karedus paremini nähtavale. Ta on justkui loonud endale ise pinnase, millele oma rollile toonide, liigutuste või mistahes kehaliste või suuliste vahenditega värve, sisu ja kuju anda. Ma pole teda kunagi varem näinud sellisena. Täpsustan. Ma pole kunagi ühtki näitlejat näinud sellisena!

Võiks tõesti tuua neid lemmikkohti näidendis ridamisi välja. Pisikesi detaile, nagu näiteks see, kui üks naistest ütleb Urkele, et ta on "paksuks läinud" :) Aga sellel pole mõtet. Selleks oleks vaja terve näitemäng siia uuesti ümberkirjutada. Oli kohti, mis mõjusid isegi hingepuhastavana. Oli kohti, mis tekitasid nostalgiat. Oli hetki, mil sai nautida mängu, oli hetki, mil sisu ja siis jällegi vormi... Kusjuures Ivar Põllu muusikalised kujundused on alati kümnesse (näiteks - noorehäälne Anne Veski: "Armsad kaasmaalased, teidki võetakse unistuste laeva pardale üheks päevaks, kuid tingimusel, et kõik halb on keelatud...")

Mis selle tüki puhul on eriliselt mõnus on see ootamatus - kunagi ei tea, mis järgmiseks tuleb - alates alguse laibast tõusjast, läbi lohutute elu hammasrataste vahel siplejate, staaritsevate näitlejate - vihaste lavastajate, hundirataste ja päikeserataste, sisistavate sisalike, filmeallalaadivate sõbrannade, raadiointervjuude, Joala-Toome, "ennast vaateaknast vaatava naise - kes kardab, et keegi näeb kuidas ta ennast vaateaknast vaatab ja sellepärast vaatab veel hiljem kui ta juba vaateaknast on möödunud vaateaknale tagasi, et jääks mulje, et ta ei vaadanud mitte ennast vaid midagi, mis on vaateaknal" ja kuni tulnukate ja tantsijateni välja. Lisaks sellele veel palju muud põnevat ja üllatavat seal vahel, ümber ja sees. Võimas elamus! Omapärane kiletaust ja valgustus lõid täiesti isemoodi atmosfääri kogu lavale. "Teater" kõige paremas mõttes. Igas mõttes. Aamen.

Hinnang: 5- (Ivar Põllu autoriteater tundub olevat minu jaoks tulevikus kohustuslik, sest ka Ird, K. oli täistabamus. Ju meie sarnane vanus ning mingi samasugune ajalooline läbielamus annab mõju, et kõik mis ta räägib mind puudutab ja kohale jõuab. Ma saan sellest aru ja see ajab mind naerma või liigutab või hirmutab või lihtalt tekitab emotsioone. Aga tegelikult kõik mis siin maailmas juhtub, puudutab meid kõiki kui see meie teadvuseni jõuab. Või nagu Volkonski ütleb - maailm muutub kui seda puutun ja ma ise muutun kui maailm minusse puutub. Ja sisaliku tee jätab ka kivile jälje. Olgugi siis isegi kui ainult mõttelise... Minge vaatama seda jälge, minge vaatama sisaliku teed, niikaua kui võimalik! Sest sisalikud hoiatavad - maailmalõpp ei saabu maiade kalendrilõpu järgi. Maailm lõpeb 11.11.11.

Jajah, emotsioonid on garanteeritud.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

SISALIKU TEE

Ma olen tavaline inimene.
Ma ei tee kellelegi midagi halba.
Ma tahan olla õnnelik.
Ma tean, et kõik siin maailmas pole nii, nagu ma tahan, aga ma saan ju aru, et kõik ei saagi olla nii, nagu mina tahan. Ma lepin. Olen leplik.

Ma saan ju aru, et jutt täielikust vabast tahtest on naiivne.
On suuremad eesmärgid, mille poole liikumiseks peab inimesi veidi juhtima.
Aga mis või kes mind siis juhib?
Kas mind juhivad ülemused, minu loomalikud tungid või või keegi väljastpoolt meie ruumi.
Ja kui keegi juhib, kas ta siis teab, kuhu?
Kas ma võin loota, et sellel kõigel on vähemalt mingi mõte?

Kas ma võin tahta teada, mis tegelikult toimub?

TEGIJAD:
Mängivad
KATRIN PÄRN
KRISTEL LEESMEND
NERO URKE

Autor-lavastaja IVAR PÕLLU
Kunstnik KRISTIINA PÕLLU
Valguskunstnik TAAVI TOOM

NB! Lavastus on ühes osas ja kestab 2 tundi, hilinejad saali ei pääse

Esietendus 11.11 Tartus Genialistide Klubis

Väike blogipuhkus

Enne maikuus toimuvaid Korea ja Prantsusmaa reise luban, et kirjutan vahepealsetest teatrielamustest nii palju kui jõuan.
Kirjutamisejärge ootavad:
Rein Pakk otsib naist (Vadi jätkab omapärasel liinil)
Leenane'i kaunitar (Martin McDonagh on maailma tippdramaturge! Iga ta looming on elamus. Kuigi kahjuks on Vanemuise tipplavastus veel liiga väskelt meeles)
Pulmad (Üllatavalt hea. Head rollid. Eesti värk.)
Valged daamid (appiiiii :( ei tahakski kommenteerida. Kõike Kivirähki kah pole vaja lavale toppida)
Libahunt (hmmm - ei saanud valikutest aru... ent kahtlemata loorbereid väärt tipp kostüümikunst)
Madame Bovary (tüüpiline Von Krahl)
Pipi Pikksukk (lahe leid segasummasuvilaks ja veel lahedam Härra Nilssoniks)
Vaata ma kukun (üle pika aja pettumus Linnateatris)
Võlanõudjad (huvitav lavastus, kokkuvõttes segased tunded. Marta Laan tegi kogenud meestele pika puuga)
Nisa (Katariina Unt on Meisternäitleja!)
Rumm ja viin (Ott Sepp sehkendab alkoholi ja võõraste naistega ning lõpuks saabub šokk)
Vihmamees (Aivar Tommingas võttis silmad märjaks)

Sellel nädalal kulub kogu tööst ja perest vaba aeg spordile ning teatriskäimisele. Tule Sina ka jooksma 1.mail 12km ümber Viljandi järve! Täna veel viimane päev registreerida interneti teel.

Seniks võib lugeda näiteks Müürilehte, kus räägitakse palju "kriitikast" ja kus allakirjutanu ka sõna saab :)
Või vaata maitsete üle arutelu Vanemuise "Vihmamehe" näitel näoraamatust.

Biloxi blues - Tallinna Linnateater

Ma lihtsalt ei mõista seda Linnateatri fenomeni. Olgu see siis alles nö. lavakoolitudengite tükk, aga millegipärast kui seda etendatakse Linnateatri egiidi all, siis see teeb silmad ette ka paljudele kogenud teatritegijate tükkidele. Ja seda nii lavastuslikus mõttes kui ka näitlemise mõttes! Selle teatri kunstiline tase vist lihtsalt ühtib minu nägemusega. Minu ilumeel on ilmselt sealsete otsustajatega sarnane. Nad lasevad lavale peaaegu ainult kvaliteeti. Biloxi blues on järjekordne õnnestumine ning minu jaoks tõeline teatrielamus! Ei, see pole isegi niivõrd psühholoogiliselt sügav ja kaugeltki mitte stiilselt uuenduslik, lihtsalt üks well-made-play, mis on lavale toodud armastuse ja hoolega. Lavastajaks lavaka õppilane Sander Pukk, kuigi millegipärast tundsin paljuski ära tema õpetaja - Elmo Nüganeni lavastuslikku lähenemist. Ja seda kõige paremas mõttes - minule Nüganeni lavastused on meeldinud vaatet eranditult kõik ja kui ta Pukkile oma oskuseid edasi annab, siis võib loota, et Sander Pukkist tuleb samal tasemel lavastaja.

Tegemist on Neil Simon-i ühe kuulsaima ja armastatuima näidendiga. Niiöelda teise osaga semiautobiograafilisest "Eugene-i triloogiast". Eugene on siis näidendi peategelane, ehk mingis mõttes näitekirjaniku alter ego. Kuigi Linnateatri versioonis pole päriselt peaosa üles ehitatud ainult Eugene-ile, vaid viis lavaka poissi saavad praktiliselt võrdselt lavaaega ning fookuses olemise tähelepanu. Igaks juhuks mainin, et triloogia esimese osa nimi originaalis on "Brighton Beach Memories" ning kolmas osa "Broadway bound".

Kuigi Simon on teada-tuntud komöödiate meister või tegelikult minu jaoks üpris ühesuguste ja vormikohaste komöödiate autor, on "Biloxi blues" hoopis midagi muud kui tühjapäevane naljalugu. Naerda saab küll ka, aga suuremas osas on tegemist vägagi tõsiste teemadega ja asi on tihti naljast ikka väga kaugel. Eks see pealkiri ju räägib enda eest - tegemist on sõna otses mõttes "blues"-iga. Tükk on muuseas võitnud ka Ameerika teatri kõige olulisema auhinna - Tony - parima draamatüki eest 1985.aastal.

Lugu saab alguse sellest, kui viis kutti rongiga armeesse sõidavad. Sõjaväeõppused toimuvad Biloxis, Mississippi osariigis, Teise maailmasõja ajal. Ja nagu sõjaväes ikka - poistest saavad mehed... Naiivsevõitu ja elus kogenematu Eugene kaotab loo jooksul oma süütuse (kannatlikule ja mõistvale lõbutüdrukule :)), põrkub kokku antisemitismi (Eugene ise ja üks teine noor sõdur on juudid) ja homofoobiaga (üks sama baraki poistest jääb vahele teise mehega) ning kõige selle õppedrilli, päevikupidamise ning meheks saamise keerises, armub ta esimest korda. Kogu see emotsioonide virrvarr on pikitud ka huumoriga, kuid pidevalt on kummitamas sõja, kaotuse ja oma koha kättenäidatud asukoha negatiivsed emotsioonid.

Geograafilised ja teised faktilised loo detailid tegelikkuses ei ühti kirjanik Simoni sõjaaja kogemustega. Pärast high schooli lõpetamist, 16 aastaselt pani ta ennast armee nimekirja New Yorki Ülikoolis - USA lennuväe reservõppustele ja hiljem saadeti ta Coloradosse, kus ta jõudis käia ka Denveri Ülikoolis.

Lugu keskendub poiste omavahelisele suhtlemisele ja suhetele ning nende vastuseisule pahatahtliku ja nimme kiuslikuna näiva seersandiga. Eugene Morris Jerome-i mänginud Priit Strandberg loob oma karakterist südamliku kirjanikuhakatise, kellel on eesmärgid - ta tahab kaotada süütust, armuda ning sõjas mitte surma saada, vaid hoopis saada kirjanikuks. Kuna mingis mõttes võiks võtta, et kogu lugu ongi Eugene-i kirjutatud, mida meile etendatakse, siis ta tegelasena mingis mõttes isegi hoidub natuke tahaplaanile mitmetes omavahelistes tegevustes - tema ju kirjutab. Kuigi vahepeal saal pimeneb, prožektor näitab ainult Eugene-ile ning too räägib lahti oma mõtteid või tegevustikku. Strandberg oli mu teatrikaaslase lemmik, minule meeldis see roll ka tema senistest nähtud kolmest rollist (Kiivad armastajad, Jumala narride vennaskond) kõige rohkem, kuid päris kindel ma temas veel ei ole. Lavastaja kiituseks peab ütlema veel ka seda, et rollid on selles mõttes väga hästi jaotatud - ehk kõik poisid saavad natuke teistmoodi rolle teha, kui eelmises lennu lavastuses - Jumala narride vennaskond. Priit Pius ehk välja arvatud, sest tema rollid olid minu meelest mingis mõttes sarnased.

Tegelikult on tegemist pesuehtsa ansamblimänguga, kus kõik annavad endast parimat ja seda on lausa lust vaadata. Eesti teatri tulevikul pole midagi häda nii kaua kui selliseid uusi lavastajaid ja näitlejaid tuleb peale. Ometi eristusid minu jaoks sellest hoolimata omad lemmikud - vennad Kalmetid ja Pääru Oja. Päärus on mingit toorest jõudu, tema diktsioonilised omapärasused võivad kindlasti tunduda kellegi jaoks vastukarva, ent minu jaoks siiani on need teda hoopis muutnud omapärasemaks võrreldes teistega. Just nagu mingi armi kandev inimene, keda arm hoopis kaunistab ja muudab meeldejäävamaks. Tema kergelt liidritüüpi sõdurpoiss (poola päritolu Joseph Wyzykowski) , kes on kui tüüpiline "kooliklassi juhtfiguur", mõjub justkui selleski kambas natuke nagu ninamees. Ta lihtsalt on ise sellise hoiakuga. Pääru mäng on jõuline ning ma arvan, et ma ise sellises kambas pigem ei sõbrustaks sellise tüübiga. Selline eluvend. Huvitav kas ta pingutas ka kuidagi eriliselt, sest isa Tõnu oli ka poja rolli tulnud vaatama.

Eks need kõik kutid seal karakteritena ongi natuke teineteisest erinevad... kui samastuda kellegagi, siis ilmselt oleksin ma siiski sarnane Eugene-iga. Eugene-i rollis mängib, nagu mainitud - Priit Strandberg. Temas on silmnähtavalt märgata selget arengut. Näiteks selles rollis ta enam ei pinguta üle. Siiski minu lemmikute hulgas ta VEEL ei ole. Võibolla juba järgmise tükiga :)? Üks olulisemaid stseene minu jaoks oli see, kui ta päevik temalt ära võetakse ning see kuidas ta pidi kannatama seda, kui tema salajased mõtted kõigile ette loeti. Olulised stseenid kindlasti ka lõbutüdruku juurde minek ning oma esimese armastatuga kohtumised. Kõik need räägivad siiski sellest, et mängitud mees on südamega, aga loomulikult elus veel kogenematu.

Vennad Kalmetid üllatasid mind kõige rohkem. Mõlemad olid täiesti teist tüüpi kui Jumala Narride Vennaskonnas (nad ei ole üldse eriti sarnased omavahel ka :)). Eriliseks lemmikuks kujunes Karl-Andreas Kalmet. Netis ringi kolades ja muu maailma teatrikriitikat lugedest selle tüki kohta, kiidetakse tihti just nimelt selle juudipoisi (Arnold B. Epstein) rolli mängijat. Ju see roll on niimoodi ka üles ehitatud, et seda mängiv näitleja saabki poolehoiu osaliseks ning samas roll sisuliselt pakub ka võibolla näitlejale rohkem mänguskaalat. Minu meelest oli tegelikult tema ka kõige huvitavam karakteritest - poiss, kes oli kõige suuremas vastuseisus seersandiga (vaga vesi, sügav põhi - ta julges ainsana tõeliselt vastu hakata). See kuidas lõpus ta oma unistatud kättemaksu saab ja kuidas ta seda naudib, sellele oleks võibolla veel võinud emotsioonivinti sisse keerata, aga ega tal sellisena ka viga polnud. Ent nii magus oli ju see kättemaks... ma tundsin ise seda mõnu, mida tunneb inimene, kui tema vastu paha olnud oma saatusega kohtub. What goes around comes around. Karl-Andreas oma prillidega mõjus päris ehtsa juudipoisina, aga nii oma isa Madise nägu :)

Henrik Kalmet mängib teist eluvenda - justkui natuke rumalam Pääru Oja karakteri vend. Kuigi see karakter oli võibolla kõige ebameeldivam, oli lahe näha Henrikut hoopis teise inimesena.

Priit Pius sai mõnevõrra vähem olla esil. Tegelikult tema Jumala narride vennaskonna mehega üpris sarnene. Lisaks on ka kuues poiss, kes on juba varem seal. Mängib teda Kristjan Üksküla, aga tal on võibolla kõigest paar nähtavamat stseeni - see kuidas ta pole nõus teiste toakaaslastega Eugene-i päevikut lugema/kuulama ja siis muidugi see gay-teema.

Vanadest proffidest on kaasatud Rain Simmul, kes teeb oma rolli kuidagi nähtava naudingu ja süvenemisega. Kergelt neurootiline seersant, kes ei kannata vasturääkimist. Natuke sadistlike kalduvustega. Eks ta parajalt stereotüüpne karakter on, nagu ikka nendes armee-filmides, kus poistel keskmisest karmima olekuga sõjaline kasvataja. Kuid Simmul mängib oma rolli väga pingestatult. Karl-Andreas Kalmetist on talle piisavalt vastast nii ühes kui teises stseenis ja ju seegi tõmbab Simmuli ka hästi käima. Ei ütleks, et need poisid alles näitlemist õpivad, suurem osa neist on juba täiesti valmis näitlejad.

Lisaks poistele osaleb ka 2 tüdrukut - Sandra Uusberg mängib lõbutüdrukut, kellele Eugene oma süütust läheb kaotama ja Piret Krumm on tütarlaps, kellesse noor kirjanikuhakatis armub. Mõlemad rollid väga marginaalsed, kuid toovad naiselikku värvi muidu nii pruuni ja halli meeste ja poiste sõdurimaailma.

Ma pole ise sõjaväes käinud, kuid tundsin kõik selle ära tänu just samasugustele filmidele ja juttudele, mida näinud kuulnud. Usun siiski, et need, kellel endal sõjaväekogemused olemas, tunnevad veelgi rohkem siit ära tuttavaid jutte, tüüpe ja suhtumist. Eks mehed on ju erinevad, aga lõppude lõpuks on nad ikkagi koos ja neid õpetav või juhtiv seersant on ikkagi nö. "mitte oma poiss". Autoritaarsus tuleb ju rividrillide ja sõjaväeõppustega eriti selgelt välja. Muidu kogu süsteem laguneks laiali. Sõjavägi iseenesest muudab mehed lammasteks. Nad peavad kuuletuma, nad peavad sööma seda, mis neile antakse, isegi kui nad ei taha. Kaotama iseennast ja oma tahet. Kuuletuma oma juhtide tahtele. Sest kes täie mõistusega inimene läheb kuulide ette surema? Mõni võiks vaielda, et kodumaa kaitsjad ja vabaduse aate eest võitlejad. Ent see seletab ju siiski ainult kaitsjapoole - miks siis mõned haaravad relvad, et ise kellelegi kallale tungida? Jätavad oma armsamad ja lähevad vabatahtlikult võimalikku surma? Muidugi surra võib ju ka linnatänaval ja sellepärast ei jää keegi kodu kaitsvate seinte vahel, kuid oleme ausad, see võrdlus pole ju võrdväärne.

Siin tükis üks mees ei ole nõus kuuletuma kõigele. Ta mõtleb oma peaga. Temast ei saa kunagi head sõdurit.

Ei saa ma aru sellest juudivihast. Võibolla Hitleril on mingi isiklik kogemus, miks ta neid vihkas. Kuid ka näiteks tänapäeva Eestis tean ma inimesi, kelle meelest jäi Hitleril "töö pooleli". Hämmastav. Kas see on tõesti tühipaljas kadedus. Juudid on tihti parematel posistsioonidel. Nad loevad palju ning neil on tihti hea haridus ja muidugi ka head töökohad. Mis see küll on inimestest, sest ausalt öeldes ei oska mina küll kindlalt kunagi öelda, kes on juut ja kes mitte. Kui keegi on erinev, nagu näiteks mustad või asiaadid, siis võibolla inimesed tahavad tunda üleolekut vähemuste vastu. Kuigi ma pole nõus sellega, oskan ma seda viha seletada - kitsarinnalisus ning harimatus, eelarvamused ja üleolek muudavad rumalad inimesed võimujanuliseks ning kui siis kellegi teistsugusega vastamisi satuvad tunnevad, et kõik ülejäänud omasarnased on ühelpool ning seeläbi on võimalik see "erinev" inimene allutada oma tahtele ja/või meelevallale. Aga tõesti, millest in tungitud juudiviha? Eestlased, vana orjarahvas muidugi saab igast üleolekutundest tiivustust... Meenub fakt, et Hitleriaegadel oli ju Eesti esimene, kes end juudivabaks tunnistas. Ikka kiirest ja eesringlikult... Inimesed on ikka haiged küll, aga eks seegi iseenesest oli selline psühholoogiline ajupesu, mida sõjavägi peab ka tegema meestega. Et see käsukanal oleks olemas ning muidugi võimuvõimalus. Haige värk, mis lihtsamalt veel mõjub noortele meestele, kes ei viitsi oma peaga mõelda. Eks see ole ju ka üks elukutse ning kui pea matemaatikat ei võta, siis eriti selliste jaoks on see võimalus. Kuid kas seegi ei tekita stereotüüpst mõtlemist, mis näitab tegelikult hoopis minu piiratud mõtlemisvõimet. Sõjalist tegevust ilma strateegiateta ju ette ei kujutaks... vähemalt pole huupi lahmides võimalik edu saavutada.

Sama oli ju olemas selles tükis - sunniti sööma mingit lurri, tegema kätekõverdusi, kästi puhastada oma hambaarjaga tualette, aeti ebaloomulikul ajal ebaloomulikke ülesandeid täitma jne jne jne. Ikka meeste OMA tahte ja mõtlemise murdmiseks.

Mul on videol olemas ka 16.lennu "Biloxi blues" (mängisid: Mait Malsten, Ago Anderson, Tarmo Männard, Andres Puustusmaa, Helena Merzin...) kuid pole siiani saanud mahti seda veel vaadata. Kui kunagi aega leian, siis võrdluse mõttes kirjutan selle kohta ka.

7 iseloomustavat sõna sisu kohta: poisid, päevik, armeedrill, allaneelamine, armumine, autoriteet, kättemaks

Hinnang: 4+ (Väga hea etendus, lavastus ja näitlejateansambel. Stiilne. Tõeline nauding. Piisavalt tõsise taustaga kuid samas ikk meelelahutuslik ka ning ma tegelikult olen väga lähedal hindama seda 5- -ga. Noortes meestest on energiat. Neis tundub olevat peidus väga palju. Üldse tundub olevat rohkem nö.meestekursus see 25.lend. Poisid saavad meesteks publiku silme all ning kui täpselt jälgida, siis võib need murdepunktid ükshaaval ka lavastusest üles noppida.

Kunstilise kujunduse mõttes meeldis see särkides ttehtud taustsein, mida vajadusel tõsteti üles tagant, et saali suurendada ning mõned tegevused viia lavaäärest kaugemale. Sest kuidas näiteks muidu oleks see lõbutüdruku juures külaskäik oma varjuteatriga oleks mõjunud.

Eriti hea, et tükil on hea lõpp ning filmilikult oli ka see lahendatud - ehk mis kellestki sai "tulevikus". Korralik lõpp, kuigi tegelikult seoti juba eelnevalt ka olulisemad sõlmed kokku - seersandi palk, andeksandmised, sõpruse süvenemine poiste vahel - kuigi selleks pidi läbi käima pika kadalipu ja mis peamine - arusaam või igatsus selle karmi korra järele, sest mingis alatajulises mõttes on meil ju lihtsam, kui meile ette öeldakse, mida ja kuidas peab tegema. nii on vastutust endal vähem. Ja vastutus, see on ju koorem)

Tekst lavastuse kodulehelt: Biloxi blues Neil Simon

Lavastaja: Sander Pukk (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Ellen-Alice Hasselbach :: Tõlkija: Peeter Sauter :: Kostüümikunstnik: Annika Lindemann :: Mängukoht: Põrgulava :: Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu tudengid Priit Strandberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Pääru Oja, Priit Pius ja Piret Krumm ning Tallinna Linnateatri näitlejad Kristjan Üksküla, Rain Simmul ja Sandra Uusberg või Liis Lass (EMTA lavakunstikool) :: Esietendus: 02.04.2011 ::

2010. aasta sügisel Linnateatris käivitunud „Kümme teatristarti“ on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. „Biloxi blues“, mille toob välja EMTA lavakunstikooli 3. kursuse tudeng Sander Pukk, on teine lavastus, mis "Kümne teatristardi“ raames publiku ette jõuab. NB! Mängitakse ainult kümme etendust!

„Biloxi blues“ on näitekirjanik Neil Simoni poolautobiograafilise „Eugene’i triloogia“ teine osa, mille keskmes on noor kirjanikuametist unistav Eugene M. Jerome. 1943. aastal mobiliseeritakse Eugene sõjaväkke, kus ta peab oma saatusekaaslastega kahe ja poole kuu pikkuse väljaõppe jooksul ekstsentrilise seersandi käe all valmistuma sõjaks. Noorus, mis juhuslikult langeb samasse aega Teise maailmasõjaga, ei erine oluliselt noorusest mis tahes muul ajal. Kuuel väga erineva tausta ja maailmavaatega poisil on igaühel oma unistused ning oma hirmud. Väeõppuste sundseisus aga tuleb neil lisaks sõjapidamisele õppida palju üksteise, iseenda ja elu kohta.

Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.
Kestab natuke alla 3 tunni.

Peeter Volkonski viimane suudlus - Tartu Uus Teater

Auteur Urmas Vadi pakub selliste puäntide ilutulestikku, et hoia piip ja prillid!

Kui ma kunagi kuulsin, et Vadi sellise tüki on kirjutanud ning plaanib ise sellele lavale tuua, tuli mulle meelde Spike Jonze film Being John Malcovich (see polnud küll autorifilm, sest selle kirjutas teine mees - Charlie Kaufman). Kuigi tegelikult loo mõttes polegi neil kahel sisuliselt midagi sarnast, aga see idee, et näitleja mängib iseennast, see on ju juba tegelikult korduvalt kasutatud mõte. Vadi läks mingis mõttes sama rada ka oma järgmise lavaloo ja lavastusega - Rein Pakk otsib naist.

Tinglikult võiks kogu lavastuse jagada kolme ossa: 1. sissejuhatav osa, 2. Astid Lindgreni Kalle Blomkvisti jutustuse osa ning viimasena lõpplahendused, ehk 3. puäntide paraad :) Kui sissejuhatus oli kergelt õõvastav ja ei saanud veel hästi aru, kuhu lugu hakkab liikuma ning mise selle mõte täpsemalt on, siis põnevus püsis. Volkonski on sellise kergelt hirmuäratava olemisega ka ning eks ta rõhutab seda ka. Tõesti ei tea, ega saa aru, mis tal selle tüdrukuga kavas on. Edasi hakkab pikem Kalle Blomkvisti ümberjutustus, mille ajal ma jõudsin tükist tüdineda. See justkui ei liikunud kuhugile. Volkonski jutustamisoskus oli küll kahtlemata nauditav, pauside ja rõhkudega - just nagu kõige paremad jutuvestjad seda oskavad. Eks sellel venitamisel on mingis mõttes ka point sees, see peab viima tüdruku tüdimuse piirile - lavastaja seisukohalt kaval võte, panna publik ühe tegelasega samadesse kingadesse! Ning kolmas osa, mille kohta midagi paljastada oleks patt ja rikuks igaühe naudingu ära. Sellepärast ei hakka seda siin üldse lahti kirjutama. Ütlen vaid nii palju, et see annab kogu loole värvid ning vean kihla, et ei jäta kedagi tõeliselt üllatamata!!! Kusjuures kõige, kõige lõpp on ka paras põnts! Ehk neid üllatusi jagub sinna viimasesse kolmandikku mitmeid. Huvitav, kas ajaliselt on need kolmandikud võrdsed, sest minule jäi küll mulje, et see lõpp läks jube kiiresti ning keskmine osa oli kõige venivam, pikem ja igavam...

Nagu mainisin, on Volkonskis mingi kummaline sisemine põlemine. Ta ju "mängib" iseennast... Laura Peterson üllatab ming iga korraga ikka rohkem ja rohkem. Mis selles ilusas tüdrukus kõik veel peidus on?! Ja selles tükis on temas peidus veel eriti palju ;) Minge vaatama ja Te ei usu oma silmi... või "kõrvu" :)

Mõnus kui keegi suudab niioodi teksti sisuga ehmatada ja üllatada, nagu keegi tõesti füüsiliselt ehmataks :) Väga originaalne! Ainult, e tkas kaasautoriks ei peaks kuidagi Astrid Lindgrenit märkima? Sest lõppude lõpuks oli päris korralik lõik tervikust ka Lindgreni lomkvisti ümberjutustus...

Sellest tuli meelde oma lapsepõlv, kui suvel vanaema juures Elvas sai ka mängitud onupoja ja naabritüdrukuga - Kallet, Andresit ja Eva-Lottat. Meil küll "armukolmnruka" polnud :))), aga luurasime, hiilisime ja käisime Elvas öösel väljas. kahtlaseid pätte jälgides ning salajasi kirju kirjutades :) Laste värk, aga eks iga laps vajab killukest Lindgreni oma suvedesse :) Ja iga täiskasvanu saab hiljem nostalgitseda Pipist, Karlssonist, Kallest, Bullerbyst, Emilist, Pootsmanist või mõnest Rasmusest kuuldes :) Samas, eks oma Eva-Lotta, ehk silmrõõm oli ka minul tollel ajal ja eks ju ole ka praegu siin kodus :) ja on üsna kurb, kui mõnel seda Eva-Lottat pole... Sest üks Eva-Lotta peab küll igal poisil ja mehel olema :) Aga kas just "selline" nagu selles tükis... no ma ei tea :)


´
Tekstis on lahedad iseloomustused tüüp-teatrikülaliste kohta. Tundsin isegi ennast sealt kusagilt ära :) Minu ees, "esimeses reas" istunud pensionäriprouad kahekesi ehmatasid küll vist natuke ära, et neist nii karmi tõde eetrisse paisatakse. Üks neist tundus küll aru saavat naljast, aga teine oli ikka päris solvunud :) Mind ajas see ainult muigama veel suurema hooga :)

Kavaleht pani mõtlema, et millist lugu ise heaks pean. Üks on muidugi selline üllatava sisuga. Aga tihti on just kõige tähtsam loo lõpp. hea lugu võib saada rikutud, kui sellel pole korralikku lõppu, samas muidu keskpärane lugu muutub väga heaks, kui lõpus otsad osavalt kokku seotakse või kui seal üllatuslik puänt ootamas. Kui lugu jutustatakse, siis mistahes lugu, et see võiks heana tunduda, nõuab ka head jutustajat. Tihti on hea lugu selline, millesse on võimalik oma tasandilt või oma elu ja/või kogemustega suhestuda. Hea lugu on ka originaalne ning see peaks kindlasti mingi emotsiooni esile kutsuma- olgu see siis hirm, naer, nutt, rõõm, heldimus, üllatus, kurbus, põnevus, kaastunne või kasvõi lihtsalt rahulolu.

Tegelikult tekib jällekord esile küsimus - kas armastuses on tähtis subjekt või objekt? Kas mina ise ja minu ihad-soovid-ootused-lootused või teise inimese omad? Kas armastus on siiski egoistlik tundmus? Mõlemad tegelased ju tegelikult lähtusid iseendast. Egomaniakkid, nagu me inimesed oleme...

Hinnang: 4 (kui keskmine osa oleks olnud sama tugev kui üöejäänud tükk ja kui poleks tekkinud seda nö. "haigutamise" momenti, siis oleks hinnang olnud kindlasti kõrgem. Igatahes ei jätaks ma küll ühtki Vadi tükki vaatamata. Tegelikult oli minu jaoks tükki vaatamamineku-argumendiks ka see üleüldine ülistav kriitika, sest peaaegu kõik kes tükist rääkinud, on sellest ikka väga soojalt mõelnud. Argumentideks on ka Volkonski ja Peterson. Peeter Volkonski mängib nii vähe viimasel ajal, aga isegi tema kohatise ebaselge teksti võib kergelt andeks anda, sest kohe järgmisel hetkel saab aimu kui sügavale karakterisse ta on läinud. Isegi olukorras, kus see "karakter" on tema ise :)
Soojalt soovitatav ning ehk on mõistlik soovitada, et lõpus näitlejate kummardamist ootama jääda pole mõtet :) Elu läheb edasi... nii ehe see ongi! Hakka või uskuma :) Ahjaa, kas ma juba ütlesin, et koos üllatustega saab naerda ka! Huvitav, kas RO on tükki ise ka näinud ja mis reaktsiooni see temas esile kutsus?
Braavo Vadi! :))))

Tekst lavastuse kodulehelt:

PEETER VOLKONSKI VIIMANE SUUDLUS

Kaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor ja naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge, nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada; milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus, kostüümid, publik. Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja ootamisest! On aeg endale ise võtta see, mis sulle kuulub!

esietendus 15. aprill 2010
Genialistide Klubis

TEGIJAD:

mängivad
PEETER VOLKONSKI
LAURA PETERSON (Theatrum)

autor-lavastaja URMAS VADI
kunstnik KRISTIINA PÕLLU

Kihvad - VAT Teater

Esimese hooga meenus mulle palju auhindu võitnud Jaapani film Dare mo shiranai (Nobody knows), kus ema lapsed pikaks ajaks üksi koju jätab. Nii kauaks, et lapsed peavad ise enda eest hoolitsema - rahaga ja teineteisega hakkama saama. Ka noore briti näitekirjaniku, Polly Stenhami loos on ema just tüki algusele eelneval päeval kodust lahkunud. Loo lahti hargnedes saame teada, et see ema ilmselt ongi natuke kahtlase närvikavaga. Lisaks on mängus ka ravimitemanustamine. See taust annab mõtlemisainet ka laste psüühiliste omaduste ja närvikava üle.

Lapsi on 3. Vanem vend on 15-16. Ilmselt kõige sarnasem emale. Ta ei taha endale vastutust, pole selleks veel kaugeltki valmis ja ei peagi olema. Keskmine laps on 14 aastane tüdruk. On sellise labiilse ema kõrval elades ilmselt pidanud kasvama kiiremini täiskasvanuks kui teised temavanused. Ta oskab rahaga ümber käia ja tõeliselt muretseb oma vendade pärast. Muretses ka ema pärast kui too veel laste juures oli. Pere pesamuna on 7 aastane poisijõmpsikas, kelle jaoks kõik on suur seiklus ning emagi tuleb meelde vaid füüsiliselt või mentaalselt haiget saades.

Valus tükk. Valus, kui lapsed ei saa vanematelt armastust, veel valusam kui vanemad ei mõtlegi laste peale. Eks kõik me elame ju iseenda elu ja kohustuste eest on nii magus põgenema pääseda - kasvõi hetkekski. Kuid on asju, mis lihtsalt tuleb ära teha. On asju, mille eest oleme teadlikult võtnud vastutuse. Üks sellistest on laste eest hoolitsemine. Iga laps on väärt armastust. Igal lapsel on õigus turvatundele ning hoolitsusele.

Minu jaoks see tükk mõjus eriti tugevalt, sest ma tundsin ära nii oma elu kui iseennast neis tegelastes. Usun, et tegelikult pole see põhimõtteliselt võõras paljudele modernse ühiskonna produktidele - katkistest peredest pärit lastele. Mäletan oma lapsepõlvest ühte hilisõhtut kui ema ütles, et ta peab välja minema ning kui ta tagasi ei tule paari-kolme päeva pärast, pean ma minema naabrite juurde süüa paluma. Nii kauaks oli kappides süüa piisavalt. Kuna ema üksi mind ja mu väikevenda kasvatas, oskasin juba 8-9 aastaselt mune keeta ja pannkooke praadida. Ükskord pääses gaasipliidi lahtiselt tulelt säde pannilolevale tulikuumale rasvale ning kogu pann lahvatas leekidesse. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud, sain selle siiski kraanikausis ise kustuma. Kuid väikevenna eest hoolitsemise üle vangutasid nii mitmedki võõrad tädid päid, et nii noorelt... Lapsepõlves minu ema siiski tuli ikka ja alati koju. Ka tookord, kui ta hilisõhtul läks, oli ta veel samal öösel tagasi. Samas lastele jäävad sellised juhtumid igaveseks meelde. Kõik mis Sa teed oma lastele, teed tegelikult iseendale. Vähemalt sellisel juhul kui tahad, et need lapsed ka täiskasvanuna oleksid Su elu osa. Tundsin laste omavahelises elus veel palju muudki ära - onni ehitamine tuppa, korralik korralagedus, mis tekitatakse hetkega, aknast välja hiilimine - keeludest üleastumise ahvatlused, teiste närvidel nimme mängimine jne jne jne. Kuid ausalt öeldes, oleksin mina just selline, nagu see vanem vend - ei oska mina rahaga arvestada ning oma rahu tahaksin ka vahetevahel... paras egomaniakk...

Lavastajaks Lavaka üliõpilane Auri Jürna, kes on teksti ka ise tõlkinud. Pean tunnistama, et ühel hetkel kui need lapsed seal muudkui olid üksi ja sellest tingitud probleemid - hirmud ja mured - olid ju eeldatavad, tekkis tunne, et materjal on liiga hõre ning täispikk lavastus paratamatu lõpphetkeni ei köidagi pingega, tehku need lapsed seal mida iganes. Teisalt, mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin aru saama, et seda tükki ei saagi kuidagi lühemalt teha, sest see tunne, et päevade kaupa pole ema kusagil, see painav hirm mis lastes kasvas ning ühel hetkel nad lihtsalt on fakti ees, sest nälg tuleb ju varem või hiljem majja. Selle tunnetuse õnnestunud tekitamine on vaatet lavastaja kõige suurem saavutus. Ka pisikese rahvusraamatukogu keldrisaali osav ärakasutamine - muutes seda isegi natuke suuremaks. Tekkis tõesti tunne, et see on see korter ja maja koos keldriga, kus need lapsed ennast varjavad.

Mul olid pisarad kolmel korral väga lähedal. Kõikidel kordadel sellepärast, mida tegi või rääkis või ka kuidas rääkis Jekaterina Nikolajeva tegelane - 1. siis kui ta jutustas lugu sellest kui nad autos ema ootasid; 2. siis kui ta pääses keldrist välja veriste kätega, ise üle kere värisedes ning nii ehedalt seda tunnet luues, et ta tõesti oligi kinni keldris, 3. tükis on üks koht, kus ta karjub oma vanemale vennale ja siis sosistab sinna otsa sama lause - näitlejatehniline pärl. Muidugi oli mõjuv ka tema lõppselgitus. Seegi nii tuttav minule...

Minu jaoks näitab üldse nii tugevate emotsioonide tekitamise oskus - näitleja talenti. Tema kerged eestikeelekonarused ei häirinud mind üldse ja ometi olen ma üks suurimaid selle detaili kirujaid. Jekaterina või Katja, nagu teda sõbrad kutsuvad on selle rolliga mänginud ennast minu täielikku huviorbiiti. Lausa janunen tema järgmise rolli järele! Ma isegi uskusin, et ta on 14-aastane. Ta oli neist tegelastest justkui see mõistuse hääl. Ilmselt on ka näitekirjanik ise kirjutanud tüki just selle tegelase lähtekohalt. Usun, et ka lavastaja jaoks oli just selle tegelasega samastumine kõige otsesem ning seeläbi kasvabki temast kõige kesksem tegelane. Sellest hoolimata, et vanem vend räuskab ja nõuab veelgi rohkem tähelepanu.

Esimest korda mulle tõeliselt meeldis Tõnn Lamp! Juba tema esimesest stseenist alates, kui ta värviga kokku mökerdatud käte ja jalgadega 7-aastase poisikesena mängu siseneb. See roll on justkui talle loodud. Näitlejatest on ta hoopis kõige pikem ja suurem, kuid mängib vastupidiselt kõige nooremat ja väiksemat, ent see kuidas ta seda teeb on ühtlasi koomiline kuid samas ka ehe ja kaasaelamist esilekutsuv... no nii ehe kui üks täiskavanu võib sellises vanuses poisikesena mõjuda :)

Marko Leht pole samuti just "minu näitleja", kuid seekord tema pingestatud energiaga rollilahendus 15-aastase poisina on küll kohati ilma eriliste aktsentideta (ikka sarnaselt läheb endast välja ja sarnaselt näitleb ka rahulikku hetke), kuid miski reedab, et selles noores näitlejas on siiski see miski olemas - vaja veel natuke liha luudele kasvatada, leida üles ka need vahepealsed noodid ja pooltoonid.

Seevastu üllatavate ning õnnestunud karakterite tasakaalustamiseks hämmastavalt sobimatute näitlejatena oma rollides mõjusid nii Tanel Saar kui (alles lavakas näitlemist õppiv) Liis Lass. Ma ei taha Liisi kohta pikalt halvasti kirjutada, sest tõesti - ta ju alles õpib ametit. Pigem on see kivi lavastaja kapsaaeda - miks nii ebausutavana mõjuv näitleja kaasati, kas õppimise kaasaaitamiseks? Aga see pole ju publiku suhtes aus... Ma ei uskunud tema karaktereid hetkeksi, eriti seda "ema sõbrannat". Korra temas isegi välgatab midagi, aga see on ka misantseenina lihtsalt nii emotsionaalne, et peab igastahes mõjuma - see kui tema teenitud rahaga koledasti ringi käiakse. Aga tõesti, küll Liis veel õpib...

Kuid Tanel Saar esiteks pakub praaki, vahetades tegelaste nimed ära. Teiseks ta teeb selle rolli justkui puusalt lastes ning ilma pingeta. Vähemalt tollel õhtul. Võibolla pinge, mis on nii Markos, Katjas kui ka Tõnnis lihtsalt on sellevõrra võimas, et võrdlus ei kanna, kuid midagi oli liimist lahti tollel õhtul. Minu jaoks - kui neid kahte tegelast oleks mänginud teised näitlejad, oleks tükk tervikuna mõjunud ka pisut paremini. Kuid tükk oli sellest hoolimata huvitav ning mõtlemapanev ning õnneks need rollid olid siiski sellevõrra väiksed.

Mu teatrikaaslasne ütles, et ta tundis endas ära Elioti vabandamise vihkamise. Ka mina tegelikult hakkasin mõtlema, et miks inimesed vabandavad? Kui nad teevad midagi, isegi kogemata, kuid mis on meelega tehtud sündmusteahela osa ja siis vabandavad, see ei anna neile ju õigustust! Ja üldse see pidev vabandamine on üle mõistuse. Mõni inimene ongi nii alandlik, et ta pidevalt vabandab ja vabandab, justkui tahaks oma eksistentsi ka vabandamistega välja vabandada.

Elioti, Maggie ja Finni dilemma, miks nad sellises olukorras on - on tegelikult päris andekalt ülesehitatud - nad ei julge oma ema hakata politsei abil otsima, sest võibolla siis pannakse nad erinevatesse lastekodudesse, kui tuleb välja, et nende ema on surnud või teadmata kadunud. Samas nad tahavad koos olla, kuigi lapsed vajavad ju raha elamiseks ja kindlasti keegi kusagil hakkab peatselt nende vastu huvi tundma. Tänapäeva sotsiaalne süsteem - vanavanemad, kool, naabrid, tuttavad, ümberkaudsed - keegi kusagil kunagi mõtleks või märkaks nagunii... Kaua nad ennast üldse niimoodi varjata suudaksid? Kaua nad vastu peaksid? Lapsedki õpivad igasuguseid toiduhankimismeetodeid, kui vaja on.

Räägitakse ja mõeldakse, et ka autori enda taust on midagi sarnast, kuid ta pole seda kinnitanud. Ta üldse ei taha oma taustast eriti rääkida. Teada on, et tal on 2 õde (kellest ühele ta selle näidendi on pühedanud) ning pärast nende vanemate lahutust jäid nad isa kasvatada.

Hinnang: 4 (Tulin raamatukogust ära, kuid mõtlesin vahelduva eduga terve õhtu sellele tükile. Nii mõjuv on see. Näiteks kadus mu mõtetest enamvähem kohe NO film-teater, kuid ka veel nüüd - mõned päevad hiljem mõtlen veel VAT Teatri tükile tagasi. Eriti Katja Nikolajeva mängule, eriti oma elu sidustele selle ükiga, eriti emale. Emadele, kellel on nii suured egod. Lastele - keegi meist ei saa ju oma vanemaid valida. Teatud vanuseni me veel usume oma vanemate headusse, ükskõik mida nad teevad, ükskõik kui palju nad ka tegelikult meist hoolivad. Vanemad on ühed parajad manipulaatorid, oskavad lapsi ka uskuma panna seda, et nad neist hoolivad. Mul tuli selline igatsus oma laste järele seda tükki vaadates, et kui koju jõudsin tahtsin neid kõiki pikalt kallistada. Tunnen süümekaid, et käin mõnikord teatris-trennis-kinos, selleasemel, et rohkem nendega koos olla. Kuigi teen seda kõike ka koos nendega. Samas kui ma käiksin ainult tööl ja oleksin kogu oma vaba aja nendega, siis muutuksin üsna pea närviliseks ning võibolla ei oskaks ka armastada lapsi nii palju kui seda täna teen? Mul on ju tegelikult pidevalt igatsus nendega koos olemise järele. Kuid vaimse tasakaalu säilitamiseks on ju vaja ka natuke iseendale mõelda? See oli võibolla jälle see Eliot minus - kui ta tahtis oma kahest nooremast vennast-õest hetkeksi rahu saada... hirmus. Me kõik oleme ühed egomaniakid - kes vähem, kes rohkem. Kuid kahtlemata ka oma lastele mõtlema panemisega on samuti lavastaja hakkama saanud. Hea valik ka materjali mõttes esmalavastuseks! See ei tohiks küll kedagi päriselt külmaks jätta. Võibolla tundetud siiski. Võibolla sellised emad-isad, nagu too laste emagi... Loodetavasti hoopis vajutab see lugu selliste inimeste hingekeeltele. Kui tunned kedagi sellist - no näiteks noort ema, kes igal õhtul pidu paneb - vii ta seda tükki vaatama, ehk see liigutab midagi tema hinges õigesse kohta. Ehk ta saab aru...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

KIHVAD
Lapsepõlvest teadmatusse.
Lugu lastest täiskasvanuile.

Autor: Polly Stenham
Tõlkija-lavastaja: Auri Jürna (EMTA Lavakunstikool)
Kunstnik: Liina Unt
Osades: Marko Leht, Jekaterina Nikolajeva, Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater), Liis Lass (EMTA Lavakunstikool), Tanel Saar

"Kihvad" on lugu kolmest lapsest, kes ootavad kümme päeva ühes toas oma ema. Nende päevade jooksul paljastuvad laste omavahelised suhted, võimumängud, hirm ja saladused. See on lugu kaasaegsest katkisest perekonnast, lootusest ja laste piiritust võimest oma vanemaid välja vabandada. Selle teksti lõputu tahe uskuda kõige paremat, näha halvas olukorras midagi head.

Noor briti näitekirjanik Polly Stenham on sündinud 1987. aastal ja kirjutanud siiani kaks näidendit: "Kihvad" ja sellele eelnev debüüt "That face". Mõlemad lavastas suure vastukaja saatel Jeremy Herrin Royal Court Theatre'is (vastavalt 2009. ja 2007. aastal), debüüdi eest pälvis kirjanik nii Evening Standardi, Critics' Circle ja Theatrical Management Associationi auhinnad. Eestis on tema näidendid seni (l)avastamata.

Auri Jürna on EMTA Lavakunstikooli III kursuse lavastajatudeng, kelle jaoks "Kihvad" on esimene avalik lavastajatöö professionaalsel laval kutseliste näitlejatega. Enne Lavakunstikooli on Auri lõpetanud Tartu Ülikooli eesti kirjanduse ja teatriteaduse erialal ning töötanud veel toimetaja, kriitiku, ajakirjaniku ja ürituste korraldajana. Auri jaoks on "Kihvade" lavastamine oluline eelkõige seetõttu, et võimaldab avastada lapsepõlve ja täiskasvanute maailma piire ning uurida, kui palju mahub õdede-vendade vahele.
Esietendus: 25. märtsil 2011 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Kestvus ~2 ja pool tundi

Mees, kes teadis ussisõnu - Endla

Tahaks alustada tekstiga, mille lavastaja-dramaturg Johannes Veski (kes tuleb välja on mu koolivend) on kirjutanud kavalehele:

Minu teater ei ole mõeldud midagi tähendama. See tähendab: tähendama midagi sellist, mida saab sõnastada. Ma ei taha, et teater oleks sotsiaalne. Ma ei taha, et teater oleks psühholoogiline või intellektuaalne. Ma ei taha, et teater oleks kunst, sest ma ei saa aru, mis kunst on - selle kohta on olemas mitu väidet, aga lõpuks ei tähenda need mitte midagi. Teater on universaalses mõttes kasutu. Ta tähendab midagi kasulikku minu ja Sinu jaoks - meie jaoks juba vähem. Ma ei taha, et teater oleks millekski nimetatud, sest ta ei allu ühelegi nimele. Teatrikogemus ei ole minu jaoks elust väljaastumine või elu peegel või ühiskonna mõõdupuu. Selleks on meil kodus peeglid ja rinnus süda. Ma mõtlen, et ta on ainult teater. Ja ma olen sellega rahul. - Lavastaja Johannes Veski

Need sõnad kubisevad mõtetest. Need ei ole öeldud niisama suusoojaks. Ma olen mitme asjaga siit päri, mitmed sõnad hoopis ärritavad ning tunduvad provokatiivsed ja vastukarva. Mingis mõttes võib neist isegi välja lugeda, et mees ei ole Panso-kooli kasvandik. Mõned sõnad on "out of the box" ja see annab aimu, et selles mehes on peidus midagi enamat. Tal on oma lähenemine teatrile ja ta "mõtleb". Ja ei mõtle "karjas" vaid isepäi.

See lõik kavalehel vabandab välja päris palju seda lihtsust (ka labasust), mida ta laval pakub. Sest kuidas Sa üldse võimatu võimalikuks teed (Kivirähki romaani lavale panemine) kui mitte lihtsustamata, muidu võid ise selle raamatu kihtide sasipuntrasse ära eksida ning tulemuseks saaks ainult üks müra. Veski on siiski sellega hakkama saanud! Üks minu viimaste aastate Eesti kirjanduse lemmikraamatuid on laval ja see on laval kirjaniku tunnetust kaotamata. Laval just selliste Kivirähklike kiiksude ja huumoriga, kaotamata seda tõsisemat tausta, mis ka raamatus pidevalt õhus hõljub. Võibolla visuaalselt on mõned tõsisused muutunud ka koomiliseks ja üldine tunnetus ongi märksa "kergem", kuid see mitte ei häiri vaid just nimelt muudab tüki rohkem žanritruumaks (komöödia) ning "teatrivormingus" vastuvõetavamaks.

Cabaret Rhizome-i asutaja on siiani peamiselt oma "koduteatris" lavastamisega tegelenud. "Mees, kes teadis ussisõnu" on minu teada tema esimene koostöö Endlaga. Neid esimesi on siin veel - Robert Vaigla on teatritükis laval kitarriga, esimest korda raiutakse laval jänestel päid maha ja "supsutatakse" tegelasi nende verega, esimest korda näeb inimahve, loomapornot (no nii hull see päriselt ka pole :)) - naised ju mürasid tollel ajal karudega - vabandust "mõmmidega", kui mehi polnud võtta.

Näen oma vaimusilmas, kuidas paljud inimesed, kes seda vaatama lähevad leiavad siit kamaluga labasusi ning nad ei saagi kaugemale sellest. On kindlasti inimesi, kes mõtlevad, et kogu see nukuteater ja tobedad karu-, täi- ja ussikostüümid - need ju ei sobi täiskavanutele mõeldud teatritükki. "Sõrmed tagumikus"-tants on mõne jaoks täielik hea-maitse-piiri ületus. No okei, see oli minu jaoks ka ju tsipa tobe, kuid ma olin selleks ajaks juba nii üles köetud teiste naljadega ning näitlejate pingutustest vaimustuses, et labasused ei häirinud mind enam, pigem võtsin seda nii, et tolleaegne rahvas ilmselt oli veelgi labasem - matsirahvas, nagu me oli(e?)me ju ikkagi... Ja raamatus oli neid rõvedusi ikkagi kamaluga rohkem...

Tükk on mänguline. Minimalistliku lavakujundusega - mis koosneb praktiliselt peaaegu ainult kärudel olevatest lavale ja lavaltlükatavatest majadest ja metsast. Karakterid joonistuvad sellises minimalistlikus lähenemises lihtsamalt välja, kuid see on kahtlemata eelkõige ikka heade näitlejate pärast. Kuigi ega siin tükis teistest eredamat särajat polegi, sest kõik on ühtlaselt head. Eks need karakterid annavad ka võimaluse natuke liialdustega mängimiseks. Aga alati ju näitlejad ei lähe nii hoogu, kui neil selline võimalus käes on. Selle tükiga tõesti kõik annavad endast justkui kõik ja rohkem veel. Kui võtta kasvõi see näomoonutamine, millega ussisõnu lausutakse - eriti Indrek Taalmaa nägu vaadates - ei saa nägu tõsiseks kuidagi jääda :)

Priit Loog on esinäitleja-tüüpi. Olen juba kaua oodanud, millal ta sellise kaliibriga peaosa saab. "Pisuhännas" ta olevat olnud Ludvig Sander, kuid see jäi mul nägemata. "Kangelases" oli ta üks peaosalistest, kuid siiski mitte nii suurelt - nüüd siis ometi. Usun, et paljudele naistele läheb see mees hästi peale. Mehena, kes jõusaalis käib, tundsin kadedust tema biitsepsite pärast. Rollidest on tema oma selline kõige "inimlikum" ja stabiilsem. Ega ta lavalt vist kordagi ei lahkunudki. Leemet peategelasena on igati sümpaatne, talle on lihtne kaasa elada.

Leemeeti pruuti mängiv Ireen Kennik on ennast näitlejana minu jaoks muutnud. Veel 3-4 aastat tagasi mängis ta kuidagi lahmivalt, daamilikkus oli kuidagi võõras tema mängu juures. Kuid nüüd järsku, see oli vist alates Raimondsist, on temast saanud hoopis teine näitleja. Järsku on tekkinud tunnetus, et ta nagu varjaks midagi endas. Temas on tekkinud uued küljed ning nüüd ma enam alati ei teagi, kuidas ta oma järgmise rolli lahendab. Sedapuhku, hundipiima mittearmastava metsatibina igati õigustatult oma rollis.

Indrek Taalmaa teeb kaksikrolli. Vanaisana mõnevõrra hoogsama ja karikatuursema. Olen küll sellist (stiliseeritud intonatsiooniga) Taamaad ka varem näinud, kuid see hoog ning pingestatus - kahtlemata oli vinge vaadata. Tundus, et publikult pälvis ta ka kõige rohkem naeru oma hullu, tiibuehitava vanamehena. Lihtsalt selle hoo pärast, millega ta rollile lähenes.

Karin Tammaru Leemeti emana on just täpselt nii äge, nagu Karin seda teha oskab. Ma ei saa aru, kui ta teeb sügavaid dramaatilisi rolle, siis ma ei suuda tema tegelasi kuidagi uskuda (Põletus), kuid kui ta saab komöödiarollides hoogsalt üle vindi karakterit keerata, siis ta vaatet varastab kogu show (Revident ja nüüd ka MKTU)! Tema pisike, piprane lihakäntsakaid grilliv ema, kellel justkui hullu sorakil juuksed ning hullunud, ümmargused ja pärani silmad = lahe ja õnnestunud karakter!

Sten Karpov on minu Endla lemmik meesnäitleja (naistest on lemmikud Piret ja Liis) ning siingi särab ta oma 110%lise rollisolemisega. Raiudes jänestel päid ja supsutades seda verd teistele. Ise seejuures tehes mingit imelikku heli :) Külavanemana lodumüts silmini peas, kuid sellest hoolimata intensiivselt oma rollis. Vahepeal sai mees küll tuhatnelja kostüümi vahetada või õigemini valged ürbid peale visata :)

Tambet Seling uss-Intsuna... ussibeebidega ringi kärutamas, pakub karakterina ühe sisuliselt paraja üllatuse, kuid see, et Tambet üks Endla parimaid jõude on, see on juba ammu teada ja sellest saab aimu ka ussikostüümis. Kuidas tal küll alati meeles oli kummardada ustest minnes? :)

Küll Kaili Viidas oskab alles karjuda (olen seda varemgi märganud)! See tuleb tal selliste detsibellidega välja, et kui Pärnul oleks vaja mingit ülelinna-alarmi, siis polegi neil vaja mõnda kallist masinat osta - Kailist piidab! :) Tema, nagu Tambet ja Sten on minu meelest alati head ja seekord pole erand. Triin Lepik oma mõmmidega on koomiline. Lauri Kink inimahvina ebameeldiv, aga see on ju taotlus :) Sama võib öelda Ahti Puuderselli kohta ja seda nii isa kui täina.

Laast aga mitte liist - Jaanus Mehikas - Tema mitmetest rollidest meeldis mulle kõige rohkem kastreeritud munk. Ma ei saanud üldse aru, et see tema on - pidin kavast järele vaatama! Tema metsamurrak oli ka kõige ebaselgem enne kui ta ära külla kolis, aga sellest polnud midagi, sest tegelikult sai piisavalt palju aru, et naljadele pihta saada :)

Loo mõttes on väga palju raamatust teatrilaval olemas. Äsja lugenuid võib isegi häirida, sest lugu jookseb küll, aga pinnapealsemalt. Muidugi eellugu, ehk see kuidas karu Leemeti isal pea otsast hammustab, edasi kõik need ussiurus talveune-magamised, puu otsa vihtlema ronimised ning korduvad kohtumised ja selline, mis teatrilavale polegi võimalik panna, sellest on dramatuiseerija üle hüpanud, minu meelest siiski midagi sisuliselt olulist kaotamata (mu mälu võib detailides petta). Eks muidugi on siin seal kärpeid hulgaliselt, kuid minu meelest kui see sügav traagika, et ussisõnu oskav rahvas välja sureb ning üldse need sügavad traagilised noodid kõrvale jätta, siis teatrilaval on kõik oluline olemas. On ju ka tsipake seda traagikatki, kuid kaugeltki mitte nii palju kui raamatus. Mäletan, et üks põhilisi kriitikanoore raamatu suunal pärast selle ilmumist oligi just see masendus ja julmus. Neid ilmselt teatriverstioon üllatab positiivselt, sest laval on rohkem ikka komöödia :) Mõnda teist võib just ärritada, et süngemad noodid on keeratud lõbustavaks.

Eks sellele võib ju mõelda, et kuidas ikka see metsast küladesse kolimine omal ajal käis? Või kuidas inimene iidamast aadamast on oma nõrkuse pärast ikka lootnud kellelegi vägevamale. Ka õigustatult või mitte? Ja mis nendel jumalatel tegelikult vahet on? On see jumal siis "meelemürk", "kõikvägevam" või "looja", kõik need "jumalad" annavad inimestele lohutust, kõik need jumalad annavad inimesel võimaluse mängida hooletut - küll saab andeks. Tegelikkuses kasutatakse nendega inimeste üle võimu ära. Kuid selle tükiga koos pole ilmselt väga nendele taustadele vaja mõelda vaid lihtsalt unustada argipäev ning lasta näitlejatel kaasa viia Põhja konna otsingutele.

Hinnang: 4 (Ega sellise lihtsakese tüki kohta ei oskagi palju midagi kirjutada - võiks lakooniliselt piirduda ütlusega - Meeldis. Sest tõesti ei oska täpsemalt seletadagi, et miks nüüd selline kergelt labasustesse kalduv tükk üldsegi meeldida sai. Ma arvan, et eelkõige sellepärast, et alusmaterjal oli nii tugev ja hea. Võibolla ka sellepärast, et ma raamatule järele mõeldes poleks iial osanud arvata, et see teatrilavale üldse ära võiks mahtuda. Pigem filmina veel... ent ometi suudeti see ära teha... ja Kivirähk ju rahvale meeldib... kindlasti mingis mõttes oli tegemist ka rahvatükiga. Naljakad, loomaküstüümides näitlejad - hundid, mõmmi, täi, inimahvid, uss ja kes veel kõik. Inimesedki karvastes riietes... Ja ometi see kõik kokku meeldis. Meeldisid ka näitlejad ning kõik need tobedused. Meeldis live-muusika. See kõik teenis eesmärki - vaatajate meelt lahutada.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

MEES, KES TEADIS USSISÕNU

Tragi komöödia.

Tegijad

Autor Andrus Kivirähk

Lavastaja Johannes Veski (külalisena)

Kunstnik Pille Tael (külalisena)

Muusika autor ja esitaja Robert Vaigla (külalisena)

Osades Ireen Kennik, Triin Lepik, Karin Tammaru, Kaili Viidas, Priit Loog, Sten Karpov, Lauri Kink, Jaanus Mehikas, Ahti Puudersell, Tambet Seling, Indrek Taalmaa

Tutvustus

Mets on tühjaks jäänud, ussisõnad on unustatud ja varem loodusega nii sõbralikult ja üksmeelselt läbi saanud eestlased on küladesse kolinud. Välismaalt toodi neile Jumal ja Jumal meelitas nad metsast välja. Jumala nimel oli ilus kõla ja tal oli kaasas palju huvitavaid asju. Täna saame me neid, kes kogu selle Jumala-värgiga kohe nõusse ei jäänud, kangelasteks nimetada. Kangelased olid nad pelgalt selle pärast, et nad ei unustanud kõige vingemat, haruldasemat ja hädavajalikumat oskust, mis meil, eestlastel, on olnud: me oskasime loodusega rääkida ja loodus rääkis vastu. Nüüd on kangelased surnud, Jumalast on saanud kaubamärk ja looduses käime me ainult kaitsevarustuses. Kõik juhtus selle pärast, et me tahtsime Jumala ja tema sõprade moodi olla. Kelle Jumala?

Esietendus 12. märtsil 2011 Endla teatri Suures saalis.

~2h 40min