Ei.... ma sedapuhku ei räägi Uusbergi fantastiliselt heast lavastusest, vaid lihtsalt annan märku, et elan ja hingan.
Tegelikult on mingi blokk ees kirjutamisel. Ehk ei tea, kas sellel kõigel siin on üldse pointi. Omamoodi tahaks kogemustest jälje maha jätta, aga nii palju juhtub kogu aeg, et kuidagi ei jõua. Võibolla peaks keskenduma ainult teatrile, ehk jõuaks siis... Viimane "Teater, muusika, kino" viitas ka siinsele blogile, mis andis nagu natuke tõuget, et ehk siiski peaks jätkama. Kuid vestlused teemal, et kriitika on tegijatele valus ning mina ei oska ka oma kogemustest "ainult" positiivsetest asjadest rääkida, niimoodi jääks ju kogu pilt poolikuks. Ja sedasi ei paistaks "hea" ka nii hästi välja... a mis õigusega üldse kritiseerida "loojaid". Ma ju üdini austan igat inimest, kes suudab midagi "luua". (Meenub üks kunagine kirjandusõpetaja, kes ei tahtnud kellegi kirjandile alla täispunktide anda.)
Ei tee seda ju siin ka "ametlikult", ehk ei vali sõnu, ega ka mõtle läbi ega ka struktureeri oma kirjutisi. Kirjutan just nii nagu parajasti pähe tuleb ning mida tegelikult ning ausalt tunnen ja arvan. Ehk sisse lipsab ka isiklikke märkuseid ning tobedaid mõtteid, mida hiljem kahetsen, et välja olen paisanud. Aga lõppude lõpuks, kellele seda kõike ikkagi vaja on? Kas minule endalegi... ma enam ei tea.
Katsun nüüd siiski kokku võtta ennast ja vähemalt natuke jätkata, eks näis, võibolla tuleb ind tagasi. Kirjutamata on ju nii Baskini projekti "Aiapidu" kui ka Ugala "Arturi laulud ja aastad"... üks päris hea... teine... no mitte eriti... ja terve rida loetud raamatuid ning filme... Sügiseks olen ka planeerinud juba päris pika rea kõiksugu kultuuri. Kui "Aiapeoga" ühele poole saan, siis teen mingi kokkuvõtte ka suveteatrist... sellel aastal oli saak küll üsna kasin - vaid 17 lavastust... (eelmisel aastal oli neid rohkem kui topelt nii palju... ei olnud nagu valikut ning samas võimalusi töö pärast). Kuid siiski oli ka selliseid lavastusi, mis kogu aasta teatripildis tugevat rolli mängivad.
Ka Draama-festival oli seekord just ajal, mil minule ei sobinud kuidagi Tartusse sõita... ja eks mul suurem osa neist asjadest seal oli ka juba nähtud... Alliku lavastatud "Tapatöö jumal"-at oleks küll tahtnud väga näha... kardan, et nad selle varsti kavast maha võtavad... aga Saaremaale sõit on ju minusuguse jaoks hoopis raske (kuigi neljapäeval ma töö pärast just sinnapoole oma sammud seangi)...
Viimasel ajal olen avastanud ka "Facebook"-i ning sealt leidnud üles mitmed armsad ja head ja huvitavad inimesed. Soovitan kõigile soojalt! See on nii populaarne üle maailma, et mida rohkem inimesi seal sees olemas, seda lähemal me teineteisele kõik oleme. Ja lähedus on ju positiivne, või kuidas Teie arvate? Mina igatahes olen leidnud üles nii parima sõbra kui ka mitu klassikaaslast. Lisaks veel palju häid inimesi nii praegusest ajast kui ka aastate tagant. Ja inimesed on huvitavad!!!
Kes tunneb mind, saatke vihje raamatud@hotmail.com, et teaksin "nägude maailmas" "sideme" luua.
8 kommentaari:
Küsimus ei ole ju selles, kas rääkida ainult positiivsest või viidata ka nõrgematele külgedele - küsimus on selles, KUIDAS sellest rääkida. Kindlasti olete sattunud lugema Ott Karulini blogi, kes on minu tagasihoidliku ja anonüümse arvamise kohaselt tugevaim eesti noorkriitik - just sel põhjusel, et tal on terav silm, tugev eruditsioon ja OSKUS õigeid asju öelda, kohatuid taktitundeliselt endale hoida. Kui loete tema arvamusi erinevatest lavastustest, saab üsna selgeks, kas antud tükk oli tugev/nõrk, kes näitlejaist säras, kes alla oma lati mängis, kas lavastajal oli ka midagi valitud materjaliga öelda etc - ent ta ei lasku sinnamaale, et muutuks isiklikuks ning hakkaks INIMEST töö taga solvama/halvama. See on oskus kirjutada ridade vahele. Teie töö on tänuväärne, teie vaadatud teatri hulk muljetavaldav - erilise väärtuse omandaks aga teie kirjapandu, kui õpiksite oma kirjutisi pisutki professionaalsemalt vormistama (tekstidest peegelduvalt paistate end selleks võimeliseks pidavat küll).
Ei pea rääkima samas lõigus näitlejate tööst ja sellest, kes kellega käib. Ei pea andma lõplikku ja mahamatvat hinnangut noorele näitlejale. Ei pea nullima lavastaja tööd, kui ise lavastuse keelele pihta ei saa. Õrnust, peenust, taktitundelisust - ja loomeinimesed oleksid teile tänulikud ka kurjema kriitika eest:)
Vahe ongi ju selles, et Karulin näiteks teeb seda oma ametiks, aga mina siin kirjeldan lihtsalt oma kogemusi ja mõtteid. Ehk siis ei tee otseselt nö.teatrikriitikat. Elik see on kaks täiesti iseasja. Sellepärast ma olen korduvalt palunud ka, et neid mu siinseid kirjutisi mitte võtta millegi muuna kui kelle tahes blogis kirjutatava "oma elu kogemuste" jutuna.
Ainult, et selles suunas ma mõtlen küll, et kas peaks kirjutama nii nagu kriitikud... aga ma kardan, et siis kaob see "fun" minu jaoks sellest ära. Kui peaksin hakkama mõtlema läbi oma kirjutisi (hetkel ma isegi ei loe neid üle, enne kui juba "send" vajutan). Omamoodi on need ju siis ka siiramad ja puhtamad ja ausamad "mõtted"...kui võrrelda nendega, mis on läbi mõeldud ja üle loetud ja parandatud ning stiliseeritud. Ehk siis ma ei tea, mida teha. Kardan hakata tõsiselt võtmist, äkki siis kaob igasugune huvi kirjutada seda blogisse kui ei saa seda teha nii nagu ise tahaks... ma ei tea... Ja lõppude lõpuks kelle jaoks ma seda siin kirjutan? Ma ei kirjuta ju seda igal juhul ainult teiste pärast... pigem ikka enda... samas niipalju on positiivset vastukaja tulnud ka ja see on ju omamoodi andnud tõuget kirjutamiseks... täielik dilemma!!!
Igatahes olen ülimalt tänulik mõtteavalduse eest! Mõtlen ju ise ka nii...
Kui ma sinu blogi leidsin, rõõmustas mind just see, et sa kirjutasid nagu tavaline inimene. Selline hästi tavaline teatrikülastaja, kes ütles otse välja, mis tundeid ja mõtteid üks või teine asi või näitleja või koht tekitas. Olen millalgi varem ka öelnud, et praeguseks on sinu blogist saanud peaaegu portaal, millel on ilmselt väga suur püsikülastajaskond, alustades lihtsalt teatri-, raamatu-, filmisõpradega ja lõpetades tegijate endiga. Pealegi sinu kirjutised ei ole enam sellised tavalise inimese mõtted. Need on väga põhjalikud, nüansirohked jne.
Nii suure avaliku tähelepanuga kaasneb paratamatult negatiivne tagasiside. Sul tundub olevat selle talumiseks vähe närvi - hakkad liiga kiiresti vabandama ja ennast süüdistama. Võib-olla aitaks, kui sa alati ei püüagi selgitada? Tõsi ju on, et kõigile inimestele ei saa meeldida ega peagi meeldima. Sa oled kuulus :) ja kuulsusega peab harjuma. Tegijad teavad, et sinu arvamust loevad paljud, ja kui see on negatiivne, võib tähendada automaatselt mõjukat negatiivset reklaami.
Peaasi, palun ära lõpeta kirjutamist! Mu meelest on sinu blogi peaaegu parim teatriinfokanal Eestis. Jälgin üsna palju sellel maastikul toimuvat, aga sinu blogist leian ikka asju, mida kusagilt mujalt varem avastanud pole.
Jõudu!
Ära "kriitikuks" küll hakka ;-) Sinu vahetu ja emotsionaalne kirjaviis on see, mis pealub
Aitäh Merleke! Sul on õigus, kõigile tõesti meeldida ei saa ning see pole ka kavatsus. Lihtsalt ei taha kellelegi otseselt varvastele ka astuda. Muidugi vana teadatuntud väljend kehtib siin, et kellele ei meeldi, et pea ju siia tulema. Aga muidugi päris kõike ei saa ju ka suust või praegusel juhul siis sõrmedest välja paisata. Aga kui kirjutada siiski "teiste" jaoks ainult, siis poleks see ju enam see ning siis ei saaks sellest rõõmu tunda. Oma vabast ajast ju nagunii seda siin teeme, ehk asi peab olema lahe just nimelt eelkõige iseenda jaoks :) Ja ma loodan ja arvan, et iga intelligentne inimene, kes vähegi mu blogi on lugenud (ma mõtlen pikema aja jooksul, mitte ainult 1-2 postitust), see peaks aru saama, et kellelegi meelega haiget teha mu kavatsus kindlasti pole. Ja ka need isiklikud märkused olen eraldanud viitega sellele, ehk see kes ei taha lugeda võib sellest lõigust vabalt üle hüpata. Aga mu probleem on ilmselt sügavam, ehk peaks endale mingi motivatsiooni viimasel ajal leidma, et üldse kirjutada. See polegi vist otseselt seotud sellega, et kas keegi ütleb pahasti või mitte. Positiivne vastukaja muidugi alati tõukab justnimelt kirjutama ja seda tegi ka Sinu kommentaar! Suur aitäh selle eest!
Aitäh "pink", seda mul oligi vaja kuulda :) Sest kui "kriitikuks" hakata, siis oleks see ikkagi midagi hoopis muud ning ma ei tahakski vist sellises vormis oma vaba aega veeta. Eks mu kirjutamises ole kriitikanõksud ka sees. Ma ise naudin ka Karulini ja ka teiste (näiteks Purje, Alliku, Väli, Laasiku jne) tekste, just sellepärast, et nad igaüks natuke omamoodi kirjutavad. Kes annab sügavama info, kes pealispindsema. Kes vürtsitab oma tekste huvitavate väljenditega kes mitte. Copycat-id nagunii surevad varem või hiljem... või siis arenevad heaks, mis on ka positiivne. Aitäh toetamise ja heade sõnade eest!
Aga kriitika pole negatiivne. Või noh, ainult negatiivne. Kriitika ei tähenda, et peab otsima negatiivset.
Aga see blogikriis on mulle tuttav. Mul on endal n-ö kultuuriblog, kuhu ma väga, väga tahaksin kirja panna kõik, kus käin (mitte ainult teater). Nii ongi, et mul on aasta jagu drafte ja aeg-ajalt leian endas jõudu, et mõni asi ka kirja panna.
Raske on ka kirjutada mõnest sündmusest, mis midagi ei tekitanud. Ei positiivset ega negatiivset...
Aga sulle tahan öelda, et jätka! Sinust peetakse lugu! :)
Aitäh! Su kommentaar soojendas südant ning ühtlasi leidsin Sinu blogi, mida jälgida! Aitäh veelkord!
Postita kommentaar