Sellel reedel on Sirp jälle siinse blogi ära maininud. Seekord kirjandusega seonduvalt. Lisaks pean seda komplimendiks, et kirjandusblogide linkide nimistus on Danzumehe blogi liigitatud "filoloogide ja sellelaadsete" blogide alla. Kuigi kahtlemata olen ju rõhuga teatrimaastikul, kuid seda tegelikkuses ajapuudusest tingituna. Teatrisse lihtsalt jõuan tihedamalt kui raamatuid läbi lugeda (tekkiski seda siin kirjutades just filoloogiline küsimus - kas tihedamini ja tihedamalt sõnade kasutamisel on reegel?). Praeguses elufaasis veel eriti (teen tööd ka kõikidel õhtutel ja isegi nädalavahetustel). Muidu on mu alatajuliseks eesmärgiks (kui selline sõnaühend üldse eksisteerida võib) ikka nädalas 1 raamat läbi lugeda ja korra teatrisse jõuda, aga raamatutega aasta aasta järel jääb see kogusumma sinna 35-45 vahele (tänavu, kuna ei saanud ka puhkust võtta, ilmselt veelgi väiksemaks), teatritega ikka ja jälle rohkem kui 52... Ja kui ikka väga vaja, siis ei saa jätta kirjutamata ka filmidest, muusikast, kunstist, tantsust, telesaadetest, reisidest ja kõigest muust, mis parajasti pealub või mis kogetud.
NIIVÄGA tahaks tegelikult, et Eestis oleks olemas 1 korralik teatriajakiri. Selline, mis koondaks uued lavastused, lood näitlejatest, lavastajatest, teatrikunstnikest ja teistest teatriinimestest. Teater.Muusika.Kino. ning Sirp on sellised laia haardega väljaanded ning väiksed harvad nupukesed siinseal igapäevastes ajalehtedes - neist (minusuguse teatrihullu jaoks) ei piisa.
Kirjandusest on päris häid ajakirju, näiteks nagu Vikerkaar ja Looming. Hiljuti ilmuma hakanud Lugu võiks ilmuda märksa tihedamalt, raamatuid ju ilmub päris palju lühikese aja jooksul. Jooksvat infot võiks koguda sellisesse väljaandesse pidevalt. Lisaks on maailm täis kirjanikke, keda tutvustada... ausalt tunnistan, et erinevalt teatritagusest maailmas, Bukahooliku soovitatud trükkalite ja küljendajate taustalood mind isiklikult küll ei huvita. Üldse viimane Lugu number lülitas sisse tõsised häirekellad. Esiteks kaanel reklaamitud intervjuu Sofi Oksanen-iga.... See oli niiiiiii lühike. Kui juba kord sai temalt intervjuu, siis miks mitte korralikku? Lisaks see intervjuu sisu... Jan Kaus on muidu mul ikka ajakirjanduslikus mõttes positiivsete kirjas olnud, aga need küsimused olid allpool igasugust arvestust. Ja kuidas kirjanikuga intervjuud tehes küsida "millised filmid talle meeldivad ja millist muusikat ta kuulab", aga jätta küsimata kõige olulisem, ehk millised raamatud talle meeldivad ja mida ta parajasti loeb???? Uskumatu. Rääkimata üldse suurest häbiplekist, ehk kirjaniku nimi kirjutati ajakirja kaanele valesti. Ei tea, kas Sofi solvus ka... loodetavasti järgmises numbris ilmub SUUR vabandus. Lisaks terve rida faktivigu, mis selline ajakiri endale lubada ei tohiks - näiteks nimetada Sandra Brown-i briti kirjanikuks - see on kogu briti kirjanduse häbistamine. Liiatigi kui Brown on kõige ehtsam Ameerika rämps :) Ohh... ma tegelikult ei viitsigi kõiki neid vigu siin ülesloetlema hakata. Õnneks on seal ka huvitavaid ja häid artiklite kirjutajaid, nagu Mihkel Kaevats, Kalju Kruusa ja Kätlin Kaldmaa. Mihkli intervjuu on kordades huvitavam ja paremini tehtud kui Jani oma. See tõlkijaga intervjuu ajakirja lõpus on alati põnev, sest samaga saab teada, mis parajasti tegemisel ja seega tulekul. Ning hea tõlkija puhul, et mida ta veel on tõlkinud (ootan põnevusega usutlusi Anne Lange ja Ülev Aaloega). Üldse võiks rohkem infot olla kirjastuste tulevikuplaanidest. Lisaks meeldis Merilin Pärli arvutus "Jamie kodus" raamatule (mis endalgi riiulis olemas, kuigi põhimõtteliselt "tõlgitud kokaraamatuid" ei osta). Seal oli häid näpunäiteid (millele ka ise nime alla kirjutaksin) tulevikus kokaraamatute tõlgete väljaandjatele. Sellest hoolimata on minu meelest tegu ühe parima tõlke-kokaraamatuga, mis hetkel meenub. Just sisulises mõttes... minusugusele hobiaednikule-hobikokale... Arvustustega on üldse nii, et need on huvitavamad siis kui endalgi juba raamat loetud või sirvitud.
Üks vihje, mis praegu meenus, millest "Lugu" võiks kirjutada on koduraamatukogude databaaside programmide testid. Meie kasutasime alguses excelit, kuid nüüd juba pikemat aega BookCAT-i. Et orienteeruda oma üle 8000 raamatu hulgas, on hea kui on ülevaade, kellele on midagi laenutatud, milline raamat on kellele perest meeldinud ja milline kellelgi üldse loetud juba on. Lisaks on meil seal kirjanike fotod ja raamatukaaned ning isegi mitmete kirjanike juures nende häälenäited või videolõigud ja hästi palju erinevaid detaile (alates hinnast, sarjaandmetest, tõlkija ja väljaandeaastani). Kõige tähtsam funktsioon muidugi sellel, et kui uut raamatut tahaks osta, siis saab sealt kiiresti teada, kas see juba riiulis olemas. Tihti ju antakse välja ka kordustrükke ja sellise raamatute mahu juures ei suuda absoluutselt kõiki pealkirju meeles pidada.
Aga tulles tagasi Sirbi juurde. Minu jaoks on see ajaleht muutunud viimasel ajal üha sisukamaks. See viimane number on tõeliselt laiahaardeline ning erinevatest kultuuritahkudest on ka piisavalt palju huvitavat lugeda. Tore oli järjekordselt tõdeda, et ka teisi "Kivist külaliste" nautijaid on peale minu ning ma endiselt ei mõista, miks rahvas "Antigone"-st sillas on. Minu jaoks oli see armetu lõiguke Linnateatri "Keskööpäikse"-st, mis oli venitatud terve tüki pikkuseks. Kuigi kahtlemata Elina Reinold teeb väga vinge rolli seal ning paar head ideepoega leidub ka. Kuid nende kirjanduse-rubriigis jään ikka igatsema rohkemate raamatute tutvustusi ning enamate raamatute arvustusi. Raamatuid lihtsalt ilmub sellevõrra palju. Kuid ehk on siin aimata paja ja katla seost. Ei jõua ju minagi nii palju raamatuid, kuivõrd teatrit. proportsioonid on nihkes. Kuid üks korralik kvartaalne (kuigi miks ka mitte igakuine) teatriajakiri kuluks sellise teatrirahva, nagu eestlaste jaoks küll ära. Ja Lugu võiks ilmuda vähemalt korra kuus... Väga huvitav oleks ka Oidsalu idee kesksest teatrifioorumist.
Huvitav, et sellel nädalal figureerisin ka Päevalehes tööga seonduvalt, seega mitte Danzumehena :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar