Kolmapäev, 11. märts 2020

Anne lahkub Annelinnast - Tartu Uus Teater


Kahe inimese vahelises suhtes on mõistagi kaks osapoolt. Võrrand, milles on kaks muutujat. Kaks muutujat, mis teineteist küll mõjutavad, ent (tavaliselt) pole tingitud teineteisest. Mõlemad on oma egoga. Mõlemad (nagu normaalsetes suhetes ikka) elavad oma elu ja lähtuvad eelkõige iseenda nabast. Kuid kas tõesti alati ja igas suhtes ikka peaks see nii olema? Mõlemad suhtemuutujad on tihti tegurid ka teistes suhtevalemites ning nõnda mõjutavad nendega tehted ühes võrrandis ühtlasi ka mitmeid teisi võrrandeid ja seeläbi muutujaid.

Ivar Põllu värskeim autoriteater on üks näide sellisest suhtest, kus ühe ego on liiga suur, et mahtuda suhtevalemisse. Millise ja mis suhtega üldse on tegemist, seda lahkab auteur oma teoses nagu sibulat - kiht kihi haaval... vaikselt liikudes tuumani. Iga siiru ja viiru järel paljastuvad uued ja uued kibedad ja teravad tõsiasjad, mis lugu edasi kannavad, kuid tegelik suhe saab selge(ma)ks alles lõpus.  Teekond selleni avab laval tegutsevat kahte inimest ning nende suhtumist ellu ja teise inimesse. Ühtlasi mitte ainult neid kaht inimest, vaid ka nende stereotüüpe. Äratundmised on paratamatud ja tänu sellele tõmbab see lugu ning need karakterid endasse ning oma suhterägastikku kaasa. Kaasa mõtlema nendele inimesele, aga ka teatavas mõttes üldse otsustele ja valikutele, mida me oma elu teeme ning kuidas kõik tegelikult mõjutab palju laiemat sotsiaalvõrgustikku, mis iga inimesega kaasas käib. Ja nagu ikka, inimesed teevad vigu, me kõik teeme. Mõningaid vigasid me tahame parandada, mõningaid mitte, mõningaid me ei suuda, isegi kui tahaksime. Mõnda asja oleme võimelised andestama, mõnda mitte, mõnda oleme võimelised, aga ei taha, mõne andestamiseks ei anta meile võimalustki.

Tasub hoiduda lugemast selle lavastuse kohta midagi enne kui endal vaadatud, sest siis on kõige kindlam, et ohhoo-efekti keegi ära ei riku! Selles näidendis nimelt on tekst, mille sisu kohta eriti midagi rääkida ei saa ja ei tohi, sest iga paljastamine võib rikkuda elamuse. Sellepärast soovitaksin eelkõige üht võrdlemisi mittepaljastavat ja oi kui tabavat ning head isutekitajat, mille pakuvad kammerliku lavastuse 2 näitlejat ise ERRi kultuuriuudistes. Kellest see lavastus ikkagi on? Naisest, kes on mahajäetud või mehest, kes justkui naudib oma poissmehepõlve, kuigi üksi olla ka ei soovi? Mnjaa, siin tuuakse nii mitmedki naiste ja meestevahelised olemuslikud eripärad ja erinevused välja. Pakutakse inimpsüühika ära-, häbi- ja kaasatundmist. Ja kes... või hoopis mis(?) on pealkirjas viidatud "ANNE"? :)

Tartu Uus Teater pakub mahlase suutäie väga head eesti uut dramaturgiat. Auteur Ivar Põllu kirjutatud/lavastatud... Seda on saanud juba päris pikalt oodata, sest Ivar on juba mõnda aega pühendunud teatrimaja rahakogumisele ja no kus Sa siis lood, kui tuleb tegeleda kōige muuga...
Aga see ootus tasutakse siin selle suhte anatoomiaga. Prantslastel vōib ju olla oma Zeller, sakslastel oma von Mayenburg ja leedukatel Ivaškevičius, aga meil on PÕLLU, kes (nagu ta tõestab ka selle Annelinna-looga) ei jää eelmainitutele oma konstrueerituses, sisukuses ning oskuslikus trikitamises alla!

Kristiina Põllu on kunstnikuks ning see lava äratab kamaluga kõiksuguseid assotsiatsioone. Kohe saali sisenedes paneb mõtted tööle. Esimene assotsiatsioon on ilmne - magala kokkupressitud kuubik. Selline sobib ilmestama niisama hästi annelinna kui lasnamäed... keset lava väike ümar sügavik, millest läheb redel taevasse... justnagu need magalate viimaste korruste mustaks värvitud redelid, mis viivad üles katusele... Ka siin käib tegelane seal sedakaudu suitsetamas... Mees nimelt on igasuguste pahedega... on juba selline, kellele autor armu pole heitnud... Kuid Märt Avandi oma mänguga annab talle jällegi mõnevõrra sümpaatsust ning see tekitab konfliktse tunde selle tüübi suhtes. Eriti vaadates seda koos naisega - vandeseltslaslikult oleks ju vaja võtta mehe pool, kuigi antud juhul on seda raske teha... Ja ometi... ning ma ei usu, et teise mehena, vaid pigem elutarkusest, saab temast ja tema valikutest aru. Ta tahab elada sellist elu. Ja kas mitte igaühel pole õigus seda teha? Olgugi, et see võib nii teistele kui ise seda taipamata ka iseendale haiget teha? Intrigeeriv.

Kuid lisaks hakkas see lavakujundus järsku tööle minu jaoks hoopis mikroskoobina. Mäletad kooli bioloogiatunnis, kui tuli võtta klaasist ristküliku-kujuline plaat, sellele panna sibulakihi tükike ning väike kileruut peale ning siis preparaat mikroskoobi vahele. Just samamoodi on ju see suhe siin "pandud mikroskoobi alla" ning seeläbi paljastuvad need tegelikud rakukujundid... kui õigesti mäletan, siis sibulal on see naljkas, nagu telliskivisein. Suhtel, aga märksa siiruviirulisem...

Siis jälle viib lava mõtted sellele, et ühel hetkel, nagu siin, hakkaksid nagu seinad ja lagi koomale tõmbuma. Nagu suhtes võib tekkida tunne, et järsku jääb kitsamaks - hingamisruum ahtamaks... siis on vaja seda redelit, mille kaudu kasvõi ajuti korraks välja ronida, et õhku saada... Redelitpidi saab "tagasi", aga kas suhtes selline redel on alati võtta, midamööda saab nii üles kui ka alla? Teisalt kogu see kokkupressitus muudab kahe tegelase mängu veelgi kammerlikumaks. Ja kuna tegemist on "stuudio-korteriga", siis tegelikult oma minimalistlikkuses töötab ka täiesti vabalt sellisena! Stiilne.

Kuid sellesse kunstniku loodud "ruumi" tekitab valguskunstnik Rene Liivamägi juurde enda "lisanditega" igasuguseid erinevaid tundmusi ja lahendusi. Kord huvitavalt sümmeetriliselt annab omakorda juurde kliinilisust (mis muuhulgas ühtlasi kinnitab "mikroskoobiteooriat") või siis hoopis lavaruumiloovalt, näiteks ühes nurgas avatud uksele viitava valgusega tekitab illusioone.

Märt teeb siin senise teatriaasta parima meespeaosa ja ega Maarja Mitt-Pichen talle alla jää, aga väga häid naispeaosasid on see aasta tulnud juba mitmeid. Maarja tundub, et sobitub oma rolli liigagi hästi - autor olevat kirjutanudki rolli just teda silmas pidades ning just näitlejatöö-mõttes jäävad Maarja puhul võib-olla just seetõttu üllatused tulemata. Võib-olla autor kirjutas meesrolli ka Märti silmas pidades, kuid temalt siiski on tajuda selliseid üllatuslikke lisandeid oma tegelaskujule, mis tekitavad tunde omanäolisese tüübi mängulisusest. Kuid palun mitte valesti mõista, Maarja loodud naine on selle eest nõelteravalt täpne psühholoogilisrealistlikus mõttes - see naine on oma igas ilmes, igas sõnas, igas liigutuses ja žestis päriselt olemas. Sellepärast on nii lihtne just temale kaasaelada ja -tunda, vastupidiselt Märdi loodud mehele. Ühel on tugevalt juured argipäevas, teisel nädalavahetuses, üht kastab eneseteadlikkus, tema taustsüsteem - roll ema ja tütrena ning etendajana, teist kastab vabadus, impulsiivsus, ANNE?!

Hinnang: 4
Tõeline nauding vaadata ja kaasa mõelda. Avastada ja üles leida. Tõmmata paralleele. Kaasa tunda ja hukka mõista või siis hoopis proovida mõista... Inimeste teed ei ole kunagi sirged. Me ei tea isegi alati iseenda järgmist otsust ette, sest palju on hetkes ja sellest tingitud oludest kinni, aga veel vähem teame teise inimese valikuid. Selles mõttes muudab see kõik teised inimesed lõpuni ebausaldusväärseks. Jah, võime eeldada, oodata, et kui ise oleme, siis on teine ka... kuid me ei saa selles lõpuni kindlad olla. Seda ju tegelikult mistahes suhtes... isegi tööl... See on ju muidugi imeliselt ilus kui siiski nii on, et vastastikune toimib - sellel baseeruvad ju nii abielud kui sõprused kui ka kõik muud toimivad suhted... aga kui see siiski nii ei ole... kui kaugele võib nihutada andeksandmise piirid? See on suheti erinev. Väga põnev oli seda - ühe mehe ja ühe naise "suhet" avastada, sest kui stseenivõrra liiguti ühes suunas, tuli stseenivahetus ja ühtlasi pööre - nii stseen ise kui see pööre paljastasid midagi ning siis liiguti edasi mööda järgmist stseeni kuni taas avastasid, et said mida uut teada nii sellest stseenist kui ka järgmisest pöördest... ja nii need siirud ja viirud siin selgendasid seda kõike, mida need kaks inimest läbi elavad ning on elanud. Millised mõtted neid juhivad ja kuhu nad oma eluga praeguses hetkes välja on jõudnud. Niimoodi "mikroskoobi all" annab see võimaluse anda hinnanguid... ja seda nii nendele tegelastele kui ka iseenda suhestumisele teiste valikutesse. Paraku võib siiski ühe valik olla teise jaoks paratamatus.

Autoriteater selgelt ruulib tänavu! Soovitan!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi tehtud fotod):

ANNE LAHKUB ANNELINNAST

Nostalgiavaba draama

Igas suuremas linnas on see kuulus betoonpaneelidest magalarajoon,
milles asuv korter oli kunagi uue ja parema elu sümbol. 
Kunagi oli sinna pääsemine samm õnne poole, tänaseks aga...
Ühes sellises paljudest korteritest kohtuvad mees ja naine.
Me kõik arvame teadvat, mis saab edasi. 
Aga mida me üldse teame inimestest enda ümber?

Laval

Autor-lavastaja

Kunstnik

Valguskunstnik

Esietendus

22. veebruar 2020

Kestus 

1h 30min


Kommentaare ei ole: