Enne vaatama minemist (kirjutatud õhtuse etenduse päeval kell 15:04):
Hmmm... Uksekomöödia... Teatri jaoks kindlasti üks hitt, sest tegemist ju massidele hästi peale mineva Cooney'ga... Pärnuski lavastati sama näitemängu "Topeltelu" pealkirja all ja mängiti edukalt (muide seekord pole ainult pealkiri teine, vaid on üldse tehtud täiesti uus tõlge Triin Tael'a poolt!) Mina pole Cooney-usku, aga selle eest on viimasel ajal Raudsepp heas vormis lavastajana (mõtle kasvõi vaid tema kahele eelmisele ja just nende lavastuste lavastajatööle - "Lõppmäng" ja "Ilma Sinuta") ning näitlejatest ju mitmeid lemmikuid laval. Materjal ilmselgelt annab tiivad hoogsalt lõbusaks lollitamiseks. Tagatipuks kuu aega teatripausi (Tallinna teatrid on suletud alates 28.detsember ja on seda veel vähemalt jaanuarikuu lõpuni) on tekitanud siiski piisavalt suure himu see jant oma silmaga ära näha. Kui vaid päriselt ka naerda saaks... ausalt üles tunnistades, siis väga suuri panuseid sellele ei pane, pigem kui, siis "mängu" nautimisele... Aga miski pole kindel, seega vaatame. Enam vähem samasse suunda Rakvere Teatris olev žanrikaaslane "Hullemast hullem" osutus ju üllatuslikult tõeliselt naljakas! Etendus, mida vaatama lähen, on selle lavastuse alles teine avalik mängimine, ehk kohe järgmine peale esietendust, seega nö. "neetud" etendus. Saab hoida silmad lahti, kas miskit nässu ka läheb :)
Peale etenduse nägemist:
Cooney, oh Cooney... Väljusin MÖIRGAVALT naervast saalist! Tagatipuks näitlejatele publikult tormilised, seisvad ovatsioonid! Jah - Rakvere Teatril on sündinud uus publikumagnet ja -naerutaja!
No kes meist siis naerda ei armasta, eks?! Nagu sissejuhatavast Cooney-skeptiku monoloogist võis aimu saada, siis olid selleks suured kahtlused ja kõhklused... Ja, ega ma nii lihtsalt ostetav polegi... Kuigi esimesed muiged tulid juba sissejuhatava valgusshow ja "Tuvikestest" tuttava muusika peale, siis päriselt naerma puhkemiseni läks natuke aega... aga siiski vaid "natuke"... sest naermata olla sellise mängu peale on praktiliselt võimatu, kui pole just küünilisuse kunn/kuninganna või miskit muud elus nii viltu, et lihtsalt ei suuda... Heh, mõnele peategelasega sarnasele "petjale" võib see ju ka valusasse kohta vajutada ning siis võib naeru asemel hoopis piinav olla. Ja kuna tegemist on siiski nö."seksikomöödiaga", siis vastav teema peab olema vaataja "ok" nimekirjas :)
Loo keskmes on (järjekordne) John Smith. Kaabakas. Mees, kes on abielus 2 naisega. Taksojuht, kes käib täpse graafiku alusel ühest kodust teise. Ühel päeval satub ta röövlite ohvriks ja haiglasse ning otse loomulikult läheb kogu see graafik sassi, mis omakorda käivitab sündmuste ahela, milles vaene mees peab kõigile valetama, pidevalt ühest kodust teise jooksma ning saladusse pühendatud sõbraga igasugustesse sekeldustesse astuma. Kogu suppi on segatud ka kahe Londoni lähiasula politseid, ajakirjandus ning ühe kodu ülakorruse gay-mehest naaber.
Seksiteemad ja seksuaalsus on nii ühes kui teises mõttes siin teemaks, seega tõesti on teatri alla 14-aastastele mitte soovituslik remark igati õigustatud ja tähelepanuväärne. Tähelepanuväärne ka täiskasvanutele, kellele just sellised teemad meeldivad ning kelle naerulihased saavad vastavatest kildudest kõdi.
Kui siinkirjutaja maitse järgi hinnata, siis eelkõige meeldis ikkagi see mäng. Võibolla, ja seda tingitud tõsiasjast, et tegemist oli alles teise etendusega, oli veel märgata teatavat ebaorgaanilist täpse režii järgimist, a la nüüd tuleb "see stseen", "selline liigutus", "selline kombinatsioon", sest selline situatsioonidele ülesehitatud naljatükk ja tegelikult üldse komöödiad vajavadki nõelteravtäpset mänguajastamist, muidu lihtsalt need naljad ei toimi nii naermajavalt kui peaks, aga samas läheb näitlejatel sissemänguks ja tõesti selle eelmainitud orgaanika tekkimiseks mõned mängud ehk aega. See pole kriitika, see lihtsalt on nii. Seda naudingulisem saab see olema veelgi vaatajale, mida mugavamalt näitlejad ka ennast juba oma sissekantud rollides tunnevad. Selles mõttes võiks vabalt kunagi veel uuestigi vaadata, sest sellised "mängud" võivad ka mängides mängijatele ideid ja tiibu juurde tuua/luua. Kogu kaasatud trupp on ülimalt mõnus! Kõigil on koomikunärvi ning oskust end lasta sellel hoogsalt segadusel ohjata, aga samas mõnuga enda parimat lavale laotada.
Kui juba näitlejatest rääkimiseks läks, siis tõesti kõik on siin oma sõiduvees. Mõneti ju tuttavlikud ka oma rollides, aga just sellepärast eristusid 3, kes natuke üllatasid. Eduard Salmistu, oma lakoonilise ja ülejäänud tegelastest hoopis kuidagi hillitsetumalt loodud karakter. Karakterina ka võibolla just sellepärast huvitavam, et teised kõik olid selgepiirilisemad, aga Eduardi tegelase naine kutsub teda kiisukeseks ning mees ontlikult köögis toimetades paneb põllekese ette, samas on ise politsei... rahulik politsei. Teine lemmik oli tema ametivend teisest piirkonnast ja teisest puust pollar. Tegemist ju ühtlasi ajastu-tükiga, mis paigutub ehk kusagile 80ndate algusesse? Või isegi 70ndatesse? Ja kergelt alt laienevad püksid, uljad lokid ning politseisarjade nahktagid - kõik klišeed ja veel koos vastavate liigutustega on selles Märten Matsu tegelases kokku saanud. Muide liikumisest rääkides, siis selle on seadnud Helen Solovjev ning nii mõnedki nõksud ja eriti üks suurem duett kahe meestegelase vahel andis kõvasti lavastuslikku efekti juurde! Kolmas ja võib-olla isegi kõige ootamatum (siinvaatajale tänuväärseim) rollivalik oli anda Tarmo Tagametsal mängida ülevoolavalt žestikuleerivat gayd. Naabrimees, kes siiski vajadusel mehe eest väljas, ent ometi kuna "prouad esimesena", siis nõnda ta ka naisterahva ees uljalt uksest väljub. Seoses kogu selle gay-teemandusega, mis selles tükis on (ja seda on palju), siis kuigi naljakas, liigub vast ainsana seal Cooneyliku hea maitse piiril. Rahvas muidugi naerab ja sellised asjad ajavadki naerma, aga paratamatult paneb mõtlema, et kas see on ikka päriselt okei irvitada stereotüübistamise ja kuigi tabavate võrdlustega elus, siis ikkagi üleoleva tooni peale... Kuigi ei saa ju ka üle stigmatiseerida, vaid lihtsalt nautida hetke, nautida kes iganes, millise iganes seksuaalse sättumusega tegelast parajasti parastatakse - saavad ju siingi kõik oma jao kätte ja heteromeestest tegelased veel seda lollimana näivad kui see pila nende kulul neile endale ka korda läheb :)
Kuigi jah, eks Ülle Lichtfeldt'i oleme tibiliku beibena juba näinud ka varem, aga siin voolib ta oma mängitavast tüübist ka varasemate kogemuste professionaalsusega ühe oma parimatest "beibedest". Ja mõelda vaid kui erilised ja erinevad need tema naised ka laiemas plaanis on, võrreldes näiteks ka (juba eelmainitud) "Ilma sinuta" rolliga - nagu päev ja öö. Sama Anneli Rahkema kohati jõulise ja pidevalt endast väljamineva petetud/solvatud naise roll, Anneli on meister selliste naiste kujutamises lavamaailmas. Nagu näiteks ka teine hoogne (ja kaklev!) tüüp, nimelt "Alibi" roll. Ja ometi on need 2 naist samuti omavahel täiesti erinevad - siin see Mary nagu puuga pähesaanud, segaduses, pidevalt hoos, ent ometi pehmem, aga "Alibis" selline terav, kõva ja kätega kallale kui vaja!
Kaks peategelast on sedapuhku mõlemad mehed - taksojuht Margus John Smith Grosnõi ja "ajutiselt töötu" Madis Stanley Gardener Mäeorg. Kes eelmisel aastal Ugalas esietendunud selle loo "18-aastat hiljem" järge "Võrku püütud" vaatas/vaatab, siis sealne "saladust teadev" paar on hoopis teise dünaamika ja keemiaga. Ugalas võibolla isegi see "sõber" võtab suurema rõhu enda peale ning ka vanusest tingitud vahe on kuidagi tuntav. "Oi, Johnny" John ja Stanley on rohkem võrdsed. Tunnetavad teineteist vast pareminigi ning sõbra aitamise vastumeelsus polegi nagu eraldi teema, pigem võtab ta selle mõnu ja hea tahtega enda rolliks... kuni muidugi lõpupoole ka tema enda pihta hakkab kogu asi liiga terava hambaga ihuma. Nii Margus kui Madis panevad mõnuga ja täiega, nende käes on põhiliselt tempo-ohjad ja nad ratsutavad koos mitme piitsaga, niiet tolmab! Kuigi taaskord arvan, et lugu rohkem mängides võib see veelgi enam hoogu sisse saada - ka need osad lavastusest, mis korraks (võibolla ka lavastusliku dünaamika jaoks), praeguses mänguetapis veel pisut rahunevad.
Valguskujunduse, ehk naiste eesnimetähtedega aidatakse kaasa arusaamisele, kelle kodus parajasti tegevust toimub - lihtne, aga geniaalne, kuigi ega siin otseselt segadust selles osas suuremat segadust tekigi, oli niisama meelelahutuseks selle jälgimine siiski lahe. Kuigi Yana Khanikova kunstiline kujundus on laval lihtne ja väheldane - pigem paari propi ka valgustrepi ning seintevõrestikuga, kus nähtavalt eristuvad uksed võiks ju olla täitsa okei, aga paratamatult jäi vaese kujunduse tunne, mida eriti varjutas tagaseina suure kanga silmatorked. Kuid ega keegi sellist tükki vaatama minnes kujundust nautima lähe ja kõik, mis jäi häirima lavakujunduses tehti tasa ajastulike/naljakalt nostalgiliste riietuste (kostüümide) ja lahedate parukatega.
Hinnang: 3+/4-
Ei olnud sugugi kehvem kui Ugala "järg", tegelikult tõesti üllatusin, kuivõrd palju siin naerda saab. Ega see ju mingi sügav asi pole ning seda ei tohiks vaatama minnes ka oodata. See on Cooney ja sellisena toimiv/töötav imehästi ning Rakvere Teatri trupp teeb selle väga vahvalt. Komöödia on põneviku järel raskeim žanr teatris (minu arvates) ja siin on just nii kõik, nagu selle loo puhul olema peab. Farss, see annab palju vabadusi ja läheb õitsele, kui näitlejad panevad täiega ning just nii siin sünnibki. Mõnus oma meelelahutuslikkuses ja sobib sama hästi nii argipäeva õhtusse, siis kui pea tööpäeva järel raske ja pulki täis, sest palju mõelda midagi pole vaja - kõik tehakse puust ja punaseks. Samas ideaalne ka nädalavahetuse õhtu lõõgastuseks ja sõprade ja/või eriti oma kallimaga koos naermiseks. Selles mõttes isegi haruldane, et saalis istudes tundus, et mehed naersid veelgi kõvemini kui naised :)
PS.
Ah, et kui "teine", ehk "neetud" etendus, kas miskit nässu ka läks? Noooo, kas see just nüüd nässuminek oli, pigem andis ühe põhjuse veel juurde naermiseks... Nimelt on üks stseen, kus Tarmo gay saab teada, et Märteni politsei on politsei ja ütleb selle peale üliinnukalt: "Näita relva" - otse teisele lähedalt vastu vahtimist ja oma gaylike maneeridega. Märten ei saanud ise laval sellepeale naermata nägu tõsisena hoida :) Selline on nii lahe ja eluline ja justkui isegi toob vaataja veelgi rohkem loo sisse - näe, nemad seal üleval laval naudivad asja sama palju kui meie siin alla publikus... :)
PPS.
Väga lahe ja kopsakas kavaleht on - soovitan! Tegemist nimelt "meesteajakirjaga" :)
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mille autoriks on Kalev Lilleorg):
OI, JOHNNY
Komöödia seksuaalenamusest
LAVASTUSMEESKOND
Autor Ray Cooney
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Yana Khanikova
Liikumisjuht Helen Solovjev
Muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder
Valguskujundaja Roomet Villau
Tõlkija Triin Tael
Osades Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Märten Matsu, Tarmo Tagamets
Lugu sellest, kuidas tavalisest taksojuhist saab seksiurka pidaja, vähemalt teda ümbritsevate inimeste arust. Kahes teineteisega äravahetamiseni sarnases korteris läheb väikeste hädavalede mõjul lahti tõeline naljaralli, kus üks jabur olukord ajab teist taga ja kus lõpuks ei saa enam keegi päris täpselt aru, kes kellega magab ja mida valetab. Eelkõige seksuaalsele tolerantsusele kutsuv Ray Cooney komöödia laseb ennast tühjaks naerda, aga ka mõista, et iga tõelise naudingu taga on siiras armastus ja sõprus, mis ei kannata ka siis, kui väliselt kõik suisa metsa läheb. Nii muutub selle loo kangelaseks armastus, mis sisaldab kõiki vikerkaarevärve.
Esietendus 16. jaanuaril 2021.
Alla 14-aastastele mittesoovitatav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar