PÖFF 2024 - Lugedes Teheranis 'Lolitat'/Reading Lolita in Tehran (Itaalia/Iisrael 2024) - Põhivõistlusprogrammis nähtud 2.film

Nagu juba filmi tegijariikidest saab aimu, on taaskord tegemist Iraani filmiga, mida tegelikult pole saadud teha Iraanis. Põhjuseks mõistagi sealne riigikord ning vaba loomingu piiramine, arvates nagu sedasi jääks see ülejäänud maailma eest varjatuks, millised kahtlase väärtusega inimõigused riigis valitsevad.

Linalugu saab alguse aastal 1979, mil peale islami revolutsiooni (muslimi-enamlased kehtestasid autoritaarse valitsemise) kolib kodumaale tagasi kirjandusharidusega Azar Nafisi oma abikaasaga, et hakata jagama ingliskeelse maailmakirjanduse pärle iraani üliõpilastele. Kohe riiki sisenemisel satub ta piirivalvuri kahtlase suhtumise osaliseks. Kui ülikoolis töötades esiti on veel enamvähem okei, peale mõningate üliõpilaste suhtumise, kes näevad kursusel loetud raamatutes alltekste täiesti vastupidiselt (film on väga heaks paralleeliks näiteks Theatrumiski mängitavale Lembit Petersoni lavastatud Ivan Võrõpejevi "Iraani konverents" lavastusele), sest ida ja lääs tõesti vaatavad maailmale ja seeläbi ka inimestele eri nurkade alt. Lihtne on astuda konflikti teistmoodi maailma tõlgendavate inimestega, aga iseenda intellektuaalsust avardav on hoopis proovida näha seda enda arvamusega vastuolus vaatenurka. Alles hiljuti sattusin Moldovas vaidlema sealse ülikooli professoriga, kes tegelikult ise rumeenlane ning käibki Moldovas ainult õpetamas, ent elab ikkagi kodumaal ja on ikkagi täiesti euroopalikus uudisteväljas. Tema väitis, et meile läänes on aetud "lääne-propagandaga" silmad pimedaks. Kasutatud on hirmupoliitikat Ukraina sõja suhtes, et kui Putin seal võidutseb, siis ei piirdu tema maailmavallutamine ainult ühe riigiga. Inimesed on päriselt ka hirmule aetud, mis siiski võib olla strateegia, et ähmastada meie mõtlemist. Mis omakorda paneb meid nägema juba kallutatud vinkli alt kogu konflikti. Eks tal ju natuke ole ka õigus, aga järelduste tegemine, a la meile on aetud hirmustrateegiaga pähe mingeid tõdesid - järelikult on kohe kõik vale, on siiski pimestavalt kitsarinnaline. Me oleme ju mõtlevad inimesed ning teeme ka edasisi järeldusi kaaludes ja analüüsides ning sellest alles siis kujundame enda suhtumise ja arusaama asjadest. Kuna tegemist oli ülikooli professoriga, oli see minu jaoks eriti kummaline ning mõtlemapanev, ehk tõenäoline on ju ka see, et hoopis minul on piiratum mõtlemine ja arusaam maailmast? Igatahes kuulates ka selle filmi inimeste maailmast ja inimestest arusaamist, tundus see tugevalt läbi imbunud sünnist saadik, ehk juba emapiimaga sisse söödetud usulistest vaadetest, mistõttu ei suutnud need kuidagi veenda ei mind kui vaatajat, ega muidugi ka läänest iraani tagasi kolinud õppejõust peategelast. Kuna tema kirjanduskursusel oli ka teisi avatuma meelega iraanlasi, siis sündis vastakaid arvamusi juba neil seal omavahel, mis muidugi ongi ju ka üks ülikoolis käimise väärtuseid - avardada oma meelt läbi teiste inimeste arusaamade.

Film on jagatud peatükkideks, mille pealkirjadest romaanide nimed, mida parajasti ka tegelased analüüsivad, loevad või on kuidagi muidu filmis käsitletavad - "Suur Gatsby", "Lolita", "Daisy Miller" ja "Uhkus ja eelarvamus" (alusmaterjaliks olevas raamatus on need natuke teises järjekorras, sest filmis liigutakse kronoloogiliselt, aga raamatus mitte). See teeb filmivaatamise omamoodi "raamatutelugemislikuks", sest paratamatult tulevad ühtlasi ka need (suurepärased) klassika-romaanid kohe oma terviklugudega meelde. Otseselt sisulisi paralleele siiski teha ei saanud, et see mis vastavas pealkirja-raamatus, oleks ka kuidagi "elu jäljendab kunsti" viisil tõesti ka filmis sündima hakanud, aga mainiti-käsitleti ja isegi toodi ajastukäsitlusena neid teoseid omavahelistesse vestlustesse ja kirjandustundidesse. Pingutatult otsides muidugi võib neidki paralleele siin-seal tõmmata. Samas üldisemas plaanis on kõigis neis raamatutes sees head ja pahad tegelased ning samuti on filmis ja keskse tegelase elus pidevalt need kaks poolt esindatud - head ja toredad inimesed, kellega on teineteisemõistmine ja toetamine ning need, kes on kas võimupositsioonil või ka muidu elus, kes panevad meid läbi raskuste võitlema headuse ja parema suunas.

Tegemist on hetkel 75-aastase Iraanis sündinud kuid USAsse emigreerunud kirjaniku Azar Nafisi 2003.aastal ilmunud samanimelise memuaari-raamatu instseeringu ja ekraniseeringuga. Oluline on ära märkida, et nii raamatu kui filmi alapealkirjaks ongi "Memuaar raamatutes". Nende "peatükkide keskmes" on vastavalt Gatsby puhul Iraani tagasitulek ja arusaamine, et see uus Iraan paraku ei ole selline avatud, tore ning võrdseid õiguseid kõigile jagav ühiskond, Lolitas loob Azar Nafisi oma endiste õpilaste ja uute liitujate, nüüdseks "Iraanis keelatud kirjanduse" koosanalüüsimiseks - isemõtlevate naiste kirjandusklubi. Naised kogunevad tema juures kodus ning lisaks kirjandusele vähemalt sama palju jagatakse-arutatakse ka oma enda elus toimuvat. Daisy peatükis saame lähemalt tuttavaks ühe teise Iraani (mees)professoriga, kellega peategelasel on pidevalt kirjandust ja elu lahkavad vestlused. Muljetatakse kui ilus ning hea ja eelkõige just "normaalne" oli Iraanis enne islamirevolutsiooni. Viimases, ehk Uhkuse ja eelarvamuse peatükis hakkab tasapisi kõik laiali valguma. Nii kirjandusklubi, sest mõned naised ei suuda näha oma tulevikku "sellises" Iraanis, osade jaoks on kodumaalt lahkumine täiesti välistatud. Nende viimaste jaoks oli ka näiteks oma juuste katmine juba enne seadust nende enda vaba valik. 

See islamistide naiste sundimine oma juukseid ja ihu nii kiivalt varjama on alati tundunud ühe uskumatu nõrkusena. Nagu need mehed oleks sedavõrd viletsa enesekontrolli ja distsipliiniga, et nii kui midagi enamat mõnest naisest näevad peale näolapi, on kohe sedavõrd kiimas, et ei suuda end talitseda. Ja kuna ise on selline, ma kasutaks siin isegi sõna närvihaige, siis arvavad, et ka teised mehed on samasugused ning nii kardavad ja kontrollivad oma naisi, et need ei avaldaks sarnast mõju mõnele teisele mehele! Jah, usk kutsub ka naisi seda tegema, ent see peaks ju olema juba iga naise enda asi kui tugeva usuga keegi on ja milliseid pühakirja sõnu, kuidas ning kui sõnasõnalt tõlgitseda. Mehed ju teevad seda ka endale soosivalt. Mis omakorda toob ka filmis teistpidi, ehk idamaade vaadetele ja süvenenud uskumustele teise vaatenurga alt lähenedes - sealse vastuvõetamatuse ning piiratud mõtlemise ja nägemise allajoonivalt välja.

Näitlejate nimistu on esmaklassiline, aga pakub ka uusi ekraanitutvuseid. Kõik need Iraani juurtega näitlejannad lausa säravad oma iluga. Filmitegijad on seda muidugi ka ära kasutanud pisut manipuleerivalt, sest kui must rätt on peas, on ka naised mornid ning kahvatud, aga kui vabamas kirjanduslikus õhkkonnas juuksed saavad valla, kõrvarõngad kõrva ja suu on suudelnud huulepulka, on kohe ka naised oma tegelikus elemendis ja säravad kui kuld. Peaosas Golfshifteh Farahani, kes muuhulgas on varem teinud rolli mõlemas Extraction filmis ning ka ühes Kariibimere piraatide osas. Väga kergesti enda päriselu-tegelasele kaasatundma panev. Jõuline, aga samas ka üdini naiselik roll. Tarkus ja erudeeritus kumavad tema tegelasest kinosaali. Zar Amir Ebrahimi, kes nüüd (ilmselt esimest korda?) on lõputiitrites vaid oma kahe nimega - Zar Amir - toob ekraanile ilmudes raskust ja kaalu endaga nii tunnetuslikult tegelasega kui ka filmile väärtuse mõttes. Amir liitub teistega küll alles teises, ehk "Lolita" peatükis. Tal piisab vaid natuke norus olla, kui juba on kogu atmosfäär rõhutud ja vaid kerge naeratus toob nii palju päikest ja kergust koheselt endaga kaasa. Fenomenaalne näitlejanna. Kui mõelda sellele, et millise väiklase juhtumi tõttu ta Iraanis paariaks kuulutati (seebiooperi produtsent tuli lagedale isiklikuks otstarbeks näitlejannaga filmitud seksivideoga ja ta sunniti riigist lahkuma) ning milline võit see on olnud Lääne filmikunstile ja tahaks loota, et ka näitlejannale endale... ehkki ju kehtib temagi, nagu meie kõigi kohta (oma kodumaa suhtes) filmis kõlav kirjanduslik lause "Inimene võib lahkuda Iraanist, aga Iraan ei lahku inimesest". Kirjanduslikke ja pea aforismilikke lauseid võib tekstist noppida veel mitmeid. Näiteks üks, mis veel oma tabavusega mällu end istutas: Kõik "reeglid" on klišeed. Kui sellele süvitsi mõelda, siis nii ju ongi! Paratamatult viis mõtted ka sellele, et kui stsenaariumit kirjutati, siis vaadati vist hoolsalt, et need head ja tabavad ning ühtlasi olulised ütlused raamatust ilusti filmi jõuaksid. Meeldiva taaskohtumise pakkus ka paari Pöffi tagune Jafar Panahi autorifilmist "No bears" teadvusesse jõudnud Mina Kavani, kelle (ka ju päriselust pärit) tegelane Nassrin on vast kõrvaltegelastest tähelepanuväärseim ja seda nii vanglas istumise kui ka vägivaldse, despootliku abikaasa tõttu.

Mitmetes riikides ja festivalidel auhinnatud ning tänavu 70-aastaseks saanud režissöör Eran Riklis on loonud emotsionaalse ja kõnetava linateoses tugeva materjali põhjal. Filmitud küll peamiselt Itaalias ja Iisraelis ning läänevaatelise suunitlusega ning Iraani võimukriitilise suhtumisega, mis võibolla nõksu isegi mustvalgemalt läbi kumab kui võiks... samas sellisel olulisel teemal filmi tehes on see vast natuke ka paratamatu, et ei tekiks kaksipidimõistmisi või mingitki õigustuslikku nüanssi ka ju praegusele hetkeolukorrale seal riigis, kus isegi on mindud naiste elude kallale, et neid alla suruda ning õiguseid piirata. Mis mehed need küll sellised on, kes oma naisi niimoodi kohtlevad??? Filmilikus mõttes meeldisid klassikalised plaanidevahetused - linnale-loodusele-ülikoolilegi suunatud üldplaanid, aga inimestevahelises lähisuhtluses suur ja ülisuur plaan, puhas meistriklass ja mis sellest, et üsna konventsionaalne, nagu ka lähenemine kogu "eluloolisele" filmi žanrile muidu igas mõttes. Aga veel eriti torkasid kõige parimas mõttes silma (ja kõrva) mõned stiilsed montaažiotsused. Näiteks näidatakse meile üht meeleheites (mees)üliõpilast, kes valab endale bensiini peale, ent kaamera näitab juba klassiruumist väljaspoolt, kui kõlab tikusütitamise tštsiuhh. Kohe muidugi läheb paanika lahti, ent ka põlenud mees ei jäeta näitamata...

Valus film, millesse toovad sära need naised, kes tegelikult peaksid saama oma kodumaal täisõiguslikult elada sellist elu, nagu nad seda ise soovivad ja mitte seda, mida neile valitsus ja mehed peale sunnivad. Kõik need kirjanduslikud vestlused lisavad väärtust, tekitavad isu rohkem lugeda, aga ka isu uurida ja silma peal hoida sealsel olukorral. Paneb pöidlaid hoidma, et need emad suudavad ühel hetkel hakata kasvatada kriitilise massi selliseid poegi, kes oma naistega nii ei käituks. Kahtlemata soovitan vaadata!

----

See on küll minu jaoks alles kolmas tänavune PÖFFi põhivõistluse film, aga tahaks loota ja võib arvata, et peaauhinna võitmine on vägagi tõenäoline (75% pakuks...pakuks kõrgematki tõenäosust, aga pole veel piisavalt konkurente näinud). Kas need näitlejatööd nüüd auhinnaloorbereid siit lõikavad, seda väga headest rollidest hoolimata siiski ennustada ei julgeks.

Minu hinnang: 8,0

IMDB hinnang (29 hääletaja põhjal): 7,4

Metacritic ja Rotten Tomatoes veel nii värskele filmile pole hinnangut jõudnud anda (esilinastus toimus tänavusel Rooma Filmifestivalil kuu aega tagasi), kuigi tomatite lehelt leiab juba ka paar võrdlemisi positiivse hinnanguga arvustust.

Hetkeseis minu hinnangul PÖFFi põhivõistlusprogrammi filmide paremusjärjestuses:

1. Lugedes Teheranis 'Lolitat'

2. Vari (vaadatud PÖFFi väliselt)

3. Mõnel õhtul tahaksin jalutada

(fotol on kaader filmist - "filmi Azar Nafisi oma kirjandusklubi liikmetega", foto on pärit PÖFFi jagatud pressimaterjalist)

PÖFF 2024 - "Mõnel õhtul tahaksin jalutada/Some nights I feel like walking" (Filipiinid/Itaalia/Singapur 2024) - Põhivõistlusprogrammis nähtud 1.film

PÖFFil toimus selle filmi maailma esilinastus!

Rohkema kui terve Eesti elanikkonna arvuga Filipiinide pealinnas Manilas (riigi teiseks suurim linn), hakkab lahti hargnema higistama ajavalt kuumas öös roadmovie, mille keskmes on tänapäeva kohalikud noored mehed, kes teenivad raha tänavatel, pakkudes gay-meestele seksuaalset rahuldust. Tänavagänge, kelle vahel kehtib tugevama õigus on seal mitmeid. Kui kellelgi on raha käes, on selle lõhn kõigil teistelgi "tänaval" ninas, mis omakorda tekitab pideva olelusvõitluse. Ilmselt kõik need noored pole ise geid, mõni on ka "gay for pay", kuid eks muidugi ole ka sellest ise naudingut saavaid. Gängi kuulumine samas on nagu vennaskonda kuulumine. Ja inimesed on ju karjaloomad ning vajavad kuuluvustunnet. Millegi "liige" olemine tähendab veel ju eriti suurlinnas ka seda, et sa pole üksi. Ei muidu, aga just eelkõige rasketes olukordades või ka oma isiklike probleemidega - eks sõpra tuntakse ju ikka hädas.

Kohe alguses tutvume kahe noore mehega, kes bussijaama tualetis kogemata kohtuvad. Üks on seal varjul kellegi kolmanda eest, teine lubab aidata tolle probleemiga. Mõni hetk hiljem põrkavad nad kokku ühe vanema mehe teenuse ostetult, sest too tahab just neid juhtumisi kõrvuti (makstes selle eest raha) rahuldada. See on siiski kõigest alles pika õhtu ja veel pikema öö algus, milles ei puudu ei teenuste pakkumised, ühe kambaliikme laip, teekond linnast kaugele (surnud sõbra viimine tema kodukülla), tolle sugulased, külas toimuvad pidustused, ega ka noorte meeste vahelised suhted, "ridade vahel" nende minevik ja armuminegi.

Filmi umbes 2/3 peal (bussisõidul) jääb üks tegelastest magama ning näeb und - siis oli kasutatud ka montaaži, ent sealt edasi juba kindlasti näidati kõik ühe pika katkematu võttena. Selline vorm on just nö. teekonnažanri filmile stiilivõttena vaimustavalt sobilik - vaataja on tõesti niimoodi igas ajahetkes tegelastega koos liikvel ning aega kulub tegevusteks täpselt nii kaua, kui filmilinal (välja arvatud siis see uinumine seal pikemal bussisõidul, mille "väljalõikamise" eest saame ju pigem tänulikud olla). Kuna ka filmi alguses oli pidev edasiliikumine ning näiteks mainitud rahuldamisteenuse pakkumine pikalt ekraanil, siis kaldun arvama, et ka filmi esimene pool oli samuti ühe pikema võttena (ei osanud sellele kohe tähelepanu pöörata). Kaamerasilm alati jälgides mõnd neist põhilistest neljast mehest... tahaks öelda isegi "poisist", sest tegemist tundus olevat umbes 20-25 aastastega.

Kuigi oli selgelt tajuda ka homoerootilise pakkumise taotlust mõnedes stseenides (lihastes noore mehe nahk ühel hetkel duširuumis veepiiskadega kaetud, mõnes teises stseenis lihtsalt higist leemendav jne), siis tegelikult gay-pornot ekraanil (samuti ilmselge stiilivõttena) ei näidata. Viidates veelkord näiteks juba mainitud kahe noore mehe rahuldamistseenile - vaataja saab aimu, mis ekraani alumise ääre all võiks toimuda, kuid ekraanil näidatakse ainult rahuldust nautivaid ning ajuti ka teineteisele pilke heitvaid "teenusepakkujaid". Võibolla mõni vaataja tahaks ka enamat, aga minusugused saavad ka sellise lähenemise eest tänulikud olla. Pole ju kõike vaja üksipulki silme ees näidatagi - las mõned asjad jääda ettekujutamiseks neile, kes tahavad neid ette kujutada ja teistele, kes ei taha ettegi kujutada, hoopis enda mõtteseoste loomiseks.

Vaadates ei teadnud, kas nad kõik seal on profinäitlejad, sest kedagi ju neist varasemast ei teadnud ja sedavõrd ehe näis kõik tegutsemine, aga IMDB põhjal on põhitegelaste näitlejatel igatahes juba nii mõndagi varasemast ette näidata, mõnel lausa kümneid filme-telesarju (noore vanuse kohta). Puht euroopalikust vaatenurgast võiks ennustada edu neist mitmele, aga eriti modellimõõtu Jomari Angeles'ile ja Argel Saycon'ile. Tegemist on Petersen Vargas'e autorifilmiga ning temagi jaoks pole see film nö.esimene rodeo. Varem rohkem lühifilme ja telesarju teinud, kuid viimase 2 aasta jooksul on "Mõnel õhtul tahaksin jalutada" juba tema neljas täispikk mängufilm...ent siiski esimene täispikk autorimängukas.

Päris korralikult tugeva atmosfääritunnetusega, sest tõesti palav, soe ja lämbe ekraaniöö kandus kinosaali. Linnas natuke räpane ning läppunud ja maal jällegi selgelt "õhku" rohkem, ent ka palav. Üksjagu põnevamaid hetki draama vahele, aga just see poistevaheline sõprus ja kokkukasvamine ning teineteise eest hoolimine ületas ka gei-filmi žanripiirid lihtsa sõprusegi ülistusena. Eestist vaadates üksjagu eksootiline ka. Kas see film nüüd sinna reisima kuidagi kutsus, seda vast siiski mitte, aga ega ei peagi ju iga mängufilm kohareklaamina toimima. Teisalt seda "teistsugusust" tahaks ju kogeda küll ning meie leigest novembri kinoõhtust kuumale maale kinoekraani vahendusel sattudes on kontrast seda tajutavam.

Kriitika mõttes paljud asjad jäetakse lahtiseks - võibolla magasin maha, aga miks nad seal oma "kambale" alguses raha kogusid? Ja mitte ainult see, aga mitmed asjad ka hilijem, nii nende päritolu kohta kui ka mingid grammi kummalisena mõjunud pöörded mitte otseselt ei häiri, aga võiksid filmi täidlasemaks muuta sisulisest küljest... Samas kui peaks tulema nende 4 sõbra filmi finaalist edasised seiklused, siis mina tahaks küll teada ning seda filmi näha (lõpp siin siiski oli lõplik ning otseselt midagi seal lahtiseks ei jäeta). Mõni liin on vaid sisuliselt seotust loovalt sisse toodud - kahe tegelase haavad kehal näiteks või näiteks ka põhjendus, mis üks sõpradest hing on minekul, aga selliseid detaile oleks veel vaja olnud, et pinna alla või kontidele liha rohkem saaks. Kasvõi näiteks natuke rohkemgi seda teekonda "tänasesse päeva" või erinevate tegelaste taustaks rohkem kui 1-2 lausega äraöeldavat. Samas selline film juba oma põhiliini ja žanri pärast on piisavalt okei ka sellisena. Igav ei hakanud... ehkki tempo lõpus pigem langes ning oleks eelistanud vastupidist. Üks mõte, mis jäi veel painama, et miks keegi kunagi üldse enesetappu tehes tuleb mõttele, et bensiiniga end üle valada ja põlema süüdata? Et see minek eriti valus oleks? Miks? (selles filmis on see vaid üks unenäo osa ja mitte sisu mõttes eriti oluline)

Ei saa just öelda, et oleks väga tuttav Filipiinide kinokunstiga, pigem vaid iga-aastased Oscarite rahvusvahelise filmi võistlustulle saadetavad ning sealseid ja sealsete riigijuhide kohta tehtud dokfilme näinud hulgaliselt, sest eks palju kõneainet on tekitanud Duterte alustatud poliitika, et politsei võib hoiatamata tänaval tappa narkodiileri või -kasutaja kohapeal (ja neid on niimoodi ilma kohtuta tapetud juba tuhandeid). Samuti on ka nii vana kui praeguse poeg-Marcose kohta ühtkomateist just dokfilmide kaudu saanud näha-teada. Lisaks probleemidest laiemalt sealsete inimõiguste (puudumise) ja meediavabaduse kohta (ajakirjanikke on samuti "kõrvaldatud" ametivõimude poolt märkimisväärselt palju). Ka järgmise kevade Oscaritele saatsid nad jaanuaris Sundance'il esilinastunud dokfilmi "And so it begins" (mis samuti tegeleb sealsete valimiste demokraatiaga), ent arvestades nende kväärkino žanri-populaarsust pani järgi vaatama, mis olukord sellega seal riigis on. Kes ise ei viitsi otsida, siis minu lühike taustauuring ütleb, et gay-abielud pole küll (põhiseaduse tõttu) lubatud, aga samas mingit hullemat tagakiusamist seal ka pole, Filipiine peetakse isegi üheks maailma gei-sõbralikumaks riigiks. Koos USA ja Iisraeliga jagab Filipiinid maailmas esikohta, ehk nendes kolmes riigis määratleb ennast 11% inimestest LGBT+ kogukonda kuuluvana. See selgitab ka just selle filmižanri filmide mahtu.

Tõenäosus, et võidab PÖFFi peaauhinna on arvatavasti väike (25% kõrgemat küll ei pakuks), aga mitte sellepärast, et oleks tegemist kehva filmiga. Kaameratöö oli suisa väga hea. Näitlejatööd ka ilmselt polnud päris just sellised, millele žüriid tavaliselt suuremat tähelepanu pööraks.

Minu hinnang: 7,0

IMDB hinnang (10 hääletaja põhjal): 7,4

Metacritic ja Rotten Tomatoes veel nii värskele filmile pole hinnangut jõudnud anda.

Hetkeseis minu hinnangul PÖFFi põhivõistlusprogrammis nähtud filmide paremusjärjestuses:

1. "Vari" (vaadatud PÖFFi väliselt)

2. "Mõnel õhtul tahaksin jalutada"

(fotol on kaader filmist ning pärit PÖFFi jagatud pressimaterjalist)

TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile (2024)

Eelmisel aastal 27 minu "TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile" jõudiski meie esindusfestivali ekraanidele ja pidin seda suurepäraseks PÖFFiks, kus tõesti nii palju oodatud ja ootamatut head meile pakuti. Kirjutasin siinse nimekirja ka ainult selleks võrdluseks siia avalikult välja, et saab siis näha, kuidas tänavu (mõnede oodatud filmide linastumised on juba teada, aga festivali filmide kogu nimekiri avaldatakse 1.novembril, ehk järgmisel nädalal).
Jätsin kõrvale kõik need huvitavad filmid, mida muidugi ka ootan (uus Almodovar, "Blitz", "Emilia Perez", "The piano lesson", "Maria" jne) sest need kas linastuvad muidu käesoleva aastanumbri sees meie kinodes või mõnel striimingu-platvormil.

Praeguseks hetkeks teadaolevatest linastuvad seekordsel PÖFFil 13 sajast oodatuimast. Samas kui arvestada üldse aasta TOP100 oodatumaid filme (ka neid, mis linastavad muidu veel 2024 kas Eesti kinodes või internetis), siis on toob PÖFF ekraanile neist 17! Täitsa piisavalt äge ju!

Ehk siis TOP100 filmi, mida ootan 2024.aasta PÖFFile

1. Sean Baker "Anora" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

2. Fleur Fortune "The assessment"  - Kammerspiel tulevikumaailmast, kus Alicia Vikander mängib "hindajat" küsitlemas paari, kes tahab last saada. Ülerahvastatud tulevikumaailmas otsustab valitsus, kes lapse võib saada... ja see intervjuu on filmi keskmes. Tundub korraliku kiiksuga sisu

3. Luca Guadagnino "Queer" - James Bondi mänginud Daniel Craig mängib vananevat gayd, kellel tekib armusuhe endast tunduvalt nooremaga. 1 parimaid praeguse aja režissööre juhtinud selle filmi vägesid.

4. Brady Corbet "The brutalist" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

5. Klaus Härö "Ei koskaan yksin" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD***

6. Erik Poppe "Quisling - the final days" - Norra natsifilm, lemmikult Norra režissöörilt

7. Johnny Depp "Modi - three days on the wings of madness" - Modigliano viimased päevad, Al Pacino peaosas ja vaat kes on režissöör!

8. Tim Fehlbaum "September 5" - TULEBKI PÖFFILE!!! - Nähtud****

9. James Mangold "A complete unknown" - Bob Dylani eluloost mängufilm, peaosas Timothee Chalamet

10. Mike Flanagan "The life of Chuck" - Toronto Filmifestivali 2024 rahva lemmikfilm! Stephen King! Tom Hiddleston!

11. Charlie McDowell "The summer book" - Suurepärane raamat, mis on ilmunud ka eesti keeles, Tove Jansson ja tema käre vanaema. Glenn Close!

12. Chris Andrews "Bring them down" - Barry Keoghan!

13. Joshua Oppenheimer "The end" - muusikal, peaosas Tilda Swinton - režissöör üks meie aja parimaid dokumentaliste

14. Clint Eastwood "Juror #2" - NÄHTUD****

15. Tim Mieants "Small things like these" - Cillian Murphy!

16. Andrea Arnold "Bird" - Andrea Arnold! Barry Keoghan!

17. Maura Delpero "Vermiglio" - Itaalia tänavune Oscarisaadetis, Väiksesse mägikülla saabub desertöör 2.maailmasõja ajal ja hakkab juhtuma...

18. Moonika Siimets "Must auk" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

19. Frida Kempff "Rootsi torpeedo" - osaliselt Eestis filmitud

20. John Andreas Andersen "NR. 24" - Norra natsifilm

21. Koizumi Takashi "Sunflowers: seeds of hope/Yuki no Hana: Tomo ni Arite" - Jaapani ajastufilm

22. Halina Reijn "Babygirl" - Nicole Kidmani erootiline põnevik

23. Todd Komarnicki "Bonhoeffer: Pastor. Spy. Assassin." - natsifilm

24. Daniel Minahan "On swift horses" - romaani põhjal. Jacob Elordi.

25. Robert Eggers “Nosferatu” - kommentaarid ilmslt üleliigsed... miks nad küll selle tavakino esika 2025.aasta peale nihutasid?!

26. Mike Leigh "Hard truths" - pidavat sisaldama üht aasta parimat naispeaosa. Ja Mike Leigh pärast ju nagunii kohustuslik.

27. Ron Howard "Eden"

28. Angelina Jolie "Without blood" - Angelina seekord kaamera taga

29. Marielle Heller “Nightbitch”

30. RaMell Ross "Nickel boys"

31. Berhard Wenger "Peacock"

32. Dito Montiel "Riff raff"

33. James Ashcroft "The rule of Jenny Pen" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD***

34. Andreas Dresen "In Liebe, eure Hilde/From Hilde, with love" - TULEBKI PÖFFILE!!! -NÄHTUD****

35. Peter Cattaneo "The Penguin Lessons"

36. Tony Kaye "The trainer"

37. Sarik Andreasyan "Onegin"

38. Sean Ellis "The cut"

39. Frederik Louis Hviid "The quiet ones"

40. Shiraishi Kazuya "11 rebels" - verine samuraifilm. Tokio festivali avafilm.

41. Josephine Stewart-Te Whiu "We were dangerous"

42. Ann Marie Fleming "Can I get a witness" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

43. Adilkhan Yerzhanov "Cadet" - sõjakool ja kiusamine

44. Alonso Ruizpalacios  “La Cocina/The kitchen” - Rooney Mara ja Joaquin Phoenix köögis - Tuleb detsembris tavakinno.

45. Payal Kapadia "All we imagine as light" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

46. Damian Kocur "Under the volcano/Pod wulkanem" - NÄHTUD****

47. Mehdi Idir, Grand Corps Malade "Monsieur Aznavour" - elulugu. Tahar Rahim peaosas!

48. Emanuel Parvu "Trei kilometri până la capătul lumii/Three Kilometers to the End of the World" - NÄHTUD****

49. Leonardo Van Dijl “Julie Zwijgt/Julie keeps quiet” (teatrirahvast peaks huvitama, et selle filmi produtsent on Florian Zeller!) - NÄHTUD***

50. Adam Eliot “Memoir of a snail” (multikas)

51. William Goldenberg "Unstoppable"

52. Paul Schrader "Oh Canada" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD**

53. Jaume Collet-Serra “Carry-on”

54. Mari Rantasila “Levoton tuhkimo” - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

55. Durga Chew-Bose “Bonjour Tristesse”

56. David Mackenzie "Relay"

57. Andrew DeYoung "Friendship"

58. Alice Lowe “Timestalker”

59. Francois Ozon “Quand Vient L’Automne/When fall is coming” - Ozon'i uusim!

60. Chao-Liang Huang “Yi dao tian tang/Heaven and hell”

61. Gia Coppola “The Last Showgirl” - NÄHTUD***

62. Aitor Arregi, Jon Garaño "Marco, the invented truth/Marco, la Verdad Inventada" - mehes, kes valetas, et oli koonduslaagris.

63. Dag Johan Haugerud "Love" - TULEBKI PÖFFILE! - NÄHTUD****

64. Athina Rachel Tsangari "Harvest"

65. Michael Tyburski "Turn me on"

66. Simon West "Old guy" - Christoph Waltz.

67. Walter Salles "I'm still here" - TULEBKI PÖFFILE!!! - NÄHTUD****

68. Uberto Pasolini "The return"

69. Daria Onyshchenko "Malevych" - kuulsa kunstniku elulugu... Ukraina film.

70. Samir Oliveros "The luckiest man in America"

71. Anna Boden/Ryan Fleck “Freaky tales” - Pedro Pascal.

72. Max Minghella "Shell"

73. Patricia Mazuy "La prisonnière de Bordeaux/Visiting hours" - Isabelle Huppert ja naistevangla

74. Jonas Trueba “Volvereis/The other way around”

75. Kurosawa Kiyoshi "Cloud" - Jaapani oscarisaadetis

76. Jiří Mádl "Waves/Vlny" - Tšehhi oscarisaadetis

77. David Gordon Green "Nutcrackers"

78. Fabio Grassadonia, Antonio Piazza "Sicilian Letters/Iddu"

79. Nora Fingscheidt "The outrun" - Saoirse Ronan - NÄHTUD****

80. Miguel Gomes "Grand Tour" - Portugali oscarisaadetis

81. Patryk Vega "Putin" (see dokk linastub ka tänavusel Kiievi Rahvusvahelisel Filmifestivalil)

82. Roja Pakari, Emilie Adelina Monies "The son and the moon" - Taani dokk, Põhjamaade Nõukogu parima filmi nominent

83. Samuel Van Grinsven "Went up the hill"

84. Tracie Laymon "Bob Trevino likes it"

85. Tyler Taormina "Christmas eve at Miller's point"

86. Luis Ortega "Kill the jockey" - pidavat olema Argentiina tänavune parim film

87. Nader Saeivar "Shahed/The witness"

88. Edward Burns "Millers in marriage"

89. Sandhya Suri “Santosh” - britid saatsid selle rahvusvahelise filmi oscari kategoorias võistlustulle

90. Nabil Ayouch “Everybody Loves Touda” - Maroko oscarisaadetis

91. Kilian Riedhof "Stella. A life/Stella. Ein leben" - natsifilm

92. Margherita Vicario “Gloria!”

93. Lukasz Karwowski "Two sisters" - Kiievi filmifestivali avafilm

94. Yeo Siew Hua "Stranger Eyes" 

95. Dea Kulumbegashvili “April”

96. Paolo Sorrentino “Parthenope” - Sorrentino...kuigi ei pidavat eriti hea film olema

97. Tom Tykwer “Das Licht/Light” - ESILINASTUS ALLES 2025.A BERLINALEL

98. Kirill Serebrennikov “Limonov - The ballad" - tegelt pole kindel, kas tahakski seda näha, ei pidavat eriti hea olema... aga no Serebrennikovi uusim...

99. Rithy Panh “Meeting with Pol Pot/Rendez-Vous avec Pol Pot” - Kambodža oscarisaadetis

100. Jason Buxton "Sharp corner"

Cosmopolitan - Ugala

Sellest hoolimata, et Ugala juba pikemat aega pakub ainult suure elamuslikkuse koefitsendiga lavastusi oma suurel laval, olin võrdlemisi skeptiline uue hooaja avalavastuse tutvustust lugedes. Lätlaste Valmiera Teateriga kahasse, kellega lavastaja Andres Noormetsal juba pikemat aega koostöö ning tegelikult ju ilus mõte luua ühislavastus lõunanaabritega, aga oh kui kahtlane see keelte ja kultuuride kunstiliselt segamine tundus! Kui panna kokku erinevates keeltes laval mängivad näitlejad ning isegi kui ongi naaberriigid, siis ikkagi ju pisut nihkes kultuuriruumid ja sellest punuda faabula, tekib juba eoses syntax error, kus kõik võib väga lihtsalt minna üheks parajaks palaganiks või siis hoopis sasipuntraks, millest normaalse mõistusega midagi asjalikku enda jaoks lahti ei haruta. Kindlasti jälle mingi eestlaste-lätlaste arusaamatuste ja teineteise mõistmatuse jura...

Peale etendust teatrimajast väljudes sai, aga hoopis tõdeda, et Ugala kullasoon suurel laval ei katkenud selle lavastusega. Esialgsete eelarvamuste kiuste pakkus ka uuslavastus hoopis vahva, lõbusa, avastusliku, mängulise, aktuaalse, sõbraliku, mõnusa ansamblitunnetusega toreda teatrielamuse! Ainsad paar suurimat küsitavust olid seotud Ott Kiluski dramaturgia liiga suures osas lõpus kõikide asjade kokkujooksmise ja -sidumisega ning põneva kõrvalteema, ehk virtuaalse lahkunud inimese programmeerimise paari-kolme aasta tagusele tasemele taandamisega, kuigi laval siiski elatakse tänapäevas ning esitletakse investoritele uute leiutistena juba ammu eksisteerivaid asju. Aga esimesele neist andis teater kohe peale esietendust seletuse oma kampaanias - tegemist on täiskasvanutele mõeldud "muinasjutuga" ja muinasjuttudes ju lõpuks kõik elavadki õnnelikult oma elu lõpuni ning kõik laabub vähemalt grammi, aga tavaliselt isegi kilode võrra liiga hästi. Teise kriitikanoole osas Eestis polegi seda teemat veel eriti (no igatahes mitte piisavalt) käsitletud ning seega tuleb tegelikult hoopis tunnustada, et keegi üldse on võtnud viimaks ohjad kätte.

Lavalugu viib meid startupinduse ja investorite maailma. Piiriäärse (väike)linnakese hotellis saavad kokku nii afterlife AI programmide loojad kui ka kutsutud potentsiaalsed investorid (kes ise on hiljuti elukaaslase kaotanud) mõlemaid nii Lätist kui Eestist. Kuid lisaks satub sinna ka üks Vene spioon, kellel endal juured ürituse toimumiskohas, ent samas ka valitsuse poolt antud missioon. Ning ka ameeriklane, kes oma juuri otsimas. Kogu seltskonda kantseldamas isa-poega hotellipidajad. Ja kõik need liinid leiavad üle-elu-suuruses lõpplahendi, mis on tõesti nagu üks suur ime. Eks ole ju imesid ja muinasjutte vaja, sest need toovad nii lohutust kui ka annavad jõudu usule ning lootmisele, et kõigeks võib siiski olla kasvõi õhkõrn või suisa olematu, aga siiski "võimalus". Iseasi juba kas seda kõrvalt vaatav inimene suudab alla neelata, ehk võib ju vabalt olla kas üldse karakterilt või vaid teatriõhtu tujukusest sedavõrd küüniline või mingil muul põhjusel suutmatu muinasjutte ja seeläbi ka imesid uskuma. Teadlikult võiks siiski sellised realismiootused vähemalt "Cosmopolitani"  vaatama minnes koju jätta.

Mida see pealkiri üldse tähendab? Teadupärast on "Cosmopolitan" nii ühe naisteajakirja nimi, mis mõnda aega kunagi ka eestikeelsena ilmus. Samuti on see teada-tuntud magushapu dringi nimi, mida "Sex ja City" sarjas hellitavalt "Cosmo"ks lühendati ning mille Rahvusvahelise Baarmenide Liidu (IBA) ametlik retsept on selline, kuhu segatakse 40ml sidruni vodkat, 15ml Cointreau'd (või mõnd muud magusat apelsinilikööri), 15ml värskelt pressitud laimimahla ja 30ml jõhvikamahla. Kumbki siiski pole see, mida siin mõeldakse. Pigem tuleneb pealkiri ingliskeelsest sõnast kosmopoliitne (1 tegelastest, kes sündmuste ahela käivitab on ingliskeelne), ehk kogu maailma hõlmav ja üle maakera mitmel mandril toimuv on ka see lugu, ehkki tuleb ühte kohta nagu "keskpõrandale kokku". Sest just juured (see läbi ka suurenev oht juurtetusele) või juurte otsimine on mitmeti sisse kirjutatud lavaloosse.

Etendus algab taevast langeva kuubikuga - New Yorgi pilvelõhkujas, 21m2 Andrew korter, mis ilmub nii, et näitleja jääb selle sisse ja tõuseb koos klaaskastiga õhku. Mõistagi on selles tagapool osalt põrandat mis kannab tegelast, kuid ühtlasi on see õhtu esimene test, kas lased iseendal sellel mõjuda nagu teatriime. Soovitan - lase! Siis on ka kõige järgnevaga lihtsam kaasa minna ning nii võidadki endale ühe toreda teatrielamuse.

Ja keeltest ei kõla laval sugugi mitte ainult eesti ja läti omad, vaid ka inglise ning vene ja kas seal keegi ei visanud õhku mingi saksakeelsegi väljendi. Ja kuigi tegelaste vahel tekkib üksjagu arusaamatusi, siis publik saab tiitrite abil kõigest aru ja nõnda püsib vaataja laval toimetavatest paremal positsioonil. Ja kui keeli on juba nõnda palju, siis tegelaskond ise on lausa silmipimestavalt kirju kui mõelda kõigile nendele karakteritele, kes seal tõesti sõna otseses mõttes kokku põrkavad! Nõnda saame huumorit lausa kolmel eri tasandil - tegevusliinidest, läti ja eesti keele ning rahvuslike omapärade kokkupõrgetest, aga ka igast tegelase karakteriseeringust veel omakorda eraldi.

"Ameeriklane", ehk tegelikult Kanada juurtega eesti näitleja Alden Kirss räägib nii ilusat üle lombi intonatsiooniga inglise keelt, et kõrv lausa puhkab! Ontlik ja tore, noor, ärimehelik pintsaklipslane, kes saabub kohale oma küsimustega, kaasas päranduseks saadud pross, millel tundub olevat mingi erilisem väärtus kui lihtsalt üks ehe. Aldeni tüpaaž karjub kilomeetrite kaugusele, et ta võiks mängida megaägedalt mõnda pahalast (mitte ainult teatris, aga filmis ka!), kuid siiani on lavastajad teda pigem ikka hea poisi või mehe rollidesse kaasanud (vast midagigi natuke vastassuunas pakkus ehk "Kolm ahvi"), aga küll tuleb ka see tähetund. Igatahes on ta (enda kasuks) vägagi omanäoline näitleja ning iga rolliga tunneb, kuidas see mänguampluaa muudkui laieneb.

Aga kui "pahadest" rääkida, siis Venemaalt saadetakse kahtlast ülesannet pea terroristlikult mõjutades lahendama Oleg Titovi kehastatud tüüp. Olegi natuke hädiseks loodud karakter toob endaga kaasa muhelemaajavat koomilisust igal tema lavale astumisega. Nõnda ka tants (tegelane on pensionil olev balletitantsija) esiti ajas naerma, aga siis tõuseb sirge jalg viuh üle pea ning muigamine muutub hetkega hoopis vaimustuseks! Seda hädapätaklikku, ent tegelase enda jaoks tõsist toimetamist saadavad veel igasugused venekeelsed roppused, mis vanematele vaatajatele meenutavad ilmselt nii mõndagi ja kuna enam neid ju igapäevaelus eriti tihti ei kuule, siis võib tõdeda, et Eesti (ja antud kontekstis vast ka Balti riigid) siiski mingiski mõttes on kuhugilegi edasi liikunud.

Hotelli on pidamas, nii laval kui ka päris elus näitlejatest isa ja poeg. Laval Janis ja Rainis, päris elus Jaanus Johanson ja Eduards Johansons. Kes Eesti juurtega läti näitlejast Jaanusest rohkem tahab teada saada, sellele südamest soovitan kuulata Vikerraadio sarjas "Eesti lugu" temaga tehtud intervjuud: https://vikerraadio.err.ee/814458/eesti-lugu-jaanus-johanson-januss-johansons

Naljakalt olid nad autori poolt kokku kirjutatud - poeg tõlkis isale ja isa tõlkis investorile, sest ei saanud otse tõlkida, kuna ei saanud aru üks teisest ja teine esimesest. Eduards laseks nagu meelega papsil ja ka teistel tegelastel rohkem särada, hoides end peamiselt taustamängijaks ja peale seda üht lavastust ei oskagi millelegi muule kui näitleja heale orgaanikale ja teiste, värvikamate tegelaste kõrval psühholoogilisele ehedusele viidata. See võib vabalt olla ka lavastaja suunis või üldpildi otsus, et keegi võiks ju ka lihtne, ilma erilise nüansi või kiiksuta tegelane selles hotellis ka olla. Jaanus selle eest näitab kui vinged karakternäitleja musklid tal on. Tekkis tahtmine teda tunduvalt rohkem laval mängimas näha - lausa superreklaam Valmiera Teatrile! Iseasi, kas seal mängitakse ka midagi muud tõlkega... meilgi ju tavarepertuaarides (ainult ooperis või Vene Teatris) siiski mitte. Sellepärast lausa harukordne võimalus avastada eesti keeles laval mängiv, ilmselgelt pika mängukogemusega näitekunsti vanameister. Rolliks tal siin üksjagu sehkendav, eriti hotellikülalistega või muidu pidevalt koristades-sättides, aga siis pojaga dialoogides või külalisele tõlkides ka üksühele selgemalt tegelase duaalsust ja karakteriseeringu mitmekülgsust avades. Tõeliselt vaimustav tema mängu jälgida!

Hotelli saabuvad investorite rollides Terje Pennie ja Krišjānis Salmiņš. Terje bravuurikas rahadega naine, kelle tegelasel on seljataga elu mehega, kellest ta meile loo käigus jutustab. Ja samuti on ka Krišjānis'e tegelane oma "pagasiga". Kumbki väljakujunenud isiksustega tegelased, kellest vast naisel rohkemgi "püksid jalas"... aga see dünaamika on juba näitlejate mängitult üks pesueht keemiline reaktsioon neil kahel seal omavahel, mis ilmselgelt lööb õitsele üha uuesti igal etenduskorral. Üldsegi mitte nii üheseletuslikud, nagu siinse teksti järgi võiks aimata. Ega investorid ka ei näita üldjuhul enda suurt huvi millegi vastu enne rahapaigutamist, tahetakse ju ikka võimalikult hea hinnaga oma osa kätte saada, aga siin mängitakse taustal toimuv jahutava efektiga esialgsele huvile viidates ette nõnda lõbusalt, et kindlasti tahaks teada, kuidas nende kahe tegelase elud etenduse sisust veel omakorda edasi lähevad. Terjet ja tema osavat bravuuritsemist me ju natuke juba teame ka, aga siin laseb näitlejanna selle arsenali eriti hoogsalt käiku. Krišjānis'i mängule mõeldes Eestist täpset paralleeli leida kohe kiiruga ei oskagi. Ainsana vast on temas midagi Tõnu Ojast, kuigi tegelikult siiski mitte... ja ega ju ei peagi. Ja ometi selles tegelases on selgelt ära tunda teatud inimtüüp, misläbi saab ka karakteriseeringu lugeda kordaläinuks. Naljakas, kuidas Terje Pennie tegelane ei oska alguses mitte ühtki teist keelt peale eesti, aga kui lätlane vene keelele läheb üle, siis tuleb seda teksti vene keeles küll ja veel! :)

Vahelepõikena tahaks ära märkida, et eks ju ole näiteks Contra toonud neid vahvaid läti ja eesti keeles olevaid väljendeid esile, mis tähendavad teises keeles hoopis midagi muud. Ka siinses tekstis on neist mõned, aga kuna ise kasutan tihti väljendit "tibens"... siis no hea teada, et lätis seda õhku paisata poleks vast mõistlik, kuna seal tähendavat see "perse"! :) Eks meil naabritel ole üksjagu teineteisega aasimist. Lätlastelt on imbunud teadvusse, et eestlaseid peetakse seal aeglasteks ja sotsiaalselt kummalisteks. Ei oska me ju tõesti niisama juttu teha ja seeläbi ühed omaette nohisejad me ju oleme ka (suured distantsid ning põhjamaa külm kliima, mis meid suurema osa ajast oma kodusse omaette toimetama suleb ning parem ju ikka kui naaber väga ligidale ei trügi, sest maad meil ju on väiksele rahvaarvule mõeldes). Aga eks me eestlased oska ka narrida ja oma "kuuevarbalise" juttu puhuda, kui vaja lätlastele ära panna. Kilusk on siinses tekstis lisanud veel midagi, mida mina varem pole kuulnud, et "Läti naistel on see asi seal allpool teistpidi viltu"! :) Aga, et asi võrdne oleks, siis eestlasest AI arendaja Indreku paneb ta nuusutama tooli, millel Lätist pärit kena (tema konkurent ja ilmselgelt ka mehe jaoks inimesena huvipakkuv) naine istus. Kõik saavad võrdselt nii iseenda kui teiste üle itsitada.

Kahe startupperi ja ühtlasi surnud inimeste AI arendaja rollidest Eestist Aarne Soro ja Lätist Ieva Puķe. Aarne Soro Indrek on tüüpiline Eesti mömm-mees, kes ei julge naistele teregi öelda, samas salamisi muidugi neist unistab ning siin näikse, et peamiselt selle unistamisega tegelebki. Chaplini ja Marxi vendade stiilis Indreku saabumine on omaette itsitamisväärtusega. Võib vaid tõdeda ja õhata taas, millises vinges mänguvormis ja selgelt mitte ainult Ugala, vaid üldse üks Eesti teatrite parimaid meesnäitlejaid Soro praegu on. Ieva rolliks on lätlannast kaunitar. Kuigi too on arendanud sarnase toote, on ta inimesena kõike seda, mida konkurent ei ole - enesekindel, sõnaosav, ruumi täitev ja tähelepanuväärne. Lavastusest korraks kõrvale astudes, tekkis huvitav vestlus, kui oli vaja nimetada mõned Eestiski kuulsad Läti naised, siis esimeseks meenus nimi lapsepõlvest, ehk Laima Vaikule. Natukese mõtlemise peale tuli meelde ka Läti endine president Vaira Vike-Freiberga ning kuna riiulis on Nora Ikstena raamatud "Elu pühitsus" ja "Emapiim", siis meenus tema ka, noh ja muidugi Ieva Ilves... Aga kas ja kui, siis keda Eesti naistest oskaksid lätlased nimetada? Kas nad Ita Everit, Carmen Kassi või Anne Veskit teavad? Ütlevad neile midagi nimed nagu Lydia Koidula, Kaja Kallas või Kersti Kaljulaid? Või hoopis keegi, kelle teadmise seost ei oska aimatagi, nagu mõni eurolaulik või nõuka-aja staar? Huvitav oleks teada! Ieva Puke on üksjagu teinud kaasa ka filmides ja telesarjades, ent neidki meie riikide vahel ju tegelikult eriti ei teata (kuigi väga soovitaksin Läti filmidest mõne aasta tagust "Blizzard of souls", kus küll minu teada "Cosmopolitan"i lätlased kaasa ei tee). 

Ja siis on veel Klinta Reinholde ja Martin Mill, kes on küll ka laval, ent mängus pigem rohkem sees virtuaalse ülekande kaudu. Martin ja tema "August" videos paneb oma looja häbi tundma ning ühtlasi toob sisse teemana viimasel ajal eriti kuumaks tõusnud tehinsintellekti arengu läbi AI võimaliku kontrollimatuse inimeste poolt. Kas ja millal see võib inimkätest lahkuda? Masinõppe annab sellele ju veel omakorda tiivad.

Kuid nagu sissejuhatuses mainisin, on selliseid tooteid, mida siin pakutakse investoritele juba mõnda aega turul olemas ning mõnevõrra, näiteks visuaali mõttes näiteks kaugemale aretatud. Samas publikul ju virtuaalreaalsuse prille pähe ei jagata ning tavaekraanilt võib ka visuaal ollagi ju midagi sellist... Minu jaoks isiklikult on see üks eriti põnev teema, milles põrkuvad eetiline ja moraalne vastutus vs tehniline areng. Tegelikult vajakski sellest üldse täiesti eraldi lavastust!

Kui soovid endale sellist lahkunud inimesega suhtlust, siis guugelda “simulate the dead” ja 10tugrikuga saab proovida (praegu on muidugi võimalus ka endale virtuaalne elukaaslane osta, näiteks lahendus nimega Replika pakub seda.. huvitav näiteks, et üksikud vanainimesed kasutavad Replikat ka sõbrana, mis/kes tuletab neile meelde ravimite võtmist või on lihtsalt vestluskaaslaseks. Aga kes soovib virtuaalset seksi, siis ka seda saab, kui arendad ise oma suhte sinna suunda... kuuldavasti AI ise ka suunab, ehk ei pea ise pealetükkiv olemagi).

Aga siin tulebki vastu psühholoogilised küsitavus, ehk kui näiteks Su elukaaslane lahkub siit ilmast, kas siis nii saab oma eluga edasi minnagi kui on selline armastatu simulaator, kellele on söödetud õiged suhtlemisviisid, mis jäljendavad selle inimese eluajal saadetud kirjadest sõnumitest, fotodest… ja need suhtlusmootorid on praegu nii arenenud, et petavadki tõesti täiesti ära! Vana inimese elu viimased aastad, sellest saab veel ju kuidagigi aru, kui ei olegi enam vaja eluga kuskile edasi minna, aga noored-keskealised võivad jääda lõksu ning oma elu selle nahka panna suheldes simulatsioonidega… ja seda isegi teadlikult otsustades ja sellise valiku tehes.

Project December oli üks esimesi selliseid, mis on täiesti võimeline ära petma, et suhtledki surnud inimesega, keda tunned. Digital afterlife business on täiesti uus majandusharu, mis on oma pead tõstnud viimastel aastatel. Kasutades surnu digitaalset jalajälge, saab masin õppida end selle inimese sarnaseks. Lisades juurde ka genereeritud video, võib ka visuaaliga ettekujutust turgutada. Saab lasta endale helistada surnu poolt, sest kellegi lindistatud hääle saab muuta sarnaseks teatud häälega ja kõne genereerida loominguliseks. Samas võib see aidata ravida valu ja mentaalset tervist?

Tähelepanelikult tuleb hoida muidugi kontrolli all, et ei hakata selle pealt teenima inimese arvelt pahatahtlikult. Suurim küsimärk kogu asja juures on minu arvates see, et meil ei ole kontrolli selle üle, mida masin ütleb või teeb ja kuidas seda vastuvõttev inimene reageerib. Kuidas see temale psüühikale tegelikult mõjub? On juba väga ohtlikke näiteid, mida erinevates dokfilmides on välja toodud (soovitan vaatdata näiteks jaanuaris Sundance'il laineid löönud "Eternal you" dokki: https://www.imdb.com/title/tt30320493/reference/.

Startup Soul Machines on kogunud juba üle 100 miljoni USDi. Nad on teinud digitaalse beebi ja arendavad digitaalset närvisüsteemi ja selle tehisaju. Selle arendajad toovad välja, et me ei tea, kuidas täpselt aju töötab ja kui tahame masinale tehisaju, siis sellele peaks ka jääma vabadus olla otsapidi vaba, ainult nii tundub see ehe. Näiteks ka eelmainitud doki näitel, see kuidas masin inimesega suhtleb, see võrgutabki inimese arvuti külge, toites tema alataju soove ja valides psühholoogiliselt sellised vaatused, mis inimsuhtlejale mōjuvad vastavalt. 

Korea arendajate loodu - kus VR prillidega saad näha/teha näiteks oma surnud lapsega igasuguseid asju koos. Paneb tõesti mõtlema, et kui ise oleks sellises olukorras, kas vajaks?! Paljud kasutajad, kes tõesti selles olukorras ning on proovida saanud, ütlevad, et see oli lausa väga vajalik! Kõik nende tehnoloogiate loojad ja arendajad on küll suure sisemise dilemmaga, et kas nad on avanud Pandora laeka. Ja see praegune pole ju veel tehnoloogia arengu lõpp! Me oleme tegelikult alles selle alguses. Ning tehisaju enda üha kasvava võimekusega, suudab AI veelgi üha kiiremini ja paremini arendada iseennast.

Hinnang lavastuse pakutud elamusele: 4

Mu siinse peegelduse lõpp ei ole midagi sellist, mida selles lavastuses käsitletakse, see on minu enda mõttearendus vaid riivamisi lavastuses kajastatud programmide kohta (magistrikraad ITs ju ikkagi ja sellest ka kõrgendatud huvi :)), aga lavalugu ise on tõesti üks tore moodne muinaslugu täiskasvanutele, kus ei puudu seikluslikkus, ega ka hea huumor, vahvad karakterid ja nende veelgi vahvamad kokkupõrked. Julgeb soovitada küll!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ugala FB seinalt ja kuuluvad teatrile):

Cosmopolitan

Ott Kilusk

LAVASTUSE TUTVUSTUS

komöödia

Kusagil maailma servas, seal kus gloobus otsustavalt Põhjanaba poole kaardub, paiknevad kaks väikest riiki – Eesti ja Läti. Nende piirid kulgevad pikalt koos ja merigi on sama, kuid üksteise toimetamistest ei teata just palju. Ka keeled ja kombed on mõlemal sedavõrd erilised, et nende rahvaste mõtteruumis orienteerumine on vaid üksikute veidrike privileeg.

Ühel kenal päeval reisivad Eesti ja Läti piiril asuvasse motelli kaks väga erinevat inimest – Andrew New Yorgist ja German Venemaalt. Andrew on noor kosmopoliit, ilma juurte ja rahvuseta müügimees läänest, German aga endisest balletiartistist pensionär idast. Nad ei tea mitte midagi üksteise olemasolust, nad ei tunne kohalikke keeli ega kombeid, nad mõlemad varjavad oma tegelikke eesmärke.

Järgneva ööpäeva jooksul arenevad selles motellis kummalised sündmused: seal kohtuvad mitmed värvikad tegelased ja neli erinevat keelt, põrkuvad maailmavaated ja tõekspidamised, varjatud plaanid ja avaldamata lood. Pidev möödarääkimine, üksteise võõristamine, omavaheline mõõduvõtmine ja peidus olevad saladused võtavad koomilised ja absurdsed mõõtmed.

Elu ja surm, koosolemine ja üksindus, juured ja juurtetus, mälu ja mälutus, muinasjutud ja argielu, rahvuskultuur ja kosmopoliitne nutimaailm: need on vastandused, mille ületamisega selle loo tegelastel vaeva tuleb näha.

Lavastus sündis koostöös Valmiera Draamateatriga.

“Cosmopolitan” on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.

Esietendus Ugala teatri suures saalis 14. septembril

Esietendus Valmiera Draamateatris 4. oktoobril

2 tundi ja 35 minutit (koos vaheajaga)

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja ja dramaturg Andres Noormets

Kunstnik Valters Kristbergs

Kostüümikunstnikud Maarja Viiding ja Ilze Vītoliņa

Videokujundajad Taavi Varm ja Margo Siimon

Muusikalised kujundajad Peeter Konovalov ja Andres Noormets

Valguskujundaja Lauris Johansons

Tõlkijad Jaanus Johanson, Alden Kirss ja Oleg Titov

Mängivad

Aarne Soro, Alden Kirss, Eduards Johansons (Valmiera teater), Ieva Puķe (Valmiera teater), Jaanus Johanson (Valmiera teater), Klinta Reinholde (Valmiera teater), Krišjānis Salmiņš (Valmiera teater), Martin Mill, Oleg Titov ja Terje Pennie

Klaaslaps - Rakvere Teater

Maarja Kangro autobiograafiline romaan "Klaaslaps" tekitas oma ilmumise järgselt (8 aastat tagasi) üksjagu kära - "nii avameelne", "nii otsekohene", "nii valus ja üdini läbiraputav" hinnangud kostusid justkui massiivse lainena eesti kirjandusest huvitatud inimesteni, kes seda ise veel lugenud ei olnud. Sellepärast ostsin ka selle endalegi koju riiulile, ent mingi kartmine alatajus või aukartus lugeda kellegi (minuga sama aastakäigu) inimese isiklikke valusaid üleelamisi luhtunud lapsesaamis(t)e kohta, jättis iga uut raamatut lugemiseks valides, selle teose ikka ja jälle riiulile. Siiani.

Sellest hoolimata Rakvere Teatri sügis- ja ühtlasi juubelihooaja avalavastust vaatama sõites, oli peas enamvähem lugu ja pilt valmis, mis sellelt oodata on. Detailid muidugi teadmata ja ega nende järele ka sellel hetkel ei janunenud, pigem mõtlesin, et kui elulooline, siis järelikult kõnetab ka loodetavasti ennastki väga isiklikult, ehk paneb vast seega oma eluga võrdlema, kuigi minul ju 3 tervet last juba täiskasvanuks kasvatatud... Kuid võibolla just sellise teatava turvalise distantsiga polegi järsku enam niivõrd mõjuv...

Oh kui valesti ma arvasin. See lavalugu haarab täiesti endaga kaasa laval keskmes oleva naise teekonnale, ühes peos hoiavad autoriga kätt mõtted, teises peos otsused. Ja meie ümber see ühiskond, milles elame ja mis meid oma elu lavale lükkab ja kus kohast vahepeal korraks maha kõrvalt vaatama astuda polegi võimalik.

Paratamatult hakkasin mõtlema, et miks Maarja selle üldse kirjutas. Olen veendunud, et mitte kaastunde otsimiseks või saamiseks. Ei usu ka, et autor selle õpetuseks või hoiatuseks kirjutas, ehkki ridade vahelt on võimalik ka seda ammutada neil, kellel oma lapsesaamine ees. Tõenäoliselt on kirjutamine teatavat sorti teraapia vorm? Teatud asjade endast välja kirjutamine annab võimaluse seesmise pilla-palla oleku nö. "ära koristada" selle sõnadesse korrastades. Seeläbi ülekantud tähenduses "kokku pakkida" ja selle asemel, et kogu aeg uuesti ja uuesti samade asjade otsa komistada, need kusagile korralikult vähemalt jalust ära panna. Ehkki päriselt silme alt, ega südamest nõnda suurt pagasit muidugi ära ei suuda tõsta... aga vähemalt on ta seal "ühes kohas". Ühtlasi võivad ühe inimese läbielamised, olla teistelegi enda vastustele ligemale jõudmiseks või mõttelõngade sasipuntra kerra kerimiseks kasulikud. Ja isegi kui mitte täpselt, siis riivamisigi sarnaseid üleelamisi...ning seda ka kaude - kas sõbra või sugulase valusa teekonna paremini mõistmiseks. Nende keeruliste ja raskete teemadega võimalus suhestumiseks ning võibolla isegi nendega "mitte-üksi-olemisest" saada lohutust ja meelekindlust ning edasi jaksamiseks jõudu. 

Enne otseselt lavastuse peegeldamist ja sellest mõningate enda mõtete, ärrituste ja äratundmiste jagamist, tahaks veel ühe tähelepaneku siin sissejuhatuses ära tuua. Nimelt taaskord sai kogeda seda enda vanuste inimeste sarnast elukogemust, ehk siis kes ei mäletaks neid Tervishoiumuuseumi "hirmutuure" klassiga. Sealhulgas - ära suitseta, sest muidu saavad Su kopsud olema mustad või ära tee midagi muud, sest muidu sünnivad Sul vigased lapsed. Üldse see meie Tervishoiumuuseum seal vanalinnas, mis andis meile lapsest peale üsna sarnase lähtekoha elule, sarnased hirmud ja õudsad mälupildid - näiteks on mällu graveeritud sealsed fotod vesipeaga lapsest. Samas sai seal ka mh. asju katsuda ning selles mõttes kuidagi avastuslik, et muuseum kui selline võib olla hoopis ka midagi muud kui ainult kunstitööde või millegi muu teatavast lühikaugusest vaatamine.

Lavastus on võrdlemisi kammerlik, vabalt võiks see mängukoht olla pisut isegi veelgi intiimsem kui Rakvere Teatri väikse maja saal. Selline äratundmine saatis, et mida lähemal oled laval toimuvale, seda tugevam tekib isiklik kontakt või suhe ning lähedus ka tegelastega ja nende olukorraga. Pidevalt oli "kärbes seinal" tunne ja seda nii peategelase kodus kui arstikabinetis või isegi sünnituspalatis ja reisipagasis kaasas Hispaanias.

Urmas Lennuk on (mitte ainult minu arvates) üks Eesti parimaid dramaturge, aga kus läheb dramaturgi ja lavastaja piir olukorras, kus tema on ka oma dramatiseeringu lavastajaks, seda on praktiliselt võimatu "Klaaslast" vaadates hinnata. Kuna lavastajatöös on mingid küsitavused, mis põhimõtteliselt võivad olla ka dramaturgilised, siis kuna lugu on sedavõrd mõjuv ning tekst on kirjanduslik ning sõnadegagi (muuhulgas huvitavalt "õnne" käändelise rõhuga) mängiv ning jõuab ka lavastuse mõnede kummalisuste kiuste "kohale", siis lükkan kõik imelikud otsused pigem "lavastaja" kapsaaeda. Eriti kuna Lennuki just "lavastajatööde" puhul on olnud ka varem märgata teatavat üld- ja kõrvaltvaate puudumist (meeldivateks eranditeks "Paunvere poiste igavene kevade" ja "Ükssarvikute farm"). "Küsitavuste" all mõtlen eelkõige "õhku jäetavaid" lahendusi. Näiteks - alguses on laval õhupall, mis pannakse vitriinkappi, umbes nagu õrnad nipsasjakesed, mis kukkumist ja füüsilisi ohte üle ei elaks. Esiti tekib sellele sümboolne tähendus, nagu see õhupall ilmestaks veel "sündimata laste maal olevat, ent juba ema kõhus kasvavat beebit". Kuid seal peaks see õhupall olema ka hiljem, ent kaob tegevustikust arusaamatul kombel. Kas see siis on hoopis "lootus"? Aga isegi siis ei ole kadumishetk looga kooskõlas. Võibolla esietendusel lihtsalt juhtus midagi palliga? Kui see oleks "

ainuke kentsakas lavastuslik "poolidee", siis kannaks selle lihtsalt enda arusaamatuse arvele, aga siis lehvitab ühest vaasist justkui žestina ja visuaalselt efektselt liiva laval olevale lauale lapse isa. Isa ja ema midagi seal sahistavad selle liivaga, kuigi võiks eeldada, et seda siis näidatakse ka publikule, näiteks videoülekandega... ehk sellel on ka mingi sügavam mõte või kujund kui ainult soojale maale minek. Nii jäi see taas millekski lõpuni lahendamata ideena "õhku rippuma", millele otseset lavastuslikku seost või põhjendust ei suutnud leida. Efektitsemine efektitsemise pärast? 

Seejuures oli kunstnik Nele Sooväli'l päris dünaamiline lavakujundus, mingis mõttes ka tagasihoidlik, aga siis ka lihtsam seda teistesse linnadesse kaasa viia ja üles seada. Tähelepanuväärne, et need tegelased ei ole otse lavapõrandal, vaid kõrgendatud lavapoodiumil. Ning need vitriinkapid on paralleelina mõttelisteks partneriteks vaatamiseks välja pandud "loole". Minu haige aju ühendas erineva kujuga ning nagu "kortsus" ja vastavat värvi vaasid kasutatud kondoomidega, mis üsna tõenäoliselt ei olnud kunstniku ega ka lavastaja mõte, aga sedasi andis võimalusi enda mõttemängudele kütet veel lisada.

Kuid tegemist ei olegi sedapuhku ei lavastaja- ega dramaturgiteatriga. Eelkõige on loomulikult kandvaks sambaks Maarja Kangro läbi- ja üleelamised ning just need tema otsused ning võimalused (või pigem võimaluste puudumine) inimese ja emana. Teisalt Jaune Kimmeli Maarja kehastamine, kes seda kõike laval justkui tõesti füüsiliselt ise läbi oma karakteri ning temaga koos läbi ja kaasa teeb. Seejuures Jaune ei matki ega imiteeri Maarjat, suurem osa vaatajatest nagunii teab, kellega on tegemist. Ning selles mõttes on ka laval tegutsev naine mitte ainult see üks teatud tegelane, vaid ta nagu esindaks ja annaks hääle paljudele sellises olukorras olnud ja olevatele naistele (ei mäleta ka kordagi, et keegi oleks maininud lavastuses "Maarja" nime, kuigi see võis ka kergelt kõrvust mööda minna).

Oli ka mitmeid lavastuslikke ja mängulisi lahendeid, mis väga meeldisid või emotsioone tekitasid. Näiteks see, kuidas oli lavastatud abordisünnitus. Kas nüüd isegi just seda sõna kasutada, aga parema puudumisel - "ilus" lahendus. Saali palavus mängis ka natuke kaasa, sest Jaune Kimmel'i Maarja tõesti leemendas, mis ju ka lisas ehedust. Mõjuva paralleeli lõi ka doominoefekt, sest ükski inimene ei ole saar ja ükski selline juhtum ei mõjuta ainult seda üht inimest. Lisaks kuna dramatiseering põhineb kirjandusel ning just kirjaniku elujuhtumitel, siis raamatute kasutamine kujunduses mõjus ka eraldi kujundina süviti läbimõeldud ideena. Muusikalises kujunduses on kasutatud lastetoa mängutoosi muusikat, lisaks mõnedele teistele ideaalselt sobivatele emotsioonidesaatele (Imre Õunapuu muusikalise kujunduse debüüt tabab mitmes kohas midagi olulist).

Selle trupi näitlejad on tugevalt terviku teenistuses. Keskmes on mõistagi Jaune Kimmel ning tema hinge kriipiv emaks saamise kehastus nagu lavaloo emamesilane, kelle ümber mehed ainult siblivad ja sehkendavad, jäädes siiski vaid raamistuseks, kõrvalisteks - nii lapse isa ja selles rollis Madis Mäeorg kui ka erinevad arstid, keda kõiki mängib Imre Õunapuu. Kuigi tekstist käib läbi, et emaks saaja laval on 41-aastane, siis Jaune tunduvalt noorem vanus ei tule isegi meelde vaadates, nii ausalt ehe on ta oma rollis ja seda ju just niiöelda rambivalguses naisena, kuigi selliste teemadega elus (arvatavasti) tihti pigem vastupidiselt nimme hoidutakse tähelepanust. Ma ei tea, kui palju Jaune meetodnäitlemise tehnikaid kasutas oma tegelase läbielamistunnete nõnda täpse edastamise ning oma tegelase rollijoonise sügavamate kihtide saavutamiseks, kummardamisel tuli ta naeratava ja kiiresti rollist väljununa lavale (mis ongi normaalne, sest nii valusasse kohta minemisel oleks ka näitleja kui inimese enda lõhkumine), aga osavalt suutis ta oma tegelase tunded vähemalt minule (loodetavasti ka ülejäänud publikule) edasi kanda, et lasta ka vaatajana võimaluse sügavatel tunnetel (ehk võiks seda kutsuda) "meetodvaatamisel" tekkida, sest kuidas muidu seletada seda tõelist kurbust, millega koos vaadates ka distantsilt nõnda kaasa nii rollitegelasele kui ka seda esindavale alter egole tundis. Selgelt austuse ja vastutusega loodud roll.

Madise "isa" on toetav, "ema" hoidev ning temaga "samas paadis" olev mees. Siiski "olemas", mitte ainult kelgunöör. Madis on minu jaoks sümpaatne näitleja ning ise isana mõtlesin ja käisin tema olekuga hinges kaasas, vahepeal samades kingades, siis jälle kusagil kohas ka nendest välja astudes. Ehkki mõni aeg hiljem on teravalt meeles vaid Jaune mäng ja mitte enam niiväga meeste oma. Imre arstid on natuke erinevad, mitte mänguvormiliselt eristatud Imre poolt, võibolla isegi meelega sarnaselt kujutatud, et tekitada seda teatavat "meditsiinilise müüri" tunnet, samas erinevad just õnnetusse olukorda sattunud naisesse suhtumisel. Arst teatavas mõttes peaks olema lohutav, kaastundlikum, teadma kuidas mingid väiksed ärritajad võivad sellistes olukordades olevatele inimestele mõjuda sütikuna, ent ometi on nemadki inimesed oma arvamiste ja inimlike vigadega. Nende vaatest võib olla ka nö. "patsient patsiendi" järel päev, mil iga vastas seisja tunnetele polegi aega mõelda või veel vähem pühenduda ning nõnda mõjuda teisele poolele üldistava ning ebaadekvaatsena. Tegelikult ka 1 selle loo olulisi kokkupõrke teemasid. Iga üksikinimene oma murega on tähtis - see on tema maailm ja selles on tema ootused temale endale kõige olulisemad, teisalt arst, kes peab korraga paljusid aitama ning temal erisusi teha on raske, ehkki me kõik seda eeldame, ootame ja kahtlemata õigusega!

Vaadates tulvas korraga pähe mitmeid vanemate ja laste teemasid oma lähedaste/sõprade eludest, kus laps on erinevatel põhjustel kaotatud versus enda õnnelik olukord, sest 3 last on õnnestunud suuremate (tervise)muredeta täiskasvanuks kasvatada (isegi kui ühe sünnitusega oli meilgi päris närvesööv olukord ja seejärel läks pisut aega, et kõik normaliseeruks). Aga lisaks on neid teemasid veel mitmeid, mis ühe põhilisega, ehk keerulise teekonnaga emaks saamisel kaasnevad või ka otsapidi kokku puutuvad. Autoril on ka tõesti kõikepidi siin välja toodud, mida ta enda olukorras otsustamisel on uurinud ja arvesse võtnud ning kahtlemata pole ükski samm tal toimunud kergekäeliselt. Mis omakorda veelgi tõstis lugupidamist selle inimese vastu. Kuigi kellegi teise hinnangud või hukkamõistud või vastupidiselt lugupidamised on nagunii tühised, sest tegelikult oluline on, mida inimene ise tunneb ja kuidas oma otsuste-tegutsemiste järgselt iseendaga (olukorda arvestades) maksimaalselt rahulolevalt edasi elab, sest edasi elama peab.

Esiteks ja vast kõige ärritavamalt mõjus ja kõnetas abordi teema. Sest oh kuis ei salli, kui keegi võtab endale õiguse teiste aborte keelata! Ühest küljest võiks küsida, et mis õigusega keegi võtab sellise "jumala" positsiooni. Teisalt on just nende abordivastaste üks põhisõnumeid, et need, kes aborti teevad, võtavad endale "jumalaõiguse". Ja nii ei ole selles teemas kuidagi konsensus võimalik. Ise olen siiani mõelnud, et eriti just meestel pole õigust abordi üle otsustada, aga tegelikult ei ole kellelgi teiste inimeste abordi üle õigust otsustada - mitte kellelgi peale last saava või mitte saava paari. Sellest vaatenurgast ongi just üks ülimaid jultumusi võtta endale õigus teiste eest otsustada. Igaüks tegelegu oma isikliku eluga ja ärgu toppigu oma nina teiste eraasjadesse. Seejuures kõige ebaausam ongi just meeste või jumalaneitsite(nunnade) sõnavõtud abordikeelustamiseks - neil ei tule endal vägistaja või emale tervise mõttes eluohtlikku last kanda ja sünnitada. Või ette teades surnuna või peale sünnitust kohe surevat ning mitte kunagi täisväärtuslikku elu elada saavat last sünnitada. Tihti siiski tundub, et paraku nende hääl kõlab kõige kõvemini just sellel teemal! Tegelikult oli meil teatrikaaslasegagi pikk vaidlus - no pea pool autoteed Rakverest Tallinnasse, et kellel ikkagi on õigus otsustada ühiskonnas laiemalt abortide lubamist või keelustamist. Minu seisukoht on olnud, et ainult naistel. Naise seisukoht jällegi, et isasid ei tohi kõrvale jätta. Et see ei olegi ühiskonna otsustada, vaid just nimelt last saava paari ühine otsus, eeldades, et nii isa kui ema on valmis sündivat last koos kasvatama. Normaalses olukorras jah, kui naine ja mees mõlemad on mõlemad mõistlikud ning tõesti teevad otsuse lapse saamiseks või mitte saamiseks ühiselt. Aga minu vaatest (ja mina olin selles vestluses mees!) olen seisukohal, et lõppude lõpuks on ikkagi viimane otsus naise teha. Kui tema näiteks paaniliselt kardab sünnitust. Surmahirmuga (ja seda ta ei pruugigi enne teada, kui alles rasedana). Või tal on varem olnud ebaõnnestunud sünnituskogemus, mida ta ei taha uuesti üle elada. Võibolla isegi on arst tal soovitanud sellist riski mitte võtta... Kuidas saab mees seda siis nõuda? Loomulikult ei tohiks olla vastutustundetud juba varasemas hetkes, kuid seegi pole alati üheselt sõrmega osutatav, sest on olukordi, kus kasutatakse rasedustakistajaid, ent ometi on võimalikud olukorrad ka nende kiuste rasedaks jäämine. Sellepärast ei olegi võimalik aborte üheselt keelustada. 

Üsna kindlalt võib väita, et keelustamine tekitaks ka ajaloost teada olevad olukorrad nurgataguste abordiarstide näol, mida keegi loodetavasti ei taha. Tõelisele politseiriigile korralikku tõuke andmine. Ei saa olla sedavõrd silmaklappidega, et need kahtlased nurgatagused ei tekiks. Inimesed on leidlikud. Või alles see meil siin Eestis oli aasta alguses, kui kellegi koer tõi surnud beebi koju, sest oli selle metsa alt leidnud ning selgus, et naabrinaine oli soovimatu lapse metsas sünnitanud ning selle lihtsalt sinna jätnud. Selliseid "naabri koeri" hakkaks siis hulgi ringi jooksma... ning meie pooltühjadele vanglatele ei peagi enam otsima briti või teistest riikidest allhanketeenusega vanglatäidet. Jah, aborti ei saa suhtuda kergekäeliselt ning kui mõni naine teeb 10 ja rohkemgi aborti, siis tuleks leida teistsugused vahendid edaspidi selliste olukordade ärahoidmiseks. Siin selle ühe lavastuse peegelduse raames ei jõua teemat nagunii piisavalt laialdaselt ja sügavuti läbi hekseldada, ega ka argumenteerida, aga veelgi üks tõestus, kuivõrd kõnekas Klaaslapse "lugu" on.

Ega me ei tea, kas emaks saamise katsetusi oli "tegelastel" juba väga palju ja juba noorusest alates. Saame küll aimu, et see olukord, mida siin lähemalt vaadeldakse ei ole kaugeltki esimene kord. Seega me ei tea ka seda, kas autor on tahtnud anda mõista, et lapsesaamisega tuleks alustada pigem varakult. Sellist asja ju ei saagi suunata-soovitada, sest lapse saamiseks on vaja kaht vanemat ning igaühega ei ole mõistlik sellist olulist asja lihtsalt "ära teha". Ehkki paratamatult viib see mõtted sellele, et kas vanuse mõttes 20ndate alguses on suurem tõenäosus õnnestunud sünnitusele? Seda mõtet siinkirjutajale toetab tema enda elu, kuid kindlasti annab vastuse mõni statistika, millele mõeldes juba eoses võib sisse arvestada väga paljud erandid.

Samuti äratas tugevaid tundeid selles lavastuses allajoonimine, et on olemas arste, kes arvavad, et teavad, mis teine tahab. Üksjagu vastuoluline olukord - tavaline inimene ju usaldabki arsti, nemad on spetsialistid, samas siinses loos kui näotu oli arstil eeldada, et väärarenguga veel kõhus oleva lapse eemaldamiseks tahavad vanemad aborti teha. See on üks võimsamaid ja mõjuvamaid Maarja, Urmase ja teatri kontekstis just eriti Jaune stseene, kui naine karjub arstile, et too ei tunne teda ja ei tea seega, mis tema tahab või mis temale parim on! Kuklakarvad tõusid püsti ja kere läbisid külmavärinad, nagu oleks tahtnud koos Maarjaga seda arstile karjuda! Inimesed on muidugi erinevad ja igaüks peab seda ise aduma, mis tema jaoks oleks õigem. Ise lähtun juba pikemat aega motost, et inimene oma elus tegelikult tõeliselt kahetseb lõppude lõpuks seda, mis ta tegemata jätab, mitte seda, mis ta teeb (mis ta teeb, saab ta vabandada, parendada, muuta, unustada, aga teatud asjade tegemata jätmisele ei pruugi ta enam kunagi saada teist võimalust) ning seeläbi leian, et omamoodi tark ja oluline oli ka selles (elu)loos emal hoida oma last kasvõi korragi hüvastijätuks - nii sai ka tema (täieõiguslikult) tunda end kasvõi hetke emana, sest ta ON ema...

Hinnang: 4

Lasteta, aga kunagi lapsesaamisele mõtlevatel inimestel vaadata omal vastutusel!

Valus, mõtteid ja sisemist arutelu ärgitav, suhestuma kutsuv, mitmeski mõttes oluline lavastus, kus võid tõdeda inimese otsustega nõustumist või mitte nõustumist turvaliselt kauguselt, ent ometi ei saa seeläbi hinnanguid anda inimesele. Sellised otsused peavadki olema iseenda omad. Samas ju ka kaasaelama panev, sest teema võib puudutada kõiki, isegi kui mitte enam ennast, siis oma lapsi tulevikus ja teisigi lähedasi. Teisalt ka ühiskonnas laiemalt hinnangute andmisest teistele inimestele hoiduma panev, sest me ei tea kunagi täit tõde, mis on nende eludes juhtunud, et saaksime võtta "kohtumõistja" õiguse. See on vaid madalalaubaliste netikommentaatorite pärusmaa. Kuid miski pole kunagi must-valge, eriti tõsisemad elu-teemad. 

Raske tükk, mida on ka raske soovitada, sest sellisel teemal millegi vaatamiseks-lugemiseks peab igaüks ise ära tundma, kas see on midagi, millele tahab kaasa mõelda või pigem hoiduda. Ühiskondlikus mõttes siiski kahtlemata soovitatav, et arendada endas emotsionaalset intelligentsust, kasvõi teise inimese selliste eluraskustele kaasaelamisel, sest läbielada sellist ei taha meist ju keegi.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Kalev Lilleorg):

KLAASLAPS

Tõde ei muutu ilusamaks, kui me ta meigiga katame ja lokid pähe rullime. Kui lootus ja valu ei mahu inimese sisse ära, peab ta endale alasti silma vaatama ja sellele nime andma. Maarja Kangro on seda oma dokumentaalromaanis teinud varjamatu otsekohesusega.

Esietendus 13. septembril 2024 Rakvere Teatri väikses majas.

LAVASTUSMEESKOND

Autor: Maarja Kangro

Dramatiseerija ja lavastaja: Urmas Lennuk

Kunstnik: Nele Sooväli

Muusikaline kujundaja: Imre Õunapuu

Valguskujundaja: Roomet Villau

Osades: Jaune Kimmel, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu

Surematud - Ekspeditsioon

Augusti eelviimasel päeval oli "Surematud" esietendus just lõppenud, kui teatrikaaslasega teineteisele otsa vaatasime ja küsisime nii teineteiselt kui ühtlasi iseendalt, et mis asi see nüüd siis oli, mida me just vaatasime. See polnud ju otseselt surematuse saladuse paljastamine. Polnud ju ka otseselt surematuse kui sellise lahkamine. Ja kuigi laval tegutsevad naised olid läbi etenduse teekonnal, et surematuse saavutamise koodi paljastada, siis tegelikult see polnud ju üldse sellest...nagu parimad lavalood ikka - tegelik mõte asub hoopis kusagil mujal kui see, mida otseselt vaatad. Mõlemad tõdesime hetkega, et nähtu oli kahtlemata huvitav, täis sümboleid, viiteid ja vihjeid, aga mida sellega siis ikkagi öelda taheti? Justkui peaaegu oli see peos, aga ometi mitte. Kohe-kohe keelepeal... aga ikkagi mitte. Otsustasime natukeseks koos maha istuda ning veidi lahata, et tuumani jõuda. 

Mu kaaslane vast isegi millimeetri kriitilisem kogetu peale kui mina. Laval on nimelt 2 sotsiaalmeedia "staarikest", kellel parajasti filmimisel insta- või tiktoki-video, kus nad mingeid toodete pakendeid avavad ja neid nö. "testivad". Ehk siis need meie "uue ajastu tegijad"...eriti kui arvestada kui paljud väiksed tüdrukud-poisid ihaldavad saada "influenceriteks", ehk ühismeedia mõjuisikuteks. Öeldakse ju, et Z-sugupõlve (16-23 aastased) kõige suurimad iidolid ongi just sellised inimesed. Olles ise järjekindlalt kustutanud enda "seintelt" kõik, kelle põhiline jagamine on seotud sellega, kus kohast nad riideid ostavad või milline lõhn või ehe neile on saadetud ning kelle abiga ja kus kohast endale toitu koju tellivad, on täiesti arusaamatu, miks keegi jaksab selliseid jälgida? Oma aega raisata (minu arvates) tühjale-tähjale? Lisaks veel need sotsiaalmeediastaaride pidevad tülitsemised ja õiendamised omavahel, mida teatud meedia endale klikikogumisteks omakorda suuremaks paisutab. Haige ühiskond, kas pole? Seda kummalisem oli avastada, et kuigi teatrikaaslase jaoks ka lavastuse esimene lõik (kus just toodete testimist välja mängiti) venis pisut, aga minule seevastu pakkus mõnusa äratundmise läbi kaasairvitamise ning vabalt oleks võinud see kasvõi veelgi pikemgi olla!

Laval põhinäitlejateks Katariina Tamm ja Mari Abel, kes mitte päris groteskile võimust andes ning isegi... kuigi mõnuga ülemängimise piiril tripivad, püsivad just selles võtmes, et ühendabki need tüübid tegelaste (väga mitmete) prototüüpidega ära. Teatav bravuur käibki ju just selliste inimeste juurde. Vaevalt, et nad rambivalgusest väljas kõik päris sellised on, nagu nad end paista tahavad lasta. Ikka kumab pisuke poos või näitlemine neist läbi, kuigi kindlasti mõne tegelik mina on ka just selline ja ilma filtriteta. Mis juba omakorda lihtsalt mõttena tundub veidike haige... samas mõni kannab uhkusega ka kogu rahva ees klišeeks olemise välja ning cashib veel kopsakalt raha ka selle eest. Seega kas keegi kellegi võlts või tegeliku mina kohtumõistjaks saabki olla?! Saab! Sest kui see keegi oma kogu elu teistele vaatamiseks ja hinnangute andmiseks laiali laotab ning selle pealt teenib, siis ühtlasi müüb ära ka õigused privaatsusele ning annabki voli sügelevate hammastega (inim)lõukoertele, kes omakorda saavad endale eluks vajaliku teiste materdamisest.

Mõlemad teatrikaaslasega (tema on naisterahvas) tõdesime, et Katariina jalad on kahemeetrised ja lõpevad tal kusagil kurgu all ning Mari on ilmselt igavese nooruse lätte juba avastanud, sest enamvähem vanusevahet ei paistnud neil seal laval olevat. Vaimustavad näitlejannad, kumbki nii sees oma karakteris, et vamp(iir)idena saamas veel jõudu-hoogu juurde oma mängule just oma tegelaste verest, keda nad seal kehastamas.

Ja siis toimub pööre. Ilmub välja üks kahtlane vanatädi, kes süstib meie "esiinfluenceritesse" - Kärol Hindenburg'i ja Pille Titanic'usse mõtte surematusest! Ja tegelik lava saab avalduda ning "ekspeditsioon" käivituda! Nimelt, jääb temast maha ka Borgese teos. Ja see on esimene võti, sest just Borges on päris mitmeti kogu lavastuse alglätteks. Hehh... üks kirjanduse vanameistri lausetest kõlab ju "Kõik olendid peale inimese on surematud, sest nad ei tea, mis on surm". Mis omakord tõi meelde ülikooli "Tulevikutehnoloogiate" õppejõu Kristjan Port'i ühe arutlusteema - "Inimene võib täieõiguslikult uskuda oma surematusesse, sest keegi pole tõestanud vastupidist". Aruteludest jäi meelde, et tõesti, teised ju surevad, aga mina ise - mina võin vabalt olla surematu. Samas avab see pandoora laeka teistesse ülikooli filosoofiatundide teooriate käsitlustesse. Näiteks, mina olengi maailma kese, kõik mind ümbritsev on kõigest minu enda väljamõeldis. Ja mina kui "maailma kese" olengi ju surematu... jne jne jne...

Kärol ja Pille hakkavad otsima surematuse koodi. See koosneb sõnadest, mis on pillutud maailma eri paikadesse laiali. Nende kättesaamiseks tuleb täita kõikvõimalikke ülesandeid ning muidugi koodihoidjad kõigepealt üldsegi üles leida! Kusjuures praegu neid sõnu siin kirjutades ning tervikut juba teades, siis no on vast fantaasia lavastaja Marianne Kõrveril, kes koos dramaturg Taavi Eelmaaga selle kõik kokku konstrueeris. Ideesid ammutatud siit-sealt, enda ja teiste mõtetega kõik kokku sidudes, lisades saateks lavastuslikke trikke, mis muudavad vaatamise lõbusalt mänguliseks ja fantaasiarikkaks. 

Borgese novellis “Surematu” on linn, kus on tänavad, mis lihtsalt lõpevad ära. Igal pool on kõikvõimalikud täiesti mõttetud trepid, mis ei vii mitte kuhugile. Uhked väravad, mida läbides ei jõua mitte kuskile ja kõikvõimalikud kaootilised arhitektuurilised struktuurid (mida muide tihti kasutatakse ka võrdlustes, kui meie pärismaailma arhitektid "segast panevad" ja liiga loomingulised asjad päriselt ka üles ehitatakse). Seal loos need niiöelda "surematud", elasid ise kuskil sellest linnast väljas (olid hävitanud esialgse surematute linna) ja otsisid võimalusi, kuidas surra. Mis omakorda viib mõtted sellele, et kes need "surematud" üldsegi tulevikus on, kui noorema generatsiooni "kangelased" ja austust väärivad eeskujud-iidolid ei olegi enam Borgesed, Shakespeare'id, Dalid, Tammsaared, Pansod ja teised, keda siiani on eriliselt austatud? Uued generatsioonid kasvavad üles hoopis teistsuguses maailmas. Teistsuguste väärtushinnangutega. Kui kõik need paradigmad, millega me oleme harjunud ja mis on tundunud kestvad, sedavõrd mitmetel aladel ja suundadel on turbokiirusel muutumises ning korraga (seejuures tehnoloogia, ehk millegi välise omakorda kiirendatud jõuga), siis kes on "surematud" tulevikus. Kas tõesti need viimastel aastatel tekkinud, ehk tänapäeva "iidolid" ja "staarid", kes näivad pressivat kõigi teadvustesse, meediasse ja no kõikjale? Kas see protsess on pöördumatu või oleme märkamatult juba ohjad käest andnud?

Eks alati on erandeid ja mõnikord erandid muutuvad ka enamuseks. Nii näiteks etenduse lõpp viitaks nagu sellele, et tegelased on jõudnud ringiga mitte tagasi algusesse, nagu Borgese "ringikujuline aja kontseptsioon" eeldaks, vaid hoopis kolmandasse kohta. Nii näeme ju ka inimesi (sh. noori) enda eludes, kes tüdinevad sellest globaliseerumisest või urbaniseerumisest ja meelega valivad nimme oma elus hoopis teise tee.

Pille ja Kärol, kavalapead nagu nad on, lähevad oma otsingutel natuke eri radadele, et kiiremini koodid kokku koguda ja nii saavad nad oma teekondadel igasuguste huvitavate... võiks öelda ka "surematute" tegelastega kokku. Näiteks bitcoini looja Satoshi Nakamoto, kes nagu tema isik päris elus on teadmata vormis või olekus, nii ka laval. Dramaturgilises ja lavastuslikus mõttes geniaalne kunstiline "mäng". Või lausa ainuüksi kogemist vääriv "üleelusuuruses" beebi... on see siis viide Polanski filmile või mitmete viidete sümbioos... Aga ka näiteks Karl Lagerfeld oma kassiga... Seejuures hea, et siiski tekstis nimi välja öeldi, sest ehkki täiesti äratuntav Katariina mängitult plaatinumvalge parukaga ja puha, aga kuna kõik sinnani oli sedavõrd mõttetihe, et lihtsalt nime kuulmata kohe ikkagi ise kokku ei viinud, kas see on hoopis keegi rokokoo ajastust või kes... Pärast jällegi väga oluline suuna andja kriminalistidele, kes tahavad jõuda kogu lavaloo, ma ütleks isegi, et põhilise mõtteni.

Lavastus sisuliselt teeb toredad käepigistused ka suvel Von Krahlis esietendunud (kus dramaturgiks oli samuti Taavi Eelmaa) "Atlantise keiser" ja kevadhooajal Ekspeditsioonis esietendunud "Inimese anatoomia" lavastustega. Esimene on keisrist, kes tahab ise Surmaks hakata, mille peale surm solvub ja kaob ning keisri alamad, eriti tema haavatud ja valudes sõdurid enam ei suregi, vaid piinlevad surmavaludes. Teine jällegi kasutab ka budismist tõukuvat kujundit "vaata kuud, mitte kuud vaatama suunavat sõrme". Sellega tekkis täiesti kummaline (siin ka kontekstiväline) teatriga seotud sidusus, mis etendust vaadates ajas tahtmatult muigama... nimelt nukuteatris ju ka saad korralikuma elamuse, kui vaatad nukku ja selle tegutsemist ja mitte näitleja kätt, kes selle nukuga toimetab...

Aga just see kuu kujund oli meil teatrikaaslasega tegijate mõtteni jõudmisel kõige tugevamaks ja konkreetsemaks suunaandjaks. Seejuures MILLINE kuu! Nunnumeeter lavastusel tõusis läbi Sakala 3 katuse iga kord kui ta pöörles oma kivikuuli heli saatel end meie ekspeditsiooni giididega suhtlema! Vapustav video- (Emer Värk), heli- (Lauri-Dag Tüür) ja valgus- (Kristjan Suits) kujundus sinna juurde. See kuu, kuigi tasapinnalisel ekraanil, tõesti näis ümmargune ja geomeetriliselt kera. Hääle järgi võiks eeldada, et tegemist oli Taavi Eelmaaga, aga kindel ju pole. Sama müstilisena tundus paavsti kere... Seda ägedam oli avastada, et Rene Kari, kes oma supervormis treenitud keha Katariina tegelasele laenab, on 74-aastane! "Surematud" saab lavastuslikult muudkui uusi mõõtmeid juurde! Juba surematuks on ilmselt saanud Eesti kunstnik Kris Lemsalu, kelle kujundatud kostüümid on ühtviisi nii arhitektuursed kui ka mängud materjalidega, pakkudes seejuures sõna otseses mõttes silmailu ja arvestatud oleks olnud ka nagu näitlejannade kehadega, kes neid kannavad (eriti just Katariina puhul). Kuigi eks koledusel on ju kunstis kahtlemata ka oma koht (ent tavaliselt ikkagi läbi koleduses leitava ilu, elu, lugude või äratundmiste), ent kuivõrd silmipaitav võib ikkagi olla just ilu.

No küll me vaagisime ühest ja teisest suunast, et miks see kõik... selles ju peab olema mingi suurem seletus sees. Kõik need vihjed ja kogu see teekond. Kord viskas teatrikaaslane ühe mõtte õhku ja mina ei saanud päris nõustuda, siis jälle tuli minul mingi idee, aga tema tõi kohe vastuargumendi. Ikkagi see kuu ja see sõrm ja Lagerfeld oma kassiga ja need esiti ju üsna nõmedad influencerid oma tühjapäevaste toodetega, mille avamisel karbid lendasid igas ilmakaares ning toode järgnes tootele ja kogu näitlemine seejuures, et kuivõrd hea see või teine asi on... Kui järsku plahvatas. Ma arvan, et mu kaaslasel sekund enne mind, aga sädemest tõusis leek - kõik see teekond näitas ju üheti kuivõrd hullud me inimloomad oleme! Võibolla jäi mul viide Einsteinile märkamata (kui laval on Katariina 2 meetri pikkused siredad jalad, no kus sa siis teksti kuulad, kui lihtsalt ammulisilmi jalgu passid - seda muide tunnistas ka teatrikaaslane)... oleks ehk meie kriminaaluurimuslikule lahendile tsipa kiiremini jälile jõudnud, heh?! Sest nagu vana Albert ju ütles: "Ainult kaks asja on lõpmatud, universum ja inimlik rumalus ning esimeses pole ma kindel." Samas ikkagi milline magus mõttemäng ja veelgi magusam selle enda jaoks lahendamine. Kuigi eks muidugi on iga vaataja jaoks erinevad asjad olulised ning Pille ja Käroli ekspeditsioonilt üleskorjatavad märgidki erinevad. Sest see lavastus on siiski kunstitöö, mitte tavaline "loojutustus". Kuid kogu sel teekonnal tõesti ju üks inimlollus/hullus järgnes muudkui teisele...

Ei ole sugugi tihti rahul filmirežissööride teatrilavastajaks ümberkehastumistega, aga Marianne Kõrveri huvitavad mõttemängud, irvamised ja austusavaldused ning referentsid ajaloole, tsitaatidele, teistele teostele ning nende uueks tervikuks sidumine on paras mõttepähkel ühele tavalisele teatrivaatajale. Jah, siin-seal mingi asi õige pisut venis, teises oleks jällegi tahtnud pikemalt. Ent see on siiski tühine terviku järelmeki mõttes. Siinkirjutaja vaatas esietendust ja võibolla mõni asi veel vajaski natuke sissemängu, lihvimist, äratundmist publikuga koosmängust - kus võimendada, kus tagasi tõmbuda. Selles mõttes mu traditsiooniline numbriline hinnang konkreetselt nähtud (esi)etendusele pole kõrgem kui 4/4- piirimail, aga seda võrdluses kogu ülejäänud teatriaasta loomingutega ja viienda-kuuenda ja sealt edasi etenduste potentsiaali arvesse võtmata. Kuigi teatrielamuse väärtus on ka ainuüksi juba siin seda kirjalikult lahti mõtestades justkui veelgi edasi kasvanud!

Kõik need inimkonna "rumalused" ja "hullused" - bitcoinid, sotsiaalmeedia staarid, täiskasvanud kes jäävad lasteks, kassiga abiellujad, kehakummardajad, säästu- ja kliendikaartide kogujad, Jeesuse- ja teadusefanaatikud, "titemammad", isehakanud supersangarid... kõik siin ühte loosse kokku kogutud, mis paneb mõtlema, et kes tahakski üldse enam sellises maailmas olla surematu? Maailmas, mis veel kõigele lisaks näib muutuvat üha hullemaks, seejuures ajaloost õppimine oleks nagu võimu- ja/või raha- ja/või usuhulluses selgelt liiga suur ootus inimkonnale... "Peatage maailm, ma tahan maha astuda" hakkab üha enamaid inimesi kummitama. Igapäeva oravarattas ju polegi (ammu enam) aega, et hakata sellele mõtlema ja nii sõidame kiireneval karussellil muudkui edasi ega oska, ega viitsi, ega jaksa teha ka midagi selle peatamiseks... lihtsalt - pole ju aega ka... 

Lavastuslikult see kuu, paavsti lõigus pikk Katariina, kellel meesbodybuilderi keha, laval ühel hetkel hetkega jäägitult kaduv Mari, "aerutamine", üks läheb trepist üles teine tuleb alla jne jne jne - sedavõrd palju avastamisrõõmu enda käega katsutavas teatrilava ulatuses! Teater (kaasa)mõtlevale vaatajale, aga mitte ka liiga sürr, et millestki aru ei saaks.

Pea kuu aega peale vaatamist on veel kõik üsna hästi meeles, aga järelmaitsena tõuseb eriti esile tegijate ideederohkus ja selles mõttes ka luksus sellisel "ekspeditsioonil" osaleda! 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Virge Viertek):

Surematud

Lavastaja Marianne Kõrver

Etenduse pikkus Üks tund ja 30 minutit

Esietendus 30.08.2024

Surematuse ja igaviku idee on läbi sajandite olnud filosoofidele raskeks pähkliks. Kuid sellest mitte heitudes otsustavad kaks haritud influentserit, eelarvamustevaba noort naist, peale tutvumist Jorge Luis Borgese ringikujulise aja kontseptsiooniga asuda püüdma iidset ja ülimat - igavest elu. Neile on teekonnal surematusse abiks tõestisündinud lood seiklejatest, kes samal retkel on õnnestunud rohkemal või vähemal määral. Kas kaasaegne naine on küps surematuse jaoks?

Laval Katariina Tamm, Mari Abel, Kuu - H3inrich Halo ja Paavsti corpus - Rene Kari

Autor ja lavastaja Marianne Kõrver

Kostüümikunstnik Kris Lemsalu

Kostüümide konstruktor Kerli Praks

Valguskunstnik Kristjan Suits

Helilooja Lauri-Dag Tüür

Videokunstnik Emer Värk

Dekoratsioonide kujundaja Viktoria Martjanova

Dramaturgid Marianne Kõrver ja Taavi Eelmaa (Von Krahl)

Kostümeerija-rekvisiitor, etenduse juht Johanna-Elisabeth Tärno