TOP100 filmi, mida ootan PÖFFile (2025)

PÖFFi avapauk on täpselt 10 päeva pärast, ehk 7.novembril!

Nüüdseks võib öelda, et siin lehel on juba traditsiooniks saanud nimekiri, mis on koostatud enne seda, kui meie esindus-filmifestival oma kogu filmide kava avaldab. Öeldakse ju, et väljahõigatud soovidel on komme täituda. Ehkki tihti laiendatakse seda veel ütlusega, et tuleks ettevaatlik olla oma soovidega, sest mis siis kui saad soovitu, aga sellest veelgi enam?! No ma ei tea... filmide massilise vaatamise pärast vast siiani keegi veel otseselt ära pole surnud, või mis? :) Teisalt, aga - palju tahad - vähe saad, vähe tahad - ei saa midagi! Sellepärast esitangi siin tervelt 100 pealkirjaga soovide nimekirja. Tõsi, need pole küll 100 filmi, mida kõige rohkem veel sel aastal näha tahaks, sest siit nimekirjast olen jätnud kõrvale need filmid, mis juba on "tulevate filmide" nimistus meie kinode kodulehtedel (Nürnberg; Kui mul vaid jaksu oleks; Salaagent; Maailma rikkaim naine; Uus laine; Sentimentaalne väärtus jne) või siis on juba teada, et need jõuavad veel interneti-filmiplatvormidele ning pole vaja muretseda, et kuidas nad "õige aastanumbri sees" veel nähtud saaks?! :) See viimane on veel üks isiklik kiiks. Eelkõige, et no kuidas Sa siis võrdled ausalt teiste tõsiselt võetavate kriitikutega nende "aasta parimate" nimekirju enda omaga, eks?! :)

Suures osas on need oodatud filmid seotud ka auhinnalootusega filmidega. Juba mitu aastat on õnnestunud ära näha peaaegu kõik oscarile nomineeritud täispikad filmid kõikides kategooriates "õige aastanumbri sees". Alati on küll jäänud vähemalt 1 või 2 ka nägemata ja sellepärast käib erilise innuga jaht täiusliku tulemuse peale... no vähemalt kordki elus ju võiks... Teine hobi seoses Oscaritega, on ära näha võimalikult palju rahvusvahelise, ehk mitte-inglikeelsete filmide kategooriasse esitatud eri riikide saadetised. Tänavu just sain ühelt akadeemia-liikmelt nimekirja ning selgus, et neile on seekord esitatud 86 võõrkeelset filmi, millest minul on siiani õnnestunud näha kõigest 16 (Eesti oma kahjuks paraku võib seekord suu kohe puhtaks pühkida oma võimalusest kuskile jõuda... isegi leedukate nö. sama žanri ja PÖFFil eelmisel aastal parima balti filmi auhinna võitnu on peajagu üle). Kuigi viimasel ajal nagu päris kõike ka näha ei jaksa, ega taha, ega isegi viitsi ning teen enda huvide ja suurema potentsiaaliga filmide eraldi nimekirja juba ette ära, et just neid jahtida. Aeg on ju mõistagi piiratud ning sellepärast paratamatult tuleb teha valikuid (selle aasta esindajafilmidest on veel kohe hädasti vaja näha:  Norra, Tuneesia, Jaapan, Saksamaa, Poola, Brasiilia, Jordaania, Tšiili, Ungari, Rootsi, Filipiinid, Island, Maroko, Belgia, Iraak, Gruusia, Horvaatia, Hiina, Portugal, Taivan, India, Tšehhi, Mehhiko, Iraan, Haiiti, Sloveenia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Ühendkuningriik ja Vietnam).

Lisaks katsun ära näha kõik Euroopa Filmiakadeemia eelvaliku (täispikad) filmid. Tänavu on neid 67 (mängukad, dokid ja anima) ning mul on nähtud neist vaid käputäis. Ehkki tegelikult neistki kõiki ei taha, ega peagi nägema. Ikka enda jaoks huvitavamad.

PÖFFiga on ju veel see trikk, et seal on sedavõrd palju esilinastusi, et päris paljusid neist filmidest enne ei teagi, et neid näha üldse oskakski tahta! Ei tunne ju ka kõigi filmitegijate headuse taset, eriti selliste obskuursemate omasid ning x-keeles filme loovate autorite omasid... Siiani mõnuga meenutan, kuidas eelmisel aastal pool-kogemata sattusin vaatama üht 2024 festivali lemmikut, kus ema manipuleeris pojaga ning nad pidasid krokodillifarmi! Mega hea film ja huvitav maagiline realism veel finaalis sisse toodud. Samas tavaliselt kipuvad olema eriti hingelähedased just põhjamaade, saksa, briti ja muidugi meie omad filmid - need on kuidagi oma esteetikalt ja teemadelt mõjuvamad. Itaalia, Hispaania ning Prantsusmaa mõistagi ka, ehkki tegelikult ei saa ju ka riikepidi huvitavust ainult otsustada, ikka "sisu" pärast tekib see kõige suurem huvi.  Oh kuidas ma näiteks loodan, et viimasel ajal tihti Discoverylt ja ka lühivideotena ette sattunud teemal, ehk "Püütonipüüdjate" -dokk meieni ka jõuaks. Sellise ja päris eluohuga inimeste tegevuse vaatamine on põnevamgi veel kui suurem osa õudus-žanri filme! :)

Rekord on mul siiani nii, et tervelt 27 filmi minu TOP100 oodatuimate seast ongi PÖFFil linastunud, aga tavaline on selline natuke üle 10, ehk 13-15... Aga tihti just sealt kõige teravaimast tipust, ehk 10 seast 3 või veelgi rohkem. Praeguseks tegelikult on juba 2 teada, ehk Magalhaes'i elulugu ja üks Soome-Eesti koostöö film.

Nende erinevate mõtete, suundade, ent lõppude lõpuks ikkagi just huvitavuse mõjul on ka see siinne seekordne 100 filmi, mida ootan PÖFFile koostatudki, alates kõige oodatuimast:

TULEBKI PÖFFILE! ->1. Chloe Zhao "Hamnet" - Võimas lugu armastusest ja kaotusest, mis inspireeris Shakespeare’i ajatult surematut meistriteost „Hamlet“. (Jessie Buckley, Paul Mescal, Joe Alwyn, Emily Watson)

TULEBKI PÖFFILE! ->2. Oliver Assayas "The wizard of Kremlin" - Noor Vene filmitegija saab ootamatul moel Vladimir Putini nõuandjaks tema võimule tõusmise ajal postsovetlikul Venemaal, püüdes toime tulla uue ajastu keerukuse ja kaosega. (Jude Law, Alicia Vikander, Jeffrey Wright, Paul Dano)

3. Mona Fastvold "The testament of Ann Lee" - Ann Lee, Shakeri liikumise rajajast juht, kelle tema järgijad kuulutasid nais-Kristuseks. Film kujutab tema utoopilise ühiskonna loomist ning shakerite jumalateenistust laulu ja tantsu kaudu. Tõsielusündmustel põhinev lugu. (Amanda Seyfried, Thomasin McKenzie, Christopher Abbott, Tim Blake Nelson)

4. Josh Safdie "Marty Supreme" - Marty Mauser, noor mees unistusega, mida keegi ei austa, läbib põrgu ja tagasi, et saavutada midagi suurt. (Timothee Chalamet, Gwyneth Paltrow)

TULEBKI PÖFFILE! ->5. Kaouther Ben Hania "The voice of Hind Rajab" - Punase Risti vabatahtlikud saavad hädakõne: 6-aastane tüdruk on Gazas IDF-i tule all autos lõksus ja anub päästmist. Üritades tüdrukut telefonil hoida, teevad nad kõik võimaliku, et saata talle kiirabi appi.

6. Harry Lighton "Pillion" - Sihitult elav mees kaotab pea, kui salapärane ja väga nägus mootorrattur võtab ta oma "alluvaks". (Alexander Skarsgard)

7. Bill Condon "Kiss of a Spider Woman" - Valentín, poliitvang, jagab kongi Molinaga, kes on mõistetud süüdi avalikus sündsusetuses. Nende vahel tekib ootamatu side, kui Molina jutustab Hollywoodi muusikali süžeed, mille peaosas on Ingrid Luna. (Diego Luna, Jennifer Lopez) 

8. Agnieszka Holland "Franz" - filmi narratiiviks on Tšehhi kirjaniku Franz Kafka elu tema sünnist kuni surmani.

TULEBKI PÖFFILE! ->9. Sang-il Lee "Kokuho" - Sõjajärgse Jaapani majandusbuumi ajal satub gangsteriperekonnast pärit Kikuo Tachibana kabukinäitleja hoole alla. Hoolimata elu raskustest areneb temast andekas esineja.

TULEBKI PÖFFILE! ->10. Mascha Schilinski "Sound of falling/In die sonne schauen" - Kaugel Saksamaa talus peituvad põlvkondadepikkused saladused. Neli naist, keda lahutavad aastakümned, kuid ühendab trauma, avastavad tõe selle talu väsinud seinte vahel ja taga.

---

TULEBKI PÖFFILE! ->11. Craig Brewer "Song sung blue" - „Lightning and Thunder“ – Milwaukee abielupaar, kes esitab Neil Diamondi loomingut, kogeb oma ühisel muusikateekonnal nii suurt edu kui ka ränka südamevalu. (Kate Hudson, Hugh Jackman, Jim Belushi, Michael Imperiole)

12. Fracois Ozon "The stranger/L'Etranger" - 1930ndate aastate Alžeerias elav ükskõikne prantslane Meursault on täielikult elu suhtes apaatne. Tema emotsionaalne külmus viib mõrvani, millele järgnev kohtuprotsess uurib nii kuritegu kui ka tema iseloomu. (Benjamin Voisin)

13. Bradley Cooper "Is this thing on?" - Kui nende abielu laguneb, seisab Alex silmitsi keskea ja lahutusega, otsides uut eesmärki New Yorgi komöödiamaailmas. Samal ajal peab tema naine Tess silmitsi seisma ohverdustega, mida ta on pere nimel teinud, sundides neid koos navigeerima kaasvanemluse ja eneseotsingu keerises. (Laura Dern, Will Arnett, Bradley Cooper, Ciaran Hinds)

14. Cherien Dabis "All that's left of you" - Kui Palestiina teismeline satub Läänekaldal meeleavaldusse, jutustab tema ema pere loo lootusest, julgusest ja lakkamatust võitlusest, mis viis selle saatusliku hetkeni. (Saleh Bakri)

15. Laszlo Nemes "Orphan/Arva" - Pärast 1956. aasta Ungari ülestõusu kasvab noor poiss üles ema hoole all, kes räägib talle idealiseeritud surnud isa loo. Ühel päeval seisab ta aga silmitsi jõhkra mehega, kes väidab end olevat tema tõeline isa. 

16. Rebecca Zlotowski "A private life/Vie privee" - Tuntud psühhiaater Lilian Steiner alustab isiklikku uurimist oma patsiendi surma üle, olles veendunud, et patsient mõrvati. (Jodie Foster, Daniel Auteuil, Virginie Efira, Mathieu Amalric)

17. David Michod "Christy" - Christy Martini lugu - 1990. aastate edukaimast naispoksijast. (Sydney Sweeney)

18. Dylan Southern "The thing with feathers" - Pärast traagilist kaotust püüab leinav isa kasvatada oma väikeseid poegi, samal ajal kui peab toime tulema ootamatu, ettearvamatu ja kutsumata majakülalisega. (Benedict Cumberbatch)

19. Stephane Demoustier "The great arch/L'Inconnu de la grand arche" - Lugu Otto von Spreckelsenist, Kopenhaagenist pärit arhitektuuriõppejõust, kes üllatas kogu maailma, kui võitis Prantsuse presidendi François Mitterrandi väljakuulutatud avaliku arhitektuurikonkursi. (Claes Bang, Xavier Dolan, Sidse Babett Knudsen)

20. Felix Umarov "The poet/Prorok. Istoriya Aleksandra Pushkina" - Puškini elulugu. (Yura Borisov)

---

21. Tarik Saleh "Eagles of the republic" - Egiptuse armastatuim näitleja George Fahmy satub üleöö võimude ebasoosingusse. Olles kaotamas kõike, on George sunnitud vastu võtma pakkumise, millest ta ei saa keelduda. (Fares Fares, Lyna Khoudri)

22. Therese Ahlebeck/Marcus Olsson "The Swedish connection" - See on Rootsi lugu tundmatust kangelasest Gösta Engzellist – Teise maailmasõja ajal Rootsi välisministeeriumis tagaplaanile jäänud ametnikust, kes päästis tuhandeid elusid ja muutis nii-öelda neutraalse Rootsi moraalseks suurriigiks. (võibolla tuleb film välja alles 2026?)

TULEBKI PÖFFILE! ->23. Diego Cespedes "The mysterious gaze of the flamingo/La misteriosa mirada del flamenco" - 1982. aastal, kui tundmatu haigus hakkab levima ühes väikeses kaevanduslinnas Tšiili kõrbes, süüdistatakse geimehi selle levitamises läbi silmade. Kaheteistaastane Lidia, kogukonna ainus tüdruk, asub tõe otsingule.

24. Lisa Langseth "The dance club" - Johannes, ekstsentriline psühholoogiatudeng, ja Rakel, performance-kunstnik, loovad oma patsientidega ebahariliku klubi, et aidata neil võidelda oma valu põhjustega. Klubi kasvades püüab Johannes säilitada ühtsust, samal ajal kui ta teadmata ise hullumeelselt Rakelisse armub. (Pernilla August)

25. Jonathan Kent "A long day's journey into night" - Ühe päeva jooksul seisavad abielupaar Mary ja James Tyrone ning nende kaks poega, Jamie ja Edmund, silmitsi Mary morfiinisõltuvusega ning heidavad üksteisele ette minevikku, kogedes emotsionaalselt pingelisi ja plahvatusohtlikke vastasseise. (Jessica Lange, Ed Harris; Ben Foster)

TULEBKI PÖFFILE! ->26. Alice Wincour "Couture" - Ameerika filmitegija Maxine saabub Pariisi moenädalale elu ja surma piiril kulgevale teekonnale, silmitsi seistes väljakutsete ja eneseavastusega. (Angelina Jolie, Louis Garrel)

27. Frederic Hambalec "What Marielle knows/Was Marielle Weiss" - Julia ja Tobias satuvad nii naljakatesse kui ka piinlikesse olukordadesse, kui nende väike tütar Marielle saab ootamatult mõtteid lugeda. Kui peresaladused hakkavad päevavalgele tulema, püüavad nad meeleheitlikult säilitada oma igapäevaelu privaatsust ja normaalsust.

TULEBKI PÖFFILE! ->28. Gus van Sant "Dead man's wire" - 8.veebruaril 1977 sisenes Tony Kiritsis Meridian Mortgage Company presidendi Richard Halli kontorisse ja võttis ta pantvangi jahipüssiga, mille päästik oli traadiga ühendatud Tony enda kaela külge – nn „surnud mehe juhtmega“. (Bill Skarsgard, Al Pacino, Colman Domingo, Cary Elwes)

29. Xander Robin "The python hunt" - Igal aastal kutsub Florida osariigi valitsus avalikkust osalema sissetunginud püütonite eemaldamise võistlusel Evergladesi soodes. Kümne öö jooksul seisab kirju seltskond kütte silmitsi ohtliku maastiku, öiste olendite ja omaenda iha ning ambitsioonidega. (dokfilm)

30. Nicholas Hytner "The choral" - Koori meesliikmed astuvad Esimese maailmasõja ajal sõjaväkke, jättes nõudliku dr Guthrie teismelisi värbama. Üheskoos kogevad nad laulmise rõõmu, samal ajal kui noored poisid peavad silmitsi seisma peatselt saabuva ajateenistusega. (Ralph Fiennes)

---

31. Hlynur Palmason "The love that remains" - Film jäädvustab ühe aasta ühe pere elust, kui vanemad püüavad toime tulla oma lahkuminekuga. Läbi intiimsete hetktõmmiste ja kummaliste sündmuste uuritakse perekonna, armastuse ja ühiste mälestuste keerukust. (Sverrir Gudnason)

32. Daniel Fahre "Blücher" - Film toimub 9. aprillil 1940 Saksamaa sissetungi ajal Norrasse. Lugu jälgib kolonel Birger Erikseni tegevust Oscarsborgi kindluses ja Saksa ristleja Blücheri uputamist. Film kujutab ka 1946. aasta sõjaväelist uurimiskomisjoni, mida juhib Erik Solem (keda kehastab Terje Strømdahl) ning mille merendusliige on Per Askim (Jon Øigarden). Lugu liigub vaheldumisi Oscarsborgi pingeliste sündmuste ja 1946. aasta tähelepanuta jäänud istungite vahel, kus Eriksen kutsutakse sõjaväelise komisjoni ette oma tegusid õigustama.

TULEBKI PÖFFILE! ->33. Hikari "Rental family" - Tokyos elav Ameerika näitleja, kes otsib oma elule mõtet, saab ootamatu tööpakkumise – töötada Jaapani „rendipere“ agentuuris, kehastades võõraste elus erinevaid asendajaid. Selle kaudu avastab ta uuesti eesmärgi, kuulumistunde ja inimliku sideme ilu. (Brendan Fraser)

34. Alejandro Amenabar "The captive/El cautivo" - Aastal 1575 võetakse noor Miguel de Cervantes vangi ja müüakse hirmuäratavale Alžeeria Baja Hassanile. Oodates lunaraha, leiab ta ootamatu pelgupaiga jutustamiskunstis… ning kavandab julge põgenemisplaani.

35. David Pablos "On the road/En el camino" - Rändur, kes ööbib veojuhtidega, kohtub veidra kinnise autojuhiga ja liitub temaga kaubavedudel Põhja-Mehhikos. Teel lähedasemaks saades hakkab ränduri minevik neid mõlemaid ohustama.

36. Cal McMau "Wasteman" - Film jälgib tingimisi vabastatavat Taylorit, kelle lootused uuele algusele seatakse ohtu, kui tema endine kongikaaslane Dee ilmub välja. Kui Dee võtab Taylori oma hoole alla, paneb julm rünnak nende sideme proovile, sundides Taylori valima Dee kaitsmise ja omaenda vabaduse vahel. 

TULEBKI PÖFFILE! ->37. Lav Diaz "Magellan" - Portree Fernao Magalhaesi ja Beatriz Barbosa 1517. aasta abielust Sevillas, keskendudes nende lühikesele ühisele ajale enne Magalhaesi lahkumist Hispaania krooni ekspeditsioonile. (Gael Garcia Bernal)

38. Andrew Patterson "The rivals of Amziah King" - Kateri kaotab oma ema ja lahkub asenduskodust. Ta kohtub taas endise kasvatusvanema Amziah’ga, kes juhendab teda ja aitab avastada varjatud andeid. Seistes silmitsi ränga katsumusega, peab Kateri leidma endas uue jõu, et õiglust otsida. (Matthew McConaughey, Kurt Russell)

39. Max Walker-Silverman "Rebuilding" - Pärast metsatulekahjusid, mis hävitavad tema rantšo, satub kauboi nimega Dusty FEMA laagris elavate kodutute hulka, leides seal uue kogukonna koos teiste kaotajatega – nende seas ka oma tütre ja endise naise. (Josh O'Connor, Amy Madigan)

40. Pella Kagerman/Hugo Lilja "Egghead republic" - Alternatiivne reaalsus, kus külm sõda ei ole lõppenud ja Nõukogude Kasahstani on tabanud aatomipomm.

---

41. Raoul Peck "Orwell: 2+2=5" - Põhjalik dokumentaalfilm silmapaistvast kirjanikust George Orwellist. (dokfilm)

42. Matt Johnson "Nirvanna the band, the show, the movie" - Kui nende plaan esineda Rivolis läheb kohutavalt viltu, reisivad Matt ja Jay kogemata ajas tagasi aastasse 2008. 

43. Ira Sachs "Pete Hujar's day" - Fotograaf Peter Hujari ja Linda Rosenkratzi vaheline vestlus aastast 1974 heidab valgust New Yorgi elavale kesklinna kunstimaailmale ning kunstniku elu eneseotsingulisele teekonnale. (Rebecca Hall, Ben Whishaw)

44. Alessio Rigo de Righi/Matteo Zoppis "Heads or tails?/Testa o croce?" - Pärast surmaga lõppenud rodeod ja varastatud suudlust põgenevad Rosa ja tema kauboiarmuke üle Itaalia metsikute maastike, nende kannul Buffalo Bill ja lugu, mida ta keeldub ümber kirjutamast. (John C. Reilly)

45. Steven Soderbergh "The Christophers" - Kunagise kuulsa kunstniku lapsed palkavad võltsija lõpetama mõned ammu pooleli jäänud lõuendid, et neil oleks pärast isa surma midagi päranduseks saada. (Ian McKellen)

TULEBKI PÖFFILE! -> 46. Paavo Westerberg "Therapy/Terapia" - Liigutav draama muutuste väljakutsetest, uuete alguste võimalusest ning armastuse ja vihkamise keerukusest. Intensiivse viiepäevase seansi jooksul seisavad neli paari silmitsi oma hirmude, unistuste ja elu jõududega, mida nad püüavad ohjata, kuid ei suuda täielikult valitseda. (Pihla Viitala, Tomi Korpela, Alma Pöysti)

47. Matt Whitaker "Truth & Treason" - Biograafiline draama, mis jälgib 16-aastast sakslast Helmuth Hübenerit, kes Teise maailmasõja ajal astub vastu natsirežiimile ning maksab selle kallilt. (Rupert Evans)

48. Eric Lin "Rosemead" - Tõsielul põhinev draama Hiina päritolu Ameerikas elavast emast, kes peab hakkama saama olukorraga, kui tema teismeline poeg haigestub ja lükkab endale suurte ohtude poole. (Lucy Liu)

49. Romain Gavras "Sacrifice" - Eliidi heategevusgalale kogunenud kuulsused ja seltskonnategelased satuvad ohtu, kui relvastatud aktivistid tungivad saali, otsides legendaarset reliikviat, mis võib avada üleloomulikud jõud. (Chris Evans, Anya Taylor-Joy, Salma Hayek)

50. James L. Brooks "Ella McKay" - Idealistlik noor naine püüab tasakaalustada pere- ja tööelu komöödias inimestest, keda sa armastad – ja sellest, kuidas nendega ellu jääda. (Emma Mackey, Woody Harrelson)

---

51. Paul Andrew Williams "Dragonfly"

52. Ildiko Enyedi "Silent friend"

53. Nina Knag "Don't call me mama/Se meg"

54. Hasan Hadi "The president's cake/Mamlaket al-quasab"

55. Yann Gozlan "Dalloway"

56. Robin Campillo "Enzo"

57. Stefan Haupt "I'm not Stiller/Stiller"

58. Bi Gan "Resurrection/Kuang ye shi sai"

59. Paul Feig "The housemaid"

TULEBKI PÖFFILE! ->60. Radu Jude "Dracula"

---

61. Maria Friedman "Merrily we roll along"

62. Kristen Stewart "The chronology of water"

63. Aneil Karia "Hamlet"

64. Fatih Akin "Amrum"

65. Kent Jones" Late fame"

66. Mark Jenkin "Rose of Nevada"

67. Julia Ducournau "Alpha"

68. Heidi Ewing/Rachel Grady "Folktales"

69. Ido Fluk "Köln 75"

70. Christian Petzold "Mirrors No. 3/Miroirs No. 3"

---

71. Oleksiy Radynski "Special operation/Spetsialna Operatsiia"

72. Harris Dickinson "Urchin"

73. Brett Michael Innes "Khaki fever"

74. Mario Martone "Fuori"

75. Dominik Moll "Case 137/Dossier 137"

76. Arab Nasser/Tarzan Nasser "Once upon a time in Gaza"

77. Jonathan Etzlet "Bad apples"

78. Sylvain Chomet "A magnificent life/Marcel et Monsieur Pagnol"

79. Charlie Polinger "The plague"

80. Kasia Adamik "Winter of the crow"

---

TULEBKI PÖFFILE! ->81. James McAvoy "California Schemin"

82. Jim Sheridan/David Merriman "Re-creation"

83. Cedric Jimenez "Dog 51"

84. Ulrich Köhler "Gavagai"

85. Nadav Lapid "Yes"

86. Martina Haag "Little did I know/Det är nagot som inte stämmer"

87. Jamie Coughlin Silverman/Gabriel Silverman "The spies among us"

88. Hannes Holm "Rainman/Regnmannen"

89. Brian Cox "Glenrothan"

TULEBKI PÖFFILE! ->90. Ali Asgari "Divine comedy/Komedie Elahi"

---

91. Gaby Dellal "Park avenue"

92. Maude Apatow "Poetic licence"

93. Gracie Hughes-Hallet "The secret of me"

94. Richard Holm "We die tonight/Vi dör i natt"

95. Nic Pizzolatto "Easy's waltz"

96. Francesco Sossai "The last one for the road/Le citta di pianura"

97. Stroma Cairns "The son and the sea"

98. Ronan Corrigan "LifeHack"

99. Alex Lutz "Connemara"

100. Werner Herzog "Ghost elephants"

---

Lisaks veel mõned auhinnavõitjaid, mitte-ingliskeelsele oscarile võistlejaid ja Euroopa Filmiakadeemia eelvalikust, mis ei mahtunud 100 sekka:

Maryam Touzani "Calle Malaga"

Shih-Ching Tsou "Left-handed girl"

TULEBKI PÖFFILE! -> Brendan Canty "Christy"

Imran Hamdulay "The heart is a muscle"

Curry Barker "Obsession"

Adilkhan Yerzhanov "Cadet"

Ao Shen "Dead to rights"

Margarida Cardoso "Banzo"

Neeraj Ghaywan "Homebound"

Dang Thai Huyen "Red rain"

Ali Zarnegan "Cause of death: Unknown"

Pietro Marcello "Duse"

Anna Cazenave Cambet "Love me tender"

Jose Mari Goenaga/Aitor Arregai "Maspalomas"

Ugo Bienvenu "Arco"

Mailys Vallade/LianeCho Han "Little Amelie/Amelie et la metaphysique des tubes"

---

Muidu selle aasta oodatuimate filmide tipus on veel sellised filmid, aga neid on (kui väljalaske-plaanid kõik paika peavad) võimalik näha veel 2025.aastanumbri sees ka PÖFFi väliselt:

James Vanderbilt "Nuremberg"

Rian Johnson "Knives out 3: Wake up dead man"

Yorgos Lanthimos “Bugonia”

Joachim Trier "Sentimental value"

Jim Jarmusch "Father mother sister brother"

Edward Berger "The Ballad of a Small Player" 

Noah Baumbach "Jay Kelly"

Benny Safdie "The smashing machine"

Guillermo del Toro "Frankenstein" 

TULEBKI PÖFFILE! ->Kleber Mendonça Filho "The secret agent/O Agente Secreto"

Richard Linklater "Nouvelle Vague"

Daniel Roher "Tuner"

Paolo Sorrentino “Grace/La grazia”

TULEBKI PÖFFILE! ->Sergey Loznitsa “Two prosecutors”

Clint Bentley "Train dreams"

Mary Bronstein "If I had legs I'd kick you" 

Lynne Ramsey "Die, my love"

Kate Winslet "Goodbye June"

TULEBKI PÖFFILE! ->Kirill Serebrennikov "The disappearance of Josef Mengele"

Edgar Wright "Running man"

Sepideh Farsi "Put Your Soul on Your Hand and Walk"

Jared Bush, Byron Howard "Zootopia 2"

Jan Komasa "Good boy"

Kei Ishikawa "A pale view of hills" 

David Freyne "Eternity"

Sophie Hyde "Jimpa" 

Nia DaCosta "Hedda"

Thierry Klifa "The richest woman in the world/La femme la plus du monde"

Ruben Fleischer "Now you see me: now you don't"

Brwa Vahabpour "My uncle Jens/Onkel Jens"

Ryan White "Come see me in the good light"

Laura Poitras "Cover-up"

Osgood Perkins "Keeper"

Bryan Fuller "Dust bunny"

Hingelind - Eesti Noorsooteater

Michal Snunit on Iisraeli (nais)ajakirjanik, luuletaja ja lasteraamatute autor. Praeguseks 85-aastase daami vast elu tuntuimaks loominguks on (vähem kui tunniga loetav) "Hingelind". Õhukese raamatu lehtedel on suur pilt ja mõni rida teksti, nagu teatud tüüpi (eelkõige vast väiksematele mõeldud) lasteraamatutel ikka. Ent see pole mingi tavaline lasteraamat. Jah, lapsed saavad seda lugeda nagu muinasjuttu, aga täiskasvanutele kujuneb lugemiselamusest Exupery "Väikse Printsi"-laadne mõistulugu. Eesti keeles on seda välja antud juba paar korda (mõlemad korrad lõpuni välja müüdud) ning kui võrrelda mõnedes teistes keeltes välja antud versioonidega, mis on elu jooksul näppu sattunud, siis Reti Saks'a illustratsioonidega, on eestikeelne versioon üks ilusamaid.

Mina läksin Eesti Noorsooteatrisse eelarvamusega, et asun vaatama väikelastele mõeldud lavastust. Oma armsuses ja isegi näitleja sissejuhatava hoiatusega, et kohe kaob valgus, sobibki see vaatamiseks juba üsna noorest east alates. Rahva Raamat klassifitseeris selle raamatuna "keskmisele koolieale, ehk 13-15 aastastele", Eesti Noorsooteater on toonud sihtrühmana välja kõik vanuseklassid. Peale vaatamist võib tõdeda, et ühtviisi panigi see ka keskealise mehe mõtteid mõlgutama ja seoseid looma. 

Meil kõigil on sees oma hingelind. 3 lapse isana tean väga hästi, et lastel, aga tegelikult ju ka meil täiskasvanutel endalgi, on vahel raske kui igasugused tunded lendavad üle ning justkui vallutavad iseenda, halvates mõtted ning mõnikord suisa ratsionaalse tegutsemise. Oleme nagu oma tunnete ja mõtete piiravas puuris. Aga tegelikult, nagu Johan Elm'i enda dramatiseeritud ja lavastatud Snuniti mõistuloo lavalugu hästi selgeks teeb - meil on ka võime ise otsustada, mida tunneme. Ja eelkõige võime teha mida saame-tahame, et tunda teisiti. Mõnikord on lihtsalt vaja selle võime meeldetuletust või isegi pigem teadvustamist. Ja isegi kui kohe nipsust seda ei saa, siis ülekantud tähenduses võime ikkagi hakata teed sillutama soovitud suunas. Hea ju siis kui see hingelind end ilmutab ning oma nokaga meile selle võimaluse meelde tagasi toob.

Lastele ja eriti väiksematele lastele on lugu jälgitav ja võetav ka kui muinasjutt inimlapsest ja tema ellu ilmuvast linnust, kes tüdrukut "lendama" õpetab. Samas kooliealistega saab juba vestelda tähelepanekutest laval ja kõrvutada neid meie sisemaailmaga. Imeilusad allegooriad, mida siin Elm on suutnud intelligentselt jätta vaatajale ositi ka enda tõlgitseda, andes kätte piisavalt mõtteotsi, aga mitte laskudes kõige äraseletamisse, mida ehk tavaline lastelavastus eeldaks või isegi nõuaks. Kõik sihtrühmad seega on hoitud ja saavad selle kätte, mis neile mõeldud.

Ja ikkagi - kuidas lasta lahti oma "puurist"? Kuidas mõista ja mõtestada oma tundeid? Eriti kui mõnikord on ju neid arusaamatult palju ning väga erinevaid korraga?

Veidi üle pooletunnine lavastus on "lühike, nagu lapsepõlv". Eugen Tambergi imelised kostüümid ja Epp Kubu eriline videokujundus (animatsioonidega) tegelaste jalge all, muudab selles lavaruumis viibimise ka iga publikuliikme jaoks muinasjutuliseks. Markus Robami helilooming ja muusikaline kujundus annab omalt poolt vaatajate hingedele tiivad, et tüdruku ja tema hingelinnuga see lend kaasa teha. Kärt Karro on ise komeedina meie valguskujunduse tipptegijaks tõusnud ning ideaalselt siin hämaruse ning soojade toonide ning ajuti ka värvidega mängib kaasa kogu tegelaste teekonnale, aga ka meie igaühe teekonnale iseendasse. Publik istub kahel pool ja meie vahel tegutsevad tegelased. Geniaalne lahendus, sest jäi mulje, nagu mängulavaks olekski "lennurada", mida mööda võib lendu tõusta?! Ehk veel üks ilus allegooria ka kunstniku-lisandina, ideaalselt teksti sisuga kokku harmoneeruvalt.

Ja need kaks tegelast - tüdruk ja tema hingelind. Mõlemad annaks nagu kõik, et meil kõigil selles ruumis oleks hea olla. Mõlemad näitlejad mängivad ekspressiivselt, lastele mängimise stiilis, aga seegi ju kooskõlas just teose endaga, ehk niimoodi lastele oma, aga ülekantud tähendused saavad täiskasvanud inimesed sellest ise üles leida, mis ongi üks suurimaid materjali võludest. Alguses tunduski, nagu oleksin jälle see 5-6 aastane lasteaiapoiss, kes vabalt oleks võinud "armuda" Laura Kukk'e naksakasse ja siiralt segaduses olevasse plikasse. "Poiste" värk ju - ikka on vaja võimalusel "päästa" :) Aga päästma tuleb seda tüdrukut hoopis Taavi Tõnissoni kehastatud "Hingelind". Pika noka ja uhkete tiibadega. Linnulik oma liigutustes, targalt pead kallutades, jälgides ja sekkudes, sest sel tüdrukul on ilmselgelt seda "sekkumist" vaja. Seletab lahti, kuidas meie sees on paljude sahtlite ja soppidega kummutid ning neid avades võtamegi välja tunded, mida parajasti vaja on. Andes mõista, et neid laekaid teadvustades ja tundes, valitseb meie sisemuses kord, mis teeb ka elu lihtsamaks. Taavi "lindu" tahaksime me ilmselt endale sõbraks kõik. Ja oma hingelinnuga sõber olemine ongi väga oluline. Mõlema näitleja siiras mängumaneer viib nad meie, vaatajate, lahtistest südametest sissemurdmata otse hingeni välja.

Hinnangut anda päris tavaliste mõõdupuude järgi sellele lavastusele pole võimalik, sest esiteks peaks siis tõesti seda tegema igast vanusegrupist eraldi lähtudes ning lisaks oli tegemist ikkagi tavalisest teatrikülastusest tunduvalt lühemaga (see harv ja mõnus tunne, et tahaks "veel" ja tahaks "rohkem"). Aga see, milles oli võimalus viibida selle lühikese pooltunni jooksul oli kahtlemata imeline! Alatajust tulid meelde Doris Kareva luuleread: "Panen vaikuse kinni ja tõusen. Nii hea oli. Käisin vist kaugel". Ehkki käia saab selle lavastuste etendustel hoopis õige ligidal - meis enestes. Mnjah... see lavastus tervikuna oli nii hõrk, poeetiline ja tunnetel mängiv, nagu hingekeeltel mängiv luule...

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Gabriela Järvet):

Hingelind

Iga inimese sees elab tema hingelind. Mõni inimene suhtleb linnuga tihti, mõni kuulab teda harva ja mõni kuuleb teda vaid korra elus. Aga hingelind on hea ja tark ja teda võiks kuulata, sest tema teab alati. Hingelinnul meie sees on palju laekaid ning ta teeb alati lahti just sellise, mida vaja – naermise laeka või vaikimise laeka, üksinduse või läheduse laeka. Tihtipeale ei tea inimene isegi, mida teha või kuidas ennast tunda, aga siis avabki hingelind laeka ja...

„Hingelind” on poeetiline ja vaatemänguline lavastus sellest, kui keeruline võib olla iseendast ja oma tunnetest aru saada ja sellest, kui eriline on tunda, kui keegi sind selles aitab. Lavastus sellest, kuidas ise ennast hoida ja aidata.

Lavastus põhineb Michal Snuniti lasteraamatul „Hingelind”.

Mängivad

Taavi Tõnisson ja Laura Kukk

Autor Michal Snunit

Tõlkija Kristiina Ross

Lavastaja ja dramatiseerija Johan Elm

Kunstnik Eugen Tamberg

Valguskunstnik Kärt Karro (Tartu Uus Teater)

Videokunstnik Epp Kubu

Helilooja Markus Robam

Esietendus 7. septembril 2025 ovaalsaalis

Vanusele 3+ (Väikelapsele, Koolieelikule, Koolilapsele, Noorele, Täiskasvanule)

Kestus umbes 30 minutit

2025/2026 teatrihooaja SEPTEMBRIKUU tipud

Kevade ja suve jooksul on laekunud mitmeid kirju, kus on palutud taastada igakuised kokkuvõtted parimate kohta, sest viimasel ajal napib kokkuvõtlikke teatrisoovituste tekste info ammutamiseks ja soovituste nimekirju eriti piletikampaaniate ajaks. Kuna teatrihooaeg käib ikka septembrist septembrini, siis miks ka mitte seda vastalanud hooaega ka sedasi kuude kaupa taas kokku võtta. Nii ei kuku head asjad kellelegi märkamata unustuste hõlma ning ühtlasi on võimalik tulla siia tagasi ja leida ka "soovitusi". Hea võimalus enda poolt avalada tänu õnnestunud elamuste või teatritöö komponentide eest, mis väärindasid seda kunstivormi veel kuidagi eriliselt.

Septembris jõudsin 11 erinevat lavastust vaatama (oktoobris tõotab see number kahekordistuda) ning siin on TIPUD mis ja kes väärivad tähelepanu:

SUURIM TEATRIELAMUS

1. Teater Must Kast - Tükk maad

2. Rakvere Teater - Elevantmees

3. Eesti Noorsooteater - Gardeenia

4. Eesti Noorsooteater - Hingelind

PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. Kaili Viidas - Tükk maad

2. Taago Tubin - Elevantmees

3. Johan Elm - Hingelind

4. Hanna Junti - Gardeenia

PARIM NAISPEAOSA

1. Silva Pijon - Tükk maad

2. Jaanika Tammaru - Tükk maad

3. Anne Paluver - Mulle huumor meeldib (Komöödiateater)

4. Laura Kukk - Hingelind

PARIM MEESPEAOSA

1. Mikhail Manevich - Isad ja pojad (Südalinna Teater)

2. Eduard Salmistu - Kiivipäev (Rakvere Teater)

3. Taavi Tõnisson - Hingelind

4. Imre Õunapuu - Elevantmees

PARIM NAISKÕRVALOSA

1. Getter Meresmaa - Gardeenia

2. Katariina Tamm - Gardeenia

3. Laura Niils - Elevantmees

4. Ülle Lichtfeldt - Kiivipäev

PARIM MEESKÕRVALOSA

1. Aleksandr Žilenko - Isad ja pojad

2. Kristian Põldma - Tükk maad

3. Agur Seim - Tükk maad

4. Tarvo Sõmer - Elevantmees

PARIM ANSAMBLIMÄNG (trupis 3 või enam näitlejat)

1. Teater Must Kast - Tükk maad

2. Rakvere Teater - Elevantmees

3. Eesti Noorsooteater - Gardeenia

PARIM UUS NÄITLEJA, KEDA VAREM POLE TEATRILAVAL ROLLIS NÄINUD

1. Heleriin Lass - MÄRGATUD Viljandis (TÜ VKA)

2. Lotta Laureen Loo - MÄRGATUD Viljandis

3. Jenss Lootus - MÄRGATUD Viljandis

4. Hannes Võrno - Mulle huumor meeldib

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

1. Illimar Vihmar - Elevantmees

2. Illimar Vihmar - Tükk maad

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Illimar Vihmar - Elevantmees

2. Eugen Tamberg - Hingelind

3. Baiba Litinja - Isad ja pojad

PARIM GRIMM

1. Südalinna Teatri grimmituba - Isad ja pojad

2. Ugala grimmituba - Teava kingitus

3. Rakvere Teatri grimmituba - Elevantmees

PARIM VALGUSKUNSTNIK

1. Kärt Karro/Sander Põllu - Tükk maad

2. Sander Põllu - Elevantmees

3. Ivar Piterskihh - Gardeenia

4. Kärt Karro - Hingelind

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. Epp Kubu - Hingelind

2. Ave Palm - Elevantmees

3. Anna Cordey - MÄRGATUD Viljandis

PARIM HELILOOJA (originaal)

1. Kymbali Williams - Gardeeenia

2. Markus Robam - Hingelind

PARIM MUUSIKALINE ja/või HELIKUJUNDUS

1. Ardo Ran Varres - Tükk maad

2. Kasper Sebastian Silla/Heleriin Lass - MÄRGATUD Viljandis

PARIM KOREOGRAAFIA DRAAMALAVASTUSTES

1. ??? - Tükk maad (kas ehk teater ise käsitleb, et Jaanika Tammaru neil teeb koreot ja sellepärast pole eraldi välja toodud või kuna tänusõnade seas on viide Oleg Titov'ile, siis on tema liikumise väljamõtlemisel olnud abiks või hoopis lavastaja ise selle seadnud - ei tea, igatahes neid seaded siin siiski on ja väga häid)

2. Hanna Junti - Gardeenia

3. Daniela Privis - Isad ja pojad

4. Helen Solovjev - Elevantmees

PARIM UUS KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

1. Kristiina Jalasto-Kallas - Tükk maad

2. Toomas Kall - Mulle huumor meeldib

3. trupp/Märgatud Viljandis FB grupp/Jen Patrik Rand - MÄRGATUD Viljandis

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI TEATRILAVADEL

1. Elzbieta Chowaniec - Gardeenia

2. Bernard Pomerance - Elevantmees

3. Laetitia Colombani - Kiivipäev

PARIM UUS DRAMATISEERING

1. Johan Elm - Hingelind

Äramärkimist vajab, aga kuna tantsulavastusi ei jõudnud septembris rohkem näha kui ühe ainsa, siis ei saanud tantsuga kategooriaid eraldi luua, kuid tooksin siiski siin esile selle ühe ka. Ehk BFM koreograafia tudengite "Architect of Self Destruction", mis kahtlemata oli huvitav ja seda nii koreograafia mõttes, mis sidus endas nii kogu truppi, lahutas nad kahte eri koreosse, aga andis ka võimaluse igal tantsijal särada ning näidata enda tugevusi ning vaatajatel läbi tantsu nendega ka tutvuda. Etteheiteid pole neist kellegile, aga just selles ühes lavastuses ja ühe etenduse põhjal eriliselt jäid meelde ning enda jaoks märkisin üles (mõnda neist ka varem juba laval tantsimas näinud):

Monika Annijerv, Polina Albert, Herta Soro, Mariann Onkel, Sofia Martila, Georg Eller, Elina Ojasaar, Berta Parv, Merilin Kruberg ja Lisette Taube.

(Üleval on Heikki Leis'i foto Teater Must Kast/Kaili Viidas/Kristiina Jalasto-Kallas "Tükk maad" misanstseenist, milles Kristian Põldma mängib ekstsentrilist Saksa daami ja tema üürilisi - ema Aino: Jaanika Tammaru ning viimase tütar Asta: Silva Pijon).

Kiivipäev - Rakvere Teater

Eesti riigiteatrite sügishooaja avalavastus leidis aset veel viimastel augustikuu päevadel Rakvere Teatri suures saalis. Prantsusmaalt kohale lennanud autori Laetitia Colombani enda silme all. Autor pole Eesti raamatu- ja filmisõpradele võõras nimi. Hetkel näiteks on võimalik väga soodsalt soetada endale Varraku poolt välja antud Colombani esikteos "Palmik", millest autor on ka ise filmi teinud. Ent tema autorifilmidest on vast veelgi tuntum Audrey "Amelie" Tatou peaosaga "Armastab... ei armasta", mis natuke üle paarikümne aasta tagasi ka meil kinos jooksis. 

Žanri mõistes olemuslikult vast kõige rohkem Prantsuse salongikomöödia, aga lavastaja Peeter Raudsepp on selles suure saali täitmiseks potentsiaali näinud ning koostöös kunstnik Kristjan Suitsuga "salongi", ehk antud kontekstis ühe vanamehe "kodu" ja psühholoogi vastuvõtu liigendanud siiski suurele lavale. Peale nägemist, saalitäie seisvate ovatsioonidega aplausi ning valdavalt kiitvate arvustuste peale, ei saa ka seda valikut tegijatele kohe sugugi ette heita. Tõsi, olin ise saalis kui mitte ainuke, siis igatahes väheseid, kes aplausiks seisma ei tõusnud, aga seda eelkõige ikkagi sellepärast, et tahan "need korrad" hoida vaid tõeliste šedöövrite jaoks. Ent samas ei saa ka öelda, et nähtu poleks meeldinud. 

Komöödiana võrdlemisi lihtsamat sorti. Vanamehest nimega Barnabe, kes elab üksi ning võib eeldada, et kelle neuroosid on vanemaks saades süvenenud. Näiteks kirjutab ta igal võimalusel kaebekirju. Kõik on või peab tal olema täpselt nii, nagu temale meeldib ja oma igapäevaelus on tal omad kindlad harjumused. Näiteks armastab ta just teatud firma kiivijogurtit. Põhiliseks sündmuste käivitajaks saabki see, kui ühel päeval on üks tema jogurtitest külmkapist kadunud. Pole ju muud võimalik, kui keegi on selle varastanud? Vaja üles seada kaamerad jms. Kuid kuna vanust mehel ka juba mõnevõrra ning nainegi lahkunud ja kõrvaltvaatajate jaoks on lihtne tekkima kahtlus, et kui korras seal "ülakorrusel" sellel mehel õigupoolest kõik enam ongi? Isegi psühholoog preile Payne kahtleb...

Pretensioonitu meelelahutus reede- või laupäevaõhtuks, aga kuna palju ajude ragistamist ka ei nõua, siis tegelikult sobib imehästi ka tööpäevade õhtutesse. Samas tavaliste komöödiatega võrreldes on siin draamakallak ka korralikum, sest viib mõtted paralleelselt ka üksinduse kui sotsiaalse seisundi suunas, millest endal välja tulla on keeruline, kui oled juba väljakujunenud inimene. Samas ka sugulastega lähedane olemine, eriti oma lastega. Meie kiiksud ja kummalisused, iseloomu eripäradki vaid tugevnevad ja kasvavad vananedes ning tavaliselt me ise seda ei pane niiväga tähele või vähemasti ei saa me sellele eriti midagi parata kui just teadlikult midagi ei teadvusta ning nimme sellele vastu ei võitle.

"Kiivipäev"a vast sügavaim teema on inimlik hoolivus. Isa hoolib pojast, poeg hoolib isast - need on  hoolivused, mis on justkui iseenesest mõistetavad. Järgmine aste - arsti ja patsiendi suhtes - kuivõrd hooliv ollakse tegelikult oma patsientide suhtes ja kuivõrd sellises suhtes tehakse "tööd" vaid raha pärast? Ning siis veel kolmas - täiesti võõras inimene - kuivõrd hoolivad suudame me olla nende muredega? See kolmas on südametunnistusele koputus ilmselt meist paljudele ka selle lavastusega. Ise niiöelda "eestlasest vanamehena" tunnen, et võiksin olla palju hoolivam. Vaatasin Eduard Salmistu tegelast ja tundsin, et ilmselt käituksin ma sarnaselt iseennast kõrvalt nägemata. Samas kui hetke pärast tuleks "mõistus" koju. Kõige huvitavam avastus omakorda see, et "mõistusel" on siin "hoolivusega" tegelikult võrdusmärk vahel!

Mõnus, kui lavapilt on sedavõrd dünaamiline, et lavaruum on etenduse jooksul muutumises. Psühholoogi-külastuste ajal on tegelased lava ees ääres ning tagaseinaks on kardin. Kui kardin avaneb, siis selle taga avaneb avatud köögi, vaheesiku ja elutoaga suurem korter. Etenduse jooksul on neid psühholoogikülastusi mitu ning ka vaheesik on põhjendatud, sest sinna seatakse kaamerat üles. Aimata võib, et korteris on veel ruume ning see on ühe mehe elamuks "jäänud" suurevõitu. Tühjust täis, nagu ka seal elava inimese hing.

Võiks isegi öelda, et lavastuse põhiroaks on Eduard Salmistu roll. Näitleja jaoks üks väga korralik amps, mida Salmistu on ka mõnuga mäluda võtnud. Tema lahendus on ühest küljest otsapidi Salmistulik, ent samas kompamas mingeid uusi alasid, millega loodud karakter on siiski ka nihkes, ehk pakkumas teisi tekstuure tavalisest Salmistust ja seda on mõnus aduda. Näitleja ei "tee lihtsalt midagi ära", vaid on tõesti loonud karakterit ka ise oma tööriistakastiga, lisaks sellele, mis talle tekstiga on antud. Ja kui põhiroaks on Eduard, siis magustoiduks on Ülle Lichtfeldt. Neurootiline psühholoog, kelle tujud ja tunded mängib Ülle mõnuga suurema pintsliga, sest kammerlikum materjal, mis on suurele lavale seatud, on vaja täita ka ju vastavalt. Isegi kui esikal mälu vist mängiski korra vingerpussi, siis see ei ilmestanud muud, kui profilt näitleja sellegi oma rolli osaks tegi ning korvas juba mõni misanstseen hiljem bravuuriga, mille peale vähemalt ligidal istunud daam oleks meelsasti keset etendust tahtnud oma laginal naeru saateks eksalteeritult püsti aplodeerima tõusta! Tema jäi siiski istuma, aga stseenis Ülle kondas käpuli mööda lava! Miks ja kuidas, seda tasub kindlasti vaatama minna - üks kahtlemata lavastuse tipphetki!

Noorema generatsiooni näitlejatel tuleb siin tasakaaluks tõsisemat joont hoida. Märten Matsu, oma "kiiksudega papsi" poja Benoit'na, mitte otseselt valvamas isa, aga igaks juhuks siiski pildil püsides, sest ilmselt isa vajab teda. Samas antakse aimu, et poja enda naissuhted kuidagi püsivamaks ei kipu kestma ning tal oleks isatagi oma eluga pusimist, ent tuleb siiski ka veidi ekstsentriliseks kalduva isa omaga tegeleda. Teatrikaaslane, kes on väikestviisi Matsu-fän, juba teist korda tegi märkuse, et ohoo - mees on nii heas sportlikus vormis! Marion Tammet'i näitlejatüpaažis on seda noort naist, kellele automaatselt kaasa tunned, sest jääb mulje, nagu selline noor naine juba olemuslikkusest vajaks kaitset. Ehkki kõik, kes me teda näinud näiteks kunagises HAPKOMAHis teavad, et see on näitlejanna salarelv ning ta on osav ka tüpaaživastast ilmutama, kui vaid roll peaks seda nõudma (ja eks selline on veel ju alati eriliselt mõnus ajude krussi ajamine vaataja jaoks). Siin on tema tegelane siiski rohkem just selline, kelle poolele vaataja peaks või vähemalt võiks astuda, ehkki olukord tegelikult paneb mõistma korteriomaniku seisukohta... aga kuna see olukord on siin väikse saladuselooriga, siis sellepärast ei tahakski sellesse rohkemat süüvida, ent mõnusaks vastukaaluks ta noor neiu Eduardi vanamehele kahtlemata on.

Hinnang: 3+

Peeter Raudsepa eelmine lavastus oma koduteatri suures saalis, ehk "Tsikaadide aeg" oli minu maitsele palju rohkem vastavam oma teemade sügavuste ning perekondlikse keeruliste suhetega ning sellisele hinnangule siin avaldabki suurimat mõju just "Kiivipäeva" kui materjali lihtsus. Juba Rakverest minema sõites, ei olnud eriti selle kohta midagi enam teatrikaaslasegagi arutada. Kõik oli lavastuses öeldud, mida öelda taheti. Kõik oli väga selge ning kõike oli kergelt sealt täpselt samamoodi kõigile väljaloetav. Muhelema ajas, meele lahutas ära. Kas ka puudutas? No õrnalt, aga kindlasti mitte sügavalt. Samas tore (teatri)õhtu oli ja seegi oli ju piisav, et sai seatud sammud "Kiivipäeva" vaatama.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Kalev Lilleorg):

Kiivipäev

Elu on enamat kui jogurt

 

Audiitor Barnabé Leroux on pirtsakas ja kinnismõtteline tähenärija, kehastunud pedant. Pärast naise surma on ta elanud üksildast elu: poeg Benoît astub töö tõttu harva läbi ning tema ainus tõeline kontakt välismaailmaga on iganädalane visiit psühhoanalüütiku juurde. Tema päevakava ja käikusid on võimalik mõõta sekundi ja millimeetri täpsusega, mitte midagi pole jäetud juhuse hooleks. Kuni ühel päeval avastab ta, et tema külmkapist on kadunud kiivijogurt, ehkki päev varem oli see kahtlemata seal...

 

Südamlikus prantsuse komöödias käivitab tühine jogurt sündmused, mis toovad peategelase tagasi ellu ja inimeste hulka.

 

Esietendus 29. augustil 2025 Rakvere Teatri suures majas.

Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi ja 5 minutit.

Lavastusmeeskond:

Autor Laetitia Colombani "Le jour du kiwi"

Tõlkija Triinu Tamm

Lavastaja Peeter Raudsepp

Kunstnik Kristjan Suits

Helilooja ja muusikaline kujundaja Malle Maltis

Valguskujundaja Kerdo Vainer

Osades Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Eduard Salmistu ja Marion Tammet (külalisena)

Kuld - Pärnu Suveteater - 2025.a suveteatri 13.peegeldus

Kas, kes ja kuidas eluga pääseb? Oskar Seeman ja Mihkel Raud mängivad Pärnus peent mängu

Tiit Palu lavastatud suvise teatritüki „Kuld“ võlu on jõujoonte vahetumine, teineteisega mängimine ja loo käigus tasapisi selguv tõde.

Põlveotsateatri ehk Pärnu Suveteatri tänavusuvine purjekakuuri-lavastus on Tiit Palu autorilavastus „Kuld“. Kes mäletab omaaegseid telesarju „Alfred Hitchcock esitleb“ või „Videviku tsoon“, siis seekordne, alla pooleteisetunnine lavalugu sobituks hästi nende antoloogiasarjade üheks jaoks. On ka sarnase motiiviga õudusfilme, kus keegi läheb kahtlasse majja, kohtub seal ekstsentrilise tüübiga ning edasine võtab järjest judinaid tekitavamaid pöördeid.

Vähese õudusega õudusteater

Pärnus jäävad siiski judinad ära, tegijatel pole ka ilmselgelt sellist taotlust. See on kõige vähema õudusega õudusteater, mida on ilmselt võimalik teha – see on saavutus omaette! Samas tuleb igal sammul ootamatusteks valmis olla, mistõttu on üsna keeruline midagi paljastamata ümber palava pudru keereldes sisu kohta avada, aga annan endast parima...

Loe edasi kogu arvustust Eesti Päevalehest, ehk siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120394460/arvustus-kas-kes-ja-kuidas-eluga-paaseb-oskar-seeman-ja-mihkel-raud-mangivad-parnus-peent-mangu

------

Olen näinud peaaegu kõiki Pärnu Suveteatri lavastusi, vaid üks lastekas ja kunagine "Kuldrannake" on jäänud vahele. Teisest niiväga kahju polegi (tundus, nagu vanainimeste-tükk), aga sellest lastekast küll, sest olen ikka Saara Nüganeni ja Oskar Seemani kõigil rollidel katsunud jõudumööda silma peal hoida ning see nüüd jäigi mõlema puhul (vist isegi ainsana) vahele (parandus: Saaralt peaks olema veel mingi Endla lastekas ka nägemata). 

Muidu olen sealsete Palu autorilavastustega ikka rahule jäänud... ei tea, kas enamvähem endaga sarnases vanuses lavastaja ning minu jaoks ikka ja alati sümpaatsed Piret Laurimaa ning Sepo Seeman laval ja ju sellepärast... Aga selles purjekakuuri saalis kord kuhugi kaugemale istuma sattudes olin küll südamepõhjani pettunud, sest sellest hoolimata, et ise olen 1,90 pikk, olid ees sama pikad inimesed ning ei näinud lavale kohe üldse. Peale sellist õppetundi, olen praktiliselt alati enne juba kohal kui nad seal selle purjekakuuri üldse avavad teatrikülalistele. Ja peale seda üht korda, enam pole ka pettuma pidanud... sest tegelikult Tiit Palul on need seal alati kuidagi südamega tehtud. Kammerlikud ja alati ka suviselt "soojad". Ja ikka mingitpidi nostalgiat pakkuvad. Seekord tulid meelde lapse- ja nooruspõlve lemmiksarjad "Alfred Hitchcock presents" ja "Twilight zone", mille üheks osaks tõesti hästi sobituks ka "Kuld". Kerge õõva- või no vähemalt põnevusenoodiga ja samas ka puändivimkadega. 

Mihkel Raud vedas ka mõneti isegi üllatuslikult väga hästi oma rolli välja. Endalikult, aga just nii see hästi sobiski. Ehkki Oskari pärast ju eelkõige vaatama läksingi ning tema on ikka omas klassis :)

Aga nagu öeldud, siis ülal EPLi viite all olevas tekstis pikemalt. Lisan vaid nii palju, et ma ise tegelikult ei tahtnud üldse seda Eleanore-asja paljastada, aga kuna teater saatis toimetajatele fotod ning nemad ju ei teadnud, et see kuidagi seal ka veidi saladuslik on, siis sellepärast pandi foto ja tekst minu teadmata kokku ja no läks nagu läks...

Olgu veel lisatud, et minu (siiani) kõige lemmikum Pärnu Suveteatri lavastus jõudis lavale hoopis Kurgjal ning seal oli veidi rohkem neid külalisnäitlejaid kui neil tavaliselt :)

Viimane vaba suvi - Haapsalu Suveteater - 2025.a suveteatri 12.peegeldus

„Viimane vaba suvi“ äratab emotsioone, on huvitavate karakteriarengutega ja pillub puänte

Eesti ajaloost tõukuva suvelavastuse „Viimane vaba suvi“ autor Andra Teede on teadlik sellest, mis empaatilistele vaatajatele mõjub – inimeste südameheadus.

Ka sel suvel on sündinud Eestimaal uusi teatreid! Üheks neist Haapsalu Suveteatri Selts, või nagu Eero Spriidi lavastuse „Viimane vaba suvi“ esietenduse alguses teadustati – Haapsalu Suveteater. Praegu veel ei tea, kas oma esimesi samme tegevalt teatribeebilt võib ka tulevikus loota uuslavastusi või on tegemist ühekordse projektiga. Haapsalu rongijaama perroonil elustunud lavaloo puhul on igatahes tegemist väärtlavastusega, sest jutustatakse ühest meie ajaloo keerulisemast ajajärgust – aastatest 1938–1941.

Kui omal ajal ilmus Sofi Oksaneni „Puhastus“, tekitas see meedias palju vastukaja – miks Eesti enda autorid ei kirjuta fiktsioone kasutades sellest ajastust. Aga palun: Andra Teede (siiani meie ainuke naisautor, kes on pälvinud teatriliidult algupärase dramaturgia auhinna) laenab ajaloost tausta, tõukub sajandivahetusel Ristil juhtunud tõestisündinud loost ja põimib selle enda fantaasiaga, luues nii ühe võimaliku (ajastu)loo.

Süütus vs. pahelisus

„Viimane vaba suvi“ algab aastal 1938...

Loe edasi tervikarvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120392741/arvustus-viimane-vaba-suvi-aratab-emotsioone-on-huvitavate-karakteriarengutega-ja-pillub-puante

-----

Nüüd, mil on sedavõrd vähe jäänud käesoleva suve uuslavastusi näha, võib juba öelda, et selle suve 40+ nähtud lavastuse seast "Viimane vaba suvi" on minu 10 lemmiku seas.

Mitmed head näitlejatööd, minu jaoks eesotsas Harry Kõrvitsa ja noorte näitlejate - Karmel Mäesalu, Maria Teresa Kalmeti ning Mark Erik Saviga, aga eks muidugi alati ülimalt meeldiv näha ka Helgi Sallot igas tema uues rollis. Palju kiidusõnu on saanud ka Lauri Liiv, aga kuna ma ei ühendanud tema aktsenti venekeelse aktsendiga ning tal esikal oli veel osa täpitähtedega sõnu sees kuigi oli valitud vorm neid eirata, siis päris stiilipuhtaks ise ei pidanud, aga see näis selgelt olevat sissemängimise teema. Päris head harrastajad ka, iseäranis üks mees.

Selle lavastusega ühenduses sain teada, et sellelt lavaka-lennult Theatrumisse maandunud noortel lõppesid töölepingud Theatrumiga ning nüüdsest on nad vabakutselised. Hiljuti vilksas küll kusagil uudisvoos, et vähemalt Merlin Kivi alustab uuest hooajast Ugalas lepingulise näitlejana.

Igatahes minule see Haapsalu lugu meeldis. Mõni ütleb, et oli etteaimatav, aga no eks natuke sellisega seoses etteaimatavus on paratamatu, kuid siin on just oluline nüansside ja detailide emotsioone tekitavusega vaatajal endal kaasa minna. Selles mõttes eks iga publikuliige loob mingil määral ka iseenda elamuse. Minu jaoks oli erinevate lavastajatrikkidega see loo sisse saamine ning sellega kaasa minek kuidagi siin eriti lihtne. Istusin küll publiku seas, aga tundsin, nagu oleksin ka üks neist jaamakülastajatest (mida ju tegelikkuses eri aegruumis olingi). Stiilne veel seegi, kuidas Eero Spriit on kasutanud enda lavastusvormingus teatavat raudteega seonduvat stseenide asukohtade teket etenduse sees. 

Kuuldavasti mängitakse ka järgmisel suvel ning mina soovitaksin küll julgelt, aga kindlasti (igaks juhuks) vältida äärmisi otsi selles saalis - parem juba istuda keskel, aga kaugemal (ja ma ise olen muidu vägagi lava ligidal istumise usku!). Võibolla nad on saanud või saavad parandada seda undamist äärtes asuvatest kõlaritest, aga kes teab. 

Minu arvates Andra Teede kirjutatud lugu on võimas, tähtis ning sedavõrd hea trupi ning just selle va asukoha inspiratsiooni integratsiooni lavaseadega igati väärt kaasaelamist! 

PS. Pealkirjas on peidus ju ka tänapäeva mõttes lausa hirmujudinad! Sellega seonduvalt hämmastav (ja haige maailm), et see pea sajanditagune pole kaotanud veel praeguselgi hetkel oma aktuaalsust.

Vana armastus - 1Teater - 2025.a suveteatri 11.peegeldus

„Vana armastus“. Eduka suhte saladus, imeline lavakeemia ja kortsud lavakujunduse kangas

Lavastus toetub selgelt loole ja väga headele näitlejatele. Lavakujunduses paistavad aga traagelniidid.

Kas Kanada ühe armastatuima ja ka produktiivseima näitekirjaniku Norm Fosteri kahe lavastuse põhjal võib teha üldistuse, et 1Teater on leidnud kullasoone? Igatahes ilmus Eestimaa tänavuse suveteatri kavva neist teine ehk „Vana armastus“ ning seegi kord on Fosteri loos sulnist situatsioonikoomikat, äratuntavaid toredaid, aga ka intrigeerivaid inimtüüpe, suhtesekeldusi ning üksjagu armastust.

Norm Fosteri „Vana armastus“ räägib korra süttinud armastusest ja igatsusest, mis ei tuhmu isegi aastate tolmukihi all, vaiksest armastusest, mis püsib südames hoolimata ajast, elupööretest ning pea lootusetust vastuarmastuse väljavaatest.

See on lugu ühest sassiläinud elust

Jutustajad Bud (Peeter Tammearu) ja Molly (Triinu Meriste) ei räägi lihtsalt lugu – nad pihivad, mõnikord valetavad, endalegi. Teinekord paljastavad...

Loe edasi tervikarvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391320/arvustus-vana-armastus-eduka-suhte-saladus-imeline-lavakeemia-ja-kortsud-lavakujunduse-kangas

(foto Kalev Lilleorg)

----

Mul on nii kahju, et arvustus ilmus alles etenduskordade viimasel päeval, sest tegelikult vajanuks see 1Teatri ja Peeter Tammearu lavastus palju - PALJU suuremat tähelepanu! Väga õnnestunud ning lausa imeliselt hästi mängitud lavalugu. Peeter Tammearu karakteriseering on stiilipuhtalt loodud terve tema rolli ulatuses ning seda ju siin isegi kaht erinevat karakterit mängides. Just see peategelane on iseäranis tal tehtud teatud inimtüübina, aga seda ka igasugustes peenemates nüanssides tervikkarakteriseeringut hoides.

Mõneti ju isegi ei oota, et Fosteri komöödiast võib leida sedavõrd palju mõtteainest, nagu ma oma EPLi arvustuses välja tõin (lisaks heale huumorile), aga eks inimsuhted ja armastus on ju ikka ja alati sellised teemad, mis meid kõiki puudutavad ning meil on omast või tuttavate eludest võimalik kas paralleelide või äratundmistega tegelaste omasid kõrvutada. Kuna endal on üle poole elust üks ja sama naine kodus olemas, siis tuli minna päris nooruspõlve tagasi, et näiteks tunda seda lavastuse tunnet, et miks naine, kuigi justkui nagu tahaks, ometi distantsi hoiab, isegi kui mees selgelt enda huvi välja näitab... Aga me ei tea kogu teise inimese taustsüsteemi, ega oska arvatagi, miks ta nii või teisiti käitub.

Nüüd ei teagi, kas seda veel kunagi mängitakse? Tegelikult sobiks hästi ju ka tavahooajal mängida ning nii palju kui tean, kes seda vaatamas käisid, kiidavad kui ühest suust... Igatahes mina väga julgelt soovitan!

Piip ja Tuut otsivad Ilonit - Piip ja Tuut Teater - 2025.a suveteatri 10.peegeldus

„Piip ja Tuut otsivad Ilonit“. Ei tea, mida ühes lastelavastuses peaks tegema, et seda ületada

Imelise muusikaga imeline lavastus imelise kunstniku liigutavast lapsepõlveloost – mida sa hing veel ühelt soojal ja päikselisel suveõhtul toimuvalt suveetenduselt ihkad?

Olen lugenud kõiki Ilon Wiklandi biograafilisi teoseid ja tema illustratsioonidega lasteraamatuid ning hoian Enno Tammeri koostatud „Ilon Wiklandi maailma“ ühe oma öökapiraamatuna, mida on ikka tore aeg-ajalt lehitseda. Teada saanud, et sel suvel lähevad Piip ja Tuut Ilonit otsima, teadsin mõistagi kohe, et pean seda nägema. Ja üldsegi mitte laste, vaid iseenda huvist.

Kõik selle suvetüki osalised – dramaturgina kaasatud Indrek Koff, muusikud Merit ja Märten Männiste ning Ilonit kehastav üks meie noorema põlve kaasahaaravamaid näitlejaid Emma Tross, Piibist ja Tuudust ehk Haide Männamäest ning Toomas Trossist rääkimata – tekitasid pesuehtsa ootusärevuse. Mõnulesin juba ette, mõeldes, mida see kõik kokku teatrielamusena tähendada võib.

Kõrgete ootuste korral on oht pettuda

Pahatihti... 

Loe tervikarvustust edasi siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391521/arvustus-piip-ja-tuut-otsivad-ilonit-ei-tea-mida-uhes-lastelavastuses-peaks-tegema-et-seda-uletada

-----

Uskumatu, kuidas üks pereteatri lavastus võib olla täiesti võrdväärselt suur teatrielamus täiskasvanutele mõeldud lavastustega! Eks muidugi ilm aitas ka natuke kaasa, aga isegi halva ilmaga, oleks see ikkagi pugenud sedavõrd sügavalt hinge, nagu ma oma EPLi arvustuses kirjeldasin. Ja Emma ja Haide ja Toomas ja Merit ja Märten, kes selle Wiklandi Imedemaa siseõue laval seal selle kõik elustavad - nii üdini armas!

Mitte ainult lastele, lastele muidugi ka ning sobib isegi juba väga-väga väiksest peale... aga no tõesti, ka küünilistele vanameestele ja kõigile teistele kuivikutele ja pehmodele veel eriti, sest nutta saab lisaks naerule ka. Ja kõvasti! Õues võib ju üldse kõike palju kõvema häälega teha! :)

Kuuldavasti sel suvel etendused müüdi välja ning sestap olevat lootust, et järgmisel suvel otsitakse jälle Ilonit seal Haasalus asuvas Eestit ja Rootsit sisaldavas "imedemaas" taga, et kõik ta ikka üles saaksid leida! Mina küll enda oma leidsin! Aga ainult tänu Piibile ja Tuudule!

Da Vinci kood - Kellerteater - 2025.a suveteatri 9.peegeldus

„Da Vinci kood“ jääb Viinistul lõpuni lahti muukimata

„Da Vinci koodi“ kõige suurem väärtus peitub võimaluses näha 500-leheküljelise raamatu sisu ära 3,5 tunniga, elades kaasa visuaalsele ja elavale action-loole.

(Siim Vahuri tehtud fot alltekst: Veikko Täär Robert Langdonina esitab teadlasele omast hoiakut, kohati ebalevat, aga selgelt piiritletud inimtüüpi, vastukaaluks Liis Haabi tarmukale ja julgelt püssi haaravale Sophie Neveule. Nad lahendavad „Da Vinci koodi“ lavastuses mõistatusi, mille juures vaataja saab tõesti kaasa nuputada.)

Dan Browni 2003. aastal ilmunud „Da Vinci kood“ on maailmas enim müüdud sel sajandil avaldatud romaan. Tegu on Browni neljanda romaaniga, kuid esimesega, mis saavutas rahvusvahelise müügiedu. Peategelane Robert Langdon ilmus lugejate ette esmakordselt juba kolm aastat varem romaanis „Inglid ja deemonid“. 2006. aastal valmis Ron Howardil romaanist film, mille globaalne kassa ületas 650 miljonit eurot.

Autor on öelnud, et soovis tekitada inimestes kriitilist mõtlemist religiooni ja ajaloo kohta, ning rõhutanud, et kuigi raamat põhineb osalt faktidel, on tegemist siiski ilukirjandusega. Brown kasutas raamatut kirjutades oma kogemusi inglise keele ja kunsti õpetajana, mis aitas tal sügavuti käsitleda nii keelt, sümboleid kui ka renessansiaegset kunsti. Kasutades anagramme, šifreid ja peidetud vihjeid, mis on inspireeritud eksisteerivatest salakoodide süsteemidest (näiteks Caesari nihe ja Atbashi šiffer, Fibonacci jada jne), muutis ta teose eriti kaasahaaravaks...

Loe edasi kogu arvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120391041/arvustus-da-vinci-kood-jaab-viinistul-lopuni-lahti-muukimata

----

Selle lavastuse vaatajad jagunevad laias laastus kaheks. Need, kellele väga meeldib ja need, kes nurisevad. Ise siiski olen seal kusagil vahepeal. Samas on kuulda, et mida etenduskord edasi, seda rohkem on rahulolevamaid. Ühe lavastuse etendused mõistagi pole üks-ühele koopiad. Mõni päev on näitlejatel endal megahoog sees, teisel jällegi on publik nii hea energiaga, et see tõmbab kogu mängu hoopis teisiti käima. Ja siis on ka korrad, mil miski ei lähe nii, nagu peab. Teater ju kaduv kunst. Kunst üheks õhtuks...

Aga nagu ka artiklis kirjutasin, seisan selle mõtte taga, et usun, et selle lavastuse kõige suurem väärtus peitub võimaluses näha rohkem kui 500-leheküljelise raamatu sisu ära 3,5 tunniga, elades seejuures kaasa eri riikidesse viivale visuaalsele ja elavale action-loole. Ja kaasatud kunstnikud on teinud siin väga head tööd. Minu hinnangul on näiteks nii grimm, video kui ka valguskujundus kõik suisa vastavas arvestuses senise teatriaasta TOP3s! Seal oli ka üks eriti lummav stseen, kui kapuutsidega mehed on "teisel korrusel" ning samal ajal video ja valguse mäng loob täiesti hämmastava visuaali - väikse teatriime. Teisalt minu etendus ei tahtnud kuidagi käivituda ja kui siis lõpus paisatakse nii palju korraga eetrisse, siis oleks nagu ära uppunud kõige alla. 

Kellerteateri debüüdi teevad Ragne Pekarev ja Roland Laos. Ragnele eriti palju mängumaterjali ei anta ja seega on lausa kohustuslik Kellerteatril teda kunagi veel kaasata mõnes kesksemas rollis! :) Rolandi albiinost usuvend on väga efektne laval. Minu arvates siiski parimad rollid teevad siinses lavastuses Veikko Täär ja Ago Anderson. Veikko mängutehniliselt ja Ago lihtsalt paneb kogu asja laval elama. Nohja ei saa mainimata jätta, et mina (nagu ilmselt suurem osa Eesti teatrisõpru?)  kuulun mõnede Eesti teatritegijate (mõttelistesse) fän-klubidesse (kuigi paljude puhul ka pidevalt astun liikmeks ja siis jälle loobun liikmelisusest... aga üks püsivamaid on kogu "Viljandi-lavaka" 12.lend) ja "Da Vinci koodis" on ka üks neist laval - Hans Kristian Õis :) (oled teda ka Rakvere Teatri "Karges meres" näinud?!)

Vihmana ma sajan - Kontserdihunt - 2025.a suveteatri 8.peegeldus

Vendadest Urbidest loodud „Vihmana ma sajan“ keskendub huumorile ja intriigile, valu jääb nostalgia ja nalja varju

Vendade Urbide elu kajastav „Vihmana ma sajan“ austab peategelaste valikuid ja jätab sügavama psühholoogia vaatajale juurde mõelda.

Huvitavamad psühholoogilised mõjud ning ümbritsevate kannatused jäävad lavastuses „Vihmana ma sajan“ koomiliste kommunistide ja austajate hordide varju.

Kõik me liigume enda aja- ja elujoont mööda minevikust tänasesse ning siit edasi tulevikku. Igaüks puutub sel teel vähem või rohkem kokku muusikaga. Maitse-eelistused, asu- ja elukoht, suurem ja väiksem huvi, žanrisobivused, sõnade olulisus ning elava ja salvestatud muusika nautimise harjumused paljuski kujundavad seda, millist muusikat keegi kuuleb, millisesse rohkem süveneb ning millisest suunast muusika temani jõuab.

Siinse peegeldaja isiklikust lähtekohast vaadates on vennad Urbid alati olnud kusagil „äärealal“. Mõned laulud mõistagi, nagu „Imeline laas“, „Kuu“, „Ütle“, „Moosi ja teed“ või „Sõidulaul“ („Musta pori näkku“) on läbi murdnud peavoolu (Linna-Veski-Mägi-Joala-Länik jne), kuid suuresti on Urbide muusika siiski massidest väiksema, teadliku austajaskonna armastada olnud. Seda toredam on ka nüüd, põlvkond hiljem tagantjärele avastada kõike seda, mis vendade muusikalisest hiilgeajast (esinemistega alustati juba 60ndate lõpust, suurimad hitid sündisid 70ndatel-80ndatel) hiljem salvestustena mõistagi endiselt saadaval. Olid toona, aga on ka praegu tihti just laulude sõnad (mitmed ka Eesti väärtluulet kasutavad) väga olulised, poeetilised ning kitarriviisidega põimunult mõjuvad.

Laval on üksjagu nostalgiat

Kontserdihunt on Palmse mõisa taga asuvale imelise laane(!) nõlvale tänaseks juba neljandat suve ning kolmandat lavastust järjepanu loonud suveteatrisõprade jaoks juba enamvähem „kindla peale“ meeldiva vabaõhulavastuste traditsiooni....

Loe edasi tervet arvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120389846/arvustus-vendadest-urbidest-loodud-vihmana-ma-sajan-keskendub-huumorile-ja-intriigile-valu-jaab-nostalgia-ja-nalja-varju

(ülalkasutatud foto: Kalev Lilleorg)

---

Just tuli info, et ka järgmisel suvel mängitakse seda lavastust veelgi! Minu arvates on see igati väärt Palmsesse sõitu, sest pakub elamuslikkust küllaga. Enda elust on vennad Urbid suures osas läinud kuidagi kaarega mööda siiani, ainus eluline külg, mille olin fikseerinud (lisaks nendele mõningatele lauludele ja välismaale põgenemisele), oli see imestus või tunne, et kuidas üks neist lihtsalt Viire Valdma ning oma lapsed maha jättis (kusagil juba hämaralt sügavas mälusopis on intervjuu Viirega). Üleöö, kuidagi oma minekust naist teavitamata... Täpsemalt tegelikult teadmata, on see säilinud kuskil tagaajus väga tugevalt negatiivse varjundiga, isegi kuidagi näotult. Ent ise ju ei elanud nende elu ja kui neid sedasi taga kiusati, siis ei oska enda mätta otsast ka teistele inimestele ning nende valikutele-otsustele tegelikult ju kuidagi adekvaatset hinnangut anda (aga ema siis ikka teavitati - nagu lavastuses?). Selleski mõttes läksin ikkagi seda lavastust vaatama üsna puhta lehena. Vendade muusikagagi ei olnud eriti eriti kursis (aga peale etendust, sh. lehte arvustusekirjutamise taustaks kuulasin korduvalt nende kogu diskograafiat).

Mis mind seal Palmses seekord eriliselt hämmastas, et Toomas Uibo esimene, ehk niiöelda üksi, iseseisva autorina kirjutatud debüütnäidend sedavõrd tugev on! Jah, oleksin tahtnud nii üht kui teist asja täpsemalt teada saada ning kunagi ise väga lähedalt selle toonase võimu tagakiusamisega seotuna, tänasel päeval ja teiste inimeste see külg elust enam niiväga tugevalt emotsioone ei tekita. Teisalt etenduselt naisega koju sõites arutasime, et kas me oleks tegelikult ka tahtnud seda isiklikumat poolt, ehk eelkõige just sellist traagikat rohkem sinna, mille juured teiste tänapäeval elavate inimesteni viivad? - seda ju ka mitte! Sellisel juhul oleks see mingi kollane jura. Ehk tegelikult oli kõike parajas koguses ja doosis. Ilusad, hästi esitatud laulud, millest mõned isegi uued avastused. Head näitlejad, kes mängisid nii traagikat kui komöödiat igati hästi. Lavastus on mõnusalt elav ning Puustusmaal lavastatud igati voolavalt ja suurt vabaõhulava hästi ära kasutades. Ja see finaali KUU! Nii mitmeski mõttes vau-hüüded kunstnik Liina Keevallikule. No nurisemiseks teatri kallal pole praktiliselt üldse mingit erilist põhjust. Kirsina tipul René Soom oma mitmete ümberkehastustega - täiesti fantastiline ja Tarmo Männard võitis kogu publiku südamed, sai isegi keset etendust aplausi! Väga head muusikud olid laval, palju huumorit, mis tegelikult suure osa etenduse ajast hoidis suunurgad kõrvuni. Teinegi Estoniast kaasatud ooperilaulja, ehk Priit Volmer laulis ka kui kulda ja no ei saa mitte ühegi laulja kallal seal otseselt vinguda (selline on tihti maitse asi ju ka). Tore, et oli ka teiste lauljate tuttavaid laule sisse toodud. Laval lisaks ju veel ka Hele Kõrve, Piret Kalda, Amanda Hermiine Künnapas, Jan Ehrenberg (ma tagantjärgi üha rohkem saan aru tema vanema Urbi-venna tabamise nüanssidest), Raivo E. Tamm jt.

Mnjah, Palmse vabaõhumuusikalid ja -komöödiad on saavutanud oma 4 suve ja 3 lavastusega selle teatava "kindla peale mineku". Seal osatakse teatrit teha, mis vaatajale mõjub. Ja isegi kahju natuke, et järgmine suvi korratakse seda ja ilmselt ühtlasi ei tule siis ju midagi uut? Või siiski? Teisalt, kuna kõik "Vihmana ma sajan" etendused müüdi välja, siis kindlasti jäi see tänavu ka paljudel nägemata...