Misery - Kellerteater

 

Tere tulemast Annie Wilkes'i maamajja!

Annie on üks "tore" kirjandushuviline, endine haiglaõde, ehk "hoolitsemine" on tema "keskmine nimi". Vahel ta muidugi võib ka natuke ärrituda, aga no kes meist siis pisut ei kurvastaks, kui avastame, et lemmikloom on kodus omapäi mingi pahandusega hakkama saanud või kui näiteks meie lemmiktegelane filmis või raamatus surma saab... Kehitame korra õlgu ja "elame üle"...

Annie närvikavaga on siiski lood pisut teisiti. Tema elab seal oma väikses maailmas, kus kõik on tal luubi all ning seetõttu võtab ta ka kõiki omale olulisi asju vast ehk veidi rohkemgi südamesse...

Ilmselt on üsna palju inimesi ka Eestis, kes on näinud suurepärast Kathy Bates'i tema Oscari ja Kuldgloobuse võitnud rollis Stephen King'i romaani põhjal tehtud filmis "Misery". Kindlasti on paljud lugenud ka raamatut, mis ühe maailma läbi aegade armastatuima õuduskirjanduse autori bibliograafias kuulub tema väheste teoste sekka, milles pole mitte midagi üleloomulikku. Nii filmistsenaarium kui ka (raamatu põhjal valminud) teatridramatiseering on pärit William Goldman'i sulest ning sestap võib ka just filmi- ja teatriversioone omavahel pidada ehk lähedamaltki "sugulasteks", isegi kui mõlema "loo" aluseks ongi raamat. Eestis tõlkis ja lavastas Andres Roosileht selle kammerliku näitemängu stiilipuhta põnevikuna Kellerteatri püssirohukeldri kiviseinte ja raskete ustega (seespoolt lihtsasti vaimusilmas maamajaliku) kammerlikule lavale. Lisaks - need seinad on jämedad ning tugevad - mitte keegi ei pääse nende vahelt põgenema, kui juhtumisi satud sinna ühe peast pisut vinksti tädikesega kinni jääma! :)

Kui veel peatuda hetkeks teatri, filmi ja kirjanduse erinevustel, siis eks kõik ei olegi nii lihtsasti teostatav visuaalselt, mida Stephen (oma haiges... khm khm... fantaasiarikkas ajus :)) välja on mõelnud. Sestap tõuseb "jalgade-stseen" nii filmis kui teatris üheks "karmimaks". Raamatust jäi meelde hoopis see päris lõpp veelgi vägivaldsemana, mil kohalik ametivõim tuleb Anniele külla ja kuidas Annie parajasti tegutseb hoovis oma surnud lehma matmiseks mõeldud ristiga. Mõistagi külastab selle risti ots šerifi siseorganeid, aga et sellest pole veel vähe, siis sõidab psühhopaat ka oma muruniidukiga mehest üle! Ja muide raamat lõpeb ka hoopis teisiti... igaks juhuks olulist reetmata ütlen vaid nii palju, et Annie käes on mootorsaag... Ehk just sellepärast ning et veelgi lähemalt loo keerdkäikudest teada saada ning "kogemata Annie majakesse sattuva kirjanikuga koos" mehe loo läbielamiseks, tasub kindlasti ka raamat endal kätte võtta, isegi siis kui film või teater juba nähtud. King kirjutab hästi! Lugesin raamatu ingliskeelsena 1988. aastal ning see mõjus teismelisele poisile sedavõrd tugevalt, et pidasin aastaid "Misery"t oma lemmikraamatuks ning ühtlasi käivitus janu nii Stephen Kingi kogu kirjutatu vastu kui ka pani noore mehe veelgi rohkem kõiksugust kirjandust endasse ahmima, et raamatunarkomaanina taas nii mõjuvat "laksu" kätte saada. Filmiski on tegelikult mõnevõrra midagi rohkemat kui teatris, nagu näiteks Annie-taust. Selle naise näol on tegemist "lastehaigla õega". Ainult, et lapsi hakkas tema valve all surema kahtlaselt tihti ja palju. See lisab nii vaatajale kui ka kaastegelasele- kirjanik Paul Sheldoni naha alla hirmu ning muidugi kergitab ka šerifi kahtlust, kui tema selle avastab.

Kuid nendest megamõjuvatest eelkäijatest, mis on kogu loo ju mõistagi vägagi tuttavaks teinud, isegi nendest hoolimata on Kellerteatris see lavale suudetud sedavõrd mõjuvalt seada, et lavastusest on saanud sündmus ning kõik Annie ja Pauli "sõprust" tunnistamas käivad vaatajad näivad kiitavat seda kui ühest suust. Sest on ju üks asi, kui lugeda midagi raamatulehekülgedelt ning kujutada oma peas ette või vaadata miskit turvaliselt kinoekraanilt... või isegi vaadata distantsilt - ühelt tavaliselt, kõrgendatud teatrilavalt (Broadwayl näiteks mängisid neid rolle 2015/16 hooajal Laurie Metcalf ja Bruce Willis), aga hoopis teine, on tunda end Kellerteatri saalis - samas väikses ruumis koos Annie ja Pauliga.

Vaatajana muidugi ei tea, kui palju lavastaja Liina Vahtrikuga timmis näitlejanna tegelase tegeliku loomuse taseme väljapaistvust stseeniti. Sellesse peab ju jääma karakteri areng, mis ka Liinal on. Vaevalt olin (vana õudukate fännina) jõudnud mõelda, et ta võiks ju isegi veelgi psühhimaks minna, kui juba "SEE" Annie end ilmutaski! Niiöelda "õuduse" tekitamiseks on ikkagi vaja peent balansseerimist huumori, kerglase, mahedagagi... ja siis prauhhh! Ja polegi järsku enam nii turvaline! Liina karakteriseering näis vägaväga peenhäälestatud, ilmete ning hääletoonimängudeni välja. Lisaks tal tuleb ju korvata ka need eelmainitud raamatu-filmi detailid, mida teatrilavale pole mõnda neist võimalik pannagi ning ta teebki seda lausa hiilgavalt!

Kui Liina rolle teatrites viimasel ajal otsi nagu metsmaasikaid jaanipäeval taga ja kui siis saab mõnuleda tema uue ja harva rolliga... aga partneriks on tal siin lavakooliaegsed kursavennad 18.lennust - Veikko Täär ja Andres Roosileht. Veikko psühhopaadi lõksu jääva kirjanikuna ja Andres šerifina. Veikkol oli 2024 uute rollide rohke ning "Misery" on kindlasti üks kolmest lipulaevast nende seas (teised on TEMUFI Lutsu-tükis ja Karlova Glattaueris). See kirjanik on tal täis pilke - nii hirmunuid kui kavalaid, nii paanikat kui pingsalt mõtlevaid, kuidas sellest olukorrast välja tulla (eluga), kuidas mitte ärritada kahtlase närvikavaga "külalislahket kostiandjat". Koostöös lausa suurepärase grimmitööga (Triin Tulp), käib etenduse teises pooles (iga kord) tema jalgadelt pilgul üle minnes üle kere see teatav võikusevõdin läbi ja näitleja väga ehedalt mängib oma valud ja läbi valu inimvõimete piiride kompamised välja, mis toidab publikut omakorda emotsioonidega.

Andres Roosileht on oma väikses rollis rohkem raamistuseks, ent annab ühel hetkel lootust, teisel aga... No seda peab sinna ise vaatama minema. Sest kes ja kas neist kolmest lõpuks ellu jääb teatridramatiseeringus, selleski on ju juba teatavat krimkalikku küsimust ning mõistagi ka põnevust küllaga!

Hinnang: 4

Olles praeguseks näinud ära kõik Kellerteatri lavastused peale ühe lasteka ja ühe, mida mängiti vaid harvad korrad Paksus Margareetas, liigitaks "Misery" kahtlemata oma selle teatri lemmikute sekka (ei saa jätta lisamata, et kindlasti on parimate seas ka "Liblikapüüdja", "Ja ei jäänud teda ka", "Emilie Sagee", "Marie Roget' mõistatus" ning igaveseks hinge jääv see kõikse esimene Kellerteatri lavastus "Mõrvad Rue Morgue'il", kui nimetada vaid 5 varasemat). 

Tegemist ju ikkagi ühe maailma õuduskirjanduse suurima šedöövriga, elustatuna eesti keeles, Eesti teatrilaval. Lavastaja Andres Roosileht, kuigi ise ka põgusalt "Misery" mängus laval kaasa tehes, on ise ka loo tõlkides selle ilmselgelt üksipulki läbi tunnetanud ning nõnda on koostöös kunstnik Marge Martiniga lisatud üksjagu huvitavaid kihte, nagu näiteks ajastulikkust (lavastaja on juurde valinud ka igati sobiva muusika). Kangesti kippus tekkima teatav 80ndate vaib, ehkki just "Annie kodus" võis ju ka muidu "aeg olla seisma jäänud", mis omakorda teeb lavastajale ja kunstnikule au selliste tunnetuslike nüanssidega mängimisel ning seeläbi lavalugu veelgi enam "elama" pannes. Rene Topolevi valgusega lisatud toonid aitavad atmosfäärile ka kaasa...seejuures mõistagi "hämarusel" on veel täiesti oma roll mängida nii mõneski misanstseenis.

Kindlasti julgen soovitada. Mitte küll väga õudne, aga just parajalt, et ka nõrganärvilisem saaks endale Kellerteatri-külastust lubada. Samas ka vanal, materjaligagi tuttaval trillerihundil pole vaja peale sellist teatriõhtut tühjade kätega vana püssirohuaida paksude kivimüüride vahelt väljuda. Eeldades muidugi, et üldse pääsed Annie käest eluga...

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod):

Stephen King / William Goldman

MISERY

triller

Paul Sheldon Veikko Täär

Annie Wilkes Liina Vahtrik

Buster Andres Roosileht

Autor Stephen King

Dramatiseerija William Goldman

Tõlkija, lavastaja ja helikujundaja Andres Roosileht

Kunstnik Marge Martin

Valguskujundaja Rene Topolev

grimeerija Triin Tulp

etenduse juht Lemme Vaher või Heliis Taal

heli- ja valgustehnikud Mario Maripuu, Anselm Magnus Püvi, Aksel Reisser või Karl Herman Õis

dekoratsioonimeistrid Dmitri Divak ja Riho Rosberg

kostümeerija Sarlee Roosalu

müügijuht Annika Land Reisser

korraldusjuht Jane Oksa

Kestus 2,5 h / vaheajaga

Esietendus 1. märtsil 2024 Kellerteatris, Uus 37, Tallinn.

Kirjanik Paul Sheldon, kes on saanud kuulsaks romantiliste romaanidega aadlidaam Misery Chastainist, satub lumetormi ajal raskesse autoõnnetusse. Endine haiglaõde Annie Wilkes, Sheldoni "fänn number üks", päästab oma iidoli ja viib ta kõrvalisse majja paranema. Kui raamatusarja järgmise osa lõpus kangelanna sureb, haarab Anniet tohutu raev ja naine otsustab, et kirjanik peab Misery uuesti ellu äratama. Ergutamiseks on Anniel mitmesuguseid võtteid, nagu näiteks süstlad ja sünnipäevatort.

Stephen King sai Misery kirjutamiseks inspiratsiooni Evelyn Waugh lühijutust “Mees, kes armastas Dickensit”, mis räägib mehest, keda Lõuna-Ameerika suguvõsapealik vangis hoiab. Pealik armastab Charles Dickensi lugusid ja sunnib meest neid endale ette lugema. Kingi hakkas huvitama, mis siis juhtuks, kui vangis hoitaks Dickensit ennast? Looming on puur, millesse looja vabatahtlikult astub. Paul Sheldon võrdleb end kauni Šeherezadega “Tuhande ja ühe öö” raamjutustusest, kus selleks et oma hukkamist edasi lükata, jutustab naine igal ööl sultanile uue loo.