PÖFFIPÄEVIK - 2025 PÖFF Shorts eestikeelsete lühkarite ja nende tegijate paremikud (kokku 20st filmist)

Minu jaoks on väga raske ümberlülitada oma ootuseid täispika ja lühifilmi vaatamistel. Üldjuhul ei suuda lühifilm pakkuda võrdväärset elamust täispikaga, ehkki kindlasti töötab lühifilmi kasuks jällegi palju see, kui tunnetad, et Sinu aega ei raisata, vaid tahetakse selle lühema ajaga öelda võrdselt või rohkemgi ära kui 2 või isegi 2 ja poole tunnise filmiga. Paraku seisneb lühifilmi kunst juba iseenesest selles, et tõesti jõudagi midagi öelda. Hämmastavalt palju on neid lühifilme (pikki tegelikult ka), mis näivad ühe tavalise, keskmise filmivaataja jaoks kui filmid filmitegemise enda pärast, mitte sellepärast, et sellega midagi öelda või isegi mingeid tundeid vaatajas tekitada. Õnneks näib, nagu aasta-aastalt on üha rohkem lühkareid, mis siiski suudavad peaaegu või isegi täiesti võrdväärselt pikkade filmidega saavutada filmivaatamise elamuslikkuse. Oma efekt võib muidugi olla ka selles, et tavaelus kõige kiirtarbimine, plakatlikkus ja lühisõnumlikkus on laiemalt sotsiaalmeedia ning isegi viimase aja tavameedia puhul töötanud kaasa, et vaja olekski kähku info, lugu, mõte, emotsioon kätte saada... Muidu lihtsalt tähelepanu hajub või asi muutub tüütuks väga kiiresti.

PÖFF Shortsi valitud eesti filmide pundar on üks imelik "loom"... Umbes nagu see veidi veider hundu, mis on selili mingil kahtlasel õielehel tänavusel Shortside visuaalil... Nimelt on need filmid kokku üsna nunnud. Just see, et nad on eesti keeles ja päris mitmed neist ilmselt BFMi või muidu debüüdi või eksperimenteerimise mõttes filmitegijale "koolitööd" ja selles mõttes veel nagu mitte "päris", aga samas proffide näitlejate ning mitmete väga heade komponentidega - mõnel muusika, mõnel montaaž, mõnel operaator jne... Igal aastal päris profitaseme lühifilmide arv ka nagu kasvaks. Kuna ise eesti filmitegijate ning isegi nende nimedega praktiliselt üldse kursis ei ole, siis on ka siinsed edetabelid puhtalt selle põhjal, mida filme vaadates tegelikult kogesin ning mitte selle põhjal, et mis on mõne üliõpilase ja mis pikemate kogemustega tegijate tehtud. Ausmeestemäng! 

Kokku tuvastasin võistlusprogrammidest seekord täpselt 20 lühkarit, milles kas tervikuna või osaliselt räägiti eesti keeles. Ja kuna mu pisike missioon siin on tuua esile just eestikeelset filmikunsti, siis keskendun ehk võtan arvesse ainult need lühifilmid. Kõrvale jäid seega ka täiesti dialoogita või täiesti võõrkeeltes filmid, ilma ainsagi eestikeelse sõnata. Ja nagu ikka, ei klapi minu arvamus ka tänavu žürii omaga. Mäletan kui mind lõi pahviks PÖFF Shortside programmis näiteks "Mia ja Liki" ning see film hiljem kandideeris isegi EFTA-le ning aasta hiljem oli paljude jaoks "aasta lemmikfilmide" nimistus, aga PÖFF Shortsi žürii ei osanud seda võitjaks tunnistada - minul oli see kohe PÖFFil nr.1 lühifilm!

Üldisem tähelepanek, et kõige rohkem aitab minule endale elamuse saamiseks kaasa normaalne stsenaarium. Selline, kus lisaks tunnete tekitamisele on ka sisu ning seoseid. Aga on ka neid lühkareid, kus atmosfääriloome on sedavõrd tugev, äge või hõrk, et sellestki piisab. Kui oleks hea filmi valem olemas, eks siis vorbitaks neid ju ridamisi...aga sellist valemit mõistagi pole ning mis ühe jaoks töötab, ei pruugi teisele üldse korda minna ja vastupidi.

Ehk pikemate pläradeta, siin on seekordsed PÖFF Shorts eestikeelsete filmide ja filmitegijate tipud (alates iga kategooria parimast):

PARIM LÜHIFILM

1. Mikrofon peas (rež. Robert Raska Ly)

Peale vaatamist kirjutasin sõbrale sõnumis nii: "Minu arvates väga-väga hea film ja kõnekas ju ka, eriti praegu Donaldi ajastul, kus isegi gay-reform-koolid on jälle pead tõstmas USA süvausklike kogukondades ja no laiemalt ka see teema maailmas parempoolsetel hambus. See lause, mida Eva Koldits'a tegelane ütleb on nii on point ja nagu täpp i-peal: "Ma tahan, et pigem mu poeg on surnud, kuiet ta on gay". Robertil oli seal muidu ka filmitehniliselt huvitavaid tehnikaid kasutatud, ainult see mikri ühendamine kuklaga oli veits kummaline...ülekantud tähendusemaks jätmine töötaks paremini...aga selle siiski neelab alla, sest kõik muu on sedavõrd hea!

2. Marelle (rež. Kristjan Poom)

Urmas Vadi vahva lühilugu, kus uued naabrid rikuvad Marelle-nimelist tütart kasvatavate vanemate elu ja igapäevase tuju ära oma "lemmikloomaga". Ei tea, kas naerda või tunda kaasa? Ei tea, kuidas ise käituks nende inimeste asemel? :)

3. Arütmia (rež. Maria Reinup)

Nahavahele pugev. Igas detailis professioonalsust peegeldav. Suurepärane näitlejate-trio. Ehe. Ühes stseenis ei tundnud Helle Laas'i ära (olen ikka kuulnud inimesi ütlemas, et nad üht või teist näitlejat ei tunne ära, aga minul juhtub seda üliharva - siin nüüd ühes lõigus ometi - no täitsa võõra näoga). Nii hea meel, et tegijatel õnnestus ta filmi meelitada, tulemus räägib ka enda eest. Maria Reinup on igatahes nimi, kes on juba mõnda aega kõrva taga. Selline tase, nagu siin, näitab küpsust ka täispikaks mängufilmiks.

4. Kingitus kolme O-ga (rež. Teresa Juksaar)

No mida castingut - Kaspar Velberg, Ester Kuntu, Andres Noormets, Anne Reemann ja "tuli-tegi-võitis" lühisteeniga Mari Lill! Vahva stsenaarium, lõbus vaatamine!

5. 10000 sammu suitsunurka (rež. Manfred Vainokivi)

Kurb dokfilm ja seda nii palju ilusa filmikunsti saatel. Raadiomees Mart Pukk ja tema elu ning mõtted hooldekodus elades. Huvitavad vaatenurgad nii inimesel kui filmitegijal oma kaameraga. Elus film... kui vaid selle kesksel tegelasel ka jätkuks elutahet ning põhjuseid elamiseks...

6. Ära vaata eemale (rež. Joonas Lind)

Äge ja kõnetav noortekas. Nautisin (kui nii võib öelda) slängi. Oluline teemapüstitus ka kogu oma influencerite-klikijahi maailma üha haiglasemaks muutudes. Tagajärjed võivad nii mitmes mõttes olla traagilised. Siin üks hoiatuslask - otse pimestatutele silma.

7. Robot Leo (rež. Piret Sigus, Silja Saarepuu)

Olin "müüdud" juba ainuüksi Ivo Uukkivi loetava luulevormis teksti peale! Nii vahva visuaalselt ka - robotid ja nende elu detailid! Eesti anima näib elavat oma uut kõrgaega viimastel aastatel ja siin järjekordne näide sellest.

8. Friction! (rež. Jaakko Tervonen)

Tuli meelde üks Yorgos Lanthimose film (see võrdlus juba on kõva asi iseenesest), kus inimesed pidid asuma suhtesse, muidu nad kõrvaldati ühiskonnast - siin on sama lähtekoht, aga isemoodi lahendus. Roland Laos on nii teatris kui filmis "tagasi" ja see teeb heameelt. Neiu, kellega ta tegelane siin suhet peaks alustama, oli näitlejana uus avastus ja not bad, not bad at all :)

9. Numbrituba (rež. Silvia Lorenzi)

Väga stiilne, nii filmitehnilistest aspektidest johtuvalt kui ka näitlejatööde mõttes. Elina Reinold, Peeter Tammearu (suts), Hendrik Toompere jr, paar välismaalast ja see kuidas Karl Laumets ka lihtsalt ainult oma kurbade silmadega mängib! Väga proff tervik. Ideepoeg olemas pikema, koplitseerituma filmi jaoks - hotellist, kus elavad mingitpidi lõksus inimesed... ja kuidas sellest "vangalast" vabaneda, kas tõesti ainult nii, nagu siin üks tegelane?

10. Stiina (rež. Elizabeth Kužovnik)

Liisa Saaremäel'i tegelane rassib sajal rindel, et ots otsaga kokku tulla ja oma tütre eest hoolitseda. Tütar peab mõistagi palju üks olema. Otseselt ei selgunud, et miks seda toredat tüdrukut kiusati (eriti veel nii suured poisid ja 2 korda pikemad plikad, nii väikest tüdrukut?), kas tõesti vene aktsent pidi mõista andma, et eestikeelne laps venekeelses magalas? või siis ei mängitud seda põhjust hästi välja või siis oleks vaja olnud pikemat filmi sinna ümber? No tihti lapsed on julmad ning ei vajagi muud põhjust, kui lihtsalt võimalust kellegist "üle olla"... ei tea. Igatahes midagi olulist jäi minu jaoks ses osas puudu. Ehkki palju tunnet ja head mängu oli muidu ka ning muidugi mõjuv lõpp - elu ringkäik ning oma sotsiaalsest klassist väljamurdmise keerulisus. 

PARIM REŽII

1. Maria Reinup - Arütmia

2. Manfred Vainokivi - 10000 sammu suitsunurka

3. Robert Raska Ly - Mikrofon peas

4. Kristjan Poom - Marelle

5. Teresa Juksaar - Kingitus kolme O-ga

6. Elizabeth Kužovnik - Stiina

7. Joonas Lind - Ära vaata eemale

8. Piret Sigus, Silja Saarepuu - Robot Leo

9. Silvia Lorenzi - Numbrituba

10. Patrik Prints - Kuidas Sulle öelda, vend

PARIM MEESNÄITLEJA

1. Märten Metsaviir - Mikrofon peas

2. Andres Lepik - Arütmia

3. Rein Pakk - Marelle

4. Peeter Tammearu - Numbrituba

5. Roland Laos - Friction!

6. Kaspar Velberg - Numbrituba

7. Margus Prangel - Surm on raskem kui murtud süda

8. Leonhard Sass Taalmaa - Ära vaata eemale

9. Meelis Rämmeld - Suur Zeus

10. Jens-Patrik Rand - Kuidas Sulle öelda, vend

PARIM NAISNÄITLEJA

1. Rea Lest - Mikrofon peas

2. Külli Teetamm - Perekonnamäng

3. Mari Lill - Kingitus kolme O-ga

4. Eva Koldits - Mikrofon peas

5. Maarja Tammemägi - Metsasilmad

6. Liisa Saaremäel - Stiina

7. Liina Vahtrik - Surm on raskem kui murtud süda

8. Helle Laas - Arütmia

9. Teele Pärn - Arütmia

10. Elina Reinold - Numbrituba

PARIM CASTING

1. Mikrofon peas

2. Arütmia

3. Numbrituba

4. Marelle

5. Ära vaata eemale

6. Kingitus kolme O-ga

7. Stiina

8. Suur Zeus

9. Surm on raskem kui murtud süda

10. Perekonnamäng

PARIM STSENAARIUM

1. Mikrofon peas

2. Marelle

3. Friction!

4. Kingitus kolme O-ga

5. Ära vaata eemale

6. Arütmia

7. Robot Leo

8. Stiina

9. Surm on raskem kui murtud süda

10. Numbrituba

PARIM MUUSIKA

1. Metsasilmad

2. Arütmia

3. Stiina

4. Marelle

5. Robot Leo

6. Perekonnamäng

7. Numbrituba

8. Kuidas Sulle öelda, vend

9. TSANGAAN.

10. Ära vaata eemale

PARIM OPERAATOR

1. Manfred Vainokivi - 10000 sammu suitsunurgani

2. Fidelia Regina Randmäe - Numbrituba

3. Tanel Topaasia - Kingitus kolme O-ga

4. Sten-Johan Lill - Arütmia

5. Gunnar Laal - Suur Zeus

6. Robert Raska Ly - Mikrofon peas

7. Fidelia Regina Randmäe - Stiina

8. Elis Koppel - TSANGAAN.

9. Erik Kiviselg - Marelle

10. Michaela Hoskova - Perekonnamäng

PARIM MONTAAŽ

1. Robert Raska Ly - Mikrofon peas

2. Tambet Tasuja - Kingitus kolme O-ga

3. Kersti Miilen - 10000 sammu suitsunurgani

4. Moonika Raidam - Arütmia

5. Andres Hallik - Suur Zeus

6. Jette Keedus - Numbrituba

7. Kaupo Muuli - Stiina

8. Georg Krimm - Ära vaata eemale

9. Christopher Oskar Orav - Marelle

10. Hans Linnutaja - Friction!

ERIMAINIMINE (Special mention x 2)

Sasha Shprotser - Piir 

Väga huvitav oli seda teekonda üle Narva silla Venemaale (Sasha vanaema hauale) kaasa teha. Mõelda kaasa kõigele sellele, millises olukorras ning milliste ohtude ja ohtlikkusega silmitsi filmitegija seisab või seista võib (ja seisis ka sel teekonnal...näiteks kui Vene rekamees peatas ja hakkas ta filmimise pärast pärima)!

Kaspar Jancis - Koer

Väga äge täiskasvanute muinasjutt :) Kahju, et PÖFFil ei olnud see Ülle Kaljuste loetavas eestikeelses versioonis, sellepärast film ei läinud siin arvesse, ehkki muidu oleks kindlasti üsna kõrgel kohal. Loodetavasti saadab seda maailma festivalidel edu - põhjust oleks.

(ülalkasutatud foto on kaader filmist "Mikrofon peas")

PÖFFIPÄEVIK - 1. päev - Radu Jude "Dracula"

Pimedate Ööde Filmifestival käivitus 7.Novembril ning Eesti filmisõbrad on järgnevaks, veidi üle kaheks nädalaks oma õhtud planeerinud kalendrites kinni kinosaalides istumiseks. On ka põhjust, sest "maailm" ja maailma kinokunst tuuakse meile koju kätte. Ühelgi muul ajal pole võimalik nii palju vaatamisväärset valida, et isegi sedavõrd paljust heast ja huvitavast tuleb lausa loobuda, sest korraga ju mitut filmi vaadata ei saa...

Katsun jõudumööda enda silme ette sattuvate linateoste kohta ka väiksed tähelepanekud kirja panna ning samaga märgi maha jätta nähtu kohta. 

PÖFFi 1.päev

Radu Jude "Dracula - lugu verest ja kinost"

Jude filmikunst on võrdlemisi eksperimentaalne, mängides nii filmitehniliste nüansside kui ka jutustamisvormidega. Ta on ka väga produktiivne, ehk mehel selgelt ideedest puudu ei ole. Iseasi, kuidas need ka vaatajatele kohale jõuavad või meeldivad või isegi vaataja aega väärt on. Kõik pole ju kuld, mis hiilgab. Samas kui ideesid on sedavõrd ohtralt, siis vast midagi ikka head leiab igaüks ka kogu hiigelsuurest ideedemassist... ent kinoelamusega rahule jäämiseks olenebki, et kas ka piisavalt?

Minu puhul seekord mitte. Kinosaalis kostuvad naerupursked olid täiesti arusaadavad, selline tobenaljakas toon, mida Jude pakub oma eriskummalise vampiiri-filmi sees ajas mindki korduvalt muigama, ent kogu eklektilisus ja AI kasutamine ning arvuti genereeritud animatsioonid, need jäid kokkuvõttes lihtsalt veidraks ja isegi hapult labaseks. Sotsiaalne teravus neile, kes kaasa mõelda viitsivad, jällegi annab vast liha luudele. Minu jaoks ei ületanud vorm seda künnist, et vaevuda väga kaasa mõtlemagi.

Kontseptuaalne ülesehitus, kus tegelikult üks noor filmitegija jutustab, kuidas ja millist filmi ta teeb ning see siis mängitaksegi meile 3 tunni jooksul ette, vahele kommentaarid ka sellelt filmitegijalt, kes nagu pitchiks, kuidas ja mis järgmiseks, see oli võttena vahva, aga kas ka vajalik? Ilmselt oleks saanud filmi mitmetest kohtades teravdada nii, et kokkuvõttes oleks tervik sellest ainult võitnud. 

Transilvaania, ehk Dracula kodukants asub ju Rumeenias ja turismimagnetina igati õigustatud seda kõikvõimalikel viisidel ära kasutada. Nii on ka filmi keskmes "Dracula-elamust" pakkuvate tegijate kamp. Küll tehakse lihtsalt showd mingis etendussaalis, küll lastakse osalejatel puutoigastega Draculat mängivaid taga ajada. Iroonia lendab tugevate tiibadega, aga ometi on see kõik liiga tobeda jura poole kalduv. Väsitav. Lapsik. Saalist oli ka lahkujaid seansi jooksul. Üllatavalt palju ka saalist välja ja sisse tagasi saalijaid. Aga no 3 tundi on ka liiga pikk aeg ühe filmi jaoks. See lihtsalt hakkab juba iseenesest tüütama. Absurd on lahe, kui seda ammutatakse ise absurdi tõsiselt võttes, aga siin oldi ses suhtes liialt lõdvad (minu arvates). Eks vampiiridki põhimõtteliselt ju elavad surnud, aga siin olid ka zombid mängu toodud, lisaks üksjagu Star Treki (odavate efektidega... justkui taotleks D-kategooria filmi) ning lõppude lõpuks film kokku üks paras pudru ja kapsad, mida oli raske alla neelata või isegi komöödiana tõsiselt võtta. 

Muide Jude'l tuli sel aastal ka teine film välja. "Kontinental '25" ning tal viimasel ajal oleks nagu 2 filmi aastas lausa miinimum... aga minule ei istunud see teine ka. Samas 2 aasta tagune "Do not expect too much from the end of the world" oli väga hea... Seega ei saa Radut päris maha kanda, aga tuleb siiski suhtuda eelarvamustega ning täpsemalt uurida enne iga tema teost vaatama mineku otsustamisel. Üksjagu põrmustavat kriitikat oli tegelikult kostunud ka selle Dracula-filmi kohta.

Ei saanud lahti mõttest neid tema siinseski filmi kasutatud tehnikaid vaadates, et huvitav kas ta on ka mõnes filmikoolis õppejõud ning koos oma õpilastega neid erinevaid tehnikaid läbi võttes, tegi ka ise kaasa ja pistis ühtlasi siia filmi sellest üht koma teist. 

Igatahes ei saa kuidagi rohkem hinnanguks anda kui ühe * ja 1/2 ning soovitada pigem seekordsest Radu Jude nime ahvatlusest hoolimata hoiduda sellest filmist ning vaadata mõnd tema varasemat, kiidetud filmi ning PÖFFil midagi muud, mida samal ajal näidatakse.

(foto on pärit PÖFFi lehelt)

2025/2026 teatrihooaja OKTOOBRIKUU tipud

Ollallallaa - Oktoober sai otsa!

Oli see vast TEATRIoktoober! Jõudsin vaatama 21 erineva uuslavastuse etendusi! Olen vaid korra elus ühe kuu jooksul nii paljude erinevate lavastuste etendusi näinud. Eks seda mõjutasid sellised väiksed "kõrvalfaktorid", nagu näiteks, et üks mu lemmikteatreid - Kellerteater - tuli ühe kuu jooksul välja kahe esietendusega... ja muidugi Tallinna Linnateatri kodumajja tagasi kolimine ning korraga 5 uue esietendusega oma publiku kostitamine! Vanemuine tuli nii ruttu oma Arvo Pärdiga Tallinnasse külla ja lisaks tuli neil (üks senise teatriaasta 10 suurimast teatrielamusest) ka täitma meie suurepäraste kunstnike eluloo-puslet... Ja nii see number muudkui märkamatult kasvas. Novembris ei jõua ilmselt kümmetki uuslavastust näha, sest tänasest kolm õhtut vaatan teatrit hoopis Londonis ja siis laiutab suure osa kuust PÖFF õhtuplaanide endale krabajana…aga hetkeseisuga on sellest hoolimata 8 Eesti teatri etenduse piletid juba ootel…

Enne kui ükshaaval need möödunud kuu tipud välja toon, siis üldisemalt oktoobrile kui teatrikuu vaimustustele tagasi mõeldes, tulevad näitlejatena esimesena meelde 2 paari - Rasmus Kaljujärv ja Andres Mähar ning Hele Kõrve ja Indrek Sammul... aga tegelikult ka terved nende kahe lavastuse "Palavik" ja "Iphigeneia. Agamemnon. Elektra." fantastilised trupid. Kunstnikest üks külmetaski (ühtlasi lisaks muule ka stiilne vihje kunagisele Viinistu tükile!) “palavikus” ja teine jälgis nagu tervet lavaloo teekond pealt, ehkki ise selles ka pidevalt osales. Vaimustav ka lavastuslikult…mitmed stseenid selles…üldse mitte lihtsalt lugu lavale visates, vaid üksjagu mōttemänge elulugudele veel lisaks kehtestades. Linnateatri Kreeka tragöödia võib mõne jaoks olla liiga pikk ja liiga sünge, aga ma leidsin seal nii palju mõtteainest ning kuidagi olin ise ka sel esikaõhtul vist soodsalt häälestatud, et kõiki neid kihte sealt vastu võtta. Megapalju mõtteainest! Vanemuise Arvo Pärdi žanrite segamine hiilgas eriliselt tugevalt liikumise ja muusikalise poolega... sõnad olid ilusad, aga justkui järelmõte... Natuke järelmõttena tundus ka Linnateatri lavastus Avamine... aga Egon (ja kõik teised näitlejad) ning Ukulikud sõnademängud (neid oleks võinud ainult veidi rohkem olla!) päästsid selle ning lõppude lõpuks, oma lihtsusest hoolimata, oli vaatet üks toredamaid kuu teatrielamusi. Väga-väga-väga eriliseks kujunes Von Krahli Teatri "Nälg" elamus. Juhtumisi sattusin kõige viimasele etendusele, kus lisaks sellele, et Anu Lamp "unejuttu" tegelastele (ja meile kõigile) raadio kaudu jutustas, istus ta ka ise publikus (otse minu vastas) ning vahva oli tabada kogu publiku muigeid ja pilke Anu suunas, nagu mingi eriskummaline duaalsus! No ei saa ju olla, et Anu igal etenduskorral publiku seas kaasas on :) Lisaks see siirus ja elu, mis meid isegi rohkem soojendasid kui need supikausid, mis lõpus kätte jagati. Teistest erilisemateks kujunesid ka veel kaks Eesti dramaturgiat ning nende mänguline lavale jõudmine - Kellerteatri äge "Viimane kolimine" ja Vaba Lava vahvalt veidraid äratundmisi pakkuv "Sisekliima". Täiesti eriline oli lavastuslikult ja eriti just see, kuidas 2 tuba imeväiksele lavale nii efektselt olid loodud (psühhopaadi oma, kus laual jälgimismonitor ja nö.keldriboksilik jämeda rauduksega tuba, kuhu ta röövitud naise piinlema pani)...

Pettumusi oli muidugi ka. Minu jaoks eriti kaks - Eesti Draamateater "Maag" (üks mu lemmikraamatuid käkiti ära - kus oli Kreeka rohelus, kuhu jäid "punkri-stseenid"... üle 800lk raamatut toppida 2 tunni teatrilavastuse sisse... no seekord ei õnnestunud) ja Tartu Uus Teater "Hymn" (oksega Eesti lipu maalimine on VÄGA mittesoovitatav laval...isegi kui proovitaksegi teha punki).

Aga siinkohal lähekski nende 21 lavastuse, ehk oktoobrikuu tõeliste teravamate tippude juurde, sest ega tegelikult ju võitjate üle "kohut ei mõisteta"? :)

SUURIM TEATRIELAMUS

Vanemuine - Palavik

Tallinna Linnateater - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Vaba Lava - Sisekliima

Kellerteater - Viimane kolimine

Vanemuine - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

PARIM LAVASTAJATÖÖ

Tiit Palu - Palavik

Uku Uusberg - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Artjom Garejev - Kollektsionäär (Loomeruum PUNKT)

Mari-Liis Lill - Sisekliima

Petr Zuska - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

PARIM NAISPEAOSA

Hele Kõrve - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Darja Gavriltšenko - Kollektsionäär

Ester Kuntu - Armastus ja arusaam (TEMUFI)

Riina Maidre - Sisekliima

Elina Reinold - Sisekliima

PARIM MEESPEAOSA

Rasmus Kaljujärv - Palavik

Andres Mähar - Palavik

Ott Kartau - Armastus ja arusaam

Aarne Soro - Superstaar (Ugala)

Egon Nuter - Avamine (Tallinna Linnateater)

PARIM NAISKÕRVALOSA

Kaisa Selde - Viimane kolimine

Maria Ehrenberg - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Maris Nõlvak - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Emili Rohumaa - Maag (Eesti Draamateater)

PARIM MEESKÕRVALOSA

Indrek Sammul - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Kristo Viiding - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Kristjan Sarv - Kinoteatri lühkarid - 01 (Kinoteater)

Lauri Kaldoja - Maag (Eesti Draamateater)

PARIM ANSAMBLIMÄNG (trupis 3 või enam näitlejat)

Tallinna Linnateater - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Vaba Lava - Sisekliima

Vanemuine - Palavik

Tallinna Linnateater - Viimane liivlane

Kellerteater - Viimane kolimine

PARIM UUS NÄITLEJA/TANTSIJA/LAULJA (keda varem pole Eesti teatrilavadel rollis näinud)

Darja Gavriltšenko - Kollektsionäär

Benjamin Oliver Newman - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

Elena Troisfontaines - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

Dora Maria Käär - Nälg (Von Krahli Teater)

PARIM AUTORITEATER

Riste Sofie Käär/Elo Valner - Nälg

Uku Uusberg - Avamine

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

Jaagup Roomet - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Pille Jänes - Palavik

Artjom Garejev - Kollektsionäär

Kristjan Suits - Karussell (Tallinna Linnateater)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Jaagup Roomet/Kätrin Beljaev - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Pille Jänes - Palavik

Riina Põldroos - Karussell

PARIM GRIMM/JUUKSESEADED

Tallinna Linnateatri grimmitiim - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Kellerteater/Triin Tulp - Viimane kolimine

PARIM VALGUSKUNSTNIK

Emil Kallas - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Margus Vaigur - Palavik

Priidu Adlas - Kivid sinu taskutes (Kuressaare Teater)

Rommi Ruttas - Tõusvad viiuldajad (VAT Teater)

Rommi Ruttas - Viimane liivlane

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

Tom Tristan Kidron - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Rommi Ruttas - Viimane liivlane

PARIM HELILOOJA (originaal)

Kristjan Kallas - Tõusvad viiuldajad

Riste Sofie Käär/Dora Maria Käär - Nälg

Astra Irene Susi - Palavik

Rozell (Hans Noormets) - Superstaar

PARIM MUUSIKALINE- ja/või HELIKUJUNDUS

Kristjan Kallas - Tõusvad viiuldajad

Uku Uusberg - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Markus Palo - Hymn (Tartu Uus Teater)

Risto Joost/Kristi Jagodin/Martin Sildos/Stefano Chiurciu - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

PARIM EESTIKEELNE LAUL TEATRIS (mida varem pole kusagil kuulnud)

"Sündimise teekonna lugu" - Nälg

"Lilled on lollid" - Nälg

"Unistuste aias (meil on hea)" - Sisekliima

"Mis meist nüüd saab?" - Sisekliima

"A mul on suva" - Hymn

PARIM KOREOGRAAFIA/LAVAVÕITLUS

Petr Zuska - Palve. Kummardus Arvo Pärdile

Kristina Raja - Kinoteatri lühkarid - 02 (Kinoteater)

Laura Nõlvak - Viimane kolimine

Hanna Maria Saar - Tõusvad viiuldajad

PARIM UUS KODUMAINE DRAMATURGIA

Priit Põldma - Palavik

Piret Jaaks - Sisekliima

Paul Piik - Viimane kolimine

PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI TEATRILAVAL

Tiago Rodrigues - Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.

Florian Zeller - Karussell

PARIM UUS DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

Andres Noormets/Esko Salervo - Superstaar (Larry Shue "The Nerd" jt põhjal)

Artjom Garejev - Kollektsionäär

(siinsed fotod tegid: Vanemuine "Palavik" - Maris Savik, Tallinna Linnateater "Iphigeneia. Agamemnon. Elektra" - Siim Vahur; Vaba Lava "Sisekliima" - Anastasiia Volkova)