Kuidas Sofi Oksanen ja mina Tallinna Lennujaama ees kell 7 täna hommikul kükitasime

Pidin täna hommikul tagasi Rootsi lendama, hommikuse lennuga... homme on suur üritus ning muidu lihtsalt laevaga ei jõuaks. Jõudsin check-in'i loomulikult viimasel minutil :) Hommikune uni on ju nii magus, eriti nii varajane uni :) Kuid muidugi kablutasin veel enne turvakontrolli sisenemist terminali teises otsas asuvasse R-kioskisse, et mõni leht ja/või hommikubatoon lastele kaasa haarata (nad on suured cinimini-batoonide austajad). Ostud tehtud, kimasin kondimootoriga käbelt turvakontrolli suunas. Läpakas ja üks kilekott käsipagasina kaasas. Ja mida ma näen - Sofi Oksanen, kogu oma soome-eestilikus hiilguses (hmmm see polegi ju tegelikult "soome-eestilik" see hiilgus, vaid pigem "erilisus" või "tähelepanuväärsus").

Ja minul ju just tema "Stalini lehmad" läpakakotis (olen selle lugemisega kusagil viimasel kolmandikul). Kusjuures ma isegi mõtlesin, et kas võtan näpuvahele, et hea metallidetektorijärjekorras oodates lugeda. See on küll raamat, mis on peaaegu nagu minu elust kirjutatud. Olen sellises vaimustuses, et ma ei jõua ära oodata õhtut, et saaks koju ning edasi lugema...

Anyway, seal oli Sofi, kes oli just terminalist väljunud. Ja seal olin mina, värske fän ning juba kõik Oksaneni 3 eesti keeles ilmunud raamatut läbi lugenud K, ehk ühe siin pool Uuraleid suurima Oksaneni fänni - mees :))) Pidurdasin kondimootorid poole hoo pealt. Ja ei lasknud endal kaks korda mõelda - astusin ajapuudusest hoolimata korraks terminalist välja, osavalt raamat välja ühe käega läpakakoti küljesahtlist ning astusin kükitava kirjaniku juurde.

"Vabandage, kas ma tohin Teid hetkeks tülitada?". Sofi oma jämeda häälega vastu, et muidugi... Natuke ehmunud nägu ka peas, et "mida paganat, ei lasta rahus suitsu ka kotist otsida" (seda ta vist tegi). Kuigi ma usun, et ta üldse ei mõelnudki ehk nii... hommikune aeg, ilmselt oli tal ka kuhugile vaja jõuda või transport leida ja kes teab mis mõtted peas ning siis mingi ähmitäis pikk mees tuleb ja segab teda tema maailmas (kes teab...võibolla selle "jumalaga" vesteldes, kellest ta raamatuski kirjutab :)) Kükitasin sinna tema kõrvale ja ütlesin, et ma kasutaksin võimalust ja paluksin temalt - TEMA KIRJUTATUD RAAMATUSSE autogrammi :) Mul oli pastakas ka kalendrivahelt kohe näppu sattunud, aga tal oli tema enda pastakas juba "imekombel" käes! Ja lahkelt oli nõus seal kükakil (ikka vist veel midagi otsides) kirjutama... Küsis, et mis mu nimi on... aga ma mõtlesin, et kuna K on tema täiesti andunud fän ja mina ju alles fäniks saamas, siis palun tal pühendus kirjutada hoopis K-le :) Ja ta veel küsis, et kuidas see täpselt kirjutatakse... mina aga olin sellel hetkel juba kergelt "starstruck" ning ei saanud täpselt aru, et mida minult küsitakse... ja Sofi nobe kirjasõrm jõudis juba d-täheni...kuigi K nimi on t-ga... ja mina kohe, et "ei ei, see kirjutatakse tugeva t-ga :)" Sofi vastu, et nüüd siis... Mina aga ei lasknud tal vabandama hakatagi vaid kohe, et "pole midagi! Ongi lahedam! justkui eriline!" Ja Sofi vastu: "Autentsem." Täpselt! Täpipealt! ...Ta on ilmselt oma tavasuhtluses (isegi võhivõõrastega) sama täpselt "pihta panev" nagu tema kirjasõnagi!!!

Muidugi peas tiksus mul samaga kell... ja ma oleksin tahtnud nii paljust temaga vestelda, sest mul ju nii palju sarnaseid kogemusi ning natuke nihkes kogemusi ka... (ma ei tea miks ma mõtlen, et see teda üldse huvitakski... mingi ego värk...aga eks see ju ole natuke ka inimlik) Kuid jõudsingi ainult öelda, et ma kolisin kunagi Padu-Soome linna 80-ndatel Eestist ja et see raamat on peaaegu nagu minu elust... ainult, et minul sellist Ireenet polnud (meie linnas olid vist küll mingid eestlased ka, sest rahvaarv oli 26000, aga meie nendega kokku ei puutunud), nagu temal seal raamatus... Ja Sofi pani vist selle aja peale juba suitsu põlema (kuigi ma ei anna pead, et kas ta üldse suitsetas või olid tema liigutused dramaatilised või olin ma ise krõllis silmadega :)) Olime ka samaga kükkasendist jalad sirgeks ajanud :) Ja ta vaatas mind oma täiesti läbitungivate silmadega ning kuidagi toetus teisele jalale, justkui valmis, et nüüd siin ja kohe peab ta ühe kähkuka fäniga kohtumise tegema :) Ning eks ma ju oleksin igas teises olukorras ka pikemalt temaga vestlema sinna jäänudki. Aga olin ju olukorra ohver - lennuk ei oota... Ning tänades taganedes jooksin terminali tagasi. Sofi jäi sinna vaatama, vist küll, et mis imelik "tegelane" sajab niimoodi talle kaela... hakkab juba nagu mingit vestlust arendama, kuid siis katkestab selle ning pistab jooksu. Justnagu ma oleksin ehmunud millegi peale.

Pean vist ära märkima, et minu jaoks mõjus ta küll pikemana kui Stalini lehmade Anna (1,60m), või tunduvad lihtsalt "suurema vaimuandega inimesed" suurematena? Või olid tal lihtsalt kõrged kontsad? Või siis see magalahe juuksepahmakas tegi ta pikemaks :) Kuigi võibolla polnud ta "Anna" pikkust üldse iseenda pealt kirjutanud...

Kui mingi ime läbi Sofi peaksid Sa siia blogisse kunagi sattuma, siis vabanda, et nii kummaliselt pidin kiirustama ära ning ma tõsiselt loodan, et saan Sinuga natuke pikemalt kasvõi lennnujaama ees kükitada või kusagil kohvi juua ning vestelda :)

Vapustav naine! Nii huvitav ja eriline! Ja nii andekas!!!!

Ja nüüd on igaveseks meie "Stalini lehmades" pühendus:

K-le!

12.5.2009

Tallinnas

(ja Sofi allkiri)

Danzumees on endiselt Tantsumees :)

Draamateater oligi puupüsti täis :) Ise sai ka enne vaheaega kolmanda rõdu tagumise rea tagant piilutud etenduse esimest osa. Väga ilus oli!

Enne "teise osa" algust läksin "oma" tuppa, ehk garderoobi. Vahetasin riided ja olingi valmis. Kui eelmisel korral Draamateatris esinedes oli mul Rasmus Kaljujärv -e (ta oli sellel ajal veel Draamas), Jaanus Orgulas -e ja Ivo Uukkivi garderoob, siis seekord usaldati mulle Merle Palmiste, Harriet Toompere, Mari-Liis Lill -e ja Brita Vahur -i garderoob (Draamateatri inimene, kes mind sinna juhatas kutsus seda küll "Palmiste" toaks :) - aga eks Palmiste ole vist oma gardekakaaslastest teatris kauem olnud kah), mis asus lavast ja meeste garderoobidest korrus kõrgemal. Ega ma seal eriti istuda ja astuda ei julgenudki. Isegi kui kogemata kingi jalga pannes läksin korraks nende musta ümmarguse laua vastu, pühkisin sõrmejäled ka maha, et nad ei tunneks kuidagi vastikult, et keegi võõras on nende asju puutunud. Küll aga hingasin sisse seda teatri hõngu nii mis jaksasin. Lõpuks jätsin ühe lühikese "aitäh" teksti, kus kirjutasin sõna "tuba" "garderoob"-i asemel. Küll ma olen ikka rumal :) Aga trennikaaslaselt laenatud pastaka olin juba tagasi andunud, seega uut kirja ei saanud kirjutada kah...

Terve "teise osa" tantsisin lava kõrval kaasa. Sellest särast, mis neist naistest ja tüdrukutest kiirgas läbi selle fantastiliselt ilusa, rõõmsa ja hea tantsu, sai nii palju head jõudu ja energiat! Ma olen ikka täielik nende fän :) Minu tants oli järjekorras alles 15. Seega sain ennast tõeliselt soojaks tantsida teiste tantsude muusika järgi lavapuldi juures (külje peal). Ja kui minu ("meie", sest tantsin seda ju koos Liisiga) tantsu kord oli, siis kummaline, aga valgus oli nii hele. Polnud nagu kuidagi üldse õige. Saalis olevaid inimesi üldse ei näinud, kuigi presidendiproua ise olevat tulnud vaatama. Lisaks palju teisi huvitavaid tegelasi, aga ega ma nüüd ei teagi, et kes "tegelikult" ka saalis olid... Ja siis ma hirmsasti üritasin hoida oma jõuvarusid. Ma ei saa ise ka aru, et miks, sest tants sai kiiresti läbi ja ma ei väsinudki ära, isegi lõpuhüppeteks oli jõudu... Eriliselt sassi midagi ei ajanud. Ühes kohas oleks võinud ühe pöörde veel juurde teha ja ühes kohas läksin liigutusse sisse vales taktis ja mingi kummaline asi juhtus veel, aga selles lavaeufoorias on praeguseks juba meelest läinud. Aga jah, mul oleks olnud energiat kõvasti ägedamalt veel panna. Aga ega aega tagasi ju ei keera. Eks ta ole vähese trenni viga ka, et ei oska oma jõuvarusid hinnata (sain ju ainult 3-4 korda trennis käia seda tantsu harjutamas, enne lavale minekut). Ja muidugi pöörded oleksid olnud ikka palju paremad kui oleks veel saanud trenni teha. Ja tagatipuks on ju mul veel vaja umbes-täpselt 19 kilo alla võtta, et olla oma unistuste kaalus :)

Hmmm, üks mõttepoiss, mis peast läbi lendas etenduse finaalis... oleks tahtnud, et need "Ruja tegijad" oleksid näinud "õiget" Rockabilly rocki... isegi nendes 35+ vanuses esimese Palestra naistes oli rohkem särtsu sees, kui see, mida Tartus näha sai... võibolla see pole teiste jaoks oluline detail, kes tantsust palju ei tea, aga kokkuvõttes pisikestest detailidest koosnebki ju tervik... ning miks ometi leppida teiseks või kolmandaks parimaga, kui on võimalik ka "parim"? Aga eks jäägu see eelmise talve lumi...see on nagunii juba sulanud...

Jälgisin treenerit ka etenduse ajal, et ta hirmsasti elas tõsiselt kaasa kõigele mis laval toimub. Ehk isegi liiga täpset täpsust taga ajades. Eks muidugi ei saagi sellist "tippsporti treenides" lasta leigelt minna. Peabki taga ajama "saavutust". Sest ilma selleta ei saagi tulla mingit vinget tulemust. Niisamuti nagu teistel spordialadel, on see ju ka tantsus. Kuid siis kui tuli UB40 ja mingi fiiling koos läbi maagilise tantsurõõmu ja -iluga temasse sisse kandus, no siis ei näinud küll enam muud kui suurt naeratust ka tema näost ja seda kuni kontserdi lõpuni :) Lavale kandusid vingeimad aplausid "Sweet nothing"-i ja "So Excited"-i ajal. Excited-ile vist plaksutati terve tants kaasa :))) Muidugi see tants Esimeste Palestra omade ja treeneri endaga väristas ka teatri seinu :) Ja tegelikult kõik esimese Palestra omade tantsud olid väga hea vastuvõtuga (näiteks see, mis vana Kalevi kommi reklaamis on - sellest hea idee - Kalev võiks uuesti midagi sellist teha...uus generatsioon ju samuti vingelt võimekas. Aga kahtlemata - Lüüli, Marge, Margit, Kristiina, Mare, Kärt, Tinni, Maku, Silja, Nike, Marina, Gaida ja Signe olid juba lastena "legendaarsed" :))) Ma loodan, et ma mõnda nime nüüd ei unustanud :) Ja kogu järelkasv - eelkõige muidugi minu tantsupartner Liisi. Superülihead tantsijad Mari(ann), Kristina ja Mirjam ning terve rida veel neid, kes esimest korda esimest osa seekord tegid!

Tants, kui ta on ilus, annab nii tegijale kui vaatajale sõnulseletamatult palju. Läheb otse südamesse ja muudab sealgi kõik armsaks ja ilusaks. Mõtlesin küll, et hull aeg tööl ning kogu see tööga klapitamine ja sagimine selle kontserdiga on sattunud nii pahasti kokku. Aga inimene on üks kummaline elukas. Kui ta teeb, siis ta jõuab. On ainult vaja pealehakkamist, tahet, tööd ja ideid. Kõik muu tuleb sinna ümber justkui iseenesest. Lõppude lõpuks kõik on võimalik!

Hmm... huvitav, kas see jäi nüüd mu viimaseks "esinemiseks"? Igatahes hinge jäi küll kripeldama, et oleks võinud ikka veelgi vingemalt teha ja õnnestuda... Lavale ei kuulnud ka, et kas inimestele meeldis või mitte, kas nad elasid kaasa või mitte. Kontserdi lõppedes seisid inimesed küll püsti ja aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda. Aga eks need tüdrukud olidki seda väärt... Peaaegu 2 ja pool tundi panna sellist hoogsat tantsu, see on ikka võimas! Maailmaklass!

5 tunni pärast!!!!

Täpselt 5 tunni pärast algab suuremat sorti möll ja show Draamateatris, kus on minul ka au osaleda :)

Piletid on vist küll välja müüdud, aga võibolla ikka veel mõni on:
https://www.piletimaailm.com/performances/10754

Enne seda on vaja veel hullult rabada, et õigeks ajaks ikka teatrisse kohale jõuaks :)))

Millegipärast on mul hirmus vajadus seletada ja vabandada ette, et ma olen juba liiga vana, et tantsida (palju neid 36 aastaseid ja vanemaid mehi "tantsib"?), et ma olen liiga vormist väljas (sellest hoolimata, et olen sellel aastal 30 kilo juba alla võtnud), et ma pole viimased 2 aastat juba enam trennis saanud käia (seoses kolimisega on mu ainsaks trenniks kodus filme vaadates rattaga sõitmine).

Kuid kuna naine ütles ka, et "vaata, et sa siis ninali ei kuku" ning õnneks on mul Leonhard Lapin-ilt laenatud kübar, mille taha varjuda ja maailma parim tantsupartner - Liisi! Piisab ainult sellest, et ma näen millise hoo ja säraga ta tantsib ja mul ununeb aeg ning ruum (loodetavasti, et mitte tantsusammud---kusjuures hirmus pikk tants on kah :)))

Ning unustamatu "Trenna" ning unustamatud trenniaastad Kadriorus... ja nüüd mõned viimastel aegadel "uues kohas" ka :)

Vinge ikka küll, et üks tantsutrupp, ehk siis PALESTRA on tegutsenud 30 aastat (mina liitusin kambaga küll alles 1980. aastal. Siis olin sunnitud välismaale kolimise pärast tegema pausi vahemikus 1987-2004. Siis tütart trenni viies komistasin ise ka jälle tantsima :))) Ehk jälle tublilt trennis 2004-2007. Kuni tuli Rootsi kolimine ja viimasel kahel aastal olengi nagu "kuuvarjutusena trennis käinud", ehk need korrad võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda...)

Aga jah, tagasiteed ju enam pole....

Elagu PALESTRA!!!!!

Kolm meest paadis (koerast rääkimata) - Ugala

Vana hea Jerome K. Jerome-i klassik, kus kolm inglise härrasmeest võtavad ette paadimatka Thames-i jõel. Ma pole küll raamatut ise lugenud, kuid vaadates seda tükki tekkis küll mõte, et peaks ta riiulitest üles otsima. Hästi muhe ja vahva tekst oli. Härrased kõnelesidki omavahel justkui anekdootidega :) Üks mis meelde jäi ning mida peaks ise ka kasutama: "Ta pidas oma 29 sünnipäeva 20. aastapäeva" :)))

Lavastusena mõjus see justkui mõni lapsepõlves (80ndatel) vaatamas käidud etendus. Kõik oli kuidagi muhe, mahe ning hästi sõbralik. Lavastaja Titov on loonud koostöös kunstnik Vaus-iga (olen viimastel aastatel tähele pannud, et ta on üks mu lemmikuid teatrikunstnikke!!! Alati kuidagi mõnusalt palju ning hästi konstrueeritud ning kontseptuaalne) sellise lavast mõned cm-d natuke kõrgemal pöörlevale "pöördlavale" pisikese mängumaa. Muidugi toimub tegevus ka selle ümber, kuid sellel pöördlaval asub "paat", mis on jõusõidu keskmeks. Samuti kui paadi ääred on alla lastud on seal kohvikulaud toolidega...

Kuid tüki panevad elama kolm Ugala "härrasmees" (puuduks justkui Arvo Raimo...aga see on ju "kolm meest paadis", mitte "neli" :)) Koerast küll rääkimata, kuid Ugala "maestro" Peeter Konovalov on valge portselankoerana klaveri taga. Tegemist on tegelikult "muusikalise" lavastusega, mis iseenesest tuli justkui üllatuna... ma mõtlen, et laule oli niivõrd palju. Kuid mehed peavad ju viisi hästi, eriti Margus Vaher, aga Mägi ka... no ja muidugi Jürgens ka, kuigi tema lauluoskuses, mis jääb tsipa teistele alla, teeb ta kuhjaga tasa oma ilmete ning muu dramaatilisusega, niiet ainsa spontaanse aplausi publiku seast oma prantsuse-itaaliakeelsele segalaulule teeniski just tema.

Ma olen Peeter Jürgensi suur austaja ja ma pole sellest teinud kunagi saladust. Ta on nii armas ja nunnu ja superhea näitleja ning justkui "ideaalvanaisa" mõõtu :))) Lisaks tema koomiline anne on täiesti omaette klass! Kõik need "hapud" ilmed ja nurisemised ja rõõmsad pilgud mis tema mängu juurde käivad on lavale nii hästi sobivad. Tema karakterid lähevad mulle alati hinge ja südamesse. Ma olen nõus tükki minema vaatama llihtsalt sellepärast, et seal osaleb Peeter Jürgens :) Kuigi selles tükis oli ju tegemist trio-ga, ehk Arvi Mägi ja Margus Vaher oma enda karkaterite ning mänguga täiendavad väga hästi seda etendust. Briti härrasmeestena tundusid nad kõik väga ehtsad.

Unustada ei tohi ka noort näitlejat Andres Oja, kes "teeb kõiki ülejäänud rolle" :) Eriti lahedad olid tema "kiil" ja "pilveke" :))) aga muidugi kõik need vanamehed suuremate ja väiksemate ninadega; pikemad ja lühemad :)

Stseenidest jäid kõige paremini meelde munapraadimine, kala-restorani seinal ja see juba mainitud itaalia-prantsus lauluke :)))

Hinnang: 3+ (Selles tükis on "erilist" ehk ainult Peeter Jürgensi mäng, mis on minu jaoks "alati eriline". Kuid kõik on selline soe ja mõnus. Täpselt nagu lapsepõlves :) Kõik on ju tegelikult armas ja hea. Aruküla rahvamajas on minu meelest päris mõnus teatrit vaadata. On tsipa odavam, aga toolid on mugavad ning kuna on piletit ostes on teada ka kindel koht, siis seda parem. Lava on kõrgemal ning sellepärast on ka kõik laval toimuv näha. Live-s esitatud klaverimuusika sobis hästi ning valitud lood mõnusalt atmosfääri tekitavad. Briti huumor - mitte see viimase aja briti huumor, vaid just selline mõnus vana-aja briti huumor :)) Kokkuvõttes selline pühapäevatükk, kus kaasa pole eriti vaja mõelda. Kuid muheleda ja paar korda naerda saab küll. Täpselt nagu mõned lapsepõlve "teatriõhtud". Armsalt nostalgiline tunne tekkis :)))

Tekst lavastuse kodulehelt:

Jerome K. Jerome

KOLM MEEST PAADIS(koerast rääkimata)

Etendus on kahes vaatuses, kestab 2 tundi ja 10 minutit
Tõlkija: Tiiu Viires
Dramatiseerija: Peeter Tammearu
Lavastaja: Oleg Titov
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Mängivad: Arvi Mägi, Peeter Jürgens, Margus Vaher, Andres Oja ja Peeter Konovalov

Austatud daamid ja härrad.

Sel valitud õhtupoolikul on meil rõõm esitleda teile kolme inglise härrasmeest. Niisiis, olge valmis: Jerome, George, Harris.Eks nad tutvustavad end lähemalt ise.Omavahel olgu mainitud, et nad kõik on väga väärikad isandad. Vana hea inglise kool!

Üks neist oskab teile iga kell juhatada üht kohta ümber nurga, kust võib saada tõepoolest esmaklassilist šoti viskit. Teine on iga päev kella kümnest neljani pangas ametipostil. Välja arvatud laupäeviti, kui ta seal juba kell kaks üles aetakse ja koju saadetakse. Kolmandal on maks korrast ära. Ta veendus selles lõplikult, olles tutvunud uute maksatablettide reklaamlehega.

Igatahes on nad kõik leidnud, et vajavad puhkust. Kõigi teie silme all sõuavadki nad vanale heale Thamesi jõele ja selle reisi käigus saate te neist veel oi-kui-palju teada.

Kui see kõik teid naerma peaks ajama, siis:

a) suudate te üle olla vanast heast inglise väärikusest

b) oskate te nautida vana head inglise huumorit

Austusega teie

Montmorency,

puhastverd foksterjer

Esietendus 26. aprillil 2008 väikeses saalis

Mängud tagahoovis ehk Because - Draamateater

Endisesse Heliose kinosse oli seekord kohe mõnus minna - isteoht oli ette teada ning polnud vaja varakult kohele minna passima. Lava ja publikutoole eraldas kohtusaalile omane tõke. Lavapoolele jäid 4 tooli, võrkaed ning selle aia taga korvpalliväljak kiigega. Tagaseinas oli auk ning on näha, et väljak on "lagunemas" ja parajalt räämas. Kusagil kõrgustes mängib DJ.

Kusjuures etteruttavalt võib DJ-st rääkides ära öelda, et etenduse kõige lahedam asi oligi minu meelest selle muusikaline kujundus. DJ kasutamine oli igas mõttes õigustatud! Tegemist ju mingis mõttes isegi "noortekaga". Ja minu jaoks on selline lähenemine üpris originaalne. Lisaks muusikale lasi ta eetrisse ju ka kõiksuguseid sobivaid helisid, mis kohati isegi aitasid pingestada atmosfääri. Mulle ei meenugi, millises tükis viimati DJ sämplis live-s mussi teatritükile taustaks. Ning väga hästi veel peale kauba! Kuid päris alarmeeriv, kui etenduse tugevaim külg on selle muusikaline lahendus, kas pole? Okei, meeldis ka kunstnikutöö, paar-kolm rolli olid enam-vähem, kuid sellega asi piirdus. Kahjuks.

Delikaatne teema justkui vajaks ka delikaatset kriitikat, kuid ometi ei saa ma nii sellele läheneda, sest lõppude lõpuks mõjus see tükk sama vana vägistamisloo taaskordse tulemisena. Kusjuures midagi uut ega eriliselt mõtlemapanevat selles ei leidu. Ikka see sama vana dilemma - kas tüdruk ise kutsus seksi... või vägistamise esile? Kas ta tegelikult ikka tahtis ning provotseeris seda hoopis ise? Või tegid kuumaverelised kutid seda omatahtsi ja vägivallaga? Kusjuures ega etendus pakugi kindlat lahendit. Õigemini pakub küll, kuid seda võib siiski tõlgendada... Samas kuna lugu tervikuna ei haara, ei tekkinud ka mul tunnet, et mul oleks vahet. Lugu tervikuna lihtsalt on kuidagi lohisev ning mitte eriti emotsioone tekitav. Võibolla kuna tüdruk ise oli nii rumal ja minu meelest tahtiski, et see temaga juhtuks. Ehk siis miks üldse selline lugu lavale tuua? Ei tea.

Etenduse suurimaks sisuliseks intrigeerivaks kohaks jäi minu jaoks üks arusaamatus. Nimelt see, et miks Avandi vahepeal lavalt minema jooksis. Miks ta tuli siis hetke pärast tagasi ning ütles publikule "Vabandust" ja kadus siis uuesti? Kahe pingirea vahel istus üks tädike, kes terve etenduse luges osaraamatut ning krabistas hirmsasti lehtedega ning ausalt öeldse häiris täiega etenduse jälgimist. (ma ei saa aru, miks teater lubas sellist!!! Nagu keegi, kes veel osaleb tükis. Kusjuures näitlejatel olid pidevalt oma osaraamatud käes kui nad seal ringi liikusid...nagu tegemist oleks mängimise mängimisega? või läbimänguga!) Igatahes kui Avandi lavalt korraks kadus, siis kõik justkui seisis hetke. Kas see oli mingi mõttepaus? Pissipaus? Läks Avandi liiga hoogu ja elas liiga sisse? Ununesid tal sõnad? Jäi tõesti mulje nagu oleks vaadanud mingit läbimängu (kuigi spetsiaalselt jätsin läbimängule minemata, et näha ikka "õiget asja"....) Igatahes polnud sisulises mõttes kõik see õigustatud, sest jäeti asjad lahtiseletamata ning isegi vihjeid ei antud. Või olidki vihjeteks need korrad, kui kaasnäitlejad laval kõva häälega parandasid Alina eesti keelt? Või see kui lõpus mehed lavalt lahkusid ja Alina jäi üksi sinna kiikuma, et siis Avandi hõikas Alinat tema õige nimega: "Alina, lähme ära koju". Mitte "Dvori", nagu oli tema tegelaskuju nimi. Kõik see sisuline pool oli kokku ikka üks paras käkk.

Kuigi lavastajatöö oli kohati päris huvitav. Oli tunda, et tegemist on millegi natuke teistsugusega. Mitte oluliselt, kuid mingites aktsentides sai sellest nagu aimu. Kuigi see, et näiteks Karmazina mängis nii vägistatud tüdrukut kui ka süüdistajat ning süüdistaja soovitusel muutis tüdruk oma süüdistuse "grupiviisiliseks vägistamiseks"... see jälle omakorda mõjus kergelt kohtlaselt. Ka mehed mängisid ju nö.topetltrolle nii kaitsjate kui ka süüalustena. Kas see kõik oligi lihtsalt mingi kohtuprotsessi mäng mingite noorte poolt. Ehk nagu mõni "kooliteater" (kusjuures kooliteatina see kohati mõjuski :) Ma olen täiesti segaduses. Samas see mängukoht ning need rekvisiidid, ehk peamiselt see võrkaed, mille üle kutid ronisid ning Viiding tegi seal kõiksugu sportlikke etteasteid (mees on muideks kadestamisväärses füüsilises vormis), siis need nagu andsid natukenegi tükile särtsu. Ka üks stseen just vahetult enne seda, kui Avandi lavalt minema jookseb, selles oli nagu pinge sees. Ning Karmazina mängis väga sügavatundeliselt ning hea pingega. Aga ka siin jäi kuidagi poolikuks ja arusaamatuks see, et kui Avandi tegelane oli selline "daddy" ning kõige suurem tüdruku provotseerija ning kui tüdruk teda suudeda tahtis ning Karmazina ju andiski poisile musi, siis miks Avandi teda selles olukorras vastu ei suudelnud... mõlemad mängisid "alaealisi"... justnagu ebausutav oli see just Avandi poolt.

Kui nüüd rääkida näitlejatest, siis Karmazina tõesti üllatas mind. Ma pole just tihti tema talenti suutnud märgata, ega ma teda ka palju mängimas polegi veel näinud (kusjuures üks väga hea õnnestumine oli tal minu meelest "Koidula veri", kus ta mängib "venelast"), aga selles rollis kaalub ta poiste mängud kerge vaevaga üle. Mis mulle eriti meeldis oli see, et ta mängis väga hästi välja tunde, et talle tõesti meeldib kõige rohkem Avandi tegelane. Oli talle nõus oma rindu näitama, temaga magama... ja sellest oli ju aru saada juba enne kui asi üldse nii kaugele läks. Tema keelelised puudused ei häirinud, sest ta mängis ju mitte-eestlast ning sellisel juhul pole nagu nii oluline minu jaoks täpne diktsioon ning eesti keele hääldusoskus. Poistest meeldis mulle kõige rohkem Lauri Lagle mäng. Tema "südames hea poiss" ning samas "närvilisem oma sõpradest" -karakter tuli kuidagi huvitavalt sisemisi vastuhelisid lahkava noormehe tüübina välja. Kuigi tema tegelane on rohkem kõrvaline. Ka Kristo Viiding oli enamvähem pahapoisina usutav (sain kavast teada, et ta mu koolivend :), kuigi ma lahkusin sealt välismaale, enne kui tema kooli alustas). Mihkel Kabel pole mulle siiani üheski oma rollis veel meeldinud ja ega seegi polnud erand. Minu meelest tal lihtsalt pole sellist lavalist kohalolekut. Kuigi kohati tegi ta sellist hirmsat irvitust, mis vist igal Karmazina olukorras oleval tüdrukul peaks hirmu nahka ajama. Kuid ei usu ma neid Kabeli karaktereid. Kohe mitte ei usu. Ning nagu öeldud, see polnud ka erand. Ma lihtsalt ei taha teda millegipärast üldse laval vaadata. Aga ega kõik näitlejad ei saagi kõigile meeldida. Ta veel alles üsna algaja kah.

Kuid mis on juhtunud Märt Avandiga? Ta mängib ju tükist tükki ikka täpselt sedasama karakterit! Hämmastav! Selline kergelt uimase moega noormeest, kes vahepeal ägestudes tuleb välja oma unistavast minast. Vargamäe kuningriigi Indrek jäigi minu jaoks tema tähelennuks. Pärast seda, iga rolliga on ta muudkui järjest igavam ja igavam. Ma arvasin, et ta Endla "Saja-aastane laps" tükis ei haakunud oma nüüdseks juba endiste kolleegidega, aga ei, ta mängustiil lihtsalt ongi selline -olenemata rollist ja olenemata lavastusest ja olenemata isegi žanrist... Isegi Tuulepealses maas oli ta täpselt samasugune. (Siia ritta võib näiteks panna ka rollid lavastustes "Pikk päevatee kaob öösse", "Karge meri" ja "Kangelane" ja ka kõik muu, mis ma temaga näinud olen...ikka täpselt samasugune:( Võibolla on tal veel mängida vaja, et leida need sisemised keerdkäigud ja erinevad lahendid rollidele üles? Igal juhul ma väga loodan ja ootan.)

Kuigi see olukord mulle jällegi meeldis, mis loodi, et kes magas tüdrukuga ja kes mitte. See oli nagu üks sisuline killuke, mis kogu asja juures siiski mingigi mõtte tekitas. Aga miks etenduse lõpetas see hädine poistekoor? Justkui Biitlite lauluga taheti jälle kaarte segada ning panna poisid "andma selgitust" - "Because"... aga neil oli seljas juba "juristide riided"... jah, ikka kokkuvõttes kuidagi imelik...kohtlane.

Hinnang: 2+ (Ilmselgelt on etendus mingil määral eilse "teatri-ilutulestiku" ohver. Liiga vinge võrdlusmoment on liiga lähedal ja see lämmatas täiesti seekorde kaasaelamise. Mul polnud nagu eriti vahet, mis toimub laval. See teema on juba nii ammendatud iga külje pealt kõiksugustes telefilmides ning isegi kinofilmides ja raamatutes. Kahtlemata on tegemist olulise teemaga, millest tulebki rääkida. Kuid kunstilises vormingus minu jaoks ikkagi juba uusi töötlusi mittevajav. Kui just tõesti seda ei tehtaks mingi huvitava vaatenurga või tõestisündinud ning mingil põhjusel erilise juhtumi valguses. Sellisena jättis siiski mind üpris külmaks. Ja õudne ju kui "vägistamisest" rääkiv lugu "jätab külmaks"! Sellist asja ei tohiks tegijad endale lubada. Kuid mõned originaalsed lähenemised ning paar head rolli siiski natuke andsid vaatamiseks ainest. Ja muidugi hea DJ!!!!)

Isiklik märkus: Ometi on Heliose kinos võimalik osta endale kindel koht! Nii on ikka aus värk! Kuid miks lastakse mingil tädil istuda vahekäigus, trepil, keset saali ja ragistades osaraamatu lehti keerata - TERVE ETENDUSE. Miks lubatakse kellelgi lihtsalt olla ning näidendit kaasa lugeda - "publiku seas"??? Ja niimoodi härida teiste vaatamist? Kusjuures jäi mulje, nagu tal oli selleks täiesti legaalne luba. Arusaamatu! Lisaks kui Avandi lavalt ära jookseb, jookseb tädike talle järele... miks? Täielik praak värk tundus! Oleks võinud siis kuidagi seda kavas lahti seletada või anda muud moodi mõista, et tegemist on mingi "lavastajaga", kes laste mänge tagahoovis juhendab või midagigi...

Tekst lavastuse kodulehelt:

Mängud tagahoovis ehk Because
Edna Mazja

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 40 minutit.

Lavastaja Viktor Rõzhakov (Moskva)

Heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa

Muusikaline kujundaja ja DJ Aleksandr Zhedeljov (külalisena)

Osades: Alina Karmazina (külalisena), Märt Avandi, Kristo Viiding, Lauri Lagle, Mihkel Kabel.

Pärastlõuna mänguväljakul, kus 14-aastane väliselt julge, kuid sisemiselt siiski veel ebakindel tüdruk kohtub nelja endast mõned aastat vanema poisiga. Järgneb flirt, teineteise nokkimine. Poistekamba üha bravuursem mäng käib julguse peale – kusagil lubatava ja lubamatu piiridel. Korraga murdub kõik ja piir ületatatakse. Kas tüdruk on ise süüdi selles, mis temaga juhtub? Kui ta on ohver, siis kelle – või mille? – ohver ta tegelikult on?

Lavastaja Viktor Rõžakov on viimastel aastatel tõusnud üheks tähelepanuväärsemaks lavastajaks ja teatripedagoogiks Venemaal, tema lavastused on pälvinud vene teatri aastapreemiaid, osalenud paljudel festivalidel, teda on kutsutud lavastama mitmesse välisriiki. 2001. aastast töötab Rõžakov pedagoogina Moskva Kunstiteatri stuudiokoolis. Rõžakov on tuntud eelkõige kui kaasaegse dramaturgia lavastaja, ka Venemaal teeb ta koostööd silmapaistvate tänapäeva autoritega, eelkõige Ivan Võrõpajeviga.

Esietendus 5. aprillil 2009 endises Heliose kinos, Sauna tn 7.

Hecuba pärast - Linnateater

Braaavooooo! Kui Vanemuisel on "Kaunimate Aastate Vennaskond", siis Linnateatril on "Õrnad ja Küpses Eas Mehed" :))) No "sellist" sekstetti noori meesnäitlejaid pole küll ühelgi teisel Eesti teatril ette näidata! Fantastiline kamp!!! Lisaks sellele vapustavalt heale mängule kõigilt kuuelt näitlejalt - kogu see tüki ülesehitus ning sisu ja tekst... selles naudingus mõnulen veel kaua...kaua!!! Kui vaimustav, kui positiivne, kui mõnus ja lahe! Ma vist naersin vahepeal üle saali... samas kurk oli "laginal naeru" tagasihoidmisest päris valus! Lõpuks keeras asi nii kreisiks ära, et ma ei suutnud vist hetkekski naeru pidada! Aitäh Argo, Indrek, Priit, Veiko, Alo ja Mart! See oli täiesti elamus "omas klassis"! Mul pole piisavalt positiivseid superlatiivseid väljendeid kirjeldamaks seda kõike, mida ma hetkel tunnen, kui sellele kolmele tunnile Linnateatri taevalava saalis tagasi mõtlen. Täiesti hämmastav, et see kestis kokku 3 tundi (!), sest aeg lendas kui linnutiivul. Ma ma ei mäletagi millal viimati tundsin seda tunnet teatris, et ma ei tahaks, et tükk juba lõpeb... Jah, see tõesti on nii hea ja kõiki neid positiivseid hinnanguid väärt, millest kogu linn räägib ("üle linna tükk")! Sest ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes seda tükki näinuna poleks sellest absoluutses vaimustuses! Ja nüüd olen mina ühena selles kiidukooris - jagamas maailmale sõnumit, et enne veel kui mul on nägemata (maksimaalselt) 8 lavastust sellel kevadhooajal, siis just "Hecuba pärast" on mu (siiani) käesoleval aastal nähtud 30-st lavastusest see kõige parim, mahlaseim, naljakaim, leidlikuim ning perfektseim! Jah, mul on "vasikavaimustus"... ja see tuleb nii harva peale... ja see tunne on tegelikult nii üdini positiivne ja mõnus! Aga enne veel kui detailideni lähen, hoiatan, et järgnevat ei tasuks lugeda inimestel, kes seda lähiajal vaatama lähevad. Sest isegi need fotod, mis ma siia Linnateatri kodulehelt olen kopeerinud, on "liiga" paljastavad :) Kuigi usun, et isegi kui midagi selle tüki kohta ette teadagi, siis seal on ikkagi nii palju vaatamist ja avastamisrõõmu, et mul on küll hetkel selline tunne, et ma ei suutnud isegi kõiki neid "maasikaid" sealt üles noppidagi ühe korraga. Jah, see on lisaks veel kindlasti selline tükk, mis väärib mitmekordet vaatamist!

Kusjuures, ma olen viimasel ajal näinud üpris palju selliseid "etüüdidel või lühistseenidel üles ehitatud lavastusi", kuid mis eristab "Hecuba" tükki teistest on see, et selles tükis absoluutselt kõik need stseenid töötavad! Kõigis neist on midagi võtta ja saada! Keskpäraseid stseene polegi, see on justkui snaiperiga pihta ja põhja iga korraga :) Lisaks on olemas ka üks läbiv lugu. Ehk nö. "päev näitleja argipäevast". Mis annab nagu raami või vundamendi kogu etendusele ja see on omamoodi hea - teeb tüki veelgi tugevamaks. Lisaks sellele näitleja-loole hargnesid niidid põhiliiniga kokku ka mõnedest muudest, mistahes inimese eluga seonduvate teemadega, nagu näiteks asotsiaalid (parmud) või munitsipaalpolitsei. Ja seda kõike ikka natuke koomilises või isegi tragikoomilises võtmes :)

Ja mis see näitleja elu on... üks suur rabamine - ühest kohast teise. Ehk nagu etenduse-näitleja jooksis reklaamilugemiselt arsti juurde uuringutele, arsti juurest kultuurisaatesse, kultuurisaatest vennaga kohtuma - et too tema lapse muusikakooli viiks, venna juurest autofirmasse - tooteesitluse-üritusele põtra mängima, autofirmast esietendusele näitlejaks. Ühe inimese jaoks ongi ju kõik see liig. Lisaks sellele on ju vaja mõelda, et ikka trammisõidul oleks pilet taskus, proovida meeldida nii lavastajatele kui ka helirežissöridele ning muidugi jaksata veel arsti juures koormustestil vastu pidada jne jne.

Kuid kõikidele nendele sketšidele või pigem etüüdidele või isegi stseenidele lisaks oli sinna sisse igasuguseid magusaid maasikaid veel noppimiseks peidetud. Näiteks valmistasid mulle mitmed sellised "leiud" äratundmisrõõmu. Kusjuures ega ma polegi ju kindel, kas need avastused on mu enda ettekujutluse vili või on tegijad-kirjutajad tõesti nii ka mõelnud :) Esiteks viited "lavastajatele" :) Näiteks esimeses lõigus, kus näitleja Indrek "konksulugu" linti loeb... seal oleks teda juhendamas olnud justkui Mati Unt "teisest ilmast" :) Võigemasti "arst" mõjus mulle kohati Voldemar Pansona. Ja Aadli "Hamleti lavastaja" ütleb (vist Alo Kõrvele):"tapa näitleja endas ning lase lavastajal end juhendada" :)))

Selliseid seoseid oli ju veel - üldse kogu see arstide kamp tuletas mulle meelde filmi "Mehed ei nuta" :) Argo "lavastaja" kunstisaates kasutas sõnu nagu "meta nišš", (ma võin küll selles eksida, kuid) ma tundsin selles ära Maria Lee Liivak-u käekirja :) Ma ju ei tunne teda, kuid millegipärast tekkis see assotsiatsioon :) Ja on ju tema ka selle dramaturgiliselt koostanud. Ja minu meelest lausa filigraanselt (Aitäh Maria!!!!)! Kuigi lood ise on nagu kavast võib lugeda - tekkinud näitetrupi improvisatsioonidest. Huvitav kui palju neil seda materjali algselt kogunes, millest siis "parimad palad" on sisse jäetud... või oli kõik kohe "puhas kuld"? Sest 3 tundi etendust ning ei ühtki lohisevat kohta ega magedat nalja! Tegelikult ma ei mäletagi millal viimati tundsin teatris tüki lõppedes, et ma ei taha veel, et see lõpeks...tahaks et see maius veel edasi kestaks! (viimati oli vist selleks GEP, umbes aasta tagasi?) Üliandekalt oli seotud tekstiga veel Hamlet, ehk iga meesnäitleja "etalon" teatrikarjääris :) Kusjuures huvitav paradoks selle asja juures on see, et Hamlet pole vist tõesti kunagi veel varem olnud nii naljakas! Ja kirsina koorekuhja tipus veel mitmed käibefraasid, mille juurutamisega oma igapäevaelu konteksti alustasin kohe hooga.... need lihtsalt sobivad nii hästi eri olukordadesse :))) Näiteks "Aju vaba - keha lõdva nagu lõvil" :))) või "Sul on liblikas kõrvas" :))) või "Sa tead ise oma kitsaskohti" :))) või "kus on konks?" jne, jne, jne.

Mingis kohas tundsin ära ka näitlejate iroonia teatrikriitika vastu... mis seal salata, tundsin end isegi puudutatuna näiteks kohas kus räägiti "kimedast häälest"... jah, olen süüdi :))) kuigi vaevalt, et see "minu tekstile" vastuseks oli (nii ego ma ka pole), pigem ikka mõnele päris teatrikriitikule :)

Näitlejatekooslus võtab täiesti sõnatuks. Kuigi eks ikka ole omad lemmikud ja eelistused, kuid selles tükis oli ikka selline ansamblimäng, et absoluutselt kõik said särada ja nii silmipimestavalt, et polnudki absoluutselt vahet, et kes stseenis osales, kõik oli hea! Mõned asjad mis eriliselt silma torkasid - Argo Aadli häälematerjal on nii võimas. Selge diktsioon, puhas, kõlav, helisev - tema olemuses peituv "vanamees" pääses eriliselt välja tema asotsiaalis ehk "parmus"! Kuid Hamleti lavastaja/peaosaline oli kindlasti (Ojari Indreku ja Veiko Tubin-i Mupode õpetaja rolli kõrval) üks kõige mahlasemaid ja õnnestunumaid (usun, et aasta lõpus "Aastaauhinna" vääriline). Selline ülemuslik hoiak tuleb tal nii hästi välja, et tekib küsimus, miks ta ise pole lavastamist veel proovinud :) Igatahes lavastajat (eriti egomaniakkist lavastajat) mängida oskab ta perfektselt :) Ning olles ise nii mõnigi kord "lava taga" ürituste korraldamisel või miks ka mitte filmitegemisel neid walkie-talkiedega korraldaja-tüüpe näinud... siis Aadli paneb ikka täiesti naela pihta oma "Kaidoga" :)))

Indrek Ojari mängis "näitleja Indrekut"... kas ehk iseennast? Vanus peaaegu klapib...ma pole küll tema eraeluga tuttav, seega ei tea kas ta on "lahutatud"? Kodulehekülje järgi tean, et tal on ka poeg, aga kas tema nimi on samuti "Toomas"? Ja kuivõrd palju peab ta oma kõukudega niimoodi "võitlema"? Kas tal on ka vend, kes tema murede pärast peab pead valutama? :))) Huvitav ka et see "kõuk" mis lavale toodi, sellel oli Ojari enda nägu ning mitte mõne "esivanema" oma... aga ju ma ei pannud sellele pihta.... sellepärast olekski vaja veel üks kord seda tükki vaadata :) Huvitav, et sõnaga "kõuk" tutvusin alles sellel aastal... Draamateatri lavastuses "Vombat"... Ilmselt on kõugud teatris praegu moes :)))

Priit Võigemast on ju selle tüki nii lavastaja kui ka selles näitleja. Kusjuures näitleja kolmes eri rollis :) Ta ei tee vist kunagi midagi poole hooga. Kui juba, siis ikka täiega. Ma ei tea, kas ta veel midagi on lavastanud peale "Bastien ja Bastienne"-i, "Terrorism"-i, "Nõks"-u ja nüüd selle "Hecuba pärast", kuid vähemalt kõik need neli on mulle küll meeldinud ja väga! Huvitav kas ta ongi selline kuldsete kätega lavastaja, kellel "alati õnnestub"? Aaaah.... Terrorism oli ju ikka ka täielik "viie-tärnikas"!!! Igatahes on mehel kvaliteedimärk kõvasti küljes. Ja mitte ainult lavastajana vaid ka näitlejana. (järgmiseks näeb ju teda NO teatri projektis "Pea maha"...ma ei jõua ära oodata :)) Kuid "Hecubas" jäi mulle silma imelik ning ehk konteksti mõttes ebaoluline tähelepanek, aga tal oli neljast "tulevasest MuPo"-st kõige parem tantsuline rütmitunnetus :) Tema rumbaruut oli kõige ehtsam. Lisaks tšatšaga ta ka ei liialdanud, ning vajalik puusanõks oli täiesti olemas :))) Toome oli tsipa kange, Kõrve tegi nagu tükitööd ja Aadli liiga "keha lõdva nagu lõvil" :) Kuid Võigemastil justkui oleks mõned tantsutunnid seljataga :))) Ja oh kuidas mulle meeldisid tema arstina "näitlejaks hüppamised"... need olid väga mõnusad, justkui keegi, kes tegelikult unistab näitleja ametist, kuigi ise teeb midagi muud... või siis tõesti irooniliselt hunt lambanahas...ehk "näitleja arstikuues"...kuigi äkki hoopis kogu see arstilõik oli näitleja Indrek-u osalemine mõnes tobedas "teleseebis", mis räägib arstidest?... selliseid on ju igal kanalil mitu tükki :))) Ja seega oli ka see osa niiöelda hoopis osa "näitleja tööpäevast"? Kuid Võigemasti arst tabab osavalt pakku. Oma "Ütleb A?!"-ga... arstid tihti viskavad õhku oma küsimusi või lauseid, et ajada niigi ärevil ja hämmingus patsienti segadusse... ning siis saab ju arst nokkida oma patsiendi kallal...ja tunda seda oi-kui-inimlikku üleolekut. Õnneks kõik arstid ka sellised pole (minu perearst näiteks mitte), aga elus on ju selliste otsa komistatud küll ja küll. Seega paroodia jõudis kohale :) :(

Veiko Tubin ja tema venelasest Mupode treener oli ikka täielik pauk vastu vahtimist! See tuli tal nii sundimatult ja ehedalt, et päris elus petaks täiesti ära! Tal on nii vinge komöödiaanne! Sellest sai tõestust juba kunagisest Linnateatri suvelavastusest "Ronk"! Ja siin on roll küll hoopis teistsugune, kuid õigetele naljanuppudele vajutab täpselt sama osavalt! Temast kiirgab samas komöödianäitlejale nii olulist kurbust või sügavaid (eraelulisi) üksindusenoote või ma ei oskagi seda sõnadega täpsemalt seletada, kuid just sellist kaastunnet esilekutsuvat naerma ajamisele väga kummaliselt otse vastandlikku tunnet, mis muudab selle huumori soojaks ning mingil moel läheb see kuidagi lihtsamaltja otse südamesse. Kuid mitte ainult MuPode koolitaja rollilahenduses vaid samuti see kurb taustanäitleja, kes pole just kõige kõhnemas vormis...ning kui siis lavastaja viskab veel vihjamisi lauseid "Veiko Sa tead ise oma KITSASkohti"...või siis kui on vaja sukkpükstes taustal karata sellisele ego-Hamletile, on justkui igast tema ihuliikmest märgata tema "allasurutust"... Täiesti vaimustav roll! Ja mis kõige imelisem, see tuleks tal justkui iseenesest (nagu tantsija, kelle liigutused tunduvad lihtsad, kuid tehniline töö ning raskus ei ole elamust vastuvõtjale adutav sellel hetkel...aga eks proovi ise järele teha :) Selle nimi ongi "talent".)

Alo Kõrve ropu suuga "vend", ehmatas hetkeks alguses ära... et nagu miks "jälle" vaja ropult asja lahendada...kuid see püant saabub ka varsti... ehk see, et ta "lastele", seda kõike räägib :))) see poleks ju tohtinud üldse "mõjuda"...aga just nimme mõjub koomilisena :) Tegemist polegi ju lastetükiga...kuigi mul oli küll kahju, et vanem laps kaasas polnud... (tegelikult oli mul ju temalegi pilet, kuid ta pidi Rootsi tagasi sõitma kooli pärast.) Kõrve rohelistes sukkpükstes oli ka omamoodi "ilmutus" ja sekundeeris ta ju ka Aadli Kaidole Ervinina väga osavalt :) Ja kui tema oli see "reklaamimees"...siis uskumatu, aga ma üldse ei tundnud teda ära :)

Ning laast aga mitte liist - Mart Toome, oma ägeda häälematerjaliga! Suur lokkis juuksepahmakas mängis justkui rollidele veel omamoodi kaasa :) Tema "parm" oli ka üks neid usutavamaid :)

Kusjuures ma arvan, et kui Sulev Nõmmik ja Ervin Abel elaksid veel täna, siis nad oleksid "järelkasvu" üle pagana uhked!!!

Lemmikstseene välja tuua on minu jaoks täiesti võimatu, sest tegelikult oli neid seal ridamisi. Sellepärast toon välja kohad, mis mulle kõige paremini meelde jäid, et seda elamust kunagi enda jaoks lihtsam oleks elustada :)

* MuPo-de trenn :) "Aju vaba, keha lõdva nagu lõvil" :) Nüüd on mul ka "teooria" selge :)
* parmud pead prügikastis :)
* "aeg luubis" (ma ei tea, miks see ikka mõjub, kuigi on ju seda juba mitu korda mitmes kohas näinud (viimati mingis talentide otsimise realitys). Igatahes õnnestub see "Hecubas" väga-väga hästi (K lemmikkoht!!!) :)

* Kogu see pull Hamletiga. Alates sellest "kultuurisaatest", lõpetades "markeerimisega" - tule suudle mind "lõpuks"... aga "Indrek seda ära markeeri" :) Ja see "pilt" mis tekkis kui lavastaja/peaosanäitleja räägib saatejuhiga ning teised näitlejad istuvad loiult ja vaikselt jalad rippu... :)))

* Pulsikell, pulsikell...
* "Mul oli kalleg Maskvas, kes kujutas ette, et peatas trammi... Mul oli kalleg Maskvas kes hakkas ennast kantrollima... see on juks vjaga trjaagiline ljugu..."

* Põder, Kaido ja DJ Bobo.

* Põder ronib autosse

* lõik Hamletist kultuurisaate jaoks ja kogu see lõpu Hamlet :)

* vendade kaklus

* seksikad kraanajuhid ja puuduv konks :)))

* "see liblikas lendas juba pool aastat tagasi..."

* "Ütleb A!"

* see kuidas Põder jänesena vahele jäädes kõrva taha "peitu poeb" :) nii nunnu :)

Oh, kui lahe oleks, kui Linnateater selle tüki kunagi DVD-na välja annaks... või ETV teeks sellest teatriõhtu...

Hinnang: 5 (Olen selle etenduse fän! Tahan seda uuesti näha! Kogu kevadhooaja "nael"! Improga tekitatud, kuid kindlakäelise dramaturgiaga etenduseks seatud - andekalt humooriline tekst ja lavastus. Ma ei tea, kes selle liikumise eest on vastutav, kas näitlejad ise, lavastaja või kes? Aga see oli üks viimaste aastate parimaid! Unustamata Veiko alati täppi panevat muusikalist kujundust. Kuid kõik see muu - peale teksti ja vaimustavate näitlejatööde, on teisejärgulise tähtsusega. Lihtsalt vapustav! Tõesti asi, mille kohta võib öelda, et saab "naerda end ribadeks"!)

Isiklikud märkused: Kiusasime üht Võigemasti lapsepõlve-kandi pliksi Alust, kes meiega koos vaatamas oli, nii mis jaksasime :) Noori, tulevasi näitlejaid olid saali trepipealsed täis! Lisaks mõned teatriinimesed ja poliitikud ning kes kõik veel siin-seal istusid. Kusjuures tekkis küsimus, et kas oleks võimalik teinekord osta ka "pilet" trepi peale, kui kõik on välja müüdud, aga Rootsist on just sellel päeval võimalus Eestis viibida... sest teiselt või kolmandalt või isegi viiendalt kuuendalt trepiastmelt oleks ehk olnud paremgi vaadata, kui sealt kaugelt kus kohast meie seda vaatasime... Kuigi nii hea tüki puhul pole ka vahet... see lihtsalt oli niiiiiiiii hea, et ma vist naersin üle terve selle saali nii kõvasti, sest vahepeal kadus ruum ja aeg :) (jah, mina see olingi :))) Kuid impulsiivseid aplause tuli pidevalt kõikide stseenide vahele ja mitte ainult minult, vaid suuremalt osalt publikult! Ja tüki lõppedes plaksutati ju näitlejad tagasi 5 korda!!! Juba seegi on "midagi erilist"! Uskumatu elamus. Aitäh, aitäh, aitäh!!! Just selliste tükkide pärast ma teatris käingi...sest ikka aastas kaks-kolm korda leiab nii need pärlikesed üles ning need nagu korvaksid ka need "mitte nii head tükid". Kuid Linnateater on ikka täiesti tipptase! Olen nii "mõnusas" kohas hetkega, kui mõtlen sellele tükile tagasi! Ja nagu eneseirooniliselt (mis on kindlasti üks tüki märksõnadest) käib ka Mupode koolitaja kolleegide kogemuste jutustamise sissejuhatus kogu "Hecuba" tüki kohta - koomiline, kuid traagilise lõpuga :))) Pagana andekalt ikka kokku seatud! Seda lihtsalt peab veel kord vaatama minema, et võimalikult paljud konksud üles leida :))) Fenomenaalne!

Ma südamest loodan, et nad ise ka leidsid üles selle kes nad on... ja miks nad seda kõike teevad... Igatahes andsid nad mõtlemisainet, avastamisrõõmu, päikest argipäeva, nalja, pildikese teatri "vähemglamuursesse tahatuppa", empaatiat tekitades emotsionaalset intelligentsust juurde ja mida kõike veel! Ja muidugi meele lahutasid nii hästi ära, et see on kohe täiesti lahutatud pikaks ajaks! Et kui see on ka üks eesmärke näitlejale, miks nad seda teevad... siis eesmärk on täidetud ja väga vingelt!!!

Kor-ra-ta, kor-ra-ta!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ok, ma lõpetan nüüd selle kiidulaulu... muidu võiksingi siia muudkui seda laulma jääda :) Aga see lihtsalt on...... :)))))))))))

-------------------------------

Tekst etenduse kodulehelt:

Hecuba pärast
Näitetrupp / Maria Lee Liivak

Lavastaja: Priit Võigemast :: Dramaturg: Maria Lee Liivak :: Kunstnik: Mihkel Ehala :: Muusikaline kujundaja: Veiko Tubin :: Mängukoht: Taevalava :: Mängivad: Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Veiko Tubin ja Priit Võigemast :: Esietendus: 21.03.2009 :: Etendus kestab: 3 h 00 min

„Hecuba pärast“ on etüüdidel põhinev tragifarss, mis on sündinud näitlejate meeleheitlikest pingutustest otsida vastust ühele lihtsale küsimusele – kes ma olen ja miks ma seda kõike teen?
Kas pole rabav, et see näitleja

vaid kujutluses, kirge manades

end oma kujutelmal allutas

niivõrd, et muutus kahvatuks ta palg,

hääl murdus, silmi tõusid pisarad,

pilk hullus, oma jõu kõik rakendas

ta kujutelma kehastuse heaks?

Eimiski pärast kõik! Hecuba pärast!

Mis on Hecubast tal või tast Hecubal,

et peaks Hecuba pärast nutma ta?

William Shakespeare, „Hamlet“

-------------------------------

Lavastuse treiler:

Hecuba pärast - reklaamklipp from Tallinna Linnateater

Kõik on täis - Draamateater

Selle lavastuse esietendus oli juba rohkem kui aasta tagasi ning kui ma nüüd oma piletit ostsin, sain koha kuhugi saali taha otsa, kuigi tegin seda kohe kui maikuu piletite müük lahti läks. "Kõik on täis" piletid on pidevalt "välja müüdud"...ehk irooniliselt võttes, täpselt nagu selle tüki pealkiri lubabki - saalid "kõik on täis" :))) Siit-sealt olin kuulnud ka positiivset kriitikat lavastuse ning eriti Teplenkovi rolli kohta ning kõik see kokku tekitas tunde, et midagi päris hõrku ning huvitavat on oodata.

Ma ei saagi nüüd kunagi teada, et kas mulle ei meeldinud see tükk:
a) sellepärast, et olin oma ootused liiga kõrgele ajanud
b) sellepärast, et pidin Teplenkovi näojoonte nägemiseks silmi kissitama.
c) sellepärast, et mulle ei meeldi tükid, kus üks näitleja teeb erinevaid hääli ning "üritab luua" erinevaid karaktereid. Lisaks teeb sinna juurde nägusid (mulle näiteks tavaliselt ei istu ka Jim Carrey filmid just nende "nägude tegemise" pärast.)
d) sellepärast, et kui Teplenkov ütles "ah tead, keri persse", siis saal rõkkas naerda.
e) sellepärast, et kogu tegevus polnud minu meelest naermaajav vaid ma tundsin sellele tegelasele hoopis kaasa. Kuid intriigi ja ka emotsioone jäi väheks.
f) sellepärast, et kõik see mõjus mulle võlts ning ülepingutatud
g) sellepärast, et kogu tegevus toimus ühe tegelasega ühes kohas ning see kõik mõjus väga üheplaaniliselt.
h) sellepärast, et ma ise olen kunagi pidanud restoranis töötama ning selline see elu lihtsalt on. Aga teatritükina see ei tööta minu jaoks.
i) sellepärast, et ma pidin poolest trennist loobuma ning teatrisse tormama. Aga trenn oli täna kohe eriliselt lahe ning siis seda mõttetust vaadata oli võrdlemisi piin!
j) sellepärast, et "sisu" oli kuidagi väga vähe. Midagi hakkas nagu kooruma peategelase näitlejakarjääri unistusest, kuid kogu see jahmerdamine nende helistajatega ikkagi ei lasknud "päris lugudel" areneda.
k) sellepärast, et kõik need tegelased olid kas naised või mõjusid Teplenkovi esituses gay-kalduvustega.
l) sellepärast, et ma ei suutnud sellest loost midagi koduteelegi kaasa võtta, rääkimata hilisemaks mõtlemiseks või naisega arutlemiseks.
m) sellepärast, et ma olen lihtsalt rumal ja ei saa "heast asjast" aru.

Suurima tõenäosusega on tegemist põhjusega "m"... Aga jah, see tükk oli minu jaoks igav ning ma ei saanud sellest ei elamust ega ka midagi muud. Siin ei olnud ka lavastusliku külje pealt midagi eriliselt "uut ja huvitavat" (nagu näiteks eilses "Creeps"-is). Pärast pikka tööpäeva kellegi teise inimese tööpäeva vaadata oli omamoodi väsitav. Eriti kuna naermagi ei ajanud, kuigi selgelt oli see sellise tüki eesmärgiks. Aga tõesti - selline grimasside ning erinevate "häälte" tegemine...see ei ole minu jaoks küll midagi erilist. Kuna kõik karakterid olid ka stereotüübid, siis muidugi ega nende "üles ehitamiseks", polnud ka vaja midagi erilist Teplenkovil teha. Vähemalt ei näinud mina küll ühtki "erilist või rasket" karakterit.

New York-is ongi raske tipprestoranidesse lauda reserveerida. Vähemalt nii olen ma sellest filmidest ja sarjadest ning isegi dokksaadetest aimu saanud. Ehk siis lähtekoht ka selline "lihtsake". Ikka on ju olukordi, kus vahetustega töö korral mõni töökaaslane ei ilmu kohale ühel või teisel põhjusel... seega puudus minu jaoks isegi intriig.

Hinnang: 2+ (Kuna enne kirjutasin ainult negatiivsetest asjadest, toon ära ka põhjused, miks hinnang ikkagi "läheneb keskmisele", ehk mis mulle meeldis - Teplenkov on iseenesest hea näitleja ning tema pingutust on tõesti näha. Mis siis sellest, et see mõjus natuke nagu laps, kes mängib ise kõikide nukkudega ning teeb igale nukule erinevat häält. Meeldis see, et tekstis oli kasutatud Barbara Streisandit, Naomi Campbelli ja Dustin Hoffmanni. Tekkis mingigi pilt sellest situatsioonist selles restoranis. Huumorit oli kuidagi vähe, kuid täpselt kaks korda mu suunurgad siiski tõusid - see kuidas prantslasest šveitser reageeris selle naise kohta, kes teda telefoni teel proovis kätte saada ja teine koht ei tulegi enam meelde. Meeldis püant peareserverija Bob-iga seoses ning kogu see "näitleja-ametist unistamine" ning castingul käimise teema. See oli kuidagi sümpaatne ning pani vähemalt selles osas tegelase elule kaasa elama. Mõnedel hetkedel, kui kõned muudkui tulid ja tulid ning peategelane pidi rabama mitmel rindel, nii ülemuste, klientide kui eraelu probleemidega, siis tekkis isegi päris äge "ülepeakasvanudolukord", mis on ju ikkagi lavastuslikus mõttes midagigi. Ja näitlejal ka üks selline olukord tekitada mingigi talendinäitamise koht. Ja Teplenkov ju mängis tüki jooksul välja mitu sellist olukorda. See on ju puhtalt näitleja oskusest kinni, et oma teksti ning tempo kasvatamisega luua selline pingestatud olukord. Kokkuvõtteks, peaksin siiski oma negatiivse arvamuse juurde ütlema, et olen paljudelt kuulnud, et see tükk on isegi väga inimestele meeldinud... kuigi võibolla toimis see paremini "lähemalt vaadates" või isegi "Maalisaalis", kus seda kunagi esitati. Aga viimastest ridadest ja "Väikses saalis" minuni see teatrimaagia seekord ei ulatunud. Ma ei tea, kas igal teatril on vaja võtta ette see "üks näitleja mängib 40 osa" - nagu Endlas Raivo E.Tamme tükk oli? Trendi alustas vist hoopis Linnateater "Kivid Sinu taskus" tükiga, aga see oli ka kõige parem ja õnnestunum...võibolla olekski vaja, et neid "mitme rolli mängijaid" oleks rohkem kui üks? Ei tea. Tegelikult on ka vaja "materjali", sest lõppude lõouks ma arvan, et selle nõrkus oligi "Kõik on täis" kõige suurem miinus. Oleksin pidanud hoopis oma trenni lõpuni tegema.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Kõik on täis
Becky Mode

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 20 minutit.

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnik Riina Degtjarenko

Tõlkija Kaisa Kaer
Mängib Taavi Teplenkov

Sam töötab lagunevas poolkeldrikorruse ruumis, kus miski ei viita ülakorrusel asuvale trendikale luksusrestoranile. Ometi on just Sam see, kes kitsas ubrikus oma kümne telefoniga laua taga istudes reserveerib laudu suurlinna koorekihile. Muide, restoran on tõeline moekoht, see on kaks kuud ette reserveeritud! Aga alati leidub ju inimesi, kelle arvates NEMAD peaksid laua saama kohe. Väljapressimine, valed, meelitused, ähvardused, solvangud – kõike seda kuuleb ta ühe oma tavalise hullumeelse tööpäeva jooksul. Mitte ainult klientidelt, sest oma osa lisavad egomaniakist peakokk ja stressis kelnerid-administraatorid. “Kas te saaksite, palun, oodata...” Ja just siis, kui Samil on ootele pandud viis kõnet, igaühest puhkemas skandaal, helistab Sami isa, lihtsalt et pojaga rääkida, öelda, et igatseb teda jõuludeks koju... Üks näitleja mängib 40 erinevat osa, naisi ja mehi, superstaare ja miljonäre, aferiste ja umbkeelseid välisturiste...

Esietendus 18. jaanuaril 2008 Maalisaalis

Creeps - Rakvere Teater

Nägin seda etendust Aruküla Rahvamajas. Päris korralik ning kobe saal on muideks! Teatri jaoks sobis ideaalselt. Eriti kui tegemist on nii laheda, popi ja noortepärase tükiga, nagu seda on "Creeps"! Pean tunnistama, et mingis mõttes oli see isegi üllatus, et see tükk mulle nii meeldis! Noortekas (ma "vist" ei kuulu enam sihtrühma :)), lihtsake, ei kubise just mu lemmiknäitlejatest (kuigi nüüdsest võib vist juba Anneli Rahkema julgelt nende hulka lugeda?!) ja üldse kuidagi "mitte-minu-rida".

Ja ometi töötas see minu jaoks kõikidel tasanditel. Näitlejad olid väga sobivad oma rollides, kunstikutöö oli, kuigi ei midagi "erilist, aga see polnud ka selline tükk, sain naerda, sain üllatuda (ei osanud oodata sellist lõppu), meeldis muusikaline kujundus (tegemist on vist Saaremäe pojaga, kes on ilmselt just selles "õiges" vanuses, et muusikaliselt selist tükki kujundada), selles oli ka mingi õpetustera sees ning kogu see tervik mõjus veel tagatipuks meelelahutuslikult.

Anneli Rahkema - cooli, kalkuleeriva, kontrolliva, isiklikke teemasid ning emotsioone alla suruva bitchina oli nii ehe ja tähelepanu endale kiskuv, et ma lihtsalt ei saanud temalt üldse silmi. Kena välimus muidugi aitas ka sellele kaasa. Temas on midagi erilist! See kuidas ta kogu selles süsteemis sees oli ning rikkuri tibist tütrena teistest proovis üle olla, see mõjus nii usutavalt, et tema tegelane oleks ka päris elus sobinud sellisesse ametisse. Sest millegipärast tihti need noored saatejuhtidest eneseimetlejad tütarlapsed ongi just sellised, milliseks ka Rahkema oma rolli oli kujundanud. Tõeliselt osav vemp!

Tegelikult sama hästi mängi ka Marin Mägi. Kergelt ullikest väikelinna tibi, kelle elu keerleb boyfriendi, pidu panemise ja tantsutrenni ümber. Samas oli temas kõvasti rohkem südant sees kui eelmainitud Rahkema tegelases. Kuid niipalju nutti tal siiski oli, et päris endast üle sõita ka ei lasknud. Mägi mõjus kolmest tüdrukust kõige rohkem oma tegelase vanusena (kuigi ega ka teiste noorte näitlejannadega seda probleemi polnud).

Ausalt öeldes on Silja Miks minu jaoks näitleja, keda ma tavaliselt näha ei taha. Kuigi olen teda ju ehk kokku näinud alles umbes kolmes rollis enne seda. Kuid kuigi oma arvamust veel ei saa muuta, siis siia "Creeps"-i ta sobis hästi. Kuidagi hoopis teistsugune inimtüüp ning samuti oli seda ju ka tema karakter. See "I will always love you" esitus oli tõeliselt koomiline, kuid kogu selline hästi tabatud öko-inimese ja kergelt looduslapse roll oli küll väga hästi tabatud!

Mõned korrad vilksab lavalt läbi ka nilbe olemisega castingu-juht Arno, keda kehastas Eduard Salmistu. Ka tema kohta käivad täpselt sarnased sõnad nagu Silja Miks-i kohta. Ehk ta ei meeldi mulle näitlejana, kuid selles rollis mängis ju "ebameeldivale tegelasele" omamoodi see isegi kaasa :)

Lavastaja Saaremäe on kuidagi väga hästi pakku tabanud. Nimelt väga osavalt on see kogu etendus kokku seotud. Juba mainitud eri komponendid, kuid sellele lisaks veel sobivalt ka Kerli laul "Creeps" (seda ei saanud ju ometi originaalis Lutz Hübner alla mõelnud-kasutanud), ning "uue saatesarja" nimi ja need tegelased ning paljastamata püanti ei saagi vist rohkemat öelda :) Kuid üldse kogu see liikumine ning "üle saali" režiipuldiga suhtlemine ja isegi videokasutamine kavalalt ettefilmitud lõikudega, kuid samas kogu tegevus käiakse ka laval läbi... see kokkumeisterdamine ilma traagelniitideta on õnnestunud väga osavalt!

Muusikalise kujunduse kiidusõnad juba ütlesin, kuid tahaks veel eraldi tänada ühe mu viimase poolaasta lemmiklaulu "The man who can't be moved" kasutamise eest :)

Lemmikstseene on raske välja tuua. Sest tegelikult kogu "castingu" protsess oli kaasahaarav ja põnev. Justnagu publik oleks seal valimas seda sobivaimat. Ja eks igaüks oma peas kindlasti ka valiku tegi või vähemalt vaatas ja mõtles, miks üks või teine tüdrukutest sobis või mitte. Sest ega ideaalne neist ju keegi polnudki. Ja hea, et nii Silja kui ka Anneli tegelastel oli ka tõsine tagamaa ning põhjus, miks nad seda ametikohta tahtsid. Mis polnud ju mitte üldsegi lihtsalt sellepärast, et palju pappi ning näolapp telekasse saaks. Neil kahel oli mingi õilsam või inimlikum põhjus... kuigi Marin Mägi Petra-tegelane oli seal küll lihtsalt lõbu pärast...aga päriselus ongi ju just temasuguseid sellistel castingutel vist ikka valdav enamus (kaldun arvama). Aga jah, mis seal salata, lemmikutest kohtadest lemmikuimad olid need kui Anneli Rahkema hääles oli :) Isegi lihtsad detailid, nagu näiteks see kuidas ta "Maren"-it "eideks" kutsus või "Petra"-le kehahoiakut õpetas. Või tõesti kuidas nad maas teineteisel juustkallal olid. Või kui ta ingliskeelset intervjuud tehes üleolekut tundis jne jne...see kõik oli puhas "lavakuld" :)

Hinnang: 4- (Päris hea õppetund kõikidele bussi-Pilledele ja baari-Kristjanitele ning teistele sellistele, kes mõtlevad reality-sarjades osalemisele või siis kuulsuse ja raha juurde kiiret tähelendu lootvatele saatejuhi või mõne muust (eksiarvates) "lihtsast" ametist unistajatele. Ma küll mõtlesin, et kui kavalehele oli trükitud Kathleen-i mängima Piret Järvis, et ju siis lõpuks saadetakse need kolm klouni minema ja võetakse "hoopis" Järvis, sellele ametile.... kuid tegelikult oli üllatus hoopis suurem. Laval lauldakse, tantsitakse, tehakse intervjuusid, näidatakse videot ning muidugi ei puudu ka korralik käsikähmlus ja kaklus plikade vahel, tegemist on ju hilisteismeliste tüdrukutega, kes kõik ühe "kuulsust ja raha" tõotava ameti peale väljas - väga vinge ja lahe!)

-------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

Lutz Hübner
CREEPS
Lavastaja Üllar Saaremäe

Kunstnik Erki Kasemets

Muusikaline kujundaja Karl Robert Saaremäe

Videorežissöör Maiju Ingman

Tõlkija Eili Heinmets

Mängivad Silja Miks, Marin Mägi, Anneli Rahkema ja Eduard Salmistu.

Noorte elustiili- ja muusikasaade Creeps otsib saatejuhti.
Sa näed pagana hea välja, oled cool, ilma Sinuta ei saa ükski pidu õiget hoogu sisse, Sinu jultunud näolapp on popp?! Me otsime täpselt sellist saatejuhti nagu Sina! Pauer, enesekindlus, isikupära – neid omadusi on vaja uue, trendika moe- ja muusikasaate juhtimiseks. Kui oled 16 – 18-aastane ja vastad meie kirjeldusele, oledki just Sina see õige! Parool: Creeps! Kus Sa ka ei oleks: me saame Su kätte! Ja ära unusta: Sind ootab terve maailm!
„Creeps“ on lugu kolmest televisiooni noortesaadet juhtima kutsutud tüdrukust, kes kohale minnes avastavad, et nad polegi ainsad väljavalitud ning töö saamiseks tuleb läbida veel üks konkurss.
Esietendus 4. oktoobril 2008

---------------------------

Lavastuse trailer:

Jean-Paul Marat tagakiusamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi esituses härra de Sade'i juhtmisel - Teatrilabor (sh TÜ VKA 7.lend)

See on üks neid etendusi, kus olulisemaks sisust ning narratiivist tõuseb esituskoht ning vorm. Ehk siis minu jaoks oli see isegi nö. "performance"-kunstile lähenev teater.

Meenub kunagine Mati Undi lavastus Noorsooteatris "Rahvasõbra tagakiusamine ja tapmine vaimuhaiglas sadisti juhtimisel". Toona oli see kuidagi kaootiline ja hullumeelne. Mitmete tippnäitlejate osalusel - Rein Oja oli (vist) Marat-i rollis ja teda tapma pidanud Charlotte Coday rollis (kui ma ei eksi) oli Maria Avdjuško. Lisaks mäletan millegipärast Andrus Vaarikut sealt, kuid sellega piirdubki mu mälu. Seekordsest Sade/Marat -i loost on suur potentsiaal, et mällu sööbib Peeter Raudsepp Markii rollis. Võibolla ka Natali Lohk ning veel suurem võibolla Rauno Kaibiainen. Kuid ülejäänud küll mitte. Kui siis ehk ka Marilyn Jurman oma pahupidiste silmadega. Kuid üldiselt oli tegemist ansamblimänguga ning keegi otseselt silmapaistvalt paremini või halvemini ei mänginud.

Kuna see oli mu esmane kohtumine VKA 7.lennu üliõpilastega ja kuna mingit kavalehte (isegi sellist paljundatud lehte, nagu Lavaka Kummitus masinas tükiga seoses jagati), siis ega ma polegi kindel, et kes oli kes. Ehk neid nimesid ma ei teagi. Võibolla see pole VKA üliõpilaste jaoks oluline, et nende näod ja nimed kokku viiakse, ei tea...

Tundus kuidagi eriliselt elitaarne vaadata ühte teatritükki nii, et pealtvaatajaid lisaks minule ja K-le oli saalis (ujulas) kõigest 10. Kusjuures pooled publikust on seotud teatriga :) Tegelikult tänu sellele, et oli leitud selline vahva ja omapärane esituskoht - mängiti ju seda tükki vees ja ujulalämbuses ning niiskuses, see andis sellele kogu ettevõtmisele särtsu ning originaalsuse ja omapära. Selles suhtes tekkis suur kiusatus vaheajal ära minna - elamus kui selline oli ju juba käes. Kuid mul on hea meel, et me ei läinud minema. Esiteks muidugi nii vähe vaatajaid oli ju ning näitlejad olid ju ikkagi päris palju vaeva näinud, et selle värsimõõdus tüki teksti pähe olid saanud ning tegelikult ju ka päris vingelt ette kandnud. (vinge all ei pea ma silmas seda, et üks meesnäitlejatest täiesti ihualasti "lavale" tormab - huhh, kuidas ma ei salli sellist... aga noh, ta oli ju "erotomaan", mis siis teha :))

Kogu see lugu vabadusest ja revolutsioonist ei läinud mulle absoluutselt kohale. Võibolla isegi see "eriline mängukoht" töötas sellele vastu. Tähelepanu oli ju hajunud. Mingil määral veel see "tapmise lavastamine" kuidagi pääses tekstist minuni, läbi mingi kummaliste hulludeprisma. Mulle meeldis, et see Corday oli narkoleptiline. Ehk pidevalt kustus kuhugi basseiniäärele. Lisaks meenutas Natali, kes seda rolli mängis mulle oma näo poolest Glenn Close-i või noort Meryl Streep-i, mis mõjus omamoodi väga positiivselt.

Sisulises mõttes pani mind pani mõtlema üks ütlus, mida Markii ütleb - ehk tema loodab endast jälgi maailmasse mitte jätta, kord kui ta juba lahkunud on... Minul on just nimelt vastupidiselt, ehk ma tahaksin väga, et mingigi jälg jääks (laste kaudugi). Arutasime vaheajal ja pärast etendust seda mõtete K-ga. Ehk mingigi mõttetera, mille üles suutis noppida :) Aga sellistel loojatel, kes näiteks on kirjutanud raamatu. Neist jääbki see märk maha. Kuid samas neil pole ka enam valikut. Nad ei saagi lahkuda jälge jätmata. Isegi kui väga tahavad. See võib muutuda kinnisideeks ning olla ehk väga piinav. Eriti kui sinna seguneb kadedus...teised elavad ju edasi... Millisena Sind mäletatakse pole ju ka enam mingi aja pärast sinu võimuses. Mulle meeldis K idee, et lahe oleks, kui kunagi lapselapsed räägiksid oma lastele (näiteks)....et selle õunapuu nad istutasid koos oma vanaemaga vms.

Hinnang: 2+ (Kummaline, aga hullude teema mulle tavaliselt meeldib. Nad tekitavad minus õõva. Ja kergelt hirmu tundsin ehk ka sellel etendusel. Hulludest ju ei tea kunagi... selles suhtes sai "üllatuda" tõesti :) Aga minu jaoks on sisu, ehk lugu oluline. Kui seda tükki oleks mänginud lemmiknäitlejad, oleks see ehk mõjunud natukenegi paremini. Ma ei saa aru üldse, miks näiteks oli kaasatud Endlast Reinik, kui teda lavastuses üldse ei kasutatud... ainult vastu pead tagumiseks... Ilma Raudsepp-a üleva markkiita oleks võibolla kogu tükk laiali valgunud. Sest noored ise seda ei kannaks. Kaks konferansjeed olid selge häälega ning raamistasid ja andsid vaheldust pidevale "hullude" järgimisele, kuid kõik see kokku oli ikkagi rohkem ebatavalise esituskoha nautimine - vette vaadates näiteks olid ju näitlejate jalad kuidagi lühikesed ja muud sellised efektid, mis kaasnesid vees mängimisega... Külmaks ei jätnud, aga kuidagi väsitav oli...aga samas ka stiilne!)

--------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

Peter Weiss
Marat/Sade

Jean-Paul Marat tagakiusamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi esituses härra de Sade'i juhtmisel

Kevadel lõpetavate näitlejatudengite sadistlikud veeprotseduurid hotellis Viru Inn

13. aprill esietendub Teatrilabori ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ühistöös 7.lennu näitlejatudengite diplomilavastus „ Jean-Paul Marat tagakiusamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade’i juhtmisel“. Lavastust mängitakse hotelli Viru Inn veekeskuses, aadressil Viru tn. 8.
Tegemist on saksa autori Peter Weissi 1964. aastal kirjutatud näidendiga, mida on eesti teatrisõbrale tuttavatest nimedest varem lavastanud Peter Brook ja Mati Unt. Näidendi tegevus liigub Charenton’i varjupaiga hoolealuste poolt esitatavat lavastust pidi, kus mitmehäälse tegelaste koori moodustavad individualistist ja sadistist markii de Sade, paranoiline revolutsiooniliider Jean-Paul Marat oma laulatamata abikaasa Simonne Evrard’iga, erotomaanist žirondiin Duperret, märtrist neitsi Corday ning verine vasakradikaal Jaques Roux. Varjupaiga elanikud esitavad oma loometegevust hoolkandeasutuse pesuruumis, mida seekordses käsitluses märgib leitud mängupaik - hotelli Viru Inn veekeskuse bassein.
See on mitmekihiline ja tänases päevas vägagi aktuaalseks osutuv lugu inimese vastutusest vabaduse ees. Prantsuse Revolutsiooni ikooniliste sündmuste ja inimeste individuaalsete patoloogiate taustal näeme, kuidas loosungite ja lauluga saavutatud vabadusele järgneb paratamatu kriis. Ühiskonnas, kus puudub vabaduse ja demokraatia kogemus, vallandab see kriis eelarvamuslikke, omakasupüüdlikke ja mässulisi meeleolusid - individuaalsete huvide liitmisel ühiskondlike taotlustega tekivad sügavad sisulised vastuolud. Kui võim kuulub rahvale, siis kellele ta kuulub? Kes vastutab? Võtteks “teater teatris”, satub küsimärgi alla mõistete revolutsioon-innovatsioon-kopulatsioon kolmainsus, mille tänaseid tähendusi ja suhteid lavastus mänguks vormida võtab.
Lavastus sünnib grupitööna, juhendajateks õppejõud Peeter Raudsepp ja lavastaja Kati Kivitar
Tegevad on VII lennu näitlejatudengid Anatoli Tafitśuk, Marilyn Jurman, Karl Kena, Rauno Kaibiainen, Johannes Veski, Maarius Pärn, Taavi Lepik ja Natali Lohk.
Lisaks 7. lennu diplomandidele aitavad laval ja lava taga kaasa Peeter Raudsepp, Peeter Rästas (Rakvere Teater), Veljo Reinik (Endla Teater), Eve Ormisson (EKA), Päär Pärenson , Joonas Parve ja Kati Kivitar.

Kummitus masinas - EMTA Lavakunstikooli XXIV Lend

Von Krahli teatri suhteliselt pisike saal oli noortest näitlejatest pungil täis (neid on ju kokku selles lavastuses tervelt 16...hmmm, sellest tõsis küsimus - kuhu on kadunud Katariina Ratassepp?). Kusjuures saal oli ka puupüsti täis publikut. Minu meelest see on nii tore, et inimesed saavad aru, et noortes on seda värskust ja tahet teha ning mitmeski mõttes läbi sellise omapärase kursusekaaslaste kambavaimu näha ka ehedat ansamblimängu.

Lavastajaks ja juhendajaks Mart Koldits, kes on alati "vähemalt" huvitav, kuid tihti ka päris geniaalne (viidates näiteks mõne aasta tagusele Linnateatri lavastusele "Tšapajev ja pustota"). Lavastusena on tegemist (minu meelest) sellise huvitava sümbioosiga NO teatri "Kuidas seletada pilte..." tüki etüüdide esitamisega ning ühtlasi Tartu Uue Teatri "Elud" tükile sarnaselt näitlejate enda elude-hirmude-unenägude paljastamisega (huvitav, aga mingil hetkel karjus Hendrik Toompere ka ruuporisse "Andres Keil"...kohas kus ta loetles inimeste nimesid).

Ehk siis lavastuses küll otseselt mingit kindlat narratiivi pole, küll aga võib pidada selle selgrooks või läbivaks jooneks seda, et kõik osalejad on mingil hetkel sündmuste keskel ning jutustatakse või mängitakse läbi selle näitleja hirmu või unenägu või mingit muud elulist kiiksu. Või lihtsalt on kuidagi keskselt tähelepanu just sellel näitlejal. Ainsa erandina (vist?) Artur Tedremägi, keda küll ühegi sellise stseeni või etüüdi keskmes ei märganud.

Pean vist siinkohal mainima, et ma ise näen und tavaliselt paar korda aastas (ilmselt sellepärast, et ma magan üpris vähe ning siis kui magan, siis magan hästi/liiga sügavalt). Kuid pärast seda etendust nägingi ühe oma paarist korrast ära! Mingi haige uni oli... kuigi õnneks mitte hirmus. Tegelikult ega ma nende selle lavastuse unenägudest eriti palju oma unedest ära ei tundudki. Muidugi olen ka mina näinud midagi sellist, kus keegi tuleb mind tapma või kui ma kusagilt kõrgelt kukun (kusjuures, see kuidas lavastuses oli see kõrgelt kukkumine lavastatud, see oli kahtlemata üks tüki häid lahendusi). Aga ma ei tea, kas sellepärast, et kuna ma ise unenägusid või siis lapsepõlves sai neid unenäojutte liiga palju kuulatud (sest maal vanaema oli kõikidele teada "unenägude seletaja"...talle iga päev keegi helistas ja küsis, et mida see või teine asi unes nähtuna tähendab), siis ma tunnen kuidas mind lihtsalt ei huvita unenäod. Ei enda ega ammugi teiste omad. Minu meelest on unenäod tegelikult oma olemuselt tühised. Ja ometi paelus ning huvitas mind see etendus. Võibolla sellepärast, et sealt oli võimalik (mitte küll kõigist) leida eluliselt huvitavaid teemasid või mõtteid. Mis siis sellest, et tõesti läbi unenäoliselt sürri vaatenurga.

Kuna see oli minu jaoks teine kohtumine, alles aasta pärast lõpetavate näitlejatibudega (eelmine oli minu meelest väga õnnestunud ja hea tükk "Kõige tähtsam", mida muideks mängitakse veel mõned korrad Heliose kinos), siis võib hakata juba rääkima konkreetsematest selle lennu lemmikutest. Kuna ma eelmine kord sain kõva peapesu osaliseks oma kirjutisega, siis seekord keskendun ainult "headele" ning minu jaoks "potentsiaaliga tulevastele näitlejatele", ülejäänute kohta järelduste tegemised jätan igale ühele endale ning ma ei hakka neist siis midagi "paha" kirjutama.

Kõigepealt on minu jaoks eristumas kaks näitlejat kohe väga tugevalt oma kursusekaaslastest. Kusjuures mõlemad "särasid" eredalt juba eelmisel korral - Marta Laan ja Liisa Pulk. Millegipärast olid nende "etüüdid" ka selle tüki ühed parimatest ja meeldejäävamatest. Marta oma "silmade" looga ning ühtlasi väga õnnestunud "meigiga". Ning kogu etenduse parim lugu oli minu meelest see Liisa hirm, et "keegi jääb üksi". Tema ette sattunud üksikud kommid on kindlasti "õnnelikud".... ja samuti see subtiitrite "paaritamine" :))) hea, et on olemas "varussepaneku" võimalus :))) Lahedalt oli lahendatud ka tema kõrgete kontsadega "väsinud baleriin", kes tähelapakaid toolidele asetatud liikuvas aabitsas "ümber keeras". Jah, kaks tippnäitlejat on sellel lennul juba "olemas". Kuid lisaks neile kahele meeldib mul laval vaadata ka Sandra Üksküla ja Liis Proode-t. Neis on mingit sisemist sarmi ja lavasära, mis kindlasti kujuneb aastatega veel edasi. Mõlemal silmad ka särasid! Liis-i "kõik on hästi" lõigust ma aru ei saanud, aga ega unedest ei peagi alati aru saama. Mingil hetkel arvasin, et see oli "nutu välja kiskumise oskuse näitamiseks", aga kuna pisarad voolama ei hakanud, siis võibolla oli see selliseks emotsioonide sügavuse kompamine. Ei tea, mida ta ise sellega mõtles, võibolla oli see üldse nende unenägude ja hirmudele vastukaaluks sisendamine, et "kõik on tegelikult hästi", kuid jätan oma lõpliku arvamuse enda teada. Sandra Üksküla soolo-etüüd oli eimidagiütlev, kuid see jaapanlaste värk ning kõik muu tema tegevus laval oli minu meelest väga lahe. Ta on pealekauba veel väga kena ka, mis näitlejale tuleb ju ikka kasuks.

Meestest hoiavad lippu kõrgel (peamiselt ainult) Mikk Jürjens ja Hendrik Toompere. Mõlemad on isemoodi, aga lahedalt kelmikad. Natuke nagu masuurikalikud poisikesed, kellelt ei tea, mida järgmiseks oodata. Mikk oma saatanasaba ja -sarvedega ning Hendrik noaga või ruuporiga. See kuidas nad sellest naisest asju välja võtsid, see stseen oli päris huvitav, kuigi mingil hetkel muutus painavaks...aga eks unenäodki ei lõpe vahest seal kus sa tahaksid, et need otsa saaksid:) Kuid sellega "valmisnäitlejate ring" ongi suletud.

Ma pole veel päris oma arvamust suutnud kujundada Kristjan Üksküla kohta. Ta oli nii eelmine kord kui ka seekord kuidagi taustamängija ning ei torganud piisavalt silma, ega jäänud meelde peale selle esimese (publiku saali tuleku jooksul) toimunud stseeniga. Ahjaa...vahepeal ta oli seal püssidega oma enda unenägu rüütlitest seletamas, aga see on mul meeles küll ainult sellepärast, et see alles värskelt nähtud. Samuti ei oska ma arvamust veel kujundada, et kes on või milliseks näitlejaks võiks kujuneda Marko Leht. Midagi temas nagu on, näiteks see "eitamise" stseen oli palju lahedam minu meelest kui sellega mingis mõttes sarnane "restoranis alasti kiskumise" stseenist. Samuti ei oska ma midagi head/halba öelda Kertu Moppel-i kohta. Oli ju küll, aga nagu ei olnud ka... Sama võiks öelda ka Jüri Tiiduse ja Roland Laos-i kohta.

Kokkuvõttes kaldun jällegi arvama, et selle kursuse trumbid on tüdrukud! Kuid et veel mõningaid positiivseid märkusi välja tuua, siis Jekaterina Nikolajeva -l on vapustavalt ilus ja võimas lauluhääl! Seda kõrgelt kukkumise stseeni juba mainisin, see oli minu meelest hästi lahendatud. Lihtsalt, aga hästi. K-le meeldis ka Lauri Kaldoja, aga minule tema stiil ei istu. Väga lahe "nukuteatri" stseen oli. Andis nagu mingit teistsugust lähenemist ja teistmoodi "tunnet" tükile. Kummaline tunne oli kui saal läks pimedaks ning liikumishääled kostusid edasi. Väga paljuski mängiti nii värvivalguse või korduste jõu ja tunnetuslikkuse peale. Just täpselt nagu unanägudest rääkivale lavastusele sobilik. Video kasutamine oli ka "õiges kohas", kuigi alati polnudki kõik see tekst kuulda ning aru saada. Aga sama on ju ka päris unenägudes. Väga lahe tütarlaste-bänd on sellel kursusel!!! Väga vinge laul oli...näiteks Evanescence-i stiilis muusika sobiks ju ideaalselt neile :) Kuid ka klassikalise koorilauluga saadi väga hästi hakkama. Lausa ilus oli kuulata! Üks lahe stseen meenus veel - see vuntside ja tossuga värk...

Hinnang: 3+ (Kuna alles hiljuti sai vaadatud ühte teist "etüüdidel põhinevat" lavastust, siis on oma hinnangut üpris lihtne võrreldavalt sellega koostada. K-le meeldis see isegi rohkem kui "Kuidas seletada pilte...", minule meeldis No teatri "Surnud jänese" tükk rohkem. K-d häiris see Risto Kübara jamps seal nii, et sellepärast oli nagu see 24.lennu lavastus palju vaadatavam. Minule ju ka ei meeldinud see "alasti koer"... Ning meeldis ju ka see noorte hingega tehtud "unenägude ja hirmude" prisma, aga nagu unenäod on painavad, hakkasid mõned stseenid mind painama ja ma ootasin nende lõppu :) Samas oli jällegi stseene, mis olid väga lahedalt lavastatud ning päris palju sai lõppkokkuvõttes naerda ning muheleda. Mingit teraapilist jõudu ma küll ei tundnud, nagu lavastaja Koldits lootis publikule selle tüki andvat, aga kes teab, võibolla mõnele, kes rohkem unenägusid näeb, selline toime võib sellel ka ju olla :) Igal juhul on noored hingega asja juures ning see tegemisrõõm ei jää saali kandumata. Sellepärast soovitaksin küll seda tükki vaadata. Eriti neile, kellele meeldisid "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" või "Elud". Ja nii põnev on ikka jälgida noorte näitlejate arengut...kuigi ega neist mõned ei tundu arenevat kah... Aga eks mõnedel ongi rohkem aega vaja.

Igatahes jagus pärast juttu pikemakski hirmude ja unenägude teemadel. Nii enda omade kohta kui ka üldisemalt. Lavastuses on see piir üsna ähmane - ehk mis oli kellegi hirm ja mis unenägu. Kuigi otseselt hirmus ju polnud hetkekski, aga ega see polnud ka ilmselgelt tegijate eesmärk.)

------------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Kummitus masinas

Lasteteater täiskasvanutele hirmu mehhanismidest, inspireerituna trupi unenägudest
Tähelepanu - lavastuses kasutatakse lavatossu, valju muusikat ja pürotehnilisi efekte, suitsetatakse, esineb seksistseene ning kohati räägitakse ropult!

Lavastaja Mart Koldits:
Hirm on alati olnud üks peamistest vahenditest, millega võim, meedia, majandus, kultuur inimest valitseb. Seda võib teha veel teine inimene või teatud vaatepunktist ka inimene ise. Hirm teeb nõrgaks ja paneb kannatama. Hirm võib kogu elu muuta õuduseks või elavaks suremiseks. Kuid hoolimata sellest - ja just hirmu tõttu - ei muuda inimesed oma elu. Õigemini ei näe üldse mingit võimalustki seda teha, sest hirm on pimestav. Tihti isegi nii pimestav, et ei saada arugi, et käitutakse hirmu ajel. Mõne inimese paneb hirm võitlema, mõne alla andma, mõne halvab täielikult.
Mida me siis ikkagi kardame, millised on mehhanismid, mis panevad hirmu meie sees toimima, mis kuradi asi see hirm üldse on ja kust ta tuleb? Need on teemad, millest proovides lähtume, inspiratsiooniallikaks on trupiliikmete unenäod.
Pealkiri „Kummitus Masinas“ on tsitaat filosoofiaajaloost. Inglise filosoof Gilbert Ryle nimetas nõnda kartesiaanlikus dualismis sisalduvat isikukäsitust, mis jagab inimisiksuse kaheks eraldi substantsiks ehk kehaks ja vaimuks s.t. Ryle’i iroonia järgi masinaks ja kummituseks masinas.

Masinaid ja kummitusi uurivad: Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Marta Laan, Roland Laos, Marko Leht, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere, Kristjan Üksküla, Sandra Üksküla

Muusikaline kujundaja: Renzo Van Steenbergen
Videokunstnik: Emer Värk
"KUMMITUS MASINAS" on MART KOLDITSA ja Lavakunstikooli XXIV lennu ühistöö pealkiri, mis jõuab publiku ette 25. aprillil. Von Krahli Teatris.

----------------------------

Järgmine projekt:

Septembri lõpus esietendub XXIV lennu üliõpilastel teatri NO99 saalis Aleksandr Pepeljajevi lavastus Mihhail Bulgakovi "MEISTER JA MARGARITA" ainetel.