Selle lavastuse esietendus oli juba rohkem kui aasta tagasi ning kui ma nüüd oma piletit ostsin, sain koha kuhugi saali taha otsa, kuigi tegin seda kohe kui maikuu piletite müük lahti läks. "Kõik on täis" piletid on pidevalt "välja müüdud"...ehk irooniliselt võttes, täpselt nagu selle tüki pealkiri lubabki - saalid "kõik on täis" :))) Siit-sealt olin kuulnud ka positiivset kriitikat lavastuse ning eriti Teplenkovi rolli kohta ning kõik see kokku tekitas tunde, et midagi päris hõrku ning huvitavat on oodata.
Ma ei saagi nüüd kunagi teada, et kas mulle ei meeldinud see tükk:
a) sellepärast, et olin oma ootused liiga kõrgele ajanud
b) sellepärast, et pidin Teplenkovi näojoonte nägemiseks silmi kissitama.
c) sellepärast, et mulle ei meeldi tükid, kus üks näitleja teeb erinevaid hääli ning "üritab luua" erinevaid karaktereid. Lisaks teeb sinna juurde nägusid (mulle näiteks tavaliselt ei istu ka Jim Carrey filmid just nende "nägude tegemise" pärast.)
d) sellepärast, et kui Teplenkov ütles "ah tead, keri persse", siis saal rõkkas naerda.
e) sellepärast, et kogu tegevus polnud minu meelest naermaajav vaid ma tundsin sellele tegelasele hoopis kaasa. Kuid intriigi ja ka emotsioone jäi väheks.
f) sellepärast, et kõik see mõjus mulle võlts ning ülepingutatud
g) sellepärast, et kogu tegevus toimus ühe tegelasega ühes kohas ning see kõik mõjus väga üheplaaniliselt.
h) sellepärast, et ma ise olen kunagi pidanud restoranis töötama ning selline see elu lihtsalt on. Aga teatritükina see ei tööta minu jaoks.
i) sellepärast, et ma pidin poolest trennist loobuma ning teatrisse tormama. Aga trenn oli täna kohe eriliselt lahe ning siis seda mõttetust vaadata oli võrdlemisi piin!
j) sellepärast, et "sisu" oli kuidagi väga vähe. Midagi hakkas nagu kooruma peategelase näitlejakarjääri unistusest, kuid kogu see jahmerdamine nende helistajatega ikkagi ei lasknud "päris lugudel" areneda.
k) sellepärast, et kõik need tegelased olid kas naised või mõjusid Teplenkovi esituses gay-kalduvustega.
l) sellepärast, et ma ei suutnud sellest loost midagi koduteelegi kaasa võtta, rääkimata hilisemaks mõtlemiseks või naisega arutlemiseks.
m) sellepärast, et ma olen lihtsalt rumal ja ei saa "heast asjast" aru.
Suurima tõenäosusega on tegemist põhjusega "m"... Aga jah, see tükk oli minu jaoks igav ning ma ei saanud sellest ei elamust ega ka midagi muud. Siin ei olnud ka lavastusliku külje pealt midagi eriliselt "uut ja huvitavat" (nagu näiteks eilses "Creeps"-is). Pärast pikka tööpäeva kellegi teise inimese tööpäeva vaadata oli omamoodi väsitav. Eriti kuna naermagi ei ajanud, kuigi selgelt oli see sellise tüki eesmärgiks. Aga tõesti - selline grimasside ning erinevate "häälte" tegemine...see ei ole minu jaoks küll midagi erilist. Kuna kõik karakterid olid ka stereotüübid, siis muidugi ega nende "üles ehitamiseks", polnud ka vaja midagi erilist Teplenkovil teha. Vähemalt ei näinud mina küll ühtki "erilist või rasket" karakterit.
New York-is ongi raske tipprestoranidesse lauda reserveerida. Vähemalt nii olen ma sellest filmidest ja sarjadest ning isegi dokksaadetest aimu saanud. Ehk siis lähtekoht ka selline "lihtsake". Ikka on ju olukordi, kus vahetustega töö korral mõni töökaaslane ei ilmu kohale ühel või teisel põhjusel... seega puudus minu jaoks isegi intriig.
Hinnang: 2+ (Kuna enne kirjutasin ainult negatiivsetest asjadest, toon ära ka põhjused, miks hinnang ikkagi "läheneb keskmisele", ehk mis mulle meeldis - Teplenkov on iseenesest hea näitleja ning tema pingutust on tõesti näha. Mis siis sellest, et see mõjus natuke nagu laps, kes mängib ise kõikide nukkudega ning teeb igale nukule erinevat häält. Meeldis see, et tekstis oli kasutatud Barbara Streisandit, Naomi Campbelli ja Dustin Hoffmanni. Tekkis mingigi pilt sellest situatsioonist selles restoranis. Huumorit oli kuidagi vähe, kuid täpselt kaks korda mu suunurgad siiski tõusid - see kuidas prantslasest šveitser reageeris selle naise kohta, kes teda telefoni teel proovis kätte saada ja teine koht ei tulegi enam meelde. Meeldis püant peareserverija Bob-iga seoses ning kogu see "näitleja-ametist unistamine" ning castingul käimise teema. See oli kuidagi sümpaatne ning pani vähemalt selles osas tegelase elule kaasa elama. Mõnedel hetkedel, kui kõned muudkui tulid ja tulid ning peategelane pidi rabama mitmel rindel, nii ülemuste, klientide kui eraelu probleemidega, siis tekkis isegi päris äge "ülepeakasvanudolukord", mis on ju ikkagi lavastuslikus mõttes midagigi. Ja näitlejal ka üks selline olukord tekitada mingigi talendinäitamise koht. Ja Teplenkov ju mängis tüki jooksul välja mitu sellist olukorda. See on ju puhtalt näitleja oskusest kinni, et oma teksti ning tempo kasvatamisega luua selline pingestatud olukord. Kokkuvõtteks, peaksin siiski oma negatiivse arvamuse juurde ütlema, et olen paljudelt kuulnud, et see tükk on isegi väga inimestele meeldinud... kuigi võibolla toimis see paremini "lähemalt vaadates" või isegi "Maalisaalis", kus seda kunagi esitati. Aga viimastest ridadest ja "Väikses saalis" minuni see teatrimaagia seekord ei ulatunud. Ma ei tea, kas igal teatril on vaja võtta ette see "üks näitleja mängib 40 osa" - nagu Endlas Raivo E.Tamme tükk oli? Trendi alustas vist hoopis Linnateater "Kivid Sinu taskus" tükiga, aga see oli ka kõige parem ja õnnestunum...võibolla olekski vaja, et neid "mitme rolli mängijaid" oleks rohkem kui üks? Ei tea. Tegelikult on ka vaja "materjali", sest lõppude lõouks ma arvan, et selle nõrkus oligi "Kõik on täis" kõige suurem miinus. Oleksin pidanud hoopis oma trenni lõpuni tegema.)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Kõik on täis
Becky Mode
Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 20 minutit.
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Tõlkija Kaisa Kaer
Mängib Taavi Teplenkov
Mängib Taavi Teplenkov
Sam töötab lagunevas poolkeldrikorruse ruumis, kus miski ei viita ülakorrusel asuvale trendikale luksusrestoranile. Ometi on just Sam see, kes kitsas ubrikus oma kümne telefoniga laua taga istudes reserveerib laudu suurlinna koorekihile. Muide, restoran on tõeline moekoht, see on kaks kuud ette reserveeritud! Aga alati leidub ju inimesi, kelle arvates NEMAD peaksid laua saama kohe. Väljapressimine, valed, meelitused, ähvardused, solvangud – kõike seda kuuleb ta ühe oma tavalise hullumeelse tööpäeva jooksul. Mitte ainult klientidelt, sest oma osa lisavad egomaniakist peakokk ja stressis kelnerid-administraatorid. “Kas te saaksite, palun, oodata...” Ja just siis, kui Samil on ootele pandud viis kõnet, igaühest puhkemas skandaal, helistab Sami isa, lihtsalt et pojaga rääkida, öelda, et igatseb teda jõuludeks koju... Üks näitleja mängib 40 erinevat osa, naisi ja mehi, superstaare ja miljonäre, aferiste ja umbkeelseid välisturiste...
Esietendus 18. jaanuaril 2008 Maalisaalis
9 kommentaari:
Tänud Sulle. Sain kinnitust, et jätan selle tüki vahele...
Samas tõeliselt paljudele see tükk on ka meeldinud. Minu puhul võis tõesti mängida rolli mingi täiesti tähtsusetu ning asjasse puutumatu faktor, miks ma ei saanud kohe algusest selle tegevuse ning olukorra sisse. Aga tõesti ootasin, et tuleb mingi niidiots, et saaks kinni haarata ja sellele mõelda ehk midagigi sealt välja noppida, mis teeb tüki oma kriitika vääriliseks, aga seda ei tulnud ega tulnud, ega tulnudki. Kuigi Teplenkov tegi mis suutis ja pani vahepeal ikka täie hooga. Aga kui sisu pole, siis seda pole.
Aga jah, ma olen vist vähemuses oma arvamusega (kuigi mu naisele ka ei meeldinud).
Mulle "Kõik on täis" meeldis, aga vaatasin seda ka Maalisaalis, vist isegi esimesest reast. Draamateatri Väike saal on sama rumal saal publiku suhtes kui Linnateatri Taevalava. Mõlemas on hea istuda esimestes ridades, tagapool istumine võib automaatselt panna teatrielamusele "põntsu".
Lisaks sellele olin ma ilmselt õigesti häälestatud. S.t see ei kuulunud nende lavastuste hulka, mida ma ise oleksin tahtnud vaatama minna. Pidasin selliseks tühjaks komöödiaks. Aga üks hea sõber tahtis väga minna ja tagantjärele olen talle väga tänulik, sest tegelikult ületas see tükk mu ootused. Kolmandaks, mulle tohutult meeldib Taavi Teplenkov näitlejana. Ta ei pea ühtegi sõna ütlema ega ühtki nägu tegema, ta võib niisama laval olles mõjuda juba nii, et jääb vaid mõelda, kuidas see tal küll õnnestub.
Neljandaks, vaatasin peaaegu kohe pärast Ülle Kaljuste "Minu oivalise lahutuse" vaatamist, mistõttu käsitlesin neid kahte lavastust omamoodi kokkukuuluvatena - ühes on kandev roll Üllel ja teises Taavil. Aga mõlemad mängivad teise tükis kaasa.
Mina nautisin. Ja soovitan.
Kui õigesti mäletan, siis juba pärast esietendust ilmunud arvustustes heideti "Kõik on täis" puhul ette sisukaugust, et meie publikule ei ütle New Yorgi restoranide olukord suurt midagi, oleks kindlasti leidnud mõne Maarjamaa söögikohagi, kuhu tegevust üle kanda. Sõnaga, lavastaja võinuks selle tekstiga vabamalt ümber käia, oleks ehk rohkem kõnelenud.
kahju, et ei meeldinud aga kõik asjad ei saagi kõigile meeldida. mulle ei meeldinud eriti "Koidula veri". Võib-olla meeldis mulle "Kõik on täis" seepärast, et istusin esimeses reas keskel. V-b seepärast, et ma ei oodanudki temast midagi tõsiselt mõtlema panevat,kui et lihtsalt näeks Teplenkovi :). V-b seepärast, et oli mõnus suvepäev ja see etendus mõjus ses päevas nagu õrn tuulehoog. V-b neil kõigil põhjustel või hoopis muul põhjusel aga igaljuhul mulle oli ta väga mõnus etendus ja ma viitsiks seda isegi uuesti vaadata.
no paganamas. lähen seda just vaatama ja poleks pidanud nüüd seda postitust vist enne lugema.
Ehhh, ma usun, et see postitus siin mõjub just positiivselt kui veel näinud pole. Ma ju ei ava väga palju sisu, kuid kui ootused pole üles kruvitud, siis võib just positiivselt üllatuda. Olengi kuulnud vaid kiitvaid arvustusi selle tüki kohta. Olen täiesti erand, aga selleks olid minu jaoks häirivad kõrvalised mõjutegurid. Needsamad mida ma siin oma tekstis olen üritanud lahtimõtestada.
Käisin seda tükki vaatamas millalgi eelmise aasta lõpus ja pean tunnistama, et olen postituse autoriga absoluutselt ühel nõul. Sain ka samad põhjused miks mulle ei meeldinud (ka Jim Carrey võrdlus käis mul etendust vaadates peast läbi). Ainult 2 erinevust oli: ma olin 6. reas ja trenn ei jäänud mul pooleli :)
Istusin teises reas keskel...
Mu ootused polnud ei kõrged ega madalad, ka ei ole näitlejale midagi ette heita, aga esiteks oli mul igav ja teiseks: kui see lõppes, siis vajus mul suu imestusest pärani ja ma ei suutnud uskuda, et see ongi kõik ja et midagi enamat ei tulegi...
Täielik tühjus.
Eelmisena vaatasin Hiilgavat.
Rõõm oli vanu tuttavaid näitlejaid näha, aga ka see oli paras tühjus.
Draamateater...
Ma käisin viimati Draamateatri väikses saalis vaatamas "Punane" ja see oli päris hea. Ain Lutsep tegi ühe eelmise aasta parimatest meespeaosa rollidest minu jaoks. Baseerub Vene-Ameerika ekspressionisti Mark Rothko elul. Abstraktne kunst pole küll minu rida, kuid see tükk rääkis temast kui inimesest ja tema tööst koos oma abilisega. Päris mitmeid huvitavaid mõtteid ja üldse võib elamuseks pidada. Poolteist kuud hiljem on ikka veel meeles...
Postita kommentaar