neljapäev, 21. mai 2009

Vana tango - Linnateater



Kui ikka kõik räägivad, et tegemist on jama asjaga, siis ei tasu oma nina kohale tassida, et ise ka selles "veenduda". Tuleb ikka inimesi usaldada. Aga Linnateater meelitas mu allahindlusega "võrku" :) See oleks jäänud ka ainsaks tükiks, mis Linnateatris "nägemata", seega tundes iseennast - see oleks mind ikkagi jäänud painama... lapsikult tobe, ma tean, aga olen juba selline teatrinarkomaan :) Igatahes nüüd siis tean, et see tükk ka minule ei meeldi.

Kui aus olla, siis ega sellest pole ka palju midagi kirjutada. Katsun siiski need vähesedki mõtted ritta seada, et jääks mingigi mälestus.


Kõigepeal paneb mind imestama, et miks oli valitud just see tekst? Võibolla olen ma llihtsalt valest generatsioonist... see tükk ehk mõjub pensionäridele, kes tunnevad, et elu on juba mööda läinud ning oma unistusi teoks tegema hakata on juba liiga hilja? Mina olen küll teisiti ehitatud. Minu meelest pole kunagi "liiga hilja" midagi ette võtta. Unistusi on ju niiiii palju, et kui mõni ongi selline, mida just hetkel "taga ajada" pole võimalik, siis on kümme tükki varnast võtta, millele keskenduda. Parem hilja kui mitte kunagi!

Loo lähtekoht ongi see, et üks mees ootab muusikute saabumist, sest keegi on talle kärbseid pähe ajanud, et tal on võimalik telesse esinema minna. See keegi on teada-tuntud tühjatähja lubajamees. Seda teatab ka peategelane ise. Aga muidugi teiste inimeste haneks tõmbamist on ju kergem näha kui see kui iseenda unistustele keegi kasvumaterjali annab. Vaatajale on see kohe selge. Samuti nagu külla tulnud sõbrale, kellega kunagi on koos pulli tehtud. See sõber peab mingit kioskit ning on mingis mõttes ennast teostanud end oma äri läbi, kuigi jääb mulje, et ega temagi oma eluga teab mis rahul pole. Sest ju oli temagi kunagi peategelasega ja tema muusikategemisega seotud olnud. Näis et ta oli kursis tema kunagiste esinemistega.

Andres Ots jookseb ja võimleb mööda lava ning on silmnähtavalt elevil ja erutatud võimalusest oma unistusest jälle kinni haarata. Ta ongi nagu kuidagi elu hammasrataste vahele jäänud - arvestades tema riietust ja elamist. Ilmselt ongi ta oma unistuse nahka lasknud kogu oma elu. Pole suutnud millegi muuga ka tegeleda. Võibolla selline pime oma andesse uskumine võibki elu niimodi ära rikkuda. Samas ilma sellise sihikindluseta on ka raske midagi saavutada. Tavaliselt ju ka lähedased inimesed viisakusest valavad ka õli tulle. Ehk ei julge näkku ära öelda, et "saa mees aru, sinust pole lauljaks!" Seda nägi ju ka antud tüki olukorrast. Samuti ma usun, et sellepärast oli ka peategelane oma perega tülli läinud. Aga kes seda teab, ning ega tegelikult ei suutnud see tükk äratada ka ei huvi ega kaastunnet.

Kusjuures kavalehel ja reklaamplakatilt jääb mulje, nagu tuleb tegemist mingi vanameeste punk värgiga, et selles on mingit elu ja särtsu ning hoogu, mida ilmestab äge meik ja vinge punkmuusika. Seda kõike seal pole. Tegemist on ikka kahe vana sõbra kohtumisest - üks unistab, teine tahab kuidagi teda pilvedest maapeale tuua, kuid ilma viisakusest väljumata seda ei suuda. Ning nii kaua ja tugevalt oma unistustes elanud inimene paratamatult arvab ikka, et teine inimene on hoopis kade tema püüdluste ning "võimaluste" peale... armetu ning juba mitmeid ja mitemid kordi äraleierdatud ideed.

Hinnang: 1+ (Ausalt üles tunnistades, oleksin mina meelsamini kuulanud selle tund aega Indrek Kruusimaa kitarrimängu :) Näitlejatest oli kahju, et nad pingutasid, mis jaksasid, kuid kui sisu on nii lihtsake ja tammub terve etenduse paigal, siis pole lihtsalt midagi teha. Need elutõed on kuidagi tavalised ning liiga lihtsad, vähemalt inimese jaoks kes raamatuid loeb ning ka muidu teatris käib... ja kogu tükk lihtsalt minule küll midagi ei andnud. Kuidagi aja raiskamise tunne tekkis. Oleks pidanud kriitikat uskuma ning seda mitte vaatama minema...aga kuna see oleks olnud siis ainuke, mis Linnateatris nägemata, siis mõtlesin "riskida"... risk ei tasunud enda ära. Kõige parem asi kogu selle juures oli see, et õnneks ei kestnud kaua. Aga enne kitarrimängu vaatasin kella ja tundsin, et isegi see oli juba liiast... Lõpus olev kitarrimuusika tekitas isu küll kitarrimuusikat natuke rohkem kuulata. Näitlejate pingutuse ning kitarrimuusika eest pidin hinnangule plussi ka taha panema. Seda etendust küll ei soovita. Kuigi kes teab, võibolla tõesti peaks olema pensionieas, et selle sügavust mõista?)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Vana tango
Carlos Gorostiza

Lavastaja: Margus Prangel :: Kunstnik: Pille Jänes :: Tõlkija: Evald Kampus ja Ago-Endrik Kerge :: Muusikaline kujundaja: Indrek Kruusimaa ja Jaak Jürisson :: Mängukoht: Hobuveski :: Mängivad: Andres Ots, Kalju Orro ja Indrek Kruusimaa :: Esietendus: 14.03.2009 :: Etendus kestab: 1 h 10 min

„Vana tango“ on lugu kahest vanast sõbrast, kellest üks on otsustanud teostada oma ammuse unistuse ja esineda lauljana televisioonis. Argentiina näitekirjaniku tragikomöödia esitab valusa küsimuse – mis juhtub meie rõõmude ja kavatsustega, kui lükkame need alatasa edasi määramatusse tulevikku? Ja miks kohtleb ümbritsev maailm seda, kes julgeb oma unistusi täide viia, sageli hullumeelsena?

Vana tango - reklaamklipp from Tallinna Linnateater on Vimeo.

kolmapäev, 20. mai 2009

Startup (NO81) - NO99


Vahva! Tegemist on nö. auteur-i teatriga. Ehk lavastaja on ise kirjutanud teksti ning toonud selle lavale just nii nagu ta seda kogu mõtet on endale ettekujutanud! Selline teater on ehk kõige ehedam, vahetum ning jõuab ka vaatajani kõige otsemat teedpidi! Teatris ju sellist eriti tihti ei kohtagi, filminduses küll - Almodovar, Allen ja mõned teised "kõige suuremad nimed". Kui on nutti nii palju, et ise luua nullist midagi sellist, siis on oodata pikka iga ka "kunstis".

Olen Mart Kase blogi pidev lugeja. Sellepärast ka õige killukese võrra kursis mõnede taustadega ning seda ootust kruvinud, eriti kuna tema esimest lavastust/kirjutatud tükki ei õnnestunud mul näha. Tundsin ära mõnest kohast tema blogist tuttavad mõjutused :) Näiteks meenub see kui autor kunagi luges IKEA loojast raamatut ning oli aru saada kuidas see talle mõjus ja lavastuses selle ära kasutamine :) Sellised pisikesed kokkuviimised loovad ühe dimensiooni vaatamisele juurde ja see on lahe!


Näidend ise mõjus justkui "Teeme ära" mõttena. Autori ülimalt heatahtliku soovina ärgitada inimesi mõtlema ettevõtlikult ning tõesti üks "ettevõte" luua! See on minu meelest nii positiivne! Kuigi mõne inimese, nagu näiteks minu puhul on see mingis mõttes ka soola haavale raputamine, sest on ju selliseid plaani peetud juba umbes viimased 15 aastat :) Midagi on ju ka üritatud, aga alati on jäänud see pelgaks "üritamiseks". Sest kas pole raha või napib julgust või on ideed kandnud liiga lühikest aega. Lisaks ei saa pere ainsa palgateenijana lapsi söömata jätta, et oma unistuste täideviimiseks riskida millegi suuremaga.

Kuigi ei võiks väita, et ideedest puudust oleks. Neid on mul küll ja erinevaid oskuseid ning knowhow-d ka, aga jah - raha, aeg ning muud komponendid pole veel kordagi õigele kohale õigel ajal sattunud :) Loll on ju see, kes õigustust ei leia... aga ühel päeval kindlasti!

Tegelikult näidendi suurimaks (ainsaks?) puuduseks peangi seda, et sealsed pakutud ideed olid kõik natuke utoopilised ja ebarealistlikud. Muidugi, eks "õigetes ideedes" puudub ka teatri jaoks vajalikku dramaatilisust. Näiteks oli sisse toodud "kooli tegemise mõte"... aga näiteks selle oleks võinud siduda reaalse "ideega". Hetkel on Eestis võimalik ainult ühes ainsas autokoolis õppida inglise keeles autojuhtimist. Seal on ainult 1 inglise keeles sõitu õpetav inimene! Ja järjekord pidi olema kuude pikkune. Eestis aga on võimalik autojuhi load teha palju odavamalt kui näiteks Põhjamaades. See oleks minu meelest päris hea äriidee. Eriti kui seda turustada ka natuke naabrite juures. Praegu seda teenust pakkuv ettevõte aga vist isegi ei turusta seda vaid saab oma grupid selletagi täis ja järjekord ootab :)

Või siis seoses selle "salatimasinaga" meenusid mulle sellised salatirestoranid Stockholmis, kus saab toitu kaasa osta. Ma ei tea, kas Eestis pole sellist lõuna kaasaostmiskultuuri või on tõesti asi selles, et lihtsalt pole pakkumist... Mina näiteks Stockholmis just kõige tihedamalt ostangi lõunaks salatit - pastaga ja ilma - maitsev ja vinge ports. Värskelt valmistatud ja üliheade kastmetega (lisaks on neil palju kõrvaltooteid - lasagne, suured võileivad...) jälle üks äriidee. Eriti kui on natuke raha ka investeerimiseks... ja siit edasi oleks minu meelest võinud näidendisse sisse kirjutada natuke EAS-i infot. Sest see on ju tõesti ettevõtjatele hea ning mõnus vahend finantseerimiseks oma projekti. Eriti just algavale ettevõtjale. Samuti Tallinna Ettevõtlusameti infot... Oleks saanud tükist veelgi asjalikuma. Niimoodi nagu need tegelased seal vestlesid, et "on mingid fondid", mõjus see jälle liiga pinnapealsena, ma mõtlen just Eesti kontekstis. Aga nii ilmselt mõtlen ainult mina ning võibolla see laval ei töötakski - ma pole ju proff ja ei tea.

Sest minu jaoks lõppude lõpuks töötaski selles tükis hoopis see lust, mis näitlejatel tekkis. See pani neil silmad särama ja mõnusa hoo mängimiseks sisse. Kõik need kreisid ideed. Niimoodi unistades mõeldi välja ka ju Skype ning mitmed muud vinged leiutised. Muidugi selleks oleks, nagu etenduses Gert Raudsepa tegelane ka välja tõi - vaja oskuseid!

Lugu ise on ju lihtne - on mingi kontor x linnas, kus ülemus ning 3 töötajat. Ülemus korraldab ajurünnaku selleks, et leida millega ettevõte edaspidi tegelema hakkab. Kusjuures üks väljapakutud ideedest, mida arendama hakatakse on "Ausa Tagasiside" teenus, ehk ATS (AusTagasiSide) - hehheee - see ongi ju "Danzumehe blogi" :))) Vähemalt nii ma tahaks seda mõelda :) Ainult muidugi ma teen seda "täiesti tasuta" :))) Ego värk - inimene vaatab ju ikka "oma kännu otsast" :)))


Näitlejatest on selle tükiga seoses raske rääkida. Nad mängivad nii ehedalt, et tekib tunne, nagu lavastaja oleks neile idee või suuna kätte andnud ning siis mis parajasti pähe tuleb, seda nad ka välja paiskavad. Näiteks need ajurünnaku ideed... nagu ma aru saan, on need iga etendusega seoses "uued"? Või on need siiski näitekirjaniku ettekirjutatud... või on ette kirjutatud mingi "kogum" ideid, millest siis näitleja midagi parajasti välja valib? Saali kõrvalseintele oli neid ideepoisse kirjutatud ja päris korralikult palju :) Kuid mõned mõtted tuleb siiski üles tähendadada näitlejatega seoses - millegipärast, ma ei tea kas taotluslikult või mitte, kuid siiski vahvalt eluliselt seotult - esimesena tuli lavale Gert Raudsep ja tema oli ka kõige usinam ja virkam seal laval. Viimasena saabus Jaak Prints, kes oli kõige unisem alguses :) Kell ju ikkagi alles 8:15 hommikul :)

Kusjuures ma kaldun arvama, et Jaak Prints võib ka lihtsalt laval "olla" ja ma oleksin nõus sellele pileti ostma :) Tal endal pole muud "äriideed" vajagi :) Ma lihtsalt ei mõista, kuidas ta suudab ikka ja jälle oma nägude ning muheda olemisega atmosfääri koduseks ja mõnusaks muuta! Tema innustumine innustas ka mind, tema häbi tekitas ka minule tunde kuhugi "tooli alla varjuda" :))), justnagu näekski publikust vaadates maailma tema silmade läbi - fenomenaalne!

Täiesti kummaline on tõsiasi, et Bert Raudsepal pole koduteatrit. Tal on mõnusalt kõlav ja madal hääl, mis on justkui loodud näitlemiseks. Tema kergelt koba või mingis mõttes isegi grammivõrra kohmakas olemine sobiks ülihästi karakterrollidesse! Kuidagi kentsakalt poisikeselik on ta ka! Päris põnev oleks teda tihedamalt laval näha (hetkel meenuvad ainult mõned üksikud rollid Linnateatrist. Kusjuures ainukene, kus ta natukenegi "särada" sai, on minu meelest pisitilluke pealekaebaja roll Tõde ja õiguse 2.osas.) Gert Raudsep on alati hea, siin tükis tekitab ta selle hästi vajaliku pingestatud olukorra, olles oponendiks oma alluvatele - noortele uljaspeadele, kes idee tulles tahaksid hoopis ilma "liiga närvilise ülemuseta", ise seda teostama hakata :) Ainsa naisena on kambas Kristel Leesmend, kelle "mäng" on rohkem selline mõnusalt ärritav just Gert Raudsepa tegelasele. Leesmendil on mõnus lavaline "kohalolek" - teda on võimatu ignoreerida. Väga hea "neljas lüli". Aga ka tema, oma vabakutselisusega on kuidagi vähe esil Eesti teatripildis. Siin etenduses saab ta isegi oma lauluannet demonsteerida - kusjuures mõnusalt nostalgiline oli kuulata kooliajal laulmis- või inka tunnis lauldud "We shall overcome" laulu :)

Lõppkokkuvõttes tõesti hea mõte, inspireerida ja panna inimesed mõtlema "õiges suunas". Alguses toimunud matemaatikatund käivitas meil K-ga matemaatilise vaidluse :) Tema ütles, et see ülesanne oli võimalik lahendada, aga mina 2 muutujaga võrrandit ilma "katse-eksituse meetodil" lahendada ei oska. Naaber ütles, et tuletise abil on võimalik... mina olen tuletisi ikka funktsioonide juures kasutanud, mitte konstantsete väärtustega. Ma poleks selles ülesandes suutnud funktsiooni tekitada. Võrrandsüsteeni ka mitte. K meelest, et kui matemaatikaõpetaja juba andis ülesande, et siis on see ka võimalik ära lahendada. Jah, ma ju usun ka, et on... aga mul läks vist osa sellest ülesandest kaduma. Ja tahvlile varemkirjutatud numbrid tekitasid ka segadust, sest need ei kuulunud üldse ülesande juurde :) Ma siis kirjutasin hoopis lahendamise asemel sellele antud ruudulisele lehele AITÄH! :)))

Hinnang: 4- (geniaalne oli minu meelest alustada teatrit hommikul nii vara, justnagu "hommikune koosolek". Vaim värske ning kaasamõtlemiseks just mõnus! Eriti kui tegemist on nii mõnusalt sooja, heatahtliku ja positiivse tükiga. Mina sain küll hea tuju terveks päevaks! Soovitan soojalt kõigile! Kusjuures kui midagi muud ei saa, siis saab mõtted varakult tööle ning see kulub ju ka igale ühele marjaks ära! Kogu päevast kujuneski toimekas ja positiivne ning kuidagi mõnusalt töökas päev! Aitäh NO-teater, MK ja näitlejad!!!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

NO81
Startup
Kase
Lavastus NO81 Startup on Mart Kase kirjutatud ja lavastatud. See räägib ideedest ja inimestest. Või nagu ütleb autor: Hetkel võib päästa vaid ettevõtlus, on vaja ainult ideid. "Ei saa teeselda loovust, kompetentsust, seksuaalset erutust. Kui sul pole neist ühtegi, siis hakka pakkima ja sõida Indiasse maisi müüma," ütleb popkirjanik Coupland oma raamatus jPod.Autor-lavastaja Mart KaseKunstnik Kairi MändlaNäitlejad Kristel Leesmend (külalisena), Jaak Prints, Bert Raudsep (külalisena), Gert RaudsepLavastust mängitakse aadressil Niine 11 kontorihoones hommikuti kell 8.15.
NB! Teatrilt on võimalik tellida hommikune äratus, mis tuletab meelde etenduse toimumist. Selleks palun kirjutage lihtsalt vika@no99.ee

Startup
Vaata:Niine 11
Mart Kase esitab endale paar küsimust ja vastab.

Millest räägib lavastus “Startup”?
Täpselt ei tea. Lavastus ei räägi kahest asjast:
Ei räägi riigist ja sellest kuidas riik kiusab ettevõtjaid. Mulle ei meeldi, kui Eestit kirutakse või arvustatakse. Riikide tulevik on nagunii tume, ma ei taha kiusata või näppu vibutada suures plaanis kaitsetu suunas. Pigem vastupidi. Eesti on unelmate maa, et alustada ettevõtlust või näiteks viia läbi sotsiaalseid uurimusi. Kõigil on savi. Liberaalsus on loonud võimalused ning mentaliteet ei takista tegutsemast. Riik ei saa lõputult poputada inimesi ettevõtlusega tegelema, piisab sellest, kui luuakse võimalused. Toetused pole privileeg.Lavastus ei räägi oskusest leida ideele partnereid ja rahastajaid. See on idee teine etapp ja vähemalt sama keeruline kui esimene. Kuidas laieneda ja oma ettevõtet maailmale õigete kanalite läbi presenteerida on väga lai teema, millest ma ei tea midagi ja millest ma ei oska adekvaatseid dramaturgilisi liialdusi kirjutada, nii oli see parem kõik välja jätta.Lõpptulemus võiks olla pigem kerge kui raske, pigem kunstiline kui ainult sotsiaalne. Pigem sõnumiga.

Miks just nüüd ja praegu see teema?
Mind tohutult tüütab igapäevane möla “majanduslangusest” ja “surutisest”, see on väga väsitav. On aeg, kus tuleb teha, mitte peitu minna. Ma ei pea õigeks seda, mida on teinud paar edukat nooremapõlve eesti ärimeest – nad on võtnud oma firmadest raha väljad, tõmmanud ärid koomale ning reisivad paar aastat mööda maailma ringi põhjendusega, et praegu pole soodus ega otstarbekas ettevõtlusega tegeleda. Ärimees peab mõtlema laiemalt, kui üksikisiku mõnus elu. Samuti on mul kahju Oliver Kruudast, kes ütles paar kuud tagasi nii:“Ausalt öeldes ei taha ma enam mitte millegagi tegeleda. Ei ole paremat aega kui reedel kell kuus õhtul, mis tundub mulle kui kuuajalise puhkuse algus.

”Miks sa ise ärimees ei ole?
Ma ei oska. On kaks ametit, mida pean äärmiselt raskeks – produtsent ja ärimees. Mõlemad peavad kõike kõigest teadma, neil peab olema tohutu intelligentsus ja väga head suhtlemisoskused. Ühtepidi mõtlen, et iga inimene, kes hakkab tegelema ettevõtlusega, peaks endalt küsima, et kas temas üldse on inimlikku potensiaali. Teistpidi, head ärimehed ja head ideed sünnivad ainult kogemusest. Ettevõtlust ei tohiks karta, aga peab väga täpselt teadma, et mida sa teed ja miks sa seda teed, mis sa teed.

Mis on sinu lemmik äriideed?
See lavastus ei ole tehnoloogia ja suhtlusvahendite arengust, aga ma vastan hetkel ebaoriginaalselt - Skype ja Twitter. Mõlemad on sündinud väikese grupi inimeste tohutust entusiasmist ja oskusest ära kasutada aega ja muutusi. Hetkel on need Interneti kuumimad suhtlusvahendid, mille mõlema potensiaal on endiselt ettearvamatu. Kasutan ka kahte Apple'i arvutit, mõlemad funktsioneerivad suurepäraselt - lisavad mu ellu väärtust ja hoiavad kokku mu aega. Huvitav, kas Steve Jobs arendab oma firmat raha pärast? Kas Skype ja Twitteri mehed tegid alguses meeletult öö ja päev läbi tööd raha pärast? Või oli ja on see idee, mis neid käima lükkas ja lükkab.

Kas lavastust näitab pigem ideaali või pigem tavalist?
Ma ei tea, ideaalist on vist asi kaugel. Samas, see ilu ja paatos, mida tihti otsitakse tavalise inimese tavalisest elust, on ka tohutult tüütu. Minu jaoks on absoluutselt end ammendanud lood, kus keegi eraldub ja läheb metsa elama. Mulle väga meeldib maal olla ja ma tahaks kindlasti kunagi lambaid kasvatada, aga kui ma tahan olla ühiskonna osa nii, et see loob lisaväärtust, siis ei ole siin mingit metsa minemist ja enda sisse vaatamist. Inimene, ettevõtlus, teater on eelkõige sotsiaalsed, minu arust vaadatakse sellest tingimusest väga tihti kõrvale ning tegeletakse pigem sellega, mis meeldib, mitte sellega, mida on vaja.

Miks on vaja teha teatrit kell 8 hommikul?
Sellepärast, et tööpäev algab kell 8 ja koosolek algab tavaliselt kell 8.15. Sellepärast, et hommikud on liiga ilusad ja mõtteerksad, et neid maha magada. Ma armastan hommikuid. Mulle ei meeldi eriti magada, sest magamine on lõbu, mis ei arenda inimest. Arvan, et see jääb eluks ajaks inimesele meelde, kui ta hommikul kell kaheksa teatrisse tuleb. See on aktsioon, et ärgitada inimest tegudele. Ja tore oleks ju teatris vahel luua reaalsuse illusiooni, sellepärast leiab tegevus aset ka nende nelja inimese kontoris.Mis sellest kõigest välja tuleb hetkel ei tea. On tekst, mis proovide käigus kindlasti muutub ja on näitlejad, kellest loodetavasti kujunevad karakterid. Aga selle nn. “kohaspetsiifilise” lavastuse tegemise valem on üsna mitme muutujaga, mis võivad anda väga erinevaid vastuseid. Ma ei tea, mis välja tuleb.

Kumb siis on tähtsam idee või idee teostus?
See valik on liiga suur, et oleks võimalik vastata. Kuigi idee on nanosekund, siis ta koosneb väga erinevatest parameetritest, mida tuleb iga idee puhul käsitleda eraldi. Ja teostus ei ole pelgalt plaan, mida inimene või inimesed järeleandmatult üritavad ellu viia.

Kõige tähtsam on vaimustuda. Arhitekti töös pidavat loovust olema alla viie protsendi ning maalikunstnikuks õppimine on vist üks kõige sügavamalt rutiinsemaid erialasid. Tunnistan ausalt, mina ei tea, mis on “loovus” ja mida inimesed täpsemalt mõtlevad, kui nad räägivad loovusest. See on nii umbmäärane mõiste, et seda pole vaja. Kõik on loovus.

Mängurid - Nukuteater


Oi kui laheda lavastaja on endale Eesti Riiklik Nukuteater "idamaadest" kodustanud :) Jevgeni Ibragimov on mehe nimi ning ta on toonud täiesti omapärase, vahva ja kindlasti ka originaalse käekirja meie kodusesse Nukuteatrisse. Viimati nägin tema lavastatud "Kuldvõtmeke"-st ja kuigi parallele võiks nukukunsti mõttes tuua, on tegelikult olulisem paralleel hoopis lavastuslike trikkide paljusus ning täiesti uus põnevuse tase "nukkudega mängimise" vaatamisel!

Ette rutates pean ära mainima, et minule isiklikult meeldis see Kuldvõtmeke isegi rohkem, sellest hoolimata, et tegelikult "Mängurid" on ju ikkagi rohkem "täiskasvanute" tükk.

Igatahes oli lahe, et etendus hakkas pihta juba fuajees ning Gogoli muuseumi töötaja aitas kenasti sellisele venelikule lainele oma aktsendi ning vahva "vene baaba" temperamendiga. Saalis istudes, kui tuled kustusid, tundsin millegipärast isegi hirmu hetkeks. Sellist sõnul seletamatut, mitte millegi ja samas teadmatuse ees. Huvitav kogemus :) Kõigepealt algab tükk pihta lihast ja verest näitlejatega ning see tranformatsioon nukkudeks tekitas uuesti kergeid "judinaid" :) Kuid siis alles mäng lahti läkski.

Samaaegselt mitme inimese juhitud nukud, millel näiteks käed on "inimese" omad, aga pea "nukupea", lõi mõnusalt ehtsa tunde. Samuti stseenides, kus mängisid ainult "käed" oli sellist omapärast võlu. Kuid minu lemmikud olid ehk hoopis need kõige väiksemad nukud. Nii detailsed ja mõnusalt ehedalt liikusid nad! Samas ka see kui oli kasutatud mingi mõtte või tunde tekitamiseks eri suuruses nukke - suur kõrvutatud näiteks üleoleku tunde tekitamiseks väiksega - geniaalne ja toimiv!

Üldse oli see kõik detailirikas. Punase kindaga käsi, mis vahepeal vilksatas andis kogu loole salapära, kuigi lugu ise on ju vana Gogoli kaardipetturite lugu. Selles suhtes ehk sisu ei mõjunudki nii "põnevalt" või "huvitavalt", sest enamvähem etteaimatav on kõik, isegi püant jääb nagu üllatusliku toimeta. Kuid sellest hoolimata on tegemist väga huvitava, justnimelt "lavastusega". Nii valgus-, muusikakujundajatele kui ka kunstnikule suured kiidusõnad! Vahepeal oli küll "musti kujusid" näha, aga võibolla lihtsalt "esimesest reast"? Kaugemalt vaadates ehk toimiks see paremini. Samas nende nukkude detailide ja detailse liikumise nägemiseks saab ehk just lähemalt vaadates suurema naudingu.

Näitlejatest peab suure aplausi saatel saatma kiidusõnad Taavi Tõnissonile. Ma ei saa aru, mis ime on tema hääles, mis paneb teda kuulama ja juba esimestest sõnadest peale kaasa elama tema karakteritele - see on täiesti maagiline! Ka seekord, alati kui oli tema "hääles" olin ka mina kõrvad kikkis :) Vanasti oli selleks Henrik Toompere... nüüd on Toomperel minu meelest päris vääriline mantlipärija! Kuigi Nukuteatris on ka mitmeid teisi häid näitlejaid - Laura Nõlvak, Liivika Hanstin, Helle Laas, Anti Kobin, Tiina Tõnis, Riho Rosberg ja Lee Trei, kui nimetada "mõningaid lemmikuid", aga ma otsustasin, et ei hakkagi teisi selle etenduse näitlejaid kiitma, sest kõik olid ju enamvähem "head" ning suurem osa kahjuks ei paistnudki välja, sest pidid täitma ainult tehnilist poolt - nukkude liigutamist (ja ka pimeduses häälitsema). Kõik (ka siin minu mainitud "lemmikud") ei osalenudki selles tükis. Kuid lõpus, kui kõik "osalenud" näitlejad kummardama tulid, siis oli neid ikka üllatavalt palju!!! :)

Kui rääkida etenduse enda sisulisest lõpust, siis minu meelest oli see mõttena väga hea ning lisaks andis sellist tugevust kogu tükile juurde (ma pean silmas eriti seda Anti Kobin-i lõpuosa ja neid ägedaid suuri k..i!)

Hinnang: 3 (natuke veel ja Nukuteater suudab minust täiskasvanud eas Nukuteatri kui teatrivormi austaja teha! :) Nimelt ma kohe kuidagi ei haaku "nukkude maailmaga", eriti skeptiline olen ma "täiskasvanutele" mõeldud nukkudega mängu suhtes - see on mu isiklik kiiks. Aga kui on selliseid huvitavaid lavastuslikke trikke kasutatud, siis miks ka mitte :) Läbimõeldud kuni detailideni, ja neid detaile viitsitud mõelda ja sisestada lavastusse - see on kunst! Kui nüüd lugu ise oleks ka "mind isiklikult" puudutanud, siis oleksin olnud täiesti "müüdud". Hetkel jään ootama midagi uut Ibragimovilt. Väga suure huviga!)

Isiklikud märkused: Saal kubises kõiksugu kultuuriinimestest! Ja vene tädisid oli ka palju vaatamas :)



Tekst lavastuse kodulehelt:


Nikolai Gogol
Mängurid
Lavastaja: Jevgeni Ibragimov
Kunstnik: Pavel Hubicka (Tshehhi)
Muusikaline kujundus: Tatjana Aljoshina (Venemaa), Boris Kipnis (Venemaa), Arbo Maran
Tõlkija: Jüri Karindi
Valguskujundus: Raoul Nagelman, Martin Janicek (Tshehhi)
Mängurid: Vahur Keller, Liivika Hanstin, Riho Rosberg, Laura Nõlvak, Andres Roosileht, Anti Kobin, Ingrid Isotamm, Jevgeni Moiseenko, Toomas Kreen, Venno Loosaar, Taavi Tõnisson, Reet Loderaud, Pavel Shnjagin

„Mängurid“ on tõeline põnevuslugu. Tegevus hakkab hargnema väikeses võõrastemajas, kus otsustab peatuda virtuoosne kaardimängupettur Ihharev. Kuidas saaks aga üks mängupettur käed rüpes istuda, kui võõrastemaja on võimalikke mänguohvreid täis? Nii meelitabki Ihharev kolm härrasmeest endaga kaarte mängima, eesmärgiks nende rahakukrud tühjendada. Kuid kas need härrased on ikka kohmakad kaardiladujad? Või ehk hoopis veelgi peenemad petturid? Nõnda saab alguse hoogne ning ootamatute sü˛eekäikudega topeltmäng, mis ulatub kaardilauast kaugemalegi…


Kaukaasiast pärit külalislavastaja Jevgeni Ibragimovi sõnul püüdis ta seda lugu avada võtmes, kus kirg hukutab inimese: „Hasartmäng teeb inimesest nuku – elava kuradi ja saatana. Kui mängukirg tungib inimese hinge, siis rikub see inimese. Momentaalselt.”


Tehniliselt keeruka ja rahvusvahelise koostööna valmiva lavastuse sihtrühmaks on noored ja täiskasvanud. / 14+
---
2008. aasta 18.-24. maini osales lavastus "Mängurid" 15. Subotica Rahvusvahelisel Lasteteatrite Festivalil Serbias, kust toodi koju peaauhind ehk festivali Grand Prix! Festivalil osalesid lasteteatrid paljudest Euroopa riikidest ning Venemaalt; zhüriisse kuulusid nukukunstiala tipud.

18.-22. septembrini 2008 osales "Mängurid" festivalil "Kovtsheg" Venemaal Kineshmas.

2009. aasta märtsis osales "Mängurd" festivalil Kuldne Mask Moskvas, Venemaal.

Esietendus 29. märts 2008
Etenduse pikkus 2 tundi ja 30 minutit
Mängukoht Suur saal

esmaspäev, 18. mai 2009

Stalini lehmad - Sofi Oksanen

Ma ei mäleta millal viimati lugesin ühte raamatut ning tundsin oma enda eluga nii palju sarnast?! Ok, muidugi pole see ju "minu" lugu, vaid ikka Anna või mingil määral kindlasti ka kirjanik Sofi Oksanen-i enda lugu. Ja kuigi mitmed asjad olid ka rohkem või vähem nihkes minu kogemustega võrreldes, õhkus sealt ometi vapustavalt palju minu mõtteid, tundeid ning läbielatud asju :)

Kõigepealt peab ütlema, et Oksanen on fantastilise mäluga! Nii palju nostalgiat ning mõnusaid killukesi Eesti lähiminevikust. Oksanen on osav doseerija - ta on sidunud mitu erinevat teemat ning tasandit üheks tervikuks täiesti fenomenaalse osavusega - teemad nagu eestlane Soomes, soomlasest ehitaja Venemaal, buliimia/anoreksia, küüditamine, Eesti 40ndad, 50ndad, 60ndad, 70ndad, 80ndad, 90ndad ja tänapäev, armastus, lapsepõlv, spioonid/KGB, külaskäigud Eestist Soome nii nõukogude ajal kui ka uuel ajal, inimsuhted, ka kiiksuga suhted, asjade kultus - mille juured ulatuvad juba aastakümnete taha jne jne jne. Kuid esialgu läheb raamat liikvele kahe põhilise teemaga. Esiteks eestlasest naise ja soomlasest mehe vaheline armastus - sealt edasi Eestist Soome kolimine ja siis sellest abielust sündinud lapse mõtted ja tunded - on ta ju ühtlasi nii soomlane kui ka eestlane. Ja teiseks selle lapse toitumishäired. Kuigi toitumishäiretest räägitakse rohkem selles tänapäevasemas ajas kui laps on tegelikult juba täiskasvanu. Ja huvitav, aga nii kui ma tundsin, et mulle nüüd natuke juba aitab sellest oksendamise ja söömata olemise teemast, siis autor justkui tundis täpselt selle koha ära ning liikus sujuvalt edasi teistele teemadele ning jättis selle buliimiareksia natukeseks kõrvale. Hämmastav, et kirjanik mitte ei liigu oma mõtteidpidi edasi vaid justkui tõesti tunnetaks, mida lugejagi tunnetab.

Üldse see vorming, ehk ajas edasi-tagasi hüppavate lõikudega kokku miksitud lugu on justkui mõni teleseriaal, mis koosneb fragmentidest. Siiski lineaarselt liigub edasi nii ajaloos toimunu kui ka see mis hetkel käimas.Nõnda on justkui mitu rauda samal ajal tules ehk mitu lugu või liini ühekorraga käsil. Ja seda põnevam lugejale! Koondangi oma mõtted erinevate põhiteemade alla, sest nii mitmetasandilist raamatut lahtimõtestada üldiselt on minu jaoks küll võimatu.

Dieet/Buliimiareksia:
Pideva dieedipidamise valguses sain mina küll inspiratsiooni juurde kõhnemaks saamisele. Juba see tunne, et kui kõhnem oled ning see tähelepanu, mida siis osutatakse. See on omakorda inspiratsiooniks paremasse vormi saamisele. Mõtted nagu "kõhna olen ma siis kui naba on piklik mitte ümar" olid minu jaoks küll uued, kuid annavad ju tegelikult vürtsi kõhnumisele :) Kunagi 20 aastaselt end näljutades ei pidanud ma üldse raskeks sõrmi kurku lükata ja oksendamise abil kõhnemaks saada. Praegu ma enam nii ei suudaks, kuigi ei pea seda võimatuks. (Praegused trikid on rohkem alatajule mõju andvad - püksirihm augu võrra kitsamale, et tekiks tunne kuidas vöö pigistab, siis ei pinguta söögiga üle...ja teised sellised väiksed kavalused :)). Tegelikult ju raamat otseselt ei mõista hukka, ega tegele ka moraalitsemisega, et buliimia on vale või et ei tohiks üldse alustadagi, sest see võibki ju viia selleni, et lihtsalt ei oskagi enam süüa või sööki enda sisse jätta. Rääkimata tervislikest probleemidest, mis ju tegelikult võivad, aga ei pruugi sellest tekkida. Mulle meeldib, et see kõik raamatus on nii eluline, täpselt nagu päris. Ka mina mäletan, et õppisin täiesti meistriks, ehk millised toiduained tulevad lihtsamalt organismist välja, millised mitte. Millised seedivad kiiresti ära ja mis järjekorras peab erinevaid toite sööma. Enam ma seda ei mäleta ning ei oska ka hinnata, et kas minul oli samuti nagu Annal, kuid mina näiteks ei arvestanud seejuures kaloreid. Sest kui toidu endast väljutad, siis mis neil kaloritel enam vahet. Kalorite järgi toitun ma praegu, ehk vaatan et kõik saaks ikka kulutatud ka või pigem hoopis sedapidi, et ei ahmi endale rohkem kaloreid sisse kui suudan päeva jooksul ära kulutada. Samuti see varjamine, et kui häbiväärne on ikkagi, et toitu ei jäta enda sisse ning samuti kui häbiväärne on iseenda ees jätta see endale sisse. Kõik need teemad olid nii tuttavad, kuigi umbes 15 aasta tagant :) Ja oi kuidas mulle meeldis see kuidas Anna oma "45 kilo kuhugi jälle tassis" :))) a la näiteks: "Pühendun kohvi joomisele ja 45 kilo kaalumisele."

Soome/Eesti ja nõukaaegne reisimine:
Ma kolisin Soome 1987. Ehk täiesti "sellel ajal", mida Oksanen kirjeldab kõige rohkem. Mäletan ka neid esimesi "tagasisõite" ja neid suuri tolli-läbiotsimisi. Samuti see kuidas suhtuti välimaalastesse. Sellel ajal oli kohustus võtta hotellikoht, kuigi ka meil oli ju muidu võimalik ööbida Eestis. See paranoia ning tihti ju päris õigustatult, sest olid mingid tegelased, kes jälgisid iga liigutust ja sammu, mida siis Eestis sai tehtud. Kuigi ma pean tunnistama, et ma ise küll ei teadnud ega märganud midagi, et keegi jälgiks midagi. Ainult jutte mäletan :) Kui me Soome kolisime, siis minul sellist Ireenet ega mingit võõrast eestlast küll külje alla ei pugenud. Minu teada ei kimbutanud keegi ka mu ema, kuigi ega ma ei pruugi ka mäletada. Aga võibolla olime meie veelgi väiksemas Padu-Soome kolkakülas :) Ma ei mäleta ühtki eestlast ega venelast seal.

Mäletan ka milline mure oli emal alati tassida igasugust kraami Eestisse, täpselt nagu raamatu-Katariinal - olid ajad olid kombed. Minu meelest see tugevalt sissekasvanud sisemine sundlus ei kadunudki tal (minu emal) ära ka "uuel ajal". Armsalt lapsepõlvenostalgiat tekitavalt mõjusid ka Soome kaupluste nimed Valintatalo, Siwa või Alepa. Ega ma ju ei tea, võibolla on need endiselt elujõulised kauplused Soomes, lihtsalt ei ole enam pärast sealt ära kolimist (90ndate keskel) kokku puutunud :)

Nostalgia:
Oksanen tuletab meelde näiteks neid kõva koorega leibasid, mille pehmust pidi kontrollima pisikeste paberilehtedega. Või seda kuidas maal naised kandsid kitleid :) Seda, et taksojuhid olid kunnid ja klient eikeegi. Banaaninidekultus :) "Turist"-i pood. "Vana hea Tallinna kaubamaja" enne ja pärast klaaslifti :) Kolhoosileib... mmmm kui hea see oli! See leib, mida anti loomadele - palju parem kui "tavaline" poeleib :) Linnupiim -a kommid... kuigi neid saab ju praegu vist ka poest... ma polegi tähele pannud, et neid on praeguses pakendis vähem. Vanasti oli se karp tõesti äärest ääreni täis komme, täiesti üksteise kõrval.
Kirsberry, fimmid ja kilokotitäis rublasid - kõik on tuttavad märgid nooruspõlvest :))

Mäletan ka neid aegu kui soomlased käisid Venemaal ehitamas ning milliseid perede lõhkumisi ning armukestepidamisi sellel ajal peeti - massiliselt. Olin ju ise alles laps, kuid teadsin ja tundsin, mis toimub. Samuti see eesti naiste litsiks tembeldamine. Mina "poisina" olin lihtsalt "rüssä" soomlastest koolikaaslaste suus, ehk "venku". Kuid mäletan ka artiklit lehest, kus öeldi, et Eestis on iga 10-s naine prostituut. Keegi hõõrus mulle seda silme alla ning mina muidugi otsisin bioloogiõpikust välja koha ning näitasin soomlastele, et "neil on iga 5-s mees homo". Kuid need halvustavad kommentaarid kuidas Soome naised üritasid leida endale õigustusi, miks nemad justkui on "kõrgem klass", neid oli sellel ajal väga valus kuulata. Ning olgugi, et neid tavaliselt ju ei öeldud otseselt meie pere ega minu pihta, siis tundsin end alati puudutatuna. Meenub ka näiteks üks kord kui jõulude aegu käisime klassiga kirikus ja seal korraldati korjandus Eestis vaesuse käes kannatavate inimeste hüvanguks ja kuidas siis paar klassivenda õelalt minu poole vaadates panid oma hädised mündid korjanduskarpi - justkui "minule annetades". Küll tegi südame täis. Oksanen on ju ise samuti pool soomlane pool eestlane, kuid julgeb siiski jääda omamoodi erapoolikuks ja võrdselt nii ühele kui teisele poolele jagada seda, mis neile kuulub. Sest tõesti see metsavendluse reetmisteemad, kui rahvas ei suutnud hoida kokku ja naabrit ega sõpra mitte reeta, see on ju meie rahva häbiplekk. Aga samas ega ma ise ka ei teaks, milleks ma valmis selles reaalses olukorras oleksin, kui ähvardatakse minu peret. Ehk kas reedaks kellegi kui info nõudja hoiaks nuga mu laste kõril. Inimelu sellel ajal ei maksnud ju midagi. Eriti metsikute vaenlaste jaoks, kes olid justkui püha viha täis.

Ja kuigi väga palju on raamatus sellist tõsist, on siiski ka helgemaid noote ja lõpus ju eriti lootus paremaks. Kuid see raamat polegi otseselt ainult Anna lugu või Anna vanemate lugu või üldse "lugu" selles kõige tavalisemas mõttes. Kuigi "lugu" või lood on ka olemas. Tegemist on minu meelest rohkem nagu mälestuskildude kogumikuga. Ja just need üht või teistpidi enda mälestuste või eluga kokkupuutes olevad killud toovad ju omadki mälestused meelde ning annab võimaluse nostalgitseda. Ja see on nii mõnus tunne. Lisaks on Anna minu jaoks üldse üpris sümpaatne tegelane oma dilemmade, vigade, enese- ning kaaslaseotsingutega, ema-isa mõistmise püüetega ja kurbuse ja buliimiajumalaga. Ma elasin talle kaasa kohe esimestelt lehekülgedelt alates ja eks seegi on juba väga oluline, et oleks huvitav lõpuni lugeda.

Kusjuures ma usun, et kogu selle raamatu kirjutamiseks pidi ta kindlasti päris kaua niiöelda eeltööd tegema ning neid erinevaid mõtte ning mälestuslõike koguma. Sest kuigi eks palju tuleb ju ka kohe "oma peas asuvalt kõvakettalt", kuid selline mass mälestusi võtab kindlasti kõvasti aega ja vaeva kokku koguda. Lisaks need ühtseks tervikuks siduda nii ladusalt - see on lausa imeline!

Lemmikud kohad raamatust (kirjutan oma sõnadega mälu järgi, sellepärast erineb päris tekstist):
***Vanaisa ütleb, et Katariina ja tolle mehe pulmadest on möödas 7 aastat, et järelikult peab Anna olema 7 aastane...Katariina sellepeale, et "Ei, Anna on neljane"...
***kõige peale, mida Katariina oma mehe vanemate juures teeb, ütleb ämm - Karjala inimesed teevad ju ka nii (ehk nood on sama imelikud)...
***Kui Annale soovitatakse 5 kilo juurde võtta... Anna ütleb/mõtleb, et iial ei võta ta 5 kilo juurde. MITTE HETKEKSI! :))) See ongi täpselt elus nii. Käsu peale juurde võtta, eriti kui oled sellist vatti näinud kaalu langetamisega. Ei iial!!! --- "Anna ei kavatse enam kunagi tagasi pöörduda sellesse kehasse, millele pöörati tähelepanu mõnel muul põhjusel peale lihaliku ilu".
***Kõik need kohad olid tegelikult lemmikud - kui Anna on maal vanaema juures
***See kuidas erinevad inimesed reageerivad erinevalt selle peale kui Anna ütleb, et ta on eestlane.
***Küsimusi täis leheküljed... Tihti on vastused või mõtted küsimustes endas olemas. Osav nipp kirjanikult.
***Mulle otseselt ei meeldinud nende "noorte naiste rinnakasvamisvalude" kohad ning muud "naistekohad", kuid ometi olid need minu jaoks õpetlikud ja harivad :) Selliseid asju on ikka hea teada. Ma ei mõtle perserslikus mõttes, vaid siiralt.
***"Hommikul on leib ja sink kadunud". Armastus on nii ilus ja armas...ka sõja ajal.
***See kuidas Richardist tehakse nuhk, koodinimega "õpetaja"... nii see ilmselt toimiski...
***Katariina ja vanaema kirjavahetuseprobleemid
***Kogu see Ireene ja t"ema ema spioneerimine... see oli ühtlasi põnev, aga samas vastik. Nagu endal oleks mingid räpased vaenlased kannul. Õudne olukord tegelikult! Ent ometi oli lahe, et Annal oli selgroogu ise otsustada oma sõpruse üle, ema vastuseisust ning olukorrast teadlikuna olekust" hoolimata. Selles oli midagi eluliselt nii ilusat - "sõprus" ju ikkagi. Ja sõprus teeb südame soojaks :)

Hinnang: 5 (hetkel on see vähemalt sellel aastal üks parimaid loetud raamatutest!!! Päris klassikuks veel ei tembelda, kuigi kultusraamatu staatusesse saab see meie peres küll. K meelest on see üldse parim raamat, mis ta elus lugenud on. Tema meelest on paljud laused ja kogu see ülesehitus täiesti geniaalne. Et sellepärast ei hakkagi tema kunagi kirjanikuks, sest ta ei suudaks kunagi midagi sellist konstrueerida ning oma mälestusi ega mõtteid nii ladusalt ja osavalt sõnadesse pildistada. Osav sulesepp on Oksanen tõesti! Kuigi tegemist oli mitmeski mõttes "naistekaga", sellest hoolimata oli ikkagi väga hea lugeda nii tugevalt ennast puudutavat teksti. Tegelikult jätab Sofi ise inimesena ka väga hea mulje! Nii lahe inimene ja lahe, et saab veel paar raamatut lugeda temalt eesti keeles kohe otsa - "Baby Jane" ja "Puhastus".... ja ta on ajakirjanudusele teatanud, et plaanib eesti-teemalisi raamatuid kirjutada veel vähemalt paar tükki ja järgmisega katsub valmis olla juba vähemalt paari aasta pärast. Minu "kogemata kohtumisest" Sofi Oksaneniga võib lugeda siit.)

Kuigi stiilinäidet sellest raamatust on natuke mõttetu tuua, sest mõnusaid sõnade- ja mõttemänge on raamat täis ja sellest Oksaneni stiilist aru saamiseks peab ikkagi seda raamatut ise lugema, kuid ma ei suuda kiusatusele vastu panna ning otsustasin siiski pisikese lõigu raamatust ära tuua:
Hukka küsis, miks ma ei rääkinud kunagi midagi oma isast. Sest issi ei rääkinud kunagi minuga. Ega minust. Sõna või paar pole rääkimine. Issi rääkis oma õe ja venna lastest. Nemad olid päris tegijad. Ühest sai põetaja. Teine käib motokrossi sõitva poisiga. Mõlemad kolisid kirikuküla teise serva. Vaat on tragid tüdrukud
Issi tahtnuks vähemalt kolme last. Emale piisas ühest. Ühega on lihtsam reisida. Ühega saab ta hakkama, isegi kui on üksi padusoomelikus väikelinnas. Tal on niigi piisavalt muresid. Võõral maal keset metsa ei hakka isegi hull jõmpsikaid sigitama. Pealegi ei või eales teada, võib-olla tuleb tagasi minna.

Aga miks on raamatu pealkirjaks "Stalini lehmad"... 53 aastal suri Stalin ja see on ka raamatus ära mängitud, kuid kas "Eestlased" on "Stalini lehmad" või miks selline pealkiri, seda ma päris kindlasti ei tea ega mõisa, kuigi aimdus on just nimelt seoses sellega, et venelased tegid meiega pärast Sakslastega pakti sõlmimist mis tahtsid... lüpsid mis jaksasid... kas ehk sellepärast "lehmad"? Või siis hoopis kuidas Stalin mehed metsast välja meelitas oma amnestiaga, kuigi mehed metsas olid ehk veel vabamad kui nad Stalini režiimi all kuulekate kodanikena olla said?

pühapäev, 17. mai 2009

Lood Viini metsadest - Vanemuine

Kohe kui ma kuulsin, et Vanemuisel tuleb see tükk välja, ei olnud mulle oluline, kes seal mängivad, kes lavastab, ega mingi muu detail. Nimelt peetakse selle lavastuse eelmist lavaversiooni Eestis legendaarseks (see on isegi ära toodud "Sajandi 100 sõnalavastust" raamatus) ning ma lihtsalt pidin seda näha saama!

Niimoodi pimesi lähen ma küll viimane kord teatrisse! Eriti veel Tartusse, kuhu kulub juba sõiduks edasi-tagasi rohkem kui terve lavatükk kestab... Olen tähele pannud, et Vanemuise suure lava tükid üldse mulle väga harva meeldivad (õnneks olen sinna sattunud ka suhteliselt harva). Meeldiva erandina "Koidula veri", aga ka sellega ujun oma tavalistele arvamuskaaslastele millegipärast "vastuvoolu". Juba sõna "Rahvatükk" oleks mind piisavalt pidanud kohutama, et see tükk lihtsalt ei ole "minu rida".


Ehk siis kui naerud mängitakse välja inimeste purjus laaberdamisele, kui liiga tõsise asjaga mängitakse kogu palagani sees justkui kunstlikuks kontrastiks. See on minu jaoks millegipärast vastuvõetamatu. Kõige hämmastavam tundus mulle kaaspublik, kes mu ümber istus - naise peksmise jutu peale (a la "Naine tuleb paika panna. Annad talle korra vastu molli, küll siis teab") hirnusid mu kõrval jja taga olevad tüdrukud nii mis jaksasid ja K kõrval istuv naine sai ka kõva häälega naeda. Ok, kõrval olevad tüdrukud naersid kõige peale, mida Ott Sepp tegi või ütles, isegi kui selles polnud kõige vähematki koomikat. Samuti ei mõista ma, et miks oli vaja tükis "Ameeriklase" karakterit. Lihtsalt laval purjutamiseks ja lesbi-teema sissetoomiseks? Mul hakkas Kristel Leesmendist nii kahju, et tal polegi mida mängida, aga peab laval sellist tola panema. Merle Jääger esitab kahte eri karakterit, aga need vahetused on nii kummaliselt ja kuidagi imelikult. Minu jaoks oleks neid kahte inimest mängima kaks eri inimest.

Tükk algab nii, et tegelased räägivad pikalt klaasi taga, aga ka isegi mitte esimesse ritta ei kandu nende tekst. Ok, ma saan aru - see võib ollagi taotlus. Aga mu armas kaaspublik hakkas sellepeale plaksutama ning märku andma, et nad ei kuule midagi. Miks? Kas tõesti on raske mõista, et tegijad võibolla tahavadki, et midagi poleks kuulda? Ok, võibolla oli ka midagi nässus, aga midagi kaduma ka ju ei läinud. Või läks? Võibolla läkski kogu point kaduma... :))) võibolla peituski see selles ema ja poja vahelises jutuajamises?

Sellest vähesest, mis meeldis:
Kui rääkida lavastajatööst, siis selles oli minu jaoks täpselt kaks huvitavat leidu - kitsetapmine garaažis (ainus kord, kui mul muie näole tuli kogu tüki jooksul) ja Daft Punk-i tants - väga lahe liikumine ning "mõte" - ma polegi tähele pannud, et seal on täpselt ühed ja samad sõnad :))) Pöördlava kasutamine sellisel moel tõi mulle meelde lapsepõlve teatriskäimised. Meeldisid need hetked isa ja tütre vahel. Ehk peamiselt sellepärast, et mu lemmikud Aivar Tommingas ja Maria Soomets olid vastavates rollides. Samas selles oli midagi mu enda elu puudutavaid teemasid ja sellepärast läks niiöelda otse soonde... Kuid tegelikult meeldisid ka Merca ja Markus Luige ema-poja vähesed stseenid. Nendes oli natuke soojust ning sisukust, mis ehtsalt sobisid sellisesse tükki. Tegelikult meeldis mulle suurem osa näitlejatöid-isegi Marika Barabantšikova ja Riho Kütsar teevad päris head rollid, kuigi nad mulle tavaliselt ei meeldi. Kütsarit oli selle meigiga isegi raske ära tunda :) Sirge seljaga vana sõdur. Tanel Jonas laulis hästi - elvislikult. Lauluvalik oli minu maitsele ok, aga oleksin just tahtnud Straussi ja valsse... see jäi nagu sellest etendusest täiesti puudu... see "karjuv vastuolu" jäi nagu ära, mida alati just muusika ning sisu mõttes eraldi selle tükiga seoses välja tuuakse. Olgem ausad, seda polnud seal üldse. Ja ma arvan, et see oleks olnud kogu lavastusele mõtteks või selliseks huvitavaks alltekstiks.

Olengi märkamatult liikunud nende, minu jaoks mittetöötavate asjade maastikule...
Kõige rohkem häiris mind see, kui kergelt ikkagi võeti seda lapse-surma teemat. Täiesti kummaline. Ok, tegemist oli ka "selliste inimestega", aga ikkagi... Nii kahju, et ei lahatud natsiteemat rohkem. See käib küll tekstist läbi, aga sisusse selle toone siiski ei tooda. Kuigi sellele rõhudes oleks saanud mõned tobedad purjutamised ära jätta ning rohkem sügavust anda.

Lisaks ei saanud ma aru sellest üleminekust, kui Barabantšikova tegelane sügavalt ja siiralt vihkas oma ex-boyfriend-i uut tüdruksõpra (abikaasat, ehk Maria Soometsa tegelast). Kuid siis järsku hakkas hoopis teda kaitsma ja pooldama ning isegi tema kaitseks välja astuma. Seda üleminekut ei mängita välja ning jääb mulje, et publikut petetakse. Võibolla on sealt vahelt midagi ära lõigatud? Ma ei tea, sest ma pole ei eelnevaid versioone, ega ka näidendit ennast lugenud.

Raivo Adlas näitlejana lihtsalt ei meeldi mulle. Ma ei taha teda laval näha, aga see on minu isiklik kiiks ning ma ei hakka lahmima oma kriitikaga. See tõesti on lihtsalt isiklik maitse-asi, et tema mängustiil mulle ei istu. Samuti Martin Kõiv teeb sellise "ei-midagiütleva rolli". Kuigi ega tema mängus iseenesest midagi viga ei ole. Lihtsalt see roll upub teiste taha ära. Mul ausalt öeldes polnudki enam meeleski, et ta seal mängis.

Aga mulle tõeliselt meeldisid peategelasi mänginud Maria Soomets ja Markus Luik. Samuti Aivar Tommingas ja Ott Sepp. Soomets täiesti üllatas ühes kohas! Ta on selline multitalent!!! :))))

Aga minu üht suurimat Vanemuise-lemmikut Herta Elvistet on nii tobedalt ära kasutatud. Lausa nõmedalt. Nimelt kellegi maitse järgi on selles midagi šokeerivat kui vanainimene ropendab või kui ta antakse kätte basskitarr ning kui ta neid kitarrikeeli kiisub, et selles väljenduks nagu ka mingi vastuolulisus. Võibolla väljendubki, aga tema karakteri puhul ju otseselt mitte. Minu jaoks mõjus see hoopis tobedalt. Kuigi eks ta aitas kaasa Elviste karakteri veelgi negatiivsemale imidžile. Sellele vanainimesele oleks tahtnud tõesti oma kätega kallale minna! Seega ju asi "töötas" :)

Kui ma ei eksi, siis on tegemist noore ning värske lavastaja - Robert Annuse, oma uue koduteatri -Vanemuise lavastajadebüüdiga. Sellepärast võib ehk ka mõned apsakad andeks anda. Tal näib ideid olevat ning headele lavastustele palju potentsiaali. Kuigi "Lood Viini metsadest" sisu kasutamine ning rõhkude asetusega on ta minu meelest kõvasti mööda pannud... eelkõige muidugi sellega, mis puutub muusikasse ning purjutamisteemasid sisaldavate stseenide rohkusega. Igatahes ootan huviga järgmisi tema lavastusi, seekordsest pettumusest hoolimata.

Hinnang: 1+ (Lõpuks muutus seda tükki vaadates seal saalis istumine tõeliseks piinaks. Kuigi kui aus olla, siis kogu etenduse ajal olin "häiritud" sellest, mis laval toimub. Palagan, kuhu on peidetud liiga tõsised teemad, et neile piisavalt au andes sellest puhta nahaga välja tulla. Olid mõned üksikud "leiud" ja mõned head rollid, kuid see ei päästnud kogu etendust labasusest ning "ebameeldivate" tunnete tekitamisest. Mina ei soovita, kuigi mõned inimesed mu ümber naersid end ribadeks kui jälle keegi purjuspäi laval laaberdas. Minu meelest oli see nõme.)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Lood Viini metsadest
1931. aastal kirjutatud Viini rahvatüki paroodias kõlab ikka ja jälle Johann Straussi idülliline ja muretult voogav valss „Lood Viini metsadest” ning selle taustal inimestega toimuv on kauni meloodiaga jõhkralt dissonantsis. Lavastuses on asendanud Straussi valsiviisid nüüdisaegsemate armastusmeloodiatega, kuid karjuv vastuolu kestab.

Autor Ödön von Horvath
Tõlkija Peeter Tulviste
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Robert Annus
Kunstnik Nele Sooväli
Valguskunstnik Andres Sarv
Kontsertmeister Ele Sonn
Osades: Maria Soomets, Markus Luik, Merle Jääger, Herta Elviste, Marika Barabanštšikova, Ele Sonn, Raivo Adlas, Ott Sepp, Riho Kütsar, Aivar Tommingas, Martin Kõiv, Kristel Leesmend, Tanel Jonas, Grete Reimand, Riivo Kallasmaa

„Mitte ükski asi ei tekita lõpmatuse tunnet nii hästi kui rumalus” on autor kirjutanud oma näidendi motoks. Süütu tütarlapse meeleheitlik unistus armastusest saab asises ja materiaalses maailmas väärilise karistuse, näidendi tegelaste pealiskaudsus, tuimus ja ükskõiksus kannatava ja hukkuva inimese vastu omandab grotesksed mõõtmed. „See tulivihane rahvatükk tabab otse lagipähe, südamesse ja makku seda osa teatrikülastajaist, kes täissöönutena ja lõbustusalteina soovivad vaid kergeid emotsioone ning kes mõttelaiskadena ei suuda end lahti rebida armsakssaanud läbileierdatud teemadest” (Austria teatrikriitik pärast maailmaesietendust).

Esietendus 25. aprillil 2009 Vanemuise suures majas.

laupäev, 16. mai 2009

Eurovisioon 2009 - Live blogimine

Umbes tunni aja pärast hakkab see tsirkus Moskvas jälle pihta :)
Nagu eelmisel aastal, mõtlesin ka seekord oma vahetud mõtted üles kirjutada.
Värskendan lehte nii tihti kui meelde tuleb ja kui midagi kirjutanud olen :)

Enne show algust peetakse juba võitjaks Norra laulu, aga harva on need ennustused vastu pidanud. Ma usun et Prantsusmaa võib üllatada, kuigi mis üllatus ka see on, sest ka ennustajad pakuvad Prantsusmaale kõrget kohta. Ennustuste kõrgetel kohtadel on ka Kreeka, Türgi, Albaania ja Leedu.

Ise hoian pöialt muidugi Eestile (ennustused pakuvad kohta esikümnes, tavaliselt 7-8 kohta!) või siis "teistest riikidest" Islandile, Prantsusmaale ja Saksamaale.
----

Show algaski "tsirkusega" sõna otseses mõttes - Cirque du Soleil!!! Väga vinge!

Ja siis jätkub vene praagiga :) Eelmise aasta võitja Dima Bilan tuleb kusagilt õhust, viskab mantli seljast, aga see takerdub tema trossidesse :))))
Dima muudkui jookseb... Kommentaator ütleb, et algusnumber maksis 10 miljonit krooni! Ja Dima hakkabki laulma oma eelmise aasta jubedat võidulugu. Inglise keel on vähemalt natuke parem sellel aastal. Ju ta on harjutanud natuke :)
Vahele mixitakse pildilõike tema aegluubis jooksust. Õudne, õudne, õudne!

Saate esimene HEA UUDIS! Uued saatejuhid! Naissaatejuht on Alsu, kes kunagi Venemaad Eurovisoonil esindas ja jäi umbes teiseks või kolmandaks.

Ja show algab!

01. Lithuania - Sasha Son - Love
Justin Timberlake-i kloon :) Päris hea algus. Mõnus refrään, kui ainult mees ei laulaks nagu venelane inglise keeles. Tõuseb klaveri tagant, kasutab falsetti. Päris mõnusalt voolav laul. Ja nüüd rikub kogu laulu ära, hakkab vene keeles laulma... oot kas see oli Venemaa või Leedu? Või tahavad leedukad olla venelaste moodi :)
Hinnang: 3

02. Israel - Noa & Mira Awad - There must be another way
Jälle mitmekeelne laul. Esimene fraas inglise keeles ja siis omale keele üle... Nii eurovisioonilik :) Kaks naist laulavad ju päris norm häälega, aga laul ise on igav. Tõlget ka pole, sellepärast jääb mulje, et tegemist on naistevahelise armastusega. "Peab olema mingi teine tee" ;) Ja nutavad ka mõlema eest (When I cry I cry for the both of us...). Taovad mingitele plekktrummidele rütmi.
Hinnang: 2

03. France - Patricia Kaas - Et s'il fallait le faire
Aaaah Patricia... nii stiilne! Armastus... L'amour....Kui seda peab just tegema... Üks naine keset suurt lava!!!! Braavo! Esimene hea laul! Nii südantlõhestav! Rootsi, vene, inglise ja mingis keeles veel on pealkiri lavaekraanidel. Patricia elab nii laulu sisse. Kes teab, võibolla tõesti järgmisel aastal on Eurovisioon Pariisis! Patricia lahkub lõpetuseks mikrofoni tagant ja teeb mõned tantsusammud! Prantslased on tulnud võitma!!!!
Hinnang: 8

04. Sweden - Malena Ernman - La voix
Heja Sverige! Oooperidiiva on kohal! Kui vaid tema poplaulja hääl oleks sama hea kui ooperilauljahääl :) Lehed rääkisid täna peamiselt sellest, et kuidas ta oma keha vormi sai. Aga tundub, et tegemist on hästi positiivse inimesega. Aga need vahepealsed lõigud, siis kui ta ooperit ei laula, need on kõrvale ikka päris valusad... Laval ongi "ooper", taustalauljad on sädelevate maskidega. Rootslaseid on kohal päris palju...
Hinnang: 5

05. Croatia - Igor Cukrov feat. Andrea - Lijepa Tena
Balkaniballaad. Täpselt nagu nad kõik. Isegi nagu midagi oleks laulus, mehel ju on häält ka, aga minule ei meeldi. Mingi naine tuleb ka kõrvale ja hakkab eee-tama taustaks. Taustal ka naised lehvitavad käsi ja laulavad tausta. Selline uimane lugu. Mees küll naerab, sellest võib järeldada, et hoolimata aeglasest muusikast, on tegemist mingi rõõmsa looga.
Hinnang: 2

06. Portugal - Flor-de-Lis - Todas as ruas do amor
K lemmikoreograafia :)))) Noooooot!!!! Rõõmsa näoga akordionitüdruk. Rahvarõivalikes riietes neiukesed. Taustal vanamehed kitarri ja vilepilliga. Uskumatu, aga see akordioniga tüdruk näeb välja nagu Kadi Toom! laval on lillekesed ja vilepillimuusika :) Tüdrukutel juustes ka lilled :) Lõbus ja rõõmus, kui laul ka oleks midagi väärt... Ja kaamera ei näidanud seekord üldse, kuidas laulja ja akordionitüdruk teineteise vastu nagu mõnel rokkkontserdil kitarrimängija ja laulja liiguvad... K on pettunud...
Hinnang: 2

07. Iceland - Yohanna - Is it true?
Minu suur lemmik Eesti lisaks!!! Tšello... ilus tüdruk, kes oskab ka inglise keeles laulda. Algab nagu ballaad, kuigi trummikomp on taustal. Nii ilus! "Kas see on tõsi? Kas see on mõõdas? Kas ma viskasin kõik minema? Kas see olid Sina, kas Sa ütlesid, et Sa ei jäta mind kunagi niimoodi maha?"
Nii armas, sõnadel on ka natuke mõtete.... ehtne poplugu. Võiks vabalt edetabelites ja raadio playlistidel möllata.
Hinnang: 10 (Eurovisiooni mõistes)

08. Greece - Sakis Rouvas - This is our night
Vana "Shake it" mees Kreekast on jälle tagasi :) Selgelt näha kuidas see mees ennast armastab :) Nii tavaline tümpsakas, mida kuulates ma vahetaks ka raadiokanalit. Häirib, et kui ta hüppab on ta kõhtu näha. Ja nii kummalised liigutused, ehk liigutab oma käsi kuidagi imelikult. Koreograafia on, aga see ei kõlba kuhugi. Samas lugu pole ka kõige hullem lõpuks. Võibolla on see ainult naistele mõeldud. Olgu...
Hinnang: 3

09. Armenia - Inga & Anush - Jan Jan
Euroopa muusika :) Aga sellel naisel, kes alustab on vahva jäme ja vinge hääl. Midagi selles laulus tundub olevat. Laulavad tantsimisest :) Ja vahepeal omas keeles ka natuke. Aga selle muusikaga ilmselt sobibki paremini nende oma keel, sest mingi teine power tuleb veel sisse koos sellega. Laval on ka laserid ja mustades tantsijad teevad mingit huvitavat koreograafiat ka, aga kaameraga neid hästi ei näidata. Kahju.
Hinnang: 6

10. Russia - Anastasia Prikhodko - Mamo
Natsiskandaali segatud Ukraina laulatar on mingi naljaka lina-laadse valge ürbi ümber tõmmanud ja vihaselt laulab. Aga millegipärast on refrään päris huvitav ja kumisema-kummitama jääv. "Ema, miks Sa ei öelnud seda armastuse kohta?" Taha on tehtud spetsiaalselt video, kus laulja jääb vanemaks. Huvitav.
Hinnang: 5

11. Azerbaijan - AySel & Arash - Always
Laval on rootslased :) aga esindavad Ažerbadžaani. Kommentaatorid räägivad, et Putin on saalis. Jälle "euroopalik" muusika :))) Tmpsakas läks jälle lahti... Arash-i Boro Boro mulle kunagi isegi meeldis mingil hetkel... aga selle laulu järgi saaks ka seltskonnatantsu tantsida :) Naislaulja on päris kena. Tuld lendab ja tantsijad küll sambat, salsat eha tšatˇat ei tantsi, vaid midagi ebamäärast... kahju...
Hinnang: 3

12. Bosnia & Herzegovina - Regina - Bistra voda
Balkani ballaad... Valges mehed ja naised punasel taustal. Üliigav. Tasapaks ja mingil hetkel mingit venelikku marssi ka sisse, aga ikka sama jura edasi. Lõppeks juba ära... kas see piirang lauludel pole mitte 3 minutit... see tundub nagu kestaks juba 15... Kommentaator ütleb, et võitjakandidaat :)))
Hinnang: 1

Vahepala, kus väga võltsilt mingi naine palub miilitsatel laulda. Ja edasi taksojuhil ja mingitel suvadel inimestel - Kalinka, kalinka... Venemaal pidavat kõik armastama laulda...nunuh :)))

13. Moldova - Nelly Ciobanu - Hora din Moldova
Ja jätkub karjusrahva- Eurooplaste muusika :))) Tõesti "Euro"visioon :) Nüüd on rahvatantsijad ka laval. Kes selle laulu küll finaali hääletas? Hämmastav!
Hinnang: 1

14. Malta - Chiara - What if we
Chiara jäi vist kunagi kolmandaks Eurovisioonil. Lava on ilus. Aga see vabadusest laulmine... ei ole minu meelest aeg ega koht. Liiga kime hääl ka minu maitsele. Uimane, igav, jama.
Hinnang: 2

15. Estonia - Urban Symphony - Rändajad
EEEEEEEEEEEEEEESSSSSSSSSTIIIIIIIIIII! Kommentaator ütles, et tema selle aasta lemmik!!!! Teine, et ILUS TÜDRUK ka!!!!!!!! Sandra on tõesti ilus ja laul ka nii ilus :))) Ja minul on külmavärinad!!!!!!!!!!!!! Kaamera liigub nii ilusti! Võimas!!!!!!!!! Tšellistid on ka nii vinged! Ja Sandra enda viiulimäng kui täpp i peal! Kõige ilusam laul, kõige ilusam esineja, kõige parem!!!!
Nii münus et ta ütles ainult eesti ja inglise keeles Aitäh! Pole vaja pugeda venelastele :)))
Hinnang: 10!!!!!!!!!!!!!!!!

16. Denmark - Brinck - Believe again
Ronan Keatingi osalusel kirjutatud laul kõlab ka nagu Ronani laul :) Algus on päris paljulubav! "I wanna believe in love, I wanna believe in someting bigger than two of us"... Rokkbänd on ka laval. Natuke normaalsem selle eurotümpsu vastukaaluks, mida valdav enamus esitab. Laval lastakse tulesädemeid, aga mees ise ei ole just kõige tugevam laulja.
Hinnang: 7

17. Germany - Alex Swings Oscar Sings! - Miss kiss kiss bang
U 96 Das Boot oli nende meeste tehtud kunagi 90ndatel... Ameeriklased on Sakslastele appi tulnud taustajõududesse. Sellise tümpsu järgi võiks isegi tantsida... seal on huvitavalt swingi sisse mixitud! Taustatantsijad on ka stiilsed :) Mehel on läikivhõbedased püksid... aga poiss paneb steppi ka. Dita von Teese tuleb ka lavale Pinup-girlina. Tsirkust kogu raha eest. Mees kisub rinna paljaks... mida veel punktide eest? Tegelikult päris mõnus tantsulugu.
Hinnang: 8

18. Turkey - Hadise - Düm tek tek
Viimse detailini täpselt kalkuleeritud ning produtseeritud esitus. Väga vabalt võib võidu korjata. Kenad naised, türgilik, diskotümakas, mis oleks vist kuum tantsusaalides kah. Kunagise Türgi võidulooga väga sarnane, aga eks suurem osa neid Eurovisioonilauludest on kuidagi kahtlaselt tuttavad.
Hinnang: 7

19. Albania - Kejsi Tola - Carry me in your dreams
Diskotümakas mis upub teiste samasuguste vahele. Ei midagi muud erilist kui mees, kes on ülekehakostüümis, mis katab ka ta pea. Polegi midagi öelda laulu kohta muud, kui et ununeb kiiresti.
Hinnang: 2

20. Norway - Alexander Rybak - Fairytale
Kõikide pisikeste tüdrukute lemmikpoiss on laval :) Mulle meeldib see koht, kus ta laulab "I'm in love with a fairytale..." Aga ometi taban end mõttelt, et ehk see laul meeldiks mulle päriselt, kui seda laulaks keegi teine. See laulja teeb sellest nii veneliku. Tants on äge. Akrobaatilised trikid muidugi teevad eriti ägedaks. Laulul on muidu päris huvitavaid meloodilisi kohti ja viiulimäng on ka hea!
Hinnang: 7

21. Ukraine - Svetlana Loboda - Be my Valentine! (Anti-crisis girl)
Seksikas aaaaaa...aaah be ma sexy bomb.... Vene aktsendiga inglise keeles... laulja hüppab vahepeal ka trummide taha ja lihastes gladiaatorid teevad temaga laval igasugu trikke... Ei minule selline jama ei meeldi. Porno :)
Hinnang: 2

22. Romania - Elena - The Balkan girls
Neiud laval hõljuvad kuidagi Vahemerelikes hõlstides. Või ikka "Balkanlikes" :) Väga igav laul ja mulle päris tihti on Rumeenia laulud varem meeldinud... Sellel aastal küll mitte. Miks küll üks taustalaulja on jäetud nii kaugele taustale... mul hakkas temast kahju :)
Hinnang: 2

23. United Kingdom - Jade Ewen - It's my time
Andrew Lloyd Webber-i ja Diane Warren-i kirjutatud laul! Webber on ka laval klaveri taga! Natuke muusikaliteatri tunnetus ongi laulul. Viiulid... "It's my time, my moment"... Väga ajast ja arust laul.... Nad oleks pidanud paluma laulma Leona Lewis -e.... Praegu jääb Prantslastele alla :) Oleks võinud mingid muud sõnad kirjutada... ei või just öelda, et originaalsusega hiilgaks :) Saaks juba otsa!!!!
Hinnang: 3

24. Finland - Waldo's People - Lose control
Soome tümps ja põlevate keppidega mehed ning muidugi blondid taustalauljad ja üks "räppar" :) Liiga tavaline minu maitsele, kuigi ilmselt raadiosse sobiks. Saavad kindlasti hääli - eelviimane laul ja natukenegi powerit. Naised laulavad anuvate nägudega, et "I don't wanna lose control by falling"...
Hinnang: 5

25. Spain - Soraya - La noche es para mí (The Night Is For Me)
Natuke tavaline tümpsakas jälle. Kuigi väga stiilne lühikeste blondide juustega naine laulab ja päris mõnusa häälega ka. Eurovisiooniväliselt ma kunagi ei kuulaks küll sellist muusikat :) Tants võiks olla mitu kraadi ägedam, aga lõpunoot oli väga lahe!
Hinnang: 4

Ja ongi laulude osa (loe: igavam osa) saatest läbi ning hakkab hääletamine. Hääletuse alguseks annab avalöögi otse kosmosest rahvusvaheline kosmosemeeskond :)

Minu edetabel:
01. EESTI
02. ISLAND
03. PRANTSUMAA
04. SAKSAMAA
05. TAANI
06. NORRA
07. TÜRGI
08. ARMEENIA
09. ROOTSI
10. SOOME

Aga ma arvan ikka, et võidab Norra... (või Prantsusmaa... või Venemaa... või Türgi...)

---

Hindamissüsteem:
Kõikide riikide elanikud hääletavad telefoni ja SMS-idega ja kõikides 42-s riigis on ka žüriid, kes hindavad laule. Iga riigi TOP 10 saavad punkte vastavalt Esimene koht- 12, teine- 10, kolmas- 8, neljas- 7, viies- 6, kuues- 5, ja nii edasi. Žüriil ja vaatajatel on vastavalt 50% ja 50% mõjuvõimu iga riigi TOP 10 koostamisel.

---

Häälte andmise järjekord ja iga riigi parimad punktid:
Hispaania 8-Portugal; 10-UK; 12-Norra
Belgia 8-Iisrael; 10-Norra; 12-Türgi
Valgevene 8-Venemaa; 10-Ažerbadžaan; 12-Norra --- EESTILE 4 punkti!
Malta 8-Norra; 10-UK; 12-Island
Saksamaa 8-UK; 10-Türgi; 12-Norra --- EESTILE 1 punkt!
Tšehhi 8-Venemaa; 10-Ažerbadžaan; 12-Armeenia
Rootsi 8-Ažerbadžaan; 10-Island; 12-Norra --- EESTILE 7 punkti!
Island 8-Soome; 10-EESTI!!!!!; 12-Norra
Prantsusmaa 8-Norra; 10-Iisrael; 12-Türgi
Iisrael 8-Armeenia; 10-Island; 12-Norra
Venemaa 8-EESTI!!!!!; 10-Prantsusmaa; 12-Norra
Läti 8-Island; 10-EESTI!!!!!; 12-Norra
Montenegro 8-Horvaatia; 10-Norra; 12-Bosnia&Hertsegovina
Andorra 8-Island; 10-Norra; 12-Hispaania
Soome 8-Norra; 10-Island; 12-EESTI!!!!!
Šveits 8-Norra; 10-Portugal; 12-Türgi
Bulgaaria 8-Ažerbadžaan; 10-Türgi; 12-Kreeka
Leedu 8-Island; 10-EESTI!!!!!; 12-Norra
Inglismaa 8-Island; 10-Norra; 12-Türgi
Makedoonia 8-Norra; 10-Bosnia&Hertsegovina; 12-Türgi
Slovakkia 8-Bosnia&Hertsegovina; 10-Norra; 12-EESTI!!!!!
Kreeka 8-Ažerbadžaan; 10-Norra; 12-UK --- EESTILE 5 punkti!
Bosnia&Herzegovina 8-Iisrael; 10-Norra; 12-Horvaatia
Ukraina 8-Venemaa; 10-Ažerbadžaan; 12-Norra --- EESTILE 4 punkti!
Türgi 8-Bosnia&Hertsegovina; 10-Albaani; 12-Ažerbadžaan
Albaania 8-UK; 10-Türgi; 12-Kreeka
Serbia 8-UK; 10-Norra; 12-Bosnia&Hertsegovina
Küpros 8-Ažerbadžaan; 10-Norra; 12-Kreeka --- EESTILE 3 punkti!
Poola 8-EESTI!!!!!; 10-Ukraina; 12-Norra
Holland 8-Türgi; 10-Ažerbadžaan; 12-Norra
EESTI 8-Island; 10-Venemaa; 12-Norra
Horvaatia 8-Norra; 10-Ažerbažaan; 12-Bosnia&Hertsegovina --- EESTILE 6 punkti!
Portugal 8-Island; 10-UK; 12-Moldaavia
Rumeenia 8-Kreeka; 10-Island; 12-Moldaavia --- EESTILE 1 punkt!
Iiri
8-Norra; 10-UK; 12-Island --- EESTILE 6 punkti!
Taani 8-Ažerbadžaan; 10-Island; 12-Norra --- EESTILE 5 punkti!
Moldova
8-Norra; 10-Ažerbadžaan; 12-Rumeenia EESTILE 7 punkti!
Sloveenia 8-Taani; 10-Bosnia&Hertsegovina; 12-Norra
Armeenia 8-Norra; 10-Kreeka; 12-Venemaa
Ungari 8-Ukraina; 10-Ažerbadžaan; 12-Norra EESTILE 6 punkti!
Ažerbadžaan 8-Norra; 10-Ukraine; 12-Türgi EESTILE 4 punkti!
Norra 8-Taani 10-Ažerbadžaan 12-Island

Eurovision final results:

01. Norway - 387 points (Next year in Oslo... nagu ette oligi arvata :))
02. Iceland - 218 points
03. Azerbaijan - 207 points
04. Turkey - 177 points
05. United Kingdom - 173 points
06. Estonia - 129 points
07. Greece - 120 points
08. France - 107 points
09. Bosnia & Herzegovina - 106 points
10. Armenia - 92 points
11. Russia - 91 points
12. Ukraine - 76 points
13. Denmark - 74 points
14. Moldova - 69 points
15. Portugal - 57 points
16. Israel - 53 points
17. Albania - 48 points
18. Croatia - 45 points
19. Romania - 40 points
20. Germany - 35 points
21. Sweden - 33 points
22. Malta - 31 points
23. Lithuania - 23 points
24. Spain - 23 points
25. Finland - 22 points

neljapäev, 14. mai 2009

Eurovisiooni teine poolfinaal

See õuduslauludesaade jätkus teise eelvooruga.

Ei midagi uut päikese all... jubedad, välja imetud laulud tulid jälle reas.

Ainsa erandina ikka meie oma Sandra Nurmsalu, Urban Symphony ja "Rändajad" :)))
Nii hea ja uhke tunne oli. Külmavärinad ka. Nagu tähistaevas taustal ja ometi üks ILUS laul :)
Rootsi kommentaator ütles enne laulu, et "Rändajad" on tema selleaastane absoluutne lemmik!!! Natukenegi lootust finaali pääsemiseks, et ehk ka teistele meeldib?!

Kui nüüd valida veel mõni laul lisaks, siis Iiri tüdrukutebänd ja Ronan Keatingi osalusel kirjutatud Taani laul võiksid edasi saada, kuigi mulle need laulud otseselt ei meeldinud, aga vähemalt need olid laulu moodi laulud.

Ehk siis loodan, et Islandi ja Eesti vahel läheb rebimiseks :) Ja ega ma pole ka veel kuulnud Suurbritannia, Hispaania, Saksamaa, Prantsusmaa ja Venemaa laule.

Aga hääletus alles algas, seega ei tea ju veel kas Eesti edasigi saab. Naljakas oli kommentaatorite juttu kuulata iga laulu kohta, sest igas teises laulus oli kas kirjutajaks, produtsendiks, taustalauljaks või taustatantsijaks mõni rootslane :)))

Suursoosik Norra kõlas minu jaoks nagu mõni Vene laul, kuid koreograafia oli väga lahe (rootslase tehtud:)). Samuti rikkus Leedu muidu päris huvitava laulu ära venelik hääldamine... ta ju isegi hakkas mingil hetkel vene keeles laulma. Kahju sest puhtalt ingliskeelsena oleks see olnud päris hea laul. Küprose natuke muinasjutuline Firefly oleks ka ehk meeldinud, kui tüdrukul oleks olnud natuke parem hääl. Täielik pettumus oli Kreeka Sakis ja Ažerbadžaani Arash. Mõlemalt oleks oodanud vähemalt "kuulmisväärset" asja, aga tulid tõeliselt jamad ja igavad tümpsakad.

Ja need saatejuhid on ikka tõesti õudsad.
---

Venelaste vaheshow, ehk eri rahvaste tantsud, oli minu meelest päris hea! Täiesti üllatavalt hea :) Nüüd nägin ka väiksed lõigud 5-lt otsefinaali saanud lauludest... need tundusid päris paljulubavad... eriti Saksamaa ja Prantsusmaa ja Inglismaa ja Hispaania.

Aga finaali said:
1. Ažerbadžaan
2. Horvaatia
3. Ukraina
4. Leedu
5. Albaania
6. Moldaavia
7. Taani
8. Eesti!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
9. Norra
10.Kreeka


JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!!!!!!! Lahe, et laupäeval on põnev hinnete jagamist vaadata (sest "laule" kuulata ju pole :))))))

Minu lemmikud:
Eesti ja Island

Aga praegusel hetkel arvan, et Norra võidab.

aga võibolla Prantsusmaa - ikkagi Patricia Kaas... või Suurbritannia - ikkagi Webber :)
või Saksamaa? Türgi? Leedu? Tegelikult ilmselt ikka mõni Balkanimaa või mõni Venemaa satelliit?
Vahet pole! Hetkel on peaasi, et Eesti on finaalis :)

Beyoncé - I am... (Tour) - Globen - Stockholm


Kuulsin sellest juba ammu, et Beyonce annab Stockholmis (Globenis) 13.mail kontserdi. Siis selgus mingil hetkel, et umbes samal ajal on mul ka üks tähtis tööüritus, ehk kontserdile "jõudmine" oleks paras "risky business". Otsustasin jätta selle saatuse hooleks - kui jõuan ja pileteid veel on, siis lähen, kui ei jõua, siis pole ka midagi katki (ja raha tuulde lasknud) ning ehk näen teda kunagi hiljem. Saatus mängis sellised kaardid kätte, et jõudsin koju umbes kella kolmveerand kuueks, kuid kontserdi planeeritud algus oli ju alles 19:30 ning siis ka kõigepealt soojendusbänd ning Beyonce ise jõuaks lavale alles u. 20:15

Kodust K kaasa ning olimegi teel Globeni suunas. K oli kõvasti eeltööd teinud ning terve päeva Beyonce viimast plaati "I am... Sasha Fierce" kuulanud. Talle enne seda plaati pole Beyonce mingit pinget pakkunud, kuid nüüd nii "If I were a boy" ning "Halo" ja ilmselt ka mitu muud lugu on vägagi meelt mööda. Minule hakkas Beyonce meeldima juba kõige esimesest Destiny's child -i aegsest hitis ja muidugi kuni selle viimase plaadini välja...peaaegu kõik tema hitid on ka minu maitse. Kahtlemata on ta ka väga kena naine, kuid tema hääl on ikka väga võimas ja ilus! Ning Globenis sai nii ühes kui teises asjas kinnitust!


Igatahes kohale me jõudsime ja aegsasti ning mis kõige toredam - piletid, mis meil õnnestus kassast osta - osutusid lavale ülilähedale! Nägi oma silmaga teda ikka väga korralikult, isegi minusugune "kissitaja". Kusjuures saaliplaanile oli lava täiesti valesse kohta joonistatud ning oleks võinud arvata, et sealt on hea kui üldse kuidagi midagigi väha on...

Soojenduseks olid mingid Rootsi raadio DJ-d, kes sämplisid ja mixisid mõningaid lugusid - näiteks Marss-i Pump up the volume ja Lady GaGa-Poker face ning Flo Rida - Right round jne...

Beyonce saabus lavale kell 20:38... ainult 23 minutit lubatust hiljem. See on staaride kohta päris hea, kuigi mulle jäi mulje, et see hilinemine polnud üldse staaritsemise pärast, lihtsalt inimesi muudkui voolas sisse ning lõppu ei näinud tulevat. Ju see "läbilaskevõime" pole piisavalt hea ning kiire ja sellepärast ka venitatatkse algusega.

Tegin mõned pisitillukesed videolõigud mobiiliga. Riputan mõned siia ka üles, ehk saab mingitki aimu, et mis seal täna toimus...



Lava oli jagatud kaheks. Suurt lava kattis eesriie, väike satelliitlava, milleni jooksis väike koridor rahva vahelt, oli keset Globeni saali.

Ja siis avanes eesriie ning koos tossuga saabus sealt vahelt Beyonce, seljas sätendavalt kudne trikoo, millel sabaks mingi sädelevkuldne moodustis :) K-le jäigi kontserdist mulje, et eks ta üks paras eputis ole. Ma vaidlesin vastu, kuid kui nüüd täpsemalt tagasi mõelda, siis võibolla tõesti :) Aga nagu Beyonce ise laulab oma "Ego" laulus - "I walk like this 'cuz I can back it up."

Esimesed neli rida kontserdil lauldud lauldust olid pärit "Deja vu" laulust (kui ma ei eks), kuid kui eesriie oli täielikult avanenud, tegelikult juba isegi veel enne seda, mindi kohe sujuvalt üle "Crazy in love" sähvakaks a energiliseks tanttsulooks! Ja rahvas oligi hullumas...mina nende hulgas :) Hullumisest rääkides, siis pidevalt mingid tütarlapsed esiridades "hullusid" liiga ning turvamehed pidid neid ära kandma lava ees olevat koridoripidi.

Crazy in love -i oli sisse mixitud veel pisikesed lõigud teistest lauludest, kuid see ei häirinud üldse, pigem tegi just huvitavamaks. Siis muutus terve saal punaseks (valgusega) ja algas "Naughty girl" :) Muidugi üliseksikas versioonis. Ja ma võin küll kohe siin ja praegu ümber lükata kõlakad - Beyonce on vinges vormis - kõhn ja kena ning tantsis oma tantsijatega täiesti võrdselt kui isegi mitte veel suurema poweriga!

Järgnesid laulud "Freakum Dress" , "Get me bodied", "Smash Into You" ning peaaegu ooperisse kanduv "Ave Maria". Millega Beyonce tõesti justkui tahaks tõestada, et ta pole lihtsalt vinge R'n'B laulja, vaid suudab ilmselt mistahes stiilis ning noote laulda. Selleks ajaks oli tal seljas juba valge ujumistrikoo moodi asjandus. Kuid taustatantsijad tõid talle pulbaloori ning kleidile ükevalolevalt pildilt näha oleva seelikuliku moodustise...mis tegelikult koosnes "tükkidest".

Selles printsessi ballikleidis, mis mõjus kui muinasjutt, esitas Beyonce ühe vähestest "cover"-itest - Sarah McLachlan-i "Angel", mis juba Sarah-i esituses on kuulunud mu suurte lemmikute nimistusse. (Sarah-i versiooni leiab siit: http://www.youtube.com/watch?v=i1GmxMTwUgs)
"Broken-Hearted Girl"


Edasi üks mu viimase plaadi lemmiklugudest "Broken-hearted girl", mis on südantlõhestav ja perfektne ka live-esitusena! Siinkohal, ehk pärast "Crazy in love"-i, "Naughty girl"-i, "Ave Maria"-t, "(In the arms of an) Angel"-it ning "BHG"-d oli selge, sellest kontserdist tuleb vingemast vingem!!!

Ning siis üllatus-üllatus algas laul, õigemine kõigepealt video, mis ma arvasin, et jäetaks kontserdi lõppu lisapalaks - If I were a boy.
"If I were a boy" laulu mõte on minu meelest ühe laulu kohta päris hea ja poeetiliselt huvitav :) Naljakas, aga Beyonce kandis seda lauldes MINU päikseprille (nojah, mitte "minu omi", vaid minu omadega sarnaseid :))

Enam polnud tal ka seljas lihtsalt trikoo vaid mingi minimas minim seelik :) Laulu oli huvitavamaks ja kontserdi jaoks erilisemaks tegtud mixides sisse Alanis Morissette-i lugu "You oughta know". Mis toimis ideaalselt!



Siis video, milles Beyonce on kui mingi robot kuid tema nägu maski eemaldumise järel "vilksatab" mingiks kiskjalikuks kassiks :) Ilmselt maailma tippvideokunstnikud esitlevad oma oskusi :)

Ning algabki diivatsemine, ehk siis kõlab "Diva", koos vinge tantsuga!
Edasi kaob Beyonce korraks lavalt ning tantsijad hakkavad mängima lavaletoodud suurte raadiotega. Tagaseinal lastakse mingit koduvideot, millest on siiski kohe aru saada, et tegemist on u.6-aastase Beyoncega, kes kaamerasse laulab. Beyonce ise väitis küll, et ta on seal videos umbes 5 aastane, kuid suuruse mõttes arvaks, et ikka aasta-paar vanem.

Kõlab sobivalt laul "Radio". Millele järel Beyonce teatab, et nüüd tuleb laul, mille ta on pühendanud kõigile naistele - Me, myself & I. Tegelikult jääb mulje, et ta on üsna mitmed oma lauludest kirjutanud just nimelt "naistele". Siis aga hüppab lavale eputav meestantsija (siinkohal peab vist mainima, et need meestantsijad olid täiest vapustavalt heas füüsilises vormis ning kadestamisväärselt head! Tegelikult otse öeldes, kui keegi räägiks, ma ei usuks - nii head olid!!! ja muidugi koreograafia ka!)

Pärast "Ego" ütleb Beyonce, et nüüd tuleb tema enda lemmiklaul viimaselt plaadilt - "Hello"... ehk see laul, mis baseerub ütlusel: You had me at "hello"



Ja siis - üllatus-üllatus - Beyonce kaub ning lava keskele tuleb valgete pikkade juustega must naiskitarrist ja hakkab kukla taga kitarril mängima "minu Jacksoni tantsu" lugu!!! Kuigi seda vaid hetkeks :) Kolm paksu ja suurt ning musta taustalauljat tulevad ette ning hakkavad mehi drinkidega võrdlema. Valivad publiku seast välja mingid mehed, kes on kuidagi kas mütsi vi muu abil identifitseeritavad ja viitavad nendele mingite drinkidega ühenduses... selles tekkis huvi ka tõesti on olemas drink - White chocolate martini... tekkiks isu :)))

Ning oldigi valmis üheks kontserdi tipphetkeks. Lava alt ilmub nähtavale Beyonce kuid ta ei jää mitte lavale, vaid ta tõstetakse nüüridega Globen-i lae alla... ja ta ustkui õhujalgrattaga väntab "Baby boy" saatel pealavalt satelliitlava suunas. Ühel hetkel lastakse ta täiesti alla - inimeste peade kohale... üpris järsult :)))

Väiksele lavale jõudes paneb ta saalitäie rahvast kätega vasakule vehkima, sest algab laul "Irreplaceable". Panin tähele, tegelikult juba umbes pool tundi tagasi, et kõikide sektorite vaatajad, peale minu sektori seisavad püsti. Kui hakati Destiny's child-i laule laulma ei viitsinud ma ka enam korralikku mängida ja vihaste pilkude hinnaga tõusin ka seisma ning hakkasin kaasa tantsima - mis pagana komme see Rootslastel küll on - istuda terve sellise kontserdi niiiii mõnusalt tantsulised lood. Kuid tundus, et oligi vaja algatuse tegijat, sest peatselt tantsisid ka teised kaasa :)

Ehk väiksel laval kõlasid veel "No, no, no"; Destiny's Child Medley: "Bootylicious", "Bug A Boo", "Jumpin' Jumpin'"
Ja huvitavalt lasti suure lava tagaseinale väiksel laval toimuv video kaudu - otse peade kohalt - laul "Video Phone" kusjuures seal keegi käsikaameraga võttis ka vahele umbes nagu tõesti mingite telefoniga filmitav video :)

Ja oligi see väikse lava tsükkel läbi. Beyonce koos tantsijatega jooksis mõõda seda keskkoridori tagasi suurele lavale ja kõlas laul "Say My Name". Kusjuures enne seda küsis ta kelletki publiku seast tolle nime.

Suurel laval hakkas tantsijate vahepala, ehk Beyonce kadus kuhugi lava taha. Tantsijate taustamuusikaks "Destiny's Child-i ajalugu" sisaldades laule: "Independent Women Part 1", "Bills, Bills, Bills", "Beautiful Liar", "Survivor") Enne Beyonce ilmumist video vahelugu - "Survivor"

Beyonce tuleb taustal oleva valge "filmikanga" vahelt maani säravas kuldses kleidis ning laulab oma suured "filmimuusika" hitid "At Last" filmist Cadillac records ning "Listen" filmist Dreamgirls

Videoekraanile ilmus "Single Ladies (Put a Ring On It)" (YouTube-i fännide videolõigud) Päris imelikke ja naljakaid tegelasi. Kuid sekka ka näiteks Justin Timberlake "Beyonce mustas trikoos :) ning Barack Obama, kes Beyonce tantsuliigutust imiteeris. Lisaks uudiselõigud, kus inimesed seda USA presidendi tantsuoskust kommenteerivad :) Obama pälvis üldse publikult erilise aplausi... Rootslased on suured Obama fännid! ja eks Beyonce ju ka esines suurel inauguration ballil... ehk Barack on tema fänn :))

Kontsert oli sellega "hetkeks" lõppenud, kuid teades, et just see kõige-kõigem laul on veel laulmata, oli kindelm et vähemalt ühte lisalugu on veel oodata...

Ja sealt ta tulibi :)))) "Halo" (Heilo,heilo,heilo....) Aaaaah kui hea lugu!!!! Rahvas oli juba täiesti segi...isegi kogu minu sektor oli jalgadel ning "heilotas" kaasa! Beyonce muidugi oli laulu ka eriliselt üles ehitanud, ehk nii võimsalt kui rahulikult, nii keerutades kui kohal liikumatult lauldes.... SEE oli kogu show kroon!

Täpselt 2 tundi kestnud, ühe praeguse hetke kõige kuumema maailmastaari kontsert oli läbi! Ja väga vinge kontsert oli! Terve taustabänd koosnes eranditult naistest (ma pean silmas muusikuid ja taustalauljaid, sest ainult mõned "mees"tantsijad olid ka laval.) Head laulud ja ülihead tantsud... tõeliselt SUUR elamus!

Ahjaa... kusjuures kontsert lõpeb sellega, et Beyonce ütleb, mis seal "I am..." nime kolme punkti all "peitub: I AM YOURS!!!!!!!!!!!!!!

teisipäev, 12. mai 2009

Eurovisiooni esimene poolfinaal

Appi kui õudsad laulud. Üks jubedam kui teine.

Usun, et Türgi saab finaali, mitte et see mulle meeldiks. Aga kuidagi detailideni konstrueeritud ja viimistletud.

Minu lemmik oli Island. Ainuke laul, mida ma VÕIBOLLA kuulaksin ka muidu raadiost.
Edetabelit teha või siis neid kõige jubedamaid laule on mõttetu välja tuua või üles lugeda, sest kõik ülejäänud ajasidki oksele. Isegi show-d pole. Venelaste saade on ka rohkem nagu šampoonireklaam.

Kusjuures nende saatejuhtide inglise keel on täiesti talumatult kehv! Seda saadet kuulates-vaadates tekib tõesti masohhisti tunne :(((

----

Edasi finaali pääsesid:
1.Türgi
2.Rootsi
3.Iisrael (naljakas - Wikipedia ütleb - Iisrael on riik AASIAS Vahemere rannikul Lähis-Idas. Tema piirinaabriteks on Jordaania, Süüria, Liibanon ja Egiptus... Ehk siis õige, et ikka Euroopa lauluvõistlusel osaleb :))))
4.Portugal
5.Malta
6.Soome
7.Bosnia ja Hertsegoviina
8.Rumeenia
9.Armeenia
10.Island !!!!!!!!!!!!! JEEEE! Laast aga mitte liist - Vähemalt üks norm laul finaalis :)

Laupäevases finaalis on juba "ootamas":
Venemaa
Suurbritannia
Prantsusmaa
Saksamaa
Hispaania

Eesti laulu saatus selgub neljapäeval...