neljapäev, 15. september 2011

Elu esimene maraton (42,2km) - SEB Tallinna Maraton 11.09.2011 ja kuidas ma selleni jõudsin...



Ehee, uskumatu, aga tõsi - leidsin ennast siit maratonistardi-fotolt üles :)

Ma pole kunagi mingi eriline jooksja olnud. Koolis omal ajal olin oma klassis lausa poistest tagantpoolt teine. Jooksmine pole lihtsalt olnud "minu värk". Võibolla see kergelt keskmisest kõrgem kehakaal, millega olen maadelnud juba umbes neljandast klassist alates vahelduva eduga pole lihtsalt lasknud mul kunagi jooksunautimist tunda. Tantsides, rattaga sõites või mõnda muud sporti tehes, tekib ikka hetketi võimalus kergemalt võtta ja taastuda, aga jooksmine on nii intensiivne tegevus, et kui jooksed, siis jooksed ning oled pidevalt pingutuses. Ei ole ka mingeid abivahendeid - on ainult Sinu enda keha. Liiguta seda siis nii hästi ja kiirest kui suudad ja oskad ning kõik. Kõige ehtsam SPORT, kõige ehtsam inimese enda VÕIME, kõige ehtsam PINGUTUS.

Koos selle suure kaalulangetusega, mis sai paar aastat tagasi ettevõetud, tekkisid ka energiaülejäägid ning himu ja vajadus rohkem liikuda. Eeskujuks nagu alati - minu naine. Tema leidis jooksmise enda jaoks juba 2008.aastal. Või tegelikult oli temal see jooksupisik juba lapsena sees. Kuid nüüd mõni aasta tagasi lõi see tal jälle välja. Mäletan, et kui mina oma dieediga tegelesin ning võtsin ette pikki jalutuskäike (maal mööda harvakasutatavat teed tegin seda raamat käes) nii et tema läks joostes ees ja kusagil 3 ja poole kilomeetri peal tuli tema mulle juba vastu. Mina keerasin siis ümber - tema jooksis tagasi maamajja ja mina kõndisin, Kokku seega peaaegu igal Eestis veedetud hommikul 7 kilomeetrit. Kuid joosta ma ei tahtnud.

Naine hakkas osalema rahvajooksu-üritusel ning tema jooksmishobi sai sellest üha rohkem tiivustust. Hiljem jõudis ta seeläbi ka spordiklubisse minekuni välja, kus me tänaseks käime mõlemad usinalt mitu korda nädalas. Igatahes eelmise aasta (2010) aprillis - olin ju selleks ajaks juba oma 50 kilo allavõtnud ja siis kui naine oli juba tagasi Eestisse kolinud, aga mina ikka veel Stockholmis, käis ta mõnikord mul Rootsis "külas". Nendel harvadel rõõmupäevadel tahtsin võimalikult palju temaga koos olla. Tema muidugi tahtis igal hommikul jooksma minna. Mind aga tõmbas magnetina temaga koos asju tegema. Olgu siis selleks kasvõi mu vihatud jooksmine. Ta oli leidnud juba ideaalse mereäärse jooksuraja Södermalmist Djurgardenisse ja tagasi Medborgardplatsetisse. Edasi-tagasi umbes 14km. Minu jaoks muidugi tõeline pingutus, aga hea muusika kõrvaklappides ja mõnus värske kevadine ja soe Stockholmi mereõhk, kena figuuriga naine veel ninaees - no mis Sa hing veel ihkad. Minekuga polnudki häda, aga tagasitulek oli ikka paras piin. Need mõned korrad, kui seda tegin, oli ajaks ikka u. 1 tund ja 22-24 minutit kokku. Koju jõudes oli hing paelaga kaelas, aga koostegemise mõnu ei lasknud mul ka järgmisel ega ka ülejärgmisel hommikul koju magama ja teda ootama jääda. Ikka pidi enne tööleminekut koos temaga selle ringi tegema. Motoks, et küll ma siis magan, kui tema jälle Eestis...

Ja nii see läkski. Polnud teda, ei suutnud ka mina end jooksma sundida... Suve alguses tuli aga tagasi Eestisse kolimine. Maalkäies tema muidugi igal hommikul ikka jooksis. Minul, aga hakkas vaikselt kaalu juurde tulema 2-3-4-5 kilo. Midagi hullu veel polnud, kuid ohumärgid siiski. Juunis hakkasin siis jälle temaga koos jooksma. Sedapuhku Raplamaal ja hommikul enne tööd 10 km. Alguses oli aeg 56 minutit, kuid iga korraga kukkus umbes minutivõrra. Ei läinudki kaua kui rekordiks sai 53:02. Siis järsku tekkis tööl reisimisteperiood ning jooksutrennid pidid kõrvale jääma. Reisilolles ju polnud naist, polnud vaja ka ennast "piinata"...

Nõnda ei jooksnud ma ei juulis ega ka augustis praktiliselt kordagi. Septembris oli komandeering Saksamaale. Sealne armas kolleeg valmistas selle raames ette ka tiimi, et joosta kohalikul rahvajooksul. Kõigil isegi sarnased valged särgid siniste rukkililledega ja seljal ESTONIA. Meid oli kokku umbes 6-7 eestlast + mõned sakslased, kes olid nõus meie särkides jooksma. Minu esimene jooksuvõistlus :) Pärast 2 kuu pikkust trennipausi (vaid põgus 3 kilti eelneval õhtul) ja 10 kilomeetrit ümber kohaliku järve - ajaks peaaegu 56 minutit... olin nördinud ja eelkõige iseendas pettunud. Eestis samal ajal oli SEB-i sügisjooks ning mu naine jooksis seal ikka tunduvalt alla 50 minutiga samapikkuse distantsi... oh neid sisemisi vitsasid ja häbi... midagi tuleks kiiremas korras ette võtta.

Kuid sügis käes ning jooksuhooaeg ka praktiliselt läbi... Oktoobris astusin naise jälgedes spordiklubi pakust esimest korda üle. Tema oli juba kevadest saadik seal käinud... kangitõstmine ja rattasõit ning muidugi võimalus lindil joosta toasoojuses ja vihmade-lumede eest varjul. Minul oli ees pikem reis USAsse ning klubiliikmeks otsustasin astuda alles pärast seda, ehk siis 2010. aasta novembri algusest.

Armusin sellesse esimesest silmapilgust. Spordiklubist sai järsku minu jaoks teine kodu. Tantsutrenn oli kuidagi kõrvale jäänud ja selle intensiivsus oli kuivanudki vaid korrale nädalas. Mina, aga vajasin palju rohkem trenni! Olin siiani elanud mullis, et ongi olemas ainult 1 väga hea ja inspireeriv treener. Olin ju neid oma elu jooksul näinud küll ja küll ning kunagi ei kannatanudki keegi võrdlust välja. Nüüd aga avastasin, et on küll teisi treenereid ka, kelle käe all ma olen võimeline arenema. Jah, eks spordiklubi alad on ju ka midagi muud kui tantsimine...

Igatahes saabus käesolev aasta ning kohe ju jälle varsti suvine rahvajooksuvõistluste periood ees. Naisel hakkasid neelud käima juba eelmise aasta lõpus maratoni järele ning mõtlesime, et kui uusaasta käes, siis registreerime end mais toimuvale Stockholmi maratonile. Maraton - mis see siis ikka ärajoosta ole...

Jaanuaris ja veebruaris päriselt see veel ei kummitanud - midagi kusagil udus ees oli ootamas, kuid siiski üpris kaugel. Ühel veebruarihommikul otsustasin siis lõpuks Stockholmi maratoni registreerimise ette võtta. Kuid mind ootas ees paras pettumus ja šokk - Stockholmi maratonile registreerimine oli juba eelmise aasta novembris lõpetatud, sest maksimaalne arv jooksjaid juba täis... Nad seal lubavad rajale ("ainult") 20 000 inimest. Võibolla mõned tuhanded kohad on rohkem, aga need on pigem reisibüroode poolt broneeritud või mõeldud heategevuslike osalejate ja tippsportlaste jaoks.

Jooksmine sellest siiski vastulööki ei saanud. Märtsis läksime juba paar korda maal õue jäisele teele ja miinuskraadidesse jooksma - ikka need 10km edasi-tagasi, mõnikord harva ka 11. Ning aprilli algusest alles tõeline jooksmine lahti läkski. "Jooksja"-ajakirjast jäi silma reklaam, et ühe laevafirma kaudu oleks siiski võimalik ka Stockholmi maratonile siiski minna, kuid kui kõik summad said kokku arvestatud ja aeg ning muud faktorid, siis mõtlesime, et lähme hoopis Helsingi maratonile augustis.

Aprillis toimus Kõrvemaa Kevadjooks, edasi algasid järvejooksud ning võistelda ja joosta sai ikka siin ja seal. Kui aasta esimestel kuudel sai kuus joostud 15-40km, siis aprilliks-maiks kasvas selline kilomeetrimäär juba nädala distantsiks. Silme ees terendamas siiski maraton. Kaal oli mõnevõrra kasvanud ja see oli ka näha nende esimeste Eesti jooksuvõistluste aegades. Viljandi järvejooksul oli mu vorm ikka tõeliselt põhjas (praeguste võimetega võrreldes jooksin selle 12km ligi 10 minutit aeglasemalt). No mis maratoonar ka minusugune on... Enne tuleks ikka aasta paar korralikult jooksmisega tegeleda ka, kui selliseid hullumeelseid sihte seada. Üks pooltuttav ütles selle ka otse mulle näkku välja, et minusuguse kehakaaluga maratonijooks on enda tervisega riskimine.

Juuni alguses toimus Rakvere Ööjooks, kus mu tulemus oli parem kui kunagi varem, kuigi jooks ise tundus ülimalt raske - see ei lõppenud ega lõppenud. Kuid finišieelne spurt ning võitlus ühe noore poisiga (tema siiski ületas joone sekundi-paar enne mind), andis mingit jõudu ja tõeliselt vinget tahet juurde. Peaeesmärgiks minu jookmisel polnud tegelikult olnud võidutahe ega enda füüsiline arendamine, vaid suuta joosta oma naisega sama kiiresti, et siis temale jooksu ajal seltsi pakkuda ning midagi jällegi "koos teha"... Tema aeg oli Rakveres siiski minu omast 5 ja pool minutit kiirem. Talle anti isegi mingi lapakas finišis, et ta tuleks auhinnatseremooniale, sest ta olevat olnud 3 naine... ootasime selle tseremoonia ära küll - külma ja sääski trotsides (tegemist oli ju siiski "öö"jooksuga), kuid ju nad seal pimedas ei teinud mõnedel poisilikel naistel vahet ja selgus, et tema siiski auhinda ei saa. Järgmisel päeval oli ees Harku järvejooks, aga kraadiklaas oli kohe hommikust peale seal 30 lähedal - eelmisel hilisõhtul selline pingutus seljataga, et ega sellelt jooksult polekski olnud midagi oodata.

Saabus juuli ja rahakotti tuli koos noorima lapse ja naise sünnipäevadega auk. Soome maratonil osalemine muutus järsku kuidagi eriti kalliks ja tülikaks. Lõppude lõpuks miks üldse Soome minna jooksma, kui mõni nädal hiljem on nagunii kodust ümber nurga SEB Sügisjooksu-maratoni start... Nõnda lihtsalt ja enesestmõistetavalt loobusimegi sellest plaanist. Ma ei saanudki aru, et kuidas me justkui alatajus loobusime järjest oma maratoniplaanidest vasakule ja paremale. Tekkis täiesti teadlik hirm, et ehk me meelega hoidume ning hoopis ei "julge" seda suurt sammu teha, et maratonirajale oma sammud päriselt ka seada (mitte ainult unistustes-mõtetes). Olin ennast juba 10-le kilomeetrile kirja pannud SEB-i jooksule, kuid registreerisin siiski maratonile ümber ja naise panin ka kirja, sest kui oleme kirjas ja on makstud ka - no siis ei ole enam tagasiteed. Siis TULEB se maraton läbi teha. Minu põhieesmärk, miks ma jooksen on olnud jõuda samasse ajaklassi oma naisega. Mõtlesin, et kui meil peaks tulema pikem kui 30 minutiline vahe,lõpetan jooksmiseüldse ära, sellisel juhul oleks see natuke võimatu missioon. Sest oleme ausad - minu ala on tants ja naise ala on jooks.

Tantsutreener oli ka juba pikalt ajanud peale, et ma peaksin tagasi lavale minema, et seal olevat "mu koht"... No eks tema ju teab, tema on terve elu selle asja sees olnud. Eks mina ise ju ka, ent mul on alati tohutud alaväärsuskompleksid enda mistahes võimete suhtes. Nõnda siis ajasin korralikult tema heatahtlikud katsetused mind tagasi tantsu juurde meelitada kategooriliselt tagasi -trenni teha korra nädalas ok, aga ei midagi enamat. Nüüd aga järsku sain aru, et tal ongi tuline õigus selles suhtes, et minu "värk" on tantsimine mitte jooks! Isegi mu oma naine pani selle sõnadesse ning mingil nõrkusehetkel paiskas selle mulle näkku. Ja kahtlemata, mis puudutab sporti, siis minu esimeseks ja suurimaks armastuseks jääb alati tants! Sellepeale ütlesingi treenerile telefonis suvel, et ta võib arvestada, et sügisest olen ma jälle korralik tantsumees ja kui ta tõesti leiab ja vajab, et ma lavale ka astuksin, siis maolen nõus ennastohverdavalt tantsu treenima. Üks suuremat sorti kontsert on ka Nokia Kontserdisaalis tulemas, kuhu just mind oleks vaja... Treener rõõmus, mina rõõmus - tundus, et tee valitud ning nüüd seda lihtsalt vaja sillutama hakata kui sügis saabub ja tantsutrennid jälle lahti lähevad... Kuid saatus mängis vingerpussi - salamahti südames olin mingil kevadisel jooksuhetkel siiski muutunud jooksunarkomaaniks ja ma teadsin südames, et ei jookse enam ainult naise pärast. Mulle tõeliselt meeldibki jooksmine (mitte, et tantsimine mu südamest kuhugi kadunud oleks või isegi troonilt tõugatud - seda mitte). Maikuus kui käisin Prantsusmaal ja Koreas, pakkisin ise jooksuasjad EELKÕIGE kaasa. Ja kuigi Koreas oli nii intensiivne nädal, et ma puhtfüüsiliselt jooksma ei jõudnudki, siis Prantsusmaa-nädalal jooksin peaaegu igal hommikul enne tööd ja korra Pariisis isegi õhtuhämaruses mööda Seine-i. Lisaväärtuseks see, et joostes avastab ju kõiksuguseid huvitavaid kohti, kuhu muidu ei satuks kunagi. Ning mulle meeldib jooksutreeningutega kaasnev alatine lisandväärtus - "paremaks saamine". Viimasel ajal olen märganud, et mulle meeldib ka kuuluda Eesti jooksjate "hulka"... aga eelkõige muidugi olla oma mõtetega jooksurajal ning nautida seda pingutust! Ma pole veel kaugeltki hea - naine tegi mulle ka järgmisel järvejooksul ikka 5-6 minutit pähe, kuid mu kiirus kasvas ja see oli piisavalt rahuldav.Mis iganes sünnib -selle maratoni jooksen ma nui neljaks ära! Päris kindluse andis sisse see, et juulis hakkasime igal pühapäeval jooksma 20 kilomeetrit. Lisaks muidugi spordiklubitrennid ja muidu jooksud. Spordiklubitrennid on tegelikult väga heaks vahelduseks jooksule ning need treenivad kõiksuguseid tugilihaseid, mis omakorda toetavad jooksmist. Näiteks seljalihased. Rääkimata spinnist, kus keeratakse pidevalt koormust juurde - näiteks heaks abiks maastikujooksudel, kus pinnas võib päris pikalt ülesmäge kulgeda.

Muidugi, eks kõige parem treening jooksmise parandamiseks on jooks ise. Peetakse heaks reegliks, et nädalas peaks vormi "hoidmiseks" tegema 2-3 trenni ja "paremaks saamiseks" vähemalt 3-4 trenni. Hea kui need treeningud jaotuksid reeglina järgnevalt: 1 treeningutest oleks aeglase jooksuga, et arendada aeroobses tsoonis ja madala pulsiga hingamist, hapniku omandamist ning vastupidavust. 1 treening võiks olla kiire tempoga, et anda lihastele vatti ning tunnet, et tegelikult oodatakse neilt võimete piiril parima väljapigistamist. 1 treening võiks olla intervall-jooks, ehk aeglased lõigud vahelduvat kiiretega. See pidavat olema kõige parem jooksukiiruse kasvataja. Nõnda saad tunnetuse ja julguse kiiremini joosta, ühtlasi hapnikku leidma organismist sealt, kus kohast muidu ei oskagi otsida ning seeläbi otseselt võhma arendada. 1 treening peaks olema pikk jooks - ehk lihaste vastupidavuse arendamiseks ning eriti kui eesmärgiks on joosta pikemaid jookse, siis pikkadel jooksudel lähevad ka hoopis teised mehhanismid tööle kui lühikeste pingutuste ajal. Rohkem tulevad mängu ka psühholoogilised võimed ennast sisemiselt sundida ehk arendada oma tahtejõudu. See sama tahtejõud on oluline ka lühemate jooksude ajal ning alati mistahes finišis, spordis üldse ning tegelikult ka muidu elus....

Minu suvekuised jooksukilomeetrimäärad tõusid juba kuus tunduvalt üle 100 km. Augustis juba üle 150km. September tundub tulevat üldse kõigi aegade rekord. Aga septembris, ehk üle-üleeile oli ju ka MARATON... ikkagi ühe jooksuga kohe 42, 195km... No miks inimene peab oma enda elu raskeks elama? Miks tal on vaja tõestada endale oma suutlikkust? Ma teadsin ju ilma seda maad jooksmata, et ma suudan... kas ma ei usalda iseennast? Ei, tegelikult on vaja see läbi teha, et näha, mis see tähendab ja mida see minuga teeb. Kui Sa pole kunagi maratoni jooksnud, siis Sa ei saa öelda, et Sa tead, mida see tegelikult ka tähendab. Ja lihtne teadmine ning päriselt tegemine ja "suutmine lõpule viia alustatu" on alati kaks ise asja. Ma olen oma keha viinud seda läbi tegema, mu silmad, mu kõrvad, mu jalad, mu käed, isegi mu naba on läbinud jooksukiirusel selle püha ja iidse distantsi!

Ma ei tea, kus kohast mulle on jäänud pähe see ütlus, et tõeline mees on oma elus teinud vähemalt kolme asja - jooksnud maratoni, ehitanud maja ja kirjutanud raamatu. Minul on nüüd üks sellest nimekirjast tehtud... olen teel "tõeliseks meheks" :) Noh tegelikult on elus ju palju tähtsamaid asju, nagu laste suureks kasvatamine, oma naise austamine, enda harimine jne jne jne. Aga ju need teised asjad on iseenesest mõistetavad eeldused, mida iga normaalne mees tahab ja üldjuhul ka teeb. Kuid need 3 erilist asja on sellised, et need vajavad tõeliselt tugevat tahtejõudu - ilma nendeta saab ju ka hakkama ja elus loomulikult läbi, aga ju see siis ongi tõelise mehe mõõt, et ta otsustab, suudab ja teeb ka need asjad ära.

Kui nüüd tulla detailsemalt selle elu esimese maratoni juurde, siis maratoni nädalal sai oma tavapärast trennikoormust tunduvalt vähendatud. Peaks vist mainima, et naine loobus praktiliselt kõikidest trennidest, peale 4,8km kerge jooksu kolmapäevasel EE tervisejooksul Järve metsas. Mina päris nii tark ei suutnud olla. Rääkimata sellest, et maratonipühapäevale eelnevatel kahel pühapäeval osalesin veel ka jooksuvõistlustel (neil osalesime ikka koos naisega). Pühapäevaõhtul veel pärast jooksuvõistlust üks bodypump. Esmaspäeval tõesti trennivaba algus. Teisipäeval tunnine spinn rattaseljas. Kolmapäeval sama lugu, lisaks siis ka tervisejooks (koos pojaga). Neljapäeval pooleteisetunnine tantsutrenn. Reede ja laupäev tantsutrennist jäänud lihasvalude leevendamist. No täielik varsaaru ikka - ronida sügise esimesse tantsutrenni paar päeva enne maratoni. Teada ju oli, et need lihased, mida on vaja tantsuks, need on suvi otsa puhkusel olnud ja pärast esimest vatisaamist hakkavad loomulikult valutama. Kui nüüd päris täpne olla, siis mu treenituse tase oli siiski piisavalt hea ja need ei olnudki lihased vaid pigem liigesed, mis teistsugusest pingutusest valutasid. Kuid seda siiski õnneks vaid maratonihommikuni. Selleks ajaks olid kõik hädad kui peoga pühitud.

Maratonile eelneval kolmel õhtul enne magama minekut jõin mingit kirsimaitselist magneesiumivedelikku, et ära hoida krampe. Mul neid küll ei tule tavaliselt, aga siiski olen mõnikord karmi spinni-trenni lõpuvenitusel siiski jalalihaste krampidega võidelnud. Eriti kui see spinn on olnud kohe kangitõmbamisele otsa. Praktiliselt terve maratoninädala sõin iga päev ühe banaani, sest ka see pidi krampidevastaselt mõjuma. Eelneval õhtul käisime Vene Teatris Vanemuise külalisetendust, ehk Puhastust vaatamas ja pärast seda keetsime veel pastat. Spagettidele panin peale veel paar juustuviilu ning kallasin selle ohtra juustukastmega üle. Ülimalt hea, aga ka nagu hiljem selgus, siis täiesti vale samm. Pasta on väga hea - palju süsivesikuid, aga vähe rasva. Teada-tuntud fakt, et maratoni jaoks on vaja tarbida korralikult süsivesikuid. Aga just rasvavabalt, sest rasv takistab nende imendumist ja organismist kättesaamist. Juust teadagi on parajalt rasvane... Ja muidugi närvidest oli hirmus magusaisu, niiet ka saiake kulus kui vesi kuumadele kividele. Teine asi, mida absoluutselt kõik räägivad ning mis on iga inimese jaoks ka ilmselgelt päris loogiline, et enne sellist katsumust on vaja anda organismile korralik puhkus ja magada hästi. Tegelikult hea kui juba pikemat aega ja eelkõige muidugi eelneval ööl magada vähemalt 7-8 tundi öö jooksul. Minul muidugi selles suures ootusärevuses läks nädal kokkuvõttes praktiliselt unetult... Maratonieelsel ööl ma isegi uinusin normaalsel ajal, kuid ärkasin kell 2 öösel ja läks tükk aega, enne kui jälle sain sõba silmale.

Hommikul oli äratus juba kell 6, sest vaja 3 tundi enne üks puder pintslisse keerata (kuna selgus, et meie 4-vilja puder oli peaaegu otsas, segasime jäägi kokku täistera-pudruga ja nii saime naisega mõlemad taldrikutäie. Võid muidugi pudrusilmaks ei tohi panna - selleks hetkeks kogenum tuttav maratoniajades (MR) juba jõudis meid valgustada rasvateemadel. Kuid putru ilma millegita ma ka pole nõus sööma, seega valasin selle üle vaarikamoosiga...

Edasi dušš ja habeajamine. Riided selga ja number särgi külge. Nii armas, et numbrile oli trükitud ka jooksja nimi ning pisike Eesti lipp - näitamaks ära jooksja rahvuse. Üldse olime oma varustusel juba neljapäeval järel käinud. Varustusel selles mõttes, et iga osaleja sai neoonrohelist värvi koti, mille sees oli ümbrik koos reklaamimaterjali, sooduskupongide-pakkumistega ja kiibi ning rinnanumbriga. Lisaks kingituseks lahe spordisärk ja "Jooksja" ajakiri. Ma ei väsi kordamast, et see on parim Eesti ajakiri! (Hea küll - Teater Muusika Kino ja kõik kirjandusajakirjad on ka vägagi väärt!) Seal ümbrikus olid ka juhend ja reeglid.

Kiibi panin nagu kord ja kohus jooksutossu külge, paeltele topeltsõlm peale, sest keset jooksu küll lahtiläinud paelte pärast peatuda ei tahaks. Vaseliini tuli määrida reitele, et püksid neid katki ei hõõruks. Rindadele plaastrid, sest meestel on nii pika jooksuga oht, et särk hõõrub vere välja... mul on seda korra poolmaratoni joostes juhtunud ja nüüd pigem plaasterdan kaitseks ära. Ka kandadele panin plaastrid, nii igaks juhuks. Mul on nii Adi kui Nike-i lühikesed jooksupüksid (pikkadeks on veel natuke vara, sest tegelikult lubati +20 kraadi), aga Adidase pükstega ma joosta ei saa. Need hõõruvad jala katki. Kasutangi neid ainult sisetrennides. Selle eest Nike-i omad on minu jaoks maailma parimad. Ka pikad jooksupüksid on mul Nike-id ja no need jooksevad üldse minu eest. Ei teagi, millal saab nad esimest korda sellel sügisel välja jooksma viia :) Jooksusärk on mul selline liips, mis terve keha kokku tõmbab. USAst ostetud ja ilmselt mulle tsipa väike, aga just sellepärast ongi mõnus, et niimoodi see on mul nagu teine nahk, mitte särk. Jooksutossud ostsin jooksueksperdilt pärast u.10 paari proovimist ja filmimist. Kuigi ühed Adidased olid täpselt minu jala järgi tehtud, siis video näitas, et astun nendega viltu. Umbes kuu aega enna maratoni kinkisin endale Sauscony-d. Ja õigesti tegin, sest eelmised jalanõud olid katkised ning vähegi pikema maa peal hakkasid jalgu lõhkuma. Minu USAst ostetud Asicsid tundusid küll Jooksueksperdi videol perfektselt sobivad, aga tegelikkuses need väsitavad mu jalad kiiresti ära. Sauscony firma oli minu jaoks enne võõras ja natuke imelik oli maksta nende eest rohkem, kui perfetselt tunduvate Adidaste eest, aga praeguseks olen tõeliselt rahul. Mul pole kunagi olnud paremaid potaseid!

Olin ostnud jooksule kaasa hapusid kummikomme. Mõtlesin, et vaat kui mõnus on vahepeal komm suhu visata. Lisaks mõned Halls-i kurgukommid... need sulavad ju terve igaviku ja pakuvad jooksu ajal justkui seltsi. Magneesiumitoru oli nii suur, et otsustasin selle koju jätta. Mis ma sellest ikka sinna tagumiku peal olevasse imepisikesse taskusse topin. Koos jooksumaterjalidega sai ka mingi IceGel- geeli, mis valude korral peale määrides kiiresti pidavat leevendama. Ning meie kogenud maratoonarist sõbra soovitusel olime ostnud ka sellist energipulbrit, mille nimi on Blue Shine. Ehk "kiireks abiks" kui peaks vaja minema. tasku sai päris täis, niiet ma vähendasin kummikommide arvu veerandi peale...

Kirjutasin käe siseküljele pastakaga ajad iga 5 km vahega, mis ma pean jooksma, et saada lõpptulemuseks 3:52... sest kuigi ma salaja unistasin ajast alla 4 tunni, teadsin, et mu võimed piisavad ehk sinna 4 tunni ja 20 minuti kanti. Enne maratoni mul oligi tegelikult 3 eesmärki:

1. Maraton lõpuni joosta

2. "Joosta" terve tee

3. saada aeg alla 5 tunni

4. saada ajaks alla 4:20

Teadsin küll, et maratoni joostes tuleb olla kaval - alguses tagasi hoida ja mitte oma tavapärast -lühemate jooksude kiirust arendada, sest kõik kiirustamine maksab maratoni teisel poolel 4 kordselt kätte. Aga ma ei oska ju joosta kellegi teise sõnade järgi - ma lähen ju omaenda jooksu jooksma!

Ei teadnud ma sellel ajal, kui oluline on tarbida vedelikke juba enne maratoni. Maratoni ajal - loomulikult... sest nagu mu spinnitreener alati korrutab - jooma tuleb hakata enne kui janu tekib. Kuid mitte ainult janu pärast pole oluline vedelikutasakaal kehas paika saada, vaid just krampide ärahoidmiseks. Mina pole, aga kunagi eriti jooksu ajal jooki vajanud. Vaid 1 kord meenub maal 20 kilomeetrit joostes, et 2 km enne lõppu,nägin tohutut vaeva, et nii janusena lõpuni jõuda. Kuid isegi siin viimasel poolmaratonivõistlusel ei võtnud ma lonksugi - lihtsalt polnud janu ja ei tahtnud väärtuslikke sekundeid kaotada. Olen küll tükk aega mõelnud ka joogivöö ostmise peale, kuid siiani pole seda veel siiski hankinud. Ja ega nüüd talveks pole vaja ka. Samas võistlustel ei tihkaks nagunii seda endale ümber panna. Rohkem saaks kasutada treeningute tarbeks. Aga ehk see siiski oleks tervislik ja vajalik, eriti selliste kuumade suvedega nagu see äsjamöödunu meil oli.

Seega kõik valmis, kell natuke üle 8 ja võtsime suuna Kaarli puiesteele (elame täiesti kesklinnas, niiet jalutuskäiguks sinna kulub umbes 5 minutit). Seal oli pakihoid. Järjekorras põrkasime kokku kohe ka sõpradega, kellega oligi koos plaan jooksu alustada. Nemad tegid veel soojendusjooksu enne maratoni.... Minu meelest aga maraton on piisavalt pikk maa, et selle alguses on aega küllalt end soojaks joosta. Seega soojendusjooksu ma ei teinud. Stardikoridor oli jagatud viieks. Numbritega 1-100, ehk tippjooksjad; 101-300; 301-500; 501-1000 ja 1001-lõpuni. Sellised jooksjad, kes on varem ka jooksnud ning tõestanud, et nad on tegijad, said väiksemad numbrid. Mu naine oligi koridoris eespool ja mina ühe meie sõbraga kohe järgmises, kuigi registreerisin meid samal hetkel. Loskutov lasi stardipaugu ning läkski lahti. Alguses oli muidugi paras uimerdamine massi sees. Otsisin silmadega 3:45 tempomeistrit, aga tema jooksiski kaugele ette juba ära koos massivooluga.

Mõtlesin välja oma strateegia jooksuks - kõigepealt jooksen oma enda taktis, siis tahaks haakuda 3:45 tempomeistriga ja joosta võimalikult kaua nendega koos. Ilmselt siis väsin mingil hetkel, aga loodetavasti on see võimalikult hilja, et lõpuks saan ikkagi hea aja, võibolla isegi alla 4 tunni... No enne jooksu tehtud plaanid muidugi ununesid kõik ja tegutsema hakkasin täpselt nii, nagu parajasti tunne suunas.

Algus tundus üks õudne uimerdamine, tahtsin palju kiiremini joosta, aga eks inimesi oli ka palju ees ja suurem osa neist otsustanud alustada tõeliselt aeglaselt. Mõistlik muidugi minna kindlapeale, aga ma kaldun arvama, et nagunii väsib lõpuks ära - jooksed Sa alguses aeglasemalt või natuke kiiremini. Ja mingil hetkel ju väsib ka sellest ära, et nii kaua pead jooksurajal olema. Seega targem on ikkagi võimalikult kiiresti joosta. Kuni Kadrioruni välja polnud kiirustamisel absoluutselt mingit mõtet, sest rahvast ikka liiga tihedalt ees. 3:45 õhupallid hakkasidki kusagil Peda juures ikka lähemale ja lähemale tulema. Natuke enne Russalkat olidki nad peos. Russalka juures oli 3 km joostud ning esimene teeninduspunkt. Haarasin topsi veega, kuigi janu polnud. Pool lonksu läks suhu, ülejäänud raisku. Veel polnud palav ka ja pähekallamine tundus pigem vastumeelne. Kuulsin veel kuidas tempomeister (või keegi) soovitas soola võtta. Jooksin siiski sellest rühmast vaikselt mööda, sest nende kiirus tundus liiga aeglane. Naine võttis ka ühtlasi kiirema tempo sisse ning 4km peal lasin tal oma tempoga eest ära minna. 5km peal enam teda ei näinudki. Mina jooksin veel pikalt vahetult 3:45 omade ees. Kuulasin nende jutte nagu raadiot. Mõtlesin veel, et ju on nende stiil selline, et vaikselt pidevalt kasvatavad oma tempot. Mina niimoodi joosta ei oska. Mina jooksen alguses oma võhma ära ning siis koos väsimusega hakkab nagunii kiirus hoopis langema. Olen treeningul proovinud küll seda tempo kasvatamist, aga minu meelest kaotan ma kokkuvõttes palju rohkem kui värske ja hea hooga end liiga palju tagasi hoian. Maarjamäel jooksis mu kõrvale üks mees, kellega sai trennis korra koos poolmaratoni joostud. Sama vana mees kui mina, ainult et 15 kilo kergem. Aastaid jooksuga tegelenud ja ma teadsin, et ta on palju enamaks võimeline kui mina. Samas hea kellegagi mõni sõna juttu ajada, sest nii läheb jooksmine täiesti märkamatult ja kilomeetrid kuluvad kui iseenesest. Meil jagus ühist sammu vähemalt paariks kilomeetriks. Pärast Pirita kauplust lasin tal minna oma tempoga, ma olin niigi ilmselt enda jaoks liiga kiiresti alustanud. Tekkis kerge hirm, et järsku siiski see teine pool on nii hirmus. Ma ju ei tea. Kuigi sellel hetkel jõudu tundus olevat veel väga palju. Kasvõi selle tuttavaga koosjooksmiseks.

Umbes sellel ajal tulid vastu ka mustad tippjooksjad ja kohe nende järel ka meie mees Viljar. Umbes pool minutit enne tagasipööramist nägin naist juba vastu tulemas. Arvasin selle järgi, et pöörak tuleb veel tüki aja pärast, aga seal Merivälja muuli kandis see järsku oligi. Millegipärast arvasin, et see peaks olema kusagil 10km kandis, aga 10 tuli alles natukese aja pärast,pärast pöörakut. Siis sattusin jooksma kahe samasugust spordiklubi särki kandva mehega. Nad rääkisid omavahel juttu ja mina kasutasin seda enda meelelahutuse huvides ära. Ühel hetkel oligi 10km silt, aga natuke hiljem uuesti 10km... Üks neist meestest imestas ja teine ei osanud vastata. Ma siis valgustasin, et ju see on hoiatuseks, et kohe tuleb, sest ka varasematel siltidel olid sellised "hoiatused" ees... tegelikult sain järgmise kilomeetrimärgi juures aru, et üks siltidest näitas poolmaratoni jooksjatele nende distantsi ja maratoniomadele olid omad tahvlid - ühed punased, teised rohelised. Kuid selleks ajaks olid nad juba minust ette jooksnud. 10km aeg oli mul sinna 50 minuti kanti ning olin oma unistuste lõpuajast mitu minutit ees.

Inimesed hakkasid hajuma. Mõni juba kõndis, mõni lonkas, mõni oli loovutanud. Kuid tegelikult ikka üksikud. Kartsin natuke seda pikka sirget tagasi linna, kuid see polnud pooltki nii hull, sest jõudu oli uskumatult palju. Russalka taga oli jälle 1 teeninduspunkt, kuid terve esimese ringi ma jõin vaid poole lonksu kaupa vett. Oh, oleks ma vaid teadnud... Ja järsku oli mu ees üks sõbrannadest, seesama kellega hommikul Kaarli pst-l kokku saime ning kellega oleme viimastel jooksudel päriselt sõpradeks saanud (kavandame järgmisest esmaspäevast alates hakata igal esmaspäeval Nõmmel koos jooksmas käima - naljakas oksüümoron "käia jooksmas"). Tundus, et meie samm klapib ning koos on ikka seltsim joosta. Ega me eriti kumbki rääkida ei tahtnudki, kuigi vahetasime mõned laused ikka. Jooksime koos kuni Ahtri tänavani. Seal oli mingi hunt, kes jooksjatega patsu lõi. Pöörasin pilgu kohe kõrvale, sest pole ju vaja mingit lisaenergiat kulutada. Minu kaaslane siiski otsustas just vastupidiselt ning andis hundile "high five". Rohkem ma oma sõpra jooksu ajal ei näinudki (tema finišiaeg oli kusagil 4:20 kandis). Mina hoidsin oma takti edasi. Hea rütm oli sees. Nüüd juba päike ka lõõskas ning mõtlesin naise soovitusele, et päikseprillidega joostes ei saagi aru, et päike kiusab (ta ise muidugi võttis prillid kaasa!) Rottermanni soolalaost mööda ja mere puiesteel jälle joogipunkt. Nüüd ma juba "vajasin" juua. Neil seal tundus olevat omavaheline võistlus, et kelle käest jooksjad topsi võtavad :) Lahe! Jõin esimest korda korralikult topsi tühjaks. Edasi oli esimene pisike mägi kogu teel, ehk Paksu Margareeta juurest üles. Selle munakivide lõigu kohta olin nii naiselt kui sõpradelt kuulnud õuduslugusid ning kartsin sellepärast ilmselt rohkem kui tegelikult seda karta vaja oli. Tegelikult jooksingi hoopis mööda ääreteid, mis olid plaadistatud. Vaid see viimane lõiguke, mis jäi enne Schnelli juurde jõudmist, aga mina küll ei tundnud midagi õudsat sellel sajal meetril. Võibolla naisterahvaste jalad on väiksemad ja neil on suurem ohutunne?

Järsku oli mitu cheerleaderite kampa teineteise järel tee ääres. On kordi, kui see mulle mõjub, aga tavaliselt kuni 10km distantsidel. Pikematel ma ei taha "häirijaid". Naeratasin neile küll, aga tegelikult mõtlesin, et teisel ringil loodan, et on vaikus ja rahu... Mingi tädike karjus, et ma hoiaksin paremale, sest siis saan kiiremini. Ma ei saanud aru, mida ta mõtles....

Siis järsku fotografeeris keegi tee ääres ja kui talle lähemale jõudsin selgus, et see on üks minu sõber, kes oleks pidanud ka rajal olema... Ta jooksis küll alles äsja Helsingi maratoni, aga veel viimasel järvejooksul oli kindel SEB-i maratonile tulija. Ta jooksis minuga natuke tee ääres kaasa ja ütles, et jäi haigeks ning pidi loobuma. Küsis veel, et mis tempos ma jooksen, aga mul oli oma mõtteid koondada raske ning ma ei saanud temast aru. Ma ju ei jookse mingit "tempot"... jooksen nii nagu oskan ja suudan. Mul pole ju isegi pulsikella... Teatasin talle vastuseks, et 3:45 on veel seljataga - ehk ta mõtles seda... Natukese aja pärast, kui olin umbes Pika Hermanniga kohakuti, sain aru, et ta mõtles mis tempo mul on kilomeetri läbimiseks. No ega ma seda olekski saanud talle vastata. Mul oli küll kell käepeal, kuid tegelikult seal jooksis lihtsalt stopper ja ma polnudki teadlik oma täpsemast tempost. Kaarli puiestee tuli täiesti märkamatult, keegi soovis mulle nimepidi jõudu. Hetke mõtlesin, et kes see küll on - mina teda küll ei tunne, aga maratonijooksjate rinnanumbritel olid ju nimed juures, ju ta selle järgi hõikaski :)

Veel enne poolt maad üks teeninduspunkt. Kõik need söögi-joogi-punktid olid muideks enamvähem identsed. Seal pakuti lisaks veele ja spordijoogile ka rosinaid, leiba, soola ja banaane. Lootsin, et ehk on poole maa peal ka hapukurke, mis olid olnud Stockholmi maratoni tõeline hitt, aga ei.... ka seal oli täpselt sama valik. Otsustasin üldse peatuse vahele jätta, sest ees ootas rahvamurd, kes oli kogunenud Vabakale. Seal olid ka mingid cheerleaderid jälle... Ja see hetk sai mulle saatuslikuks. Tegin mingi teistmoodi sammu ning säärde lõi kramp. Parema jala tald hakkas kaardu tõmbuma. Varbad jala alla konksu ja kand alla. Valus... trampisin jalga vastu asfalti ja kramp läks hetkega üle. Ületasin 21,1 km, ehk poole maa vahefiniši (põhimõtteliselt korrates oma poolmaratoni rekordit), kui kuulsin, et mikrofonist öeldi, et võistluskeskusele läheneb 3:45 temporühm. Paratamatult tuli hea meel... poole maa peal on nad minust oma paar minutit veel taga! Olin ka muidu oma eesmärgist veel tunduvalt ees! Mõtlesin, et kui nüüd krampe ei tule rohkem ja jalad lasevad ilusti edasi joosta, siis pole mul mingi mure tõesti teisel ringil kiirust hoopis juurde lisada. Jõudu ja võhma veel küllaga. Aga enne Viru ringi lõi jalga uus ja hullem kramp!

Sattusin paanikasse - ah siis seda see tähendabki, et olen alguse liiga kiiresti jooksnud... trampisin uuesti oma jalga lätaki vastu maad igal sammul ja kramp taandus. Peda juures hakkas säär üldse kummaliselt käituma. Naha all oli lihas muutunud nagu ussiks, mis liikus edasi-tagasi. Vastikult ebameeldiv tunne... justkui edasi-tagasi, edasi-tagasi otsides kohta kuhu nüüd veelgi hullem kramp lüüa, et ma valust maha kukuksin. Ja ometi oli 20 esimest kilomeetrit olnud puhas nauding - lust ja lillepidu. Miks kõikidest inimestest just mina...

Kadrioru alguses lõigi kramp nii kõvasti jalga, et ma pidin hetkeks kõndima hakkama - pagan - üks mu eesmärkidest ei täitugi - ma ei "jookse" tervet maad. Ja see kramp ei taandu, ega taandu. Nüüd sellele hetkele tagasimõeldes, imestan ma, et jooksu poolelijätmine ei tulnud mul isegi meelde. Tagusin ja tagusin oma labajalga vastu maad, aga varbad tõmbusi üha rohkem talla alla. No täiesti võimatu olukord. Ise kogu aeg mõtlesin, et kui ma nüüd kõnnin, siis 3:45 kamp on mul kohe-kohe kannul. Ja umbes seal, kus ma nad esimesel ringil kätte sain, said nemad mind kätte teisel ringil. Kuid koos minu endasse ampsamisega, sain tallakrambist lahti ja säärekramp laskis siiski edasi liikuda. Sain isegi päris hea hoo sisse ning jooksusammul krampides jalga vastu maad tagudes ning kummalises asendis hoides, suutsin grupis kaasas püsida küll. Nende rütm oli isegi täiesti sobilik minule. Keegi kurtis, et nad teevad küll kiirendust, kuid tegelikult mina sellest uue rühmaliikmena aru ei saanudki. Põnev oli jälle kellegagi koos joosta. Tempomeister ja tema kõrval jooksnud mees rääkisid pidevalt juttu ning niimoodi kulus jälle mitu kilomeetrit. Russalka teeninduspunktis pidin siiski natuke kauem peatuma ja jalaga trikke tegema, et see laseks mul edasi joosta. Võtsin ka esimest korda spordijooki, sest seni olin ainult vett joonud. See SIS jook oli üllatavalt normaalse maitsega - kuigi ma tavaliselt spordijooke ei joo muidu ka. Kuid nüüdseks oli lisaks krampidele ka tõeliselt janu kaelas. Sest edaspidi ei saabunud ükski joogipunkt piisavalt kiiresti. Olin ikkagi veel tugevasti 3:45 kambas sees. Alles Pirita teeninduspunktis, ei suutnud ma nendega sama kiiresti edasi minna. Ma pidin ju oma krampe taguma. Nüüd sõin ka esimese banaani. Räägitakse ju, et need pidavat krampide vastu aitama. Aga ju see on ainult profülaktika mõttes. Mitte enam siis kui krambid juba kimbutavad. Needisin ennast ka magneesiumi kojujätmise eest põhja. Kaasavõetud komme polnud ma puutunudki, miks mul polnud oidu valida olulisem asi kaasa... Siit ka õppetund järgmiseks maratoniks - kindlasti magneesium kaasa! Põhiline oli joosta edasi, põhiline oli hoida jalga joostes nii, et ei tuleks seda valusat krampi enam, mis Kadriorus oli...

Tagasipöördel ma juba teadsin, et nüüd tulen lõpuni ära, olgu mis on. Tulgu milline finišeerimisaeg tahes. Võhma ja jõudu mul ju veel oli. Kuigi krambid kulutasid seda ka teisest otsast kiiresti, samas mõnevõrra aeglasem jooksutempo jällegi hoidis jõu kehas alles. Üks tüdruk, kellel nimeks Julia ja kes on alati minust varasematel jooksudel mööda jooksnud, jooksis järsku minust Pirita poe juures mööda. Olin üllatunud, sest arvasin, et ta on juba ammu minust möödunud, aga võta näpust. See äratas mu krambivõitluse-lahingust korraks ning viis mõtted võistlemisele. Ometi on mul võimalus pingutada ja teda võita! Pirita sillal möödusin temast. Kuid siis tulid jälle need mu sõbrad-ussikesed sääre naha alla ning Purjespordikeskuse juures möödus jälle tema minust. Selline kassi-hiire mäng kestis kilomeetreid. Järsku veel Pirita pika sirge alguses tuiskas mingi mees meist mõlemast mööda. Ei tea, kus kohast see oma jõu võttis... nagu seisvast postist... Mõne hetke pärast ma isegi ei näinud teda enam. Juliaga kestis meie mäng kuni Russalkani. Kadestamisväärne oli see, et raja äärtes olnud inimesed muidugi hõikasid ja kannustasid naisterahvast, ehk Julkat... Aga mina olin ju see, kes ennast siin krambivalude käes edasijoostes ületab inimvõimekuse piire!!! No võibolla Julial oli sama teema, ehk ta lihtalt ongi vingem kui mina. Igatahes järgmisel aastal ta enam mind ei võida! Poleks ta ka seekord enam võitnud, kui mul neid krampe poleks olnud... No eks elame-näeme :)

Paljud olid rääkinud, et tõsiselt raskeks läheb see jooks Pirita sillast alates. Sealt edasi toimub jooks ainult ennast sundides. Minu jaoks seal veel psühholoogiliselt raske polnud. Keha polnud ka muidu väsinud, peale parema jala säärevalust tingitud jama. Kuid alates Purjespordikeskusest piinas mind tohutu janu. Russalka tundus ikka liiga kaugel. Aga ega midagi polnud teha ka. Pidin vähemalt jooksma, et natukenegi kiiremini joogipunkti jõuda. Ja Juliaga koos jooksmine aitas ka motiveerida. Russalka tuli ja ma jõin vist paar topsi spordijooki ja paar vett. Sõin banaani ning panin soola sõrmedega keelele. Peatusin vist isegi liiga kauaks, sest järsku valgus piimhape jalasoontesse ning nüüd tundusid reied kui pakud ning jooksmine muutus kusagil 38ndal kilomeetril tunduvalt raskemaks.
Hundikostüümis mehe juures, ehk enne Rottermanni soolaladu oli teepeal järsku päris mitu jalutajat. Üks mees, keda nägin siis kui 3:45 kamp ta endasse neelas, oksendas mööda jooksurada. Andsin endast kõik, et ei näeks ega tunneks haisu. Ehk jooksin kiiresti kaarega temast mööda. Noh, tubli mees - igatahes kõik endast välja pigistanud...

3 kilomeetrit enne lõppu oli minu jaoks käes see hetk, millest muidu räägitakse, et "siis alles maraton algab"! Ehk ikka mainitakse maratoni kirjeldades, et tegelikult on "maraton" see mis toimub viimasel kümnel kilomeetril. Kelle jaoks saabub see haamer varem, kelle jaoks hiljem. Ehk nii palju kui alguses annad rohkem, võetakse see lõpus mitmekordselt intressidega tagasi. Pisike tõus paksu Margareeta juures muutus minu jaoks Munamäeks! Seda võib vist nimetada jooksu imiteerimiseks, mida ma seal tegin. Käed küll liikusid sihkat-sahkat hoogsalt, nagu ma jookseks, aga jalad käisid aeglasemalt kui pühapäevajalutajatel. Siis kui sain vanalinna sisse tuli ei-tea-kus-kohast lisajõudu. Võibolla Mere pst teeninduspunkti spordijoogi toimeained jõudsid mu verre, aga ma suutsin jälle "joosta"! Cheerleadritele enam naeratada ei jaksanud, kuid neile, kes mind nimeliselt ergutasid, neile ikka.. isegi kui see naeratus tuli olematute kalorite kulutamise arvelt. Viisakus eelkõige! :)

Muide ma olin ka üks vähestest, kes tänas joogipunktis teenindanud noori, kui need joogitopse andsid.

Öeldakse, et kui vaadata aega 40km sildi juures, siis finišisse jõudmiseks kulub veel 12 minutit. No minul läks neid minuteid ikka ohtralt rohkem. Kuid olime naisega enne kokkuleppinud, et võtame viimase split-aja hetkest kui keerame Toompuiesteelt Kaarli puiesteele. Et näha palju sealt finišisse kulub. Etteruttavalt võib öelda, et kuigi naine jooksis maratoni minust lõpuks 17 minutit ja 44 sekundit kiiremini, siis selle viimase lõigu suutsin oma täiesti krambist pulksirge jalaga lennates ja isegi teistest jooksjatest möödavihisedes tema finišist kiiremini joosta. Jõudsin veel mõelda, et kui mõnus see on, et finišisse saab juba Vabaduse väljaku eest otsast sisse keerates ja ei pea enam jooksma Draamateatri juurde:) Veel enne lõppu tuiskasin ka mõnest mehest mööda ja mu aeg tuli ALLA 4 TUNNI!!!! Ja tegelikult üldsegi mitte napilt, vaid ikka korralikult! Koht esimese poole sees! Uhke osalemismedali sai ka kaela, millele hiljem sai ka aeg peale graveeritud. Tüdrukud andsid vett ja see oli paradiis! Pikali ma ei visanud, vaid hakkasin kohe naist otsima. Leidsin ta Müürivahe tänava otsast. No tema aeg oli ikka täiesti uskumatu! Eks ma oma peas lohutan end, et ma ju alustasin temast tunduvalt hiljem oma tõsise jooksuhobiga ning küll ma talle järgi jõuan... aga tegelikkuses me treenime ju koos ja ikka on see nii, et sama palju kui minu kiirus paraneb, paraneb ka tema oma :) Ju ma pean salaja hakkama rohkem jooksmas käima :) Ainult, et kus kohast see aeg võtta? Tema ju veel saaks, aga mina saan joosta ainult hommikul vara, õhtul või nädalavahetustel....

Kuid tegelikult olime ikka mõlemad ülimalt rahul jooksuga! Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada. Selles sisaldub nii palju. Näiteks ma olen harva iseendaga rahul ning üldse peaaegu kõiges väga madala enesehinnanguga. Kuid suuta läbida maraton ja seda veel alla 4 tunni! See annab tõesti võimaluse olla iseenda sangar!

Kui ma mingil hetkel joostes mõtlesin, et pärast seda esimest maratoni on see mul müüd tehtud ja ma ei pea seda enam kunagi tegema, siis nüüd mõtlen ma, et tahaks korra joosta maratoni ka nii, et krambid ei kimbuta. Joosta see nii, et nauding oleks kuni lõpuni. Joosta see alla 3:45 :)))

Seega jooksen ma kindlasti varsti oma teise ja kolmandagi maratoni. Ei tea, kas see järgmine saab olema Eestis või mujal, kuid kindlasti tahaks uuesti joosta ka SEB-i maratoni! See jääb alatiseks minu esimeseks ja eriliseks maratoniks! Millegipärast on eriliselt hea meel, et see maratonineitsiduse kaotamine toimus ikkagi siin - Eestimaal :)

-----

Koju minnes oli trepist üles saamine päris naljakas :) Pidime võtma raha graveerimise jaoks ja tagasi Vabakale minema. Kogu see liikumine toimus aeg luubis. Uuesti koju jõudes läkski õhtu praktiliselt lesides. Järgmisel hommikul oli ju vaja tööle minna. Hommikul oli tegelikult raske ainult tõusmine ja selllised asendi vahetamised, kuid liikuda juba sai päris normaalselt. Esmaspäev läks end nö. lahtiliikudes, kuid spordile veel ei mõelnud. Teisipäeval läksime aga spinnitrenni varem kohale, et saaks tavalisest pikema sõidu. 1 tund ja 30 minutit läks täiesti nagu tavaliselt. Ei pidanud küll maratoni pärast allahindlust tegema raskuste keeramisel. Ainult see krambis olnud säär andis natuke tunda (annab siiani). Mingi mõnus soojus tuli reitesse, justkui jalad oleksid tänanud, et panin nad jälle kiiresti liikuma. Meenub, et natuke andis ennast tunda ka puusaliiges. Ka täna - kolmapäeval, mil maratonist on juba paar päeva möödas jõudsin teha 1 tund ja 1o minutit kestnud spinni-trenni. Lisaks sai ka esimene maratonijärgne pisike jooks tehtud. Nimelt ega maraton, ega halb ilm ei saa panna mind oma võistkonnaliikmeid Eesti Energia tervisejooksude-sarjal alt vedama. Sörkisin koos naise ja pojaga Pirita Velodroomi taga oleva terviseraja vihma trotsides- torm Katja riismetega võidu. Joosta oli mõnevõrra raskem kui rattaga sõita, aga ega ma aega õnneks ei pidanudki jooksma. Homme ootab ees Bodypump ja tantsutrenn ning tavaline spordirutiin liigub edasi järgmiste jooksude suunas.

Viin nüüd oma maratoni-läbinud keha voodisse, sulen oma maratoni näinud silmad ning näen maratoonari-und. Naljakas, aga inimene, kes pole ise maratoni jooksnud, ei saa tegelikult üldse aru, millest ma siin pikalt kirjutasin... Ja miks nii pikalt :) Ta võib ainult "aimata"...

Tee + keha = 42, 195 km!

Tee järele!

teisipäev, 6. september 2011

Uus teatrisaade Vikerraadiost - Teatrisse!

Samal ajal kui "loodetavasti" olen juba SEB-i täispika maratoni finišisse jõudnud, algab Vikerraadios uus teatrisaade "Teatrisse!"
Saate tutvustus ütleb:

"Teatrisaade „Teatrisse!“ algab 11.septembril 2011!

Kuna teatripiletid on kallid, siis on Vikerraadio uus saade teatrisõpradele abiks parimate valikute langetamisel.

Teeme tutvust uuslavastustega, räägime lavastajate-näitlejatega ning sõna saavad ka vaheda ütlemisega kriitikud. Kui vaja, sekkume ka teatri olemuse ning köögipoole ümber käivatesse aruteludesse.

Kuna eestlased on maailmas üks enim teatrit külastav rahvas – statistiline fakt! – siis leiame, et eestlane väärib eraldi raadiosaadet, mis on pühendatud just teatrile.

Uue teatrisaate autor Meelis Kompus kutsub kuulama üle nädala pühapäeviti kell 13.05. Saade kordub kolmapäeval kell 00.00."


Ka minul oli väga meeldiv vestlus suveteatri-teemadel saatejuht Meelis Kompusega. Pärast maratoni ja saadet tõmban siin blogis ka suveteatrielamused kokku. Nagu tavaliselt :)

September juba käes ja ühtlasi sügis - aeg on blogile tuurid jälle sisse ajada, kaua see viilimine juba kestab - isegi mitu lubadust on veel täitmata...
lihtsalt see jooksmine on nagu narkootikum...

Ühtlasi tervitused Elisabet Tammele, kellega me 1. septembri hommikul Otsa-kooli juures koos (no okei "koos" on ilmselge liialdus, ega ma teda ei tunne, kuigi samas koolis õppisime... ja ei julgenud juttu ka teha...) lilli ostsime ja tema oma jooksuriietega koos kimpudega minema sörkis... seega ma pole kaugeltki mitte "ainus" :) Aga Elisabet mängib ühes selle aasta parimas tükis - Aeg ja perekond Conway... ja tema roll seal on järjekordne täistabamus. Ei teagi, mis ta üldse sügisel teeb, sest "Aeg..." on hetkel kavast maas ja ainult mõni kord mängitakse septembris-oktoobris "Keskööpäikest" ja "Nii see on kui Teile nii näib" - neidki tegelikult ainult 5.oktoobrini...
Pilvede all? Või midagi uut ja huvitavat?

ETV sarjas "100 luulepärli" jäigi tema esitatud Viivi Luige "On aastasaja lõpp" kõige paremini esitatud luuletuseks. Ma ei väsi kordamast ja soovitamast seda - uskumatult hea esitus (jälgige tema pilku ja pause -imeline! Me vaatame seda tihti, ka koos lastega, ikka uuesti ja uuesti.
Teine suur lemmik oli tema Linnateatri kolleegi Anu Lambi loetud Jaan Kaplinski "Ei ole jumalat". Aga seda ma käian üksipäni...
Üldse kõik Elisabeti ja Anu ja Harriet Toompere loetud(vaata/kuula näiteks Liivi tihase-luuletust) luuletused olid need kõige parimad. Kui ma vaatan kuidas Anu loeb Kareva luuletust, loeb ta seda niiiii hästi, et mul hakkab Anust päriselt kahju!
Üheks põhjuseks kindlasti ka see, et nad esitasid neid peast, aga võibolla just sellepärast nende esitustes oli hoopis teistmoodi tunnet sees... need mõjusid isegi lemmikluuletustest enam - just esituse pärast... Mõni selline lemmik, mis peaks igal eestlasel peas olema loeti ju ka nii mannetult lihtsalt paberilt maha... Ja kahtlemata (võibolla sellepärast, et ma mees olen?) tahan ma luulet kuulata ikka pigem naisnäitlejate esituses :)

Mmmmmmmmm
(loe järgmine sõna sama tooniga, nagu Ants Lauter ütleb "Mehed ei nuta" filmis)
IGATAHES,

teatrisügis alaku!!!!

Häid elamusi!

"Teatrisse!"

neljapäev, 18. august 2011

Tants aurukatla ümber - Kaks Musketäri


Kui on mõni teatritükk sellel suvel korralikult nahutada saanud nii kriitikute kui rahva käest, siis on see "Tants aurukatla all". Igatahes olin valmis pettumuseks ning vastavalt häälestatud seda vaatama minnes. Ostsin pileti sellisel hetkel kui kohe pärast seda (täpselt samal päeval) hakkas kriitikanooli lendama sellise hooga igast küljest, et pane või raudrüü selga. Tundus, et "seda vaatama minna oleks mõttetu ajaraisk ning kuigi idee on huvitav, on tegemist lihtsalt Mats Traadi kiidetud teose ettelugemisega jooksusammul...." Võlusõna "jooks" siiski ei lasknud mul tunda ahastust, sest juba kevadest saadik on sellest saanud üks mu lemmikhobidest. Asi on ju jõudnud nii kaugele, et olen isegi maratonile registreerunud...

Viimasel ajal olen endale tihti ette heitnud, et ma ei võta kriitikat kuulda enne teatrisse minekut. Võiks ju usaldada neid, kes juba käinud ja näinud ning alles selle põhjal teha otsus, kas minna mõnda tükki vaatama või mitte. Noh, igatahes kui ma seekord oleks viivitanud päeva ostmisega ning uskunud seda, mida räägitakse, oleksin ma sellest huvitavast performance-ist ilma jäänud. Just täpselt - ma pole juba tükk aega teatris midagi nii huvitavat näinud! Kahtlemata mõistan, miks see tükk mõnedele ei meeldi. Tekst läheb paljuski kaduma, sest ei saa keskenduda kui näitlejad mitte ei näitle seda lugu, vaid esitavad jutustamisteatrina fragmentaarselt raamatu "jutustava" loo, ise samal ajal ähkides puhkides joosta. Kuid tegelikult nendest fragmentidest fragmentaarselt see lugu siiski jõuab kohale küll. See on nagu sõna otseses mõttes "aurukatla jälgimine" - no mis Sa seda katelt ikka passid - vaatad ja vaatad - mõtted hakkavad omasoodu rändama ning vahepeal jälle vaatad. Samas on tugev allegooriline tähendus kõigel sellel "tansul" ümber aurukatla. Katel muudkui töötab, aastakümneid, -sadu, inimesed selle ümber teevad tööd, tantsivad oma elutantsu - sünnid, inimsuhted-armastused, tööd, surmad - aeg läheb edasi, aga meie ikka jookseme(tantsime) nagu segased läbi elu. Ja aurukatel ähib ja puhib. Vanad head masinad elavad edasi, inimesed, kes selle ümber tantsu löövad tulevad ja lähevad... muutuvad ajas. Asjad jäävad oma aega kinni...


Vaadates fotosid etendusest, mis toimus Tartu Botaanikaaias, tundub minule siiski, et see sobis miljon korda paremini Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumi. See sobis sinna nagu valatult! Inimesed istuvad ringis, jooksjad jooksevad nii vaatajate siseringi ees kui nende ümber ringi. Kristel Leesmendi ja Raivo Adlase ilmestav ning kunstilisi pintslitõmbeid lisav tegevus toimub peamiselt ringi keskel. Just nii ilmselt see ongi mõeldud?! Mats Traadi tekst haakub nende vanade talude, veskite ja aedadega, mis muutuvad lavastause jaoks tehtud (kunstnik Silver Vahtre) konstruktsiooniga üheks tervikuks.

Minu jaoks ainuke möödalaskmine oli Nike-i jooksuriided neljal jooksjal, aga minu teatrikaaslase meelest ka see rääkis mõttena kaasa, et kus kohast me tuleme ja kuhu me oleme jõudnud. Pärast mõningast vaidlust jäime siiski mõlemad enda arvamuse juurde kindlaks - minule oleks meeldinud kui neil oleks olnud midagi ajastukohasemat seljas ja võibolla ise jooks oleks toimunud paljajalu. Rääkides jalanõudest, siis professionaalsest kretinismist ei suutnud olla märkamata, et pooltele jooksvatest näitlejatest need jalanõud olid jooksmiseks absoluutselt sobimatud. Kui Kütsar oleks jooksueksperdi videoekraanil näinud kuidas ta kannad (eriti vasaku jala kand) ei sobi nende jalanõudega, oleksid nad koos müüjaga kreepsu saanud. Ja kui jätkata professionaalse kretinismi lainel, siis no lausa kadestamisväärne oli jälgida Tiit Palu jooksu. Neljast jooksjast on tema jooks kõige puhtam, ühtlasem ning õigem. Loodan, et ma ise jooksen ka nii... Veikko Täär tegi küll intervalli, ehk jooksis vahepeal aeglasemalt, vahepeal kiiremini, kuid temast paistis välja, et pikemate jooksudega läheb tal raskeks.... võibolla mul pole õigus, tal on võimalus tõestada seda joostes maratoni, aga hetkel jäi küll selline mulje, et nii kui ta kuhugi maja taha jooksis ähkis ja puhkis ta kõvasti, kuigi rahva ees ei tundunud häda olevat üldse (a võibolla ongi ta rohkem suusataja/ujuja/rattur?) :) Kütsar ja Tanel Jonas jooksid rahulikult ja omamoodi, aga nad ilmselt teevad teiste meestega võrreldes mõnevõrra vähem trenni?

Huvitav kokkusattumus oli see, et saabusime etendusele otse Eesti Energia tervisejooksult. Kusjuures kusagil ei hoiatatud, et etendust mängitakse sissepääsu juurest kilomeetri kaugusel. Ehk kohale oleks tulnud jõuda mõnevõrra varem. Meie rihtimise naisega just nii, et jõuame Ülemiste metsa terviserajal ilusti jooksmas ära käia enne teatrit ja siis enamvähem täpselt õigeks ajaks kohale... Tegelikult oli väga hea, et sai vahetult enne jooksmas käidud, sest muidu oleks ilmselt tahtnud koos nendega seal mõned tiirud teha :)


Muidugi ei saa rääkida traditsioonilise mõttes "näitlejatöödest", ega ka otseselt "lavastatrikkidest", sest kogu etendus oli kantud ühest suures (ja minu meelest heast) ideest. Kaskmeks "aurukatel". Helid (üha valjenev hingamine), selle ringi ümber jooks(tants), ajastu... kogu tervik. Kuid mis jäi kõrva, oli see, et Tanel Jonase hääl on ikka väga hea! Isegi kui ta joostes seda edastab. Selles on mingit pehmust ja samas kõla. Riho Kütsarit pidas minu teatrikaaslane nõrgimaks lüliks (nii jooksmise kui teksti pärast), aga minule jällegi meeldis tema enda teksti edastamise nautimine. Jah, kuigi ta jooksmine aeglustus kõvasti rääkides, kuid ka joostes suutis ta rõhutades ja justkui täpsemalt välja hääldades luua tunnetust sõnadega nagu "krigisev" jms. Veikko Tääre juttu ma kuulasin millegipäras kõige suurema huviga. Ei tea kas temale sattusid paremad lõigud, või suutis ta oma mitmete kordustega või pikema pausiga oma teksti eel panna paremini ennast kuulama? Ja taaskord on suutnud ta sõnastada midagi väga õigesti - aastaid tagasi mingist tema intervjuust lugesin, et ta väldib raamatupoode, sest tal tekib seal "omanikuinstinkt" - ta tahab kohe kõiki huvitavaid raamatuid "omada". Mul on täpselt see sama "haigus"... ja nüüd kavalehel kirjutatakse, et kui ta kuulis Taneli ja Riho jooksueesmärkidest, siis ta tundis mingit sõnulseletamatut rõõmu. Minul on täpselt sama lugu - kui ma kuulen, et keegi minu sõpradest, tuttavatest jooksmisega tegeleb või midagi "saavutab" või teeb saavutamiseks eesmärke, siis kuigi see ju otseselt mind isiklikult ei puuduta (mul on omad eesmärgid ja unistused), ent ometi tunnen sellest mingit ülevat rõõmu - nad tegelevad jooksmisega, mis on nii meeltülendav ja väga ehe sport - pingutus, paremaks saamise eeldust sisaldav tegevus. Kusjuures kõikidel jooksjatel on nähtamatu side - olgu see siis jooksurajal teineteisele vastu/mööda joostes või publiku ja jooksuteatri jooksvate näitlejate vahel - me läheme teineteisele korda! Tiit Palu stiil oli väga tõsine (eks nad kõik olid, aga tema eriti). Tema hääles oli eesti töömehe rangus ja otsekohesus. Ta ei ilustanud ega ilmestanud oma teksti intonatsioonide või üldse mingisugustegi emotsioonidega. Ühelt poolt oli selles ehedust aga teisalt kõige vähem, sõna otseses mõttes, häälega näitlemist - muid vahendeid ju polnud...

Huvitav, kas Tanel Jonase seisma jäämine oli lavastatud või ta tõesti väsis? Kaldun esimese arvamuse suunas, sest pärastpoole tegi ta veel kiirendusi... samas mõnikord keset jooksmist kasvab jõud ja jaks... Kristel Leesmendi kleit ja eriti sellega jooksmine oli esteetiliselt mõjuv - kaunis.... nagu "põgenev pruut"... võibolla "eesti mehe" eest peaksidki kõik naised pakku jooksma? Selliseid mõttepoegi lendas tükki vaadates peast läbi mitmeid ja mitmeid...

Muusikaline kujundus oli täiesti geniaalne/ideaalne. Lugu loo järel kostus muusika tekstile taustaks ning nagu täpp i peal tuli ühena viimastest lugudest Heino Elleri "Kodumaine viis"!!! Päikese kadumine puude taha läks täpselt kokku tekstiga päikseloojangust. Tundus nagu sellel õhtul kõik klappis nagu loodult!

Hinnang: 3+ (nüüd on ka "jooksuteater" elamusena kirjas. Minule päris meeldis ja idee õigustas end täiesti. Kummaline, et kuigi ma olen praktiliselt alati loo järgi teatrit hindav, kõik muu on kõrvalise tähtsusega ning kui piisavalt head "lugu" ei ole, siis ei saa ma sellest tavaliselt ka positiivset elamust. Sedapuhku oli tekstil täiesti kõrvaline tähendus. Kõik muu muutus olulisemaks ja ma lahkusin Vabaõhumuuseumist täis õnnetunnet ja rahulolu. Kaldun arvama, et spordiga tegelevad inimesed mõistavad seda tükki paremini, sest ühe tasandina oli see ka jooksjatelt jooksjatele/sportlastele. Näiteks kavaleht oli minu jaoks üks aasta huvitavamaid kavalehti.... Jookjaid lihtsalt inspireerivad lood jooksmisest... hmmm - olen vist maininud, et minu meelest Eesti parim meediaväljaanne on ajakiri "Jooksja"?
Ma olin külmast sinine, aga ei tundnud külma. Mul oli soe olla ning ma teadsin, et olin näinud midagi erilist. Ja meel oli hea! Kuigi tegelikkuses lugu ise oli ju jutustus elurattast-raskustest ja kõige ringkäigust ning muidugi tühisest rabamisest. Kuid selle rabamise vahepeal on ka palju ilusat ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis ka see rabamine ise teebki meid ju õnnelikuks?!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Tants aurukatla ümber
Autor Mats Traat

Lavastaja Tiit Palu (Teater Endla)
Kunstnik Silver Vahtre (Teater Endla)
Näitlejad: Riho Kütsar (Teater Vanemuine)
Veikko Täär
Tanel Jonas (Teater Vanemuine)
Tiit Palu
Kristel Leesmend
Raivo Adlas(Teater Vanemuine)

Vähesed jooksevad 1 tund 20 minutit järjest. Joosta
terve see aeg ja esitada samaegselt võimsat poeetilist teksti?
Vabaõhulavastuses Rocca al Mares teevad selle vägitüki ära 4 näitlejat;
Veikko Täär, Tiit Palu, Riho Kütsar ja Tanel Jonas.
Esmakordselt põimuvad sport ja teater nii võimsaks ja muljetavaldavaks
vaatemänguks.

MTÜ Kaks Musketäri vabaõhulavastus, kus auru pealt kokku ei hoita. Tegemist on ainulaadse lavastusega, milleks selles osalejad on treeninud aastaid.
Mats Traadi klassikaline tekst, viimseni pingul treenitud organismid ja hästi valitud muusika põimuvad poeetiliseks tervikuks.

kolmapäev, 10. august 2011

Tühermaa - R.A.A.A.M.


Mis suvi see oleks, kui Viinistus ei oleks ühtki uut teatrietendust :) Ka minu teatrikaaslane hakkas juuli keskel muretsema, et kas tänavu polegi sinna asja? Otse loomulikult on! Katlamaja kutsub jälle! Külalislavastaja, huvitav näitlejate kooslus ja reklaamtekst kah veel nii põnev - ma lähen kohe liimile, kui pakutakse puänte ja "ootamatuid pöördeid" :) Kergemeelne reklaamiohver... tean...

Juba enne etendust, sissepääsujärjekorras, hakkas kostma rahva seast kahinaid, et tegemist on millegi raskestiseeditava ja sügavaga, millest arusaamiseks peab kõvasti ajusid ragistama. Kavalehele on Loone Ots kirjutanud sissejuhatusse, et tulemas on palju sümbolismi ning erinevaid kihte, mille lahtimõtestamisega saab kõvasti jännata. Hõõrusin käsi ja mõtlesin: "bring it on!"

Kuid saali sisenedes hakkas asi viltu kiskuma... olin küll üks esimesi sisenejaid, kuid kõik normaalsed istekohad eespool keskel olid varustatud sildiga "reserveeritud"... Ok, kuna istumisega on üldse selle tüki puhul natuke "teistmoodi", sest publiku toolid on põranda külge kinnitatud suurte vahedega ja õnneks sai vähemalt teatrikaaslasega kõrvuti istuda, siis pole midagi... isegi natuke põnevust seeläbi juurde...

Kuid kui kell jõudis juba etenduse algusaega ning rahvas endiselt alles saabus saali (eriti need reserveeritud kohtade omanikud), siis põnevus hajus... tukk tikkus peale tulema... Tükk aga ei hakka ega hakka pihta...

Ja siis saabus pimedus... selles mõttes ju mõnus, et midagi teistmoodi, kui mul poleks juba uni peale tulnud... Näitlejad hakkavad mängima pimeduses - kostuvad hääled... Etteruttavalt võib öelda, et lavastus kulgebki palju hämaras valgustuses ning palju on mängitud heli peale.

Üsna minu jalgade juurde, oli inimeste vahele pandud madrats, millel magas üks pisike poiss... Selgus, et tegemist on Margus Prangeli tegelase pojaga, kes "ärgates" ka lavale mängima läheb. Katlamajas räägitav tekst, aga kõmiseb - näitlejate edastataval tekstil pole häda midagi, aga koolitamata häälega lapse tekst läks küll praktiliselt terves mahus kaduma... kuigi tegelikult ega sellel tekstil ilmselt palju tähtsust polnudki...

Lugu oli minu jaoks üpris lihtne "võõrutus-lugu", otse tõlgendades justkui skisofreeniku ravimine, kuid allegooriana võiks tõlgendada ka näiteks mistahes pahest võõrutamisena. Kusjuures koomika seisnes selles, et "appi tõttas stiilne viisik" :) Nimelt 5 meest, kes justkui teevad mingit umbluud, aga nagu lõpuks selgub, siis mida iganes nad ka tegid, see töötas. Kusjuures lõpupuänt on küll olemas, aga pigem see pole mitte puänt, vaid üks tabav lause...
Kuigi "chances are", et ma lihtsalt mingit suuremat puänti lihtsalt ei osanud välja lugeda.

Muidugi võib neid sisu sümbolistlike märkide tõlgendusi teha mustmiljon, näiteks, et kogu see saal on ühe mehe peas - seal on praktiliselt tühermaa... seal on ka naine ja laps ning siis mingist peasolevast lahtrist kaevab mees üles Vana-Rooma väejuhi kostüümi ning ettekujutus, et tema ongi tegelikult leegionär saab täied tuurid sisse. Kui peas on selline "tühermaa", siis on ilmselt lihtne "ära keerata"... Sama hästi võib tõlgendada seda lugu sümboolselt, kui inimese kaitsemehhanismi - alati tuleb olla valvel - kaitsta nii ennast kui oma pere. Ja kindlasti ka järgnevale sugupõlvele oma tarkused-teadmised-kombed edasi anda... Kusjuures selles maailmas naised on "naised" ja mehed on "mehed"... naised peavad oma mehi kaitsma iseenda lolluste eest, lisaks ravima ja hooldama jne (naiskirjanik(!))...

Üks, teine, kolmas või neljas tõlgendus - kokkuvõttes minu meelest vahet polnud. Minu jaoks see polnudki "loo jutustamise" teater. Pigem mängis siin rolli atmosfäär - see ruum, kujundus, hämar valgustus ning eelkõige helid. Kuna lavastaja kahjuks ei arvestanud, et alati satub publikusse mõni idioot, kes seda matsu välja ei jaga - köhib pool etendust, unustab mobiili "värina" peale või laseb oma taskutest kolinal kraami välja kukkuda, siis kahjuks sai see idee mõrva osaliseks ning minu jaoks ei mänginud hea mõte end välja. Kuigi kopikate loopimise heli pääses õnneks siiski mõjule :)

Margus Prangel ja Elina Reinold teevad mõlemad head tööd, aga paraku mõjuvad nagu moe-etenduses ilusad modellid, kes on küll imeilusad, stiilsed ja kõnnivad catwalkil vingelt, täpselt nagu tippmodellid peavad olema, kuid on siiski kohal vaid selleks, et "moodi näidata". Ehk siis siinses kontekstis lavastaja vahendid, et tema nägemust elustada. Kuid kui ma veel midagi peale selle "kopikaviskamise helikaja" sellest tükist endaga kaasa võtan, siis on see just Marguse ja Elina hämaras valguses kostuvad hääled - mõlemal on tõeliselt hea häälematerjal. Peaaegu oleks unustanud, aga Nero Urke kuju - "stiilse viisiku" ninamehena, ehk võõrutajate rühma bossina, on väga tabav näitlejavalik! Teda tundub olevat alati põnev vaadata. Raimo Pass-i roll on marginaalne, rääkimata Marko Lehe ja Jüri Tiiduse omadest. kõik nad on vähem või rohkem malenupud (etturid) lavastaja "tühermaal".

Hinnang: 2 (tüüpiline lavastus mis paneb teatrikriitikud mõnust nurru lööma - huvitavalt lavastatud, ehk midagi tavapärasest erinevat inimesele, kes on juba "kõike" teatris näinud. Kuid minu maitse see tükk siiski polnud. Oli asju, mis oleks palju rohkem meeldinud, kui oleks saanud seda üksinduses vaadata. Võibolla siit veel üks tõlgendus juurde sellele lavastusele - "Tühermaa" panebki unistama "tühermaast" :) Kunstnikutöö oli päris põnev, sest see mängis tervikule väga hästi kaasa. Plekk, kilakola ja pruunid - rembrandtlikud värvitoonid... askeetlik... tolmune katlamaja oli justkui osa kujunduslikku elementi. Kui kõik oleks korras olnud, oleks see atmosfäär ja tunnetus, mille tükk tekitas mõnevõrra kõrgema hinnangu minust välja pigistanud. Kui ma vahepeal seal pimeduses silmad kinni panin, siis millegipärast tundsin midagi lapsepõlvest ära. Ei oska sõrmega osutada, millepärast või mida... võibolla oli see lihtsalt mingi tunne?)

-------------------------------------------------

“Tühermaa” (ПУСТОШЬ)

Lavastaja Marat Gatsalov (Venemaa)
Kunstnik Oksana Peretruhhina (Venemaa)
Kostüümikunstnik Lesha Lobanov (Venemaa)
Helilooja Dmitri Vlassik (Venemaa)
Näitlejad Elina Reinold (vabakutseline), Margus Prangel (Draamateater), Nero Urke (vabakutseline), Raimo Pass (Draamateater), Marko Leht (vabakutseline), Jüri Tiidus (vabakutseline), Rain Sammelselg jt.

LAVASTAJAST
Marat Gatsalov sündis 17.01.1978 Kirishis Venemaal. Näitlejahariduse sai Gerassimovi-nimelisest teatrikoolist 2002). Lavastajadiplom tuli GITISe teatrikateedrist 2008. Moskva Majakovski-nimelise teatri näitleja 2005 2008. Aastast 2008 vabakutseline. Lavastanud teatrites üle kogu Venemaa. Mänginud paljudes filmides ja seriaalides.
Lavastusega „Elu läks korda” pälvis „Kuldse Maski“ laureaadi tiitli „julguse ja täpse kunstilise diagnoosi eest keelelisele reaalsusele, milles Venemaa praegu elab”. „Kuldse maski“ kriitikute eripreemia lavastuse „Eksponaadid“ eest.

AUTORIST
Anna Jablonskaja (ukrainapäraselt Hanna Jablonska, kodanikunimi Anna Mašutina) sündis 20.07.1981 Odessas. Tema paarikümnest näidendist on mitmed lavastatud Venemaal. Aastast 2004 sai AJ mitmeid mainekaid kirjandusauhindu nii draamade kui lüürika eest. Moskva Meierholdi keskuse direktor Pavel Rudnevin pidas teda noorema põlvkonna üheks väljapaistvamaks andeks. AJ oli Uue Draama liikumine vaimne juht.
Viimane auhind sai kirjanikule saatuslikuks. Tulles Moskvasse preemiat kätte saama, hukkus Jablonskaja 24.01.2011 Domodedovo lennujaama pommiplahvatuses.

NÄIDENDIST
„Tühermaa“ on võrratu mitmekihiline ja kahel ajatasandil mängiv filosoofiline suhtedraama. Tükk on täis põnevust, ootamatuid pöördeid, traagikat ja enam või vähem musta huumorit. Pealtnäha tavaliselt alanud lugu saab täiesti erilise puändi. Kõiki tüki probleeme võib leida ka tänases Eestis. Mõnedki lahendused jätab autor vaataja otsida.

Esietendus 22. juulil 2011 Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja rõdul.
Kestvus 1 tund 30 minutit ilma vaheajata.

neljapäev, 4. august 2011

Vargamäe voonake - Albu projekt


Indrek, Andres, Karin, Mari ja Tiina on jälle Vargamäel kokku saanud ja Urmas Lennuk on kirjutanud nad seal ringi liikuma Tammsaare Tõe ja õiguse 2-5. osa alusel. Natuke ummamuudu - ülelennates, huvitavaid seoseid rõhutades ning Tammsaare kui kirjaniku - Indreku alter egoks muutes. Tõde ja õigus on küll täiesti loos olemas, kuid tekst on Lennuki oma. Ja veel milline tekst - täis mahlakaid ütluseid ("lükkis ilusaid lauseid kõrre otsa") ja mõnusat keelemängu ("ahmis pahna"). Julgeid kunstilise vabaduse võimaluse ära kasutades (Indrek loeb Tiinale hoopis GUSTAV SUITSu luuletust "Ühele lapsele") ning luues seeläbi veel uusi seoseid (Kui Anton ise oli Indrek, siis kes tegelikult oli Tiina?) Ja nagu ikka Tammsaare Tõde ja õigus - kõnetab ja kõnetab ka järgmisi sugupõlvi ja nendest järgnevaid. Eriti kui seda kõike pakutakse autentses kohas ning uute vaatenurkade kaudu. Lennuk muidugi on hekseldanud seda materjali juba aastaid läbi ja lõhki, tehes varem koostööd nendel radadel Elmo Nüganeniga ning eelmisel suvel tuues ka oma enda autoriteatriversiooni Mari, Jussi, Andrese ja Pearu lugudest "Vargamäe varjus" lavastusena. Alusmaterjal ju ongi nii ülikõva, et see kannatab sellist lüpsi välja küll (ja ma mõtlen seda kõige paremas mõttes). Eks muidugi tegijad peavad ka head ja tasemel olema. Ega igaüks ei saaks kindlasti selliste julgustükkidega hakkama, nagu nüüd järjekordselt Urmas Lennuk on saanud.


Mitte ainult tekst ei ole tasemel. Lennuk on selle just täpselt nii seadnud ise ka lavale, nagu ta täpselt on tahtnud. Nagu laulja, kes oma laulu laulab ja seeläbi oskab just niimoodi rõhuasetusi nootidesse ja sõnadesse panna, et tema laul just täpselt niimoodi kuulajateni jõuaks, et tegija mõte kanduks üle - samamoodi on ka Urmas Lennuk luues Tammsaare klassikast oma "Tõde ja õigust" hulgaliselt nüansirikkust oma lavastusse saanud juurde panna. Kõik tundub justkui ideaalse versioonini läbi komponeeritud. Seda on näha näiteks tegelaste liikumisest - nii lavale kui lavalt ära. Tegelaste igast võimalikust küljest ja kohast lavale saabumine aitab muuta kogu lavastust elavaks ning orgaaniliseks. Või näiteks kui tegelased lavakonstruktsiooni ülimal astmel seisavad ja seal, suur taevalaotus taustal ning puude tipud madalamal kui näitleja - sellised stseenid saavad oma võimsa vaate seisukohalt sobivalt kaasamängiva tunde. Rääkimata muidugi üldse mängukoha eripärast, mis mängib igas mõttes lavastuse olmestikule kaasa - lehmad ja hobused taamal ning muidugi need rookatusega talumajad ning ajastukohased puitaiad jne jne jne. Kuid tegelikult ju ka see puidust, tõusuga lavakonstruktsioon ise. (Kusjuures see nägi välja, nagu oleks seal juba aastaid olnud. Ega muidugi ei tea, võibolla ongi?)

Lavastaja on pannud ka tegelased vahelduma laval nii, et lõppkokkuvõttes puudubki peategelane (kuigi ilmselt peaks Indrekut selleks pidama), sest kõik saavad mängida ühe palju. Eriti teises vaatuses (esimeses vist Indrek ei lahkunud laval, aga teised vahetusid pidevalt). Eks lavastuslik trikk oli ka see, et Indrekut mängis Toomas Suuman, kes on ju vanem isa Andrest mänginud Peeter Rästast. Kuigi ma alguses vaatasin, et Suuman ei mängi seda rolli välja - temas lihtsalt ei ole "noort" Indrekut sees, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin aru saama, et tegelikult on see taotluslik auteur-i mõte - Indrek oligi ju oma olemuselt "vanamees". Mõtlik, "aeglase põlemisega", endassesulgunud, "vana hing". Lennuk on vastandanud teda ka isa Andresele, kes justkui oleks olnud "noor hing" (isegi seda otse läbi Indreku suu välja öeldes. Aga ka näiteks Indrekule armastuse-loengut/manitsust rääkima pannes - BRAAVO Peeter Rästasele selle stseeni eest!), kes justkui ise oleks osanud "armastada". Kuid see on ju tegelikkuses vaid tõlgendaja järjekordne "kunstiline vabadus", sest Andres ju polnud selline - ta ei mõistnud ju ka ise armastada. Kuid põigates veel korraks tagasi autor-Lennuk-i kapsaaeda, siis näiteks seos, mille ta loob kui Indrek Karinit kogemata Miralda-Ramildaks kutsub - see paneb mõtlema, et kui inimene vaid korra oma elus tõeliselt armastab, siis võibolla oligi nende koosoelu hukule määratud juba sellepärast, et Indrek lootis leida Karinis Ramilda? Või on siis järjekordselt mängus hoopis viide autori poolt, et tegemist ongi sama naisega? Võibolla ka Anton Hansen Tammsaar-e abikaasa Käthe (kes olevat Karini prototüüp) oli alguses "teistsugune", aga pärast mõningast kooselu selgus tema tõeline pale/olemus või siis ta lihtsalt ajapikku muutus? On ju teada, et Tammsaare tahtis rahulikku ja tagasihoidlikku elu, võibolla ka õrna ja mitte sellist plakatlikku armastust, nagu Karin/Käthe seda avaldas, vaid pigem poeetilist ja tundeerka armastust, nagu Ramilda pakkus? Võibolla oli ka päriselus olemas see Ramilda?

Ja muidugi klassikaline "kirjaniku naisetapmine"... ehk siis "mõtetes/raamatulehtedel" - Käthe ilmselt oli ajanud Antoni endast välja oma elava meelega ning too kirjutas raamatusse "trammi-surma"... Ma kaldun arvama, et kogu "tõeliselt hea kirjandus" on kirjaniku enda elust võetud. Ja ma ei pea silmas ainult Tammsaaret, vaid üleüldse.


Lavastuslikke trikke võiks loetleda hulgi üles, nagu näiteks Tiina lonkamine - Liisa Aibel kõndis üks jalg laval, teine maas või Karin oma "lillekimbuga", kuid kõigil huvilistel tasub neid siiski minna ise Vargamäelt üles noppima (ja "kõrre otsa lükkima" :)).

Eelmine kord, kui ma Anneli Rahkemat "Tões ja õiguses" nägin, mängis ta Ellit. Ta oli üks eredamaid karaktereid juba tookordses mammutlavastuses paljude näitlejatega ning ma pidasin teda täiuslikuks Elli kehastajaks. Ta tõesti OLI ELLI! Ja seekord... ma mitte ei söö oma sõnu, vaid tahan lisada, et Anneli OLI KARIN! Esimest korda sellel aastal tekkis tunne näitlejatööga seonduvalt, et "millal ükskord Teatriliit märkab ja austab tema annet". Toatüdrukutes meeldis ta minule täpselt sama palju kui teised naised - oli see vast alles vinge trio! Creepsi ülbikust telestaariks soovija või tegelikult mis tahes tema roll, alati on tugeva sisemise põlemisega ja ennastohverdavalt tõsiselt tehtud. Ka lastelavastuses. Ja nüüd siis see Karin. Ei, see pole üldse selline Karin, nagu Hele Kõrve Linnateatri versioonis. Arvestades tüpaaži, pole see ka legendaarse Lisl Lindau Karini moodi. Katrin Saukase, Ita Everi ja Raine Loo Karineid ma pole ka näinud, kuigi viimase versioon peaks kusagil kassetil vist isegi olemas olema. Siiski ma arvan, et Anneli on leidnud täiesti omamoodi Karini enda seest. Eks muidugi paljud karakterikillud on ju Tammsaare paika pannud ning Lennuk ei võta ka selle karakteri sellekohaseks muutmiseks midagi ette. Võibolla see on ka piir, mille ületamine oleks nagu pühaduse rõvetamine ja olekski asja ära rikkunud. Karin peab ikka olema selline ehtne linnaplika ja hiljem neuroosides siplev naine, muidu poleks ta ju üldse see. Ja Rahkema tabab väga omasel moel, kuid stambivabalt Karinit mõnusalt uuest küljest. Võibolla tõesti on tema Karin natuke rahvalikum ja pinnapealsem, aga seda pigem sellepärast, et terve tükk ei keskendu ainult Tõe ja õiguse 4.osale. Ja see on oluline vahe. Tema vahendid rolli loomiseks on selles suhtes märgatavalt kasinamad... kuid tal õnnestub see siiski. Mida ma näiteks Hele Kõrve Karinit ja Anneli Rahkema Karinit võrreldes võin väita, siis Hele mängis (ja väga hästi mängis), aga Anneli oli. Võibolla on Annelis rohkem seda tegelast endas sees olemas? Mõnus, et ka purjus Karinit mängides ei paku tegelikult Rahkema üle, vaid teeb seda just piisavalt niimoodi, et on aru saada, et tegelane on purjus. Tema hoog ei rauge üheski stseenis ega ühegi partneriga. Mõtlesin seda Vargamäel vaadates, et mingis mõttes ongi just nimelt naisnäitlejad seekordse tüki mootoriks...

Sest Liisa Aibeli Tiina on samuti täistabamus. Süütuke, isegi natuke ullike tütarlaps, kes on oma isandasse armunud... Läheb tollele järele kasvõi maailma otsa. Too ju vandus talle kunagi armastust. Nüüd on ta tulnud seda tõotust välja nõudma. Liisa-Tiina on hea südamega tüdruk. Õige pisut rohmakam, kui mina teda ette kujutasin lugedes, õige pisut ülemängitud, kuid seda kutsub tasakaalustamiseks esile ka võibolla Karini karakter. Sest Rahkema laseb ju ka oma Karinil olla 110% Karin. Olen seda vist eelmistelgi Aibeli mängitud tükkidega ühenduses tõdenud, et ma olen üsna kriitiline olnud tema karjääri suhtes, kuid viimased 3 rolli - 39 astmes, Pipi Pikksukas ja nüüd siin Vargamäe voonakeses on olnud kõik eranditult head rollid. Eks kõigil on ju omad maitse-eelistused, kuid minu jaoks on tema Tiina minu kogemustest parim (eelmised olid K.Tammaru ja U.Ratasepp - Evelin Pange Tiinat olen näinud ainult teleekraanil ja see ei lähe selles suhtes arvesse). Liisa Aibeli Tiinas on palju särtsu ja isegi kummalises mõttes bravuuri ja oma mustade tiibadega peaks ta olema nagu mingi "halva ilma lind", kuid kaugeltki mitte. Samas pole välistatud, et ma lihtsalt ei saanud aru.

Tüki mehed saavad palju kaarte kätte juba äraspidises rollidejaotuses. Toomas Suumani Indrek on igas mõttes vanamees. Seda nii Mauruse juures õppides; Karinit kosides, kui hiljem "tagasi Vargamäel" kraavi kaevates. Isegi isa Andresega elust vesteldes, kus kontrast vaatet kõige selgepiirilisem. Noorem näitleja mängib isa ja vanem poega. esialgu mind lausa ärritas see, et mis mõttes lavastaja on lasknud sellise prohmaka läbi - Suuman ei mängi ju noort meest välja. Isegi kui Rästas ei ole üldse Indreku tüüpi ("pikk" näiteks), siis ta suudaks Suumanist palju usutavam olla. Tegelikult oli see lavastuslik trikk hoopis üks kogu lavastuse põnevamaid "mänge". Lisaks sellele mängib ju Peeter Rästas (habemega) (üldsegi mitte koomilises võtmes) ema Mari-t. Ja kas mitte selline töörügaja naine ei võinudki olla natuke mehine? Peeter on muutumas kiiresti üheks oma teatri esinäitlejaks. Kuigi tihti koomilise auraga, on temas sügavat traagilist nukrust, millega mängib ideaalselt usutavalt ka sügavaimad karakterid ära. See power ja hoog, mille ta endas veel eriti tuliseks üles kütab pojale armastuse-epistlit lugedes ning siis kontrastina see kurbus, millega ta pealt kuulab, kuidas ta poeg tema kohta teistele räägib - see on piltlikult kadestamisväärne skaala! Minu jaoks oli kummaline seegi, et suutsin samastuda Lennuki kirjutatud Andresega (küll aga mitte Tammsaare omaga). Ei, minu jaoks pole naljakas näiteks "naabri-Peru" munade pigistamine, küll aga suudan ka mina näha soos rukist kasvamas.


Hinnang: 4+ (nii originaalne lähenemine Tõele ja õigusele kui võimalik. Lennuk tabab märki nii näitekirjaniku kui ka lavastajana. Terve näitetrupp on tasemel. Kui selgitada 5-tärnist ilmajätmist, siis mõned lõigud olid minu jaoks natuke üleliigsed, nagu näiteks see, et vägisi oli sisse topitud midagi 3.osast - nagu näiteks "revolutsioon"... aga ju see pidi seal siis autori meelest täiendamaks tervikut siiski olema. Minule isiklikult ei meeldinud ka see Indrekust Antoni tegemine, kuigi eks selleski mingil määral tõde võib olla. Lõpus kogu teemade sidumine lohises kergelt ning need põhjused võtsidki tükilt viienda tärni minu jaoks ära. Ma ei mõistnud ka seda, et miks Karin oli vaimuna "jämedate puusadega mammi". Kas sellepärast, et aeg läheb ka taevas-põrgus edasi? Oli see autor-jumala karmasaatuse määramine sellisele pinnapealsele ilu-hullule tegelasele? Nagu mu tekstist on näha, jäi tegelikult palju küsimusi õhku ja see on ju teatri puhul väga teretulnud ning veel eriti sellise klassika puhul. Niimoodi sai vana lugu uusi küsimärke juurde ja sellega ongi Eesti klassikale uuesti elu sisse puhutud. Suvel 2011, on kõik need teemad sama kõnetavad kui toona ja vana lugu on endiselt võimalik ellu äratada uute küsimärkidega. Väga õnnestunud tervik ja tõeline suveteatrinauding. Isegi vihmaga...)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Neljapäeval, 28. juulil kell 19 esietendub A.H.Tammsaare muuseumis Vargamäel

A.H.Tammsaare /U.Lennuk lavastus „Vargamäe Voonake“.

Seekordne etenduse paik asub saunikute juures.
Seekord otsib autor ja lavastaja Urmas Lennuk pidet A. H. Tammsaare isiksusest ja lähikondlaste mõjudest autori loomingus, laiendades seda suhestumist eestlusega üldisemalt:
"Üks USK vajab tapmist. Üks NAINE vajab armastust. Üks MEES ootab ja loodab.
Üks suur KÜSIMUS aga jääb – kes on INIMENE?"

Lavastaja Urmas Lennuk, lavastusdramaturg Anne-Ly Sova, lavastuskunstnikud Liisa Soolepp ja Urmas Lennuk, muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll.
Osades: Toomas Suuman, Peeter Rästas, Anneli Rahkema, Liisa Aibel.

Kokku mängitakse lavastust 11 korral 28. juulist kuni 21.augustini.

Kestab 2h 20 min.

reede, 22. juuli 2011

Petmine - Õisu mõisa projekt


Õisu Mõisast on saanud teater! Viimastel aastatel on Andres Lepik ja Janek Vadi mänginud seal Pinter/Shaffer-i "Rööv"-i, mida minul ei õnnestunud kahjuks näha (tükki on küll palju kiidetud). Küll olen ma näinud sama loo kunagist Rakvere Teatri versiooni, kus teineteisega mängisid psühholoogilisi mänge Eldor Valter ja Volli Käro. Lapsepõlves tuli see ka teatriõhtuna ning loomulikult olen ka videolt viimasel ajal seda paar korda üle vaadanud. Sellepärast jätsin pika sõidu Viljandi taha seekord tegemata.

Ent Petmist ma näinud pole ja sedapuhku tuli kuningad, ehk "omad silmad" kohale viia. Kuigi Pinter ei ole just minu "maitse" materjalina kunagi otseselt olnud. Meenuvad XIV lennu diplomilavastus Avdjuško ja Tättega "Sünnipäevapidu" ja hiljutine Peeter Raudsepp-a lavastus Rakvere Teatris - "Eikellegimaa" Käro ja Suumaniga. Rakvere Teatri "Majahoidja" ja kunagine Linnateatri Andres Noormetsa "Kojutulek" on jäänud nägemata... ehk mõnes mõttes võibolla ka teadlikult või vähemalt alateadlikult. Viga on muidugi minus, sest Pinter on Nobeli võitnud kirjanik ning väga tunnustatud ja kiidetud autor (muide ta suri 3 aastat tagasi, ehk 2008). Samas tema poolt John Fowles-i "Prantsuse leitnandi tüdruk" raamatu põhjal kirjutatud stsenaariumi aluselt tehtud film Meryl Streep-iga peaosas, on üks minu lemmikuid. Võibolla lihtsalt ei istu minule kuidas Eestis Pinterit tõlgendatakse? Või ei istu minule just tema enda kirjutatud lood, aga teiste materjali ümbertöötlejana on ta meisterlik? Ehk ajapikku selgub...

Räägitakse, et "Petmine" baseerub Pinteri enda abieluvälisel suhtel BBC ekraaninäo Joan Bakewelliga, vahemikus 1962-1969. Lavalugu hakkab hargnema aasta pärast suhte lõppu (orgininaalis 1977), kui Emma ja Jerry kohtuvad kohvikus ning Emma teatab, et ta hakkab oma mehest Robertist lahku minema ning tükk lõpeb algusega (originaalis 1968). Kuigi selliste eranditega, et 1977 ja 1973 aastatel toimuv tegevus liigub ka natuke edaspidi, siis tervikuna lugu kulgeb tagurpidi, umbes nagu film "Memento" või tegelikult veelgi sarnasem on see Francois Ozon-i filmile "5 x 2". Ja eks "Petmisest" on ka filme tehtud ja lausa mitu tükki. Eks omal ajal võis see idee olla päris innovatiivne ning originaalne, eriti teatrilaval. Häda ongi selles, et selliselt lugu jutustades on juba ette teada, mis toimuma hakkab... Ma lootsin, et mängitakse siis sellele, et selgitatakse sisulisi tagamaid, et miks ja kuidas see petmine alguse sai - et lugu on peidus mingites psühholoogilistes keerdkäikudes. Kuid selle näidendi sisu on selleks liiga "lihtsake". Mingeid tagamaid ei olegi. Lihtsalt mees tahtis naist voodisse, sest too oli ilus ja naine tahtis kodu mängida. Ja nagu ikka - mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega... stereotüübid, stereotüübid... lihtsalt ei viitsi enam sellist lihtsat lugu. Irooniline, et näidendi tekstis endas on ka sisuline viide sellele - kuna meestegelased on sõpradest "talendijaht" ja "kirjastaja", siis talendijaht on pakkunud kunagi kirjastajale ühte raamatut välja anda, mis räägib "petmisest". Kuid kirjastaja ei võta seda teha, sest "petmisest" lugusid on juba palju ning kõik need erinevad versioonid on juba ära räägitud. No Õisu mõisas hargnenud lugu oli veel eriti stamp.

Kui jällegi otsida positiivseid külgi, siis tegelikult on alati lood, mis räägivad kirjandusest või kasvõi kirjastamise kaudu ka raamatutest minu jaoks millegipärast südamelähedased. Maitsed on ju muidugi erinevad ning eks raamatuid lugedeski inimesed märkavad erinevaid asju ja oma elust tingitult panevad ka rõhku erinevatele teemadele erinevalt ja see tekitab ju ikka huvitavaid vestlusi tõlgenduste ja lugemiselamuste põhjalt. Oleks tahtnud isegi rohkem seda külge... aga eks sellest maksimaalse kaasaelamise saamiseks oleks eeldanud ka seda, et vaidlus oleks käinud mõne enda poolt loetud raamatu üle.

Samas Õisu mõis oli väga huvitava atmosfääriga ja mängis etendusele kaasa. Samuti ilm ja päikese värvivarjundid, mis akendest saali paistsid. Väga lämbe ilm pani ka näitlejad higistama, aga eks see õhustik pidigi neil seal omavahel olema pingeliselt "kuum".

Norida tahaks natuke tõlke kallal... väljandid nagu "sisseoste tegema"... no kes kasutab sellist väljendit? Kui ma ise ütlen kodus, siis ütlen ikka, et "lähen poodidesse", "lähen shoppama", "lähen ostma midagi", aga mitte kunagi ei ütle, et lähen "sisseoste" tegema. Võibolla see olen ainult mina, aga tegelikult oli seal veel selliseid kahtlase väärtusega tõlkekohti.

Lavastaja Andres Lepik on lahendanud ajas tagurpidikulgemise päris sujuvalt - huulepulgaga valgetele pindadele kirjutamisega ning selles on isegi mingit näidendile sobilikku varjatud seksualismi. Aga kõige rohkem meeldis mulle Carita Vaikjärve hoiak, kuidas ta stseenide vahetudes oma meest Robertit, ehk Lepikut pingega vaatas. See andiski lootust, et mingi tagamaa on olemas-tulemas - miks ta üldse oma meest petma hakkas... et see lugu jõuab selleni välja... kuid nagu öeldud, kahjuks ei jõua...
Janek Vadi, ehk Jerry oli suurima osa etendusest laval. Teised kaks tegelast vahetuvat stseenist stseeni. Välja arvatud see stseen, kui Emma ja Robert, ehk Carita ja Andres Veneetsias on.

Natuke toores on ka koht, kus naine oma armukesele ütleb, et ta rääkis nende omavahelisest suhtest mehele, aga hiljem selgub, et ta tegi seda juba aastaid tagasi. See mõjus naisepoolse valena, ent tavaliselt elus jätavad vähemalt osavad valetajad sellised kohad kaksipidi tõlgendatavaks. Võibolla on see iga inimese rikutuse astmest tulenev oskus. Igatahes on see näidendi üks sõlmpunkte, mida etendusest rääkivad kriitikud tihti välja toovad.

Hinnang: 3 (Olin vist üpris kriitiline? Tegelikult vaadates igav ei hakanud, sest ootasin kogu aeg, et midagi sügavamat ja huvitavamat paljastub kohe-kohe ja seda praktiliselt kuni lõpuni välja. Kuigi see lõpuks jäigi tulemata. Kogu loo oleks saanud kätte ka esimesest vaatusest. Näitlejate kohta ei oska seekord midagi erilist öelda, sest kõik oli ok, sisu oli ju ka olemas, aga see lihtsalt ei pakkunud minule isiklikult midagi. Kunstilise kujunduse kohalt oli valgusega natuke midagi tehtud, aga muidu laud-toolid-voodi-raamatud ja natuke mõisaatmosfääri kaasamängu. Kostüümidest rääkimata - need olid läbi tüki ühed-samad, kuigi aeg stseenides muutus aastatega... Tegijad on kahtlemata toetunud materjali enda kandvusele.
Lahkudes sai Õisust Viljandisse sõites natuke arutatud teatrikaaslasega petmise ja armastuse seostest, kuid tegelikult tükk seda eriti ei lahka. Me jõudsime siiski omavahelistes vestlustes ise huvitavamate ning sügavamate teemadeni mida oleks ka tükist oodanud. Küll toob tükk välja teemana andestamise ja paar võimalikku varianti edasielamiseks. Ka enesepetmise sellises olukorras. See oligi võibolla kõige suurem väärtus või mingisugunegi vastukaal sellele lihtsale loole. Kui kokkuvõttes minult küsida tüki kohta, siis "vaadatav, kuid ei midagi erilist... on ju nähtud neid stereotüüpseid petmiselugusid juba küll ja küll".)

------------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

PETMINE
(H.Pinter)

Mängivad: Andres Lepik, Janek Vadi (Ugala Teater) ja Carita Vaikjärv (Ugala Teater).

"Petmine" ("Betrayal") on 1978. aastal valminud Harold Pinteri autobiograafiliste sugemetega näidend, mille teeb põnevaks see, et tegevus algab armukolmnurga lõpp-mänguga ning vaatajal avaneb võimalus jälgida kolme tegelase püüdlusi ja üleelamisi liikudes ajas tagasi õhtusse, kus süütu ja tahtmatu MÄNG muudab igaveseks nende kolme senise elu.

Oma napi, täpse, vaimuka, terava ning eelkõige elulise dialoogiga annab Pinter meile võimaluse näidata tegelaste nii varjatud kui ka osaliselt neile endilegi teadmatuid tegutsemismotiive, mis võivad tunduda lausa absurdsetena, masohhistlikena või isegi perverssetena. Samas õhkub sellest loost mingit seletamatut soojust: oskust andestada, oskust leppida ja edasi minna.

kolmapäev, 20. juuli 2011

Sport - 2011 II kvartal

Tundub, et nagu eelmine kevad-suvi, nii ka seekord, elu pressib ennast peale ja vaja on ahmida kogemusi endasse ning sellepärast jääb see kirjutamine lihtsalt suvisel perioodil natuke kõrvale.

Sellel aastal on lisandunud veel sport, mis tundub kujunevat minu keskeakriisi väljundiks, vms. Kooli ajal olin ma klassis üks kehvemaid jooksjaid, vist tagantpoolt teine-kolmas. Ja nüüd järsku, "kõrges eas", olen täiesti armunud jooksmisse. Ega ma ju veel teab mis hea ei ole. 10 km läheb natuke rohkem kui 50 minutiga, 20 km jaoks on vaja viimase jooksu põhjal täpselt 1 tund ja 47 minutit... Ent sügisel on plaanis esimene maraton läbida ja selle nimel tuleb ka kõiki muid lihaseid piinata. Sellepärast käin vähemalt paar korda nädalas spinnitrennis ja paar korda ka kangi tõstmas; sõidan rattaga looduses ja otse loomulikult jooksen nii palju kui vähegi võimalik. Kui aasta algus oligi rohkem siseruumitrennide päralt, siis mida soojemaks väljas läks, seda rohkem ka mina jõudsin jooksuradadele ja muidu õue sportima.

2011.aasta teine kvartal numbrites siis järgmine:

Aprill -
63km jooksu (6 tundi)
300 minutit kangitõstmist
770 minutit siseratast
60 minutit bodyattacki
90 minutit tantsutrenni
24 minutit, ehk 2 korda erilist võhmakat
Kokku 24 treeningkorda.

Mai -
101km jooksu (8,5 tundi)
600 minutit kangitõstmist
460 minutit siseratast
12 minutit erilist võhmakat
Kokku 25 treeningkorda.

Juuni -
130km jooksu (11,5 tundi)
61,55km jalgrattaga õues (peaaegu 3 tundi)
300 minutit kangitõstmist
840 minutit siseratast
170 minutit tantsutrenni
Kokku 31 treeningkorda

Mais olin Prantsusmaal nädal aega ja Koreas ka nädal, sellepärast jäid kõik sisetrennid ära sellel ajal, aga jooksmas sai käidud nii Pariisis kui ka La Baule-s. Eriti La Baule-is, sest seal on Euroopa pikim liivarand ning piki seda oli ideaalne joosta. Täielik paradiis! Koreas jooksma ei jõudnud, sest päevakava oli selletagi liiga tihe.

Juunis sai ostetud uus maastikuratas. Pole veel päris sõidumeheks saanud, sest alati on kas ratas maal ja mina linnas või ratas linnas ja mina maal. Peaks kiiremas korras hankima katusele rataste transportimiseks vastava hoidja. Tahaks tegelikult hoopis auto taga neid transportida, aga mul pole autol konksu ja muud varianti vist pole kui katusele...

Väikest särtsu annavad ka rahvaspordiüritused ellu juurde. Aprillist juulini jõudsin tervelt viiele jooksuvõistlusele. Alguses läks kehvemini, aga viimasel ajal hakkab juba vaikselt korralikumaid tulemusi ka tulema. Siiani parim õnnestumine on Rakvere Ööjooksult. Seal sai enne finišit kilomeetrijagu ühe noore poisiga rinda pistetud, aga viimasel hetkel ta siiski võitis mind sekundiga. Sellest hoolimata tegin oma elu jooksu. Kuigi tegelikult on kiirus isegi tunduvalt paranenud sellest ajast. Seda on selgelt näha Eesti Energia tervisejooksusarja tulemustest. Parematel päevadel on keskmine jooksukiirus kasvanud üle 12 km/h. Ja muidugi see otsus - iga pühapäev joosta 20 km on ka ennast igati õigustanud. Viimasel korral joostud 20km rekord oli vaatet kogu suve seniseks jooksukrooniks. Ka vanemates vanuseklassides on võimalik korralikult trenni tehes saavutada üha paremaid tulemusi!

Vahetult enne suve sai ka tantsutrennidest korralikumalt kinni haaratud. Lubasin treenerile sügisel jälle lavale ka tagasi minna, eks näis kas saab minust veel asja või mitte. Üks konkreetne üritus on juba tegemisel.

Ja siis muidugi see maraton... Septembris nimelt kavatsen oma elu esimese läbida.
Peas olen eesmärgid ka valmis seadnud -
Alustades tähtsamast:
1. Mitte katkestada
2. Joosta kogu tee, ehk 42,192 km
3. Tulemus alla 5 tunni
4. Tulemus alla 4:20:00

Noh, peaasi, et saaks läbitud, kõik ülejäänu on juba boonus :)

teisipäev, 19. juuli 2011

Vabrikutüdrukud - Eili Neuhaus-i ja Kukruse polaarmõisa projekt


Girlpower! No on alles vinged naised Eili Neuhaus kokku ajanud! Ma oleks pimesi ka nende naisnäitlejate osalusel lavastatava tüki peale tormi jooksnud. Selline punt tegijaid ei suudagi millegi kehvaga hakkama saada. Ja tõesti täpselt nii oligi!

Tundub, et Neuhaus oma materjalivalikuga rändab minu maitsemaastikul. "Mtsenski maakonna leedi Machbeth"-i võib nimetada lausa suursaavutuseks ja eks see jääb veel aasta(kümne?)teks meelde millegi erilisena. Järgmiseks on tulemas "Kaasavaratu" ja tema CV-s leidub ka näiteks Strindberg... "Vabrikutüdrukud" on klassikalises mõttes vaatet well-made-play, võibolla mitte eriti sügav, kui just ise sealt enda jaoks midagi sügavamat välja ei kaeva. Kuid (teatud mõttes iirilik) lugu viiest töölisklassi naisest, ehk õmblejannast, kes otsustavad hirmu ajendil võtta oma saatuse enda kätesse mõjub liigutavalt oma inimsaatuste kurbade taustadega '(või ühtlasi ka kasinate tulevikuväljavaadetega). Tükis raskeid lahendamatuid sõlmesid ega keerulisi keerdkäike ei leidugi. sisust otseselt puuduvad ka eluliselt emotsionaalsemalt mõjusad sündmused nagu armumised ja lahkuminekud ning sünnid ja surmad, ent ometi on need kõik punutud tegelaste elulugudesse, mida nad "pagasiga" karakteritena endaga kaasas kannavad.


Tükk jaguneb kahte vaatusesse nii, et esimeses tutuvustatakse karakterid, tehakse õmblejannade kehv olukord selgeks. Mingi türann-boss, keda kõik vihkavad ilmub mängu. Päriselt ei saagi aru, et mis kõik sellel mehel viga on. Esiteks need naised kardavad teda. Mingitest juttudest jääb mulje, et ta oleks justkui türann. Hiljem selgub, et ta ei tea õmblemisest palju ning ei vaevu laskumagi sellele tasandile. Siis ilmselt on ta kehv müügimees, kes ei suuda tellimusi sisse tuua. Samas kas sellises vabrikus siis direktor tegeleb ka müügitööga? Naiste jaoks tundubki mees olevat kui kõikide halbade asjade kehastus. Takistus mis tuleb ületada. Teine vaatus ongi see "takistuse ületamine", sest naised hõivavad direktorikabineti ja mõtlevad, et seeläbi ongi võimalik neil ennast kuuldavaks teha ja saavutada sellise teoga "midagi". Kuigi see "midagi" jääb ka mõnevõrra ebaselgeks, sest nad ei taha mitte lihtsalt ainult inimlikke töötingimusi vaid ikka palju enamat. Ja eelkõige vist õigust ning uhkust üles/vastu-astumisest, eneseületusest, koostegemisevaimust ja ometi võidutunnet milleski oma, suuremas osas kaotustest kaotustesse kulgevates õnnetutes eludes.


Karakteritegalerii on piisavalt kirju:


- 70ndates aastates vanatüdruk, kes elab oma 80-aastase õega koos vagurat elu. Aastakümneid õmblusvabrikus töötanud naine, kes eriti oma mõistusega ei hiilga. Ta on südamlik, heatahtlik ning vanaemalikult muretseja-tüüp. Ines Aru särab Eesti teatri komöödiakuningannana ning keerab oma täiesti loomuliku mängustiiliga vanadaamile omad vindid külge. Telefonimonoloog oma õega, kes parajasti võõraste meestega baaris purjutab on üks selle aasta lahedamaid teatrielamusi. Tõeline pärl. Ja ega iga päev ei näe Ines Aru diskot tantsimas. Tükk väärib vaatamist ka lihtsalt ainult selle rolli pärast :)


- 50ndates aastates naine, kes on matnud nii oma mehe kui lapsed. Sellest hoolimata on leidnud jõudu töötada õmblejana 30 aastat. Võibolla see vabrikutüdrukutepere ongi aidanud teda nendest raskustest üle. Kindlasti on ta proff ja temas on sisukust. Liidritüüp, kes juhibki naised oma õiguste eest võitlema. Samas esimese raskuse ees annab alla ja on valmis tagasi bossi hirmuvalla astuma. Terje Pennie võimas power kumab karakterist läbi igal sekundil, kui ta laval on. Terje mägib ennast peaosaliseks ning kogu lugu mingil hetkel nagu keerlekski peamiselt tema ümber. Eks tema karakteri taust on ka kõige traagilisem.


-40ndates aastates naine, kelle mees on vägivaldne. Seda ilmselt mitte ainult oma tegudes vaid ka psühholoogiline terrorist. Naisel on ka kaks poega, kes jäävad leetritesse. Ainsana viiest naisest ei saa ta ainult iseendale mõelda vaid peab arvestama ka kodus olevate haigete lastega. Tema nimi on Vera ja Lichtfeldt mängibki talle venelanna tausta. Ülle mäng on alati intensiivne, isegi kui ta pole peaosas ja mängu keskmes, nii ka siin. Mõnusalt vaid aimatavalt "purjus", kui ta oma selveri kotis olevate pudelitega naaseb lavale.


-30ndates aastates naine, kes lisaks õmblustööle ka töökaaslastele soenguid oskab teha. Igas kollektiivis on ju ikka "selline" ka, kes teistele vajalik mingis muus mõttes. Ta on otsustanud elust läbi minna ilma meesteta, sest ilmselt on tema vanemate kolleegide elud oma meestega ta ära hirmutanud. Milleks riskida? Milleks üldse abielu? Saab ju suurepäraselt ka üksi hakkama. Kuid nagu elus ikka - need, kes seda enesekindlat iseseisvust kõige sirgeseljalisemalt eksponeerivad, on tegelikkuses olukorra ohvrid ning ka nende südames sügaval põlev soov millegi enam järele. Marin Mägi hoiaks justkui teiste varju. Alles lõpupoole, kui ta ohjad enda kätte on sunnitud võtma tuleb ta natuke välja oma koore seest. Marin on väga armas ja see, et teised teda heaks inimeseks ja heaks töökaaslaseks peavad tuleb tema karakterist väga kergestiusutavalt välja. Nendele intensiivsematele tüüpidele mõnus vastukaal. Kõik ei saagi olla samasuguselt tugevate energiaväljadega. Paljuski tänu Marin Mägi veidi tagasihoidlikumale hoiakule, muutubki kogu kollektiiv usutavaks ning võib sobituda mistahes (Eestigi?) töökollektiivi.


- 20ndates aastates naine, unistaja, avastaja, alles enese otsimise-leidmisega tegelev tütarlaps. Peab Rebeccat (Marin Mägi) oma arvamusliidriks ja eeskujuks. Ta on alles oma iseseisva elu alguses ning tegelikult varustaja, mitte ümblejanna, nagu teised naised. Ta esindab uut generatsiooni, kelle jaoks töö ei ole otseselt püha, sest puudub tegelikult vastutus kellegi teise ees. Kui vaja võib ennast peegle ees passida või pike suitsupausi teha. Muretult ja suuremat panust andmata on tema ka kõige tõenäolisem esimene valladamise saav töötaja. Tal puudub ka selliste olukordade (koondamisoht) karastus ja sellepärast kardab kolleegidest mõnevõrra rohkem teistest sõltuvat, määramatut tulevikku. Natali Lohk ongi kui liblikas - kerge ja õrn, kes lehvib oma ilusate kostüümidega õmblejannade vahel. Tuues mingis mõttes ka värvi muidu nii valgesse, igapäevasesse ja steriilsesse särgiõmblejate tšehhi.


Kunstilises mõttes mängis mängukoht kõige suuremat rolli. Kustnikule ilmselgelt mingit eelarvet pole antud ja ega seal palju vaja pole olnud ka atmosfääri loomiseks. Palju on juba lihtsalt olemas. Ma ei saanud küll sellest irooniast aru, et miks nad valgeid särke punase niidiga õmblesid? Veidi imelik oli :)


Hinnang: 4 (Igatahes sõitu Ida-Virumaale väärt. Inimesi oli saal puupüsti täis ning näitlejannad annavad endast parimat. Iiri näitekirjaniku Frank McGuiness-i näidend sobituks nii mõneski mõttes ka Eestisse, kuigi eestlased ei ole eriti selline "vastuhakkaja" rahvas. Meil ju eriti ei streigita. Samuti ei jagata meil niimoodi oma elu avalikult teistega. Samas mõnes väikelinnas on see ehk tõenäolisem, seal ilmselt teatakse nagunii teineteisest, ka ilma "jagamata". McGuiness-i Linnateatris Eva Klemetsa poolt lavastatud "Et keegi mind valvaks" oli mõnevõrra ehk mõjusamgi, kuid ka vabrikutüdrukud jõuavad publiku südamesse väga lihtsalt ja kiiresti. Mõnusalt lähedale on lavastaja Neuhaus nad toonud ka, niimoodi jääb mulje, nagu publik oleks osa selle vabriku töölistest, kes kogu asja justkui seestpoolt saavad läbi elada. Kui nokkida millegi kallal, siis natuke sügavust oleks tahtnud juurde ja bossiks valitud meesnäitleja Hannes Prikk on olemuselt leebe ja pehmete näojoonte ning olemisega ja tema "tehtud" karakter karmist direktorist mõjus õige pisut "liiga tehtud", et seda päriselt uskuda. Kuid võibolla nagu paljude muudegi küsimärkidega selles tükis oli ka see küsimärk taotluslik - et kas tegelikult naistel oli õigus direktorit süüdistada ja kas ta ikkagi oli lihtsalt olukorra ohver ning tegelikkuses hea inimene või tõesti oma saamatuse taha varjuv paha ja õel inimene? Eks elu olegi üks suur küsimärk. Lahendusi ei leia ilmselt keegi ka Vabrikutüdrukutest. Kuigi endast üle sõita ei tasu lasta kellelgi, ei naistel ei meestel. Mõnikord on see strateegiliselt siiski vajalik või ka möödapääsmatu. Tavaliselt tuleks siiski üritada oma eluohjad tugevalt peos hoida. Ja oma otsused teha ise ja uskuda oma südame häält. Aga siiski peaks natuke enne asjad läbi mõtlema ja planeerima? Eriti tervet elu puudutavad otsused. Kuigi mõnikord on ahvatlus teha nii suur, et alles hiljem vastavalt olukorrale saab mahti edasisele mõelda. Jah, "Vabrikutüdrukud" on taustalt väga eluline. Sellepärast ongi see hea teater.)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Vabrikutüdrukud
Viis naist. Üks õmblusvabrik. Viis koondamist. Üks juht. Viimane meeleheitlik samm.

Iiri näitekirjaniku F.McGuinness´i 1982. aastal kirjutatud näidend lahkab ühiskonna sotsiaalseid probleeme - töötus, koondamised, vähekindlustatus jms.

Oskuslikult on tabatud peamist põhjust, mis takistab inimest muutustega kaasa minemisel.

Tragikoomiline lähenemine sotsiaalsetele probleemidele viib üllatava avastuseni. Lahendused on ootamatult lähedal - meie endi sees.

15. – 24. juulini Kukruse Polaarmõisa kõrvalhoones.

Mängivad: Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Terje Pennie, Marin Mägi, Natali Lohk ja Hannes Prikk.

Autor: F.McGuinness
Tõlkija: Martin Algus
Lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstnik: Reili Evart

Etendus on kahes vaatuses ühe vaheajaga.

kolmapäev, 13. juuli 2011

Ühe tavalise Eesti mehe suvine laupäev

Järgmisel nädalal algab tööl puhkus ning ühtlasi lõpetan oma blogipuhkuse (tänud kõigile kes kirjutasid ja tagasi blogimaailma kutsusid)! Nii mõndagi kavatsen veel suvistest elamustest üles tähendada, vähemalt kõik laekunud soovid...


Suvi on ju olnud nii ilus tänavu! Ja see tähendab muidugi seda, et on saanud palju looduses olla, sporti teha, teatris käia ja raamatuid lugeda. Head filmi pole küll kahjuks juba pikemat aega ette sattunud. Ent eks need parimad filmid tegelikult tavaliselt ilmuvadki aasta lõpus-alguses - koos Pöffi ja Oscarite-jagamisega.


Raamatutega on lood märksa paremad, kuid seda päris 5-tärni raamatut veel minu silmade ette sattunud pole sellel aastal. Samas nii mõnigi on olnud sellele päris lähedal - jaapanlased Osamu Dazai oma sünge enesetapukroonikaga - "Inimeseks kõlbmatu" ja nobelist Yasunari Kawabata kultuurišokk mehest, kes käib geišadel külas - "Lumine maa". Ning miks ka mitte tundeerk Alessandro Baricco "Novecento". Tõele au andes - pole ma spordi kõrvalt nii palju lugeda jõudnudki nagu tavaliselt.


Teatriga on samuti "keskmised" lood. Meeldinud on ju nii mõnedki - Scapini kelmused, Noor Eesti ning siiani suve parim teatrielamus - Peko, aga aasta 10 parema sekka ei paneks ma neist ühtegi. Kusjuures pool suve on praktiliselt läbi. Minu planeeritud 17-st suveteatrist on 8 nähtud - Felix Ormusson, Marquis d'Artiste, Saatuse heidikute kuu, Scapini kelmused, Unustatud hinged, Ebahaige, Noor-Eesti ja Peko. Järge ootavad veel Vabrikutüdrukud, Petmine, Pärast surma Jendalis, Ring, Vargamäe voonake, Tühermaa, Tuhkatriinumäng, Morten lollide laeval ja Läbi klaasi. Kui vähegi saaks, siis vaataks ära ka Tants aurukatla ümber (üsna suure tõenäosusega ostan esimesel võimalusel piletid ära - tegemist ju ikkagi "jooksjatega"!!!!), Sinised kilesussid jalas (täna Arukülas?!), Tuulesaared (kas keegi teab, mis valemiga sealt pärast etendust tagasi mandrile saaks?), Tasandikkude helinad (natuke hirmutav reklaamtekst - ei tea, kas seal üldse räägitakse või toimub tegevus eestlaslikus vaikuses ning "võlu" seisnebki selles?), Adamson: kujud ja killud (ilmselt ei jõua seda vaatama - kuupäevad ei klapi kuidagi), Gilgameš ehk igaviku lõpp (Von Krahlist tehakse kas väga huvitavat teatrit - "Idioodid" ja "Nora" või siis sellist jura nagu "The end" ja "Madame Bovary" - ei tea, kumba lahtrisse Gilgameš langeb?) ja Viimsi suveteatri Limpa ja mereröövlid (Ugala versioon oli väga vahva. Usun, et ka peamiselt nukuteatri näitlejatega tehtud Viimsi versioon meeldiks lastele väga). Mul olid ka päris suve alguses piletid "Head ööd, ema"-le, aga see etendus jäeti ära ning peaks nüüd veel ära vahetama need mõnele augustikuu lisaetendusele. Ehk suveteatri valikuvõimaluste üle kurta küll ei saaks. Oleks nüüd, et mõnest neist kooruks ka tõeline elamus terve teatriaasta mõistes, nagu eelmisel aastal nii mõnestki. Sest kellel nägemata, siis võib vabalt soovitada nii "Vargamäe varjus" kui ka "Iha jalakate all". Ja Linnateatris mängitakse ju seda kõige-kõigemat, ehk Tõde ja õiguse 4.osa... kui kellelgi peaks see veel nähemata olema... Isegi kui keegi vaatas televersiooni, siis kindlasti-kindlasti tasub seda minna otse ja päris teatris vaatama. See on midagi absoluutselt erilist ja võimast!


Aga tegelikult pidin ma ju kirjutama hoopis laupäevast...


Hommikul ärkasin vara, sest ees ootas pikem autosõit Raplamaalt Otepääle. Enne ju veel vaja pihutäitega vaarikaid sisse ajada, sest tänavu on vaarikad juba varakult valmis. Aiast mõni hernekaun ja maasikas ka ning teele. Kell 12 sai stardipaugu Pühajärve järvejooks. Lippasin koos tuhande jooksjaga 10,7 km ümber Pühajärve. See juba sarja 3.jooks ning siiani minu kõige õnnestunum. Kuigi teekond kulges suuremas osas ülesmäge, oli mu keskmine kiirus praktiliselt sama, mis peaaegu poole lühemal Harku järve jooksul. Ju siis ometi mu jooksukiirus on tõusuteel. Eks viimase kuu jooksul igal pühapäeval joostud 20 km on teinud ka oma töö :)


Kokkuvõttes olin keskmiste seas, aga eks siis järgmisel aastal juba tean nii mida oodata ning on lootus ka paremale positsioonile. Medal kaelas, tulemus teada, vahetasin Otepää Maximas riided ja sõitsime Tartusse sööma. Muidugi ei saa Tartus käia kunagi antikvariaatidesse astumata ja saak sai päris korralik - 6 raamatut, mille seas näiteks Calvino ja Waugh. Avastasin ka ühe antikvariaadi, kuhu ma varem polegi sattunud. Lemmikantikvariaadipidajalt küsisin juhtnööre, kus saaks Tartus head sushit või salatit. Üle Tartu sushikoht on muidugi Tokyo, kus ma juba varem käinud olen, aga see on sigakallis ja sinna ma minna ei tahtnud. Tegelikult kiskuski rohkem salatisuunas. Salatikohti otseselt soovitusena ei saanudki. Ei tea, kas Tartus ongi mõnda salatibaari? Anyway, maandusime Ristiisas, kus oli minu meelest Caesar küll väga hea, minu lõunakaaslase meelest, aga natuke liiga majoneesine. Juustkook oli küll rohkem nagu kohupiimakook, aga ka see oli päris maitsev.


Kõht pungil täis - autosse ja Värskasse. Jõudsime 5 ajal kohale. Aga teadlikult pakkisime rattad kaasa, et enne veel natuke ümbrust uurida. See oli ülihea idee, sest sellest kujunes mu elu ilusaim rattasõit. Värska kinnikasvanud metsateedel, kus inimesejalg pole juba aastaid ilmselt käinud... Kõik need värvid ja samblikud - taimed ja see ilu.... Fantastiline. Järsku märkasin midagi ereoranži maas..... korjasime oma mõlemad ratta-joogitopsid täis kukeseeni...

Enne metsast väljasõitmist leidsime paksult metsmaasikaid täis koha, ehk oma veerand tundi sai veel marju peale pugitud. Kuigi metsmaasikate aeg hakkab vist läbi saama, vähemalt nii lõunas...


Lõppude lõpuks kogunes velomeetril paarkümmend kilomeetrit neid metsaradasid kokku, mis polegi paha, sest see oli pidev mägedest üles-alla sõit.


Enne teatrit tegime veel pisikese tiiru, et Värskas üks Värska ära juua :) Ja siis etendusele.


Pekost kujunes selle suve siiani parim tükk. Sellest täpsemalt peatselt, aga mainima peab veel sedagi, et setud pidasid seal pisikest laata kah, ning Setu kali ja värskelt soolatud kurk maitses vaheajal väga hea. Soolaubadest rääkimata.