Kalaranna 28 elanikud on ärevuses, raevus, ahastuses, nõutud... On otsustatud 68% nende majast hävitada, sest just sealt on planeeritud läbi minema uus ja uhke tee! Kuni majani ongi see just äsja valmis saanud. Õhtul on tulemas korteriühistu esimene uue juhatusega koosolek, kuhu peaks kohale saabuma ka valitsuse liikmed "teed avama" ja olukorda üle vaatama... Aga mis saab siis kui kõik need majaelanikest isiksused põrkuvad, tähtsad ninad ja kes kõik veel selles hoovis kokku saavad ning tagatipuks tunded keevad niimoodi kõigil üle, et üks korteriühistu koosolek kangesti hoopis "kodusõjaks" kipub arenema?!
Nagu igaüks, kes on kunagi elanud mõnes suuremas majas ning kokku puutunud selle maja korteriühistuga teab, et üks kobedam selline ühistu ongi nagu ühiskonna minimudel - mikrokosmos, kus kõik need päiksesüsteemi planeedid küll eksisteerivad koos, käivad enda orbiitidel, aga kui toimub kokkupõrkeid, siis võivad ka maailmad kildudeks puruneda, aga igaüks on järjekindlalt just enda õiguste-arvamuste eest väljas. Mõnes pikaaegsemas ühistus võib siiski leiduda ka erandeid, eriti kui on natuke väiksem ühistu, et tõesti elataksegi omavahelises austuses, lugupidamises ja sõpruses üksteisega kõrvuti... aga ka seda täpselt nii kaua, kui kellegi õiguseid, arvamusi, tõekspidamisi või soove eiratakse ja kogu rahulik kooseksisteerimine lendabki vastu taevast. See Kalaranna 28 korteriühistu tundub olevat natuke vahepealne, on nii üht kui teist, aga kindlasti on see täis kõiksuguseid värvikaid tüüpe. Ja isegi kui see kohe pinnale ei paista, siis etenduse edenedes saab üha rohkem tausta teada ning paljastub igaühe täpsem pale, aga ka kõik need elanike omavahelised suhtevalemid ja lisaks ka loosse sekkuvate inimeste omad...
Selle ühistu rahvast ja tegemistest on autor Uusberg kirjutanud vägagi panoraamse lavaloo, mis sisaldab tegelikult palju rohkemat kui see, mis laval kõlab sõnades või mis otseselt ette mängitakse. Lavastaja Uusberg koos kunstnik Kristjan Suits'uga on jällegi andnud massiivsele tegelaskonnale ka vastavalt mastaapse ning detailiderikka mängumaa - kogu suure Patarei Merekindluse sisehoovi! Dramaturg Uusberg on siia näidendisse sisse istutanud lisaks tavamõistes draamateatrile ka pillimängu, laulu, tantsu, isegi luulet! Lavastaja Uusberg on tippinud üllatusi, nagu metsmaasikaid kõrre otsa ja riburada kohe algusest kuni täiesti lõpuni välja jagub neid ohtralt maiustamiseks. Üks lavastuse suurimaid võlusid seisnebki selles, et tõesti sõna otseses mõttes - üks üllatus ajab teist taga. Laval on nii palju tegevust ning vahepeal samaaegselt, ehk kui kusagil otsas toimub vestlus ja seda just vaatama ei pea võib hoopis vaadata mõnda teise otsa ja näha hoopis seal kedagi huvitavalt askeldamas!
Mõned neist üllatustest on suured ja selgelt näha...isegi visuaalipeale režii mõttes väljaminevad, teised peituvad siiski detailides ja neist saavad osa ainult need, kes kaasa mõtlevad ja mängu jälgivad. Kusjuures ei ole mitte kordagi vaja "oodata", et mida järgmiseks, vaid Uku raputab neid oma trupiga ühte jutti kõik see 3 tundi ja 15 minutit kogu aeg lavale! Ahvatlev oleks neid siin üksipulgi üles loetleda ja igaühte oma tabavusega seoses kirjeldada, seeläbi neid üksipulki uuesti meenutades-läbielades mõnuleda, aga see oleks vaatama minevale inimesele karuteene, seega piirdun vaid karakteritega ühenduses riivamistega ja proovin siiski kõiki neid ägedaid ja suurmaid elamuseloojaid mitte paljastada - eks fotodeltki saab mõnevõrra vihjeid, seega pigem soovitus neidki hoopis peale ise etenduse äranägemist vaadata.
Ise kunagi Tallinna X-Dream'il (jooksu, rattasõitu, aerutamist, ronimist, ujumist, rulluisutamist ja orienteerumist siduv võistlus) osaledes sai seal sisehoovis näha hoopis teistsugust vaatepilti (nimelt tuli selleks, et üks kontrollpunkt leida, ronida hoovipoolsest aknast majja sisse - sellest ka teadmine, millise suure tööga ja mille kõik on kunstnik Suits sinna lavastuse jaoks loonud! Ja see on tõeliselt ahhetamapanev! Ei mäletagi näiteks oma teatrikogemustest, et keegi oleks kunagi mõne etenduse tarbeks asfalteerinud tee! Seejuures on see ju sisuliselt väga keskne komponent nii loos endas kui ka lavastuses vägagi mitmeti kasutust leidev. Lisaks on sinna pandud ka tänavalaternad - nagu Kristjani kujundustega tihti - kui juba, siis ikka täiega! Ja eks kogu see murulapipoolnegi-lava ole oma efekti ja visuaalse olulisusega. Perfektsuse saavutamist on näha nii mitmestki kohast ning paratamatult paneb mõtlema, et see lavastus on tõesti päris suure eelarvega ettevõtmine, aga ka publik saab siin igas mõttes kogu oma piletiraha eest elamust! Ja rohkemgi ju veel, sest lavaloos endas on ka mõnusalt palju ja mitmekülgset äratundmist, aga ka kõikvõimalikku huumorit (absurdi, situatsiooni, karakteri, elulist ja elust suuremat jne) pakkuv ning näitlejate trupp ju eesti teatrite ladvikust!
Kohe alguses vaatama hakates olin tänulik, et ei kasutata mikrofone (ainult kohati - ühistukoosolekul koosolekul kõneleja, ansambli Korstnapühkijad lauljad ja kavalalt ka võimendina etenduse teises pooles), ent kuidas näitlejad niimoodi karjudes loomulikuna terve etenduse saavad mõjuda? Kohe meenus ka see, kuidas ise kunagi rivimajade kompleksis sai elatud lapsepõlves ning inimesed tõesti karjusidki teineteisele üle hoovi, kui neil midagi kaugemalasuvale öelda oli. Eks siis liigutakse ju lähemale ka ning see dünaamika töötab ka siin laval elule vastavalt. Kriitika oma olemuselt on ju nurisev ja ma küll otseselt ei kritiseeri kunagi puhtalt selle pärast mida märkan, vaid ainult kui miski mingitpidi vaadates häirima hakkab, aga Uku on oma täiuslikkuse saavutamise lihvimise üle praeguseks juba kuulus! Tõesti ainus, mis jäigi näppu oli Markus Helmut Ilvese mängitav (teispool maja toimuvate filmivõtete) helimehe seal tegevustiku vahel jõlkumine. Alguses okei - tal oli vaja "laadida", aga miks ta seal edasi toimetab - nende elanike vahel.. oma mikrofoniga? Aga õnneks võib sellegi teatava absurdi nahka kirjutada, sest ilmselt temal ongi see kaval helivõimendaja-metaroll ja niipalju kui teistega vestelnud olen, siis ega ta seal silma kõigile jäägi. Võimendab ühe tegelasenupuna mänguväljal ühtlasi veelgi kasvavat segadust ja sõjakust.
Siinkohal tahaks enda arvatava lõpplahenduse ka ära öelda, sest mõtlesin päris korraliku puändi välja, ehk ootasin lahendit mistõttu siiski seda teed lõppude lõpuks ehitada polegi võimalik ning maja seega jääb seetõttu lammutamata kuna tegemist on kohaga, kus Dannebrog "taevast alla sadas" ning asukoht kantakse maailmapärandide sekka ning ühtlasi on ka tee ehitusel kriips peal... Aga nii see siiski ei lähe. Uusbergil on täiesti teise suunda lahend... Kuigi Taani lipp siiski figureerib ka lavastuses! :)
Neid "figureerimisi" on siin palju. Näiteks on esindatud tantsuinimeste pidev mure, kuidas nendega ei arvestata, poliitilist farssi nii ühe kui teisi külje pealt, mõni vahvalt ärapanemislik, nagu seda ju ka rahvasuu tihti ongi, teinekord jällegi tõelise kitsaskoha esiletoomine (näiteks rahvaesindajate, ehk poliitikute kõikide väikeste asjadega kursisolemise võimetus). Haltuuraesinemiste hapud marjad, sinikraed, valgekraed, hipsterid, noored pered-pensionärid, loodusinimesed ja pohhuistid, kunstnikud ja õpetajad, rikkad ja vaesed, rahaga välismaalased ja väikstest inimestest ülesõitmised, poliitiline viisakus ja rahaahnus - kõlab juba nagu üks Kuldse Trio laul. Mina lugesin siit ka näiteks EKRE kriitikat välja (Korstnapühkijate "Helme"... ptüi "Helle" laulust), aga mõni teine ei pruugi seda üldsegi teha ja just nii ongi hea ja maitsekas. Natuke meenutas Lutsu "Tagahoovis", aga veelgi rohkem Kivirähki "Maailma otsas", mille nüüdseks juba mitmed aastad tagasi kusagil Rakvere suvalises suures sisehoovis Raivo Trass lavastas. Tegelikult just see "inimestest ülesõitmine" - nii piltlikult laiemalt kui ka täiesti tekstis avalduvalt on selgelt üks viimasel ajal üha tihedamalt eesti teatritegijate loomingus avalduv teema (näiteks vahetult just enne Kalaranna 28 Sagadis nähtud "Nahlebnik" tegeleb samuti sellega). Mis siin kontekstis, kus on palju inimesi ja palju suhteid suunab mõttevoolu sellele, et ka nendes lähisuhetes toimub seda, ehk kas poliitika ei ole mitte ühiskonna peegel ja see mis toimub indiviidide tasandil, selle viivad inimesed edasi ka ühiskondlikule tasandile... me kõik ju oleme inimesed ja meie (ja teiste) egod valitsevad ning suunavad kõikjal... Võibolla just sellepärast me väärime ka ise seda, et meistki sõidetakse üle? Mnjaa... kõige parem komöödia ongi just selline, mis ühtlasi mõtlema suudab panna.
Teine oluline asi, mis just nii suure trupiga kuidagi sügavamalt esile tõuseb, on see kuidas me inimesed siiski oleme lähedusejanus. Ma vajame, et teised inimesed meie eksistentsi tõestaksid, meid kuulaksid, meie eest muretseksid, meid mäletaksid ja ära tunneksid. Teaksid meie kiikse ja arvestaksid nendega, aga vajadusel ka kokku lepiksime reeglites. Ja kui me ka otseselt teisi inimesi ei vaja, siis vajame neid ometigi, et neist "eemale pääseda". Et just ennast ja enda eksistentsi õigustada... ja sedagi millegipärast tavaliselt rohkem kui iseendale, just teistele inimestele. Jah, me kahtlemata oleme sotsiaalsed loomariigi esindajad - karjaloomadki (ehkki eestlaste individualism on meie geograafilisest ajaloost tingitult ka sissejuurdunud, on seegi just ilmne läbi teiste inimestega suhestumise). Ja kui keegi tuleb luba küsimata meie karjamaale, siis tekitab see ju nördimust küll... Meie karjamaa - meie kodu on meile püha ning seda ei saa, ei tohi, ei või meilt keegi tulla ära võtma! (Ja kui kaugele selle mõtte juured just praegu meie maailmanurgas eriti kanduvad!)
Lavastuslikult on see loo teekond tunnetuslikult kasvav-tihenev-intensiivistuv. Teises vaatuses on neid üllatusigi juba palju suuremaid ja veelgi rohkem, mis omakorda hoiab terviku koos ning keskmisest pikemast kestvusest ei väsi sugugi tüki vaatamisel. Tegelasi ja nende erinevaid lugusid ja suhtumisi on juba lihtsalt nii palju ning igaüks oma pagasiga toob midagi kogu aeg juurde ja sisse.
Ja see tegelaskond ON kirju! Neid on nii palju. Eks mõned ole suuremates kõrvalosades ja teised väiksemates, mõned vaid käivadki korra lavalt läbi, mõni isegi ei käi, vaid lihtsalt "sõidab"... aga peategelasi on vaid üks - "Kalaranna 28" :) Näitlejatest-tegelastest kujunevad kindlasti igal vaatajal omad lemmikud - kelle tunneb enda elust ära, kellega suhestub isiklikult rohkem ja lähemalt. Ent kui läheneda just psühholoogilis-näitlejatehnilisest ja mõneti ehk teravamalt emotsioonaalse kihistuse selgemalt väljajoonistavast karakteriseeringust, siis tõstaks esile Anu Lamp'i. See tema kibestumus, mida ta mängitav naine kuidagi varjata ei suuda (ja ilmselgelt ei taha ka), on kohe alguses kogu oma vaimustavalt hea mänguga ära ja siis saab teda alles lavastuse teises otsas natuke rohkem jälle. Samal ajal tema kõrval, seadusega pidevalt pahuksisse sattuv, aga omamoodi armas "lontu-mees", ent ühtlasi viks ja viisakas vanem härra Egon Nuteri kehastuses on Anule täiesti võrdväärne partner ning samas eluliselt neid kahte koos usubki, nagu päris elust siia lavale astunud. Nemad kahekesi näivad kõige rohkem siin ka haiget saavat...või vähemasti on nad selles osas kõige häälekamalt rahulolematud. Mõnus oli näha Märt Pius'i mingis mõttes uuest mänguküljest. Minu jaoks on oma sümpaatia muidugi juba eoses tema tegelasega seonduvalt, sest tema on laval "tantsumees"...ning see liikumisseade-lõik ja üldse Märt "Märteni" liikumine - vägagi tiptop! Karakter ka tabatult iseloomulik - läbikasvanud ametnikust ja kunstiinimesest - tundsin tõesti iseenda ja just selles vanuses ära :) Teisalt Priit Pius hoopis teistsugune - noore pere isa ja raseda naise alfamehena. Nii Märdil kui Priidul oli oma tegelastes võimalik endast natuke välja minna ja seetõttu siin eristus eriti hästi nende täiesti erinevalt loodud tegelaskujud ja mõlemal valitud täiesti isemoodi mängustiilid. Samas ei jää nende sarnasus tekstiliselt vahvalt loos endas ära märkimata. See on see autoriteatri eripära, et tõesti kõik ongi nii ehedalt kirjutatud, nagu just selle trupi jaoks loodult. Ja ongi ju! Äratundmist pakkus ka Alo Kõrve aadlikust omanik, kes tahtis tunda ennast hoopis päris tööd tehes vajalikuna (loe: inimesena). Selline tunne ilmselt kimbutab meist aegajalt ka paljusid - saaks ometi teha mingit "päris" tööd, just nagu mõni oleks rohkem päris kui teine... aga on - kui ikka oma kätega midagi teed ja pärast on käegakatsutav asi sellest järel või mingi pikemaajaline või rohkematele inimestele kasu... Näiteks maatööd on "päris" tööd... Näiteks saab selle tunde tihti aias tööd tehes - kaevad, rohid, istutad või külvad, hooldad ja pärast korjad saaki. Või ehitad maja - paned materjalid mõtestatult kokku ning sellest saab päris, soojahoidev ja ilmastikumuutuste eest kaitsev elukoht. Paned liiklusmärgi üles ning see piirabki liikluse turvalisemaks ning kõik me jõuame koju...
Samas kui teatrikaaslaste jaoks tõusid esile veel mitmed. Argo "kunstnikust" tegelane ja see, millega ta ennast seal varustab ja (arvatavasti) kodust "performance-kunsti" loob, on humoorikas eelkõige tänu just selle inimese enda tõsidusele, ehkki selgelt ka karikatuurne ja kõverpeegli abil (kõik me võime teineteisele natuke just oma asja ajamisel koomilised tunduda, sest me ei tea kogu tausta, ega oska hinnata seda) ja peaaegu nahast välja pugedes kui teda hiljem korralikult närvi ajab. Nõnda saab ühel hetkel ka kogu see hoov just Argoga täidetud! Vahva "oma nurk" oli antud "keevitajatele-ehitusmeestele". Jan Ehrenberg nende seast ilmselt saab oma jooksusööstudega korraliku intervalltrenni iga etendusega tehtud :) Aga just see, et nad on seal kõrval ja toimetavad... Ja nii hea on ju tegutsevaid-töötavaid inimesi vaadata - teevad ka "päris" asja... nagu öeldakse... Ja kes ütles, et näitlejad "päris tööd" ei tee :) Ent ka see on just siin lavastuses hea, et kui keegi niidab muru, siis ta tõmbabki selle niiduki seal murul käima või kui keegi ehitab, siis ta ongi katusele roninud ja kopsib seal või sätib katuseplaate (Mikk Jürjens). Teisele teatrikaaslasele pakkus vaimustust hoopis Kalju Orro, ehk "Otto", kellel tunduvad olevat rahamured, aga siis kui ette tuleb inimene, kelle jaoks ei ole millestki kahju... Neid vahvaid tegelasi ja ühtlasi häid näitlejaid võiks siin üles loetlema jäädagi, sest mahlase murdekeelega elab majas ka üürnik Simo Andre Kadastu kehas, Piret Kalda ja Rain Simmuli tegelased on endine paar, kes peavad ühte hoovi endiselt ära mahtuma, Tõnn Lamp on tõsine töömees, aga sees põksub armastava isa süda, Kaspar Velbergi tegelases on ühtviisi koos nii meeldiv looduslähedus, aga ka inimestelähedusest jõudu saav seikleja, ent see viimane "lähedus" pole ju kaaseestlastele sugugi omane, peaminister Indrek Sammul on vahelduseks täiesti "inimesena" kujutatud, mis omamoodi tekitas just olemuslikult nii mõnegi praeguse poliitikuga meeldiva silla - nii meeste kui eriti paari naisega (jah, poliitikud on ka inimesed... kuigi siingi saavad ridade vahelt korralikult sakutada ka), Elisabet Reinsalu oleks nagu aktsendiga ja tema lavalesaabumine on sündides legendaarne (nagu ka peaministri oma!), aga mõnel naisel ongi keemia kõigi meestega ja siin on temal nii Egoni, Indrek Ojari kui ka Mart Toome tegelastega. Indrekul endal seevastu omamoodi kurjajuureks olev asjapulk kanda, mis sünnib vägagi hoogsal-avatud moel ja Mardil IT-ministri oma, kes vast üks absurdseimaid sissekirjutisi Kalaranna 28-sse - "IT minister", kes on tulnud "teed avama" (samas ka hämmastavalt eluline kõigi jaoks, kes on kunagi riigi jaoks töötanud), Indrek Ojari ja Elisabet Reinsalu paari tuttav, teeb viimasega neist tolle kodus Silent Discot ja kui jooksuveri lööb vemmeldama, siis ei saa muud kui suurest tuhinas teistega kaasa joosta! Kas just nii segased-keerulised-hullud me inimesed olemegi, aga mõnel hullul päeval, nagu sellel siin, on ju küll tunne, et mis kummalises seisus need taevatähed just täna on! :)
Lisaks veel kõigele, saab vaadates mõttemänge kaasa mängida, sest siinsete "oma hoovi tähtede"-tegelaste nimed on auteur Uusbergil päris mitmetelt lavatähtedelt mõjutusi saanud - Orro=Otto, Sandra=Aleksandra, Hele=Helle, Märt=Märten, Eespäev=Eelviis, Rain=Rein... isegi Anu ja Lea vahel on kasvõi näiteks kolmetäheline ühendus. Ja tundus, et autoril on lisaks natuke ka tegelase ameti või olekuga seotud nii mõnegi vastavat rolli mängiva näitleja huviga...kuigi needki mingite "lisatud" kiiksudega :) On ju keelelised mängud ja teatav semantika Uku Uusbergi kui auteuri kaubamärke. Praeguseks oleks vist suisa pettunud kui tema kirjutatud näidendist seda mingilgi moel ei leiduks :) Ukule kui autorile omaseid nõkse leiab siit veelgi ja ma leian, et selline oma käekiri on iseloomulik paljudele kui mitte isegi kõigile suurtele kunstnikele-loojatele ning teeb Ukulegi au!
Hinnang: 4...4+
Üks senise teatriaasta siiani kolmest suurimast teatrielamusest. Just see "elamuslikkus" on kindlasti oluline ja ka kirjeldav märksõna. Laiemas kontekstis võibolla isegi mitte nii originaalne (sest muidu ju eeldaks ka kogu eelnevale kiidulaulule isegi veelgi kõrgemat hinnangut), aga see on ühtlasi ka just nimelt selle lavaloo vooruseid. Sest just seetõttu on lavaltoimuva kunstilise ja meie ümber toimuva päris elu ühildamine eriti lihtne. Paralleelide leidmine ja ära tundmine siin mõjub positiivselt... lohutavaltki... ja tavaliselt ajab ka naerma. Ja seegi on ju just selle "elamuse" selge osa. Kuid eelkõige on elamuse loovateks teguriteks mängukoht, võimas mastaapsus ning suur trupp. Korraga 800 inimesega ühe etenduse vaatamine annab oma noodi ja laval ka kõikvõimalike eriliste, ent siiski looga seotud lahenduste elustumine, mida tavateatris ei olegi võimalik kunagi näha - teatrilavad lihtsalt ei võimaldagi nii mitmeidki asju, mida siin näha saab - muudavadki kogu terviku suureks ja suureks elamuseks. Lavastaja on ka korralikult ise vallatlenud nende komponentidega ning otse loomulikult jõuab see ideede ilutulestik ja ohtrus publikuni meeliülendavalt. Üks mitte ainult suve, vaid arvatavasti kogu teatriaasta "võimsamaid" teatrilavastusi nii mitmeski mõttes.
Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pildistanud Siim Vahur):
SUVELAVASTUS
Kalaranna 28
Autor: Uku Uusberg
Lavastaja: Uku Uusberg
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Emil Kallas
Osades: Argo Aadli, Epp Eespäev, Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Markus Helmut Ilves, Ene Järvis, Mikk Jürjens, Simo Andre Kadastu, Piret Kalda, Märt Keerutaja, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Anu Lamp, Tõnn Lamp, Egon Nuter, Maris Nõlvak, Indrek Ojari, Kalju Orro, Märt Pius, Priit Pius, Elisabet Reinsalu, Kristiin Räägel, Indrek Sammul, Rain Simmul, Külli Teetamm, Mart Toome, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg (+ kümned inimesed veel!)
Esietendus: 4.juuni 2022
Mängukoht: Patarei Merekindlus (Kalaranna 28)
Kestus: 3 tundi ja 15 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses
Etendused toimuvad vabas õhus
Näitemängu tegevus toimub tavalises Eesti kortermajas, kuhu on sattunud elama hulk erinevate harjumustega inimesi. Sellegipoolest on nad leidnud kõiki osapooli rahuldava ühiselu vormi ja juba ammu pannud käima tegusa korteriühistu. Elanike jaoks täiesti ootamatult selgub aga, et riik on alustanud uue planeeringuga, mis puudutab iga elanikku Kalaranna 28 korteriühistus …
„Kalaranna 28“ on kirjutatud spetsiaalselt Patarei Merekindluse avarasse sisehoovi ja pealkiri on üksiti selle paiga aadress, lugu ise aga avab selle ajahambast puretud ruumi hoopis teiselaadses tähenduses, tragikoomilise situatsiooni kaudu, mis ajab nii naerma kui küsima endalt tänases ühiskonnas valitsevate väärtuste üle. Lavastust mängitakse ainult ühe suve, pärast Linnateatri suvelavastuse lõppu algavad merekindluses lammutus- ja ehitustööd, et anda sellele ajaloolise taagaga paigale uus hingamine.
