Mirrors (Peeglid)

Enne Mirrors filmi on võrdlemisi noorel režissöril, Alexandre Aja -l, ette näidata üks tänaseks juba modernsete klassikute hulka kuuluv film - Haute tension (ehk High tension või Switchblade romance), lisaks ka uusversioon filmist The Hills Have Eyes. Kuigi mul on veel silmadega mägede lugu nägemata, siis kõrgpinge-loole jäävad "Peeglid" kohe kõvasti alla.

Õudusfilmid on juba ammu muutunud nii klišeedest kubisevateks, et hirmu tekitada jõuavad tänapäeval vaid vähesed õudukad. Võibolla on selleks vaja ka teatavat meeleou, aega ja kohta, kuid eelkõige ka originaalset sisu, mis pigem peaks olema psühholoogiline õudus ja mõjuma üllatavalt ning isegi kui sisu on üleloomulik, peaks ta tunduma reaalne. Mirrors isegi paaris kohas jõuab "hea" õuduka tasemeni, kuid sellest minu jaoks ei piisanud. Sest traagelniidid olid nii silmatorkavad, et need rikkusid kogu filmielamuse.

Loo lähtekohaks on see, kui Kiefer Sutherland -i tegelane, alkohoolikust politseinik, läheb tööle tulekahjus põlenud kaubamaja valvuriks. Selles kummituslikus majas pole aga peeglitega kõik nii nagu peab. "Peeglikummitused" hakkavad teda jälitama ning mingil põhjusel võtavad ka oma ohvriks Sutherlandi pere.

Tegelikult on tegemist järjekordse aasia-õuduka (Lõuna Korea "Geomeun jip") "ameerika-versiooniga". Ja millal varem on neil see aasia õudukate ümbervorpimine päriselt õnnestunud? Minu ette pole sellist veel sattunud. See mingi ehedus, mis alati-mitte-nii-klantsilusa-filmikvaliteediga-nagu-ameeriklaste-stuudiod-teevad mängib justkui sellele "õudusele" kaasa ning muudab asiaatide õudukad tihti usutavaks...kuid liiga hea filmikvaliteet, mis USAkate versioonid hoopis ära rikub, mitte ei tee neid paremaks.

Eelpoolmainitud kaks head kohta filmis olid minu jaoks - esiteks see slasher-filmilik vannistseen. Ma ei hakkagi selliste jubedate fotodega oma blogi kaunistama...aga aimu saab siit lingi alt. See oli küll parajalt õudne või pigem peaks vist ütlema "kohutav". Ja teine mis mulle meeldis oli see lõpp, ehk vähemalt oli filmil "lõpp", mis siis sellest, et see vigadest kubises. Ma ei saa aru neist suurtest stuudiotest, tahavad küll teha "paremaid versioone" ja matavad hunnikutes raha nende filmide alla, aga miks siis ei tehta neid vähemalt vigadeta. Ma ei tea, kas see võrdlus on kohatu, aga näiteks Eesti kirjastused...no ma ei saa aru, miks raamatud kubisevad vigadest. Kas toimetajad on tõesti nii saamatud, et ei saa korralikult ühe korra neid üle loetud? (Hmmm mõni võiks vabalt nuriseda ka minu blogi kirjavigade üle...aga kui ma küsiksin oma kirjutiste eest raha, siis ma ei laseks "eetrisse" nii palju vigu...sest vigase "kauba" eest saab ju ka raha tagasi...Sama lugu selle peeglite looga, no miks ei vaadata üle, enne kui muu filmiga kokku monteeritakse, et kas ikka kõik on loogiline ja mõistusekohane... ja tegemist pole ju "kunstiga". Kunsti tegemise puhul võib kunstilised vabadused andeks anda. Mirrors on täiesti tavaline "toode" nagu näiteks popcorn (ainult et u.90% teradest on maitsetu popcorn) :)

Mis mind kõige rohkem selle filmi juures häiris oli ülikehv näitlemine. Ma pole juba üpris tükk aega Kiefer Sutherland -i filmis näinud. Ta teeb seda oma telesarja 24, mida ma pole hakanud jälgima, kuigi esimese osa kunagi vaatasin ära. Ja mingites teistes "telefilmides" on ta ka vist viimastel aastatel osalenud. Mäletan küll, et 15-20 aastat tagasi oli tal ka päris häid filme ning polnud ta näitlemisel midagi viga... aga Mirrorsis see täiesti kohatu irve näol kohtades, kuhu see üldse ei sobinud, see käis mul üle mõistuse. Jälle kummaline, et kas ta duubleid ise üle ei vaadanud või kas tal ei lastud nendele lõikudele uusi võtteid teha? Kas tegijaid pitsitas aeg taga või milles oli asi? Ei meeldinud mulle ka tema naist mängiv kange ja ebaoriginaalne Paula Patton. Kui kedagi kiita, siis Amy Smart teeb selle eelpoolmainitud verise vannistseeni auga rõvedalt ning pisike poiss Cameron Boyce on õudukale kohaselt oma nunnu olemise juures ka "tsipake" creepy.

Hinnang: 2 (Väga ebaoriginaalne...naljakas aga kõik tavalised õudusfilmi formaadi komponendid on siis olemas...võibolla see ongi "liiga" vormikohane ja sellepärast see mulle ei meeldinud? Või ikkagi ülikehv näitlemine rikkus minu jaoks filmi ära? Sest tavaliselt mulle mõjuvad filmid, kus laps on ka ohus...see teeb kraadivõrra õudsamaks asja, aga siin mattus see kaastunde-efekt kahe "vanema" jubekehva näitlemise alla. Ei soovita.)

Trailer:

Sous les bombes (Pommide all/Under the bombs)

Sous les bombes on tänavuaastane Liibanoni Oscarikandidaat. Seljataga on juba võidud Dubai, Antalya ja Veneetsia filmifestivalidelt ja ma ei imesta, kui filmil õnnestuks pääseda ka ihaldatud viie Filmiakadeemia Oscarikandidaadi hulka.

Režissör Philippe Aractingi jaoks on see teine täispikk mängufilm ja nagu eelmise nii ka selle stsenaristiks oli tema ise. Ja sama tugev kui tundub see pealtkarva üpris lihtne lugu naisest, kes oma poega otsib sõna otseses mõttes "pommide all", on need tunded, mis tekkivad vaadates sõjast laastatud Liibanoni. Mõelda vaid kui ise peaks elama sellistes oludes ning pidevalt kartma iseenda ja lähedaste elude pärast.

Filmi lähtekohaks on see, et naine (väga kaunis ja oma kodumaal Liibanonis väga armastatud teatri- ja telenäitlejatar Nada Abou Farhat), kelle nimi on Zelna, on keset oma lahutusprobleeme Dubaist saatnud poja kodukülla, Lõuna-Liibanonis elava õe juurde. Mõned päevad hiljem puhkeb Liibanonis sõda. Poja pärast väga mures olev ema saabub Türgi kaudu Liibanoni. Blokaadi pärast jõuab ta Liibanoni alles relvarahu ajaks. Seal ta kohtab taksojuhti Tonyt (keda mängib Georges Khabbaz), kes on tegelikult ainuke taksojuht, kes on nõus sõidutama naise lõunasse. Mõlemad on väga erineva sisemaailma ja taustaga inimesed. Isegi eri usku, mis igal muul hetkel oleks olnud väga olulise tähtsusega, kuid sellises olukorras saavad neist mööda pisikesi ja laostatud Liibanoni külasid sõites ja naise poega otsides, teineteisele väga lähedased.

Selle filmi lõpp on nii võimas, et see jääb ilmselt aastateks mind kummitama. Ja kuigi loo mõttes on kõik loogiline, tuli see kuidagi järsku ning ootamatult. Ja juba lihtsalt selle lõpu pärast tasub kogu film vaatamist. Kuigi eks kogu see teema äratab huvi ka selle konflikti vastu, millepärast nad seal sõdisid. Uudistes on ju viimasel paaril aastal pidevalt need teemad läbi käinud, kuid ma pean tunnistama, et minu puhul on need jutud selle "kauge maailma" tõttu natuke nagu kurtidele kõrvadele läinud.

Ehk siis 2006.aasta Liibanoni sõda, mida Liibanonis kutsutakse "Juuli sõjaks" ja Iisraelis "Teiseks Liibanoni sõjaks" oli 33 päeva kestnud militaarne konflikt Liibanoni ja Põhja-Iisraeli vahel. Kaks põhilist osapoolt sõjas olid Liibanoni islamiäärmuslasi koondav Hezbollah ning Iisraeli armee. Konflikt sai alguse 12.06.2006 ning kestis kuni ÜRO kehtestas relvarahu 14.08.2006 hommikul, kuigi ametlikult lõppes see 8.septembril kui Iisrael lõpetas Liibanoni mereblokaadi.

Konflikt algas sellest, kui Hezbollahi sõdurid lasid Iisraeli piiriäärsetele küladele raketid, sest kaks relvastatud sõjaväeautot patrullisid (Iisraeli pool) piiri ääres ning tegelikult saigi rünnak alguse nende sõjaväeautode vastu. Seitsmest Iisraeli sõdurist, kes olid kahes maasturis, kaks said haavata, kolm surid ja kaks võeti kinni ning viidi Liibanoni poolele vangi. 5 meest said veel kohe seejärel surma, kui Iisreli sõdurid käisid päästeoperatsioonil. Iisrael vastas sellele massiivsete õhurünnakutega ja pommitustega, mis täiesti purustasid Liibanoni tsiviilinfrastruktuuri, sh. Beiruti rahvusvahelise lennujaama. Lõuna-Liibanonile korraldati invasioon. Hezbollah vastas sellele lisarakettidega. Konfliktis sai surma rohkem kui tuhat inimest, kellest suurem osa olid Liibanoni tsiviilelanikud. Lisaks oli arvestuslikult 1 miljon Liibanoni elanikku ning kuni pool miljonit Iisraeli elanikku sunnitud lahkuma oma kodukohast, kuigi suurem osa pöördusid neist hiljem tagasi oma kodudesse. Alles 16.07.2008 saadeti kodumaale tagasi kaks sõja alguses vangistatud Iisraeli sõdurit, kellest vahepeal ei teatud mitte kui midagi. Kuid üks näide sellest kui habras see olukord ikkagi pidevalt sealkandis on (ka praegu)... võib lugeda siit Päevalehe artiklist, mis on pärit 2008.aasta kevadest.

Hinnang: 4+ (väga tugev elamus, eriti selle lõpu pärast! Ja kui hea on tunda, teada, et ise ei pea päevast päeva sellises hirmus elama! Ma elasin hinge kinni pidades kaasa selle naise otsingutele, just nagu mu oma laps oleks kadunud. Ootasin ning lootsin, et kõik oleks korras. Lisaks see elekter, mis oli kahe peategelase vahel, selline peaaegu nagu armastuseks puhkev situatsioon. Kuigi mõlemad tunnetasid, et armastus justkui oleks kohatu ning tühine sellistes oludes ning selle hirmu ja koleduse sees. Igal sammul pidi ju kartma pomme või ründajaid. Ilus ja valus ning väga emotsionaalne!)

Siin on ka trailer:

Der Baader Meinhof Komplex

Der Baader Meinhof Komplex on tänavuaastane Saksamaa Oscari lootus. Kõigi aegade kalleimaks Saksa filmiks tituleeritud teos tekitab vastakaid mõtteid. Ühelt poolt on selge, et tegemist on olulise filmi ning olulise lõiguga Saksamaa lähiajaloost. Teisalt film ei suuda anda selgust nende karakterite kohta ning tegelikult jätab ka lahti seletamata kõige huvitavamad faktid, ehk kuidas Baader oma tüdruksõbraga nii kaugele selle asja üldse arendas. Kes nad üldse olid, kas lihtsalt kriminaalid või ka tõsised poliitilised teisitimõtlejad?

Viimastel aastatel on sakslased avastanud täiesti hea kullasoone, tehes filme oma huvitavast lähiajaloost. Ehk inimesed on elus, kes on olnud seotud nende sündmustega või vähemalt nende vanemad on olnud osalised nendes sündmustes, millest filmid räägivad. Filmid nagu Good Bye Lenin!, Der Untergang või ka viimane suurhitt Das Leben der Anderen (Kõik 3 on ka Eestis linastunud!). Siia ritta võib nüüdsest ka Baader Meinhof Kompleks-i liigitada, kuigi minu meelest on ta neist oma eelkäijatest mõnevõrra nõrgem.

Punase armee fraktsioon ehk RAF (saksa keeles Rote Armee Fraktion) kutsuti oma algaastatel Baader-Meinhof rühmituseks. See oli sõjajärgse Lääne-Saksamaa kõige vägivaldsem ja kuulsam sõjaline vasakpoolne terroristide rühm. Nad kutsusid ennast kommunistlikuks "urbaanseks guerilla" rühmituseks, kes tegeleb relvastatud vastuhakkudega. Ametlikult asutasid RAF-i 1970. aastal Andreas Baader, Gudrun Ensslin, Horst Mahler, Ulrike Meinhof, Irmgard Möller ja veel mõned teised. Punase Armee Fraktsioon tegutses 1960ndate lõpust kuni aastani 1998, olles mitmete kriminaalkuritegude autoriks, eriti 1977.aasta sügisel, mis viis rahvusliku kriisini, mida tänasel päeval kutsutakse "Saksa Sügis"-eks. Nad on süüdi vähemalt 34 inimese surmas. Ning eriti eelmise aasta märtsis, kui vabastati üks fraktsiooni liikmetest Brigitte Mohnhaupt, on teema koos filmiga tõusnud jälle inimeste vestlusteemaks ning muidugi arutlemiseks kõikide inimõiguste vastasuste teemadel ning muidugi ka tegelike asjade käigu üle.

Film saab alguse 60-ndate teisel poolel, kui ajakirjanik Ulrike Meinhof-i teksti levitatakse ülikoolides lendlehtedena (filmis vist mainiti, et neid lehti oli u 5000). Nimelt seoses Iraani šahhi riigivisiidiga, soovib Meinhof pöörata sakslaste tähelepanu Iraani riigis elavate inimeste hetkeolukorrale. Üks demonstratsioon läheb aga käest ära ning tsiviilriietes politsei laseb ühe üliõpilase maha. Sellest lähebki lumepall veerema ning Andreas Baader, keda mängib üks Saksa praeguseid tippnäitlejaid Moritz Bleibtreu ning tema sõbratar Gudrun Ensslin, keda mängib väga hästi ja ehedalt Johanna Wokalek, otsustavad minna üle lihtsate demonstrantide "sõnadelt tegudele". Nad võtavad ühendust vasakpoolsete vaadetega ajakirjaniku Ulrike Meinhof-iga (keda mängib minu meelest väga originaalile sarnaselt Das leben der anderen-ist tuttav Martina Gedeck), kellega koos moodustataksegi RAF. Meinhof-il jääbki rohkem selline häälekandja roll. Kusjuures kõik 3 on ka lapsevanemad. Ainult, et Baader ja Ensslin peavad aateid tähtsamaks kui oma järeltulijaid, kuid Meinhof tassib, peidab ja hoolitseb samaaegselt oma kahe lapse eest (kuni ühel heal võimalusel laste isa nad turvalisse kohta ära viib). Iseenesest on ju filmi sisu natukenegi tausta uurinud inimesel põhijoontes ette teada. Ja ma arvan, et mõnevõrra selle taustaga kursis olemine tuleb filmi vaadates kasuks. Lisaks pidevatele vägivallaaktsioonidele on muidugi ka piisavalt palju kohtudraamat ja vanglaelu portreerimist.
Siin on üks filmiklipp päriselu Ulrike Meinhof-ga (kahjuks ainult saksa keeles):


Näitlejad teevad kõik eranditult head rollid, kuigi otseselt karakterid jäävad ehk välja joonistamata. Aga see ma arvan on juba režissöri otsus. Lisaks kolmele peategelasele tahaksin veel välja tuua Bundeskriminalamt-i, ehk Lääne-Saksa FBI juhi rollis olev Bruno Ganz, kes juba Der Untergang-is Hitlerina mängis end minu lemmikute hulka.

Filmile on vahele lõigatud ka päris dokumentaalfilmi materjali....näiteks Müncheni Olümpiamängude ajal toimunud terrorismirünnaku tuttavad kaadrid on ka selle filmi osaks. Samuti see, kuidas rahvas sellel ajal kogunes, et karjuda oma viha riigi vastu. Nemad uskusid siis ja paljud ju ka siiani usuvad, et Meinhof ei teinud enesetappu vanglas vaid ta hukati.
Siin on dokkkaadrid rahva arvamusest:


Kinos tekitas elevust ja naljanumbri see, kui RAF ründas Stockholmi Saksa saatkonda ning Saksa näitlejad, kes mängisid Rootsi politseid rääkisid rootsi keelt mingis umbluu-keeles :) Nagu tihti ameerika filmides...keegi nagu räägiks vene keelt...aga sõnagi aru ei ole võimalik saada :))) Arvestades, et nad nii palju filmi investeerisid, oleksid ju võinud palgata kellegi spetsialisti või tõlgi :)

Filmi režissör Uli Edel on öelnud, et ta tegi selle filmi oma poegadele, et nood saaksid teada oma riigi ajaloost. Seda nüüd ehk küll, et ajalool ta ju baseerub, aga milligipärast on otsustatud seda teha nii tunnetevaeselt. Kuigi mingil hetkel tundsin, et tegijad ongi üritanud luua sellise inimliku pildi neist mõrvaritest ja terroristidest. Ja ma tundsin ehk kaasa ka Ulrike Meinhof-ile...aga ma ei tea kas temale kui inimesele või tema lastele, kelle ema on teinud sellised valikud.

Mainimata ei tohi jätta ka seda, et film baseerub Der Spiegel -i peatoimetaja Stefan Aust -i samanimelisel tõsieluromaanil.

Mina oleksin tahtnud saada rohkem teada nende planeerimiste ja taustade kohta. Saksa üldsus on kõvasti kritiseerinud, et filmis ohvritest ei räägita midagi, sest tegelikult oleksid ju nemad ehk just tegelased, kes looksid ka vaatajates tunded...aga võibolla ongi just nimme üritatud mitte tekitada seda viha nende tapjate suunal (kuigi ka see, kui neid õigusega kohaseid tundeid ei looda, see on ju ka "vaatajate tunnetega" manipuleerimine). Et vaataja saaks kujundada nende üle oma arvamuse inimlikust aspektist. Sest näiteks vanglas vägisisöötmised ja muud sellised kaadrid nagu näiteks ka politseide viha nende RAF-i liikmete vastu on kõik ilusti ära toodud ja tekitab mingi tobeda kaastunde mõrvarite ja pättide suunal. Samas olid ju neil "terroristidel" ka mõned õilsad tagamõtted. Ehk siis mitte kõikide liikmete jaoks polnud oluline ainult pangaröövid ja kaose tekitamine (kuigi mõni neist oli ka selline). Igal juhul on ju vaja tõstatada tähelepanu asjadele ja riikidele, kus inimõiguseid rikutakse..nagu näiteks see Iraani teema, millest kõik alguse sai...

Minu jaoks oli teglikult kõik põnev ja huvitav kuni Meinhofi surmani...siis hakkas film venima (võibolla see, et ainuke tegelane, kellele ma mingil määral kaasa elasin kadus loost ja sellepärast?) ning uusi ja uusi terroriste tõusis esile, kellest ma ei teadnud, ega jõudnud nende aateid teada saada. Sellepärast kukubki lõpp natuke ära. Kuigi igal juhul on minu meelest oluline, et sellistel teemadel räägitakse ja tehakse filme!

Hinnang: 4 (tõsielu action on ikka hoopis põnevam ja huvitavam kui kõik need väljamõeldud filmitrikilised tobedused, mis ehk pole üldsegi päriselt võimalikudki. Ja vägivalda filmis on. On ka ajastukohast muusikat, näiteks Rolling Stones ja riiete ning soengumoodi. Kuid nagu juba mainitud, on ka filmil palju vigu ning jääb tunne, nagu tahaks rohkem teada saada ning teada kuidas ikkagi asjad tegelikult olid. Kokkuvõttes ikka päris rock'n'roll...)
Täisnimekiri ja info RAF-i liikmete kohta asub siin.

Filmi trailer:

Arva ära, mis laulu ma laulan?

Enne kustumist ronis üks tüdruk mu pea taha istuma ja võttis mu pea sülle. Silitas mu juukseid ning laulis:

Kokk, kokk

metsas kui inimees

tule, tule tuppa

anna tappa kaaaa!

Okei viisi järgi tundis küll ära mis lauluga on tegemist, aga sõnade järgi polekski nii lihtne. Ma ei tea kus kohast järsku (äkki lasteaiast?) on võtnud meie 2 aasta ja 4 kuune plix, et tema on nüüdsest laulutibu ning iga päev muudkui veeretab neid viisikesi :) Meil ka lõbus... saame mõistatada, mis lauluga parajasti on tegemist ning siis kaasa laulda :))) Okei...oleme ausad, ainuke, mida me oskame ära arvata, ongi see ülalolev jupp (teised on vist "Rootsi" laulud) :)))

Låt den rätte komma in (Let the right one in / Lase õigel tulla sisse)

Järjekordselt on Rootsi filmitegijad saanud hakkama suurepärase teosega! Sedapuhku on tegemist ühe rootslaste poolt väga armastatud raamatu ekraniseeringuga. Nimelt John Ajvide Lindqvist -i kirjutatud Låt den rätte komma in. Raamat on ära toodud ka rootslaste versioonis "1001 böcker du måste läsa innan du dör" (1001 Books You Must Read Before You Die). Ja olen palju kuulnud ning lugenud neid jutte, kus inimesed kardavad seda filmi minna vaatama, kuna raamat oli niiiiiiii hea, et film lihtsalt pole võimeline küündima sellele tasemele. Ning eks ta ju tavaliselt ongi nii...rootslased ise on millegipärast väga kriitilised selle filmi suhtes ja tavaliselt hindavad seda umbes 5punktiga 10st, kuigi rootsi kriitikud ülistavad küll väga ning samas ka http://www.sf.se/ , ehk Rootsi suurim kinoleht...seal on rahvahääletuse keskmine hinne 4,2/5 -st. Ja mõned blogid ning väljaanded ka ju kiidavad, et selle filmi vaatamine on vähemalt sama põnev kui selle raamatu lugemine! Eriti viidates sellele, et stsenaariumi kirjutas ju kirjanik ise! Muideks raamat on siin Rootsis 9-ndas klassis tavaliselt "kohustuslik kirjandus".

Mina pole nimetet raamatut veel lugenud, sellepärast baseerub minu kiidulaul ainult filmil. Ehk siis tegemist on vampiiri-õudusdraamaga, kus õudusel on küll pisike roll mängida, kuid eriti "õudne" see siiski pole. Rohkem on rõhk sellel draamal ning kahe 12 aastase lapse suhtel. Poiss + tüdruk = (midagi enamat kui lihtsalt) sõprus.

Loo peategelaseks on 12-aastane Oskar, kes elab ühes Stockholmi eeslinnas, ühes üsna tavalises korrusemajas. Oskarit kiusatakse koolis, sest ta lihtsalt ei hakka vastu. Ühel õhtul kolib Oskari naabriks üks salapärane tütarlaps koos ühe vanema mehega. Tüdruk ja poiss leiavad kiirest ühise keele ning tüdruk julgustab ka Oskarit oma kiusajatele vastu hakkama. Üpris kohe selgub ka see, et Eli, kes on samuti "12-aastane" osutub vampiiritüdrukuks, kes pidevalt verd vajab. Sellest läheb lahtu üks ebatavaline sõprusside, kus on tasandeid rohkem kui silmale esmalt paista on. Ja muidugi sügavamõttelisi dialooge a la "Kas Sa tahaksid minuga olla ka siis, kui ma pole päris tüdruk?".

Neid võiduvalemi komponente on õige mitu ja katsun nad siin kõik ära tuua, mis kohe esmaselt pähe tulevad:
Kõigepealt loomulikult lugu ise. See on sügav, see on huvitav, see on põnev, ilus ning kummaline.
Teiseks see atmosfäär, mille režissör Tomas Alfredson on suutnud luua. Peaaegu unenäolik ja poeetiline oma siniste toonide ning valge ja lumise väikelinna-miljööga (huvitav millal nad seda filmisid, sest Stockholmis polnud ka eelmisel aastal eriti lund?).

Kaks peategelast, mõlemad ju tegelikult ebaprofessionaalid - Oskari rollis Kåre Hedebrant ja Eli rollis Lina Leandersson suudavad mängida nii ehtsalt ja kaasakiskuvalt, et ma vahepeal täiesti unustasin aja ning ruumi ja olin juskui seal, koos nendega.

Stseen kus Oskar oma kiusajale vastu pead virutab ning kuidas kaamer teda altpoolt näitab, kui rahul ta on...ma täiesti tundsin seda rahulolu oma kerega. Milleks kõigeks hea operaator (Hoyte Van Hoytema) ja fantastiline režissör võimeline pole nii osava kaamerasilmaga?! Või see stseen kui Eli ei julge öelda, et ta pole päris see, kes ta pealepoole paistab. Kuid lapsed on ju siirad, ka siis kui nad peavad igavesti olema "12-aastased" :) Ma ei kujuta ette, et sellist filmi võiks Eestis teha, sest ma pole oma elus kunagi siiani näinud nii loomulikult näitlevaid Eesti lapsi. Ja ma ei tea kus on viga, see lihtsalt on nii.

Mis mulle veel väga meeldis, et filmi kunstiline pool ja ka tunnetus on nii tabavalt 80ndad. Filmis ajalises mõttes oligi tegemist 80ndatega (lahe Rootsi ajastumuusika - Per Gessle kõlas kusagil taustal). Kuid kui film lõppes jäi mulle tunne, justkui me praegu elaksimegi 80ndatel...nii ehtne tundus see kõik ka tänapäevasest vaatevinklist vaadatuna. Filmitud on see Blackeberg -is (muideks see on kirjanik Lindqvisti sünnikoht!!!) ning tuttavad kohanimed nagu Vällingby, kus ka meie oleme mitmeid kordi käinud, andsid veel omakorda erilise dimensiooni sellele filmile.

Olemas on ka klassikalise vampiirifilmi elemendid - vampiir ei saa siseneda enne kui ta sisse on kutsutud...filmis näidatakse ka seda, mis siis vampiiriga juhtub (see on ilmselt ka viide pealkirjale). Samuti kardavad vampiirid päevavalgust. Nad ei söö midagi peale inimeste vere (pizza ajas näiteks oksele) jne jne. Kõik on täpselt nii nagu peab!

Ettevaatust! Järgmine lõik võib olla paljastava sisuga...hüppa üle halli teksti, kui kardad ja ei taha lõpust mitte vähematki teada!!!
Filmi lõppedes ma oleksin nii tahtnud, et see oleks natukenegi edasi kestnud ja see on hea märk! Ma oleks tahtnud teada, mis näiteks on 30-40 aasta pärast (viidates sellele vanamehele, kellega tüdruk sinna Oskari naabriks kunagi kolis...). Mis neist "tänaseks" saanud on, kas samasugune paar, kus "vanamees" otsib tüdrukule süüa???

Lõpetuseks tulles tagasi selle raamatu juurde, siis paljud kirjutavad, et filmis on ära jäetud raamatus olev vägivald ning alastistseenid...ma usun, et seda "vägivalda" on siin just õiges koguses ning ehk ongi hea, et kõik sellised nurgad on filmi tarbeks lihvitud, sest muidu poleks ka võibolla saavutatud seda atmosfääri.

Hinnang: 5- (kõigile põhjamaade filmide, vampiirifilmide, romantiliste filmide austajatele - piisab kui oled ühe neist kolmest stiili austaja, siis Sulle ka see film kindlasti meeldib! Kohati on ju vaiksemaid ja aeglasemaid hetki, kuid need ongi täidetud selle dialoogiga, mida tegelikult filmis polegi nii eriti palju. Kuid kõik mis öeldakse, kõik on tähtis...ja hea! Võibolla selles seisnebki filmi võlu, et kõike on kuidagi sobivalt. Õudus ja ilu on tasakaalus. Ja muidugi kaks noort näitlejat on ikka tõeliselt vapustavad. See tüdruk on oma välimuselt justkui Rumeeniast, nagu Dracula :) Muideks Ameerika kriikud täiesti jumaldavad seda filmi ning ameeriklastel on ka endal plaanis see raamat filmatiseerida. Esilinastuse päevaks on planeeritud 15.01.2010 ja režissörina peaks tööd saama Cloverfieldi režissör Matt Reeves. Ma ei usu, et seda paremini on võimalik teha...lihtsalt ei usu!)

Siin on üks ingliskeelne intervjuu režissöriga.
Siin on palju mahlakamalt ja paremini kirjutatud eesti keeles sellest filmist.
ja siin on trailer:

5 keskmist ja keskmisest nõrgemat filmi

Kuna siin viimastel nädalatel olen hunniku filme vaadanud ning osalt neist on olnud sellise kahtlase väärtusega või lihtsalt minu jaoks mitte eriti olulised ega "mõjuvad", siis otsustasin neist siin ühes postituses koos, ainult mõne sõnaga rääkida. Et märk jääb maha aga aega "rohkem" ei raiska :)

Le Renard e l'enfant (Rebane ja laps) 2007
Režissör - Luc Jacquet
Selle filmi vaatamiseks oli kaks põhjust. Esiteks, kuna sellised loodusfilmid võivad olla väga mõjuvad ning ilusad ja teiseks, mees kes selle kirjutas ning tegi, on see sama mees, kes kirjutas ning tegi "Pingviinide marss" nimelise filmi. Ja La Marche de l'empereur oli ju nii ilus ning hinge minev film!

Rebase ja tüdruku film aga mäjus kuidagi ärritavalt. Ärritavalt peamiselt sellepärast, et see laps oli nii ebameeldiv, isekas ja rumal. Jah, ilus see film ju võis olla, aga see ilu ei korva seda tobedust. Lapsed vaatasid küll huviga pikalt, aga väsisid ikkagi enne lõppu ära. Kõige parem selle filmi juures oligidki need loodusvaated, kuid kuidagi võlt oli see kõik. Lapsel olid samad riided päevast päeva ja see oli ebloogiline. Huvitav fakt on minu meelest see, et "rebase" rollis näitlesid 10 eri rebast :)

Hinnang: 2 (Ei soovita...kuigi mõnele võiks ju meeldida ka...Ma nägin prantsuskeelset versiooni, aga ingliskeelses versioonis peaks jutustaja rollis olema Kate Winslet, võibolla see oleks väärtus omaette...kuid ega see prantslasest jutustaja-tädi seda filmi minu jaoks rikkunudki...looduskaadrid on muidugi ilusad, aga liiga tehislikud minu maitsele.)
Treiler:

----------

Hellboy II: The golden army (Hellboy 2: Kuldne armee) 2008
Režissör - Guillermo del Toro
Ma polekski seda filmi üldse vaadanud, kui mu 8 aastane poeg nagu uni poleks peale käinud, et vaatame, vaatame! Ja eks minu eelarvamused osutusidki kahjuks õigeks. Film ei meeldinud mulle üldse. Rootsi ajakirjandus andis sellele 5 tärni, Guillermo del Toro Paani labürint ning mõned vanad Hispaania õudukad on väga head, aga see koomiksilugu mahasaetud sarvedega Põrgupoisist oli minu jaoks nii igav, et pool filmi ma sõna otses mõttes magasin maha. Kui ma ärkasin ei saanud ka enam sisse kuigi ega seal nagu õiget lugu polnudki. Koletised olid ju küll vahvad ja efektid, make-up ning kunstnik olid kindlasti vinget tööd teinud, aga no sellised filmid minule ikka tavaliselt ei istu (kuigi erand kinnitab reeglit, sest selle aasta siiani võitmatu film on minu meelest The Dark Knight ning selle võiks ju žanri mõttes ehk liigitada samma patta?).

Minu meelest jäi originaalsusest puudu, sest kõik mõjus kui suur klišee. See venna-õe ehk paha-hea konflikt ning et kui ühele midagi juhtub siis juhtub ka teisele...see on ju varem juba tehtud. Kõik see lavastuslik pool oli kuidagi nõrk ning tehniline. Sellised tervenisti stuudioseintevahel tehtud filmid peavad mõjuma mingite püantide või õuduse või millegagi, aga see siin oli minu jaoks veel kehvem järg kehvale filmile... aga maitse asi.

Hinnang: 1 (mul oleks tõesti hakanud ajast kahju, kui mu 8 aastane poeg poleks sellest oma meelt saanud lahutatud. Kuigi mul on tunne, et ta ei saanud sellest vähesestki aru, milles mina sain. Just not my cup of tea.)
Treiler:


----------

Elegy (Eleegia) 2008
Režissör - Isabel Coixet
Näitlejad - Penélope Cruz, Ben Kingsley, Dennis Hopper, Patricia Clarkson, Peter Sarsgaard
Philip Roth -i raamatu alusel.
Kuigi näitlejad teevad head rollid ning sisulises mõttes ma arvan, et see film oli "mitte minu ealistele", siis miks mulle see film nii palju ei meeldinud kui ehk oleks pidanud meeldima on see, et vaatasin filmi pärast treileri nägemist. Treiler aga viitaks tugevalt justkui oleks tegemist põnevusfilmiga. Justkui kõige suurem dilemma seisneks selles, et Cruz-i tegelane petaks Kingsley tegelast ning selles seisneks trilleri elemente. Kui tegelikkuses pole film muud kui pesueht melodraama. Vähemalt nii tõlgendan seda mina. Võibolla minust poole vanemad inimesed peaksid seda põnevusfilmiks ning nende maailm on ju rohkem täis neid haiguslugusid ning kogemusi armumisest endast tunduvalt nooremasse inimesse. Minu jaoks olid need probleemid ja dilemmad võõrad ning ma millegipärast ei osanud ma nendesse sisse elada. Kaastunnet ka ei tekkitunud millegipärast, ma ei tea miks. Aga see vanamees oli kergelt hull minu jaoks ning naine ka kummaline.

Penelope Cruz on alates Johnny Depp-iga tehtud narkofilmist Blow üks mu suuri lemmikuid (hmmm, tegelikult vist juba Almodovari filmist Todo sobre mi madre) ja eriliselt hea on ta Woody Allen-i filmis Vicky Cristina Barcelona, kuid ka see roll tuleb tal ju hästi välja, aga sellest hoolimata ei suutnud ta minus kaastunnet äratada. Võibolla ma olen lihtsalt liiga külm, aga võibolla on põhjus ikkagi nendes alguses mainitud põhjustes.

Hinnang: 3 (polnud ka kehva film, aga minu meelest ka mitte hea film. Samas eriti sellised 50+ aastased või Ben Kingsley-ga sama vanad inimesed või sama "vanade hingedega" inimesed võivad saada sellest midagi, mida mina sealt ei leidnud. Kriitikud kiidavad küll taevani... Ei julge otseselt soovitada 30 aastastele ja noorematele kuid kes teab, võibolla ka mõnele nooremale võib see armastuse ja haiguse lugu mõjuda "ilusa" või erilisena. Muideks ka Clarkson ja Hopper teevad head rollid. Aga ka nende puhul ma tunnen, et mõni nendega samaeline oskaks rohkem tunda seda armastuse valu või kaastunnet Hopperi naist mängivale Deborah Harry -le. Mina ei osanud...pärast Danielle Steel-i ühe raamatu lugemist "Granny Dan" on sellise sisuga filmid, raamatud, teater või telesarjad minu jaoks parimal juhul keskmiset hinnangut väärt. Ja p.s. ärge laske ennast trailerist eksitada!)
Treiler:


----------

Burn after reading (Põletada pärast lugemist) 2008
Režissör - Ethan Coen, Joel Coen
Näitlejad - George Clooney, Frances McDormand, John Malkovich, Tilda Swinton, Brad Pitt, Richard Jenkins, J.K. Simmons
Oioi, milline staaride paraad. Ja kõik teevad, mis suudavad. Ikkagi vennad Coen-id ju režissörideks. Samad mehed kes särasid eelmisel aastal No Country for Old Men filmiga (mis minu jaoks ka Javier Bardem -i vapustavalt heast rollist hoolimata jäi ikkagi keskpäraseks, kuigi paremaks filmiks kui Burn after reading...) Nendest kõikidest näitlejatest võiks vabalt rääkida eraldi. Eriti nende nüansirikastest ja detailideni huvitavatest karakteritest. Kuid minu jaoks jäi särama ehk kõige rohkem John Malkovich, keda lihtsalt näeb nii harva suurel ekraanil. Kuigi ta roll oli selline raskemini vastu võetav. Hmmm, samas Brad Pitt oli ka vahva ja omapärane võrreldes tema tavaliste filmidega. Teised ehk teevad oma traditsiooniliselt head ja just nendele näitlejatele isepärased rollid.

Hinnang: 3 (selline vahva meelelahutus, kuid on varsti ununenud. Soovitan siis valida see film, kui mõelda ei viitsi ning midagi huvitavat kinos pole...ja ootuseid nende näitlejate ja tegijate pärast liiga kõrgeks ei aja, siis on söödav. muul juhul "unusta, enne kui seda vaatama lähed või unustad kohe kui selle näinud oled.)
Treiler:


----------


Angel 2008
Režissör - Colin Nutley
Näitlejad - Helena Bergström, Rolf Lassgård

Rootsi film, kus tegijate kamp üks mu lemmikumaid! IMDB keskmine hinne 2,9 on selge ülekohtu. Kuigi kahtlemata on see nende tegijate kõige kehvem film, mis minu silme ette sattunud :) Lugu sellest kuidas ühe kuulsa naislaulja täht hakkab kustuma ning samas on ta selline keskeakriisi põdev, laulmisest ehk ka väsinud naisterahvas, keda ümbritsevad inimesed enam ei köida ega ka muusika tegemises pole seda särtsu enam sees. Koos mehega plaanitakse lavastada surm, just sobivalt pärast uue plaadi sisse-laulmist. Ehk see toob vana populaarsuse tagasi ning annab ka kogu elule maitset juurde. Muidugi tuleb kõik see pettus välja, kuigi alles pärast plaadi suurt populaarsust. Ja siis on vaja vaadata tegelikkusele vastu... kuidas inimesed suhtusid naise surma, kes keda ära kasutas ja muidugi milleni film välja jõuab.

Ok, suur viga on see, et enamvähem kõik on etteaimatav ja klišee. Idee on ju hea, kuid mul on selline tunne, et seda on ka varem kasutatud...eriti mingites telefilmides. Bergström ja Lassgård teevad oma tavapäraselt head rollid ja rootsi film-i mul on kerge siseneda. Nad lihtsalt on tihti sellised "mõnusad". Inglasest režissör-i Colin Nutley eelnevatest filmides (ka koos oma abikaasa Bergström-iga tehtud) on üks mu läbi aegade kõige lemmikumaid filme Under solen. Ja tänu sellele filmile annan andeks ka sellised keskpärasused...

Hinnang: 3 (keskpärane, aga Rootsi filmide austajatele ikkagi "must-see-film". Teistele ei julge soovitada.)
"Hoiatav" :) Treiler:

Talveöö unenägu

Linnateatris tuleb aasta viimastel päevadel "Talveöö Unenöo" nimeline teatrifestival.

Siin on "reklaam"... esitlevad andekad "tädid" nii Eestist kui Belgiast (leidsin selle siit...ühest oma lemmikblogist:)):


ÖTV'08 eelsaade from Tallinna Linnateater on Vimeo.

Hmmm. Minu meelest on see Belgia-lavastajatädi nii sarnane ühe teise inimesega....
hmmmm...
kes ta nüüd oligi
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
meelde tuli:
Maggie Smith...kas pole?!

Isadepäev 2008

Selle aasta isadepäev sai alguse juba neljapäeval, kui Kristini lasteaias oli "Isade lasteaiahommik" kell 8:30. Loomulikult jäime me suure sabistamise peale kodus, lõppude lõpuks ikkagi hiljaks. Kuid mõistvad ja armsad lasteaiakasvatajad ja -juhataja ei teinud meie hilinemisest välja ning korraldasid mulle täitsa oma, privaatse kontserdi. Kus tegelikult esinejaks oligi ainult minu oma Kristin. Kristin istus KEA süles ja toppis sõrmi suhu ning "sealt kandist" kostus kangesti KEA häälega ka "isa tõstab õhku mind, olen tema naerulind..." laul. Kristin siiski otsustas minuga koos seda natida...siis kuulamist ma mõtlen, mitte kaasalaulmist. Kuigi kõik kaljukindlalt väitsid, et tegelikult on ta seda laulnud küll. Ja tegelikult ka kodus meeldib Kristinile lauluviise laulda küll. Kook oli ka ette nähtud, aga sellest jäime me küll hilja...omad vitsad...järel oli ainult vaniljekastet.

Aga sellest hoolimata saime maailma paremat võileiba. See oli nagu oleks mu mõtteid loetud. Olime kodust nii suure rutuga läinud välja, et ma ei jõudnud miskit hamba alla saada ning see võileib maitses tõesti hästi!!!

Reedel oli P ja S-i koolis isadepäeva-hommik. Söögisaali "laval" rääkisid eelkooli-klassi lapsed kõigepealt miks neile oma isa meeldib. Huvitaval kombel olid lapsed haaratud kui massipsühhoosist ning umbes 75% ütlesid sellepärast, et nende isa ehitab :) ülejäänud ütlesid sellepärast, et isa oskab autoga sõita ning üks oli originaalne ja ütles: Sellepärast, et minu isa laulab hästi :)

Edasi esitasid 9-nda klassi lapsed kolm lühinäidendit. Esimene oli ideaalmaailmast, ehk isa ei pidanudki midagi muud tegema kui musi, enne kui lapsed kooli läksid. Teine oli majanduskriisi-maailmas, kus isa pidi nälgivale perele söögi ostmiseks hakkama pangaröövliks ning kolmas näitemäng oli stressi-maailmast, aga selle sisu ma ei mäleta. Justkui oleks käega peast pühitud...vanadus, vanadus :)

Show osa oli sellega läbi. P oli teinud mulle ilusa lille krepp-paberist ja puupulgast ning osalt isad hakkasid siis veel koolihoovis lastega pesapalli mängima, aga S oli kategooriliselt selle vastu, et ma selles osaleksin. Ta vist kartis, et kui mina osalen, siis peab tema ka...aga ma pidin nagunii tööle ruttama ja sellepärast oli mul lihtne lapse soovile vastu tulla.

Laupäeval võtsin ma päeva iseenda jaoks ning käisin üksi kino Saksa filmi Der Baader Meinhof Komplex vaatamas, aga sellest räägin ma kunagi täpsemalt.

Ja täna, pühapäeval, kui ongi ju õige "isadepäev", algas tegelikult minu jaoks varahommikustel tundidel, ehk hakkisin öösel kella ühest kaheni või oli see isegi poole kolmeni salatit. Olin juba Eestis käies kaasa varunud õiget majoneesi ning õiget suitsuvorsti. K keetis ja koristas mulle seltsiks. Hommikul magasimegi kõik umbes kella 10.30-ni...ometi sai ju magada...nädalavahetus :)

Kusagil 12 ajal sättisime end teele, suunaga Leksaksmuseet ehk Toy Museum ehk siis Stockholmi Mänguasjamuuseum.

Neil on seal kodulehel kirjas, et kõige parem on tulla bussiga...no ilmselt oleks tõesti olnud. Mõlemas suunas oli peatus otse maja ees. Aga me läksime autoga ning nägime tõesti vaeva parkimiskoha leidmisega. Aga eks lõpuks ju ikka... kes otsib see leiab :)

Üllatus, üllatus...lisaks mänguasjamuuseumile sai sama piletiga ka Stockholms Spårvägsmuseet -isse (või on see nüüd Spårvägsmuseum... ma pole grammatikas päris kindel), ehk Stockholmi Trammimuuseumi. Teadsin küll, et mänguasjamuuseum kolis nendega samasse majja, aga ei osanud üldse loota, et neisse ühine pilet on. Ja pilet oli tõesti odav... jäi lastele meenete ostmiseks raha kohe mõnuga :) !

Kui aus olla, siis mõnguasjamuuseum ilma trammimuuseumita oleks natuke väheseks jäänud küll. Ja tegelikult oligi see trammimuuseum veel huvitavam! Eriti kui arvestada seda aega, et kumma muuseumi ruumides saalis lapsed rohkem aega veetsid :) Trammimuuseum oli kui ajarännak läbi Stockholmi ühistranspordi ajaloo. Kohal oli ka esimesed 1877 aastast pärit hobutramm kui ka kõikvõimalikud, 100 aastat vanad, trammide ning muude tänapäevaste ühissõidukite eelkäijad. Paljudesse vanadesse bussidesse vüi trammivagynitesse sai ka sisse ronida, kuigi suuremas osas oli neisse minemine keelatud. Sai ronida ka bussi alla...

P ja S siin proovivad SL vormiriietust. S-il on vana-aegne mantel. Need olid tõesti neil rasked! P-le meeldisid need vormimütsid. Kristin aga sattus vaimustusse punutud jalanõudest. Vaatas ja imestas! Lisaks oli seal selline elusuuruses puust hobune, millele lapsed said selga ronida. Piletikioskid, kus lapsed said tunda, kuidas oleks metroos pileteid müüa. Samuti metroojuhi veduriruum, kus jooksis film, ehk see, mis vaade avaneb metroojuhile. Lisaks kõikvõimalikud nupud ja lülitid :) Kusagil seal trammide ja busside vahel oli ka vanaaegne kiosk, kus müüdi vanaegseid maiustusi, ajakirju ning ka muu hulgas raamatuid...näiteks Vilhelm Moberg-i raamat :) ja vanaaegses pakendis Marabou Mjölkchoklad-i :)

Muidugi üks minu jaoks huvitavamaid asju oli 50 aastat kunsti Stockholmi Tunnelbanas, ehk metroos. Seal olid fotod vist kõikidest Stockholmi metroojaamadest ning lisaks fotosid erinevatest kunstitöödest. Üks Kungsträdgårdeni elusuuruses kunstitöö jooksid ka üle selle näituse. Ja mõned päris eksponaadid olid veel nende fotode lisaks.

Mänguasjamuuseumis oli hunnik kappe ja riiuleid täis vanu mänguasju. Ma ei tundnud neist peaaegu midagi otseselt ära ehk minul neid pole kunagi olnud, kuigi seal oli ka muu maailma mänguasju. Tuttavaid mänge ja mänguasju siiski oli. Näiteks meil oli kunagi selline mees, kes pannkooke küpsetas ja siis neid pannil õhku viskas. Pannkook või oli see hoopis muna, kukkus alati ilusti pannile tagasi...aga seal näitusel oli selline notsu. Lisaks muidugi mudelraudteed ja miki-hiired ja mõmmid ja tinasõdurid ja vanad üles-keeratavad mänguasjad - kõik olid olemas.

Üks selline vana kolmerattaline kõitis meie tähelepanu. Kristin pidi muidugi ise ka järele proovima, kuidas on...S proovis ka õpetada teda, aga ei saanud ta nendele pedaalide värgile pihta...aga ega tal jalad ei ulatanud ka korraga mõlematele pedaalidele :)

Samuti üks vana kroonidega töötav ratsahobune. Siin P ronib ka veel viimasel hetkel "peale". Ehk kohe kui P peal oli lõpetaski hobune kappamise. P üldse pirtsutas palju, et tal on igav :) Mingi kadedusevimm lõi kusagil sisse ja ma ei pannudki tähele, et kus täpsemalt.

Igal juhul ostsin siis P-le üleskeeratava jänese, kes siis mõnda aega ringi kalpsab. Aga muidugi "väiksema jõuga" võttis Kristin selle "endale"...ja jälle P torumossis. Ma siis ostsin talle veel ka ka üleskeeratava konna. Mis tõi rahu majja ja kõik olid jälle õnnelikud. S-i ka ei unustanud, tema sai sellise metallist rongi, mis tegelikult on pliiatsiteritaja... Üldselt ma laste tujudele ei allu, aga vahest võib ju kah...et kõigi päev oleks tore :) Ja see oli ju "isadepäev" ja "isa" on ju tore :)

Enne ära minemist tegid lapsed veel tiiru kohaliku mängutrammiga, mis tegi sellise 100 meetrise sõidu seal näitusesaalis. Nii lahe.... pileti ostsime ka sellisest vanaaegsest kioskist. Järgmine kord muidugi oleme targemad ja ostame kohe esimeseks need piletid ära, sest seal on aegade kaupa nad müügis ja kui üks sõit saab täis siis ju müüakse järgmist...ehk ega ootusaeg polnud pikk...kõigest 40 minutit, ehk jõudsime sobivalt mänguasjamuuseumis nii kaua vaatamas olla...aga kui on kiire või lapsed kannatamatus eas, siis on targem need piletid esimeseks ära osta ja siis alles minna muuseumi vaatama.

Õhtul kui lapsed koju viisime, käisime K-ga veel IKEA-s ostmas lastele tahvlivildikaid ja Kristinile jõuludeks nukuvoodi. Nüüd on ju see hooaeg ka käes. Meil on juba ka S-i kingitus ostetud. Saime ühe Eestis 3000 krooni maksva asjanduse poole hinnaga siit Rootsist ja lisaks igasugu muid asju sinna juurde...ehk temaga on nüüd küll mureta. P-le tahaks osta aurumasina, nagu Karlssoni raamatus Väikevennal oli...seal mänguasjamuuseumis olid ka mõned vanad aurumasinad väljas... ja Kristinile peab ka veel midagi leiutama. K küll koob ja õmbleb sellele voodile veel pesu ning päevateki...ja nukul ongi hea magada öösiti :) Jõuluaeg oh jõuluaeg...millal sina lõped....oijah...see ju alles algab.... Aga vanalinn on juba ehitud ja poodides on juba jõulutunne...

Tummien perhosten koti (Tumedate liblikate kodu/Home of the dark butterflies)

Soomlased on saanud hakkama jälle ühe ilusa, kurva ja sentimentaalse linalooga, mis töötab absoluutselt kõikidel tasanditel. Ma mõtlen - näitlejad on superhead, režii on nõelterav, kaameratöö ehk cinematograafia on niiiiii ilus, muusika looks tunded ka ilma mingisuguse sisuta, stsenaarium on huvitav koos oma mitmete tasanditega ja alltekstide ning ristirästi kokkuminemistega läbi filmi ja väga oluline osa on ka montaažil, mis töötab väga hästi, kuna tegevus toimub kahel eri ajal paralleelselt. Täiuslik film. Aga kõigest ükshaaval veel mõne sõnaga:

Näitlejad - uskumatu, tegemist oli ju teiste hulgas mitmete ebaprofessionaalidest noortega. Kõik mõjus nii ehtne ja kaasaelamiseks võis end nii ühe kui teise tegelasega samastuda. Mul ju ka katkine lapsepõlv seljataga ning nii mõnegi asja tundsin sealt ära. Ma ei oska mitte ainsalegi näitlejale mitte midagi ette heita. Kõik tõid oma osa filmi õnnestumisse. Eriti tahaks muidugi neid noori esile tõsta. Niilo Syväoja vähesõnalise ning kohati kohmaka kui kindlasti heasüdamliku Juhani Johansson-i rollis oli supervalik kesksesse rooli. Marjut Maristo, poistekodu direktori tütre rollis, paneb kõikide poiste pead sassi, aga kõige rohkem meeldib talle "mängida" Juhaniga. Eero Milonoff, kes on ehk teistest noortest märksa kogenum (näiteks üks vendadest ühes teises, minu meelest väga õnnestunud Soome filmis - Pahat Pojat), mõjub väga kurja ja hirmsana, eriti kui asetada ennast peategelase kingadesse. Samas on ta lihtsalt katkise hingega poiss.

Kuid unustada ei saa ka neid vanemaid, proffe näitlejaid. Eriti poistekodu direktorit mängivat Tommi Korpela, kes lõi alles hiljuti laineid Miehen työ nimelise filmi peaosas (Oli muideks eelmisel aastal Soome Oscar -ite Akadeemiale Ameerikasse saadetud film nagu see Tumdate liblikate kodu sellel aastal!!!). Ta tahab kõigi raskuste kiuste pidada seda poistekodu. Lisaks kõik see vastik tunne, nähes kõrvalt kuidas ta naine ühega poistest suhet peab ja rahalised raskused ning muidugi eelkõige poiste pärast muretsemine. Ja Juhani isa (või kasuisa?) mängiv hullu moega Pertti Sveholm. Ta sobib sellesse rolli nagu valatud ning annab mingi erilise emotsiooni veel juurde nendele teistele, mida film tekitab.

Režii - Võrdlemisi uus ja noor - 32 aastane Küprose päritolu režissör Dome Karukoski on minu jaoks uus tutvus. Kuigi tal on juba mõned filmid selja taga...kuulsaim neist ehk "Tyttö, sinä olet tähti", kuid ma ei oska nendest rääkida, sest ma pole neid jõudnud veel näha. Tema filmis on mingit sarnast filmikeelt tunda nagu mu lemmikuima Soome režissöri filmides. Nimelt Klaus Härö, kelle teosed on sellised "kaunitarid" nagu Elina, Äideistä parhain ja Den nya människan (kõik kolm on muideks linastunud ka PÖFF-il). Igatahes on mingi uus tase Soome filmides juba umbes alates aastast 2000. Samasse generatsiooni võiks ehk lugeda ka Aleksi Mäkelä, Aku Louhimies ja mõned veel.

Operaator - See ilus värvidega mäng. Ja ma ei mõtle ainult minevikukaadrite ja olevikukaadrite vahel, vaid ka olevikus saare looduse värvid ja päevaaja ning aastaajast tulenevad värvid...ning erinevad vaatenurgad, ilma nendeta poleks film olnud nii elav ning poleks tundnud nii tugevasti seda, mida tundsid filmi tegelased.

Muusika - Panu Aaltio nime peab endale hästi meelde jätma. See muusika oli minu jaoks pool kogu filmist ja selle headusest! Nii harva kui ma märkan filmi taustal nii ilusaid meloodiaid. Viimased sellise klassi filmimuusikad on teinud Rachel Portman filmile Cider house rules, Jan A.P. Kaczmarek filmile Finding Neverland ning Elmer Bernstein filmile Far from heaven. See muusika jääb kummitama ning harv juhus kui selline kummitamine on nii mõnus ja nauditav! Mul tulevad külmavärinad lihtsalt sellele muusikale mõtlemisest! Vapustav talent!

Stsenaarium - Film baseerub Leena Lander-i samanimelisel romaanil. Ma pole seda raamatut lugenud, kuid lugesin eelmisel aastal ühe teise Lander-i raamatu, nimega Käsk. See on eesti keeles Pegasuse kirjastusel välja antud ning see raamat oli küll lühike, aga üpris hea (mu selle aegne hinnang oli 4). Sellest peaks ka Soomes sellel aastal film väljas tulema. Kuid tulles tagasi "Tummien perhosten koti" -filmi, siis ma ei tea kui palju oli stsenaariumil tegemist selle minevikus juhtunud asjade kokkumängimisega olevikku või oli see juba raamatus nii. Kuid kindlasti olid raamatus need ühendused olemas, mis filmis kokku põimusid. Ja allegooriad, nagu näiteks see siidiusside lugu, ehk siidiliblikad, kui nad on kooruvad ja on "tumedad", siis nad on "nässu läinud". Ja tegemist oli ju natuke nässuläinud eludega poistega, kes seal poistekodu-saarel elasid, kes oli orb, kes oli turvaliselt vägivaldsete vanemate eest kaitstud, kes oli ise vägivaldne ja sellepärast "poistekodusse pandud". Selliste ühendite avastamine ning kirjaniku ning stsenaristi oskus neid niimood kavalalt loo sisse peita, et avastajal tekib selline avastamisrõõm, nagu minul tekkis....see teebki filmist "erilise". Ehk vaatajate mõtlemisvõimet austatakse ning antakse mõtlemisainet ka pätast kinosaalist lahkumist. Ja muidugi šokielemendid...on ju jäänud üpris vähe neid asju, mis võivad nö šokeerida. Aga kui beebi tapetakse (uputatakse), siis see ei jäta küll mitte kedagi külmaks...see on niiii jube!!!

Montaaž - Muidugi eelkõige oskusliku mineviku ja oleviku kaadrite kokku sobitamine. Kuid samuti põnevuse tekitamine nende mõrvamüsteeriumitega seoses. Kes näeb ja mida pealt ja kes jääb vahele ning kes näeb kuidas oma naine teise mehega magab, ja kuidas need ilusad ning koledad kaadrid kerge šoki tekitavad, selle eest võib palju tänu anda ka filmi kokkumonteerijatele. Väga kõrge tase!!!

Kokkuvõttes igas mõttes täiuslik film minu jaoks. Mõni võibolla peab seda liiga masendavaks. Kuid minule andsid need vahvad rõõmuhetked Juhani ja Vanamo vahel selle vajaliku rõõmusärtsu. Ning tegelikult selle direktori headus ja mingi pidev lootus paremast just sellise mõnusa soojuse hinge. Ning muidugi see kui hästi mängis Maristo ehtsat tüdrukut, kes teab iga oma liigutusega, kuidas ta poistele mõjub. Ning see lõppkaader....see vaikne "Vabandust"....see oli nii ilus. Ja "Vabandamisel" on tõeliselt võimas jõud...isegi kui see sosistatakse või öeldakse "mokaotsast". Peaasi, et see kellele see on suunatud seda kuuleks ja et see ütleja poolt tuleks südamest ja hingest. Oiiiii kui ilus....seda filmi vaatan ma kunagi uuesti!

Hinnang: 5 (Soomlastel õnnestub vahest oma masendavatesse põhjamaalikesse filmidesse sisse torgata ka lootuskiired ja see annab filmile sellise hea tasakaalu ning sooja tunde. Tegelikult on natuke selline tunne, nagu see oleks peaaegu Eesti film, nii kodune ja hea tundus see :) Tunded on sügavad ja kõik ei nämmutata kohe ette välja vaid põnevus ja pinge ning mõttearendusi esilekutsuv stsenaarium annab rahulduse alles filmi viimastel minutitel ja see on hea. Ja kuna lõpp on korralik lõpp ning omakorda lisab väärtust kogu filmile, siis mina olen rahul. Nutuklomp tuli ka kurku, see on alati hea märk kui film mind nii kaugele viib! Soovitan kõigile, kes tahavad oma emotsionaalset intelligentsust arendada. Tubli Soome Film ja aitäh elamuse eest!!!)

Filmi trailer (sellest imelisest muusikast saab ka treileri taustalt aimu!!!!!!! Ja jälle tulevad mul külmavärinad!!!):

Quantum of solace (007: veidi lohutust)

Järjekordselt on maailma kinodesse jõudnud uus Bond-i film. 22. osa juba :) Ja ikka see üliinimene ei sure :) Ei tuli, ei vanus, ei kuulid ei lennukist mägedesse kukkumised jne jne ei tapa seda meest!

Ok, Bondi filmidest ei maksa mingit suuremat sisukust otsima minna, ka seekord on kõik väga pinnapealne ja action käib pidevalt. Tegemist on Casino Royale otsese järjega, aga tegelaste kohta ei saa mitte mõhkugi aru, kõik niidiotsad jäävad avatuks (kõik ja rohkem veel lahtiseid küsimusi on esitatud siin)...ilmselt on tulemas veel üks järg Quantum-i sarjale. Palju kurikaelu jäi ka ju ellu ning mõned jõudsid ekraanile ainult Bondi fotode kaudu :) Ehk siis "Quantum of solace" tundub olevat selline nö "vaheosa".

Kuid mina sain küll oma "meele" lahutatud (igapäevaelust). Action oli vinge, kuigi liigne käsikaamera kasutamine ja seeläbi neid "hüppavaid" kaadreid oli minu jaoks natuke liiga palju. Samas eks ta annab hoogu vist juurde actionile? Film oli ka mõnusalt lühike, umbes tund kolmveerand.

Bond-i filmid on minu meelest vaadatavad ainult kinos, ehk telekast ja DVD-lt neid vaadata pole eriti mõtet, sest seal kõik see action on kui väike killuke sellest actionist, mis toimub suurel ekraanil. Seekord meeldis mulle kõige rohkem režissöritöö. Nii palju lahedaid leide ja originaalsust. Näiteks see koht ooperit vaatamas (tuli kohe elavalt meie oma pisikese Estonia "Tosca" meelde, mis oli üpris hea), kus Bond kurikaelte suhtlemisse vahele end segab. See kuidas see ooper ja action kokku läksid, see oli lahe! Samuti on üks selline koht ka, mis oma põnevuse pärast natuke hinge ahmima võtab - see kui Bond selle vene plikaga lennukist alla hüppavad ja langevari ei avane...see on päris hea, olenemata sellest, et sellist asja on ju tehtud küll ja küll ning ette on ju teada, et ega Bond ei sure :) Räägitakse, et Saksa päritolu režissör Marc Forster hakkab järgmiseks tegema ühe teise action-sarja järge...nimelt Die Hard. Tal on see tõesti käpas :) Muideks stsenaariumi kirjutas Crash-i eest Oscari võitnud ning ka eelmise Bondi stsenaariumi autor - Paul Haggis!

Näitlejatest rääkides, siis ma olen seda usku, et ainuke õige Bond on Sean Connery, kuid ma olen leppinud nii Roger Moore-i kui ka nüüd Daniel Craig-iga. Kuigi ta tundub vahest nii ebausutav, sest jätab sellise pisikese mehe mulje...aga mis sellest. Bondiks ta minu meelest sobib küll...kuigi seekord ei ütle ta mitte kordagi Bondi kuulsat lauset enda tutvustamiseks - "Bond, James Bond" ...see on vist küll esimest korda nii :)

Aga M ja Judi Dench on kohal ning ma ei västi teda ekraanil nägemast. Ta on nii eriline ja tema hääl ning isegi tibatilluke roll nagu see, kus tal tegelikult ju mängida midagi polegi...teeb ta ikkagi kuidagi eriliselt hästi...

Aga seekordsed Bond-i tibid ei ukrainlane ega ka inglanna mulle ei meeldinud. Kuidagi väga kehvad näitlejad tundusid. Ja välimust ka polnud minu meelest.

Bondi filmid on ka sellest lahedad, et seal on ikka näitlejaid igalt poolt maailma - nii ka seekord. Daniel Craig Suurbritanniast (järgmiseks on temalt tulemas üks väga huvitav natsi-film - Defiance).
Judi Dench on samuti inglane.
Olga Kurylenko on Ukraina päritolu.
Mathieu Amalric on prantslane. (Just, see sama mees, kes eelmisel aastal lõi laineid Le Scaphandre et le papillon, ehk "Tuukrikell ja liblikas"-filmis. Aga Bondi filmis...oi mulle meeldis, see nõks stsenaariumis, et Bond ta keset kõrbe jättis koos selle mootoriõli-purgiga...muahhhhahhhaa...paras!)
Giancarlo Giannini on Oscari-kandidaadist italiaano.
Jeffrey Wright on ameeriklane.
ja Jesper Christensen on taani näitleja. Kelle eelmist filmi kiitsin ma siin.

Hinnang: 4 (laske aga käia, tehke Bonde nii kaua kui nad ikka vaatajatetabelites esikohale kohe ründavad...ju siis neis midagi ikka on. Minu jaoks näiteks harjumus, et ikka peab Bondi "ära vaatama". Lisaks vahest on hirm või lootus, et akadeemia mingi heli või muusika või laulu pärast Oscaritele paneb kandideerima....ja see on ju mu hobi, et kõik Oscaritega seotud filmid nähtud oleks :) Seekord oli üle keskmise Bondi kohta - üleloomulik ning tobe kah...aga see käib Bondi puhul asja juurde)

Kaks teemat: Barack Obama. Enesaabiraamatud ja -seminarid.

Ei saa ju ju jätta mainimata ajaloolist sündmust - 44. Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Barack Hussein Obama II. 47 aastane mees, kes sündinud Honolulus, Hawail, asub oma ametipostile 20.01.2009.

Ta pole mitte lihtsalt esimene aafrika-ameeriklane, kes on saanud Ameerika presidendiks, ta oli üldse esimene aafrika ameeriklasest suure poliitilise partei kandidaat presidendiks...

Lõpetanud Harvard Law School -i ja Columbia Ülikooli. Ja ma usun, et põhilisteks otsusekallutajateks tema kasuks on tema Iraagi sõja lõpetamise poolt olemine ja üldse investeeringute vähendamine kaitsevahenditesse ja aatomrelvade järkjärguline hävitamine. Siseriiklikult kindlasti ka maksupoliitika (vabastab pensionärid tulumaksust, kes teenivad vähem kui 50000USD aastas...50000!!!). Õpetajate austamine preemiatega ning tervishoiupoliitika. Keskonnapoliitika - sisseostetavate kütuste vähendamine ning suuremad investeeringud alternatiivenergiasse. Ta on abordi-pooldaja ja kristlik protestant.

Tema naise nimi on Michelle ja neil on kaks last - Malia Ann (10.a.) ja Natasha (Sasha) (7.a.). Obama ema oli "valge" naine ning pärit tugevast republikaanide "kandist", ehk Kansasest :) Isa oli tal pärit Keeniast ning suri juba rohkem kui 25 aastat tagasi autoõnnetuses. Baracki ema suri vähki 1995. Aga Barack -i "kodu" niiöelda on Chicagos. Ta armastab korvpalli ja üldse sporti. Tema lemmikmuusika on Miles Davis, John Coltrane, Bob Dylan, Stevie Wonder, Johann Sebastian Bach (tšello) ja The Fugees. Lemmikfilmid: Casablanca, Ristiisa I & II, Lawrence of Arabia ja Üks lendas üle käopesa (M.Forman -i versioon). Lemmikraamatud: Song of Solomon (Toni Morrison), Moby Dick, Shakespeare -i tragöödiad, Parting the Waters, Gilead (Robinson), Self-Reliance (Emerson), Piibel, Lincoln's Collected Writings. Lemmik telekanal: Sportscenter. Lemmiktsitaat: Martin Luther King -i "The Arc of the moral universe is long, but it bends towards justice."

Tundub nagu kõik kultuuritegelased ja staarid oleks kui ühest suust hääletanud Obama poolt. Madonna, Justin Timberlake, Christina Aguilera jne jne...

Obama asepresident on Joe Biden.

Siin Rootsis ajas mind natuke muigama see "üle tähtsustamine"...inimesed passisid öö läbi valimisi. Isegi koolis pühendati kogu eelmine päev lastele poliitikast rääkimisele. Päris tore ühelt poolt, harida neid mõtlema ja aru saama, mis nende ümber toimub, aga see et terve 7.klass otsustas vaadata öölabi telekat...nagu see neid otseselt mõjutaks või nad isegi nende kandidaatide poliitiliste nägemuste tausta teaksid. Meedia ja ühiskond ühest suust karjuvad, et Obama - hea, McCain -paha ning siis kõik, teadmata tegelikult, kumma kandidaadiga neil rohkem oma arvamused ühtivad, või kas tegelikult "rootsi lapsel" peabki olema Ameerika poliitikast oma nägemus :) Aga eks ta mõnes mõttes ole arusaadav...ikkagi ju "most powerful man in the world" ja rootslastel endal ju presidendivalimisi pole...eks siis tuleb see vajakka jäämine asendada Ameerika presidendi valimisega :)

Hmmm...minu meelest ka õige mees võitis. Aga nagu poliitikas alati, eks mõlemal oli neid häid ja halbu pooli ning minu info ning teadmised on ikka väga piiratud, et ma ei taha küll kellelegi soovitada, ega pressida oma arvamust peale. Keegi, vist Mihkelson või Tiido ütles raadios, et Eesti jaoks oleks parem kui McCain võidaks... siis ma kuulasin neid argumente ja mõtlesin küll, et ma ei saa hästi aru ning minu info ja teadmised ja arvamused ei ühti 100%.

Täna tööle tulles hommikul küsiti minult, et mis ma arvan, kaua aega Barack veel elab. Või millal talle esimene atendaat tehakse. Mu automaatne vastus oli "Häh?" Miks talle peaks keegi atendaadi tegema...aga siis ma mõtlesin, et eks neid hulle ole ju igasuguseid - must, demokraat ja teades neid republikaanide "kahtlaseid kombeid", siis kes teab mis nüüd juhtuma hakkab. Mina usun, et ta püsib oma pukil hästi ja ilusti ja pikalt. Ja loodan, et Eesti jaoks oli see ka hea. Eks aeg näitab.

--------

Mõtlesin natuke ühe teemaga seoses eneseabiraamatutele ja -seminaridele...
Ma ilmselt lihtsalt ei usu teistesse inimestesse. Mul on kogu aeg selline tunne, et ma pean ise hakkama saama (võibolla on see tingitud sellest, et ma pole kunagi oma vanemate peale saanud kindel olla, kes teab)... Ja ma usun ikka, et elu teeb alati omad korrektuurid ning ma ei pea nii süvenema, enda ja oma tunnete ja arvamuste uurimisse. Panen selle aja parem kultuuri nautimisele ja elu nautimisele. Ehk vaatan teatrit ja filme ning tegelen oma perega :)

Võibolla sellepärast ma ei tunne ka, et mu elul midagi otseselt viga oleks. Eks ikka on ju halvemaid, paremaid aegu...aga kõik on pidevas muutumises. Millegi teadvustamine endale, tekitab ehk liigset, asjatut stressi ja siis kui peaksin ükskord hakkama uskuma, et keegi võõras võib mind kuidagi aidata, siis jäängi selliste abiotsimiste lõksu. See on ehk seletus, mis ma ei taha neid eneseabi seminare ega jutustajaid. Mitte, et ma seda maha teeks...igal inimesel on omad vajadused ja hirmud ja rõõmud. Ja tulebki teha ja järgida neid oma südame ja aju hääli. Kui on tunne, et enam ise ei viitsi mõelda või et oma mõtted ei vii kuhugi, siis on ehk tõesti aeg kuulata ka selliseid seminare. Võibolla igavesti ja alati ju ei jaksa ka kõigele ise mõelda...ning seda ma ei salga, et kui mõnikord mõnele sellisele telesaatele olen peale sattunud, siis eks neist ikka ju ole midagi kõrvataha panna...kasvõi oma mõtetega kahekesi olles mõnusaks analüüsimiseks :) Aga mind lihtsalt ei huvita need.

Samasse patta panen ka esoteerika ja kõiksugused horoskoobid. Need on minu meelest täiesti mõttetud. Minu horoskoobimärk on kalad ja umbes 1/12-ndik maailma inimestest on "minuga samas paadis"... see pole ju loogiline, et meil kõigil on sarnane tulevik :) jube tobe, minu meelest... Aga nagu juba mainisin. Eks igal ühel on õigus uskuda ja teha mida tahab, peaasi, et see teiste tegemisi ei segaks.

Mina olin siin (I was here) ja Detsembrikuumus (Decemberheat)

Mõned mõtted seoses filmiga "Mina olin siin":
**** Läksin seda filmi vaatama suurte eelarvamustega. Kuna ma ei suuda eriti midagi vaadata, kus osaleb Rasmus Kaljujärv, siis täiesti teadlikult olin valmis hambad risti piina ära kannatama, et viia oma toetus piletiraha näol Eesti filmikunstile.
**** Kaljujärv polnudki nii hull kui kartsin. Mingil kummalisel tasandil arvan isegi, et ta sobis sellesse filmi väga hästi. Minu jaoks on tal selline paipoisi imidž, kes hirmsasti tahaks "äge kutt" olla. Kuid kõik mis ta teeb müjub ikka sellise "pehmena". Ja ega ju "Mina olin siin" pole erand, aga sellesse filmi, sellesse rolli oli see just sobilik :) Ma poleks kunagi arvanud, et tulen ütlema neid sõnu, aga "mulle meeldis selles filmis Rasmus Kaljujärv". (Seevastu "Tuulepealne maa" sarjas ma nii ootan, et tema tegelane saaks sõjas surma või vähemalt, et ta Evelin Pange tegelasega ei oleks koos...need kaadrid on kuidagi nii ebausutavad. Ja kui ta selle venelannaga jahmerdas...siis juba lootus tärkas :) Aga asjata lootus oli.)
**** Vilbre on hea režissör. Kõik oli pop ja noortepärane. Võibolla montaaž ja kaameratöö liiga MTV? Ah, minu meelest igati sobilik.
**** Kunagi kui raamatut lugesin, jooksis see lugu nii lihtsalt silme ees. Tänaseks enam nii täpselt ei mäleta, keda kellena ette kujutasin, aga lisaks Kaljujärvele sobisid silmatorkavalt hästi oma rollidesse ka Tambet Tuisk, Hele Kõre, Marilyn Jurman, Margus Prangel, Doris Tislar ning muidugi ka vanameister ise, hr. Lembit Ulfsak.
**** Näitlejatest küll minu meelest varastas kogu show Tambet Tuisk. Ta on nii vinge karakternäitleja. Need rõvedad ja jõhkrad kaadrid tema tegelasega olidki filmi kõige šokeerivamad.
**** See petmine trahvikviitungitega filmis...nii ikka päris ei saa, sest raha ei lähe arvelt ära kui nimi ja konto ei klapi... see päriselus ei toimi!!!
**** Sass Hennol oleks nüüd kõige õigem aeg järgmine raamatuosa välja anda. Ta ju lubas sarja... **** See film on Eesti Oscarikandidaat, ehk see saadeti USA filmiakadeemiale. Kuigi näiteks Variety kriitik tegi selle maha, loodan ikkagi, et Eesti film saaks tähelepanu. Nii põnev!
**** Muusika oli vinge ning montaaž kiire...just nagu noorte actionfilmile sobib
**** Mingil hetkel hakkas igav ka korraks, aga see läks ruttu üle.
**** Ma olen oma "metsikus nooruses" :))) natuke tunda saanud seda elu...just sarnastes "narkopesades" ja "noortekampades" jõlkunud. Ning tundsin ära nii mõnegi asja päris elust, selles mõttes müts maha. See ongi just nii! Vähemasti oli 90ndate alguse poole...aga võibolla on nüüd ka... Tõenäoliselt. Huhh, õnneks see eluperiood on "kauge minevik".
**** Hele Kõre ja Rasmus Kaljujärve omavaheline keemia polnud pooltki Marilyn Jurmani ja Rasmus Kaljujärve keemiast... Millegipärast poleks tahtnud Hele Kõre -t paljalt näha....ma ei teagi miks...võibolla tema suurepärase Karini rolli pärast Linnateatris? Ma ei tea, kas ma suudan vaadata teda kunagi enam samade silmadega nagu enne seda filmi. Kuigi ma saan ju aru, et kunsti nimel ja ega häbeneda ka pole midagi...anyway :)))
**** Hinnang: Tugev 4 (ma ei saa aru, miks mõned selle filmi täiesti maha materdavad. Mõningaid häirib see masendav, eestifilmilik sisu...minu meelest oli see raamatul baseeruv ning raamat oligi selline. Mõningaid häirib sisutus. Mina leidsin sealt küll "loo" üles. Mõningaid häirib see, et narkodiileril nii lihtsalt läks. No ei läinud ju...jäi ikka lõpuks vahele.)



--------




Eesti Vabariigi 90. juubeli puhul valminud film räägib 1924. aasta 1. detsembril aset leidnud kommunistlikust riigipöördekatsest Tallinnas. Kui ma ei eksi, siis tegemist oligi valitsuse tellimusfilmiga või mingi teise riigi instantsi tellimusega.

Minu jaoks üpris võõrast ajaloolisest sündmusest, ehk Tallinas aset leidnud kommunistide riigipöördekatse näitab, kui lähedal oli Eesti tol saatuslikul ööl oma noore iseseisvuse kaotusele. Eriti lahe oli seda vaadata viimase aja teatrietenduse "President 1939" ja "aprillirahutuste" järelkajas. Ajaloolise action-draama peategelasteks on värskelt abiellunud ja Eestist lahkuda otsustanud Tanel ja Anna Rõuk (tekkis küsimus, et kui vana nimi tegelikult on "Tanel"??? Ma ei tea ühtki vanaisa ega selleaegset inimest, kelle nimi oleks Tanel....minu meelest on see uuema aja nimi ja tuleb inglikeelsest Daniel nimest, mis iseenesest on küll vana heebrea nimi. Kuid ikkagi, ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi selleaegset Tanelit:)), kelle ärasõidupäeva hommikul algab Tallinnas mäss. Paralleelselt Taneli ja Anna draamaga avatakse verise öö ajaloolised tagamaad ning tegutsevad mitmed Eesti iseseisvuse jaoks olulised tegelased: kindralid Ernst Põdder ja Johan Unt, riigivanem Karl Akel, teedeminister Karl Kark jt.

Filmi peaosades mängivad Liisi Koikson ning Sergo Vares. Samuti osalevad mitmed Eesti tippnäitlejad - Tõnu Kark, Ain Lutsepp, Mait Malmsten, Piret Kalda, Tambet Tuisk, Priit Pedajas, Carmen Mikiver, Rain Simmul, Tiit Sukk jne. Kõige rohkem meeldis mulle Tõnu Kark, kelle teatrirollide kallal viimastel aastatel olen kõvasti nurisenud (kuigi Wargamäe Wabariigis oli ta jälle "heas vormis"), aga filmis on ta alati vähemalt "huvitav" ja seekord ka mõnusalt koomiline. Väga meeldis ka Carmen Mikiver. Kuidagi poleks teda ette kujutanud padukommunistist põrandaalusena. Aga minu meelest igati õnnestunud roll. Kuid meeldisid ka mõlemad peaosalised. Sergo Vares -est on kujunemas üks oma põlvkonna esinäitlejatest. Lisaks on tal väga hea häälematerjal... ta tundus juba huvitav lavaka ajal, osaledes NO teatri "Padjamees" etenduses. Ja areng ning kasvamine näitlejana on paljulubav. Kuid nii posiitivne üllatus oli Liisi Koikson. Kartsin küll, et laulja ei suuda filmilinale usutavana jäädvustuda. Kuid võta näpust...tal on ka ju lavakogemust näitlejana muusikalidest. Kus minu meelest ta samuti on säranud, s.t. nii Georg-is kui ka Helisevas muusikas. Ja filmis mõjus ta ka kuidagi "õiges ajastus" oma olemisega. See tema soeng ja vibalik pikk olek...justkui loodud sellesse rolli. Mina jäin väga rahule. Ahjaa, ei saa unustada ka Malmsteni suurepärast rolli. Ta läheb üha enam ja enam oma isa moodi ning minu meelest on see nii positiivne. Ta võiks ka teatrit vahetada, saaks võibolla rohkem enda väärilisi rolle. Viimasel ajal on ta kuidagi nii eemale tõmbunud teatrist. Ei saa aru miks?


Filmi operaatoriks on Kjell Lagerroos ning pilt on ikka väga väga tasemel. koge esimesest kaadrist alates, kui näidatakse okastraat-aeda ning lund sajab sellele...oi kuidas silm puhkas :)
Stsenaariumi autoriteks Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre. Ehk "Ohtliku lennu", minumeelest üks Eesti tippdramaturge hetkel ning ajaloolane, kellele tänu ehk ajaloolisi fakte võiks uskuda...kuigi siit-sealt on nurinaid olnud kuulda. Minagi mõtlesin, et kas sellel ajal Eestis esllised telefonid olid, nagu seal komissariaadis jne.. Film ju toimus praktiliselt suuremas osas ühe väikese raadiuse sees...kas see kogu selleaegne tegevus ka nii piiratud oli? Kõik on kunsti tegemise nimel... ja eks see suur KUNST vabandab ka kõik reaalsusega kooskõlas mitte olevad asjad välja.

Filmivõtted toimuvad peamiselt Tallinna vanalinnas, kus taastatati 1924. aasta miljöö üpris ehtsalt, alates ajastutruudest riietest ja inimeste soengutest ning lõpetades relvade ja transpordivahenditega. Naljakas, aga ma sattusin sellel ajal vanalinna kui seda filmi tehti...torisesin vist omaette, ette tee oli kinni pandud ja ei saanud autoga sinna kuhu vaja. Aga näedsa, ära tasus see kõik, sest filmi võib igati õnnestunuks lugeda.


Hinnang: Tugev 4 (Puudu jäi mastaapsusest ja üldplaane ei olnud peaaegu üldse kasutatud. Minul jäi tsipa puudu ka emotsioonidest. See kõik oli ju ajalooline ja oluline. Priit Pedajase roll mõjus väga kummalisena - nii kange ja kohmakas, aga oli ju ka hämar tegelane. Minule ei meeldinud see roll kohe üldse mitte. See, et kõik selle pagariäri juures toimus, see oli kummaline, aga ega ma ju ei tea, võibolla oligi see nii väikse ulatusega revolutsiooni-üritamine, ei tea. Kuid mõned liinid ja karakterid jäid välja mängimata. Ehk oleks tahtnud rohkem teada...aga filmitegijad pidasid kõige olulisemaks justnimelt seda lahingut ning Taneli ja Anna lugu. Hmm...millegipärast jäi eraldi meelde see venelane, kes ütles: "Ma olen venelane, aga ma pole kommunist". Siiski uus "Nimed marmortahvlil" see kahjuks ei ole...sellest tasemest jäi igas mõttes kõvasti puudu...kui, siis operaatoritöö ja muusika olid vähemalt samal tasemel:)

Reis koju

Oktoobri lõpus saime korraks maitsta kodumaa-elu. Kuna lastel oli koolivaheaeg, said ka nemad kaasa, mis muidugi tegi kogu reisist veelgi lahedama. Tinglikult võikski jagada reisi kolmeks - töö, lapsed ja kultuur :)

Jõudsin 7(!) korda teatrisse - parimaks osutusid Ott Aardami kirjutatud ja lavastatud kurbnaljakas "Börs ja börsitar" Viljandis, Ugalas. Tartus üllatas Vanemuine, ehk sellel aastal juba kolmas tükk nende poolt minu teatriaasta TOP 10-sse. Maailma ühe tippdramaturgi Margulies -e "Kogutud teosed" osutus mõtteid äratavaks ning Hilje Mureli ja Külliki Saldre näitlejameisterlikkuse vaatemänguks.

Raamatutega nii hästi ei läinud, aga midagi ikkagi, ehk ülitobe Stephenie Meyer -i "Videvik" -uga jõudsime ükskord ometi lõpule ning nii mõneski mõttes huvitav, kuid lõpus kirjaniku üli-ambitsioonide tõttu ära solgitud, Vikas Swarup -i "Miljardimäng" sai ka K-le ette loetud. Televiisorist sai nautida fantastiliselt ilusat Eesti teleteatri-sarja "Tuulepealne maa", kuid "Nafta" lindistamiseks kaasa tassitud DVD-lindistaja oli täiesti ilma asjata vaev (loodetavasti ei saanud reisimisel kannatada)...ning tegelikult selle kuupäeva ümber saigi ju kogu üritus korraldatud, aga ma ei ole enam üldse kurb sellepärast, sest tänu sellele nö. õnnetule õnnelikule juhusele tutvusin ühe fantastilise inimesega, keda juba aastaid olen kaugelt austanud ja imetlenud (mul on alati olnud tunne, et ta on vähemalt teatri mõttes mu hingesugulane) :)

Kinno jõudsin ka, ehk mõlemad viimased Eesti filmid on nähtud, neist aga kirjutan järgmine kord täpsemalt. Ja muidugi nii minnes kui tulles laeval sai kuhjaga filme vaadatud, sest ma pole laeval eriline lõbutseja :)

Ahjaa, ei saa unustada, et K võitis kui möödaminnes ka limbo-võistluse...auhinnaks oli pudel vahuveini :) Aga me ju teada-tuntud joodikud :) Vist võtsime mõlemad pool klaasikest ja selle eest saime ka laste käest pragada :) Ülejäänud pudel rändas prügikasti.

Aga siin on mõned fragmendid fotodesse graveeritud:

Kuna nii palju õhtuid läks teatrites käimise peale mööda Eestit (ainult mõned korrad koos lastega), siis pidi ka neile midagi tõeliselt lahedat pakkuma. Ja kuna meie pere üks suuri lemmikuid lõbustusi, mida tegelikult jube harva teeme, on uisutamine, siis võtsimegi suuna Premia-jäähalli. See osutuski ülimalt heaks ideeks, sest kõigil oli hästi lahe! Kristin kibeles muidugi ka jääle, aga ehk järgmine kord...neil pidid olema kõige väiksema numbriga uisud seal laenutuses nr.22! P tegi paar esimest tiiru küll mööda liuvälja äärt, aga kui sai hoo sisse siis hakkas isegi võidu uisutama :) S tegi kiiruse peale tiire ja ühe ringi rekordiks jäi 29,5 sekundit.

Pärast uisutamist ja Hiinakas söömist (ma ei saa aru, aga mulle enam absoluutselt hiina kiirtoit ei maitse...see on nii vastikult rasvane ja ma-ei-tea mis aineid täis...see "hiinaka-vaimustuse aeg" on kuidagi möödas...kuigi siin Rootsis meeldib mulle vahest neid hiidkrevette küll magushapu kastmega süüa. Siin ei ole kastme sees igasuguseid tükke kah :)) läksime Tallinna vanalinna Laial tänaval asuvasse Eesti Loodusmuuseum -isse.



Tegelikult jäi kusagilt silma, et seal on üleval "Vereta jaht" - nimeline loodusfotode näitus. Ehk poolteise päeva jooksul u.20 inimest pildistas Väätsa metsas kõikvõimalikke linde ja loomi ning muud loodust. Mõned fotod olid ikka tõeliselt head, aga palju oli ka selliseid üpris tavalisi. Samas nende "pärlite" pärast tasus ikka vaatama minna. Kuigi muuseumis oli ju veel palju muud ka kui need fotod. Kõiksugu topiseid, nagu see fotol olev "laste lemmik". Tõeliselt õõvastav oli läbi klaasi vaadata neid "surnud loomi", eriti millegipärast põtra... Nad peaksid panema sildi üles, et need loomad on kuidagi loomulikul teel "lahkunud", sest lastel oli arvamus, et mõned neist on kindlasti muuseumi pärast ära tapetud :( Aga elus kaladega akvaariumid läksid Kristinile küll hästi peale, nagu alati.. (kuigi foto on tehtud ikka ühe eksponaadi juures)

Muidugi olid ka Lasse ja Bosse meil reisil kaasas...kes siis ikka pereliikmeid maha jätab :) Oli ju vaja ka vanaemale neid näidata. Ja kassidele muidugi ka...siin fotol Priidu ja Bosse teevad "teretulemast musi". Kes ütles, et kassid ja hiired ei võiks olla sõbrad?! Priidu oli nendega nii suur sõber, et eriti meelsasti nende puuri kõrvalt ei lahkunudki :) Muudkui silmanurgast jälgis nende toimetamisi ning limpsas kavala moega keelt :)

Ühel järjekordsel väljasõidul oli tee kõrval maailmatu suur luigeparv. Ilmselt suunaga lõunasse tegid nad vahemaandumise Raplamaal. Fotole jäi vaid väike osa neist...

Ettevaatust! Pull!

Keset teed ta seal seisis... ei ütlekski, et tema taga on ka auto :) Kuidas see vana ütlus oligi - "Pulli peab saama!", ütles lehm ja jooksis karjamaale... vales suunas jooksis, oleks pidanud jooksma siia teele :)

Hmmm...nad vist kuulsid ja tulid oma pullile järele...Ida-Saksa turistid...nagu Kreisiraadio meid kõiki on harinud :)

P istutas kunagi kevadel kõrvitsa, Halloweeni silmas pidades...Kõrvits sirguski kopsakaks (nägu on selline kummaline...hirmus, aga tagumine pool on ilus sile ja oranž). Ja nagu ikka tegin ma umbes 5 kavandit ning P valis "võidujoonistuse" välja...selle järgi lõikasime kahekesi sellele kaunitarile näo ette ja seest kah puhtaks, et saaks sinna küünlaid toppida. Eelmine aasta läkski õnnetult, kõrvitsat polnud ja siis pidime ühe paksemat sorti suvikõrvitsaga hakkama saama...nüüd korjas P kõik seemned ka välja, et järgmisel aastal saaksime jälle Halloweeni ajaks "kõrvitsa majja".

Selline vaatepilt avaneb kõikidele kurjadele vaimudele, kes hämaras meie kööki maal proovivad hiilida :)

Vahepeal käis kõrvits ka õues jalutamas... Ja iga kaunitar ehib ju ennast õue minekuks korralikult...Minu meelest hiina laternad sobisid nii hästi (see oli K idee)!!!

Maal, õues on ideaalne mullitada. Meil on kah varutud seda mullivedelikku sinna nii mõnigi purgike, et oleks ikka võtta. Eriti kui Kristin mõne kätte saab, siis saavad lähedaloleval lilled kindlasti seebiveega "puhtaks" :) P ja S on juba osavamad :)

"Sügisprintsess"......hmmmmm......sobiks hästi mõnele õunasordile nimeks.....

Tagasi kodus...mänguasjade tünnis...nagu üks "nukkude" seast :) (Ise ta sinna ronis)

Ja Lasse sai ka puuri puhtaks ning värsket, uut heina (Bosse muidugi ka, aga fotol on Lasse). Kodust koju tulla on ka hea, kuigi päris kodu on ikka Eestimaal... ja nüüd kisub jälle tagasi koju....jõuluks saab ehk ka :)