Eksperiment õhupumbaga - Rakvere Teater

Hoiatus: Avan liiga palju sisu, seega ära loe enne kui ise vaadanud pole...

Shelagh Stephenson on teinud oma versiooni Stoppardi Arkaadiast. Ka "Eksperiment õhupumbaga" toimub kordamööda ja vaheldumisi kahes eri ajastus. Täpsemalt öeldes kahes sajandivahetuses kahesajaaastase vahega - 1799 ja 1999. Oma ajastukohaste eripärasustega inimsuhetes. Kuid teemana on segatud ka teadust ja seeläbi muidugi teadlaseid ja moraali. Stephenson on küll ametliku versiooni järgi varjunud põhjenduse taha, et see baseeruvat Joseph Wright-i maalil "Eksperiment linnuga õhupumbas", kuid seosed Stoppardi näidendiga on lihtsalt liiga ilmsed, et on lausa hämmastav, et teda plagiaadis pole süüdistatud. Sellest hoolimata minule see näidend meeldis. Ka lavastus. Rõhuasetused on siiski hoopis teistsugused ning tegelased ju ka mõnevõrra teisiti üles ehitatud kui Arkaadias.

Selline tekst äratab mõtteid nii mitmel tasandil ja see ongi üks põhilisi teatri tõelistest väärtustest minusuguse publikulise jaoks. See muudabki tüki tavalistest kergetest igapäevastest draamadest olulisemaks ning sügavamaks. Ühtlasi on see järjekordne samm edasi koostööteel Peeter Tammearu ja Rakvere Teatri vahel. Tammearu minu meelest lavastab "korralikult", selle sõna otsesemas mõttes. Tema stiil on heas mõttes Pedajasega sarnaselt klassikaline. Kuid selline kahe ajastu miximine pole kindlasti mitte kergete killast ka kogenud lavastaja jaoks. Tuleb sättida, et vahetused sujuksid ajastuste vahel ning ei tekiks pidevat tegelaste lahkumist-saabumist (nagu näiteks häiris see Endla Põletuses) ning kuna mitmed näitlejadki figureerivad kahes eri ajastus erinevate tegelastena, siis on vaja vaadata, et ka näitlejad oleksid erinevad eri ajastutes. Siinkohal tuleb kasuks Tammearu enda näitlejakogemused. Tema ju teab seda ka näitlejatehnilisest küljest. Kuigi eks näitlejates endas peab see talent lõppude lõpuks sees olema, et olla võimeline selliseks ühe tüki raames kaheks erinevaks karakteriks ja "usutavaks karakteriks". Kuid näitlejate juurde mõne aja pärast.

Teaduse suunal esitab näidend küsimusi teadlaste eetiliste piiride kohta. 1799 - teadlane tahab armastusega peibutada küüraka tüdruku küüru uurimiseks armastuse lõksu. Teadlased kaevavad laipu välja, et teadust edasi arendada ning teha nende peal uurimustööd ja katseid. 1999 - Embrüote kasutamine raku-uuringutes. Kuivõrd ikkagi saab ette uurida seda, kas sündival lapsel võiks olla taibumus näiteks skisofreenia all kannatada. Kas temas on vastavad rakud olemas. Ning kas siis oleks vanematel õigus selline rasedus katkestada? Iga inimene saaks justkui mingi triipkoodi sündides enda kohta ja ühiskond saaks seeläbi panna inimestele hinnanguid - võibolla rikkuda näiteks geneetilise nihkega inimeste elu juba enne kui nad seda ise kujundadagi jõuavad.

Mõlemad aastaarvud on sümboolsed ka mitte ainult sellepärast, et need on sajandivahetused. Pigem just sellepärast, et nendel aegadel tehti suuri olulisi avastusi ja arenguid teadusuuringutes - 18ndal sajandil arenes meditsiin ning 21.sajandil geenitehnoloogia. Lisaks on märgiline ka see, et vanemas ajastus oli teadlaseks ning ka tema teadlastest sõpradeks - mehed. Uuel ajastul on teadlaseks naine ning ka äri ajab ta teise naisega. Mees on tossike, hetkel töötu, muidu õppejõud ja tegeleb muuhulgas näiteks aiandusega. Lisaks neile on ka mõlemas ajastus kaks tegelast, kes on harimata, kuid sellest hoolimata nutikad. 1799. aasta on selleks maja teenijanna ning 1999.aastal remondimees.

Lisaks sellele, et räägitakse teadlastest ja teadusest, on see näidend väga tugevalt läbi imbunud ka inimsuhete lahkamisest. Ja isegi kolmas tasand võib mõne jaoks olla näidendis olemas, nimelt uuemal ajastul leitud noore naise luukere ja selle üle polemiseerimine. Kes see tüdruk on? Kas ta mõrvati? See siiski selgub publiku jaoks enne kui mingi mõrvamüsteerium sellest kujuneda jõuab. Selle surmagi põhjus on seotud just nimelt teaduslike ebamoraalsustega. Vanal ajastu võetaksegi aasta vastu Isobeli surmaga, uuel ajastul võetakse uut aastat vastu kolimisplaanidega. Mõlemad nö. "uued algused".

Juba mainitud kahes ajastus erinevaid inimesi mängides eraldatakse aganad sõkaldest. Seal kus Tiina Mälberg, Toomas Suuman ning Lauri Kaldoja on tõesti kaks erinevat inimest, toob Liis Haab uude ajastusse kaasa liiga täpse koopia oma vanema-aja karakterist. Võibolla on see taotluslik, aga minu jaoks mõjus just "hea mänguna" karakteritevaheline muutus. Eriti Suumani ja Mälbergi puhul oli seda eriti peent vahet lausa imeline jälgida. Muidugi Suuman on 1799 aastal keevavereline teadlane, aga 1999 vaikne ning ehk ka tagasihoidlik või pigem allasurutud kirjandusõpetaja. Kindlasti mõjub tema hingele töötuna olek. Mälberg on vanemas ajastus emotsionaalne, kahtlemata elus pettunudki, kuid väga särtsakas naine, kelle ülevoolavus on küll ürgnaiselik ning tema alkoholilembus, millega ta oma muret leevendada püüab, kahekordistab veel seda. Uuemas ajastus on ta tõsine teadlane, kellel on nõudlust - tal on hea töö, aga talle pakutakse veelgi paremat. Muidugi mehe enesekindlusele tema kõrval mõjub see omakorda laastavalt.

Soorollid on ju kahtlemata muutunud viimastel aastakümnetel. Aga minu jaoks see nii oluliseks teemaks ei tõusnudki. Kõige paremaks stseeniks (vaata postituse esimest fotot!!!) pean seda, kui vanemas ajastus Mälbergi tegelane Susannah Fenwick oma mehele lõpuks ometi tõe näkku viskab. Juba etenduse algusmeetritel teatab tema mees mingis vestluses, et tema katuse all magamistoavoodis millegi "sellisega" ei tegeleta - selles majas tehakse "teadust". Kuid vaataja jaoks oli sellega öeldud, et teadlase proua elab frustratsioonide küüsis. Tema mees ei maga temaga - järelikult on tal puudu armastusest. Ta on ebaenesekindel - kas mees üldse teda enam armastab. Alguses ju suhted algavad ikka armumise ning teineteisele pühendumisega. Argipäevarutiinid, mugavus ning töö ja huvid viivad inimesed teineteisest eemale ja alati on sellisel juhul üks pooltest kannataja. Mul on hea meel, et see naine siiski võttis suure vihaga teema üles ja paiskas selle kõik endast välja. Ja nagu ikka, ei pruukinud mees sellest üldse teadlik olla. Just täpselt sellepärast ma arvangi, et tuleks teineteisega alati rääkida oma muredest, hirmudest ja ootustest. Inimesed ei ole mõtetelugejad (mehed veel eriti mitte!). Kuigi naised seda ju mõnikord oskavad :) Ja sellega ma ei mõtle muidugi sõna otseses mõttes mõtete lugemist vaid pigem kõiksuguste märkide lugemist (ka andmist!) Kuid lõppude lõpuks oli see, et naine teema välja purskas, päästerõngaks nende suhtele. Seega asjadest peab rääkima! Vastasel juhul võib kohe kõigele käega lüüa.

Margus Grosnõist on märkamatult saamas karakternäitleja. Tema, võiks isegi selles tükis öelda - julge karakterloome on ka siin tükis õnnestunud tegelaseks formeerunud. Ülemarkeerida on nii lihtne selliste julgemate eripäraste karakteritega, Grosnõi sellesse lõksu ei lange vaid tuleb puhtalt välja oma karakteri eripäradega. Natali Lohk on minu meelest lausa iga kord hea. Isegi kui tükk ise pole suurem asi. Siin on aga ju ka tükk hea. Oleks tahtnud pigem teda näha ka uuemas ajastus peategelasest naise äripartnerina. Kuna ta näitlejana süpatiseerib, siis elasin ka kaasa tema hingevalule armastuses pettudes. Huvitav, et ta meeldis mulle alates esmakohtumisest alates seal Virutänava hotelli basseini äärel, kui ta narkoleptilist piigat mängis. Mõne näitlejaga on nii, et ta hakkab juba kooliajal meeldima ja kui ta ise ka areneb, mida ka Natali on märgatavalt teinud, siis see meeldivus kasvab omasoodu.

Maarika Mesipuud olen ka varem näinud mängimas, kuid esimest korda tõesti jälgisin tema karakterit ning näitlejat selles. Ja kuigi kohati olid konarused nagu kogenematus väga selgelt märgata, kuid oli stseene, kus ta tõeliselt säras. Liis Haab ja tema, mõlemad oma blondide lokkidega, mõjusid õdedena küll. Üks ilusamaid ülemineku kohti eri ajastutevahel mängitakse Suumani ja Mesipuuga, kui üks tunnetab oma majas justkui vaimu. Mõnede teooriate kohaselt polegi ju lineaarset ajamõistet vaid kõik aeg eksisteerib samal ajal.

Toomas Suuman esialgu mulle vanas ajastus ei meeldinud -liiga palju tavapärast räuskamist ning üldse vana-tuttavat-Suumani. Kuid siiski kui ta tegi seda vaikselt naise kõrget lendu kõrvalt vaatavat õppejõudu, sain aru, et loomulikult tark tegu eristada oma karakterid nii silmatorkavalt. Ent kõige nauditavamaks tõuseb selles valguses rahulikud hetked vanas ajastus, kus ta on täiesti teistmoodi mees, kui see rahulik mees uues ajastus. Ikka see lemmiksteen - kus Mälbergi ja Suumani karakterid lepivad ning oma suud puhtaks räägivad. Ja siis tulevad lapsed jooksuga ning segavad nende "hetke". See on nii eluline, tundsin omaenda elu sellest ära. Huvitav kas see on näitlejate õnnestumine või tegelikult ka lavastajal ju lapsed ning temalgi ilmselt selliseid "olukordi2 omast käest võtta. Igatahes sellised pisikesed paralleelid oma eluga muudavad ka tüki omasemaks ja realistlikumaks. Ega päriselt peale Grosnõi tegelase, keegi teine ei olegi eksisteerinud kunagi. Grosnõi tegelane on Roget - omanimelise Thesauruse leiutaja. Tema on ka ainuke teadlane, kes peab sisemist moraalset võitlust teadlase eetika üle kutsudes justkui oma sõpra ka korrale, kui too talle küüru uurimiseesmärkidest ja deformeerunud inimkeha imetlemist tunnistab.

Tiina Mälbergi kaks naist on kui päev ja öö, üks alkoholilembene, tähepanupuuduses vaevlev naisterahvas. Teine on naisteadlane, kes adub ka mehe tundeid kuid ei suuda olla neid tollele ninaalla määrimata, sest vajab tegelikult tolle toetust. Naine, kelle jalas tolles peres on püksid. Tiina on üks Rakvere Teatri esinäitlejatest. Üks kelle pärast ma oleksin valmis Rakverre sõitma.

Kunstilises mõttes kostüümid meeldisid, kuid lavakujunduses oli elemente, mis häirisid ja isegi karjusid silma - näiteks raamaturiiulid, milles oli vagustus - üsna ebausutav apsakas 1799.aasta kohta. Samas reketitemäng, mis enam vähem just tegevuse toimumise ajal oli kuum "uus" mäng.

Hinnang: 4+ (kõrgtasemel näitlemine, huvitav sisu, hea lavastus - rohkemat ei oskagi tahta ühelt teatrielamuselt. Ei tea, kas Tammearu on leidmas "uut koduteatrit". Igatahes ühe hea tüki on ta nüüd sealsesse kavva küll toonud. Tahaks uuesti kunagi seda tükki vaadata, eriti selle Mälbergi ja Suumani stseeni pärast. See oli nagu oleks oma elu ühte hetke kõrvalt vaadanud. Hetke, mida võiks lugeda täiesti pöördeliseks. Oluliseks. Ja sellepärast ma olengi ühena esimestest propageerimas "rääkimist ja omavahelist arutlemist mistahes teemade üle" paarisuhtes. Pole vaja kunagi mõelda, et teine inimene teaks üht või teist asja "nagunii". Kindluse mõttes tuleks alati ikkagi rääkida ka. Muidugi mitte haiget tehes! Inimesed RÄÄKIGE omavahel!)

Shelagh Stephenson
EKSPERIMENT ÕHUPUMBAGA
Kired ja saladused kahel sajandil

Lavastaja Peeter Tammearu
Kunstnik Silver Vahtre
Sajandite kirgi ja saladusi vaevad Margus Grosnõi, Liis Haab (külalisena) või Kertu Moppel, Lauri Kaldoja, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Tiina Mälberg, Toomas Suuman

Kakssada aastat kiusatust. Lahata maailma osavalt skalpelliga või lasta kõnelda poeedil?
1799. Katseklaasid, väävliving, eliksiiride kihin kabinetivaikuses. Mehed ei armasta naisi, vaid progressi ja tõde. Kirg teadmiste järele on ekstaas, mis viib hukatusse.
1999. Geenitehnoloogia ajastu. Naisteadlased on edukad, kuid kahtlevad endas. Mehed on poeedid ning pelgavad täiuslikku maailma.

Sajandivahetuse piiripealsel hetkel sünnib ühes majas kummalisi asju. See on ohtlik reegliteta aeg, mil kõik võib äkki teiseks saada. Ning mererannal kõnnib tüdruk, kaheldes ja otsides – kas kuulata mõistust või südant?

Esietendus 19. veebruaril 2011 Rakvere Teatri suures saalis.

Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel - Eesti Draamateater

Meremehed on ju teada-tuntud suured jutuvestjad. Mis seal pikkadel laevasõitudel ikka vabal ajal teha kui meeskonnaliikmeid igasuguste lugudega lõbustada. Pedajas on tabanud seda oma lavastusega väga hästi (ma endise meremehena tean seda omast käest ning võin kinnitada :)). Kunstilise kujundusega on ka Riina Degtjarenko toetanud väga hästi õhustiku loomist - võrgud ning paadipoolik, laev ning muu...

Kui etendus läbi sai, saalist väljudes, sattusime seda tegema koos kahe 18-20 aastase noormehega, kes tundusid selgelt rahulolematud just nimelt sellepärast, et "ei viitsinud kuulata kuidas Oja 20 minutit mingist rotist jahub". Tegelikult oli see just õige, et ta võttis aega oma loo jutustamiseks, muidu poleks see lihtsalt tundunud usutav ning kõikide pauside ning ilmekusega ei oleks ka lugu ise pääsenud mõjule. Rääkimata sellest, et jutuvestmise ajal teeb ta puust kirvega hämmastava osavusega rotinuku valmis (huvitav mis neist rottidest pärast saab?) Esireas istudes oli ärevust kui palju, kui Ojal raiudes lendas üks päris suur tükk puust rahvasekka. Õnneks siiski keegi haiget ei saanud, kuigi kui see pihta oleks läinud, oleks päris valus olnud... Ka esietendusel oli midagi kirvega juhtunud - tundub, et sellel etendusel lasub Jaan Umbi needus... Ehk kiusab ning kummitab ta teda kiusanud meeste pärast kättemaksuks temast tehtud tükki vaatama tulnud inimesi? Võibolla tunneb ta "seal kusagil" samamoodi teatripubliku suhtes, kes tema elu ja tegemisi vaatavad, nagu ta tundis siis, kui meeskonnaliikmed tema kirja lugesid?


Kuigi lugu koosnebki peamiselt kõikide meeskonnaliikmete lugudest - enamvähem igal ühel neist on "oma lugu vesta" millestki, mis kunagi juhtunud, siis seda kogu etendust raamistab ikkagi Jaan Umbi sattumine meremeheks "Johannese" meeskonda kuni hirmsa veretööni Läänemerel välja.



Inimeste kiusamine on kole. Seda on valus kõrvalt vaadata. Eriti ilmselt inimestel, keda ennast on kunagi kiusatud. Praegu parajasti näen ma seda live-s tööl kõrvalt, kuidas see elu näitelaval käib. Ja kõige nõmedam selle asja juures on see, et kuigi ma proovisin asja muuta, jääb see siiski muutumatuks. Suured inimesed on justkui lapsed. Psühholoogiline terror võib aga mingi lüliti inimese ajus välja lülitada ning inimene muutub kontrollimatuks. Hulluks. Nii juhtub ka etenduses Jaaniga. Pole ime, kus kohast tulevad need koolitulistajad ning enesetapjad lapsed, kui vanemadki inimesed (kuigi Jaan Umb oli ise ka sellel ajal alles "laps") ei saa oma närvidega sellises olukorras hakkama. Eks muidugi Jaanil oli endal ka süüd. Kasvõi näiteks sõbra tulevikuplaanide-jutu varastamise pärast. Eriti alatu oli veel tolle sõbra armastusobjektile külje alla pugeda selle jutuga ning tüdruk endale võrgutada. Samas "all is fair in love & war", nagu ütlevad hiinased :)


Meeskonnas on igasuguseid värvikaid tegelasi, kasvõi näiteks pidevalt purjutav lätlasest lipukapten Taavi Teplenkovi kehastuses. Meeskonnaliikmeks tänu oma ema (Ülle Kaljuste) sehkendamisele tüürimehega (Jaan Rekkor) saab ka Jaan Umb (Lauri Lagle). Enne veel kui ta laevale madruseks läheb lööb ta sõbra (Uku Uusberg) armastusobjekti (Kersti Heinloo) üle. Meeskonnas on igat masti meremehi (Tõnu Oja, Ain Lutsepp, Taavi Teplenkov, Uku Uusberg ning Jaan Rekkor). Kuid nagu võimumängudega ikka, inimene muutub inimesele hundiks, kui ta tunneb, et tal temast võim üle käib ja kariloomadena koos hakatakse nokkima siis vaese väeti kallal, kes ühel või teisel põhjusel on hambu jäänud. Tegelikult Jaan pole ilmselt süüdi selles, milles teda süüdistatkse. Ta lihtsalt jääb teiste silmis süüdlaseks ning see käivitabki selle sündmuste ahela, kus kõik teda vihkavad ning kasutavad seda võimu tema üle. Täbar olukord. Justkui ongi ainult variandid kas leppida peksupoisiks olemisega või lahkuda laevalt. Tollel ajal polnud jällegi tööd ja eriti veel tasuvat tööd kusagilt võtta ning päris palju pidi sellepärast jama alla neelama (samuti oli see paljudel kindlasti ka nüüd masu-ajal). Inimese allaneelamise võimetel on siiski piirid ja ükskord see vimm lihtsalt pidi sealt prahmatama.



Tegelikult oli Jaan südames hea poiss. Ta tahtis korralikult tööd teha. Kirjutas on emale, jättes ebameeldivused kirjast välja, et tollele muret mitte juurde tekitada ning mõtles ka oma koju jäänud pruudile.
Kuid oma ligimese pruuti, kas seda siiski on sünnis üldse himustada?! Minagi olen kunagi sellesse pattu langenud - sõbra pruut oli lihtsalt nii ilus. Ainult, et mina üle piiri ei läinud, hoidsin käed eemale. Kuid kui mul soodne võimalus oleks olnud... ei tea, ehk siis oleksin ka "proovinud"... Sellest on küll terve igavik juba tänaseks. Kuid kas ongi vahet, et kas see naine on Su sõbra ihaldusobjekt/tema naine või siis mõne võõra mehe naine. See, et ta võõra oma on, ega seegi ju ei muuda põhipointi - teise mehe naisega on ikkagi tegemist... Kas selline lähenemine on üldsegi naisi solvav - nagu "asja" pärast käiks jutt, aga tegemist on ju "naisega"... Siit võiks ju edasi filosofeerida, et kas keegi võib olla kellegi "oma" jne, kuid ma ei lähe nii kaugele praegu - see pole selle tüki point.

Kui nende meremeeste juttudest rääkida, siis eks need teemad pöörlevad ju meestel merel ikka teatud kohtades. Ain Lutsepa karakter, ehk pootsman oli selline "kaklejatüüp". Tema lugu rääkiski sellest, kuis nad kunagi kusagil baaris litside pärast kaklusse sattusid. Jaan Rekkori tegelane, kes tükis justkui kapteniametit pidas, end tekstilises mõttes siiski tüürimees oli, jutustas sellest kuidas nad kunagi ükskord hirmsasti jõid. Isega laeva jõi maha... Tõnu Oja rääkis rottide lahkumisest laevalt. Lugude vahele, ette ja taha on põimitud ka naiste-teemasid. Näiteks väga eluline lõik veel enne merereisi, kui Rekkori tegelasel "ei tõuse". Eks see alkohol ja vanadus teeb oma töö. Teatud vanuses mehe jaoks on see hirm tagaajus olemas, et ühel hetkel pole lihtsalt midagi parata. Minu vanuses küll veel mitte, aga kes seda teab millal see ajju pesa teeb. Meeskonnas muidugi sellist juttu ei saa lubada liikvele minna. Laev on suletud ühiskond merel ning pole ju vaja sellist teadmist teistele.

Eks need selle tüki naised olegi sellised - kaldal ootavad ema ja pruut. Ootavad iga päev teateid ning muidugi poissi ennast ka. Kaljuste suudab järjekordselt kaluriküla eidena näidata oma tippvormi. Käre mutt, kes tüürimehe pruudiks. Poeg on ka selline, kes juba ise võiks maailma minna avastama ja meest tal ei ole, miks siis mitte ühe sobiva meremehega "plaani pidada". Ain Lutsepa mäng meeldis mulle just karakteriloome poolest. Ta teeb ühe omamoodi tegelase enda rollideprismasse. Sellise ohtliku tüübi, kellest ei tea kunagi, kas ta on libedalt sõbralik hea pärast või tahab ta sobival hetkel Sulle noa selga või miks ka mitte kõrri lüüa. Rekkor on min meelest justkui loodud mängima meremehi. Pole tema mängus pikka aega sellist särtsu näinud. Ei tea, kas talle endale ka meeldib see roll oma tavalistest mõnevõrra enam. Teplenkovi purjutav kapten on väga Teplenkovlik, kuid see sobib. Tõnu Oja roll on rohkem igal pool lihtsalt sebida, kuni selle teise vaatuse rotilooni välja. Siis saab ta rohkem tähelepanu. Uku Uusbergi roll on natuke üheplaanilisem minu maitse jaoks. Kuigi tal on see probleem sõbra reeturlikkuse pärast, kuid ta on ka "nooremapoolne" meeskonnaliige. Ta on ka jõukamast perest pärit ning sellepärast natuke üleolev.

Minu jaoks üks tüki tugevamaid rolle tulebki nö. peategelaselt (kuigi tegelikult selles tükis pea ja kõrvalosi eristada pole sugugi lihtne). Lauri Lagle tõsise ja murrakut väänava tegelasena on vast ehk rollidest kuidagi raskem. Kui teised võivadki lubada endale meremehe selgepiirilise karakteri loomist, siis Jaan Umb peab olema teatud tüüpi, ta peab meeskonaliikmeks saama ning mõjuma nooremana, lihtsasti allutatavana oma vägivaldsele võimule, ta peab olema unistaja kuid tegema seda tõsiselt. Sest ainult tõsised ja tõelised mehed tahavad karmidele mereoludele vastu panna. Kogu selle tegevustku sees, tuli just temal minu meelest see karakter ja ühtlasi ka murre kõige paremini välja.




Kuid kes on see salapärane näidendi autor - Villem Tuun - keda keegi ei tea. Kunagi alguses kui seda tükki hakati kavandama ning ilmus esimene "tulemas" lõik Draamateatri kodulehele, siis anti mõista, et tüki tekst sünnib näitlejate etüüdide tegemisel selle teema ümber ning ka proove tehes - ehk kokkuvõttena nö. "rühmatööna". Näitlejate sõnul olevat tekst siiski Pedajase enda oma. Ka kavaleht viitab sellele, et Pedajas on tegelik tüki autor. Mine siis võta kinni kuidas see tegelikult on. Minu meelest on näidend väga hästi kirjutatud. Ostsin ka kava asemel hoopis näidendi tekstiraamatu ja paar korda viskasin ka silma peale, et kui täpselt see tekst näitlejatel tuleb - sõna sõnalt ei tulnud kõigil, kuid hämmastava täpsusega siiski. Eks suupäraseks oma tegelaskuju jaoks ongi vaja õige natuke tunnetuslikult muuta väljaöeldavat. Ikka selle usutavuse pärast. Kui keegi on väga täpselt sõnad suhu pannud, võib sellest tekkida kummaline tunne. Justkui peast deklameerimine ning mitte päriselt luust ja lihast tegelene.

Tüki lõpus ei jää ära ka muidugi juba pealkirjas lubatud veretöö. See on lahendatud stiilselt, ilma esireas inimestele verd pritsimata :) Tegelikult neid roimatöid täpselt ei näegi, aga selleks peab igaüks ise teatrisse minema vaatama ja neid lugusid kuulama, et teada saada täpsemalt.

Hinnang: 4 (tugev klassikaline teater a la Pedajas. On karakterid, on intriig, on lõpplahendus. Laval toimuv lugu on lineaarne, kuid meremeeste lugudes muidugi minnakse ajas tagasi. Palju äratundmist meremeestele. Ühtlasi kõigile kes kunagi on kedagi kiusanud või keda on kiusatud. See võib muidugi vanad haavad lahti kiskuda, ent minule mõjus see pigem tundena, et täiskasvanuna saan ma siiski valida ning "ära minna", kui mulle kusagil ei meeldi. Ent pigem ikkagi ei tohiks keegi teise eest otsustada asju. Keegi ei tohiks kedagi kellegi teise pärast hukka mõista. Olgem teineteise vastu armastusväärsemad. Ja nii kaua kui süüd pole tõestatud, ei tohiks ka süüd tegelikkusepähe võtta. Viige kiusajad tüübid seda tükki vaatama ning ehk see paneb neid aru saama... muidugi kiusajad ise ongi tavaliselt nii lollid, et ega nad ei mõikagi midagi. Vaevalt, et nad aru saavad sedagi, et nad on psühhoterroristid kaasinimste vastu. Üleolek on samuti selle nimi. Üleolevad inimesed on vihkamist väärt. Aga vihkamine äratab vihkamist, mis omakorda äratab vihkamist ning lõpptulemus võib olla ikkagi samasugune nagu see praegu oli. HIRMUS. VERETÖÖni minemine on ikka inimese närvide piiride ületamine. LÄÄNEMERELgi juhtub, ehk tegemist on meie inimestega, seega sellised me olemegi. Võiksime seda endale tunnistada, siis vast on lootust sellest ka üle saada. Üsnagi soovitatav tükk. Mõne jaoks võib mõjuda aeglasena mõnede juttude jutustamine, aga mind näiteks ei häirinud see üldse.Kuigi see sobiks vabalt ka näiteks keskkooliõpilastele, kaldun ma arvama, et pigem on keskealiste tükk. Või siis nende tükk, kellele lugudevestmine (või pigem kuulamine) meeldib või kes laevanduskogemust omab. Samas need kriteeriumid pole kindlasti eelduseks. Ka minu teatrikaaslasele meeldis - ehk natuke rohkemgi kui minule, aga tema pole meremees. Lugusid kuulata samas on talle juba varajasest lapsepõlvest meeldinud... Ja kiusatud teda vist siiski mingil eluhetkel on... seega palju meid üdse on, kellel puudub kogemus ühel või teisel tasandil kiusamisest?! Kurb, kas pole!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Hirmus veretöö Läänemerel
Villem Tuun



Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi.

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik ja videokontseptsiooni autor Riina Degtjarenko
Muusikaline kujundaja ja helilooja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater)
Videokunstnik-teostajad Andrei Bontšuk, Darja Kornijenko (külalisena)

Osades: Jaan Rekkor, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Lauri Lagle, Uku Uusberg, Ülle Kaljuste, Kersti Heinloo, Ain Lutsepp.

6. oktoobri öösel 1887. aastal märgati Bornholmi saare lähedal laeva hädasignaaliga mastis. See oli kolmemastiline kuunar „Johannes“. Laeva pardal ulgus koer. Üks mees oli seotud masti külge, tal oli ümber pea verd täis imbunud riidetükk. Tekil oli veel teine verine mees. Ülejäänud kuus meest olid kadunud.

Kinniseotud mees oli Kihnust pärit laevapoiss Jaan Umb, kes oli öösel maha tapnud kogu meeskonna. Ellujäänud tüürimehel õnnestus vastu hakata ja roimar kinni siduda. Lugu äratas suurt tähelepanu. Nii olevat Kopenhagenis suur rahvahulk sadamasse pukseeritud kuunarit uudistamas käinud. Juba oktoobri lõpus ilmus Riias laululeht „Johannesel“ toimunust. Laul tõlgiti ka saksa keelde ja muidugi ka eesti keelde.

Jaan Umbi üle peeti kohut Peterburis. Protsessi jälgis ennenägematu rahvahulk. Et ilmsiks olid tulnud mitmed kergendavad asjaolud, määrati Umbile karistuseks 10 aastat sunnitööd. Pärast vabanemist jäi Umb Kaug-Itta, kus teenis leiba meremehena. Viimati nähti teda 1928. aastal Liflandija asunduses Kaug-Idas.

Mis siis juhtus sellel laeval, mis viis Umbi nii ränkadele tegudele? Miks temas hiljem kangelast ja meremeeste eeskuju nägema hakati?

Näidendi autor on aednik ja ajaloohuviline Villem Tuun (1939), kes õppis Leningradis ja töötas kakskümmend aastat Peterhofis aednikuna. 1988. aastal naasis ta Eestisse. On pidanud mitmeid aiandusega seotud ameteid Tartus, Pärnus ja mujal. Ta on kirjutanud mitu näidendit. „Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel“ on esimene, mis lavale on jõudnud.

Esietendus 30. jaanuaril 2011 suures saalis.

Arvamus 2010.aasta Teatriliidu auhinnakandidaatide kohta

27.märtsil jagatakse Eesti Draamateatris kätte tänavused teatriauhinnad - Eesti Oscarid või peaks ütlema Eesti Vollid? (Voldemar Panso auks?) :) Igal aastal antakse Teatriliidu poolt välja 33 auhinda (aasta-, tehnilise töötaja või nimelist auhinda, mis hõlmavad erinevaid tahke teatrikunstist ja teatriharidusest).Auhindade väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital. Teatriauhindade ajalugu ulatub tagasi aastasse 1961.

Kandidaadid teatati täna ning ühest küljest peaks vist rahul olema, sest need olid üsna etteaimatavad, aga samas on seal ka palju karjuvat ülekohut. Nii rahul nagu eelmisel aastal olin nimistuga, sellel aastal ei ole. Seekord on ka uus žürii valitud kaheks aastaks, seega eks need aupaistele pääsenud pea olemagi natuke teist nägu. Kuigi need "kõige-kõigemad" on ka peaaegu igas kategoorias esindatud. Seega kokkuvõttes võiks siiski žürii tööle anda positiivse hinnangu.

Huvitav, et seekord ei ole teatatud Parima lavastuse nominente. Kas see tähendab, et tänavu seda statuuti ei olegi või teatatakse need kandidaadid hiljem või hoopis seekord nominente ei öeldagi ette, vaid lihtsalt antakse auhind gaalal? Või lihtsalt leiti, et pole mõtet teisi lavastusi "Ühtne Eesti Suurkogu" kõrvale pannagi?

Siin siis "Nominendid 2011" 2010. aasta loomingu eest koos minu kommentaaridega:

Lavastaja auhind
1.Anu Lamp – lavastus “Keskööpäike”. Tallinna Linnateater.
2.Urmas Lennuk - lavastus “Vargamäe varjus“. Albu valla projekt.
3.Andri Luup - lavastus “Piloot“. Ugala Teater.
4.Ivar Põllu – lavastus “Ird, K”. Tartu Uus Teater.
5.Mari Abel, Riina Maidre, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Juhan Ulfsak – lavastus “The End”. Von Krahli Teater.

Kommentaar: Tõeliselt hea meel on Anu, Urmase ja Ivari pärast. Kõik 3 olid ka minu TOP10s sees. Andri lavastust nägin alles 2011 ja see meeldis mulle just lavastuslikust seisukohast. Kuid Von Krahli lavastus ei meeldinud mulle üldse. Kuigi pigem just sisulises mõttes oli see vastukarva ja seega olin lavastuslike võtete kohalt pimestatud. Kui nüüd mõelda neile viiele lavastusele, siis "Keskööpäike", "Ird, K." ja "The end" olid jagatud justkui pisikesteks näidenditeks. Seea lavastajal oli justkui rohkem tööd - igat pilti eraldi lavastada, samas mõeldes kuidas see tervikuna mõjub. "Piloot" ja "Vargamäe varjus" on rohkem lineaarsemad lavastused. Üpris märgiline on see, et kõik 5 lavastust on kas peaaegu või täiesti "autoriteater", kuigi Lennuki ja Lambi lavastused baseeruvad ka teiste inimeste tekstidel, on need siiski paljuski just nende enda käekiri. Samas, kas Teatriliidul jagub julgust kaks aastat järjest Linnateatrile parima lavastaja auhind anda? Seda on küll varem kunagi ka juhutunud, kuid siiski natuke kahtlen, seega ennustaks ka tõelise tähelennu teinud Tartu Uue Teatri šedöövrit. Üht või teistpidi oleksin ülimalt rahul.

Minu lemmik: Anu Lamp - Keskööpäike - Tallinna Linnateater
Ennustus: Anu Lamp - Keskööpäike - Tallinna Linnateater

Naisnäitleja auhind
1.Ita Ever - Violet Weston lavastuses “Augustikuu”. Eesti Draamateater.
2.Piret Kalda – osatäitmine lavastuses “Homme näeme”. Tallinna Linnateater.
3.Merle Palmiste - Ljubov Andrejevna Ranevskaja lavastuses “Kirsiaed”. Eesti Draamateater.
4.Katrin Pärn – Kaidu, E., Raivo,O., Memm, Koristaja lavastuses “Ird, K“. Tartu Uus Teater.
5.Katariina Unt - Abbie Putnam lavastuses “Iha jalakate all“. MTÜ Kell 10.

Kommentaar: Kuigi ma Piretit ja Katrinit pidasin rohkem "kõrvalosa" näitlejaks, on mul hea meel, et nad siin nimekirjas on. Eriti oluline on Katrin Pärna uskumatult hea töö. Piret Kalda oleks pidanud "Iguaani öö" rolliga paar aastat tagasi olema aupaistel, aga ta unustati täiesti. See on nüüd Teatriliidu "tasa tegemine". Naljakas, et Katrini rolliks on toodud Raivo, O. ehk "Onu" on justkui eesnimena :) Samas paneme siia nimekirja kõrvale Ülle Kaljuste rolli Augustikuus ja Epp Eespäeva rolli Kes kardab Virginia Woolfis ning Ülle Lichtfeldti Vargamäe varjus, ning minu meelest kahvatuvad nii Merle kui Piret rollid. Ma ei peaks neid samas kategoorias olevateks isegi. Aga ju see on siis maitseküsimus. Salamisi lootsin ka Anneli Rahkema Tuulte pöörises rolli hindamist. Mõnes mõttes ei ole ju võimalik hinnatagi kõrvuti Ita Everit, kes teeb sellises eas ühe elu rollidest üldse, teistega kes sellel aastal peaosad tegid. No kuidas annad Katariinale või Katrinile sellises olukorras auhinna? Kuigi mõlemad rollid on kohe kindlasti aastaauhinda väärt. Eriti Katrin. See lihtsalt poleks aus.

Minu lemmik: Ita Ever - Augustikuu - Eesti Draamateater
Ennustan: Ita Ever - Augustikuu - Eesti Draamateater

Meesnäitleja auhind
1.Risto Kübar – osatäitmine lavastuses “(Untitled)”; Poppy Norton-Taylor lavastuses “Võtame uuesti!”; Preili Tau, Väike Prints lavastuses “Praht, linn ja surm”. Teater NO99.
2.Mait Malmsten – Panso lavastuses “Panso”. Eesti Draamateater.
3.Lembit Peterson - César lavastuses “Tuulesaared”. Theatrum.
4.Nero Urke – Ird, K. lavastuses “Ird, K”. Tartu Uus Teater.
5.Andrus Vaarik – George lavastuses “Kes kardab Virginia Woolfi”. Tallinna Linnateater.

Kommentaar: Lembitu rolli ma polegi näinud, sest Theatrum mängis Tuulesaari ainult Hiiumaal ning mul pole seal ööbimisvõimalust. Tõeliselt kahju on, sest see tükk on tõeliselt see kõige-kõigem, mis mul sellel aastal nägemata jäi. Seega võiks vist öelda, et mul hea meel kõikide kandidaatide pärast. Kaldun siiski arvama, et finaalvõitlus peetakse kahte Eesti Teatri suurkuju kehastanud näitleja vahel - Panso ja Ird, ehk Malmsten ja Urke. Kolmandana võib Vaarik ka üllatada, kuigi ma kahtlen selles. Kübar meeldis mulle Võtame uuesti tükis, kuid seal oli ta rohkem kõrvalosas. Pealkirjata tükis oli ta roll kõige suurem ja minu meelest kõige nõrgem neist kolmest. Mina oleks žüriiliikmete asemel Ivo Uukkivi tõeliselt vinget rollideprismat vähemalt nomineerimisega austanud. Tegelikult ongi see üks aasta suurimaid möödalaskmisi selle žürii poolt.

Minu lemmik: Mait Malmsten - Panso - Eesti Draamateater
Ennustan: Mait Malmsten - Panso - Eesti Draamateater

Naiskõrvalosa auhind
1.Natalja Dõmtšenko – Maša lavastuses „Kajakas“; Berenice lavastuses „Frédérick ehk Kuritöö bulvar“. Vene Teater.
2.Kersti Heinloo - Julia Andrejevna, Margareta lavastuses “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...”, Varja lavastuses “Kirsiaed”. Eesti Draamateater.
3.Kadri Lepp – Herta lavastuses “Piloot”. Ugala Teater.
4.Külli Teetamm - osatäitmine lavastuses “Keskööpäike”, Catherine lavastuses “Üsna maailma lõpus”. Tallinna Linnateater.
5.Helene Vannari – osatäitmine lavastuses “Keskööpäike”. Tallinna Linnateater.

Kommentaar: Dõmtšenko rollid on mul nägemata ja seega ei oska hinnata. Heinloo rollid olid tugevad, aga kas just aasta parima väärilised, selles siiski kahtlen. Näiteks kui siin oleks olnud Laura Petersoni Planeedi sügavalt läbitunnetatud kõrvalosa, oleksin rohkem nimistuga rahul. Kadri Lepp-a rolli nägin alles 2011 ning see ON fenomenaalne! Teetamm ja Vannari rollid olid tõesti "aasta parimate" väärilised. Minule isiklikult meeldis hoopis Reemanni roll neist kõrvalosadest kõige rohkem, aga see oli juba ette teada, et žürii jätab tema kõrvale. Sest siis jääks õhku küsimus, et miks Elisabet Tamm ei kandideeri. Helenel on üks stseen, kus ta saab nii eredalt särada, et min unähtud etendusel hakkas rahvas aplodeerima sellele kui vinge ta on. Külli kordusmäng ja špagaat sai ka aplausi keset sõnalavastuse etendust :) Külli nominatsioonile lisab ka kaalu ja väga tugevasti tema kurb roll aidsihaige mehe venna naisena lavastuses Üsna maailma lõpus. Võitjat on siin ütlemata raske ennustada, usun siiski, et see valitakse kolmme vahel - Kadri, Külli ja Helene. Ei tea, kui palju mängib rolli võitja valimisel et Lepp võitis 2005 ja Vannari 1990 ning Teetamm on igal aastal viimasel ajal tugevate rollidega kandideerinud, siiani siiski auhinda võitmata? Ja üsna tõenäoline on, et ka järgmisel aastal saab ta ilmselt nomineeritud lavastusest Aeg ja perekond Conway".

Minu lemmik: Kadri Lepp - Piloot - Ugala
Ennustan: Külli Teetamm - Keskööpäike ja Üsna maailma lõpus - Tallinna Linnateater

Meeskõrvalosa auhind
1.Guido Kangur - Gregory Solomon lavastuses “Hind”. Kuressaare Linnateater.
2.Raimo Pass – Teiresias lavastuses“Antigone”, R.A.A.A.M; Enn lavastuses “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...”, Eesti Draamateater.
3.Jaak Prints – osatäitmised lavastuses “Ühtne Eesti suurkogu” ja valimiskoolides. Teater NO99.
4.Andres Mähar – osatäitmine lavastuses “Ühtne Eesti Suurkogu“. Teater NO99.
5.Velvo Väli – Pearu lavastuses “Vargamäe varjus“. Albu valla projekt.

Kommentaar: No Guido Kanguril oleks võinud ära tuua ka rollid lavastustest "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia" ning "Kaevuritest kunstnikud". Ei saa aru alati, miks nii... Kahtlemata on Guido üks vingemaid tegijaid sellel aastal. Üldse on see nimekiri väga rahuldav. Oleks tahtnud näha siin küll 39 astet vinget kõrvalosa paari - Saaremäe/Rästas, ent peaasi, et aasta vingeim kõrvalosa on esindatud, ehk siis Velvo Väli Pearuna Vargamäe varjus. See oli tõeline aasta üllataja ning uskumatult värske lähenemine. Samas ka Ühtse Eesti Suurkogu kutid olid väga vinged. Prints sai rohkem minu meelest "mngida", Mäharil on ainult see tänaseks juba klassikaks saanud katusekõne. kuid selle eest missugune, eksole?! Pass muidugi on neid kõrvalosi vorpinud teha väsimatult ning ta on juba kaua nö. auhinnata" jäetud". Vähemalt Guido, Velvo ja Jaagu kõrval on ta ka sellel aastal siiski mõnevõrra vähem auhinda väärt minu arvates. Huvitav mitmendaks jäi žüriil Tõnu Kark ja tema uskumatult eriline roll (kehvakeses) lavastuses John Gabriel Borkman.

Minu lemmik: Velvo Väli - Vargamäe varjus - Albu valla projekt
Ennustan: Velvo Väli - Vargamäe varjus - Albu valla projekt

Kunstniku auhind
1.Mihkel Ehala (postuumselt) (lavakujundus) / Liisa Soolepp (kostüümid) – lavastusele “Vargamäe varjus“. Albu valla projekt.
2.Laura Pählapuu -lavakujundus lavastustele “Praht, linn ja surm”, Teater NO99; “Piloot”, Ugala Teater.
3.Ene-Liis Semper – lavakujundused lavastustele “Keskööpäike”, Tallinna Linnateater; “Ühtne Eesti Suurkogu”, Teater NO99.
4.Jaak Vaus – lavakujundus lavastusele “Jürka”. Ugala Teater.
5.Ervin Õunapuu – lavakujundus lavastusele “Kirsiaed”. Eesti Draamateater.

Kommentaar: Postuumse kandidaadiga on meie kultuuriruumis päris raske konkureerida. Jäi ju Ehala ilma elu ajal oma üsna viljaka töö eest teatriliidu auhindadest. Samas seal kõrval kandideerib "aasta äpardus" minu meelest kunstilises mõttes - need kostüümid olid Vargamäe varjus täiesti kohutavad ning sobimatud. Kalarootsudega kaunistatud Mari kostüümikangas on siiani eredalt meeles kui midagi täiesti sobimatut - nagu sööks maasikajäätist hernesupiga. Pählapuu on tõeline tõusev täht teatrikunstnike taevas, aga ma siiski jätaks tema auhindamise tulevikku veel. Vausi lavakujundus oli ägedalt funtsionaalne ja hästi osavalt lavastuse osaks integreeritud. Õunapuu seekordne kuundus oli minu meelest üpris maitsetu. Vaastupidiselt eelmise aasta Toatüdrukutele, kus ta oli igati oma auhinda väärt. Seal tuleb mängu ilmselt ka mingi taustaküsimus, midagi jäi kusagilt silma selle "kapiga" seoses, mida lavastuses kasutati. Kuid oleme ausad, kas tänavu üldse oli vaja 5 kandidaati, kui võitja peaks olema siililegi selge? Ene-Liis pole ka juba 3 aastat võitnud, seega aeg on nagunii jälle käes :) Keskööpäike oli kunstilise kujunduse mõttes täiesti võrreldamatu. Nii läbikomponeeritud ning sellise taustatöö ning fantastilisusega tehtud kujundus - ma pole juba aastaid midagi nii võrratut näinud teatrikunstnikutöö mõttes.

Minu lemmik: Ene-Liis Semper - Keskööpäike ja Ühtne Eesti Suurkogu - Tallinna Linnateater ja NO99
Ennustan: Ene-Liis Semper - Keskööpäike ja Ühtne Eesti Suurkogu - Tallinna Linnateater ja NO99

Sõnalavastuste eriaauhind
1.Tartu Uus Teater - otsingulise ja vormitundliku teatri loomine
2.Teatri NO99 suurprojekt "Ühtne Eesti suurkogu" - teatri, meedia ja poliitika sünteesis sündinud suurejooneline ühiskondlik sündmus
3.Juhan Ulfsaki lavastus "Idioodid" Von Krahli Teatris - kutse-eetiliste ja kunstiliste probleemide pingevaba ja tänapäevane käsitlus
4.Teatri NO99 lavastus "Võtame uuesti!" - vitamiinisüst komöödiateatrile

Kommentaar: Esimesed kolm on ehk tõsiseltvõetavamad kandidaadi. Neljas on ju "komöödia" :) Tegelikult usun, et siin võistlevadki päriselt hoopis 2 kandidaati - Tartu Uus Teater, mis on minu meelest üks huvitavamaid teatreid Eestis hetkel. Mõnevõrra kindlama hinnangu saan öelda küll alles siis kui olen nende etendusi rohkem näinud. Ja "Ühtne Eesti Suurkogu", mis oma mastaapsusega küll hiilgas, ent sisulises mõttes oli minu meelest kergel tobe. Selline - tsirkuse või performance-i valdkonda kuuluv. Ma tahaks küll Juhan Ulfsaki lavastust ka kiita, see oli elamus. Ja eks NO99 vitamiinisüst oli ju ka okei, aga sellisel juhul oleks Linnateatri Hecuba pärast pidanud omal ajal palju rohkem tähelepanu oma komöödiateatri süsti eest. Sest tegelikult kui nüüd võtta viimaseid aastaid ja tegelikku rahva arvamust, siis Hecuba - meeldis ta siis kriitikutele või mitte, olnud Eesti komöödiateatri lipulaevaks.

Minu lemmik: Tartu Uus Teater
Ennustan: "Ühtne Eesti Suurkogu"

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind
1.Madis Kolk – 2010. aastal ilmunud teatrikriitika eest
2.Alvar Loog – 2010. aastal ilmunud teatrikriitika eest
3.Meelis Oidsalu – 2010. aastal ilmunud teatrikriitika eest

Kommentaar: Minu meelest on viimasel ajal Eesti teatrikriitika natuke elavnenud. Tegeletakse ka enda peale kriitiliselt vaatamisega, mis on kindel märk vajadusest viia seda kuhugile "uuele tasemele". Tegelikult on päris huvitavaid artikleid, mis tihti tegelevad ka tõeliselt sisuka analüüsiga. Minule isiklikult jäi meelde üks kord, kui lugesin (vist?)Sirbist Valle-Sten Maiste artiklit ja mõtlesin, et vat see on tekst, mida on huvitav lugeda. Kahjuks ei mäleta ma enam millest see oli. Peaksin võtma kunagi aega ja selle üles otsima... selline tunne, et see oleks nagu olnud "Mässajate" kriitika. Minu meelest oli Kolk väga tagasihoidlik oma kriitikaga. Tema oli kuraatoriks Draama-festivalil ning seeläbi sai juba küllalt aupaistet. Loog-i kirjutised ei paelu mind eriti seega jääb eelmise aasta võitja - Meelis Oidsalu... Kas tõesti ei leitud paremaid kandidaate? Ja minu meelest on see natuke ebaaus, hinnata terve aasta teatrikriitikat, suutmata välja tuua eredaid näiteid, mille põhjal tegelikult arvamus loodi. Vaevalt, et loeti läbi kõik kolme mehe kõik artiklid ja et need olid ühtviisi head? Kardan siiski, et kahte aastat järjest ühte kriitikut ei hinnata ja seega saab auhinna kas Kolk või Loog. Loodetavasti minnakse järgmisel aastal tagasi konkreetsemaks ning on võimalik ise ka lugeda neid "eredaid" artikleid, mida tegelikult hinnatakse kõrgelt. Kolk, olles siiski üks esikriitikuid, muidugi polegi varem seda auhinda saanud, seega võibolla tahetakse talle sellepärast tähelepanu pöörata? Aga ega ei saa ka vigiseda. Kõik artiklid teatri ja kirjanduse kohta mistahes lehes on ikka need, millepärast ma üldse mõne lehe mõnikord ostan. Samas "Teater.Muusika.Kino" jätsin sellel aastal tellimata ning otsustasin seda osta nendel kuudel kui seal midagi tõeliselt huvitavat kirjutatakse. Eelmisel aastal oli minu meelest kõige põnevamad artiklid hoopis Kausi kriitika Kes kardab Virginia Woolfi suunal - milline stseen stseenilt läbitöötatud vaev. Ning lavastaja Mladen Kiselovi kaitsekõne. Kolk proovis seal midagi lepitada ja kaitsta oma artiklikirjutajat, kuid tegelikult oli minu meelest loojal õigus. Samas täpselt kah enam ei mäleta.

Minu lemmik: Meelis Oidsalu
Ennustan: Madis Kolk

Tantsulavastuste auhind
1.Kaja Lindal ja Mari Mägi "Kaks naist köögis, banaanist rääkimata".
Äratundmismugavus ja originaalsus käsikäes. "Naist" kui sotsiaalset nähtust, rolli ja bioloogilist organismi kestvalt uuriv, kujutav ja tantsiv tandem. Sõltumatu Tantsu Ühendus.
2.Karl Saks "Tšuud". Šamanistliku vaimu ja heli kandev graafilise joonega kehakunst. Nauditav maskuliinne lihtsus. Sõltumatu Tantsu Ühendus.
3.SandraZ "Autistid/artistid". Sotsiaalselt ärritav, peavooluga, konformismiga vastanduv nähtus. Manifest: "Kunstnik joonistab vaid higi ja verega". Kanuti Gildi SAAL.
4.ZUGA ühendatud tantsijad "Kohe näha, et vanad sõbrad". Soojas kodukohamurdes nostalgiliselt sõpruse vastuolulisusest kõnelev, tantsiv tervik.

Kommentaar: Ei ole neist ühtegi juhtunud nägema. Räägitakse küll, et Eesti kaasaegne tants teeb ilma, kuid kõik lõigud, mida olen juhtunud nägema on pigem eemaletõukavad. Umbes nagu SandraZ etenduse nominatsiooni põhjendusest lugeda võib. No ei kutsu miski sellist asja vaatama, sorry. Ma otsin tantsust ilu ja originaalsust. Mõtet ning esteetilikat. Plastilisust ning koreograafilist andekust. Zuga ja Kanuti Gildi Saal on võitnud viimastel aastatel, Sõltumatu Tantsu Ühendus vist mitte kunagi. Ehk on nüüd nende kord?

Ennustan: Kaja Lindal ja Mari Mägi - Kaks naist köögis, banaanist rääkimata - Sõltumatu Tantsu Ühendus.

Balletilavastuste auhind
1.Luana Georg – Dražeehaldjas ja Lumekuninganna lavastuses „Pähklipureja“. Rahvusooper Estonia.
2.Colin Thomas Maggs – Mowgli lavastuses “Mowgli”. Teater „Vanemuine”.
3.Eesti Rahvusballeti trupp

Kommentaar: Jällegi tuleb tõdeda, et ei ole kumbagi etendust juhtunud nägema. Minu tantsuelamus eelmisel aastal oli Estonias (juba varasemate aastate) balletilavastus Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, eriti Lumivalgekest mänginud Eve Andre, kes on minu meelest hetkel vist kõige otsesem Kaie Kõrbi mantlipärija. Ehk selles mõttes kuidas kõrvutada tervet truppi üksikute rollidega, see on natuke imelik. Ehk kuidas see žürii julgeb tulla välja arvamusega, et näiteks Luana Georg või Colin Thomas Maggsi rollid olid tugevamad kui terve Rahvuballeti trupp? See on ju naeruväärne... Kuid Pähklipurejat paanin kindlasti minna vaatama. Võibolla peakski juba jõulueelsele etendusele piletid ära võtma. Mowgli pidavat ka olema väga hea, aga Tartusse on mul probleeme sõnalavastuste pärastki jõudmisega, mis siis balletist rääkida. Igatahes kavatsen kindlasti midagi sellel aastal Tallinnas vaadata. Mul on kodus tõeline balletifänn ka olemas - printsessbaleriin :) Ennustamisele mõeldes, siis viimasel kümnel aastal on ikka üle kolme aasta läinud auhind Vanemuisele, seega peaks seekord olema Vanemuise kord? Ent lähtudes sellest mu esialgsest loogikast, ehk siiski purustatakse traditsioon ning järgitakse paratamatust...

Ennustan: Eesti Rahvusballeti trupp

Muusikalavastuste auhind
1. Ran Arthur Braun. G. Puccini „Boheemi“ dünaamiline ja värske lavastus Rahvusooperis Estonia.
2. Risto Joost. Võimekas ja laia haardega dirigendi aastaringne töö Rahvusooperis Estonia.
3. Rahvusooperi Estonia koor. Muusikaliselt ja lavastuslikult nõudliku partii professionaalne teostus S. Prokofjevi ooperis „Armastus kolme apelsini vastu“.
4. Atlan Karp. Muusikaliselt veenev nimiroll W.A. Mozarti ooperi „Figaro pulm“ lavastuses. Teater Vanemuine.
5. Mart Sander.Edukas debüüt klassikalise opereti stiilse lavastusega „Silva“. Rahvusooper Estonia.

Kommentaar: Ei noh, minust on tõesti saamas päris kriitik... võtan siin sõna kohtades, kus ma tegelikult pole ühtegi etendust näinud :) Tegelikult oli minu suurimaks elamuseks Muusikalavastuste kategooriast Ain Angeri roll Birgitta festivali raames etendatud Wagneri Logengrinis. Samas Risto Joost on kindlasti auhinda väärt samuti on head olnud kosta nii Atlan Karpi kui Mart Sanderi kohta. "Armastus kolme apelsini vastu" oli ju aasta üks ooperi suursündmusi, eriti kuna ETV ka sellele niimoodi rõhku pani. Seega kaldun ma arvama, et tahetakse annaalidesse säilitada selle etenduse nimi kuldsete tähtedega. Aga tõesti my guess is as good as any.

Ennustan: Rahvusooper Estonia koor - Armastus kolme apelsini vastu - Rahvusooper Estonia

Muusika-, balleti- ja tantsulavastuste žüriide eriauhind
1.Tantsulavastus „Mowgli“. Teater „Vanemuine”.
2.Lavastus „Othello“ (koreograaf Marina Kesler). Rahvusooper Estonia.
3.Aivar Kallaste – osatäitmised tantsulavastustes „Mowgli“ ja „Vanamees ja meri“. Teater „Vanemuine”.
4.„High School Musical’i“ esitustrupp - Hea ansambel ja ühtlaselt professionaalsel tasemel teostus. Nuku- ja Noorsooteater.
5.Hanna-Liina Võsa ja Birgit Õigemeel. Emotsionaalse ja lavastust kandva esinemise eest „Heliseva muusika“ peaosas. Teater „Vanemuine“.
6.Anne Türnpu - haarav, mänguline, lummav esitus muusikuna lavastuses "4 vaadet". Sõltumatu Tantsu Ühendus.

Kommentaar: Mowgli on üht või teistpidi vaja ära auhinnastada seega võib olla tõenäoline, et auhind läheb kas lavastusele või Aivar Kallastele. Helisevat muusikat on tehtud hiljuti ning toona jäi see minu meelest auhinnata, kuigi oli väga hästi tehtud, kas nüüd tõesti siis nii palju paremini, et on vaja eraldi ära märgistada? High School Musicali võitu ma ei usu, aga kes seda muidugi teab. Anne Türnpu oleks kindlasti vääriline nominent, seega koban ma pimeduses ja ennustan täiesti huupi seekord.

Ennustus: Aivar Kallaste

Algupärase dramaturgia auhind
1.Mari Abel, Riina Maidre, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Juhan Ulfsak „The End“
2. Ivar Põllu „Ird, K“
3. Jaan Undusk “Quevedo“

Kommentaar: See peab olema nali žürii poolt - The End oli täielik "kaka". Et nagu jätta näiteks ka paljukiidetud Ühtne Eesti Suurkogu kõrvale... No ma ei tea... Ok, Quevedo võitis ju kunagi juba Unduskile mingi auhinna. Nüüd siis lavastatuna miks ka mitte uuesti auhinnata. Kuid kui on õiglust ilmas, siis peaks võitjaks ostuma Ivar Põllu. Ird, K. oli igas mõttes selle aasta autoriteatri lipulaev. Tallinna rahvas, kes Tartut ei viitsi väisata, saavad nüüd Põhuteatris ise veenduda kah. PS. Piletid on juba müügil!

Minu lemmik: Ivar Põllu - Ird, K.
Ennustan: Ivar Põllu - Ird, K.

Teatritöötaja auhind
Etendust ettevalmistavas kategoorias
1.Sirli Bergström- silmapaistva tehnilise ja loomingulise panuse eest lavastuse „Keskööpäike“ kujunduse teostamisse. Allahindluseta kõrgetasemelise töökultuuri kandja teatri igapäevatöös. Tallinna Linnateater.
2.Gristina Krüger – grimmiala juhataja. Kogu hingega oma tööle pühendunud, pideva huvitatusega juurde õppida ja oskusi täiendada.Teater NO99.
3.Ahto Matt – väiketeatri tingimustes uuslavastuste ettevalmistamise eest vastutajana alati parimat tulemust taotlev ja kindlustav lavameister. Kuressaare Linnateater.
4.Taimi Põlme – usaldusväärne ja teatrispetsiifikat hästi tundev kunstnik-dekoraator. Ugala Teater.

Ei oskagi kommenteerida. Kui rääkida, kelle töö minu jaoks oli kõige silmatorkavam, siis Sirli Bergström peaks võitma.

Etendust teenindavas kategoorias
1.Gennadi Gorjajev - vanemlavameister. Tõeline teatrimees, sest on meeskonnalooja ja –hoidja. Ugala Teater.
2.Toivo Kaev - lavastusteenistuse juht. Oma töös kiire, resoluutne ja tulemuslik, jäädes samaaegselt rahulikuks, laitmatu vastutustundlikkusega töötajaks. Eesti Draamateater.
3.Tatjana Kaur – usaldusväärne ja toetav lavastaja abi-inspitsient aastast 1971. Vene Draamateater.

Hoian pöialt Toivo Kaevule. Põhjused jätan endateada.

Administratiiv- ja haldustöötaja kategoorias
1. Eda Hinno – teatri igapäevatöös kõrge pingetaluvuse ja kompetentsiga, 40. aastase trupijuhi kogemusega. Teater Vanemuine.
2. Anni Jõeaas – „mägesid liigutav” lavastusala juhataja. Nuku-ja Noorsooteater.
3. Annika Üprus – erinevatesse lahendust nõudvatesse küsimustesse professionaalse süvenemisoskusega lähenev projektijuht. Kanuti Gildi SAAL.

Ei oska midagi kaasa rääkida. Tore oleks, kui Nuku- ja Noorsooteater saaks ka auhinnatud. Hoian seega Annile pöialt.

Priit Põldroosi auhind
1.Ene Paaver – teatriraamatute pühendunud ja süvenenud, detailitäpse ja autoritundliku toimetamise eest
2.Kristel Pappel – pikaajalise pedagoogitöö eest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja uurimuse eest Tallinnas tegutsenud Saksa teatrist raamatus „Eesti Draamateatri maja 100“
3.Pille-Riin Purje - raamatute "Jüri Krjukov" (2004) ja (Reet Neimari poolt
alustatud) "Jüri Järvet. Narr ja kuningas" (2009) ja „Johannese passioon“ (2010) koostamine.
4.Riina Viiding – pikaaegse, süvenevalt järjekindla, perspektiivitundelise toimimise eest – selle nimel, et pidevalt ilmuksid meie teatrimõtet toitvad, arendavad ning jäädvustavad raamatud.

Kommentaar: Mitte, et mul selle vasti midagi oleks, aga Pille-Riin on ikka iga aasta siin nimekirjas ning ikka räägitakse tema Jüri Krjukovi raamatust ning Jüri Järveti raamatu lõpetamise eest sai ta juba eelmisel aastal kandideerima. Samas minu meelest tema peakski võitma, sest Johannese passioon võtab juba elutöömõõtme - seda on ta ju teinud juba terve igaviku. Paaveri koostatud kava jäi viimati pihku, kui mõtlesin, et ohoh päris sisukas ning vaatasin spetsiaalselt, et kelle tehtud. Kristel Pappeli tööst ma palju ei tea. Kuid Riina Viidingule hoian küll pöialt. Minu jaoks olekski kas Pille-Riin või Riina... kuid ennustamisega läheb juba raskeks.

Minu lemmik: Pille-Riin Purje - Jüri Krjukov, Johannese passioon, Jüri Krjukov
Ennustan: Kristel Pappel

Salme Reegi auhind
1."Mowgli" loominguline meeskond (Mare Tommingas, Tauno Aints, Vladimir Anšon, Margus Vaigur, Ott Evestus, Jenny MacNamara): uue algupärase noortele suunatud tervikteose eest tantsuteatris. Teater Vanemuine.
2."Timbulimbu ja talv" loominguline meeskond (Andres Noormets, Kaspar Jancis, Feliks Kütt): siirast mängurõõmu kiirgava jõululavastuse loomise eest. Endla Teater.
3.Rein Agur "Kirjaklambritest vöö": üllatav, leidlik ja teatraalne, põlvkondi ühendav lähenemine noorte probleemidele. VAT Teater.
4.Harriet Toompere: särava ümberkehastumisega roll lavastuses "Varastatud oranž jalgratas". Eesti Draamateater.
5.Tarmo Männard lavastuses "Ahne hamster ja värvilised jäälilled": jutustamisteatri järjepideva edasiarendamise eest. Nuku- ja Noorsooteater

Kommentaar: Mowgli on mul nägemata, seega ei saa kindlal seda ennustada. Kirjaklambritest vöö VAT-is oli minu jaoks selle teatri siiani kõige suurem pettumus. Kuigi lavastuslikust küljest polnud nii hull kui sisulisest. Tundsin piina ning tahtsin kogu aeg lahkuda. Kui oleksin kusagil tagapool istunud siis ilmselt oleks ka julgenud. Samas ma pole ka sihtrühm. Männardi tükki pole ma näinud, seega selle jätan ka kõrvale. Selle eest on siin kategoorias kaks nominatsiooni, millele kirjutaksi ka ise kahe käega alla! Endla Timbulimbu ja talv oli tõeline lustipidu. Nii armas ja nunnu. Lastele ka meeldis ning ise tundsin heldimust. Sai ise kah lapseks muutuda ja meenutada neid esimeste klasside aegseid sünnipäevi. Lisaks lahedalt kasutatud multifilmi osad. Ning hämmastav, et seal oli hirmus koletis, kuid tittesid täis saal oli hiirvaikne, keegi ei pistnud hirmu käes röökima. Igati õnnestunud tükk. Kuid Harriet Toompere etenduses Varastati oranž jalgratas - ma pidin silmi hõõruma ja vaatama, et kas tõesti see kes seal laval on, pole mõni kolmanda neljanda klassi tüdruk. Nii pesueht plikatirts. Kusjuures tal ju kodus pojad, ehk ei saa ka oma laste pealt maha teha. See peab ikka endal sees olema. Samas kui teised "tüdukud" ta kõrval, ehk Marta Laan ja Mari-Liis Lill teevad ju ka vahvad rollid, aga Harrieti "pliksis" on midagi imelist. Lisaks tiivustab ehk tema auhinnasaamist ka tihedad ja väga õnnestunud multikahääled?!

Minu lemmik: Timbulimbu ja talv loominguline meeskond
Ennustan: Harriet Toompere - Varastati oranž jalgratas - Eesti Draamateater

Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind
1.Jaak Jürisson - originaalmuusika lavastusele "Jumala Narride Vennaskond". Tallinna Linnateater.
2.Hendrik Kaljujärv - originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele "(Untitled)". Teater NO99.
3.Tarmo Kesküll - originaalmuusika lavastusele "Unenäokohvik". Rakvere Teater
4.Peeter Konovalov - originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastustele "Grace ja Glorie" ja "Isa talveuni". Ugala Teater.
5.Taago Tubin ja Ruslan Trochynskyi - originaalmuusika ja muusikaline kujundus
lavastustele "Maakad", Ugala Teater. Taago Tubin - muusikaline kujundus lavastusele "Paanika". Teater Vanemuine.
6.Ardo Ran Varres - originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele "Varastatud oranž jalgratas". Eesti Draamateater.

Kommentaar: Mõtlesin vähemalt Unenäokohviku ja Varastatud oranž jalgratas etenduste ajal, et küll on hea muusikaline kujundus. Ja just originaamuusika seisukohast. Jumala Narride Vennaskonna laulud olid sellised, no ütleme, mitte minu maitse. Sama võiks öelda Kaljujärve muusika kohta (Untitled) tükile. Liiga punk minu jaoks. Ja kas see siis polnudki selle muusiku muss, kellest tükk rääkis? Konovalov võitis eelmisel aastal, mis muidugi ei takista teda ka sellel aastal parim olemast. Kuid Grace ja Glorie muusika igatahes midagi "erilist" ei olnud. Võibolla hinnataksegi siis rohkem seda lastetükki? "Maakate" ja "Paanika" muusikat ma ausalt öeldes tähele ei pannudki. Oli ju kindlasti midagi, ent kõrvatorkamatu.

Minu lemmik: Tarmo Kesküll - Unenäokohvik - Rakvere Teater
Ennustan: Hendrik Kaljujärv - (Untitled) - No99

Eks muidugi selle ennustamisega on nagu on. Ikka tahaks ju ennustada just seda, mis ka endale on meeldinud. Alati aga ei saagi rääkida terviklikust meeldimisest. Mõnikord on täielik kräpp tükk sisulises mõttes, ent ometi lavastuslikku külge või mõnda rolli sealt on võimalik väga kõrgelt hinnata. Üks näide on minu meelest ka RAAAM-i Antigone - tükk ei meeldinud mulle kohe üldse mitte, üks aasta kehvemaid (kuigi väga paljud kiidavad). Ent Elina Reinoldi roll sealt oli suurepärane. Elina sai ka hiljuti auhinna välimaalt... huvitav, et Eesti Teatriliit ei hinnanud seda rolli sama väärikalt. Aga eks prohvetiks saadaksegi ju võõral maal. Justkui tahaks natuke siin-seal vinguda nende nominatsioonde kallal, kuid ehk peaks siiski rahul olema, et päris palju olulisi tegijaid-loojaid-kunstnikke said siiski äramärgitud.

Nüüd ei muud kui 27.märtsi ootama :)

Mee hind - Ugala

Pildiloleva stseeniga algabki "tekstiline osa" etendusest :) See on ka etenduse ainus nö. viga, minu meelest. Nimelt kohe alguses on kõige naljakam lugu ära. Edasi justkui jääbki ootama midagi sama naljakat. Tuleb ju huumorit küll, aga mitte "NII" naljakat. Samas kes ütles, et see komöödia peaks olema. Minu meelest oli seda kurbust vaatet lõppkokkuvõttes rohkemgi. Huumori mõttes meenus mulle selle tükiga seoses Linnateatri Hecuba pärast. Selline sketšideks jaotatatud ülesehitus ka. Ühes sketšis mängib Tanel Ingi venelast ning seegi tõi meelde Veiko Tubini aktsendiga trammikontrolöride õpetaja. Kuid see, kus Hecuba rändab tõeliselt naerutava huumori radadel, toob Mee hind sisse palju tõsiseid noote, nagu näiteks üksindus, töökohakaotamise võimalus, inimeste isekus ja enesekesksus. Mõni sketš pole (ja ei peagi olema) karvavõrdki naljakas.

Et kõik algusest ära rääkida, siis Aardami autoriteater on kahtlemata võit Ugalale. Hea tükk, head näitlejatööd, saab naerda, saab kurbust hinge, saab kaasa mõelda ja tõmmata siduseid enda eluga. Tegelasteks küll mehed ja natuke ju "meeste värk" see mesinikuamet, aga arvestades saalis naeruturtsatuste rohkust naiste poolt, siis kõnetas see tükk ilmselt ühtviisi nii naisi kui mehi. Mõned naljad ning lood olid juba tuttavlikud, näiteks "turundus-ajurünnak" ja "saastamarket". Aga mõlemad siiski sellevõrra nihkes nendest juba kuuldud naljadest, et häirima küll ei hakanud.

Nagu mainitud, meeldis mulle kõige rohkem see algus. Aarne Soro tõsise näoga rääkimas mee hinnast. Tegemas justkui koolitust, meile - publikule. Justkui tõesti iga kell hakkaks üks ühele mõnega asju klaarima publiku hulgast :) Sellele lisaks sai teada "uuelaadsetest" - moodultarudest :))) ja kuidas mesilasi nendesse kolida - see olevat imelihtne. Soro karakteris oli parajat kohmetust, kuid siiski siirast maamehevaimu, kes tõsimeeli tahab oma mesilastejuttu ajada, sest ise teab ja tunneb seda teemat läbi ja lõhki. Ja kui keegi publikuhulgast oleks Raplast olnud, oleks ta saanud Soro vennale mee ära viia :)

Järgmine stseen on juba natuke tõsisem. Mees tegeleb pesu pesemisega. Meelis Rämmeldi karakter peab "pesu valvama"... õigemini seda, kuidas masin peseb, sest enne lõppu võib see lendu minna :) Ka see karakter, nagu Soro oma, on kergelt äpulik. Kui ta siis oma märjad riided lõpuks taru-pesumasina sees välja võtab ning need selga paneb, astub sujuvalt järgmisse stseeni, kus mõeldakse Käru alevile turunduskontseptsiooni...

Väga kurvaks kujuneb Tanel Ingi metsamehe lugu, kes eriti ei reisi ja inimestega ka kokku ei saa, kuigi ilmselgelt sellest unistab. Mees, kelle jaoks jopeluku tõmbamise heli on seltsi eest. Ühes teises stseenis on Ingi natuke vajamõistusega mees, kes Aarne Soro tegelase lastega peitust mängib, aga Soro "leiab" ta siis, kui lapsed juba mitu tundi tagasi kooli läksid - vaene mees oli ikka alles peidus... Tegelikult oli sketš hoopis kartulisortide äratundmise mängust :)

Üheks hingeminevaimaks stseeniks kujunes minu jaoks Martin Mill-i lugu vanaisast ja vanaisa antud meepurgist. See viis ka loo niiöelda ringiga kokku. Kui esimeses stseenis Aarne Soro rääkis mee hinnast eurodes ja sentides, siis Martin Mill rääkis mee hinnast rohkem mee väärtuse seisukohalt. Mis hinnaga mesi tekib ja mis hind sellel vanaisa antuna hingelises vääringus oli - eriti selles valguses mis meega juhtub...

Et mitte kõiki stseene ette ära rääkida mainin vaid seda, et mesilasedki lendavad ringi ning filosofeerivad oma lühiajalise elu üle, ehk tõesti siit ja teisest otsast mesilastest ja nendega seonduvalt, kuid ühtlasi mesilastarudest, mis on ju mesilaste kodud ning allegooriana elame meie inimesedki nö. oma tarudes. Kärjekapslid ükteisega kõrvuti nagu inimesed ja nende hõlmatav ümbrus. Kärgedena on meie korterid kõrvuti, justkui mesilastena sumiseme isegi ühe inimese juurest teise juurde, tehes tööd, nagu mesilasedki, mõtlemata oma lühikesele ajale, mis meile antud on. Peame rabama sellest hoolimata. Ja kui palju me tegelikult kuuleme teineteist selles suminas? Ma mõtlen tõeliselt kuuleme?

Aarne Soro teeb ühe selle aasta tipprollidest kohe aasta alguses! See kuidas ta ise suudab esimese nalja ajal tõsiseks ja usutavaks jääda, seda on vahva vaadata. Ja ta tõesti on seal, justkui kohmetunud ja ei saa aru, kas see publik on teda ja tema mesinikujuttu tulnud kuulama või siiski lihtalt teatrisse :) Ka tema teised rollid on tüki "tipud" - meelde jäid eredamalt tema mesilane ja kartuleid näriv kartulisortide kasvataja.

Martin Millile tegelikult jagubki vaid üks selline suurem "hetk" - see juba kirjeldatud vanaisa mee lugu. On ta ju veel siin seal, aga need on sellised tavalisemad - meelde jäid küll nii korteri väljaehitaja kui ka turundustiimi vedaja.

Kui Mill jäigi kuidagi taustale, siis Ingi kurvameelsed rollid pääsesid küll mõjule. Lisaks oli temal ka teine tüüp mehi, kellel küll mingis mõttes ühine nimetaja olemuslikult, kuid tegelikult olid ikka erinevad inimesed/mesilased - venekeelne kauplusetöötaja, ehitusmees, mumm... Minule siiski kõige rohkem meeldis see öine mees oma jopelukuga - nii kurb, sest selliseid inimesi ju on päriselt ka olemas...

Meelis Rämmeld oli ka päris sarnane stseenist stseeni, kuid teatud inimtüüpi võivad ju ka mitmed mehed olla. Ka tema mehed rohkem sinna kohmetunud suunda, nö. naiste poolt defineeritud "eesti mehe" tüüpi. Need karakterid kutsuvad täiesti iseenesest talle kaasa tundma. Ka keeleinspektor, kuigi tema on ju jõupositsioonil, tundub siiski mingil hetkel ise rohkem kaastunnet vajavat.

Umbes 25 vana mesilastaru on laval. Mõned hõljuvad õhus, mõned on maas ning tegelased kasutavad neid erinevatel otstarvetel. Näiteks saab neist kartuleid korjata :) Mesilaste silmad on ka kunstnikul väga hästi lahendatud :)

Hinnang: 4 (mu teatrikaaslasele nii palju ei meeldinud - kuigi meeldis ka, aga minule puges hinge küll. Mõned naljad olid ikka päris head ja mõned teemad tekitasid kurbust. No mida veel ühelt healt tükilt tahta. Jah kahtlemata pole tegemist mingi sügava šedöövriga, ega ka isegi mitte väga originaalse tekstiga ja ka lavastuslikus mõttes pole midagi erilist või uut. Kuid ka pretensioonitud, lihtsad eesti meeste lood võivad hinge pugeda. Ikkagi autoriteater ja ju ta kirjutades või lavale tuues tahtis neid (meid :) -kui rääkida eesti meestest) just täpselt nii näidata. Hirmus meeisu tuli kah. Isegi salamisi lootsin, et Aarne oma esimeses loos publikule mõne purgi maha ka müüb :) Polegi juba pikka aega pidanud ostma seda "kulda", ikka on kusagilt kellegi maainimese käest saanud purgi või paar. Aga tükki soovitan küll soojalt - muhe, mõnus, kurvameelne ja kohati naljakas ka. Kõrva paitas ka Ivar Põllu poolt tehtud muusikaline kujundus. See sobis. Positiivne tunne jäi tervikuna ning autoteel tagasi sai neid kurbuse ja üksinduseteemasid arutatud veelgi natuke. Kuigi mõttetööd nõudva asjaga tegemist polegi. Lihtsalt üks läbi ja lõhki hea Eesti tükk - meest ja meestest.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Ott Aardam "Mee hind"
Lavastaja: Ott Aardam (külaline)
Kunstnik: Kaarel Eelma (külaline)
Muusikaline kujundaja: Ivar Põllu (külaline)
Valguskunstnik: Tiina Barbo
Osades: Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Martin Mill

Mõnikord on selline tunne, isegi siis, kui kõik on korras, isegi siis, kui ilm on ilus, kui tööpäev on selja taga, isegi siis, kui lapsed mängivad kõrvaltoas, isegi siis võib ta ligi hiilida, selline... selline rumal... tunne või... ei tea, kas see on teistel ka nii... tahaks teada... kangesti tahaks... aga see on nagu mesilastaruga, tahaks näha, kuidas nad seal sees elavad ja toimetavad, võib ju lennuavast sisse piiluda, aga midagi ei näe - pime ja halvemal juhul võid nõelata saada. Aga kui olekski mõni taru seest valgustatud, kas siis prožektoriga nagu teatris või taskulambiga, siis, ma arvan, näeks seal hoopis midagi muud, kui ootasid- aga see oleks ju... äkki ajaks hoopis naerma, see oleks ju väga hea.

Esietendus väikeses saalis 19.veebruaril 2011

Oscarivõitjad 2011

Märgin punasega õigesti ennustatud Oscarid, ehk mustad on nö "üllatused".

Art direction - Parim kunstnik:
Alice in wonderland - Alice Imedemaal

Cinematography - Parim operaator:
Inception - Algus

Supporting actress - Naiskõrvalosa:
Melissa Leo - The fighter - Võitleja

Animated short - Lühimutikas:
The lost thing - Kadunud asi

Animated feature - Täispikk multikas:
Toy story 3 - Lelulugu 3

Adapted screenplay - Mugandatud stsenaarium:
Social network - Sotsiaalvõrgustik

Original screenplay - Originaalstsenaarium:
The King's speech - Kuninga kõne

Foreign language film - Võõrkeelne film:
In a better world - Haeven - Denmark

Supporting actor - Meeskõrvalosa:
Christian Bale - The fighter

Original score - Originaalmuusika:
Social network - Sotsiaalvõrgustik

Sound mixing - Helimiximine
Inception - Algus

Sound editing - Helimontaaž:
Inception - Algus

Make-up - Grimm:
The wolfman - Inimhunt

Costume design - Kostüümikunstnik:
Alice in wonderland - Alice imedemaal

Short documentary - Lühidokumentaalfilm:
Strangers no more - Pole enam võõrad

Short live action - Lühimängufilm:
God of love - Armastuse jumal

Documentary feature - Täispikk dokumentaalfilm:
Inside job - Sisepiiritöö

Visual effects - Visuaalefektid:
Inception - Algus

Editing - Montaaž:
Social network - Sotsiaalvõrgustik

Original song - Originaallaul:
We belong together - Toy story 3 - Lelulugu 3

Director - Režissöör

Tom Hooper - The king's speech - Kuninga kõne

Actress - Naispeaosa
Natalie Portman - Black swan - Must luik

Actor - Meespeaosa
Colin Firth - The King's speech - Kuninga kõne

Film
The King's speech - Kuninga kõne

Ennustasin 18 õigesti 24-st, pole paha, aga oleks muidugi võinud paremini. Eriti mis puudutab parima režissööri ja parima dokfilmi ennustamist. Siiski üsna etteaimatavad olid oscarid tänavu, peaks vist ütlema. Millegipärast eriti hea meel on lühimultika pärast. Mul oli nii tugev sisemine tunne, et see lihtsalt oli peajagu teistest kaasnominentidest üle ning keegi ei pakkunud seda võitjaks peale minu :)

Oscarid 2011 - ennustusvõistlus

Vaata Oscaritejagamist siit:
http://www.directon.tv/channels/4089/

PARIM FILM:
Must luik (Black Swan)
Võitleja (The Fighter)
Algus (Inception)
Lastega on kõik korras (The Kids Are All Right)
Kuninga kõne (The King's Speech)
127 tundi (127 Hours)
Sotsiaalvõrgustik (The Social Network)
Lelulugu 3 (Toy Story 3)
Tõeline visadus (True Grit)
Luupaljas (Winter's Bone)

Kommentaar: Kaks filmi kemplevad selle kõige olulisema võidu pärast - King's speech ja Social network. Ilmselt viib võidu koju Kuninga kõne, sest film on saanud kõik eelauhinnad, mis viitavad kindlale võidule. Ma pole veel näinud True Grit-i, aga asun seda kohe vaatama. Väga tore, et multifilmil õnnestus ka parimale filmile pääseda kandideerima, seda on juhtunud vaid 2 korda varem - Beauty and the beast ning Up. Inception, millest räägiti terve aasta kui eelsoosikust, oli minu meelest igav ning mul on hea meel, et see eufooria siiski vaibus. Irooniline, aga unest rääkiva filmi ajal tuli mul hoopis uni kinos. The fighter oli tõeline pettumus, selline tavaline spordi-eluloo-film, neid on 13 tükki tosinas Ameerikas. Black swan ja Kid's are alright on rohkem minu maitse järgi filmid. Kuigi mõlemal nendel filmidel võidušansid puuduvad. Winter's bone ka mõjus, kuid siia nimistusse pääsemine on selle filmi jaoks juba piisav au. 127 tundi on ajaga mu sees kasvanud. Tegelikult oli ju terve film sellest kuidas mees kaljulõhes lõksus oli, kuid minu jaoks see igavaks ei muutunud hetkeksi.

Minu lemmik: The social network
Ennustus: THE KING'S SPEECH

PARIM MEESPEAOSA:
Javier Bardem ("Biutiful")
Jeff Bridges ("Tõeline visadus")
Jesse Eisenberg ("Sotsiaalvõrgustik")
James Franco ("127 tundi")
Colin Firth ("Kuninga kõne")

Kommentaar: Javier Bardem tegi tõeliselt vinge rolli üksikhooldaja isana, kes hiinlaseid "aitab" Mehhikos. Ise filmi lõpus suremas... Jeff Bridges oma rollis veel nägemata, kuid mees võitis eelmisel aastal ning minule tema mäng üldiselt ei istu. Jesse Eisenberg on veel liiga noor ja toores, kuigi väga hea roll. James Franco on paljude lemmik juba eelnevatest filmidest ja ega seegi roll lihtne polnud. Kuid on vaid üks, kes seekord auhinna võita võib! Uskumatu, et selles mehes nii palju variatsioone sees on, varem on ta kuidagi näitlejatehniliselt üheülbalisena tundunud, kuigi alati sümpaatsena. Ainuke, kes võiks ohustada on vast Javier.

Minu lemmik: Colin Firth
Ennustus: COLIN FIRTH "THE KING'S SPEECH"

PARIM NAISPEAOSA:
Annette Bening ("Lastega on kõik korras")
Nicole Kidman ("Rabbit Hole")
Jennifer Lawrence ("Luupaljas")
Natalie Portman ("Must luik")
Michelle Williams ("Blue Valentine")

Kommentaar: Annette Bening teeb väga vinge rolli. Kahju, et see nüüd sellisele aastale sattus, kus üks konkurentidest on nii suveräänse rolliga hakkama saanud. Ta on kandideerinud varem 4 korda. Siiski ta võib muidugi üllatada ja seekord siiski võita. Akadeemialiikmed on ju peamiselt vanurid ning nad võivad hinnata just küpsemat näitlejat. Nicole on alati hea, nii ka selles - lapse surma leinava ema rollis. Film ise oli natuke telefilmilik ja tegelikult on üldse üpris üllatav, et Nicole siiski sealt nominatsiooni suutis saada. 20 aastane Jennifer Lawrence on hea Winter's bone-is, aga oleme ausad, mitte oscarivääriline. Michelle Williamsi võitu loodavad paljud, see roll olevat väga liigutav. Minu jaoks on see ainuke, mida ma neist viiest näinud pole.

Minu lemmik: Natalie Portman
Ennustus: NATALIE PORTMAN "BLACK SWAN"

PARIM MEESKÕRVALOSA:
Christian Bale ("Võitleja")
John Hawkes ("Luupaljas")
Jeremy Renner ("Külm linn")
Mark Ruffalo ("Lastega on kõik korras")
Geoffrey Rush ("Kuninga kõne")

Kommentaar: See on raske kategooria selles mõttes, et kõik ennustajad ja eelarvamused ja eelauhinad viitavad Christian Bale-i võidule. Minule see roll ei meeldinud, küll aga kandideerib siin üks mu kõigi aegade lemmiknäitlejaid - Geoffrey Rush. Ausalt öeldes ma imestan, et ülejäänud kolm meest siin ka kandideerima üldse pääsesid. Need olid ju küll ok rollid, kuid kaugeltki mitte oscarit väärt. Ja ometi on meeskõrvalosasid ilmselt filmides üldse kõige rohkem. Seega ehk kõige raskem on just siia viie hulka jõuda...

Minu lemmik: Geoffrey Rush
Ennustus: CHRISTIAN BALE "THE FIGHTER"

PARIM NAISKÕRVALOSA:
Amy Adams ("Võitleja")
Helena Bonham Carter ("Kuninga kõne")
Melissa Leo ("Võitleja")
Hailee Steinfeld ("Tõeline visadus")
Jackie Weaver ("Animal Kingdom")

Kommentaar: Selles kategoorias lähevad ennustajate arvamused kõige rohkem lahku. Pakutakse nii Bonham Carterit, Leo-t, Steinfeldi kui ka Weaverit. Ajalooliselt on selles kategoorias hinnatud noori, tõusvaid tähti, et anda neile tuult tiibadesse, Seega peaks Steinfeld võidutsema. Leo ja Weaver mängivad "ema", mis on samuti oluline faktor võitja ennustamisel. Adams on lihtsalt akadeemia lemmik kuid ilmselt on ta võiduvõimalused tänavu päris napid. Bonham Carteri roll on aga filmis, mis ilmselgelt võidab parima filmi oscari, seega võib akadeemia anda talle, (täiesti ärateenitud töö eest) selle au. Mul on Steinfeldi ja Weaveri rollid veel nägemata.

Minu lemmik: Helena Bonham Carter
Ennustus: MELISSA LEO "THE FIGHTER"

PARIM LAVASTAJA:
Darren Aronofsky ("Must luik)
David O. Russell ("Võitleja")
David Fincher ("Sotsiaalvõrgustik")
Tom Hooper ("Kuninga kõne")
Joel ja Ethan Coen ("Tõeline visadus")

Kommentaar: 9 juhul 10st võidab parima režissööri Oscari parima filmi võitnud film. See on ju loogiline. Samas on siin nimistus Fincher, kes on mitmete oma eelmiste filmidega ka oscarit väärt. Võibolla üldse parim režissöör, kes praegu Ameerikas töötab?! Coeni vennad on hiljuti saanud oscari ja nad nagunii kandideerivad igal aastal... O.Russell pole oscarit selle filmiga väärt minu meelest, Aronofsky on samuti Fincheriga sarnaselt üks parimaid üldse, kuid Musta luige eest ta ilmselt auhinda koju ei vii. See jääb Fincheri ja Hooperi vahel lahendamiseks. True grit on ainuke neist, mis mul nägemata.

Minu lemmik: David Fincher
Ennustus: DAVID FINCHER "THE SOCIAL NETWORK"

PARIM ORIGINAALSTSENAARIUM:
"Another Year"
"Võitleja" (The Fighter)
"Algus" (Inception)
"Lastega on kõik korras" (Kids Are All Right)
"Kuninga kõne" (The King's Speech)

Kommentaar: Another year on mul ainsana neist veel nägemata, seda hinnata ei oska. Inceptioni stsenaarium oli väga hea, kuigi film ise mulle ei meeldinud. Fighteri stsenaarium oli tavaline elulugu, ma ei mõista, mis seal hinnata nii kõrgetasemeliseks. Kõik oli etteaimatav pealekauba. Kid's are alright-i lesbidest paari ning nende laste "isaotsingute" lugu oli omapärane ning stsenaariumi mõttes huvitav. Kuid siin pole ilmselt küsimust, mis film võidab...

Minu lemmik: The king's speech
Ennustus: THE KING'S SPEECH

PARIM MUGANDATUD STSENAARIUM:
"127 tundi" (127 Hours)
"Sotsiaalvõrgustik" (The Social Network)
"Lelulugu 3" (Toy Story 3)
"Tõeline visadus" (True Grit)
"Luupaljas" (Winter's Bone)

Kommentaar: 127 tundi raamat on eesi keeles ka ilmunud. Sotsiaalvõrgustiku lugu on ülipõnev ja puudutab tänasel päeval ka paljusid eestlaseid, kes on Facebook-iga liitunud. Lelulugu on sama hea kui eelnevad kaks osa ja loodetavasti jätkatakse selle rahalehma lüpsmist, sest "i'm a sucker" :) True grit on nägemata ja Winter's bone-i tugevaimad küljed olidki atmosfäär ja stsenaarium. Vahelduseks on kõik kandidaadid siin nimistus nähtud.

Minu lemmik: The social network
Ennustus: THE SOCIAL NETWORK

PARIM ANIMAFILM:
"Kuidas taltsutada lohet" (How to Train Your Dragon)
"Illusionist" (The Illusionist)
"Lelulugu 3" (Toy Story 3)

Kommentaar: Mul on veel lohetaltsutamine nägemata, kuigi dvd on eesti keeles dubleeritult olemas. Prantsuse multikat Illusionisti nägin eelmisel aastal Pöffil ja see oli armas, peaaegu ilma tekstita. kuid Toy Story3-le pole siin vastast.

Minu lemmik: Toy story 3
Ennustus: TOY STORY 3

PARIM VÕÕRKEELNE FILM:
Biutiful - Mehhiko
Dogtooth - Kreeka
In a Better World - Taani
"Põletus" (Incendies) - Kanada
"Outside the Law (Hors-la-loi)" - Alžeeria

Kommentaar: Mehhiko, Kreeka ja Taani filmid on nähtud. Pöffil magasin Kanada filmi maha. Nüüd lähen samal materjalil baseeruvat Endla tükki Põletus vaatama. Kanada šansid on päris tugevad ka, sest päris palju akadeemia liikmeid on kanaadakad. See oleks küll mõnes mõttes ebaaus, kui võitja selliste tingimustega peaks selguma, aga on ju varemgi juhtunud ülekohut... Kreeka film oli tõeliselt freaky, selles suhtes tõeline üllatus, et pääses üldse 5 sekka. Nägin seda üleeelmisel aastal Stockholmi filmifestivalil. Taani ja Mehhiko filmid nägin Pöffil ja mina eelistan küll vastupidiselt ennustajatele Mehhiko filmi. See oli šokeeriv, autentne, huvitav, emotsionaalne. Taani film oli ka ok, eriti lahe, et Rootsi näitleja oli peaosas. Ent siiski Mehhiko film oli palju tugevam.

Minu lemmik: Biutiful
Ennustus: INCENDIES - CANADA

Parim operaatoritöö:
"Must luik"
"Algus"
"Kuninga kõne"
"Sotsiaalvõrgustik"
"Tõeline visadus"

Kommemtaar: Minul on see kõikide poolt ennustatav võitja oma silmaga veel nägemata, aga tegelikult oli Inceptionil, ehk Algusel ka vinge kaameratöö. Eriti hea oli see Black swanil. King's speechi atmosfäär mis kaameraga loodi, oli ka eriline. Aga Social networkis ju midagi erilist kaameraga küll minu meelest ei tehtud.

Minu lemmik: Black swan
Ennustus: TRUE GRIT

Parim montaaž:
"Must luik"
"Võitleja"
"Kuninga kõne"
"127 tundi"
"Sotsiaalvõrgustik"

Kommentaar: Tehnilises mõttes ma ju ei oska seda proffide tasemel hinnata, küll aga montaaž, mis silmaga torkavalt filmile juurde andis... 127 tundi ning Must luik olid kaks filmi, milles montaaž tõesti rolli mängis. Samas kõik on kindlad, et Sotsiaalvõrgustik võtab siit võidu. Tihti on siiski ka parim film viinud montaažioscar koju, sest film on täpselt nii hea, kui õnnestunud on selle kokkulõikamine-klaapimine.

Minu lemmik: The black swan
Ennustus: THE SOCIAL NETWORK

Parim kunstnikutöö:
"Alice Imedemaal" (Alice In Wonderland)
"Harry Potter ja surma vägised, osa 1" (Harry Potter and the Deathly Hallows, Part 1)
"Algus"
"Kuninga kõne"
"Tõeline visadus"

Kommentaar: Alice in wonderland oli üks aasta suurimaid pettumusi. Kehv dublaaž ja film ka eaõnnestunud. liiga ületehtud ka juba kordi ja kordi. Harry vaevalt et võidab sii seekord. Ehk hoitakse viimasele osale kõik Harry oscarid... Tõeline visadus on western ja selles suhtes üpris eimidagiütlev just kunstnikumõttes, kus olulist osa mängib ka "st decoration". Muidugi location-ite valimine, see on ju oluline ka. Siiski usun, et siis võistlevad tegelikult omavahel Alice, Algus ja Kuninga kõne. Ajastufilmidel ja muinasjutulistel filmidel on siin vimalus võidutseda. Ja inception oli stiilne, I give you that much, kuigi film ise eriti ei meeldinud.

Minu lemmik: King's speech
Ennustus: ALICE IN WONDERLAND

Parim kostüümikunstnikutöö:
"Alice Imedemaal"
"I Am Love"
"Kuninga kõne"
"The Tempest"
"Tõeline visadus"

Kommentaar. Näinud olen ainult kahte neist filmidest, kuigi kaks on veel plaatidel olemas. Tegelikult usun, et need mu kaks nähtud filmi teevadki ilma siin kategoorias, ehl Alice ja Kuninga kõne. Kui, siis itaali film, I am love võiks üllatada. Aga see oleks tõeline üllatus!

Minu lemmik: The king's speech
Ennustan: ALICE IN WONDERLAND

Parim jumestus:
"Barney's Version"
"The Way Back"
"The Wolfman"

Kommentaar: Tavaliselt on mul selle kategooria filmid nähtud, sest need tavaliselt jõuavad Eestisse kinno kiiresti, aga sellel aastal on mul kõik kolm nägemata. sellepärast piirduksin ennustusega, aga olen näinud treilerit ning selles suhtes on ka enda lemmik siiski olemas.

Minu lemmik: The way back
Ennustan: THE WOLFMAN

Parim filmimuusika:
"Kuidas taltsutada lohet" - John Powell
"Algus" - Hans Zimmer
"Kuninga kõne" - Alexandre Desplat
"127 tundi" - A.R. Rahman
"Sotsiaalvõrgustik" - Trent Reznor and Atticus Ross

Kommentaar: Parima muusika heliloojat on alati raske ennustada. Eriti aastal, mil keegi väga silma ei torganudki. Muidugi loogiline oleks, kui film, kus Justin Timberlake mängib ja milles räägitakse napsterist, oleks muusikaga natukenegi seotud. Lahe, et multikas, mis pole tüüpiline Disneymuusikal pääses siin kandideerima. See oli nagu ninanips. Ainult lohefilm ongi nägemata neist.

Minu lemmik: The social network
Ennustus: THE KING'S SPEECH

Parim filmilaul:
"Coming Home" ("Country Strong")
"I See the Light" ("Rapuntsel")
"If I Rise" ("127 tundi")
"We Belong Together" ("Lelulugu 3")

Kommentaar: vanuritest akadeemialiikmed peaks countrylaulu eelistama, aga disneymultikalaul on ka alati kuum kaup siin kategoorias. Toy Story ka multikas ja tegelikult mistahes multikalaulud läheva dsiin kaubaks. 127 tundi laul oli siiski esimene, mis tõesti ka kõrva jäi. Minul on country strong nägemata.

Minu lemmik: "If i rise" - 127 hours
Ennustan: "WE BELONG TOGETHER" - TOY STORY 3

Parim heli:
"Algus"
"Lelulugu 3"
"Tron: Pärand" (Tron: Legacy)
"Tõeline visadus"
"Pidurdamatu" (Unstoppable)

Kommentaar: Unstoppale ja True grit on nägemata. Ei usu, et need ka võidaks. Siin on vist üpris kindel võitja teada...

Minu lemmik: Toy story 3
Ennustan: INCEPTION

Parim helimontaaž:
"Algus"
"Kuninga kõne"
"Agent Salt" (Salt)
"Sotsiaalvõrgustik"
"Tõeline visadus"

Kommentaar: Vaata eelmist kommentaari. Ainult, et Unstoppable asemel on Salt. Aga ka Salt on mul nägemata. Sellised actionfilmid tunduvad mulle viimasel ajal ajaraiskamisena.

Minu lemmik: Social network
Ennustan: INCEPTION

Parimad eriefektid:
"Alice Imedemaal"
"Harry Potter ja surma vägised, osa 1"
"Hereafter"
"Algus"
"Raudmees 2 (Iron Man 2)

Kommentaar: nüüd siin ka 5 kandidaati ja mida rohkem seda uhkem... Clint Eastwoodi Hereafter on plaadil olemas, aga nägemata veel. Teised on nähtud, aga hea on nendest filmidest ainult Harry Potter imho. Kuigi see kuidas linn Inceptionis kokku pakiti, see oli midagi erilist... sellepärast see film ehk võidabki.

Minu lemmik: Harry Potter
Ennustan: INCEPTION

Parim dokumentaalfilm:
"Exit through the Gift Shop"
"Gasland"
"Inside Job"
"Restrepo"
"Waste Land"

Kommentaar: Üks tuttav kiitis, et Waste land Pöffil oli üks parimaid filme. See on ka oluline teema... Ma olen siinsetest filmidest ainult iside job-i näinud, mis oli ju hea dokk küll, aga mitte oscarivääriline. Üks teine tuttav kiitis facebookis Restrepot. Ja terve maailm fännab Banksyt.

Minu lemmik: Inside job
Ennustan: Waste Land

Parim lühidokumentaalfilm:
"Killing in the Name"
"Poster Girl"
"Strangers No More"
"Sun Come Up"
"The Warriors of Qiugang"

Kommentaar: olen näinud ainult ühte nendest, kus hiinas üks kool kokku kukkus ning lapsed said surma. dokfilm on tehtud ühe lapsega, kes ellu jäi. Palju räägitakse Poster girl-i kohta, ehk parast controversy on üles keerutatud. Aga Oscarvalijatele selline ei meeldi tavaliselt.

Minu lemmik: The warriors of Quigang
Ennustan: STRANGERS NO MORE

Parim lühianimatsioon
"Day & Night"
"The Gruffalo"
"Let's Pollute"
"The Lost Thing"
"Madagascar, carnet de voyage (Madagascar, a Journey Diary)"

Kommentaar: Need kõik 5 on nähtud ja võiduväärilisi on mitu, minu meelest. Kuid ma võtan riski ja usaldan sisehäält ning ennustan võitjaks oma lemmikut, sest tunnen, et see oli lihtsalt teistest peajagu üle. Olgu mainitud, et minu laste lemmik on Gruffalo. Let's pollute oli stiilne ja tõsisema tagapinnaga. Madagascari võiduvõimalusi usuvad ka paljud ja Pixari Day & night on ehk kõige suurem eelsoosik. Minu süda kuulub aga imelikule robotelukale kodu otsivale poisile.

Minu lemmik: The Lost Thing
Ennustan: THE LOST THING

Parim lühifilm
"The Confession"
"The Crush"
"God of Love"
"Na Wewe"
"Wish 143"

Kommentaar: Tahaks südamest, et Eesti poiss võidaks, aga keegi ei räägi sellest. Kõik kiidavad takka God of love-le ja Na wewele. Na wewe trailer oli küll väga paljulubav. Ise olen näinud ainult The crush-i ja Wish 143, millest kumbki kindlasti ei võida.

Minu lemmik: The confession
Ennustan: NA WEWE

Eesti Laul 2011 - minu top 3

Ilma pikemate kommentaarideta...

1.Getter Jaani - Rockefeller Street


2.Outloudz - I wanna meet Bob Dylan


3.ithaka-Maria - Hopa'Pa-Rei!


Ise lähen teatrisse võistluse ajaks...

Jürka - Ugala

Kui mõni Eesti teater võtab lavastada alles äsja kusagil teises Eesti teatris lavastatud tüki, peaks sellega olema mingi point - uuelaadne mõte või idee, vajadus halb tükk hästi teha, tuua parajasti oluline teema veelgi suurema tähelepanu alla, teha ise, aga kuidagi teise uuema rakursi alt (viide Kes kardab Virginia Woolfile) või mingi muu põhjendus, miks ta selles samas aegruumis (Eesti puhul on see ruum ju üpris pisike geograafiliselt ning inimesed heade tükkide pärast ikka liiguvad natukene ringi ka kodukohast välja teistesse teatritesse) hakkab sama tükki lavastama.

Käesoleval juhul lavastas Dvinjaninov Tartus, Emajõe suveteatris suvetükina "Põrgupõhja uue vanapagan"-a alles viimasel suvel. Kuigi palju on tema lavastuslikku külge ka kritiseerinud, oli see minu meelest just nimelt väga mänguliselt lahendatud ning põnevate leidude ning korraliku mõttetööga tehtud. Kõik see mängulisus ning värskus oli Tammearu lavastatud Ugala versioonist nagu käega pühitud.

Teeme lähtekohad selgeks -
1. minule tavaliselt meeldivad Tammearu lavastused väga.
2. Absoluutselt kõik Tammsaare loominguga seotu huvitab mind. Pean teda ka eelmise sajandi Eesti suurimaks (parimaks) ning olulisemaks kirjanikuks.

Kui ma peaksin kahe omadussõnaga kirjeldama Ugala "Jürka"-t, oleksid need VANA ja VÄSINUD. Lavategevus toimus ilma igasuguse draivita. Ja isegi minusugune Tammsaare-fanaatik ei suutnud enda jaoks sealt eriti midagi leida. Lugu ju tuttav ning alles äsja mälus värskendatud, seega tüki väärtus olekski seisnenud peamiselt selles, kui see oleks lahendatud kuidagi uudsel moel või kui see oleks olnud kirjutatud ümber mingis huvitavas võtmes. Sellepärast ju tegelikult kunagi saigi otsustatud seda tükki minna vaatama - Tammsaare tekst pidavat Tammearu poolt ümberkirjutatama. Eks seal minimaalselt oli ka midagi ümber tehtud, kuid tegelikult tekst polnudki see, mille kallal ma norin pigem rõhkude puudumine, lavastuse kuivus ning kuidagi närtsinud näis see tervikuna.

Kuna võrdlusmoment on nii värske on parallelide tõmbamine suvise versiooniga möödapääsmatu. Sisuliselt tekstis need mängulisemad kohad, nagu näiteks see kuidas Kaval-Ants Jürkat valetama õpetab või vanapagana eitede vahetused, nendest on lihtsalt igavalt ülevoolatud. Tundub nagu tükk oleks lavastatud kohustusest ja mitte armastusest materjali vastu, selle peentesse kihtidesse süvenedes ja sealt midagi huvitavat uut välja kaevates. Võibolla ma eksin ja sellisel juhul vabandan, ent minule jäi selline mulje. Sisulised rõhud puudusid praktiliselt täiesti. Just see, et mida taheti selle versiooniga öelda? Ma lahkusin saalist ilma ühtegi uut mõtet või mõtteainet üldse kaasa võtmata. Võibolla see oli tõesti "minu probleem", kuid mitte miski ei sütitanud mind selleks.

Ka näitlejad oid kuidagi liimist lahti. Ei tea, kas külalissaali mõju või mingi muu teema, kuid alguses ei saanud nad kuidagi seda lugu jooksma. Proffid muidugi "teevad ära", aga kui lihtsalt "tehakse ära", siis on see saalis tunda. Minu jaoks pääsesid mõjule ainult Kaval-Antsud. Eelkõige Arvi Mägi, kelle monoloog oli üldse kogu tüki tugevaim stseen. Kuid samuti oluline oli Martin Mill, kes tõi mingigi elu tükki sisse selle esimeses osas ning Arvo Raimo, kes viis karakteri lõpuni. Minu suur lemmik Peeter Jürgens teeb Vanapagana rolli auga ära, kuid ma tahaks teada, kas keegi seal saalis uskus, et sellel mehel kusagil peas sarved peidus on? (võrdlusena võiks tuua Uku Uusbergi oma kahupeaga Tartus varemete vahel - hoopis teine tera, kui võid kasvõi ette kujutada...)

Naised, ehk Vilma Luik, Triinu Meriste ja Anne Valge olid selle üldise atmosfäärivoolu sees ning samuti justkui oma nägudeta hall mass. Vaid ehk kohati Anne Valge suutis murda sellest tasapaksusest läbi, kuid seda oli siiski vaid korraks. Keegi neist ennast huvitavaks vanapagana kaasaks ei suutnud mängida, mitte nagu Merle Palmiste ja Sandra Üksküla Uusberg Tartus. Meriste osa tütrena jäi ka nii lühikeseks ning talle polnud antud Merilin Kirbitsa mahtu mängulisust. Rääkimata lavastuslikest trikkidest, kuidas näiteks Dvinn pani tegelase riided üha rohkem "kurjuse tooni" võtma... Kõiki neid huvitavaid lavastuslikke mõtteid ning heas mõttes tegemisesärtsu jäin ma selles "Jürkas" igatsema.

Kuid midagi peale kaval-Antsude oli siiski veel kiitmist väärt. Nimelt Jaak Vaus-i kunstnikutöö. See kuidas alguses maja lavale "ehitatakse" ning hiljem kuidas see tükkideks tassitakse, selline mõnus lavastuslik osa - funktsionaalne kujundus - andis midagigi omapärast lavastusele.

Ning kui veel mõnda paremat stseeni mainida, siis see Jürka vestlus surnud naistega - see, mis on näha esimesel fotol. Siin aga Arvi mägi esitab just parajasti "seda" monoloogi, mida juba mainisin:

Lugu on ju ikka see vana hea "õndsaks saamise" värk. Nimelt, võibolla inimestel polegi võimalik õndsaks saada ning seetõttu peaksid kõik kohe taevasse minema?! Sellises olukorras kuidas ning mis õigusega eraldada kedagi põrgusse? Põrgu aga jääks niimoodi tühjaks. Vanapagan peab seega minema maapeale ning tõestama, et õndsaks saamine on võimalik. Aga no kuidas sa paganana "õndaks" saad :) Muidugi üritab ta jõuda õnnistatuks heaga ja uskudes lähikondseid inimesi ning nende suundaandvaid soovitusi ning nõuandeid. Loomulikult tööga peaks saama ju õndsaks... orjab siis Antsu ning proovib kõigest väest. Kuid ega inimesed ka lollid pole, ega nad ju tahagi põrgusse. Nad peavadki vanapagana õndsaks saamisel risti põiki jalus olema. Seega kas Ants ongi niiväga paha? Igaüks meist ju tegelikult on "Ants" sellises olukorras, kas pole? Samas heast südamest on Antsu päris lihtne hukka mõista. Sest eks inimene ise ongi üks paras vanapagan, ainult et elab maapeal. Eks me peakski selliste "Antsudena" põrgusse minema...

Hinnang: 2- (Kuigi ma olen täielik Tammsaare fän, polnud ma siiski selle tüki sihtgrupiks. Mul on tunne, et see võiks oma rahulikkuses ja tagasihoidlikkuses kõnetada vanemat generatsiooni. Nemad tundusid ka saalis olevat rahulolevamad. Minu ümber istunud inimesed näisid küll samuti päris pettunud. Mul oli headest näitlejatest kahju, sest mängida neile justkui ei antudki. Eks see, kes sai ja leidis neid kohti enda jaoks, see rabas ka kohe midagi teha, kuid lõppkokkuvõttes kukkus tükk iseenda tõsiduse pange. See materjal on juba liiga leierdatud, et seda sellisena lavale tuua tänasel päeval. Võibolla kui keegi harva teatrisse jõuab, siis mõjub ka selline tükk sellise "hea klassikalise teatrina", ma ei oska seda selle kandi pealt hinnata. Minu jaoks jäi vanaks ja väsinuks versiooniks...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

„JÜRKA”
Töötegemine kahes jaos
Lavastaja: Peeter Tammearu
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja: Üllar Priks
Mängivad: Peeter Jürgens, Martin Mill, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Vilma Luik, Anne Valge,
Triinu Meriste, Margus Vaher, Andres Oja

A.H.Tammsaare surmast sai 2010. aasta kevadel juba 70 aastat, aga arutelu ja vaidlused tema viimase
suurteose -allegoorilise, müstilise ning erinevaid tõlgendusi pakkuva „Põrgupõhja uue vanapagana" üle ei näi lõppevat. Nagu ka selle teose tõlgendused teatris. Iga kirjaoskaja eestlane teab midagi Jürkast ja Antsust, õndsakssaamise võimalikkusest / võimatusest ning sellest, et „eit mäletas, aga eit suri ära".

Kirjandusteadlased arutlevad, teatrikriitikud õpetavad... Ometi kirjutab ajaloolane Karl Kello:
„Võimalik, et me pole suutnud õigesti hinnata Tammsaare kirjandusliku testamendi tegelikku tähendust. „Põrgupõhja uus Vanapagan" on otsekui Uue Testamendi B-variant, omamoodi uusim testament, alternatiivne evangeelium. Tammsaarel pole, tõsi küll, kuulutada mitte just eriti suurt rõõmusõnumit ...."

Seekordne P.Tammearu dramatiseering „Jürka" on omamoodi vaimseks jätkuks Jaan Krossi
„Keisri hullule", mis veel hiljaaegu Viljandi teatri repertuaari kuulus. Ühiskonnaga vastasseisu
sattunud inimhing, võimetu midagi muutma, pikkamööda sunnitud loobuma kõigest.
Ja ometi - kui temalt on võetud kõik, on temal miski alles...

„Enigmade mõtestajate asi on esitada küsimusi ja kui on kindlalt teada, et midagi kunagi ei selgu, siis peitub neis küsimustes ka vastus." (Aarne Ruben)

Esietendus Ugala suures saalis 20. novembril 2010
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi ja 10 minutit.