Hoiatus: Avan liiga palju sisu, seega ära loe enne kui ise vaadanud pole...
Shelagh Stephenson on teinud oma versiooni Stoppardi Arkaadiast. Ka "Eksperiment õhupumbaga" toimub kordamööda ja vaheldumisi kahes eri ajastus. Täpsemalt öeldes kahes sajandivahetuses kahesajaaastase vahega - 1799 ja 1999. Oma ajastukohaste eripärasustega inimsuhetes. Kuid teemana on segatud ka teadust ja seeläbi muidugi teadlaseid ja moraali. Stephenson on küll ametliku versiooni järgi varjunud põhjenduse taha, et see baseeruvat Joseph Wright-i maalil "Eksperiment linnuga õhupumbas", kuid seosed Stoppardi näidendiga on lihtsalt liiga ilmsed, et on lausa hämmastav, et teda plagiaadis pole süüdistatud. Sellest hoolimata minule see näidend meeldis. Ka lavastus. Rõhuasetused on siiski hoopis teistsugused ning tegelased ju ka mõnevõrra teisiti üles ehitatud kui Arkaadias.
Selline tekst äratab mõtteid nii mitmel tasandil ja see ongi üks põhilisi teatri tõelistest väärtustest minusuguse publikulise jaoks. See muudabki tüki tavalistest kergetest igapäevastest draamadest olulisemaks ning sügavamaks. Ühtlasi on see järjekordne samm edasi koostööteel Peeter Tammearu ja Rakvere Teatri vahel. Tammearu minu meelest lavastab "korralikult", selle sõna otsesemas mõttes. Tema stiil on heas mõttes Pedajasega sarnaselt klassikaline. Kuid selline kahe ajastu miximine pole kindlasti mitte kergete killast ka kogenud lavastaja jaoks. Tuleb sättida, et vahetused sujuksid ajastuste vahel ning ei tekiks pidevat tegelaste lahkumist-saabumist (nagu näiteks häiris see Endla Põletuses) ning kuna mitmed näitlejadki figureerivad kahes eri ajastus erinevate tegelastena, siis on vaja vaadata, et ka näitlejad oleksid erinevad eri ajastutes. Siinkohal tuleb kasuks Tammearu enda näitlejakogemused. Tema ju teab seda ka näitlejatehnilisest küljest. Kuigi eks näitlejates endas peab see talent lõppude lõpuks sees olema, et olla võimeline selliseks ühe tüki raames kaheks erinevaks karakteriks ja "usutavaks karakteriks". Kuid näitlejate juurde mõne aja pärast.
Teaduse suunal esitab näidend küsimusi teadlaste eetiliste piiride kohta. 1799 - teadlane tahab armastusega peibutada küüraka tüdruku küüru uurimiseks armastuse lõksu. Teadlased kaevavad laipu välja, et teadust edasi arendada ning teha nende peal uurimustööd ja katseid. 1999 - Embrüote kasutamine raku-uuringutes. Kuivõrd ikkagi saab ette uurida seda, kas sündival lapsel võiks olla taibumus näiteks skisofreenia all kannatada. Kas temas on vastavad rakud olemas. Ning kas siis oleks vanematel õigus selline rasedus katkestada? Iga inimene saaks justkui mingi triipkoodi sündides enda kohta ja ühiskond saaks seeläbi panna inimestele hinnanguid - võibolla rikkuda näiteks geneetilise nihkega inimeste elu juba enne kui nad seda ise kujundadagi jõuavad.
Mõlemad aastaarvud on sümboolsed ka mitte ainult sellepärast, et need on sajandivahetused. Pigem just sellepärast, et nendel aegadel tehti suuri olulisi avastusi ja arenguid teadusuuringutes - 18ndal sajandil arenes meditsiin ning 21.sajandil geenitehnoloogia. Lisaks on märgiline ka see, et vanemas ajastus oli teadlaseks ning ka tema teadlastest sõpradeks - mehed. Uuel ajastul on teadlaseks naine ning ka äri ajab ta teise naisega. Mees on tossike, hetkel töötu, muidu õppejõud ja tegeleb muuhulgas näiteks aiandusega. Lisaks neile on ka mõlemas ajastus kaks tegelast, kes on harimata, kuid sellest hoolimata nutikad. 1799. aasta on selleks maja teenijanna ning 1999.aastal remondimees.
Lisaks sellele, et räägitakse teadlastest ja teadusest, on see näidend väga tugevalt läbi imbunud ka inimsuhete lahkamisest. Ja isegi kolmas tasand võib mõne jaoks olla näidendis olemas, nimelt uuemal ajastul leitud noore naise luukere ja selle üle polemiseerimine. Kes see tüdruk on? Kas ta mõrvati? See siiski selgub publiku jaoks enne kui mingi mõrvamüsteerium sellest kujuneda jõuab. Selle surmagi põhjus on seotud just nimelt teaduslike ebamoraalsustega. Vanal ajastu võetaksegi aasta vastu Isobeli surmaga, uuel ajastul võetakse uut aastat vastu kolimisplaanidega. Mõlemad nö. "uued algused".
Juba mainitud kahes ajastus erinevaid inimesi mängides eraldatakse aganad sõkaldest. Seal kus Tiina Mälberg, Toomas Suuman ning Lauri Kaldoja on tõesti kaks erinevat inimest, toob Liis Haab uude ajastusse kaasa liiga täpse koopia oma vanema-aja karakterist. Võibolla on see taotluslik, aga minu jaoks mõjus just "hea mänguna" karakteritevaheline muutus. Eriti Suumani ja Mälbergi puhul oli seda eriti peent vahet lausa imeline jälgida. Muidugi Suuman on 1799 aastal keevavereline teadlane, aga 1999 vaikne ning ehk ka tagasihoidlik või pigem allasurutud kirjandusõpetaja. Kindlasti mõjub tema hingele töötuna olek. Mälberg on vanemas ajastus emotsionaalne, kahtlemata elus pettunudki, kuid väga särtsakas naine, kelle ülevoolavus on küll ürgnaiselik ning tema alkoholilembus, millega ta oma muret leevendada püüab, kahekordistab veel seda. Uuemas ajastus on ta tõsine teadlane, kellel on nõudlust - tal on hea töö, aga talle pakutakse veelgi paremat. Muidugi mehe enesekindlusele tema kõrval mõjub see omakorda laastavalt.
Soorollid on ju kahtlemata muutunud viimastel aastakümnetel. Aga minu jaoks see nii oluliseks teemaks ei tõusnudki. Kõige paremaks stseeniks (vaata postituse esimest fotot!!!) pean seda, kui vanemas ajastus Mälbergi tegelane Susannah Fenwick oma mehele lõpuks ometi tõe näkku viskab. Juba etenduse algusmeetritel teatab tema mees mingis vestluses, et tema katuse all magamistoavoodis millegi "sellisega" ei tegeleta - selles majas tehakse "teadust". Kuid vaataja jaoks oli sellega öeldud, et teadlase proua elab frustratsioonide küüsis. Tema mees ei maga temaga - järelikult on tal puudu armastusest. Ta on ebaenesekindel - kas mees üldse teda enam armastab. Alguses ju suhted algavad ikka armumise ning teineteisele pühendumisega. Argipäevarutiinid, mugavus ning töö ja huvid viivad inimesed teineteisest eemale ja alati on sellisel juhul üks pooltest kannataja. Mul on hea meel, et see naine siiski võttis suure vihaga teema üles ja paiskas selle kõik endast välja. Ja nagu ikka, ei pruukinud mees sellest üldse teadlik olla. Just täpselt sellepärast ma arvangi, et tuleks teineteisega alati rääkida oma muredest, hirmudest ja ootustest. Inimesed ei ole mõtetelugejad (mehed veel eriti mitte!). Kuigi naised seda ju mõnikord oskavad :) Ja sellega ma ei mõtle muidugi sõna otseses mõttes mõtete lugemist vaid pigem kõiksuguste märkide lugemist (ka andmist!) Kuid lõppude lõpuks oli see, et naine teema välja purskas, päästerõngaks nende suhtele. Seega asjadest peab rääkima! Vastasel juhul võib kohe kõigele käega lüüa.
Margus Grosnõist on märkamatult saamas karakternäitleja. Tema, võiks isegi selles tükis öelda - julge karakterloome on ka siin tükis õnnestunud tegelaseks formeerunud. Ülemarkeerida on nii lihtne selliste julgemate eripäraste karakteritega, Grosnõi sellesse lõksu ei lange vaid tuleb puhtalt välja oma karakteri eripäradega. Natali Lohk on minu meelest lausa iga kord hea. Isegi kui tükk ise pole suurem asi. Siin on aga ju ka tükk hea. Oleks tahtnud pigem teda näha ka uuemas ajastus peategelasest naise äripartnerina. Kuna ta näitlejana süpatiseerib, siis elasin ka kaasa tema hingevalule armastuses pettudes. Huvitav, et ta meeldis mulle alates esmakohtumisest alates seal Virutänava hotelli basseini äärel, kui ta narkoleptilist piigat mängis. Mõne näitlejaga on nii, et ta hakkab juba kooliajal meeldima ja kui ta ise ka areneb, mida ka Natali on märgatavalt teinud, siis see meeldivus kasvab omasoodu.
Maarika Mesipuud olen ka varem näinud mängimas, kuid esimest korda tõesti jälgisin tema karakterit ning näitlejat selles. Ja kuigi kohati olid konarused nagu kogenematus väga selgelt märgata, kuid oli stseene, kus ta tõeliselt säras. Liis Haab ja tema, mõlemad oma blondide lokkidega, mõjusid õdedena küll. Üks ilusamaid ülemineku kohti eri ajastutevahel mängitakse Suumani ja Mesipuuga, kui üks tunnetab oma majas justkui vaimu. Mõnede teooriate kohaselt polegi ju lineaarset ajamõistet vaid kõik aeg eksisteerib samal ajal.
Toomas Suuman esialgu mulle vanas ajastus ei meeldinud -liiga palju tavapärast räuskamist ning üldse vana-tuttavat-Suumani. Kuid siiski kui ta tegi seda vaikselt naise kõrget lendu kõrvalt vaatavat õppejõudu, sain aru, et loomulikult tark tegu eristada oma karakterid nii silmatorkavalt. Ent kõige nauditavamaks tõuseb selles valguses rahulikud hetked vanas ajastus, kus ta on täiesti teistmoodi mees, kui see rahulik mees uues ajastus. Ikka see lemmiksteen - kus Mälbergi ja Suumani karakterid lepivad ning oma suud puhtaks räägivad. Ja siis tulevad lapsed jooksuga ning segavad nende "hetke". See on nii eluline, tundsin omaenda elu sellest ära. Huvitav kas see on näitlejate õnnestumine või tegelikult ka lavastajal ju lapsed ning temalgi ilmselt selliseid "olukordi2 omast käest võtta. Igatahes sellised pisikesed paralleelid oma eluga muudavad ka tüki omasemaks ja realistlikumaks. Ega päriselt peale Grosnõi tegelase, keegi teine ei olegi eksisteerinud kunagi. Grosnõi tegelane on Roget - omanimelise Thesauruse leiutaja. Tema on ka ainuke teadlane, kes peab sisemist moraalset võitlust teadlase eetika üle kutsudes justkui oma sõpra ka korrale, kui too talle küüru uurimiseesmärkidest ja deformeerunud inimkeha imetlemist tunnistab.
Tiina Mälbergi kaks naist on kui päev ja öö, üks alkoholilembene, tähepanupuuduses vaevlev naisterahvas. Teine on naisteadlane, kes adub ka mehe tundeid kuid ei suuda olla neid tollele ninaalla määrimata, sest vajab tegelikult tolle toetust. Naine, kelle jalas tolles peres on püksid. Tiina on üks Rakvere Teatri esinäitlejatest. Üks kelle pärast ma oleksin valmis Rakverre sõitma.
Kunstilises mõttes kostüümid meeldisid, kuid lavakujunduses oli elemente, mis häirisid ja isegi karjusid silma - näiteks raamaturiiulid, milles oli vagustus - üsna ebausutav apsakas 1799.aasta kohta. Samas reketitemäng, mis enam vähem just tegevuse toimumise ajal oli kuum "uus" mäng.
Hinnang: 4+ (kõrgtasemel näitlemine, huvitav sisu, hea lavastus - rohkemat ei oskagi tahta ühelt teatrielamuselt. Ei tea, kas Tammearu on leidmas "uut koduteatrit". Igatahes ühe hea tüki on ta nüüd sealsesse kavva küll toonud. Tahaks uuesti kunagi seda tükki vaadata, eriti selle Mälbergi ja Suumani stseeni pärast. See oli nagu oleks oma elu ühte hetke kõrvalt vaadanud. Hetke, mida võiks lugeda täiesti pöördeliseks. Oluliseks. Ja sellepärast ma olengi ühena esimestest propageerimas "rääkimist ja omavahelist arutlemist mistahes teemade üle" paarisuhtes. Pole vaja kunagi mõelda, et teine inimene teaks üht või teist asja "nagunii". Kindluse mõttes tuleks alati ikkagi rääkida ka. Muidugi mitte haiget tehes! Inimesed RÄÄKIGE omavahel!)
Shelagh Stephenson
EKSPERIMENT ÕHUPUMBAGA
Kired ja saladused kahel sajandil
Lavastaja Peeter Tammearu
Kunstnik Silver Vahtre
Sajandite kirgi ja saladusi vaevad Margus Grosnõi, Liis Haab (külalisena) või Kertu Moppel, Lauri Kaldoja, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Tiina Mälberg, Toomas Suuman
Kakssada aastat kiusatust. Lahata maailma osavalt skalpelliga või lasta kõnelda poeedil?
1799. Katseklaasid, väävliving, eliksiiride kihin kabinetivaikuses. Mehed ei armasta naisi, vaid progressi ja tõde. Kirg teadmiste järele on ekstaas, mis viib hukatusse.
1999. Geenitehnoloogia ajastu. Naisteadlased on edukad, kuid kahtlevad endas. Mehed on poeedid ning pelgavad täiuslikku maailma.
Sajandivahetuse piiripealsel hetkel sünnib ühes majas kummalisi asju. See on ohtlik reegliteta aeg, mil kõik võib äkki teiseks saada. Ning mererannal kõnnib tüdruk, kaheldes ja otsides – kas kuulata mõistust või südant?
Esietendus 19. veebruaril 2011 Rakvere Teatri suures saalis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar