Kollane nool - Ugala

Koldits on minu meelest üks põnevamaid lavastajaid Eestis. Temalt mainstream-i oodata pole mõtet. Ega Pelevin muidugi materjalina ei saagi olla "tavaline". Nende kahe mehe eelmist kokkupõrget - Tallinna Linnateatri "Tšapajev ja pustota", saatis minu mäletamist mööda päris korralik publikumenu ning lavastus oli üks minu tolle aasta lemmikutest - hinnanguks loomulikult 5! Tegelikult leidsin (viide on vasakus tulbas), et kolm aastat tagasi koostatud TOP100 etenduste tabelis oli see tükk kogunisti 19.kohal ning Argo Aadli roll sellest lavastusest jõudis minu 30 meeldejäävaima rolli nimekirja...

Päris korralikud mõjufaktorid selleks, et kohe Koldits/Pelevin värskeimale esietendusele piletid võtta, kas pole? Ja kuna see sattus olema 5.märts, siis võtsingi seda kui sünnipäevakingitust iseendale :)


Lugu mehest, kes on "kollasel noolel". Rongil, millel pole peatuseid. Sõidul pole ei algust, ega lõppu, kuid rong "kihutab katkise silla suunas". Andrei tahab sealt kuidagi "enne katastroofi" pääseda, kuid ei tea kuidas. Kogu tükk kubiseb sümbolitest - neid leiab siit tõesti nii palju kui keegi vähegi viitsib otsida ja mõelda. Vabadus, rutiin, ettemääratud rajal liikumine, oravarattalt oskamatus maha astuda jne jne jne.

Laval on tõeliselt suur mass inimesi, oma 50 vist tuli ära :) - Ugala näitlejate kollektiivi paisutavad VKA näitleja- ning tantsutudengid ja korraliku suurusega (6 pillimeest/naist) ansabel veel pealekauba. Ugala suure saali lavasügavus on suur kah, niiet mingit ahistavat "kitsa ringi" tunnet ei teki. Isegi siis mitte kui tegelased justkui pinkide vahelt ronima peavad. Aga muidugi suurele lavae seda pannes ei pruukinud see olla tegijate taotluski. Samas terve elu toimub seal rongil küll - alates väikestest aknast välja piiluvatest patsidega tüdrukutest, pulmapidudest, pere-elust, naistevõrgutamisest, lõpetades vanamehenässiga, kes "rongil elab", asjade kogujani, enesetapjani, kunstnikuni ning loomulikult vagunisaatjateni välja. Kogu vene(?) rongi atmosfäär oma värvikirevuses. Selles mõttes tulid küll need lapsepõlve platskaardiga, kupees või lihtsalt tavavagunites reisimised Leningradi ja Moskva rongidel meelde - ühe nimi oli vist "Tšaika"... "Kollast noolt" ma ei mäleta... aga rongidel olid "nimed" :)


Lavastus on jagatud episoodideks, millest minu jaoks töötasid paremini need episoodid, kus tegelasi oli maksimaalselt 1-2 korraga. Lemmikutest (vist) stseen asjade koguja (Luule Komissarov) juures, millele sekundeerisid tütarlapse (Kadri Lepp) - noormehe (Janek Vadi) armumäng, kui tüdruk tahtis, et poiss oleks "teistsugune" ja püssidega mehe (Tarvo Vridolini) monoloog.

Kuid tervikuna oli lavastus minu jaoks siiski üks suur müra. Mind häiris see, et see mees sealt rongilt lihtsalt maha ei lähe ja ometi lõpuks teeb ta seda ning selles suhtes jäigi minu jaoks müstiliseks, et milleks kogu see jura siis seal vahepeal. Võibolla mul oli lihtsalt liiga pragmaatiline "state of mind", aga see kõik tundus minu jaoks punnitatuna. Alates sisust, milles huumor oli küll üsna vähene, kuigi lavastaja seda lubas, midagi sügavalt filoosoofilist või psühholoogilist ma enda jaoks ei leidnud. Eks filosoofiline ta ju oli, kuid siiski mitte sellisel tasandil, mis minule midagi oleks pakkunud. Variant on ju muidugi ka, et ma lihtsalt ei saanud aru sellest, milleni mu mõistus ei küündi ning see tasand, milles see tükk töötab on lihtsalt kusagi "kõrgemates sfäärides". Teatrikriitikutele tavaliselt sellised tükid just istuvad. Eks siis näis, kuidas see vastu võetakse. Kui ka kriitikud näevad seda vägisi punnitamist siis nad ilmselt ei söö seekordset Kolditsat, kuid kui see läheb neile korda "kui midagi tavalisest teatritükist erinevat", siis kiidetakse, nagu tavaliselt sedasorti tükkide puhul.

Minu jaoks jäi igatahes arusaamatuks see rongipeal raudteeliiprite vahel hüplemine. kuigi muidugi, ega need ei pruukinudki "liiprid" olla, vaid mingid takistusvallid või mingi muu sümboolika... Iseenesest päris stiilne kaader. Kahju ainult, et see lavasügavuses olev ekraan, mis kordustena lõpmatuseni videokaameralt lastud pilti ei hakanud kaasa mängima selliselt suurelt lavalt.

Näitlejatega oli seekord nii, et need kes ikka meeldivad - Kadri Lepp ja Arvo Raimo, nemad meeldisid ka seekord kõige enam. Arvo Raimo lihtsalt on nii armas, et temale lihtsalt elab alati kaasa kuidagi märkamatult. Kadri Lepp lendab lavalt läbi vaid ühes stseenis, kuid ka temale tundsin lihtsalt kaasa - purjus inimesega jändamine on nii ebameeldiv. Kuigi eks tüdruk ise oli ka kerge kiiksuga - kurbnaljakas :) Ohhh ja muidugi Luule!!! Lemmikstseen!!! Oma asjadega kimpus - kuidas neid sättida oma pisikesse kupeesse(?) tähestiku järjekorras või kasutamiskõlblikkuse ning vajalikkuse järjekorras :) Vaesest memmest hakkas hirmus kahju! Aga eks alltekstina jälle see, et oma probleemid tekitame endale ise. Mõnikord lihtsalt mõtleme asjad enda jaoks raskeks, mõnikord tekitame endale pobleemi mõttetu harjumusega. Tarvo Vridolin üllatab juba mitmendat korda järjest. Temast on saamas Ugala üks huvitavamaid näitlejaid - "Limpa" ja "Väikesed vanamehed", kui nüüd nimetada paar viimast töövõitu... Peeter Jürgens räpparimütsiga mõjus palju huvitavamana kui Jürka peaosas, kuigi natuke selline mulje jäi, et ta ei teadnud täpselt mida ta selle rolliga peaks tegema. Seal oleks ruumi julgustükkideks, sest kogu värk on ju siiski üpris sürr. On ta ingel või jumal või saatan? Paar pisirolli-tegijat tahaks veel positiivselt ära märkida - Kata-Riina Luide ja Triinu Meriste.

Noortest keegi eraldi silma ei jäänud ning nime ja nägu kokku viia veel ei oska kedagi peale Vallo Kirs-i. Tal on siin ühe teise mehega stseen ka olemas. Teistel noortel massist kahjuks välja paista üldse ei lasta... aga eks tuleb ka nende kord.

Peategelase Andrei rolli, ehk näitleja Janek Vadi jätsin viimaseks, aga ega mul midagi erilist polegi arvata tema rolli kohta. Oli, ei häirinud seekord eriti, aga ei meeldinud ka. Sellepärast, et see oli kuidagi elutu. Ei saa ka otseselt ju midagi ette heita, ta teeb korralikult oma rolli ära, aga ometi on puudu sellis peaosatäitja särast või elektrist, mida ma peategelaselt tahaks saada. Kõik need nõksud, miks mul Argo Aadli "Tšapajev ja pustota" roll meeles on - see emotsionaalne skaala, eri registrid, milles tema koomiline talent töötas, see oli Vadi rollist puudu. ma ei suutnud ka tema tegelasele kuidagi kaasa elada, sest see ei olnud ei sümpaatne ega ka muid emotsioone äratav. Endiselt "avanemist" ootama jäädes (arvasin, et "Väikesed vanamehed" selle juba algatas, aga ilmselt siiski mitte).

Muusikaline kujundus oli päris hea ja kunstnikutööl polnud ka viga, kuigi need aknad mõjusid pigem euroremondikorteriomaselt lumivalged, aga mitte rongiaknad :) Kuigi lõppude lõpuks ei pidanud ju miski tähendama seda, mida vaataja enda jaoks ette kujutas. Ettekujutusvabaduse jättis lavastaja küll visuaalselt, aga seda oleks tahtnud rohkem ka tekstiliselt (loe: sisuliselt)...

Hinnang: 2 (Ma ei oska selle tüki kohta kirjutada. Niigi olen jahunud üleliia palju. Atmosfääri ja mingis mõttes ka sisuliselt tuli meelde Karl Ristikivi "Hingede öö". Olen lugenud kusagilt, et kellelegi meenutavat see Pelevini tekst Herman Hesset, ainult koomilises võtmes. Mõned väidavad, et tegemist on postsovjetliku Venemaaga. Mina tundsin just seda vana "nõukaaega" sellest tükist ära. Mis oligi üks positiivsemaid mõjusid, mida tekst minule andis. Üks olulisemaid küsimusi, mis tõstatakse on "Mis on õnn?" Kuid kas sellistele filosoofiliste tõdemuste definitsioonid pole siiski individuaalsed. Minu jaoks on õnne kindlasti midagi muud kui Andrei jaoks. Samas eks vabadus on paljudele inimestele oluline õnnetunde eeldus.

Ma arvan, et see lavastus siiski võib ka paljudele meeldida. Paljudele meeldib ju ka Coelho kirjandus, mille filoosifilised märgid on minu jaoks siiski liiga pinnapealsed ning kerged noppida, et tekiks sügavam huvi. Üldse tundub, et olen sattunud keskpärase ja sellest allapoole teatri lainele. Pärast Linnateatri Conwaysid on järjest hapu maitse jäänud suhu, nii ka seekord. Ka kaks järgnevat tükki on samuti sellised... Kusjuures, "Kollast noolt" ma oleks nagunii tahtnud näha. Selles suhtes ei kahetse piletiostu, ent võibolla oleks vaja teha väike paus ning teatri asemel rohkem raamatuid lugeda... Raamatutega on pettumist vähem. See on lihtsalt võimalik kohe alguses välja vahetada mõne teise riiluli lebava teose vastu, kui lugu jooksma ei hakka või muul põhjusel ei meeldi. Teatriga nii ei saa. Teatriga on nii ka tihti, et vaatad, ootad ja loodad, et siiski läheb ühel hetkel "asjaks". "Kollane nool" asjaks ei muutunud ja minu jaoks oli see kokkuvõttes kuidagi tühjapäevane. Ei olnud sellel sügavamat pointi minu jaoks, samas point võib ju olla selline "lihtsake", aga sellisel juhul teekond selleni peaks kuidagi kõnetama. See tükk kõnetas mõnedes harvades hetkedes, ent tervikule sellest ei piisanud. Nagu keegi Sirbis tabavalt mingi teise tüki kohta ütles - nende episoodide summa oli väiksem kui mõned episoodid eraldi. Võibolla oleks olnud vaja ümberkirjutamist või mõnede episoodide väljavahetamist, et mingi intriig tekiks. Mitte lihtsalt see rongist maha pääsemise lugu selgroona ning siis need sümboolsetena argieluprobleeme kuvavad pisilood-stseenid. Kõike oli ju kuidagi palju, aga sellest oli siiski liiga vähe.)

PS. psühhedeelne (viidates ka (Untitled) tükile No-teatris, millel pole küll "Kollase noolega" vähimatki ühist) on ilmselt sõna tulevikus, millega kirjeldatud tükke tuleb tulevikus vältida.
See ilmselgelt POLE minu maitse. Keegi kriitik ütles Pelevini raamatu kohta, et see segavat satiiri ja müstikat, balanseerudes kusagil absurdi ja jumalikkuse vahel.

PPS. Pelevini jutu alguses on mainitud ka "eestlasest lauljat". Ainult tolle nimi küll eriti eestlaslik pole - pigem sinna lõunanaabrite kanti :) Ja ega see eestlanna seal tegelane polegi, pigem "hääl", mis hommikuti meestel kõrvus kõlab :)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Viktor Pelevin «Kollane nool»
Humoorikas psühhedeelne roadmovie koos muusikaga
Lavastaja: Mart Koldits (Von Krahli Teater)
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Henrik Kaljujärv (NO99)

Osades: Janek Vadi, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Carita Vaikjärv, Kadri Lepp, Triinu Meriste,
Andres Oja, Luule Komissarov, Margus Vaher, Vilma Luik, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide ja Oleg Titov
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti II kursuse üliõpilased, tantsukunsti üliõpilased ja ansambel

Viktor Pelevin: Kas teie, armas lugeja, olete märganud, et kui kaua maailma jälgida ning iseennast ära unustada, siis jääbki ainult see, mida te näete: madalal nõlvakul tihe põõsas, kuuskede rivi, mis eraldab raudteed muust maailmast, vahel jõgi või sild või tõkkepuu teraskäega kaitstud tühi tee. Kuhu mina sel ajal saan? Ja kuhu saavad need puud ja tõkkepuud sel ajal, kui keegi neid ei vaata?
Aga mis mul sellest. Tähtis on hoopis muu. Kõige lähemal õnnele - kuigi ma ei kipugi määratlema, mis asi see on - olen ma siis, kui ma pöördun aknast ära ning teadvuse servaga - sest teisiti poleks see võimalik - märkan, et äsja mind jälle ei olnud, oli lihtsalt maailm akna taga, ning midagi kaunist ja tabamatut, aga ka mingit „tabamist" absoluutselt mitte vajavat, on mõne sekundi kestel eksisteerinud tavalise mõtete tulva asemel, millest üks veab nagu vedur enda järel ka kõiki ülejäänuid, varjutab nad kõik ning paneb endale nimeks „mina".

Mart Koldits: Vene kirjanik Viktor Pelevin saavutas maailmakuulsuse 90-ndatel aastatel. Ta on Venemaal kujunenud selle lühikese ajaga täielikuks kultuskirjanikuks. Minu jaoks on Viktor Pelevin autor, kelle juurde pean oma vaimse tervise huvides iga paari aasta tagant tagasi pöörduma. Originaalis on „Kollane Nool" novell, mis räägib, nagu pea kõik Pelevini teosed, inimese võimalusest saavutada vaimne vabadus, selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Pelevin valgustab nagu röntgen välja selle, mismoodi ühiskond ja kultuur inimese mõtte- ja tundeelu mõjutab, et mitte öelda juhib. Lugu tegeleb peamise küsimusega - mismoodi tuleks elada, et meie maailmas mitte hulluks minna ja säilitada inimesele loomuomane võime näha ilu ja tajuda Õnne - selle sõna kõige suuremas tähenduses.

Esietendus 5.märtsil 2011 Ugala teatri suures saalis