Cosmopolitan - Ugala

Sellest hoolimata, et Ugala juba pikemat aega pakub ainult suure elamuslikkuse koefitsendiga lavastusi oma suurel laval, olin võrdlemisi skeptiline uue hooaja avalavastuse tutvustust lugedes. Lätlaste Valmiera Teateriga kahasse, kellega lavastaja Andres Noormetsal juba pikemat aega koostöö ning tegelikult ju ilus mõte luua ühislavastus lõunanaabritega, aga oh kui kahtlane see keelte ja kultuuride kunstiliselt segamine tundus! Kui panna kokku erinevates keeltes laval mängivad näitlejad ning isegi kui ongi naaberriigid, siis ikkagi ju pisut nihkes kultuuriruumid ja sellest punuda faabula, tekib juba eoses syntax error, kus kõik võib väga lihtsalt minna üheks parajaks palaganiks või siis hoopis sasipuntraks, millest normaalse mõistusega midagi asjalikku enda jaoks lahti ei haruta. Kindlasti jälle mingi eestlaste-lätlaste arusaamatuste ja teineteise mõistmatuse jura...

Peale etendust teatrimajast väljudes sai, aga hoopis tõdeda, et Ugala kullasoon suurel laval ei katkenud selle lavastusega. Esialgsete eelarvamuste kiuste pakkus ka uuslavastus hoopis vahva, lõbusa, avastusliku, mängulise, aktuaalse, sõbraliku, mõnusa ansamblitunnetusega toreda teatrielamuse! Ainsad paar suurimat küsitavust olid seotud Ott Kiluski dramaturgia liiga suures osas lõpus kõikide asjade kokkujooksmise ja -sidumisega ning põneva kõrvalteema, ehk virtuaalse lahkunud inimese programmeerimise paari-kolme aasta tagusele tasemele taandamisega, kuigi laval siiski elatakse tänapäevas ning esitletakse investoritele uute leiutistena juba ammu eksisteerivaid asju. Aga esimesele neist andis teater kohe peale esietendust seletuse oma kampaanias - tegemist on täiskasvanutele mõeldud "muinasjutuga" ja muinasjuttudes ju lõpuks kõik elavadki õnnelikult oma elu lõpuni ning kõik laabub vähemalt grammi, aga tavaliselt isegi kilode võrra liiga hästi. Teise kriitikanoole osas Eestis polegi seda teemat veel eriti (no igatahes mitte piisavalt) käsitletud ning seega tuleb tegelikult hoopis tunnustada, et keegi üldse on võtnud viimaks ohjad kätte.

Lavalugu viib meid startupinduse ja investorite maailma. Piiriäärse (väike)linnakese hotellis saavad kokku nii afterlife AI programmide loojad kui ka kutsutud potentsiaalsed investorid (kes ise on hiljuti elukaaslase kaotanud) mõlemaid nii Lätist kui Eestist. Kuid lisaks satub sinna ka üks Vene spioon, kellel endal juured ürituse toimumiskohas, ent samas ka valitsuse poolt antud missioon. Ning ka ameeriklane, kes oma juuri otsimas. Kogu seltskonda kantseldamas isa-poega hotellipidajad. Ja kõik need liinid leiavad üle-elu-suuruses lõpplahendi, mis on tõesti nagu üks suur ime. Eks ole ju imesid ja muinasjutte vaja, sest need toovad nii lohutust kui ka annavad jõudu usule ning lootmisele, et kõigeks võib siiski olla kasvõi õhkõrn või suisa olematu, aga siiski "võimalus". Iseasi juba kas seda kõrvalt vaatav inimene suudab alla neelata, ehk võib ju vabalt olla kas üldse karakterilt või vaid teatriõhtu tujukusest sedavõrd küüniline või mingil muul põhjusel suutmatu muinasjutte ja seeläbi ka imesid uskuma. Teadlikult võiks siiski sellised realismiootused vähemalt "Cosmopolitani"  vaatama minnes koju jätta.

Mida see pealkiri üldse tähendab? Teadupärast on "Cosmopolitan" nii ühe naisteajakirja nimi, mis mõnda aega kunagi ka eestikeelsena ilmus. Samuti on see teada-tuntud magushapu dringi nimi, mida "Sex ja City" sarjas hellitavalt "Cosmo"ks lühendati ning mille Rahvusvahelise Baarmenide Liidu (IBA) ametlik retsept on selline, kuhu segatakse 40ml sidruni vodkat, 15ml Cointreau'd (või mõnd muud magusat apelsinilikööri), 15ml värskelt pressitud laimimahla ja 30ml jõhvikamahla. Kumbki siiski pole see, mida siin mõeldakse. Pigem tuleneb pealkiri ingliskeelsest sõnast kosmopoliitne (1 tegelastest, kes sündmuste ahela käivitab on ingliskeelne), ehk kogu maailma hõlmav ja üle maakera mitmel mandril toimuv on ka see lugu, ehkki tuleb ühte kohta nagu "keskpõrandale kokku". Sest just juured (see läbi ka suurenev oht juurtetusele) või juurte otsimine on mitmeti sisse kirjutatud lavaloosse.

Etendus algab taevast langeva kuubikuga - New Yorgi pilvelõhkujas, 21m2 Andrew korter, mis ilmub nii, et näitleja jääb selle sisse ja tõuseb koos klaaskastiga õhku. Mõistagi on selles tagapool osalt põrandat mis kannab tegelast, kuid ühtlasi on see õhtu esimene test, kas lased iseendal sellel mõjuda nagu teatriime. Soovitan - lase! Siis on ka kõige järgnevaga lihtsam kaasa minna ning nii võidadki endale ühe toreda teatrielamuse.

Ja keeltest ei kõla laval sugugi mitte ainult eesti ja läti omad, vaid ka inglise ning vene ja kas seal keegi ei visanud õhku mingi saksakeelsegi väljendi. Ja kuigi tegelaste vahel tekkib üksjagu arusaamatusi, siis publik saab tiitrite abil kõigest aru ja nõnda püsib vaataja laval toimetavatest paremal positsioonil. Ja kui keeli on juba nõnda palju, siis tegelaskond ise on lausa silmipimestavalt kirju kui mõelda kõigile nendele karakteritele, kes seal tõesti sõna otseses mõttes kokku põrkavad! Nõnda saame huumorit lausa kolmel eri tasandil - tegevusliinidest, läti ja eesti keele ning rahvuslike omapärade kokkupõrgetest, aga ka igast tegelase karakteriseeringust veel omakorda eraldi.

"Ameeriklane", ehk tegelikult Kanada juurtega eesti näitleja Alden Kirss räägib nii ilusat üle lombi intonatsiooniga inglise keelt, et kõrv lausa puhkab! Ontlik ja tore, noor, ärimehelik pintsaklipslane, kes saabub kohale oma küsimustega, kaasas päranduseks saadud pross, millel tundub olevat mingi erilisem väärtus kui lihtsalt üks ehe. Aldeni tüpaaž karjub kilomeetrite kaugusele, et ta võiks mängida megaägedalt mõnda pahalast (mitte ainult teatris, aga filmis ka!), kuid siiani on lavastajad teda pigem ikka hea poisi või mehe rollidesse kaasanud (vast midagigi natuke vastassuunas pakkus ehk "Kolm ahvi"), aga küll tuleb ka see tähetund. Igatahes on ta (enda kasuks) vägagi omanäoline näitleja ning iga rolliga tunneb, kuidas see mänguampluaa muudkui laieneb.

Aga kui "pahadest" rääkida, siis Venemaalt saadetakse kahtlast ülesannet pea terroristlikult mõjutades lahendama Oleg Titovi kehastatud tüüp. Olegi natuke hädiseks loodud karakter toob endaga kaasa muhelemaajavat koomilisust igal tema lavale astumisega. Nõnda ka tants (tegelane on pensionil olev balletitantsija) esiti ajas naerma, aga siis tõuseb sirge jalg viuh üle pea ning muigamine muutub hetkega hoopis vaimustuseks! Seda hädapätaklikku, ent tegelase enda jaoks tõsist toimetamist saadavad veel igasugused venekeelsed roppused, mis vanematele vaatajatele meenutavad ilmselt nii mõndagi ja kuna enam neid ju igapäevaelus eriti tihti ei kuule, siis võib tõdeda, et Eesti (ja antud kontekstis vast ka Balti riigid) siiski mingiski mõttes on kuhugilegi edasi liikunud.

Hotelli on pidamas, nii laval kui ka päris elus näitlejatest isa ja poeg. Laval Janis ja Rainis, päris elus Jaanus Johanson ja Eduards Johansons. Kes Eesti juurtega läti näitlejast Jaanusest rohkem tahab teada saada, sellele südamest soovitan kuulata Vikerraadio sarjas "Eesti lugu" temaga tehtud intervjuud: https://vikerraadio.err.ee/814458/eesti-lugu-jaanus-johanson-januss-johansons

Naljakalt olid nad autori poolt kokku kirjutatud - poeg tõlkis isale ja isa tõlkis investorile, sest ei saanud otse tõlkida, kuna ei saanud aru üks teisest ja teine esimesest. Eduards laseks nagu meelega papsil ja ka teistel tegelastel rohkem särada, hoides end peamiselt taustamängijaks ja peale seda üht lavastust ei oskagi millelegi muule kui näitleja heale orgaanikale ja teiste, värvikamate tegelaste kõrval psühholoogilisele ehedusele viidata. See võib vabalt olla ka lavastaja suunis või üldpildi otsus, et keegi võiks ju ka lihtne, ilma erilise nüansi või kiiksuta tegelane selles hotellis ka olla. Jaanus selle eest näitab kui vinged karakternäitleja musklid tal on. Tekkis tahtmine teda tunduvalt rohkem laval mängimas näha - lausa superreklaam Valmiera Teatrile! Iseasi, kas seal mängitakse ka midagi muud tõlkega... meilgi ju tavarepertuaarides (ainult ooperis või Vene Teatris) siiski mitte. Sellepärast lausa harukordne võimalus avastada eesti keeles laval mängiv, ilmselgelt pika mängukogemusega näitekunsti vanameister. Rolliks tal siin üksjagu sehkendav, eriti hotellikülalistega või muidu pidevalt koristades-sättides, aga siis pojaga dialoogides või külalisele tõlkides ka üksühele selgemalt tegelase duaalsust ja karakteriseeringu mitmekülgsust avades. Tõeliselt vaimustav tema mängu jälgida!

Hotelli saabuvad investorite rollides Terje Pennie ja Krišjānis Salmiņš. Terje bravuurikas rahadega naine, kelle tegelasel on seljataga elu mehega, kellest ta meile loo käigus jutustab. Ja samuti on ka Krišjānis'e tegelane oma "pagasiga". Kumbki väljakujunenud isiksustega tegelased, kellest vast naisel rohkemgi "püksid jalas"... aga see dünaamika on juba näitlejate mängitult üks pesueht keemiline reaktsioon neil kahel seal omavahel, mis ilmselgelt lööb õitsele üha uuesti igal etenduskorral. Üldsegi mitte nii üheseletuslikud, nagu siinse teksti järgi võiks aimata. Ega investorid ka ei näita üldjuhul enda suurt huvi millegi vastu enne rahapaigutamist, tahetakse ju ikka võimalikult hea hinnaga oma osa kätte saada, aga siin mängitakse taustal toimuv jahutava efektiga esialgsele huvile viidates ette nõnda lõbusalt, et kindlasti tahaks teada, kuidas nende kahe tegelase elud etenduse sisust veel omakorda edasi lähevad. Terjet ja tema osavat bravuuritsemist me ju natuke juba teame ka, aga siin laseb näitlejanna selle arsenali eriti hoogsalt käiku. Krišjānis'i mängule mõeldes Eestist täpset paralleeli leida kohe kiiruga ei oskagi. Ainsana vast on temas midagi Tõnu Ojast, kuigi tegelikult siiski mitte... ja ega ju ei peagi. Ja ometi selles tegelases on selgelt ära tunda teatud inimtüüp, misläbi saab ka karakteriseeringu lugeda kordaläinuks. Naljakas, kuidas Terje Pennie tegelane ei oska alguses mitte ühtki teist keelt peale eesti, aga kui lätlane vene keelele läheb üle, siis tuleb seda teksti vene keeles küll ja veel! :)

Vahelepõikena tahaks ära märkida, et eks ju ole näiteks Contra toonud neid vahvaid läti ja eesti keeles olevaid väljendeid esile, mis tähendavad teises keeles hoopis midagi muud. Ka siinses tekstis on neist mõned, aga kuna ise kasutan tihti väljendit "tibens"... siis no hea teada, et lätis seda õhku paisata poleks vast mõistlik, kuna seal tähendavat see "perse"! :) Eks meil naabritel ole üksjagu teineteisega aasimist. Lätlastelt on imbunud teadvusse, et eestlaseid peetakse seal aeglasteks ja sotsiaalselt kummalisteks. Ei oska me ju tõesti niisama juttu teha ja seeläbi ühed omaette nohisejad me ju oleme ka (suured distantsid ning põhjamaa külm kliima, mis meid suurema osa ajast oma kodusse omaette toimetama suleb ning parem ju ikka kui naaber väga ligidale ei trügi, sest maad meil ju on väiksele rahvaarvule mõeldes). Aga eks me eestlased oska ka narrida ja oma "kuuevarbalise" juttu puhuda, kui vaja lätlastele ära panna. Kilusk on siinses tekstis lisanud veel midagi, mida mina varem pole kuulnud, et "Läti naistel on see asi seal allpool teistpidi viltu"! :) Aga, et asi võrdne oleks, siis eestlasest AI arendaja Indreku paneb ta nuusutama tooli, millel Lätist pärit kena (tema konkurent ja ilmselgelt ka mehe jaoks inimesena huvipakkuv) naine istus. Kõik saavad võrdselt nii iseenda kui teiste üle itsitada.

Kahe startupperi ja ühtlasi surnud inimeste AI arendaja rollidest Eestist Aarne Soro ja Lätist Ieva Puķe. Aarne Soro Indrek on tüüpiline Eesti mömm-mees, kes ei julge naistele teregi öelda, samas salamisi muidugi neist unistab ning siin näikse, et peamiselt selle unistamisega tegelebki. Chaplini ja Marxi vendade stiilis Indreku saabumine on omaette itsitamisväärtusega. Võib vaid tõdeda ja õhata taas, millises vinges mänguvormis ja selgelt mitte ainult Ugala, vaid üldse üks Eesti teatrite parimaid meesnäitlejaid Soro praegu on. Ieva rolliks on lätlannast kaunitar. Kuigi too on arendanud sarnase toote, on ta inimesena kõike seda, mida konkurent ei ole - enesekindel, sõnaosav, ruumi täitev ja tähelepanuväärne. Lavastusest korraks kõrvale astudes, tekkis huvitav vestlus, kui oli vaja nimetada mõned Eestiski kuulsad Läti naised, siis esimeseks meenus nimi lapsepõlvest, ehk Laima Vaikule. Natukese mõtlemise peale tuli meelde ka Läti endine president Vaira Vike-Freiberga ning kuna riiulis on Nora Ikstena raamatud "Elu pühitsus" ja "Emapiim", siis meenus tema ka, noh ja muidugi Ieva Ilves... Aga kas ja kui, siis keda Eesti naistest oskaksid lätlased nimetada? Kas nad Ita Everit, Carmen Kassi või Anne Veskit teavad? Ütlevad neile midagi nimed nagu Lydia Koidula, Kaja Kallas või Kersti Kaljulaid? Või hoopis keegi, kelle teadmise seost ei oska aimatagi, nagu mõni eurolaulik või nõuka-aja staar? Huvitav oleks teada! Ieva Puke on üksjagu teinud kaasa ka filmides ja telesarjades, ent neidki meie riikide vahel ju tegelikult eriti ei teata (kuigi väga soovitaksin Läti filmidest mõne aasta tagust "Blizzard of souls", kus küll minu teada "Cosmopolitan"i lätlased kaasa ei tee). 

Ja siis on veel Klinta Reinholde ja Martin Mill, kes on küll ka laval, ent mängus pigem rohkem sees virtuaalse ülekande kaudu. Martin ja tema "August" videos paneb oma looja häbi tundma ning ühtlasi toob sisse teemana viimasel ajal eriti kuumaks tõusnud tehinsintellekti arengu läbi AI võimaliku kontrollimatuse inimeste poolt. Kas ja millal see võib inimkätest lahkuda? Masinõppe annab sellele ju veel omakorda tiivad.

Kuid nagu sissejuhatuses mainisin, on selliseid tooteid, mida siin pakutakse investoritele juba mõnda aega turul olemas ning mõnevõrra, näiteks visuaali mõttes näiteks kaugemale aretatud. Samas publikul ju virtuaalreaalsuse prille pähe ei jagata ning tavaekraanilt võib ka visuaal ollagi ju midagi sellist... Minu jaoks isiklikult on see üks eriti põnev teema, milles põrkuvad eetiline ja moraalne vastutus vs tehniline areng. Tegelikult vajakski sellest üldse täiesti eraldi lavastust!

Kui soovid endale sellist lahkunud inimesega suhtlust, siis guugelda “simulate the dead” ja 10tugrikuga saab proovida (praegu on muidugi võimalus ka endale virtuaalne elukaaslane osta, näiteks lahendus nimega Replika pakub seda.. huvitav näiteks, et üksikud vanainimesed kasutavad Replikat ka sõbrana, mis/kes tuletab neile meelde ravimite võtmist või on lihtsalt vestluskaaslaseks. Aga kes soovib virtuaalset seksi, siis ka seda saab, kui arendad ise oma suhte sinna suunda... kuuldavasti AI ise ka suunab, ehk ei pea ise pealetükkiv olemagi).

Aga siin tulebki vastu psühholoogilised küsitavus, ehk kui näiteks Su elukaaslane lahkub siit ilmast, kas siis nii saab oma eluga edasi minnagi kui on selline armastatu simulaator, kellele on söödetud õiged suhtlemisviisid, mis jäljendavad selle inimese eluajal saadetud kirjadest sõnumitest, fotodest… ja need suhtlusmootorid on praegu nii arenenud, et petavadki tõesti täiesti ära! Vana inimese elu viimased aastad, sellest saab veel ju kuidagigi aru, kui ei olegi enam vaja eluga kuskile edasi minna, aga noored-keskealised võivad jääda lõksu ning oma elu selle nahka panna suheldes simulatsioonidega… ja seda isegi teadlikult otsustades ja sellise valiku tehes.

Project December oli üks esimesi selliseid, mis on täiesti võimeline ära petma, et suhtledki surnud inimesega, keda tunned. Digital afterlife business on täiesti uus majandusharu, mis on oma pead tõstnud viimastel aastatel. Kasutades surnu digitaalset jalajälge, saab masin õppida end selle inimese sarnaseks. Lisades juurde ka genereeritud video, võib ka visuaaliga ettekujutust turgutada. Saab lasta endale helistada surnu poolt, sest kellegi lindistatud hääle saab muuta sarnaseks teatud häälega ja kõne genereerida loominguliseks. Samas võib see aidata ravida valu ja mentaalset tervist?

Tähelepanelikult tuleb hoida muidugi kontrolli all, et ei hakata selle pealt teenima inimese arvelt pahatahtlikult. Suurim küsimärk kogu asja juures on minu arvates see, et meil ei ole kontrolli selle üle, mida masin ütleb või teeb ja kuidas seda vastuvõttev inimene reageerib. Kuidas see temale psüühikale tegelikult mõjub? On juba väga ohtlikke näiteid, mida erinevates dokfilmides on välja toodud (soovitan vaatdata näiteks jaanuaris Sundance'il laineid löönud "Eternal you" dokki: https://www.imdb.com/title/tt30320493/reference/.

Startup Soul Machines on kogunud juba üle 100 miljoni USDi. Nad on teinud digitaalse beebi ja arendavad digitaalset närvisüsteemi ja selle tehisaju. Selle arendajad toovad välja, et me ei tea, kuidas täpselt aju töötab ja kui tahame masinale tehisaju, siis sellele peaks ka jääma vabadus olla otsapidi vaba, ainult nii tundub see ehe. Näiteks ka eelmainitud doki näitel, see kuidas masin inimesega suhtleb, see võrgutabki inimese arvuti külge, toites tema alataju soove ja valides psühholoogiliselt sellised vaatused, mis inimsuhtlejale mōjuvad vastavalt. 

Korea arendajate loodu - kus VR prillidega saad näha/teha näiteks oma surnud lapsega igasuguseid asju koos. Paneb tõesti mõtlema, et kui ise oleks sellises olukorras, kas vajaks?! Paljud kasutajad, kes tõesti selles olukorras ning on proovida saanud, ütlevad, et see oli lausa väga vajalik! Kõik nende tehnoloogiate loojad ja arendajad on küll suure sisemise dilemmaga, et kas nad on avanud Pandora laeka. Ja see praegune pole ju veel tehnoloogia arengu lõpp! Me oleme tegelikult alles selle alguses. Ning tehisaju enda üha kasvava võimekusega, suudab AI veelgi üha kiiremini ja paremini arendada iseennast.

Hinnang lavastuse pakutud elamusele: 4

Mu siinse peegelduse lõpp ei ole midagi sellist, mida selles lavastuses käsitletakse, see on minu enda mõttearendus vaid riivamisi lavastuses kajastatud programmide kohta (magistrikraad ITs ju ikkagi ja sellest ka kõrgendatud huvi :)), aga lavalugu ise on tõesti üks tore moodne muinaslugu täiskasvanutele, kus ei puudu seikluslikkus, ega ka hea huumor, vahvad karakterid ja nende veelgi vahvamad kokkupõrked. Julgeb soovitada küll!

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ugala FB seinalt ja kuuluvad teatrile):

Cosmopolitan

Ott Kilusk

LAVASTUSE TUTVUSTUS

komöödia

Kusagil maailma servas, seal kus gloobus otsustavalt Põhjanaba poole kaardub, paiknevad kaks väikest riiki – Eesti ja Läti. Nende piirid kulgevad pikalt koos ja merigi on sama, kuid üksteise toimetamistest ei teata just palju. Ka keeled ja kombed on mõlemal sedavõrd erilised, et nende rahvaste mõtteruumis orienteerumine on vaid üksikute veidrike privileeg.

Ühel kenal päeval reisivad Eesti ja Läti piiril asuvasse motelli kaks väga erinevat inimest – Andrew New Yorgist ja German Venemaalt. Andrew on noor kosmopoliit, ilma juurte ja rahvuseta müügimees läänest, German aga endisest balletiartistist pensionär idast. Nad ei tea mitte midagi üksteise olemasolust, nad ei tunne kohalikke keeli ega kombeid, nad mõlemad varjavad oma tegelikke eesmärke.

Järgneva ööpäeva jooksul arenevad selles motellis kummalised sündmused: seal kohtuvad mitmed värvikad tegelased ja neli erinevat keelt, põrkuvad maailmavaated ja tõekspidamised, varjatud plaanid ja avaldamata lood. Pidev möödarääkimine, üksteise võõristamine, omavaheline mõõduvõtmine ja peidus olevad saladused võtavad koomilised ja absurdsed mõõtmed.

Elu ja surm, koosolemine ja üksindus, juured ja juurtetus, mälu ja mälutus, muinasjutud ja argielu, rahvuskultuur ja kosmopoliitne nutimaailm: need on vastandused, mille ületamisega selle loo tegelastel vaeva tuleb näha.

Lavastus sündis koostöös Valmiera Draamateatriga.

“Cosmopolitan” on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.

Esietendus Ugala teatri suures saalis 14. septembril

Esietendus Valmiera Draamateatris 4. oktoobril

2 tundi ja 35 minutit (koos vaheajaga)

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja ja dramaturg Andres Noormets

Kunstnik Valters Kristbergs

Kostüümikunstnikud Maarja Viiding ja Ilze Vītoliņa

Videokujundajad Taavi Varm ja Margo Siimon

Muusikalised kujundajad Peeter Konovalov ja Andres Noormets

Valguskujundaja Lauris Johansons

Tõlkijad Jaanus Johanson, Alden Kirss ja Oleg Titov

Mängivad

Aarne Soro, Alden Kirss, Eduards Johansons (Valmiera teater), Ieva Puķe (Valmiera teater), Jaanus Johanson (Valmiera teater), Klinta Reinholde (Valmiera teater), Krišjānis Salmiņš (Valmiera teater), Martin Mill, Oleg Titov ja Terje Pennie

Klaaslaps - Rakvere Teater

Maarja Kangro autobiograafiline romaan "Klaaslaps" tekitas oma ilmumise järgselt (8 aastat tagasi) üksjagu kära - "nii avameelne", "nii otsekohene", "nii valus ja üdini läbiraputav" hinnangud kostusid justkui massiivse lainena eesti kirjandusest huvitatud inimesteni, kes seda ise veel lugenud ei olnud. Sellepärast ostsin ka selle endalegi koju riiulile, ent mingi kartmine alatajus või aukartus lugeda kellegi (minuga sama aastakäigu) inimese isiklikke valusaid üleelamisi luhtunud lapsesaamis(t)e kohta, jättis iga uut raamatut lugemiseks valides, selle teose ikka ja jälle riiulile. Siiani.

Sellest hoolimata Rakvere Teatri sügis- ja ühtlasi juubelihooaja avalavastust vaatama sõites, oli peas enamvähem lugu ja pilt valmis, mis sellelt oodata on. Detailid muidugi teadmata ja ega nende järele ka sellel hetkel ei janunenud, pigem mõtlesin, et kui elulooline, siis järelikult kõnetab ka loodetavasti ennastki väga isiklikult, ehk paneb vast seega oma eluga võrdlema, kuigi minul ju 3 tervet last juba täiskasvanuks kasvatatud... Kuid võibolla just sellise teatava turvalise distantsiga polegi järsku enam niivõrd mõjuv...

Oh kui valesti ma arvasin. See lavalugu haarab täiesti endaga kaasa laval keskmes oleva naise teekonnale, ühes peos hoiavad autoriga kätt mõtted, teises peos otsused. Ja meie ümber see ühiskond, milles elame ja mis meid oma elu lavale lükkab ja kus kohast vahepeal korraks maha kõrvalt vaatama astuda polegi võimalik.

Paratamatult hakkasin mõtlema, et miks Maarja selle üldse kirjutas. Olen veendunud, et mitte kaastunde otsimiseks või saamiseks. Ei usu ka, et autor selle õpetuseks või hoiatuseks kirjutas, ehkki ridade vahelt on võimalik ka seda ammutada neil, kellel oma lapsesaamine ees. Tõenäoliselt on kirjutamine teatavat sorti teraapia vorm? Teatud asjade endast välja kirjutamine annab võimaluse seesmise pilla-palla oleku nö. "ära koristada" selle sõnadesse korrastades. Seeläbi ülekantud tähenduses "kokku pakkida" ja selle asemel, et kogu aeg uuesti ja uuesti samade asjade otsa komistada, need kusagile korralikult vähemalt jalust ära panna. Ehkki päriselt silme alt, ega südamest nõnda suurt pagasit muidugi ära ei suuda tõsta... aga vähemalt on ta seal "ühes kohas". Ühtlasi võivad ühe inimese läbielamised, olla teistelegi enda vastustele ligemale jõudmiseks või mõttelõngade sasipuntra kerra kerimiseks kasulikud. Ja isegi kui mitte täpselt, siis riivamisigi sarnaseid üleelamisi...ning seda ka kaude - kas sõbra või sugulase valusa teekonna paremini mõistmiseks. Nende keeruliste ja raskete teemadega võimalus suhestumiseks ning võibolla isegi nendega "mitte-üksi-olemisest" saada lohutust ja meelekindlust ning edasi jaksamiseks jõudu. 

Enne otseselt lavastuse peegeldamist ja sellest mõningate enda mõtete, ärrituste ja äratundmiste jagamist, tahaks veel ühe tähelepaneku siin sissejuhatuses ära tuua. Nimelt taaskord sai kogeda seda enda vanuste inimeste sarnast elukogemust, ehk siis kes ei mäletaks neid Tervishoiumuuseumi "hirmutuure" klassiga. Sealhulgas - ära suitseta, sest muidu saavad Su kopsud olema mustad või ära tee midagi muud, sest muidu sünnivad Sul vigased lapsed. Üldse see meie Tervishoiumuuseum seal vanalinnas, mis andis meile lapsest peale üsna sarnase lähtekoha elule, sarnased hirmud ja õudsad mälupildid - näiteks on mällu graveeritud sealsed fotod vesipeaga lapsest. Samas sai seal ka mh. asju katsuda ning selles mõttes kuidagi avastuslik, et muuseum kui selline võib olla hoopis ka midagi muud kui ainult kunstitööde või millegi muu teatavast lühikaugusest vaatamine.

Lavastus on võrdlemisi kammerlik, vabalt võiks see mängukoht olla pisut isegi veelgi intiimsem kui Rakvere Teatri väikse maja saal. Selline äratundmine saatis, et mida lähemal oled laval toimuvale, seda tugevam tekib isiklik kontakt või suhe ning lähedus ka tegelastega ja nende olukorraga. Pidevalt oli "kärbes seinal" tunne ja seda nii peategelase kodus kui arstikabinetis või isegi sünnituspalatis ja reisipagasis kaasas Hispaanias.

Urmas Lennuk on (mitte ainult minu arvates) üks Eesti parimaid dramaturge, aga kus läheb dramaturgi ja lavastaja piir olukorras, kus tema on ka oma dramatiseeringu lavastajaks, seda on praktiliselt võimatu "Klaaslast" vaadates hinnata. Kuna lavastajatöös on mingid küsitavused, mis põhimõtteliselt võivad olla ka dramaturgilised, siis kuna lugu on sedavõrd mõjuv ning tekst on kirjanduslik ning sõnadegagi (muuhulgas huvitavalt "õnne" käändelise rõhuga) mängiv ning jõuab ka lavastuse mõnede kummalisuste kiuste "kohale", siis lükkan kõik imelikud otsused pigem "lavastaja" kapsaaeda. Eriti kuna Lennuki just "lavastajatööde" puhul on olnud ka varem märgata teatavat üld- ja kõrvaltvaate puudumist (meeldivateks eranditeks "Paunvere poiste igavene kevade" ja "Ükssarvikute farm"). "Küsitavuste" all mõtlen eelkõige "õhku jäetavaid" lahendusi. Näiteks - alguses on laval õhupall, mis pannakse vitriinkappi, umbes nagu õrnad nipsasjakesed, mis kukkumist ja füüsilisi ohte üle ei elaks. Esiti tekib sellele sümboolne tähendus, nagu see õhupall ilmestaks veel "sündimata laste maal olevat, ent juba ema kõhus kasvavat beebit". Kuid seal peaks see õhupall olema ka hiljem, ent kaob tegevustikust arusaamatul kombel. Kas see siis on hoopis "lootus"? Aga isegi siis ei ole kadumishetk looga kooskõlas. Võibolla esietendusel lihtsalt juhtus midagi palliga? Kui see oleks "

ainuke kentsakas lavastuslik "poolidee", siis kannaks selle lihtsalt enda arusaamatuse arvele, aga siis lehvitab ühest vaasist justkui žestina ja visuaalselt efektselt liiva laval olevale lauale lapse isa. Isa ja ema midagi seal sahistavad selle liivaga, kuigi võiks eeldada, et seda siis näidatakse ka publikule, näiteks videoülekandega... ehk sellel on ka mingi sügavam mõte või kujund kui ainult soojale maale minek. Nii jäi see taas millekski lõpuni lahendamata ideena "õhku rippuma", millele otseset lavastuslikku seost või põhjendust ei suutnud leida. Efektitsemine efektitsemise pärast? 

Seejuures oli kunstnik Nele Sooväli'l päris dünaamiline lavakujundus, mingis mõttes ka tagasihoidlik, aga siis ka lihtsam seda teistesse linnadesse kaasa viia ja üles seada. Tähelepanuväärne, et need tegelased ei ole otse lavapõrandal, vaid kõrgendatud lavapoodiumil. Ning need vitriinkapid on paralleelina mõttelisteks partneriteks vaatamiseks välja pandud "loole". Minu haige aju ühendas erineva kujuga ning nagu "kortsus" ja vastavat värvi vaasid kasutatud kondoomidega, mis üsna tõenäoliselt ei olnud kunstniku ega ka lavastaja mõte, aga sedasi andis võimalusi enda mõttemängudele kütet veel lisada.

Kuid tegemist ei olegi sedapuhku ei lavastaja- ega dramaturgiteatriga. Eelkõige on loomulikult kandvaks sambaks Maarja Kangro läbi- ja üleelamised ning just need tema otsused ning võimalused (või pigem võimaluste puudumine) inimese ja emana. Teisalt Jaune Kimmeli Maarja kehastamine, kes seda kõike laval justkui tõesti füüsiliselt ise läbi oma karakteri ning temaga koos läbi ja kaasa teeb. Seejuures Jaune ei matki ega imiteeri Maarjat, suurem osa vaatajatest nagunii teab, kellega on tegemist. Ning selles mõttes on ka laval tegutsev naine mitte ainult see üks teatud tegelane, vaid ta nagu esindaks ja annaks hääle paljudele sellises olukorras olnud ja olevatele naistele (ei mäleta ka kordagi, et keegi oleks maininud lavastuses "Maarja" nime, kuigi see võis ka kergelt kõrvust mööda minna).

Oli ka mitmeid lavastuslikke ja mängulisi lahendeid, mis väga meeldisid või emotsioone tekitasid. Näiteks see, kuidas oli lavastatud abordisünnitus. Kas nüüd isegi just seda sõna kasutada, aga parema puudumisel - "ilus" lahendus. Saali palavus mängis ka natuke kaasa, sest Jaune Kimmel'i Maarja tõesti leemendas, mis ju ka lisas ehedust. Mõjuva paralleeli lõi ka doominoefekt, sest ükski inimene ei ole saar ja ükski selline juhtum ei mõjuta ainult seda üht inimest. Lisaks kuna dramatiseering põhineb kirjandusel ning just kirjaniku elujuhtumitel, siis raamatute kasutamine kujunduses mõjus ka eraldi kujundina süviti läbimõeldud ideena. Muusikalises kujunduses on kasutatud lastetoa mängutoosi muusikat, lisaks mõnedele teistele ideaalselt sobivatele emotsioonidesaatele (Imre Õunapuu muusikalise kujunduse debüüt tabab mitmes kohas midagi olulist).

Selle trupi näitlejad on tugevalt terviku teenistuses. Keskmes on mõistagi Jaune Kimmel ning tema hinge kriipiv emaks saamise kehastus nagu lavaloo emamesilane, kelle ümber mehed ainult siblivad ja sehkendavad, jäädes siiski vaid raamistuseks, kõrvalisteks - nii lapse isa ja selles rollis Madis Mäeorg kui ka erinevad arstid, keda kõiki mängib Imre Õunapuu. Kuigi tekstist käib läbi, et emaks saaja laval on 41-aastane, siis Jaune tunduvalt noorem vanus ei tule isegi meelde vaadates, nii ausalt ehe on ta oma rollis ja seda ju just niiöelda rambivalguses naisena, kuigi selliste teemadega elus (arvatavasti) tihti pigem vastupidiselt nimme hoidutakse tähelepanust. Ma ei tea, kui palju Jaune meetodnäitlemise tehnikaid kasutas oma tegelase läbielamistunnete nõnda täpse edastamise ning oma tegelase rollijoonise sügavamate kihtide saavutamiseks, kummardamisel tuli ta naeratava ja kiiresti rollist väljununa lavale (mis ongi normaalne, sest nii valusasse kohta minemisel oleks ka näitleja kui inimese enda lõhkumine), aga osavalt suutis ta oma tegelase tunded vähemalt minule (loodetavasti ka ülejäänud publikule) edasi kanda, et lasta ka vaatajana võimaluse sügavatel tunnetel (ehk võiks seda kutsuda) "meetodvaatamisel" tekkida, sest kuidas muidu seletada seda tõelist kurbust, millega koos vaadates ka distantsilt nõnda kaasa nii rollitegelasele kui ka seda esindavale alter egole tundis. Selgelt austuse ja vastutusega loodud roll.

Madise "isa" on toetav, "ema" hoidev ning temaga "samas paadis" olev mees. Siiski "olemas", mitte ainult kelgunöör. Madis on minu jaoks sümpaatne näitleja ning ise isana mõtlesin ja käisin tema olekuga hinges kaasas, vahepeal samades kingades, siis jälle kusagil kohas ka nendest välja astudes. Ehkki mõni aeg hiljem on teravalt meeles vaid Jaune mäng ja mitte enam niiväga meeste oma. Imre arstid on natuke erinevad, mitte mänguvormiliselt eristatud Imre poolt, võibolla isegi meelega sarnaselt kujutatud, et tekitada seda teatavat "meditsiinilise müüri" tunnet, samas erinevad just õnnetusse olukorda sattunud naisesse suhtumisel. Arst teatavas mõttes peaks olema lohutav, kaastundlikum, teadma kuidas mingid väiksed ärritajad võivad sellistes olukordades olevatele inimestele mõjuda sütikuna, ent ometi on nemadki inimesed oma arvamiste ja inimlike vigadega. Nende vaatest võib olla ka nö. "patsient patsiendi" järel päev, mil iga vastas seisja tunnetele polegi aega mõelda või veel vähem pühenduda ning nõnda mõjuda teisele poolele üldistava ning ebaadekvaatsena. Tegelikult ka 1 selle loo olulisi kokkupõrke teemasid. Iga üksikinimene oma murega on tähtis - see on tema maailm ja selles on tema ootused temale endale kõige olulisemad, teisalt arst, kes peab korraga paljusid aitama ning temal erisusi teha on raske, ehkki me kõik seda eeldame, ootame ja kahtlemata õigusega!

Vaadates tulvas korraga pähe mitmeid vanemate ja laste teemasid oma lähedaste/sõprade eludest, kus laps on erinevatel põhjustel kaotatud versus enda õnnelik olukord, sest 3 last on õnnestunud suuremate (tervise)muredeta täiskasvanuks kasvatada (isegi kui ühe sünnitusega oli meilgi päris närvesööv olukord ja seejärel läks pisut aega, et kõik normaliseeruks). Aga lisaks on neid teemasid veel mitmeid, mis ühe põhilisega, ehk keerulise teekonnaga emaks saamisel kaasnevad või ka otsapidi kokku puutuvad. Autoril on ka tõesti kõikepidi siin välja toodud, mida ta enda olukorras otsustamisel on uurinud ja arvesse võtnud ning kahtlemata pole ükski samm tal toimunud kergekäeliselt. Mis omakorda veelgi tõstis lugupidamist selle inimese vastu. Kuigi kellegi teise hinnangud või hukkamõistud või vastupidiselt lugupidamised on nagunii tühised, sest tegelikult oluline on, mida inimene ise tunneb ja kuidas oma otsuste-tegutsemiste järgselt iseendaga (olukorda arvestades) maksimaalselt rahulolevalt edasi elab, sest edasi elama peab.

Esiteks ja vast kõige ärritavamalt mõjus ja kõnetas abordi teema. Sest oh kuis ei salli, kui keegi võtab endale õiguse teiste aborte keelata! Ühest küljest võiks küsida, et mis õigusega keegi võtab sellise "jumala" positsiooni. Teisalt on just nende abordivastaste üks põhisõnumeid, et need, kes aborti teevad, võtavad endale "jumalaõiguse". Ja nii ei ole selles teemas kuidagi konsensus võimalik. Ise olen siiani mõelnud, et eriti just meestel pole õigust abordi üle otsustada, aga tegelikult ei ole kellelgi teiste inimeste abordi üle õigust otsustada - mitte kellelgi peale last saava või mitte saava paari. Sellest vaatenurgast ongi just üks ülimaid jultumusi võtta endale õigus teiste eest otsustada. Igaüks tegelegu oma isikliku eluga ja ärgu toppigu oma nina teiste eraasjadesse. Seejuures kõige ebaausam ongi just meeste või jumalaneitsite(nunnade) sõnavõtud abordikeelustamiseks - neil ei tule endal vägistaja või emale tervise mõttes eluohtlikku last kanda ja sünnitada. Või ette teades surnuna või peale sünnitust kohe surevat ning mitte kunagi täisväärtuslikku elu elada saavat last sünnitada. Tihti siiski tundub, et paraku nende hääl kõlab kõige kõvemini just sellel teemal! Tegelikult oli meil teatrikaaslasegagi pikk vaidlus - no pea pool autoteed Rakverest Tallinnasse, et kellel ikkagi on õigus otsustada ühiskonnas laiemalt abortide lubamist või keelustamist. Minu seisukoht on olnud, et ainult naistel. Naise seisukoht jällegi, et isasid ei tohi kõrvale jätta. Et see ei olegi ühiskonna otsustada, vaid just nimelt last saava paari ühine otsus, eeldades, et nii isa kui ema on valmis sündivat last koos kasvatama. Normaalses olukorras jah, kui naine ja mees mõlemad on mõlemad mõistlikud ning tõesti teevad otsuse lapse saamiseks või mitte saamiseks ühiselt. Aga minu vaatest (ja mina olin selles vestluses mees!) olen seisukohal, et lõppude lõpuks on ikkagi viimane otsus naise teha. Kui tema näiteks paaniliselt kardab sünnitust. Surmahirmuga (ja seda ta ei pruugigi enne teada, kui alles rasedana). Või tal on varem olnud ebaõnnestunud sünnituskogemus, mida ta ei taha uuesti üle elada. Võibolla isegi on arst tal soovitanud sellist riski mitte võtta... Kuidas saab mees seda siis nõuda? Loomulikult ei tohiks olla vastutustundetud juba varasemas hetkes, kuid seegi pole alati üheselt sõrmega osutatav, sest on olukordi, kus kasutatakse rasedustakistajaid, ent ometi on võimalikud olukorrad ka nende kiuste rasedaks jäämine. Sellepärast ei olegi võimalik aborte üheselt keelustada. 

Üsna kindlalt võib väita, et keelustamine tekitaks ka ajaloost teada olevad olukorrad nurgataguste abordiarstide näol, mida keegi loodetavasti ei taha. Tõelisele politseiriigile korralikku tõuke andmine. Ei saa olla sedavõrd silmaklappidega, et need kahtlased nurgatagused ei tekiks. Inimesed on leidlikud. Või alles see meil siin Eestis oli aasta alguses, kui kellegi koer tõi surnud beebi koju, sest oli selle metsa alt leidnud ning selgus, et naabrinaine oli soovimatu lapse metsas sünnitanud ning selle lihtsalt sinna jätnud. Selliseid "naabri koeri" hakkaks siis hulgi ringi jooksma... ning meie pooltühjadele vanglatele ei peagi enam otsima briti või teistest riikidest allhanketeenusega vanglatäidet. Jah, aborti ei saa suhtuda kergekäeliselt ning kui mõni naine teeb 10 ja rohkemgi aborti, siis tuleks leida teistsugused vahendid edaspidi selliste olukordade ärahoidmiseks. Siin selle ühe lavastuse peegelduse raames ei jõua teemat nagunii piisavalt laialdaselt ja sügavuti läbi hekseldada, ega ka argumenteerida, aga veelgi üks tõestus, kuivõrd kõnekas Klaaslapse "lugu" on.

Ega me ei tea, kas emaks saamise katsetusi oli "tegelastel" juba väga palju ja juba noorusest alates. Saame küll aimu, et see olukord, mida siin lähemalt vaadeldakse ei ole kaugeltki esimene kord. Seega me ei tea ka seda, kas autor on tahtnud anda mõista, et lapsesaamisega tuleks alustada pigem varakult. Sellist asja ju ei saagi suunata-soovitada, sest lapse saamiseks on vaja kaht vanemat ning igaühega ei ole mõistlik sellist olulist asja lihtsalt "ära teha". Ehkki paratamatult viib see mõtted sellele, et kas vanuse mõttes 20ndate alguses on suurem tõenäosus õnnestunud sünnitusele? Seda mõtet siinkirjutajale toetab tema enda elu, kuid kindlasti annab vastuse mõni statistika, millele mõeldes juba eoses võib sisse arvestada väga paljud erandid.

Samuti äratas tugevaid tundeid selles lavastuses allajoonimine, et on olemas arste, kes arvavad, et teavad, mis teine tahab. Üksjagu vastuoluline olukord - tavaline inimene ju usaldabki arsti, nemad on spetsialistid, samas siinses loos kui näotu oli arstil eeldada, et väärarenguga veel kõhus oleva lapse eemaldamiseks tahavad vanemad aborti teha. See on üks võimsamaid ja mõjuvamaid Maarja, Urmase ja teatri kontekstis just eriti Jaune stseene, kui naine karjub arstile, et too ei tunne teda ja ei tea seega, mis tema tahab või mis temale parim on! Kuklakarvad tõusid püsti ja kere läbisid külmavärinad, nagu oleks tahtnud koos Maarjaga seda arstile karjuda! Inimesed on muidugi erinevad ja igaüks peab seda ise aduma, mis tema jaoks oleks õigem. Ise lähtun juba pikemat aega motost, et inimene oma elus tegelikult tõeliselt kahetseb lõppude lõpuks seda, mis ta tegemata jätab, mitte seda, mis ta teeb (mis ta teeb, saab ta vabandada, parendada, muuta, unustada, aga teatud asjade tegemata jätmisele ei pruugi ta enam kunagi saada teist võimalust) ning seeläbi leian, et omamoodi tark ja oluline oli ka selles (elu)loos emal hoida oma last kasvõi korragi hüvastijätuks - nii sai ka tema (täieõiguslikult) tunda end kasvõi hetke emana, sest ta ON ema...

Hinnang: 4

Lasteta, aga kunagi lapsesaamisele mõtlevatel inimestel vaadata omal vastutusel!

Valus, mõtteid ja sisemist arutelu ärgitav, suhestuma kutsuv, mitmeski mõttes oluline lavastus, kus võid tõdeda inimese otsustega nõustumist või mitte nõustumist turvaliselt kauguselt, ent ometi ei saa seeläbi hinnanguid anda inimesele. Sellised otsused peavadki olema iseenda omad. Samas ju ka kaasaelama panev, sest teema võib puudutada kõiki, isegi kui mitte enam ennast, siis oma lapsi tulevikus ja teisigi lähedasi. Teisalt ka ühiskonnas laiemalt hinnangute andmisest teistele inimestele hoiduma panev, sest me ei tea kunagi täit tõde, mis on nende eludes juhtunud, et saaksime võtta "kohtumõistja" õiguse. See on vaid madalalaubaliste netikommentaatorite pärusmaa. Kuid miski pole kunagi must-valge, eriti tõsisemad elu-teemad. 

Raske tükk, mida on ka raske soovitada, sest sellisel teemal millegi vaatamiseks-lugemiseks peab igaüks ise ära tundma, kas see on midagi, millele tahab kaasa mõelda või pigem hoiduda. Ühiskondlikus mõttes siiski kahtlemata soovitatav, et arendada endas emotsionaalset intelligentsust, kasvõi teise inimese selliste eluraskustele kaasaelamisel, sest läbielada sellist ei taha meist ju keegi.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Kalev Lilleorg):

KLAASLAPS

Tõde ei muutu ilusamaks, kui me ta meigiga katame ja lokid pähe rullime. Kui lootus ja valu ei mahu inimese sisse ära, peab ta endale alasti silma vaatama ja sellele nime andma. Maarja Kangro on seda oma dokumentaalromaanis teinud varjamatu otsekohesusega.

Esietendus 13. septembril 2024 Rakvere Teatri väikses majas.

LAVASTUSMEESKOND

Autor: Maarja Kangro

Dramatiseerija ja lavastaja: Urmas Lennuk

Kunstnik: Nele Sooväli

Muusikaline kujundaja: Imre Õunapuu

Valguskujundaja: Roomet Villau

Osades: Jaune Kimmel, Madis Mäeorg, Imre Õunapuu

Surematud - Ekspeditsioon

Augusti eelviimasel päeval oli "Surematud" esietendus just lõppenud, kui teatrikaaslasega teineteisele otsa vaatasime ja küsisime nii teineteiselt kui ühtlasi iseendalt, et mis asi see nüüd siis oli, mida me just vaatasime. See polnud ju otseselt surematuse saladuse paljastamine. Polnud ju ka otseselt surematuse kui sellise lahkamine. Ja kuigi laval tegutsevad naised olid läbi etenduse teekonnal, et surematuse saavutamise koodi paljastada, siis tegelikult see polnud ju üldse sellest...nagu parimad lavalood ikka - tegelik mõte asub hoopis kusagil mujal kui see, mida otseselt vaatad. Mõlemad tõdesime hetkega, et nähtu oli kahtlemata huvitav, täis sümboleid, viiteid ja vihjeid, aga mida sellega siis ikkagi öelda taheti? Justkui peaaegu oli see peos, aga ometi mitte. Kohe-kohe keelepeal... aga ikkagi mitte. Otsustasime natukeseks koos maha istuda ning veidi lahata, et tuumani jõuda. 

Mu kaaslane vast isegi millimeetri kriitilisem kogetu peale kui mina. Laval on nimelt 2 sotsiaalmeedia "staarikest", kellel parajasti filmimisel insta- või tiktoki-video, kus nad mingeid toodete pakendeid avavad ja neid nö. "testivad". Ehk siis need meie "uue ajastu tegijad"...eriti kui arvestada kui paljud väiksed tüdrukud-poisid ihaldavad saada "influenceriteks", ehk ühismeedia mõjuisikuteks. Öeldakse ju, et Z-sugupõlve (16-23 aastased) kõige suurimad iidolid ongi just sellised inimesed. Olles ise järjekindlalt kustutanud enda "seintelt" kõik, kelle põhiline jagamine on seotud sellega, kus kohast nad riideid ostavad või milline lõhn või ehe neile on saadetud ning kelle abiga ja kus kohast endale toitu koju tellivad, on täiesti arusaamatu, miks keegi jaksab selliseid jälgida? Oma aega raisata (minu arvates) tühjale-tähjale? Lisaks veel need sotsiaalmeediastaaride pidevad tülitsemised ja õiendamised omavahel, mida teatud meedia endale klikikogumisteks omakorda suuremaks paisutab. Haige ühiskond, kas pole? Seda kummalisem oli avastada, et kuigi teatrikaaslase jaoks ka lavastuse esimene lõik (kus just toodete testimist välja mängiti) venis pisut, aga minule seevastu pakkus mõnusa äratundmise läbi kaasairvitamise ning vabalt oleks võinud see kasvõi veelgi pikemgi olla!

Laval põhinäitlejateks Katariina Tamm ja Mari Abel, kes mitte päris groteskile võimust andes ning isegi... kuigi mõnuga ülemängimise piiril tripivad, püsivad just selles võtmes, et ühendabki need tüübid tegelaste (väga mitmete) prototüüpidega ära. Teatav bravuur käibki ju just selliste inimeste juurde. Vaevalt, et nad rambivalgusest väljas kõik päris sellised on, nagu nad end paista tahavad lasta. Ikka kumab pisuke poos või näitlemine neist läbi, kuigi kindlasti mõne tegelik mina on ka just selline ja ilma filtriteta. Mis juba omakorda lihtsalt mõttena tundub veidike haige... samas mõni kannab uhkusega ka kogu rahva ees klišeeks olemise välja ning cashib veel kopsakalt raha ka selle eest. Seega kas keegi kellegi võlts või tegeliku mina kohtumõistjaks saabki olla?! Saab! Sest kui see keegi oma kogu elu teistele vaatamiseks ja hinnangute andmiseks laiali laotab ning selle pealt teenib, siis ühtlasi müüb ära ka õigused privaatsusele ning annabki voli sügelevate hammastega (inim)lõukoertele, kes omakorda saavad endale eluks vajaliku teiste materdamisest.

Mõlemad teatrikaaslasega (tema on naisterahvas) tõdesime, et Katariina jalad on kahemeetrised ja lõpevad tal kusagil kurgu all ning Mari on ilmselt igavese nooruse lätte juba avastanud, sest enamvähem vanusevahet ei paistnud neil seal laval olevat. Vaimustavad näitlejannad, kumbki nii sees oma karakteris, et vamp(iir)idena saamas veel jõudu-hoogu juurde oma mängule just oma tegelaste verest, keda nad seal kehastamas.

Ja siis toimub pööre. Ilmub välja üks kahtlane vanatädi, kes süstib meie "esiinfluenceritesse" - Kärol Hindenburg'i ja Pille Titanic'usse mõtte surematusest! Ja tegelik lava saab avalduda ning "ekspeditsioon" käivituda! Nimelt, jääb temast maha ka Borgese teos. Ja see on esimene võti, sest just Borges on päris mitmeti kogu lavastuse alglätteks. Hehh... üks kirjanduse vanameistri lausetest kõlab ju "Kõik olendid peale inimese on surematud, sest nad ei tea, mis on surm". Mis omakord tõi meelde ülikooli "Tulevikutehnoloogiate" õppejõu Kristjan Port'i ühe arutlusteema - "Inimene võib täieõiguslikult uskuda oma surematusesse, sest keegi pole tõestanud vastupidist". Aruteludest jäi meelde, et tõesti, teised ju surevad, aga mina ise - mina võin vabalt olla surematu. Samas avab see pandoora laeka teistesse ülikooli filosoofiatundide teooriate käsitlustesse. Näiteks, mina olengi maailma kese, kõik mind ümbritsev on kõigest minu enda väljamõeldis. Ja mina kui "maailma kese" olengi ju surematu... jne jne jne...

Kärol ja Pille hakkavad otsima surematuse koodi. See koosneb sõnadest, mis on pillutud maailma eri paikadesse laiali. Nende kättesaamiseks tuleb täita kõikvõimalikke ülesandeid ning muidugi koodihoidjad kõigepealt üldsegi üles leida! Kusjuures praegu neid sõnu siin kirjutades ning tervikut juba teades, siis no on vast fantaasia lavastaja Marianne Kõrveril, kes koos dramaturg Taavi Eelmaaga selle kõik kokku konstrueeris. Ideesid ammutatud siit-sealt, enda ja teiste mõtetega kõik kokku sidudes, lisades saateks lavastuslikke trikke, mis muudavad vaatamise lõbusalt mänguliseks ja fantaasiarikkaks. 

Borgese novellis “Surematu” on linn, kus on tänavad, mis lihtsalt lõpevad ära. Igal pool on kõikvõimalikud täiesti mõttetud trepid, mis ei vii mitte kuhugile. Uhked väravad, mida läbides ei jõua mitte kuskile ja kõikvõimalikud kaootilised arhitektuurilised struktuurid (mida muide tihti kasutatakse ka võrdlustes, kui meie pärismaailma arhitektid "segast panevad" ja liiga loomingulised asjad päriselt ka üles ehitatakse). Seal loos need niiöelda "surematud", elasid ise kuskil sellest linnast väljas (olid hävitanud esialgse surematute linna) ja otsisid võimalusi, kuidas surra. Mis omakorda viib mõtted sellele, et kes need "surematud" üldsegi tulevikus on, kui noorema generatsiooni "kangelased" ja austust väärivad eeskujud-iidolid ei olegi enam Borgesed, Shakespeare'id, Dalid, Tammsaared, Pansod ja teised, keda siiani on eriliselt austatud? Uued generatsioonid kasvavad üles hoopis teistsuguses maailmas. Teistsuguste väärtushinnangutega. Kui kõik need paradigmad, millega me oleme harjunud ja mis on tundunud kestvad, sedavõrd mitmetel aladel ja suundadel on turbokiirusel muutumises ning korraga (seejuures tehnoloogia, ehk millegi välise omakorda kiirendatud jõuga), siis kes on "surematud" tulevikus. Kas tõesti need viimastel aastatel tekkinud, ehk tänapäeva "iidolid" ja "staarid", kes näivad pressivat kõigi teadvustesse, meediasse ja no kõikjale? Kas see protsess on pöördumatu või oleme märkamatult juba ohjad käest andnud?

Eks alati on erandeid ja mõnikord erandid muutuvad ka enamuseks. Nii näiteks etenduse lõpp viitaks nagu sellele, et tegelased on jõudnud ringiga mitte tagasi algusesse, nagu Borgese "ringikujuline aja kontseptsioon" eeldaks, vaid hoopis kolmandasse kohta. Nii näeme ju ka inimesi (sh. noori) enda eludes, kes tüdinevad sellest globaliseerumisest või urbaniseerumisest ja meelega valivad nimme oma elus hoopis teise tee.

Pille ja Kärol, kavalapead nagu nad on, lähevad oma otsingutel natuke eri radadele, et kiiremini koodid kokku koguda ja nii saavad nad oma teekondadel igasuguste huvitavate... võiks öelda ka "surematute" tegelastega kokku. Näiteks bitcoini looja Satoshi Nakamoto, kes nagu tema isik päris elus on teadmata vormis või olekus, nii ka laval. Dramaturgilises ja lavastuslikus mõttes geniaalne kunstiline "mäng". Või lausa ainuüksi kogemist vääriv "üleelusuuruses" beebi... on see siis viide Polanski filmile või mitmete viidete sümbioos... Aga ka näiteks Karl Lagerfeld oma kassiga... Seejuures hea, et siiski tekstis nimi välja öeldi, sest ehkki täiesti äratuntav Katariina mängitult plaatinumvalge parukaga ja puha, aga kuna kõik sinnani oli sedavõrd mõttetihe, et lihtsalt nime kuulmata kohe ikkagi ise kokku ei viinud, kas see on hoopis keegi rokokoo ajastust või kes... Pärast jällegi väga oluline suuna andja kriminalistidele, kes tahavad jõuda kogu lavaloo, ma ütleks isegi, et põhilise mõtteni.

Lavastus sisuliselt teeb toredad käepigistused ka suvel Von Krahlis esietendunud (kus dramaturgiks oli samuti Taavi Eelmaa) "Atlantise keiser" ja kevadhooajal Ekspeditsioonis esietendunud "Inimese anatoomia" lavastustega. Esimene on keisrist, kes tahab ise Surmaks hakata, mille peale surm solvub ja kaob ning keisri alamad, eriti tema haavatud ja valudes sõdurid enam ei suregi, vaid piinlevad surmavaludes. Teine jällegi kasutab ka budismist tõukuvat kujundit "vaata kuud, mitte kuud vaatama suunavat sõrme". Sellega tekkis täiesti kummaline (siin ka kontekstiväline) teatriga seotud sidusus, mis etendust vaadates ajas tahtmatult muigama... nimelt nukuteatris ju ka saad korralikuma elamuse, kui vaatad nukku ja selle tegutsemist ja mitte näitleja kätt, kes selle nukuga toimetab...

Aga just see kuu kujund oli meil teatrikaaslasega tegijate mõtteni jõudmisel kõige tugevamaks ja konkreetsemaks suunaandjaks. Seejuures MILLINE kuu! Nunnumeeter lavastusel tõusis läbi Sakala 3 katuse iga kord kui ta pöörles oma kivikuuli heli saatel end meie ekspeditsiooni giididega suhtlema! Vapustav video- (Emer Värk), heli- (Lauri-Dag Tüür) ja valgus- (Kristjan Suits) kujundus sinna juurde. See kuu, kuigi tasapinnalisel ekraanil, tõesti näis ümmargune ja geomeetriliselt kera. Hääle järgi võiks eeldada, et tegemist oli Taavi Eelmaaga, aga kindel ju pole. Sama müstilisena tundus paavsti kere... Seda ägedam oli avastada, et Rene Kari, kes oma supervormis treenitud keha Katariina tegelasele laenab, on 74-aastane! "Surematud" saab lavastuslikult muudkui uusi mõõtmeid juurde! Juba surematuks on ilmselt saanud Eesti kunstnik Kris Lemsalu, kelle kujundatud kostüümid on ühtviisi nii arhitektuursed kui ka mängud materjalidega, pakkudes seejuures sõna otseses mõttes silmailu ja arvestatud oleks olnud ka nagu näitlejannade kehadega, kes neid kannavad (eriti just Katariina puhul). Kuigi eks koledusel on ju kunstis kahtlemata ka oma koht (ent tavaliselt ikkagi läbi koleduses leitava ilu, elu, lugude või äratundmiste), ent kuivõrd silmipaitav võib ikkagi olla just ilu.

No küll me vaagisime ühest ja teisest suunast, et miks see kõik... selles ju peab olema mingi suurem seletus sees. Kõik need vihjed ja kogu see teekond. Kord viskas teatrikaaslane ühe mõtte õhku ja mina ei saanud päris nõustuda, siis jälle tuli minul mingi idee, aga tema tõi kohe vastuargumendi. Ikkagi see kuu ja see sõrm ja Lagerfeld oma kassiga ja need esiti ju üsna nõmedad influencerid oma tühjapäevaste toodetega, mille avamisel karbid lendasid igas ilmakaares ning toode järgnes tootele ja kogu näitlemine seejuures, et kuivõrd hea see või teine asi on... Kui järsku plahvatas. Ma arvan, et mu kaaslasel sekund enne mind, aga sädemest tõusis leek - kõik see teekond näitas ju üheti kuivõrd hullud me inimloomad oleme! Võibolla jäi mul viide Einsteinile märkamata (kui laval on Katariina 2 meetri pikkused siredad jalad, no kus sa siis teksti kuulad, kui lihtsalt ammulisilmi jalgu passid - seda muide tunnistas ka teatrikaaslane)... oleks ehk meie kriminaaluurimuslikule lahendile tsipa kiiremini jälile jõudnud, heh?! Sest nagu vana Albert ju ütles: "Ainult kaks asja on lõpmatud, universum ja inimlik rumalus ning esimeses pole ma kindel." Samas ikkagi milline magus mõttemäng ja veelgi magusam selle enda jaoks lahendamine. Kuigi eks muidugi on iga vaataja jaoks erinevad asjad olulised ning Pille ja Käroli ekspeditsioonilt üleskorjatavad märgidki erinevad. Sest see lavastus on siiski kunstitöö, mitte tavaline "loojutustus". Kuid kogu sel teekonnal tõesti ju üks inimlollus/hullus järgnes muudkui teisele...

Ei ole sugugi tihti rahul filmirežissööride teatrilavastajaks ümberkehastumistega, aga Marianne Kõrveri huvitavad mõttemängud, irvamised ja austusavaldused ning referentsid ajaloole, tsitaatidele, teistele teostele ning nende uueks tervikuks sidumine on paras mõttepähkel ühele tavalisele teatrivaatajale. Jah, siin-seal mingi asi õige pisut venis, teises oleks jällegi tahtnud pikemalt. Ent see on siiski tühine terviku järelmeki mõttes. Siinkirjutaja vaatas esietendust ja võibolla mõni asi veel vajaski natuke sissemängu, lihvimist, äratundmist publikuga koosmängust - kus võimendada, kus tagasi tõmbuda. Selles mõttes mu traditsiooniline numbriline hinnang konkreetselt nähtud (esi)etendusele pole kõrgem kui 4/4- piirimail, aga seda võrdluses kogu ülejäänud teatriaasta loomingutega ja viienda-kuuenda ja sealt edasi etenduste potentsiaali arvesse võtmata. Kuigi teatrielamuse väärtus on ka ainuüksi juba siin seda kirjalikult lahti mõtestades justkui veelgi edasi kasvanud!

Kõik need inimkonna "rumalused" ja "hullused" - bitcoinid, sotsiaalmeedia staarid, täiskasvanud kes jäävad lasteks, kassiga abiellujad, kehakummardajad, säästu- ja kliendikaartide kogujad, Jeesuse- ja teadusefanaatikud, "titemammad", isehakanud supersangarid... kõik siin ühte loosse kokku kogutud, mis paneb mõtlema, et kes tahakski üldse enam sellises maailmas olla surematu? Maailmas, mis veel kõigele lisaks näib muutuvat üha hullemaks, seejuures ajaloost õppimine oleks nagu võimu- ja/või raha- ja/või usuhulluses selgelt liiga suur ootus inimkonnale... "Peatage maailm, ma tahan maha astuda" hakkab üha enamaid inimesi kummitama. Igapäeva oravarattas ju polegi (ammu enam) aega, et hakata sellele mõtlema ja nii sõidame kiireneval karussellil muudkui edasi ega oska, ega viitsi, ega jaksa teha ka midagi selle peatamiseks... lihtsalt - pole ju aega ka... 

Lavastuslikult see kuu, paavsti lõigus pikk Katariina, kellel meesbodybuilderi keha, laval ühel hetkel hetkega jäägitult kaduv Mari, "aerutamine", üks läheb trepist üles teine tuleb alla jne jne jne - sedavõrd palju avastamisrõõmu enda käega katsutavas teatrilava ulatuses! Teater (kaasa)mõtlevale vaatajale, aga mitte ka liiga sürr, et millestki aru ei saaks.

Pea kuu aega peale vaatamist on veel kõik üsna hästi meeles, aga järelmaitsena tõuseb eriti esile tegijate ideederohkus ja selles mõttes ka luksus sellisel "ekspeditsioonil" osaleda! 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod tegi Virge Viertek):

Surematud

Lavastaja Marianne Kõrver

Etenduse pikkus Üks tund ja 30 minutit

Esietendus 30.08.2024

Surematuse ja igaviku idee on läbi sajandite olnud filosoofidele raskeks pähkliks. Kuid sellest mitte heitudes otsustavad kaks haritud influentserit, eelarvamustevaba noort naist, peale tutvumist Jorge Luis Borgese ringikujulise aja kontseptsiooniga asuda püüdma iidset ja ülimat - igavest elu. Neile on teekonnal surematusse abiks tõestisündinud lood seiklejatest, kes samal retkel on õnnestunud rohkemal või vähemal määral. Kas kaasaegne naine on küps surematuse jaoks?

Laval Katariina Tamm, Mari Abel, Kuu - H3inrich Halo ja Paavsti corpus - Rene Kari

Autor ja lavastaja Marianne Kõrver

Kostüümikunstnik Kris Lemsalu

Kostüümide konstruktor Kerli Praks

Valguskunstnik Kristjan Suits

Helilooja Lauri-Dag Tüür

Videokunstnik Emer Värk

Dekoratsioonide kujundaja Viktoria Martjanova

Dramaturgid Marianne Kõrver ja Taavi Eelmaa (Von Krahl)

Kostümeerija-rekvisiitor, etenduse juht Johanna-Elisabeth Tärno

SUUR "Suveteater 2024" parimate kokkuvõte

Jõudsin äsja lõppenud suvekuude jooksul, ehk 1.juuni kuni 31.august, 43 erineva uuslavastuse etendusi vaatama. Neist 1 kuulus juba ametlikult nö. sügishooaega, aga lisaks vaatasin ühe maikuu lõpus, mis omakorda ametlikult suvelavastusena lavale toodi, seega summa summaarum ikkagi 43 suvelavastust. Olgu ka enne tänavuse suveteatri parimate esiletoomist lisatud, et neist, mis nägemata jäid ja millest ühtlasi on kahju, et seega ei saa need ka järgnevate tippude seas siin seetõttu figureerida: "Hydrogen jukebox", "Kahheldraal", "Noore merekaru esimene suurem seiklus", "Aju", "Mälestus-märgid", "1:1", "Orpheus", "Raasulapsuke", "Suveöö unenägu", "Hungerburgi tondilossid", "Heatherid" + kindlasti veel nii mõnigi selle suve uuslavastus, mis lihtsalt jäid niigi tiheda teatrikava ja piiratud isikliku eelarve tõttu nägemata ("Aju" ja "Heatherid" näiteks seetõttu, et olidki etenduste päevadel teised etendused juba ees, kõik Hungerburgi lavastused, mida näha tahtsin, jäid vaatamata seetõttu, et kui mina olin valmis pileteid ostma, et 1 terve päev Narva-Jõesuus veeta, olid neljast väljavalitud etendusest 2 soodsamat juba välja müüdud ning siis otsustasin pika sõidu sootuks ära jätta). Lõppude lõpuks erinevate teatrite ja teatrikoosluste tänavusuviste uuslavastuste koguarvuks kujunes minu arvutuste kohaselt 61 (ehkki kindlasti oli lisaks veel näiteks harrastajate tegemisi, mille kohta lihtsalt minuni info ei jõudnud).

Teatrirännakute teepervedest sai kogutud jälle hulka uusi huvitavaid Eestimaa kohanimesid, millest meeldejäävamad: Varbavere, Puhtaleiva, Lolu ja Liu. Risti-rästi läbi Eestit sõites juhtus ka üks isiklikus plaanis suursündmus - nii vanaks juba ära elanud, aga esimest korda elus nägin vabas looduses karu! Lõuna-Eestist "Rongirüüv"i etenduselt läbi Elva Raplamaa suunas sõites, ilmus Ott metsatukast autonina ette. Hetke vaatas meid keset autoteed, jõudsin veel mõelda, et kas peaksin auto katuseakna kinni panema või mitte, kui suur pruun mõmmik juba teisel pool teed laiuvale viljapõllule nisu tallama jooksis, et selle taga laiuvasse metsa kaduda. Olime sõidukaaslasega mõlemad nii ähmi täis ja läks tükk aega, et jahmatusest üle saada. "Eluteater" missugune!

"Lavastatud teatri" juurde tagasi tulles, kui täpsemalt hakata kõigile nendele kogetud lavastustele tagasi mõtlema, siis tegelikult laiemas plaanis läks umbkaudu ikka nii, nagu alati – kolmandik elamustest olid head või isegi väga head, kolmandik üsna keskpärased, aga täitsa vaadatavad ja kolmandik selliseid, mille vaatamise asemel oleks kindlasti leidnud ka targemat tegemist.

Neist 43st, mis siiski liigituvadki suvelavastuste alla, jätkavad mõned juba sügisel oma lavateed. Mitmete kohta on teatrid andnud teada, et need tulevad tagasi järgmise suve mängukavas. Üldistusena võib öelda, et kuigi suvi on teadupärast kergemate lavalugude pärusmaa ning seekord isegi üllatavalt paljud komöödiad tõesti võivadki eputada oma suurepäraste õnnestumistega + juba enne esietendust väljamüüdud saalidega, siis kõige teravamast parimate-suurimate teatrielamuste tipust leiab ikkagi tõsisema kallakuga lavastused. Ehkki neiski leidusid oma naerud ja naljakad stseenid ning tegelased.

Äsjamöödunud suveteatri hooaeg võib uhkustada muuhulgas KOGU senise teatriaasta suurima teatrielamusega (Eesti Draamateater/Hendrik Toompere jr/Mehis Pihla „Rahamaa“), aga ka parima meespeaosaga (Tõnis Niinemets „Rahamaa“), parima laste- ja pereteatri rolliga (Laura Nõlvak „Lahenduste ministeerium“), parima korüfee, ehk 60+ vanuses näitlejatööga (Allan Noormets „Tutvumiskuulutus“), parima autoriteatriga (Mari-Liis Lill/Priit Põldma „Üks helevalge tuvi“), parima indie-teatri lavastustervikuga (Vastseliina Piiskopilinnuse teatriprojekt „Salakuulaja Vastseliinas“), parima harrastusnäitleja rolliga (Jaanis Valk „Öökuninganna“), parima põneviku/krimkaga (Vastseliina Piiskopilinnus/Erkki Koort/Tarmo Tagamets „Salakuulaja Vastseliiinas“), parima kostüümikunstnikutööga (Karl-Christoph Rebane „Vankumatu“), parima grimmi- ja juukseseadete kunstnikutööga (Sirle Teeäär/Thors Films „Rohelised niidud“), parima videokunstnikutööga (Ove Musting/Ivar Taim/Peter Kollanyi „Rahamaa“), parima teatrile kirjutatud heliloominguga (Ardo Ran Varres „Kuninga käsk“), parima muusikalise- ja helikujundusega (Maria Faust+tema bänd ja Lauri Kaldoja „Rahamaa“), parima draamanäitlejast tantsijaga (Hanna Jaanovits „Rahamaa“), parima kodumaise originaaldramaturgiaga (Mehis Pihla „Rahamaa“), parima adapteeritud või varem ilmunud materjalil põhineva dramaturgiaga (Mari-Liis Lill/Priit Põldma „Üks helevalge tuvi“) ning ka parima korduvlavastuse dramaturgiaga (Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“).

Kuid lisaks nendele number ühtedele, on veel väga palju number kahtesid ja kolmesid ja mõned harukordselt head teatrielamused-tööd, mis mingil erilisel põhjusel veel silma torkasid ning teatrimällu kustumatu jälje jätsid. 

Lisaks Niinemetsale on lausa kogu senise teatriaasta parimate meesnäitlejate esikolmik pärit suveteatrist, sest Alo Kõrve „Kes kardab Virginia Woolfi?“ ning Lauri Kink „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ on praktiliselt sama võimsad ja detailitäpsed, psühholoogiliselt mitmeplaanilised ning huvitavad kehastused. Samas poleks aus jätta mainimata Allan Noormets „Tutvumiskuulutus“, Sepo Seeman „Võrratu maailm“ ja Jarmo Reha „Pärsia viimase keisri surm“ rollid.

(Soovikirjadele vastu tulles) siin suvelavastuste kogu TOP10:

10. Hardi Möller - Lahenduste ministeerium

9. Margus Jaanovits - Rongirüüv

8. Märt Avandi - Üksildane lääs

7. Kristjan Üksküla - Võluöö ulgumerel

6. Jarmo Reha - Pärsia viimase keisri mõrv

5. Sepo Seeman - Võrratu maailm

4. Allan Noormets - Tutvumiskuulutus

3. Lauri Kink - Oskar Luts, ehk Laul igavesest õnnest

2. Alo Kõrve - Kes kardab Virginia Woolfi?

1. Tõnis Niinemets - Rahamaa

Naispeaosadest mahtus teatriaasta esikümnesse suvest 5 rolli: Teele Pärn „Üks helevalge tuvi“, Carita Vaikjärv „Kes kardab Virginia Woolfi?“, Ülle Lichtfeldt „Öökuninganna“, Riina Maidre „Pärsia viimase keisri mõrv“ (tal on sel aastal neid tipus tervelt 2, sest ka "Erakõnelused" roll on sellise kaliibriga, et tõenäoliselt jääb ka aasta lõpus üheks selle aasta šedöövriks) ja Piret Laurimaa „Võrratu maailm“. Lisaks tooks esile ka Merilin Kirbits komöödiapärli „Tutvumiskuulutuses“ ning Lii Tedre hingestatud „Kodoaknad ei unu“ rolli.

Suvelavastustest kogu TOP10:

10. Laura Niils - Lahkumine

9. Natali Väli - Ottabeth

8. Merle Palmiste - Duetid

7. Lii Tedre - Kodoaknad ei unu

6. Merilin Kirbits - Tutvumiskuulutus

5. Piret Laurimaa - Võrratu maailm

4. Riina Maidre - Pärsia viimase keisri mõrv

3. Ülle Lichtfeldt - Öökuninganna

2. Carita Vaikjärv - Kes kardab Virginia Woolfi?

1. Teele Pärn - Üks helevalge tuvi

Eriliselt helde oli suvi parimate meeskõrvalosade poolest. Senise teatriaasta 20st parimast on täpselt pooled suveteatrist pärit. Terve trobikond mehi „Rahamaa“ lavastusest, millest eredamad õnnestumised tegid vast Gert Raudsep, Taavi Teplenkov ja Karmo Nigula. Helvin Kaljula paljuski päästis minu jaoks „UFO“, „Rohelised niidud“ oli täis meie meesnäitlejate tippe, aga siin tooks esile eelkõige Sepo Seemani ja Peeter Oja, selles mõttes ootamatultki, kui arvestada, kes kõik seal veel laval olid... sh. paar sellist, keda praktiliselt muidu igal aastal saab kiita. Tippude sekka liigituvad kahtlemata ka Indrek Saar „Öö õigus“ ning Veikko Täär „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ rollid. Aga meeskõrvalosade krooniks, ehk parimaks osutus kõigi nende mainitud tippude ees Agur Seim „Salakuulaja Vastseliinas“ naljaka, pingestatud ja vaimustavalt peenelt mängitud gay-vikaarina. Samast lavastusest oleks patt jätta mainimata ka kaksikrolli teinud Imre Õunapuu.

Suvelavastustest kogu TOP10:

10. Imre Õunapuu - Salakuulaja Vastseliinas

9. Karmo Nigula - Rahamaa

8. Peeter Oja - Rohelised niidud

7. Veikko Täär - Oskar Luts, ehk Laul igavesest õnnest

6. Indrek Saar - Öö õigus

5. Sepo Seeman - Rohelised niidud

4. Helvin Kaljula - UFO

3. Taavi Teplenkov - Rahamaa

2. Gert Raudsep - Rahamaa

1. Agur Seim - Salakuulaja Vastseliinas

Suurepäraste naiskõrvaosade valik seevastu oli suveteatris närb. Kogu teatriaasta tippude sekka mängis enda ainult Jane Napp „Kes kardab Virginia Woolfi?“ autori enda poolt vähendatud Honey-rollist hoolimata. Kuid heade õnnestumiste sekka võib kindlasti liigitada ka Liis Karpovi lavastusest „Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga“, mis tervikelamusena oli minu jaoks siiski suve üks suurimaid pettumusi. (Võrratu) Viire Valdma peategelase emana „Rahamaas“. Liis Haab „Stahli grammatika“ (jälle uus tase temalt), (alati huvitav) Kersti Tombak „Ottabeth“, (sedapuhku suisa üllatuslik) Laura Nõlvak „Lahenduste ministeerium“ ja (ammune lemmik, ent nõnda harva mängimas näha ja seda meeldivam üha uuesti ja uuesti taasavastada) Katrin Kalma „Õnne valem ehk Meiereist miljonäriks“. Nemad siiski mahuvad ka seniste naiskõrvalosade teatriaasta 20 parima sekka.

Suvelavastustest kogu TOP10:

10. Inga Salurand - Rahamaa

9. Maarja Mõts - Me peale ülalt jälle paistsid tähed

8. Loviise Kapper - Kahe isanda teener

7. Katrin Kalma - Õnne valem ehk Meiereist miljonäriks

6. Laura Nõlvak - Lahenduste ministeerium

5. Kersti Tombak - Ottabeth

4. Liis Haab - Stahli grammatika

3. Viire Valdma - Rahamaa

2. Liis Karpov - Richard III tagasitulek kell 9.24 saabuva rongiga

1. Jane Napp - Kes kardab Virginia Woolfi?

Lavastajatööd käivad suures osas käsikäes suurima teatrielamustega, ehkki järjestus võib mõnevõrra teatud põhjustel muutuda. Sestap alates mõjuvaimast ja vast ka keerulisemast ning enamate efektsete otsuste ja lahendustega: Hendrik Toompere jr „Rahamaa“, (vaimustav) Ringo Ramul „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“, Mari-Liis Lill/Priit Põldma „Üks helevalge tuvi“ (mõlema minu hinnangult puht lavastuslikult siiani suurim õnnestumine), Tarmo Tagamets (võimas, seikluslik ja paljude eriliste ideedega) „Salakuulaja Vastseliinas“, Kristjan Üksküla (kammerlikult publikuligidane ja imeliselt muusikat ning tantse integreeriv) „Võluöö ulgumerel“ ja (mõnusa ansamblitunnetuse ning väga mitmete stseenide osavate kokkuköitmistega) Peep Maasik „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“.

Suvelavastustest kogu TOP10:

10. Kaili Viidas - Isad ja pojad

9. Taavi Tõnisson - Lahenduste ministeerium

8. Kristo Toots - Rongirüüv

7. Priit Võigemast - Rohelised niidud

6. Peep Maasik - Oskar Luts, ehk Laul igavesest õnnest

5. Kristjan Üksküla - Võluöö ulgumerel

4. Tarmo Tagamets - Salakuulaja Vastseliinas

3. Mari-Liis Lill/Priit Põldma - Üks helevalge tuvi

2. Ringo Ramul - Me peale ülalt jälle paistsid tähed

1. Hendrik Toompere jr - Rahamaa

Harrastusnäitlejate tipp, kes on täiesti professionaalidega võrdsed, tooks välja lisaks eelmainutud kogu senise teatriaasta tipule ka Kristjan Arunurm „Draama Liivimaal“, Ülle Sillamäe „Rongirüüv“, Margus Abel „Dolce Vita“ ja Jonathan Peterson „UFO“ lavastuse rollid (aga neid oli veel palju!) 

Suvelavastustest kogu TOP10:

10. Kaido Arulepp - Salakuulaja Vastseliinas

9. Berit Hallik - Rasmus ja Maria

8. Paul Abiline - Võluöö ulgumerel

7. Valdek Ott - Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde

6. Teele O'Brock - UFO

5. Jonathan Peterson - UFO

4. Margus Abel - Dolce Vita

3. Ülle Sillamäe - Rongirüüv

2. Kristjan Arunurm - Draama Liivimaal

1. Jaanis Valk - Öökuninganna

Enda jaoks uute näitlejate-lavatutvuste seast näiteks Kristjan Häggblom „Rongirüüv“, Berit Hallik „Rasmus ja Maria“, Kymbali Williams „Õhud meie vahel“, Valdek Ott „Ivan Narodny“, Paul Abiline „Võluöö ulgumerel“, Kaido Arulepp „Salakuulaja Vastseliinas“, Kristin Kooskora „Õnne valem“, Ülo Needo „Rongirüüv“ jne jne jne.

Suvelavastustest kogu TOP10:

10. Ülo Needo - Rongirüüv

9. Liina Roht - Oskar Luts, ehk Laul igavesest õnnest

8. Kristin Kooskora - Õnne valem ehk Meiereist miljonäriks

7. Kaido Arulepp - Salakuulaja Vastseliinas

6. Berit Hallik - Rasmus ja Maria

5. Paul Abiline - Võluöö ulgumerel

4. Valdek Ott - Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde

3. Kymbali Williams - Õhud meie vahel

2. Kristjan Häggblom - Rongirüüv

1. Ülle Sillamäe - Rongirüüv

Kui korüfeesid on siin juba mitmeid loetletud, siis noortest, ehk hetkel veel alla 30-aastastest tahaks ka mõned nimed esile tuua, ehk eelkõige Rainer Elhi „Lahkumine“, Hardo Adamson „Ivan Narodny“, Kaarel Pogga ja Rasmus Vendel „Kuninga käsk“, Loviise Kapper, Theodor Tabor ja Pirte Laura Lember „Kahe isanda teener“ ning Alice Siil, Maria Ehrenberg ja Hardi Möller „Lahenduste ministeerium“.

Eraldi pisirollidest tahaks ära mainida Alo Kurvitsa „Rongirüüvist“, ansamblimängudes Ugala „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“. Samast lavastusest ka Arthur Arula kunstnikutöö nii stsenograafia kui kostüümid! Suve kaks ülejäänud tipp-kunstikutööd tegid Kristjan Suits „Rahamaa“ ja Riina Vanhanen „Salakuulaja Vastseliinas“ lavastustega. Kostüümikunsti ilu lisaks mainituile Jana Volke „Öökuninganna“, Triin Tammann „Ottabeth“, Annika Lindemann „Kahe isanda teener“ ja Karmo Mende „Rohelised niidud“. Dramaturgiatest lausa jahmatas kõige parimas mõttes Roos Lisette Parmase dramaturgia Ugala suvelavastuses, aga lisaks väärivad kiidusõnu ka Urmas Lennuk „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ ja Ott Kiluski kaks tööd „Isad ja pojad“ ning rikkalike stseenide, lugude ja vaimukustega, Maarek Toompere, Tarmo Kiviväli ning Priit Võigemasti sisenditega „Rohelised niidud“. „Rohelised niidud“ pakkus ka senise teatriaasta teiseks parima videokunstnike töö – autoriteks Maarek Toompere ja Mare Kõrtsini.

„Danzu“mehena pööran alati tähelepanu liikumisele ning tervelt kuus täiendasid suvelavastustest kogu teatriaasta TOP10-t: Eve Mutso „Rahamaa“, Liisi Org „Rohelised niidud“, Tiina Mölder „Võluöö ulgumerel“, Rauno Zubko „Üks helevalge tuvi“, Liina Viirsalu „Rasmus ja Maria“ ning Janek Savolainen „Ivan Narodny – mees, kes luiskas tõde“. Viimases kõlas ka teatrisuve teiseks parim uus eestikeelne laul „Minu mees“, millest meloodiliselt ilusamaks pean vaid „Kuninga käsk“ pärit etenduse ava – ehk „Peiarite laulu“. Kuid lisaks 3 suurepärast EiK-i esitatud ja Liina Sumera kirjutatud „Lahenduste ministeerium“ laulu – „Keegi hoolib“, „Lombid“ ja „Katuste ja tekkide all“ võitsid minu südame. Samuti nagu ka lavastusest „Mere laul“ soome keelest tõlgitud „Mere laul“, aga ka mitmed „Rasmus ja Maria“ muusikalilaulud, nagu näiteks „Hooletud sõnad“ või „Võim on õnn ja õnn on raha“. Draamanäitlejatest häid tantsijaid oli lisaks juba mainitud Jaanovitsile veelgi – Helena Lotman „Rahamaa“, Jan Uuspõld+Laura Võigemast „Rohelised niidud“, Jane Napp „Kes kardab Virginia Woolfi?“, Kristjan Üksküla+Hele Palumaa+Kaspar Velberg „Võluöö ulgumerel“, Kristo Viiding+Teele Pärn „Üks helevalge tuvi“, Agur Seim+Jordi Ripley „Läbi linna: Annelinn“ ning Taavi Teplenkovi liikumine „Rahamaas“. 

Peamiselt draamasuunitlusega lavastustes parimad lauljad: Kristjan Häggblom "Rongirüüv", Kristjan Üksküla, Hele Palumaa ja Paul Abiline eeskätt, aga teised ka "Võluöö ulgumerel", Sepo Seeman+Guido Kangur+Piret Laurimaa (perebänd) "Võrratu maailm", vähemalt Maarja Mõts ja Jass Kalev Mäe "Me peale ülalt jälle paistsid tähed", Emili Rohumaa "Üks helevalge tuvi", "Spaghetti" trio ja Leonhard Sass Taalmaa "Isad ja pojad", Peeter Volkonski "Oskar Luts..." jpt. Muusikateatris: Kaari Kattai "Ivan Narodny - mees, kes luiskas tõde", Atlantise keiser" kogu trupp. "Rasmus ja Maria" kogu trupp, aga eriti Merit Männiste, Ago Anderson(!), Janek Joost. Marten Kuningas, Merlin Kivi, Mait Joorits ja teised lavastuses "Mere laul", Mihkel Kuusk ja Maria Paiste "Kibe!", Kymbali Williams "Õhud meie vahel", "Rohelised niidud" kogu trupp, Rute Trochynskyi jt "Kuninga käsk" jne jne jne

Muusikalistest kujundustest oli (lisaks mainutud "Rahamaa" omale, mida kahtlustan, et kas suudetaksegi tänavu ületada) lavastuse tervikut tublisti rikastav Emma Elisabeth Toots-viiuliga, Viktoria (Riko) Misnik karmoška ja lõõtsaga ning Jakob Ermann oma viiuliga lavastuses „Õnne valem ehk Meiereist miljonäriks“ ning Siim Aimla oma bändiga „Rohelistel niitudel“. Unustamata Tõnis Leemetsa „UFO“likke viisididega saateid.

Suvel on ju mõistagi valgust nagunii küllaga ning hiliste tundideni, kuid valgukujundusi saab esile tõsta kaks: Priidu Adlas „Üks helevalge tuvi“ ning Mari-Riin Paavo/Laura Mari Mäits „Me peale ülalt jälle paistsid tähed“. Karoliina Villem tegi Astra Irene Susi Muusikaliteatri egiidi alt väga stiilsed juukseseaded lavastusele „Vankumatu“.

Kui siin veel eraldi lugeda naerurohkuse järgi üles need suvised naljarohkeimad lavastused, millest kõik polnud isegi komöödiad, siis aasta siiani 10ne enim naerutanud lavastuse sekka trügis suvest tervelt 7: 1Teater „Tutvumiskuulutus“, Kiidjärvel Thors Filmsi „Rohelised niidud“, Eesti Draamateater „Rahamaa“, TEMUFI „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“, Kontserdihunt „Isad ja pojad“, Esna mõisa projektiteatri „Võluöö ulgumerel“ ja Ajateatri „Duetid“.

Ent heade lugude kõige lõpus tuleb ju ikka puänt – suve parim ja üllatuslikum lõpupuänt oli peidus Piret Jaaksi kirjutatud ja Jaanus Nuutre lavastatud „Öökuningannas“.

---

Eesti Päevalehe jaoks kirjutasin pikemalt lahti 2024.aasta suve suurimad teatrielamused. Kuna kogu TOP10 kujunes tähemärkide arvult liiga kopsakaks, siis EPLi lehele mahutas toimetaja vaid 5 esimest. Aga kuna ma ka kohtade 10.-6. kohta siiski juba tekstid valmis olin kirjutanud, siis avaldan need siin:

10. 1Teater „Tutvumiskuulutus“ – Ohtu mõisas

Ühtlasi võib selle lavastuse tituleerida ka sel suvel kõigist kõige rohkem naerulihaseid pinguldanud lavastuseks. Suurepärane roll tänavuselt juubilarilt Allan Noormetsalt, aga ka kogu ülejäänud trupilt – Merilin Kirbits, Triinu Meriste ja Andres Raag. Peeter Tammearu on lavastanud kunstnik Karmo Mende ja Anne-Mai Heimolaga Ohtu mõisa tänapäevaseks ja seda „meie aega“ seal saalis ju me väga palju näinud ei ole. Komöödia inimsuhetest ja naljakatest situatsioonidest, mille all tuksub ka südamlikkus.

9. Kontserdihunt „Isad ja pojad“ – Palmse mõisa pargis

Muidu võiks ka Tutvumiskuulutust eelistada, aga see on ikka rohkem nö. meie oma lugu. Autoriks Ott Kilusk ja tegevus toimumas tänapäeva Eestis. Laval 2 paari päris elu isasid ja poegasid, kes ka rollides on isad ja pojad. Hannes ja Rasmus Kaljujärv ning Indrek ja Leonhard Sass Taalmaa. Lisaks vanaisana Egon Nuter. Ja kuigi laval ühtegi naist pole, on perekonna matriarh maalil kohal ning meestel meelel, sest kokku on tuldudki ema mälestamiseks. Kuid ilma naisteta on ikkagi kurb maailm. Suur vabaõhulava (kunstnik Iir Hermeliin) mängimas võrratult kaasa ning kõik inimtüübid pakuvad ära- ja kaasatundmist. 

8. Kesköö teatriprojekt Esna Mõisas „Võluöö ulgumerel“ – Esna mõisahoones

Kaks lühilavastust teatriõhtu tervikus. Esimene vaatus Mrožeki „Võluöö“ ja teine sama autori „Ulgumerel“. Mõlemad rikastatud muusikaga, esimeses ka väga ägedad tantsud (koreograaf Tiina Mölder). Absurd, mis oma märkide ja varjatud sõnumitega pakub lisaks pealispinna huumorile sügavamale kaevumist ning enda maailmaga seoste loomist. Iseäranis teine vaatus lõikas vahedalt otse praeguse Eesti poliitikaga paralleele ridamisi. Esimene vaatus seevastu oli rohkem üksikinimestes, sh. iseendas ja tuttavates-sõprades äratundmisi pakkuv. Esimeses kaks meest tegelemast illusioonidega -  mille uskumisel on tegelik väärtus inimese enda jaoks? Teises kolm meest otsustamas, kes neist peale merel juhtunud õnnetust peaks end ohverdama teistele söögiks. Tugevama õigus ja võimu mahhinatsioonimängud on eriti koledad kui neid kõrvalt vaadata ja tõstatab küsimuse, kas seestpoolt neid vaadates tõesti ei nähta? Mõlemas vaatuses mängimas Kristjan Üksküla ja Kaspar Velberg, esimeses lisaks ka Hele Palumaa ning teises Paul Abiline, Mathias Ausmeel ja Johan-Eerik Kõlar.

7. Skene Katus Kunstile „Kes kardab Virginia Woolfi?“ – Jaanihanso Siidrifarmi saalis

Edward Albee psühholoogilise teatri meistriteos Andrus Vaariku lavastatuna. Vaarikul endal seljataga üle 300 lavastust sama materjali peaosa mängides, on siin võimalus teha see lugu rõhuasetustega, mida tema nägemuses tuleks võimendada. Ühed suve tipprollidest pakuvad Alo Kõrve, Carita Vaikjärv ja Jane Napp ning ega Nils Mattias Steinberg kolleegidele ka kuidagi alla jää, lihtsalt vast polnud see tal samavõrd „tema omaks tehtud“ kui teistel. Ikka see saatuslik öö, mil noorem paar tuleb vanemale paarile külla. Algab „mäng“ väljamõeldud lapse ümber, aga ka mäng „inimestega“. Vanem paar on ilmselgelt juba aastakümneid mänginud teineteise närvidel. Mis nende motiivid on ja miks keegi mängib, see pakub vaatajale nuputamist ning lõputult põnevate teooriate punumist. Ka selgi korral sai mingeid uusi mõtteid, isegi kui varem nähtud erinevate lavastusversioonide (nii Eesti kui maailma teatrites) ja filmi koguarv läheneb juba kümnele.

6. Thors Filmsi Kiidjärve teatriprojekt „Rohelised niidud“ – Kiidjärve mõisapargis 

Ott Kiluski suurepärane dramaturgia (millesse on panustanud ka Tarmo Kiviväli, Maarek Toompere ja lavastaja Priit Võigemast) elustas Eesti Raadio Meeskvarteti sündimise ja laialimineku loo, sh. nende inimeste ja nende lähikondsete elusaatused. Suurepärase muusika, tantsude, videokujunduse ja kostüümidega suurlavastus – valgussähvatuste saatel teater nagu rokk-kontsert. Ohtralt nostalgiat ja naeru pakkuv, lugude galerii, millest üks vahvam kui teine, üks leidlikum kui eelmine. Minu suurimaks kriitikaks kõigest isiklikust maitsest johtuv – eelmine, ehk „Ada“ tõstis lati Kiidjärvel sedavõrd üüratult kõrgele, millest üle hüppamine oligi võimatu (ühele meie kultuuritegelasele keskendudes jõuab vast natuke sügavamale?). „Adat“ nägemata, oleks ka „Rohelised niidud“ siin veelgi kõrgemalt hinnatum. Ehkki see, mis oli, läks ka vägagi korda ja meeldis. Suurepäraste näitlejate suurepärane rollide paraad, kellest eriti tahaks esile tõsta Sepo Seemani ja Peeter Oja rolli(de)loomet. Aga näiteks kõige ägedamalt näitlejatest vihtusid tantsu hoopis Jan Uuspõld ja Laura Võigemast! Täidlane ja rahulduspakkuv tervik (eelesietendusel ei olnud veel muusikaliselt kõik näitlejad tasemel, aga see kuuldavasti olla hilisemates etendustes kohe paika loksunud).

Teravaima tipu, ehk kohad 1.-5. leiab koos Jaak Alliku ja Liis Seljamaa tänavuste suveteatri tippudega siit (sellest artiklist on pärit ka siinse teksti päises olev fotode kollaaž): 

https://epl.delfi.ee/artikkel/120319304/suveteater-2024-rohkelt-publikut-ja-heal-kunstilisel-tasemel-lavastused-nii-suurtelt-kui-ka-vaikestelt-teatritelt

---

Võluöö ulgumerel - Teatriprojekt Esna mõisas - 2024 Suveteatripäevik 16.sissekanne

„Võluöö ulgumerel“

„Võluöö ulgumerel“ lühilavastusi võib võtta kui kiiksuga komöödiaid, kuid vaadates sügavamale pinna alla, jõuab sealt inimloomuse hämaraladele. Mrożeki kõverpeeglis tunneme ära ka iseennast, ehkki seda on raske tunnistada. Lihtsam on näha neis tüüpides sõpru-tuttavaid-töökaaslaseid.

Maailma teatriajaloo kõige hinnatuim Poola dramaturg Sławomir Mrożek (29.06.1930–15.08.2013) on autorina lavastajate jaoks olnud paras pähkel. Ebarealistlike tegelaste, olukordade ja juhtumite kaudu torgib ta publiku halle ajurakke päris eluga ülekantud tähenduses seoseid looma. Iseasi, kas teatritegijad ja publik suudavad absurdi ja allegooriate varjukihi alt tegelikud intellektuaalsed sõnumid lahti muukida. Pahatihti üks või teine ei taba piisavalt kogu rikkalikku märkide keelt ja nii võib õigustatult pidada Mrożekit võrdlemisi „keeruliseks“ autoriks.

Vastuoluline autor

Oli ju mees ka ise üsna vastuoluline ja mõneti isegi absurdi liigitatava elusaatusega. Noorena, Stalini-ajal...

Loe edasi siit kogu pikka tervikarvustust: https://epl.delfi.ee/artikkel/120318885/arvustus-voluoo-ulgumerel-me-koik-voime-end-mrozeki-koverpeeglis-ara-tunda

Lavastuse turunduslik tekst (fotod pildistas Leon Allik):

"Võluöö ulgumerel"

Esna mõis (Esna)

Elava muusika, laulude ja tantsudega põimitud absurdikomöödia põhineb kahel lühinäidendil, mille autoriks on üle maailma tuntud poola näitekirjanik Sławomir Mrożek.  

Esna mõisa saal muutub lavastuse esimeses vaatuses hotellitoaks, kus peatuvad kaks ühisel tööreisil viibivat kolleegi. Kui keset ööd ilmub hotellituppa võluv naisterahvas, muutub nii kollegiaalsuse kui ka kaine mõistuse säilitamine omaette väljakutseks. 

Teises vaatuses leiab publik end ulgumerelt, kus hulbib lihtne parveke kolme laevahukust pääsenud frakis mehega, kelle toiduvarud on otsa saanud. Kuna tegu on poliitiliste võimete poolest väga andeka seltskonnaga, algavad tipptasemel läbirääkimised, et leida kõiki osapooli rahuldav lahendus.

Lavastuse “Võluöö ulgumerel” autor on Sławomir Mrożek, tõlkija Hendrik Lindepuu, lavastaja Kristjan Üksküla ja kunstnik Maarja Viiding. Näitlejatena astuvad üles Kaspar Velberg (Linnateater), Kristjan Üksküla (Theatrum), Hele Palumaa, Paul Abiline, Mathias Ausmeel, Johan-Eerik Kõlar, Sundari Lüllmann, Raili Kõlar.

 Etendused toimuvad 10.–30. augustini Järvamaal Peetri kihelkonnas Esna Mõisa saalis. 

Kodoaknad ei unu - Teater Varius - 2024 Suveteatripäevik 15.sissekanne

„Kodoaknad ei unu.“ Nii kaua, kui hing on sees, leiab alati põhjuse kodupaika kokku tulla

Suurest üle mere põgenemisest kõnelev lavastus toob vaataja ette Kihnu ajaloo verstapostid, kohad ja inimesed.

Sõit Kihnu, tubli tund merelainetel, on juba iseenesest elamus! Lummav otsatu avarus ja vabadus – hing ja vaim saavad korralikult kosutust. Kohale jõudes jalgrattaga saare teises otsas toimuvale etendusele sõites saab ka saare sisemusele silma peale visata. Kui mandril on kodukohvikute päevad, siis Kihnus on nii mõnelegi õuele püsivalt külalistele söömiseks üles seatud lauad-toolid ja pakutakse hõrgutisi, muu hulgas hülgeliha ja suitsukala. Otse loomulikult ka Kihnu oma saia ja leiba, mis on täiesti erilise maitsega. Ahjusoojad ja üpris pirakad, oleks nagu pikkupidi täpselt saare rendirataste korvi mõõdu järgi tehtud!

Ja muidugi need punaviirulised kördid, mis siin-seal Kihnu naistel vilksatavad! Panevad vist silmad virvendama ka kõige kogenumatel seelikuküttidel! Sellega tuleb mõistagi ettevaatlik olla, sest Kihnu naised olla teada-tuntult kanged, siin maal on just nende käes võim. Sest kui mehed jäävad naiste töödega jänni, siis Kihnu naised teevad ära nii meeste kui ka enda tööd. Aga nagu isegi New York Times viis aastat tagasi kirjutas, siis on üks töö, mida Kihnu naised ei tee: hauakaevamine. Kuigi seegi on vist nüüdseks rohkem legend.

Kes juba korra Kihnu läheb...

Loe edasi kogu arvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120315380/arvustus-kodoaknad-ei-unu-nii-kaua-kui-hing-on-sees-leiab-alati-pohjuse-kodupaika-kokku-tulla

Lavastuse turunduslik tekst (siinsed fotod tegi Silvia Soide):

SUVELAVASTUS KIHNUS

KODOAKNAD EI UNU

Metsamaa pärimustalus augustis 2024

Etendusest

Aastal 2024 möödub 80 aastat eestlaste sundpõgenemisest läände. Eriti traagiline oli see väikesel Kihnu saarel. Ainuüksi Kihnu kaudu siirdus 1944. aasta suvel ja sügisel välismaale üle 3000 eestlase, sealhulgas lahkus kolmandik Kihnu saare elanikkonnast (üle 300 inimese).

2024. aastal saab Kihnu Muuseumil täis 50. tegevusaasta ning juubeliaastat tähistatakse Teise maailmasõja lõpus toimunud kihnlaste väljarände teemalise uurimistöö, seminari ning näitusega, mida toetab kavandatav lavastus „Kodoaknad ei unu!“ Metsamaa taluõuel. Lavastus käsitleb ka talu saamislugu.

Autor ja lavastaja Heidi Sarapuu on saarerahva ja Tallinna Linnateatri näitlejatega koostööd teinud 6 aastat tagasi lustliku lavastusega „Meri muigab teitele vasta …“ mis toetus Kihnu pärimuskultuurile. Seekordne lavastus toetub inimsaatusele, ajaloole, kust ei puudu ka Kihnu rahvakultuur, laul ja tants.

Autor alustas materjalide kogumist juba selle aasta jaanuaris, lugenud kirjavahetusi, intervjueerinud kihnlaste järeltulijad Eestis ja Rootsis. Traagikat on nendes inimsaatustes küllaga, aga puudu pole ka heast huumorist. 

Lavastuse ettevalmistamisel on suur abi olnud Kaja Haukanõmmel, kelle doktoritöö käsitles Balti pagulaste temaatikat ja kes jõudis intervjueerida ka siit ilmast juba tänaseks lahkunud kihnlasi.

Kogutud materjalid on kavas üle anda Kihnu muuseumile.                        

Projekti teostaja on MTÜ Teater Varius.

Lavastusmeeskond

Autor ja lavastaja – HEIDI SARAPUU

Kunstnikud – KARMO MENDE, MARE KÕRTSINI

Muusikaline kujundaja – PEETER KALJUMÄE

Tantsuseaded – AARE RANDER

Kostüümikunstnik – JANA WOLKE

Grimm – TUULI ALLIKSAAR

Osades – LII TEDRE, LAURI NEBEL, PEETER KALJUMÄE, KATRI JUSS (RO Estonia),

URMAS PÕLDMA (RO Estonia), REIN SAAR (RO Estonia), JAANIS VALK, MARIA MICHELSON

Muusikud – MIRJAM AAV, EGERT PULL, ANNI MÄTAS