Tegin täna mingi tobeda testi, mis andis tulemuseks, et ma usun enda oskustesse. Kummaline, ma pole seda endale otseselt teadvustanud. Pigem just kahelnud, kas saan hakkama või mitte. Sellistel kahtlushetkedel tuletab mu naine mulle meelde, kuidas ma 22 aastaselt hakkasin Londonis giidiks. Võtsin hunniku inimesi siit Eestist kaasa ja seal viisin nad hotelli. Iga päev oli mul kindel koht kuhu ma nad viisin ja nii nädal aega.
Kuna ma ise polnud Londonis kunagi varem käinud, ega teadnud midagi muud kui seda, millises kohvris mul on Londoni kaart, siis pärast hotelli laekumist ja enne päevaseid tuure, tegin ringi Londoni peal ja õppisin kuidas ja kuhu ma rahva kõige hülpsamini saan. Samuti uurisin teele jäävate vaatamisväärtuste kohta, et saaksin nagu muuseas võimalikult palju infot oma turistidele jagada.
Mäletan kuidas kõik ahhetasid, kui rääkisin Henry 8nda naistest ja Kuninganna Annest, kelle kuju on Püha Pauli Katedrali ees ja kellel oli 17 last, kuid suri ilma järglasteta.
Eneseusuga saab nii mõnestki uskumatust ülesandest jagu. Tuleb tegutseda ja endasse uskuda. Ja üldse, kui tahad saavutada midagi või Sinu huvides on, et asi oleks tehtud, siis kõige kindlam tee selleni on ikka kui ise käärid käised üles ja asja ära teed. Julge pealehakkamine on pool võitu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar