See oli kunagi Samblapõllu spordilaagris, kui esimest korda jõudis mu teadvusse George Michael. Sellel ajal küll mitte soololauljana, vaid ansambli Wham! liikmena. Wake me up before You go-go, Freedom, Last Christmas jne jne. 80-ndate kuldsed pop-klassikud. Toona, ehk siis veel nõuka-ajal sai unistatud, et kui kunagi saaks, siis kelle kontserdile läheks. Ja üks kindlatest lemmikutest oli ka Wham! Edasi kui George Michael soolo-karjäärile üle läks ja ilmusid laulud Careless whisper, Different corner ja plaat Faith, kust pärinevad ka minu meelest GM-i parimad laulud, nagu näiteks Father figure, One more try, Monkey jnejnejne. Austus tema vastu muudkui kinnistus ning unistus tema kontserdile pääsemisest kunagi „enne surma” muutus juba omamoodi kõnekäänuks. Siis tuli suur Queeni Freddy Mercury mälestuskontsert ning tema esitatud lauludest selgus, et ta tõesti on maailma meeslauljate number 1. Absoluutselt kõik, kes seal esinesid, ei küündinud ligilähedalegi oma häälega George Michael –ini. Ja kuni eilseni oli ta üks nendest artistidest, kelle kontserti üle kõige näha unistasin (teised on Madonna, Celine Dion, Robbie Williams, Richard Marx, Justin Timberlake[esines Stockholmis 19.juunil] ja Jewel...ehk mõni veel, kes hetkel ei meenu).
Ja nüüd see siis juhtuski... 25 Live turnee käigus tuli George Michael Stockholmisse. Globen –isse. 29.juuni, 2007 läheb ajalukku! See kontsert oli nii vapustaval hea, et sõnadesse seda panna ei suuda. Ta on ikka vaieldamatult parim meeslaulja meie planeedil. Hands down. Tegelikult nagu tavaliselt selliste üritustega, algas minu jaoks seiklus pihta juba piletite ostmisega. Nimelt, ega mul neid pileteid veel kontserdipäeva lõunakski polnud. Ei teadnud, mida teha, et kas tõesti leppida nende katusealuste kohtade, mis Globenis veel saadaval olid? Kell 15.16, kui siis viimast korda www.blocket.se –st vaatasin, et kas ehk keegi ei paku oma pileteid, ilmus sinna kui nõiaväel kaks piletit ja otse lava äärde. Lisaks märksa odavamalt, kui senised pakkumised seal olid. Veel samal hommikul pakuti ju neid pileteid 1000 SEK-i tükk. Aga see minu vapustava ajastusega pakkumine, seal seisis 900SEK-i kaks piletit. WOW! Saatsin kohe maili ning piletid olidki minu! Käisin neil veel ainult Farsta –s (rohelise metrooliini üks lõpppeatustest) järel, ise kergelt hirmul ka, et kas ikka on ehtsad piletid, kui nii odavad on. Aga rootsalsed ju aus rahvas ja see mees ainult imestas mu hirmu...
K. oli kodus juba valmis ootamas, sest andsin talle mobiiliga metrooga sõites info juba edasi, et õhtul on minek 100%. Uksed pidid Globenis avanema 18.15 ning me olime kohal kell 18.40. Lavaesine oli juba rahvast täis, kuid ilma erilise trügimiseta olime praktiliselt lava ääres (kontserdi teise poolaja päris 3-4 meetri kaugusel George Michaelist!). Algas ootamine. Piletil oli algusajaks märgitud kell 19.00, kuid netis oli kirjas, et eeldatavasti läheb lahti alles kell 20. Kui aga ka veel kella kaheksaks GM lavale polnud jõudnud hakkas jalgade valus tunda andma. Olin ju juba päeval pool Vasastan –i ja pool Östermalmi läbi käinud, sest käisin Eesti saatkonnas tööjuurest ning pärast muidugi veel tagasi ja siis see suur piletijaht. Kui George tuli lavale natuke pärast poolt üheksat ning juba esimese sissejuhatava laulu ajal, mille GM laulis lava tagant kadus igasugune valu jalgadest ning kogu maailm haihtus Globeni ümbert. Oli vaid Mina, K ja George Michael. Ok, pisike mure ikka laste pärast oli ka, sest neil tuli nüüd selle suure venimise peale rekordkaua kodus kolmekesi hakkama saada...
Laval oli keskel nagu suur vaip, mis lava eest äärest , taha kuni lakke välja läks. Sellele vaibale projekteeriti nii videot kui effekte. Esimese laulu esitas George lava tagant: I’ve been waiting for...uus lugu... George saabus lavale teiseks lauluks selle vaiba see oleva ukse kaudu. Ja pidu võis alata. Vaheldumisi tulid aeglased ja kiired hitid läbi aastate üksteise järel. Mingi selline kalle tundus küll olevat GMi uuema muusika suunas, kuid vanu tuli just sobivasti ka vahele (kuigi ka vanad laulud tundusid kohati uuenduskuuri läbi käinuna). Et kokkuvõttes sai nad ju kõik kaasa lauldud ja tantsitud. Pärast esimest tundi võttis GM 20 minutilise vaheaja. Vaibale projekteeti tagurpidi sekundeid ja minuteid lugev kell ning veel enne vaheaja lõppu näidati selle sama kella all ka viimane George Michaeli video. Kus ta sarjab Jeesus Kristust. Kuid kummaline, et tegelikult oli tal esinedes kaelas suur rist. Ei tea siis mis ta mõtleb selle usuvärgiga. Shoot the dog –i ajal puhuti lavale täis suur õhupall, mis tegelikult oli George Bush, kellel koer parajasti suuga seal intiimses kohas kinni on. George ise ei teinud sellest üldse välja, lihtsalt laulis ja tantsis. Veel hiljem puhuti lavale täis ka õhupall, kus George Bush oli suurte kõrvadega vabadusesammas. Ilmselt ei ole GM-il just kõige soojemad suhted lombitaguse riigipeaga. Aga nii on see ju ka vist suuremal osal Euroopast. Kuigi kui aus olla, siis see Ameerika ja Inglismaa palvetamine siin Rootsis on väga hämmastav. Sest kui mingi film või muu kunstiteos ei tule nendest kahest riigist või kui see pole Rootsi oma, siis ülejäänu on siinsete meelest praht või lihtsalt mitte midagi eriliselt huvitavat ega väärtuslikku. Selline mulje on jäänud siin esimeste nädalatega. Aga kontserdi juurde tagasi tulles, siis enim meelde jäänud laulud olid Fastlove (sellega ta tuli lavale), Spinning the wheel (siinse ajakirjanduse meelest oli see kõige kehvem), Amazing (selle ta pühendas oma Kennyle), Careless whisper (mis tuli alles lisaloona), Faith (minu terve kontserdi vaieldamatu lemmik), Jesus to a child ning K-lemmik, ehk kogu kontserdil viimasena kõlanud laul Freedom 90.
Tõeline elamus ja vapustava hääle nauding. Globeni heli on päris ok. Kuigi ma ei saa aru, miks siinsed ostavad endale kõrvatropid ning siis kontserdi ajal on kõigil tropid kõrvades, et mitte nii suurt müra vastu võtta....ei tea, kas kardavad oma trumlite pärast. I’ll take that risk...ta tahan kõik ja rohkem veel. Kontsert lõppes sellega, et tiitrid jooksid mööda vaipa üles. Ka vana hea Shirley oli ikka Georgi taustalauljana. Pepsie-t siiski polnud. Aga mõlemal pool lava otsas oli kaks musta võimsat mammit ning nende vahel musklites mustad mehed. Ja kahe trio vahel üks valge mees trummidega. Muusikud olid tegelikult väga osavalt lavalt kõrvaldatud rõdudele. See oligi ju George Michaeli kontsert, mitte George Michael ja bänd. Kuigi kummaline, et reklaamitud Special Guest star, ehk soojendusbänd jäi üldse ära. Ei tea, kas Rootsis polegi soojendusbändi kommet...
Igatahes kaks ja pool tundi kulus kui linnutiivul, ning juba enne südaööd olime K-ga kodus tagasi laste juures, kes kõik meid ootasin. Ja Kristin oli eriliselt õnnelik ja naerune. Aga enamvähem kohe kui ta K kaelaketi kätte sai oli ta ka kustunud.
Tõeliselt lahe kontsert ning elamus terveks eluks. George Michael on ikka maailma number 1. meeslaulja ning tema kontsertidele ma lähen iga kell! Isegi kui selle algust peab ootama 2 tundi püsti seistes kasvõi rohkem. Aga seda nänni tasub oodata. See on vapustav!
Ja nüüd see siis juhtuski... 25 Live turnee käigus tuli George Michael Stockholmisse. Globen –isse. 29.juuni, 2007 läheb ajalukku! See kontsert oli nii vapustaval hea, et sõnadesse seda panna ei suuda. Ta on ikka vaieldamatult parim meeslaulja meie planeedil. Hands down. Tegelikult nagu tavaliselt selliste üritustega, algas minu jaoks seiklus pihta juba piletite ostmisega. Nimelt, ega mul neid pileteid veel kontserdipäeva lõunakski polnud. Ei teadnud, mida teha, et kas tõesti leppida nende katusealuste kohtade, mis Globenis veel saadaval olid? Kell 15.16, kui siis viimast korda www.blocket.se –st vaatasin, et kas ehk keegi ei paku oma pileteid, ilmus sinna kui nõiaväel kaks piletit ja otse lava äärde. Lisaks märksa odavamalt, kui senised pakkumised seal olid. Veel samal hommikul pakuti ju neid pileteid 1000 SEK-i tükk. Aga see minu vapustava ajastusega pakkumine, seal seisis 900SEK-i kaks piletit. WOW! Saatsin kohe maili ning piletid olidki minu! Käisin neil veel ainult Farsta –s (rohelise metrooliini üks lõpppeatustest) järel, ise kergelt hirmul ka, et kas ikka on ehtsad piletid, kui nii odavad on. Aga rootsalsed ju aus rahvas ja see mees ainult imestas mu hirmu...
K. oli kodus juba valmis ootamas, sest andsin talle mobiiliga metrooga sõites info juba edasi, et õhtul on minek 100%. Uksed pidid Globenis avanema 18.15 ning me olime kohal kell 18.40. Lavaesine oli juba rahvast täis, kuid ilma erilise trügimiseta olime praktiliselt lava ääres (kontserdi teise poolaja päris 3-4 meetri kaugusel George Michaelist!). Algas ootamine. Piletil oli algusajaks märgitud kell 19.00, kuid netis oli kirjas, et eeldatavasti läheb lahti alles kell 20. Kui aga ka veel kella kaheksaks GM lavale polnud jõudnud hakkas jalgade valus tunda andma. Olin ju juba päeval pool Vasastan –i ja pool Östermalmi läbi käinud, sest käisin Eesti saatkonnas tööjuurest ning pärast muidugi veel tagasi ja siis see suur piletijaht. Kui George tuli lavale natuke pärast poolt üheksat ning juba esimese sissejuhatava laulu ajal, mille GM laulis lava tagant kadus igasugune valu jalgadest ning kogu maailm haihtus Globeni ümbert. Oli vaid Mina, K ja George Michael. Ok, pisike mure ikka laste pärast oli ka, sest neil tuli nüüd selle suure venimise peale rekordkaua kodus kolmekesi hakkama saada...
Laval oli keskel nagu suur vaip, mis lava eest äärest , taha kuni lakke välja läks. Sellele vaibale projekteeriti nii videot kui effekte. Esimese laulu esitas George lava tagant: I’ve been waiting for...uus lugu... George saabus lavale teiseks lauluks selle vaiba see oleva ukse kaudu. Ja pidu võis alata. Vaheldumisi tulid aeglased ja kiired hitid läbi aastate üksteise järel. Mingi selline kalle tundus küll olevat GMi uuema muusika suunas, kuid vanu tuli just sobivasti ka vahele (kuigi ka vanad laulud tundusid kohati uuenduskuuri läbi käinuna). Et kokkuvõttes sai nad ju kõik kaasa lauldud ja tantsitud. Pärast esimest tundi võttis GM 20 minutilise vaheaja. Vaibale projekteeti tagurpidi sekundeid ja minuteid lugev kell ning veel enne vaheaja lõppu näidati selle sama kella all ka viimane George Michaeli video. Kus ta sarjab Jeesus Kristust. Kuid kummaline, et tegelikult oli tal esinedes kaelas suur rist. Ei tea siis mis ta mõtleb selle usuvärgiga. Shoot the dog –i ajal puhuti lavale täis suur õhupall, mis tegelikult oli George Bush, kellel koer parajasti suuga seal intiimses kohas kinni on. George ise ei teinud sellest üldse välja, lihtsalt laulis ja tantsis. Veel hiljem puhuti lavale täis ka õhupall, kus George Bush oli suurte kõrvadega vabadusesammas. Ilmselt ei ole GM-il just kõige soojemad suhted lombitaguse riigipeaga. Aga nii on see ju ka vist suuremal osal Euroopast. Kuigi kui aus olla, siis see Ameerika ja Inglismaa palvetamine siin Rootsis on väga hämmastav. Sest kui mingi film või muu kunstiteos ei tule nendest kahest riigist või kui see pole Rootsi oma, siis ülejäänu on siinsete meelest praht või lihtsalt mitte midagi eriliselt huvitavat ega väärtuslikku. Selline mulje on jäänud siin esimeste nädalatega. Aga kontserdi juurde tagasi tulles, siis enim meelde jäänud laulud olid Fastlove (sellega ta tuli lavale), Spinning the wheel (siinse ajakirjanduse meelest oli see kõige kehvem), Amazing (selle ta pühendas oma Kennyle), Careless whisper (mis tuli alles lisaloona), Faith (minu terve kontserdi vaieldamatu lemmik), Jesus to a child ning K-lemmik, ehk kogu kontserdil viimasena kõlanud laul Freedom 90.
Tõeline elamus ja vapustava hääle nauding. Globeni heli on päris ok. Kuigi ma ei saa aru, miks siinsed ostavad endale kõrvatropid ning siis kontserdi ajal on kõigil tropid kõrvades, et mitte nii suurt müra vastu võtta....ei tea, kas kardavad oma trumlite pärast. I’ll take that risk...ta tahan kõik ja rohkem veel. Kontsert lõppes sellega, et tiitrid jooksid mööda vaipa üles. Ka vana hea Shirley oli ikka Georgi taustalauljana. Pepsie-t siiski polnud. Aga mõlemal pool lava otsas oli kaks musta võimsat mammit ning nende vahel musklites mustad mehed. Ja kahe trio vahel üks valge mees trummidega. Muusikud olid tegelikult väga osavalt lavalt kõrvaldatud rõdudele. See oligi ju George Michaeli kontsert, mitte George Michael ja bänd. Kuigi kummaline, et reklaamitud Special Guest star, ehk soojendusbänd jäi üldse ära. Ei tea, kas Rootsis polegi soojendusbändi kommet...
Igatahes kaks ja pool tundi kulus kui linnutiivul, ning juba enne südaööd olime K-ga kodus tagasi laste juures, kes kõik meid ootasin. Ja Kristin oli eriliselt õnnelik ja naerune. Aga enamvähem kohe kui ta K kaelaketi kätte sai oli ta ka kustunud.
Tõeliselt lahe kontsert ning elamus terveks eluks. George Michael on ikka maailma number 1. meeslaulja ning tema kontsertidele ma lähen iga kell! Isegi kui selle algust peab ootama 2 tundi püsti seistes kasvõi rohkem. Aga seda nänni tasub oodata. See on vapustav!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar