Urmas Alender - Truu Nailonkuu

Ma ei tea, mis ajendas mind seda luulekogu ostma. Karl Martin Sinijärv, kes raamatu koostas tegi sellele kusagil reklaami ning kusagilt jäi kõrvu nimi Juhan Viiding. Võibolla see kombinatsioon mulle mingi illusiooni tekitaski või täpsemalt öelda kinnisidee, et ma pean selle raamatu saama.

Kahtlemata vaadates kvantiteeti ja hinda, tundus, et päris kõva rahaprojekt, ehk üüratu raha vaid mõne luuletuse eest. Aga kes siis luulet rahas mõõdab. Mõtlesin, et kui juba Viidinguga võrreldakse siis küllap on hea ja rahas seda juba ei mõõda.

Tuli aga välja, et kuigi jah, luuletusi oli vähe, oli raamat siiski liiga liiga liiiiga pikk. Luuletus luuletuse järel ootasin, et nüüd kohe tuleb vähemalt see üks, mis kõlksu ära teeb hinge pihta. Ei tulnud, ei tulnud ja jäigi tulemata. Ja see "full of shit" järelsõna Jürgen Rooste poolt. Caam oon! Tõelised käkk-luuletused reas. Parimates luuletustes ulatub ta kehvade Juhan Viidingu plagiaatideni kuid suurem osa on selline koolipoisi või iga teise (minusuguse) sahtliluuletaja tase. Kogu raamat oli petukaup (tuleb välja et ikkagi rahaprojekt) ning sama võlts kui nailon. Sama pinnapealne ja mõtetu kui mingi "nailonkuu" võib olla.

Eriti nõmedad olid need Juhan Viidingu solvangud või "sõbralikud tögamised", milleks iganes neid nimetada. Kuid minu jaoks ületas see egoism hea maitse piiri ning nii mõneski mõttes kinnitas mu arvamust hr.Alendrist kui inimesest. Ma pean tunnistama ka, et Ruja pole kunagi mu lemmik olnud. Võibolla ma lihtsalt ei mõista Alendri "kunsti". Kuid kahtlemata olid Rujal head laulud need, mille muusika kirjutas Rannap või sõnad Jüri Üdi...

Mis iganes... aga seda truud nailonkuud ma ilmselt enam kunagi oma kätte ei võta. Kui ma peaksin mingil põhjusel oma sõnu sööma, luban, et kirjutan põhjustest ka siia blogisse.

Hinne 1 (polegi siin Rootsis elades ühessegi raamatusse veel niimoodi pettunud!)