Režissör: Shane MeadowsStsenaarium: Shane Meadows
Olulisemad näitlejad: Thomas Turgoose, Stephen Graham, Joseph Gilgun, Jo Hartley, Vicky McClure, Rosamund Hanson, Andrew Shim, Andrew Ellis
Loo lähtekoht: Aasta on 1983 ning emaga kahekesi elav, 12-aastane Shaun longib koju. Teda kiusatakse koledate riiete pärast koolis ning tegelikult naeravad kõik ta üle. Poiss ise igatseb taga Faulklandi sõjas kaotatud isa ning ega emal polegi ehk niipalju raha, et pakkuda pojale ilusaid ja kobedaid riideid ning muud. Sellel korral koju lonkides kohtab ta Woody-t ja tema gängi. Woody tahab pisikese poisi tuju tõsta ning Shaunist saab märkamatult Woody kamba uus liige. Kuni vanglast saabub tagasi Combo ning kogu kamp lõheneb. Väike Shaun valib Combo, kuna too teeb talle ajupesu rõhudes tolle isale. Combo kamp on nö. natsid. Kriminaalsed ja viha täis sisserännanute ning muu vastu, mis "ohustab" Inglismaad ja inglaste võimalusi. Ega sellest kõigest head või saada...
Film algab juskui "feelgood movie". Mõnusalt sõnaosava, kuid samas sügavalt hingelise taustaga 12-aastane väikemees leiab endale sõbrad ning saab seeläbi välja oma kurvast, igavast ja narrimisi täis argipäevast. Ta juskui avastab enda koha siin maailmas. Isegi ema, kui ta näeb, et need tema "täiskasvanud sõbrad" on toredad ja hea, ei tee erilisi etteheiteid Shaunile, et ta nendega ei hängiks. Kuid kõik muutub justkui sellest hetkest kui tuleb see skinhead vanglast oma kodukanti tagasi. Läbi selle filmteekonna tekib nii tugev kaasaelamine Shaunile ja sedakaudu ka teistele "headele" noortele, et näiteks kui Woodi tüdruksõber Lol läheb selle hullu skinheadi Combo autosse, siis on pinge nii suur ning K-ga korrutas pidevalt, et "ära istu sinna autosse, ära istu...jookse, jookse". Ja ometi seda pinget pole millegiga kruvitud. Tegemist pole ju õudsfilmi ega ka mitte trilleri või põnevikuga. Lihtsalt see atmosfäär on kuidagi pingestatud.
Millegipärast on selliste heade autorite autorifilmid (ehk siis need, kus režissör toob iseenda kirjutatud teksti ekraanile) justnagu orgaanilised või ehedad ja seeläbi ka kaasakiskuvad. Shane Meadows pööras mu tähelepanu esimest korda mõni aasta tagasi oma ühe varasema autorifilmiga - Dead man's shoes, kus muide oli kasutatud Arvo Pärt-i muusikat. Ja ka seekord oli see tausamuusika lausa imeilus (klaverimuusika annab üldse tihti filmile sellist vajalikku pehmust või südamlikku emotsiooni...kuigi kohati oli seda kurba taustamuusikat süvendatud ka viiuliga) ning kontrastiks sellele kurvale, 80ndate töölisklassi hallile ja pruunile ekraanilt paistvale Inglismaa väikelinnamiljööle. Tundub, et mehel on silma ning tunnetust luua sellist kurba ja samas südamlikku atmosfääri, millele on nii lihtne kaasa elada, kuigi see koht ja need olud ei ole üldse tuttavad ega ka hingelähedased. See toimub täiesti mängleva kergusega, sest kohe esimestest stseenidest olin ma filmis "sees". Muidugi selleks on vaja ka usutavaid näitlejaid ning sümpaatseid tegelasi, ning Shauni mänginud Thomas Turgoos kahtlemata selline ka oli, oma nudipea, punaste trakside, teksade ja "ema poolt kavalalt pähe määritud" saabastega. Lisaks kavalpea võitis ka oma ümbruses kõikide südamed, kes teda tundma õppisid. Oma otsekohese ja enesekindla olemisega pälvi ta ju isegi vanemate skinheadide austuse. Ja muidugi see tüdruk, kelle hüüdnimeks "Smell". Tüdruk saab filmi jooksul 18 aastaseks. Kuid pikamalt mõtlemata nõustub ta hakkama 12 aastase poisikese tüdruksõbraks :) Kas selle suhte kontrastid on kummalised kui lahedalt koomilised. Ühel hetkel pakub ta pisikesele poisile oma "tissi imemiseks" :) (perversne ma tean, kuigi kui "tõsine see pakkumine ikkagi oli, sest tegelikult ju seda ei sünni"...võibolla tahtis lihtsalt pisikest poissi hirmutada:)), teisel hetkel vestleb poisi emaga tõsiselt oma hüüdnime saamise loost ja Shaunist :)
Sürr oli see maailm 25 aastat tagasi. Thatcher "valitses" Inglismaad, Charles ja Diana abiellusid, sõjad ja külm sõda, Reagan, naljakad tupeeritud soengud ja Madonnalikud punk-riided ja patsid....mille elemendid on minu meelest kandunud üle jaapani tänapäeva noortemoodi. Ümber keha teksad... noh, see on vist vähemalt naistel moes veel tänapäevalgi... Kuid eelkõige inimeste suhtumine enda ümbritsevasse. Inimesed polnud ehk nii enesekesksed kui praegu, või on mul lihtsalt selline tunne? Kuigi kaubamärgi palvetamine oli juba sellel ajal moes.... ja viidates filmile siis muidugi Doc Martensi saapad olid selle ajastu kohta küll väga ägedad ja ilusad :) Mul pole siiani neid olnud, aga sellised asjad pole ka minu jaoks olulised...
Hinnang: 5- ehk 9/10 - Tänaseks võiks filmi sildistada juba "modern classic". Ma ei usu, et see film jätab kedagi külmaks või et keegi, kes sellesse filmi süveneb võiks selles pettuda. See kõik on kuidagi armas, kaasakiskuv, sõbralik, jõhker, kurb, naljakas ja mis muud emotsioonid mingil hetkel veel läbi käivad! Briti filmikunst on elus ja aeg ajalt kingib selliseid pärlikesi kogu maailma filmikunstile. Film "This is England" oli pühendatud Sarah Turgoose-ile, kes on päris elus pisikest Shauni mänginud Thomase ema. Ja olles näinud mitmeid 8ondatel valminud briti filme võib arvata, et seda tolleaegset tunnetust oli tabatud väga hästi ja ehtsalt. Soovitan filmi väga soojalt kõigile, kes armastavad Inglismaad, kellele meeldivad Briti filmid ning kõigile, kes tahavad üht viimaste aastate kriitikute poolt enim ülistatud filmi näha. Sest film on oma "head kriitikat" väärt! Oma tunnetuselt võiks seda (väga vabalt võttes, sest sisuliselt pole seal ju midagi sarnast...ma mõtlen ainult tunnetuselt) võrrelda Eesti filmiga "Klass". Ja muideks Klass ei jää küll grammigi alla...mõlemad on head filmid... "This is England" on isegi mitu kraadi "tagasihoidlikum", aga aeg oli ka teine :)
Filmi treiler:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar