Ma armastasin sakslast - Linnateater

Oooo armastus... rumalad mehed ja armsad ning targad naised... Elmo Nüganen on loonud järjekordselt midagi erilist Linnateatri Põrgusaali. Tammsaare kurb armastuslugu elustub väga tugeva lavastusena ilma igasuguste rekvisiitideta (mõned toolid ja üks kohver välja arvatud). Ja üks puhas armastuslugu tegelikult ei vajagi mingit kulda ega karda. Üks ilus armastuslugu vajab head lavastajakätt ning otse loomulikult kaasaelama panevat lugu ning kahtlemata ka armastusväärseid tegelasi ning nendele elu andavaid usutavaid näitlejaid. Huvitav valguskaart, ilus muusikaline kujundus ning ajastukohased ja silmarõõmu pakkuvad ilusad kostüümid on ainult boonus kõigele muule. Ja Nüganeni Tammsaare tõlgendus pakubki absoluutselt kõike seda!

Lugu ise on ju vana hea tuttav „Ma armastasin sakslast“, ent ometi on Nüganen suutnud sellest luua oma käekirjaga midagi omalaadset. Juba seegi, et tegemist on kammerlikult 3 näitlejaga esitatava tükiga. Lisaks tema valik alustada justkui lõpust, ehk Erika kirjaga Oskarile ning põimida see kirja tekst läbi kogu lavastuse stseenidega, mis jutustavad kahe vana Eestiaegse noore armastusloo kujunemise ja kustumise... või kas see tegelikult üldse kunagi kustuski?

Viimasel ajal olen järjest sattunud nii häid lavastusi nägema, et üsna alguses juba saan oma emotsioonidest külmavärinad kätte ning see juhtus ka „MAS“-iga. Kohe esimene misanstseen kui Priit Võigemast Oskarina lavasügavusest tuleb elav küünal käes ja Külli Teetamm-e Erika taustaks oma kirja loeb – ma olin haaratud olustikku ja ajastusse kogu oma hingega. Üldse valgus mängib tihti rolli atmosfääri tekitamisel – justkui see olekski lavakujunduseks. Ja tõesti, see toimib ning aitab luua tundeid ning aimu stseeni olustikust või valitsevast energiast.


Võigemasti Oskar on terve paaritunnise tüki ajal laval (õnneks ei olnud seda lõhutud vaheajaga, kuigi stseenidest koosnevasse tükki on ju nii lihtne see „paus“ sisse jätta. Ent ometi see tundelisus muudkui kasvab ning vahaeg oleks kindlasti teinud katki selle energiavälja, mille tegelased/näitlejad saali suutsid luua). Erika lendab sealt nendest stseenidest läbi justkui liblikana. Õhkõrna, sillerdavalt kauni graatsiaga. Justkui kontrastiks betoonseinadele... tegelikult see ümbrus ehk omakorda rõhutas tema haprust.

(ettevaatust edasi lähen sisuliste punktide juurde ja kes tahab neist hoiduda enne vaatamist, siis ei soovita edasi lugeda)

Tammsaare meestegelased on tihti oma nooruses sellised kergelt mömmid, kes ei taipa naiste märke (sama oli ju ka Vargamäe Indrekuga ning miks ka mitte Katku Villu või isegi Rudolf Ikka-ga...) Meeste suutmatus naisi mõista on ju igati eluline. Oleme ju ikka nagu kahest eri puust, mis puudutab tundeküsimusi ning eluvaateid. Seda mõjuvam oli minu jaoks äratundmisrõõm, et kui Erika oma kohvriga tuli Oskariga „jalutama“, siis mõistsin kohe, et ta on tulnud, et jäädavalt olla Oskariga. Mina, kes olen tegelikult märkide väljalugemise suutmatusega meeste musternäide... ja sain sellest aru... mingi hea ja sooja tunde tekitas sees :) Neid naiselike mängude tagamaid suutsin veel sealt välja lugeda ning Külli on suutnud need väga hästi pinna alla ära peita, ehk kõik ei torkagi otse silma ning seda ehedamana see mõjub – vaatajaid polegi vaja alahinnata!

Kuid kõige mõjuvaimaks stseeniks või sisuliseks nõksuks oli minu jaoks ikkagi seal päris lõpus teada saamine, et tegelikult oli Erikal oma isa õnnistus, et minna ja olla oma armastatuga. Oskar ei olekski kunagi seda teada saanud, et täpselt nagu vaatajad, oli tegelikult ka Erika vanaisa aru saanud, et mees armastab tema lapselast. Ja kui on armastus, siis olmeprobleemid polegi nii olulised. Muidugi siin põrkub vastu see ajastu sotsiaalne stress, ehk endisele mõisapreilile või paruni tütrele ei olnud sobilik ju vaesuses – lihtsalt armastusest elada. Kogu sellest tugevast rõhuasetusest ajastust tingitud klassivahedele ja rahvuste vahedele, keskendusin mina oma mõtetega armastusele ning kõik see muu ei tundunud pooltki nii oluline minu jaoks isiklikult. Ju ma ise olin ka oma eelmises elus mingi vaene tänavaluuletaja või lambakarjus, kes oli armunud mingisse mõisapreilisse ja sellepärast ei suudagi näha selliseid asju armastuse kõrval :) Parandamatu romantik :)


Kui rääkida eraldi rollidest, siis kuigi mingis mõttes see teadmine, et osatäitjad päris elus elavad teiste inimestega, eriti sellised inimesed, kes on ajakirjanduses ning kõikjal kuidagi „koos“, siis peaks ju olema raske uskuda nende tundeid laval hoopis teiste inimestega (Eesti väiksuse häda), ent ometi ei häirinud see kuidagi. Jah, kirglikke suudluseid ju pole tükis, aga sellel ajal ehk polnudki selliseid kombeid... samas maas põlvili naise põlvedest kinni haarates oli ehk rohkemgi tunnet, kui mõnes kuumas suudluses... siiski päris huvitav oleks teada, et kuidas armunud sellel ajal ikkagi päriselt käitusid. Mina uskusin seda küll, mis laval toimus. Priidu ja Külli mäng oli nii hingestatud. Võigemast on üks praeguse hetke Eesti teatri esinimedest minu jaoks. Ükskõik, mida ta teeb tundub mõjuvat minule. Ja ometi oli see juba kolmas tükk, mida temaga sellel aastal nägin – ei mõju ta kunagi sarnaselt, ega igavalt ega stampides. Kusjuures märkimata ei saa jätta, et kõik need kolm lavastust on ka minu top15 sees ning kõik on 5 tärni-tükid... paneb mõtlema... Tema Oskar on korporant. Selline armunud noormees, kes on tegelikult kaotanud oma armastuse ning seeläbi üdini kurb. Isegi stseenides, kus ta alles armub või on oma õnne tipul, on temas mingi kurbusenoot sees. Kas ehk see meeleheide või põrkumine tüdruku vanaise keelu vastu või mingi õhus olev tunne, et ta kunagi Erikaga tegelikult sellel tasandil kokku ei saa – see kõik tuleb nii hästi igast pisitillukesest misanstseenist välja. Ja miks ometi on see nii, et kui miski tundub nii õige ja saatuse poolt kirja pandud, siis just nimelt saatus on see, mis vastu mängib ning ei lase justkui loodud asjal sündida? Elu iroonia? Ja kui lähedalt see kõik lõppude lõpuks riivab – oleks ta kohvriga tüdrukust aru saanud... oleks ta olnud meelekindel ning mitte lasknud vanamehel oma unistustustele hoopi anda. Tõeline armastus peaks ju võitma kõik... miks ta siis ei tegutsenud? Kas tõesti eesti mehele omase mömmilikkuse pärast? Sellised me ju oleme küll, kuigi kui me ikka midagi väga tahame, siis ei lase me raskustel ikka takistada nii olulistes küsimustes... mina küll leian nii. Kuid jälle ekslen ma sisuliste teemade radadele. Priit Võigemast igatahes mängib kõik selle nii hästi välja ning loob esimesest htkest just õige atmosfääriraami, kuigi neid raamiloovaid komponente on veel, ehk loojaks on ikka lõppude lõpuks olnud lavastaja...

Külli on siiani mõjunud mulle tihti liiga plikalikuna ning puudu on olnud just sellisest nõtkest graatsiast, mida ta on pannud Erikasse. Selline saksa aktsent, mida ta terve etenduse läbi kasutab aitab tal irduda oma tavalisest stiilist ja see mõjub väga hästi. Mäletan, et ta meeldis mulle kunagi „Koor sinu kohvis“ teleteatris, just värskelt lavaka lõpetajana, kuid siis edasi tuli terve rida rolle sarnaste lahendustega... siis laste sünnid, mis muutsid ta „emmelikuks“ ning ma olin juba lootuse kaotanud, et tema mulle üldse kunagi meeldida võiks. Kuid siis tuli „Nõks“ ja laval oli justkui hoopis teine näitleja. Keegi, kes suutis panna erinevaid rolle erinevalt kokku. Ja Erika on järjekordselt üks näide tema talendikusest. Just sellise blondi, tõesti kerge nagu liblikana, sügava hingepõhja ning „arenemis“-huviga tütarlapsena. Keegi, kelle eluväärtused on paigas, kuid kes samuti armub ning laseb sellel enda elu ning saatust suunata. Ometi liigtundlikuna tajudes omamoodi maailma, mitte nagu ilmselt sellel ajastul oli eriti kombeks – läbi mehe või armastatu silmade... Kuigi see, et mina seda nii näen, räägib ilmselt rohkem minust, kui tegelikult Erikast. Külli Teetamm -e dubleerib Ursula Ratasepp, keda oleks ka huvitav olnud näha Erikana, kuid tüpaažilt on nad ilmselt palju lähedasemad teineteisele kui Võigemast Tõnn Lambiga, kes temaga Oskari rolli dubleerib.

Kolmanda tegelasena osaleb Nüganeni versioonis Erika vanaisa, kes minu nähtud versioonis oli Kalju Orro kehastuses (dubleeb Aleksander Eelmaaga). Orro on vanameister, kuid sellest hoolimata nägin ma ka tema mängus mingit uut külge. Just selles teises lõigus. Sellinemurtud karmus, mis moondas isegi ta häält. Ta mõjus justkui kellegi teise tuttava näitlejana, ent ometi ei oska ma sõrmega ostuda, et kellena. Ja oi kuidas ta mõjus. Tegelikult ju üsna väike roll, kuid ma usun, et võtmeks nii sellele, miks Oskar ei suutnud enam loota tulevikule Erikaga kui ka võtmeks lavastuse eelkirjeldatud emotsionaalseimaks puändiks. Väga raske on mõista selliseid inimesi kõrvaltvaatajana – et miks nad ei näe seda armastust, mis teiste vahel on. Kuid tegelikkuses nägi tema ehk just selgemalt kogu olukorda. Sest tõesti, kas mõisas elanud preili, kes on harjunud teatud elutasemega... ta ju tunneb oma lapselast ehk kõige paremini... teades, et majandusolukord on kehv ning poisil pole midagi hinge taga... tahtes samas oma armastatud lapselapsele parimat... isegi teades, et noorte vahel on suur armastus... siis kas see peaks vastu elukarmustele? Ja muidugi nägi ta ju, et Oskari armastus oleks pidanud... sellepärast ka see luba ... Kuid ehk oli see ka ühtlasi testiks tõeliste tunnete vastupidavusele? Orro „vanaisa“ oli ka kujuna usutav. Nii Parunihärrana kui ka vanaisana. Aga jah, eriti see teine lõik temaga, kui Oskar pärast Erika haigust tema juurde läheb... see oli vana mehe varjatud tunnetemõllu jälgimisena võimas.

Nüganen on kahtlemata Eesti tipplavastajaid. See kuidas ta muudab terve tühja lava kõigest kolme tooliga kinosaaliks - ka ainult see näitab juba TASET! Vaimustavaid väikseid detaile ja nõkse täis tipitud. See inimene on KUNSTNIK!

Hinnang: 5- (miinus ainult sellepärast, et tegemist on tuttava materjaliga. Lavastajale ja näitlejatele ning kunstilistele lahendustele ning Jürissoni muusikale – mis millegipärast tõi meelde väga hästi õnnestunud telelavastuse, annaks 5+. Aga jah - lavastustöö ning instseneering on üks aasta tugevamaid! Eriti soovitan armastuse austajatele!)

PS. Kahju, et ei suutnud leida ühtki Priit Võigemastiga fotot Oskarina, ilmestamaks tema rolli. Isegi Linnateatri kodulehel on ainult Tõnn Lamp...
P.P.S. Eraldi tahaks veel kiita ja tänada kavalehe koostajaid (Triin Sinissaar ja Maria Lee Liivak)! Tõeliselt huvitav ja hea kavaleht on! Igasugust põnevat materjali lisaks etendusega seonduvale, näiteks mõne reaga Oskari ja Erika kaasaegsete kohta ning Õ tähe ja korpratsioonide ja igasuguste teiste teemade kohta veel :)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Ma armastasin sakslast
A. H. Tammsaare / Elmo Nüganen

Lavastaja: Elmo Nüganen ::
Kostüümikunstnik: Reet Aus ::
Muusikaline kujundaja: Jaak Jürisson ja Riina Roose ::
Helilooja: Jaak Jürisson ::
Valgus: Kalle Karindi ::
Mängukoht: Põrgulava ::
Mängivad: Ursula Ratasepp või Külli Teetamm, Tõnn Lamp või Priit Võigemast ja Aleksander Eelmaa või Kalju Orro. ::


Esietendus: 12.12.2009 ::
Etendus kestab: 1 h 45 min



„Ma armastasin sakslast“ on eesti noormehe ja saksa tütarlapse traagiline armastuslugu. Eesti noormehe, kes oleks pidanud lõpetama ülikooli. Saksa tütarlapse, kes oleks pidanud olema paruness.