Vihmatants - Draamateater

Vihmatants oli minu jaoks sellel aastal 12. Draamateatri etendus. Jõulude ja uue aasta vahel on veel 2 tulekul. Ehk seega kuraditosingi saab ületatud. Minu rekord. Kindlasti mängis rolli selles mahus ka eelmisel aastal toimunud Draamateatri remont - mul jäid lihtsalt mitmed tükid toona nägemata.

Pärast seda remonti, olen korduvalt üllatunud Draamateatri "uuest tasemest", ridamisi väga häid lavastusi ja lugusid millega see maja mu sellel aastal ära hellitas - Sügissonaat, Aabitsa kukk, Boulgakoff ja Grönholmi meetod - kui nüüd nimetada mõned "õnnestumised" (minu jaoks), mis esimesena meenuvad. Peamiselt olengi rohkem nende väikse saali fän, kuigi sellel aastal oli päris mitmeid ka suure lava tükke, mis meeldisid (Sigma Tau näiteks)!

"Vihmatants" tundus enne vaatama minemist päris põnev. Midagi müstilist. Lisaks mõjutas mind Grishami raamat, millel sarnane peakiri ning rohkemgi ehk veel Vihmategija või mis selle kunagise Ugala tüki nimi oli, kus Elmo Nüganen ja Piret Kalda mängisid... Need mõlemad meeldisid mulle ning positiivne laeng oli kodeeritud juba seega selle Draamateatri tüki pealkirja sisse.


Kahjuks aga midagi sellist, mida ma sealt otsima läksin, ma ei leidnud :( Ainult ridamisi imelikke valikuid ning tervikuna tundus see kõik liiga lihtsakoeline, ent ometi arusaamatu. Lihtsakoelisuse all pean silmas seda "on your face" lähenemist - natuke nagu Coelholik igamehefilosoofiline jutt, mida küll jälgisin ja kuulasin ning ootasin ja otsisin mõtlemisaineid, kuid kuni lõpuni jäid mul need leidmata. Mida siis kirjutada või arvata sellises tükist üldse?

Jah, müstikat ju natuke oli - maapoiss, kes oskab tantsida vihma välja, seda ometi peatada mitte osates. Põud on üht piirkonda pikalt piinanud ja kui avaneb selline võimalus, siis muidugi võetakse otsus pikemalt mõtlemata vastu - peaasi, et sadama hakkaks, tühja hoiatustest, millega "tantsija" üritas säästa külaelanikke. Ent siis kui sadu ei lõpe ega lõpe, ähvardades teistpidi surmaga kõiki, siis ei olda ka muidugi rahul. Lisaks üritavad muidugi sellisest olukorrast teatud tüübid oma kasu lõigata. Maailm, kus raha ja armastus panevad maailma keerlema ongi liiga lihtsakoeline. Ent armastuse juurde on vaja minu jaoks suuri tundeid ja raha peaks olema peidetud kavalamalt jutu sisse - mitte nii otse näkku. Ning need elufilosoofiad... mul hakkasid mingil hetkel need justkui vägisi esitatavad mõistulaused indiaanlase poolt häirima. Et justkui tõesti "teeme Coelhot". Minu jaoks on vaja varjatumalt või õigem oleks vist öelda avastusrõõmu pakkuvamalt selliseid mõistuteemasid ette kanda, mitte nagu siin - iga repliik oligi indiaanlasel just nimelt selline "aforism" - tobe ju....

Sellises olukorras piiratud arvu tegelaste häda vaadates tundus see kõik minu jaoks mingil hetkel isegi natuke banaalsena. Ja see mingi ajastulisus ei tulnud nagu otseselt välja mõnusana, vaid juskui need tegelased olid sinna kokku visatud omavahel läbima, natuke nagu ansambel "Village people" - iga tegelane natuke isemoodi etnilise taustaga. Ka see häiris mind, et see nii "tehtuna" tundus, üldsegi mitte usutav, ega huvitav - jällegi liiga erksalt näkku paisatult.

Muidugi võiks kogu seda sisu seostada ka usuliste teemadega, kuid kui ei usu midagi, mis laval toimub siis ei viitsi ka hakata neid sügavamaid seoseid sealtki otsima. Lisaks pole "see" nagunii "minu" maailm.

Ma ei mõista, miks selline materjal oli valitud lavastamiseks, kui on nii palju häid ja huvitavaid lugusid maailmas? Ma ei mõista, miks oli vaja kutsuda Tõnis Mägi indiaanlase rolli - sellel tegelasel polnud isegi muusikaga midagi pistmist. Mitte, et tema mängus midagi viga oleks olnud, aga lihtsalt arusaamatu külalise kasutamine, kui tema tegelikud anded jäetakse kasutamata ja roll ei nõudnud ka mingeid muid eeldusi. Ehk siis ma ei mõista seda vajadust nii puust ja punaseks mõned asjad teha, ega ka seda pidevat mõistulausete lausumist?


Näitlejaid siinkohal süüdistada ei saa. Ei oska otseselt midagi erilist neile ette heita. Kabel-i mäng ei meeldi mulle endiselt, aga see on minu isiklik maitseküsimus. Tõeliselt meeldis mulle Ain Lutsepa mäng, teised tegid tavalised head rollid, ent ometi ei midagi erilist. Kuigi võibolla siiski Rein Ojas oli midagi... Ja Palmistele pandi jälle üks "selline" roll... Ei tea kuidas Karusoo seda küll küsis Palmiste käest... et "kuule, mul on üks lõbutüdruku roll pakkuda, et Sul neid selliseid rolle juba 13 tükki tosinas, et mis see üks sinna veel juurde ära ei ole"... või miks jälle Merle? Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, ta teeb ju ikka sellised asjad auga ära. Ent ometi oleks natuke ehk andnud särtsu sellele igavusele juurde kasvõi näiteks keegi, kes oma tüpaažile vastu mängiks seda rolli vms.

Lahe, et meiki oli kasutatud mõnede tegelaste juures huvitavalt - pean eelkõige silmas Aini nahavärvi, Reinu nina ja Tiidu vuntse. Ka kõikide kostüümid olid stereotüüpidele kohased ning lavakujundus mõnusalt täis ehitatud. Heli mõttes oli vihmapladin väga mõnus, aga selleks, et vihmasaju mõnusat pladinat kuulata, ei pea muidugi teatrisse minema - seda saab ka netist alla laadida või ka näiteks ühe iPhone-i programmiga kuulata :)

Kusjuures Kabeli tantsul polnud suurt vigagi, see tundus olevat üsna sobilik selliseks "vihmatantsuks"... et kui nüüd midagi postiivset tikutulega taga otsida veel... Kabelis on midagi Mait Malmsteniga sarnast... ja ega mulle ka Mait päris alguses ei meeldinud (näiteks "Jalutuskäik vikerkaarel" oli tal ikka päris "kahtlane" rollitöö, kuigi tänaseks ootan ikka, et tema oleks Draamateatri tükkides osalemas). Aga ka Kabelit ei saa selle tüki ebaõnnestumises süüdistada. Minu jaoks on siin kolm varianti, kas lavastaja ise ei suutnud Ribalow teksti lahti muukida või ei suutnud ta seda vaatajale ("minule") söödavaks teha või lihtsalt see näidend polegi minu maitse järgi. Kuigi ka mina ei ole nõus materjaalsete väärtuste ületähtsustamisega ega ka omakasupüüdlikkuse lokkamisega ja need kaks teemat tõusid kuidagi eriti esile minu jaoks selle tüki sisus. Ehk teemad olid head... ainult et liiga välja joonistatud, et sellest tükist mingit suuremat mõtet leida.
Nojah, võibolla just nendest indiaanlase mõistulausetest oleks pidanud võtma need mõtteained - sest nende ütluste seas oli ju küll selliseid mõtteid ärgitavaid teemasid. Ent ometi oleks minu meelest pidanud need "mõistulaused" kuhugi teksti sisse, millest neid ise noppida ja seeläbi oleks see ka nautimiskõlbulik materjal.

Hinnang: 1+ (Esiteks ma arvan, et ma polnud selle tüki sihtrühm, sest minule ei läinud see üldse korda. Mind isegi paneb hämmastama, et kellele üldse sellist lugu vaja on? Kas tõesti kellelegi see ka meeldis? Ja kui, siis mis? Jah, minule meeldis see "neegritegelane" ja eriti see kuidas Ain Lutsepp seda Jim Crowe-d mängis. Meeldis meigilahendused ning ka Rein Oja mäng. Aga sellega kahjuks piirdubki. Ei soovita!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Vihmatants
Meir Z Ribalow
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 1 tund ja 55 minutit.

Lavastaja Merle Karusoo

Kunstnik Peeter Loit

Kostüümikunstnik Ursula Vanamölder

Valguskunstnik Triin Suvi

Muusikaline kujundaja Tõnis Mägi (külalisena)
Osades: Merle Palmiste, Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Mihkel Kabel, Rein Oja, Tõnis Mägi (külalisena).

Me leiame end metafüüsilises ajas ja kohas, 19. sajandi lõpu Metsiku Lääne kõrtsi moodi ruumis. Seal saavad kokku segavereline kõrtsiplika, legendaarne püstolikangelane, neeger, indiaanipealik, rikas juut. Neid toob kokku kohutav põud. Ja äkki tuleb nende hulka üks süütu, pärani silmadega kergeusklik iiri maapoiss, kes vist oskab vihmatantsu.

Esietendus 7. novembril 2009 väikses saalis.